Kohtuasi T‑357/02 RENV
Freistaat Sachsen (Saksamaa)
versus
Euroopa Komisjon
Riigiabi – Saksimaa asutuste antud abi – Juhendamiseks (coaching), messidel ja näitustel osalemiseks, koostööks ja toodete disaini arenduseks antav abi – Otsus, mis tunnistas abikava ühisturuga osaliselt kokkusobivaks ja osaliselt kokkusobimatuks – Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud abikava – Kaalutlusõiguse teostamata jätmine – Põhjendamiskohustus
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Riigiabi – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid – Abikava
(EÜ artikli 87 lõige 1; komisjoni määrus nr 70/2001, artikkel 5)
2. Riigiabi – Keeld – Erandid – Määrusega määratletud abi liigid, mida võidakse lugeda ühisturuga kokkusobivaks – Määrus nr 70/2001 väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava abi kohta – Abi uurimise võimalus EÜ artikli 87 lõikes 3 määratletud kriteeriumide alusel
(EÜ artikli 87 lõige 3 ja EÜ artikli 88 lõige 3; komisjoni määrus nr 70/2001)
3. Riigiabi – Keeld – Erandid – Abi, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks – Komisjoni kaalutlusõigus – Võimalus võtta vastu suuniseid – Individuaalne uurimine väljaspool eeskirjade raamistikku – Lubatavus
(EÜ artikli 87 lõige 3)
4. Riigiabi – Keeld – Erandid – Abi, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid
(EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c)
5. Riigiabi – Keeld – Erandid – Saksamaa jagamisest kahjustatud piirkondadele antav abi – Erandi ulatus – Kitsas tõlgendamine
(EÜ artikli 87 lõige 1 ja lõike 2 punkt c)
6. Riigiabi – Keeld – Erandid – Abi, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks – Tegevusabi – Väljajätmine
1. Selleks et siseriiklikku meedet riigiabiks lugeda, ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja tegelikku konkurentsimoonutamist, vaid üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi. Täpsemalt, abikava puhul võib komisjon piirduda asjaomase kava omaduste uurimisega, selleks et hinnata, kas abi summa või protsendimäära suuruse, toetatavate investeeringute omaduste või muude tingimuste tõttu, mida abikava ette näeb, tagab kõnealune kava abisaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja on kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses.
Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava abi puhul, mille intensiivsus on 50 ja 80% vahel, vastavalt alaprogrammile ja piirkonnale, kus abi saav ettevõte asub, on ilmne, et niisuguse intensiivsusega abi võib ühendusesisest konkurentsi kahjustada. Määruse nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes, artikli 5 kohaselt on väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antav abi ühisturuga kooskõlas, kui see ei ületa 50% saadud teenustega seotud kuludest.
(vt punktid 30–32)
2. Määruse nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes, eesmärk on tunnistada EÜ artikli 87 lõike 3 alusel ühisturuga kokkusobivaks ja vabastada seega asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse täitmisest kõigile väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavad üksiktoetused ja abikavad, mis vastavad selles määruses kindlaks määratud tingimustele. See ei tähenda, et ühtki muud väikestele või keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi ei saaks tunnistada ühisturuga kokkusobivaks, kui komisjon on viinud EÜ artikli 87 lõikes 3 kindlaks määratud kriteeriumidest lähtuvalt läbi uurimise pärast seda, kui liikmesriik on EÜ artikli 88 lõike 3 alusel abist teatanud. Määruse nr 70/2001 põhjenduses 4 tuletatakse meelde, et „[k]äesolev määrus ei piira liikmesriikide võimalust teatada väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavast abist” ja „[k]omisjon hindab selliseid teateid eelkõige käesolevas määruses sätestatud tingimuste põhjal”.
(vt punktid 42 ja 43)
3. Komisjon võib kehtestada üldised rakenduseeskirjad talle EÜ artikli 87 lõikes 3 antud kaalutlusõiguse teostamise kohta. Siiski ei saa ta erijuhtumi uurimisel sellest kaalutlusõigusest täielikult keelduda, mis puudutab täpsemalt juhtumeid, mida ta ei ole nimetatud rakenduseeskirjades sõnaselgelt väljendanud või on jätnud hoopis reguleerimata. Niisuguste üldiste eeskirjade vastuvõtmisega kaalutlusõigus ei ammendu ning põhimõtteliselt ei ole ühtki takistust võimalikule individuaalsele uurimisele väljaspool nimetatud eeskirjade raamistikku, kuid seda siiski tingimusel, et komisjon järgib esmase õiguse, näiteks asutamislepingu sätteid ja ühenduse õiguse üldpõhimõtteid.
(vt punkt 44)
4. Komisjoni poolt abikava hindamine peab tingimata tuginema faktidele, majandusanalüüsile ning tõenditele, mille hageja esitas vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetluse staadiumis. Ühenduse kohtute poolt komisjoni antud keeruliste majanduslike hinnangute üle teostatav kontroll peab piirduma sellega, et kohus kontrollib, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamisreegleid, kas asjaolud on tehtud kindlaks sisuliselt täpselt, et tehtud ei ole ühtki ilmset hindamisviga ning et tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega.
(vt punkt 55)
5. EÜ artikli 87 lõike 2 punkti c, mis puudutab Saksamaa Liitvabariigi teatavate Saksamaa jagunemisest mõjutatud piirkondade majandusele antud abi, tuleb tõlgendada kitsalt, kuna Saksamaa jagunemisest põhjustatud majandusraskused saavad viidata vaid teatavate Saksamaa piirkondade majandusraskustele, mille kutsub esile piirialade rajamisest tingitud eraldatus, näiteks sidekanalite katkemine või turustusvõimaluste kaotamine, mis järgnes Saksamaa kahe poole vaheliste ärisuhete katkemisele. Üldised viited Saksamaa jagunemise majanduslikele tagajärgedele ei saa õigustada niisuguse abi kokkusobivust EÜ artikli 87 lõikega 3, mille intensiivsus ületab määruses nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes, kehtestatu.
(vt punktid 78 ja 79)
6. Uute turgude vallutamine ning turul püsimise püüdlused on osa iga püsivalt turule jääda sooviva ettevõtte tavapärasest strateegiast. Kulutused on vajalikud selleks, et võimaldada turul püsivalt kohal olla ja seal laieneda, ning selleks antud abi vähendab kindlasti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jooksvaid kulusid. Need panused viitavad seega tegevusabi kategooriale, mis ei ole ühisturuga kokkusobiv.
(vt punktid 102, 105)
ÜLDKOHTU OTSUS (neljas laiendatud koda)
14. juuli 2011(*)
Riigiabi – Saksimaa asutuste antud abi – Juhendamiseks (coaching), messidel ja näitustel osalemiseks, koostööks ja toodete disaini arenduseks antav abi – Otsus, mis tunnistas abikava ühisturuga osaliselt kokkusobivaks ja osaliselt kokkusobimatuks – Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud abikava – Kaalutlusõiguse teostamata jätmine – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑357/02 RENV,
Freistaat Sachsen (Saksamaa), keda esindas advokaat T. Lübbig,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, keda esindasid K. Gross, V. Kreuschitz ja T. Maxian Rusche,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 24. septembri 2002. aasta otsuse 2003/226/EÜ, mis käsitleb Saksamaa planeeritud abikava – „Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi hõlmav programm – Ettevõtjate tootlikkuse suurendamine Saksimaal” – Alaprogrammid 1 (Coaching), 4 (Messidel ja näitustel osalemine), 5 (Koostöö) ja 7 (Toodete disaini arendus) (EÜT 2003, L 91, lk 13) artikli 2 teine lõik ning artiklid 3 ja 4,
ÜLDKOHUS (neljas laiendatud koda),
koosseisus: koja esimees O. Czúcz, kohtunikud E. Cremona, I. Labucka (ettekandja), S. Frimodt Nielsen ja K. O’Higgins,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades kirjalikus menetluses ja 30. juuni 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Saksimaa majandus- ja tööministeeriumi programmi raames, mille eesmärk oli selle liidumaa territooriumil asuvate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tootlikkuse suurendamine, andis Saksimaa vabade elukutsete esindajatele ning tööstus- ja kaubandusvaldkonna väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes olid kas asutatud liidumaal või kelle asukoht oli seal, nende taotluse alusel tagastamatut toetust projektidele, mis soodustasid majanduse arengut. See toetus oli ette nähtud abikavas, millest Euroopa Ühenduste Komisjonile teatati esimest korda aastal 1992, mille komisjon heaks kiitis ja mida pärast komisjonilt uute heakskiitvate otsuste saamist korduvalt pikendati. Selle abi eesmärk oli väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tootlikkuse ja konkurentsivõime suurendamine.
