EUROOPA KOHTU OTSUS

24. juuli 2003(*)

Määrus (EMÜ) nr 1191/69 – Linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarne teenindamine – Avalik-õiguslikud toetused – Riigiabi mõiste – Hüvitis, mis on tasu avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmise eest

Kohtuasjas C-280/00,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleli olevas asjas järgmiste poolte vahel:

Altmark Trans GmbH,

Regierungspräsidium Magdeburg

ja

Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH,

menetluses osales:

Oberbundesanwalt beim Bundesverwaltungsgericht,

eelotsuse tegemiseks EÜ artikli 92 (muudetuna EÜ artikkel 87) ja EÜ artikli 77 (nüüd EÜ artikkel 73) ning nõukogu 26. juuni 1969. aasta määruse (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta (EÜT L 156, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 19), mida on muudetud nõukogu 20. juuni 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 1893/91 (EÜT L 169, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 314), tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J. P. Puissochet, M. Wathelet, R. Schintgen ja C. W. A. Timmermans (ettekandja), kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola, P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr, J. N. Cunha Rodrigues ja A. Rosas,

kohtujurist: P. Léger,

kohtusekretär: osakonnajuhataja D. Louterman Hubeau, hiljem vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Altmark Trans GmbH, esindaja: Rechtsanwalt M. Ronellenfitsch,

–        Regierungspräsidium Magdeburg, esindaja: L. H. Rode,

–        Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH, esindaja: Rechtsanwalt C. Heinze,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Wolfcarius ja D. Triantafyllou,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 6. novembri 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Altmark Trans GmbH (esindaja: M. Ronellenfitsch), Regierungspräsidium Magdeburg (esindaja: L. H. Rode), Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH (esindaja: C. Heinze) ning komisjon (esindajad: M. Wolfcarius ja D. Triantafyllou),

olles 19. märtsi 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

arvestades suulise menetluse uuendamise määrust, mis tehti 18. juunil 2002,

olles 15. oktoobri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Altmark Trans GmbH (esindaja: M. Ronellenfitsch), Regierungspräsidium Magdeburg (esindaja: S. Karnop), Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH (esindaja: C. Heinze), Saksamaa valitsus (esindaja: M. Lumma), Taani valitsus (esindaja: J. Molde), Hispaania valitsus (esindaja: R. Silva de Lapuerta), Prantsusmaa valitsus (esindaja: F. Million), Madalmaade valitsus (esindaja: N. A. J. Bel), Ühendkuningriigi valitsus (esindaja: J. E. Collins, keda abistas E. Sharpston, QC) ja komisjon (esindaja: D. Triantafyllou),

olles 19. märtsi 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        6. aprilli 2000. aasta määrusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 14. juulil 2000, esitas Bundesverwaltungsgericht EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimuse, mis puudutab seda, kuidas tõlgendada EÜ asutamislepingu artiklit 92 (muudetuna EÜ artikkel 87) ja EÜ asutamislepingu artiklit 77 (nüüd EÜ artikkel 73) ning nõukogu 26. juuni 1969. aasta määrust (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta (EÜT L 156, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 19), mida on muudetud nõukogu 20. juuni 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 1893/91 (EÜT L 169, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 314; edaspidi „määrus nr 1191/69”).

2        Eelotsuse küsimus esitati Altmark Trans GmbH (edaspidi „Altmark Trans”) ja Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH (edaspidi „Nahverkehrsgesellschaft”) vahelises vaidluses, mis puudutab Regierungspräsidium Magdeburgi (Magdeburgi piirkonna kohaliku omavalitsuse volikogu, edaspidi „Regierungspräsidium”) poolt Altmark Transile tegevusloa andmist regulaarse bussiliiniveo teenuse osutamiseks Landkreis Stendalis (Saksamaa) ja nende teenuste osutamiseks antavaid avalik‑õiguslikke toetusi.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        Asutamislepingu artikli 92 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

4        Asutamislepingu kolmanda osa IV jaotises, mis puudutab transporti, asuvas artiklis 74 (nüüd EÜ artikkel 70) on sätestatud, et selles jaotises käsitletud küsimustes taotlevad liikmesriigid asutamislepingu eesmärke ühist transpordipoliitikat rakendades.

5        Asutamislepingu eespool viidatud IV jaotises asuvas artiklis 77 on sätestatud, et toetused ei ole vastuolus asutamislepinguga, kui need vastavad transpordi koordineerimise vajadusele või kujutavad endast avalike teenuste hulka kuuluvate teatud kohustuste täitmise kulude katmist.

6        Määrus nr 1191/69 on jaotatud kuueks jaoks, millest esimeses kehtestatakse üldsätted (artiklid 1 ja 2), teine puudutab avaliku teenindamise kohustuste lõpetamise või säilitamise üldiseid põhimõtteid (artiklid 3–8), kolmas käsitleb ühe või mitme teatava kategooria isikute huvides kehtestatud reisijateveohindade ja ‑tingimuste rakendamist (artikkel 9), neljas reguleerib ühist hüvitamiskorda (artiklid 10–13), viies avaliku teenindamise lepinguid (artikkel 14) ja kuues lõppsätteid (artiklid 15–20).

7        Selle määruse artiklis 1 on sätestatud:

„1.      Käesolevat määrust kohaldatakse raudtee-, maantee- ja siseveetranspordiga tegelevate veoettevõtjate suhtes.

Liikmesriigid võivad jätta käesoleva määruse reguleerimisalast välja ettevõtjad, kelle tegevus piirdub ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega.

2.      Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

–        linna- ja linnalähiliinid – veoteenused, mis vastavad linnakeskuse või linnastu, samuti kõnealuse keskuse või linnastu ja seda ümbritsevate piirkondade vahelise transpordi vajadustele,

–        piirkondlikud liinid – veoteenused, mis vastavad piirkonna transpordivajadustele.

3.       Liikmesriikide pädevad asutused lõpetavad kõik kohustused, mis on seotud raudtee-, maantee- ja siseveetranspordiga ning tulenevad käesolevas määruses määratletud avalike teenuste kontseptsioonist.

4.      Tagamaks piisavat veoteenuste pakkumist, mille puhul võetakse eeskätt arvesse sotsiaalseid ja keskkonnategureid ning asulaplaneerimist, või pidades silmas eri veohindade kehtestamist reisijate teatavatele kategooriatele, võivad liikmesriigid sõlmida vedajatega avaliku teenindamise lepinguid. Kõnealuste lepingute tingimused ja üksikasjad on sätestatud V jaos.

5.      Liikmesriikide pädevad asutused võivad siiski säilitada või kehtestada artiklis 2 nimetatud avaliku teenindamise kohustused linna- ja linnalähiliinide ning piirkondlike liinide suhtes; teenuste osutamise tingimused ja üksikasjad, kaasa arvatud hüvitamise viisid, on sätestatud II, III ja IV jaos.

[…]

6.      Peale selle võivad liikmesriigi pädevad asutused teha otsuse, mille kohaselt lõikeid 3 ja 4 ei kohaldata reisijateveo valdkonnas ühe või mitme kategooria isikute huvides kehtestatud veohindade ja -tingimuste suhtes.”

