EUROOPA KOHTU OTSUS

25. veebruar 2003(*)

Sotsiaalkindlustus – Haiglaravi, mida pensionär sai viibimise ajal muus liikmesriigis kui tema elukohariik – Kulude hüvitamise tingimused – Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklid 31 ja 36 – Määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklid 31 ja 93

Kohtuasjas C‑326/00,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Dioikitiko Protodikeio Thessalonikise (Kreeka) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas vaidluses järgmiste poolte vahel:

Idryma Koinonikon Asfaliseon (IKA)

ja

Vasileios Ioannidis,

eelotsuse tegemiseks nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6), muudetud nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrusega (EMÜ) nr 3096/95 (EÜT L 335, lk 10)) artiklite 31 ja 36; nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 rakendamise kord (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 3096/95), artiklite 31 ja 93; EÜ asutamislepingu artiklite 56 ja 59 (muudetuna EÜ artiklid 46 ja 49), EÜ asutamislepingu artikli 60 (nüüd EÜ artikkel 50) ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli artikli 1 tõlgendamise küsimuses,

EUROOPA KOHUS

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed M. Wathelet, R. Schintgen ja C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola (ettekandja), P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Idryma Koinonikon Asfaliseon (IKA), esindaja: D. G. Anastassopoulos,

–        Kreeka valitsus, esindajad: S. Spyropoulos ja I. Bakopoulos ning I. Galani Marangoudaki,

–        Belgia valitsus, esindaja: A. Snoecx,

–        Hispaania valitsus, esindaja: N. Díaz Abad,

–        Iirimaa valitsus, esindaja: D. J. O’Hagan, keda abistas A. M. Collins, BL,

–        Austria valitsus, esindaja: H. Dossi,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: R. Magrill, keda abistas barrister S. Moore,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: H. Michard ja M. Panayotopoulos,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 10. septembri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud Idryma Koinonikon Asfaliseoni (IKA) (esindaja: D. G. Anastassopoulos), Kreeka valitsuse (esindajad: S. Spyropoulos ja I. Bakopoulos), Hispaania valitsuse (esindaja: N. Díaz Abad), Iirimaa valitsuse (esindaja: A. M. Collins), Madalmaade valitsuse (esindaja: H. G. Sevenster), Soome valitsuse (esindaja: T. Pynnä), Ühendkuningriigi valitsuse (esindaja: D. Lloyd Jones, QC) ja komisjoni (esindajad: H. Michard ja M. Patakia) suulised märkused,

olles 15. oktoobri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Dioikitiko Protodikeio Thessalonikis esitas 31. jaanuari 2000. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. septembril 2000, EÜ artikli 234 alusel viis eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6), muudetud nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrusega (EMÜ) nr 3096/95 (EÜT L 335, lk 10, edaspidi „määrus nr 1408/71”)) artikleid 31 ja 36, nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 rakendamise kord (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 3096/95 (edaspidi „määrus nr 574/72”)), artikleid 31 ja 93, EÜ asutamislepingu artikleid 56 ja 59 (muudetuna EÜ artiklid 46 ja 49), EÜ asutamislepingu artiklit 60 (nüüd EÜ artikkel 50) ning 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli artiklit 1.

2        Need küsimused kerkisid V. Ioannidise ja Idryma Koinonikon Asfaliseoni (Kreeka sotsiaalkindlustusasutus, edaspidi „IKA”) vahelises kohtuvaidluses seoses IKA keeldumisega hüvitada kulud, mis tekkisid V. Ioannidisel seoses Saksamaal viibimise ajal saadud haiglaraviga.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        Määruse nr 1408/71 III jaotise 1. peatüki 5. jao „Pensionärid ja nende pereliikmed” artikkel 31 „Pensionäri ja/või tema pereliikmete viibimine muus riigis kui nende elukohariik” sätestab:

„Pensionär, kellel on õigus saada pensioni või pensione ühe liikmesriigi õigusaktide alusel või pensione kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel ja kellel on ühe sellise riigi õigusaktide alusel õigus saada hüvitisi, saab koos oma pereliikmetega viibimise korral liikmesriigi territooriumil, kus nad ei ela:

a)      mitterahalisi hüvitisi, mida annab viibimiskohajärgne asutus vastavalt tema poolt kohaldatavatele õigusaktidele, kusjuures kulud kannab pensionäri elukohajärgne asutus;

[...]”

4        Eelnimetatud määruse sama peatüki 2. jao „Töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad ning nende pereliikmed” artikli 22 lõige 1 sätestab:

„Töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal, kes vastab pädeva riigi õigusaktide tingimustele õiguse kohta saada hüvitist […] ning:

a)      kelle olukord muudab vajalikuks viivitamatu hüvitiste saamise teise liikmesriigi territooriumil viibimise ajal või

b)      […] või

c)      kellele pädev asutus on andnud loa minna teise liikmesriigi territooriumile, et saada seal vajalikku ravi,

on õigus saada:

i)      mitterahalisi hüvitisi, mida pädeva asutuse nimel annab viibimis- või elukohajärgne asutus vastavalt tema poolt kohaldatavatele õigusaktidele, nii nagu oleks see asutus kõnealuse isiku kindlustanud; hüvitiste andmise kestus on siiski reguleeritud pädeva riigi õigusaktidega;

[...]”

5        Määruse nr 1408/71 artikkel 22a „Erireeglid teatavate isikukategooriate kohta” täpsustab:

„Olenemata käesoleva määruse artiklist 2, kohaldatakse artikli 22 lõike 1 punktide a ja c sätteid ka isikute suhtes, kes on liikmesriigi kodanikud ja liikmesriigi õigusaktide alusel kindlustatud, ning nendega koos elavate pereliikmete suhtes.”

