EUROOPA KOHTU OTSUS

20. mai 2003(*)

Kaitstud päritolunimetused – Määrus (EMÜ) nr 2081/92 – Määrus (EÜ) nr 1077/96 – „Prosciutto di Parma” – Tehnospetsifikaat – Singi tootmispiirkonnas viilutamise ja pakendamise tingimus – EÜ artiklid 29 ja 30 – Õigustus – Võimalus tugineda tingimusele kolmandate isikute vastu – Õiguskindlus – Avalikustamine

Kohtuasjas C‑108/01,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel House of Lordsi (Ühendkuningriik) esitatud eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleli olevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Consorzio del Prosciutto di Parma,

Salumificio S. Rita SpA

ja

Asda Stores Ltd,

Hygrade Foods Ltd,

eelotsuse tegemiseks küsimuses, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuli 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4), muudetud aktiga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1994 C 241, lk 21 ja EÜT 1995, L 1, lk 1), ja komisjoni 12. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1107/96 geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras (EÜT 1996 L 148, lk 1; ELT eriväljaanne 03/19, lk 176),

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J.‑P. Puissochet, M. Wathelet, R. Schintgen ja C. W. A. Timmermans, C. Gulmann (ettekandja), kohtunikud D. A. O. Edward, P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: S. Alber,

kohtusekretär: vanemametnik F. Contet,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Consorzio del Prosciutto di Parma ja Salumificio S. Rita SpA, esindajad: avvocato F. Capelli ja solicitor A. Barone,

–        Asda Stores Ltd ja Hygrade Foods Ltd, esindajad: N. Green, QC, ja barrister M. Hoskins, keda volitasid solicitors Eversheds ja solicitors Clarke Willmott ja Clarke,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: G. Amodeo, keda abistas barrister C. Lewis,

–        Hispaania valitsus, esindaja: M. López-Monís Gallego,

–        Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja L. Bernheim,

–        Itaalia valitsus, esindaja: U. Leanza, keda abistas avvocato dello Stato O. Fiumara,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. L. Iglesias Buhigues ning C. O’Reilly ja A.‑M. Rouchaud,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 19. veebruari 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Consorzio del Prosciutto di Parma ja Salumificio S. Rita SpA, Asda Stores Ltd, Hygrade Foods Ltd, Prantsusmaa valitsus ja Itaalia valitsus ning komisjon,

olles 25. aprilli 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        House of Lords esitas 8. veebruari 2001. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. märtsil 2001, EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimuse selle kohta, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuli 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4), muudetud aktiga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1994 C 241, lk 21 ja EÜT 1995 L 1, lk 1) (edaspidi „määrus nr 2081/92”), ja komisjoni 12. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1107/96 geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras (EÜT 1996 L 148, lk 1; ELT eriväljaanne 03/19, lk 176).

2        See küsimus kerkis üles kohtuvaidluses, mille poolteks on Consorzio del Prosciutto di Parma (edaspidi „Consorzio”), Parma singi tootjate liit, mis on asutatud Itaalias; Salumificio S. Rita SpA (edaspidi „Salumificio”), samuti Itaalias asutatud äriühing, Parma singi tootja ning Consorzio liige, ning teiselt poolt Asda Stores Ltd (edaspidi „Asda”), suuri selvekauplusi käitav äriühing, mis on asutatud Ühendkuningriigis, ja Parma singi maaletooja Hygrade Foods Ltd (edaspidi „Hygrade”), mis on samuti asutatud Ühendkuningriigis, kusjuures küsimus tekkis seoses Ühendkuningriigis viilutatud ja pakendatud Parma singi samas liikmesriigis turustamisega kaitstud päritolunimetuse „Prosciutto di Parma” all (edaspidi kaitstud päritolunimetus „Parma sink”).

 Õiguslik raamistik

 Siseriiklikud õigusnormid

3        13. veebruari 1990. aasta seaduse nr 26, tutela della denominazione di origine „Prosciutto di Parma” (Parma singi päritolunimetuse kaitse seadus nr 26; 20.2.1990, GURI nr 42, lk 3, edaspidi „13. veebruari 1990. aasta seadus”), artikli 1 järgi on nimetus „Parma sink” reserveeritud üksnes sellisele singile, millel on seda muudest toodetest eristav märk, mis võimaldab toodet igal juhul ära tunda, ja mis on valmistatud Itaalia mandriosas kasvatatud ja tapetud sigade värsketest reietükkidest ja toodetud õigusnormide kohaselt, lastes sel seaduses sätestatud minimaalse aja jooksul tüüpilises tootmispiirkonnas laagerduda.

4        13. veebruari 1990. aasta seaduse artikkel 2 määratleb tüüpilise tootmispiirkonnana Parma provintsi asjassepuutuva osa. Artikkel 3 sätestab Parma singi eriomadused, muu hulgas selle kaal, värv, lõhn ja maitse.

5        Sama seaduse artikkel 6 sätestab, et:

–      märgi kinnitamise järel võib Parma sinki turustada kondita ning erinevas kaalus ja suuruses tükkidena või viilutatuna ning sobivalt pakendatuna;

–      kui märki ei ole võimalik tootele püsivalt kinnitada, tuleb tootele pädeva organi kontrolli all ja vastavalt rakendusmääruses määratletud meetoditele lüüa kustumatu tempel, mida ei saaks pakendilt kustutada;

–      viimasena mainitud juhul tuleb pakendamine viia läbi artiklis 2 osutatud tüüpilises tootmispiirkonnas.

6        Seaduse artikkel 11 sätestab, et pädevad ministrid võivad kasutada järelevalve‑ ja kontrollikohustuste täitmisel tootjate liitude abi.

7        Decreto nr 253, regolamento di esecuzione della legge 13 febbraio 1990 n°26 (dekreet nr 253, millega rakendatakse 13. veebruari 1990. aasta seadus nr 26; GURI nr 173, 26.7.1993, lk 4; edaspidi „15. veebruari 1993. aasta dekreet”), artikkel 25 sätestab, et Parma singi viilutamine ja pakendamine tuleb läbi viia tootmisüksuses, mis asub tüüpilises tootmispiirkonnas ja millele Consorzio on andnud heakskiidu.