8        Määruse nr 1191/69 artikli 6 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Otsustes, mille kohaselt säilitatakse avaliku teenindamise kohustus täielikult või osaliselt või lõpetatakse kohustus kindlaksmääratud ajavahemiku lõpuks, nähakse ette sellest tulenevate finantskohustustega seotud hüvitus; hüvituse suurus määratakse kindlaks artiklites 10–13 ettenähtud [ühise korra alusel].” [täpsustatud tõlge]

9        Sama määruse artikli 9 lõikes 1 on sätestatud:

„Hüvituse suurus seoses finantskohustustega, mis tekivad ettevõtjatele ühe või mitme teatava kategooria isikute huvides kehtestatud reisijateveohindade ja ‑tingimuste tõttu, määratakse kindlaks artiklites 11–13 ettenähtud ühise korra alusel.”

10      Määruse nr 1191/69 artikli 17 lõikes 2 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt makstava hüvituse suhtes ei kohaldata Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 sätestatud eelinformeerimise korda.

Liikmesriigid edastavad viivitamata komisjonile hüvitusena makstud summade üksikasjad eraldi iga kohustuse või finantskohustuse liigi kohta, mis on vedajatele pandud avaliku teenindamise kohustuse artiklis 2 ettenähtud säilitamise tõttu või reisijateveos ühe või mitme teatava kategooria isikute huvides kehtestatud reisijateveohindade ja -tingimuste tõttu.”

 Siseriiklikud õigusnormid

11      Transpordi föderaalministri 31. juuli 1992. aasta Verordnung zur Festlegung des Anwendungsbereiches der Verordnung (EWG) nr 1191/69 in der Fassung der Verordnung (EWG) nr 1893/91 im Straßenpersonenverkehr’iga (määruse nr 1191/69 (määrusega nr 1893/91 muudetud redaktsioonis) rakendamise määrus, mis puudutab sõitjate vedu maanteel; BGBl. 1992 I, lk 1442), 29. novembril 1994 muudetud redaktsioonis (BGBl. 1994 I, lk 3630), peatati avaliku sõitjateveo osas üldkohaldatavana kuni 31. detsembrini 1995 määruse nr 1191/69 kohaldamine ettevõtjatele, kelle tegevus piirdus ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega.

12      Personenbeförderungsgesetz (sõitjate maismaaveo seadus, edaspidi „PBefG”) § 2 lõike 1 ja § 1 lõike 1 kooslugemisel nähtub, et sõitjate liinivedu maanteesõidukitega toimub Saksamaal tegevusloa alusel. Nimetatud tegevusluba kohustab vedajat kehtestama hinna, millele on nõusoleku andnud tegevuslube väljaandev asutus, kinni pidama heakskiidetud ajagraafikust ja järgima õigusnormidest tulenevaid teenindamise ja veo kohustusi.

13      Kuni 31. detsembrini 1995 olid regulaarse bussiliiniveo teenuse osutamiseks tegevusloa andmise tingimused sätestatud ainult PBefG‑i §‑s 13. Selles paragrahvis on muu hulgas kehtestatud veoettevõtja finantssuutlikkuse ja usaldusväärsuse nõuded ning ette nähtud tegevusloa taotluse rahuldamata jätmine juhul, kui pakutav teenus kahjustaks üldsuse transpordialaseid huve. Kui sama veoteenust soovivad pakkuda mitu ettevõtjat, tuleb sama paragrahvi lõike 3 kohaselt asjassepuutuval ametiasutusel sobivalt arvesse võtta teenuse nõuetekohase osutamise perspektiivi nendest ettevõtjatest ühe poolt paljude aastate jooksul.

14      27. detsembri 1993. aasta Eisenbahnneuordnungsgesetz (raudtee restruktureerimise seadus; BGBl. 1993 I, lk 2378) artikli 6 lõikega 116 kehtestas Saksa seadusandja alates 1. jaanuarist 1996 kehtima hakanud muudatuse, mille kohaselt hakati linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarseks teenindamiseks tegevuslubade väljaandmisel eristama veoteenuse osutamist kulutasuva korra alusel ja avaliku teenindamise korra alusel.

15      PBefG‑i § 8 lõike 4 esimeses lauses on sätestatud põhimõte, et linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide avalik teenindamine peab toimuma kulutasuva korra alusel.

16      Selle lõike teises lauses on teenindamine kulutasuva korra alusel defineeritud kui teenindamine, mille kulud kaetakse osutatud veoteenuse eest saadud tulust, teatud tariifide või transpordikorralduse eest määrustes ettenähtud hüvitistest või tagasimaksetest ja muudest ettevõtja tuludest äriõiguse mõttes. Tegevusloa väljaandmise tingimused tegutsemiseks kulutasuva korra alusel on määratletud PBefG §‑s 13, mis on ära toodud käesoleva otsuse punktis 13.

17      PBefG § 8 lõike 4 kolmandas lauses nähakse ette, et kui piisavat veoteenust ei suudeta kulutasuva korra alusel tagada, kohaldatakse määruses nr 1191/69 kehtestatud korda selle kehtivas redaktsioonis. Tegevuslubade andmise tingimused veoteenuse osutamiseks avaliku teenindamise korra alusel vastavalt sellele määrusele on sätestatud PBefG §‑s 13a.

18      Viimati nimetatud sätte kohaselt tuleb tegevusluba välja anda, kui see on hädavajalik, et hakata osutama veoteenust ametiasutuse akti või lepingu alusel määruse nr 1191/69 tähenduses ja kui see on üldsusele kõige vähem kulukas lahendus.

 Põhikohtuasi

19      Põhikohtuasi puudutab Regierungspräsidiumi poolt Altmark Transile tegevusloa andmist bussiliiniveo teenuse osutamiseks Landkreis Stendalis.

20      Altmark Transile anti tegevusload esialgu ajavahemikuks 25. september 1990 kuni 19. september 1994. 27. oktoobri 1994. aasta otsusega anti talle uued tegevusload, mis kehtisid kuni 31. oktoobrini 1996.

21      Eelotsusetaotlusest nähtub, et Regierungspräsidium jättis samal ajal rahuldamata Nahverkehrsgesellschafti taotlused tegevusloa saamiseks nende teenuste osutamiseks. Selle otsuse põhjenduses märkis Regierungspräsidium, et Altmark Trans täitis kõik nõusoleku andmiseks vajalikud tingimused, mis on sätestatud PBefG § 13 lõike 1 punktides 1 ja 2. Seni teenust osutanud ettevõtjana oli Altmark Transil juba saavutatud positsiooni kaitse, mis tulenes nimetatud paragrahvi lõikest 3. Nimetatud kaitsest tuleneb, et liiniveoteenuse osutamine juba seda teenust osutava ettevõtja poolt võib olla parem veoteenus võrreldes uue kandideeriva ettevõtja pakkumisega. Tegelikult sellist pakkumist ka ei tehtud. Kuna Altmark Transi kulude katmiseks oli puudujääk vaid 0,58 Saksa marka sõidugraafiku kilomeetri kohta, vajas ta kõige vähem avalik-õiguslike asutuste lisafinantseeringut.

22      Altmark Transi vaide tulemusel pikendas Regierungspräsidium 30. juuli 1996. aasta otsusega nende tegevuslubade kehtivust 31. oktoobrini 2002.

