KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANTONIO TIZZANO
esitatud 29. juunil 2004(1)
Kohtuasi C-245/02
Anheuser-Busch Inc.
versus
Budějovický Budvar, národní podnik
(Korkein oikeus’e (Soome) eelotsusetaotlus)
TRIPS-leping – Artikkel 16 – Kaubamärgi kaitse – Ärinime kaitse – Ärinime kasutamine kaubamärgina
1. Käesolev kohtuasi tuleneb erinevates maades Tšehhi õlletehase Budějovický Budvar’i(2) (edaspidi „õlletehas Budvar” või lihtsalt „Budvar”), asukoht Böömi linnas Ceské Budějovice’s (Tšehhi Budweis)(3) (Tšehhi Vabariik) ja Ameerika Ühendriikide äriühingu Anheuser-Busch, Inc. (edaspidi „Anheuser-Busch”)(4) vahel nende õlle turustamisel mõistete „Bud”, „Budweiser” ja sarnaste kasutamise õiguse osas tekkinud kohtuvaidluste Soome harust.
2. Käesoleval juhul palutakse Euroopa Kohtul selgitada eelkõige seda, millist korda tuleb kohaldada võimalikku vastuolu põhjustavate registreeritud kaubamärgi ja ärinime kasutamisele ja seda eelkõige intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPS-leping”)(5) valguses.
I. Õiguslik raamistik
A. Rahvusvaheline õigus
3. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (edaspidi „Pariisi konventsioon”)(6) artikkel 8 näeb ette: „Firmanimetust [mõiste „firmanimetus” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „ärinimi”](7) kaitstakse kõigis liidu liikmesriikides kohustusliku taotluse esitamiseta või firmanimetuse registreerimiseta, olenemata sellest, kas see kuulub kaubamärgi koosseisu või mitte.”
4. TRIPS-lepingu artikkel 2 viitab Pariisi konventsiooni teatavatele materiaalsetele õigusnormidele, sealhulgas selle artiklile 8. Viimati nimetatud artikkel võeti seega üle Maailma Kaubandusorganisatsiooni korda.(8)
5. TRIPS-lepingu materiaalsete õigusnormide hulgas omab meie jaoks tähtsust artikli 16 lõige 1, mis näeb ette:
„Registreeritud kaubamärgi omanikul on ainuõigus takistada kolmandaid isikuid, kellel puudub tema nõusolek, kasutamast kaubanduses identseid või sarnaseid märke kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks antud kaubamärk on registreeritud, kui selline kasutamine põhjustaks tõenäoliselt segiajamise. Kui identsete kaupade või teenuste puhul kasutatakse identseid märke, on tõenäoline segiajamine eeldatav. Eespool kirjeldatud õigused ei tohi kahjustada ühtki varem kehtivat [olemasolevat](9) õigust ega mõjutada liikmete võimalust teha õigused kättesaadavaks kasutuse alusel.”
6. TRIPS-lepingu artikkel 70 reguleerib nende ajalist kohaldamisala järgmiselt:
„1. Käesolev leping ei sea kohustusi tegude suhtes, mida pandi toime enne lepingu kõnealuse liikme suhtes kehtima hakkamise kuupäeva.
2. Kui käesolevas lepingus pole sätestatud teisiti, tekivad käesoleva lepingu põhjal kohustused kõigi objektide suhtes, mis on olemas käesoleva lepingu kõnealuse liikme suhtes kehtima hakkamise kuupäeval ja mis on sellel kuupäeval kõnealuse liikme territooriumil kaitstud või mis vastavad antud hetkel või edaspidi kaitse kriteeriumidele käesoleva lepingu tingimuste kohaselt. [...]”
7. Nii TRIPS-leping kui ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni (edaspidi „WTO”) asutamisleping, millele see on lisatud, jõustusid 1. jaanuaril 1995; TRIPS-lepingu artikli 65 lõige 1 näeb siiski ette, et liikmed ei ole kohustatud lepingut kohaldama enne ühe aasta möödumist nimetatud tähtajast.
B. Ühenduse õigus
8. Ühendus on sekkunud kaubamärkide valdkonna reguleerimiseks, võttes meid huvitavas osas vastu direktiivi 89/104/EMÜ (edaspidi „direktiiv 89/104” või „direktiiv)”,(10) millega viiakse „Pariisi konventsiooni[ga] täielikus kooskõlas”(11) läbi liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine nimetatud valdkonna teatud aspektide osas, seda siiski täielikult ühtlustamata.
9. Käesoleva asja huvides on siinkohal sobilik meenutada, et direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt:
„Kaubamärki ei registreerita ja kui see on registreeritud, võib ta kehtetuks tunnistada, kui […] see on identne varasema kaubamärgiga.”
10. Nimetatud artikli järgmise lõike 2 kohaselt:
„[l]õike 1 kohaldamisel tähendab „varasem kaubamärk” järgmist:
d) kaubamärgid, mis on kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval või vajaduse korral kaubamärgi registreerimise prioriteetsust käsitleva nõude esitamise kuupäeval liikmesriigis „üldtuntud” selle sõna Pariisi konventsiooni artiklis 6a sätestatud tähenduses.”
11. Artikli 4 lõike 4 punkt b näeb seejärel ette, et iga liikmesriik võib sätestada, et kaubamärki võib jätta registreerimata või kui see on registreeritud, siis võib ta kehtetuks tunnistada, kui ja kuivõrd „õigused registreerimata kaubamärgile või muule kaubandustegevuses kasutatavale tähisele omandati enne hilisema kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeva või hilisema kaubamärgi registreerimise taotluse prioriteetsust käsitleva nõude esitamise kuupäeva ja kõnealune registreerimata kaubamärk või muu tähis annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine”.
12. Artikli 5 lõige 1 sätestab meid huvitava osas omakorda, et:
„Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:
a) kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud;
b) kõiki tähiseid, mille identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et üldsus võib need omavahel segi ajada või tekitada seoseid kaubamärgi ja tähise vahel.”
13. Sama artikli lõike 3 kohaselt võib muu hulgas keelata tähise kandmise kaupadele või nende pakendile.
14. Lõige 5 täpsustab, et eelnevad sätted „ei mõjuta ühegi liikmesriigi sätteid, mis käsitlevad kaitset tähise kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade ja teenuste eristamiseks, kui kõnealuse tähise põhjendamatu kasutamine kasutaks ebaõiglaselt ära või kahjustaks kaubamärgi eristatavust või mainet”.
C. Siseriiklik õigus
15. Toiminimilaki (Soome seadus ärinime kohta, edaspidi „ärinime seadus”)(12) § 2 lõike 1 alusel omandatakse ärinime kasutamise ainuõigus registreerimisega või „kasutuse alusel”, st kui see ärinimi on seda kasutava ettevõtja tegevusvaldkonnas üldtuntud.
16. Selle seaduse § 3 lõike 2 kohaselt annab kasutuse alusel omandatud ainuõigus selle omanikule õiguse keelata kõigil teistel ettevõtjatel tema ärinimega segiajamist põhjustava ärinime kasutamise.
17. Tavaramerkkilaki (Soome kaubamärgiseadus, edaspidi „kaubamärgiseadus”)(13) § 3 lõike 1 kohaselt võib igaüks kasutada oma ärinime oma kaupu eristava tähisena, kui selline kasutus ei põhjusta segiajamist teise, juba kaitstud kaubamärgiga.
18. Kaubamärgiseaduse § 4 lõike 1 kohaselt võib eristava tähise kaubale kandmise ainuõiguse omanik keelata teistel kaubandustegevuse käigus kaitstud tähisega segiajamist põhjustavate tähiste kasutamise. Sama seaduse § 6 kohaselt on tähised segiajamist põhjustavad vaid siis, kui mõlemat tähist kasutatakse seoses identsete või sarnasete kaupadega.