6        Määruse nr 574/72 artikli 31 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Selleks et saada hüvitist määruse [nr 1408/71] artikli 31 alusel, esitab pensionär viibimiskohajärgsele asutusele õiendi selle kohta, et tal on õigus saada kõnealust hüvitist. Selles õiendis, mille annab pensionäri elukohajärgne asutus võimaluse korral enne pensionäri lahkumist oma elukohariigi territooriumilt, märgitakse vajaduse korral ära eelkõige mitterahaliste hüvitiste määramise maksimumperiood, mis on ette nähtud kõnealuse liikmesriigi õigusaktidega. Kui pensionär sellist tõendit ei esita, saab viibimiskohajärgne asutus selle otse elukohajärgselt asutuselt.

2.      Rakendusmääruse artikli 17 lõikeid 6, 7 ja 9 kohaldatakse analoogia põhjal. Sel juhul käsitletakse pädeva asutusena pensionäri elukohajärgset asutust.”

7        Määruse nr 574/72 artikli 17 lõiked 6, 7 ja 9 sätestavad:

„6.      Haiglaravi korral teatab elukohajärgne asutus kolme päeva jooksul alates selle teadasaamisest pädevale asutusele haiglasse saabumise kuupäeva, haiglaravi tõenäolise kestuse ja haiglast lahkumise kuupäeva. Teatada ei ole vaja, kui mitterahalise hüvitise kulud makstakse elukohajärgsele asutusele tagasi ühekordse maksena.

7.      Elukohajärgne asutus teatab pädevale asutusele ette igast otsusest seoses mitterahalise hüvitise määramisega, kui selle tõenäoline või tegelik maksumus ületab ühekordselt makstava summa, mille halduskomisjon kindlaks määrab ja korrapäraselt üle vaatab. Pädevale asutusele antakse vastuväidete esitamiseks ja nende vastuväidete põhjendamiseks 15 päeva alates sellise teabe saatmise päevast; kui selle aja möödudes ei ole esitatud ühtegi sellist vastuväidet, määrab elukohajärgne asutus mitterahalise hüvitise. Kui selline hüvitis tuleb määrata eriti kiiresti, teatab elukohajärgne asutus sellest viivitamata pädevale asutusele. Vastuväitest teatada ja vastuväidet põhjendada ei ole vaja, kui mitterahalise hüvitise kulud makstakse elukohajärgsele asutusele tagasi ühekordse maksena.

[...]

9.      Kaks või enam liikmesriiki või nende liikmesriikide pädevad võimuorganid võivad pärast halduskomisjoni arvamuse saamist kokku leppida muude rakendussätete suhtes.”

8        Tulenevalt Euroopa ühenduste võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni 7. oktoobri 1993. aasta otsusest nr 153 (94/604/EÜ), mis käsitleb määruste nr 1408/71 ja nr 574/72 kohaldamiseks vajalikke näidisvorme (E 001, E 103–E 127) (EÜT 1994, L 244, lk 22), on vorm E 111 määruse nr 574/72 artikli 31 lõikes 1 sätestatud tõend. Nimetatud otsuse kohaselt kasutatakse seda vormi ka määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktis i osutatud juhul, samas kui eelnimetatud määruse artikli 22 lõike 1 punkti c alapunktis i osutatud juhul nõutakse vormi E 112.

9        Määruse nr 1408/71 III jaotise 1. peatüki 7. jao „Tagasimaksed asutuste vahel” artikkel 36 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Ühe liikmesriigi asutuse poolt teise liikmesriigi asutuse nimel vastavalt käesolevale peatükile antud mitterahalised hüvitised makstakse täielikult tagasi.

2.      Lõikes 1 osutatud tagasimaksed määratakse kindlaks ja tasutakse artiklis 98 osutatud rakendusmääruses sätestatud korras kas tõendite esitamisel tegelike kulude kohta või ühekordse maksena.

Viimasel juhul peavad ühekordsed maksed olema sellised, mis tagaksid, et tagasimakse vastaks võimalikult tegelike kulude suurusele.

3.      Kaks või enam liikmesriiki või nende pädevad võimuorganid võivad ette näha teistsuguse tagasimaksmisviisi või loobuda igasugusest tagasimaksmisest nende jurisdiktsiooni all olevate asutuste vahel.”

10      Määruse nr 574/72 artikli 93 kohaselt:

„1.      […] määruse [nr 1408/71] artikli 31 alusel ettenähtud mitterahalise hüvitise tegeliku summa maksab pädev asutus seda hüvitist andnud asutusele tagasi vastavalt viimasena nimetatud asutuse raamatupidamisaruannetele.

2.      Määruse […] [nr 1408/71] artiklis 31 osutatud juhtudel ning lõike 1 kohaldamisel käsitletakse pädeva asutusena vastavalt olukorrale pereliikmete või pensionäri elukohajärgset asutust.

3.      Kui lõikes 1 osutatud hüvitise tegelik summa ei ole hüvitist andnud asutuse raamatupidamisaruannetes märgitud ning ei ole sõlmitud kokkulepet lõike 6 alusel, määratakse tagasimakstav summa kindlaks ühekordselt, arvutatuna vastavalt kõikidele asjakohastele teadetele, mis on saadud kasutatavate andmete põhjal. Halduskomisjon hindab ühekordsete maksete väljaarvutamisel kasutatavaid aluseid ja otsustab nende maksete summa.

[...]

6.      Kaks või enam liikmesriiki või nende liikmesriikide pädevad võimuorganid võivad pärast halduskomisjoni arvamuse saamist kokku leppida muu viisi tagasimakstavate summade hindamiseks eelkõige ühekordsete maksete alusel.”

11      Määruse nr 574/72 artikkel 34 näeb ette:

„1.      Kui töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja viibimise ajal muus liikmesriigis kui pädev riik ei ole võimalik täita rakendusmääruse […] artiklites […] 31 ettenähtud formaalsusi, maksab pädev asutus selle isiku taotlusel tema kulud vastavalt määradele, mida kohaldab viibimiskohajärgne asutus.

2.      Pädeva asutuse taotluse korral annab viibimiskohajärgne asutus pädevale asutusele teavet selliste määrade kohta.

Kui viibimiskohajärgne asutus ja pädev asutus on sõlminud kokkuleppe, mis näeb ette, et antud hüvitisi kas ei maksta üldse tagasi või makstakse tagasi ühekordse maksena määruse […] artikli 31 alusel, nõutakse viibimiskohajärgselt asutuselt lisaks sellele veel kõnealusele isikule vastavalt lõikele 1 makstava summa ülekandmist pädevale asutusele.