8        Sama määruse artikli 26 järgi tuleb toode viilutada ja pakendada Consorzio esindajate juuresolekul.

9        15. veebruari 1993. aasta määrus sisaldab samuti pakendamist ja märgistamist käsitlevaid norme.

10      12. aprilli 1994. aasta määrusega tehti Consorziole ülesandeks järelevalve teostamine päritolunimetust „Parma sink” reguleerivate sätete kohaldamise üle.

Ühenduse õigus

11      EÜ artikkel 29 sätestab:

„Keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised ekspordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed.”

12      EÜ artikli 30 järgi ei välista EÜ artikkel 29 ekspordi suhtes kehtestatud keelde või piiranguid, kui need on õigustatud muu hulgas tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks.

13      Määruse nr 2081/92 artikkel 2 sätestab:

„1. Põllumajandustoodete ja toiduainete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse ühenduse tasandil toimub kooskõlas käesoleva määrusega.

2. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)      päritolunimetus – piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet,

–      mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist

ning,

–      mille kvaliteediomadused tulenevad valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega ning mille tootmine, töötlemine ja valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas;

[…]”

14      Sama määruse artikkel 4 täpsustab:

„1.      Kaitstud päritolunimetuse […] kasutamiseks peab asjaomane põllumajandustoode või toiduaine vastama tehnospetsifikaadile.

2.      Tehnospetsifikaat sisaldab vähemalt järgmisi elemente:

a)      põllumajandustoote või toiduaine nimetus, sealhulgas päritolunimetus […];

b)      põllumajandustoote või toiduaine kirjeldus, sealhulgas vajaduse korral tooraine kirjeldus, ning toote või toiduaine peamised füüsikalised, keemilised, mikrobioloogilised ja/või organoleptilised omadused;

c)      geograafilise piirkonna määratlus […];

d)      tõendid selle kohta, et asjaomane põllumajandustoode või toiduaine pärineb geograafilisest piirkonnast artikli 2 lõike 2 punktis a […] määratletud tähenduses;

e)      põllumajandustoote või toiduaine valmistamismeetodi ning vajaduse korral autentsete ja muutumatute kohalike meetodite kirjeldus;

f)      üksikasjad, mis näitavad seost geograafilise piirkonna või geograafilise päritoluga artikli 2 lõike 2 punktis a […] määratletud tähenduses;

g)      üksikasjad artiklis 10 sätestatud kontrollistruktuuride kohta;

h)      märgistusel kasutatav eriteave, mis on seotud kaitstud päritolunimetusega […] või samaväärne tavapärane riiklik märgistus;

i)      ühenduse ja/või riigi õigusaktides sätestatud nõuded.”

15      Artiklid 5–7 näevad ette kaitstud päritolunimetuste registreerimise üldkorra. Selle korra järgi tuleb esitada taotlus komisjonile läbi liikmesriigi vahendaja (artikli 5 lõiked 4 ja 5). Taotlus peab sisaldama artiklile 4 vastavat tehnospetsifikaati (artikli 5 lõige 3). Komisjon kontrollib, kas registreerimistaotlus sisaldab kõiki artiklis 4 nõutud andmeid (artikli 6 lõige 1). Kui komisjon teeb heakskiitva otsuse, avaldab ta Euroopa Ühenduste Teatajas muu hulgas toote nimetuse, taotluse põhipunktid ning viited toote ettevalmistamist, tootmist ja valmistamist reguleerivatele riiklikele sätetele (artikli 6 lõige 2). Iga liikmesriik või iga füüsiline või juriidiline isik, keda registreerimine õigustatult puudutab, võib registreerimisele esitada vastuväite, mis vaadatakse läbi vastavalt selleks ettenähtud menetlusele (artikkel 7). Kui vastuväiteid ei ole, registreerib komisjon päritolunimetuse ja avaldab selle Euroopa Ühenduste Teatajas (artikli 6 lõiked 3 ja 4).

16      Artikkel 8 näeb ette:

„Märkeid „kaitstud päritolunimetus” […] või samaväärseid tavapäraseid riiklikke märkeid võib kasutada üksnes põllumajandustoodetel ja toiduainetel, mis vastavad käesoleva määruse nõuetele.”

17      Artikli 10 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et vähemalt kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumist oleksid loodud kontrollistruktuurid, mille ülesanne on tagada kaitstud nimetusega põllumajandustoodete ja toiduainete vastavus tehnospetsifikaatides sätestatud nõuetele. […]”

18      Artikli 13 lõige 1 punkt a näeb ette, et registreeritud nimetusi kaitstakse igasuguse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest registreerimisega hõlmamata toodete puhul, kui asjaomased tooted on võrreldavad selle nimetuse all registreeritud toodetega või kui nimetuse kasutamisel kasutatakse ära kaitstud nimetuse mainet.

19      Artikkel 17 kehtestab lihtsustatud registreerimismenetluse nimedele, mis on juba õiguslikult kaitstud:

„1.      Kuue kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist teatavad liikmesriigid komisjonile seaduslikult kaitstud nimetused […], mida liikmesriigid soovivad registreerida vastavalt käesolevale määrusele.

2.      Komisjon registreerib artiklis 15 sätestatud korras [komisjoni abistab komitee, kuhu kuuluvad liikmesriikide esindajad ja eesistujana komisjoni esindaja] lõikes 1 osutatud nimetused, mis vastavad artiklite 2 ja 4 tingimustele. Artiklit 7 [õigus esitada vastuväiteid] ei kohaldata […].

3.      Liikmesriigid võivad säilitada lõike 1 kohaselt edastatud nimetuste riikliku kaitse kuni asjakohase otsuse tegemiseni või registreerimiseni.”

20      Määrus nr 1107/96, mis jõustus 21. juunil 1996, registreerib muu hulgas kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” peatükis „Lihatooted” .

21      26. oktoobril 1996 avaldas komisjon Euroopa Ühenduste Teatajas teatise liikmesriikide poolt teatavaks tehtud kontrollistruktuuride kohta vastavalt määruse nr 2081/92 artikli 10 lõikele 2 (EÜT C 317, lk 3). Selle teatise eesmärk oli teha teatavaks igale määruse nr 2081/92 alusel registreeritud geograafilisele tähisele või päritolunimetusele vastavad kontrollistruktuurid. Kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” puhul viitab ta Consorziole ja annab selle aadressi.

