ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)
15. juuli 2004
Liidetud kohtuasjad T-180/02 ja T-113/03
Georgios Gouvras
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Ametnikud – Ametisse nimetamine – Lähetus teenistuse huvides – Teenistuskoha ja sellega kaasnevate finantsõiguste tagasiulatuv muutmine – Alusetult makstud summade tagasimaksmine – Sisseseadmistoetus ja päevaraha – Ühe osa töötasu ülekandmine väljapoole teenistuskohta
Täielik tekst prantsuse keeles II - 0000
Sisu: Hagi, mille esemeks on kohtuasjas T-180/02 komisjoni otsuse, millega määrati tagasiulatuvalt alates 1. novembrist 2000 teenistuse huvides lähetuses viibimise ajal hageja teenistuskohaks Ateena, millega hageja kaotas õiguse saada kodumaalt lahkumise toetust ja õiguse iga-aastasele sõidukulude hüvitamisele ning õiguse arvestada töötasu Kreekas kasutatava palgakoefitsiendi järgi, ning otsuse alusetult makstud summade tagasimaksmise kohta tühistamine, ning kohtuasjas T-113/03 komisjoni otsuse, millega keelduti hagejale sisseseadmistoetuse, teenistuse huvides Ateenas lähetuses viibimise ajal päevarahade ja tagasi Luksemburgi ümberasumisel sisseseadmistoetuse maksmisest, ja otsuse, mis kehtestab lähetuses viibimise ajal Luksemburgis asuvasse teenistuskohta ülekantavaks hageja töötasu osaks 35%, tühistamine.
Resolutsioon: Tühistada komisjoni 30. aprilli 2002. aasta otsus osas, millega hagejale keelduti Ateenasse lähetamisel sisseseadmistoetuse maksmisest. Jätta liidetud kohtuasjades T-180/02 ja T-113/03 ülejäänud esitatud tühistamistaotlused rahuldamata. Komisjon kannab nendes kahes kohtuasjas oma kohtukulud ning ühe kolmandiku hageja kohtukuludest. Hageja kannab nimetatud kohtuasjades kaks kolmandikku oma kohtukuludest.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Lähetus teenistuse huvides – Asjaomase ametniku õigus olla ära kuulatud – Kaitseõiguste tagamine – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikli 38 punkt a)
2. Ametnikud – Lähetus teenistuse huvides – Teenistuskoht – Kindlaks määramine
(Personalieeskirjad, artikli 38 punktid d, f ja g)
3. Ametnikud – Alusetult makstud summade tagasimaksmine – Tingimused – Maksmise ilmne alusetus – Ametniku lähetamine teenistuse huvides tema päritoluriiki – Kodumaalt lahkumise toetuse maksmine ja varasema teenistuskoha palgakoefitsiendi kohaldamine
(Personalieeskirjad, artikli 38 punkt d ja artikkel 85)
4. Ametnikud – Haldusorgani hoolitsuskohustus – Ulatus – Piirid
5. Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Teenistuse huvides ametniku lähetamine tema päritoluriiki – Töötasu, sealhulgas kodumaalt lahkumise toetuse maksmine varasemas teenistuskohas – Teenistuskoha määramise osas õiguspärasele ootusele mittevastav olukord
6. Ametnikud – Kulude hüvitamine – Sisseseadmistoetus – Teenistuskoha muutmine – Teenistuse huvides lähetatud ametniku kohustus muuta elukohta, kolimides ilma perekonnata – Õigus toetusele – Naasmine perekonna juurde varasemasse teenistuskohta – Õiguse puudumine toetusele
(Personalieeskirjad, artikkel 20, VII lisa artikkel 5)
7. Ametnikud – Kulude hüvitamine – Päevaraha – Eesmärk – Toetuse andmise tingimused
(Personalieeskirjad, artikkel 20, VII lisa artikkel 10)
8. Ametnikud – Lähetus teenistuse huvides – Lähetusega seotud lisakulud – Mõiste
(Personalieeskirjad, artikli 38 punkt d)
9. Ametnikud – Töötasu – Korrapärased ülekanded väljapoole teenistuskohta – Institutsioonide kehtestatud piirmäärad – Netotöötasust 35-protsendilise piirmäära kehtestamise õiguspärasus
(Personalieeskirjad, VII lisa artikkel 17)
10. Ametnikud – Töötasu – Väljaspool teenistuskohta tehtavad ülekanded – Personalieeskirjade VII lisa artikli 17 lõike 2 punkt c – Ülekande tegemine erandkorras – Tõendamine – Korrapäraste kulude täielik katmine – Väljajätmine – Haldusorgani kaalutlusõigus
(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 17 lõike 2 punkt c)
1. Teenistuse huvides lähetuse puhul, mis erinevalt ametniku enda taotlusel lähetusest otsustatakse ametisse nimetava asutuse poolt ning mis võib olla vastu asjaomase ametniku tahet, peab haldusorgan kooskõlas kaitseõiguste tagamise põhimõttega ametnikku lähetusest informeerima ja kuulama enne otsuse langetamist ära tema arvamuse. Selles osas on haldusorgan oma kohustused täitnud, kui ta kirjeldab ametnikule, kellelt võib tema palgaastet arvesse võttes eeldada kõrgemat teadlikkust haldus- ja personalieeskirju puudutavast menetlusest, kavandatavat lähetust üldjoontes, viimasel aga on õigus küsida täpsemat infot.