3.      Kui tegemist on suurte kuludega, võib pädev asutus maksta kõnealusele isikule asjakohast avanssi niipea, kui see isik on kõnealusele asutusele esitanud tagasimaksmistaotluse.

4.      Olenemata lõigetest 1, 2 ja 3 võib pädev asutus kantud kulud maksta tagasi vastavalt tema enda kohaldatavatele määradele, tingimusel et on võimalik maksta nende määrade järgi, et makstavad kulud ei ületa halduskomisjoni määratud taset ning et töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja või pensionär nõustub selle sätte kohaldamisega. Tagasimakstav summa ei tohi mingil juhul ületada tegelikult kantud kulude summat.

5.      Kui tagasimakstavaid määrasid ei ole elukohaliikmesriigi õigusaktidega ette nähtud, võib pädev asutus maksta lõikes 4 sätestatud tingimustel, ilma et oleks vaja asjaomase isiku nõusolekut.”

 Siseriiklik õigus

12      Tööministri 2. juuni 1956. aasta määruse nr 33651/E. 1089, millega kinnitatakse haiglaravi puudutavad IKA eeskirjad (FEK B’ 126/3.7.1956), mida on hiljem korduvalt muudetud (edaspidi „IKA eeskirjad”), artiklis 3a on muu hulgas sätestatud, et kui IKA‑s kindlustatud isiku haigust ei ole võimalik Kreekas diagnoosida või talle seal ravi osutada seetõttu, et puuduvad kas vastava eriala arstid või kohased teaduslikud vahendid, hüvitab IKA kõik kulud, mis kindlustatud isik haiguse diagnoosimise ja raviga seoses välisriigis kandis. Välismaal saadud haiglaravi kulude hüvitamise suhtes kehtib eelneva loa süsteem, mis võimaldab IKA‑l kontrollida, kas eespool nimetatud tingimused on täidetud.

13      IKA eeskirjade artikli 3a lõike 4 punktis g on sätestatud siiski järgmine erand:

„Pädeva piirkondliku osakonna direktor võib väga erandlikel juhtudel anda pärast pädeva arstliku komisjoni arvamuse saamist loa välismaal juba saadud haiglaraviks juhul, kui eelnevat luba ei olnud võimalik saada seetõttu, et haigus ilmnes ootamatult ajal, mil kindlustatud isik viibis ajutiselt välisriigis, või seetõttu, et reaalselt eluohtliku olukorra tõttu tuli ta viivitamatult välisriiki toimetada. Sellistel juhtudel annab teise astme arstlik komisjon olemasolevate andmete alusel oma arvamuse nii haigla‑ või hooldusravi osutamise võimaluste kohta Kreekas kui ka sellise haigla‑ või hooldusravi kohta, mida osutati välisriigis.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

14      V. Ioannidis elab Kreekas ja saab seal IKA poolt makstavat vanaduspensioni. Saksamaal olles viibis ta 26. novembrist kuni 2. detsembrini 1996 haiglaravil Müncheni Tehnikaülikooli kliinikumis, kus talle tehti südame kateteriseerimine ja paigaldati südame kateeter. Sel puhul väljastatud arstitõenditest ilmneb, et rinnaangiinist tingitud pideva valu tõttu rindkeres oli ta haiglasse toimetatud viivitamatult.

15      V. Ioannidis esitas 6. detsembril 1996 Essenis (Saksamaa) asuva äriühingu Karstadt haigekassale (edaspidi „Saksa haigekassa”) kui viibimiskohajärgsele asutusele taotluse, et see hüvitaks IKA nimel kõnealuse haiglaraviga seotud kulud.

16      Seejärel saatis Saksa haigekassa IKA‑le vormi E 107, et viimane väljastaks talle pädeva asutusena vormi E 112 või selle puudumisel kinnituse, et tal ei ole võimalik sellist vormi väljastada.

17      Kuigi IKA oli teadlik, et IKA pädev kohalik osakond oli V. Ioannidisele väljastanud vormi E 111, mis kehtis 16. novembrist kuni 31. detsembrini 1996, palusid IKA teenistused teise astme arstlikult komisjonilt (edaspidi „arstlik komisjon”) arvamust selle kohta, kas asjaomase isiku haiglaraviks on võimalik anda luba tagantjärele.

18      Arstlik komisjon andis eitava arvamuse põhjusel, et V. Ioannidise haigus ei ilmnenud tema Saksamaal viibimise ajal sedavõrd ootamatult, et see oleks õigustanud kohest haiglasse viimist, ning et teda oleks saanud asjakohasel viisil Kreekas ravida. Arstlik komisjon märkis konkreetsemalt, et nagu mitu 1996. aasta juunis läbiviidud uuringut näitavad, oli V. Ioannidise haigus krooniline ning tema tervisliku seisundi halvenemine ei olnud ootamatu, kuivõrd 11. novembril 1996 Kreekas tehtud koronarograafia tulemused olid samad, mida näitasid Saksamaal haiglaravil olles saadud tulemused, ning lisas lõpetuseks, et kõnealune haiglaravi oli ette kavatsetud.

19      Leides, et IKA eeskirjade artikli 3a lõike 4 punktis g sätestatud tingimused ei olnud seega täidetud, otsustas IKA 18. aprillil 1997 jätta andmata tagantjärele loa V. Ioannidisele osutatud raviks. Lisaks saatis IKA Saksa haigekassale vormi E 107 ning märkis, et tal ei ole käesoleval juhul võimalik väljastada vormi E 112.

20      V. Ioannidis esitas loa andmisest keeldumise peale pädevale IKA halduskomisjonile kaebuse. Ta toonitas eeskätt, et viibis Saksamaal selleks, et külastada oma poega, kes elab seal koos oma emaga.

