ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)

22. jaanuar 1997(*)

Tariifsete soodustuste tühistamine – Euroopa Majanduspiirkonna leping – Rahvusvahelisest avalikust õigusest tulenev kohustus mitte kahjustada enne lepingu jõustumist selle eset ja eesmärki – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte – Õiguskindluse põhimõte – Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamine

Kohtuasjas T-115/94,

Opel Austria GmbH, varem General Motors Austria GmbH, Austria õiguse alusel asutatud äriühing (asukoht: Viin, esindajad: advokaat Dirk Vandermeersch, Brüssel, ja advokaat Till Müller-Ibold, Frankfurt), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: advokaadibüroo Arendt ja Medernach, rue Mathias Hardt 8–10, Luxembourg,

hageja,

keda toetas

Austria Vabariik (esindaja: liidu majandusministeeriumi Kommissärin Irène Janisch, hiljem sama ministeeriumi Rätin Beatrix Matousek-Horak, keda abistas advokaat Christian Kremer, Luxembourg), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Austria Suursaatkond, rue des Bains 3, Luxembourg,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu (esindaja: õigusnõunik Bjarne Hoff-Nielsen, keda abistasid Hamburgi ja Brüsseli advokaadid Hans-Jürgen Rabe ja Georg M. Berrisch), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Euroopa Investeerimispanga õigusosakonna peadirektor Bruno Eynard, boulevard Konrad Adenauer 100, Luxembourg,

kostja,

keda toetas

Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: õigusnõunik John Forman ja õigustalituse ametnikud Eric White ja Theofanis Christoforou), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigustalituse ametnik Carlos Gómez de la Cruz, Centre Wagner, Kirchberg, Luxembourg,

menetlusse astuja,

mille esemeks on nõue tühistada nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 3697/93 tariifsete soodustuste tühistamise kohta vastavalt ühenduse ja Austria vahel sõlmitud vabakaubanduslepingu artikli 23 lõikele 2 ja artikli 27 lõike 3 punktile a (General Motors Austria) (EÜT L 343, lk 1),

EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),

koosseisus: president K. Lenaerts, kohtunikud P. Lindh ja J. L. Cooke,

kohtusekretär: H. Jung,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. septembri 1996. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik ja vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Käesoleva hagiga palutakse tühistada nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 3697/93 tariifsete soodustuste tühistamise kohta vastavalt ühenduse ja Austria Vabariigi vahel sõlmitud vabakaubanduslepingu artikli 23 lõikele 2 ja artikli 27 lõike 3 punktile a (General Motors Austria) (EÜT L 343, lk 1; edaspidi „vaidlusalune määrus”). See määrus võeti vastu EÜ asutamislepingu artikli 113 ja nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 2837/72 Euroopa Majandusühenduse ja Austria Vabariigi vahelises lepingus ette nähtud kaitsemeetmete kohta (EÜT L 300, lk 94; edaspidi „määrus nr 2837/72”), muudetud nõukogu 5. märtsi 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 638/90 (EÜT L 74, lk 1), sätete alusel.

2        Vaidlusaluse määruse artikkel 1 sätestab:

„General Motors Austria toodetud autode käigukastidele F15, mis kuuluvad CN-koodi ex 8708 40 10 alla (TARIC-i lisakood 8996; teised: TARIC-i lisakood 8997) ja on lepingu protokolli nr 3 mõttes pärit Austriast, taaskehtestatakse 4,9%-line imporditollimaks.

Seda 4,9%-list maksu kohaldatakse seni, kuni nõukogu otsustab komisjoni ettepanekul, et kõnesolev abi ei avalda konkurentsile ja kaubavahetusele enam moonutavat mõju, või maksimaalselt ajavahemikul, mis vastab maksuamortisatsiooni keskmisele kestusele.”

3        Hageja, Austria õiguse alusel asutatud äriühing Opel Austria GmbH, varem General Motors Austria GmbH, on Detroitis asuva Ameerika Ühendriikide õiguse alusel asutatud kontserni General Motors Corporation 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja. Ta on käigukastide F15 ainus tootja. Ta ekspordib neid ühendusse alates 1993. aastast.

4        1989. ja 1990. aasta vahel tõdes kontsern General Motors, millesse hageja kuulub, et ta peab looma tootmisvõimsusi silindripeade ja nukkvõllide tarvis, samuti manuaalkäigukastide tarvis, mida taheti kasutada uutes mootorites, et rahuldada oma Euroopas asuvate tootmiskeskuste vajadusi.

5        Tootmiskoha hindamisel, mille käigus võeti arvesse General Motorsi tehaseid Jaapanis, Brasiilias, Ungaris ja Austrias, samuti ühte kohta Tšehhoslovakkias, teatasid Austria ametiasutused, et nad kavatsevad anda hagejale riigiabi, kui investeering vastab Austria õiguses kehtestatud teatud tingimustele.

6        Märtsis 1991 teatasid Austria Vabariik ja hageja komisjonile Austria valitsuse kavatsusest anda hagejale riigiabi, et viimane saaks teha investeeringuid laiendamaks käigukastide, nukkvõllide ja silindripeade tootmist oma Aspern-Viini tehases.

7        19. märtsil 1991 toimus komisjonis mitteametlik koosolek Austria valitsuse ja hageja esindajate ning komisjoni konkurentsi peadirektoraadi (DG IV) ametnike osavõtul. Sellel koosolekul tutvustati hageja investeerimiskava ja abi, mida Austria valitsus kavatses anda. Seejärel esitasid DG IV ametnikud Austria valitsusele ja hagejale teatud hulga küsimusi. Austria valitsus vastas nendele küsimustele faksi teel 20. märtsil 1991 ja hageja faksi teel 21. märtsil 1991.

8        1991. aasta aprilli keskel vestlesid DG IV ja Austria valitsus ning DG IV ja hageja telefonitsi.

9        Austria valitsus teatas 26. aprillil 1991 hagejale, et abi makstakse peatselt välja ning et ta arvab selle olevat kooskõlas nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 2836/72 lepingu sõlmimise kohta Euroopa Majandusühenduse ja Austria Vabariigi vahel ja selle kohaldamise kohta (EÜT L 300, lk 1) alusel sõlmitud ühenduse ja Austria Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu (edaspidi „VKL”) artiklitega 23 ja 27. Ta andis hagejale loa investeeringu tegemiseks, kuigi ametlikke abilepinguid valitsusega ei olnud veel sõlmitud.

10      Koosolekul, mis leidis aset 22. juulil 1991 komisjoni asepresidendi Sir Leon Brittani ja ühe Austria erakonna esindajate vahel ning mille teemaks oli Austria Vabariigi ühinemine Euroopa Liiduga, mainis nõukogu arvates Sir Leon Brittan hagejale antavat abi möödaminnes Austria suursaadikule Brüsselis.

11      Vundamendiehitustööd hageja uue tehase rajamiseks Aspern-Viini algasid 27. juulil 1991.

12      Komisjon võttis oma arvamuse Austria Vabariigi ühinemisavalduse kohta (SEK (91) 1590 lõplik) vastu 1. augustil 1991. Selles arvamuses, mis avaldati väljaandes Bulletin des Communautés européennes (Supplément no 4/92), mainis komisjon seoses riigiabiga, et kuigi Austrias on abisummad viimastel aastatel vähenenud, tähendab ühenduse eeskirjade kohaldamine siiski Austrias valitseva süsteemi olulist muutmist. Selles küsimuses väitis ta eelkõige: „Hiljuti autotööstusele antud riigiabi näitab, et isegi juhul, kui ei ole loodud sektoriabi süsteeme selle tööstusharu huvides, on selliste vahendite nagu Financial Guarantee Act (General Motors) kasutamise tõttu oluline kontrollida tähelepanelikult Austria riigiabi sektorimõju.”

13      21. juulil 1992 sõlmis hageja lepingu Finanzierungsgarantiegesellshaft’iga, mille alusel anti talle 10%-list abi kuni 450 miljoni Austria šillingi suuruse ülempiirini koguinvesteeringuks, milleks antakse maksimaalselt toetust 4,5 miljardit Austria šillingit. 1. detsembril 1992 sõlmis hageja samalaadse lepingu Viini linnaga, mille alusel talle anti täiendavat 5%-list abi kuni 225 miljoni Austria šillingi suuruse ülempiirini.