2 Saksamaa Liitvabariik teatas 29. detsembri 2000. aasta kirjaga, mis saabus komisjoni 3. jaanuaril 2001, abikava uuest versioonist.
3 12. jaanuaril 2001 võttis komisjon vastu määruse (EÜ) nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes (EÜT L 10, lk 33; ELT eriväljaanne 08/02, lk 141; edaspidi „VKE erandimäärus”), ja mis jõustus 2. veebruaril 2001. Alates jõustumisest tunnistas VKE erandimäärus kehtetuks ja asendas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat riigiabi käsitlevad suunised (EÜT 1996, C 213, lk 4). Nimetatud määruses on ette nähtud kriteeriumid, millele peavad vastama üksiktoetused ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele suunatud abikavad, et need oleks EÜ artikli 87 lõike 3 mõttes ühisturuga kokkusobivad, ning vabastab EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustusest need, mis neile tingimustele vastavad. Määruse põhjenduses 4 on märgitud, et „[k]äesolev määrus ei piira liikmesriikide võimalust teatada väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavast abist. Komisjon hindab selliseid teateid eelkõige käesolevas määruses sätestatud tingimuste põhjal. Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat riigiabi käsitlevad suunised [mille komisjon vastu võttis] tuleks käesoleva määruse jõustumise päevast kehtetuks tunnistada, sest nende sisu asendab [see] määrus.”
4 Lisaks on põhjenduses 16 märgitud, et „Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) toetuste ja tasakaalustusmeetmete lepingut silmas pidades ei tohiks käesoleva määrusega vabastada ekspordiabi ega abi, millega eelistatakse kodumaised kaupu importtoodetele. Ekspordiabi ei ole üldjuhul abi, millega kaetakse messidel osalemise kulud või uue toote turuletoomiseks või olemasoleva toote uuele turule viimiseks vajalike uuringute või nõustamisteenuste kulud.”
5 Komisjon tegi 5. veebruari 2001. aasta kirjas Saksamaa ametiasutustele järelepärimise VKE erandimääruse rakendamise kohta ja teavitas neid sellest, et kõnealust abikava ei saa kiirmenetluse korras uurida.
6 2001. aasta detsembris algatas komisjon ametliku uurimismenetluse seoses osa teatatud abikavas ette nähtud meetmetega, nimelt nendega, mis olid ette nähtud alaprogrammide „Coaching”, „Messidel ja näitustel osalemine”, „Koostöö” ja „Toodete disaini arendus” osas (edaspidi koos „neli kõnealust alaprogrammi”). Seevastu muudele teatatud meetmetele ei esitanud komisjon ühtki vastuväidet.
7 Uurimise lõpus võttis komisjon 24. septembril 2002 vastu otsuse 2003/226/EÜ, mis käsitleb Saksamaa planeeritud abikava – „Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi hõlmav programm – Ettevõtjate tootlikkuse suurendamine Saksimaal” – Alaprogrammid 1 (Coaching), 4 (Messidel ja näitustel osalemine), 5 (Koostöö) ja 7 (Toodete disaini arendus) (EÜT 2003, L 91, lk 13; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Esiteks leidis ta, et neljas kõnealuses alaprogrammis ette nähtud meetmed kujutavad endast riigiabi. Teiseks täpsustas ta, et selleks, et abi saaks pidada ühisturuga kokkusobivaks, ei tohi see väljuda VKE erandimääruse kohaldamisalast ega ületada selle määrusega ette nähtud osatähtsuse piirmäära, välja arvatud alaprogrammi „Koostöö” raames ette nähtud tegevusabi, mille komisjon leidis olevat ühisturuga kokkusobimatu.
8 Oma 3. mai 2007. aasta otsusega kohtuasjas T‑357/02: Freistaat Sachsen vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑1261) rahuldas Üldkohus hageja, Freistaat Sachseni nõude tühistada mitu vaidlustatud otsuse sätet (artikli 2 teine lõik ning artiklid 3 ja 4).
9 Komisjoni apellatsioonkaebuse peale tühistas Euroopa Kohus oma 11. detsembri 2008. aasta otsusega kohtuasjas C‑334/07 P: komisjon vs. Freistaat Sachsen (EKL 2008, lk I‑9465) Üldkohtu otsuse ning saatis selle viimasele tagasi.
Menetlus ja poolte nõuded pärast asja tagasisaatmist
10 Kohtuasi määrati Üldkohtu neljandale kojale laiendatud koosseisus.
11 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 119 lõike 1 punktidele a ja b, esitasid hageja ja komisjon kirjalikud märkused.
12 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada suulise menetluse ja palus kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames vastata pooltel kirjalikult kohtu küsimustele. Pooled vastasid sellele taotlusele ettenähtud tähtajal.
13 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 30. juuni 2010. aasta kohtuistungil.
14 Hageja palub Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsus.
15 Komisjon palub Üldkohtul jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
16 Pärast asja tagasisaatmist esitatud kirjalikes märkustes ei väljendanud pooled oma seisukohti kohtukulude jaotuse osas. Esimeses kohtuastmes esitatud kirjalikes märkustes palus hageja Üldkohtul mõista kohtukulud välja komisjonilt ja viimane palus Üldkohtul mõista kohtukulud välja hagejalt.
Väited ja poolte argumendid
17 Oma hagi toetuseks esitas hageja esialgu viis väidet:
– esimene neist tugineb vaidlustatud otsuse formaalsele õigusvastasusele, mis tuleneb sellest, et komisjon ei kohaldanud kõnealuse abikava suhtes kiirendatud loaandmismenetlust;
– teine väide tugineb vaidlustatud otsuse sisulisele õigusvastasusele, mis tuleneb asjaolust, et VKE erandimäärus ei olnud käesoleval juhul kohaldatav;
– kolmas väide tugineb asjaolule, et kõnealuse abikava võis heaks kiita väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi käsitlevate ühenduse suuniste alusel;
– neljas väide tugineb sellele, et komisjon ei kasutanud kõnealuse abikava uurimisel talle kuuluvat kaalutlusõigust ning ühtlasi on rikkunud põhjendamiskohustust;
– viies väide tugineb asjaolule, et komisjon ei ole tõendanud, et kõnealune abikava kahjustas konkurentsi tegelikult või kujutas endast sellele potentsiaalset ohtu, ning on ühtlasi rikkunud põhjendamiskohustust;
18 Eespool viidatud kohtuotsuses Freistaat Sachsen vs. komisjon lükkas Üldkohus esimese väite tagasi, rahuldas teise väite ja leidis, et kolme viimast väidet ei ole vaja uurida.
19 Eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Freistaat Sachsen leidis Euroopa Kohus, et kuna väide, mille kohaselt VKE erandimääruse kohaldamine vaidlusalusele otsusele on tagasiulatuva iseloomuga, on põhjendamatu, siis tuleb teha otsus hageja poolt Üldkohtus esitatud neljanda ja viienda väite osas. Sellest tulenevalt saatis Euroopa Kohus kohtuasja tagasi Üldkohtusse nende kahe viimase väite osas otsuse tegemiseks.
20 Kuna viies väide puudutab kõnealuste meetmete riigiabina kvalifitseerimist ja neljas väide puudutab riigiabina kvalifitseeritud meetmete ühisturuga kokkusobivust, siis tuleb viiendat väidet uurida enne neljandat.
