KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANTONIO TIZZANO
esitatud 15. jaanuaril 2004(1)
Kohtuasi C-415/02
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Belgia Kuningriik
Direktiiv 69/335/EMÜ – Kapitali suurendamise kaudne maksustamine – Börsitehingute maks – Esitajaväärtpaberite üleandmise maks
1. Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Ühenduste Komisjon esitanud Belgia Kuningriigi vastu hagi nõukogu 17. juuli 1969. aasta direktiivi 69/335/EMÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (edaspidi „direktiiv”),(2) artiklist 11 tulenevate kohustuste rikkumises, kuna ta maksustab vastuolus nimetatud sättega uute väärtpaberite märkimise ja esitajaväärtpaberite märkijatele üleandmise äriühingu loomise, kapitali suurendamise, investeerimisfondi loomise või võlakirjade emissiooni raames.
I – Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
2. Direktiivi 69/335 artikliga 10 sätestatakse:
„Kapitalimaksule lisaks ei võta liikmesriigid tulunduslikelt äriühingutelt, ühistutelt või muudelt juriidilistelt isikutelt mistahes muid makse:
a) artiklis 4 nimetatud tehingutelt; (3)
b) artiklis 4 nimetatud tehingutega hõlmatud sissemaksetelt, laenudelt või teenustelt;
c) majandustegevusele eelneva registreerimise või mistahes muu formaalsuse eest, mille alusel tekib tulundusliku äriühingu, ühistu või muu juriidilise isiku õiguslikust vormist tulenevalt selle õigus- ja teovõime.”
3. Sama direktiivi artikliga 11 nähakse ette:
1 „Liikmesriigid ei maksusta mis tahes viisil:
a) aktsiate, osade või samaliigiliste väärtpaberite või neid esindavate sertifikaatide valmistamist, emiteerimist, börsil noteerimist, turuletoomist või ostu-müüki, olenemata emitendist;
b) laene, sealhulgas riigilaene, mida võetakse võlakohustuste või muude kaubeldavate väärtpaberite abil, nendega seotud formaalsusi või nende võlakohustuste või muude kaubeldavate väärtpaberite valmistamist, emiteerimist, börsil noteerimist, turuletoomist või ostu-müüki, olenemata emitendist.”
4. Artiklis 12 sätestatakse:
2 „1. Olenemata artiklitest 10 ja 11 võivad liikmesriigid võtta:
a) kindlasummalist või proportsionaalset maksu väärtpaberiülekannetelt”.
Siseriiklikud õigusnormid
5. Vastavalt seadusele code belge des taxes assimilées au timbre (tempelmaksudega sarnaste maksude seadus, edaspidi „CTAT”) artiklitele 120 ja 121 kohaldatakse börsitehingute maksu („taxe sur les opérations de bourse”, edaspidi „TOB”) Belgias sõlmitavate ja teostatavate Belgia või välismaise kapitaliga seonduvate aktsiate või võlakohustuste mis tahes üleandmise puhul märkijale pärast avalikku pakkumist emissiooni, pakkumise või müügi teel.
6. Lisaks maksustatakse esitajaväärtpaberite üleandmise maksuga („taxe sur les livraisons de titres au porteur”, edaspidi „TLT”) CTAT-i artikli 159 alusel eelkõige Belgia või välismaise riikliku kapitaliga seotud väärtpaberite mis tahes üleandmine pärast nende märkimist.
II – Asjaolud ja menetlus
7. Kuna komisjon leidis, et TOB ja TLT on vastuolus direktiivi 69/335 artikliga 11, andis ta 10. mai 1999. aasta märgukirjaga Belgia Kuningriigile võimaluse esitada kahe kuu jooksul oma seisukoht. Belgia valitsus vastas sellele kirjale 2. augustil 1999. Kuna komisjon ei jäänud saadud vastustega rahule, saatis ta 26. jaanuaril 2000 Belgia Kuningriigile põhjendatud arvamuse, kutsudes seda liikmesriiki võtma nimetatud rikkumise lõpetamiseks vajalikke meetmeid. Komisjon esitas 19. novembril 2002 käesoleva hagi, kuna nimetatud riigi keeldumine oli põhjendatud arvamuse täitmisega vastuolus.
