Liidetud kohtuasjad C-37/02 ja C-38/02

Di Lenardo Adriano Srl ja Dilexport Srl

versus

Ministero del Commercio con l’Estero

(Tribunale amministrativo regionale per il Veneto eelotsusetaotlus)

Banaanid – Ühine turukorraldus – Määrus (EÜ) nr 896/2001 – Ühine kaubandussüsteem kolmandate riikidega – Esmane import – Kehtivus – Õiguspärase ootuse kaitse – Tagasiulatuvus – Rakenduspädevus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Banaan – Impordikord – Määrus nr 404/93 – Ettevõtjad, kes osalevad tariifikvootide jagamisel – Definitsiooni puudumine – Rakenduspädevuse delegeerimine komisjonile, mis viitab viimase laiale kaalutlusõigusele – Määrus nr 896/2001, mis sisaldab nimetatud ettevõtjate definitsiooni

(EÜ artikkel 21; Nõukogu määruse nr 404/93 artiklid 18 ja 19; Komisjoni määruse nr 896/2001 artikkel 3)

2.        Ühenduse õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Piirid – Banaanide impordi tariifikvoote käsitleva määruse muudatus – Institutsioonide kaalutlusõigus – Õigusnormide kohandamine vastavalt majandusliku olukorra muutumisele –Õiguspärase ootuse kaitsele tuginemise võimaluse puudumine

(Nõukogu määrus nr 404/93)

3.        Ühenduse õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Kutsealal tegutsemise vabadus – Piirid – Määrus nr 896/2001 banaanide impordi tariifikvootide jagamise kohta – Säte, millega välistatakse mittetraditsiooniliste ettevõtjate hulgast traditsioonilise ettevõtjaga seotud isikud – Piirangud üldise huvi kaitseks – Lubatavus

(Nõukogu määrus nr 404/93; Komisjoni määruse nr 896/2001 artikli 6 punkt c ja määruse nr 2454/93 artikkel  143)

1.        Asutamislepingu mõttest, millega seoses asutamislepingu artiklit 211 tuleb uurida, ja ka praktika nõuetest tuleneb see, et rakendamise mõistet tuleb laialt tõlgendada. Eriti põllumajanduspoliitika valdkonnas suudab vaid komisjon jälgida pidevalt ja tähelepanelikult põllumajandusturgude arengut ja reageerida olukorrale vastava kiirusega, seega võib nõukogu talle anda avara pädevuse. Järelikult tuleb selle pädevuse piire hinnata nimelt kooskõlas asjaomase turu korralduse üldisemate aluseesmärkidega, seega võib komisjon vastu võtta kõik alusmääruse rakendamiseks vajalikud ja kasulikud rakendusmeetmed eeldusel, et need ei ole vastuolus alusmääruse või nõukogu rakendusmäärusega.

Eriti ühendusse banaanide importimise tariifikvootide haldamisega seoses ei maini määrusega nr 216/2001 muudetud määrus nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta, mille artikliga 20 antakse komisjonile pädevus vastu võtta rakenduskord ja eriti sama määruse artiklis 18 osutatud tariifikvootide haldamise kord, tariifikvootide jagamisel osalevate ettevõtjate määratlust, jättes nii komisjonile kindlalt laia kaalutlusõiguse. Seega komisjoni poolt vastu võetud meede, mille tulemusel reserveeritakse tariifikvootide jagamisel oluline osa tootmise või tootjatelt hankimisega ja värskete toodete transportimisega seotud riske võtvatele ettevõtjatele, mahub sellele institutsioonile alusmääruse rakendamiseks antud kaalutlusõiguse raamesse niivõrd, kuivõrd see võib impordikorra head toimimist edendada ja ei häiri ühenduse turu tarnetasakaalu, mida alusmäärus tagada üritab.

(vt punktid 54–57, 59)

2.        Isegi kui õiguspärase ootuse kaitse põhimõte on ühenduse aluspõhimõtete hulgas, ei saa ettevõtjatel sellegipärast olla õiguspärast ootust status quo säilimisele, kuna ühenduse institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta, eriti sellises valdkonnas nagu ühine turukorraldus, mille eesmärgiks on majandusliku olukorraga pidev kohanemine.

Samuti ei või ühenduses banaanide impordist huvitatud majandusringkonnad omada lootusi rakendatavate õigusaktide säilitamise kohta, kuna neid pole mitte üksnes korduvalt muudetud, eriti just seonduvalt ühenduse poolt Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames võetud rahvusvaheliste kohustustega, vaid need nõuavad ka pidevat kohandamist vastavalt majandusliku olukorra muutumisele, mis jätab ühenduse institutsioonidele laia kaalutlusõiguse.

(vt punktid 70 ja 71)

3.        Kutsealal tegutsemise vabadus, nagu ka omandiõigus, on osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest. Need põhimõtted ei ole aga absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb arvestada kooskõlas nende ülesandega ühiskonnas. Seega võib kutsealal tegutsemise vabadust, nagu ka omandiõiguse kasutamist, piirata tingimusel, et need piirangud vastavad tõhusalt ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ja ei kujuta endast selle eesmärgi valguses ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks sedasi tagatud õiguse olemust.

See kehtib ka määruse nr 896/2001, milles sätestatakse määruse nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses banaanide ühendusse importimise korraga, artikli 6 punkti c kohta, mis piirab kutsealal tegutsemise vabadust, keelates määruse nr 2454/93 artikli 143 tähenduses traditsioonilise ettevõtjaga seotud ettevõtjatel osaleda tariifikvootide jagamisel mittetraditsioonilise ettevõtjana. Tegelikult vastab see piirang üldise huvi eesmärgile võidelda spekulatiivsete või kuntslike tehingute vastu impordilitsentside väljaandmisel ja ei kujuta endast selle eesmärgi valguses ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks vabalt kutsealal tegutsemise õiguse olemust.

(vt punktid 82–85)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

15. juuli 2004(*)

Banaanid – Ühine turukorraldus – Määrus (EÜ) nr 896/2001 – Ühine kaubandussüsteem kolmandate riikidega – Esmane import – Kehtivus – Õiguspärase ootuse kaitse – Tagasiulatuvus – Rakenduspädevus 

Liidetud kohtuasjades C-37/02 ja C-38/02,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Tribunale amministrativo regionale per il Veneto (Itaalia) esitatud eelotsusetaotlus seoses selles kohtus pooleliolevate menetlustega järgmiste poolte vahel:

Di Lenardo Adriano Srl (C-37/02),

Dilexport Srl (C-38/02)

ja

Ministero del Commercio con l’Estero,

komisjoni 7. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 896/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses banaanide ühendusse importimise korraga (EÜT L 126, lk 6), artiklite 1, 3, 4, 5, 6 ja 31 kehtivuse kohta,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud  J.-P. Puissochet, R. Schintgen (ettekandja),  F. Macken ja N. Colneric,

kohtujurist: C. Stix-Hackl,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

·Di Lenardo Adriano Srl ja Dilexport Srl, esindajad: advokaadid A. Bozzi, C. Gatti, B. Telchini ja S. Sacchetto,

·Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Niejahr ja A. Aresu,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 20. novembri 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud Di Lenardo Adriano Srl ja Dilexport Srl, keda esindasid A. Bozzi, C. Gatti ja B. Telchini, ja komisjoni, keda esindas  L. Visaggio, suulised märkused,

olles 20. jaanuari 2004.  aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Tribunale amministrativo regionale per il Veneto esitas 16. jaanuari 2002. aasta määrustega, mis jõudsid Euroopa Kohtusse 13. veebruaril 2002, EÜ artikli 234 alusel neli eelotsuse küsimust komisjoni 7. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 896/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses banaanide ühendusse importimise korraga (EÜT L 126, lk 6), artiklite 1, 3, 4, 5, 6 ja 31 kehtivuse kohta.