Õiguslik käsitlus
Viies väide, mis tugineb asjaolule, et komisjon ei ole tõendanud, et abikava kahjustas konkurentsi tegelikult või kujutas endast sellele potentsiaalset ohtu, ning on ühtlasi rikkunud põhjendamiskohustust
Poolte argumendid
21 Hageja väidab, et EÜ artikli 87 lõike 1 kohaselt pidi komisjon näitama, milles seisnes käesoleval juhul konkurentsi kahjustamine. Vaidlustatud otsuses ei saa millegi alusel teha järeldust, et kõnealune abikava võis käesoleval juhul konkurentsi kahjustada, või positiivselt nentida, et niisuguse moonutamise tegurid esinesid. Komisjon mainis vaid, et teatatud meetmed võivad riigiabina konkurentsi kahjustada (vaidlustatud otsuse põhjendus 52) ning et 50% kõrgem abi intensiivsus kujutab endast „ebaproportsionaalset konkurentsi kahjustamist” (vaidlustatud otsuse põhjendus 60). Selle väite toetuseks tugines ta Üldkohtu 28. novembri 2008. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00: Hôtel Cipriani jt vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑3269) ja eelkõige selle punktile 230, mis täpsustab, et „mitut valdkonda puudutava abikava osas nähtub kohtupraktikast, et komisjon võib piirduda asjaomase kava omaduste uurimisega, selleks et hinnata, kas abi summa või protsendimäära suuruse, toetatavate investeeringute omaduste või muude tingimuste tõttu, mida abikava ette näeb, tagab kõnealune kava abisaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja on kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses”.
22 Hageja sõnul väitis komisjon, et poolte kulude kandmise kohustus aitab kaasa abi tõhususele ja tulususele, millest järeldub, et käesoleval juhul vahetuse tingimusi muudeti abi kõrgema intensiivsusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 60, 67 ja 71). Niisuguse väite, mille aluseks on 50% abi ülemmäär, võib üle kanda mis tahes toetuste ülemmäärale ning seega ei saa see komisjoni järeldusi kinnitada.
23 Lähtudes hinnangus VKE erandimäärusest, ei näidanud komisjon piisavalt, et konkurentsi on kahjustatud, samas kui kohtupraktika kohaselt ei ole niisugune tõendamine mitte ainult vajalik, tulenevalt põhjendamiskohustusest EÜ artikli 253 tähenduses, vaid seeläbi kohaldatakse ka EÜ artikli 87 lõike 1 kriteeriume.
24 Komisjoni ebapiisavad arengud seoses konkurentsimoonutuse kriteeriumiga rikuvad lisaks ka EÜ artiklit 253, mis õigustab vaidlustatud otsuse tühistamist.
25 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
26 Käesoleva väite raames esitab hageja kaks tihedalt seotud argumenti. Ühelt poolt ei ole komisjon piisavalt põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt kõnealune abikava kahjustas konkurentsi tegelikult või kujutas endast sellele potentsiaalset ohtu, ja teiselt poolt ei võimalda see vaidlustatud otsuses (täpsemalt põhjenduses 52) sisalduv põhjendus niisuguse järelduse juurde jääda.
27 Esiteks, mis puudutab küsimust, kas vaidlustatud otsus oli riigiabi elementide osas piisavalt põhjendatud, siis tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peavad EÜ artikli 253 kohaselt nõutavad põhjendused vastama kõnesoleva akti laadile ning neist peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni mõttekäik, nii et isikutel, keda see akt puudutab, oleks võimalik teada võetud meetme põhjendusi ning pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli. Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, eelkõige kõnesoleva akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ning seda, milline huvi võib akti adressaatidel ja teistel asjassepuutuvatel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, olla selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks ära toodud kõik asjassepuutuvad faktid ja õigusküsimused, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult lähtudes akti sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning samuti vastavat valdkonda reguleerivatest õigusnormidest tervikuna (vt Üldkohtu 22. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04: TV 2/Danmark jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2935, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Samuti tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 52 ütleb komisjon järgmist:
„Nelja […] alaprogrammi suhtes kehtib [EÜ] artikli 87 lõikes 1 sätestatu järgmistel põhjustel: nendega nähakse ette riigi vahendite kaudu toetuste andmine ettevõtetele, mis toodavad kaupu või osutavad teenuseid, mis on ühendusesisese kaubanduse esemeks, ja kõnealused toetused võimaldavad nende saajal parandada oma üldist finantsolukorda ja positsiooni kaubaturul. Tuleb märkida, et kõnealused meetmed võivad kahjustada konkurentsi ja seega mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust. Saksamaa ei ole seda järeldust ümber lükanud.”
29 Seega, ülalmainitud põhjendus nõuab, et esineksid kõik käesoleval juhul riigiabina kvalifitseerimiseks vajalikud elemendid, ja eelkõige tehakse konkurentsi kahjustamise kohta järeldus selle asjaolu alusel, et toetust saavad ettevõtted „toodavad kaupu või osutavad teenuseid, mis on ühendusesisese kaubanduse esemeks, ja kõnealused toetused võimaldavad nende saajal parandada oma üldist finantsolukorda ja positsiooni kaubaturul”.
30 Teiseks, mis puudutab küsimust, kas komisjon on õigesti leidnud, et käesoleval juhul esines konkurentsi piiramine, siis tuleb meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt ei tule selleks, et siseriiklikku meedet riigiabiks lugeda, tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja tegelikku konkurentsimoonutamist, vaid üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi (Euroopa Kohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑494/06 P: komisjon vs. Itaalia ja Wam, EKL 2009, lk I‑3639, punkt 50).
31 Täpsemalt, niisuguse abikava puhul nagu käesolevas asjas võib komisjon piirduda asjaomase kava omaduste uurimisega, selleks et hinnata, kas abi summa või protsendimäära suuruse, toetatavate investeeringute omaduste või muude tingimuste tõttu, mida abikava ette näeb, tagab kõnealune kava abisaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja on kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses (Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 248/84: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1987, lk 4013, punkt 18).
32 Vaidlustatud otsuse põhjenduse 52 kohaselt, koostoimes punktiga 2 „Abi kirjeldus” ja punktiga 3 „Menetluse avamise alused”, on ette nähtud abi intensiivsus 50 ja 80% vahel, vastavalt alaprogrammile ja piirkonnale, kus abi saav ettevõte asub. VKE erandimääruse artikli 5 kohaselt on väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antav abi ühisturuga kooskõlas, kui see ei ületa 50% saadud teenustega seotud kuludest. Seega on ilmne, et niisuguse intensiivsusega abi võib ühendusesisest konkurentsi kahjustada.
33 Sellest tulenevalt tuleb kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes lükata käesolev väide tervikuna tagasi.
Neljas väide, mis tugineb sellele, et komisjon ei kasutanud kõnealuse abikava uurimisel talle kuuluvat kaalutlusõigust ning ühtlasi on rikkunud põhjendamiskohustust
34 Käesolev väide liigendub viieks osaks. Esimeses osas väidab hageja, et vaidlustatud otsus on ebaseaduslik, kuna komisjon hindas vaid seda, kas abikava sobib kokku VKE erandimääruses kindlaks määratud hindamiskriteeriumidega. Teises, kolmandas, neljandas ja viiendas osas heidab hageja komisjonile ette, et viimane on nelja kõnealust alaprogrammi valesti hinnanud, rikkudes samas ka põhjendamiskohustust, mida temalt nõutakse.