19. Kui mitu isikut nõuavad segiajamist põhjustavate tähiste oma kaubale kandmise õigust, siis lahendab kaubamärgiseaduse § 7 kahe õiguse vahelise vastuolu, tunnustades varem kehtiva tähise eelisõigust, kui väidetavat õigust ei ole kaotatud näiteks seetõttu, et tähist ei ole kasutatud.
20. Analoogselt eelnevaga näeb ärinime seaduse § 6 lõige 1 ette, et kahe segiajamist põhjustava ärinime vastuolu korral tuleb eelisõigus anda sellele, kes toetub varasemale õiguslikule alusele.
21. Mis puudutab segiajamise võimalust kaubamärgi ja ärinime vahel, siis näeb kaubamärgiseaduse § 14 lõike 1 punkt 6 ette, et hilisemat kaubamärki, mis võib põhjustada segiajamise varasema ärinimega, ei registreerita.
22. Analoogselt eelnevaga ei tohi ärinimi ärinime seaduse § 10 punkti 4 kohaselt sisaldada muu hulgas teise ettevõtja kaubamärgiga segiajamist põhjustavaid elemente.
23. Lõpetuseks, eelotsusetaotlusest ilmneb, et Soome kohtupraktika on laiendanud ärinime kaitset Pariisi konventsiooni artikli 8 alusel ka teistes Pariisi konventsiooniga ühinenud riikides registreeritud ärinimedele eeldusel, et selle ärinime peamine osa on vähemalt teatud määral tuntud Soome asjaomaste ala asjatundjate hulgas.(14)
II. Asjaolud ja menetlus
24. 1. veebruaril 1967 registreeris õlletehas Budvar oma ärinime Tšehhoslovakkia äriregistris kombineeritud tähisena mõistetega „Budĕjovický Budvar” ja „Budweiser Budvar”, mis tähendavad „Budweis’i „õlletehas Bud”(15)”, millele järgneb viide ettevõtte õiguslikule vormile kas tšehhi keeles („národní podnik”) või tõlkes prantsuse („Entreprise Nationale”) ja inglise keelde („National Corporation”).(16)
25. Lisaks sellele oli õlletehas Budvar Soomes õlle jaoks vastavalt 21. mail 1962 ja 13. novembril 1972 registreeritud kaubamärkide „Budvar” ja „Budweiser Budvar” omanik. Kuid 5. aprilli 1982. aasta määrusega, mida kinnitati 28. detsembri 1984. aasta otsusega, tunnistasid Soome kohtud õigused nimetatud kaubamärkidele lõppenuks, kuna neid ei olnud kasutatud.
26. Seejärel, ajavahemikus 5. juuni 1985 – 5. august 1992, registreeris konkurendist õlletehas Anheuser-Busch Soomes õlle jaoks kaubamärgid „Budweiser”, „Bud”, „Bud Light” ja „Budweiser King of the Beers”.
27. Anheuser-Busch esitas 11. oktoobril 1996. aastal Helsingi Käräjäoikeus’ele (Helsingi esimese astme kohus) hagi, millega ta taotles Budvar’il kaubamärkide „Budĕjovický Budvar”, „Budweiser Budvar”, „Budweiser”, „Budweis”, „Budvar”, „Bud” ja „Budweiser Budbräu” kasutamise keelamist; Budvar tavatses kanda nimetatud tähised tema poolt toodetud Soomes turustatava õlu pakendile; Anheuser-Busch taotles lisaks sellele Tšehhi õlletehase kohustamist tekkinud kahju hüvitamiseks. Ta väitis, et Budvar’i kasutatavad tähised põhjustavad segiajamist tema Soomes registreeritud kaubamärkidega.
28. Lisaks sellele palus Anheuser-Busch keelata Budvar’il ärinime seaduses sätestatud trahvi ähvardusel kasutada Soomes järgmisi ärinimesid: „Budĕjovický Budvar, národní podnik”, „Budweiser Budvar”, „Budweiser Budvar, national enterprise, „Budweiser Budvar, Entreprise nationale” ja „Budweiser Budvar, National Corporation” ning iga Anheuser-Busch’i registreeritud kaubamärkidega segiajamist põhjustavat sarnast mõistet.
29. Budvar väitis enda kaitseks, et tähised, mida ta Soomes kasutab, ei põhjusta segiajamist Anheuser-Busch’i kaubamärkidega. Lisaks sellele annab Budvar’i enda ärinime registreerimine päritoluriigis talle Soomes varem kehtiva õiguse tähisele „Budweiser Budvar”, mis peaks olema kaitstud Pariisi konventsiooni artikli 8 alusel.
30. Helsingi Käräjäoikeus leidis 1. oktoobri 1998. aasta otsuses, et äriühingu etikettidel domineeriv kaubamärgina kasutatav tähis „Budĕjovický Budvar” on Anheuser-Busch’i registreeritud kaubamärkidest eristatav, mistõttu kõnealuseid tähiseid ja kaubamärke kandvaid õlleliike ei saa omavahel segi ajada.
31. Samuti leidis kohus, et tähist „BREWED AND BOTTLED BY BREWERY BUDWEISER BUDVAR NATIONAL ENTERPRISE”, mis asub nimetatud etikettidel eespool kirjeldatud domineerivast tähisest allpool ning on kirjutatud väiksemate tähtedega kui domineeriv tähis, ei kasutata kaubamärgina, vaid see viitab ainult Tšehhi õlletehase ärinimele.
32. Käräjäoikeus tunnustas seega Budvar’i õigust kasutada Pariisi konventsiooni artikli 8 alusel oma ärinime ingliskeelset versiooni, mis on sellisel kujul ka registreeritud, tuvastades, et mõningate tunnistajate ütluste kohaselt oli see ärinimi Anheuser-Busch’i kaubamärkide registreerimise taotluse esitamise ajal vähemalt teatud määral tuntud Anheuser-Busch’i tegevusest huvitatud oma ala asjatundjate hulgas.
33. Apellatsioonimenetluses leidis Helsingin Hovioikeus (apellatsioonkohus) 27. juuni 2000. aasta otsuses, et eespool nimetatud tunnistajate ütlused ei olnud piisavad tõendamaks, et Budvar’i ärinime ingliskeelne versioon oli Soomes nõutaval määral tuntud, jättes seega kinnitamata esimeses astmes tehtud kohtuotsuse Budvar’ile Pariisi konventsiooni artikli 8 alusel omistatava kaitse osas.
34. Anheuser-Busch ja Budvar esitasid mõlemad Hovioikeus’e otsuse peale kassatsioonkaebuse Korkein oikeus’ele (ülemkohus), põhjendades seda sisuliselt esimeses kohtuastmes esitatutega analoogsete argumentidega.
35. Sellise küsimuse lahendamiseks otsustas Korkein oikeus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kui kaubamärgi ja väidetavalt seda rikkuva tähise vastuolu on tekkinud enne TRIPS-lepingu jõustumist, siis kas TRIPS-lepingu sätteid saab kohaldada selleks, et teha kindlaks, millise õiguslik alus on varasem, kui kaubamärgi väidetav rikkumine on jätkunud pärast seda kuupäeva, mil TRIPS-lepingu sätted ühenduse ja liikmesriikide suhtes kehtima hakkasid?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:
a) Kas äriühingu ärinime võib samuti lugeda märgiks kaupade või teenuste puhul TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 esimese lause mõttes?
b) Kui vastus teise küsimuse punktile a on jaatav, siis millistel tingimustel võib ärinime lugeda märgiks kaupade ja teenuste puhul TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 esimese lause mõttes?
