KOHTUJURISTI ETTEPANEK
F. G. JACOBS
esitatud 16. oktoobril 2003(1)
Kohtuasi C-285/02
Edeltraud Elsner-Lakeberg
versus
Land Nordrhein-Westfalen
1. Verwaltungsgericht (halduskohus) Minden (Saksamaa) küsib Euroopa Kohtult oma eelotsusetaotluses sisuliselt seda, kas meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtet on rikutud Saksa õigusaktides, mis näevad ette, et täistööajaga töötavad õpetajad ja osalise tööajaga õpetajad peavad olema kohustatud töötama sama arvu ületunde, et neil tekiks õigus saada lisatasu.
Asjakohased siseriiklikud õigusnormid
2. Nordrhein-Westfaleni liidumaa avaliku teenistuse seaduse(2) § 78a lõige 1 näeb ette, et ametnikel on kohustus teha ületunde, kui töö seda nõuab; kui ületunnitööd on enam kui viis tundi kalendrikuus, peab andma hüvitusliku puhkeaja, mis vastab kõigile ületundidele. § 78a lõige 2 näeb ette, et kui hüvitusliku puhkeaja andmine ei ole kooskõlas tööga, võivad teatavad ametnikud saada tasu lisatöö eest.
3. Ametnike ületundide tasustamist käsitleva määruse(3) § 5 lõike 2 punkt 1 näeb ette, et juhul, kui ületunnitööd tehakse pedagoogikavaldkonnas, vastab kolmele akadeemilisele tunnile viis astronoomilist tundi.
Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimus
4. Hageja, kes on ametnik, töötab osalise tööajaga kostjaks oleva liidumaa keskkoolis õpetajana. Täistööajaga õpetajad töötavad selles koolis 24,5 tundi nädalas, tema töötab aga 15 tundi nädalas.
5. 1999. aasta detsembris pidi hageja andma 2,5 tundi lisatunde. Tema taotlus saada tasu nende tundide eest jäeti rahuldamata põhjusel, et asjakohane õigusakt nägi ette, et ametnikust õpetaja poolt töötatud ületunnid hüvitatakse vaid siis, kui neid on üle kolme tunni kuus. Seega ei saanud ta mingit tasu nende kahe ja poole lisatunni eest. Olles tulutult läbinud haldusmenetluse, esitas hageja kaebuse Verwaltungsgericht’ile.
6. Nimetatud kohus leiab, et asjaomase siseriikliku õigusakti kohaselt ei ole hagejal õigust tasule ületundide eest. Kohus siiski kahtleb, kas see õigusakt on kooskõlas EÜ artikliga 141 koosmõjus võrdse tasustamise direktiiviga,(4) sest tulemuseks on, et osalise tööajaga ametnikest õpetajad, kes ei tee ületunnitööd üle kolme tunni kuus, saavad väiksemat tasu kui täistööajaga ametnikest õpetajad sama arvu töötundide eest.
7. Eeltoodust tulenevalt on siseriiklik kohus esitanud Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:
„Kas asjaolu, et osalise tööajaga töötavad ametnikest õpetajad – sarnaselt täiskohaga töötavate õpetajatega – ei saa Nordrhein-Westfaleni liidumaal mingit tasu ületundide eest, kui ületunnitöö ei ületa kolme tundi kalendrikuus, on kooskõlas EÜ artikliga 141 koosmõjus nõukogu 10. veebruari 1975. aasta direktiiviga 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides?”
8. Hageja, kostja, Saksamaa valitsus ja komisjon on esitanud kirjalikke märkusi. Kohtuistungit ei peetud, sest seda ei nõutud. Hageja ja komisjon väidavad, et esitatud küsimusele peab vastama eitavalt; kostja ja Saksamaa valitsus on vastupidisel seisukohal.