Esimene osa, mis tugineb kõnealuse abikava üksnes VKE erandimäärusega kokkusobivuse hindamisele
– Poolte argumendid
35 Hageja väidab, et komisjon ei saa oma kaalutlusõiguse teostamisest loobuda. Seega, vaidlustamata komisjoni kaalutlusõiguse ulatust, mis puudutab liikmesriigi poolt teatatud abikavade ühisturuga kokkusobivuse uurimist, väidab hageja, et selle uurimise suhtes kehtivad teatavad kõrgeima taseme piirangud, mille hulka kuulub kohustus seda pädevust teostada. Oma argumentide toetuseks esitab hageja Saksa õiguses esineva mõiste kaalutlusõiguse teostamata jätmise kohta, nimelt „Ermessenausfall” või „Ermessensnichtgebrauch”, mida käsitletakse seaduserikkumisena, nagu see on ka Austria haldusõiguses. Prantsusmaal on niisuguse olukorra vaste „excès du pouvoir négatif”, samas kui ametiasutuse poolt kaalutlusõiguse teostamata jätmine olukorras, kui ametiasutus, mis ise peab ennast seotuks oma praktika või suunistega, hoidub iga üksikjuhtumi uurimisest, kuulub üldises õiguses „ultra vires” doktriini alla. Oma kaalutlusõiguse teostamise kohustus ei lõpe sellega, kui võetakse vastu komisjonile eeskirju kehtestavad sätted.
36 Käesolevas asjas heidab hageja komisjonile ette, et erinevaid abimeetmeid uuris ta üksnes VKE erandimääruse kriteeriumide alusel, justkui see reguleeriks ammendavalt kõiki väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud abikavasid. Leides, et alaprogrammide abi intensiivsuse määr on liiga kõrge, toetus komisjon vaid VKE erandimääruse sätetele, selle asemel et teostada pealegi enda kaalutlusõigust. Nii jõustas ta VKE-dele mõeldud abi suhtes kohaldatavad tingimused, seades hüvitatavate kulude ülemmääraks 50% ja kaldudes samal ajal kõrvale oma otsustuspraktikast. Tuginedes üksnes VKE erandimääruse üldistele nõuetele, võtmata arvesse käesoleva juhtumi erilisi asjaolusid, ei ole komisjon seega oma kaalutlusõigust kasutanud.
37 Selles osas rõhutab hageja, et VKE erandimääruse põhjendusest 4 tuleneb, et selle määrusega ei taheta ammendavalt reguleerida väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud abi. Nimetatud määruse eesmärk ei ole seega komisjoni kaalutlusruumi vähendamine ja nende abimeetmete suhtes kohaldatavate kriteeriumide rangetesse raamidesse surumine. VKE erandimääruse ainus eesmärk on hõlbustada ja tõhustada nimetatud meetmete järelevalvemenetlust.
38 Komisjon vaatas oma otsustuspraktika üle seoses juhtumitega, mis oma esemelt jäävad VKE erandimääruse alla, kuid mille suhtes ei kohaldata selles määruses kindlaks määratud vabastust. Sellest praktikast järeldub, et väga korrapäraselt on komisjon personaalsete erandite kaudu ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel langetanud otsuseid eraldiseisvate juhtumite või abimeetmete osas, mis kalduvad VKE erandimäärusest kõrvale. Niisugustel juhtudel kinnitas komisjon eelkõige ja tihtipeale ka sõnaselgelt, et personaalne uurimine ei tohi piirduda analoogia korras kohaldatud VKE erandimääruse uurimisega, vaid peab olema läbi viidud otse EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel.
39 Hageja leiab veel, et Saksimaa kui endise Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumi erilist majanduslikku olukorda arvesse võttes oleks komisjon pidanud uurima abimeetmeid, kaldudes kõrvale VKE erandimääruses kindlaks määratud tingimustest või vähemalt selgitama, miks tema uuring ei kaldunud nendest tingimustest kõrvale. Siinkohal heidab hageja komisjonile ette haldusmenetluse käigus esitatud üksikasjalike järelduste suhtes seisukoha võtmata jätmist.
40 Sellest tulenevalt oleks komisjon pidanud teatatud abikava heaks kiitma, uurides seda otse EÜ artikli 87 lõikes 3 kindlaks määratud kriteeriume arvesse võttes.
41 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
42 Kõigepealt tuleb rõhutada, et VKE erandimääruse eesmärk on tunnistada EÜ artikli 87 lõike 3 alusel ühisturuga kokkusobivaks ja vabastada seega asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse täitmisest kõigile väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavad üksiktoetused ja abikavad, mis vastavad selles määruses kindlaks määratud tingimustele. See ei tähenda, et ühtki muud väikestele või keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi ei saaks tunnistada ühisturuga kokkusobivaks, kui komisjon on viinud EÜ artikli 87 lõikes 3 kindlaks määratud kriteeriumidest lähtuvalt läbi uurimise pärast seda, kui liikmesriik on EÜ artikli 88 lõike 3 alusel abist teatanud.
43 Seda võimalust tuletatakse sõnaselgelt meelde VKE erandimääruse põhjenduses 4, mille kohaselt „[k]äesolev määrus ei piira liikmesriikide võimalust teatada väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavast abist” ja „[k]omisjon hindab selliseid teateid eelkõige käesolevas määruses sätestatud tingimuste põhjal”. Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat riigiabi käsitlevad suunised tuleks käesoleva määruse jõustumise päevast kehtetuks tunnistada, sest nende sisu asendab käesolev määrus. Määrsõna „eelkõige” kasutamine näitab selgelt, et VKE erandimääruses määratletud kriteeriumid ei ole ainsad, võrreldes millega võib komisjon talle teatatud abikavasid uurida, mida kinnitab pealegi ka nimetatud põhjenduse inglise‑ (in particular) ja saksakeelne versioon (in erster Linie).
44 Samuti tuleb märkida, et kuigi komisjon võib kehtestada üldised rakenduseeskirjad talle EÜ artikli 87 lõikes 3 antud kaalutlusõiguse teostamise kohta, ei saa ta erijuhtumi uurimisel sellest kaalutlusõigusest täielikult keelduda, mis puudutab täpsemalt juhtumeid, mida ta ei ole nimetatud rakenduseeskirjades sõnaselgelt väljendanud või on jätnud hoopis reguleerimata. Seega, niisuguste üldiste eeskirjade vastuvõtmisega kaalutlusõigus ei ammendu ning põhimõtteliselt ei ole ühtki takistust võimalikule individuaalsele uurimisele väljaspool nimetatud eeskirjade raamistikku, kuid seda siiski tingimusel, et komisjon järgib esmase õiguse, näiteks asutamislepingu sätteid ja ühenduse õiguse üldpõhimõtteid (Üldkohtu 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑375/03: Fachvereinigung Mineralfaserindustrie vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 141).
45 Järelikult, pärast seda, kui Saksamaa Liitvabariik oli kõnealustest abimeetmetest teavitanud, tekkis komisjonil kohustus uurida nende meetmete kokkusobivust ühisturuga, teostades seeläbi kaalutlusõigust, mis talle asutamislepinguga on antud.
46 Selles osas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse raames komisjon teostas seda kaalutlusõigust, nimelt kui ta uuris alaprogrammi „Coaching” ühisturuga kokkusobivust vastavalt VKE erandimääruses kindlaks määratud kriteeriumidele, mille aluseks on EÜ artikli 87 lõike 3 punktid a ja c (vaidlustatud otsuse põhjendused 57 kuni 65).
47 Seda analüüsi, mis tugineb komisjoni kogemusele selles valdkonnas ajahetkel, mil vaidlustatud otsus vastu võeti, nimelt septembris 2002, ei saa kahtluse alla seada põhjendused, et komisjon oleks seejärel võinud muid kriteeriume arvesse võttes vastu võtta otsused, mis sisalduvad vaidlustatud otsuses, eelkõige seoses teatatud abiga, mis ei kuulu VKE erandimääruse kohaldamisalasse.
48 Eeltoodust järeldub, et hageja ei saa toetuda põhjendusele, et komisjon keeldus käesolevas asjas oma kaalutlusõigust teostamast, et erinevate abimeetmete ühisturuga kokkusobivuse tuvastamiseks uurida erinevaid argumente, mida talle haldusmenetluse käigus võidi esitada. Selle uurimise tulemusi ja selles osas esitatud põhjendusi puudutavaid argumente uuritakse käesoleva väite muude osade raames.