 Menetlus põhikohtuasjas

22      Asda on Ühendkuningriigis asuva supermarketiketi käitaja. Muu hulgas müüb Asda neis „Parma singi” nimetust kandvat sinki, mis on ostetud eelnevalt viilutatuna Hygrade’ist, mis ise ostab kondita, ent viilutamata sinki ühelt Consorziosse kuuluvalt Itaalia tootjalt. Hygrade viilutab singi ja pakendab selle hermeetiliselt, nii et igas pakendis on viis viilu.

23      Pakendite peal on järgmine märge: „ASDA A taste of Italy PARMA HAM Genuine Italian Parma Ham” („ASDA, Itaalia maitse, PARMA SINK, ehtne Parma sink Itaaliast”).

24      Pakendite tagaküljel on kiri: „PARMA HAM All authentic Asda continental meats are made by traditional methods to guarantee their authentic flavour and quality” („PARMA SINK Kõik mandrilt pärit olevad ehtsad Asda lihatooted on valmistatud traditsioonilisel viisil, et tagada nende ehe maitse ja kvaliteet”) ja „Produced in Italy, packed in the UK for Asda Stores Limited” („Toodetud Itaalias, pakendatud Ühendkuningriigis Asda Stores Limited’i jaoks”).

25      Consorzio algatas 14. novembril 1997 Ühendkuningriigis Asda ja Hygrade’i vastu kohtumenetluse, nõudes viimastele erinevate ettekirjutuste tegemist, millega sisuliselt lõpetataks nende äriühingute tegevus, sest see on vastuolus Parma singi suhtes kohaldatavate määrustega.

26      17. novembril 1997 esitas Consorzio nende äriühingute vastu esialgse õiguskaitse taotluse, paludes põhimenetluses esitatud hagiavalduses ja nõuetes taotletud ettekirjutuste tegemist.

27      Asda ja Hygrade palusid jätta esitatud nõuded rahuldamata ja väitsid eelkõige, et määrus nr 2081/92 ja/või määrus nr 1107/96 ei andnud Consorziole õigusi, mida viimane väitis endal olevat.

28      Nõuded jäeti rahuldamata.

29      Consorzio esitas apellatsioonkaebuse Court of Appealile (England & Wales) (Ühendkuningriik). Salumificio sai loa astuda menetlusse. 1. detsembril 1998 jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata.

30      Consorzio ja Salumificio kaebasid otsuse edasi House of Lordsi.

31      House of Lords, kelle hinnangul kohtuvaidluse lahendamine sõltub määrustele nr 2081/92 ja nr 1107/96 antavast tõlgendusest, otsustas menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas nõukogu määrus (EMÜ) nr 2081/92, koosmõjus komisjoni määrusega (EÜ) nr 1107/96 ja kaitstud päritolunimetuse „Prosciutto di Parma” tehnospetsifikaadiga, loovad ühenduse õigusest tuleneva kehtiva õiguse, millele võib vahetult tugineda liikmesriigi kohtus ja mille alusel saab keelata niisuguse viilutatud ja pakendatud singi jaemüügi „Parma singina”, mis on saadud nõuetekohaselt Parmast eksporditud ja kaitstud päritolunimetuse tingimustele vastavast singist, ent mida ei ole seejärel viilutatud, pakendatud ja märgistatud kooskõlas tehnospetsifikaadiga?”

 Eelotsuse küsimus

32      Esmalt tuleb tõdeda, et selles tehnospetsifikaadis, mille alusel registreeriti kaitstud päritolunimetus „Parma sink” vastavalt määrusele nr 1107/96, on sõnaselgelt esitatud nõue, et viilutatuna turustatav sink tuleb viilutada ja pakendada tootmispiirkonnas ning – mis puudutab riigi õigusaktides sätestatud nõudeid määruse nr 2081/92 artikli 4 lõike 2 punkti i mõttes – on viidatud 13. veebruari 1990. aasta seadusele ja 15. veebruari 1993. aasta dekreedile.

33      Alustuseks olgu veel öeldud, et põhikohtuasjas on kõne all viilutamine ja pakendamine, mis toimub muus etapis kui jaemüük ja toitlustus – kahe viimati nimetatu puhul ei ole vaidlust küsimuses, et nende suhtes tootmispiirkonnas läbiviimise tingimust ei kohaldata.

34      Kui käesolevas kohtuotsuses osutatakse edaspidi tootmispiirkonnas viilutamise ja pakendamise tingimusele, peetakse seega silmas üksnes sellist viilutamist ja pakendamist, mis on läbi viidud muus etapis kui jaemüük ja toitlustus.

35      Neid märkusi arvestades koosneb eelotsuse küsimus sisuliselt neljast osast.

36      Esiteks tuleb välja selgitada, kas määrust nr 2081/92 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui kaitstud päritolunimetuse kasutamine seatakse sõltuvusse tingimusest, et sellised toimingud nagu toote viilutamine ja pakendamine viiakse läbi tootmispiirkonnas.

37      Teiseks on vaja välja selgitada, kas see, kui kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” kasutamisele viiludena müüdava singi puhul seatakse taoline tingimus, on koguselise ekspordipiiranguga samaväärse toimega meede EÜ artikli 29 tähenduses.

38      Kolmandaks tuleb kindlaks teha, kas eelnevale küsimusele antud jaatava vastuse korral saab kõnealust tingimust lugeda õigustatuks ja seega eespool osutatud sättega kooskõlas olevaks.

39      Viimaseks ehk neljandaks jääb küsimus, kas sellele tingimusele saab tugineda ettevõtjate vastu, ehkki see ei ole neile teatavaks tehtud.

 Võimaluse kohta seada kaitstud päritolunimetuse kasutamine sõltuvusse tingimusest, et toote viilutamise ja pakendamise laadsed toimingud viiakse läbi tootmispiirkonnas

40      Consorzio, Salumificio, Hispaania, Prantsusmaa valitsus ja Itaalia valitsus ning komisjon väidavad sisuliselt, et põhimõtteliselt võivad tootjad määruse nr 2081/92 alusel nõuda, et kaitstud päritolunimetuse kasutamine seataks sõltuvusse tingimusest, et toote viilutamise ja pakendamise laadsed toimingud viiakse läbi tootmispiirkonnas.

