1

Hageja, Azienda Mediterranea Gas e Acqua SpA (AMGA), on kapitaliühing, mida kontrollib 51,01% ulatuses Genova linn (Itaalia). Hageja loodi aastal 1997 samanimelise munitsipaalettevõtja ümberkujundamisena ning ta tegutseb nii energiasektoris, osutades gaasijaotus-, kütteseadmete paigaldamis- ja koostootmisjaamade toodetud soojusenergia jaotusteenuseid, kui ka veesektoris, pakkudes teenuseid eelkõige heitvee jaotamise, kogumise ja puhastamise alal. Hageja tegevuspiirkonnaks on Genova linn.

2

8. juuni 1990. aasta seadusega nr 142, mis käsitleb kohalike omavalitsuste autonoomset korraldust (legge no 142 ordinamento delle autonomie locali, Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 135, ; edaspidi „seadus nr 142/90”), viidi Itaalias läbi avalike teenuste osutamise korraldamiseks kommuunide käsutusse antud seaduslikke vahendeid puudutav reform, eelkõige vee-, gaasi- ja elektrivarustuse ning transpordisektorit puudutavas osas. Kõnesoleva seaduse artikliga 22 (muudetud kujul) oli kommuunidele nähtud ette võimalus luua avalike teenuste osutamiseks erinevates õiguslikes vormides äriühinguid. Muu hulgas on ette nähtud kommertsühingute ja riigi enamusosalusega aktsiaseltside (edaspidi „seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud”) loomine.

3

Neil asjaoludel anti 9. augusti 1986. aasta seaduse nr 488, mis käsitleb aasta dekreetseadusesse nr 318 kohalike omavalitsusüksuste kiireloomulise rahastamise kohta tehtavaid muudatusi ja selle muutmist seaduseks (legge no 488 di conversione in legge, con mofificazioni, del decreto-legge 1o luglio 1986, no 318, recante provvedimenti urgenti per la finanza locale, GURI nr 190, ), artikliga 9a avalikke teenuseid osutavatele seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele vahemikus 1994–1998 Cassa Depositi e Prestiti (edaspidi „CDDPP”) poolt soodustingimustel intressimääraga laenu (edaspidi „CDDPP laenud”).

4

Lisaks võeti seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute kasuks 28. detsembri 1995. aasta seaduse nr 549, mis käsitleb riigi rahanduse ratsionaliseerimist (legge no (su) misure di razionalizzazione delle disposizioni della finanza pubblica, GURI regulaarne lisa nr 302, , edaspidi „seadus nr 549/95”), artikli 3 lõigete 69 ja 70 alusel nende koostoimes aasta dekreetseadusega nr 331 erinevate valdkondade maksusätete ühtlustamise kohta (decreto-legge no331 (su) armonizzazione delle disposizioni in materia di imposte sugli oli minerali, sull’alcole, sulle bevande alcoliche, sui tabacchi lavorati e in materia di IVA con quelle recate da direttive CEE e modificazioni conseguenti a detta armonizzazione, nonché disposizioni concernenti la disciplina dei centri autorizzati di assistenza fiscale, le procedure dei rimborsi di imposta, l’esclusione dall’ILOR dei redditi di impresa fino all’ammontare corrispondente al contributo diretto lavorativo, l’istituzione per il 1993 di un’imposta erariale straordinaria su taluni beni ed altre disposizioni tributarie, GURI nr 203, , edaspidi „dekreetseadus nr 331/93”) järgmised meetmed:

5

Kuna komisjonile oli esitatud kaebus kõnesolevate meetmete kohta, palus ta Itaalia ametiasutustelt 12. mai, 16. juuni ja 21. novembri 1997. aasta kirjadega nende kohta teavet.

6

Itaalia ametiasutused saatsid 17. detsembri 1997. aasta kirjas osa soovitud teabest. Lisaks toimus Itaalia ametiasutuste taotlusel kohtumine.

7

Komisjon teatas 17. mai 1999. aasta kirjas Itaalia ametiasutustele otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus. Nimetatud otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 220, lk 14).

8

Pärast seda, kui komisjon oli saanud kätte märkused kolmandatelt huvitatud isikutelt ja Itaalia ametiasutustelt, palus ta viimati nimetatutel korduvalt esitada lisateavet. Komisjoni ja Itaalia ametiasutuste ning menetlusse astunud kolmandate huvitatud isikute vahel toimus rida kohtumisi.

