Kohtuasi C-104/02

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Määrused (EMÜ) nr 2913/92 ja nr 2454/93 – Ühenduse välistransiit – Toll – Imporditollimaksude sissenõudmismenetlus – Tähtaeg – Eiramine – Ühenduste omavahendid – Kasutatavaks tegemine – Tähtaeg – Eiramine – Viivitusintress – Asjaomane liikmesriik – Tasumata jätmine

Kohtujurist C. Stix-Hackli ettepanek, esitatud 13. juulil 2004 

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 14. aprill 2005 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Ese — Nõue, et liikmesriik võtaks konkreetseid meetmeid — Vastuvõetamatus

(EÜ artikkel 226)

2.     Kaupade vaba liikumine — Ühenduse transiit — Ühenduse välistransiit — Eeskirjade rikkumine või eiramine — Liikmesriikide kohustused — Imporditollimaksude sissenõudmismenetluse tähtaegade eiramine — Omavahendite kindlasmääramise ja kasutatavaks tegemisega viivitamine — Kohustuste rikkumine

(Nõukogu määrus nr 1552/89, artikkel. 2, ja nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 218 lõige 3 ja artikli 221 lõige 1)

1.     EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi eesmärk on tuvastada liikmesriigi kohustuste rikkumine. Rikkumise tuvastamine kohustab asjaomast liikmesriiki EÜ artikli 228 kohaselt võtma Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalikke meetmeid. Euroopa Kohus ei saa aga kohustada seda liikmesriiki võtma konkreetseid meetmeid.

Seetõttu ei saa Euroopa Kohus liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses otsustada nendest väidetest tulenevate nõuete üle, mille eesmärk on kohustada liikmesriiki viivitusintressi maksma. Sellised nõuded tuleb tunnistada vastuvõetamatuteks.

(vt punktid 49 ja 51)

2.     Ühenduse välistransiidiprotseduuri eeskirjade eiramisest tekkinud tollivõlgade osas tuleneb määruse nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 379 lõike 2 kolmanda lause sõnastusest, et liikmesriigid on kohustatud algatama selle sätte kohase sissenõudmismenetluse kolmekuise tähtaja möödumisel sellest, kui lähtetolliasutus edastas teate, et kaubasaadetist ei ole sihttolliasutusele õigeks ajaks esitatud. Selline tõlgendus teenib pädevate asutuste poolt tollivõla sissenõudmise sätete hoolsa ja ühetaolise rakendamise eesmärki, selleks et ühenduse omavahendid tehtaks kiirelt ja efektiivselt kasutatavaks.

Printsipaalile tollivõlast tuleneva maksu teatamisega viivitamine määruse nr 2913/92 artikli 221 lõiget 1 ja artikli 218 lõiget 3 rikkudes toob vältimatult kaasa viivituse ühenduste omavahendite maksu kindlaksmääramisel määruse nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus nr 88/376, artikli 2 tähenduses.

(vt punktid 78, 89, 91 ja resolutiivosa punkt 1)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

14. aprill 2005(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Määrused (EMÜ) nr 2913/92 ja nr 2454/93 – Ühenduse välistransiit – Toll – Imporditollimaksude sissenõudmismenetlus – Tähtaeg – Eiramine – Ühenduste omavahendid – Kasutatavaks tegemine – Tähtaeg – Eiramine – Viivitusintress – Asjaomane liikmesriik – Tasumata jätmine

Kohtuasjas C-104/02,

mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel 20. märtsil 2002 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,  

Euroopa Ühenduste Komisjon, ja: G. Wilms, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: W.‑D. Plessing ja R. Stüwe, abistas Rechtsanwalt D. Sellner,

kostja,

keda toetab

Belgia Kuningriik, esindaja: A. Snoecx, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astuja, 

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans ning kohtunikud R. Schintgen ja J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja),

kohtujurist: C. Stix-Hackl,

kohtusekretär: vanemametnik M.‑F. Contet,

arvestades kirjalikku menetlust ja 27. mai 2004. aasta kohtuistungil toimunut,

olles 13. juuli 2004.  aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et:

–       kuna Saksamaa Liitvabariik viivitas ühendusele omavahendite kasutatavaks tegemisega, rikkus ta komisjoni 21. aprilli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1214/92 ühenduse transiidiprotseduuri rakendamist käsitlevate sätete ja selle protseduuri lihtsustamise kohta (EÜT L 132, lk 1) artiklist 49 ja komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; edaspidi „rakendusmäärus”) artiklist 379 ning nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom (EÜT L 155, lk 1) artikli 2 lõikest 1 tulenevaid kohustusi, ja et

–       kooskõlas määruse nr 1552/89 artikliga 11 kuni 31. maini 2000 ja kooskõlas nõukogu 22. mai 2000. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT L 130, lk 1) artikliga 11 pärast 31. maid 2000 kohustub Saksamaa Liitvabariik maksma ühenduse eelarvesse intressi, mis kuulub tasumisele arvestuskande tegemisel viivituse korral.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse tolliõigus

2       Käesoleva hagi esemeks oleval ajavahemikul 1. jaanuarist 1993 kuni 31. detsembrini 1996 kohaldusid järjestikku erinevad, sisult identsed, õigusaktid.

3       Ühenduse transiidiprotseduuri osas kohaldusid 1993. aastal nõukogu 17. septembri 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 2726/90 ühenduse transiidi kohta (EÜT L 262, lk 1) ja määrus nr  1214/92, mida on muudetud komisjoni 21. detsembri 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 3712/92 (EÜT L 378, lk  15; edaspidi „määrus nr 1214/92”).

4       Tollivõla osas kohaldusid 1993. aastal nõukogu 13. juuli 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 2144/87 tollivõla kohta (EÜT L 201, lk  15), mida on muudetud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta määrusega (EMÜ) nr 4108/88 (EÜT L 361, lk 2; edaspidi„määrus nr 2144/87”), ja komisjoni 8. märtsi 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 597/89, millega kehtestatakse rakendussätted määrusele nr  2144/87 (EÜT L 65, lk 11).

5       Tollivõla kohta arvestuskande tegemise ja sissenõudmise osas kohaldus 1993. aastal nõukogu 14. juuni 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 1854/89 tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa tasumise tingimuste ja arvestuskande tegemise kohta (EÜT L 186, lk  1).

6       Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; edaspidi „tolliseadustik”) kodifitseeris ühenduse tolliõiguse valdkonnas kohalduvad normid. Tolliseadustiku rakendamiseks võeti vastu rakendusmäärus. Need õigustekstid kohalduvad 1. jaanuarist 1994.

7       Pidades silmas käesolevas liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis käsitletaval ajavahemikul järjestikku kohaldunud tolliõiguse sätete sisulist identsust, viitavad pooled Euroopa Kohtu menetluses vaid 1. jaanuarist 1994 kohalduvatele sätetele, st tolliseadustikule ja rakendusmäärusele. Seetõttu on alljärgneva tabeli eesmärk pelgalt loetleda vaidlusalastel perioodidel järjestikku kohaldunud sätteid. Tolliseadustiku ja rakendusmääruse sätete sõnastus on aga toodud tabeli järel.