(vt punktid 74 ja 76)
Viited: 28. veebruar 1996, kohtuasi T-15/95: do Paço Quesado v. komisjon (EKL AT 1996, lk I-A-57 ja II-171, punkt 30); 30. mai 2001, kohtuasi T-348/00: Barth v. komisjon (EKL AT 2001, lk I-A-119 ja II-557, punkt 33).
2. Teenistuse huvides lähetatud ametniku teenistuskoht on lähetuskoht ning sellest tulenevalt on tal õigus saada kodumaalt lahkumise toetust ning töötasu arvestamist sealsete palgakoefitsientide järgi. Selles osas on personalieeskirjade artikli 38 sätted, mis käsitlevad ametikoha ja kogu töötasu säilimist ametniku koduinstitutsioonis, lähetatud ametniku teenistuskoha määramisel erapoolikud, sest nende eesmärk on üksnes säilitada ametnike õigusi. Seega on ametikoht funktsionaalne, mitte geograafiline mõiste.
(vt punktid 81 ja 82)
3. Personalieeskirjade artikli 85 kohaselt eeldab alusetult makstud summade tagasimaksmine, et saaja oli teadlik maksmise seadusliku aluse puudumisest, või et enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada.
Mis puudutab maksmise alusetust, siis maksmise viga võib tuleneda haldusorgani tegevusetusest või õigusvastase haldusakti kehtivusest ning puudutada pikka ajavahemikku. Aluseta maksmiseks loetakse mitme kuu vältel vale teenistuskoha alusel finantsõiguste tagamist ametnikule, kes on teenistuse huvides lähetatud riiki, mille kodanik ta on, st kodumaalt lahkumise toetust on makstud ja palgakoefitsiente on kohaldatud algse teenistuskoha järgi. Personalieeskirjade artikliga 38 kehtestatud kogu töötasu säilimise põhimõte näeb ette palgalisa, kui lähetatud ametniku kogu töötasu vastuvõtvas institutsioonis on väiksem kui tema palgaastme- ja järgu puhul lähetaja institutsioonis; selle alusel ei pea haldusorgan andma lähetatud ametnikule toetusi ja soodustusi, milleks tal õigust ei ole.
Kõnealune viga maksmisel ei vabasta asjaomast isikut reageerimis- või kontrollimiskohustusest; keskmiselt hoolsal ametnikul, kes eeldatavalt tunneb teda puudutavaid õigusnorme, ei jää see viga märkamata. Isegi kui haldusorgani käitumine pole üheselt mõistetav ja asjaomase isiku õiguste määratlemine võtab aega mitmeid kuid, ei saa keskmiselt hoolsal, kõrge palgaastme ja suurte kogemustega ametnikul jääda märkamata asjaolu, et kodumaalt lahkumise toetust makstakse kodumaalt lahkumisel personalieeskirjade VII lisa artikli 4 tähenduses.
(vt punktid 102, 104, 106, 107, 110 ja 111)
Viited: 24. juuni 1976, kohtuasi 56/75: Elz v. komisjon (EKL 1976, lk 1097, punktid 19 ja 20); 10. veebruar 1994, kohtuasi T-107/92: White v. komisjon (EKL AT 1994, lk I-A-41 ja II-143, punkt 33).
4. Haldusorgani kohustus hoolitseda oma teenistujate eest tähendab, et ta võtab arvesse kõiki otsuse langetamisel määravaid asjaolusid ning arvestab seeläbi mitte ainult teenistushuvide, vaid ka asjaomase ametniku huvidega. Samas aga ei luba see kohustus haldusorganil eirata nõuet, mille kohaselt kaitstakse ametnike õigusi ja huve niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas kehtivate normidega.
(vt punkt 123)
Viited: 31. märts 1992, kohtuasi C-255/90 P: Burban v. parlament (EKL 1992, lk I-2253, punkt 7); 27. märts 1990, kohtuasi T-123/89: Chomel v. komisjon (EKL 1990, lk II-131, punkt 32); 16. märts 1993, liidetud kohtuasjad T-33/89 ja T-74/89: Blackman v. parlament (EKL 1993, lk II-249, punkt 96).
5. Ükski ametnik ei saa väita, et rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet, kui haldusorgan pole konkreetseid lubadusi andnud.