8. Komisjon ja Belgia Kuningriik on esitanud Euroopa Kohtule kirjalikke märkusi.
III – Õiguslik analüüs
9. Nagu ma olen juba märkinud, süüdistab komisjon Belgia Kuningriiki, et viimane on rikkunud kahe vaidlusaluse maksuga direktiivi 69/335 artikliga 11 kehtestatud väärtpaberite emissiooni maksustamise keeldu. Komisjoni arvates on nimetatud keeld ilmtingimata seotud ka asjaomaste maksudega, sest need puudutavad uute väärtpaberite märkimist ja üleandmist ning mõjutavad tegelikult nimetatud väärtpaberite emissiooni äriühingu loomisel, kapitali suurendamisel või investeerimisfondi loomisel või võlakirjade emissiooni.
10. Belgia Kuningriik vaidleb sellisele väitele vastu ja esitab selle kohta erinevaid argumente, mida selgitan edaspidi.
11. Leian, et küsimuse selgitamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et direktiivi 69/335 eesmärk on „soodustada kapitali vaba liikumist, mis on vältimatu sellise majandusliku liidu loomisel, millel on siseturuga analoogilised tunnused”. (4)
12. Selleks kehtestab direktiiv korra, mille alusel maksustatakse kapitali suurendamine ühtse maksuga: kapitalimaksuga „mida saadakse ühisturul ühe korra ja mis on sama tasemega kõikides liikmesriikides”(5), välistades mis tahes muu maksu või erineva summa, välja arvatud need, mis on otseselt loetletud erandina direktiivi artiklis 12.(6)
13. Sama nähtub selgelt direktiivi ettepanekuga kaasnevast aruandest, kus kinnitatakse, et „direktiivi käesolev eelnõu näeb ette kapitali suurendamist puudutavate mis tahes kaudsete maksude, välja arvatud kapitalimaksude, kaotamise”,(7) ja direktiivi viimasest põhjendusest, mille kohaselt „kapitalimaksu või väärtpaberitelt võetava tempelmaksuga samaväärsete muude kaudsete maksude säilitamine võiks kahjustada käesoleva direktiiviga ette nähtud meetmete eesmärki ning need maksud tuleb seepärast kaotada”.
14. Seega väidab komisjon õigesti, et direktiivi artiklis 11 sätestatud „mis tahes viisil: aktsiate, osade või samaliigiliste väärtpaberite […] emiteerimist” puudutav maksustamiskeeld ei kehti üksnes emitendist äriühingu poolt väljaantavate uute väärtpaberite emissioonide puhul, vaid ka selliste väärtpaberite märkimisel ja märkijale üleandmisel. See tuleneb lihtsast põhjusest, et kapital ei või liikuda iseenesest ja seega kapitali suurendamine – mis peab toimuma äriühingu asutamise, kapitali suurendamise või võlakirjade emissiooniga – ei või toimuda uute emiteeritud aktsiate märkimiseta või märkijale üleandmiseta. Selliste tehingute maksustamine võrduks majanduslikust seisukohast nende emiteerimise maksustamisega ja sisuliselt seega nendega esindatava kapitali suurendamise maksustamisega.
15. Sellest tulenevalt tuleb direktiivi artiklis 11 ettenähtud mõistet „ülekanne” pidada ka väärtpaberite märkimist (või esitajaväärtpaberite puhul üleandmist) hõlmavaks.
16. See väide näib leidvat kaudse kinnituse ka Euroopa Kohtu praktikast, kus on selgesti väljendatud vajadus tõlgendada asjaomast sätet laiendavalt ja vastavuses direktiivi eesmärkidega.
17. Euroopa Kohus on täpsustanud 27. oktoobril 1998. aastal tehtud otsuses liidetud kohtuasjades C‑31/97 ja C‑32/97, et „direktiivi artikli 11 punkti b tuleb tõlgendada nii, et võlakirjade maksustamise keeld kehtib sellise laenu tagasimaksmise maksustamisel”. „See on […] nii, sest kuigi [see artikkel] ei nimeta otseselt võlakirjalaenude tagasimaksmist, keelab ta sellegipoolest võlakirjade emiteerimise maksustamise, kuid maksustamise lubamine sellise laenu tagasimaksmisel põhjustaks direktiivi eesmärkide vastaselt laenu maksustamise kapitali suurendamise kogutehinguna.”(8)
18. Täielik keeld maksustada „mis tahes viisil” väärtpaberite emissiooni puudutab täpsemalt „kapitali suurendamise kogutehingut” ja seega ka tehinguid, mis on vältimatud säärase tehingu toimumiseks tegelikkuses.
