EUROOPA KOHTU OTSUS

22. oktoober 2002(*)

Konkurentsiõigus – Määruse nr 17 artikli 14 lõiked 3 ja 6 – Uurimist määrav komisjoni otsus – Siseriiklike ametiasutuste abi – 21. septembri 1989. aasta otsuse kohtuasjas Hoechst vs. komisjon tõlgendamine – Üldpõhimõtted – Kaitse avaliku võimu meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise vastu juriidilise isiku privaatsfääri – Niisuguse järelevalve ulatus, mida teostab siseriiklik kohus, kes on pädev määrama ettevõtjate suhtes sunnimeetmeid – Komisjoni teavitamiskohustus – Lojaalne koostöö

Kohtuasjas C‑94/00,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Cour de cassationi (Prantsusmaa) esitatud eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas asjas järgmiste poolte vahel:

Roquette Frères SA

ja

Directeur général de la concurrence, de la consommation et de la répression des fraudes,

menetluses osales:

Euroopa Ühenduste Komisjon,

nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 ja Euroopa Kohtu 21. septembri 1989. aasta otsuse liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88: Hoechst vs. komisjon (EKL 1989, lk 2859) tõlgendamiseks,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J. P. Puissochet, M. Wathelet ja R. Schintgen, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola (ettekandja), P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: J. Mischo,

kohtusekretär: ametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Roquette Frères SA, esindajad: advokaadid O. Prost ja A. Choffel,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Marenco ja F. Siredey-Garnier,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: K. Rispal-Bellanger ja F. Million,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: W.‑D. Plessing ja B. Muttelsee‑Schön,

–        Kreeka valitsus, esindajad: A. Samoni-Rantou ja G. Karipsiadis,

–        Itaalia valitsus, esindaja: U. Leanza, keda abistas avvocatodelloStato F. Quadri,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: J. E. Collins, keda abistas barrister J. Turner,

–        Norra valitsus, esindaja: H. Seland,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 10. juuli 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud Roquette Frères SA (esindajad: O. Prost ja A. Choffel), komisjoni (esindajad: G. Marenco ja F. Siredey-Garnier), Prantsuse valitsuse (esindaja: R. Abraham), Kreeka valitsuse (esindajad: A. Samoni-Rantou ja G. Karipsiadis), Itaalia valitsuse (esindaja: M. Greco) ja Ühendkuningriigi valitsuse (esindajad: J. E. Collins ja J. Turner) suulised märkused,

olles 20. septembri 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) esitas 7. märtsi 2000. aasta otsusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 13. märtsil 2000, EÜ artikli 234 alusel kaks eelotsuse küsimust nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 ja Euroopa Kohtu 21. septembri 1989. aasta otsuse liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88: Hoechst vs. komisjon (EKL 1989, lk 2859) tõlgendamise kohta.

2        Need küsimused tõusetusid erikaebuse läbivaatamisel, mille Roquette Frères SA (edaspidi „Roquette Frères”) esitas Tribunal de grande instance de Lille’i (Prantsusmaa) presidendi määruse peale, millega lubati selle ettevõtja ruumides toimetada läbiotsimisi ja arestida vara, et saada tõendeid selle ettevõtja võimaliku osalemise kohta kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mis võivad endast kujutada EÜ asutamislepingu artikli 85 (muudetuna EÜ artikkel 81) rikkumist.

 Õiguslik raamistik

 Määrus nr 17

3        Määruse nr 17 artikkel 14 annab komisjonile uurimisvolitused, et uurida ettevõtjatele kohalduvate konkurentsieeskirjade võimalikke rikkumisi. Selle sätte kohaselt:

„1.      […]

[…] on komisjoni poolt volitatud ametnikel õigus:

a)      kontrollida raamatupidamis- ja teisi äridokumente;

b)      teha koopiaid või väljavõtteid raamatupidamis- ja äridokumentidest;

c)      nõuda kohapeal suulisi selgitusi;

d)      siseneda ettevõtte kõikidesse ruumidesse, territooriumile ja transpordivahenditesse.

[…]

3.      Ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma komisjoni otsusega määratud uurimisele. Otsuses nimetatakse uurimise objekt ja eesmärk, määratakse kuupäev, millal uurimine algab, ja märgitakse artikli 15 lõike 1 punktis c ja artikli 16 lõike 1 punktis d ettenähtud trahvid ning õigus otsuse läbivaatamisele ühenduse kohtus.

[…]

6.      Kui ettevõtja ei nõustu vastavalt käesolevale artiklile määratud uurimisega, peab asjassepuutuv liikmesriik komisjoni poolt volitatud ametnikele pakkuma uurimiseks vajalikku abi. Pärast komisjoniga konsulteerimist võtavad liikmesriigid selleks vajalikud meetmed enne 1. oktoobrit 1962.”

 Siseriiklik õigus

4        Prantsusmaal reguleerib uurimismenetlust konkurentsiõiguse valdkonnas 1. detsembri 1986. aasta määrus nr 86-1243 vaba hinnakujunduse ja konkurentsi kohta (JORF, 9.12.1986, lk 14773; edaspidi „konkurentsimäärus”).

5        Konkurentsimääruse artikkel 48 näeb ette:

„Uurijad võivad ruume läbi otsida ja dokumente arestida üksnes majandusministri või Conseil de la concurrence’i (konkurentsinõukogu) algatatud uurimise raames ja Tribunal de grande instance’i presidendi määrusega antud loa alusel […]

Kohus peab kontrollima, et talle esitatud loataotlus on põhjendatud; see taotlus peab sisaldama kõiki läbiotsimise õigustamiseks vajalikke andmeid.

[…] Kohus määrab nende toimingute läbiviimiseks ühe või mitu kriminaalpolitsei ametnikku, kes teavitavad kohut nende toimingute käigust.

[…]”

6        Selle sätte ulatuse selgituseks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Conseil constitutionnel (Prantsusmaa) on 29. detsembri 1983. aasta otsuses leidnud, et läbiotsimisi võib eravaldustes toimetada üksnes kooskõlas põhiseaduse artikliga 66, mis annab kohtuvõimu hoolde isikuvabaduste kaitse, sealhulgas kodu puutumatuse. Conseil constitutionnel tuletas sellest, et selles valdkonnas kehtivad õigusnormid peavad pädevale kohtuorganile selgelt panema kohustuse konkreetselt kontrollida, kas talle esitatud taotlus on põhjendatud.

7        Konkurentsimääruse artiklist 56a tuleneb, et selle määruse artiklis 48 sätestatud nõuded on kohaldatavad olukorras, kui komisjon taotleb määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel abi.

 Faktid ja menetlus põhikohtuasjas ning eelotsuse küsimused

8        Roquette Frères tegeleb naatriumglükonaadi ja glükoondeltalaktooni turustamisega.

9        10. septembril 1998 võttis komisjon määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel vastu otsuse, mis kohustas Roquette Frères’i alluma uurimisele (edaspidi „10. septembri 1998. aasta uurimisotsus”).

10      Selle otsuse resolutiivosa artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Ettevõtja Roquette Frères SA on kohustatud alluma uurimisele, mis puudutab tema võimalikku osalemist kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses naatriumglükonaadi ja glükoondeltalaktooni valdkonnas, mis võivad endast kujutada EÜ asutamislepingu artikli 85 rikkumist. Uurimine võib toimuda selle ettevõtja kõigis ruumides.

Ettevõtja lubab komisjoni volitatud ametnikel uurimist läbi viia ja neid abistavatel liikmesriigi ametnikel siseneda tema ruumidesse, territooriumile ja liiklusvahenditesse tavalisel tööajal. Ettevõtja esitab kontrolliks kogu raamatupidamise ja muud äridokumendid, mida ametnikud nõuavad; ettevõtja võimaldab neil oma raamatupidamist ja muid äridokumente kontrollida kohas, kus nad asuvad, ja teha neist koopiaid või väljavõtteid. Muu hulgas annab ettevõtja neile viivitamatult kõik suulised selgitused, mida ametnikud võivad küsida seoses uurimisobjektiga.”

11      10. septembri 1998. aasta uurimisotsuse põhjendused sätestavad:

„Käesoleva otsuse adressaat tegutseb naatriumglükonaadi valdkonnas. Naatriumglükonaati kasutatakse muu hulgas tööstusliku puhastusvahendina metallpindade töötlemiseks, sünteetiliste tekstiilide tootmiseks ja kõvastumise aeglustina betoonitööstuses.

Komisjonil on andmeid, mille kohaselt on kõnealuse ettevõtja juhtivtöötajad pidanud regulaarseid kohtumisi oma konkurentidega, mille käigus jaotati naatriumglükonaadi turuosad ja lepiti kokku miinimumhinnad erinevate turupiirkondade kasutajatele. Määrati kindlaks ka üldised ja erinevate piirkondade suhtelised müügikogused. Igal kohtumisel hinnati kokkulepetest kinnipidamise ulatust. Ettevõtja, kes oli talle eraldatud müügikogust ületanud, pidi nähtavasti üritama järgneva ajavahemiku jooksul oma müüki vähendada.

Käesoleva otsuse adressaat toodab ka glükoondeltalaktooni. Glükoondeltalaktooni kasutatakse juustu, lihal põhinevate toodete ja tofu valmistamiseks.

Komisjonil on andmeid, mille kohaselt laienesid kõnealused kontaktid konkurentidega ka glükoondeltalaktoonile. See puudutab täpsemalt kahe- või mitmepoolseid kõnelusi, mida peeti tihti väljaspool naatriumglükonaadi kohtumisi (enne, pärast või vaheaegade ajal). Osavõtjad vahetasid seal andmeid turu, turuhindade ja nõudluse kohta. Peeti ka kõnelusi tootmisvõimsuse ja müügimahu üle. Nende kontaktide eesmärk oli kontrollida hindu ja näib, et need ühtlustasid turul osalejate käitumist.

Juhul kui eespool viidatud kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevuse olemasolu osutuks tõendatuks, võiksid need endast kujutada EÜ asutamislepingu artikli 85 tõsist rikkumist. Ainuüksi selliste kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevuse olemus viitab sellele, et neid võidi salaja ellu viia ja et uurimine on sellega seoses kõige kohasem vahend nende olemasolu kohta tõendite kogumiseks.

Selleks et võimaldada komisjonil välja uurida kõik asjaolud võimalike kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevuse ning nende konteksti kohta, tuleb läbi viia uurimine määruse nr 17 artikli 14 alusel.

Käesoleva otsuse adressaadil võib olla teavet, mida komisjon vajab eespool viidatud asja uurimise raames.

Uurimise tõhususe tagamiseks ei tohi ettevõtjat sellest ette teavitada.

Seega on vaja kohustada ettevõtjat otsusega alluma määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel toimuvale uurimisele.”

12      Komisjon palus Prantsuse valitsusel võtta meetmed, mis on vajalikud määruse nr 17 artikli 14 lõikes 6 sätestatud siseriiklike ametivõimude abi tagamiseks, juhul kui Roquette Frères takistab kavandatud uurimist.

13      Selle taotluse tõttu esitasid pädevad ametiasutused 14. septembril 1998 taotluse Tribunal de grande instance de Lille’i presidendile, et saada vastavalt konkurentsimääruse artiklitele 48 ja 56a luba Roquette Frères’i ruumide läbiotsimiseks ja vara arestimiseks. Sellele taotlusele olid lisatud koopia 10. septembri 1998. aasta uurimisotsusest ja eespool viidatud otsuse kohtuasjas Hoechst vs. komisjon tekst.

14      Tribunal de grande instance de Lille’i president rahuldas selle taotluse samal päeval tehtud määrusega (edaspidi „loamäärus”).

15      Loamäärus tehti teatavaks 16. septembril 1998. Uurimistoimingud viidi läbi 16. ja 17. septembril 1998. Roquette Frères tegi uurimisel küll koostööd, kuid piiras teatavatest dokumentidest koopiate tegemist.

16      Erikaebuses loamääruse peale väidab Roquette Frères, et Tribunal de grande instance de Lille’i president ei võinud anda luba läbiotsimiseks, ilma et ta oleks nende dokumentide alusel, mida ametivõimud talle pidid esitama, eelnevalt saanud kinnitust selle kohta, et tegelikult on tõsine kahtlus, et eksisteerib konkurentsivastane praktika, mis õigustaks volituste andmist sunnimeetmete rakendamiseks.

17      Eelotsusetaotluses nendib Cour de cassation, et Tribunal de grande instance de Lille’i presidendile ei olnud esitatud mingeid andmeid või tõendeid, mis võimaldanuks tal eeldada oletatava konkurentsivastase tegevuse olemasolu, mistõttu tal ei olnud võimalik konkreetselt kontrollida, kas talle esitatud taotlus oli põhjendatud. Cour de cassation märgib ka, et 10. septembri 1998. aasta uurimisotsuses on komisjon üksnes viidanud, et tal on andmeid, mille kohaselt Roquette Frères tegeles komisjoni kirjeldatud konkurentsivastase tegevusega, viitamata oma analüüsis isegi mitte põgusalt andmetele, mis tal väidetavalt on ja millel tema hinnang põhineb.

18      Cour de cassation loetleb järelevalvetoimingud, mida pädev Prantsuse kohus peab tegema seoses konkurentsimääruse artikliga 48 ja käesoleva kohtuotsuse punktis 6 viidatud Conseil constitutionneli 29. detsembri 1983. aasta otsusega, ning meenutab, et eespool viidatud kohtuotsusest Hoechst vs. komisjon tuleneb, et komisjon peab oma uurimisvolituste teostamisel järgima siseriiklikus õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi.

19      Muu hulgas viitab Cour de cassation eespool viidatud kohtuotsuse Hoechst vs. komisjon punktidele 17 ja 18, mille kohaselt ei ole olemas ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mis annaks äriühingutele õiguse ruumide puutumatusele, ega ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, mis tuletaks sellise põhimõtte Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklist 8.

20      Cour de cassation märgib sellegipoolest, et Euroopa Inimõiguste Kohus on pärast eespool viidatud kohtuotsust Hoechst vs. komisjon 16. detsembri 1992. aasta kohtuotsuses Niemietz vs. Saksamaa (A-sari, nr 251-B) leidnud, et EIÕK artiklit 8 võib kohaldada ka teatavale kutse- või äritegevusele või teatavatele ruumidele. Cour de cassation viitab ka EL lepingu artikli 6 lõikele 2, mis kohustab Euroopa Liitu austama põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud EIÕK-ga ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest, ning EL lepingu artikli 46 alapunktile d, mis näeb ette, et viidatud artikli 6 lõige 2 kuulub Euroopa Kohtu pädevusse.

21      Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kui arvestada ühenduse õiguskorras tunnustatud põhiõigusi ja Euroopa inimõiguse ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 8, siis kas 21. septembri 1989. aasta kohtuotsust Hoechst tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes on siseriikliku õiguse alusel pädev konkurentsiasjades lubama ametiasutuste esindajatel toimetada ettevõtjate ruumides läbiotsimisi ja arestida vara, ei või keelduda taotletud luba andmast, kui ta leiab, et andmed või tõendid, mis on talle esitatud, selleks et tõendada komisjoni uurimisotsuses näidatud ettevõtja konkurentsivastast tegevust, on ebapiisavad, et sellist meedet lubada, või kui – nagu käesolevas asjas – talle ei ole mingeid andmeid ega tõendeid esitatud?

2.      Juhul kui Euroopa Kohus ei leia, et komisjon on kohustatud esitama liikmesriigi pädevale kohtule tema valduses olevad tõendid ja andmed, mille alusel ta võib eeldada konkurentsivastase tegevuse olemasolu, siis kas selle liikmesriigi kohus on sellegipoolest pädev eespool viidatud põhiõigusi silmas pidades keelduma andmast luba läbiotsimiseks ja arestimiseks, kui ta leiab, et komisjoni otsus, nagu käesolevas asjas, ei ole piisavalt põhjendatud ega võimalda tal konkreetselt kontrollida talle esitatud taotluse põhjendatust, mis paneb ta seega olukorda, kus ta ei saa teostada oma siseriikliku riigiõiguse kohast järelevalvet?”

 Ühenduse õiguse üldpõhimõtete mõju

22      Nagu eelotsusetaotlusest tuleneb, soovib Cour de cassation teada, kuidas võib põhiõiguste valdkonnas toimunud teatav areng pärast otsuse tegemist kohtuasjas Hoechst vs. komisjon mõjutada viimati nimetatud kohtuotsuses Euroopa Kohtu väljatöötatud põhimõtteid ning seega ka vastuseid Cour de cassationi esitatud eelotsuse küsimustele.

23      Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on põhiõigused selliste üldiste õiguspõhimõtete lahutamatu osa, mille järgimise tagab Euroopa Kohus, tuginedes liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele ja rahvusvahelistele inimõiguste kaitset puudutavatele instrumentidele, mille raames liikmesriigid on teinud koostööd või millega nad on ühinenud. EIÕK-l on selles suhtes eriline tähtsus (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 13, ja 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1611, punkt 37).

24      Nagu Euroopa Kohus on samuti viidanud, on selle kohtupraktikaga loodud põhimõtteid kinnitanud ka ühtse Euroopa akti preambul ja Euroopa Liidu lepingu artikli F lõige 2 (15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 79). Need põhimõtted sisalduvad praegu EL lepingu artikli 6 lõikes 2 (eespool viidatud kohtuotsus Connolly vs. komisjon, punkt 38).

25      Muu hulgas tuleneb samast väljakujunenud kohtupraktikast, et kui siseriiklikud õigusnormid kuuluvad ühenduse õiguse kohaldamisalasse ja kui Euroopa Kohtule on esitatud eelotsusetaotlus, siis peab viimane andma kogu tõlgendamiseks vajaliku materjali, et siseriiklik kohus saaks hinnata kõnealuste õigusnormide vastavust EIÕK‑st tulenevatele põhiõigustele, mille järgimise Euroopa Kohus tagab (vt eelkõige 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT, EKL 1991, lk I‑2925, punkt 42, ja 4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑159/90: Society for the Protection of Unborn Children Ireland, EKL 1991, lk I‑4685, punkt 31).

26      Kuna eelotsuse küsimused puudutavad sisuliselt siseriikliku kohtu teostatava järelevalve ulatust olukorras, kus komisjon on määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel esitanud abitaotluse, on Euroopa Kohtul pädevus eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda kogu tõlgendamiseks vajalik materjal, mida viimane saaks kasutada sellele järelevalvele kohalduva siseriikliku õiguse kooskõla hindamisel ühenduse õigusega, sh vajaduse korral EIÕK-st tulenevate õiguste kui õiguse üldpõhimõtetega, mille järgimise Euroopa Kohus tagab.

27      Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool viidatud kohtuotsuse Hoechst vs. komisjon punktis 19 tunnustas Euroopa Kohus ühenduse õiguse üldpõhimõttena vajadust kaitsta iga isiku – nii füüsilise kui juriidilise – privaatsfääri avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest.

28      Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et seda üldpõhimõtet peavad järgima ka liikmesriikide pädevad ametiasutused, juhul kui komisjon on määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel esitanud abitaotluse (vt eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punktid 19 ja 33).

29      Selle põhimõtte ulatuse kindlaksmääramisel seoses ettevõtjate äriruumide kaitsega tuleb arvestada eespool viidatud kohtuotsuse Hoechst vs. komisjon järgset Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, millest tuleneb esiteks, et EIÕK artiklis 8 sätestatud kodu kaitsmist võib teatavatel asjaoludel laiendada äriruumidele (vt täpsemalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas Colas Est jt vs. Prantsusmaa, kogumikus Recueil des arrêts et décisions veel avaldamata, § 41), ja teiseks, et EIÕK artikli 8 lõikega 2 lubatud õigus sekkuda „võib olla palju laiem ameti- või äritegevuse või ameti- või äriruumide puhul kui muudel juhtudel” (eespool viidatud kohtuotsus Niemietz vs. Saksamaa, § 31).

 Lojaalse koostöö kohustus

30      Selleks et eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda tarvilik vastus, tuleb arvesse võtta EÜ asutamislepingu artiklis 5 (nüüd EÜ artikkel 10) sätestatud lojaalse koostöö kohustusest tulenevaid nõudeid.

31      Nagu ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, on lojaalse koostöö kohustus nii oma pädevuse piires tegutsevatel liikmesriigi kohtutel (vt eelkõige 10. aprilli 1984. aasta otsus kohtuasjas 14/83: Von Colson ja Kamann, EKL 1984, lk 1891, punkt 26, ja 8. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 80/86: Kolpinghuis Nijmegen, EKL 1987, lk 3969, punkt 12) kui ka ühenduse institutsioonidel, kellel on vastastikune kohustus teha liikmesriikidega lojaalset koostööd (vt eelkõige 10. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 230/81: Luksemburg vs. parlament, EKL 1983, lk 255, punkt 38, ja 13. juuli 1990. aasta määrus kohtuasjas C‑2/88: IMM, Zwartveld jt, EKL 1990, lk I‑3365, punkt 17).

32      Sellega seoses tuleb rõhutada, et selline koostöö on eriti tähtis juhul, kui – nagu käesolevas asjas – ühenduse ja siseriiklikud ametivõimud peavad oma vastavate pädevuste kooskõlastamise teel kaasa aitama asutamislepingu eesmärkide saavutamisele.

 Eelotsuse küsimused

33      Nende kahe küsimusega, mida peaks koos uurima, soovib liikmesriigi kohus teada sisuliselt seda, kas ühenduse õigust arvestades võib liikmesriigi kohus, kes on siseriikliku õiguse alusel pädev konkurentsieeskirjade rikkumises kahtlustatava ettevõtja ruumides lubama toimetada läbiotsimisi ja arestida vara, talle määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel komisjoni esitatud abitaotluse korral:

–        keelduda läbiotsimise loa andmisest põhjusel, et talle ei esitatud komisjoni toimikus asuvaid tõendeid või andmeid, millele viimase kahtlustused tuginesid, või et need tõendid ja andmed ei ole piisavad taotletava meetme õigustamiseks;

–        või juhul, kui kohus ei saa nõuda nende tõendite või andmete esitamist, keelduda sellise loa andmisest põhjusel, et uurimise määranud komisjoni otsuse põhjendustest tulenev teave on ebapiisav, selleks et nimetatud kohus võiks konkreetselt kindlaks teha taotletavate meetmete põhjendatuse, nagu nõuab siseriiklik õigus.

34      Nendele küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et määruse nr 17 artikli 14 lõikest 6 tuleneb, et igal liikmesriigil on õigus määrata tingimused, mille korral liikmesriigi asutused komisjoni ametnikele abi pakuvad. Sellest tuleneb nimelt, et kui komisjon kavatseb liikmesriigi asutuste abil rakendada uurimismeetmeid asjaomaste ettevõtjatega koostööd tegemata, peab ta järgima siseriiklikus õiguses sel eesmärgil ette nähtud menetluslikke tagatisi (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punktid 33 ja 34).

35      Sellegipoolest tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et selle pädevuse teostamisel on liikmesriigid allutatud ühenduse õigusest tulenevale kahekordsele piirangule. Nad on kohustatud tagama komisjoni tegevuse tõhususe, järgides samal ajal ühenduse õiguse erinevaid üldpõhimõtteid (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 33).

36      Just selle käesoleva kohtuotsuse punktis 27 viidatud üldpõhimõtte järgimise tagamiseks leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi asutuse pädevuses on uurida, kas kavandatavad sunnimeetmed on uurimise objekti seisukohast omavolilised või ülemäärased (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 35).

37      Euroopa Kohus on ühtlasi tõdenud, et komisjon peab omalt poolt jälgima, et siseriikliku õiguse alusel pädeva asutuse käsutuses oleksid kõik vajalikud andmed, mis võimaldaksid tal tema pädevusse kuuluvat järelevalvet teostada, ja jälgima, et sunnimeetmete kohaldamisel järgitakse siseriiklikke õigusnorme (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punktid 34 ja 35).

38      Käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimused puudutavad võimaliku järelevalve ulatust, mida viib läbi siseriikliku õiguse alusel siseriiklik kohus, kes on pädev konkurentsieeskirjade rikkumises kahtlustatavate ettevõtjate ruumides läbiotsimisteks lube andma, kui tema poole pöördutakse pärast komisjonilt määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel abitaotluse saamist, samuti nende andmete olemust, mille komisjon kohtule peab esitama, et sellist järelevalvet teostada.

 Siseriikliku pädeva kohtu läbiviidava järelevalve eesmärk

39      Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui pädev asutus vaatab asja siseriikliku õiguse alusel läbi, ei või viimane asendada komisjoni hinnangut määratud uurimise vajalikkuse kohta enda omaga, sest faktilistele ja õiguslikele asjaoludele antud komisjoni hinnangu õiguspärasust võib kontrollida üksnes ühenduse kohus (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 35).

40      Pädeva siseriikliku kohtu läbiviidav järelevalve, mis peab puudutama vaid kavandatavaid sunnimeetmeid, ei või ulatuda kaugemale ühenduse õigusega nõutavast analüüsist selle kohta, kas need sunnimeetmed ei ole omavolilised ning kas need on uurimise objekti seisukohast proportsionaalsed. Sellise analüüsiga piirdub liikmesriigi kohtu pädevus nende sunnimeetmete põhjendatuse järelevalve osas, mida määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel pärast komisjoni esitatud abitaotlust taotletakse.

 Siseriikliku pädeva kohtu läbiviidava järelevalve ulatus

41      Selleks et määrata kindlaks ühenduse õigusega nõutava ning pädeva siseriikliku kohtu teostatava järelevalve ulatus, tuleb kõigepealt meenutada nende sunnimeetmete konteksti, mille üle järelevalvet teostatakse.

42      Esiteks tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 14 lõikega 1 komisjonile antud volituste eesmärk on võimaldada tal täita oma ülesannet tagada konkurentsieeskirjade järgimine ühisturul; nende eeskirjade ülesanne on vältida seda, et konkurentsi kahjustataks üldiste huvide ning eraettevõtjate ja tarbijate huvide vastaselt (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 25), aidates seega kaasa majandusliku heaolu tagamisele ühenduses.

43      Teiseks tuleb rõhutada ühenduse õigusest tulenevate erinevate tagatiste olemasolu.

44      Kõigepealt võivad sunnimeetmeid, mida siseriiklikud asutused määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 rakendamisel võivad võtta, kasutada üksnes komisjoni ametnikud komisjonile antud uurimisvolituste teostamisel. Määruse nr 17 artikli 14 lõikes 1 üles loetletud volitused on ise täpselt piiritletud.

45      Seega ei kuulu komisjoni uurimisalasse dokumendid, mis ei ole ametialased, st need, mis ei ole seotud ettevõtja tegevusega turul (vt 18. mai 1982. aasta otsus kohtuasjas 155/79: AM & S Europe vs. komisjon, EKL 1982, lk 1575, punkt 16).

46      Lisaks tagatistele, mis tulenevad siseriiklikest õigusnormidest, mis reguleerivad sunnimeetmete kohaldamist, on ettevõtjatel, kelle suhtes uurimine toimub, ka erinevad ühenduse õigusest tulenevad tagatised, näiteks õigus õigusabile või advokaadi ja kliendi vahelise kirjavahetuse konfidentsiaalsuse tagamisele (eespool viidatud kohtuotsus AM & S Europe vs. komisjon, punktid 18–27 ja kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 16, samuti 17. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 85/87: Dow Benelux vs. komisjon, EKL 1989, lk 3137, punkt 27).

47      Lõpuks on komisjonil määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 kohaselt kohustus põhjendada uurimist määravat otsust, nimetades uurimise objekti ja eesmärgi, mis, nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, kujutab endast põhimõttelise tähtsusega nõuet mitte üksnes selleks, et näidata asjaomaste ettevõtjate ruumides korraldatava uurimise põhjendatust, vaid ka selleks, et ettevõtjatel oleks võimalik mõista oma koostöökohustuse ulatust, säilitades samal ajal oma kaitseõiguse (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 29).

48      Komisjonil on ühtlasi ka kohustus viidata selles otsuses võimalikult täpselt sellele, mida otsitakse, ja neile punktidele, millele uurimine on suunatud (26. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 136/79: National Panasonic vs. komisjon, EKL 1980, lk 2033, punktid 26 ja 27). Nagu Euroopa Kohus on leidnud, on selline tingimus vajalik, et säilitada asjaomase ettevõtja kaitseõigus, mida rikutaks tõsiselt, kui komisjon võiks ettevõtja suhtes kasutada tõendeid, mis on saadud uurimise käigus, mille objekti ja eesmärgiga need ei seondu (eespool viidatud kohtuotsus Dow Benelux vs. komisjon, punkt 18).

49      Kolmandaks tuleb meenutada, et ettevõtja, kelle suhtes komisjon on määranud uurimise, võib vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 173 neljandale lõigule (muudetuna EÜ artikli 230 neljas lõik) algatada menetluse sellise otsuse vastu ühenduse kohtus. Juhul kui ühenduse kohus tühistab selle otsuse, takistataks see komisjonil kasutada ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumist puudutavas menetluses igasuguseid dokumente või tõendeid, mille ta selle uurimise käigus kogus, kuna vastasel juhul riskiks ta sellega, et ühenduse kohus tühistab ka rikkumist puudutava otsuse osas, milles see otsus tugines sellistele tõenditele (vt 26. märtsi 1987. aasta määrus kohtuasjas 46/87 R: Hoechst vs. komisjon, EKL 1987, lk 1549, punkt 34, ja 28. oktoobri 1987. aasta määrus kohtuasjas 85/87 R: Dow Chemical Nederland vs. komisjon, EKL 1987, lk 4367, punkt 17).

50      Tuleb sedastada, et ühenduse kohtu teostatava sellise kohtuliku kontrolli olemasolu ja komisjoni uurimisvolituste teostamise juhised, mis tulenevad eriti käesoleva kohtuotsuse punktidest 43–48, aitavad kaitsta ettevõtjaid omavoliliste meetmete eest ja hoida neid meetmeid piires, mis on vajalik käesoleva kohtuotsuse punktis 42 toodud seaduslike huvide taotlemisel.

51      Neljandaks tuleb meenutada, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 35 ja 39, peab pädev siseriiklik ametiasutus esiteks järgima komisjoni tegevuse tõhususe tagamist ja teiseks hoiduma asendamast komisjoni hinnangut määratud uurimise vajalikkuse kohta enda omaga, sest faktilistele ja õiguslikele asjaoludele antud komisjoni hinnangut kontrollib üksnes ühenduse kohus.

52      Nende erinevate vaatenurkade kohta tuleb täpsustada, et kuigi siseriiklik kohus, kellel on pädevus sunnimeetmeid määrata, peab arvestama taotluse esitamise konkreetset konteksti ja käesoleva kohtuotsuse punktides 42–51 esitatud kaalutlusi, ei saa need nõuded teda siiski takistada täitmast kohustust – ega teda sellest kohustusest ka vabastada – tagada konkreetselt igal üksikul juhul, et kavandatav sunnimeede ei ole omavoliline ega ebaproportsionaalne määratud uurimise esemega (vt analoogia alusel Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. veebruari 1993. aasta otsus kohtuasjas Funke vs. Prantsusmaa, A‑sari nr 256‑A, § 55; 16. detsembri 1997. aasta otsus Camenzind vs. Šveits, Recueil des arrêts et décisions 1997-VIII, § 45, ja eespool viidatud kohtuotsus Colas Est jt vs. Prantsusmaa, § 47).

53      Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb kindlaks määrata, mida sellise järelevalve teostamine täpsemalt nõuab ja mis laadi andmed siseriikliku kohtu käsutuses peavad olema. Sellega seoses tuleb eristada järelevalvet selle üle, et kavandatavad sunnimeetmed ei ole omavolilised, ja järelevalvet selle üle, et need meetmed on proportsionaalsed uurimise esemega.

 Järelevalve selle üle, et sunnimeetmed ei ole omavolilised, ja andmed, mida võidakse komisjonilt sellise järelevalve teostamiseks nõuda

54      Esiteks on järelevalve puhul, millega kontrollitakse, kas komisjoni määratud uurimise täideviimist võimaldavad sunnimeetmed ei ole omavolilised, nõutav sisuliselt see, et pädev siseriiklik kohus peab tegema kindlaks, et on piisavalt veenvaid andmeid, mis võimaldavad kahtlustada kõnealust ettevõtjat konkurentsieeskirjade rikkumises.

55      Selline järelevalve ei erine tõepoolest oluliselt sellest, mida võib ühenduse kohus teostada selleks, et tuvastada, et uurimisotsust ei tehtud meelevaldselt, st uurimist õigustavate asjaoludeta (17. oktoobri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/87–99/87: Dow Chemical Ibérica jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 3165, punkt 52). Sellega seoses tuleb ka meenutada, et komisjoni uurimine peaks võimaldama koguda vajalikke dokumente teatava faktilise ja õigusliku olukorra olemasolu ja ulatuse kohta, mille kohta on komisjonil juba andmeid (eespool viidatud kohtuotsus National Panasonic vs. komisjon, punktid 13 ja 21).

56      Samas ei saa ühenduse kohtu teostatava järelevalve ja siseriikliku pädeva ametivõimu läbiviidava järelevalve sarnasuse tõttu unustada nende järelevalvete erinevaid eesmärke.

57      Määruse nr 17 artikli 14 lõike 1 alusel komisjonile kuuluvad uurimisvolitused on piiratud komisjoni ametnike volitusega siseneda nende näidatud ruumidesse, volitusega kohustada ettevõtjaid neile esitama dokumendid, mida nad on palunud esitada, ning volitusega kohustada ettevõtjaid näitama nende määratud panipaikade sisu (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 31).

58      Siseriiklike ametivõimude pädevusse kuuluvad sunnimeetmed hõlmavad seevastu võimu siseneda ruumidesse jõudu kasutades ja avada panipaiku või sundida ettevõtte töötajaid neile sellist juurdepääsu võimaldama ja toimetama läbiotsimist ilma ettevõtja juhtkonna loata (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 31).

59      Kuna need sunnimeetmed sekkuvad erasfääri, nõuab nende kasutamine, et pädev siseriiklik ametivõim saaks iseseisvalt tuvastada, et need ei ole omavolilised.

60      Sellist kontrolli ei saa eeskätt välistada põhjusel, et kui pädev siseriiklik instants kontrollib veenvate asjaolude olemasolu, mis on piisavad selleks, et kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumises, tekiks eespool viidatud kohtuotsuse Hoechst vs. komisjon punkti 35 tähenduses oht, et ta võiks asendada komisjoni hinnangu määratud uurimise vajalikkuse kohta enda omaga ning seada kahtluse alla komisjoni hinnangu faktilistele ja õiguslikele asjaolude kohta.

61      Järelikult peab komisjon selleks, et pädeval siseriiklikul kohtul oleks võimalik tuvastada, et kavandatavad sunnimeetmed ei ole omavolilised, esitama kohtule selgitusi, mis näitaksid üksikasjalikult, et komisjonil on toimikus piisavalt veenvad andmed ja tõendid, mis võimaldavad kahtlustada antud ettevõtjat konkurentsieeskirjade rikkumises.

62      Seevastu ei saa pädev siseriiklik kohus nõuda, et talle edastataks komisjoni toimikus olevad andmed ja tõendid, millel viimase kahtlused põhinevad.

63      Sellega seoses tuleb arvesse võtta käesoleva kohtuotsuse punktis 35 toodud liikmesriikide kohustust tagada komisjoni tegevuse tõhusus.

64      Esiteks, nagu on õigesti märkinud nii komisjon kui ka Saksamaa ja Ühendkuningriigi valitsus, on komisjoni võime tagada oma teatavatele teabeallikatele anonüümsus olulise tähtsusega konkurentsivastase tegevuse tõhusas ennetamises ja takistamises.

65      Selles osas tuleb sedastada, et kui komisjon oleks kohustatud erinevatele siseriiklikele konkurentsiõigusega tegelevatele asutustele edastama olulisi andmeid ja tõendeid, mis avaldaksid tema teabeallikate isikuandmed või millest oleks võimalik seda tuletada, suureneks eriti liikmesriigi õigusest tulenevate menetluslike nõuete tõttu oht, et nende isikuandmed saaksid teatavaks kolmandatele isikutele.

66      Teiseks tuleb arvestada ka asjaolu, et pädevatele siseriiklikele võimudele komisjoni toimikus olevate erinevate oluliste andmete ja tõendite füüsiline üleandmine võib kaasa tuua teisi riske ühenduse tegevuse tõhususe osas, eriti kui erinevates liikmesriikides tuleb samaaegselt läbi viia paralleelseid uurimisi. Seega tuleb arvesse võtta selliste üleandmiste ohte ja viivitusi, aga ka erinevaid menetlusreegleid, mida üleandmisel tuleb liikmesriikide õigussüsteemide kohaselt järgida, samuti ka aega, mida need instantsid vajavad, et võimalikult keerukaks ja mahukaks osutuda võivate dokumentidega tutvuda.

67      EÜ artiklis 234 ette nähtud pädevuste jaotamisel peab pädev siseriiklik kohus põhimõtteliselt hindama, kas käesoleva kohtuotsuse punktis 61 märgitud asjaolud esinevad käesolevas asjas, ja teostama selle alusel järelevalvet – kohustus, mis on talle ühenduse õigusega pandud. Sellega seoses tuleb lisada, et kui siseriiklik kohus peab lahendama määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel komisjoni esitatud abitaotluse, peab see kohus järgima veelgi tähelepanelikumalt pädevuste jaotamist, kui eelotsusetaotluse tõttu – juhul kui seda ei esitata nii nagu põhikohtuasjas alles pärast uurimise läbiviimist – võib otsuse tegemine venida ja tuua kaasa abitaotluse avalikustamise, millega võib halvata komisjoni tegevuse ja muuta tulemusetuks igasuguse tulevikus toimuv uurimise.

68      Neid täpsustusi arvestades tuleb meenutada, et Euroopa Kohtul on eelotsusetaotluse läbivaatamisel õigus anda ühenduse õiguse tõlgendamiseks kõik juhtnöörid, mis võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul lahendada tema menetluses olev asi.

69      Põhikohtuasja osas tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 11 esitatud 10. septembri 1998. aasta uurimisotsuse põhjendustest tuleneb, et komisjon esitas väga täpsed kahtlustused, mis tal olid Roquette Frères’i ja teiste kahtlustatavas kartellikokkuleppes osalejate suhtes, tuues välja üksikasjalikud andmed korrapäraste salajaste kohtumiste ning neil arutatu ja kokkulepitu kohta.

70      Isegi kui komisjon ei viidanud tema kahtlustuste aluseks olevate andmete laadile, nagu kaebus, tunnistaja ütlus või väidetava kartellikokkuleppe osaliste vahetatud dokumendid, ei saa selle viite pelk puudumine üksi olla piisav, et kahelda piisavalt veenvate tõendite olemasolus, kuivõrd, nagu põhikohtuasjaski, oleks komisjoni valduses olevate andmete üksikasjalik esitamine väidetava kartellikokkuleppe täpse eesmärgi ja selle sõlmimisele eelnenud meetodite kohta võimaldanud siseriiklikul kohtul hinnata tema veendumust, et komisjonil on tõepoolest need andmed.

 Sunnimeetmete proportsionaalsuse kontroll lähtuvalt uurimise objektist ning andmed, mida võib komisjonilt sellise järelevalve teostamiseks nõuda

71      Teiseks, mis puudutab järelevalvet, mille raames kontrollitakse sunnimeetmete proportsionaalsust komisjoni määratud uurimise objektiga, siis tuleb meenutada, et selline järelevalve hõlmab ühest küljest seda, kas need meetmed on sobivad antud uurimise teostamiseks.

72      Sellega seoses tuleb eriti meenutada, et määruse nr 17 artikli 14 lõige 3 kohustab asjaomaseid ettevõtjaid alluma komisjoni määratud uurimisele ja et sama sätte lõige 6 kohustab liikmesriike komisjoni volitatud ametnikke abistama üksnes siis, kui ettevõtja ei nõustu sellise uurimisega.

73      Euroopa Kohus on tõepoolest tunnistanud sellega seoses, et abi võib taotleda ka ettevaatusabinõuna, et hoida ära ettevõtja võimalik vastuseis (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 32).

74      Sellegipoolest tuleb täpsustada, et sunnimeetmeid saab ettevaatusabinõuna taotleda ainult siis, kui on alust karta vastuseisu uurimisele või katseid tõendeid varjata või hävitada, kui asjaomast ettevõtjat teavitatakse määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel määratud uurimisest.

75      Järelikult peab komisjon esitama pädevale siseriiklikule kohtule selgitusi, mis võimaldavad viimasel kindlaks määrata, et juhul, kui komisjon ei saa ettevaatusabinõuna taotletud abi ettevõtja võimaliku vastuseisu ületamiseks, on rikkumise faktide kindlaksmääramine võimatu või tunduvalt raskendatud.

76      Teiselt poolt nõuab kavandatavate sunnimeetmete proportsionaalsuse kontroll, mis lähtub uurimise objektist, et selliste meetmetega ei kaasneks uurimise eesmärgiga võrreldes ülekaalukaid ja talumatuid ebamugavusi (vt 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 13; 21. veebruari 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑143/88 ja C‑92/89: Zuckerfabrik Süderdithmarschen ja Zuckerfabrik Soest, EKL 1991, lk I‑415, punkt 73; 13. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑233/94: Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, EKL 1997, lk I‑2405, punkt 57, ja 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑200/96: Metronome Musik, EKL 1998, lk I‑1953, punktid 21 ja 26).

77      Selle kohta tuleb küll meenutada, et seoses uurimismeetme enda proportsionaalsuse hindamisega on Euroopa Kohus leidnud, et komisjoni valik lihtsalt volituse alusel uurimise ja otsusega määratud uurimise vahel ei sõltu sellistest asjaoludest nagu olukorra eriline raskus, eriline kiireloomulisus või absoluutne konfidentsiaalsuse vajadus, vaid vajadusest adekvaatse uurimise järele, arvestades juhtumi asjaolusid. Euroopa Kohus on sellest järeldanud, et kui uurimisotsusega võimaldatakse komisjonil üksnes koguda vajalikke andmeid asutamislepingu võimaliku rikkumise hindamiseks, siis ei riku selline otsus proportsionaalsuse põhimõtet (eespool viidatud kohtuotsus National Panasonic vs. komisjon, punktid 28–30).

78      Sellega seoses tuleb ka meenutada, et komisjon peab põhimõtteliselt hindama, kas mingi teave on vajalik konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks (eespool viidatud kohtuotsus AM & S Europe vs. komisjon, punkt 17, ja 18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon, EKL 1989, lk 3283, punkt 15). Isegi kui komisjonil on juba andmeid või tõendeid rikkumise olemasolu kohta, on komisjonil õigus pidada vajalikuks määrata täiendavaid uurimisi, mis võimaldavad tal paremini piiritleda rikkumist, selle kestust või rikkumisega seotud ettevõtjate ringi (vt sellega seoses lisaandmete taotluse kohta eespool viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon, punkt 15).

79      Selleks et pädeva siseriikliku instantsi läbiviidav kontroll ei kaotaks täiesti oma tähendust ja et tähelepanuta ei jääks erasfääri tungimine, mille avaliku võimu kasutamine kaasa toob, tuleb siiski tunnistada, et sellise meetmega seoses ei tohi siseriiklik instants proportsionaalsuse kontrolli teostades jätta tähelepanuta selliseid asjaolusid nagu väidetava rikkumise raskus, asjaomase ettevõtja seotuse laad või otsitava tõendi tähtsus.

80      Pädeval siseriiklikul kohtul peab seega olema õigus keelduda kavandatavatest sunnimeetmetest, kui väidetav konkurentsiõiguse rikkumine on liiga vähese tähtsusega, asjaomase ettevõtja arvatav seos on liiga nõrk või otsitav tõend liiga kõrvaline, et avaliku võimu teostatava läbiotsimisega kaasnev sekkumine juriidilise isiku privaatsfääri tundub talle uurimise eesmärgiga võrreldes ülemäära suur ja talumatu.

81      Järelikult peab komisjon selleks, et pädev siseriiklik kohus saaks teostada tema ülesandeks olevat proportsionaalsuse kontrolli, põhimõtteliselt teavitama siseriiklikku kohut väidetava rikkumise olulistest tunnusjoontest, viidates tema arvates puudutatud turule ja väidetavate konkurentsipiirangute laadile, samuti asjaomase ettevõtja väidetava seose ulatusele, et siseriiklikul kohtul oleks võimalik nende raskust hinnata.

82      Nagu Euroopa Kohus on juba leidnud uurimisotsuste endi põhjenduste osas, ei pea edastatud andmed tingimata sisaldama kõnealuse turu piiritlemist, väidetavate rikkumiste täpset õiguslikku kvalifikatsiooni või viidet perioodile, mille jooksul neid rikkumisi toime pandi (eespool viidatud kohtuotsus Dow Benelux vs. komisjon, punkt 10).

83      Komisjon peab ka võimalikult täpselt viitama otsitavatele tõenditele ja asjaoludele, mida uurimine peab puudutama (eespool viidatud kohtuotsus National Panasonic vs. komisjon, punktid 26 ja 27), ning sellele, millised on ühenduse uurijate volitused.

84      Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et komisjonile ei saa panna kohustust, et ta nõuaks ainult nende dokumentide või toimikute esitamist, mida ta oskab eelnevalt täpselt nimetada, mis muudaks kasutuks ta õiguse pääseda juurde nendele dokumentidele või toimikutele. Nagu Euroopa Kohus on leidnud, et eeldab see õigus vastupidi volitusi otsida mitmesuguseid andmeid, mis ei ole veel teada või mis ei ole täielikult kindlaks tehtud (eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 27).

85      Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 67 on täpsustatud, peab pädev siseriiklik kohus põhimõtteliselt hindama, kas komisjon esitas käesoleva kohtuotsuse punktides 75, 81 ja 83 toodud andmed, ja teostama selle alusel talle ühenduse õigusega pandud kontrollikohustust.

86      Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 68, on Euroopa Kohus siiski pädev andma ühenduse õiguse tõlgendamiseks kõik juhtnöörid, mis võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul lahendada tema menetluses olev asi.

87      Põhikohtuasja osas tuleb kõigepealt märkida, et nähtuvalt 10. septembri 1998. aasta uurimisotsuse põhjendustest, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 11 ära toodud, andis komisjon õiguslikult piisava ülevaate väidetava kartellikokkuleppe omadustest, rõhutas selle raskust ja täpsustas, et Roquette Frères oli üks kirjeldatud kohtumistel osalenutest.

88      Samuti tuleb märkida, et komisjon rõhutas neil põhjendustel esiteks seda, et komisjoni juurdluse läbiviimiseks vajalikud andmed on tõenäoliselt Roquette Frères’i valduses. Komisjon viitas teiseks sellele, et ainuüksi nende kokkulepete olemusest nähtub, et neid võidi salajastena rakendada, nii et uurimine on kõige sobivam vahend nende kohta tõendite kogumiseks, ning et ettevõtjat oli vaja otsusega sundida alluma määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 kohasele uurimisele. Need andmed kuuluvad nende hulka, mis võimaldavad pädeval siseriiklikul kohtul hinnata, kas anda ettevaatusabinõuna taotletud luba.

89      Mis puudutab läbiviidava uurimise eesmärki, siis tuleneb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 10 ja 11 ära toodud 10. septembri 1998. aasta uurimisotsuse resolutiivosast ja põhjendustest, et komisjoni eesmärk oli saada teada väidetavate kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevuse kõigist asjaoludest ja teha kindlaks, kas on võimalik, et Roquette Frères nendes osales. Selleks määratakse otsusega, et see ettevõtja peab lubama komisjoni volitatud ametnikel siseneda tema ruumidesse, esitama ametnike nõutud raamatupidamis- ja äridokumendid ning lubama neid kontrollida ja neist koopiaid teha, samuti andma suuliselt selgitusi, mida ametnikud nõuavad seoses uurimisobjektiga. Selliste täpsustustega on piisavalt määratletud otsitavad tõendid ja volitused, millele selleks tarbeks võidakse tugineda.

 Pädeva siseriikliku kohtu ja komisjoni tegevus, kui komisjoni edastatud andmed ei ole piisavad

90      Kui siseriiklik kohus, kes siseriikliku õiguse kohaselt on pädev andma lube läbiotsimisteks, leiab, et komisjoni edastatud andmed ei vasta käesoleva kohtuotsuse punktides 75, 81 ja 83 toodud nõuetele, ei saa ta talle esitatud taotlust pelgalt rahuldamata jätta.

91      Sellisel juhul peavad kohus ja komisjon vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 30–32 toodud lojaalse koostöö kohustusele tegema koostööd, et ületada komisjoni määratud uurimisotsuse elluviimisel ilmnevad raskused (vt analoogia alusel 15. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 52/84: komisjon vs. Belgia, EKL 1986, lk 89, punkt 16, ja 10. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑217/88: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1990, lk I‑2879, punkt 33).

92      Selle kohustuse täitmiseks ja komisjoni tegevuse tulemuslikkuse kindlustamise tagamiseks peab pädev siseriiklik kohus seega võimalikult kiiresti teavitama komisjoni või talle komisjoni taotluse edastanud pädevat siseriiklikku ametiasutust esinevatest raskustest, taotledes vajaduse korral lisaandmeid, mis võimaldaksid tal läbi viia tema kohuseks olevat järelevalvet. Sellisel juhul peab kohus eriti tähelepanelikult järgima kooskõlastamise, kiiruse ja konfidentsiaalsuse nõudeid, millega tagada käesoleva kohtuotsuse punktis 66 toodud paralleelsete uurimiste tulemuslikkus.

93      Komisjoni lojaalse koostöö kohustusel on eriline tähtsus ka seetõttu, et seda koostööd tehakse liikmesriikide kohtuvõimudega, kelle ülesanne on järgida siseriiklikus õiguskorras ühenduse õiguse kohaldamist ja ühenduse õigusest kinnipidamist (eespool viidatud kohtumäärus Zwartveld jt, punkt 18). Samuti peab komisjon hoolitsema selle eest, et ta esitaks võimalikult kiiresti pädeva siseriikliku kohtu taotletavad võimalikud lisaandmed, mis vastaksid käesoleva kohtuotsuse punktis 90 toodud nõuetele.

94      Alles siis, kui siseriiklikule kohtule on võimalikud selgitused esitatud või kui komisjon ei anna kohtu järelepärimisele vajalikku vastust, võib pädev siseriiklik kohus keelduda taotletud abi lubamisest, kui ta ei saa tema valduses olevate andmete alusel järeldada, et kavandatavad sunnimeetmed ei ole meelevaldsed ja on proportsionaalsed uurimise eesmärgiga.

 Viis, kuidas andmed pädeva siseriikliku kohtuni jõuavad

95      Mis puudutab viisi, kuidas taotletud andmed võivad pädeva siseriikliku kohtuni jõuda, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud siseriiklik kohus küsib Euroopa Kohtult 10. septembri 1998. aasta uurimisotsuse võimaliku ebapiisava põhjendatuse kohta eelkõige seetõttu, et põhikohtuasjas esitati pädevale siseriiklikule kohtule hindamiseks üksnes selle otsuse tekst.

96      Sellegipoolest tuleb märkida, et siseriikliku kohtu jaoks on sellises uurimisotsuses sisalduv põhjendus oluline vaid kui hindamiskriteerium, mis võimaldab tal kindlaks määrata, et kavandatav sunnimeede ei ole meelevaldne ega ebaproportsionaalne võrreldes uurimise eesmärgiga. Nende tingimuste kontroll, millele peab vastama komisjoni iga sellise uurimisotsuse põhjendus, nagu on määratletud määruse nr 17 artikli 14 lõikes 3, kuulub ühenduse kohtu ainupädevusse.

97      Kui elemendid, mis peavad asuma uurimisotsuses endas, seda eriti määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel, vastavad osaliselt andmetele, mis edastatakse pädevale siseriiklikule kohtule selleks, et kohus saaks teostada oma kontrolli, võivad need andmed sellegipoolest pärineda ka teistest allikatest.

98      Sellega seoses ei ole ühenduse õiguses kehtestatud mingit konkreetset vormi pädevale siseriiklikule kohtule edastatavate andmete suhtes, ja kuna tegemist on sellele kohtule tema teostatava järelevalve võimaldamisega, võivad need andmed tuleneda nii uurimisotsusest endast kui määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel siseriiklikele ametivõimudele esitatud taotlusest või vastusest, mis see kohus esitatud küsimusele on kas või suuliselt andnud.