2        Need küsimused tõusetusid kohtuvaidluses ühest küljest Di Lenardo Adiano Srl ja Dilexport Srl (edaspidi „importivad äriühingud”) ja teisest küljest Ministero del Commercio con l’Estero (väliskaubandusministeerium, edaspidi „ministeerium”) vahel seoses viimase keeldumisega arvestada nendega banaanisektoris tariifikvootide jagamisel.

 Õiguslik raamistik

 Määruse nr 404/93 esialgne redaktsioon

3        Nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 47, lk 1) kehtestas IV jaotises alates 1. juulist 1993 erinevaid siseriiklikke kordi asendava ühtse banaaniimpordi korra. Eristati ühenduses toodetud „ühenduse banaane” ja mujal kui Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikides (edaspidi „AKV riigid”) toodetud „kolmandate riikide banaane” ning AKV-banaane. Viimaste osas on eristatud veel „ebatavapäraseid AKV-banaane” ja „tavapäraseid AKV-banaane” selle alusel, kas need ületasid määruse nr 404/93 lisas märgitud koguseid, mida iga AKV riik tavapäraselt ekspordib.

4        Määruse nr 404/93 artiklis 18 on sätestatud banaanide impordiks iga-aastase tariifikvoodi avamine, mis sama määruse artikli 19 lõike 1 alusel jaguneb järgmiselt: 66,5% ettevõtjatele, kes on turustanud kolmandate riikide banaane ja/või ebatavapäraseid AKV-banaane (A-kategooria), 30% ettevõtjatele, kes on turustanud ühenduse banaane ja/või tavapäraseid AKV-banaane (B-kategooria) ja 3,5% ettevõtjatele, kes alustasid muude kui ühenduse banaanide ja/või tavapäraste AKV-banaanide turustamist 1992. aastal (C-kategooria).

5        Määruse nr 404/93 artikli 19 lõike 2 esimeses lauses on sätestatud:

„Lõike[s] 1 […] osutatud iga ettevõtjate kategooria kohta eraldi tehtavate arvutuste kohaselt saab iga ettevõtja impordilitsentsi vastavalt keskmistele banaanikogustele, mis ta on müünud kolmel viimasel aastal, mille kohta on andmed olemas.”

6        Määruse nr 404/93 kolmeteistkümnendas, neljateistkümnendas, viieteistkümnendas ja kuueteistkümnendas põhjenduses on märgitud:

„eespool nimetatud eesmärkide järgimiseks ning banaanide turustamise eripära silmas pidades tuleb tariifkvoodi haldamisel teha vahet ettevõtjatel, kes on varem turustanud kolmandate riikide banaane ja ebatavapäraseid AKV-banaane, ning ettevõtjatel, kes on varem turustanud ühenduses toodetud banaane, ning jätta teatav kogus uutele ettevõtjatele, kes on kõnealuses sektoris hiljuti äritegevust alustanud või kavatsevad äritegevust alustada;

olemasolevate kaubandussuhete katkemise vältimiseks ning samal ajal turustusstruktuuride arendamise võimaldamiseks tuleb igale ettevõtjale iga eespool määratletud kategooria kohta eraldi litsentsi väljaandmisel lähtuda asjaomase ettevõtja poolt turustatud banaanide keskmisest kogusest viimasel kolmel aastal, mille kohta on andmed kättesaadavad;

selliste täiendavate kriteeriumide vastuvõtmisel, millele ettevõtjad peaksid vastama, juhindub komisjon põhimõttest, mille kohaselt tuleb litsentsid anda füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes on võtnud banaanide turustamise kommertsriski, ning vajadusest vältida häireid turustusahela erinevates etappides tegutsevate isikute vahelistes normaalsetes kaubandussuhetes;

turustusstruktuure silmas pidades peavad liikmesriigid läbi viima ettevõtjate loenduse vastavalt komisjoni poolt vastuvõetud korrale ja kriteeriumidele ning kindlaks määrama turustatud kogused, mida kasutatakse võrdluskogusena sertifikaatide väljaandmisel”.

7        Määruse nr 404/93 artikli 20 alusel vastu võetud komisjoni 10. juuni 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 1442/93, milles on sätestatud üksikasjalikud eeskirjad banaanide ühendusse importimise korra kohaldamise kohta (EÜT L 142, lk 6), täpsustab kriteeriumid määratlemaks A- ja B-kategooria ettevõtjaid, kes võivad taotleda impordilitsentse võrdlusperioodi ajal toimunud tegevuse alusel.

 Määrus nr 404/93 määrusega nr 1637/98 muudetud redaktsioonis

8        Nõukogu võttis 20. juulil 1998 vastu määruse (EÜ) nr 1637/98, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 404/93 (EÜT L 210, lk 28), mida kohaldati vastavalt selle artikli 2 teisele lõikele alates 1. jaanuarist 1999. Seejärel võttis komisjon 28. oktoobril 1998 vastu määruse (EÜ) nr 2362/98, millega kehtestatakse banaanide ühendusse importimist käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 293, lk 32), mis vastavalt selle artiklile 31 tühistab määruse nr 1442/93 alates 1. jaanuarist 1999.

9        Nende määrustega muudetud impordikord säilitab tavapäraste ja ebatavapäraste AKV banaanide ning kolmandate riikide banaanide erisuse. Määruse nr 404/93 artikli 16 teises lõigus, mida muudeti määrusega nr 1637/98, on sätestatud:

„[…]

 Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)      tavapärane import AKV riikidest – käesoleva määruse lisas loetletud riikidest pärit banaanide import ühendusse kuni 857 700 tonnini aastas (netomass); kõnealuseid banaane nimetatakse tavapärasteks AKV-banaanideks;

2)      ebatavapärane import AKV riikidest – AKV riikidest pärit banaanide 1. määratlusega hõlmamata import ühendusse; kõnealuseid banaane nimetatakse ebatavapärasteks AKV-banaanideks;

3)      import muudest kolmandatest riikidest kui AKV riigid – muudest kolmandatest riikidest kui AKV riikidest pärit banaanide import ühendusse; kõnealuseid banaane nimetatakse kolmandate riikide banaanideks.”

10      Siiski kaotas nende määrustega muudetud banaanide impordikord kvootide jagamise kolme kategooria ettevõtjate vahel ning määrusega nr 2362/98 kehtestati artiklite 3 ja 7 määratluste alusel lihtne jaotus „seniste ettevõtjate” ja „uute ettevõtjate” vahel. Samuti tühistati turul toimuva tegevuse alusel A-, B- ja C‑kategooriatesse jagamine.

11      „Seniste ettevõtjate” osas on määruse nr 2362/98 artiklites 3 ja 4 sätestatud järgmist:

 „Artikkel 3

Käesolevas määruses tähendab senine ettevõtja majandussubjekti, kes asub kvootide määramise ja artikli 5 kohase registreerimise ajal Euroopa Ühenduses ja kes on kehtestatud võrdlusperioodi jooksul tõepoolest omal kulul importinud miinimumkoguse kolmandast riigist ja/või AKV-riigist pärinevaid banaane nende edasiseks turustamiseks ühenduses.

Esimeses lõigus nimetatud miinimumkogus on 100 tonni ühe võrdlusperioodi kuuluva aasta kohta. Kui import koosneb ainult kuni 10-sentimeetristest banaanidest, on miinimumkogus 20 tonni.

 Artikkel 4

1. Igale artikli 5 kohaselt liikmesriigis registreeritud senisele ettevõtjale määratakse igaks aastaks iga I lisas loetletud päritolu kohta üks kvoot, mis põhineb võrdlusperioodil tegelikult imporditud banaanide kogusel.

2. 1999. aastal tariifikvootide alusel või tavapäraste AKV-banaanidena imporditud kauba puhul on võrdlusaastad 1994, 1995 ja 1996.”