14      1992. aasta oktoobrikuu jooksul andis komisjon Austria ametiasutustele suuliselt mõista, et projekt General Motors võib tekitada probleemi, mille ta tahaks tõstatada.

15      21. detsembril 1992 saatis komisjoni välissuhete peadirektoraadi (DG I) peadirektor Austria suursaadikule Brüsselis kirja, milles ta teavitas viimast, et komisjoni pädevate talituste arvates ei ole General Motorsi investeering Asperni kooskõlas VKL-i sätetega, ja palus saadikul enne, kui komisjon pöördub ametlikult VKL-i ühiskomitee poole, kutsuda Austria ametiasutusi üles võtma selles küsimuses seisukohta.

16      Komisjon pöördus juhtumi asjus VKL-i ühiskomitee poole komitee 25. veebruari 1993. aasta koosolekul. Sellel koosolekul andis ta Austria valitsusele üle 17. ja 24. veebruari 1993. aasta küsimustikud, samuti 17. veebruari 1993. aasta teatise, milles ta võttis kokku oma seisukoha General Motorsi Asperni projekti kohta.

17      Seejärel leidsid komisjoni ja Austria Vabariigi vahel aset tehnilised koosolekud 16. märtsil ja 15. aprillil 1993. Teisel koosolekul, kus osalesid Austria valitsuse kutsel hageja esindajad, andsid viimased komisjonile üle memorandumi Austria valitsuse antud abi kokkusobivuse kohta VKL-iga.

18      Uuel komisjoni ja Austria Vabariigi vahelisel koosolekul 21. juunil 1993 andis Austria valitsus komisjonile üle hageja memorandumi abi intensiivsuse kohta.

19      29. juunil 1993 võttis komisjon oma seisukoha kokku ühes siseteatises. See teatis edastati hagejale 29. novembril 1993.

20      15. juulil 1993 edastati komisjonile hageja kolmas memorandum, mis esitas abi puudutavad poliitilised kaalutlused.

21      22. juulil 1993 võttis komisjon vastu vaidlusaluse määruse ettepaneku.

22      22. novembril 1993 leidis aset koosolek komisjoni ametnike ning Austria Vabariigi ja hageja esindajate vahel, kusjuures viimased oli kutsunud Austria valitsus. Sellel koosolekul kinnitasid komisjoni ametnikud, et nende arvates ei ole abi põhjendatud ei VKL-i ega ühenduse õigusnormide seisukohast. Siiski küsisid nad hageja sõnutsi, kas osa abist anti keskkonna kaitsmiseks, uurimis- ja arendustööks või koolituseks.

23      Nõukogu ja komisjoni 13. detsembri 1993. aasta otsuses 94/1/ESTÜ, EÜ Euroopa Majanduspiirkonna lepingu sõlmimise kohta Euroopa ühenduste, nende liikmesriikide ja Austria Vabariigi, Soome Vabariigi, Islandi Vabariigi, Liechtensteini Vürstiriigi, Norra Kuningriigi, Rootsi Kuningriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel (EÜT 1994, L 1, lk 1; edaspidi „otsus 94/1”) ning nõukogu ja komisjoni 13. detsembri 1993. aasta otsuses 94/2/ESTÜ, EÜ Euroopa ühenduste, nende liikmesriikide ja Austria Vabariigi, Soome Vabariigi, Islandi Vabariigi, Liechtensteini Vürstiriigi, Norra Kuningriigi ja Rootsi Kuningriigi vahel sõlmitud Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kohandamise protokolli sõlmimise kohta (EÜT 1994, L 1, lk 571; edaspidi „otsus 94/2”) kiitsid nõukogu ja komisjon Euroopa Ühenduse ja Euroopa Söe- ja Teraseühenduse nimel heaks Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping” või „leping”) ja EMP lepingu kohandamise protokolli (edaspidi „kohandamisprotokoll”). Samal päeval andsid ühendused viimaste lepinguosalistena hoiule oma heakskiitmiskirjad (vt teave Euroopa Majanduspiirkonna lepingu ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kohandamise protokolli jõustumise kuupäeva kohta, EÜT 1994, L 1, lk 606).

24      Oma 14. detsembri 1993. aasta kirjas edastas hageja komisjonile memorandumi abi kokkusobivuse kohta ühendusesiseste eeskirjadega, mis käsitlevad keskkonnakaitset, uurimis- ja arendustööd ning koolitust puudutavat riigiabi. 15. detsembril 1993 valmistas komisjon ette teatise, mis sisaldas nimetatud memorandumi kommentaare. See teatis edastati hagejale 1. veebruari 1994. aasta kirjaga.

25      20. detsembril 1993 võttis nõukogu vastu vaidlusaluse määruse.

26      Euroopa Majanduspiirkonna leping jõustus 1. jaanuaril 1994.

 Menetlus

27      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. märtsil 1994.

28      Esimese Astme Kohtu president määras kohtuasja teisele kojale. 7. juulil 1994 otsustas Esimese Astme Kohus suunata kohtuasja kolmest kohtunikust koosnevale kojale. 23. jaanuaril 1995 määrati kohtuasi neljandale kojale.

29      Komisjon esitas kostja nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 12. augustil 1994. Austria Vabariik esitas hageja nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 26. augustil 1994. Komisjoni ja Austria Vabariigi menetlusse astumise avaldused rahuldati teise koja esimehe 7. ja 20. oktoobri 1994. aasta määrustega.

30      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (neljas koda) avada suulise menetluse ilma menetlustoiminguid tegemata. Siiski esitas Esimese Astme Kohus nõukogule ja Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele (edaspidi „väljaannete talitus”) mõned kirjalikud küsimused. Viimased vastasid kirjadega, mis saabusid kohtu kantseleisse vastavalt 20. augustil ja 26. juulil 1996.

31      Suuline menetlus toimus 19. septembril 1996. Kuulati ära poolte esindajate suulised avaldused ja vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele.

 Poolte nõuded

32      Hageja, kelleks on Opel Austria GmbH, palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlusalune määrus tervikuna;

–        teise võimalusena tühistada määrus selles osas, milles see on hageja suhtes kohaldatav või milles maks ületab 1,23%;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

33      Menetlusse astuja Austria Vabariik palub Esimese Astme Kohtul:

–        rahuldada hageja nõuded;

–        mõista Austria Vabariigi kohtukulud välja nõukogult vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 4 teisele lõigule või teise võimalusena mõista nõukogult välja Austria Vabariigi kohtukulud, mis tekkisid enne liikmesriigiks saamist või on selle perioodiga seotud.

34      Kostja, kelleks on nõukogu, palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

35      Menetlusse astuja komisjon palub Esimese Astme Kohtul hagi rahuldamata jätta.

 Põhiküsimus

36      Hageja esitab tühistamisnõuete toetuseks kümme väidet, mis on sisuliselt järgmised:

–        EMP lepingu artiklite 10, 26 ja 62 rikkumine;

–        EMP lepingu lõpliku jõustumise ettevalmistamiseks vastuvõetud vahekokkuleppe rikkumine ja rahvusvahelisest avalikust õigusest tuleneva kohustuse – mitte kahjustada enne lepingu jõustumist selle eset ja eesmärki – rikkumine;

–        võimu kuritarvitamine, kuna nõukogu kohaldas EMP lepingu kohaselt antud tariifsete soodustuste tühistamisel VKL-i menetlusi;

–        üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (edaspidi „GATT”) VI artikli ja üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI, XVI ja XXIII artikli tõlgendamist ja kohaldamist käsitleva kokkuleppe rikkumine (sõlmitud Genfis 12. aprillil 1979, IBDD – lisa nr 26 (1980), lk 63);

–        VKL-is ette nähtud konsulteerimis- ja vaidluste lahendamise menetluste rikkumine, samuti VKL-i pahauskne kohaldamine;

–        VKL-i artiklite 23 ja 27 rikkumine;

–        nõukogu 11. juuli 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2423/88 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest ja subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 209, lk 1), samuti määruse nr 2837/72 rikkumine;

–        hageja põhiõiguste rikkumine;

–        abi kokkusobivus EÜ asutamislepingu artiklitega 92 ja 93;

–        vaidlusaluse määruse ebapiisav põhjendamine ja ilmselged kaalutlusvead.