41      Asda ja Hyagrade väljendavad kahtlust osas, et taoline tingimus võiks mingil moel kuuluda ühenduse õiguskorda. Ühendkuningriigi valitsus arvab, et määrus nr 2081/92 ei anna tootjatele õigust keelata väljaspool tootmispiirkonda viilutatud ja pakendatud toote müüki kaitstud päritolunimetuse all.

42      Selles osas tuleb tõdeda, et nii määruse nr 2081/92 sõnastusest kui ka ülesehitusest ilmneb, et tehnospetsifikaat on vahend, mis määratleb selle määrusega kehtestatud ühetaolise kaitse ulatuse ühenduses.

43      Määruse nr 2081/92 artikli 4 lõike 1 järgi peab toode päritolunimetuse kasutamiseks vastama tehnospetsifikaadile. Sama määruse artikli 8 alusel võib märget „kaitstud päritolunimetus” kasutada üksnes tootel, mis vastab selle määruse nõuetele ja seega ka tehnospetsifikaadile ning artikkel 13 määratleb seejärel registreeritud nimetusele antud ühetaolise kaitse sisu. Artikli 10 lõige 1 täpsustab, et igas liikmesriigis loodud kontrollistruktuuride ülesanne on tagada kaitstud päritolunimetusega toodete vastavus tehnospetsifikaadis sätestatud nõuetele.

44      Määruse nr 2081/92 artikli 4 lõike 2 järgi sisaldab tehnospetsifikaat vähemalt elemente, mis on selles sättes mitteammendavalt loetletud.

45      Tehnospetsifikaat sisaldab seega muu hulgas elemente, mis on loetletud selle sätte punktides b, d, e, h ja i, täpsemalt:

–      põllumajandustoote kirjeldus ning toote peamised füüsikalised, keemilised, mikrobioloogilised ja/või organoleptilised omadused;

–      tõendid selle kohta, et asjaomane põllumajandustoode või toiduaine pärineb piiritletud geograafilisest piirkonnast;

–      põllumajandustoote või toiduaine valmistamismeetodi ning vajaduse korral autentsete ja muutumatute kohalike meetodite kirjeldus;

–      märgistusel kasutatav eriteave, mis on seotud kaitstud päritolunimetusega;

–      ühenduse ja/või riigi õigusaktides sätestatud nõuded.

46      Tehnospetsifikaat sisaldab seega kaitstud toote üksikasjalikku määratlust, mille on koostanud asjaomased tootjad selle edastanud liikmesriigi ja seejärel komisjoni kontrolli all, kes registreerib kaitstud päritolunimetuse kas määruse nr 2081/92 artiklites 5–7 ette nähtud üldkorras või artiklis 17 sätestatud lihtsustatud menetluses.

47      Selle määratlusega pannakse paika nende kohustuste ulatus, mida tuleb täita kaitstud päritolunimetuse kasutamiseks, ning koos sellega ka selle õiguse ulatus, mis tagab kaitstud päritolunimetuse registreerimisel kaitse kolmandate isikute vastu, mis kehtestatakse ühenduse tasandil tehnospetsifikaadis loetletud või ette nähtud eeskirjadega.

48      Sellega seoses olgu öeldud, et määruse nr 2081/92 artikli 4 sõnastus ei välista vähimalgi määral seda, et määratakse kindlaks tehnilised erieeskirjad, mis on kohaldatavad toimingutele, mis viivad sama toote eri esitusviisideni turul, et esiteks oleks iga esitusviisi puhul täidetud kvaliteedikriteerium, mida tarbijad vastavalt määruse põhjendusele 3 juba aastaid muust olulisemaks peavad ja teiseks oleks tagatud toote konkreetne geograafiline päritolu, mis sama põhjenduse kohaselt on järjest otsitum.

49      Neid kahte eesmärki arvestades võib toote viilutamise ja pakendamise laadsete toimingute suhtes kehtestada tehnilisi erieeskirju.

50      Järelikult tuleb määrust nr 2081/92 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus kaitstud päritolunimetusele sellise tingimuse seadmine, et viilutamise ja pakendamise laadsed toimingud tuleb läbi viia tootmispiirkonnas, kui niisugune tingimus on ette nähtud tehnospetsifikaadis.

 Kas tingimus, et kaitstud päritolunimetuse „Prosciutto di Parma” kasutamiseks peab vastav toode olema viilutatud ja pakendatud tootmispiirkonnas, on käsitatav koguselise ekspordipiiranguga samaväärse toimega meetmena

51      Asda ja Hygrade väidavad, et toote pakendamisega seotud piirangud võivad kujutada endast piiranguid EÜ artiklite 28 ja 29 mõttes. Ühendkuningriigis sellise sätte kohaldamine, mille kohaselt võib viiludena turustatava Parma singi puhul kasutada kaitstud päritolunimetust vaid juhul, kui toode viilutati ja pakendati tootmispiirkonnas, võib otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust.

52      Ühendkuningriigi valitsus leiab, et põhikohtuasjas kõne all olev tingimus kujutab endast koguselist ekspordipiirangut.

53      Selles osas olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika järgi kehtib koguseliste piirangute ja samaväärse toimega meetmete keeld mitte üksnes siseriiklike vaid ka ühenduse institutsioonide võetud meetmete suhtes (vt 25. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑114/96: Kieffer ja Thill, EKL 1997, lk I‑3629, punkt 7, ja 13. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑169/99: Schwartzkopf, EKL 2001, lk I‑5901, punkt 37).

54      EÜ artikkel 29 keelab kõik meetmed, mille eesmärk või tagajärg on spetsiifiline ekspordivoogude piiramine ning liikmesriigi sisekaubanduse ja selle eksportkaubanduse erinev kohtlemine, nii et asjaomase liikmesriigi omamaistele toodetele või siseturule on antud eriline eelis (vt siseriiklike meetmetega seoses eelkõige 23. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑209/98: Sydhavens Sten ja Grus, EKL 2000, lk I‑3743, punkt 34).