12      Määruse nr 2362/98 artikli 7 alusel on „uued ettevõtjad” määratletud järgmiselt:

„Käesolevas määruses tähendab uus ettevõtja seoses tariifikvootide alusel ja tavapäraste AKV-banaanidena imporditud kaubaga majandussubjekti, kes on registrisse kantud Euroopa Ühenduses ja kes artikli 5 kohase registreerimise ajal:

a)      on importinud iseseisvalt ja omal kulul tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku gruppidesse 7 ja 8 kuuluvat värsket puu- ja köögivilja või gruppi 9 kuuluvaid tooteid, kui nad on registreerimistaotluse aastale vahetult eelneva kolme aasta jooksul samuti importinud gruppidesse 7 ja 8 kuuluvaid tooteid, ja

b)      on punktis a nimetatud ajavahemikus importinud kaupa deklareeritud tolliväärtusega vähemalt 400 000 eküüd.”

13      „Uued ettevõtjad” saavad taotluse ning tagatise esitamise korral komisjoni poolt kõigi esitatud taotluste alusel ning tervet „uutele ettevõtjatele” eraldatud kogust arvestades kindlaksmääratud koguse aastaeraldist banaanide importimiseks.

14      „Uutele ettevõtjatele” kohalduva määruse nr 2362/98 artikli 11 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid vastutavad käesoleva osa sätete täitmise eest.

Eelkõige kontrollivad nad, et asjaomased ettevõtjad tegelevad artiklis 7 nimetatud sektoris ühendusse importimisega omal kulul ja tegutsevad juhtimise, personali ja toimimise seisukohast sõltumatute majandusüksustena. Kui on põhjust kahtlustada, et neid tingimusi ei täideta, aktsepteeritakse registreerimis- ja aastaeraldiste taotlusi ainult juhul, kui ettevõtja esitab tingimuste täitmise kohta tõendid, mida pädevad siseriiklikud ametiasutused rahuldavaks peavad.”

 Määrus nr 404/93 määrusega nr 216/2001 muudetud redaktsioonis

15      Nõukogu 29. jaanuari 2001. aasta määruse (EÜ) nr 216/2001, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 404/93 (EÜT L 31, lk 2), artikliga 1 asendati määruse 404/93 artiklid 16–20. Määruse nr 216/2001 artikli 2 teise lõigu ja komisjoni 27. veebruari 2001. aasta määruse (EÜ) nr 395/2001, millega määratakse kindlaks teatavad soovituslikud kogused ja individuaalülemmäärad impordilitsentside väljaandmiseks 2001. aasta teiseks kvartaliks tariifikvoodi raames või tavapäraste AKV-banaanide koguse osana imporditavate banaanide osas (EÜT L 58, lk 11), artikli 1 koostoimes on määruse nr 216/2001 artikkel 1 kohaldatav alates 1. juulist 2001.

16      Määrusega nr 216/2001 muudetud määruse nr 404/93 artikli 18 lõige 1 sätestab iga-aastaste tariifikvootide avamise (A-, B- ja C-kvoodid). Selle kolmas lõik sätestab:

„Komisjon võib jagada A- ja B-tariifikvoodid tarnijariikide vahel vastavalt kokkuleppele, mis on sõlmitud Maailma Kaubandusorganisatsiooni lepinguosalistega, kes on banaanide tarnimisest oluliselt huvitatud.”

17      Määrusega nr 216/2001 muudetud määruse nr 404/93 artiklis 19 on sätestatud:

„1. Tariifikvoote võib hallata tavapäraseid kaubavooge arvestava meetodi (senised/uued importijad) kohaselt ja/või teiste meetodite kohaselt.

2. Kasutatav meetod peab asjakohaselt arvestama vajadusega säilitada ühenduse turu tarnetasakaalu.”

18      Sama muudetud määruse artikli 20 punkti a järgi võtab komisjon vastu selle määruse artiklis 27 sätestatud korra kohaselt „artikli[s] 18 osutatud tariifikvoodi haldamise kor[r]a”.

19      Seda haldamise korda täpsustati määrusega nr 896/2001. Selle artikli 32 kohaselt jõustub see määrus järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas, st 9. mail 2001, ent seda kohaldatakse alates 1. juulist 2001.

20      Määruse nr 896/2001 artiklis 1 on sätestatud:

„[Viimasega] kehtestatakse määruse (EMÜ) nr 404/93 artikli 18 lõikes 1 sätestatud tariifikvootide raames ja kvoodiväliselt imporditavate banaanide impordikorra kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad.”

21      Määruse nr 896/2001 artiklis 2 on sätestatud, et artiklis 1 osutatud tariifikvootidest 83% on määratud „traditsioonilistele ettevõtjatele artikli 3 lõikes 1 määratletud tähenduses” ning ülejäänud 17% on jäetud „mittetraditsioonilistele ettevõtjatele artiklis 6 määratletud tähenduses.”

22      Sama määruse II jaotis artiklitega 3–21 puudutab „tariifikvootide haldami[st]”.

23      Määruse nr 896/2001 artiklites 3–6 on sätestatud:

 „Artikkel 3

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)      traditsioonilised ettevõtjad – majandussubjektid, füüsilised või juriidilised isikud, üksikettevõtjad või rühmad, kes kvootide kindlaksmääramise aluseks oleval ajavahemikul asusid ühenduses ja kes on oma kulul ostnud tootjatelt teatava miinimumkoguse kolmandatest riikidest pärit banaane või vastavalt olukorrale on ise kõnealuseid tooteid tootnud, ühendusse lähetanud või ühenduses müünud.

Eelmises lõigus määratletud toiminguid nimetatakse edaspidi “esmaseks impordiks”.

Esimeses lõigus osutatud miinimumkogus on 250 tonni iga aasta kohta võrdlusperioodi jooksul. Kui turustamine või import hõlmab üksnes kuni 10 sentimeetri pikkuseid banaane, on miinimumkogus 20 tonni;

2)      traditsioonilised A/B-ettevõtjad – traditsioonilised ettevõtjad, kes on esmase impordi raames importinud miinimumkoguse kolmandate riikide banaane ja/või ebatavapäraseid AKV-banaane määruse (EMÜ) nr 404/93 (muudetud määrusega (EÜ) nr 1637/98⁸) artiklis 16 määratletud tähenduses;

3)      traditsioonilised C-ettevõtjad – traditsioonilised ettevõtjad, kes on esmase impordi raames importinud miinimumkoguse tavapäraseid AKV-banaane eespoolnimetatud määruse (muudetud määrusega (EÜ) nr 1637/98) artiklis 16 määratletud tähenduses.

 Artikkel 4

1. Ettevõtja kirjaliku taotluse korral, mis esitatakse hiljemalt 11. mail 2001, määratakse kindlaks iga traditsioonilise A/B-ettevõtja kvoot, arvestades 1994., 1995. ja 1996. aasta kolmandate riikide banaanide ja/või ebatavapäraste AKV-banaanide keskmist esmast importi, mida omakorda on arvesse võetud 1998. aasta kolmandate riikide banaanide ja/või ebatavapäraste AKV banaanide tariifikvootide haldamisel vastavalt määruse (EMÜ) nr 404/93 artikli 19 lõike 2 sätetele, mida kohaldati 1998. aastal kõnealuse artikli lõike 1 punktis a osutatud ettevõtjate kategooria suhtes.

2. Ettevõtja kirjaliku taotluse korral, mis esitatakse hiljemalt 11. mail 2001, määratakse kindlaks iga traditsioonilise C-ettevõtja kvoot, arvestades 1994., 1995. ja 1996. aasta tavapäraste AKV-banaanide keskmist esmast importi, mis toimus 1998. aastal AKV-banaanide tavapärase koguse raames.