21      Eelnimetatud komisjon leidis, et V. Ioannidise haigus ilmnes tema Saksamaal viibimise ajal tõepoolest ootamatult ja tema haiglasse paigutamine oli vajalik reaalselt eluohtliku olukorra ärahoidmiseks, ning otsustas 14. juulil 1997, et IKA eeskirjade artikli 3a lõike 4 punkti g alusel tuleb talle anda luba vaidlusaluseks raviks tagantjärele ja seega peab IKA need kulud tagasi maksma.

22      IKA esitas Diokitiko Protodikeio Thessalonikisele selle otsuse tühistamiseks hagi, väites, et nimetatud sättes ettenähtud tingimused ei ole käesolevas asjas täidetud.

23      Neil asjaoludel otsustas nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas haiglaravi puudutavate IKA (Kreeka sotsiaalkindlustusasutus) eeskirjade artikli 3a lõike 4 punkt g – redaktsioonis, mis kehtis kostja haiglaravil viibimise ajal ja milles nähakse välisriigis asuvas haiglas juba osutatud haiglaravi kulude tagasimaksmise täiendava tingimusena ette eriluba, mille annab pädeva IKA piirkondliku osakonna direktor pärast teise astme arstliku komisjoni arvamuse saamist väga erandlikel juhtudel, nimelt siis, kui IKA‑lt pensioni saaval pensionäril ilmneb ajutise viibimise ajal välisriigis ootamatu haigus, mille ravikulude tagasimaksmist ta taotleb, või kui ta on reaalselt eluohtliku olukorra ärahoidmiseks viivitamatult välisriiki toimetatud – on kooskõlas nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse nr 1408/71 artiklitega 31 ja 36 ning nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse nr 574/72 artiklitega 31 ja 93 osas, milles nimetatud sätted annavad küll liikmesriikidele põhimõtteliselt diskretsiooniõiguse muu hulgas selliste mitterahaliste haigushüvitiste puhul, mida antakse ajutise viibimise korral muu liikmesriigi territooriumil kui pensionäri elukohariik ning mille hulka arvatakse ka haiglaravi, sätestada hüvitistega seotud kulude tagasimaksmise täiendava tingimusena loa saamine isegi siis, kui see tuleb anda tagantjärele, kuid ei ole siiski täielikult selge ja üheselt arusaadav, kas nimetatud ühenduse sätted lubavad liikmesriikidel lisaks vastu võtta sätteid, mis nõuavad niisuguse loa saamiseks selliste tingimuste kohustuslikku täitmist, nagu on sätestatud IKA eeskirjade eespool nimetatud sättes ehk teisisõnu selliste asjaolude esinemist, mis nõuavad kohest haiglaravi?

2.      Kui eeldada, et haiglates üldises korras haiglaravi teenuste osutamine tähendab EÜ asutamislepingu artikli 60 mõttes teenuste osutamist, siis kas IKA eeskirjade eespool nimetatud säte on − isegi juhul, kui see ei ole Euroopa Ühenduste Nõukogu eespool mainitud määrustega vastuolus − eelmises punktis käsitletud aspektides kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklitega 59 ja 60?

3.      Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas IKA eeskirjade asjaomase sättega kehtestatud regulatsioon on õigustatud rahvatervise huvides, milleks käesoleval juhul on tasakaalustatud haiglateenuse tagamine ja kättesaadavaks tegemine kõigile Kreeka territooriumil elavatele isikutele, ja kas sellest tulenevalt kuulub see regulatsioon EÜ asutamislepingu artiklis 56 sätestatud erandite alla?

4.      Kui eeldada, et õigus saada mitterahalisi haigushüvitisi ja sellega kaasnev õigus nõuda kaasnevate kulude tagasimaksmist on „vara” 20. märtsil 1952 Pariisis alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli artikli 1 mõttes, siis kas IKA eeskirjade asjaomane säte – isegi juhul, kui leitakse, et see ei ole eespool mainitud ühenduse määrustest ja EÜ asutamislepingust tulenevate eelnimetatud nõuetega vastuolus või kui nõutele mittevastavuse korral on see säte eelmises punktis osutatud kaalutlustel õigustatud – on selles osas lisaprotokolli artikli 1 esimese lõiguga kooskõlas?

5.      Kui vastus neljandale küsimusele on eitav, siis kas IKA eeskirjade asjaomase sättega kehtestatud regulatsioon on õigustatud üldise huvi tõttu kaitsta sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu, ja kas sellest tulenevalt kuulub see regulatsioon lisaprotokolli artikli 1 teises lõigus sätestatud erandite alla?”

 Esimene küsimus

24      Esimese küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas määruse nr 1408/71 artiklitega 31 ja 36 ning määruse nr 574/72 artiklitega 31 ja 93 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille järgi sõltub see, et pensionäri elukohajärgne asutus hüvitaks talle teises välisriigis viibimise ajal osutatud haiglaravi kulud, tagantjärele antud loa saamisest, mis antakse vaid juhul, kui eelnevat luba, mida liikmesriigi õigusnormide kohaselt tavapäraselt nõutakse, ei olnud võimalik saada seetõttu, et asjaomane haigus ilmnes välisriigis viibimise ajal ootamatult, tuues kaasa vajaduse osutada ravi kohe.

 Küsimuse asjassepuutuvus

25      IKA ja mitu Euroopa Kohtule kirjalikud märkused esitanud valitsust väljendasid kahtlust, kas määruse nr 1408/71 artikkel 31 on põhikohtuasjas esinenud faktilistel asjaoludel kohaldatav. IKA ja Kreeka valitsus väidavad iseäranis, et V. Ioannidis läks Saksamaale kavatsusega saada seal ravi, mida talle osutati, mistõttu tuleb nende arvates asjaolusid analüüsida pigem määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c, mitte niivõrd selle määruse artikli 31 alusel.

26      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb küll sellega seoses, et määruse nr 1408/71 artikkel 22 reguleerib nende pensionäride õigust saada mitterahalisi hüvitisi, kes elavad mõnes liikmesriigis ja taotlevad pädevalt asutuselt luba minna teise liikmesriigi territooriumile, et saada seal vajalikku ravi, samas kui nimetatud määruse artikkel 31 reguleerib samasse kategooriasse kuuluvate kindlustatud isikute õigust saada mitterahalisi hüvitisi, juhul kui need hüvitised on vajalikud viibimise ajal muus liikmesriigis kui nende elukohariik (vt 31. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 182/78: Pierik, EKL 1979, lk 1977, punktid 6 ja 8).