55      Nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 32, on kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” tehnospetsifikaadis sõnaselgelt esitatud nõue, et viilutatuna turustatav sink tuleb viilutada ja pakendada tootmispiirkonnas ning – mis puudutab riigi õigusaktides sätestatud nõudeid määruse nr 2081/92 artikli 4 lõike 2 punkti i mõttes – on viidatud 13. veebruari 1990. aasta seadusele ja 15. veebruari 1993. aasta dekreedile. Registreerides kaitstud päritolunimetuse „Parma sink”, muudab määrus nr 1107/96 tootmispiirkonnas toimuva viilutamise ja pakendamise selle eeltingimuseks, et viiludena turustatava singi puhul saaks kasutada kaitstud päritolunimetust „Parma sink”.

56      Niisugusest tingimusest tuleneb, et tootmispiirkonnas toodetud sinki, mis täidab kõik muud kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” kasutamise eeltingimused, ei või viilutada väljaspool tootmispiirkonda, riskimata sellest nimetusest ilmajäämisega.

57      Seevastu Parma sink, mille vedu toimub tootmispiirkonna piires, säilitab oma õiguse kaitstud päritolunimetusele, kui see on viilutatud ja pakendatud vastavalt tehnospetsifikaadis toodud eeskirjadele.

58      Nende eeskirjade tagajärg on spetsiifiline ekspordivoogude piiramine sellise singi osas, mis võib kanda kaitstud päritolunimetust „Parma sink”, ning sellest tulenevalt liikmesriigi sisekaubanduse ja selle eksportkaubanduse erinev kohtlemine. Seega tuleneb neist koguseline ekspordipiirang EÜ artikli 29 mõttes (vt samas tähenduses 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑388/95: Belgia vs. Hispaania, EKL 2000, lk I‑3123, punktid 38 ja 40–42).

59      Nii on alust järeldada, et sellise tingimuse kehtestamine, mille kohaselt kaitstud päritolunimetust „Parma sink” võib kasutada viiludena müüdava singi puhul, kui viilutamine ja pakendamine toimub tootmispiirkonnas, on koguselise ekspordipiiranguga samaväärse toimega meede EÜ artikli 29 tähenduses.

 Toote tootmispiirkonnas viilutamise ja pakendamise tingimuse õigustatus

60      Nii Consorzio, Salumificio, Hispaania valitsus ja Itaalia valitsus kui ka komisjon väidavad, et Euroopa Kohus otsustas eespool viidatud kohtuasjas Belgia vs. Hispaania, et koguselise ekspordipiiranguga samaväärse toimega meede – kaitstud päritolunimetuse kasutamise eeldusena kehtiv kohustus villida kaitstud päritolunimetusega vein tootmispiirkonnas – oli õigustatud, sest selle eesmärk oli kaitstud päritolunimetuse maine säilitamine, tagades lisaks toote autentsusele selle omaduste ja iseloomulike tunnuste säilimise. Nad leiavad, et sellel kohtuotsusel tuginev kohtupraktika on ülekantav tingimusele, et Parma sink tuleb viilutada ja pakendada tootmispiirkonnas, sest see tingimus on õigustatud toote autentsuse ja kvaliteedi tagamise eesmärgiga. Prantsuse valitsus rõhutab, et selle tingimuse abil on võimalik tagada, et toode on pärit konkreetsest geograafilisest piirkonnast.

61      Asda, Hygrade ja Ühendkuningriigi valitsus kinnitavad, et viilutamine ja pakendamine ei mõjuta Parma singi kvaliteeti ega ohusta selle autentsust. Nimetatud eeldusele tuginedes leiab Ühendkuningriigi valitsus, et eespool viidatud kohtuotsuses Belgia vs. Hispaania omaks võetud lähenemine, millest tõepoolest tuleks käesolevas kohtuasjas lähtuda, peaks päädima nimetatud kohtuotsusega võrreldes vastupidise lahendusega.

62      Esmalt tuleb meenutada, et EÜ artikli 30 järgi ei välista EÜ artikkel 29 ekspordi suhtes kehtestatud keelde või piiranguid, kui need on õigustatud muu hulgas tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks.

63      Olgu öeldud, et ühenduse õigusaktides avaldub üldine tendents väärtustada ühise põllumajanduspoliitika raames toodete kvaliteeti, et toetada nende toodete mainet muu hulgas kaitstud päritolunimetuste kasutamise läbi, mille suhtes omakorda rakendatakse erikaitset (vt eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. Hispaania, punkt 53). Kvaliteetveinide sektoris konkretiseerus mainitud suundumus sellega, et võeti vastu nõukogu 16. märtsi 1987. aasta määrus nr 823/87, millega kehtestatakse erisätted kindlaksmääratud regioonides toodetud kvaliteetveinide kohta (EÜT L 84, lk 59), mis tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 03/26, lk 25). Teiste põllumajandustoodete suhtes leidis see tendents endale seevastu väljenduse määruse nr 2081/92 vastuvõtmisega – määruse põhjenduste järgi on see eelkõige suunatud tarbija ootuste rahuldamisele seoses kvaliteettoodete ja konkreetse geograafilise päritoluga, samuti on selle eesmärk lihtsustada tootjatel ausa konkurentsi tingimustes suurema sissetuleku saamist tegelike pingutuste eest kvaliteedi parandamisel.

64      Päritolunimetused kuuluvad tööstus‑ ja kaubandusomandi õiguste hulka. Kohaldatava õiguse järgi on nende omanikud kaitstud selle eest, et päritolunimetusi kasutavad ära kolmandad isikud, kes soovivad saada kasu neile nimetustele kujunenud maine pealt. Päritolunimetuse eesmärk on tagada, et seda kandev toode on pärit kindlaksmääratud geograafilisest piirkonnast ning et seda iseloomustavad teatavad eriomadused. Päritolunimetusel võib olla tarbijate hulgas suurepärane maine ning samuti võib see kujutada endast olulist klientuuri hankimise abivahendit tootjatele, kellel on õigus päritolunimetust kasutada. Päritolunimetuse maine sõltub kuvandist, mis tarbijatel sellest on tekkinud. See kuvand sõltub põhiliselt toote eriomadustest ja üldisemalt toote kvaliteedist. Lõpuks rajaneb toote maine just viimati nimetatul (vt eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. Hispaania, punktid 54–56). Tarbijate silmis sõltub tootjate maine ja toodete kvaliteedi vaheline seos lisaks veel sellest, kas nad on veendunud päritolunimetusega müüdud toodete autentsuses.