3. Käesoleva määruse alusel õigusi omavate traditsiooniliste ettevõtjate ühinemisel tekkivatel ettevõtjatel on kõnealuste algsete ettevõtjatega samad õigused.

 Artikkel 5

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile artikli 4 lõigetes 1 ja 2 osutatud individuaalsete kvootide summad hiljemalt 15. mail 2001.

2. Kasutades lõike 1 alusel saadud teavet ja pidades silmas A/B- ja C-tariifikvootide raames saadaolevaid üldkoguseid, määrab komisjon vajaduse korral iga ettevõtja kvoodi suhtes kohaldatava ühtse korrigeerimiskoefitsiendi.

3. Lõike 2 kohaldamise korral teatavad pädevad asutused ettevõtjatele korrigeerimiskoefitsiendi abil kohandatud kvoodid hiljemalt 7. juunil 2001.

4. Kõikide liikmesriikide pädevad asutused on loetletud lisas. Komisjon võib asjaomaste liikmesriikide taotlusel kõnealust nimekirja muuta.

[…]

 Artikkel 6

Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab "mittetraditsiooniline ettevõtja" majandussubjekti, kes registreerimise ajal tegutseb ühenduses ja:

a)      kes on iseseisvalt ja omal kulul importinud ühendusse CN-koodi 0803 00 19 alla kuuluvaid värskeid banaane ühel kahest registreerimistaotluse esitamise aastale vahetult eelnevast aastast;

b)      kes on punktis a nimetatud ajavahemikus importinud kaupa deklareeritud tolliväärtusega vähemalt 1 200 000 eurot ja

c)      kellel ei ole traditsioonilise ettevõtjana kvooti tariifikvoodi alusel, mille kohta ta taotleb registreerimist vastavalt artiklile 7, ja kes ei ole traditsioonilise ettevõtjaga komisjoni määruse (EMÜ) nr 2454/939 [2. juulist 1993, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1)] artikli 143 tähenduses seotud füüsiline ega juriidiline isik.”

24      Selle viimase punkti osas on komisjoni 8. jaanuari 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 46/1999 (EÜT L 10, lk 1) muudetud määruse nr 2454/93 artiklis 143 sätestatud järgmist:

„Seadustiku II jaotise 3. peatüki ja käesoleva jaotise sätete kohaldamisel käsitatakse isikuid üksteisega seotuna ainult siis, kui:

a)       nad on üksteise äriühingutes juhatuse või nõukogu liikmed;

b)       nad on õiguslikult seisundilt äripartnerid;

[...]

d)       üks isik otse või kaudselt omab, kontrollib või valdab 5% või rohkem mõlema poole kõigist emiteeritud hääleõiguslikest osadest või aktsiatest;

e)       üks nendest kontrollib otseselt või kaudselt teist;

f)       kolmas isik kontrollib otseselt või kaudselt mõlemaid;

g)       nad koos kontrollivad otseselt või kaudselt kolmandat isikut;

[...]

2.       Käesolevas jaotises loetakse isikud, kes on teineteisega äritegevuse kaudu seotud selliselt, et üks neist on sõltumata nimetusest teise ainuesindaja, -turustaja või -kontsessionäär, omavahel seotuks ainult siis, kui nad vastavad lõike 1 kriteeriumidele.”

25      Määruse nr 896/2001 artikli 7 lõikes 1 on täpsustatud:

„Ettevõtja võib registreerida tema poolt valitud ühes liikmesriigis mittetraditsioonilise ettevõtjana A/B- ja/või C-tariifikvoodi alusel.

Traditsioonilisi ettevõtjaid tariifikvoodi alusel võib registreerida mittetraditsiooniliste ettevõtjatena selle tariifikvoodi alusel, mille kohta neil ei ole kvooti.

Traditsioonilisi C-ettevõtjaid võib registreerida mittetraditsiooniliste ettevõtjatena A/B-tariifikvoodi raames üksnes juhul, kui nad tõendavad, et on importinud kolmandate riikide banaane ja/või ebatavapäraseid AKV-banaane artikli 6 punktis b sätestatud deklareeritud tolliväärtuse eest märgitud ajavahemiku jooksul.”

26      Määruse nr 896/2001 kolmandas, neljandas, kuuendas ja seitsmendas põhjenduses on selgitatud varasema õigusaktiga võrreldes toimunud muudatusi järgnevalt:

„3)      määruse (EMÜ) nr 404/93 artikliga 19 nähakse ette, et tariifikvoote võib hallata tavapäraseid kaubavooge arvestava meetodi (senised/uued importijad) kohaselt ja/või teiste meetodite kohaselt; uue korra rakendamiseks alates 2001. aasta teisest poolest on soovitatav tagada juurdepääs tariifikvootidele traditsioonilistele ettevõtjatele, kes on võrdlusperioodi jooksul oma kulul ostnud kolmandate riikide tootjatelt värskeid tooteid või kogu nende toodangu ning hoolitsenud toodete või toodangu veo ja mahalaadimise eest ühenduse tolliterritooriumile; käesolevas määruses nimetatakse kõnealust tegevust “esmaseks impordiks”;

4)      kõikide tariifikvootide jaoks tuleks vastu võtta traditsiooniliste ettevõtjate ühtne määratlus ja individuaalsed kvoodid tuleks kindlaks määrata samade eeskirjade alusel, kuid eraldi, sõltuvalt sellest, kas kõnealused ettevõtjad on võrdlusperioodi jooksul tarninud ühenduse turule muudest kolmandatest riikidest kui AKV riikidest pärit banaane ja ebatavapärase impordi raames AKV riikidest toodud banaane või tavapäraseid AKV-banaane määruse (EMÜ) nr 216/2001 artiklis 16 määratletud mõistete tähenduses enne määrusega (EÜ) nr 216/2001 tehtud muudatust;

[…]

6)      kõikide tariifikvootide jaoks tuleks vastu võtta traditsiooniliste ettevõtjate ühtne määratlus ja individuaalsed kvoodid tuleks kindlaks määrata samade eeskirjade alusel, kuid eraldi, sõltuvalt sellest, kas kõnealused ettevõtjad on võrdlusperioodi jooksul tarninud ühenduse turule muudest kolmandatest riikidest kui AKV riikidest pärit banaane ja ebatavapärase impordi raames AKV riikidest toodud banaane või tavapäraseid AKV-banaane määruse (EMÜ) nr 216/2001 artiklis 16 määratletud mõistete tähenduses enne määrusega (EÜ) nr 216/2001 tehtud muudatust;

7)      ühenduse banaanide impordikorra mitmeaastase kohaldamise kogemus osutab vajadusele karmistada mittetraditsiooniliste ettevõtjate suhtes kohaldatavaid kriteeriume ja uute ettevõtjate tingimustele vastavuse kriteeriume, et ära hoida fiktiivsete vahendajate registreerimist ja kvootide eraldamist kunstlike või spekulatiivsete taotluste põhjal; eelkõige on põhjendatud nõuda miinimumkogemust värskete banaanide importimisel; vältimaks aastaeraldiste taotlusi, mis ei vasta ettevõtja tegelikele võimalustele ja mille puhul ei esitata impordilitsentside taotlusi vastavate koguste kohta, peaks vastavaid koguseid käsitlevate impordilitsentside ja aastaeraldiste taotluse esitamise tingimuseks olema nõue esitada impordilitsentsi tagatist asendav tagatis; kõnealune tagatis tuleks vabastada viivitamata järk-järgult vastavalt aastaeraldiste tegelikule kasutamisele ja tingimusel, et ettevõtjad tõendavad, et nad on kauba omal kulul lähetanud, ühenduses maha laadinud ja vabasse ringlusse lasknud; samal põhjusel tuleks järgmistel aastatel seada aastaeraldiste tegemise tingimuseks, et eelmisest aastaeraldisest on kasutatud teatav miinimummäär; [...]”