9

Osad seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud, nagu hageja ning ACEA SpA ja AEM SpA, kes pealegi olid esitanud hagi käesolevas kohtuotsuses käsitletava otsuse tühistamiseks (kohtuasjad T-297/02 ja T-301/02), väitsid, et kõnealused kolm meedet ei kujuta endast riigiabi.

10

Itaalia ametiasutused ja Confederazione Nazionale dei Servizi (Confservizi), st liit, mis koondab eelkõige seaduses nr 142 ette nähtud äriühinguid ja eriotstarbelisi Itaalia kohaliku tasandi ettevõtjaid, nõustusid sisuliselt selle seisukohaga.

11

Seevastu Bundesverband der deutschen Industrie eV (BDI), Saksa tööstuse ja sellega seonduvate valdkondade teenuste osutajate ühendus, väitis, et kõnesolevad meetmed võivad kutsuda esile konkurentsimoonutusi mitte ainult Itaalias, vaid ka Saksamaal.

12

Ka Gas-it, Itaalia gaasivarustuse sektori eraõiguslike ettevõtjate ühendus, väljendas seisukohta, et kõnesolevad meetmed, eelkõige ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus, kujutavad endast riigiabi.

13

Komisjon võttis 5. juunil 2002 vastu otsuse 2003/193/EÜ Itaalia poolt seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele maksuvabastuste ja soodustingimustena laenudena antud riigiabi kohta (ELT 2003, L 77, lk 21; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

14

Komisjon rõhutab esmalt, et tema poolt läbiviidud uurimine puudutas üksnes vaidlusaluste meetmetega kehtestatud üldisi abikavasid, mitte erinevatele ettevõtjatele antud individuaalset abi, ja seega uuris ta neid üldiselt ja abstraktselt. Selles osas väljendab ta seisukohta, et Itaalia Vabariik „ei ole andnud individuaalseid maksusoodustusi ning ei ole [talle] teatanud ühestki individuaalsest abiandmise juhtumist, edastades komisjonile kogu selle hindamiseks vajaliku teabe”. Komisjon märgib, et järelikult oli ta kohustatud uurima kõnesolevaid abikavasid üldiselt ja abstraktselt nii nende kvalifitseerimise kui ka ühisturuga kokkusobivuse küsimuses (vaidlustatud otsuse põhjendused 42–45).

15

Komisjon on seisukohal, et CDDPP laenud ja ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus (edaspidi koos „käsitletavad meetmed”) kujutavad endast riigiabi. Niisuguste soodustuste andmine seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele riigi vahenditest toob kaasa nende konkurentsiolukorra tugevnemise võrreldes kõigi teiste ettevõtjatega, kes soovivad osutada samu teenuseid (vaidlustatud otsuse põhjendused 48–75). Käsitletavad meetmed on ühisturuga kokkusobimatud, kuna nende puhul ei ole täidetud ei EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 ega EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud tingimused ning pealegi on rikutud EÜ artiklit 43 (vaidlustatud otsuse põhjendused 94–122).

16

Seevastu on komisjon seisukohal, et vabastus varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest ei ole riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, arvestades seda, et nimetatud maksud kuuluvad tasumisele uue majandusüksuse loomisel või varade üleminekul ühtedelt majandusüksustelt teistele. Munitsipaalettevõtjad ja seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on sisulisest sama majandusüksus. Seega on nende vabastamine nimetatud maksudest õigustatud süsteemi laadi või ülesehitusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 76–81).

17

Vaidlustatud otsuse resolutiivosa on järgmine:

„Artikkel 1

[…] [V]abastus varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest ei ole riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 mõttes.

Artikkel 2

Ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus ja [CDDPP] laenudest tulenevad soodustused on riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 mõttes.

Nimetatud abi ei ole ühisturuga kokkusobiv.

Artikkel 3

Itaalia võtab kõik vajalikud meetmed, et saada abisaajalt tagasi artiklis 2 nimetatud abi, mille andmine oli ebaseaduslik.

Abi tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult vastavalt siseriiklikus õiguses ette nähtud korrale, tingimusel et see võimaldab [vaidlustatud] otsuse tõhusat ja viivitamatut täitmist.

Tagastatavale abile lisanduvad viivisintressid, mida arvutatakse alates kuupäevast, mis abisaaja ebaseadusliku abi kätte sai, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni. Viivisintressid arvutatakse piirkondliku abi toetusekvivalendi suhtes kohaldatava määra alusel.

[…]”

18

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. septembril 2002.