3. Kui vastus teise küsimuse punktile a on jaatav:
a) Kuidas tuleb tõlgendada TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmandas lauses viidatud varem kehtivat õigust? Kas artikli 16 lõike 1 kolmanda lauses nimetatud varem kehtivaks õiguseks võib pidada ka õigust ärinimele?
b) Kui vastus punktile a on jaatav, siis kuidas tuleb tõlgendada TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmandas lauses sisalduvat viidet varem kehtivale õigusele, kui tegemist on ärinimega, mida ei ole registreeritud ja mis ei ole omandatud kasutuse alusel riigis, kus kaubamärk on registreeritud ja kus kaubamärgi kaitset ärinime eest nõutakse, arvestades seda, et Pariisi konventsiooni artikli 8 alusel kaitstakse ärinime registreerimiseta ja et WTO apellatsioonikogu arvates tähendab TRIPS-lepingu artikli 2 lõike 1 viide Pariisi konventsiooni artiklile 8 seda, et WTO liikmetel on TRIPS-lepingu viimati nimetatud sätte järgi kohustus ärinime kaitsta?
Kui sellisel juhul hinnata seda, kas ärinimel on varasem õiguslik alus kui kaubamärgil TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmanda lause mõttes, siis kas võib otsustavaks pidada:
i) asjaolu, et riigis, kus kaubamärk on registreeritud ja kus kaubamärgi kaitset nõuti, oli ärinimi enne selles riigis kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeva vähemalt teatud määral selle riigi asjaomaste ala asjatundjate hulgas tuntud;
ii) asjaolu, et ärinime on kasutatud sellele riigile, kus kaubamärk oli registreeritud ja kus kaubamärgi kaitset nõuti, suunatud kaubandussuhetes enne selles riigis kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeva;
iii) kõiki teisi aspekte, mis lubavad kindlaks teha, kas ärinime tuleb pidada varem kehtivaks õiguseks TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmanda lause mõttes?”
36. Sel moel Euroopa Kohtus algatatud menetluses esitasid kirjalikke ja suulisi märkusi põhikohtuasja pooled Soome valitsus ja komisjon.
III. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatus
37. Pean esiteks märkima, et Anheuser-Busch’i arvates on terve eelotsusetaotlus vastuvõetamatu põhjendusel, et käesoleva asja puhul TRIPS-leping ega ühenduse õigus ei kohaldu, sest asjaomane kohtuvaidlus tekkis enne nimetatud lepingu jõustumist ja enne Soome ühinemist Euroopa Ühendusega; lisaks sellele ja igal juhul ei kuulu kohtuvaidlus WTO ega ühenduse tasemel ühtlustatud normide materiaalsesse kohaldamisalasse.
38. Anheuser-Busch’i esile toodud vastuväidet ei saa lahendada käsitlemata samaaegselt asjaomaste õigusaktide ajalise kohaldatavuse osas vastavalt esimese küsimusega ja nimetatud õigusaktide sisulise kohaldatavuse osas vastavalt kolmanda küsimusega seonduvaid sisulisi aspekte. Seetõttu ei ole minu arvates otstarbekas vastuvõetavuse eraldiseisev hindamine ja ma käsitleksin seda pigem koos eelotsuseküsimuste sisuliste aspektidega.
B. Esimene küsimus
39. Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas TRIPS-leping kohaldub kaubamärgi ja seda kahjustada võiva tähise (käesolevas asjas ärinimi) vastuolu puhul, kui see vastuolu tekkis enne nimetatud lepingu jõustumist, kuid jätkus pärast seda kuupäeva.
40. Selles osas pean esiteks märkima, et vastupidiselt Anheuser-Busch’i väitele on TRIPS-leping kindlasti ajaliselt kohaldatav siin käsitletavatele asjaoludele.
41. Nagu Budvar ja komisjon õigesti märgivad, peab siseriiklik kohus käesolevas asjas tegema otsuse väidetava kaubamärgi rikkumise kohta, mis sai alguse 1995. aasta lõpus ja kestab siiani. Tegemist on seega käitumisega, mis jätkub ja kestab ka pärast TRIPS-lepingu jõustumist.
42. Lisaks sellele algatati käesolevas asjas kohtumenetlus 11. oktoobril 1996, st kuupäeval, mil nimetatud leping oli Soomes, nagu ka ülejäänud ühenduse liikmesriikides, täielikult kohaldatav.
43. Nagu Euroopa Kohus on juba täpsustanud kohtuotsuses Schieving-Nijstad,(17) kohaldub TRIPS-leping ka lepingu jõustumisele eelnevatest asjaoludest tulenevatele vaidlustele „alati, kui intellektuaalomandi õiguste rikkumine jätkub pärast kuupäeva, mil TRIPS-lepingu sätted ühenduse ja liikmesriikide suhtes kehtima hakkasid.”(18)
44. Kui see kehtib juhul, mil – nagu kohtuasjas Schieving-Nijstad – TRIPS-leping on huvitatud liikmesriigis kehtima hakanud „pärast seda, kui esimene kohtuaste on andnud asja nõupidamisele, kuid ei ole veel otsust teinud”,(19) siis on nimetatud leping a fortiori kohaldatav siseriiklikus kohtus pärast lepingu jõustumist algatatud kohtuasja puhul, nagu juhtus käesolevas kohtuasjas.
45. Selline järeldus on lisaks täielikult kooskõlas WTO apellatsioonikogu TRIPS-lepingu artikliga 70 seonduva kohtupraktikaga, mille kohaselt leping ei sea kohustusi tegude suhtes, mida pandi toime enne lepingu kehtima hakkamise kuupäeva.
46. Apellatsioonikogu on täpsustanud, et TRIPS-lepingu artikli 70 lõike 1 „a seulement pour effet d’exclure toutes obligations pour ce qui est des „actes qui ont été accomplis” avant la date d’application de l’Accord sur les ADPIC mais il n’exclut pas les droits et obligations pour ce qui est des situations qui continuent. Au contraire, les „objets existant … qui sont protégés” constituent manifestement une situation qui continue” [„tagajärjeks on ainult see, et kohustusi ei teki „tegude suhtes, mida pandi toime” enne TRIPS-lepingu kehtima hakkamise kuupäeva, kuid see ei välista õigusi ja kohustusi sellistel juhtudel, mis jätkuvad. Vastupidi, „objektid […], mis on olemas [...] ja mis on kaitstud” kujutavad endast kindlasti seda juhtu, mis jätkub”](20) ning mille puhul TRIPS-leping on seega täielikult kohaldatav selle artikli 70 lõikes 2 sätestatu alusel.
47. Teen seega ettepaneku vastata siseriikliku kohtu esimesele küsimusele, et kaubamärgi ja väidetavalt seda rikkuva tähise vastuolu puhul saab TRIPS-lepingu sätted kohaldada selleks, et teha kindlaks, millise õiguslik alus on varasem ka siis, kui vastuolu on tekkinud enne TRIPS-lepingu jõustumist, kui väidetav rikkumine on jätkunud pärast seda kuupäeva, mil leping ühenduse ja liikmesriikide suhtes kehtima hakkas.
C. Teine küsimus
48. Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas ja millistel tingimustel võib ärinime lugeda registreeritud kaubamärgiga vastuolus olevaks märgiks TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 esimese lause mõttes, mis võimaldaks seega keelata kaubamärgi omanikul selle kasutamise.
49. Kõik märkusi esitanud isikud on üksmeelel, et – vaatamata sellele, et abstraktsest vaatepunktist toimub kaubamärgi ja ärinime kaitse erinevatel tasanditel, mis ei ole omavahel vastuolus – ärinimena kaitstav tähis võib siiski teatud tingimustel olla vastuolus registreeritud kaubamärgiga eespool nimetatud artikli tähenduses.
50. Probleemne on selle välja selgitamine, millistel tingimustel see nii on.
51. Selles osas väidab Anheuser-Busch, et TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 esimese lause sõnastuse kohaselt on kaubamärgi omanikul alati õigus takistada kolmandat isikut kasutamast tema kaubamärgiga identsest või sarnasest märgist koosnevat ärinime, kui kolmas isik kasutab seda märki „kaubanduses”.