49 Järelikult tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.
Teine osa, ms tugineb sellele, et alaprogrammi „Coaching” hinnati vääralt ja rikuti põhjendamiskohustust
– Poolte argumendid
50 Hageja heidab komisjonile ette alaprogrammi „Coaching” tunnistamist ühisturuga kokkusobimatuks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses, kuna väikestele ettevõtetele antava abi ülemmäär oli 65%, sealjuures Saksimaa eripärasid ja teatatud abikava kordagi uurimata. Samuti ei selgitanud komisjon, kuidas asjaolu, et ettevõtetelt nõutakse poolte kulude kandmist, suurendab teatatud abikava tõhusust ja tulusust. Hageja väidab, et veel üheksa kuud enne vaidlustatud abikavast teatamist ei olnud komisjon andnud luba ühisturuga kokkusobivale Tüüringi liidumaa abikavale, mis oli ette nähtud programmis „Richtlinien des Freistaates Thüringen zur einzelbetrieblichen Technologieförderung” (EÜT 2000, C 266, lk 4). Kaalutlusõiguse teostamine viitab sellele, et komisjon väljendab täpselt, millised uued kogemused sundisid teda oma otsustuspraktikat muutma. Isegi kui ta oleks võinud kasutada oma laia kaalutlusõigust, kontrollides, kas 65%‑ni ulatuva abi ülemmäära võib heaks kiita, jättis ta selle võimaluse kõrvale üksnes põhjusel, et 50%-st kõrgem intensiivsus ületab summa, mis on vajalik ettevõtete ärgitamiseks coaching’uga seotud kulutusi tegema.
51 Hageja väidab, et VKE erandimääruse artiklis 5 kehtestatud 50% ülemmäär ei reguleeri ammendavalt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete nõustamisabi, ning et tulenevalt nimetatud määruse põhjendusest 11 ei saa nende suhtes kehtida samad kriteeriumid. Kui VKE erandimääruse artikli 5 punkt a näeb keskmise suurusega ettevõtetele antava abi intensiivsuseks ette 50%, siis suuremad hüvitamised peab komisjon heaks kiitma, kohaldades oma kaalutlusõigust väikeste ettevõtete suhtes. Väites, et põhjendus 11 viitab üksnes abi saavatest piirkondadest väljaspool investeerimisabi andmist olevale eriolukorrale, ei selgita komisjon, miks välisnõustamisteenuste puhul ei saaks olla diferentseerimisvõimalusi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vahel.
52 Hageja sõnul komisjon, kes hindas ettevõtetel lasuva finantskoormuse tagasihoidlikuks, vaatas mööda asjaolust, et suurel hulgal Saksimaa ettevõtetest oli üksnes väga väike kapital ning neil oli raskusi laenulepingute sõlmimisel, mida komisjon on isegi tunnistanud.
53 Hageja leiab, et olukord, kus komisjon ei arvestanud asjaoluga, et vaidlusaluse abikavaga heakskiidu saada võiv abi summa on väikeste ettevõtete puhul piiratud 400 või isegi 500 euroga tööpäevas, võib viia teatava „vääralt antud” abini. Vaidlustatud otsus õhutab seega kuluka abi kasutamist, selle asemel et võimaldada diferentseeritumat lähenemist, mida kiidab heaks kõnealune programm.
54 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
55 Käesolevas väiteosas heidab hageja komisjonile sisuliselt ette, et viimane ei ole asunud kõnealust abikava hindama, vaatamata selles osas esitatud arvukatele elementidele. Esmalt tuleb märkida, et niisugune hindamine peab tingimata tuginema faktidele, majandusanalüüsile ning tõenditele, mille hageja esitas vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetluse staadiumis. Lisaks, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab ühenduse kohtute poolt komisjoni antud keeruliste majanduslike hinnangute – nagu käesolevas asjas – üle teostatav kontroll piirduma sellega, et kohus kontrollib, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamisreegleid, kas asjaolud on tehtud kindlaks sisuliselt täpselt, et tehtud ei ole ühtki ilmset hindamisviga ning et tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 279, ja 6. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P: GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑9291, punkt 85).
56 Mis puudutab põhjenduste ebapiisavust, mida hageja samuti väitis, siis tuleb meenutada, et nagu eespool punktis 27 on juba märgitud, peavad EÜ artikli 253 kohaselt nõutavad põhjendused vastama kõnesoleva akti laadile ning neist peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni mõttekäik. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks ära toodud kõik asjassepuutuvad faktid ja õigusküsimused, ning seda tuleb hinnata mitte ainult lähtudes akti sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning samuti vastavat valdkonda reguleerivatest õigusnormidest tervikuna (vt eespool viidatud kohtuotsus TV 2/Danmark jt vs. komisjon, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Käesoleval juhul märgiti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35, et komisjon uuris alaprogrammi „Coaching”, kuivõrd ta nägi ette abi intensiivsuse piiriks 65% väikeste ettevõtete puhul nendel aladel, mis puutuvad kokku eriloomuliste probleemidega, samas kui VKE erandimäärus näeb intensiivsuse määraks ette 50% brutokuludest (nimetatud määruse artikli 5 punkt a).
58 Saksamaa Liitvabariigi esitatud kirjalikke märkusi analüüsiti üksikasjalikult vaidlustatud otsuse põhjendustes 57–65. Komisjon märkis seal, et alaprogrammi analüüsiti mitte üksnes kokkusobivuse osas VKE erandimäärusega, vaid ka EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel. Selle analüüsi käigus nentis komisjon, et tema kogemuste põhjal ületab 50%-st kõrgem intensiivsus summa, mis on vajalik ettevõtete ärgitamiseks kõnealuseid kulutusi tegema, ning et ühine määr sobib kõigile väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, asuvad need väikesed või keskmise suurusega ettevõtted siis abi saavates piirkondades või mitte. Komisjon märgib, et vastupidi investeerimisabile ei ole coaching’ule antaval abil otsest ega kestvat mõju regionaalsele arengule või töökohtade loomisele, mistõttu abi saavates piirkondades ei ole vaja heaks kiita abi kõrgemat intensiivsust. Igal juhul märgib komisjon, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete diferentseerimine on võimalik VKE erandimääruses ette nähtud intensiivsuspiirangute raames.
59 Need komisjoni järeldused osutavad selgelt tema mõttekäigule ning seega vastavad põhjendamiskohustuse kohta kohtupraktikas välja kujunenud kriteeriumidele, mida meenutati eespool punktis 27.
60 Mis puudutab näidet Tüüringi liidumaa puhul heaks kiidetud abi kohta, siis tuleb arvesse võtta komisjoni täpsustust kahe kõnealuse otsuse vastuvõtmise vahel kulunud aja kohta (30 kuud). Pealegi on komisjon õigesti märkinud, et need kaks juhtumit ei ole võrreldavad, arvestades asjaolu, et heaks kiidetud abimeede ei kuulu coaching’u alla, ja eriti võttes arvesse asjaolu, et VKE erandimäärus, mis sisaldab vaidlustatud otsuses kohaldatud hindamiskriteeriume, ei olnud Tüüringi liidumaad puudutanud otsuse vastuvõtmise kuupäeval veel jõustunud.