23      Nahverkehrsgesellschaft esitas vaide 27. oktoobri 1994. aasta otsuse peale, väites, et Altmark Trans ei vastanud PBefG § 13 tingimustele. Nimelt ei olevat Altmark Trans majanduslikult jätkusuutlik ettevõtja, sest ta ei majandaks end ilma avalik-õiguslike toetusteta ära. Seega on talle väljastatud tegevusload ebaseaduslikud. Samuti ei ole täpne väita, et Altmark Trans vajab kõige vähem toetust. Regierungspräsidium jättis 29. juuni 1995. aasta otsusega selle vaide rahuldamata.

24      Nahverkehrsgesellschaft esitas 27. oktoobri 1994. aasta ja 30. juuli 1996. aasta otsuste peale kaebuse Verwaltungsgericht Magdeburgile (Magdeburgi esimese astme halduskohus) (Saksamaa), kes jättis selle rahuldamata.

25      Apellatsiooniastmes rahuldas Oberverwaltungsgericht Sachsen-Anhalt (Saksi-Anhalti teise astme halduskohus) (Saksamaa) Nahverkehrsgesellschafti apellatsioonkaebuse ja tühistas seega Altmark Transile antud tegevusload. See kohus leidis muu hulgas, et 30. juuli 1996. aasta otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud Altmark Transi majanduslik jätkusuutlikkus enam tagatud, sest tal oli nende tegevuslubade alusel tegutsemiseks vaja Landkreis Stendali toetusi. Lisaks otsustas kohus, et need toetused ei olnud kooskõlas riigiabi puudutava ühenduse õigusega, mis on sätestatud eelkõige määruses nr 1191/69.

26      Selle kohta märkis Oberverwaltungsgericht, et Saksamaa Liitvabariik kasutas ainult 31. detsembrini 1995 määruses nr 1191/69 ettenähtud võimalust välistada selle kohaldamisalast ettevõtjad, kelle tegevus piirdub ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega. Seetõttu otsustas ta, et pärast nimetatud kuupäeva oli asjassepuutuvaid avalik‑õiguslikke toetusi võimalik anda vaid selles määruses sätestatud tingimuste kohaselt. Nende tingimuste hulgas on vajadus kehtestada avaliku teenindamise kohustus kas lepinguga või pädevate asutuste aktidega. Kuna Landkreis Stendal ei olnud Altmark Transiga sõlminud lepingut ega võtnud vastu haldusakti, nagu nõuavad viidatud määruse sätted, leidis Oberverwaltungsgericht, et alates 1. jaanuarist 1996 ei olnud Landkreisil enam õigust Altmark Transile talle väljastatud tegevuslubadest tulenevate teenuste osutamiseks toetust maksta.

27      Oberverwaltungsgerichti selle otsuse peale esitas Altmark Trans Bundesverwaltungsgerichtile kassatsioonkaebuse. Bundesverwaltungsgericht leidis, et PBefG § 8 lõike 4 sätetest kerkib küsimus, kas linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarset teenindamist – mis ei ole kasumlik, kui arvestada ainult veoteenuse eest saadavat tulu ja mis seetõttu sõltub paratamatult avalik‑õiguslikest toetustest – saab siseriikliku õiguse alusel käsitada tegevusena, millega tegeletakse kulutasuva korra alusel või tuleb seda paratamatult pidada tegutsemiseks avaliku teenindamise korra alusel.

28      Bundesverwaltungsgericht märkis selle kohta, et asjassepuutuvad avalik‑õiguslikud toetused võivad olla hõlmatud mõistega „muud ettevõtja tulud äriõiguse mõttes”, millele viidatakse PBefG § 8 lõike 4 teises lauses. Kasutades siseriikliku õiguse tõlgendamise tavapärast meetodit, jõudis kohus järeldusele, et avalik‑õiguslike toetuste vajalikkus ei välista veoteenuse osutamist kulutasuva korra alusel.

29      Samas kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas asutamislepingu artiklid 77 ja 92 ning määrus nr 1191/69 viivad kindlasti PBefG § 8 lõike 4 teise lause ühenduse õigusega kooskõlas oleva tõlgendamiseni Oberverwaltungsgerichti esitatud viisil. Arvestades keeldude, erandite ja eranditest tehtavate erandite süsteemi keerukust, tuleks selle kohtu hinnangul Euroopa Kohtul asjakohast problemaatikat selgitada.

 Eelotsuse küsimus

30      Kuna Bundesverwaltungsgericht leidis, et tema menetluses olevas kohtuasjas on ühenduse õiguse kohaldamisala ebaselge ja põhikohtuasja lahendamiseks on vaja eelotsust, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ [asutamislepingu artiklite 77 ja 92] ning määruse (EMÜ) nr 1191/69 (määrusega (EMÜ) nr 1893/91 muudetud redaktsioonis) sätetega nende koosmõjus on vastuolus sellise siseriikliku regulatsiooni kohaldamine, mis lubab linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide avaliku teenindamise raames regulaarse veoteenuse tegevuslubade andmist kindlasti toetustest sõltuvate veoteenuste osutamiseks, ilma et järgitaks nimetatud määruse II, III ja IV jao sätteid?”

31      Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et seda küsimust tuleb mõista nii, et see sisaldab kolme järgmist osa:

„1.      Kas toetused, mille eesmärk on hüvitada kohaliku sõitjateveo avalikust teenindamisest tekkiv puudujääk, kuuluvad igal juhul EÜ [asutamislepingu] artikli [92] lõikes 1 sätestatud abi keelu kohaldamisalasse, või ei tule neid toetusi – arvestades nende kohalikku laadi – pidada iseenesest liikmesriikidevahelist kaubandust kahjustavaks? Kas vastus sellele küsimusele võib sõltuda sellest, milline on igal üksikul juhul linna- ja linnalähiliinidel või piirkondlikel liinidel veoteenuse osutamise tegevuse konkreetne olukord ja selle valdkonna tähtsus?

2.      Kas EÜ [asutamislepingu] artikkel [77] annab siseriiklikule seadusandjale üldise õiguse lubada selliste avalik‑õiguslike toetuste andmist, millega hüvitatakse puudujääk linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamise valdkonnas, ilma et järgitaks määrust (EMÜ) nr 1191/69?

3.      Kas määrus (EMÜ) nr 1191/69 võimaldab siseriiklikul seadusandjal lubada linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide kindlasti avalik‑õiguslikest toetustest sõltuvat avalikku regulaarset teenindamist, ilma et järgitaks nimetatud määruse II, III ja IV jao sätteid, ja ette näha, et selle määruse sätteid kohaldatakse vaid juhul, kui piisava veoteenuse pakkumine ei ole ilma toetuseta võimalik? Kas siseriiklikule seadusandjale jäetud kaalutlusruum tuleneb täpsemalt määruse (EMÜ) nr 1191/69 (määrusega nr 1893/91 muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõike 1 teises lõigus sätestatud õigusest jätta selle määruse reguleerimisalast välja ettevõtjad, kelle tegevus piirdub ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega?”

 Sissejuhatavad märkused

32      Põhikohtuasjas on Altmark Transile tegevuslubade andmist vaidlustatud ainult osas, mis puudutab avalik‑õiguslike toetuste vajalikkust nendest tegevuslubadest tuleneva avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks. Vaidlus käib seega peamiselt küsimuse üle, kas Altmark Transi saadud avalik‑õiguslikud toetused anti õiguspäraselt.