19. Belgia valitsus arvab seevastu, et direktiivi artiklis 11 ettenähtud väärtpaberite „emissioon” eristub märkijate poolt selliste väärtpaberite omandamisest, mistõttu maksustamiskeeldu kohaldatakse üksnes esimese, mitte teise suhtes.
20. Belgia valitsuse arvates kinnitab sellist seisukohta kaudselt väide, mis sisaldub väärtpaberitehingute makse käsitleva nõukogu direktiivi kohta esitatud ettepanekus (edaspidi „direktiivi 1976. aasta ettepanek”)(9) mis jäi siiski ettepaneku tasemele. Nimetatud ettepanek eristas täielikult „väärtpaberite emissiooni ja emissiooni raames nende väärtpaberite esmaomandamise”(10) ja määratles emissioonina „emitendi poolt väärtpaberite üleandmise”(11) ja nägi ette mõlema tehingu maksustamise keelu.
21. Belgia valitsus leidis, et kuna ettepaneku alusel ei võetud direktiivi vastu, siis säilis liikmesriikidel võimalus maksustada emissiooni raames väärtpaberite esmaomandamist ja välistatud on üksnes võimalus maksustada väärtpaberite „emissiooni” direktiivi 69/335 artikli 11 alusel.
22. Mulle näib selline argument kunstlik. Kuid jättes selle põhjenduse kõrvale, tuleks märkida, nagu komisjon on õigesti maininud, et direktiivi 1976. aasta ettepanekus nimetatud eristusel on tegelikult muu põhjendus. Nimetatud ettepaneku artikli 2 lõikes 1 nähakse ette, et väärtpaberite „iga üleandmine ja omandamine [ja seega rõhutan ka emissiooni raames väärtpaberite emissiooni ja omandamist] [on] eraldi maksustatav tehing.” Seega tuli täpsustada, kas juhul, kui ettepaneku alusel oleks vastu võetud direktiiv, oleks direktiivi 69/335 artiklis 11 ettenähtud keeld jäänud igal juhul jõusse kummagi tehingu puhul. Sisuliselt kinnitab selline ettepanek vaid juba direktiivi artiklis 11 sätestatut.
23. Belgia valitsus viitab Euroopa Kohtu praktikale(12) eelkõige TOB-i puhul ja märgib, et liikmesriikidele kehtestatud keeld maksustada direktiivi artiklis 11 ettenähtud tehinguid puudutab „kapitaliühinguid” (või väärtpaberite emitente) ja mitte investoreid (või nimetatud väärtpaberite esmamärkijaid). Lisaks ei kohaldata TOB-i kõigi väärtpaberitehingute suhtes, vaid selliste tehingute suhtes, milles osalevad kutselised vahendajad, sest selle eesmärk on maksustada börsikorralduse täitmisel toimuvaid väärtpaberitehinguid. Selle tulemusel ei pea TOB-i tasuma emitentidest äriühingud, vaid üksnes börsiettevõtjad, kes vahendavad oma klientide (ostjad, müüjad või märkijad) väärtpaberitehinguid, isegi kui selle tagajärjel kandub maksukohustus viimastele üle. Belgia valitsus järeldab sellest, et nimetatud maks ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse.
24. Märgin siiski kõigepealt, et tugi, mida sellisele väitele Euroopa Kohtu praktikast võib leida, põhineb üksnes sellel, et Euroopa Kohus on kuni käesoleva ajani teinud direktiivi 69/335 kohta otsuseid üksnes „kapitaliühingute” makse puudutavates kohtuvaidlustes. Minu arvates on ilmne, et see on puhas kokkusattumus ega või olla järelikult arvestatav argument.
25. Ma ei näe ka, kuidas Belgia valitsuse väide võiks mõjutada asjaomast küsimust käesolevas asjas. Nagu komisjon rõhutab, keelatakse direktiivis vaid selgelt ja lihtsalt muud kapitali suurendamise maksud peale kapitalimaksu ning direktiivi artiklis 12 ettenähtud lõivud ja maksud, sõltumata sellest, kas maksu maksmise eest vastutavad vahendajad või nende investoritest kliendid (kes lõpuks maksu tasuvad); TOB-i seaduslikkuse probleemi see ei muuda.
