EUROOPA KOHTU OTSUS

16. juuni 1998(*)

EMÜ ja Jugoslaavia koostööleping – Kaubandussoodustuste peatamine – Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon – Põhimõte rebus sic stantibus

Kohtuasjas C-162/96,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Bundesfinanzhof’i esitatud taotlus selles kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:

A. Racke GmbH & Co.

ja

Hauptzollamt Mainz,

eelotsuse tegemiseks nõukogu 11. novembri 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 3300/91, millega peatatakse Euroopa Majandusühenduse ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koostöölepingus ette nähtud kaubandussoodustused (EÜT L 315, lk 1), kehtivuse küsimuses,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, H. Ragnemalm ja M. Wathelet, kohtunikud J. C. Moitinho de Almeida, P. J. G. Kapteyn (ettekandja), J. L. Murray, D. A. O. Edward, G. Hirsch, P. Jann ja L. Sevón,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: vanemametnik D. Louterman-Hubeau,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        A. Racke GmbH & Co., esindaja: advokaat Dietrich Ehle, Köln,

–        Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: õigusnõunikud Jürgen Huber ja Micail Vitsentzatos, samuti õigustalituse ametnik Antonio Tanca,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigusnõunik Jörn Sack ja õigustalituse ametnik Barbara Brandtner,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 15. juuli 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid A. Racke GmbH & Co., nõukogu ja komisjon,

olles 4. detsembri 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Bundesfinanzhof esitas 7. märtsi 1996. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 13. mail, EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks eelotsuse küsimust nõukogu 11. novembri 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 3300/91, millega peatatakse Euroopa Majandusühenduse ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koostöölepingus ette nähtud kaubandussoodustused (EÜT L 315, lk 1; edaspidi „vaidlusalune määrus”), kehtivuse kohta.

2        Need küsimused kerkisid A. Racke GmbH & Co. (edaspidi „Racke”) ja Hauptzollamt Mainz’i vahelises kohtuvaidluses tollimaksuvõla üle, mis tekkis seoses teatava koguse Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist pärit veini importimisega Saksamaale.

 Õiguslik raamistik

3        Euroopa Majandusühenduse ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koostööleping (edaspidi „koostööleping”) on sõlmitud 2. aprillil 1980 Belgradis ühelt poolt Euroopa Majandusühenduse liikmesriikide ja ühenduse ning teiselt poolt Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi (edaspidi „Jugoslaavia”) vahel ning kinnitatud ühenduse nimel nõukogu 24. jaanuari 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 314/83 (EÜT L 41, lk 1).

4        Koostöölepingu artikkel 22, muudetuna sama lepingu lisaprotokolli, millega on kehtestatud uus kauplemiskord (edaspidi „lisaprotokoll”), mis on ühenduse nimel kinnitatud nõukogu 21. detsembri 1987. aasta otsusega 87/605/EMÜ (EÜT L 389, lk 72), artikliga 4, on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Jugoslaavias värsketest viinamarjadest valmistatud veinide puhul, mis kuuluvad ühise tollitariifistiku alamrubriikidesse 22.05 ex C I ja ex C II ning on villitud kaheliitristesse või väiksematesse mahutitesse, vähendatakse ühendusse importimisel kohaldatavat tollimaksu 30% võrra ühenduse tariifikvoodi piires, milleks on 12 000 hektoliitrit aastas. Kvooti ületavate koguste suhtes kohaldab ühendus lõikest 4 tulenevat tollimaksu.

[...]

3.      Lõigete 1 ja 2 sätted kehtivad seni, kuni tollimaksumäärad on lõikes 4 sätestatud järkjärgulise kaotamise käigus lõikes 1 nimetatud veinide puhul saavutanud lõikes 1 ette nähtud 30% võrra vähendatud taseme.

4.      Jugoslaavias värsketest viinamarjadest valmistatud veinide puhul, mis kuuluvad ühise tollitariifistiku alamrubriikidesse 22.05 C I ja C II, kaotatakse ühendusse importimisel kohaldatav tollimaks vastavalt uue kauplemiskorra kehtestamist käsitleva lisaprotokolli artikli 2 lõigetele 1 ja 2. Nimetatud sätet kohaldatakse ühenduse tariifikvoodi piires, milleks on 545 000 hektoliitrit aastas. Kvooti ületavate koguste suhtes kohaldab ühendus ühise tollitariifistiku maksumäära.