 Tolliseadustik

8       Tolliseadustiku artikli 91 lõike 1 punkt a ja lõike 2 punkt a kohaselt:

„1.      Välistransiidiprotseduur võimaldab ühenduse tolliterritooriumil ühest punktist teise liikuda järgmistel kaupadel:

a)      ühenduseväline kaup, ilma et selle suhtes kohaldataks imporditollimaksu ja muid makse või kaubanduspoliitilisi meetmeid;

[…]

2.      Lõikes 1 nimetatud kaupade liikumine toimub:

[…] ühenduse välistransiidiprotseduuri alusel;

[…]”.

9       Tolliseadustiku artikli 96 lõike 1 punktide a ja b kohaselt:

„Printsipaal on ühenduse välistransiidiprotseduuri haldaja. Printsipaal vastutab:

a)      kauba puutumatul kujul esitamise eest sihtkohariigi tolliasutusele ettenähtud tähtaja jooksul, pöörates asjakohast tähelepanu meetmetele, mis toll on võtnud kauba identifitseeritavuse tagamiseks;

b)      ühenduse transiidiprotseduuriga seotud sätete järgimise eest.”

10     Tolliseadustiku artikli 203 kohaselt:

„1.      Tollivõlg impordil tekib, kui:

–       kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, viiakse ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja.

2.      Tollivõlg tekib kauba tollijärelevalve alt väljaviimise hetkel.

3.      Võlgnikud on:

–       isik, kes kauba tollijärelevalve alt välja viis,

–       isikud, kes selles väljaviimises osalesid ja kes teadsid või oleksid pidanud teadma, et kaupa viiakse tollijärelevalve alt välja,

–       isikud, kes kõnealuse kauba omandasid või seda valdasid ja kes kauba omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on tollijärelevalve alt välja viidud, ja

–       asjakohasel juhul isik, kes peab täitma kohustusi, mis tulenevad kauba ajutisest ladustamisest või tolliprotseduuri kasutamisest, millele kaup on suunatud.”

11     Tolliseadustiku artikli 204 kohaselt:

„1.      Tollivõlg impordil tekib, kui ei täideta:

a)      kohustust, mis tuleneb sellise kauba ajutisest ladustamisest, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, või tolliprotseduuri kasutamisest, millele nimetatud kaup on suunatud, või

b)      tingimust, mis on seotud kauba suunamisega nimetatud protseduurile või kaubale imporditollimaksu vähendatud või nullmäära kohaldamisega kauba eesmärgipärase kasutuse tõttu,

välja arvatud artiklis 203 nimetatud juhtudel, kui ei tehta kindlaks, et nimetatud kohustuste ja tingimuste eiramine ei avalda ajutise ladustamise või muu kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju.

2.      Tollivõlg tekib kas sellest hetkest, kui kohustust, mille täitmata jätmine toob kaasa tollivõla tekkimise, enam ei täideta, või sel hetkel, kui kaup suunatakse asjaomasele tolliprotseduurile, ja hiljem tehakse kindlaks, et tegelikult ei täidetud mis tahes tingimust, mille täitmine on kauba nimetatud protseduurile suunamise või kaubale eesmärgipärase kasutuse tõttu imporditollimaksu vähendatud või nullmäära kohaldamise eelduseks.

3.      Võlgnik on isik, kes vastavalt olukorrale peab seoses kaubaga, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, täitma kohustusi, mis tekivad seoses kauba ajutise ladustamise või tolliprotseduuri kasutamisega, millele see on suunatud, või järgima tingimusi, mille täitmine on kauba sellele tolliprotseduurile suunamise eelduseks.”

12     Tolliseadustiku artikkel 215 sätestab:

„1.      Tollivõlg tekib kohas, kus ilmnevad asjaolud, mis toovad kaasa tollivõla tekkimise.

2.      Kui lõikes 1 nimetatud kohta ei ole võimalik määrata, loetakse tollivõlg tekkinuks kohas, kus toll otsustab, et kaup on olukorras, mis toob kaasa tollivõla tekkimise.

3.      Kui kauba suhtes kohaldatavat tolliprotseduuri ei lõpetata, loetakse tollivõlg tekkinuks kohas, kus kaup:

–       sellele protseduurile suunati või

–       selle protseduuri alusel ühendusse tuuakse.

4.      Kui tolli käsutuses olev teave võimaldab tal kindlaks teha, et tollivõlg tekkis juba siis, kui kaup oli varem teises kohas, loetakse tollivõlg tekkinuks kohas, mida võib pidada kauba asukohaks kõige varasemal ajahetkel, kui tollivõla tekkimist on võimalik kindlaks teha.”

13     Tolliseadustiku artikli 217 lõige 1 sätestab:

„Iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa, edaspidi „tollimaksu summa”, arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne).”

14     Tolliseadustiku artikli 218 lõike 3 kohaselt:

„Kui tollivõlg tekib muudel kui lõikes 1 nimetatud tingimustel, tehakse sellest tuleneva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui tollil on võimalik:

a)      arvutada kõnealune tollimaksu summa ja

b)      määrata võlgnik.”

15     Vastavalt tolliseadustiku artiklile 219:

„1.      Artiklis 218 ettenähtud tähtaegu arvestuskannete tegemiseks võib pikendada:

a)      liikmesriikide halduskorraldusega seotud põhjustel, eriti kui arvestust peetakse tsentraliseeritult, või

b)      kui erandlik olukord takistab tolli nimetatud tähtaegu järgimast.

Pikendatud tähtaeg ei tohi ületada 14 päeva.

2.      Lõikes 1 ettenähtud tähtajad ei kehti ettenägematus olukorras või vääramatu jõu korral.”

16     Tolliseadustiku artikli 221 lõigete 1 ja 3 kohaselt:

„1.      Niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt.

[…]

3.      Võlgnikule ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. Kui tollil ei ole võimalik määrata tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluvate tollimaksude täpset summat sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, võib tollivõlast teatada ka pärast kolmeaastase tähtaja möödumist, kui kehtivad seadused seda lubavad.”

17     Tolliseadustiku artikli 236 lõige 1 sätestab:

„Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et selle summa tasumise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.

Impordi- või eksporditollimaksu vähendatakse, kui on kindlaks tehtud, et selle kohta arvestuskande tegemise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.

Tollimaksu ei maksta tagasi ega vähendata, kui seadusest tulenevast tollimaksu summast erineva summa tasumise või sellest erineva summa kohta arvestuskande tegemise tingis asjaomase isiku tahtlik tegevus.”

 Rakendusmäärus

18     Rakendusmääruse artikli 356 lõigete 1 ja 5 alusel:

„1.       Kaup ja dokument T1 esitatakse sihttolliasutusele.

[…]

5.       Kui kaup esitatakse sihttolliasutusele pärast lähtetolliasutuse määratud tähtaja lõppu ja hilinemine on tingitud veoettevõtjast või pritsipaalist olenematutest asjaoludest, mida on sihttolliasutusele rahuldavalt selgitatud, loetakse, et veoettevõtja või printsipaal on ettenähtud tähtajast kinni pidanud.”

19     Rakendusmääruse artikkel 378 kehtestab:

„1.       Ilma et see piiraks seadustiku artikli 215 kohaldamist, käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana järgmist kohta, kui kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada:

–       liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus

või

–       liikmesriik, kus asub ühendusse sisenemise kohal paiknev vahetolliasutus, kellele on esitatud transiiditeatis,

kui artikli 379 lõikes 2 kehtestatud tähtaja jooksul ei esitata tollile tõendeid transiidieeskirjade järgimise või eeskirjade tegeliku rikkumise või eiramise koha kohta.