27      Tuleb siiski meenutada, et EÜ artikli 234 järgses menetluses, mis põhineb selgel siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete eristamisel, on kohtuasja faktiliste asjaolude hindamine vaid siseriikliku kohtu pädevuses (vt eelkõige 15. novembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 36/79: Denkavit Futtermittel, EKL 1979, lk 3439, punkt 12, ja 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑235/95: Dumon ja Froment, EKL 1998, lk I‑4531, punkt 25). Samuti on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul õigus kohtuasja eripärasid arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult juhul, kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud eelotsuse tegema (vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59).

28      Sellest järeldub, et ainult eelotsusetaotluse esitanud kohus saab tuvastada, kas V. Ioannidisele Saksamaal osutatud ravi oli tegelikult asjaomase isiku poolt ette kavatsetud ja kas tema Saksamaal viibimine oli planeeritud arstiabi saamiseks, mispuhul saaks kohaldada vaid nimetatud määruse artikli 22 lõike 1 punkti c ja lõiget 2, nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 26, ning määruse nr 1408/71 artikkel 31 ei oleks kohaldatav.

29      Käesoleval juhul ei tundu siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus oleks pidanud põhikohtuasjas vaidluse all olevat haiglaravi asjaomase isiku poolt ette kavatsetuks ja tema Saksamaal viibimist planeerituks arstiabi saamise eesmärgil. Seevastu toob kõnealune kohus asjaolude kirjelduses eraldi välja, et on olemas arstitõendid, mis osutavad, et V. Ioannidis paigutati haiglaravile erakorraliselt, rinnaangiinist tingitud pideva valu tõttu. Nii ei ole alust kahelda, et esimene küsimus on vastuvõetav osas, milles see puudutab määruse nr 1408/71 artikli 31 tõlgendamist, ning puudub vajadus sõnastada see küsimus ümber nii, et see käsitleks määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c.

 Määruse nr 1408/71 artikli 31 ulatus

30      Eelotsuse küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt piiritleda määruse nr 1408/71 ulatus.

31      Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et erinevalt määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktist a, mis annab mitterahaliste hüvitiste saamise õiguse töötajatele või füüsilisest isikust ettevõtjatele, „kelle olukord muudab vajalikuks viivitamatu hüvitiste saamise teise liikmesriigi territooriumil viibimise ajal”, ei sisalda määruse artikkel 31, milles sätestatakse samasugune õigus pensionäridele ja nende pereliikmetele, kes viibivad muus liikmesriigis kui nende elukohariik, vastavat täpsustust asjassepuutuvate isikute tervisliku seisundi kohta.

32      Teiseks tuleb meenutada, et ehkki Euroopa Kohus on küll leidnud, et isegi juhul, kui pensionärid ei tööta, kuuluvad nad määruses nr 1408/71 töötajate kohta käivate sätete kohaldamisalasse, kuna nad on sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud, on kohus siiski märkinud, et see on nii vaid juhul, kui nende suhtes ei ole kehtestatud erisätteid (eespool viidatud kohtuotsus Pierik, punkt 4).

33      Olles sellega seoses märkinud, et määruse nr 1408/71 artiklites 27−33 on ettenähtud üksnes pensionäridele kohaldatavad erisätted, selgitas Euroopa Kohus, et artikli 31 asjaomased sätted reguleerivad kõnealuste kindlustatud isikute õigust mitterahalistele hüvitistele, juhul kui need hüvitised on vajalikud viibimise ajal muus liikmesriigis kui nende elukohariik (eespool viidatud kohtuotsus Pierik, punktid 5 ja 6).

34      Neil asjaoludel ei saa vastupidi mitme liikmesriigi valitsuse arvamusele väita, et pensionärid, kes viibivad muus liikmesriigis kui nende elukohariik, kuuluvad määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse, ega ka seda, et määruse nr 1408/71 artikli 31 tõlgendamisel tuleks lähtuda neist sätetest.

35      Nagu Belgia ja Soome valitsus ning komisjon on rõhutanud, eiraks kahe mainitud sättega ette nähtud skeeme ühtlustav tõlgendus nii käesoleva kohtuotsuse punktis 31 välja toodud sõnastuslikke erinevusi kui ka asjaolu, et ühenduse seadusandja on pidanud tarvilikuks kehtestada erinormi kindlustatud isikute rühma suhtes, mille moodustavad pensionärid ja nende pereliikmed.

36      Samadel põhjustel ja vastupidi Iirimaa ja Madalmaade valitsuse väidetele ei saa asuda seisukohale, et määruse nr 1408/71 artikli 22a alusel kohaldatakse pensionäridele sama määruse artikli 22 lõike 1 punktis a sätestatud skeemi. Sellisele tõlgendusele ei tulene põhjendust ka artikli 22a sõnastusest, mis sätestab pealkirja kohaselt „[e]rireeglid teatavate isikukategooriate kohta”, ega ka – nagu on märkinud Soome valitsus – põhjendustest nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 3095/95, millega muudetakse määrust nr 1408/71, määrust nr 574/72, määrust (EMÜ) nr 1247/92, millega on muudetud määrust nr 1408/71 ja määrust (EMÜ) nr 1945/93, millega on muudetud määrust (EMÜ) nr 1247/92 (EÜT L 335, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 267), millega lisati määrusesse nr 1408/71 artikkel 22a.

37      Samuti ei saa nõustuda Iirimaa ja Madalmaade valitsuse argumendiga, mille kohaselt on määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a analoogia alusel kohaldamine ainus võimalus, et tagada vajalik võrdsus kindlustatud isikute vahel.