19

ASM Brescia SpA esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 2. jaanuaril 2003 saabunud dokumentidega taotluse astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks. Esimese Astme Kohtu viienda laiendatud koja (varasem koosseis) esimees rahuldas aasta määrusega selle taotluse. Menetlusse astuja esitas omapoolsed seisukohad ning teised menetlusosalised esitasid selle kohta märkused selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

20

Komisjon esitas 6. jaanuaril 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.

21

Hageja esitas vastuvõetamatuse vastuväite kohta märkused 14. märtsil 2003.

22

Itaalia Vabariik esitas 8. augustil 2002 Euroopa Kohtule hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks; hagi registreeriti numbri C-290/02 all. Euroopa Kohus tuvastas, et nimetatud hagi ning kohtuasjade T-292/02, T-297/02, T-300/02, T-301/02 ja T-309/02 algatamiseks esitatud hagid on sama esemega, milleks on nõue tühistada vaidlustatud otsus, ning on omavahel seotud, kuna nende raames esitatud väited on suures osas kattuvad. Põhikirja artikli 54 kolmandale lõigule tuginedes andis Euroopa Kohus määruse, millega otsustas peatada menetluse kohtuasjas C-290/02 seniks, kuni Esimese Astme Kohus on teinud otsuse kohtuasjades T-292/02, T-297/02,T-300/02, T-301/02, T-309/02 ja T-189/03.

23

Euroopa Kohus otsustas 8. juuni 2004. aasta määrusega saata kohtuasja C-290/02 tagasi Esimese Astme Kohtusse, kes on vastavalt nõukogu aasta otsuse 2004/407/EÜ, Euratom, millega muudetakse Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli artikleid 51 ja 54 (ELT L 132, lk 5; ELT eriväljaanne 01/05, lk 85), artiklile 2 pädev lahendama liikmesriikide poolt komisjoni vastu esitatud hagisid. Mainitud kohtuasi registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri T-222/04 all.

24

Esimese Astme Kohus otsustas 5. augustil 2004 tehtud määrusega lahendada vastuvõetamatuse küsimuse põhinõude üle otsustamisel.

25

Ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kaheksas koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse ning esitas pooltele kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames kirjalikult küsimusi, millele viimati nimetatud vastasid selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

26

Esimese Astme Kohtu kaheksanda laiendatud koja esimehe 13. märtsi 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad T-292/02, T-297/02, T-300/02, T-301/02, T-309/02, T-189/03 ja T-222/04 suulise menetluse huvides vastavalt kodukorra artiklile 50.

27

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 16. aprilli 2008. aasta kohtuistungil.

28

Hageja, keda toetab menetlusse astuja, palub Esimese Astme Kohtul:

29

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

30

Komisjon vaidlustab hageja õiguse hagi esitada, kuna vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes.

31

Komisjon väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsus tuleb määratleda üldkohaldatava aktina, kuna see käsitleb abikava, seega kindlaksmääramata – ja määratlematut – hulka ettevõtjaid, mille puhul on kasutatud niisugust üldist kriteeriumit nagu kuulumine ühte teatavasse ettevõtjakategooriasse. Komisjon leiab, et üldakti üldist kohaldatavust ja sellest tulenevat normatiivset iseloomu ei sea kahtluse alla võimalus enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu või ka konkreetselt neid õigussubjekte, kellele seda teataval ajahetkel kohaldatakse, kui on selge, et see kuulub kohaldamisele selles õigusaktis määratletud ja selle eesmärgiga seotud õigusliku või faktilise olukorra alusel.

32

Komisjon väidab, et selleks, et üldkohaldatav akt puudutaks isikut isiklikult, peab see akt kahjustama isiku spetsiifilisi õigusi või akti vastu võtnud institutsioonil peab olema kohustus võtta arvesse seda, millised on selle akti tagajärjed kõnesoleva isiku olukorrale. Komisjon leiab, et antud juhul niisuguse olukorraga tegemist ei ole. Vaidlustatud otsus mõjutas negatiivselt kõigi nende ettevõtjate olukorda, kes said kasu käsitletavate meetmete vahendusel. Järelikult ei ole rikutud eriõigusi, mis oleks teatud ettevõtjatel, keda oleks võimalik kõigist teistest käsitletavate meetmete vahendusel kasu saanud ettevõtjatest eristada. Pealegi ei olnud komisjon kohustatud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel arvestama selle otsuse tagajärgi konkreetse ettevõtja olukorrale ega saanudki seda teha. Ei see, et abi tunnistati vaidlustatud otsuses kokkusobimatuks, ega asjaolu, et sellega nähti ette kohustus see abi tagasi nõuda, ei seostu konkreetsete abisaajate olukorraga.