2.       Kui sellist tõendusmaterjali ei esitata ning eeskirjade rikkumise või eiramise puhul käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana lähteliikmesriiki või lõike 1 teises taandes osutatud liikmesriiki, mille kaudu saadetis ühendusse sisenes, tuleb asjaomase kaubaga seonduvad tolli- ja muud maksud tasuda kõnealuses liikmesriigis kooskõlas ühenduse või siseriiklike õigusaktidega.

3.       Kui liikmesriik, kus eeskirjade rikkumine või eiramine tegelikult toimus, määratakse kindlaks kolme aasta jooksul alates deklaratsiooni T1 registreerimiskuupäevast, tuleb asjaomase kaubaga seonduvad tolli- ja muud maksud tasuda kõnealuses liikmesriigis kooskõlas ühenduse ja siseriiklike õigusaktidega (välja arvatud lõike 2 kohaselt tasutud maksud, mis laekuvad ühenduse omavahenditesse). Kui on tõendatud, et kõnealused maksud on tasutud, makstakse tagasi algselt sissenõutud tolli- ja muud maksud (välja arvatud ühenduse omavahenditesse laekunud maksud).

4.       Transiitvedusid hõlmavat tagatist ei vabastata kuni eespool nimetatud kolmeaastase ajavahemiku lõpuni või kuni selle ajani, kui on tasutud tolli- ja muud maksud, mida kohaldatakse liikmesriigis, kus kõnesolev eeskirjade rikkumine või eiramine tegelikult toimus.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et ära hoida eeskirjade rikkumisi või eiramisi ning et kohaldada tõhusaid sanktsioone.”

20     Rakendusmääruse artikli 379 kohaselt:

„1.       Kui sihttolliasutusele kaubasaadetist ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, teatab lähtetolliasutus printsipaalile sellest võimalikult kiiresti ning igal juhul enne ühenduse transiidideklaratsiooni registreerimiskuupäevale järgneva üheteistkümnenda kuu lõppu.

2.       Lõikes 1 osutatud teade peab eelkõige sisaldama tähtaega, milleks tuleb lähtetolliasutuse tollile esitada tõendid transiidieeskirjade järgimise või selle koha kohta, kus eeskirjade rikkumine või eiramine tegelikult toimus. Tähtaeg on kolm kuud alates lõikes 1 nimetatud teatamiskuupäevast. Kui nimetatud tähtaja lõpuks kõnesolevat tõendit ei esitata, võtab pädev liikmesriik meetmed, et tasutaks asjaomased tolli- ja muud maksud. Juhtudel, kui lähtetolliasutus ei paikne kõnealuses liikmesriigis, teatab nimetatud asutus sellest liikmesriigile.”

21     Vastavalt rakendusmääruse artiklile 380:

„Tollile tuleb transiidieeskirjade järgimist artikli 378 lõike 1 tähenduses tõendada eelkõige:

a)       tolli kinnitatud dokumendiga, mis tõendab, et kõnealune kaup on esitatud sihttolliasutusele või volitatud kaubasaajale, kui kohaldatakse artiklit 406. Dokument peab sisaldama piisavalt andmeid kauba identifitseerimiseks,

või

b)       kolmandas riigis väljaantud tollidokumendi või selle koopiaeksemplari või valguskoopia esitamisega, mis tõendab kauba lubamist vabasse ringlusse; koopiaeksemplari või valguskoopia õigsust peab tõendama kas originaaldokumendi kinnitanud asutus või asjaomase kolmanda riigi või ühe liikmesriigi asutus. Dokument peab sisaldama piisavalt andmeid nimetatud kauba identifitseerimiseks.”

22     Rakendusmääruse artikkel 859 sätestab:

„Järgmisi eiramisi käsitatakse seadustiku artikli 204 lõike 1 tähenduses eiramistena, mis ei mõjuta oluliselt ajutise ladustamise või tolliprotseduuri käiku, kui:

–       nende abil ei üritata kaupa ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viia,

–       need ei kujuta endast asjaomase isiku poolset ilmset hooletust ja

–       kõik kauba olukorra lahendamiseks vajalikud formaalsused täidetakse tagantjärele:

1)       ajutise ladustamise või asjaomase tolliprotseduuri alusel kaubale tollikäitlusviisi määramiseks ettenähtud tähtaja ületamine, kui seda tähtaega oleks õigeaegse taotlemise korral pikendatud;

2)       transiidiprotseduurile suunatud kauba puhul kauba sihttolliasutusele esitamiseks ettenähtud tähtaja ületamine, kui kaup esitatakse hiljem;

3)       ajutiseks ladustamiseks või tolliladustamisele suunatud kauba puhul toiming, milleks toll ei ole eelnevalt luba andnud, tingimusel et selle toimingu tegemiseks oleks taotluse korral luba antud;

4)       ajutise impordi protseduurile suunatud kauba puhul selle kasutamine teisiti kui on loaga ette nähtud, tingimusel et selle protseduuri raames oleks selliseks kasutuseks taotlemise korral luba antud;

5)       ajutiselt ladustatud või tolliprotseduurile suunatud kauba puhul kauba asukoha muutmine ilma loata, tingimusel et kaupa saab nõudmisel tollile esitada;

6)       ajutiselt ladustatud või tolliprotseduurile suunatud kauba puhul kauba väljaviimine ühenduse tolliterritooriumilt või selle viimine vabatsooni või -lattu ilma, et oleks täidetud vajalikud formaalsused;

7)       kauba puhul, mille suhtes on kauba eesmärgipärase kasutuse tõttu kohaldatud soodustatud tariifimenetlust, kauba üleandmine ilma tollile teatamata enne selle kasutamist ettenähtud eesmärgil, tingimusel et:

a)       kauba üleandja laoarvestusse tehakse üleandmise kohta märge ja

b)       kauba vastuvõtja on kõnealuse kaubaga seotud loa omanik.”

 Ühenduste omavahendid

23     Nõukogu 24. juuni 1988. aasta otsuse 88/376/EMÜ, Euratom ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 185, lk 24) artikli 2 lõike 1 punktide a ja b kohaselt:

„Järgmisi tulusid käsitatakse ühenduste eelarvesse kavandatud omavahenditena:

a)       impordimaksud, lisatasud, täiendavad summad või hüvitissummad, lisasummad või lisaelemendid ja muud tollimaksud, mille ühenduste institutsioonid on kehtestanud või kehtestavad ühise põllumajanduspoliitika raames kolmandate riikidega kauplemise suhtes, ning osamaksud ja muud suhkruturu ühise korralduse raames sätestatud tollimaksud;

b)       ühise tollitariifistiku maksumäärad ja muud tollimaksud, mille ühenduste institutsioonid on kehtestanud või kehtestavad kolmandate riikidega kauplemise suhtes, ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus käsitletud toodete suhtes kehtestatud tollimaksud.”