52. Budvar’i ja Soome valitsuse arvates on hoopis vaja kontrollida, kas ärinime kasutatakse tegelikult selle peamisest ülesandest erinevatel eesmärkidel, eelkõige selle omaniku kaupade eristamiseks teiste ettevõtjate kaupadest, põhjustades tegelikkuses segiajamise viimati nimetatud ettevõtja poolt identsete kaupade jaoks registreeritud kaubamärgiga. Sellist kontrolli, nagu Soome valitsus eriliselt rõhutab, peaks teostama eelkõige siseriiklik kohus.
53. Lõpetuseks, komisjoni arvates saab sellise vastuolu lahendada kaubamärkidevahelisi vastuolusid reguleerivate õigusnormide kohaldamisega.
54. Ma ei saa kuidagi jätta nõustumata menetlusse astujatega, kui nad tuletavad üldisest vaatepunktist meelde, et ärinime kasutatakse eelkõige äriühingu identifitseerimiseks, samas kui kaubamärk eristab teatud kaupu teistest samaliigilistest kaupadest. Põhimõtteliselt ei saa seega tuvastada segiajamise tõenäosust kaubamärgina kasutatava tähise ja ärinimena kasutatava tähise vahel.
55. See ei välista aga seda, et sama tähist, mida kasutatakse esmajärjekorras äriühingu identifitseerimiseks, kasutatakse ka kaubamärgi peamise ülesande täitmiseks, st kauba ja seda tootva (või turustava) äriühingu vahel sideme loomiseks „tagades tarbijatele kauba päritolu”.(21)
56. Tõepoolest on võimalik, et põhimõtteliselt erinevaid ülesandeid täitvaid eristavaid tähiseid kasutatakse tegelikkuses hiljem samal eesmärgil, mistõttu üldsus võib neid segi ajada.
57. Nagu me nägime, annab artikli 16 lõike 1 esimene lause sellisel juhul registreeritud kaubamärgi omanikule „ainuõigus[e] takistada kolmandaid isikuid […] kasutamast kaubanduses identseid või sarnaseid märke kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks antud kaubamärk on registreeritud” (TRIPS-lepingu artikli 16 esimene lause).
58. Tähise kasutamine kaubamärgina kujutab endast seega condicio sine qua non selle tähise ja registreeritud kaubamärgi vastuolu olemasoluks ja seetõttu registreeritud kaubamärgi omaniku ainuõiguse olemasoluks sellise kasutamise vastu.
59. See ei ole siiski piisav tingimus sellise kahe tähise vahelise vastuolu olemasoluks, seda vähemalt juhtudel, mil need tähised on lihtsalt sarnased, mitte täiuslikult identsed.
60. Nagu tegelikult tuleneb ka kõnealuse sätte sõnastusest, peab pärast kahe tähise ülesande samasuse tuvastamist kontrollima seda, kas tähise kasutamine kolmanda isiku poolt „põhjustaks [tegelikkuses] tõenäoliselt segiajamise” registreeritud kaubamärgiga.
61. Ainult siis, kui ka sellisele küsimusele saab vastata jaatavalt, võib öelda, et tegemist on registreeritud kaubamärgiga vastuolus oleva „märgiga” kaupade või teenuste puhul ja selle kasutamise võib keelata TRIPS-lepingu artikli 16 esimese lause alusel.
62. Ma järeldan sellest seega, et TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kohaselt võib ärinimi endas sisaldada registreeritud kaubamärgiga vastuolus oleva „märgi” elemente, kui seda kasutatakse kaubamärgile omase kauba ja seda tootva (või turustava) äriühingu vahel sideme loomise eesmärgil ja see võib seega põhjustada tarbijate poolset segiajamist, takistades neil lihtsalt määratleda seda, kas teatud kaubad on seotud ärinime või registreeritud kaubamärgi omanikuga.
63. Niipalju TRIPS-lepingu artikli 16 tõlgendamisest. Siseriiklikule kohtule kasuliku vastuse andmiseks tuleb veel kontrollida soovitatud lahenduse kooskõla käesolevas kohtuasjas asjakohase ühenduse õigusega.
64. Nii nagu paljudes teistes valdkondades, peavad siseriiklikud õiguskorrad ka kaubamärgi kaitse osas olema kooskõlas mitte ainuüksi rahvusvahelisel tasandil liikmesriikide ja ühenduse osalusest TRIPS-lepingus tulenevate kohustustega, vaid lisaks ja eelkõige ühenduse õigusest tulenevate kohustustega. Seda enam, et selles valdkonnas, nagu me eespool nägime, on olemas spetsiifilised ühtlustavad õigusnormid, mis sisalduvad direktiivis 89/104, millele ma eespool viitasin (vt eespool punkt 8).
65. Laskumata siinkohal ühenduse osalemisest Maailma Kaubandusorganisatsioonis tulenevate õiguslike probleemide analüüsini, piisab meid huvitavas osas meeldetuletusest, et WTO apellatsioonikogu kohaselt annab TRIPS-lepingu artikkel 16 registreeritud kaubamärgi omanikule „un niveau minimal de „droits exclusifs” convenu à l’échelle internationale” [„rahvusvahelisel tasemel kokkulepitud „ainuõiguste” minimaalmäära”], mida kõik WTO liikmesriigid peavad oma siseriiklike õigusaktidega tagama.(22)
66. Selleks, et määratleda õigesti kaubamärgina kasutatava ärinime ja registreeritud kaubamärgi vahelisele vastuolule kohaldatav õiguse põhimõte, tuleb veel kontrollida, kas ja kuidas on ühenduse õiguses reguleeritud TRIPS-lepingus ette nähtud kaitse „minimaalmäär”.
67. Arvestades, et tähise kasutamine kaubamärgina kujutab endast esimest nõuet selle tähise ja registreeritud kaubamärgi vahelise vastuolu olemasoluks (vt eespool punkt 58), on selles osas eelkõige vajalik meelde tuletada, millisel moel on Euroopa Kohus määratlenud kaubamärgi ülesande ühenduse õiguskorras.
68. Selles osas tuletan meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „seisneb kaubamärgi peamine ülesanne tarbijale või lõppkasutajale kaubamärgiga tähistatud kauba või teenuse päritolu tagamises, mis võimaldab ilma võimaliku segiajamiseta eristada seda kaupa või teenust teise päritoluga kaubast või teenusest”.(23) Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et „kaubamärk peab tagama, et kõiki sellega tähistatud kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all”.(24)
69. Käesolevas kohtuasjas peab siseriiklik kohus seega selgitama, millisel eesmärgil kasutatakse Budvar’i ärinime.
70. Kui nimetatud kohus jõuab järeldusele, et ärinime on kasutatud kaubamärgile omasel eesmärgil, st sellega tähistatud kaupade eristamiseks, sidudes neid Tšehhi õlletehasega, siis peab kohus selles valdkonnas direktiivis 89/104 sätestatud kriteeriumeid arvestades siseriiklikku õigust kohaldades uurima, kas on olemas segiajamise tõenäosus nimetatud tähise ja Ameerika Ühendriikide konkurendist õlletehase registreeritud kaubamärgi vahel.
71. Selles osas tuletan esiteks meelde, et artikli 5 lõike 1 punkt a annab kaubamärgi omanikule õiguse tingimusteta keelata identse tähise kasutamine identsete kaupade puhul. Seega eeldab seadusandja ise segiajamise ohu olemasolu juhul, kui see eeldus on täidetud.
72. Seevastu juhul, kui tähis ja kaubamärk ei ole identsed, kuid on sarnased, seob viidatud sätte punkt b kõnealuse õiguse kasutamise „tõenäo[suse olemasoluga], et üldsus võib need omavahel segi ajada või tekitada seoseid kaubamärgi ja tähise vahel”.