61 Mis puudutab tõlgendust, mille hageja andis VKE erandimääruse artikli 5 punktile a koostoimes selle määruse põhjendusega 11, siis tuleb nentida, et nimetatud põhjenduse sõnastuses ei viita miski sellele, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete diferentseeritud kohtlemise tagamise eesmärgil oleks vajalik või vastuvõetav ületada abi intensiivsust, mis on kindlaks määratud VKE erandimääruses. Nagu komisjon õigesti märgib, on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete diferentseeritud kohtlemine võimalik ilma 50% määra ületamiseta, kuigi üksnes väikesed ettevõtted saavad niisuguse intensiivsusega abi. Igal juhul, kuivõrd komisjon – nagu eespool punktis 48 on nenditud – ei ole oma hinnangus tuginenud üksnes VKE erandimäärusele, tuleb hageja see argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
62 Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt vaidlustatud otsus õhutab kulukama abi kasutamist (vt eespool punkt 53), siis tuleb märkida, et see argument on mitte ainult majanduslikult ebaloogiline, vaid läheb vastuollu ka hageja argumendiga Saksimaa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ebapiisavate omavahendite kohta. Tegelikult ettevõte, kellel ei ole piisavalt vahendeid, ei pea kahe sama kvaliteediga pakkumise vahel valima odavamat teenust, võttes arvesse asjaolu, et ta on kohustatud maksma hinnast vähemalt 50%.
63 Järelikult tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud tõendeid ja tegureid, mille põhjal saaks järeldada, et kõnealust abi, isegi kui see ilmselgelt ületab VKE erandimääruses ette nähtud abi intensiivsuse, võib eriliste asjaolude tõttu pidada ühisturuga kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 3 tähenduses.
64 Seega ei ole komisjon teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et VKE erandimääruses ette nähtust kõrgema intensiivsusega abi ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses.
65 Seega tuleb neljanda väite teine osa tervikuna tagasi lükata.
Kolmas osa, mis tugineb sellele, et alaprogrammi „Messidel ja näitustel osalemine” hinnati vääralt ja rikuti põhjendamiskohustust
– Poolte argumendid
66 Hageja heidab komisjonile ette, et ta hindas alaprogrammi „Messidel ja näitustel osalemine” ühisturuga kokkusobimatuks, kuivõrd see nägi ette, et näitusel osalemiseks võib toetust saada kuni kolmel korral. Komisjon tugines selles järelduses VKE erandimääruse artikli 5 punktile b, mis näeb ette vabastuse üksnes ettevõtte esmakordsel osalemisel teataval messil või näitusel, millest järeldub, et niisugune korduv toetamine on ühisturuga kokkusobimatu.
67 Hageja leiab, et komisjon ei ole oma kaalutlusõigust üldse kasutanud, kuivõrd ta laskis end juhtida VKE erandimääruse sätetest, näitamata mingilgi moel seda, kuidas korduv messidel ja näitustel osalemine ei saa isegi erandjuhtudel olla abikõlblik. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 67 kasutatud sõnastus „kaalutlusõiguse uuesti kasutamine ei muudaks seda järeldust” näitab hageja sõnul seda, et komisjon ei ole seda õigust kasutanud.
68 Ta väidab veel seda, et komisjon tõlgendas vääralt mõistet „turulähedus”. Seega, uurimis‑ ja arendustegevuseks antava riigiabi puhul määrab komisjon turuläheduse astmest lähtuvalt kindlaks heakskiidetud abi intensiivsuse. Turust eraldatuse puhul võib lubada 100% intensiivsusega abi. Messidel ja näitustel osalemise väidetava „turuläheduse” kasutamisest ei piisa selleks, et õigustada abi piiramist vaid üheainsa osalemisega. Komisjon oleks pidanud otsustama messidel ja näitustel osalemise turuläheduse astme võrreldes muude abi andmise juhtumitega, et ta saaks nende elementide osas oma kaalutlusõigust teostada.
69 Messidel osalemise toetamise piiramine vaid üheainsa korraga ei ole ka majanduslikust seisukohast põhjendatud. Hageja heidab komisjonile ette, et see ei pidanud ebasoodsaks neid esitatud tõendeid, mis näitasid, et üksnes korduv osalemine samal messil või näitusel võib parandada turule tulemise võimalusi, eelkõige juhtudel, kus niisuguse osalemise eesmärk on võõrastele turgudele sisenemine. Saksimaa väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel ei ole reeglina messil või näitusel osalemiseks vajalikku kapitali. Seega ei piisa vaid ühe osalemisega piirduvast abist, et saavutada VKE erandimääruses viidatud abi eesmärk, milleks on juurdepääs võimalikele turgudele (põhjendus 5). 60% Saksa ühiste väljapanekukohtade raames messidel ja näitustel osalenud ettevõtetest ei teinud seda ilma abita. Messidel ja näitustel Saksimaa ettevõtete osalemise vajadus on õigustatud ka ekspordinäitajatega, mis on riiklikust keskmisest tunduvalt madalamad.
70 Tulenevalt üleminekust plaanimajanduselt turumajandusele peavad Saksimaa ettevõtted hageja sõnul ületama turule sisenemisel arvukalt takistusi. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete välismaistel messidel ja näitustel osalemise toetamine on seega majanduslikus plaanis teatatud abikava põhiline eesmärk, tänu millele võivad ettevõtted saada juurdepääsu maailmaturule.
71 Vaidlustatud otsuses ei toonud komisjon esile ühtki hageja ja Saksamaa Liitvabariigi esitatud argumenti ega võtnud ka arvesse Saksimaa erilist majanduslikku olukorda.
72 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
73 Pooled on eriarvamusel messidel ja näitustel korduva osalemise rahastamise küsimuses. Hageja leiab, et komisjon ei ole oma kaalutlusõigust üldse kasutanud, kui ta tegi järelduse, et ühisturuga on kokkusobimatu kuni kolmel korral niisuguse osalemise rahastamine, nagu see on alaprogrammis ette nähtud. Ta väidab veel seda, et komisjon ei ole põhjendanud, miks korduvrahastamine ei saa isegi erandjuhtudel olla ühisturuga kokkusobiv.
74 Selles osas tuleb märkida, et komisjon kohaldas VKE erandimääruses sisalduvaid kriteeriume ning tegi järelduse, et kõnealune alaprogramm ei ole kooskõlas VKE erandimääruse artikli 5 punktiga b ning seda ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks ka EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel.
75 Hageja omakorda põhjendas abivajadust Saksimaa turumajandusele ülemineku raskustega, mis kajastub väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vajaliku kapitali puudumises, aga ka ekspordinäitajatega, mis on riiklikust keskmisest tunduvalt madalamad. Messidel või näitustel korduva osalemise eesmärk on maailmaturule sisenemine.
76 Mis puudutab turumajandusele üleminekuga seotud argumente, siis tuleb märkida, et need piirduvad üldiste viidetega Saksimaa majanduslikule olukorrale.
77 Samuti tuleb meenutada, et sarnaseid argumente on esitatud mitmetes vaidlustes EÜ artikli 87 lõike 2 punkti c kohta, mis puudutab Saksamaa Liitvabariigi teatavate Saksamaa jagunemisest mõjutatud piirkondade majandusele antud abi, kuivõrd see on vajalik sellest jagunemisest tingitud majandusraskuste kompenseerimiseks.
78 Euroopa Kohus on seda sätet tõlgendanud kitsalt, täpsustades, et „[EÜ] artikli [87] lõike 2 punkt c ei võimalda, eiramata sealjuures nii selle sätte erandlikku iseloomu kui ka selle konteksti ja taotletavaid eesmärke, tervikuna kompenseerida majanduslikku mahajäämust, mille all uued liidumaad vaieldamatult kannatavad” ning et „Saksamaa jagunemisest põhjustatud majandusraskused saavad viidata vaid teatavate Saksamaa piirkondade majandusraskustele, mille kutsub esile piirialade rajamisest tingitud eraldatus, näiteks sidekanalite katkemine või turustusvõimaluste kaotamine, mis järgnes Saksamaa kahe poole vaheliste ärisuhete katkemisele” (Euroopa Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑57/00 P ja C‑61/00 P: Freistaat Sachsen jt vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9975, punktid 23 ja 42).
79 Kuna seda asutamislepingu erisätet on tõlgendatud kitsendavalt, ei saa üldised viited Saksamaa jagunemise majanduslikele tagajärgedele õigustada niisuguse abi kokkusobivust EÜ artikli 87 lõikega 3, mille intensiivsus ületab VKE erandimääruses kehtestatu.