33      Olles tuvastanud, et Altmark Transile toetuste maksmine tegevuslubadest tulenevate teenuste osutamiseks kulutasuva korra alusel ei olnud põhikohtuasjas vastuolus siseriikliku õigusega, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas need toetused olid kooskõlas ühenduse õigusega.

34      Peamised asutamislepingu sätted, mis reguleerivad avalik‑õiguslikke toetusi, on riigiabi puudutavad sätted, st asutamislepingu artikkel 92 ja järgmised artiklid. Asutamislepingu artikliga 77 on transpordi valdkonnas kehtestatud erand riigiabi suhtes kehtivatest üldnormidest; selle artikli kohaselt ei ole toetused vastuolus asutamislepinguga, kui need vastavad transpordi koordineerimise vajadusele või kujutavad endast avalike teenuste hulka kuuluvate teatud kohustuste täitmise kulude katmist.

35      Tuleb märkida, et nõukogu võttis määruse nr 1191/69 vastu EÜ asutamislepingu artikli 75 (muudetuna EÜ artikkel 71) ja EÜ asutamislepingu artikli 94 (nüüd EÜ artikkel 89) alusel, seega nii ühist transpordipoliitikat puudutavate sätete kui ka riigiabi sätete alusel.

36      Määrusega nr 1191/69 on kehtestatud ühenduse tasandi kord, mida kohaldatakse avaliku teenindamise kohustustele transpordi valdkonnas. Samas võivad liikmesriigid selle määruse artikli 1 lõike 1 teise lõigu kohaselt jätta määruse reguleerimisalast välja ettevõtjad, kelle tegevus piirdub ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega.

37      Neid asjaolusid arvestades tuleb kõigepealt uurida, kas määrus nr 1191/69 on kohaldatav põhikohtuasjas käsitletavatele veoteenustele. Ainult juhul, kui ta seda ei ole, tuleb uurida asutamislepingu riigiabi üldnormide kohaldatavust põhikohtuasjas vaidluse all olevatele toetustele. Seega tuleb esiteks vastata eelotsuse küsimuse kolmandale osale.

 Eelotsuse küsimuse kolmas osa

38      Eelotsuse küsimuse kolmandas osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määrust nr 1191/69 ja täpsemalt selle artikli 1 lõike 1 teist lõiku võib tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil seda määrust mitte kohaldada linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarsele teenindamisele, mis sõltub kindlasti avalik‑õiguslikest toetustest, ja piirata selle kohaldamisala juhtudega, mil piisava veoteenuse pakkumine ei ole ilma toetuseta võimalik.

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

39      Altmark Trans, Regierungspräsidium ja Nahverkehrsgesellschaft leiavad, et määrusest nr 1191/69 ei ole võimalik järeldada, et veoettevõtjatele antavad avalik‑õiguslikud toetused on ühenduse õigusega kooskõlas ainult juhul, kui on kehtestatud avaliku teenindamise kohustused selle määruse tähenduses või kui vastavalt sellele määrusele on sõlmitud avaliku teenindamise leping.

40      Nad märgivad muu hulgas, et Saksa seadusandja on eristanud veoteenuse osutamist kulutasuva korra ja avaliku teenindamise korra alusel. PBefG § 8 lõike 4 kohaselt kohaldatakse määrust nr 1191/69 ainult avaliku teenindamise korra alusel toimuvale veole. Seega ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse veoteenus, mida osutatakse kulutasuva korra alusel.

41      Nimelt, kuigi Saksa seadusandja ei kasuta alates 1. jaanuarist 1996 enam üldist erandi tegemise õigust, mis on sätestatud määruse nr 1191/69 artikli 1 lõike 1 teises lõigus, on ta kaudselt kehtestanud erandi selle määruse kohaldamise suhtes sellisele linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisele, mis toimub kulutasuva korra alusel. Kuna see määrus lubab kehtestada üldkohaldatava erandi, on Saksa seadusandjal õigus kehtestada ka kitsam erand. Nimelt tuleb käesoleval juhul kohaldada põhimõtet „kes võib enamat, võib ka vähemat”.

42      Komisjon väidab, et kuna linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamist ei ole määruse nr 1191/69 artikli 1 lõike 1 teise lõigu alusel selle määruse kohaldamisalast välja jäetud, peab siseriiklik seadusandja regulaarset teenindamist korraldama kas avaliku teenindamise kohustuse kehtestamisega vastavalt nimetatud määruse II–IV jaole või neid kohustusi ettenägevate lepingutega, järgides nimetatud määruse V jao sätteid.

 Euroopa Kohtu vastus

43      Eelotsuse küsimuse sellele osale vastamiseks tuleb esiteks kindlaks teha, kas määrusega nr 1191/69 on kehtestatud siduv kord, mida liikmesriigid on kohustatud maismaaveo valdkonnas avaliku teenindamise kohustuste kehtestamisel järgima.

44      Nii selle määruse põhjendustest kui dispositsioonist nähtub, et määruses kehtestatakse liikmesriikidele siduv kord.

45      Määruse nr 1191/69 põhjenduse 1 kohaselt on ühise transpordipoliitika üks eesmärke kõrvaldada erinevused, mis võivad tekitada olulisi moonutusi konkurentsitingimustes ja mis tulenevad liikmesriikide poolt vedajatele pandud avalike teenuste kontseptsioonist. Vastavalt määruse põhjendusele 2 on seetõttu vaja selles määruses määratletud avalike teenuste osutamise kohustused lõpetada, kuid teatavatel juhtudel on veoteenuste piisava pakkumise tagamiseks siiski oluline kõnealused kohustused säilitada.

46      Määruse nr 1191/69 artikli 1 lõikes 3 on selle kohta märgitud, et liikmesriikide pädevad asutused lõpetavad kõik kohustused, mis on seotud raudtee-, maantee- ja siseveetranspordiga ning mis tulenevad selles määruses määratletud avalike teenuste kontseptsioonist. Sama artikli lõikes 4 sätestatakse, et tagamaks piisavat veoteenuste pakkumist, mille puhul võetakse eeskätt arvesse sotsiaalseid ja keskkonnategureid ning asulaplaneerimist, või pidades silmas eri veohindade kehtestamist reisijate teatavatele kategooriatele, võivad liikmesriigid sõlmida vedajatega avaliku teenindamise lepinguid, mille tingimused ja üksikasjad on sätestatud määruse V jaos. Selle artikli lõikes 5 on lisatud, et need pädevad asutused võivad siiski säilitada või kehtestada avaliku teenindamise kohustused sõitjateveole linna- ja linnalähiliinidel ning piirkondlikel liinidel ning nende teenuste osutamise tingimused ja üksikasjad, kaasa arvatud hüvitamise viisid, on sätestatud määruse II–IV jaos.

47      Seega, kuna põhikohtuasjas arutluse all olevad tegevusload kehtestavad avaliku teenindamise kohustusi ja nendega kaasnevad toetused, millega seda teenindamist rahastatakse, kuulub nende tegevuslubade väljaandmine ja toetuste andmine üldjuhul määruse nr 1191/69 sätete kohaldamisalasse.

48      Samas lubab selle määruse artikli 1 lõike 1 teine lõik liikmesriikidel jätta määruse reguleerimisalast välja ettevõtjad, kelle tegevus piirdub ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega.