27      Määruse nr 896/2001 viiendas põhjenduses on õigustatud aastate 1994, 1995 ja 1996 säilitamist „võrdlusperioodina” järgmiselt:

„Ettevõtjate kategooriate määratlemiseks ja traditsiooniliste ettevõtjate individuaalsete kvootide määramiseks kasutatav võrdlusperiood peaks olema kolmeaastane ajavahemik 1994–1996; kolmeaastane ajavahemik 1994–1996 on viimane ajavahemik, mille kohta on komisjonil piisavalt usaldusväärset teavet esmase impordi kohta; kõnealuse ajavahemiku kasutamine võib samuti lahendada mitmeid aastaid kestnud vaidluse ühenduse teatavate kaubanduspartneritega; 1998. aastal avatud kvootide haldamiseks esitatud olemasolevaid andmeid silmas pidades ei ole traditsioonilisi ettevõtjaid vaja registreerida.”

28      Määruse nr 896/2001 artiklis 31 on täpsustatud:

„Määrus (EÜ) nr 2362/98 tunnistatakse kehtetuks alates 1. juulist 2001.

Kõnealust määrust kohaldatakse jätkuvalt 2001. aastaks väljaantud impordilitsentside suhtes.”

 Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

29      Alates 1993. aastast on importivad äriühingud (kaks Itaalia õiguse alusel loodud äriühingut, kes tegutsevad kolmandatest riikidest pärit värskete banaanide impordi ja nende turustamisega) Itaalias registreeritud ja tunnustatud kui ettevõtjad, kes osalevad tariifkvootide jagamisel määruse nr 404/93 ja komisjoni poolt selle määruse rakendamiseks vastu võetud korra alusel. Neid võeti arvesse tariifkvoodi A/B jagamisel arvesse kuni 30. juunini 2001.

30      Toimikutest lähtub, et mõlemad importivad äriühingud on seotud määruse nr 2454/93 artikli 143 alusel äriühinguga Di Lenardo SpA, kes on määruse nr 896/2001 artikli 3 tähenduses traditsiooniline A/B ettevõtja.

31      Määruse nr 896/2001 artikli 4 lõike 1 alusel taotlesid importivad äriühingud ministeeriumilt 11. mai 2001. aasta kirjadega, et neid arvestataks 2001. aasta teiseks poolaastaks kinnitatud A/B tariifikvootide jagamisel.

32      Ministeerium jättis 17. mai 2001. aasta otsusega need taotlused rahuldamata, kuna määruse 896/2001 artikli 4 lõikes 1 toodud nõuded olid täitmata, sest taotlevatel äriühingutel puudus „aastatel 1994, 1995 ja 1996 igasugune esmane banaani-import”.

33      Importivad äriühingud esitasid igaüks Tribunale amministrativo regionale per il Veneto’le hagi, milles taotlesid ühest küljest selle otsuse tühistamist ja teisest küljest seda, et kohus tunnistaks ministeeriumi kohustust nendega kui banaanisektori traditsiooniliste ettevõtjatega arvestada 2001. aasta teise poolaasta A/B tariifkvoodi jagamisel. Oma hagide toetuseks väitsid nad nimelt, et määrus nr 896/2001 on kehtetu selle vastuolu tõttu määrusega nr 404/93, mida on muudetud määrusega nr 216/2001, EÜ artikli 5 esimese ja teise lõiguga ning EÜ artikliga 7, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega ning EL lepingu artikli 6 lõigetega 1 ja 2.

34      Ministeerium palus jätta hagid rahuldamata, kuna importivad äriühingud olid alati tegutsenud mitte kui esmased importijad, vaid kui teisesed importijad või banaanide küpsetajad ning seetõttu ei saa neid määruse nr 896/2001 vastuvõtmise järel arvestada tariifkvootide jagamisel.

35      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Euroopa Kohtult on vaja küsida määruse nr 896/2001 kehtivuse kohta selles osas, millega kehtestatakse banaanisektori turgude ühise korralduse raames ettevõtjate uus klassifikatsioon, säilitatakse esmase impordi mõiste, et selle määruse artikli 3 tähenduses traditsioonilisel A/B ettevõtjal oleks juurdepääs tariifikvoodi jagamisele, ja kehtestatakse uued juurdepääsupiirid importijatele, kellega arvestatakse tariifkvoodi jagamisel kui sama määruse artikli 6 tähenduses mittetraditsiooniliste ettevõtjatega.

36      Selles olukorras otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Veneto menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on mõlemas kohtuasjas identsed:

„1)      Kas määruse (EÜ) nr 896/2001 artiklid 1, 3, 4, 5 ja 31 on vastuolus esiteks asutamislepinguga, nimelt artikliga 7 (endine artikkel 4), ja teiste sellele asutamislepingule omaste normide või põhimõtetega, arvestades ühenduse institutsioonide (eriti nõukogu ja komisjoni) ülesannete ja pädevuse lahususe põhimõtet?

2)      Kas need samad määruse nr 896/2001 artiklid rikuvad seaduste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet ja sellega seonduvaid õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid?

3)      Kas need määruse nr 896/2001 sätted rikuvad nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrust (EMÜ) nr 404/93 (muudetud ja täiendatud kujul), eriti selle määruse artiklit 20?

4)      Kui vastus eelnevatele küsimustele on eitav, palutakse Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas komisjoni selle määruse artikkel 6, eriti aga viimase punkt c rikuvad põhiõigust ettevõtlusvabaduse vormis kutsealal tegutseda, kuna sellega takistatakse traditsiooniliste ettevõtjatega seotud isikutel ka mittetraditsiooniliste ettevõtjatena saada osa tariifikvootide jagamisest?”

37      Euroopa Kohtu presidendi 15. aprilli 2002. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-37/02 ja C-38/02 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse tegemise tarvis.

 Eelotsuse küsimused

 Kolm esimest küsimust

38      Kolme esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul hinnata määruse nr 896/2001 artiklite 1, 3, 4, 5 ja 31 kehtivust, arvestades ühest küljest EÜ artiklis 7 sätestatud ühenduse institutsioonide vahelise volituste omistamise ja pädevuse jaotamise põhimõtteid ning määruse nr 404/93 artiklis 20 toodud volitusnormi ja teisest küljest seaduste tagasiulatuva jõu puudumise, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid.

39      Esialgselt väidab komisjon, et määruse nr 896/2001 artiklite 1 ja 31 kehtivust ei tule kontrollida, kuna need üldkehtivad sätted ei oma tähtsust põhikohtuasjade lahendamiseks.

40      Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 896/2001 artikkel 1 täpsustab selle määruse eesmärki – kehtestada „määruse (EMÜ) nr 404/93 artikli 18 lõikes 1 sätestatud tariifikvootide raames ja kvoodiväliselt imporditavate banaanide impordikorra kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad”, sätestamata samas iseenesest õigustloovaid norme.

41      Tuleb märkida, et eelotsusetaotluse määrustes ega ka importivate äriühingute märkustes ei esinenud ühtegi argumenti kolmes esimeses küsimuses viidatud põhimõtete ja sätetega seonduvalt määruse nr 896/2001 artikli 1 kehtivuse puudumise toetuseks.

42      Neis tingimustes tuleb leida, et kolme esimese küsimuse hindamine ei toonud ilmsiks asjaolusid, mis võiksid mõjutada määruse nr 896/2001 artikli 1 kehtivust.

43      Määruse nr 896/2001 artikkel 31 tunnistab alates 1. juulist 2001 kehtetuks komisjoni eelmise rakendusmääruse nr 2362/98, kuid seda kohaldatakse 2001. aastaks välja antud impordilitsentside suhtes.