80 Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt komisjon oleks pidanud võrdlema käesolevas asjas kõne all olevate messide ja näituste turuläheduse astet muude abivaldkondade omaga, siis tuleb märkida, et niisugune võrdlus ei ole tingimata vajalik. Turulähedus on objektiivne ja mitte suhteline kriteerium. Selles osas tuleb nentida, et messid ja näitused on kommertsüritused, mis pakuvad mitte ainult suurt valikut kaupu ja teenuseid, vaid nendega kaasneb tihti ka mitmekesine meelelahutusprogramm ning avalikkusele pakutakse palju teenuseid eesmärgiga meelitada ligi arvukalt külastajaid. Sellest tulenevalt on messid ja näitused turuga tihedalt seotud või sellega isegi segi aetud.
81 Siit järeldub, et komisjon on vaidlustatud otsuses kõnealused meetmed õigesti kvalifitseerinud „turu teljeks”.
82 Seega, nagu märgib komisjon vaidlustatud otsuse punktis 66, peab abi saaja pärast niisugusel üritusel osalemist olema võimeline tegema põhjusest lähtuva otsuse korduva osalemise kasulikkusest omaenda kuludega.
83 Mis puudutab hageja argumente seoses riiklikust keskmisest madalamate ekspordinäitajatega ja vajadusega vallutada rahvusvaheline turg, siis tuleb meenutada, et isegi kui VKE erandimäärus, nagu selle põhjenduses 16 meenutatakse, üldiselt ei vabasta ekspordiabi, ei peeta ekspordiabiks üldjuhul abi, millega kaetakse kaubandusmessidel osalemise kulud (vt eespool punkt 4). Kõnealune abi on seega põhimõtteliselt kooskõlas VKE erandimäärusega. Sellegipoolest, isegi kui on ilmne, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted osalevad messidel selleks, et edendada oma tooteid, ning et see osalemine võimaldab neil vajadusel suurendada oma ekspordinäitajaid, ei saa üldised viited Saksimaa nõrkadele ekspordinäitajatele õigustada kõrgema intensiivsusega abi kui see, mis on ette nähtud VKE erandimäärusega.
84 Järelikult leidis komisjon õigesti, et VKE erandimääruses sätestatust kõrgema intensiivsusega abi ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses.
85 Mis puudutab põhjendamiskohustust, siis tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 66 ja 67 märgib komisjon, et kõnealune alaprogramm ei ole kooskõlas VKE erandimääruse artikli 5 punktiga b, mille kohaselt seda vabastust kohaldatakse üksnes ettevõtte esmakordsel osalemisel teataval messil või näitusel ning koguabi ei tohi ületada 50% kuludest. Komisjon selgitab seda piirangut vajadusega tagada abi ergutav mõju, kuivõrd pärast esmakordset kaasfinantseeritud osalemist on õiguspärane oodata, et väikesed või keskmise suurusega ettevõtted võiksid hinnata korduvkülastuse kasulikkust omaenda kuludega. Komisjon selgitab ka seda, et turu telge puudutavat tegevust, nagu seda on messidel või näitustel osalemine, mis ületab 50% abimäära, ei saa EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel pidada ühisturuga kokkusobivaks.
86 Need komisjoni järeldused osutavad selgelt tema mõttekäigule ning seega vastavad põhjendamiskohustuse kohta kohtupraktikas välja kujunenud kriteeriumidele, mida meenutati eespool punktis 27.
87 Seega tuleb neljanda väite kolmas osa tagasi lükata.
Neljas osa, mis tugineb sellele, et alaprogrammi „Koostöö” hinnati vääralt ja rikuti põhjendamiskohustust
– Poolte argumendid
88 Hageja heidab komisjonile ette, et ta leidis, et alaprogramm „Koostöö” näeb ette tegevusabi ning seda tuleb seetõttu uurida lähtuvalt piirkondlikku riigiabi käsitlevatest suunistest (EÜT 1998, C 74, lk 9; edaspidi „suunised”), mis nõuavad eelkõige seda, et abi oleks ajaliselt piiratud ning aja jooksul kahanev (punkt 4.17).
89 Vastupidi komisjoni kinnitustele ei kujuta müügiedendamismeetmed endast tegevusabi, sest väljapanekukoha võimaliku üüri või töötajate palga enda kanda võtmine ei asenda tegevuseks vajalikke vahendeid ega vähenda üldiselt jooksvaid kulusid. Hageja sõnul toetavad ette nähtud meetmed üksnes ettevõtte väliskoostööga seotud uusi ja lisakulusid.
90 Selles osas leiab hageja, et komisjon tegutses vastuolus oma tavalise praktikaga, sest juba 1992. aastal teatatud abikavas ettevõttele enne meetmete kehtestamist „personali, materjali ja reisimisega seotud kuludeks” ja ühisteks rajatisteks antud abi hüvitati „õiglases ulatuses”.
91 Hageja leiab, et aja jooksul kahanemine on mõeldud abi ergutava mõju säilitamiseks ilma sõltuvust tekitamata. Käesoleval juhul oli abi niivõrd piiratud, et see ei saanud tekitada mingit sõltuvust. Seega, summade järgulisuse tagajärjel kaotaks abi oma ergutava mõju.
92 Pealegi ei olnud komisjon suuniste punkti 4.17 kunagi rangelt kohaldanud, võttes arvesse muid tegureid, mis oleksid võimaldanud järgulisest kahanemisest loobuda.
93 Tuletades meelde VKE erandimääruse põhjenduses 16 ja artikli 1 lõike 2 punktis b ette nähtud tingimusi, väidab hageja, et välismüügirühma loomine ei ole sama asi kui selle määruse tähenduses jaotusvõrgu rajamine ja toimimine, kuna nende müügirühmade põhieesmärk on hinnata edu võimalusi uutel turgudel. Uute turgude uurimisele ja esimeste ärikontaktide loomisele müügirühma kaudu tuleks anda luba niivõrd, kuivõrd toote turuleviimise edendamist ei saa pidada ekspordiabiks. Pealegi puudub ekspordiabi olemasoluks vajalik „otsene laad”.
94 Lisaks tegi komisjon hindamisvea, piirates heakskiidetava abi intensiivsust 50%. Viidates oma eelnenud etteheidete raames kujundatud argumentidele, väidab hageja, et komisjon ei ole analüüsinud Saksimaa majanduse eripärasid, mille struktuuri iseloomustab väikeste ettevõtete olemasolu. Hageja vaidleb vastu ka komisjoni järeldustele, mille kohaselt alaprogrammi „Koostöö” raames ette nähtud meetmed on „turu teljeks”. Ta täpsustab, et teostatavuse uuring kujutab endast vaid tuleviku-uuringuid, mis on mõeldud potentsiaalse koostöö hindamiseks.
95 Hageja leiab, et komisjon ei saanud oma otsustuspraktikale tuginedes tunnistada, et välismüügirühmade loomine on ühisturuga kokkusobimatu, kuna ta oli juba andnud loa käesolevas asjas viidatud meetmetest palju enam otseselt välismaal turustamisele sarnanevatele meetmetele, sest need toetavad otseselt lepingute sõlmimist.
96 Mis puudutab komisjoni järeldust vaidlustatud otsuse punktis 69, mille kohaselt Saksamaa Liitvabariigil „on vabad käed rakendada nn Saksamaa koostööüksuste loomise meedet” kui miinimumabi, siis väidab hageja, et niisugusel viisil jätkamine ei ole tõhus, täpsemalt kuna see puudutab koostöö edendamist, samas kui näiteks koostööd ihkavate võimalike abi saajate ringi suhtes kehtivad püsivad muudatused, ja see ei ole nimetatud edendamise alguses üldiselt piisavalt tuntud või määratletav. Personaalne lähenemine ei ole seega asjakohane, ja see küsimus oleks pidanud olema ka komisjoni kaalutluste esemeks.
97 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
98 Hageja põhiargument puudutab koostöötalitustele ja ekspordiühingutele ette nähtud tegevust ja toiminguid. Hageja viitab, et nimetatud ühingud peavad olema pühendatud müügitegevusele ning et kõnealuses alaprogrammis koostöötalitustele ette nähtud abi ei saa käsitleda tegevusabina.