65      Sätestades tootmispiirkonnas viilutamise ja pakendamise kohustuse, on kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” tehnospetsifikaadis seatud eesmärgiks võimaldada kaitstud päritolunimetuse kasutamiseks õigustatud isikutel säilitada kontrolli vastava toote ühe esitusviisi üle turul. Tehnospetsifikaadis sätestatud tingimuse eesmärk on edukamalt kaitsta toote kvaliteeti ja autentsust ning sellest tulenevalt päritolunimetuse mainet, mille eest päritolunimetuse kasutamiseks õigustatud isikud täielikult ja kollektiivselt vastutavad.

66      Sellises kontekstis tuleb kõnealuse tingimuse taolist tingimust pidada ühenduse õigusega kooskõlas olevaks vaatamata selle kaubandust piiravale mõjule, kui on tõendatud, et tegemist on vajaliku ja proportsionaalse meetmega kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” maine säilitamiseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. Hispaania, punktid 58 ja 59).

67      Sellega seoses on alust tõdeda, et Parma sinki tarbitakse põhiliselt viilutatuna ning et kõik toote sellise esitusviisini viivad toimingud on suunatud sellele, et saavutada eeskätt kindlaksmääratud maitse, värv ja tekstuur, mida tarbija hindab.

68      Singi viilutamine ja pakendamine on seega olulised toimingud, mis võivad kahjustada toote kvaliteeti ning sellest tulenevalt kaitstud päritolunimetuse mainet, kui need viiakse läbi tingimustes, mille tõttu valmib toode, mis ei vasta sellega seostatavatele organoleptilistele omadustele. Samuti võivad need toimingud ohustada toote autentsuse tagatust, sest nende vältimatu tagajärg on päritolumärgistuse eemaldamine kasutatud tervetelt reietükkidelt.

69      Eeskirjadega ja viitega riigi õigusaktides sätestatud nõuetele sätestab kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” tehnospetsifikaat korra, mis reguleerib üksikasjalikult ja rangelt kolme etappi, mille järel viilutatud ja eelnevalt pakendatud sink turule saadetakse. Esimene etapp hõlmab singi konditustamist ning lõigatavate tükkide ettevalmistust, seejärel jahutatakse ja külmutatakse need tükid viilutamise jaoks. Teises etapis toimub viilutamine. Kolmandas etapis pakendatakse viilutatud sink õhutihedalt või kaitseõhuga täidetud pakenditesse.

70      Tootmisprotsessi käigus tuleb järgida kolme põhimõtet.

71      Esiteks tuleb pärast kasutatavate sea reietükkide autentsuse kontrolli teha nende hulgast valik. Viilutada ja pakendada võib üksnes reietükid, mis täidavad mõned veelgi rangemad lisatingimused eelkõige kaalu, laagerdumisaja, veesisalduse, sisemise niiskustaseme ja nähtavate defektide puudumise osas. Tootmisprotsessi erinevates etappides valiku tegemine jätkub, kuna tootel võib ilmneda kõrvalekaldeid, nagu mikroverevalumitest põhjustatud laigud, lihases sisalduvad valged alad või liigne lihastevaheline rasvakiht, mida ei olnud võimalik avastada enne konditustamist või viilutamist.

72      Teiseks peab kõigil tootmispiirkonna ettevõtjatel, kes kavatsevad Parma sinki viilustada ja pakendada, olema kontrollistruktuuri heakskiit, viimane tegeleb ka pakenditarnijate tunnustamisega.

73      Kolmandaks peavad kontrollistruktuuri esindajad olema kõigi kolme tootmisetapi juures. Nad teostavad pidevat järelevalvet selle üle, et järgitaks kõiki tehnospetsifikaadi nõudeid, sealhulgas toote märgistamist igas etapis. Toimingute lõppedes kinnitavad esindajad toodetud pakendite arvu.

74      Eri etappides tuleb teostada autentsust, kvaliteeti, hügieeni ja märgistamist puudutavad väga täpsed tehnilised ja kontrollitoimingud. Mõned neist eeldavad spetsialisti hinnangut, eelkõige on seda vaja lihatükkide jahutamise ja külmutamise ajal.

75      Sellega seoses tuleb tõdeda, et väljaspool tootmispiirkonda teostatud kontrollimised annavad toote kvaliteedi ja autentsuse osas vähem tagatisi kui need, mis viiakse läbi tootmispiirkonnas ja tehnospetsifikaadis sätestatud nõudeid järgides (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. Hispaania, punkt 67). Ühest küljest viiakse kontrollimised sellist menetlust järgides läbi süvitsi ja süstemaatiliselt, kusjuures neid teostavad Parma singi omaduste kohta eriteadmisi omavad professionaalid. Teisest küljest on raske uskuda, et kaitstud päritolunimetuse kasutamiseks õigustatud isikute esindajad suudaksid samasugused kontrollimised edukalt sisse seada ka teistes liikmesriikides.

76      Oht tarbimisse lastava lõpptoote kvaliteedile ja autentsusele on järelikult väljaspool tootmispiirkonda toimuva viilutamise ja pakendamise puhul suurem kui siis, kui need toimingud viiakse läbi tootmispiirkonnas (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. Hispaania, punkt 74).

77      Seda tõdemust ei sea kahtluse alla tõsiasi, mida on käesolevas kohtuasjas toonitatud, et sinki võivad vähemalt teatavatel tingimustel väljaspool tootmispiirkonda viilutada jaemüüjad ja toitlustusettevõtjad. Reeglina tuleb see toiming läbi viia tarbija juuresolekul või vähemalt võib viimane nõuda selle läbiviimist tema juuresolekul, et ta saaks muu hulgas kontrollida päritolumärgistuse olemasolu kasutatud reietükil. Iseäranis enne jaemüügi ja toitlustuse etappi toimuv viilutamine ja pakendamine kujutab toote koguseid arvestades toote autentsuse ja kvaliteedi ebapiisava kontrolli puhul palju reaalsemat ohtu kaitstud päritolunimetuse mainele kui jaemüüjate ja toitlustusettevõtjate teostatud toimingud.

78      Tootmispiirkonnas viilutamise ja pakendamise tingimust, mille eesmärk on säilitada Parma singi maine, tugevdades selle eriomaduste ja kvaliteedi üle teostatavat kontrolli, võib seega pidada õigustatuks kui meedet, mis kaitseb kõigi asjassepuutuvate ettevõtjate kasutada olevat päritolunimetust, mis on nende jaoks määrava tähtsusega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. Hispaania).