44      Niivõrd, kuivõrd üks kolme esimese küsimusega tõstatatud kaebus tuleneb tagasiulatuva jõu puudumise, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumisest, ei saa määruse nr 896/2001 artikli 31 tähtsust käesolevas faasis kahtluse alla seada. Seega tuleb hinnata selle artikli kehtivust vaidlustavaid argumente.

 Piirid komisjoni pädevusele võtta vastu rakendusnorme

–       Euroopa Kohtule esitatud märkused

45      Importivad äriühingu märgivad, et ühest küljest võib iga ühenduse institutsioon tegutseda vaid talle asutamislepinguga antud volituste piires ja teisest küljest annab määrusega nr 216/2001 muudetud määruse nr 404/93 artikkel 20 komisjonile volituse kehtestada üksnes rakendusnorme. Võttes vastu määruse nr 896/2001, võttis komisjon endale nõukogu kui seadusandja rolli.

46      Määruse nr 896/2001 artikli 3 tähenduses esmase importija mõiste sissetoomine ja tingimus, et vaid esmaseid importijaid peetakse traditsioonilisteks ettevõtjateks, läheb kaugemale komisjoni pädevusest rakendusnorme vastu võtta. Komisjon välistas omavoliliselt banaaniturult kõik ettevõtjad, kes ei ostnud küll tootjalt ega olnud ka ise tootjad, ent keda oli alati nõukogu kohalduva määruse alusel tunnustatud kui traditsioonilisi ettevõtjaid. Komisjon läks seega vastuollu määruse nr 404/93 eesmärgiga mitte häirida turustusahela erinevates etappides tegutsevate isikute vahelisi kaubandussuhteid.

47      Importivad äriühingud järeldavad sellest, et määruse nr 896/2001 artikkel 3 ja seega ka artiklid 4, 5 ja 31 on vastuolus EÜ artikliga 7.

48      Komisjon märgib, et kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga tuleb põllumajandussektoris mõistet rakendamine ja määruse nr 404/93 artiklis 20 sisalduvat volitusnormi laialt tõlgendada.

49      Komisjon väidab, et määruses nr 404/93 ei ole täpset mõistete „ettevõtja” ja „importija” määratlust, vaid et seal määratletakse objektiivselt erinevat liiki banaaniimpordid. Vaid määruse nr 404/93 kolmeteistkümnendas põhjenduses tehakse vahet „ettevõtjatel, kes on varem turustanud kolmandate riikide banaane ja ebatavapärased AKV-banaane, ning ettevõtjatel, kes on varem turustanud ühenduses toodetud banaane”, ja et viidatakse „uutele ettevõtjatele, kes on kõnealuses sektoris hiljuti äritegevust alustanud või kavatsevad äritegevust alustada”. Komisjoni sõnul tuleneb sellest asjaolu, et nõukogu ei soovinud määratleda subjektiivseid ja jäiku tingimusi impordilitsentside väljaandmiseks.

50      Komisjonil oli ka kohustus rakendada nõukogu alusmäärust, järgides määruse nr 404/93 neljateistkümnenda, viieteistkümnenda ja kuueteistkümnenda põhjenduse nõudeid, et sektori ettevõtjate tavapäraseid kaubandussuhteid ei häiritaks ja et võimaldataks turustruktuuride progressiivne areng.

51      Komisjoni väitel taotletakse määruse nr 896/2001 artiklis 3 toodud lähedase suhtega „traditsiooniliste ettevõtjate” ja „esmase impordi” vahel teadvustada tavapäraseid voogusid järgivatele importijatele nende vastutust, tagades kolmandatest riikidest pärinevate banaanide turustruktuuride parema arengu ning sektori ettevõtjate vaheliste suhete läbipaistvuse. Niiviisi toimis komisjon kooskõlas määruse nr 404/93 viieteistkümnenda põhjenduse „põhimõtte[ga], mille kohaselt tuleb litsentsid anda füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes on võtnud banaanide turustamise kommertsriski”, järgides „vajadus[t] vältida häireid turustusahela erinevates etappides tegutsevate isikute vahelistes normaalsetes kaubandussuhetes”.

52      Komisjon lisab, et „esmase impordi” mõiste ei ole banaane käsitlevas ühenduse õiguses uus ja esineb juba määruse nr 1442/93 artikli 3 lõike 1 punktis a. Tegelikult olevat määruse nr 2362/98 artiklis 3 kasutatud nõue „tõepoolest importida” olnud teatavate piirangutega ja viinud kuritarvitamisteni. Muuhulgas anti traditsioonilistele ettevõtjatele, kellel puudus esmane import, niinimetatud „küpsetajatele”, alates 1993. aastast pikk 8-aastane üleminekuperiood kuni 2001. aasta esimese poolaastani, et nad saaksid järk-järgult kohanduda uute tariifikvootides osalemise tingimustega.

53      Kokkuvõttes leiab komisjon, et puuduvad asjaolud, mis mõjutaksid määruse nr 896/2001 artikli 3 kehtivust.

–       Euroopa Kohtu hinnang

54      Tuleb märkida, et määrusega nr 216/2001 muudetud määruse nr 404/93 artikliga 20 antakse komisjonile pädevus vastu võtta rakenduskord ja eelkõige sama määruse artiklis 18 osutatud tariifikvoodi haldamise kord.

55      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb asutamislepingu mõttest, millega seoses asutamislepingu artiklit 211 tuleb uurida, ja ka praktika nõuetest see, et rakendamise mõistet tuleb laialt tõlgendada. Kuna vaid komisjon suudab jälgida pidevalt ja tähelepanelikult põllumajandusturgude arengut ja reageerida olukorrale vastava kiirusega, võib nõukogu talle selles valdkonnas anda avara pädevuse. Järelikult tuleb selle pädevuse piire hinnata nimelt kooskõlas asjaomase turu korralduse üldisemate aluseesmärkidega (29. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 22/88: Vreugdenhil jt, EKL 1989, lk 2049, punkt 16, ja 4. veebruari 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-9/95, C-23/95 ja C-156/95: Belgia ja Saksamaa v. komisjon, EKL 1997, lk I-645, punkt 36).

56      Seega leidis Euroopa Kohus, et põllumajanduse valdkonnas võib komisjon vastu võtta kõik alusmääruse rakendamiseks vajalikud ja kasulikud rakendusmeetmed eeldusel, et need ei ole vastuolus alusmääruse või nõukogu rakendusmäärusega (15. mai 1984. aasta otsus kohtuasjas 121/83: Zuckerfabrik Franken, EKL 1984, lk 2039, punkt 13, ja eespool viidatud kohtuasi Belgia ja Saksamaa v. komisjon, punkt 37).

57      Tariifikvootide haldamisega seoses ei maini määrusega nr 216/2001 muudetud määrus nr 404/93 tariifikvootide jagamisel osalevate ettevõtjate määratlust. Selle määruse artikli 19 lõikes 1 sätestatakse üksnes, et see haldamine võib toimuda „tavapäraseid kaubavooge arvestava meetodi […] kohaselt ja/või teiste meetodite kohaselt”, ja lõikes 2 sätestatakse, et selliselt kehtestatud meetod „peab asjakohaselt arvestama vajadusega säilitada ühenduse turu tarnetasakaalu”.

58      Määruse nr 896/2001 artiklist 3 tuleneb, et üksnes esmaseid importijaid, st need, kes „on oma kulul ostnud tootjatelt teatava miinimumkoguse […] banaane või vastavalt olukorrale on ise kõnealuseid tooteid tootnud, ühendusse lähetanud või ühenduses müünud”, võib pidada „traditsioonilisteks ettevõtjateks”.

59      Selline meede, mille tulemusel reserveeritakse tariifikvootide jagamisel oluline osa tootmise või tootjatelt hankimisega ja värskete toodete transportimisega seotud riske võtvatele ettevõtjatele, mahub komisjonile alusmääruse rakendamiseks antud kaalutlusõiguse raamesse niivõrd, kuivõrd see võib impordikorra head toimimist edendada. Muuhulgas ei ole tõendatud, et see meede võiks häirida ühenduse turu tarnetasakaalu, mida alusmäärus tagada üritab.