26. Mind ei veena ka Belgia valitsuse argument TLT kohta (vt käesoleva ettepaneku punkt 6), mille kohaselt nimetatud maks ei kuulu direktiivi artikli 11 kohaldamisalasse. Nimetatud valitsus märgib, et tuleb eristada väärtpaberite emissiooni „mittemateriaalset” tehingut väärtpaberite „materiaalsest” märkimisest või üleandmisest märkijale. Viimasena mainitud tehing toimub esimesest täiesti eraldi ja sõltumatult, mistõttu seda võib iseseisvalt maksustada. Belgia valitsuse arvates võib seda õigustada TLT poolt täidetava ülesandega Belgia-sarnases riigis, kus esitajaväärtpaberid on olemas veel füüsilisel kujul. Hagi esemeks olevate sätetega, millega põhjendatakse esitajaväärtpaberite üleandmise eest makstava tempelmaksuga sarnanevat maksu, on üritatud moderniseerida Belgia rahaturge ja julgustada investoreid sooritama „mittemateriaalseid” väärtpaberitehinguid.
27. Viimasena mainitud väite osas võiks siiski märkida, et direktiivi viimasest põhjendusest nähtub muu hulgas, et „[…] tempelmaksuga samaväärsete muudekaudsete maksude säilitamine võiks kahjustada […] direktiiviga ette nähtud meetmete eesmärki ning need maksud tuleb seepärast kaotada”.(13)
28. Samuti võiks tõdeda, et käesolevas asjas ei ole tähtsust – ja TLT-d ei saa igal juhul vastuvõetavalt õigustada – et asjaomase maksu eesmärk on materiaalsete väärtpaberite üleandmise mittesoodustamine Belgia rahaturgude moderniseerimise eesmärgil. Sellist eesmärki oleks võidud saavutada direktiivi eesmärkidega rohkem kooskõlas olevate teistsuguste vahenditega, nagu on toimunud muudes liikmesriikides, näiteks äriühingutel esitajaväärtpaberite emiteerimise keelamisega.
29. Minu arvates on Belgia valitsuse poolt esitajaväärtpaberite emissiooni eristamine nende üleandmisest märkijale otsustava argumendina asjaomase maksu õigustamiseks juba esitatud eespool (punkt 14). Selles osas tõden, et need kaks tehingut on kapitali suurendamise seisukohast sama medali kaks poolt ja et kuigi maksustataks vaid viimast, tähendaks see igal juhul, et kapitali suurendamise suhtes kohaldataks lisaks kapitalimaksule veel teist maksu, mis oleks selgelt vastuolus direktiivi eespool selgitatud eesmärkidega.
30. Seega leian, et on võimalik põhjendatult väita, et kahe vaidlusaluse maksu alused – ehk uute emiteeritud väärtpaberite märkimine (TOB-i puhul) ja uute emiteeritud esitajaväärtpaberite märkijatele materiaalne üleandmine (TLT puhul) – tuleb mõlemal juhul tuua direktiivi 69/335 artiklis 11 ettenähtud mõiste „emissioon” alla ja on järelikult nimetatud sätte alusel mittemaksustatavad tehingud.
31. Teiseks tuleb veel välja selgitada, kas sellist tehingut võib siiski maksustada direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti a alusel, millega – nagu eespool on sedastatud – lubatakse „väärtpaberiülekannet” maksustada erandina selle direktiivi artiklist 11 (artiklist 10).
32. Belgia valitsuse väitel on asjaomane artikkel sõnastatud nii, et selles kaldutakse otseselt kõrvale sellele eelnevatest sätetest ja sellega piiratakse seega asjaomast maksu puudutavate keeldude ulatust. Seetõttu hõlmab asjaomane säte väärtpaberite märkimist (või üleandmist märkijatele).