49      Esialgu, st kuni 31. detsembrini 1995 kasutas Saksamaa Liitvabariik määruse nr 1191/69 artikli 1 lõike 1 teises lõigus ettenähtud erandit, välistades siseriiklike õigusnormidega selle määruse kohaldamise linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega tegelevatele ettevõtjatele.

50      Alates 1. jaanuarist 1996 Saksa õigusnormid sellist erandit expressis verbis enam ette ei näe. Vastupidi, PBefG § 8 lõike 4 kolmandas lauses ja §‑s 13a tunnistati see määrus kohaldatavaks Saksamaal bussiliiniveo tegevuslubade andmisele avaliku teenindamise korra alusel. Samas ei ole Saksa õiguses sõnaselgelt määratletud, kas määrust kohaldatakse ka veoteenuste tegevuslubade andmisele kulutasuva korra alusel.

51      Selles küsimuses tuleb uurida, kas kulutasuva korra väljajätmine määruse nr 1191/69 kohaldamisalast – eeldades, et see nii on – on selle määrusega vastuolus.

52      Altmark Trans, Regierungspräsidium ja Nahverkehrsgesellschaft väidavad, et kuna määruse nr 1191/69 artikli 1 lõike 1 teine lõik lubab määruse kohaldamisalast välja jätta terve veoteenuste kategooria, peab see säte seda enam lubama nimetatud määruse kohaldamisalast välja jätta ühe osa nendest teenustest.

53      Tuleb meenutada, nagu on välja toodud ka käesoleva kohtuotsuse punktides 44–47, et määrusega nr 1191/69 on kehtestatud kord, mida liikmesriigid on kohustatud järgima maismaaveoga tegelevatele ettevõtjatele avaliku teenindamise kohustuste kehtestamisel.

54      Samas võivad liikmesriigid määruse nr 1191/69 artikli 1 lõike 1 teise lõigu alusel kehtestada linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega tegelevatele ettevõtjatele selle määruse kohaldamise suhtes erandi. Saksa seadusandja kasutas erandi tegemise õigust kuni 31. detsembrini 1995.

55      Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et 1. jaanuaril 1996 jõustunud PBefG muudatus aitab kaasa määruses nr 1191/69 seatud eesmärkide saavutamisele.

56      Nimelt kehtestas Saksa seadusandja selle muudatuse, et eristada sõitjate bussiliiniveo tegevuslubade väljaandmisel kulutasuvat korda ja avaliku teenindamise korda. PBefG artikli 13a alusel muutus määrus nr 1191/69 kohaldatavaks tegevuslubade väljaandmisele avaliku teenindamise korra alusel. PBefG see muudatus kitsendas järelikult nimetatud määruse artikli 1 lõike 1 teises lõigus ettenähtud erandi kohaldamisala. Sellega astuti Saksa õigusnormides samm lähemale määruse eesmärkide saavutamisele.

57      Nendest kaalutlustest tuleneb, et liikmesriik võib määruse nr 1191/69 artikli 1 lõike 1 teises lõigus ettenähtud erandi tegemise õiguse alusel õiguspäraselt mitte ainult täielikult välistada linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarse teenindamise nimetatud määruse kohaldamisalast, vaid ka kitsendada selle erandi kohaldamisala. Teisisõnu võimaldab see säte Saksa seadusandjal põhimõtteliselt kehtestada, et veoteenuse osutamiseks kulutasuva korra alusel võib kehtestada avaliku teenindamise kohustusi ja anda toetusi ilma selles määruses sätestatud tingimusi ja korda järgimata.

58      Samas tuleb siseriikliku õigusega selgelt määratleda, kuidas erandi tegemise õigust on kasutatud, et oleks võimalik kindlaks teha, millisel juhul kohaldatakse seda erandit ja millisel juhul määrust nr 1191/69.

59      Nagu nähtub ka väljakujunenud kohtupraktikast, on õiguskindluse nõude täitmise seisukohast eriti tähtis see, et isikute õiguslik olukord oleks selge ja täpne, mis võimaldab neil mõista oma õiguste täpset ulatust ja vajaduse korral nendele õigustele siseriiklikus kohtus tugineda (vt 23. mai 1985. aasta otsus kohtuasjas 29/84: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1985, lk 1661, punkt 23; 9. aprilli 1987. aasta otsus kohtuasjas 363/85: komisjon vs. Itaalia, EKL 1987, lk 1733, punkt 7; 30. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑59/89: komisjon vs. Saksamaa; EKL 1991, lk I‑2607, punkt 18, ja 19. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑236/95: komisjon vs. Kreeka, EKL 1995, lk I-4459, punkt 13).

60      Eelotsusetaotlusest võib välja lugeda teatud märke, mis annavad alust kahelda selguse nõude täitmises käesolevas asjas.

61      Nimelt tuleneb eelotsusetaotlusest esiteks, et kulutasuvat korda võib kohaldada ka ettevõtjatele, kellel on veoteenuse tegevusloa alusel tegutsemiseks vaja avalik‑õiguslikke toetusi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib teiseks, et „mis puudutab linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarset teenindamist suure puudujäägiga, siis on see seadusandja poolt ettevõtjatele ettenähtud võimalus tegelikkuses kõrvale jäetud, sest avalik‑õiguslike toetuste vajadus toob automaatselt kaasa avaliku teenindamise korra kohaldamise”.

62      Eeltoodust näib tulenevat, et sellistele veoteenuse tegevuslubadele, mille alusel tegutsemiseks on vaja avalik‑õiguslikke toetusi, võib kohaldada nii kulutasuvat korda kui avaliku teenindamise korda. Kui see nii on, ei sätestata asjassepuutuvates siseriiklikes õigusnormides selgelt ja täpselt, millistel juhtudel tuleb nendele tegevuslubadele kohaldada kas esimest või teist korda. Kuna määrust nr 1191/69 ei kohaldata kulutasuvale korrale, laieneb võimalik ebakindlus selle korra piiritlemisel avaliku teenindamise korrast ka küsimusele, milline on nimetatud määruse kohaldamisala Saksamaal.

63      Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas Saksa seadusandja kasutas määruse nr 1191/69 artikli 1 lõike 1 teises lõigus ettenähtud erandi tegemise õigust kooskõlas selguse ja täpsuse nõudega, mis tuleneb õiguskindluse põhimõtte järgmise kohustusest.

64      Seega tuleb eelotsuse küsimuse kolmandale osale vastata, et määrust nr 1191/69 ja täpsemalt selle artikli 1 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil nimetatud määrust mitte kohaldada linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarsele teenindamisele, mis sõltub kindlasti avalik‑õiguslikest toetustest, ja piirata selle kohaldamisala juhtudega, mil piisava veoteenuse pakkumine ei ole ilma toetuseta võimalik, tingimusel et seejuures järgitakse nõuetekohaselt õiguskindluse põhimõtet.

65      Tuleb veel ka täpsustada, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjas ei ole õiguskindluse põhimõtet järgitud, peab ta järeldama, et määrus nr 1191/69 on Saksamaal täielikult kohaldatav ja et seda kohaldatakse ka kulutasuvale korrale. Sel juhul tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasjas arutluse all olevad tegevusload anti välja kooskõlas määruse sätetega ja kui seda nii tehti, siis kindlaks teha, kas põhikohtuasjas arutluse all olevad toetused anti kooskõlas määruse sätetega. Kui tegevusload ja toetused ei vasta nimetatud määruses kehtestatud tingimustele, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul järeldada, et need ei ole ühenduse õigusega kooskõlas, ilma et ta peaks analüüsima nende vastavust asutamislepingu sätetele.