60      Eelnevatest kaalutlustest lähtuvalt võib kõrvale jätta ka määruse nr 896/2001 artiklite 4 ja 5 vastu suunatud kaebuse, mis põhineb komisjonile antud rakenduspädevuse piiride ületamisel. Need artiklid puudutavad traditsiooniliste A/B- ja C-ettevõtjate kvootide kehtestamist, mis on tariifikvootide haldamisele omane küsimus ja täiesti iseseisev esimese ja kolmanda küsimuse keskmes olevast vaidlusalusest esmase impordi arvesse võtmisest.

61      Lõpuks pole esitatud ühtegi argumenti, et tõendada, et määruse nr 896/2001 artikkel 31 ületaks komisjoni rakenduspädevuse piire, sest see näeb ette komisjoni eelmise rakendusmääruse nr 2362/98 tühistamise alates 1. juulist 2001.

62      Seega tuleb vastata, et esimese ja kolmanda küsimuse hindamisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiksid mõjutada määruse nr 896/2001 artiklite 3, 4, 5 ja 31 kehtivust.

 Tagasiulatuva jõu puudumise, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtted

–       Euroopa Kohtule esitatud märkused

63      Importivad äriühingud märgivad, et komisjon on kehtestanud uued ja varem banaanisektoris täiesti kasutamata mõisted. Sellega korraldati määrusega nr 404/93 sätestatud kord täiesti ümber ja välistati asjaomaselt turult enam kui kahekümneaastase kogemusega importijad. Kui määruse nr 896/2001 artiklites 3 ja 4 määratletud „traditsioonilise ettevõtja” uut mõistet kasutatakse ettevõtjate kvalifitseerimiseks aastatel 1994, 1995 ja 1996, kohaldatakse neid sätteid tagasiulatuvalt, rikkudes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid.

64      Komisjon märgib, et võrdlusperioodi, mis oma olemuselt ei saa asuda tulevikus, kasutamine on hädavajalik traditsiooniliste ja mittetraditsiooniliste ettevõtjate eristamiseks tariifikvootide haldamise raames. Sellega seoses sedastab komisjon, et määruse nr 404/93 neljateistkümnenda põhjenduse kohaselt tuleb impordilitsentsi väljaandmisel ettevõtjale lähtuda „asjaomase ettevõtja poolt turustatud banaanide keskmisest kogusest viimasel kolmel aastal, mille kohta on andmed kättesaadavad”. Komisjon lisab, et aastate 1994, 1995 ja 1996 valik sobib täiuslikult varem tehtud valikute jadasse ning määruses nr 404/93 määratletud kriteeriumitesse, kuna see võrdlusperiood on identne määruses nr 2362/98 kehtestatud perioodiga ning, nagu tuleneb ka määruse nr 896/2001 viiendast põhjendusest, on „viimane ajavahemik, mille kohta on komisjonil piisavalt usaldusväärset teavet esmase impordi kohta”.

65      Komisjon meenutab ka, et vastavalt artiklile 32 jõustus määrus nr 896/2001 9. mail 2001, ent oli kohaldatav alates 1. juulist 2001. Lisaks rõhutab komisjon, et selle määruse artikli 4 kohaselt pidid huvitatud traditsioonilised ettevõtjad hiljemalt 11. maiks 2001 esitama taotluse kvoodi kindlaksmääramiseks.

66      Neis tingimustes ei ole ühelgi määruse nr 896/2001 artiklite 4 ja 5 sättel tagasiulatuvat jõudu. Kuna asjaomastel ettevõtjatel oli võimalus teada oma õigusi ja kohustusi täpse ja ammendava õigusliku raamistiku alusel, mis kehtestas ajakava sobitamaks ühest küljest üksikute ettevõtjate konkreetsete olukordade arvestamist ja teisest küljest vajadust tagada sobiv üleminek vanalt korralt uuele korrale, ei rikutud õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid.

–       Euroopa Kohtu hinnang

67      Esiteks tuleb sedastada, et määrus nr 896/2001 jõustus vastavalt selle artiklile 32 selle avaldamisele Euroopa Ühenduste Teatajas järgnenud päeval 9. mail 2001 ja et see on kohaldatav alates 1. juulist 2001, st avaldamisest hilisemal kuupäeval. Neis tingimustes ei saa seda põhimõtteliselt pidada tagasiulatuvat mõju omavaks.

68      Asjaolu, et aastatel 1994, 1995 ja 1996 toimunud import võetakse arvesse kvootide määramisel importija kvalifitseerimiseks traditsiooniliseks A/B või C ettevõtjaks, ei võimalda iseenesest järeldada, et määrus nr 896/2001 on tagasiulatuv, kuna see import ei ole kindlasti hõlmatud alates 1. juulist 2001 kehtiva tariifikvootide jagamisega.

69      Seetõttu ei või olla käesolevas asjas küsimust seaduste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumises.

70      Iga ettevõtja, kelles institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi, võib tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Sellegipoolest, kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja võib ette näha tema huve mõjutada võiva ühenduse õigusnormi vastuvõtmist, ei saa ta sellele põhimõttele tugineda, kui see meede vastu võetakse (11. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 265/85: Van den Bergh en Jurgens ja Van Dijk Food Products v. komisjon, EKL 1987, lk 1155, punkt 44, ja 15. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-22/94: Irish Farmers Association jt, EKL 1997, lk I-1809, punkt 25). Pealegi, isegi kui õiguspärase ootuse kaitse põhimõte on ühenduse aluspõhimõtete hulgas, ei saaks ettevõtjatel sellegipärast olla õiguspärast ootust status quo säilimisele, kuna ühenduse institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta, eriti sellises valdkonnas nagu ühine turukorraldus, mille eesmärgiks on majandusliku olukorraga pidev kohanemine (vt eriti 14. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-104/97 P: Atlanta v. Euroopa Ühendus, EKL 1999, lk I-6983, punkt 52).

71      Käesolevas asjas piisab märkimisest, et asjaomased majandusringkonnad ei võinud omada põhjendatud lootust, et komisjon võiks säilitada kolmandatest maadest pärit banaanide impordile kohalduvaid õigusakte, mida pole mitte üksnes alates määruse nr 404/93 vastuvõtmisest korduvalt muudetud, eriti just seonduvalt ühenduse poolt Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames võetud rahvusvaheliste kohustustega, vaid need nõuavad ka pidevat kohandamist vastavalt majandusliku olukorra muutumisele, mis jätab ühenduse institutsioonidele laia kaalutlusõiguse.

72      Eelnevast tuleneb, et teise küsimuse hindamisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiksid mõjutada määruse nr 896/2001 artiklite 3, 4, 5 ja 31 kehtivust.

 Neljas küsimus

73      Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul hinnata määruse nr 896/2001 artikli 6 punkti c kehtivust, arvestades põhiõigust kutsealal tegutseda.

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

74      Importivad äriühingud märgivad, et määruse nr 896/2001 artikli 6 punkt c kehtestab radikaalse piirangu mittetraditsioonilise ettevõtjana tunnustamisele, kuna neid ei saa seostada traditsioonilise ettevõtjaga määruse nr 2454/93 artikli 143 alusel.

75      Selle viimase artikli eriline ja ainus ülesanne on täpsustada olukorrad, kui tollis deklareeritud kauba väärtus ei ole usaldusväärne, kehtestades lihtsa eelduse, mida saab kummutada tõendiga, et „tehinguväärtus [on] tolliväärtusena aktsepteeritav” vastavalt nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1), artikli 29 lõike 1 punktile d.