37      Et esimene väide ja teise väite teine osa on omavahel seotud, tuleb neid analüüsida koos.

Esimene väide ja teise väite teine osa, mis põhinevad EMP lepingu artiklite 10, 26 ja 62 rikkumisel, samuti rahvusvahelisest avalikust õigusest tuleneva kohustuse – mitte kahjustada enne lepingu jõustumist selle eset ja eesmärki – rikkumisel

38      Need väited koosnevad mitmest osast. Esimeses osas väidetakse, et nõukogu pani tahtlikult Euroopa Ühenduste Teataja numbrile, milles vaidlusalune määrus avaldati, tegelikust varasema kuupäeva. Teine, kolmas ja neljas osa puudutavad vastavalt EMP lepingu artiklite 10, 26 ja 62 rikkumist. Viies põhineb rahvusvahelisest avalikust õigusest tuleneva kohustuse – mitte kahjustada enne lepingu jõustumist selle eset ja eesmärki – rikkumisel.

 Poolte argumendid

39      Üldiselt arvavad hageja ja Austria Vabariik, et vaidlusalune määrus jõustus pärast EMP lepingu jõustumise kuupäeva (vt käesoleva otsuse punktid 41 ja 42) ning peab seetõttu olema selle lepinguga kooskõlas. Hageja väidab, et määrus on EMP lepinguga vastuolus ning tuleb seega tühistada ab initio.

40      Nõukogu ja komisjon kinnitavad, et vaidlusaluse määruse kehtivuse hindamise seisukohast on oluline selle vastuvõtmise kuupäev. Võttes arvesse, et määrus võeti vastu enne EMP lepingu jõustumise kuupäeva, ei ole viimane antud juhul kohaldatav.

–       Euroopa Ühenduste Teataja numbrile, milles vaidlusalune määrus avaldati, varasema kuupäeva panemine

41      Hageja märgib, et vaidlusaluse määruse artiklis 2 on täpsustatud, et see jõustub „Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval”. Viidates Euroopa Kohtu 31. märtsi 1977. aasta otsusele kohtuasjas 88/76: Société pour l’exportation des sucres v. komisjon (EKL 1977, lk 709, punktid 14 jj) ning 25. jaanuari 1979. aasta otsusele kohtuasjas 98/78: Racke (EKL 1979, lk 69, punkt 15), märgib ta, et eeldatavasti ilmub Euroopa Ühenduste Teataja kuupäeval, mis sellele märgitud on, kuid pooled võivad tõestada, et see ilmus tegelikult hilisemal kuupäeval.

42      Kuigi Euroopa Ühenduste Teataja number, milles vaidlusalune määrus avaldati (EÜT L 343), kannab 31. detsembri 1993. aasta kuupäeva, avaldati see tegelikult 1994. aasta 11. või 12. jaanuaril. Selle väite kinnituseks viitab hageja väljaannete talituse kirjale ja ühe Luksemburgi kohtutäituri ametlikele kinnitustele. Määrus jõustus seega kõige varem 11. jaanuaril 1994.

43      Hageja tunnistab, et kuni praeguseni on Euroopa Kohus leidnud, et vead Euroopa Ühenduste Teatajale trükitud kuupäevas ei muuda kehtetuks seal avaldatud õigusakti (vt eespool viidatud kohtuotsused Société pour l’exportation des sucres v. komisjon, punkt 14 jj, ning Racke, punkt 15). Siiski puudutavad need otsused vaid vigu, mis on seisnenud ühesainsas tööpäevas ja mille on teinud väljaannete talitus. Et käesolevas asjas pani nõukogu Euroopa Ühenduste Teataja numbrile, milles avaldati vaidlusalune määrus, varasema kuupäeva tahtlikult, peab Esimese Astme Kohus määruse seetõttu tühistama. Nimelt on nõukogu toimimisviis ehk see, et püütakse jätta muljet, et määrus jõustus enne EMP lepingut, vastuolus hea halduse põhimõttega ning kahjustab ka avalikkuse usaldust Euroopa Ühenduste Teataja autentsuse suhtes. Selline toimimisviis on eriti kohatu seepärast, et õiguslik raamistik, mis eksisteeris enne 31. detsembrit 1993, oli täiesti erinev sellest, mis kehtis 11. jaanuaril 1994. Nõukogu edastas vaidlusaluse määruse originaalversiooni väljaannete talitusele jaanuaris 1994, kuid andis viimasele siiski korralduse avaldada see Euroopa Ühenduste Teataja 1993. aasta väljaandes.

44      Hageja kinnitab ka, et nõukogu antud seletus, mille kohaselt oli viivituse põhjuseks liiga suur töökoormus aasta lõpul, ei saa vabastada väljaannete talitust tema kohustusest näidata ära Euroopa Ühenduste Teataja õige avaldamiskuupäev. Lisaks ei ole nõukogu toimimisviis ei tavaline ega vajalik. Kolm muud akti, mis võeti vastu detsembris 1993, avaldati teataja 1994. aasta väljaandes. Niisiis püüdis nõukogu tahtlikult avaldada vaidlusalust määrust 1993. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas.

45      Austria Vabariik arvab, et sõltumata sellest, kas teatajale pandi tegelikust varasem kuupäev tahtlikult või mitte, on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise tingimusest kinnipidamine oluline vorminõue. Ta lisab, et vaidlusaluse määruse jõustumise kuupäev on selle seaduslikkuse kontrollimisel oluline, sest EMP leping keelab uute tollimaksude kehtestamise pärast lepingu jõustumist.

46      Nõukogu kinnitab, et vaidlusalune määrus avaldati 11. jaanuaril 1994 Euroopa Ühenduste Teataja numbris, mis kandis 31. detsembri 1993. aasta kuupäeva, seega jõustus vaidlusalune määrus 11. jaanuaril 1994. Siiski ei muuda see määrust tühiseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt (eespool viidatud kohtuotsused Société pour l’exportation des sucres v. komisjon, punktid 14 jj, ning Racke, punkt 15) ei muuda kuupäeva puudutav viga Euroopa Ühenduste Teataja kaanel ühenduse akti tühiseks. Teatajale kogemata või tahtlikult varasema kuupäeva panemine võib kaasa tuua ühenduse akti kehtetuse vaid juhul, kui akti jõustumise kuupäev võib olla oluline selle akti seaduslikkuse seisukohast, antud juhul see aga nii ei ole.

47      Nõukogu eitab, et pani Euroopa Ühenduste Teataja väljaandele tahtlikult tegelikust varasema kuupäeva. EÜT L 343 hilinemine on seletatav asjaoluga, et iga kalendriaasta lõpul tuleb avaldada suur hulk akte, mis ühenduse institutsioonid on vastu võtnud detsembrikuu lõpul. Lisaks ei ole nõukogu kunagi väitnud, et vaidlusalune määrus jõustus enne avaldamise tegelikku kuupäeva.

–       EMP lepingu artikli 10 väidetav rikkumine

48      Hageja väidab, et nähes ette, et „kehtestatakse 4,9%-line maks”, on vaidlusalune määrus EMP lepingu jõustumisest peale vastuolus selle lepingu artikliga 10.

49      Euroopa Kohtu praktikast selgub, et EMP lepingu sätted on ühenduse õiguskorra lahutamatu osa (vt Euroopa Kohtu 30. aprilli 1974. aasta otsus kohtuasjas 181/73: Haegeman, EKL 1974, lk 449, punktid 3–5). Lepingu artikkel 10, mis keelab lepinguosaliste vahel imporditollimaksud, samuti kõik samaväärse toimega maksud, vastab EÜ asutamislepingu artiklitele 12, 13, 16 ja 17. Selle sisu langeb kokku ühendusesisese õigusega ning seda tuleb EMP lepingu artikli 6 kohaselt seega analüüsida, pidades silmas Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb selliseid EÜ asutamislepingu sätteid, mille sisu langeb kokku kõnealuse artikli sisuga.