24     Määruse nr 1552/89 artikli 2 sõnastuse kohaselt:

„1.       Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse otsuse 88/376/EMÜ, Euratom artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, kui liikmesriigi pädev talitus on võlgnikule teatanud tasumisele kuuluva summa. Teatis esitatakse niipea, kui võlgnik on selgunud, ning pädevatel haldusasutustel on võimalik kooskõlas kõigi ühenduse asjakohaste sätetega arvutada tollimaksu summa.

2.       Lõiget 1 kohaldatakse juhul, kui teatist on tarvis parandada.”

25     Sama määruse artikkel 11 sätestab:

„Asjaomased liikmesriigid peavad kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi liikmesriigi rahaturul lühiajaliste finantstehingute maksetähtpäeval kehtiva intressimäära alusel, mida on tõstetud kahe protsendi võrra. Intressimäärale lisandub 0,25 protsenti iga viivitatud kuu kohta. Suurendatud määra kohaldatakse kogu viivitusaja suhtes.”

 Kohtueelne menetlus

26     12. jaanuari 1996. aasta kirjaga saatis komisjon Saksamaa ametiasutustele aruande traditsiooniliste omavahendite kontrolli kohta, mida komisjoni talitused olid teostanud Saksamaal 6.– 17. märtsini 1995. Aruandes nendib komisjon, et 1993. ja 1994. aastal esines ühenduse transiidiprotseduuriga seoses viivitusi, mis komisjoni kohaselt oli asjaomaste omavahendite kasutatavaks tegemisega viivitamise põhjuseks. Komisjoni seisukohast põhjustasid need viivitused selle neljateistkuulise tähtaja ületamise, mis on ette nähtud määruse nr 1214/92 artiklis 49 ja rakendusmääruse artiklis 379 ning määruse nr 1552/89 artikli 2 lõikes 1.

27     Märkides, et omavahendite kasutatavaks tegemisega viivitamine toob kooskõlas määruse nr 1552/89 artikliga 11 kaasa intressi tasumise kohustuse, nõudis komisjon, et Saksamaa ametiasutuste piirkondlikes rahandusosakondades alustataks kohe sissenõudmismenetlust kõikide dokumentide T1 suhtes, mis on esitatud enam kui 14 kuud tagasi ning mida pole tollijärelevalve alt vabastatud, et kontrollitaks omavahendite hilinenud kasutatavaks tegemist ja teavitataks sellest komisjoni, ning et samuti saadetaks komisjonile kõigi piirkondlike osakondade lõikes nimekiri, milles kajastuvad alates 1. jaanuarist 1993 lõpetamata transiidiprotseduuridega seotud tollivormistusjärgse sissenõudmise viivitused.

28     Komisjoni teise, 1997. aasta novembris aastate 1995 ja 1996 kohta teostatud kontrolli käigus tuvastati teisi määruse nr 1214/92 artiklis 49 ja rakendusmääruse artiklis 379 sätestatud neljateistkuulise tähtaja ületamise juhtumeid.

29     Tähtaja eiramise kohta esitatud põhjendus, mille esitas Saksamaa toll ja mille kohaselt püüti maksmise eesmärgil kõigepealt tuvastada kauba saaja või saatja, lükati määruse nr 1214/92 artikli 49 ja rakendusmääruse artikli 379 selgest sõnastusest lähtudes komisjoni poolt tagasi.

30     Komisjon kutsus Saksamaa ametiasutusi alustama sissenõudmismenetlust kõikide dokumentide T1 suhtes, mis on esitatud viimase neljateistkümne kuu jooksul ning mida pole tollijärelevalve alt veel vabastatud, teavitama sissenõudmisel esinevatest viivitustest, tagama edaspidi neljateistkümne kuu jooksul sissenõudmismenetluse algatamise tolli järelevalve alt vabastamata transiididokumentide suhtes ning vastama viimatise kontrolli aruandele.

31     Saksamaa ametiasutused, vaidlustamata 28. aprilli 1998. aasta kirjas neljateistkuulise tähtaja ületamist, märkisid, et nad polnud kohustatud imporditollimakse hiljemalt neljateistkümne kuu jooksul pärast dokumendi T1 registreerimist sisse nõudma. Ametiasutuste seisukohast ei sisalda rakendusmääruse artikkel 379 siduvat tähtaega, vaid pelgalt soovituslikku tähtaega. Lähtetolliasutusel on tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja valguses piisavalt aega, et võlg võlgnikult sisse nõuda. Seetõttu ei saa rääkida viivitusintressist määruse nr 1552/89 artikli 11 alusel.

32     14. juuli 1998. aasta kirjaga kordas komisjon Saksamaa ametiasutustele esitatud nõuet esitada hiljemalt 1. septembriks 1998 kontrolli aruandes 1995. aasta kohta nõutud andmed, et ta saaks viivitusintressi määruse nr 1552/89 artikli 11 kohaselt välja arvutada.

33     18. septembri 1998. aasta kirjas kordasid ning kinnitasid Saksamaa ametiasutused 28. aprilli 1998. aasta kirjas sedastatud seisukohti 1997. aasta kontrolli aruande kohta. Komisjoni ametnike poolt selles aruandes taas kord nõutud andmeid neile ei edastatud.

34     15. novembri 1999. aasta kirjaga saatis komisjon Saksamaa ametiasutustele märgukirja, milles ta väljendas taas kord oma ülalkirjeldatud seisukohta ja kutsus Saksamaa ametiasutusi esitama selles küsimuses kahe kuu jooksul oma seisukoht.

35     1. veebruari 2000. aasta vastuses, mis saadeti 24. veebruari kirjaga, kinnitab Saksamaa valitsus oma seisukohta, mille kohaselt on neljateistkuuline tähtaeg pelgalt soovituslik, nii et makse võib sisse nõuda ka veel pärast selle tähtaja möödumist, kui uurimismenetlus on kestnud enam kui üksteist kuud. Lisaks märgib ta, et paljudel juhtudel võtavad uurimistoimingud rohkem aega kui üksteist kuud, kuna liikmesriikidevaheline infovahetus võib veelgi rohkem aega nõuda. Tolliseadustiku artiklite 217 ja 221 kohaselt on alati, kui puuduvad vajalikud andmed tollimaksude arvutamiseks ja nende kohta arvestuskande tegemiseks, maksude sissenõudmise tähtajaks kokku kolm aastat.

36     19. juuli 2000. aasta põhjendatud arvamuses rõhutab komisjon, et Saksamaa Liitvabariigi väited pole kooskõlas rakendusmääruse artikli 379 ühemõttelise sõnastusega. Selle sätte mõttest ja eesmärgist ilmneb, et eeskirjade rikkumise tuvastamiseks kohaldatakse kiirendatud menetlust.

37     14. septembri 2000. aasta teates, mis saadeti sama kuupäevaga dateeritud kirjaga, teatas Saksamaa valitsus komisjonile, et jääb oma seisukoha juurde. Nendel asjaoludel esitas komisjon käesoleva hagi.

 Hagi

38     Komisjon palub hagis esiteks tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariik jättis 1993.–1996. aastatel ühenduse välistransiidiprotseduuride hilinenud lõpetamiste puhul omavahendid õigeks ajaks kasutatavaks tegemata, rikkus ta 1. jaanuarist 1994 kehtiva rakendusmääruse artikli 379 lõiget 2 ja 1993. aastal kohaldunud määruse nr 1214/92 artikli 49 lõike 2 kolmandat lauset ning määruse nr 1552/89 artiklit 2.