76      Viitega määruse nr 2454/93 artiklile 143 kasutas komisjon selles artiklis märgitud seotud isikute juhtu erineval eesmärgil kui see, milleks see artikkel oli mõeldud, ning kehtestas ka kummutamatu eelduse fiktiivsete vahendajate või kunstlike või spekulatiivsete taotluste olemasolust olukorras, kus asjaomane äriühing on seotud selle artikli tähenduses traditsioonilise ettevõtjaga, ilma et tal oleks võimalust tõendada oma sisulist autonoomiat ja iseseisvat juhtimist.

77      Niisiis ei saa traditsiooniliste ettevõtjatega seotud äriühinguid – nagu näiteks importivad äriühingud – tariifikvootide jagamisel arvestada ei traditsiooniliste ettevõtjatena ega ka mittetraditsiooniliste ettevõtjatena ja nad on seega täiesti välistatud banaaniturult, ilma et neil oleks võimalus oma iseseisvust tõendada, see on aga vastuolus määrusega nr 216/2001 ja ettevõtlusvabaduse ning kutsealal tegutsemise vabaduse üldpõhimõtetega.

78      Komisjon rõhutab, et määruse nr 896/2001 artikli 6 punkti c eesmärgiks on selle määruse seitsmenda põhjenduse kohaselt „ära hoida fiktiivsete vahendajate registreerimist ja kvootide eraldamist kunstlike või spekulatiivsete taotluste põhjal”. Uus seadusandlus on tulemus ühenduse institutsioonide suhtumise muutumisest „küpsetajatesse” ja kujutab endast reaktsiooni impordilitsentsidega kauplemisele, millega tegelesid eriti seotud äriühingud.

79      Komisjon märgib seoses importivate äriühingutega, et nad on mõlemad seotud äriühinguga Di Lenardo SpA, mis on „traditsiooniline ettevõtja”, nii et need äriühingud võivad jätkata oma kutsealal tegutsemist grupisiseselt, ilma mingit kahju saamata, ja et ainus määruse nr 896/2001 artikli 6 punktist c tulenev negatiivne mõju on kolmandate isikutega impordilitsentsidega spekulatiivsest kauplemisest saadud tulu kadumine.

80      Komisjon meenutab muuhulgas, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kutsealal tegutsemise, eriti just ühise turukorralduse raames, vabadust piirata tingimusel, et need piirangud vastavad tõhusalt ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ja ei kujuta selle eesmärgi valguses ülisuurt ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 265/87: Schräder, EKL 1989, lk 2237, punkt 15, ja 10. jaanuari 1992. aasta otsust kohtuasjas C-177/90: Kühn, EKL 1992, lk I-35, punkt 16). Käesolevas asjas on vaieldamatu, et määruse nr 896/2001 artikli 6 punktis c esitatud kriteeriumitele mittevastavate mittetraditsiooniliste ettevõtjate tegevusele seatud piirangud vastavad üldise huvi nõudele. Pealegi ei saa ükski ettevõtja viidata omandatud õigusele eelisolukorra säilitamiseks, nagu näiteks tariifikvootides osalemine, eriti kui selline olukord on teataval ajahetkel ühisturu reeglitega vastuolus (vt selles tähenduses 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-280/93: Saksamaa v. nõukogu, EKL 1994, lk I-4973, punkt 80).

81      Komisjon järeldab, et ei esine asjaolu, mis mõjutaks määruse nr 896/2001 artikli 6 punkti c kehtivust.

 Euroopa Kohtu hinnang

82      Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kutsealal tegutsemise vabadus, nagu ka omandiõigus, osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest. Need põhimõtted ei ole aga absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb arvestada kooskõlas nende ülesandega ühiskonnas. Seega võib kutsealal tegutsemise vabadust, nagu ka omandiõiguse kasutamist, piirata tingimusel, et need piirangud vastavad tõhusalt Euroopa Ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ja ei kujuta endast selle eesmärgi valguses ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks nii tagatud õiguse olemust (vt eriti 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-44/94: Fishermen’s Organisatsions jt, EKL 1995, lk I-3115, punkt 55; 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-200/96: Metronome Musik, EKL 1998, lk I-1953, punkt 21, ja 10. juuli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-20/00 ja C-64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, EKL 2003, lk I-7411, punkt 68).

83      Sellega seoses tuleb sedastada, et määruse nr 896/2001 artikli 6 punkt c piirab kutsealal tegutsemise vabadust ulatuses, milles ühelgi isikul, kes ei vasta selle artikli tähenduses „mittetraditsioonilise ettevõtja” määratlusele, kuna ta on seotud määruse nr 2454/93 artikli 143 tähenduses traditsioonilise ettevõtjaga, ei ole õigust mittetraditsioonilise ettevõtjana saada osa tariifikvootidest.

84      Sellegipoolest, nagu komisjon õigustatult rõhutab, vastab selline piirang, nagu tuleneb ka määruse nr 896/2001 seitsmendast põhjendusest, üldise huvi eesmärgile võidelda spekulatiivsete või kunstlike tehingute vastu impordilitsentside väljaandmisel, võttes seega kord juba tariifikvootide jagamisel osalenud traditsiooniliselt ettevõtjalt võimaluse osaleda uuesti samade tariifikvootide jagamisel kui mittetraditsiooniline ettevõtja teise temaga seotud ettevõtja vahendusel. Sellise eesmärgi saavutamine aitab iseenesest kaasa ühenduse turu ühtlasele varustatusele, mida ühenduse õigus üritab tagada.

85      Lisaks ei kujuta määruse nr 896/2001 artikli 6 punkt c selle eesmärgi valguses ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks vabalt kutsealal tegutsemise õiguse olemust.

86      Tegelikult on komisjon selles osas viidanud määruse nr 2362/98 artikli 11 lõike 1 sisulise tõhususe puudumisele ning importivad äriühingud ei ole sellele ka tõsiselt vastu vaielnud. Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et „uued ettevõtjad” tegelevad sõltumatu majandusüksusena importimisega omal kulul ja kui tekib kahtlus selle tingimuse täitmises, peab asjaomane ettevõtja taotluse registreerimiseks ja oma juhtimisautonoomia tõendamiseks esitama siseriiklikele ametiasutustele „rahuldavaks” peetavad tõendid. Sellega seoses takistab määruse nr 896/2001 artikli 6 punkt c tõhusamalt ühenduse õiguse kuritarvitamist spekulatiivsete või kunstlike tehingutega, välistamata sellegipoolest võimalust ühendusse banaane importida. Importi takistatakse äärmisel juhul vaid asjaomaste ettevõtjate vaheliste sidemete olemusest sõltuvalt.

87      Võitlus spekulatiivsete või kunstlike tehingute vastu, mis fiktiivsete vahendajate abil tõstavad traditsiooniliste ettevõtjate osalemist tariifikvootides, mis aga on mõeldud mittetraditsioonilistele ettevõtjatele, võib tõhususe korral võimaldada tõelistel uutel ettevõtjatel turule tulla ja seega täielikult oma majandustegevust arendada.

88      Kokkuvõttes tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastata, et neljanda küsimuse hindamisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiksid mõjutada määruse nr 896/2001 artikli 6 punkti c kehtivust.

 Kulud

89      Euroopa Kohtule märkusi esitanud komisjoni kulusid ei hüvitata. Et põhimenetluse poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS (teine koda),

Vastusena Tribunale amministrativo regionale per il Veneto 16. jaanuari 2002. aasta määrustega esitatud küsimustele otsustab:

Eelotsuse küsimuste hindamisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiksid mõjutada komisjoni 7. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 896/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses banaanide ühendusse importimise korraga, artiklite 1, 3, 4, 5 ning artikli 6 punkti c ja artikli 31 kehtivust.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. juulil 2004 Luxembourgis.  

* Kohtumenetluse keel: itaalia.