66      Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul uurida, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevad toetused anti kooskõlas asutamislepingu riigiabi puudutavate sätetega, ainult juhul, kui ta jõuab järeldusele, et määrust nr 1191/69 ei tule kohaldada kulutasuvale korrale ja et Saksa seadusandja on selles määruses ettenähtud erandi tegemise õigust kasutanud kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

 Eelotsuse küsimuse esimene osa

67      Eelotsuse küsimuse esimeses osas soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas toetus, millega kaetakse linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide avaliku teenindamisega seotud puudujääk, kuulub igal juhul asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse, või võib neid toetusi pidada liikmesriikidevahelist kaubandust mittemõjutavaks, kui arvestada osutatud veoteenuse kohalikku või piirkondlikku laadi ning võimalik et ka asjassepuutuva tegevusvaldkonna olulisust.

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

68      Altmark Trans, Regierungspräsidium ja Nahverkehrsgesellschaft leiavad, et põhikohtuasjas vaidluse all olevatel toetustel ei ole mingit mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, sest need puudutavad vaid kohalikku teenust ning igal juhul on toetussummad nii väiksed, et need ei mõjuta seda kaubandust tuntavalt.

69      Komisjon on aga seisukohal, et kaheksa liikmesriiki on alates 1995. aastast vabatahtlikult avanud linna- ja linnalähi- või piirkondliku transpordi teatud turud teiste liikmesriikide ettevõtjate konkurentsile ja et võib tuua erinevaid näiteid ühe liikmesriigi veoettevõtjatest, kes tegutsevad teises liikmesriigis. Teatud liikmesriikide turu avatus ei näita mitte üksnes seda, et ühendusesisene kaubavahetus on võimalik ja potentsiaalne, vaid et see juba toimub.

70      Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus otsustas 18. juuni 2002. aasta määrusega käesolevas asjas menetluse uuendada, et põhikohtuasja pooled, liikmesriigid, komisjon ja nõukogu saaksid esitada oma märkused võimalike tagajärgede kohta, mis võivad selles kohtuasjas eelotsuse küsimusele antavale vastusele tuleneda 22. novembri 2001. aasta kohtuotsusest C‑53/00: Ferring (EKL 2001, lk I‑9067).

71      Teisel kohtuistungil, mis toimus 15. oktoobril 2002, soovitasid Altmark Trans, Regierungspräsidium, Nahverkehrsgesellschaft ning Saksamaa ja Hispaania valitsus sisuliselt, et kinnitataks Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Ferring esitatud põhimõtteid. Nad leiavad seega, et avaliku teenindamise riigipoolne finantseerimine ei ole riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, kui ametiasutuste antud soodustused ei ületa avaliku teenindamise kohustuse täitmise kulusid.

72      Selle kohta väitsid nad eelkõige, et asutamislepingu artikli 92 lõikes 1 sätestatud riigiabi mõistet kohaldatakse ainult meetmetele, mis annavad rahalise soodustuse ühele ettevõtjale või teatud ettevõtjatele. Avalik‑õiguslik toetus, mis katab vaid avaliku teenindamise kohustuse täitmisega seotud kulu, ei anna toetust saavale ettevõtjale mingit reaalset soodustust. Lisaks ei kahjustata sellisel juhul ka konkurentsi, sest avalik‑õiguslikku toetust võib saada iga ettevõtja, kes täidab riigi kehtestatud kohustust osutada avalikku veoteenust.

73      Sellel teisel kohtuistungil märkisid Taani, Prantsusmaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus sisuliselt, et Euroopa Kohus peaks järgima Euroopa Kohtu menetluses olevas kohtuasjas C‑126/01: GEMO kohtujurist Jacobsi poolt 30. aprillil 2002 tehtud ettepanekus esitatud lähenemisviisi. Selle kohaselt tuleb eristada kahte olukordade kategooriat. Kui riigi finantseeringu ja selgelt määratletud avaliku teenindamise kohustuse vahel on otsene ja ilmne seos, ei ole ametiasutuste makstud summad riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses. Samas kui see seos puudub või kui avaliku teenindamise kohustus ei ole selgelt määratletud, on nende ametiasutuste makstud summad riigiabi.

 Euroopa Kohtu vastus

74      Küsimuse esimesele osale vastamiseks tuleb uurida asutamislepingu artikli 92 lõikes 1 sätestatud riigiabi mõiste erinevaid koosseisu tunnuseid. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et riigiabi kvalifikatsioon nõuab, et kõik selles sättes esitatud tingimused oleksid täidetud (vt 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑142/87: Belgia vs. komisjon, nn Tubemeuse’i kohtuotsus, EKL 1990, lk I‑959, punkt 25; 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑278/92–C‑280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4103, punkt 20, ja 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑482/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑4397, punkt 68).

75      Asutamislepingu artikli 92 lõikes 1 on loetletud järgmised tingimused. Esiteks peab tegemist olema sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see sekkumine andma abisaajale mingi soodustuse. Neljandaks peab sekkumine kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi.

76      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab täpsemalt eespool nimetatud teist tingimust.

77      Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et ei ole välistatud, et liikmesriikidevahelist kaubandust võib siiski kahjustada ka avalik‑õiguslik toetus, mis on antud ainult kohalikke või piirkondlikke veoteenuseid osutavale ettevõtjale, kes ei osuta neid teenuseid väljaspool oma päritoluriiki.

78      Kui liikmesriik annab ettevõtjale avalik‑õigusliku toetuse, aitab see ettevõtjal veoteenuse pakkumist jätkata või teenuse mahtu suurendada, mille tagajärjel väheneb muudes liikmesriikides asuvate ettevõtjate võimalus pakkuda veoteenust selle liikmesriigi turul (vt selle kohta 13. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 102/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1988, lk 4067, punkt 19; 21. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑305/89: Itaalia vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑1603, punkt 26, ja eespool viidatud kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 40).

79      Käesolevas asjas ei ole see olukord ainult hüpoteetiline, sest nagu nähtub eelkõige komisjoni märkustest, on mitmed liikmesriigid alates 1995. aastast hakanud avama teatud veoteenuse turgusid teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate konkurentsile, tänu millele osutavad paljud ettevõtjad juba praegu linna- ja linnalähi- või piirkondliku transpordi teenuseid nende päritoluriigist erinevas liikmesriigis.

80      Edasi tuleb märkida, et komisjoni 6. märtsi 1996. aasta teatist vähese tähtsusega abi kohta (EÜT C 68, lk 9) transpordi valdkonnas ei kohaldata, nagu nähtub selle teatise neljandast lõigust. Samuti ei kohaldata sellele valdkonnale komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määrust (EÜ) nr 69/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (EÜT L 10, lk 30; ELT eriväljaanne 08/02, lk 138), nagu on märgitud selle määruse põhjenduses 3 ja artikli 1 punktis a.

81      Lõpuks, Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et puudub lävi või protsent, mille mittesaavutamise korral võib kinnitada, et liikmesriikidevahelist kaubandust ei kahjustata. See, et abisumma on suhteliselt vähetähtis või et abi saav ettevõtja on suhteliselt väike, ei välista iseenesest liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise võimalust (vt eespool viidatud kohtuotsus Tubemeuse, punkt 43, ja eespool viidatud kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 42).