38      Nagu Kreeka valitsus on oma kirjalikes märkustes ja kohtujurist oma ettepaneku punktis 32 märkinud, on asjaolu, et ühenduse seadusandja ei soovinud mittetöötavatele pensionäridele kohaldatava süsteemi puhul jäljendada töötajatele või füüsilisest isikust ettevõtjatele kohaldatavat süsteemi, seletatav sooviga soodustada sellesse isikute rühma kuuluvate kindlustatud isikute tegelikku liikumist, võttes arvesse selle rühma teatavaid eritunnuseid: muu hulgas suuremat võimalikku haavatavust ja vähemat sõltumatust tervise valdkonnas ning ajaliselt vabadust viibida tihedamini teistes liikmesriikides.

39      Eeltoodust tuleneb, et määruse nr 1408/71 artikliga 31 kehtestatud skeemi tuleb eristada sama määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis a ettenähtud skeemist.

40      Täpsemalt ei saa määruse nr 1408/71 artiklit 31 tõlgendada nii, et selle alusel tagatud mitterahalisi hüvitisi antakse ainult pensionäridele, kelle olukord muudab vajalikuks viivitamatu hüvitiste saamise teise liikmesriigi territooriumil viibimise ajal, ehk teisisõnu anda neid ainult raviks, mis on meditsiinilisest aspektist kohe vajalik (2. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑206/94: Paletta, EKL 1996, lk I‑2357, punkt 20) ning mida ei saa seega kindlustatud isiku elukohariiki tagasijõudmiseni edasi lükata.

41      Kõnesolevat sätet ei saa tõlgendada ka nii, et neid hüvitisi antakse ainult juhtudel, mil ravi on olnud vaja osutada ootamatu haigestumise tõttu. Täpsemalt ei saa asjaolu, et ravi, mida tuli kindlustatud isikule osutada ajutiselt teises liikmesriigis viibimise ajal tema tervisliku seisundi muutumise tõttu, võis olla seotud juba varem olemasoleva ja kindlustatud isikule teadaoleva haigusega, näiteks kroonilise haigusega, olla piisav, et takistada määruse nr 1408/71 artikli 31 sätete kohaldamist asjaomase isiku kasuks.

42      Lisaks tuleb märkida, et erinevalt määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktist c ei näe sama määruse artikkel 31 ette loakorra kohaldamist selliste mitterahaliste hüvitiste määramise korral, mille saamine on antud artikli kohaselt tagatud pensionäridele ja nende pereliikmetele, kes viibivad muus liikmesriigis kui nende elukohariik.

43      Kõigest eeltoodust tuleneb, et liikmesriik ei või nende mitterahaliste hüvitiste määramise eelduseks, mis on määruse nr 1408/72 artikli 31 alusel tagatud pensionäridele, kes viibivad muus liikmesriigis kui nende elukohariik, seada mingit loakorda ega nõuet, et asjaomase ravi tinginud haigus oleks ilmnenud välisriigis viibimise ajal ootamatult, tuues kaasa vajaduse osutada kõnealust ravi kohe.

 Määruse nr 1408/71 artikli 31 rakendamise kord

44      Nagu ilmneb esimese eelotsuse küsimuse sõnastusest, esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus seejärel küsimuse, millise ulatusega on määruse nr 574/72 artikkel 31 – säte, mis käsitleb määruse nr 1408/71 artikli 31 kohaldamist.

45      Põhikohtuasja asjaolusid arvestades tuleb meenutada, et nimetatud säte näeb muu hulgas ette, et määruse nr 1408/71 artikli 31 alusel mitterahaliste hüvitiste saamiseks esitab pensionär viibimiskohajärgsele asutusele elukohajärgse asutuse väljastatud tõendi selle kohta, et tal on õigus saada kõnealuseid hüvitisi. Selles sättes on siiski täpsustatud, et kui asjaomane isik sellist tõendit ei esita, peab viibimiskohajärgne asutus ise selle saamiseks elukohajärgse asutuse poole pöörduma.

46      Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et V. Ioannidisele väljastati see tõend ehk vorm E 111 enne, kui ta Saksamaale läks.

47      Nagu ka Iirimaa valitsus on märkinud, ei ole eelotsusetaotluses seevastu täpsustatud, kas kõnealune vorm esitati Saksa haigekassale. Sellegipoolest tuleb nentida, et juhul, kui vormi ei ole omal algatusel esitatud, ei saa see kaasa tuua otsustavaid tagajärgi. Sellisel juhul peab viibimiskohajärgne asutus tegema kindlaks, et asjaomasel isikul sellist vormi ei ole, ning vormi puudumisel taotlema selle väljastamist asjaomase isiku suhtes pädevalt asutuselt, nagu on sätestatud määruse nr 574/72 artiklis 31.

48      Põhikohtuasjas Saksa haigekassa siiski esitas IKA‑le taotluse saata vorm E 112, s.o tõend, mida kasutatakse vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktile c taotluse korral saada luba minna teise liikmesriigi territooriumile, et saada seal ravi.

49      Sellist asjade käiku tuleb käsitada kui keeldumist kohaldada määruse nr 1408/71 artiklit 31, sõltumata sellest, kas kindlustatud isik esitas omal algatusel vormi E 111 või mitte. Kui viibimiskohajärgne asutus nõuab vormi E 112 esitamist, selmet võtta vastu kindlustatud isiku esitatud vorm E 111 või pöörduda selle saamiseks elukohajärgse asutuse poole, tähendab see eelkõige seda, viibimiskohajärgse asutuse hinnangul ei ole asjaomasele isikule alust anda määruse nr 1408/71 artiklile 31 tuginedes mitterahalisi hüvitisi.

50      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks tuleb veel märkida, et viibimiskohajärgse asutuse sellise keeldumise ja nõude korral ei või elukohajärgne pädev asutus, kes on varem väljastanud tema poolt kindlustatud isikule vormi E 111, piirduda üksnes tõdemusega, nagu IKA on teinud põhikohtuasjas, et määruse nr 1408/71 artikli 31 kohaldamiseks nõutavad tingimused ei ole täidetud.