33. Belgia valitsus märgib, et sellist järeldust ei või nõrgestada komisjoni väide, mille kohaselt artiklis 12 ettenähtud väärtpaberite „ülekanne” eeldab ilmtingimata nende väärtpaberite eelmise omaniku olemasolu ja järelikult seda, et väärtpaberite märkimine või esitajaväärtpaberite üleandmine märkijatele on juba toimunud. Sellise laiendava tõlgenduse korral ei või Belgia valitsuse väitel leida tuge direktiivi 69/335 sõnastusest või ettevalmistavatest dokumentidest, ja see on vastuolus ka Codan’i kohtuotsusega.(14)
34. Selle väite on komisjon vaidlustanud argumentidega, mis paistavad tunduvalt veenvamad.
35. Ta väidab alguses üldiselt, et kuna asjaomase artikliga sätestatakse erand, tuleb seda tõlgendada kitsendavalt, et mõjutataks võimalikult vähe direktiivi eesmärke ja sätete tõlgendamist. Seega ei ole artikkel 12 see, mida ei tohiks direktiivi artikli 11 laiendava tõlgendamisega sisust ilma jätta, vaid vastupidi!
36. Taoline tõlgendamine, mis on teatavasti kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga, ei tundu olevat käesoleval juhul minu arvates vastuolus Codan’i kohtuotsusega, millele on viidanud Belgia valitsus.
37. Tuleb meenutada, et selles kohtuotsuses vaidlustas Taanis asutatud kapitaliühing aktsiaülekande maksu, mida Taani maksuamet äriühingu suhtes kohaldas, ja väitis, et direktiivi artikli 12 lõike 1 punkt a ei luba liikmesriikidel maksustada börsil toimuvaid väärtpaberitehinguid või börsil nomineeritud äriühingutega seotud väärtpaberitehinguid. Sellise väite kinnitamiseks tugines viimati nimetatud äriühing nimetatud direktiivi artikli 12 taani- ja saksakeelse versiooni sõnastusele, mis sisaldab mõistet „börsitehingute lõivud” mõiste „väärtpaberiülekande maksud” asemel, mida kasutatakse direktiivi kõikides teistes keeleversioonides. Euroopa Kohus lükkas siiski tagasi nii selle väite kui ka väite, et seda sätet tuleks tõlgendada erinevate keeleversioonide alusel erinevalt. Euroopa Kohus vastupidi sedastas selgelt ja üheselt, et „direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti a suure enamuse keeleversioonide sõnastusest kõrvalekaldumine ja börsil noteeritud äriühingute eristamine muudest äriühingutest ei oleks mitte üksnes vastuolus direktiivi ühtse tõlgendamise nõudega, vaid põhjustaks ka konkurentsimoonutusi ja paneks teatavad äriühinguid börsile minemisest loobuma” (punkt 29).
38. Euroopa Kohtu mure põhjuseks ei olnud seega käesoleval juhul, kas direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti a tõlgendatakse laiendavalt, vaid konkurentsimoonutuste ärahoidmiseks direktiivi ühtse tõlgendamise tagamine. Seetõttu leian, et viidatud kohtuotsus ei oma tähtsust Belgia valitsuse käesolevas asjas selle kohta esitatud väidete osas.
39. Komisjoni väite kohaselt – millega ma võin nõustuda – tuleb artiklit 12 tõlgendada käesoleval juhul nii, et asjaomases sättes viidatakse väärtpaberite kõikidele „ülekannetele”, välja arvatud nende märkimisele (või esitajaväärtpaberite puhul märkijatele üleandmisele).
40. Sellised tehingud ei tähenda oma olemuselt väärtpaberite „ülekandmist” sõna tehnilises tähenduses, vaid pigem on tegemist väärtpaberite „esmakordse” omandamisega, mille alusel toimub väärtpaberi esimese omandiõiguse jõustamine. Alles pärast niisugust omandamist võib rääkida tõelisest „ülekandmisest”.
41. Selle seisukoha põhjal on ilmne, et kui artikli 12 lõike 1 punkti a tõlgendatakse nii, et liikmesriikidel on lubatud maksustada ka emitendist äriühingu poolt esitajaväärtpaberite üleandmist, kaotaks nimetatud direktiivi artiklis 11 ettenähtud väärtpaberiemissiooni maksustamiskeeld tähenduse ja seda ilmselges vastuolus käesoleva ettepaneku punktis 35 viidatud tõlgendamiskriteeriumidega.