82      Asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamise teine tingimus, mille kohaselt peab abi kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, ei sõltu seega osutatud veoteenuse kohalikust või piirkondlikust laadist või asjassepuutuva tegevusvaldkonna olulisusest.

83      Kuid selleks, et asutamislepingu artikli 92 lõige 1 oleks riigi sekkumisele kohaldatav, peab sekkumine olema käsitletav ka abisaajast ettevõtjale antud soodustusena, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 75.

84      Sellest aspektist loetakse riigiabiks sekkumine, mis oma vormist sõltumata võib otseselt või kaudselt ettevõtjaid soodustada (15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa, EKL 1964, lk 1141, 1161) või sekkumine, mida tuleb käsitleda majandusliku eelisena, mida abisaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei oleks saanud (11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑39/94: SFEI jt, EKL 1996, lk I‑3547, punkt 60, ja 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑342/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑2459, punkt 41).

85      Tuleb aga ka meenutada Euroopa Kohtu otsust hüvitise kohta, mis on ette nähtud nõukogu 16. juuni 1975. aasta määruses 75/439/EMÜ vanaõli kõrvaldamise kohta (EÜT L 194, lk 23; ELT eriväljaanne 15/01, lk 14). Nimetatud hüvitist võis maksta vanaõli kogumise ja/või kõrvaldamisega tegelevatele ettevõtjatele vastutasuna liikmesriigi poolt neile kehtestatud kogumise ja/või kõrvaldamise kohustuse täitmise eest, tingimusel et hüvitis ei ületa ettevõtte tegelikult registreeritud aastasi katmata kulusid, võttes arvesse mõistlikku kasumit. Euroopa Kohus otsustas, et sellist laadi hüvitis ei ole riigiabi asutamislepingu artikli 92 ja järgmiste artiklite tähenduses, vaid hind, mida maksti tasuna kogumise või kõrvaldamisega tegelevate ettevõtjate teenuste eest (vt 7. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 240/83: ADBHU, EKL 1985, lk 531, punkti 3 viimane lause ja punkt 18).

86      Sarnaselt on Euroopa Kohus otsustanud, et kui farmaatsialaboritele kehtestatud otsemüügimaks vastab hulgimüüjate-turustajate tegelikult kantud lisakuludele seoses nendele pandud avaliku teenindamise kohustuse täitmisega, saab seda, et hulgimüüjad-turustajad on selle maksu tasumisest vabastatud, vaadelda kui vastutasu osutatud teenuse eest ja seega kui meedet, mis ei ole riigiabi asutamislepingu artikli 92 tähenduses. Euroopa Kohus leidis, et kui maksuvabastuse ja kantud lisakulude vahelise võrdväärsuse tingimus on täidetud, ei saa hulgimüüjad-turustajad tegelikult soodustust asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, kuna asjassepuutuva meetme ainus mõju oli see, et hulgimüüjad-turustajad ja farmaatsialaborid pandi võrreldavatesse konkurentsitingimustesse (eespool viidatud kohtuotsus Ferring, punkt 27).

87      Sellest kohtupraktikast tuleneb, et riigi sekkumine ei kuulu asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse, kui see on käsitletav hüvitisena, mis on tasu abi saanud ettevõtjate poolt avaliku teenindamise kohustuse täitmisel osutatud teenuse eest, mistõttu ei saa need ettevõtjad tegelikult rahalist soodustust ja see sekkumine ei anna nendele ettevõtjatele paremat konkurentsipositsiooni võrreldes nendega konkureerivate ettevõtjatega.

88      Samas peab selleks, et niisugust hüvitist ei saaks konkreetsel juhul kvalifitseerida riigiabiks, olema täidetud teatud tingimused.

89      Esiteks peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud. Põhikohtuasjas tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul seega uurida, kas Altmark Transi suhtes kehtestatud avaliku teenindamise kohustus tuleneb selgelt siseriiklikest õigusnormidest ja/või põhikohtuasjas arutluse all olevatest tegevuslubadest.

90      Teiseks, vältimaks, et hüvitis annab abi saavale ettevõtjale majandusliku eelise võrreldes konkureerivate ettevõtjatega, peavad parameetrid, mille alusel see hüvitis arvutatakse, olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud.

91      Kui liikmesriik hüvitab ettevõtjale tekkinud kahju, ilma et eelnevalt oleks kindlaks määratud hüvitise maksmise parameetrid, ja hiljem selgub, et avaliku teenindamise kohustuse täitmisel ei olnud teatud teenuste osutamine majanduslikult tasuv, on see hüvitis rahaline sekkumine, mis vastab riigiabi määratlusele asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.

92      Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit. Selle tingimuse täitmine on hädavajalik, tagamaks, et abi saav ettevõtja ei saaks mingit soodustust, mis kahjustaks või ähvardaks kahjustada konkurentsi, tugevdades selle ettevõtja konkurentsipositsiooni.

93      Neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud konkreetsel juhul avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab üldsusele asjassepuutuvaid teenuseid osutada kõige odavamalt, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

94      Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et kui avalik-õiguslikud toetused, mis on antud kulude katmiseks, mis on tekkinud selliste ettevõtjate kohustuse täitmisest, kelle suhtes on selgelt kehtestatud avaliku teenindamise kohustus, vastavad käesoleva kohtuotsuse punktides 89–93 märgitud tingimustele, ei kuulu need toetused asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse. Ja vastupidi – riigi sekkumine, mis ei vasta ühele või mitmele nimetatud tingimustest, on käsitletav riigiabina selle sätte tähenduses.

95      Seega tuleb eelotsuse küsimuse esimesele osale vastata, et asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamise tingimus, mille kohaselt peab abi kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, ei sõltu osutatava veoteenuse kohalikust või piirkondlikust laadist või asjassepuutuva tegevusvaldkonna olulisusest.

Samas ei ole see asutamislepingu säte linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarseks teenindamiseks vajalikule avalik‑õiguslikule toetusele kohaldatav, kui see toetus on käsitletav hüvitisena, mida makstakse kui tasu abi saanud ettevõtja poolt avaliku teenindamise kohustuse täitmisel osutatud teenuse eest. Selle kriteeriumi täitmise kindlakstegemiseks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida järgmiste tingimuste täidetust:

–        esiteks oli abi saav ettevõtja reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus oli täpselt määratletud;

–        teiseks olid parameetrid, mille alusel hüvitis arvutati, eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud;

–        kolmandaks ei olnud hüvitis suurem, kui oli vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit;

–        neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, oli sobiva hüvitise tase kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

 Eelotsuse küsimuse teine osa

96      Eelotsuse küsimuse teises osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas asutamislepingu artiklit 77 saab kohaldada avalik‑õiguslikele toetustele, millega hüvitatakse avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tekkiv lisakulu, ilma et järgitaks määrust nr 1191/69.

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

97      Altmark Trans väidab, et siseriikliku seadusandja õigus lubada avalik‑õiguslikke toetusi, millega hüvitatakse linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega seotud puudujääk, ilma et järgitaks määrust nr 1191/69, eksisteerib sõltumata asutamislepingu artiklist 77.

98      Regierungspräsidium leiab, et asutamislepingu artikkel 77 ei anna siseriiklikule seadusandjale õigust lubada avalik‑õiguslikke toetusi määrust nr 1191/69 arvesse võtmata.