51      Viibimiskohajärgne asutus ja elukohajärgne asutus vastutavad ühiselt määruse nr 1408/71 artiklite 31 ja 36 ning määruse nr 574/72 artiklite 31 ja 93 kohaldamise eest ning peavad EÜ artikli 10 ja määruse nr 1408/71 artikli 84 järgi tegema koostööd, et tagada eelnimetatud artiklite õige kohaldamine ja sellest tulenevalt määruse nr 1408/71 artikli 31 alusel pensionäridele ja nende pereliikmetele antud õiguste täielik kaitse, et hõlbustada asjaomaste kindlustatud isikute vaba liikumist (vt analoogia alusel 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑335/95: Picard, EKL 1996, lk I‑5625, punkt 18, ja 10. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑202/97: FTS, EKL 2000, lk I‑883, punktid 51 ja 56).

52      Öeldust järeldub, et kui viibimiskohajärgne asutus esitab elukohajärgsele asutusele taotluse väljastada vorm E 112, kuigi elukohajärgne asutus on varem väljastanud tema poolt kindlustatud isikule vormi E 111, peab elukohajärgne asutus tegema – vajaduse korral viibimiskohajärgselt asutuselt kogu asjakohase teabe taotlemise järel – kindlaks, kas ilmselge keeldumine anda mitterahalisi hüvitisi määruse nr 1408/71 artikli 31 alusel on põhjendatud. Kui elukohajärgne asutus saab kinnitust selle kohta, et on vaja kohaldada määruse nr 1408/71 artiklit 31 ning seega sama määruse artiklit 36 ja määruse nr 574/72 artiklit 93 tagasimaksmise kohta asutuste vahel, peab ta sellest viibimiskohajärgsele asutusele teada andma. Seejärel tuleb viibimiskohajärgsel asutusel oma seisukoht uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral seda muuta.

 Määruse nr 1408/71 artikliga 31 hõlmatud raviga seotud kulude hüvitamine

53      Põhikohtuasja eseme kohta, mis puudutab võimalikku kohustust maksta tagasi kulud, mis seonduvad asjaomase isiku haiglaraviga muus liikmesriigis kui tema elukohariik, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimeses eelotsuse küsimuses veel seda, milline on määruse nr 1408/71 artikli 36 ja määruse nr 574/72 artikli 93 ulatus.

54      Siinkohal on alust meenutada, et määruse nr 1408/71 artikli 36 kohaselt makstakse ühe liikmesriigi asutuse poolt teise liikmesriigi asutuse nimel antud mitterahalised hüvitised täies ulatuses tagasi määruses nr 574/72 sätestatud korras kas tõendite esitamisel tegelike kulude kohta või ühekordse maksena, kui kaks asjassepuutuvat liikmesriiki või nende pädevad ametiasutused ei ole ette näinud teistsugust tagasimaksmisviisi või loobunud igasugusest tagasimaksmisest nende jurisdiktsiooni all olevate asutuste vahel.

55      Eelnimetatud sätte rakendamiseks on määruse nr 574/72 artiklis 93 muu hulgas sätestatud, et isiku elukohajärgne asutus maksab viibimiskohajärgsele asutusele tagasi viimase poolt määruse nr 1408/71 artikli 31 alusel antud mitterahalised hüvitised ning et põhimõtteliselt makstakse tagasi nende hüvitiste tegelik summa vastavalt viibimiskohajärgse asutuse raamatupidamisaruannetele. Juhul kui seda summat ei ole vastavates raamatupidamisaruannetes märgitud ning asjaomased liikmesriigid või nende pädevad ametiasutused ei ole teistsugust hindamise viisi kokku leppinud, toimub tagasimaksmine ühekordse maksena, mille määrab kindlaks Euroopa ühenduste võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjon.

56      Need on sätted, mis kuuluvad tavaliselt kohaldamisele, kui pensionärile on antud määruse nr 1408/71 artikli 31 alusel mitterahalisi hüvitisi.

57      Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 48 ja 49, keeldus Saksa haigekassa põhikohtuasjas V. Ioannidisele selliste mitterahaliste hüvitiste andmisest, mille alusel võib järeldada, kuigi see ei tulene otsesõnu eelotsusetaotlusest, et tõenäoliselt tasus asjaomane isik osutatud ravi eest ise ning IKA keeldub nüüd nende kulude tagasimaksmisest.

58      Määruse nr 574/72 artiklist 34 tuleneb tõepoolest, et kui viibimise ajal liikmesriigi territooriumil, kus ravi osutati, ei ole võimalik täita määruse artiklis 31 sätestatud formaalsusi, on asjaomasel isikul õigus taotleda elukohajärgselt asutuselt kulude tagasimaksmist kõnealuses sättes ette nähtud ulatuses.

59      Tuleb siiski tunnistada – nagu Kreeka valitsus oma kirjalikes märkustes ja kohtujurist oma ettepaneku punktis 53 õigesti märkisid –, et viibimiskohajärgse asutuse keeldumine kohaldada määruse nr 1408/71 artiklit 31 ja tema nõue esitada vorm E 112 ei ole samastatavad määruse nr 574/72 artiklis 31 sätestatud formaalsuse täitmatajätmisega.

60      Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 50−52, peab elukohajärgne pädev asutus, kes on varem väljastanud kindlustatud isikule vormi E 111, sellise keeldumise või nõude esinemisel siiski määruse nr 1408/71 artikli 31 õige kohaldamise hõlbustamisele kaasa aitama.

61      Sellest tuleneb, et kui viibimiskohajärgne asutus on ekslikult keeldunud eelnimetatud sätte kohaldamisest ja elukohajärgne asutus ei ole pärast sellest keeldumisest teadasaamist aidanud kaasa nimetatud sätte õige kohaldamise hõlbustamisele, mida ta on kohustatud tegema, peab elukohajärgne asutus, ilma et see piiraks viibimiskohajärgse asutuse võimalikku vastutust, maksma otse kindlustatud isikule tema kantud ravikulud, et tagada talle kulude hüvitamine samas ulatuses, mis oleks talle hüvitatud, kui kõnealuse artikli sätetest oleks kinni peetud (vt analoogia alusel 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑368/98: Vanbraekel jt, EKL 2001, lk I‑5363, punkt 34).