[...]”

5        Lisaprotokolli artikli 2 lõike 1 kohaselt kaotatakse koostöölepingu alusel ühendusse importimisel kohaldatavad tollimaksud järk-järgult sama pika aja jooksul ja samadel tingimustel, nagu on sätestatud aktis Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemistingimuste ja asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1985, L 302, lk 23) seoses samade toodete importimisega nendest riikidest ühendusse selle 31. detsembri 1985. aasta koosseisus. Kui Hispaania ja Portugali toodete importimisel ühendusse selle 31. detsembri 1985. aasta koosseisus on nende kahe riigi suhtes erinevad tollimaksumäärad, kohaldatakse Jugoslaavia toodetele kõrgemat maksumäära. Artikli 2 lõikes 2 on sätestatud, et kui Jugoslaavia suhtes kohaldatakse madalamat tollimaksumäära kui Hispaania või Portugali või mõlema riigi suhtes korraga, tehakse ümberarvestus kohe, kui Hispaania ja Portugali samade toodete suhtes kohaldatavad tollimaksumäärad jõuavad Jugoslaavia toodetele kohaldatavast tollimaksumäärast madalamale tasemele.

6        Nõukogu 19. novembri 1990. aasta määruse (EMÜ) nr 3413/90, millega avatakse ühenduse tariifikvoodid mõningate Jugoslaaviast pärit toodete kohta ja sätestatakse nende kvootide haldamine (1991) (EÜT L 335, lk 26), artikli 1 kohaselt säilitatakse Jugoslaavias värsketest viinamarjadest valmistatud veinide puhul, mis kuuluvad CN­koodide ex 2204 21 ja ex 2204 29 alla, tollimaksumäärad alates 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 1991 tasemetel 3,6, 4,4, 4,8 või 5,6 eküüd hektoliitrilt kvoodi piires, milleks on 545 000 hektoliitrit aastas. Lisaks on määruse nr 3413/90 artiklites 2–4 sätestatud kõnealuste toodete importijatele kvoodi eraldamise kord.

7        Vastavalt koostöölepingu artiklile 60 on leping sõlmitud määramata ajaks. Kumbki pool võib lepingu siiski denonsseerida, teatades sellest teisele lepingupoolele. Leping kaotab kehtivuse kuus kuud pärast nimetatud teate edastamist.

8        Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad peatasid viivitamatult koostöölepingu kohaldamise 11. novembri 1991. aasta otsusega 91/586/ESTÜ, EMÜ Euroopa Ühenduse, tema liikmesriikide ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi vaheliste lepingute kohaldamise peatamise kohta (EÜT L 315, lk 47; ELT eriväljaanne 11/17, lk 291) põhjustel, mida otsuse teises, kolmandas, neljandas ja viiendas põhjenduses on täpsustatud järgmiselt:

„võttes arvesse järgmist: […] oma 5. ja 28. oktoobri 1991. aasta deklaratsioonides võtsid Euroopa poliitilise koostöö raames kokku tulnud Euroopa Ühendus ja tema liikmesriigid teadmiseks kriisiolukorra Jugoslaavias; Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu väljendas resolutsioonis 713 (1991) muret selle üle, et taolise olukorra kestmine kujutab endast ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule;

nii Jugoslaavia vabariikide vahelised kui ühendusega seotud vaenuavaldused ja nende tagajärjed majandus- ja kaubandussuhetele põhjustavad radikaalseid muutusi tingimustes, milles sõlmiti Euroopa Majandusühenduse ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi vaheline koostööleping ja selle protokollid, samuti ka Euroopa Söe- ja Teraseühendust puudutav leping; taoliste lepingute ja protokollide kohaldamine seatakse küsimuse alla;

6. oktoobril 1991. aastal Haarzuilensis Euroopa poliitilise koostöö raames kokku tulnud Euroopa Ühenduse ja tema liikmesriikide poolt esitatud pöördumist, milles kutsuti üles kinni pidama 4. oktoobril 1991. aastal Haagis vastu võetud relvarahukokkuleppest, ei ole kuulda võetud;

6. oktoobri 1991. aasta deklaratsioonis teatasid Euroopa poliitilise koostöö raames kokku tulnud Euroopa Ühendus ja tema liikmesriigid oma otsusest peatada ühenduse ja Jugoslaavia vahelised lepingud, juhul kui konfliktiosaliste vahel 4. oktoobril 1991. aastal Haagis Euroopa ühenduste nõukogu eesistuja ja Jugoslaavia küsimust käsitleva konverentsi eesistuja juuresolekul sõlmitud lepingut ei järgita”.