39     Teiseks palub komisjon Euroopa Kohtul kohustada Saksamaa Liitvabariiki „maksma ühenduse eelarvesse intressi viivituse eest arvestuskande tegemisel” määruse nr 1552/89 artikli 11 kohaselt perioodi eest 31. maini 2000 ja määruse nr 1150/2000 artikli 11 alusel perioodi eest pärast 31. maid 2000.

 Vastuvõetavus

 Poolte argumendid

40     Saksamaa valitsus kahtleb hagi vastuvõetavuses tervikuna. Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse eesmärk on lõpetada olemasolevad rikkumised. Liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu üle otsustatakse vaid seda hinnates, kas olukord liikmesriigis põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppedes oli vastuolus ühenduse õigusega. Komisjon ei väida, et Saksamaa Liitvabariik rikkus ühenduse õigust põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppedes 2000. aasta septembris. On selge, et juba kaua enne seda kasutas Saksamaa valitsus komisjoni järelevalveametnike märkusi, kutsudes tolli üles järgima rangemalt rakendusmääruse artiklis 379 sätestatud tähtaegu, ütlemata samas lahti oma seisukohast, mille kohaselt, vastupidi komisjoni arvamusele, ei ole need tähtajad kohustuslikud.

41     Komisjon leiab aga vastupidi, et hagi on vastuvõetav. Rikkumine kestis, sest ülekandega viivitamise eest oli ühenduse eelarvesse maksmata intress, nõnda et komisjoni väitel on ilmselt tegemist liikmesriigi kohustuste kestva rikkumisega.

42     Saksamaa valitsus vaidlustab hagi vastuvõetavuse ka seetõttu, et nõuete teises osas taotleb komisjon, et kostjat kohustataks kandma ühenduse eelarvesse arvestuskande tegemisega viivitamisest tulenevad intressid komisjoni arvele. EÜ artikli 228 lõikest 1 tuleneb, et liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamismenetluses peab Euroopa Kohus piirduma kohustuste rikkumise tuvastamisega ning siseriiklikud asutused otsustavad rikkumise tuvastamisest tõusetuvate tagajärgede üle, võttes arvesse, et liikmesriigi kohustuste rikkumine tuleb viivitamatult lõpetada. Nõuete teine punkt on seega vastuvõetamatu, kuna sellega nõuab komisjon üksnes väidetavalt tasumisele kuuluva intressi maksmist.

43     Komisjon väidab, et määruse nr 1552/89 artikkel 11 näeb ette selgepiirilise ja tingimusteta kohustuse maksta intressi. Euroopa Kohus on sellisele kohustusele ühes teises liikmesriigi kohustuste rikkumise asjas juba viidanud (20. märtsi 1986. aasta otsus kohtuasjas 303/84: komisjon v. Saksamaa, EKL 1986,lk  1171, punkt 19). EÜ artikkel 228 ei takista Euroopa Kohtul tegemast tuvastatud kohustuste rikkumise lõpetamiseks vajalikke avaldusi. Liikmesriigil puudub kaalutlusõigus otsustada liikmeriigi kohustuste rikkumise lõpetamise viisi üle, sest kõnealuse intressi tasumine on ainus võimalus täita sellise rikkumise tuvastanud kohtuotsust.

 Euroopa Kohtu hinnang

44     Mis puudutab vastuvõetamatuse esimest põhjendust, mis tuleneb väitest, et põhjendatud arvamuses märgitud tähtaja lõppedes pidasid Saksamaa ametiasutused rakendusmääruse artiklis 379 sätestatud tähtaegadest kinni, siis peab mainima, et isegi juhul, kui see nii oli, ei nõustu Saksamaa Liitvabariik tasuma komisjoni nõutud intressi käesolevas hagis osutatud ajavahemiku, st aastate 1993–1996 eest, mille jooksul asetleidnud tähtaegade ületamist on see liikmesriik konstateerinud ja tunnistanud.

45     Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb (vt eelkõige 16. mai 1991. aasta otsust kohtuasjas C-96/89: komisjon v. Madalmaad, EKL 1991, lk I-2461, punkt 38), et omavahel on lahutamatult seotud kohustus teha kindlaks ühenduse omavahendid, kohustus kanda need õigeks ajaks komisjoni kontole ning viimaks kohustus tasuda intress.

46     Seega juhul, kui komisjoni väide, mis tuleneb viivitusest tollivõlast tuleneva maksusumma kohta arvestuskande tegemisel ja vastavate omavahendite kandmisel komisjoni kontole, on põhjendatud, ei saa välistada, et kõiki liikmesriigi kohustuste rikkumisest tulenevad tagajärgi polnud põhjendatud arvamuses märgitud tähtaja lõpuks likvideeritud, eriti mis puudutab määruse nr 1552/89 alusel intressi tasumist. Järelikult on olemas huvi väidetava liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamiseks.

47     Seega tuleb vastuvõetamatuse esimese põhjendus jätta läbi vaatamata.

48     Teise vastuvõetamatuse põhjenduse osas, mis piirdub nõuete teise osaga, peab meenutama, et selles hagi osas palub komisjon Euroopa Kohtul kohustada Saksamaa Liitvabariiki „maksma ühenduse eelarvesse intressi, mis kuulub tasumisele arvestuskande tegemisel viivituse korral” määruse nr 1552/89 artikli 11 alusel perioodi eest kuni 31. maini 2000 ning määruse nr 1150/200 artikli 11 alusel perioodi eest pärast 31. maid 2000.

49     Vaieldamatult on EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi eesmärk tuvastada liikmesriigi kohustuste rikkumine. Rikkumise tuvastamine kohustab EÜ artikli 228 kohaselt asjaomast liikmesriiki võtma Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalikke meetmeid. Euroopa Kohus ei saa aga kohustada seda liikmesriiki võtma konkreetseid meetmeid.

50     Seetõttu ei saa Euroopa Kohus otsustada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses nendest väidetest tulenevate nõuete üle, mille eesmärk on, nagu ka käesolevas kohtuasjas, kohustada liikmesriiki viivitusintressi maksma.

51     Neid asjaolusid arvestada tuleb tunnistada vastuvõetamatuteks käesoleva hagi nõuded selles osas, milles nende eesmärk on määruse nr 1552/89 artikli 11 alusel intressi maksmine, ja seetõttu tuleb selle osa nõuete toetuseks esitatud väide, mis tuleneb selle artikli rikkumisest, jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

52     Seetõttu analüüsitakse käesoleva hagi menetluse raames vaid väidet, mis tuleneb Saksamaa Liitvabariigi viivitusest omavahendite kasutatavaks tegemisel aastatel 1993–1996, mistõttu ta rikkus kas määruse nr 1214/92 artiklit 49 või rakendusmääruse artiklit 379 ning määruse nr 1552/89 artikli 2 lõiget 1.

 Põhiküsimus

 Poolte argumendid

53     Komisjon väidab, et rakendusmääruse artikli 379 ja määruse nr 1214/92 artikli 49 sõnastusest ning ühenduse seadusandja taotletavast eesmärgist tuleneb, et juhul, kui on teada võlgnik ja tema maksta olev tollimaksu summa, kohustavad need sätted tolli tagama tollivõla tollivormistusjärgse sissenõudmise võimalikult kiiresti ja hiljemalt neljateistkümne kuu jooksul (määruse nr 1552/89 artikli 2 lõige 1).