73. Loomulikult on siseriikliku kohtu pädevuses hinnata, millisega kahest esitatud hüpoteesist on tegemist käesolevas kohtuasjas. Seda tehes ei saa ta siiski jätta arvestamata juhistega, mida ühenduse kohtupraktika alusel on juba võimalik esile tuua.
74. Eelkõige on Euroopa Kohus leidnud, et „[t]ähise ja kaubamärgi identsuse kriteeriumit tuleb tõlgendada kitsalt. Identsuse mõiste määratlus ise viitab sellele, et kaks vastandatavat elementi peavad olema igas osas samad”.(25) Siiski „peab tähise ja kaubamärgi vahelise identsuse tajumist hindama üldiselt keskmise tarbija vaatepunktist, keda loetakse piisavalt informeerituks, mõistlikult tähelepanelikuks ja arukaks. Kuid selline tarbija tajub tähise üldmuljet. Selline keskmine tarbija saab vaid harva vastandada otseselt tähiseid ja kaubamärke ning peab usaldama neist mällu jäänud ebatäpset kujutluspilti. Lisaks sellele võib tähelepanu aste olla erinev sõltuvalt asjaomaste kaupade või teenuste liigist.”(26)
75. Seega, kui siseriiklik kohus tuvastab eelneva alusel tähiste identsuse, siis võib kaubamärgi omanik tingimusteta kasutada õigust keelata selle tähise kasutamine. Vastupidisel juhul peab kohus kontrollima, kas segiajamise tõenäosus on üksikjuhtumil olemas.
76. Sellise kontrollimise käigus peab kohus andma segiajamise tõenäosusele „üldhinnangu” arvestades kõigi asjakohaste asjaoludega, sh kaubamärgi mainega. Kaubamärgi maine ei ole iseenesest otsustav,(27) sest isegi maineka kaubamärgi puhul „ei saa segiajamise tõenäosust eeldada”,(28) seda isegi siis, kui (varasema) kaubamärgi mainest tuleneb seostamise tõenäosus selle kitsas tähenduses.
77. Ka sellisel juhul peab siseriiklik kohus läbi viima „vajaliku segiajamise tõenäosuse olemasolu, mida tuleb tõendada, tuvastamise”.(29)
78. Järgmisena võin asuda kontrollima, kas direktiivi 89/104 artiklis 5 ja seda rakendavates Soome õigusnormides ette nähtud kord on kooskõlas TRIPS-lepingu artikli 16 lõikes 1 ette nähtud „minimaalse” õigusliku raamistikuga.
79. Selles osas tuleb meeles pidada, et „kui liikmesriikide kohtud peavad ühenduse õigusest tulenevalt siseriiklikke õigusakte kohaldama selleks, et kaitsta õigusi, mis kuuluvad [kaubamärgi valdkonda], siis peavad nad seda” Euroopa Kohtu praktika kohaselt „tegema võimaluste piires [TRIPS-lepingu] teksti ja eesmärki silmas pidades” vaatamata sellele, et TRIPS-lepingul ei ole ühenduse õiguskorras otsest mõju.(30)
80. Minu arvates kehtib selline ühenduse seadusandja poolt ühtlustamata jäetud siseriiklike menetlusnormide puhul kinnitust leidnud põhimõte a fortiori juhul kui, nagu põhikohtuasjas, on tegemist materiaalsete õigusnormidega, mida on ühenduse tasemel ühtlustatud direktiivi 89/104 vastuvõtmisega, mis artiklites 4 ja 5 käsitleb kaubamärkide ja muude tähiste võimalikke vastuolusid.
81. Arvestades ka nende kaalutlustega, tundub mulle võimatu kahelda asjaolus, et kõnealune ühenduse kord on täielikult kooskõlas TRIPS-lepingus sisalduvaga.
82. Esiteks ei teki probleeme ei kaupade ega ka tähiste üheaegse identsuse korral, kuna sellisel juhul võimaldab direktiivi artikkel 5 kaubamärgi omanikul tingimusteta teostada TRIPS-lepingus ette nähtud ainuõigust.
83. Mis puudutab aga juhtu, mil kaubamärk ja sellega vastuolu põhjustav tähis on ainuüksi sarnased, siis peab direktiivi kohaselt, nagu eespool märgitud, kontrollima, kas tegelikkuses on olemas segiajamise tõenäosus. Kuid sellise kontrolli näeb ette ka TRIPS-leping ühenduse õiguses sätestatuga sarnasel moel (vt eespool punkt 60).
84. Arvestades eelnevate kaalutlustega, teen seega ettepaneku vastata teisele eelotsuseküsimusele nii, et ärinimi võib endas sisaldada registreeritud kaubamärgiga vastuolus oleva „märgi” elemente, mille kasutamise võib kaubamärgi omanik keelata TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 ja direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 1 alusel, kui seda kasutatakse kaubamärgile omase kauba ja seda tootva (või turustava) äriühingu vahel sideme loomise eesmärgil ja see võib põhjustada tarbijate poolset segiajamist, takistades neil lihtsalt määratleda seda, kas teatud kaubad on seotud ärinime või registreeritud kaubamärgi omanikuga. Segiajamise tõenäosust eeldatakse juhul, kui tähised ja kaubad on identsed; vastasel juhul peab siseriiklik kohus seda igakülgselt hindama konkreetsest situatsioonist lähtudes.
D. Kolmanda küsimuse esimene pool
85. Kolmanda küsimuse esimese poolega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas ka ärinimega olemuslikult seotud õigused kujutavad endast „varem kehtiva[id] [olemasolevaid] õigus[i]”, mida registreeritud kaubamärgi omaniku ainuõigus ei tohi TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kohaselt kahjustada.
86. Budvar, Soome valitsus ja komisjon soovitavad vastata sellele küsimusele jaatavalt.
87. Ma pean ütlema, et eelistan vähemalt põhimõtteliselt Anheuser-Busch’i tõlgendust, sest arvan, et TRIPS-lepingu artikliga 16 kaitstavate „varem kehtiva[te] [olemasolevate] õigus[te]” all peetakse silmas vaid õigusi kaubamärgina kasutatavale tähisele, sõltumata sellest, et selline tähis võib täita ka muid, sh ärinime ülesandeid.
88. Nagu me nägime, võib registreeritud kaubamärgi omanik TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 esimese lause kohaselt eespool viidatud tingimustel keelata ükskõik kellel kasutamast kaubamärgiga identseid või sarnaseid märke kaupade puhul, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks antud kaubamärk on registreeritud, kuid seda ainult siis, kui kõnealust märki kasutatakse „kaubamärgina”, st kauba eristamiseks teistest samaliigilistest kaupadest.
89. Mulle tundub täiesti loogiline arvata, et ka samas sättes sisalduvat viidet „õigustele”, mida kaubamärgi kaitse ei tohi kahjustada, tuleb mõista samal viisil.
90. Kõnealuse sätte mõte seisneb tegelikult selle vältimises, et kaubamärgi omaniku ainuõigus kahjustaks neid, kes on enne nimetatud kaubamärgi registreerimist omandanud kasutamise alusel õiguse kaubamärgiga vastuolu põhjustava tähise kasutamiseks.
91. Lisaks sellele ei ole lähemalt vaadeldes vastupidisel tõlgendusel mingit otstarvet.
92. Kahe tähise vahelise vastuolu puudumisel ei saa kaubamärgi omanik teostada ärinime omaniku vastu ainuõigust ning seega ei ole TRIPS-lepingu artikli 16 kohaldamisel vajalik ette näha „erandit” ärinime spetsiifilisele kaitsele, mida TRIPS-lepinguga kehtestatud korras tagavad muud iseseisvad sätted (vt allpool punkt 108).