9        Vaidlusaluse määruse artiklis 1 on sätestatud, et koostöölepinguga või selle lepingu alusel antud kaubandussoodustused peatatakse. Määruse artikli 3 kohaselt jõustub määrus Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval ehk 15. novembril 1991.

10      Määruse esimeses, teises, kolmandas ja neljandas põhjenduses on korratud eespool tsiteeritud otsuse 91/586 preambulis loetletud põhjusi.

11      Vastavalt koostöölepingu artiklile 60 võttis nõukogu vastu 25. novembri 1991. aasta otsuse 91/602/EMÜ Euroopa Majandusühenduse ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koostöölepingu denonsseerimise kohta (EÜT L 325, lk 23). Otsuse artikli 2 kohaselt jõustub see otsus, millega denonsseeritakse nii leping kui ka kõik sellega seotud protokollid ja aktid, oma avaldamise päeval ehk 27. novembril 1991.

12      Teatavate toodete kohta, mille hulka veinid siiski ei kuulunud, kehtestas nõukogu 2. detsembri 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 3567/91, mis käsitleb Bosnia-Hertsegoviina, Horvaatia, Makedoonia ja Sloveenia vabariikidest pärinevate toodete importimise korda (EÜT L 342, lk 1), nende vabariikide suhtes kaubandussätted, mis on sisuliselt samad kui ühenduse poolt peatatud koostöölepingus.

13      Nõukogu 3. veebruari 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 545/92, mis käsitleb Horvaatia ja Sloveenia vabariikidest ning endise Jugoslaavia Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia ja Montenegro vabariikidest pärinevate toodete ühendusse importimise korda (EÜT L 63, lk 1), säilitas need meetmed aastaks 1992 ja laiendas nende kohaldamist teatud põllumajandustoodetele, mille hulgas olid ka nimetatud vabariikides värsketest viinamarjadest valmistatud veinid, mis kuuluvad ühise tollitariifistiku CN­koodide ex 2204 21 ja ex 2204 29 alla. Määruse nr 545/92 artiklis 6 on sätestatud, et nende veinide tollimaksu vähendatakse määrale 3,2 eküüd hektoliitrilt või 3,7 eküüd hektoliitrilt kvoodi piires, milleks on 545 000 hektoliitrit aastas.

14      Nõukogu 3. veebruari 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 547/92, millega avatakse ühenduse tariifikvoodid mõningate Horvaatia ja Sloveenia vabariikidest ning endise Jugoslaavia Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia ja Montenegro vabariikidest pärinevate toodete kohta ja sätestatakse nende kvootide haldamine (EÜT L 63, lk 41), artikli 1 alusel säilitatakse nendes vabariikides värsketest viinamarjadest valmistatud veinide puhul, mis kuuluvad CN­koodide ex 2204 21 ja ex 2204 29 alla, tollimaksumäärad alates 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 1992 tasemetel 2,4, 2,9, 3,2 või 3,7 eküüd hektoliitrilt kvoodi piires, milleks on 545 000 hektoliitrit aastas. Sama määruse artiklites 2–4 on sätestatud kõnealuste toodete importijatele kvoodi eraldamise kord.

 Põhikohtuasi

15      Racke vormistas 6. novembrist 1990 kuni 27. aprillini 1992 Saksamaa tollis Kosovo tootmispiirkonnast imporditud veine ning suunas need tolliladustamisprotseduuril eratollilattu. 7. mail 1992 esitas ta andmed kaubapartiide kohta, mis lasti vabasse ringlusse koostöölepingus sätestatud soodustollimaksumääradega.

16      Hauptzollamt Mainz nõudis 27. mai 1992. aasta otsusega siiski soodusmaksumäära ja kolmandatele riikidele kohaldatava tollimaksumäära vahe tasumist põhjendusega, et veinid on imporditud Serbiast.