54     Rakendusmääruse artikli 379 eesmärk on panna toll võimalikult kiiresti tegutsema, et vältida negatiivset mõju ühenduse eelarvele. Tollivõla tuvastamise võimatuse tõenäosus kasvab aja möödudes (võlgnikku ei leita või ta on maksejõuetu). Neljateistkuuline tähtaeg, mis on kohaldatav vaid erandkorras, on maksimumtähtaeg, mille järgimata jätmine toob kaasa asjaomase liikmesriigi viivituse omavahendite kasutatavaks tegemisel.

55     Rakendusmääruse artiklis 379 sätestatud tähtaegade eiramine on vastuolus ühenduse ja ka nende liikmesriikide huvidega, kes omavahendite hilinenud arvestuskande korral peavad toime tulema ühenduse eelarve võimaliku rahastamisvajadusega.

56     Saksamaa Liitvabariik väidab, et ei rakendusmääruse artikkel 379 ega määruse nr 1214/92 artikkel 49 sätesta ametiasutuste jaoks maksimum- või siduvat tähtaega.

57     Juba üksnes rakendusmääruse artikli 379 lõike 1 sõnastus näitab, et mingit siduvat tähtaega ette nähtud ei ole. Ka ei ole selle sätte eesmärk tagada ühenduse huvides tollimaksude kiire sissenõudmine, mis on sätestatud üksnes tolliseadustiku artiklis 217 ja sellele järgnevates artiklites. EÜ artikli 215 alusel vastu võetud rakendusmääruse artikkel 378 ja sellele järgnevad artiklid käsitlevad sissenõudmise eelset küsimust, st selle aluseks olevate asjaolude väljaselgitamist, mida teatud asjaolud võivad aeglustada.

58     Saksamaa valitsus märgib, et juhul, kui uurimine viibib, ei saa Saksamaa toll tihtipeale järgida üheteistkuulist tähtaega temast olenematute asjaolude tõttu, mille eest vastutavad teiste liikmesriikide tollid.

59     Nii nagu rakendusmääruse artikli 379 lõige 1, ei sätesta ka sama artikli lõige 2 tollile maksimumtähtaega. Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb, et ühenduse seadusandja ei eelda, et ametiasutused oleksid tolli- ja muud maksud juba sisse nõudnud kolmekuulise tähtaja lõppedes või enne selle tähtaja möödumist.

60     Kui tõendid esitatakse ka vaid natuke aega enne nimetatud kolmekuulise tähtaja lõppu, peab toll kontrollima nende tõenduslikku jõudu. Lisaks võib deklarant esitada rakendusmääruse artikli 380 alusel lisatõendeid. Toll saab järeldada tollivõla olemasolu vaid uurimise põhjal ning määrata tollivõlast tuleneva maksusumma suuruse ja võlgniku. Mõnikord võib uurimine võtta kaua aega.

61     Samal ajal, ei ole alust järeldada, et liikmesriikidel on ühenduse suhtes kohustus alustada võla sissenõudmist ja teha omavahendid kasutatavaks, samas kui tollivõla võlgnike suhtes võivad nad sissenõudmist alustada ka pärast neljateistkuulise tähtaja möödumist. Tollile on kohustuslik vaid tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 sätestatud kolmeaastane tähtaeg.

62     Saksamaa valitsus väidab ka, et isegi kui need kaks tähtaega oleksid kohustuslikud, ei saaks neid liita, sest neil on erinevad adressaadid. Rakendusmääruse artikli 379 lõike 1 eesmärk on tagada liikmesriikide ametiasutuste võimalikult kiire uurimismenetlus ning viivitamatu koostöö, samas kui selle lõige 2 õhutab printsipaali tegema aktiivset koostööd olukorra selgitamisel, selle ähvardusel, et ta peab maksma tollimaksud lähtetolliasutuse liikmesriigis. Loogiliselt võib liita vaid neid maksimumtähtaegu, millel on sama adressaat.

63     Rakendusmääruse artikli 379 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegadele tuleb tingimata lisada tähtaeg, mille jooksul toll peab läbi viima sama määruse artiklis 380 sätestatud tõendite uurimise ja kontrolli.

64     Lõpetuseks leiduvad tollivõla kohta arvestuskande tegemist ja sellest teavitamist puudutavad sätted tolliseadustiku artiklites 217–221. Nii kaua, kuni tolli käsutuses pole maksusumma arvutamiseks ja arvestuskande tegemiseks vajalikke andmeid, lubab ühenduse seadusandja nõuda tollimakse sisse kolme aasta jooksul.

65     Belgia valitsus, kes menetlusse astujana toetab kostja valitsuse seisukohti, on seisukohal, et neljateistkümne kuu möödumine ei tähenda tähtaja möödumist või kohustuslikku tähtaega, vaid see on soovituslik tähtaeg, mis näitab liikmesriigi poolt tollivõla kindlaks tegemise menetluse algust.

66     Sama valitsuse seisukohast eeldab tollivõla kindlaks tegemine tolliseadustiku artikli 220 ja sellele järgnevate artiklite kohaselt, et liikmesriigil on selleks piisavalt aega. Neljateistkümne kuu möödudes ei ole lähtetolliasutusel kõiki vajalikke andmeid asjaomase tollivõla arvutamiseks.

 Euroopa Kohtu hinnang

67     Tuleb kohe alguses märkida, et Saksamaa valitsus ei vaidlusta komisjoni faktiväiteid ühenduse välistransiidiprotseduuri eeskirjade eiramisest tekkinud tollivõlgade kohta, mille osas Saksamaa toll käesolevas hagis osutatud ajavahemikul 1993–1996 ei algatanud sissenõudmismenetlust tolliseadustiku artiklis 218 sätestatud kahepäevase tähtaja jooksul pärast rakendusmääruse artikli 379 lõike 2 kolmandas lauses ja varem kohaldunud vastavates aktides sätestatud kolmekuulise tähtaja möödumist. Igal juhul leiab Saksamaa valitsus vastupidi komisjonile, et asudes tollivõlga sisse nõudma mitu kuud pärast kolmekuulise tähtaja möödumist, ei rikkunud ta ühenduse tolliõigusest tulenevaid kohustusi.

68     Selles küsimuses tasub märkida, et kui kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta tuvastada võimalik ei ole, siis teatab lähtetolliasutus rakendusmääruse artikli 379 lõike 1 alusel sellest printsipaalile võimalikult kiiresti ning igal juhul enne ühenduse transiidideklaratsiooni registreerimiskuupäevale järgneva üheteistkümnenda kuu lõppu.

69     Ehkki Euroopa Kohus on 14. novembri 2002. aasta otsuses kohtuasjas C-112/01: SPKR (EKL 2002, lk I‑10655, punkt 40) leidnud, et üheteistkuulise tähtaja ületamine iseenesest ei takista printsipaalilt tollivõlga sisse nõudmast, märkis kohus sama otsuse punktis 34, et nimetatud tähtaeg on mõeldud ametiasutustele ja selle eesmärk on tagada nende asutuste poolt tollivõla sissenõudmise sätete hoolas ja ühetaoline rakendamine selleks, et ühenduse omavahendid tehtaks kiiresti kasutatavaks. Ilma, et see mõjutaks tollivõla sissenõutavust, on üheteistkuulise tähtaja järgimine liikmesriikidele nende kohustuse – panustada ühenduste omavahenditesse – valguses kohustuslik.