99      Nahverkehrsgesellschaft väidab, et kuivõrd põhikohtuasjas arutluse all olevad avalik‑õiguslikud toetused kuuluvad asutamislepingu artiklis 92 sätestatud keelu kohaldamisalasse, välistab asutamislepingu artikkel 77 selle kohaldamise, sest need toetused vastavad viimati nimetatud artiklis esitatud tingimustele. Ta arvab, et kuna see on nii, ei ole nimetatud toetuste andmine määrusega nr 1191/69 vastuolus.

100    Komisjon on seisukohal, et asutamislepingu artikli 77 alusel on siseriiklikul seadusandjal õigus anda avalik‑õiguslikke toetusi, millega hüvitatakse puudujääk linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamise valdkonnas, ilma et järgitaks määrust (EMÜ) nr 1191/69, kuid nendele tuleb seetõttu kohaldada täies ulatuses EÜ artikli 93 lõikes 3 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 3) sätestatud riigiabi uurimist puudutavat eelinformeerimise korda.

 Euroopa Kohtu vastus

101    Asutamislepingu artiklis 77 on sätestatud, et toetused ei ole vastuolus asutamislepinguga, kui need vastavad transpordi koordineerimise vajadusele või kujutavad endast avalike teenuste hulka kuuluvate teatud kohustuste täitmise kulude katmist.

102    Käesoleva kohtuotsuse punktis 37 on märgitud, et asutamislepingu riigiabisätete kohaldatavust põhikohtuasjas vaidluse all olevatele toetustele tuleb uurida ainult juhul, kui puudub põhikohtuasjale kohaldatav täpsem regulatsioon.

103    Käesoleva kohtuotsuse punktidest 65 ja 66 tuleneb, et määrus nr 1191/69 võib olla põhikohtuasjas kohaldatav, kui Saksa seadusandja ei ole välistanud selle määruse kohaldatavust kulutasuvale korrale või kui ta on seda teinud vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Sel juhul on põhikohtuasjas vaidluse all olevatele toetustele kohaldatavad nimetatud määruse sätted ja eelotsusetaotluse esitanud kohus ei pea uurima, kas need toetused on kooskõlas esmase õigusega.

104    Samas kui määrus nr 1191/69 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, tuleneb eelotsuse küsimuse esimesele osale antud vastusest, et kui põhikohtuasjas vaidluse all olev toetus on käsitletav hüvitisena, mida makstakse kui tasu avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks osutatud veoteenuse eest ja kui see vastab käesoleva kohtuotsuse punktides 89–93 märgitud tingimustele, ei kuulu toetus asutamislepingu artikli 92 kohaldamisalasse ja seetõttu ei ole vaja tugineda ka selle sätte erandile, mis on kehtestatud asutamislepingu artiklis 77.

105    Eeltoodust tuleneb, et riigiabi ja ühist transpordipoliitikat puudutavad esmase õiguse sätted on põhikohtuasjas vaidluse all olevatele toetustele kohaldatavad ainult siis, kui esiteks, need toetused ei kuulu määruse nr 1191/69 kohaldamisalasse ning teiseks – juhul, kui neid toetusi anti avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tekkiva lisakulu hüvitamiseks – ei ole täidetud käesoleva kohtuotsuse punktides 89–93 loetletud kõik tingimused.

106    Samas isegi juhul, kui põhikohtuasjas vaidluse all olevaid toetusi tuleb uurida asutamislepingu riigiabisätete seisukohast, ei saa asutamislepingu artiklis 77 kehtestatud erandit sellena põhikohtuasjas kohaldada.

107    Nimelt võttis nõukogu 4. juunil 1970 vastu määruse (EMÜ) nr 1107/70 toetuste andmise kohta raudtee-, maantee- ja siseveetranspordile (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 39). Selle määruse artiklis 3 on sätestatud, et „[i]lma et see piiraks […] määruse (EMÜ) nr 1192/69 […] ja […] määruse (EMÜ) nr 1191/69 […] kohaldamist, võivad liikmesriigid võtta kooskõlastusmeetmeid ja kehtestada selliseid avalike teenuste hulka kuuluvaid kohustusi, millega kaasneb asutamislepingu artiklis 77 nimetatud toetuste andmine, ainult järgmistel juhtudel ja asjaoludel”. Sellest tuleneb, et liikmesriikidel ei ole enam õigust viidata asutamislepingu artiklile 77, v.a ühenduse teiseses õiguses sätestatud juhtudel.

108    Seega kui määrus nr 1191/69 käesoleval juhul kohaldatav ei ole ja põhikohtuasjas arutluse all olevad toetused kuuluvad asutamislepingu artikli 92 lõike 1 kohaldamisalasse, on määruses nr 1107/70 ammendavalt loetletud need tingimused, mille esinemise korral võivad liikmesriikide ametiasutused anda toetusi asutamislepingu artikli 77 alusel.

109    Seega tuleb eelotsuse küsimuse teisele osale vastata, et asutamislepingu artiklit 77 ei saa kohaldada avalik‑õiguslikule toetusele, mis katab avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tekkiva lisakulu, ilma et arvestataks määrust nr 1191/69.

 Kohtukulud

110    Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud Saksamaa, Taani, Hispaania, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Bundesverwaltungsgerichti 6. aprilli 2000. aasta määrusega esitatud küsimusele, otsustab:

1.      Nõukogu 26. juuni 1969. aasta määrust (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta, mida on muudetud nõukogu 20. juuni 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 1893/91, täpsemalt selle artikli 1 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil nimetatud määrust mitte kohaldada linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarsele teenindamisele, mis sõltub kindlasti avalik‑õiguslikest toetustest, ja piirata selle kohaldamisala juhtudega, mil piisava veoteenuse pakkumine ei ole ilma toetuseta võimalik, tingimusel et seejuures järgitakse nõuetekohaselt õiguskindluse põhimõtet.

2.      EÜ asutamislepingu artikli 92 lõike 1 (muudetuna EÜ artikli 87 lõige 1) kohaldamise tingimus, mille kohaselt peab abi kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, ei sõltu osutatava veoteenuse kohalikust või piirkondlikust laadist või asjassepuutuva tegevusvaldkonna olulisusest.

Samas ei ole see asutamislepingu säte linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide regulaarseks teenindamiseks vajalikule avalik-õiguslikule toetusele kohaldatav, kui see toetus on käsitletav hüvitisena, mida makstakse kui tasu abi saanud ettevõtja poolt avaliku teenindamise kohustuse täitmisel osutatud teenuse eest. Selle kriteeriumi täitmise kindlakstegemiseks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida järgmiste tingimuste täidetust:

–        esiteks oli abi saav ettevõtja reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus oli täpselt määratletud;

–        teiseks olid parameetrid, mille alusel hüvitis arvutati, eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud;

–        kolmandaks ei olnud hüvitis suurem, kui oli vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit;

–        neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, oli sobiva hüvitise tase kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

3.      EÜ asutamislepingu artiklit 77 (nüüd EÜ artikkel 73) ei saa kohaldada avalik-õiguslikule toetusele, mis katab avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tekkiva lisakulu, ilma et arvestataks määrust nr 1191/69, mida on muudetud määrusega nr 1893/91.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. juulil 2003 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.