50      EÜ asutamislepingu artikkel 12 vastab imporditollimaksude osas EMP lepingu artiklile 10. EÜ asutamislepingu artikli 12 puhul on Euroopa Kohus leidnud, et „tollimaksud on keelatud, sõltumata nende kehtestamise eesmärkidest või nendest saadava tulu kasutamise otstarbest” (Euroopa Kohtu 1. juuli 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 2/69 ja 3/69: Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders, EKL 1969, lk 211, punkt 13; vt ka Euroopa Kohtu 5. veebruari 1963. aasta otsus kohtuasjas 26/62: Vand Gend en Loos, EKL 1963, lk 1). Euroopa Kohus märkis, et sellel sättel on keskne tähtsus õigusnormide seas, mille eesmärgiks on kehtestada kaupade vaba liikumine. See vabadus ei ole mitte ainult EÜ asutamislepingu üks keskseid eesmärke, vaid ka EMP lepingu üks põhieesmärke. Ühenduse kontekstis on Euroopa Kohus otsustanud, et igasugune erand sellest põhimõttest peab olema asutamislepingus selgelt ette nähtud ning et seda tuleb tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 1964. aasta otsus liidetud kohtuasjades 90/63 ja 91/63: komisjon v. Luksemburg ja Belgia, EKL 1964, lk 1217, ja 20. aprilli 1978. aasta otsus liidetud kohtuasjades 80/77 ja 81/77: Commissionnaires réunis, EKL 1978, lk 927).

51      Hageja järeldab, et vastavalt EMP lepingu artiklile 6 tuleb artiklit 10 tõlgendada nii, et „tollimaksud on keelatud, sõltumata nende kehtestamise eesmärkidest”, see tähendab nii, et see kehtestab üldise ja absoluutse keelu.

52      EMP leping keelab tollimaksude säilitamise ja a fortiori selliste maksude kehtestamise. Vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega tekitas ühendus aga uue tollimaksu, mis jõustus pärast EMP lepingu jõustumist.

53      Mis puudutab EÜ asutamislepingu ja EMP lepingu erinevusi, millele viitab nõukogu, et näidata, et EMP lepingu artiklit 10 tuleb tõlgendada erinevalt EÜ asutamislepingu artiklist 12, siis hageja märgib, et need erinevused olid teada EMP lepingu autoritele, kes võtsid sellegipoolest vastu lepingu artikli 6.

54      EMP lepingu ja ühenduse õigusnormide ühetaolise tõlgendamise tähtsust rõhutab ka leping ise, eriti artiklis 1 ning preambuli neljandas ja viiendas lõigus.

55      Mis puudutab nõukogu argumenti, et EÜ on tolliliit ja Euroopa Majanduspiirkond (edaspidi „EMP”) on vabakaubanduspiirkond, siis hageja rõhutab, et see erinevus ei mõjuta kuidagi lepinguosaliste toodete tollimaksust vabastamist.

56      Vastates nõukogu argumendile, et EÜ asutamislepingus puuduvad EMP lepingu kaitsesätetele vastavad sätted, märgib hageja, et sellised sätted eksisteerisid ühenduse õiguses üleminekuperioodil ning et otsuses Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders tunnistas Euroopa Kohus ebaseaduslikuks just üleminekuperioodil kehtestatud maksud. Euroopa Kohus rakendas niisiis tingimusteta tollimaksukeeldu, vaatamata liikmesriikide õigusele otsida teatud olukordades abi kaitsemeetmetest.

57      Mis puudutab komisjoni argumenti, mille eesmärgiks on tõestada, et EMP lepingu artikli 10 ja EÜ asutamislepingu vastavate sätete sisu ei lange kokku, siis hageja märgib, et EMP leping näeb tõesti ette mõned üksikud erandid kõikide maksude tühistamise põhimõttest, kuid iga erand on määratletud kitsalt ja lisatud on otsene klausel, mis keelab seda erandit laiendada juhtumitele, mis väljuvad selle selgelt sõnastatud olukorra raamidest. Nõnda märgib ta, et lepingu artikli 10 teine lause näeb ette, et fiskaalsed tollimaksud on keelatud, välja arvatud need, mida on mainitud lepingu protokollis nr 5, ja et artikkel 26 sätestab, et tasakaalustavad tollimaksud ja muud kaubanduspoliitilised meetmed on keelatud, välja arvatud need, mida lubab protokoll nr 13. Samuti võib kehtestada makse lepingu artikli 64 alusel, sest see artikkel on artikli 10 erand.

58      Hageja peab asjakohatuks komisjoni argumenti, mille kohaselt VKL on ainus kohaldatav õigus, sest EMP lepingu eesmärk ei ole kõrvaldada moonutavat mõju konkurentsile ja kaubavahetusele, mille kutsuvad esile niisugused abisüsteemid, millega on tegemist antud juhul. Nimelt reguleerib tollimaksude keeldu EMP leping, sõltumata sellest, kas abi suhtes on kohaldatavad lepingu riigiabi käsitlevad eeskirjad või mitte.

59      Hageja lükkab tagasi ka nõukogu argumendi, mille kohaselt on vaidlusaluse määrusega kehtestatud sui generis maks. Ta märgib, et EMP leping sisaldab üldist tollimaksude keeldu väga väikese arvu kitsalt määratletud eranditega. Seega ei saa sellest normist olla sui generis maksude puhul mingit muud kirjutamata või täpsustamata erandit, sest üldiselt tunnustatud tõlgendamispõhimõtete järgi peavad üldiste normide erandid põhinema otsestel sätetel, mida tuleb omakorda tõlgendada kitsendavalt. Hageja lisab, et isegi kui vaidlusaluse määrusega kehtestatud maksu tuleb eristada teistest tollimaksudest, sest see kujutab endast VKL alusel tehtud soodustuse tühistamist, ei muuda see selle laadi. Tollimaksud jäävad tollimaksudeks, ükskõik missugusel põhjusel nõukogu need kehtestab.

60      Lõpuks kinnitab hageja, et EMP lepingu artikli 120 alusel on EMP leping VKL lepingu suhtes ülimuslik, sest EMP leping puudutab üldist valdkonda ja valdkonnas, millega on tegemist käesoleva kohtuasja puhul, reguleerivad mõlemad lepingud „sama küsimust”. On ilmselge, et EMP leping käsitleb tööstuskaupade tollimaksu kaotamist poolte vahel, riigiabi andmise piiranguid ja kaitsemeetmete vastuvõtmise eeltingimusi. Lisaks on EMP lepingu eesmärgid laiaulatuslikumad kui VKL omad.

61      Austria Vabariik väidab, et EMP lepingu artikli 6 kohaselt tuleb selle lepingu artiklit 10 analüüsida, pidades silmas Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb EÜ asutamislepingu vastavaid sätteid. Mis puudutab EÜ asutamislepingu ja EMP lepingu erinevusi, siis selles küsimuses märgib ta, et erinevustest hoolimata leidis EFTA kohus oma 16. detsembri 1994. aasta otsuses E-1/94: Restamark (Report of the EFTA Court, 1 January 1994 – 30 June 1995, lk 15, punktid 32–34, 46, 56, 63 ja 64) sisuliselt, et EMP lepingu artikleid, mille sisu langeb kokku [EÜ asutamislepingu sätetega], tuleb tõlgendada vastavalt ühenduse kohtute kohaldatavale kohtupraktikale. Austria Vabariik väidab ka, et nii EMP leping kui ka VKL näevad ette tööstuskaupade, sealhulgas antud juhul kõnesoleva toote tollimaksust vabastamise ning et EMP lepingu artikli 120 alusel ei ole VKL alates 1. jaanuarist 1994 enam kohaldatav.

62      Nõukogu väidab, et vaidlusalune määrus on kooskõlas EMP lepingu artikliga 10. Selles küsimuses tuleb märkida, et isegi juhul, kui artiklit 10 tuleb EMP lepingu artikli 6 kohaselt põhimõtteliselt tõlgendada vastavaid EÜ asutamislepingu sätteid ja eelkõige artiklit 12 käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades, ei saa seda tõlgendada nii, et „tollimaksud on keelatud, sõltumata nende kehtestamise eesmärkidest” (eespool viidatud otsus Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders, punkt 13). Nõukogu arvates on EÜ asutamislepingu ja EMP lepingu vahel olulisi erinevusi (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 1991. aasta arvamus EMP lepingu kohta, arvamus 1/91, EKL 1991, lk I-6079, punktid 13–22), mille tõttu tuleb EMP lepingu artiklit 10 tõlgendada teistmoodi. Nõnda ei ole EMP lepingu eesmärk sisepiirideta ühtse turu rajamine ning kaupade vaba liikumist käsitlevaid lepingu sätteid kohaldatakse ainult lepinguosalistest riikidest pärinevatele toodetele. EÜ asutamisleping on aga põhiseaduslik alus ja kehtestab uue õiguskorra ning vaba liikumist ja konkurentsi käsitlevad EÜ asutamislepingu sätted ei ole eesmärk omaette, vaid vahendid selleks, et saavutada majandusintegratsiooni eesmärgid, mis peavad viima siseturu ning majandus- ja rahaliidu rajamiseni eesmärgiga aidata konkreetselt kaasa Euroopa Liidu arengule.