79      Sellest lähtuvat piirangut võib pidada vajalikuks taotletava eesmärgi saavutamiseks, sest selle saavutamiseks ei ole muid, vähem piiravaid meetmeid.

80      Selles mõttes ei pakuks kaitstud päritolunimetusele „Parma sink” samaväärset kaitset väljaspool tootmispiirkonda asuvatele ettevõtjatele asetatav kohustus teavitada tarbijaid sobiva märgistuse abil sellest, et viilutamine ja pakendamine toimusid vastavast piirkonnast väljaspool. Toote viilutamisel ja pakendamisel valitsevate riskide realiseerumisest tulenev oht väljaspool tootmispiirkonda viilutatud ja pakendatud singi kvaliteedile või autentsusele võiks kahjustada kõigi kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” all turustatavate sinkide mainet, sh need, mis viilutatakse ja pakendatakse tootmispiirkonnas, kaitstud päritolunimetuse kasutamiseks õigustatud tootjate ühenduse järelevalve all (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. Hispaania, punktid 76 ja 77).

81      Seega tuleb järeldada, et viiludena turustatava singi puhul kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” kasutamise sõltuvusse seadmist tingimusest, et viilutamine ja pakendamine tuleb läbi viia tootmispiirkonnas, võib pidada õigustatuks ja seega EÜ artikliga kooskõlas olevaks.

 Võimalus tugineda tootmispiirkonnas viilutamise ja pakendamise tingimusele ettevõtjate vastu

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

82      Consorzio ja Salumificio väidavad, et siseriiklikes kohtutes saab tugineda tootmispiirkonnas viilutamise ja pakendamise tingimusele, mis on ette nähtud kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” tehnospetsifikaadis. Consorzio ja Salumificio on seisukohal, et ettevõtja võib väita, et ta ei olnud sellest tingimusest teadlik, sest vastavad aktid ja sätted ei olnud talle kättesaadavad, üksnes juhul, kui tema suhtes taotletakse sanktsiooni kohaldamist. Nad leiavad nagu Itaalia valitsuski, et ettevõtja ei saa seevastu väita, et ta ei olnud tingimusest teadlik, kui tal palutakse, nii nagu põhikohtuasjas, pelgalt lõpetada – edasiulatuvalt – väljaspool tootmispiirkonda viilutatud ja pakendatud Parma singi müük. Nad lisavad, et Asdal ja Hygrade’il ei olnud põhikohtuasjas ühelgi juhul raskusi, et saada enda kätte ning kasutada vabalt ja seaduslikult kogu vajalikku teavet ning tarvilikke dokumente, muu hulgas tehnospetsifikaadi ingliskeelset versiooni, mis on kättesaadav alates 1997. aastast.

83      Prantsuse valitsus väidab, et EÜ artikli 249 alusel võib iga üksikisik vahetult tugineda ühenduse määrusele siseriiklikus kohtus toimuvas tsiviilmenetluses.

84      Komisjon kinnitab, et tehnospetsifikaadi avaldamata jätmine tuleneb määruse nr 2081/92 ülesehitusest ja rakendatavast registreerimise erikorrast. Komisjoni hinnangul puudutab eelotsuse küsimus kõnealuse regulatsiooni põhiolemust ja seab küsimuse alla määrusega nr 2018/92 sätestatud registreerimismenetluse tervikuna. Tehnospetsifikaadi avaldamata jätmine tuleneb ühenduse seadusandja kaalutletud valikust lihtsustatud menetluse osas. Selle menetlusega olevat koondatud kokku juba siseriiklikus õiguses kaitstud nimetused. Selle menetluse alusel registreeritud nimetusi tundis komisjoni sõnul nii avalikkus kui ka – vägagi tõenäoliselt – ettevõtjad, vaatamata sellele, kas nad on importijad, turustajad või jaemüüjad. On samuti alust eeldada, et need ettevõtjad müüsid kõnesolevaid tooteid ka enne kaitstud päritolunimetuse registreerimist. Ühenduse seadusandja kavatses üksnes anda ühenduse kaitse juba siseriiklikul tasandil kaitstud nimetustele pärast seda, kui komisjon oli kontrollinud nende vastavust määruse nr 2081/92 artiklites 2 ja 4 sätestatud tingimustele.

85      Asda ja Hygrade väidavad, et Euroopa Ühenduse Teatajas avaldamata akti ei saa kohaldada üksikisiku vastu siis, kui viimasel puudub – nii nagu põhikohtuasjas – igasugune seaduslik õigus saada selle akti koopia omakeelsena või mõnes muus keeles. Vaatamata määruste vahetu kohaldatavuse põhimõttele, mis on ette nähtud EÜ artiklis 249, loob ühenduse meede üksikisikutele õigusi vaid siis, kui see on piisavalt selge, täpne ja tingimusteta. Ühenduse määruse ulatus ja õiguslikud tagajärjed peavad olema õigussubjektide jaoks selged ja ettenähtavad, vastasel korral rikutakse õiguskindluse ja läbipaistvuse põhimõtet. Kehtestatud normid peavad võimaldama isikutel täpselt teada neil lasuvate kohustuste ulatust. Akti avaldamata jätmine takistaks selle aktiga sätestatud kohustuste kohaldamist üksikisiku suhtes. Lisaks peab ühenduse õiguses sätestatud kohustusega peab olema võimalik hõlpsasti tutvuda selle liikmesriigi keeles, kus see kohaldamisele kuulub. Ametliku tõlke puudumisel ei saa ühenduse meede tasalülitada üksikisikute õigusi ei tsiviil- ega kriminaalmenetluses. Kui Consorziol lubataks siseriiklikus kohtus nõuda avaldamata tehnospetsifikaadi kohaldamist, rikuks see õiguskindluse ja läbipaistvuse põhimõtet. Järelikult ei saa tehnospetsifikaadiga seotud sätetel olla vahetut õigusmõju.