17      Racke esitas selle otsuse peale kaebuse Finanzgericht’ile, kes rahuldas kaebuse enne 15. novembrit 1991 imporditud veinide suhtes, kuid jättis selle ülejäänud osas rahuldamata põhjendusega, et koostöölepinguga antud kaubandussoodustuste peatamist vaidlusaluse määrusega õigustab olukorra põhjalik muutumine, nimelt sõda Jugoslaavias.

18      Racke esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesfinanzhof’ile, kes tõstatab esmalt küsimuse, kas koostöölepingu ühepoolne peatamine vastab 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (edaspidi „Viini konventsioon”) artikli 62 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

19      Viini konventsiooni artiklis 62 on sätestatud:

„1.      Lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude põhjalikule muutumisele, mida osalised ei osanud ette näha, ei või tugineda kui lepingu lõppemise või sellest väljumise alusele, välja arvatud juhud, kui:

a)      sellised asjaolud olid oluliseks aluseks sellele, et osalised nõustusid endale lepingu kohustuslikkusega; ja

b)      asjaolude põhjaliku muutumise tagajärjel muutub radikaalselt nende kohustuste ulatus, mis endiselt kuuluvad lepingu järgi täitmisele.

[...]

3.      Kui vastavalt eelnevatele lõigetele on osalisel õigus tugineda asjaolude põhjalikule muutumisele kui lepingu lõppemise või sellest väljumise alusele, on tal õigus viidata ka sellele muudatusele kui lepingu kehtivuse peatamise alusele.”

20      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tähendab Jugoslaavia lõhenemine mitmeks uueks riigiks ja poliitilist pööret kajastav sõjategevus Jugoslaavias, et need asjaolud, mis olid oluliseks aluseks sellele, et osalised nõustusid end koostöölepinguga siduma, on põhjalikult muutunud. Samas aga tundub, et toimunud muutus ei muuda radikaalselt koostöölepingust tulenevate kohustuste ulatust, kuna tegemist on eelkõige kaubanduslepinguga.

21      Bundesfinanzhof kaalutleb edasi, kas Viini konventsiooni artiklist 65 lähtudes oli koostöölepingu peatamine ilma ette teatamata ja etteteatamistähtaega järgimata õiguspärane, kas oli tegemist eriti kiireloomulise vajadusega ja kas enne vaidlusaluste tollimaksude tasumist möödunud aeg oli piisav võimalike menetlusvigade parandamiseks.

22      Viini konventsiooni artikli 65 lõige 1 näeb ette, et osaline, kes vastavalt konventsiooni sätetele tugineb lepingu lõppemise, sellest väljumise või selle kehtivuse peatamise alusele, peab teatama teistele osalistele oma nõudmisest. Teates peavad olema ära märgitud abinõud, mis eeldatavasti võetakse lepingu suhtes tarvitusele, samuti nende põhjendused. Ühtlasi on Viini konventsiooni artikli 65 lõikes 2 sätestatud, et kui kindlaksmääratud ajavahemiku möödumisel, mis peale eriti kiireloomuliste juhtude peab olema mitte lühem kui kolm kuud teate saamise momendist arvates, ei esita ükski osaline vastuväiteid, on teate saatnud osalisel õigus artikliga 67 kehtestatud korras võtta tarvitusele tema poolt ettenähtud abinõud. Viini konventsiooni artikli 65 lõige 3 näeb ette, et kui aga järgneb mis tahes teise osalise vastuväide, peavad osalised taotlema reguleerimist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 33 märgitud vahendite abil.

23      Neid küsimusi arvestades otsustas Bundesfinanzhof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas nõukogu 11. novembri 1991. aasta määrus (EMÜ) nr 3300/91, millega peatatakse Euroopa Majandusühenduse ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koostöölepingus ette nähtud kaubandussoodustused (EÜT L 315, lk 1), on kehtiv?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis:

Millised on kehtetuse tagajärjed 1992. aasta mai alguses tollimaksumäärade kohaldamisele Serbia veinide suhtes, mis on imporditud 1991. aasta novembri keskpaigast kuni 1992. aasta aprillini ja on läbinud tolliladustamisprotseduuri?

Kas endisest Jugoslaaviast, välja arvatud Serbiast, pärit veinide suhtes 1992. aastal kehtestatud kvoodipõhine tariifne sooduskohtlemine on kohaldatav?”

 Esimene küsimus

24      Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi Viini konventsioon ei ole siduv ei ühenduse ega kõigi tema liikmesriikide suhtes, väljendab rida selle sätteid ning sealhulgas ka artikkel 62 rahvusvahelise õiguse norme, mille kohaselt kehtib teatavatel tingimustel põhimõte, et asjaolude muutumine võib kaasa tuua lepingu kehtetuks muutumise või selle peatamise. Rahvusvaheline Kohus on otsustanud, et „see põhimõte ja erandlikud tingimused, millest see sõltub, on sätestatud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 62, mida võib mitmeski mõttes pidada asjaolude muutumise tõttu lepinguliste suhete lõpetamist puudutava tavaõiguse kodifitseerimiseks” (2. veebruari 1973.  aasta kohtuotsus pädevuse kohta kalanduse valdkonnas, Ühendkuningriik v. Island, Recueil des arrêts, avis consultatifs et ordonnances, 1973, lk 3, punkt 36).

 Euroopa Kohtu pädevus

25      Komisjon avaldas kahtlust, kas Euroopa Kohus on pädev esimesele küsimusele vastama, kuna küsimus puudutab vaidlusaluse määruse kehtivust rahvusvahelise tavaõiguse normide järgi. Kuigi nimetatud määrus on ühenduse õigusakt asutamislepingu artikli 177 esimese lõigu punkti b tähenduses, ei saa eelotsusemenetluses tugineda argumentidele, mis tulenevad üksnes rahvusvahelisest õigusest ja eelkõige lepingute lõppemist ja nende kohaldamise peatamist reguleerivatest põhimõtetest.

26      Tuleb meenutada, et nagu Euroopa Kohus leidis juba 12. detsembri 1972. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 21/72–24/72: International Fruit Company jt (EKL 1972, lk 1219, punkt 5), ei ole Euroopa Kohtu pädevus asutamislepingu artikli 177 alusel ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivuse küsimuste lahendamisel millegagi piiratud nende põhjuste osas, mille alusel nimetatud õigusaktide kehtivust võib vaidlustada.

27      Kuna see pädevus laieneb kõigile põhjustele, mille alusel nimetatud õigusaktid võivad kehtetuks osutuda, tuleb Euroopa Kohtul uurida, kas nende kehtivust võib mõjutada vastuolu mõne rahvusvahelise õiguse normiga (vt eespool viidatud kohtuotsus International Fruit Company jt, punkt 6).

28      Järelikult tuleb nentida, et Euroopa Kohus on pädev esimesele eelotsuse küsimusele vastama.

 Vaidlusaluse määruse kehtivus

29      Tuleb märkida, et küsimus vaidlusaluse määruse kehtivuse kohta rahvusvahelise tavaõiguse seisukohast kerkis täiendava taotlusena esile kohtuvaidluses, milles Racke taotleb koostöölepingu artiklis 22 ette nähtud soodustollimaksumäära kohaldamist.

30      Järelikult tuleb kõigepealt kontrollida, kas artikli 22 lõike 4 alusel, mis lähtudes eelotsusetaotluses mainitud kvoote käsitlevate määruste eesmärgist on antud juhul põhikohtuasjas kohaldatav, võib õigussubjektidel tekkida õigus tariifsele sooduskohtlemisele.

31      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingu sätet pidada vahetult kohaldatavaks, kui see sisaldab oma sõnastusest ning lepingu eesmärgist ja liigist tulenevalt selget ja täpset kohustust, mille täitmine ega tagajärjed ei sõltu ühegi hilisema õigusakti andmisest (vt eelkõige 30. septembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 12/86: Demirel, EKL 1987, lk 3719, punkt 14).

32      Et määrata kindlaks, kas koostöölepingu artikli 22 lõige 4 vastab nimetatud kriteeriumidele, tuleb esmalt uurida selle sõnastust.

33      Sätte sõnastuse järgi on selle rakendamiseks vaja ühenduse õigusakte, et lisaprotokolli artikli 2 lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras saaks avada eespool nimetatud ühenduse iga-aastase tariifikvoodi, kusjuures ühendusel puudub nende meetmete võtmisel igasugune kaalutlusruum. Ühendus on vastavalt nimetatud sätetele kohustatud õigeaegselt välja arvutama täpsed tollimaksumäärad.

34      Siit järeldub, et koostöölepingu artikli 22 lõige 4 võib selles sätestatud tariifse sooduskohtlemise suhtes tekitada õigusi, millele õigussubjekt saab tugineda siseriiklikus kohtus.

35      Sellele tõdemusele ei räägi vastu ka lepingu, mille osaks on artikli 22 lõige 4, eesmärgi ja olemuse uurimine.

36      Koostöölepingu eesmärk on tõepoolest edendada lepinguosaliste kaubavahetuse arengut ja kaotada järk-järgult nendevahelised põhilised kaubandustõkked. Pärast suhete liberaliseerimise esimest etappi kehtestas lisaprotokoll 30. juunil 1985 kaubavahetuse hilisema korra. Selles kontekstis on artikli 22 lõikega 4 lisaprotokolli artiklist 4 tulenevas sõnastuses kehtestatud teatavate veinide suhtes ühenduse tariifikvoot, mille piires ühendusse importimisel kohaldatavad tollimaksud kaotatakse.

37      Edasi tuleb uurida, kas õigussubjekt, kes tugineb kohtus tariifsele sooduskohtlemisele, millele tal on õigus muudetud koostöölepingu artikli 22 lõike 4 alusel, võib rahvusvahelise õiguse normidest lähtudes vaidlustada selle määruse kehtivuse, mis lepinguga antud kaubandussoodustused alates 15. novembrist 1991 peatab.

38      Seoses sellega märgib nõukogu, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmisele eelnes loogilisest ja õiguslikust vaatepunktist otsuse 91/586 vastuvõtmine, millega rahvusvahelises plaanis peatati koostöölepingu kohaldamine. Vaidlusaluse määruse vastuvõtmine osutus aga vajalikuks seetõttu, et nimetatud lepinguga ette nähtud kaubandussoodustusi oli varem rakendatud ühendusesiseste õigusaktidega.

39      Nõukogu on seisukohal, et kuna rahvusvahelises õiguses ei ole kohustuslikult kindlaks määratud rahvusvahelise õiguse normide rikkumise heastamise viise, siis ei pruugi nende normide võimalik rikkumine otsusega 91/586 tingimata tähendada, et koostöölepingut hakatakse uuesti kohaldama ning järelikult, et vaidlusalune määrus oleks ühenduse tasandil kehtetu vastuolu tõttu uuesti kohaldatava lepinguga. Sanktsioon rahvusvahelise õiguse rikkumise eest võib seisneda ka kahju hüvitamises ning sellisel juhul jääks koostööleping siiski peatatuks. Seega ei ole Euroopa Kohtul vaidlusaluse määruse kehtivuse hindamiseks vaja kontrollida, kas koostöölepingu peatamine otsusega 91/586 on vastuolus rahvusvahelise õiguse normidega.

40      Esiteks tuleb sedastada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus puudutab üksnes vaidlusaluse määruse kehtivust rahvusvahelise tavaõiguse normidest lähtudes.

41      Samuti tuleb rõhutada, et nõukogu poolt EÜ asutamislepingu sätete alusel kolmanda riigiga sõlmitud leping on ühenduse seisukohalt ühenduse institutsiooni õigusakt ja sellise lepingu sätted on ühenduse õiguse lahutamatu osa (vt eespool viidatud kohtuotsus Demirel, punkt 7).

42      Kui vaidlusalune määrus tunnistatakse kehtetuks, jääksid koostöölepingu sätetega antud kaubandussoodustused ühenduse õiguskorras kohaldatavateks kuni kuupäevani, mil ühendus on nimetatud lepingu kooskõlas rahvusvahelise õiguse normidega lõpetanud.

43      Sellest tuleneb, et kui vaidlusalune määrus tunnistatakse kehtetuks vastuolu tõttu rahvusvahelise tavaõiguse normidega, võimaldab see õigussubjektil vahetult tugineda tariifsele sooduskohtlemisele, millele tal on õigus koostöölepingu alusel.

44      Komisjon omalt poolt kahtleb, kas rahvusvahelise õiguse norme, millele on viidatud eelotsusetaotluses, saab pidada ühenduse õiguskorra osaks, kui seda ei ole EÜ asutamislepingus sõnaselgelt sätestatud. Määruse kehtivuse vaidlustamiseks võib õigussubjekt tugineda põhjendustele, mis tulenevad tema ja ühenduse vahelisest suhtest, kuid tal puudub õigus tugineda ühenduse ja kolmanda riigi vahelisest rahvusvahelise õiguse valdkonda kuuluvast õigussuhtest tulenevatele väidetele.

45      Sellega seoses peab märkima, et nagu nähtub 24. novembri 1992. aasta otsusest kohtuasjas C­286/90: Poulsen ja Diva Navigation (EKL 1992, lk I­6019, punkt 9), tuleb ühenduse volitusi teostada kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Järelikult on ühendus, kui ta võtab vastu määruse, mis peatab kolmanda riigiga sõlmitud lepinguga või selle alusel antud kaubandussoodustused, kohustatud järgima rahvusvahelise tavaõiguse norme.

46      Siit järeldub, et rahvusvahelise tavaõiguse normid, mis reguleerivad lepinguliste suhete lõpetamist ja peatamist asjaolude põhjaliku muutumise tõttu, on ühenduse institutsioonidele siduvad ja moodustavad osa ühenduse õiguskorrast.

47      Edasi tuleb sedastada, et käesolevas asjas vaidlustab õigussubjekt täiendava taotlusega ühenduse määruse kehtivuse nimetatud normidest lähtudes, et teostada õigusi, mida ta leiab endal olevat vahetult ühenduse ja kolmanda riigi vahel sõlmitud lepingu alusel. Käesolev kohtuasi ei puuduta seega nimetatud normide vahetut mõju.

48      Õigussubjekt tugineb rahvusvahelise tavaõiguse alusnormidele, et vaidlustada nimetatud normide alusel vastu võetud määrust, millega temalt võetakse õigus tariifsele sooduskohtlemisele, mis tal oli tekkinud koostöölepingu alusel (vt sarnane olukord seoses lepinguliste suhete alusnormidega: 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C­69/89: Nakajima v. nõukogu, EKL 1991, lk I-2069, punkt 31).

49      Normid, millele õigussubjekt tugineb, kujutavad endast erandit pacta sunt servanda põhimõttest, mis on iga õiguskorra ning eelkõige rahvusvahelise õiguskorra üks aluspõhimõtteid. Rahvusvahelises õiguses tähendab see põhimõte, et iga leping on selle pooltele siduv ning seda tuleb täita heauskselt (vt Viini konventsiooni artikkel 26).

50      Selle põhimõtte tähtsust rõhutas ka Rahvusvaheline Kohus, kelle sõnul „nõuab lepinguliste suhete stabiilsus seda, et asjaolude põhjalikust muutumisest tulenev väide leiab rakendust üksnes erandjuhtudel” (25. septembri 1997. aasta otsus Gabcíkovo–Nagymarosi projektiga seotud kohtuasjas Ungari v. Slovakkia, Recueil des arrêts, avis consultatifs et ordonnances, 1997, lk 7, punkt 104).

51      Neil asjaoludel ei saa õigussubjektilt, kes tugineb kohtus õigustele, mida ta leiab endal olevat vahetult kolmanda riigiga sõlmitud lepingu alusel, võtta võimalust vaidlustada sellise määruse kehtivust, mis peatas nimetatud lepinguga antud kaubandussoodustused ja takistab tal nende kasutamist, ega ka võimalust tugineda määruse kehtivuse vaidlustamisel kohustustele, mis tulenevad lepinguliste suhete lõpetamist ja peatamist reguleerivatest rahvusvahelise tavaõiguse normidest.

52      Kõnealuste normide keerukuse ja nendega seotud teatavate mõistete määratlematuse tõttu peab kohtulik kontroll, eelkõige õigusakti kehtivuse hindamisega seotud eelotsusetaotluste puhul, siiski piirduma vaid küsimusega, kas nõukogu tegi peatamise määrust vastu võttes ilmselgeid kaalutlusvigu nende normide kohaldamise tingimuste suhtes.

53      Lepingu lõpetamiseks või peatamiseks asjaolude põhjaliku muutumise tõttu seab rahvusvaheline tavaõigus, nagu see on kodifitseeritud Viini konventsiooni artikli 62 lõikes 1, kaks tingimust. Esiteks peavad asjaolud olema oluliseks aluseks sellele, et osalised nõustusid end lepinguga siduma; teiseks peavad muutumise tagajärjed radikaalselt muutma nende kohustuste ulatust, mis endiselt kuuluvad lepingu järgi täitmisele.

54      Esimese tingimuse kohta tuleb sedastada, et koostöölepingu preambuli kohaselt soovivad lepinguosalised „edendada majandus-, rahandus- ja kaubanduskoostöö arengut ja mitmekesistamist, et saavutada tasakaal ning parandada kaubavahetuse struktuuri ja kasvu ning suurendada oma rahvaste heaolu” ning nad on teadlikud „vajadusest arvestada ühenduse laienemisest tingitud uue olukorraga ja tugevdada olemasolevaid heanaaberlikke suhteid, et saavutada ühenduse ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi vahel harmoonilisemad majandus- ja kaubandussuhted”. Osundatud põhjenduste alusel sätestab kõnealuse lepingu artikkel 1, et lepingu „eesmärk on edendada üldist koostööd lepingu osaliste vahel, et aidata kaasa Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning tugevdada omavahelisi suhteid”.

55      Pidades silmas nii laiahaardelist eesmärki, kujutasid heanaaberlike suhete saavutamiseks hädavajalik rahu säilitamine Jugoslaavias ning selliste institutsioonide olemasolu, mis suutnuks tagada lepingus ette nähtud koostöö toimimise kogu Jugoslaavia territooriumil, endast olulist tingimust lepingus ette nähtud koostöö alustamiseks ja jätkamiseks.

56      Mis puutub teise tingimusse, siis tundub, et nõukogu ei teinud ilmselget hindamisviga, kui ta nentis vaidlusaluse määruse preambuli teises põhjenduses, et „vaenutegevuse jätkumine ja selle tagajärjed nii Jugoslaavia vabariikide omavahelistes kui ka Jugoslaavia vabariikide ja ühenduse vahelistes majandus- ja kaubandussuhetes kujutavad endast radikaalset muutust tingimustes, millistel sõlmiti Euroopa Majandusühenduse ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koostööleping ja selle protokollid” ja „see seab nende kohaldamise kahtluse alla”.

57      Isegi kui on tõsi, nagu kinnitab Racke, et kaubavahetus Jugoslaaviaga pidi teataval määral jätkuma ning et ühendus oleks võinud tariifisoodustuste võimaldamist jätkata, ei ole rahvusvahelise tavaõiguse asjassepuutuvate normide kohaldamine siiski sõltuv kohustuse täitmise võimatusest, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 93, ning soodustuste jätkamine eesmärgiga kaubandust elavdada ei olnud enam mõttekas, kuna Jugoslaavia oli lagunemas.

58      Mis puutub eelotsusetaotluses esitatud küsimusse selle kohta, kas Viini konventsiooni artikli 65 kohaselt oli koostöölepingu peatamine ilma etteteatamise ja etteteatamistähtajata õiguspärane, siis tuleb märkida, et ühendus ja liikmesriigid teatasid oma 5., 6. ja 28. oktoobri 1991. aasta ühisavaldustes, et konflikti osapoolte suhtes, kes ei järgi 4. oktoobril 1991 Haagis Euroopa ühenduste nõukogu esimehe ja Jugoslaavia küsimust käsitleva konverentsi eesistuja juuresolekul sõlmitud relvarahukokkulepet, võetakse tarvitusele piiravaid meetmeid; pealegi andis ühendus nimetatud lepingu sõlmimisel teada, et relvarahu rikkumise korral lõpetab ta koostöölepingu (Bulletin CE 10-1991, punktid 1.4.6, 1.4.7 ja 1.4.16).

59      Kuigi sellised avaldused ei vasta osutatud sättega ette nähtud vormilistele nõuetele, tuleb siiski meenutada, et selles sätestatud konkreetsed menetluseeskirjad ei ole rahvusvahelise tavaõiguse osa.

60      Seega tuleb tõdeda, et esimese küsimuse uurimisel ei selgunud ühtki asjaolu, mis võiks peatamise määruse kehtivust mõjutada.

61      Arvestades esimesele eelotsusetaotluse küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

 Kohtukulud

62      Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud nõukogu ja komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva menetluse üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Bundesfinanzhof’i 7. märtsi 1996. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

Esitatud küsimuste uurimisel ei selgunud ühtki asjaolu, mis võiks mõjutada nõukogu 11. novembri 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 3300/91, millega peatatakse Euroopa Majandusühenduse ja Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koostöölepingus ette nähtud kaubandussoodustused, kehtivust.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juunil 1998 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.