63      Lisaks sisaldab EMP leping erinevalt EÜ asutamislepingust, mis ei võimalda pärast üleminekuperioodi lõppu liikmesriikidel võtta kaitsemeetmeid, artiklis 64 sätteid, mis lubavad lepinguosalistel võtta meetmeid selleks, et likvideerida konkurentsikahjustusi, mis on tingitud riigiabi andmisest mõne lepinguosalise poolt või riigimonopolidest, ning artiklis 26 koostoimes protokolliga nr 13 sätteid, mis lubavad kehtestada tasakaalustavaid tollimakse juhul, kui ühenduse acquis ei ole täielikult lepingusse integreeritud. Erinevalt EMP lepingu sätetest ei võimalda EÜ asutamislepingu kaitsesätted, millele hageja viitab, võtta autonoomseid meetmeid, vaid näevad ette, et meetmeid võtab nõukogu või komisjon või liikmesriik komisjoni eriloal.

64      Vastuseks hageja argumendile, mille kohaselt ei mõjuta asjaolu, et EÜ on tolliliit ja EMP vabakaubanduspiirkond, lepinguosalistest riikidest pärinevate toodete tollimaksust vabastamist, rõhutab nõukogu, et ühenduses ei kontrollita piiridel enam liikmesriikidest pärinevaid kaupu ega vabasse ringlusse lastud kolmandate riikide kaupu. EMP-s aga kontrollib kas ühendus või lepinguosalised piiridel isegi lepinguosalistest riikidest pärinevaid kaupu.

65      Nõukogu järeldab, et lepinguosalised võivad teatud piirides kehtestada ja/või säilitada makse kaitsemeetmetena, mille eesmärk on likvideerida nende kaubavahetust mõjutavad konkurentsimoonutused.

66      Ta lisab, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud maks ei ole tavaline maks, vaid kaitsemeede, mis võeti vastu kooskõlas VKL-i sätetega. Sui generis maksuna ei kuulu see EMP lepingu artikli 10 kohaldamisalasse, isegi kui tõlgendada seda artiklit nii, nagu paneb ette hageja. Esiteks ei kehtesta vaidlusalune määrus maksu, vaid tühistab tariifse soodustuse, taastades niiviisi maksu. Teiseks ei ole see maks üldise mõjuga, sest seda kohaldatakse vaid teatud konkreetset tüüpi käigukastidele, mida toodab konkreetne tootja konkreetses riigis. Kolmandaks taastati maks kindla eesmärgiga likvideerida moonutused, mis tekkisid Austria Vabariigi antud riigiabi tulemusena ega kadunud, kui jõustus EMP leping. Neljandaks kehtestati maks täpselt piiritletud ajavahemikuks.

67      Mis puudutab viimaks EMP lepingu artiklit 120, siis tollimaksud ühenduse ja Austria Vabariigi vahel kaotati VKL-i artikliga 3. EMP leping vaid säilitas need VKL-i alusel antud tariifsed soodustused, kuid ei sätestanud tegelikult tariifseid soodustusi. Seega ei lakanud VKL-i tariifseid soodustusi puudutavad sätted kohaldatavad olemast ning vastavalt EMP lepingu artiklile 120 võis VKL-i alusel seaduslikult kehtestatud tollimaksud pärast EMP lepingu jõustumist säilitada, olenemata sellest, kas need on kooskõlas EMP lepingu artikliga 10 või mitte. Olukord on täiesti erinev sellest, mis valitses Austria Vabariigi ühinemisel Euroopa Liiduga. Nimelt lõppes siis määruse kohaldatavus, sest ka VKL ei olnud enam kohaldatav.

68      Komisjon märgib, et EMP lepingu artikli 10 ja EÜ asutamislepingu samaväärsete sätete sisu ei lange kokku ning järelikult ei ole lepingu artikkel 6 kohaldatav. Artiklist 10 selgub, et fiskaalseid tollimakse ei vaadelda tingimata impordi- ja eksporditollimaksude ja samaväärse toimega maksude mõiste alla kuuluvana. Kaitseiseloomuga tollimaksude puhul on olukord sama, sest ka need ei kuulu üldisesse tollimaksupoliitikasse, vaid taotlevad omaenese eemärki. Kui artiklit 10 peaks tõlgendama nii, nagu soovib hageja, oleks võimatu kohaldada lepingu artiklit 64. Lisaks ei oleks sel juhul enam vaja lepingu artiklit 26. Et EMP lepingu eesmärk ei ole likvideerida konkurentsi ja kaubavahetust moonutavat mõju, mis on antud asjas käsitletavate riigiabi süsteemidega sarnastel süsteemidel, on VKL ainus kohaldatav õigus. Komisjon rõhutab, et EMP lepingu artikkel 120 näeb ette, et see leping on VKL-i suhtes ülimuslik ainult niivõrd, kuivõrd see reguleerib sama küsimust. See võimaldab niisiis kohaldada jätkuvalt teatud VKL-i sätteid, nagu need, mida kohaldas antud juhul ühendus.

–       EMP lepingu artikli 26 väidetav rikkumine

69      Hageja väidab, et määrusega kehtestatud meede on tasakaalustusmaks, ja tugineb selle väite puhul eelkõige GATT-i VI artikli lõike 3 viimases lauses toodud määratlusele, mille kohaselt tuleb terminit „tasakaalustusmaks” käsitada „erilise tollimaksuna, mis kehtestatakse tasakaalustamaks ekspordipreemiaid või subsiidiume, millega toetatakse otseselt või kaudselt mis tahes kauba valmistamist, tootmist või eksporti”. Järelikult rikub vaidlusalune määrus ka EMP lepingu artiklit 26, mis lepingu artiklis 10 kehtestatud üldpõhimõtet spetsiaalselt kinnitades keelab tasakaalustusmaksud lepinguosaliste vahel, kui leping ei sätesta teisiti.

70      Lepingu protokolli nr 13 sätetest, mis käsitlevad dumpinguvastaste ja tasakaalustavate meetmete mittekohaldamist, nähtub, et selleks, et antud juhul oleks tegemist erandiga artiklis 26 kehtestatud keelust, on vaja, et autode eraldatavate osadega kauplemist käsitlev acquis communautaire ei oleks täielikult lepingusse integreeritud, millega aga antud juhul tegemist ei ole. Kõiki autotööstussektoris kohaldatavaid riigiabieeskirju on EMP lepingu XV lisas otseselt mainitud. Mis puudutab hageja tooteid, siis need on Austria päritoluga ning kuuluvad kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi gruppidesse 25–97 (vt EMP lepingu artikli 8 lõige 2 ja lõike 3 punkt a).

71      Austria Vabariik väidab, et vaidlusalune määrus on vastuolus EMP lepingu artikliga 26. Ei loe mitte see nimi, mille nõukogu on andnud kõnesolevale maksule, vaid selle tegelik eesmärk ja mõju, mis tal on, see tähendab antud juhul tasakaalustusmaksu mõju.

72      Nõukogu ütleb, et vaidlusalune määrus ei kehtesta tasakaalustusmaksu, vaid tühistab VKL-i artikli 23 ja artikli 27 lõike 3 punkti a alusel tariifse soodustuse, mis Austria Vabariigile selle lepingu kohaselt anti. Seega ei riku see määrus EMP lepingu artiklit 26.

73      Komisjon kinnitab, et vaidlusalune määrus ei kehtesta tasakaalustusmakse, vaid kujutab endast sui generis kaitsemeedet, mis seisneb tariifse soodustuse tühistamises EÜ asutamislepingu artikli 113 alusel, kusjuures niisuguse meetme näeb VKL otseselt ette lahendamata vaidluse puhuks, mis puudutab selle lepingu riigiabieeskirju.