93. Järgmisena käsitleksin lähemalt selle õiguse „varem kehtivat” ja „olemasolevat” olemust, sest nende omadussõnade tõlgendamise osas on menetluse käigus ilmnenud selged lahkhelid.
94. Seoses mõistega „varem kehtiv” väidab komisjon, et kõnealuse sätte puhul on tegemist üleminekusättega, mis kaitseb enne TRIPS-lepingu jõustumist omandatud õigusi: „varem kehtivast [olemasolevast] õigusest” saab rääkida ainult nende puhul.
95. Anheuser-Busch’i, Soome valitsuse ja Budvar’i pakutav TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmanda lause tõlgendus on aga vastupidine. Nende pakutava tõlgenduse kohaselt, mis ka mulle tundub veenvam, peab õiguse, mida kõnealuse sättega soovitakse kaitsta, „varem kehtivuse” tuvastama seoses kaubamärgi registreerimisega, millega see on vastuolus. Tegelikult on tegemist varem kehtiva ainuõiguse ülimuslikkuse põhimõtte väljendusega, mis on üks kaubamärgiõiguse ja üldiselt kogu tööstusomandi õiguse aluseid.
96. Mulle tundub, et omadussõna „olemasolev” tähendab seda, et võimaldamaks varem kehtiva õiguse omanikul oma õigusega vastuolus oleva kaubamärgi omaniku nõuded tõhusalt ümber lükata, peab see õigus olema talle kuulunud katkestusteta, arvestades sellega, et vastasel juhul ei pakutaks kaitset „olemasolevale” õigusele, vaid lubataks lõppenud õiguse taastamist.
97. Lisaks tundub komisjoni kaitstav tõlgendus, mis teeb kolmandast lausest lihtsalt üleminekusätte, mulle kritiseeritav ka süstemaatilisest vaatepunktist, arvestades et TRIPS-lepingu üleminekusätted sisalduvad artiklis 70.
98. Veelgi enam, komisjoni pakutud tõlgenduse kohaselt oleks TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmanda lause puhul lähemal vaatlemisel tegemist nimetatud TRIPS-lepingu artiklis 70 sätestatu mõttetu kordamisega.
99. „Varem kehtivate [olemasolevate] õiguste” kaitse ettenägemine TRIPS-lepingu artiklis 16 kordaks mõttetult WTO liikmesriikidel juba lepingu artikli 70 alusel lasuvat kohustust kaitsta „kõi[ki] objekt[e] […], mis on olemas käesoleva lepingu kõnealuse liikme suhtes kehtima hakkamise kuupäeval ja mis on sellel kuupäeval kõnealuse liikme territooriumil kaitstud”.
100. Lisaks jääks komisjoni poolt kaitstava tõlgenduse korral selgusetuks see, kuidas TRIPS-leping reguleerib õiguse kaubamärgile ja õiguse kaubamärgina kasutatavale tähisele vahelise vastuolu juhtumit.
101. Kui artiklis 16 sisalduvat viidet „varem kehtinud [olemasolevatele] õigustele” ei mõistetaks siin heakskiidetud viisil, siis tuleks tunnistada, et kaubamärgiõiguse äriliste aspektide rahvusvaheline kord on ilmselt puudulik ja võimetu saavutama selle korra endaga seatud eesmärki, st kõrvaldama tööstusomandi kaitse kordade erinevusest tulenevaid kaupade liikumise takistusi.
102. Eespool esitatud järelduste alusel teen ettepaneku vastata kolmanda küsimuse esimesele poolele nii, et ärinimi võib kujutada endast varem kehtivat „olemasolevat” õigust TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmanda lause tähenduses vaid siis, kui seda kasutati kaubamärgina.
E. Kolmanda küsimuse teine pool
103. Kolmanda küsimuse teise poolega soovib siseriiklik kohus teada, millistel tingimustel on ärinimel, mida ei ole registreeritud ega omandatud kasutuse alusel riigis, kus seevastu on registreeritud sellega vastuolu põhjustav kaubamärk, õigus TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmandas lauses „varem kehtivale [olemasolevale] õigusele” ette nähtud kaitsele, arvestades sellega, et TRIPS-lepingu artiklis 2 sisalduva viite alusel Pariisi konventsiooni artiklile 8, peavad WTO liikmesriigid kaitsma välismaiseid ärinimesid olenemata sellest, kas need on registreeritud.
104. Siseriiklik kohus soovib eelkõige teada, kas nimetatud kaitse osutamisel võib otsustavaks pidada asjaolu, et ärinime kasutatakse kaubandussuhetes või asjaolu, et ärinimi on vähemalt teatud määral tuntud riigis, kus talle kaitset taotletakse.
105. Anheuser-Busch’i arvates piirdub TRIPS-lepingu artiklis 2 sisalduv viide Pariisi konventsioonile TRIPS-lepingu II, III ja IV jaos otseselt reguleeritud valdkondadega, mille hulka ei kuulu ärinime kaitse. Juhul kui väita, et see viide katab ka ärinime kaitse, tuleb siiski tunnistada, et Pariisi konventsiooni artikkel 8 ei reguleeri ärinime olemasolu küsimust, ärinime omandamist kasutamise alusel ega ärinime ja sellega vastuolus oleva õiguse vahelisi eelnevuse suhteid; need valdkonnad on jäetud siseriiklike õigusaktide reguleerida.
106. Seetõttu ei ole Euroopa Kohus pädev tegema otsust Soome kohtu esitatud kolmanda küsimuste teise poole osas.
107. Igal juhul ja teise võimalusena väidab Anheuser-Busch, et intellektuaalomandi õiguste, sh ärinimega seonduvate õiguste valdkonnas üldiselt tunnustatud territoriaalsuspõhimõtte kohaselt tuleks välismaise ärinime kaitse tingimused Soomes määratleda Soome õiguse alusel. Ka sel põhjusel ei ole Euroopa Kohus seega pädev tõlgendama siseriikliku õiguskorra asjakohaseid sätteid.
108. Ma ei nõustu selle teesiga, sest minu arvates tuleb TRIPS-lepingu artiklis 2 sisalduvast viitest Pariisi konventsioonile järeldada seda, et ärinime kaitse kuulub TRIPS-lepingu kohaldamisalasse.
109. Tuletan meelde, et WTO apellatsioonikogu ise tunnistas selgesõnaliselt, et TRIPS-leping paneb WTO liimesriikidele ka ärinimede kaitse kohustuse, sest nimetatud lepingu artiklis 2 sisalduva viitega võetakse TRIPS-lepingu korda üle Pariisi konventsiooni artikkel 8.(31)
110. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et Anheuser-Busch’i vastuväite heaks küljeks on see, et sellega seonduvalt tõusetub Euroopa Kohtu pädevuse piiride küsimus rahvusvahelise lepingu, nagu seda on TRIPS-leping, tõlgendamisel.
111. Käsitlemata küsimuse üldiseid aspekte, piirdun väga üldjooneliselt selle meenutamisega, et Euroopa Kohus leidis, et ta ei ole põhimõtteliselt pädev tõlgendama lepingutel põhinevaid rahvusvahelise õiguse norme, mis ei puutu ühenduse õigusesse.(32) Euroopa Kohus on muu hulgas täpsustanud, et ühenduse ja liikmesriikide segavastutusega lepingute puhul, millega on tegemist ka käesolevas kohtuasjas, on Euroopa Kohus pädev tõlgendama neid lepingusätteid, mis puudutavad kasvõi kaudselt ühenduse õigusnormidega reguleeritud valdkondi.(33)
112. Kuna ühendus ei ole ärinime kaitse valdkonnas õigusakte vastu võtnud,(34) siis võib järeldada, et Euroopa Kohus ei ole pädev tõlgendama TRIPS-lepingusse selle artikli 2 alusel üle võetud ärinime kaitsega seonduvate sätteid, st Pariisi konventsiooni artiklit 8.