70     Lisaks peab rakendusmääruse artikli 379 lõike 2 kohaselt selle artikli lõikes 1 osutatud teade sisaldama eelkõige tähtaega, mille jooksul tuleb lähtetolliasutusele esitada tolli rahuldavad tõendid transiidieeskirjade järgimise või selle koha kohta, kus eeskirjade rikkumine tegelikult toimus. Tähtaeg on kolm kuud alates nimetatud artikli lõikes 1 sätestatud teatamiskuupäevast. Kui nimetatud tähtaja lõpuks kõnesolevat tõendit ei esitata, võtab pädev liikmesriik „meetmeid, et tasutaks” asjaomased tolli- ja muud maksud.

71     20. jaanuari 2005. aasta otsuses kohtuasjas C-300/03: Honeywell Aerospace (EKL 2005 lk I‑689, punktid 24 ja 25) leidis Euroopa Kohus, et rakendusmääruse artikli 378 lõike 1 ja artikli 379 lõike 2 sõnastusest tuleneb, et lähtetolliasutuse on kohustatud printsipaalile teatama tähtaja, mille jooksul nõutud tõendid peab esitama, ning see peab eelnema tollivõla sissenõudmisele. Tähtaja eesmärk on kaitsta printsipaali huve, võimaldades tal vajadusel esitada kolme kuu jooksul tõendeid transiidieeskirjade järgimise või eeskirjade rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta. Neil asjaoludel saab liikmesriik, kus lähtetollisasutus asub, nõuda imporditollimakse sisse üksnes juhul, kui printsipaalile on teatatud kolmekuulisest tähtajast, mille jooksul ta võib nõutud tõendeid esitada ning kui nimetatud tähtaja jooksul neid tõendeid esitatud pole.

72     Eeltoodust tuleneb, et olukorras, kus vaidlusaluseid kaubasaadetisi ei ole sihttolliasutusele esitatud ja kui eeskirjade rikkumise või eiramise kohta pole võimalik tuvastada, nagu juhtus ka käesolevas kohtuasjas, peab lähtetolliasutus ühenduse omavahendite kiire kasutatavaks tegemise huvides teatama sellest printsipaalile viivitamata ning igal juhul enne ühenduse transiidideklaratsiooni registreerimiskuupäevale järgneva üheteistkümnenda kuu lõppu. Teade peab asjaomasele isikule teada andma, et tal on kolm kuud aega esitada lähtetolliasutusele tolli rahuldavad tõendeid transiidieeskirjade järgimise või selle koha kohta, kus eeskirjade rikkumine tegelikult toimus. Kui nimetatud tähtaja lõpuks tõendeid ei esitata, võtab pädev liikmesriik „meetmed, et tasutaks” tollivõlg.

73     Seda silmas pidades sätestab tolliseadustiku artikli 217 lõige 1, et iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa „arvutab” toll niipea, kui „on saanud vajalikud andmed” ja „märgib selle arvestusdokumentidesse”.

74     Tolliseadustiku artikli 218 lõike 3 kohaselt tehakse vastava „tollimaksu summa kohta arvestuskanne” kahe päeva jooksul alates kuupäevast, mil tollil on „võimalik arvutada kõnealune tollimaksu summa ja määrata võlgnik”. Tolliseadustiku artikkel 219 lubab seda tähtaega pikendada maksimaalselt neljateistkümne päevani liikmesriikide halduskorraldusega seotud põhjustel või kui erandlik olukord takistab tolli nimetatud tähtaegu järgimast. Tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt peab võlgnikule teatama tollimaksu summa „niipea, kui arvestuskanne on tehtud”.

75     Käesolevas asjas heidab komisjon Saksamaa tollile ette tollivõla sisse nõudmata jätmist kahe päeva jooksul pärast rakendusmääruse artikli 379 lõikes 2 ettenähtud kolmekuulise tähtaja lõppemist. Täpsemalt heidetakse neile ette vastavalt tolliseadustiku artikli 218 lõikele 3 tollimaksu summade kohta arvestuskande tegemata jätmist ja sama seadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt võlgniku tollimaksu summast teavitamata jätmist – toimingud, millega on seotud omavahendite kindlaks määramine määruse nr 1552/89 artikli 2 lõike 1 tähenduses.

76     Saksamaa valitsus väidab, et liikmesriigid pole kohustatud tollivõlga sisse nõudma kohe pärast kolmekuulise tähtaja möödumist, mis hakkab kulgema pärast rakendusmääruse artikli 379 lõikes 1 sätestatud üheteistkuulise tähtaja lõppemist.

77     Nimetatud väide tuleb tagasi lükata.

78     Nagu väidab õigustatult komisjon, tuleneb rakendusmääruse artikli 379 lõike 2 kolmanda lause sõnastusest, et liikmesriigid on kohustatud selles sätestatud kolmekuise tähtaja möödudes algatama selle sätte kohase sissenõudmismenetluse. Selline tõlgendus teenib pädevate asutuste poolt tollivõla sissenõudmise sätete hoolsa ja ühetaolise rakendamise eesmärki, selleks et ühenduse omavahendid tehtaks kiirelt ja efektiivselt kasutatavaks.

79     Nimetatud tõlgendus pole vastuolus tolliseadustiku artikli 221 lõikega 3, mis lubab tollimaksu summa teate saata kolme aasta jooksul alates tollivõla tekkimisest. Kehtestades võlgnikule tollivõlast tuleneva maksusumma teatamise tähtaja, tagab see säte õiguskindluse. Säte ei sea aga seeläbi kahtluse alla tolliseadustiku ja rakendusmääruse sätetest tulenevat tolli kohustust tagada ühenduse suhtes tollivõla sissenõudmise sätete hoolas ja ühetaoline rakendamine, selleks et ühenduse omavahendid tehtaks kiiresti ja efektiivselt kasutatavaks.

80     Tolliseadustiku artikli 217 lõike 1, artikli 218 lõike 3 ja artikli 219 kohaselt tuleb käesolevas asjas kõne all olevate tollivõlast tulenevate maksusummade kohta arvestuskanne teha kahe päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui neljateistkümne päeva jooksul. Samas peab tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt teatama võlgnikule tollimaksu summa niipea kui arvestuskanne on tehtud. Nimetatud tähtaeg hakkab kulgema kuupäevast, mil tollil on vajalikud andmed ning on võimalik arvutada tollimaksu summa ja määrata võlgnik. Seega vastupidi Saksamaa valitsuse seisukohale, juhtub see hiljemalt rakendusmääruse artikli 379 lõikes 2 sätestatud kolme kuu pikkuse tähtaja lõppedes.