Hinnang
9. EÜ artikkel 141 sätestab meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte. Võrdse tasustamise direktiivi artikkel 1 näeb ette, et see põhimõte tähendab sama töö või samaväärse töö korral igasuguse sool põhineva diskrimineerimise lõpetamist kõikides tasustamise aspektides ja tingimustes.
10. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab võrdse tasu maksmise põhimõte mitte üksnes otsest soolist diskrimineerimist, vaid ka meeste ja naiste erinevat kohtlemist tööl, mis tuleneb sool mittepõhinevate kriteeriumide kohaldamisest, välja arvatud juhul, kui erinev kohtlemine on õigustatud sooga mitteseonduvate objektiivsete teguritega.(5)
11. Käesoleval juhul on selge, et kõnesoleva õigusaktiga ei kaasne otsest soolist diskrimineerimist. Kui see näeb siiski ette täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate erineva kohtlemise ning see erinevus puudutab märkimisväärselt enam naisi kui mehi, võib õigusakti kohaldamine osutuda kaudseks diskrimineerimiseks, mis ei ole kooskõlas EÜ artikliga 141 ja võrdse tasustamise direktiiviga, välja arvatud juhul, kui erinev kohtlemine on õigustatud sooga mitteseotud teguritega.
12. Hageja väidab, et täistööajaga ja osalise tööajaga õpetajaid koheldakse erinevalt, sest kolm ületundi kuus võib osutuda oluliselt suuremaks koormuseks osalise tööajaga õpetajate kui täistööajaga õpetajate jaoks.
13. Komisjon leiab samuti, et kohtlemine on erinev. Ta väidab, et samal ajal, kui täistööajaga õpetajad peavad töötama enam kui 12,24% nende tavalisest tööajast, et saada lisatöö eest lisatasu, peavad osalise tööajaga õpetajad nagu hageja töötama rohkem kui 20% oma tavalisest tööajast. Lisaks on komisjon arvutanud, et osalise tööajaga õpetajate üldine tunnitasu on madalam sama tasemega täistööajaga õpetajate tasust. Komisjon järeldab, et seetõttu toimub täistööajaga ja osalise tööajaga õpetajate märkimisväärselt ebavõrdne kohtlemine.
14. Teisalt väidab kostja, et osalise tööajaga õpetajaid koheldakse täpselt samal viisil kui täiskohaga õpetajaid: mõlema töötajateliigi ületunnitööd tasustatakse vaid siis, kui on töötatud üle kolme tunni, ning sellisel juhul tasustatakse ületunde täpselt samal viisil.
15. Saksamaa valitsus nõustub, et täistööajaga ja osalise tööajaga õpetajaid ei kohelda erinevalt: hageja saab sama tasu oma töötatud tundide eest, sealhulgas ületundide eest, nagu täistööajaga õpetaja saab sama arvu töötatud tundide eest. Saksamaa valitsus jõuab sellisele järeldusele tavalise tööaja tasustamise ja ületundide eest tasustamise võrdsuse eraldi uurimise põhjal. Tema arvates on võrdse tasu maksmise põhimõttest kinni peetud, kui täistööajaga ja osalise tööajaga töötajad saavad sama tunnitasu tavalise tööaja eest ja õigus lisatasule tekib mõlemat liiki töötajatel pärast üle kolme tunni läbiviimist.
16. Komisjoni ja Saksamaa valitsuse hindamismeetodid tunduvad minu jaoks ebaõiged. Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate erinevat kohtlemist tasustamise osas ei saa kindlaks määrata tasustamata lisatundide proportsionaalse mõjuga, üldise tunnitasu erinevusega pärast ületunnitöö tegemist või analüüsides ületunnitöö tasustamise taset lahus tavaliselt töötatud tundidest.
17. Helmigi kohtuotsuses(6) asus Euroopa Kohus seisukohale, et ebavõrdne kohtlemine leiab aset alati siis, kui töösuhte alusel sama arvu töötatud tundide korral on täiskohaga töötajate üldine tasu kõrgem osalise tööajaga töötajate tasust.