33

Komisjon väidab, et tema analüüsi toetab riigiabi valdkonna senine kohtupraktika, mille kohaselt ei piisa asjaolust, et isik on saanud abi niisuguse abikava alusel, mis on tunnistatud ühisturuga kokkusobimatuks, et tõendada isiklikku puudutatust EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes.

34

Hilisemates kohtuasjades ei ole väljakujunenud kohtupraktikat kahtluse alla seatud. Komisjon leiab, et lahendust, milleni Euroopa Kohus jõudis 19. oktoobri 2000. aasta otsuses kohtuasjades C-15/98 ja C-105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon (EKL 2000, lk I-8855; edaspidi „Sargedna Lines’i kohtuotsus”), ei saa kasutada kõikide niisuguste hagide puhul, mille on esitanud isikud, kes on saanud abi ebaseaduslikuks ja kokkusobimatuks tunnistatud abikava alusel, mille puhul on ette nähtud ka abi tagasinõudmine. Seda järeldust toetab lisaks asjaolu, et antud juhul käsitletava juhtumi puhul uuriti asjassepuutuvat abikava abstraktselt. Pealegi sai hageja eespool viidatud Sardegna Lines’i kohtuotsuse aluseks olnud juhtumi puhul tegelikult individuaalset abi, kuna tegemist oli soodustusega, mida anti aktiga, mis oli vastu võetud piirkondliku seaduse alusel, mis andis ulatusliku kaalutlusõiguse. Lisaks uuriti nimetatud olukorda üksikasjalikult ametliku uurimismenetluse raames.

35

Käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad ka neist, mis iseloomustasid kohtuasju, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 29. aprillil 2004 (C-298/00 P: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I-4087; edaspidi „Alzetta kohtuotsus”), kuna käesoleval juhul ei teadnud komisjon ei käsitletavate abimeetmete alusel abi saavate isikute arvu ega seda, kes on konkreetsed abisaajad, tema käsutuses ei olnud kogu asjassepuutuvat teavet ja tal ei olnud võimalik teada, millises summas igal konkreetsel juhul abi välja makstakse. Pealegi kohaldati käesoleval juhul ettevõtete kolmeaastast tulumaksuvabastust automaatselt, samas kui eespool viidatud Alzetta kohtuotsuse aluseks olnud juhtumi raames käsitletavat abi anti hilisema akti vahendusel.

36

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei oma vastuvõetavuse uurimise seisukohast tähtsust mitte konkreetsete ettevõtjate kindlaksmääramise võimalus, vaid see, et komisjon on tuvastanud juhtumit iseloomustavad asjaolud, millest lähtudes võib individuaalne uurimine olla õigustatud. Komisjon on vaidlustatud otsuses märkinud, et talle ei ole esitatud infot, mis tõendaks, et käsitletavad meetmed ei kujuta endast hagejat puudutavas osas riigiabi või et need kujutavad endast olemasolevat või ühisturuga kokkusobivat abi.

37

Komisjon on seisukohal, et igal juhul ei ole ei asjaolu, et hageja on osalenud EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikus uurimismenetluses, ega vaidlustatud otsuses märgitud tagastamiskorraldus piisavad selleks, et hagejat identifitseerida. Arvestades seda, et hagid, mis on esitatud teatatud abikava raames potentsiaalselt abi saavate isikute poolt, ei ole vastuvõetavad EÜ artikli 230 mõttes, peab sama järeldus kehtima ka niisuguste hagide osas, mille on esitanud teatamata abikava alusel abi saanud isikud.

38

Pealegi ei rikuks hageja poolt käesolevas asjas esitatud hagi vastuvõetamatuks tunnistamine tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, kuna EÜ artiklitega 241 ja 234 ette nähtud õiguskaitsevahendid on piisavad (Euroopa Kohtu 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I-6677).

39

Hageja kinnitusel puudutab otsus teda isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes, kuna hageja on üks seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutest ehk teisisõnu ettevõtja, kellele on suunatud vaidlustatud otsuses käsitletav abikava, mille alusel antud abi tagastamist nõutakse.