81     Esiteks, mis puudutab tollivõla olemasolu, tuleb täheldada, et juhul, kui ühenduse välistransiidiprotseduurile suunatud kaubasaadetisi pole sihttolliasutusele lähtetolliasutuse poolt määratud tähtajaks esitatud, nagu juhtus käesolevas asjas, eeldatakse, et tollivõlg on tekkinud ning printsipaal on võlgnik. Sellises olukorras ning juhul, kui eeskirjade rikkumise või eiramise kohta pole võimalik tuvastada, peab lähtetolliasutus rakendusmääruse artikli 379 lõike 1 kohaselt sellest printsipaalile teatama enne ühenduse transiidideklaratsiooni registreerimiskuupäevale järgneva üheteistkümnenda kuu lõppu.

82     Artikli 379 lõike 2 esimese ja teise lause kohaselt peab see teade sisaldama kolmekuulist tähtaega, mille jooksul peab asjaomane isik esitama tõendid transiidiprotseduuri eeskirjade järgimise kohta. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 71, võivad pädevad tolliasutused asuda võlga sisse nõudma alles siis, kui printsipaalile on teatatud kolmekuulisest tähtajast, mille jooksul ta võib esitada tõendeid transiidiprotseduuri eeskirjade järgimise kohta, ning kui nimetatud tähtaja lõpuks pole tõendeid esitatud.

83     Nagu märkis kohtujurist ettepaneku punktis 50, pole alust järeldada, et tolliprotseduuri eeskirjade järgimise kohta esitatud tõenditele, mille näitlik loetelu on rakendusmääruse artiklis 380, antav hinnang, isegi kui eeldada, et need tõendid esitati eelmainitud kolmekuulise tähtaja viimasel päeval, õigustab tolliseadustiku artikli 221 lõiget 1 kohaldades tollimaksu summade kohta arvestuskande tegemise ja võlgnikule summast teatamise nimel tolliseadustiku artiklite 218 ja 219 rikkumist.

84     Teiseks, mis puudutab tollivõla võlgniku määramist, siis kooskõlas rakendusmääruse artikli 379 lõigetega 1 ja 2 peetakse selle kolmekuulise tähtaja lõppedes tollivõla võlgnikuks printsipaali, mis ei mõjuta teiste isikute vastutuse võimalikku tuvastamisest. Seega kõige hiljemalt nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpuks on tollil ilmselgelt võimalik tuvastada printsipaal kui tollivõla võlgnik.

85     Lisaks, mis puudutab tollimaksu summa arvutamist, siis nagu kohtujurist on ettepaneku punktides 57–62 selgitanud, ei takista sellest hetkest, millal nimetatud asutus omab põhimõtteliselt kõnesolevate maksude arvutamiseks vajalikke andmeid, igal juhul miski selle arvutuse tegemist pärast seda, kui printsipaali on teavitatud kolmekuulisest tähtajast, mille jooksul ta võib esitada tõendeid tolliprotseduuri eeskirjade järgimise kohta, kuid mitte hiljem kui üheteistkümne kuu möödudes vastavalt rakendusmääruse artikli 379 lõikele 1, isegi kui lähtetolliasutuselt ei saa eeldada iga transiidiprotseduuri osas, mille kohta on esitatud transiidideklaratsioon, süstemaatilist tollivõlale vastavate imporditollimaksu summade arvutamist.

86     Viimaks, mis puudutab tollivõla sissenõudmiseks pädeva tolli kindlaksmääramist, siis rakendusmääruse artikli 378 lõigete 1 ja 2 kohaselt eeldatakse, et pädevus on liikmesriigil, kus asub lähtetolliasutus. Sama määruse artikli 379 lõikes 2 ettenähtud kolmekuulise tähtaja jooksul võib printsipaal esitada tõendi, et rikkumine leidis aset teises liikmesriigis. Nagu komisjon on õigustatult märkinud, ei ole põhjust järeldada, et sellel eesmärgil esitatud dokumente, isegi kui eeldada, et need esitati kolmekuulise tähtaja viimasel päeval, ei saaks hinnata kolmekuulise tähtaja lõpust arvestatava kahepäevase tähtaja jooksul, mida võib teatud piisavalt põhjendatud erijuhtudel kaheteistkümne päeva võrra pikendada, ent mitte rohkem kui neljateistkümneks päevaks.

87     Eeltoodud argumentidest tuleneb, et ei saa nõustuda Saksamaa valitsuse seisukohaga, mille kohaselt on kolmekuuline tähtaeg vaid orientiiriks ning sissenõudmismenetlust ei pea kolmekuulise tähtaja lõpuks tingimata alustama põhjusel, et tähtaja lõpuks ei ole tollil sisuliselt võimalik tollivõlga kohe sisse nõuda.

88     Lõpuks ei kujuta printsipaalile tollivõlast tuleneva maksusumma teatamine kohe pärast kolmekuulise tähtaja lõppu viimasele ülemäärast koormust. Kui seepeale peaks ilmnema, et ühenduse transiidiprotseduur viidi läbi eeskirju ja ettenähtud tähtaegu järgides või see lõpetati viivitusega, kuid muid eeskirju eiramata, võib printsipaal saada tagasi makstud summad, mille näeb tolliseadustiku vastuvõtmisest alates sõnaselgelt ette artikli 236 lõige 1 juhul, kui kooskõlas tolliseadustiku artikli 204 lõikega 1 ja rakendusmääruse artikliga 859 on tuvastatud, et eeskirjade eiramine ei avalda kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju.

89     Nagu ilmneb hagi esimese aluse analüüsist, toob tolliseadustiku artikli 221 lõiget 1 ja artikli 218 lõiget 3 rikkudes asjaomaste tollimaksu summade teatamisega viivitamine vältimatult kaasa viivituse ühenduste omavahendite maksu kindlaksmääramisel määruse nr 1552/89 artikli 2 tähenduses. Kooskõlas selle viimase sättega määratakse kõnealune maks kindlaks „niipea, kui” pädev ametiasutus on võlgnikule teatanud tasumisele kuuluva summa; teatis tuleb esitada niipea, kui võlgnik on selgunud ning pädevad haldusasutused saavad kooskõlas ühenduse asjakohaste sätetega, antud juhul tolliseadustiku ja rakendusmäärusega, välja arvutada maksmisele kuuluva tollimaksu summa.

90     Seetõttu peab tolliseadustiku ja rakendusmääruse ning hagis osutatud ajavahemikul kohaldunud varasemate samasisuliste sätete valguses lugema esimese väite põhjendatuks.

91     Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb järeldada, et kuna Saksamaa Liitvabariik viivitas ühendusele omavahendite kasutatavaks tegemisega, rikkus ta määruse nr 1214/92 artiklist 49 ja rakendusmääruse artiklist 379 ning nr 1552/89 artikli 2 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

 Kohtukulud

92     Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse selle peamiste nõuete osas kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Saksamaa Liitvabariigilt. Sama artikli lõike 4 alusel kannab Belgia Kuningriik ise oma kohtukulud.

Eeltoodust lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      Kuna Saksamaa Liitvabariik viivitas ühendusele omavahendite kasutatavaks tegemisega, rikkus ta 21. aprilli 1992. aasta Komisjoni määruse (EMÜ) nr 1214/92 ühenduse transiidiprotseduuri rakendamist käsitlevate sätete ja selle protseduuri lihtsustamise kohta artiklist 49 ja komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artiklist 379 ning nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom, artikli 2 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

4.      Belgia Kuningriik kannab ise oma kohtukulud.

Allkirjad

* Kohtuasja menetluse keel: saksa keel.