99 Samuti tuleb märkida, et pooled ei ole esitanud faktilisi tõendeid koostöötalituste ja ekspordiühingute rajamise, geograafilise asukoha, tegevusvaldkondade ega saavutatavate tulemuste kohta.
100 Sellegipoolest on vähetõenäoline, et väikesed või keskmise suurusega piirkondlikud ettevõtted, millel on raskusi turumajandusele üleminekuga ja millel puuduvad omavahendid, investeeriksid koostööüksusesse või müügirühma, mille tegevus ei too otseselt kaasa uutele turgudele sisenemist.
101 Pealegi ilmneb selgelt komisjoni esitatud dokumentidest, mis olid lisatud Üldkohtu esialgsetele küsimustele antud vastustele, et nende üksuste loomise eesmärk on ekspordi edendamine, mille rahastamine on ebaseaduslik mitte üksnes asutamislepingu, vaid ka WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu kohaselt, nagu vaidlustatud otsuse punktis 70 on nenditud.
102 Mis puudutab kõnealuse abi kvalifitseerimist tegevusabina, siis tuleb märkida, et uute turgude vallutamine ning turul püsimise püüdlused on osa iga püsivalt turule jääda sooviva ettevõtte tavapärasest strateegiast. Kulutused on vajalikud selleks, et võimaldada turul püsivalt kohal olla ja seal laieneda, ning selleks antud abi vähendab kindlasti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jooksvaid kulusid. Need panused viitavad seega tegevusabi kategooriale.
103 Lõpetuseks, mis puudutab hageja tõstatatud võimalust praktikast lähtudes lubada kõnealust abi, siis tuleb komisjoni esitatud täpsustusi pidada piisavaks, eelkõige et Saksamaa piirkondliku abi kaardid aegusid 31. detsembril 2003, samas kui kõnealune programm lõppes palju hiljem. Lisaks on komisjon oma varasemates otsustes samuti selgitanud, et ta kaldub kahanemise põhimõttest kõrvale vaid erandjuhtudel.
104 Mis puudutab hageja argumenti seoses vähese tähtsusega abi määrusega, siis see tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna seda määrust puudutavat komisjoni järeldust on vaidlustatud otsuses mainitud vaid täiendava võimalusena.
105 Võttes arvesse kõiki eelnenud kaalutlusi, tuleb tõdeda, et komisjon on õigesti leidnud, et VKE erandimääruses ette nähtust kõrgema intensiivsusega abi ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks ka EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel. Lisaks on komisjon õigesti järeldanud, et kuivõrd alaprogramm „Koostöö” nägi ette tegevusabi, oli see ühisturuga kokkusobimatu.
106 Mis puudutab vaidlustatud otsuses sisalduvaid põhjendusi alaprogrammi „Koostöö” kohta, ja kuivõrd hageja ei ole selles osas esitanud ühtki konkreetset argumenti, siis tuleb märkida, et komisjon on eraldi analüüsinud Saksamaal koostööüksuste loomiseks ja käitamiseks ning ühenduses ja sellest väljas asuvate müügirühmade loomiseks antud abi. Esiteks kvalifitseeris komisjon Saksamaal koostööüksuste loomiseks ja käitamiseks antud abi kui tegevusabi, mida tuleb uurida suuniseid arvesse võttes ja mis peavad vastama eranditult kõigile nende tingimustele, eelkõige punktis 4.17 sätestatutele. Ta selgitab seejärel, millistel põhjustel need tingimused ei ole täidetud. Teiseks kvalifitseeris komisjon müügirühmade loomiseks antud abi, mis peaks aitama väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid välisturgudega tutvumisel ja nendele turgudele sisenemisel, kui ekspordiabi, mis oli VKE erandimääruse kohaldamisalast välja jäetud vastavalt selle artikli 1 lõike 2 punktile b. Ta lisab, et abi maksimaalne intensiivsus 80% selle alaprogrammi raames turu keskmeks olevate meetmete edendamisel moonutab kaubavahetustingimusi vastuolus ühiste eesmärkidega ning et seda meedet ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c kohaselt.
107 Need tingimused viitavad selgelt komisjoni mõttekäigule ja vastavad seega kohtupraktikas põhjendamiskohustuse osas välja kujunenud kriteeriumidele, mida meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 27.
108 Seega tuleb neljanda väite neljas osa tervikuna tagasi lükata.
Viies osa, mis tugineb sellele, et alaprogrammi „Toodete disaini arendus” hinnati vääralt ja rikuti põhjendamiskohustust
– Poolte argumendid
109 Alaprogrammi „Toodete disaini arendus” osas väidab hageja, et komisjon võtab samuti ainsaks kriteeriumiks VKE erandimääruses ette nähtud abi intensiivsuse ja viited samal teemal esitatud argumentidele, mis puudutavad teisi alaprogramme. Komisjon on oma kaalutlusõigust kasutamata jättes teinud vea.
110 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
111 Hageja ei esitanud käesoleva osa raames konkreetseid argumente, piirdudes teiste alaprogrammidega seotud argumentidele viitamisega.
112 Sellest tulenevalt, kuivõrd hageja argumendid väite eelmiste osade raames lükati tagasi, võttes arvesse asjaolu, et komisjon peab kõnealust alaprogrammi ühisturuga kokkusobimatuks „analoogsetel põhjustel” nendega, mis esitati teiste alaprogrammide puhul, siis tuleb ka veel sedastada seoses väite käesoleva osaga, et komisjon on õigesti leidnud, et VKE erandimääruses ette nähtust kõrgema intensiivsusega abi ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks ka EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel.
113 Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendusi seoses kõnealuse alaprogrammiga, siis tuleb märkida, et komisjon on põhjenduses 41 öelnud, et „[nimetatud] alaprogrammi […] raames antud abi jääb põhimõtteliselt [VKE erandi]määruse artikli 5 (nõustamine ja muud teenused ning muu tegevus) alla, kuid kuna see alaprogramm näeb ette abi intensiivsuse, mis ise ületab artikli 5 [punktis] b kindlaks määratud 50% ülemmäära, on komisjonil tekkinud tõsised kahtlused selle abi ühisturuga kokkusobivuses”. Komisjon leiab ka vaidlustatud otsuse punktis 73, et teiste alaprogrammidega analoogsetel põhjustel ei ole alaprogramm „Toodete disaini arendus” kooskõlas VKE erandimäärusega, ja nähes ette koguabi kõrgema intensiivsuse kui 50% nõustamisteenuste eest, oli ühisturuga kokkusobimatu.
114 Hageja konkreetsete argumentide puudumisel tuleb nentida, et komisjoni eespool viidatud järeldused osutavad selgelt tema mõttekäigule ning seega vastavad põhjendamiskohustuse kohta kohtupraktikas välja kujunenud kriteeriumidele, mida meenutati eespool punktis 27.
115 Seega tuleb neljanda väite viies osa tagasi lükata.
116 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes sisaldab vaidlustatud otsus tervikuna analüüsi kõnealuste alaprogrammide kokkusobivuse kohta asutamislepinguga ning on õiguslikult piisavalt põhjendatud.
117 Sellest tulenevalt tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.
118 Eeltoodust lähtudes tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
119 Üldkohtu otsuses mõisteti kohtukulud välja komisjonilt. Euroopa Kohtu otsuses sedastati, et kohtukulude jagamine otsustatakse edaspidi. Seega on Üldkohtu ülesanne otsustada käesolevas kohtuotsuses vastavalt kodukorra artiklile 121 kõikide erinevate menetlustega seotud kohtukulude üle.
120 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas laiendatud koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Freistaat Sachseni (Saksamaa) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud nii Üldkohtus kui ka Euroopa Kohtus.
|
Czúcz |
Cremona |
Labucka |
|
Frimodt Nielsen |
O’Higgins |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. juulil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.