18. Selles kohtuasjas maksti ületunnitöö eest lisatasusid neile töötajatele, kelle töötunnid ületasid tavalise täistööaja. Osalise tööajaga töötajad, kelle töötunnid ületasid nende tavalise osalise tööaja, kuid ei ületanud täistööaega, tasustati siiski tavalise tasumääraga ega saanud ületunnitöö eest lisatasu. Kohtult küsiti, kas selline korraldus on võrdse tasustamise põhimõtte vastane.
19. Kohus märkis, et selles olukorras ei saanud osalise tööajaga töötajad üldiselt sama töötasu nagu täistööajaga töötajad sama arvu töötundide eest. Ta tõi näiteks osalise tööajaga töötaja, kellel on kohustus töötada 18 tundi: kui selline töötaja töötaks 19 tundi, saaks ta üldiselt sama töötasu nagu täistööajaga töötaja saab 19 töötunni eest. Kohus tegi sellest järelduse, et võrdse tasustamise põhimõtet ei olnud rikutud.(7)
20. Käesolevas asjas on aga siseriikliku õigusakti mõju see, et osalise tööajaga töötajale, kelle lepingujärgne tööaeg on 15 tundi ning kes töötab 2,5 lisatundi ja kokku seega 17,5 tundi, makstakse üksnes 15 töötunni eest, mistõttu ta ei saaks üldiselt sama töötasu, mida täistööajaga töötaja saab 17,5 töötunni eest. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale toimub seega osalise tööajaga ja täistööajaga töötajate erinev kohtlemine.
21. Lõpuks peab siseriiklik kohus esiteks kindlaks tegema, kas õigusaktiga loodud erinev kohtlemine puudutab märkimisväärselt enam naisi kui mehi, ja teiseks, kas on olemas sooga mitteseotud objektiivsed tegurid, mis sellist erinevat kohtlemist õigustavad. Lisaksin, et märkustest ilmneb ühine arusaam, et õigusakt puudutab märkimisväärselt enam naisi kui mehi, kusjuures erinevat kohtlemist õigustavaid asjaolusid ei ole esile toodud.
Ettepanek
22. Sellest tulenevalt järeldan, et Verwaltungsgericht Minden’i esitatud küsimusele peaks vastama järgmiselt:
Siseriiklik õigusakt, mis näeb ette, et täistööajaga töötajad ja osalise tööajaga töötajad ei saa tasu ületunnitöö eest, mille tulemusena täistööajaga töötajate üldine tasu on kõrgem osalise tööajaga töötajate tasust sama töötundide arvu eest, sätestab täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate erineva kohtlemise. Kui selline erinevus puudutab märkimisväärselt enam naisi kui mehi, rikub õigusakt EÜ artiklit 141 ja nõukogu 10. veebruari 1975. aasta direktiivi 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktideühtlustamise kohta liikmesriikides, välja arvatud juhul, kui on olemas sooga mitteseotud objektiivsed tegurid, mis sellist erinevat kohtlemist õigustavad.
1 – Algkeel: inglise.
2 – Nordrhein-Westfälisches Beamtgesetz, 1. mai 1981. aasta redaktsioon.
3 – 13. märtsi 1992. aasta Verordnung über die Gewährung von Mehrarbeitsvergütung für Beamte, BGB1 I, lk 528, 3. detsembri 1998. aasta redaktsioon, BGB1 I, lk 3494.
4 – Nõukogu 10. veebruari 1975. aasta direktiiv 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides (EÜT L 45, 1975, lk 19).
5 – Liidetud kohtuasjad C-399/92, C-409/92, C-425/92, C-34/93, C-50/93 ja C-78/93: Helmig (EKL 1994, lk I-5727, kohtuotsuse punkt 20).
6 – 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse punkt 26. Vt ka 6. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-457/93: Lewark (EKL 1996, lk I-243, punktid 25 ja 26).
7 – Kohtuotsuse punktid 27, 28 ja 31.