42. Nagu nähtub direktiivi 1976. aasta ettepanekust, oleks maksustamise keeld „väärtpaberite mis tahes tehingute soovitatavaim lahendus kapitalituru heaks toimimiseks”.(15) Samas ettepanekus on komisjon siiski selgitanud, et sellise keelu tingimusteta kohaldamine poleks võimalik „liikmesriikide eelarveliste vajaduste” tõttu.
43. Sellise vajadusega arvestamiseks lubatakse seega direktiivi 69/355 artiklis 11 ja artikli 12 lõike 1 punktis a maksustada vaid selliseid ülekandetehinguid, mis toimuvad pärast väärtpaberite märkimist (või üleandmist) ja mis ei ole seotud kapitali suurendamisega, vaid on „väärtpaberitehing” täpsemas tähenduses.
44. Vastupidine tõlgendus oleks minu arvates vastuolus viidatud direktiivi eesmärkidega ja neile viitava kohtupraktikaga. Minu arvates on selge, et kui teatavad liikmesriigid hoiaksid jõus uute emiteeritud väärtpaberite omandamise suhtes kohaldatava kaudse maksu, kuid teised mitte, oleks see sõltumata sellest, kelle suhtes seda kohaldatakse, kapitali vaba liikumise piirang, mida direktiiviga üritatakse kõrvaldada.
45. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku sedastada, et kuna Belgia Kuningriik maksustab uute väärtpaberite märkimise ja esitajaväärtpaberite märkijatele üleandmise äriühingu loomisel, kapitali suurendamisel, investeerimisfondi loomisel või võlakirjade emiteerimisel, on Belgia Kuningriik rikkunud direktiivi 69/335 artiklist 11 tulenevaid kohustusi.
IV – Kohtukulud
46. Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist Belgia Kuningriigilt nõudnud ja arvestades minu ettepanekut hagi kohta, tuleb komisjoni nõudega nõustuda.
V – Ettepanek
47. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
1. Kuna Belgia Kuningriik maksustab uute väärtpaberite märkimise ja esitajaväärtpaberite märkijatele üleandmise äriühingu loomisel, kapitali suurendamisel, investeerimisfondi loomisel või võlakirjade emiteerimisel, on Belgia Kuningriik rikkunud 17. juuli 1969. aasta direktiivi 69/335/EMÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta artiklist 11 tulenevaid kohustusi.
2. Mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.
1 – Algkeel: itaalia.
2– EÜT L 249, lk 25.
3 – Artikliga 4 loetletakse kapitalimaksuga maksustatavad tehingud, nagu kapitaliühingu moodustamine või kapitaliühingu kapitali suurendamine mis tahes varalise sissemaksega (lõike 1 punktid a ja c), ning ka tehingud mida võib maksustada, nagu kapitaliühingu võetud laen, kui laenuandja omandab õiguse osale äriühingu kasumist või aktsiale (lõike 2 punkt c).
4 – 20. aprilli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑71/91 ja C‑178/91: Ponente Carni ja Cispadana Costruzioni (EKL 1993, lk I–1915, punkt 19).
5 – Eespool viidatud 20. aprilli 1993. aasta kohtuotsus Ponente Carni, punkt 19.
6 – 2. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 36/86: Dansk Sparinvest (EKL 1988, lk 409).
7 – 14. detsembri 1964. aasta dokument IV/COM(64) 526 (lõplik), lk 7–8. Kohtujuristi kursiiv.
8 – 27. oktoobri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑31/97 ja C‑32/97: FECSA ja ACESA (EKL 1998, lk I‑6491, punktid 18 ja 19). Kohtujuristi kursiiv.
9 – EÜT C 133, lk 1.
10 – Vt selle ettepaneku artikli 4 lõike 1 punkt a, millega on emissioon määratletud „emitendi poolt väärtpaberite üleandmisena, mis hõlmab ka reservide kapitaliseerimisest tuleneva üleandmise.”
11 – Vt selle ettepaneku lisa V punkti.
12 – Belgia valitsus viitab samadele kohtuotsustele nagu komisjon, eeskätt eespool viidatud Dansk Sparinvesti kohtuotsusele ja 25. mai 1989. aasta otsusele kohtuasjas 15/88: Maxi Di SpA, (EKL 1989, lk 1391).
13 – Kohtujuristi kursiiv.
14 – 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus C-236/97 (EKL 1998, lk I-8679).
15 – Vt direktiivi ettepaneku neljas põhjendus.