–       EMP lepingu artikli 62 väidetav rikkumine

74      Hageja väidab, et EMP lepingu artikkel 62 näitab selgesti, et ühenduse pädevus riigiabi valdkonnas piirdub ühenduse liikmesriikide antud abiga. Seega arvab ta, et 1. jaanuaril 1994 kaotas ühendus pädevuse EFTA riikide abi osas. Järelikult on vaidlusaluse määruse jõustumine pärast seda kuupäeva vastuolus EMP lepingu artikliga 62. Esitades argumendi, mille kohaselt võis ta vaidlusaluse määruse vastu võtta kaitsemeetmena EMP lepingu artikli 64 alusel, tunnistab nõukogu, et ei järginud menetlust, mille näeb ette see artikkel.

75      Nõukogu märgib kõigepealt, et vaidlusalust määrust ei võetud vastu EMP lepingu, vaid VKL-i alusel. Seejärel ütleb ta, et ei kuulutanud seda abi kehtetuks või EMP lepingu süsteemiga vastuolus olevaks, mida oleks võinud teha vaid EFTA järelevalveamet. EMP lepingu kontekstis oli nõukogu võetud kaitsemeede selle artikliga 64 kooskõlas.

–       Rahvusvahelisest avalikust õigusest tuleneva kohustuse – mitte kahjustada enne lepingu jõustumist selle eset ja eesmärki – väidetav rikkumine

76      Hageja meenutab, et 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 18 (Recueil des traités des Nations Unies, 788. kd, lk 354, edaspidi „I Viini konventsioon”) nagu ka 21. märtsi 1986. aasta riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (Documents de l’Assemblée générale des Nations unies, A/Conf. 129/15, 20.3.1986, edaspidi „II Viini konventsioon”) artikkel 18 keelavad mis tahes riigil või rahvusvahelisel organisatsioonil vältida rahvusvaheliste lepingute siduvat iseloomu, võttes just enne lepingu jõustumist vastu akte, mis on vastuolus selle lepingu aluspõhimõtetega. Ta selgitab, et need sätted näevad konkreetsemalt ette, et rahvusvahelise lepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel perioodil on riik kohustatud „hoiduma toimingutest, mis võivad kahjustada lepingu eset ja eesmärki”.

77      On üldiselt tunnustatud, et I Viini konventsioon kodifitseerib teatud rahvusvahelise tavaõiguse normid, mis kehtivad kõigile, ja järelikult on need konventsiooniga kodifitseeritud normid ühendusele siduvad. Seda kinnitab asjaolu, et Euroopa Kohus on korduvalt viidanud konventsiooni sätetele, kui ta on tõlgendanud ühenduse sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid, kaasa arvatud VKL (vt eelkõige eespool viidatud arvamus 1/91, punkt 14, ja Euroopa Kohtu 1. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-312/91: Metalsa, EKL 1993, I-3751, punkt 12).

78      Lisaks väljendavad I Viini konventsiooni artikkel 18 ja II Viini konventsiooni artikkel 18 rahvusvahelises õiguses õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõtet, mille kohaselt võib rahvusvahelise õiguse subjekt olla teatud olukorras seotud ootusega, mille tema toimingud teistes rahvusvahelise õiguse subjektides tekitavad.

79      Hageja ei nõustu nõukogu argumendiga, et I Viini konventsiooni artikkel 18 ei anna üksikisikutele õigusi, millele need võiksid Esimese Astme Kohtus tugineda. Esiteks on vahetu õigusmõju puudumisel rajanev argument asjakohatu menetlustes, mis on algatatud EÜ asutamislepingu artikli 173 alusel. Rahvusvahelised lepingud on ühenduse õiguskorra lahutamatu osa ning nende täitmise tagamine on ühenduse institutsioonide, sealhulgas Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu ülesandeks. Asjaolu, et teatud rahvusvahelised lepingud ei ole vahetult kohaldatavad, ei mõjuta ühenduse kohustust tagada nende täitmine (vt Euroopa Kohtu 10. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 126/83: STS v. komisjon, EKL 1984, lk 2769; 22. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 70/87: Fediol v. komisjon, EKL 1989, lk 1781, punkt 20; 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑69/89: Nakajima v. nõukogu, EKL 1991, lk I-2069, punkt 31, samuti selles asjas esitatud kohtujurist Lenzi ettepanek, punkt 53, ning kohtujurist Gulmanni ettepanek kohtuasjas, milles tehti 5. oktoobri 1994. aasta otsus C‑280/93: Saksamaa v. nõukogu, EKL 1994, lk I-4973, ettepaneku punktid 135 ja 137). Teiseks sisaldab I Viini konventsiooni artikkel 18 ühemõttelist ja tingimusteta keeldu võtta ette toiminguid, mis võivad kahjustada rahvusvahelise lepingu eset ja eesmärki.

80      Sellest järeldub, et EMP lepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal oli ühendus kohustatud mitte võtma meetmeid, mis võisid kahjustada selle lepingu eset ja eesmärki. See kohustus pidi etendama veel suuremat rolli pärast seda, kui kõik lepinguosalised olid lepingu ratifitseerinud.

81      Sellega seoses märgib hageja, et ratifitseerimisprotsess lõppes 13. detsembril 1993, kui nõukogu ja komisjon võtsid koos vastu otsuse 94/1 ning kui lepinguosalistele anti üle ratifitseerimiskirjade tõestatud koopiad ja teatis selle kohta, et leping jõustub 1. jaanuaril 1994. Hetkel, mil vaidlusalune määrus vastu võeti, nimelt 20. detsembril 1993, oli nõukogule niisiis teada, et EMP leping jõustub mõne päeva pärast. Et EMP lepingu üks põhiesemeid oli tollimaksude kaotamine lepinguosaliste vahel, kahjustas ühendus EMP lepingu eset ja eesmärki, võttes vaidlusaluse määruse vastu pärast ratifitseerimisperioodi lõppu.

82      Austria Vabariik kinnitab, et võttes vaidlusaluse määruse vastu enne EMP lepingu jõustumist, aga pärast seda, kui kõik lepinguosalised olid selle ratifitseerinud, rikkus nõukogu Austria Vabariigi ja ka selle kodanike õigusi. Nõukogu tegutses, rikkudes liikmesriikidele ühist õiguse üldpõhimõtet, nimelt lepinguosaliste vastastikuse hea usu kohustust enne lepingu jõustumist, mis on I Viini konventsiooni artiklis 18 tunnustatud rahvusvahelise avaliku õiguse põhimõte.

83      Lisaks märgib Austria Vabariik, viidates Itaalia, Saksa, Belgia, Hispaania ja Suurbritannia õigusele, et on olemas ka liikmesriikide õigussüsteemidele ühine üldine õiguspõhimõte, mille kohaselt peab kohustusi sisaldava lepingu pool tegutsema heas usus, et kaitsta lepingu teiste poolte või selle alusel soodustatud isikute huve perioodil, mil lepingu täitmine on peatatud. Nimetatud põhimõte tuleneb õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest. Esimese Astme Kohus peaks seega tunnustama seda kui ühenduse õiguse üldpõhimõtet. Vaidlusalust määrust vastu võttes rikuti aga ka seda põhimõtet. Austria Vabariik arvab, et hageja, kes on EMP lepingu alusel soodustatud isik, peaks saama tugineda nimetatud põhimõttele.

84      Nõukogu ei vaidlusta hageja väidet, et I Viini konventsiooni artikkel 18 ja II Viini konventsiooni artikkel 18 kodifitseerivad rahvusvahelise tavaõiguse normid, mis on ühendusele siduvad.

85      Siiski arvab ta esiteks, et ei rikkunud neid norme, sest vaidlusalune määrus on täielikult kooskõlas EMP lepinguga. Seega ei ole ei toimingut, mis kahjustab lepingu eset ja eesmärki, ega Austria Vabariigi õiguspärase ootuse rikkumist.

86      Teiseks kinnitab ta, et normid, millele hageja viitab, kuuluvad rahvusvaheliste lepingute õiguse valdkonda, mis puudutab vaid suveräänsete riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide õigusi ning nendevahelisi suhteid. Niisugused normid ei anna üksikisikutele õigusi, millele need võiksid Esimese Astme Kohtus tugineda. Lisaks ei ole kõnesolev õigusnorm piisavalt täpne, et olla vahetult kohaldatav, ning ammugi ei ole seda õiguspärase ootuse kaitse põhimõte.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

87      Asutamislepingu artikli 173 alusel esitatud tühistamishagi raames tuleb vaidlustatud akti seaduslikkust hinnata akti vastuvõtmise ajal esinenud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (vt Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa v. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7, ja Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-79/95 ja T-80/95: SNCF ja British Railways v. komisjon, EKL 1996, lk II-1491, punkt 48).

88      Seega tuleb hageja argument, et vaidlusaluse määruse seaduslikkust peab hindama selle jõustumise hetkest lähtudes, tagasi lükata.

89      Hageja väidab veel, et EMP leping kuulus faktiliste ja õiguslike asjaolude hulka, mis eksisteerisid hetkel, mil vaidlusalune määrus vastu võeti, st 20. detsembril 1993, ning et võttes vaidlusaluse määruse vastu mõned päevad enne EMP lepingu jõustumist, rikkus nõukogu rahvusvahelise avaliku õiguse põhimõtet, mida kutsutakse „hea usu põhimõtteks” ja mille kohaselt ei või rahvusvahelisele lepingule allakirjutanud pooled enne lepingu jõustumist teha toiminguid, mis võivad kahjustada selle lepingu eset ja eesmärki.

90      Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et hea usu põhimõte on rahvusvahelise tavaõiguse norm, mille olemasolu on tunnistanud Rahvusvaheline Kohus (vt 25. mai 1926. aasta otsus, Saksamaa huvid Poola Ülem-Sileesias, CPJI, seeria A, nr 7, lk 30 ja 39), ning et järelikult on see ühendusele siduv.

91      See põhimõte on kodifitseeritud I Viini konventsiooni artikliga 18, mis sätestab:

„Riik on kohustatud hoiduma toimingutest, mis võivad kahjustada lepingu eset ja eesmärki, kui:

a)     riik on lepingule alla kirjutanud või vahetanud lepingut moodustavad dokumendid ratifitseerimise, vastuvõtmise või heakskiitmise tingimusel – kuni ta ei ole teatanud kavatsusest mitte saada selle lepingu osaliseks või

b)     ta on väljendanud nõusolekut temale lepingu kohustuslikkuse kohta – kuni lepingu jõustumiseni ja seejuures tingimusel, et selline jõustumine ei veni ülemäära pikale.”

92      Antud juhul võttis nõukogu vaidlusaluse määruse vastu 20. detsembril 1993, s.o seitse päeva pärast seda, kui ühendused kiitsid viimaste lepinguosalistena heaks EMP lepingu ja esitasid oma heakskiitmiskirjad (vt eespool punkt 23). Neil asjaoludel oli EMP lepingu jõustumise kuupäev juba 13. detsembril 1993 ühendustele teada. EMP lepingu artikli 129 lõikest 3, mis on asendatud kohandamisprotokolli artikliga 6, ning kohandamisprotokolli artikli 1 lõikest 1 ja artikli 22 lõikest 3 nähtub, et see leping pidi jõustuma viimasele kinnitamis- või ratifitseerimisteatele järgneva kuu esimesel päeval.

93      Veel tuleb märkida, et hea usu põhimõte tuleneb rahvusvahelises avalikus õiguses õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest, mis kuulub kohtupraktika kohaselt ühenduse õiguskorda (vt Euroopa Kohtu 3. mai 1978. aasta otsus kohtuasjas 112/77: Töpfer v. komisjon, EKL 1978, lk 1019, punkt 19). Õiguspärase ootuse põhimõttele võib tugineda iga ettevõtja, kelles institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 13. juuli 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-466/93, T-469/93, T-473/93, T‑474/93 ja T‑477/93: O’Dwyer jt v. nõukogu, EKL 1995, lk II-2071, punkt 48).

94      Olukorras, kus ühendused on rahvusvahelise lepingu heakskiitmiskirjad esitanud ja selle lepingu jõustumise kuupäev on teada, võivad ettevõtjad tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele vastustamaks seda, et institutsioonid enne rahvusvahelise lepingu jõustumist võtavad vastu akti, mis on vastuolus selle lepingu sätetega, millel on pärast lepingu jõustumist nende suhtes vahetu õigusmõju.

95      Seetõttu on hagejal õigus nõuda, et kontrollitaks vaidlusaluse määruse seaduslikkust EMP lepingu sätete seisukohast, millel on pärast lepingu jõustumist vahetu õigusmõju.

96      Enne selle küsimuse kohta hageja esitatud erinevate argumentide kaalumist tuleb siiski kontrollida esiteks seda, kas ja millisel määral asendavad EMP lepingu sätted VKL-i sätteid, ning teiseks seda, kas EMP leping on käesolevas kohtuasjas kõne all olevate toodete suhtes kohaldatav.

97      Tuleb märkida, et asjaolude asetleidmise hetkel kohaldatavat ja vaidlusaluse määruse vastuvõtmise aluseks olnud VKL-i ei lõpetatud ega peatatud EMP lepingu jõustumisel. Siiski on EMP lepingu artiklist 120 tulenevalt selle sätted VKL-i sätete suhtes ülimuslikud, kui EMP „leping reguleerib sama küsimust”. Käesolevas kohtuasjas kõne all olevad EMP lepingu sätted reguleerivad sama küsimust, mis VKL-i asjakohased sätted. EMP lepingu artikkel 10 reguleerib sama küsimust, mis VKL-i artiklid 3 ja 6, st imporditollimakse ja samaväärse toimega makse. EMP lepingu riigiabi käsitlev artikkel 61 on spetsiifilisem ja sellel on sama suur kohaldamisala kui VKL-i artikli 23 lõike 1 punktil iii, see on peaaegu identne EÜ asutamislepingu artikliga 92. Lisaks on riigiabile ühendusesiseselt kohaldatavad erisätted uuesti ära toodud EMP lepingu XV lisas. Mis puudutab VKL-i artikli 27 lõikes 2 ja lõike 3 punktis a ette nähtud menetlusi, siis tuleb meenutada, et EMP lepingu artikli 108 kohaselt asutavad EFTA riigid EFTA järelevalveameti ja EFTA Kohtu. Mõlemal institutsioonil on eelkõige konkurentsi ja riigiabi valdkonnas volitused ja menetlused, mis sarnanevad ühenduse omadele selles valdkonnas. Volituste jagunemist ja koostööd EFTA järelevalveameti ja komisjoni vahel riigiabi valdkonnas reguleerib EMP lepingu artikkel 62. Sellest järeldub, et pärast EMP lepingu jõustumist on kõnealused lepingusätted VKL-i asjakohaste sätete suhtes ülimuslikud.

98      Selles kontekstis märgib Esimese Astme Kohus, võtmata seisukohta Austria Vabariigi antud abi VKL-i või EMP lepinguga kokkusobivuse küsimuses, et nõukogu viis enne vaidlusaluse määruse vastuvõtmist läbi menetluse, mille näevad ette riigiabi käsitlevad VKL-i sätted. Nagu selgub eelmisest punktist, on pärast EMP lepingu jõustumist selle lepingu sätted VKL-i asjakohaste sätete suhtes ülimuslikud. Selles osas sisaldab EMP leping oma norme ja menetlusi, mis võimaldavad lepinguosalistel kõrvaldada lepingu toimimisega vastuolus olevat riigiabi.

99      Mis puudutab küsimust, kas leping on kohaldatav vaidlusaluses määruses nimetatud toodetele, siis ei ole vaidlust selles, et need tooted pärinevad EMP lepingu osalisriikidest ning kuuluvad kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi gruppidesse 25–97. Seega on EMP leping jõustumisest saadik vastavalt artikli 8 lõikele 2 ja lõike 3 punktile a nende toodete suhtes kohaldatav.