86      Ühendkuningriigi valitsus väidab, et määruses nr 1107/96 on üksnes märgitud, et nimetus „Parma sink” on kaitstud päritolunimetus. Miski selles kaitstud päritolunimetuses ei viita sellele, et Parma sinki ostnud ettevõtja ei võiks seda tarbijamüügi jaoks ise viilutada ja pakendada. Nende toimingute puhul ei tõmba miski ettevõtja tähelepanu tõigale, et kaitstud päritolunimetust „Parma sink” ei tohi kasutada viilude puhul, mis on saadud väljaspool tootmispiirkonda toimunud viilutamise tulemusena, kui tegemist on singiga, mille puhul võib seaduslikult kasutada kaitstud päritolunimetust. Kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” kasutamise mis tahes keeld peab olema läbipaistev ja hõlpsasti kättesaadav. Läbipaistvuse ja kättesaadavuse põhimõtteid on järgitud vaid juhul, kui piirangu olemasolu on hõlpsasti kindlaks tehtav ühenduse ametlike väljaannete alusel.

 Euroopa Kohtu vastus

87      Olgu meenutatud, et EÜ artikli 249 teise lõigu järgi kohaldatakse määrust üldiselt ning see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

88      Selles mõttes loob ta üksikisikutele lisaks õigustele ka kohustusi, millele viimased võivad siseriiklikus kohtus teiste üksikisikute vastu tugineda.

89      Õiguskindluse üldine huvi nõuab siiski, et ühenduse õigusnorm peab võimaldama asjassepuutuvatel isikutel täpselt teada neile asetatud kohustuste ulatust (vt 1. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑209/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑5655, punkt 35).

90      Määruse nr 2081/92 põhjendus 12 sätestab, et geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse tagamiseks kõikides liikmesriikides tuleb need registreerida ühenduse tasandil ning registrisse tehtud kanne peaks andma teavet ka asjaomasel alal tegutsevatele isikutele ja tarbijatele.

91      Määrus ei näe siiski ette tehnospetsifikaadi või selle osade avaldamist lihtsustatud menetluse raames.

92      Määrus nr 1107/96 piirdub sellega, et näeb ette nimetuse „Parma sink” registreerimise kaitstud päritolunimetusena määruse nr 2081/92 artikli 17 alusel.

93      Nähes ette sellise registreerimise, kehtestab määrus ühenduse tasandil tehnospetsifikaadis loetletud või ette nähtud tingimused – muu hulgas ka tingimuse, mille kohaselt tuleb viilutamine ja pakendamine läbi viia tootmispiirkonnas. Niisugune tingimus tähendab kolmandate isikute jaoks kohustust sellisest tegevusest hoiduda – selle täitmata jätmine on karistatav tsiviil- või isegi kriminaalkorras.

94      Kõik menetlusse astujad, kes selles osas arvamust avaldasid, tunnistasid menetluse käigus, et kaitstud päritolunimetusega antav kaitse ei laiene tavaliselt toote viilutamise ja pakendamise sarnastele toimingutele. Kolmandatel isikutel on keelatud neid toiminguid läbi viia väljaspool tootmispiirkonda üksnes juhul, kui sellekohane tingimus on tehnospetsifikaadis otseselt ette nähtud.

95      Niisugustel asjaoludel nõuab õiguskindluse põhimõte, et kõnealune tingimus tehtaks kolmandatele isikutele teatavaks asjakohase avalikustamisega ühenduse õigusaktides – avalikustamine, mille oleks saanud teha teoks selle tingimuse mainimisega määruses nr 1107/96.

96      Kuna seda tingimust ei ole kolmandatele isikutele teatavaks tehtud, ei saa sellele tugineda nende vastu siseriiklikus kohtus ei kriminaalkaristuse määramiseks ega ka tsiviilkohtumenetluses.

97      Ei ole võimalik õigustatult väita, et tehnospetsifikaadis sisalduvaid tingimusi ei olnud vaja avaldada määruse nr 2081/92 artiklis 17 ette nähtud lihtsustatud menetluses, põhjusel et registreeritud nimetused olid juba üldsusele ning ettevõtjatele hästi teada ning et ühenduse seadusandja tahe oli üksnes laiendada ühenduse tasandile siseriiklikul tasemel juba eksisteerivat kaitset.

98      Enne määruse nr 2081/92 jõustumist olid päritolunimetused avaldatud ja kohaldatava siseriikliku õiguse alusel kaitstud reeglina üksnes selle liikmesriigi territooriumil, kes need normid vastu võttis, kui just ei olnud rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis laiendanuks lepinguosaliste kokkuleppel kaitset ka teiste liikmesriikide territooriumile. Viimase erandiga seoses ei saa eeldada, et taolises olukorras oleksid kogu ühenduses üldsusele ja ettevõtjatele tingimata teada vastavate päritolunimetustega seotud tingimused, sh kaitse täpne ulatus, mille määravad kindlaks vastava liikmesriigi ametlikus keeles koostatud tehnospetsifikaat ja tehnilise iseloomuga siseriiklikud sätted.

99      Seega tuleb järeldada, et tootmispiirkonnas viilutamise ja pakendamise tingimusele ei saa tugineda ettevõtjate vastu, välja arvatud juhul, kui see tehti neile teatavaks asjakohase avalikustamisega ühenduse õigusaktides.

 Kohtukulud

100    Euroopa Kohtule märkusi esitanud Ühendkuningriigi, Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuasja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes,

EUROOPA KOHUS,

vastuseks House of Lordsi 8. veebruari 2001. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

1.      Nõukogu 14. juuli 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta, muudetud aktiga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui kaitstud päritolunimetuse kasutamine seatakse sõltuvusse tingimusest, et toote viilutamise ja pakendamise laadsed toimingud tuleb läbi viia tootmispiirkonnas, kui selline tingimus on sätestatud tehnospetsifikaadis.

2.      Asjaolu, et viiludena turustatava singi puhul kaitstud päritolunimetuse „Parma sink” kasutamine seatakse sõltuvusse tingimusest, et viilutamine ja pakendamine tuleb läbi viia tootmispiirkonnas, kujutab endast koguselise ekspordipiiranguga samaväärse toimega meedet EÜ artikli 29 mõttes, ent seda võib pidada õigustatuks ja seega mainitud sättega kooskõlas olevaks.

3.      Kõnesolevale tingimusele ei saa siiski tugineda ettevõtjate vastu, kui seda ei ole tehtud neile teatavaks asjakohase avalikustamisega ühenduse õigusaktides.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. mail 2003 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: inglise.