40

Hageja vaidlustab väite, mille kohaselt vaidlustatud otsus on üldkohaldatav akt. Hageja leiab, et komisjoni kinnitus, et vaidlustatud otsus puudutab kindlaks määramata – ja määratlematut – hulka ettevõtjaid, on ekslik. Tema sõnade kohaselt on vastupidi tegemist suletud rühmaga, nimelt munitsipaalettevõtjatega, mis muudeti seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühinguteks, mis alustasid tegevust enne 31. detsembrit 1999. Seda ettevõtjate arvu kahandab ka asjaolu, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus kuulus selle määratluse kohaselt kohaldamisele vaid nende ettevõtjate suhtes, kes asjassepuutuva perioodi vältel saadud tulu said.

41

Hageja lisab, et isegi kui lähtuda eeldusest, et vaidlustatud otsus kvalifitseeritakse üldkohaldatava aktina, tuleb siiski asuda seisukohale, et see puudutab hagejat isiklikult. Komisjon oleks pidanud arvesse võtma konkreetselt hagejat iseloomustavat olukorda, arvestades seda, et käsitletav meede mõjutas ettevõtjaid, kelle suhtes seda kohaldati, erineval määral, ning et abisaajate olukord varieerus arvestatavalt.

42

Lisaks nähtub kohtupraktikast – eelkõige Sardegna Lines’i kohtuotsusest – selgelt, et isiklik puutumus on olemas ettevõtjatel, kes on ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud üldise abikava alusel saanud reaalselt individuaalset abi, mille tagastamise on komisjon määranud. Pealegi teadis komisjon hageja olukorda, seda enam, et komisjon on teda vaidlustatud otsuses mitu korda sõnaselgelt maininud.

43

Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argumendid teatatud ja teatamata abimeetmete erinevast staatusest. Kohtupraktika kohaselt omab tähtsust üksnes väljamakstud abi ja väljamaksmata abi eristamine.

44

Menetlusse astuja toetab hagi vastuvõetavuse küsimuses sisuliselt hageja seisukohti ja argumente.

45

EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt võib füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse teisele isikule adresseeritud otsuse vastu vaid juhul, kui see otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

46

Mis puudutab eespool viidatud sätte kohaselt nõutavat isiklikku seost, siis väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole otsuse adressaat, saab vaid siis väita, et see otsus puudutab teda isiklikult, kui otsus puudutab teda teatavate teda iseloomustavate omaduste või asjaolude tõttu, mis eristavad teda kõigist teistest, ning mis muudab ta identifitseeritavaks analoogselt otsuse adressaadiga (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223, ja aasta otsus kohtuasjas C-321/95 P: Greenpeace Council jt vs. komisjon, EKL 1995, lk I-1651, punktid 7 ja 28).

47

Euroopa Kohus on leidnud, et põhimõtteliselt ei saa ettevõtja vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab teda vaid põhjusel, et ta kuulub asjaomasesse sektorisse ja et ta võib selle kava alusel toetust saada. Niisugune otsus on hagejast ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale (vt Euroopa Kohtu 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 219, punkt 15, ja eespool punktis 35 viidatud Alzetta kohtuotsus, punkt 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

48

Igal juhul on Euroopa Kohus Sardegna Lines’i kohtuotsuse punktides 34 ja 35 väljendanud ka seisukohta, et kuna selles asjas käsitletav otsus ei puudutanud ettevõtjat Sardenga Lines mitte ainult tulenevalt tema kuulumisest Sardiinia navigatsioonisektori ettevõtjate hulka, kes võis potentsiaalselt saada abi Sardiinia laevaomanikele mõeldud abikava alusel, vaid ka tulenevalt sellest, et ettevõtja oli saanud nimetatud abikava raames individuaalset abi, mille tagastamist komisjon nõuab, siis puudutas nimetatud otsus teda isiklikult ning tema poolt selle otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetav (vt selle kohta ka eespool punktis 34 viidatud Alzetta kohtuotsus, punkt 39).

49

Seega tuleb kontrollida, kas hageja on tegelikult saanud sektoriaalse abikava raames niisugust individuaalset abi, mille tagastamist komisjon nõuab (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-136/05: Salvat père & fils jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II-4063, punkt 70).

50

Itaalia Vabariigi ja hageja vastusest Esimese Astme Kohtu poolt selle kohta esitatud kirjalikele küsimustele nähtub, et hageja on käsitletaval perioodil tegutsenud kahjumiga. Seega, kuna hageja ei ole ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse raames kõnesoleva abikava raames abi saanud, ei puuduta vaidlustatud otsus teda isiklikult.

51

Eeltoodust tervikuna järeldub, et hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

52

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna otsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista hagejalt.

53

Kodukorra artikli 87 lõike 4 kolmanda lõigu alusel kannab menetlusse astuja ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: