ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
10. detsember 2008
Kohtuasi T‑57/99
Albert Nardone
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Kahju hüvitamise nõue – Kutsehaigus – Kokkupuude asbesti ja muude ainetega
Ese: Hagi, mille ese on nõue hüvitada kahju, mida komisjon hagejale väidetavalt tekitas süülise käitumisega, põhjustades hageja kokkupuute asbestitolmu ja –saastusega.
Otsus: Mõista komisjonilt Albert Nardone’i kasuks välja hüvitis summas 66 000 eurot. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetuste ja kutsehaiguste kindlustus – Personalieeskirjade järgse korra alusel makstav kindlasummaline hüvitis – Täiendava hüvitise taotlus, mis põhineb institutsiooni vastutust kaasa tooval süülisel tegevusel
(Personalieeskirjad, artikkel 73)
2. Ametnikud – Töövõimetus – Administratsiooni kohustus kontrollida ametist lahkuva ametniku töövõimet – Puudumine
(Personalieeskirjad, artikkel 78)
3. Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Mõiste – Kohtueelse menetluse raames tehtud kulutused – Väljajätmine
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
4. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Isikule õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine
(EÜ artikli 288 teine lõik)
1. Kutsehaigusse haigestunud ametnikul on õigus taotleda täiendavat hüvitist üldkohaldatavate õigusnormide alusel üksnes siis, kui tal ei ole võimalik personalieeskirjade artikliga 73 kehtestatud korra alusel saada asjakohast hüvitist. Seda õigusnormi, mille eesmärk on ära hoida kahekordse hüvitise maksmist ametnikele, kohaldatakse süstemaatiliselt ja selle puhul ei ole põhimõtteliselt võimalikud erandid või erijuhtumid. Nii tuleb hüvitatava kahju hindamisel võtta arvesse võimalikke personalieeskirjade alusel saadavaid hüvitisi, kuna need hüvitavad sama kahju, mille hüvitamist taotletakse kahju hüvitamise nõudega.
Kahju hüvitamise nõue on enneaegne, kui ei ole veel võimalik hinnata seda, kas personalieeskirjade järgne hüvitis, millele ametnikul oleks õigus, on asjakohane. Kuigi harilikult saab ametnik kiiremini ja väiksemate kuludega tõendada, et tal on õigus kindlasummalisele hüvitisele personalieeskirjade artikli 73 alusel, kui seda, et on täidetud vajalikud tingimused ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks, ei ole see alati nii. Ühenduse kohus seab üldkohaldatavate õigusnormide alusel esitatud kahju hüvitamise nõude vastuvõetavuse eelduseks, et personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud kahju hüvitamise vahendid oleks ammendatud, kuna arvestab menetlusökonoomia põhimõtet, mis nõuab igas konkreetses asjas erinevate tegurite tasakaalustamist. Selline nõue võidakse järelikult tunnistada vastuvõetavaks, kui personalieeskirjade järgse hüvitise taotlemise menetlus kestab ülemäära kaua. Pealegi, kui niisuguse nõude alusel määratud hüvitis korvaks kahju, mille hüvitamist taotletakse ka personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud personalieeskirjade järgse hüvitamiskorra alusel, tuleks vastavalt hüvitiste kattumise välistamise normile asjaomase hüvitise summa maha arvata võimalikest hagejale määratavatest personalieeskirjade järgsetest hüvitistest.
(vt punktid 53–58)
Viited: Euroopa Kohus, 9. september 1999, kohtuasi C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑5251, punkt 23); Esimese Astme Kohus, 14. mai 1998, kohtuasi T‑165/95: Lucaccioni vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑203 ja II‑627, punkt 72); Esimese Astme Kohus, 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑259 ja II‑1263, punktid 94 ja 95).
2. Euroopa Kohtu praktikast ega ühestki teisest ühenduse õiguse allikast ei tulene, et ühenduse institutsioonil on üldkohustus kontrollida ametniku töövõimet, kui ta lahkub vabatahtlikult teenistusest.
Kui ametnik leiab, et ta peab oma tervisliku seisundi tõttu lahkuma ametist, tuleb tal enne lahkumist esitada vastavalt personalieeskirjade artiklile 90 taotlus personalieeskirjade artikli 78 alusel invaliidsuspensioni saamiseks. Kui ta seda ei ole teinud, on tema ainsana vastutav selle eest, et talle ei maksta invaliidsuspensioni, eeldades, et tal oli selleks õigus.
(vt punktid 130 ja 131)
Viited: Esimese Astme Kohus, 26. veebruar 2003, kohtuasi T‑59/01: Nardone vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑55 ja II‑323, punktid 38 ja 40).
3. Advokaaditasu personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ettenähtud kohtueelses menetluses osutatud teenuste eest ei ole hüvitatav kulu. Seega tuleneb personalieeskirjades sätestatud kohtueelse menetluse süsteemi põhimõtetest, et selles staadiumis ei ole ametnikul esindajat, mille vastukaaluks ei või administratsioon käsitleda kaebusi kitsendavalt, vaid peab vastupidi säilitama nende käsitlemisel avatud meele. Seetõttu ei hüvitata ametnikule kahju hüvitamise nõude raames tema esindajate kulusid ja –tasu, välja arvatud eritingimustel.
(vt punktid 139 ja 140)
Viited: 5. juuli 1993, kohtuasi T‑84/91 DEP: Meskens vs. parlament (EKL 1993, lk II‑757, punkt 14); 6. mai 2004, kohtuasi T‑34/03: Hecq vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑143 ja II‑639, punkt 21 ja viidatud kohtupraktika); 13. detsember 2005, liidetud kohtuasjad T‑155/03, T‑157/03 ja T‑331/03: Cwik vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑411 ja II‑1865, punkt 199 ja viidatud kohtupraktika).
4. Euroopa Ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise esimese tingimusena peab olema tuvastatud isikutele õigusi andva ühenduse õigusnormi piisavalt selge rikkumine. Mis puutub nõudesse, et rikkumine oleks piisavalt selge, siis määrav kriteerium selle täitmise tuvastamisel – kui asjaomasel institutsioonil on lai kaalutlusõigus – on kaalutlusõigusele seatud piiride ilmselge ja raske eiramine ühenduse asjaomase institutsiooni poolt. Kui kõnealusel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähimgi rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu.
Ühenduse poolt tema ametnikele või endistele ametnikele ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest vastutuse kohaldamise tingimused ei või erilise õigustuse puudumisel erineda tingimustest, mis on seotud ühenduse vastutusega teiste isikute suhtes.
Ühenduse institutsiooni meditsiinitalitus peab hoolitsemiskohustuse tõttu teavitama ametnikku igast haigusest, mis tema toimikust ilmneb ja hoiatama ametnikku tema tervist kahjustava tegevuse eest, eeldades, et talitusele on esitatud kõik sellega seotud andmed ja näitajad. Meditsiinitalitus peab ka teavitama ametnikku riskiteguritest, mis võivad kaasa tuua haiguse. Nimetatud kohustuste rikkumise puhul tekib asjaomase institutsiooni vastutus. Nii on hoolitsemiskohustus õigusnorm, mille rikkumise tagajärjel tekib Euroopa ühenduse vastutus.
Komisjon tegutseb süüliselt, rikkudes selgelt hoolitsemiskohustust, kui ta kohustab töötajat töötama tervist kahjustavates tingimustes ega võta meetmeid nende parandamiseks, kuigi arst-nõustaja on mitu korda sellele tema tähelepanu juhtinud.
(vt punktid 162, 164, 166 ja 171–173)
Viited: 4. juuli 2000, kohtuasi C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑5291, punktid 41, 43 ja 44); 25. september 1991, kohtuasi T‑36/89: Nijman vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑699, punktid 36 ja 37); 18. detsember 1997, kohtuasi T‑90/95: Gill vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑471 ja II‑1231, punkt 34); 12. juuli 2001, liidetud kohtuasjad T‑198/95, T‑171/96, T‑230/97, T‑174/98 ja T‑225/99: Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑1975, punkt 134).