62      Kuna sellisel juhul asendab seesugune tagasimaksmine pensionärile määruse nr 1408/71 artikli 31 alusel tagatud mitterahalisi hüvitisi, ei saa liikmesriik seada tagasimaksmise tingimuseks mingit loakorda ega nõuet, et asjaomase ravi tinginud haigus oleks ilmnenud teises liikmesriigis viibimise ajal ootamatult, tuues kaasa vajaduse osutada kõnealust ravi kohe.

63      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata järgmiselt:

Määruse nr 1408/71 artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et muus liikmesriigis kui oma elukohariigis viibivatele pensionäridele selle sätte alusel tagatud mitterahaliste hüvitiste saamine ei eelda, et asjaomase ravi tinginud haigus oleks ilmnenud välisriigis viibimise ajal ootamatult, tuues kaasa vajaduse osutada kõnealust ravi kohe. Nimetatud sättega ei ole seega kooskõlas, kui liikmesriik seab hüvitiste saamise sõltuvusse sellisest tingimusest.

Määruse nr 1408/71 artikliga 31 ei ole kooskõlas, kui liikmesriik kohaldab nimetatud sätte alusel pensionäridele tagatud mitterahaliste hüvitiste saamisele mis tahes loakorda.

Määruse nr 1408/71 artiklis 31 ette nähtud mitterahaliste hüvitiste andmine ja hüvitamine toimub tavaliselt vastavalt selles artiklis sätestatule koostoimes määruse artikliga 36 ning vastavalt määruse nr 574/72 artiklile 31 koostoimes selle määruse artikliga 93.

Juhul kui viibimiskohajärgne asutus on ekslikult keeldunud määruse nr 1408/71 artiklis 31 sätestatud mitterahaliste hüvitiste andmisest ja elukohajärgne asutus ei ole pärast sellest keeldumisest teadasaamist aidanud kaasa nimetatud sätte õige kohaldamise hõlbustamisele, mida ta on kohustatud tegema, peab elukohajärgne asutus, ilma et see piiraks viibimiskohajärgse asutuse võimalikku vastutust, maksma otse kindlustatud isikule tema kantud ravikulud, et tagada talle kulude hüvitamine samas ulatuses, mis oleks talle hüvitatud, kui kõnealuse artikli sätetest oleks kinni peetud.

Viimasena nimetatud juhul ei ole määruse nr 1408/71 artiklitega 31 ja 36 ning määruse nr 574/72 artiklitega 31 ja 93 kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mille järgi sõltub tagasimaksmine tagantjärele antud loa saamisest, mis antakse vaid juhul, kui on tuvastatud, et asjaomase ravi tinginud haigus ilmnes välisriigis viibimise ajal ootamatult, tuues kaasa vajaduse osutada kõnealust ravi kohe.

 Teine, kolmas, neljas ja viies eelotsuse küsimus

64      Teise, kolmanda, neljanda ja viienda eelotsuse küsimuse sõnastusest nähtub, et need on esitatud vaid juhuks, kui esimesele eelotsuse küsimusele vastatakse, et määruse nr 1408/71 artiklitega 31 ja 36 ning määruse nr 574/72 artiklitega 31 ja 93 ei ole vastuolus niisuguste õigusnormidega kohaldamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole seega neile küsimustele vaja vastata.

 Kohtukulud

65      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Kreeka, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Madalmaade, Austria, Soome ja Ühendkuningriigi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Dioikitiko Protodikeio Thessalonikise 31. jaanuari 2000. aasta määrusega esitatud küsimustele otsustab:

1.      Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83, muudetud nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrusega (EMÜ) nr 3096/95) artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et muus liikmesriigis kui oma elukohariigis viibivatele pensionäridele selle sätte alusel tagatud mitterahaliste hüvitiste saamine ei eelda, et asjaomase ravi tinginud haigus oleks ilmnenud välisriigis viibimise ajal ootamatult, tuues kaasa vajaduse osutada kõnealust ravi kohe. Nimetatud sättega ei ole seega kooskõlas, kui liikmesriik seab hüvitiste saamise sõltuvusse sellisest tingimusest.

2.      Määruse nr 1408/71 (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 3096/95) artikliga 31 ei ole kooskõlas, kui liikmesriik kohaldab nimetatud sätte alusel pensionäridele tagatud mitterahaliste hüvitiste saamisele mis tahes loakorda.

3.      Määruse nr 1408/71 (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 3096/95) artiklis 31 ette nähtud mitterahaliste hüvitiste andmine ja hüvitamine toimub tavaliselt vastavalt selles artiklis sätestatule koostoimes määruse artikliga 36 ning nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 rakendamise kord (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 3096/95) artiklile 31 koostoimes selle määruse artikliga 93.

4.      Juhul kui viibimiskohajärgne asutus on ekslikult keeldunud määruse nr 1408/71 (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 3096/95) artiklis 31 sätestatud mitterahaliste hüvitiste andmisest ja elukohajärgne asutus ei ole pärast sellest keeldumisest teadasaamist aidanud kaasa nimetatud sätte õige kohaldamise hõlbustamisele, mida ta on kohustatud tegema, peab elukohajärgne asutus, ilma et see piiraks viibimiskohajärgse asutuse võimalikku vastutust, maksma otse kindlustatud isikule tema kantud ravikulud, et tagada talle kulude hüvitamine samas ulatuses, mis oleks talle hüvitatud, kui kõnealuse artikli sätetest oleks kinni peetud.

5.      Viimasena nimetatud juhul ei ole määruse nr 1408/71 (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 3096/95) artiklitega 31 ja 36 ning määruse nr 574/72 (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 2001/83, muudetud määrusega nr 3096/95) artiklitega 31 ja 93 kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, mille järgi sõltub tagasimaksmine tagantjärele antud loa saamisest, mis antakse vaid juhul, kui on tuvastatud, et asjaomase ravi tinginud haigus ilmnes välisriigis viibimise ajal ootamatult, tuues kaasa vajaduse osutada kõnealust ravi kohe.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. veebruaril 2003 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: kreeka.