Ametniku lähetamisel teenistuse huvides liikmesriiki, mille kodanik ta on, ei tähenda tema töötasu, k.a kodumaalt lahkumise toetuse maksmise ajutine jätkamine varasemas teenistuskohas haldusorgani kaudset otsust määrata tema teenistuskohaks nimetatud riik, mis annaks asjaomasele isikule õiguse teatud soodustustele.
(vt punktid 127, 130 ja 132)
Viited: eespool viidatud Chomel v. komisjon (punkt 26); 30. november 1994, kohtuasi T-498/93: Dornonville de la Cour v. komisjon (EKL AT 1994, lk I-A-257 ja II-813, punkt 46).
6. Personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõike 1 kohaselt makstakse sisseseadmistoetust ametnikule, kes tõendab, et on personalieeskirjade artiklis 20 sätestatud kohustuste täitmiseks olnud sunnitud elukohta vahetama. Kuivõrd teenistuse huvides lähetatud ametnik on sunnitud ümber asuma oma varasemast teenistuskohast erinevasse kohta, ehkki tema perekond jääb elama esimesena nimetatud kohta, on tal õigus saada lähetuskohta sisseseadmiseks nimetatud toetust. Tal ei ole sellele toetusele õigust aga lähetuse lõppedes tagasipöördumisel algsesse teenistuskohta, kus endiselt elab tema perekond.
(vt punktid 156, 157 ja 161)
7. Personalieeskirjade VII lisa artiklis 10 sätestatud päevaraha eesmärgiks on hüvitada ametnikule kulud ja ebamugavused, mis tekivad seoses vältimatu elukoha vahetusega või ajutise kolimisega teenistuskohta, säilitades samal ajal ajutiselt elukoha töölevõtmis- või varasemas teenistuskohas. Päevaraha ei maksta ametnikule, kes ei tõenda ajutise kolimisega tekkinud kulusid.
(vt punktid 163 ja 165)
Viited: 5. veebruar 1987, kohtuasi 280/85: Mouzourakis v. parlament (EKL 1987, lk 589, punkt 9); 10. juuli 1992, kohtuasi T-63/91: Benzler v. komisjon (EKL 1992, lk II-2095, punkt 20); 18. detsember 1997, kohtuasi T-57/96: Costantini v. komisjon (EKL AT 1997, lk I-A-495 ja II-1293, punkt 40).
8. Personalieeskirjade artikli 38 punktis d sätestatud teenistuse huvides lähetatud ametniku õigus saada hüvitist tema koduinstitutsioonist ajutiselt eemal töötamisega seotud muude lisakulude katteks ei ole mõeldud personalieeskirjade teiste sätete täiendusena. Kodumaalt lahkumise toetuse maksmise lõpetamine ja teenistuskoha palgakoefitsiendi kohaldamine ei kujuta endast järelikult kulu kõnealuse sätte tähenduses. Üksnes tegelikud kulutused kvalifitseeruvad lähetusega seotud lisakuludena.
(vt punkt 195)
Viited: 14. jaanuar 1982, kohtuasi 56/81: Novi v. komisjon (EKL 1982, lk 1, punkt 7).
9. Personalieeskirjade VII lisa artikkel 17, mis annab ametnikule võimaluse lasta oma töötasust osa üle kanda, jätab kaalutlusõigusena ühenduse institutsiooni otsustada nende ülekannete tegemise tingimused. Personalieeskirjades reguleerimata ülemmäära kehtestamine ei ole iseenesest õigusvastane, kuna see on lubatud teisese õigusnormiga.
Korrapärastele ülekannetele piirmäära – 35% netotöötasust – kehtestamine ei ületa nimetatud kaalutlusõiguse piire. Kõnealune piirmäär ei ole selgelt ebaproportsionaalne, sest tegemist on erandiga reeglist, mille kohaselt ametnikule makstavad summad kantakse üle kohta ja selle riigi vääringus, kus ametnik on teenistuses ja kus talle eeldatavalt tekivad kulud.
(vt punktid 201−203)
Viited: eespool viidatud Elz v. komisjon (punktid 11−15); 15. detsember 1992, kohtuasi T-75/91: Scaramuzza v. komisjon (EKL 1992, lk II-2557, punkt 44); 26. oktoober 1993, liidetud kohtuasjad T-6/92 ja T-52/92: Reinarz v. komisjon (EKL 1993, lk II-1047, punktid 71−74).
10. Personalieeskirjade VII lisa artikli 17 lõike 2 punkt c ei näe korrapäraste ülekannete piirmäärana ette 35% netotöötasust, vaid ülekannete tegemist erandlikel asjaoludel, mida tuleb tõendada. Järelikult ei saa tugineda sellele sättele, et katta ametnikule täies mahus teises riigis kui teenistuskohas korrapäraselt tekkivad kulud. Säte on ilmselgelt kitsendav ning oma erandlikkusega annab sisuliselt haldusorganile selle rakendamisel ulatusliku kaalutlusõiguse.
(vt punktid 206−209)