113. Sellegipoolest täheldan, nagu käesoleva asja asjaolud näitlikustavad, et ärinime omaniku kaitse laiendamine võib kaudselt mõjutada ka kaubamärgi omaniku kaitset ja langeda seega ühenduse pädevusse kuuluvasse valdkonda.
114. Nagu eespool vastuses teisele küsimusele ja kolmanda küsimuse esimesele poolele märgitud, võib ärinime kasutamine teatud tingimustel ja eelkõige kaubamärgina kasutamisel olla vastuolus registreeritud kaubamärgi omaniku ühenduse õiguse poolt tunnustatud ainuõigusega.
115. Just käesolevas asjas, arvestades sellega, et selline vastuolu ei ole a priori välistatud, ei ole põhimõtteliselt välistatud ka Euroopa Kohtu pädevus.
116. Arvan, et igasuguse kahtluse kõrvaldamiseks seoses sellise pädevuse olemasolu ja piiridega, on sobilik küsimus alljärgnevalt ümber sõnastada:
Kui ärinime kasutatakse kaubamärgina, siis kas ühenduse õiguskorras kaubamärgile tagatud kaitse piirab kaitset, mida liikmesriigid TRIPS-lepingu artiklis 2 viidatud Pariisi konventsiooni asjakohaste sätetest tulenevalt peavad tagama, ja millistel tingimustel on sellisel tähisel TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmandas lauses „varem kehtiva [olemasoleva] õiguse” puhul ette nähtud kaitse?
117. Mulle tundub selge, et Pariisi konventsiooni artiklis 8 tagatud ärinime kaitse ei saa piirata TRIPS-lepingu ja ühenduse õiguse ette nähtud kaitset registreeritud kaubamärgi omanikele, kui ärinime kasutatakse kaubamärgina.
118. Sellisel juhul ei soovita kaitsta mitte ärinime kui ettevõtja identifitseerimise vahendi kasutamise õigust, vaid selle ärinime kasutamise õigust kaupu eristava tähisena, st kaubamärgina.
119. Kui see on nii, siis tuleb kriteerium, mis määrab, milline kahest vastuolulisest õigusest on ülimuslik, tuletada kaubamärgi valdkonnas kehtivatest sätetest ja eelkõige TRIPS-lepingu artiklis 16 sätestatud varem kehtivuse reeglist (vt eespool punkt 95), mis kujutab endast sama ülesannet täitvate intellektuaalomandi õiguste vahelise vastuolu lahendamise põhikriteeriumit.
120. Sellise kriteeriumi kohaldamise spetsiifilisi tingimusi ei saa minu arvates tuletada ainuüksi TRIPS-lepingu artiklist 16, mis piirdub sellise üldkriteeriumi sätestamisega ilma lähemate täpsustusteta; nende leidmiseks on vajalik ka ühenduse ühtlustamissätete, eelkõige direktiivi 89/104 artikli 4 analüüs.
121. Nimetatud säte, mis reguleerib „kaubamärgi andmisest keeldumist” ja „kehtetukstunnistamise täiendavaid põhjuseid, mis on seotud varasemate õigustega vastuollu sattumisega,” sisaldab meid huvitava osas juhtu, mil registreeritud kaubamärgi kaitse peab järele andma kolmanda isiku varem kehtivale õigusele.
122. Eelkõige direktiivi artikli 4 kohaselt tehakse see, milline kahest vastuolulisest õigusest on varem kehtiv, kindlaks kuupäeva alusel, mil tähis, millest ärinimi koosneb, on „üldtuntud” liikmesriigis, kus kaitset taotletakse (artikli 4 lõike 2 punktist d tuletatud argument) või kuupäeva alusel, mil kõnealuse tähise kasutamise alusel omandati „õigused registreerimata kaubamärgile või muule kaubandustegevuses kasutatavale tähisele […] enne hilisema kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeva” (artikli 4 lõike 4 punkt b).
123. Toimiku alusel tundub mulle, et Budvar’i ärinimi ei ole Soomes üldtuntud. Kuid selle kohta peab lõpliku otsuse tegema siseriiklik kohus.
124. Seevastu õiguste omandamine registreerimata kaubamärgile, sh õigus kasutada ärinime kaubamärgina, on kindlasti jäetud iga siseriikliku õiguskorra enda reguleerida, sest tulenevalt direktiivi neljandast põhjendusest ei ühtlustata direktiiviga kasutamise käigus omandatud kaubamärkide kaitse tingimusi. Ka tingimused, millele selline õigus on allutatud, ja õiguse omandamise hetk määratletakse seega liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides.
125. Esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata ümbersõnastatud kolmanda küsimuse teisele poolele nii, et kui ärinime kasutatakse kaubamärgina, siis tuleb vastuolu selle ärinime ja registreeritud kaubamärgi vahel lahendada varem kehtivuse kriteeriumi alusel; varem kehtivus tehakse kindlaks kuupäeva alusel, mil tähis, millest ärinimi koosneb, on „üldtuntud” liikmesriigis, kus kaitset taotletakse või kuupäeva alusel, mil kasutamise alusel ja siseriiklikus õiguskorras ette nähtud tingimustel omandati õigused kaubamärgina kastutatavale tähisele.
IV. Ettepanek
126. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Korkein oikeus’e esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Kaubamärgi ja väidetavalt seda rikkuva „tähise” vastuolu puhul saab TRIPS-lepingu sätted kohaldada selleks, et teha kindlaks, millise õiguslik alus on varasem ka siis, kui vastuolu on tekkinud enne TRIPS-lepingu jõustumist, kui väidetav rikkumine on jätkunud pärast seda kuupäeva, mil leping ühenduse ja liikmesriikide suhtes kehtima hakkas.
127. 2. Ärinimi võib endas sisaldada registreeritud kaubamärgiga vastuolus oleva „märgi” elemente, mille kasutamise võib kaubamärgi omanik keelata TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 ja direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 1 alusel, kui seda kasutatakse kaubamärgile omase kauba ja seda tootva (või turustava) äriühingu vahel sideme loomise eesmärgil ja see võib põhjustada tarbijate poolset segiajamist takistades neil lihtsalt määratleda seda, kas teatud kaubad on seotud ärinime või registreeritud kaubamärgi omanikuga. Segiajamise tõenäosust eeldatakse juhul kui tähised ja kaubad on identsed; vastasel juhul peab siseriiklik kohus seda igakülgselt hindama konkreetsest situatsioonist lähtudes.
3. Ärinimi võib kujutada endast varem kehtivat „olemasolevat” õigust TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kolmanda lause tähenduses vaid siis, kui seda kasutati kaubamärgina.
4. Sellisel juhul tuleb vastuolu ärinime ja registreeritud kaubamärgi vahel lahendada varem kehtivuse kriteeriumi alusel; varem kehtivus tehakse kindlaks kuupäeva alusel, mil tähis, millest ärinimi koosneb, on „üldtuntud” liikmesriigis, kus kaitset taotletakse või kuupäeva alusel, mil kasutamise alusel ja siseriiklikus õiguskorras ette nähtud tingimustel omandati õigused kaubamärgina kastutatavale tähisele.
1 Algkeel: itaalia.
2 – Õlletehase täielik nimi „Budějovický Budvar, národný podnik, Budweiser Budvar, National Corporation, Budweiser Budvar, Entreprise Nationale”, mis tähendab „Budweis’i õlletehas Bud, riiklik ettevõte”. Nüüdne õlletehas on 1795. aastal Budweis’is asutatud ettevõtte „Budweiser Brauberechtigten Bürgerliches Brauhaus” ja 1895. aastal samuti Budweis’is asutatud ettevõtte „Český akciový pivovar v č. Budějovicích”, keda tuntakse ka “Budvar Tschechische Aktien-Brauerei” nime all, ühinemise tulemus. 1948. aastal tehti kahest ettevõttest riigistamise teel üks riiklik ettevõte „Jihočeské pivovary”, millest 1966. aastal sai nüüdne ettevõte.