99      Arvestades eespool toodud kaalutlusi kogumina, tuleb esitatud küsimustele vastata järgmiselt.

–        Vastavalt ühenduse õiguse üldpõhimõttele, mis näeb ette kaitse avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest füüsilise või juriidilise isiku privaatsfääri, peab siseriiklik kohus, kes on pädev siseriikliku õiguse alusel lubama toimetada konkurentsieeskirjade rikkumises kahtlustatavate ettevõtjate äriruumides läbiotsimisi ja arestida vara, uurima, kas määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel komisjoni esitatud abitaotluses kavandatavad sunnimeetmed ei ole omavolilised või ebaproportsionaalsed võrreldes määratud uurimise eesmärgiga. Vaatamata siseriikliku õiguse sunnimeetmete kohaldamist puudutavate sätete rakendamisele, ei ole ühenduse õigusega lubatud, et siseriikliku kohtu teostatav järelevalve nende meetmete põhjendatuse üle läheks kaugemale sellest, mida eespool nimetatud põhimõte nõuab.

–        Ühenduse õigus kohustab komisjoni järgima, et siseriiklikul kohtul oleksid kõik vajalikud andmed, et ta saaks teostada tema ülesandeks olevat järelevalvet. Sellega seoses peavad komisjoni esitatud andmed põhimõtteliselt sisaldama:

–        väidetava rikkumise põhitunnuste kirjeldust, st vähemalt viidet asjaomasele turule ja väidetavate konkurentsipiirangute olemusele;

–        selgitusi, kuidas ettevõtja, kelle suhtes sunnimeetmed on võetud, on väidetavalt rikkumisega seotud;

–        üksikasjalikku selgitust selle kohta, et komisjonil on veenvaid andmeid ja tõendeid, mis annavad alust ettevõtjat rikkumises kahtlustada;

–        võimalikult täpseid andmeid, mida otsitakse, ja asjaolusid, millega uurimine on seotud, samuti andmeid ühenduse uurijatele antud volituste kohta ja

–        juhul, kui komisjon taotleb siseriiklike ametiasutuste abi ettevaatusabinõuna, et hoida ära asjaomase ettevõtja vastuseis, peavad selgitused võimaldama siseriiklikul kohtul kindlaks teha, et ilma ettevaatusabinõuna sunnimeetmete lubamiseta oleks rikkumise asjaolude tuvastamine võimatu või tunduvalt raskendatud.

–        Siseriiklik kohus ei saa vastupidi nõuda komisjoni toimikus asuvate selliste andmete ja tõendite edastamist, millel viimase kahtlustused põhinevad.

–        Kuivõrd siseriiklik kohus leiab, et talle komisjoni edastatud andmed ei täida eespool nimetatud tingimusi, ei saa see kohus talle esitatud taotlust rahuldamata jätta, kuna sellega rikuks ta määruse nr 17 artikli 14 lõiget 6 ja asutamislepingu artiklit 5. Sellisel juhul peab siseriiklik kohus võimalikult kiiresti teavitama komisjoni või viimase taotlusel kohtu poole pöördunud siseriiklikku ametiasutust ilmnenud raskustest, taotledes vajaduse korral selgitusi, mis võimaldaksid tal teostada tema ülesandeks olevat järelevalvet. Alles siis, kui siseriiklikule kohtule on võimalikud selgitused esitatud või kui komisjon ei anna kohtu järelepärimisele vajalikku vastust, võib pädev siseriiklik kohus keelduda taotletud abi lubamisest, kui ta ei saa tema valduses olevate andmete alusel järeldada, et kavandatavad sunnimeetmed ei ole meelevaldsed ja on proportsionaalsed uurimise eesmärgiga.

–        Andmed, mida komisjon peab siseriiklikule kohtule esitama, võivad tuleneda nii uurimisotsusest endast kui määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel siseriiklikele ametivõimudele esitatud taotlusest või vastusest, mis see kohus esitatud küsimusele kas või suuliselt on andnud.

 Kohtukulud

100    Euroopa Kohtule märkusi esitanud Prantsuse, Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Ühendkuningriigi ning Norra valitsuse kulusid ei hüvitata. Kuna põhimenetluse poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

vastusena Cour de cassation’i 7. märtsi 2000. aasta otsusega esitatud küsimustele otsustab:

1.      Vastavalt ühenduse õiguse üldpõhimõttele, mis näeb ette kaitse avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest füüsilise või juriidilise isiku privaatsfääri, peab siseriiklik kohus, kes on pädev siseriikliku õiguse alusel lubama toimetada konkurentsieeskirjade rikkumises kahtlustatavate ettevõtjate äriruumides läbiotsimisi ja arestida vara, uurima, kas nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta artikli 14 lõike 6 alusel komisjoni esitatud abitaotluses kavandatavad sunnimeetmed ei ole omavolilised või ebaproportsionaalsed võrreldes määratud uurimise eesmärgiga. Vaatamata siseriikliku õiguse sunnimeetmete kohaldamist puudutavate sätete rakendamisele, ei ole ühenduse õigusega lubatud, et siseriikliku kohtu teostatav järelevalve nende meetmete põhjendatuse üle läheks kaugemale sellest, mida eespool nimetatud põhimõte nõuab.

2.      Ühenduse õigus kohustab komisjoni järgima, et siseriiklikul kohtul oleksid kõik vajalikud andmed, et ta saaks teostada tema ülesandeks olevat järelevalvet. Sellega seoses peavad komisjoni esitatud andmed põhimõtteliselt sisaldama:

–        väidetava rikkumise põhitunnuste kirjeldust, st vähemalt viidet asjaomasele turule ja väidetavate konkurentsipiirangute olemusele;

–        selgitusi, kuidas ettevõtja, kelle suhtes sunnimeetmed on võetud, on rikkumisega väidetavalt seotud;

–        üksikasjalikku selgitust selle kohta, et komisjonil on veenvaid andmeid ja tõendeid, mis annavad alust ettevõtjat rikkumises kahtlustada;

–        võimalikult täpseid andmeid, mida otsitakse, ja asjaolusid, millega uurimine on seotud, samuti andmeid ühenduse uurijatele antud volituste kohta ja

–        juhul, kui komisjon taotleb siseriiklike ametiasutuste abi ettevaatusabinõuna, et hoida ära asjaomase ettevõtja vastuseis, peavad selgitused võimaldama siseriiklikul kohtul kindlaks teha, et ilma ettevaatusabinõuna sunnimeetmete lubamiseta oleks rikkumise asjaolude tuvastamine võimatu või tunduvalt raskendatud.

3.      Siseriiklik kohus ei saa vastupidi nõuda komisjoni toimikus asuvate selliste andmete ja tõendite edastamist, millel viimase kahtlustused põhinevad.

4.      Kuivõrd siseriiklik kohus leiab, et andmed, mille komisjon on talle edastanud, ei täida eespool nimetatud tingimusi, ei saa see kohus talle esitatud taotlust rahuldamata jätta, kuna sellega rikuks ta määruse nr 17 artikli 14 lõiget 6 ja EÜ asutamislepingu artiklit 5 (nüüd EÜ artikkel 10). Sellisel juhul peab siseriiklik kohus võimalikult kiiresti teavitama komisjoni või viimase taotlusel kohtu poole pöördunud siseriiklikku ametiasutust ilmnenud raskustest, taotledes vajaduse korral selgitusi, mis võimaldaksid tal teostada tema ülesandeks olevat järelevalvet. Alles siis, kui siseriiklikule kohtule on võimalikud selgitused esitatud või kui komisjon ei anna kohtu järelepärimisele vajalikku vastust, võib pädev siseriiklik kohus keelduda taotletud abi lubamisest, kui ta ei saa tema valduses olevate andmete alusel järeldada, et kavandatavad sunnimeetmed ei ole meelevaldsed ja on proportsionaalsed uurimise eesmärgiga.

5.      Andmed, mida komisjon peab siseriiklikule kohtule esitama, võivad tuleneda nii uurimisotsusest endast kui määruse nr 17 artikli 14 lõike 6 alusel siseriiklikele ametivõimudele esitatud taotlusest või vastusest, mis see kohus esitatud küsimusele on kas või suuliselt andnud.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. oktoobril 2002 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.