3 – Edaspidi „Budweis”. Budweis’i linnas õitseb XVI sajandist alates õlletööstus.
4 – Asukoht Saint Louis, Missouri (Ameerika Ühendriigid). Väidetavalt turustas õlletehas Bavarian Brewery, millest hiljem sai Anheuser-Busch, alates 1876. aastast kohalikul turul õlut nimega „Budweiser” ja hiljem ka lühendatud nimega „Bud”. Näib, et 1911. aastal sai Anheuser-Busch sel hetkel Budweis’is tegutsevatelt õlletehastelt lõpuks loa kasutada seda nime Euroopast väljaspool asuvatel turgudel. 1939. aastal sai Anheuser-Busch Tšehhi õlletehastelt lõpuks ainuõiguse nime „Budweiser” kasutamiseks Ameerika turul. Pärast Teist maailmasõda hakkas Anheuser-Busch siiski oma õlut eksportima ka Euroopasse (vt nende andmete osas Austria OGH 1. veebruari 2002. aasta määrus 4 Ob 13/00s. ning Šveitsi föderaalkohtu 15. veebruari 1999. aasta otsus, BGE 125 III, lk 193).
5 – Nimetatud leping lisati 1 C lisana Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingule ja kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80).
6 – 20. märtsil 1883. aastal alla kirjutatud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon. Seda õigusakti muudeti korduvalt, viimati Stockholmis 14. juuli 1967. aasta aktiga. Kõik Euroopa Ühenduse liikmesriigid on muudetud konventsiooni pooled. Alla kirjutati vaid Pariisi konventsiooni prantsuskeelsele versioonile. Sellele vaatamata valmistab peadirektor artikli 29 lõike 1 punkti b kohaselt „[p]ärast konsultatsioone huvitatud riikide valitsustega ette ametlikud tekstid hispaania, inglise, itaalia, portugali, saksa ja vene keeles ning teistes keeltes, mida assamblee peab vajalikuks”. Itaaliakeelne tekst avaldati GURI nr 160 regulaarses lisas, 19.6.1976, lk 48.
7 – Joonealune märkus puudutab vaid itaaliakeelset versiooni.
8 – Õigusnorm sätestab: „1. Käesoleva lepingu II, III ja IV jaosse puutuvas peavad liikmed kinni Pariisi konventsiooni (1967) artiklitest 1–12 ja 19.”
9 – Nii on see kolmes TRIPS-lepingu autentses keeleversioonis: prantsuse keeles „aucun droit antérieur existant”, inglise keeles „any existing prior rights”, hispaania keeles „ninguno de los derechos existentes con anterioridad”. Teistes EÜT-s avaldatud versioonides, näiteks itaalia keeles, on omadussõna „olemasolevat” ära jäetud.
10 – Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimene direktiiv kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92).
11 – Viimane põhjendus.
12 – 2. veebruari 1979. aasta seadus nr 128/79 ärinime kohta.
13 – 10. jaanuari 1964. aasta kaubamärgiseadus nr 7/1964.
14 – Ülemkohtu (Korkein oikeus) otsus, millega esitati eelotsusetaotlus KKO 1994:23.
15 – Tšehhi keeles „Budvar”.
16 – Vt ka eespool 2. joonealune märkus.
17 – 13. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-89/99: Schieving-Nijstad (EKL 2001, lk I-5851).
18 – Ibidem, punkt 50.
19 – Ibidem.
20 – Apellatsioonikogu 18. septembri 2000. aasta raport asjas Kanada – Patendikaitse kestus, dokument nr WT/DS170/AB/R, kättesaadav Interneti-aadressil www.wto.org, punkt 69.
21 – 12. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-206/01: Arsenal Football Club (EKL 2002, lk I-10273, punkt 52).
22 – Apellatsioonikogu 2. jaanuari 2002. aasta raport asjas Ameerika Ühendriigid – Omnibus Appropriations Act 1998 (1998. aasta üldseadus krediidi avamise kohta) artikkel 211, dokument nr WT/DS176/AB/R, kättesaadav Interneti-aadressil www.wto.org, punkt 186.
23 – Eespool viidatud kohtuotsus Arsenal Football Club, punkt 48.
24 – Ibidem. Vt muu hulgas 23. mai 1978. aasta otsus kohtuasjas 102/77: Hoffmann-La Roche (EKL 1978, lk 1139, punkt 7) ja 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-299/99: Philips (EKL 2002, lk I-5475, punkt 30).
25 – 20. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-291/00: LTJ Diffusion (EKL 2003, lk I-2799, punkt 50).
26 – Ibidem, punkt 52. Vt muu hulgas 10. oktoobri 1978. aasta otsus kohtuasjas 3/78: Centrafarm (EKL 1978, lk 1823, punktid 11 ja 12); 22. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer (EKL 1999, lk I-3819, punkt 26) ja 12. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasajas C-379/97: Upjohn (EKL 1999, lk I-6927, punkt 21).
27 – 22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-425/98: Marca Mode (EKL 2000, lk I-4861, punktid 40 ja 41).
28 – Ibidem, punkt 33.
29 – Eespool viidatud kohtuotsus Marca Mode, punkt 39.
30 – 14. detsembri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-300/98 ja C-392/98: Parfums Christian Dior (EKL 2000, lk I-11307, punkt 47).
31 – WTO apellatsioonikogu tegi 2. jaanuari 2002. aasta raportis asjas Ameetika Ühendriigid – Omnibus Appropriations Act 1998 (1998. aasta üldseadus krediidi avamise kohta) artikkel 211 (dokument nr WT/DS176/AB/R) järgmise otsuse: „[…] nous infirmons la constatation du Groupe spécial figurant au paragraphe 8.41 de son rapport selon laquelle les noms commerciauxne sont pas couverts par l’Accord sur les ADPIC et constatons que les Membres de l’OMC ont l’obligation en vertu de l’Accord sur les ADPIC d’assurer la protection des noms commerciaux” [„[…]me tühistame vaekogu poolt tema rapordi punktis 8.41 tehtud järelduse, mille kohaselt ärinimed ei ole TRIPS-lepinguga kaetud ja leiame, et WTO liikmesriigid on TRIPS-lepingu alusel kohustatud tagama ärinimede kaitse”] (vt raporti punkt 341, kättesaadav Interneti-aadressil www.wto.org).
32 – 27. novembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 130/73: Vandeweghe (EKL 1973, lk 1329), mille kohaselt „Euroopa Kohtus ei ole pädev tõlgendama rahvusvahelise õiguse sätteid, mis seovad liikmesriike, kuid ei puutu ühenduse õigusesse” (punkt 2). Vt selle kohta 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-379/92: Peraltra (EKL 1994, lk I-3453, punktid 16 ja 17).
33 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Parfums Christian Dior, punktid 33–35: punktis 33 tunnistab Euroopa Kohus pärast seda, kui ta on meenutanud, et TRIPS-leping „sõlmiti ühenduse ja selle liikmesriikide poolt jagatud pädevuse alusel,” et ta on „pädev määratlema sellest ühendusele tulenevad kohustusi ja tõlgendama sel eesmärgil TRIPS-lepingu sätteid”. Selline pädevus, jätkab Euroopa Kohus, on tal eelkõige siis, kui mängus on „ühenduse õigusaktist tulenevate õiguste kaitse, mis kuulub lepingu kohaldamisalasse” (punkt 34) või kui tõlgendamist vajab säte, „mida saab kohaldada nii siseriikliku kui ka ühenduse õiguse reguleerimisalasse jäävates olukordades” (punkt 35).
34– Vt 21. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-23/01: Robelco (EKL 2002, lk I-10913, punkt 34).