100    Teiseks tuleb niisiis teha kindlaks, kas pärast EMP lepingu jõustumist on artiklil 10 vahetu õigusmõju.

101    EÜ asutamislepingu artikli 228 lõikest 7 nähtub, et rahvusvahelised lepingud, mis ühendus on sõlminud kooskõlas asutamislepinguga, on institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on niisuguse lepingu sätted selle jõustumisest peale ühenduse õiguskorra lahutamatu osa (vt eespool viidatud Haegemanni otsus, punkt 5). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on niisuguse lepingu sätetel ka vahetu õigusmõju, kui need on tingimusteta ja piisavalt täpsed (vt näiteks Euroopa Kohtu 5. veebruari 1976. aasta otsus kohtuasjas 87/75: Bresciani, EKL 1976, lk 129, punkt 25, ja 26. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 104/81: Kupferberg, EKL 1982, lk 3641, punkt 23).

102    Selles küsimuses märgib Esimese Astme Kohus, et toimikus ei viita miski sellele, et EMP leping, mille ühendus sõlmis EÜ asutamislepingu artikli 238 alusel, ei ole sõlmitud kooskõlas asutamislepinguga. Sellest järeldub, et lepingu sätted on jõustumisest peale, st 1. jaanuarist 1994 ühenduse õiguskorra lahutamatu osa. Tuleb ka meenutada, et EMP lepingu artikli 10 esimene lause sätestab, et lepinguosaliste vahel on keelatud impordi- ja eksporditollimaksud, samuti kõik samaväärse toimega maksud. Sama artikli teises lauses on täpsustatud, et välja arvatud lepingu protokollis nr 5 ette nähtud kokkulepped, kehtib see keeld ka fiskaalsete tollimaksude suhtes. Tuleb tõdeda, et artikkel 10 kehtestab tingimusteta ja täpse normi, millel on üksainus erand, mis on ise tingimusteta ja täpne. Sellest järeldub, et EMP lepingu jõustumisest peale on sellel artiklil vahetu õigusmõju.

103    Kolmandaks tuleb teha kindlaks, kas 4,9%-list maksu kehtestades rikub vaidlusalune määrus EMP lepingu artiklit 10.

104    EMP lepingu artikkel 6 sätestab:

„Ilma et see piiraks kohtupraktika edasist arengut, käsitletakse käesoleva lepingu sätteid, niivõrd kui nende sisu langeb kokku Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu ja Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu vastavate eeskirjadega ja nende kahe lepingu kohaldamiseks vastuvõetud õigusaktidega, lepingu rakendamisel ja kohaldamisel vastavalt Euroopa Ühenduste Kohtu asjakohastele otsustele, mis on tehtud enne käesoleva lepingu allakirjutamise kuupäeva.”

105    Nõukogu märgib, et vaatamata sellele sättele ei tohi EMP lepingu artiklit 10 tõlgendada samamoodi nagu EÜ asutamislepingu vastavaid sätteid, sest EÜ asutamislepingu ja EMP lepingu vahel on suured erinevused (vt eespool punkt 62).

106    Seda argumenti ei saa toetada. Nimelt selgub kohtupraktikast, et tegemaks kindlaks, kas EÜ asutamislepingu sätte tõlgendust tuleb laiendada samasugusele sättele, mis on mõnes niisuguses lepingus nagu EMP leping, tuleb seda sätet analüüsida nii lepingu eset ja eesmärki kui ka selle konteksti silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 9. veebruari 1982. aasta otsus kohtuasjas 270/80: Polydor, EKL 1982, lk 329, punkt 8, ja 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C-163/90: Legros jt, EKL 1992, lk I-4625, punkt 23). EMP lepingu artikli 1 lõike 1 sõnastuse järgi on lepingu eesmärgiks lepinguosaliste vaheliste kaubandus- ja majandussuhete püsiv ja tasakaalustatud tugevdamine võrdsetes konkurentsitingimustes ja ühesuguste eeskirjade järgimine, et luua ühtne EMP. Selleks otsustasid lepinguosalised kõrvaldada tõkked peaaegu kogu nende kaubavahetuse puhul kooskõlas vabakaubanduspiirkondi käsitlevate GATT-i sätetega.

107    Selles kontekstis eeldab EMP leping kõrget integratsiooni, mille eesmärgid ületavad lihtsa vabakaubanduslepingu omad. Nõnda selgub artikli 1 lõikest 2, et EMP hõlmab eelkõige kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist, samuti sellise süsteemi loomist, mis tagab, et konkurentsi ei kahjustata ja konkurentsieeskirju austatakse ühtviisi. Normid, mida kohaldatakse lepinguosaliste vahelistes suhetes lepinguga hõlmatud valdkondades, on põhimõtteliselt samad, mis EÜ ja ESTÜ asutamislepingute vastavad sätted. EMP lepingu eesmärk on samuti laiendada EMP-le tulevast ühenduse õigust, mis reguleerib lepinguga hõlmatud valdkondi, nii nagu see tekib, areneb ja muutub, ning selleks on ette nähtud otsustamismenetlus. Leping näeb ka ette, et EFTA riigid asutavad järelevalveameti, mille nimeks on EFTA järelevalveamet ja millel on samaväärsed volitused ja samasugused ülesanded nagu komisjonil, samuti kohtu, mille nimeks on EFTA Kohus. EMP lepingu artikkel 109 täpsustab, et EMP lepingust tulenevate kohustuste täitmist kontrollivad ühelt poolt EFTA järelevalveamet ja teiselt poolt komisjon, kes tegutseb EMÜ asutamislepingu, ESTÜ asutamislepingu ja EMP lepingu alusel. EMP lepingu artikli 108 lõikest 2, samuti EFTA riikide vahelisest 2. mai 1992. aasta lepingust, mis käsitleb järelevalveameti ja kohtu asutamist (EÜT 1994, L 344, lk 1; edaspidi „EFTA järelevalveleping”), selgub, et EFTA Kohtul on Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu volitustele sarnased volitused.

108    Asutades niiviisi EFTA järelevalveameti ja EFTA Kohtu, millel on komisjoni ja Euroopa Kohtu volitustega sarnased volitused, loodi kahe samba süsteem, milles EFTA järelevalveamet ja EFTA Kohus kontrollivad lepingu kohaldamist EFTA riikide poolelt, samal ajal kui komisjon, Euroopa Kohus ja Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus kontrollivad selle kohaldamist ühenduse poolelt. Seda süsteemi tugevdab suur hulk elemente, mille eesmärgiks on tagada selle ühtsus. Nende elementide hulgas on lepingu ning EÜ ja ESTÜ asutamislepingu erinevate sätete sarnase sõnastuse kõrval EMP lepingu preambuli neljas ja viies lõik ja artikkel 6, samuti eelkõige EFTA järelevalvelepingu artikkel 3. Preambuli neljanda lõigu järgi on lepinguosaliste eesmärgiks esmajärjekorras „luua dünaamiline ja ühtne Euroopa Majanduspiirkond, mis põhineb ühistel konkurentsieeskirjadel ja võrdsetel konkurentsitingimustel ning tagab piisavad täideviimisvahendid, sealhulgas kohtu tasandil, ning rajatakse võrdõiguslikkuse, vastastikkuse ja lepinguosaliste hüvede, õiguste ja kohustuste üldise tasakaalu alusel”. Preambuli viieteistkümnes lõik, mille lepinguosalised lisasid pärast seda, kui Euroopa Kohus tõdes oma eespool osutatud arvamuses 1/91, et lepingu esimese versiooniga kavandatud kohtusüsteem, milles nähti ette EMP Kohus, on vastuolus EMÜ asutamislepinguga, täpsustab veel, et „täie lugupidamisega kohtute sõltumatuse suhtes on lepinguosaliste eesmärgiks saavutada ja säilitada käesoleva lepingu ja ühenduse õiguse niisuguste sätete ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine, mis on olulisel kujul üle võetud käesolevasse lepingusse, samuti jõuda üksikisikute ja ettevõtjate võrdse kohtlemiseni nelja vabaduse kohaldamise ja konkurentsitingimuste osas”. Nagu Esimese Astme Kohus eespool punktis 104 meenutas, näeb EMP lepingu artikkel 6 ette, et lepingu sätteid, niivõrd kui nende sisu langeb kokku ühenduse õigusnormidega, tõlgendatakse vastavalt Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikale enne lepingu allakirjutamise kuupäeva. Lõpuks selgub EFTA järelevalvelepingu artikli 3 lõikest 2, et EFTA järelevalveamet ja EFTA Kohus arvestavad EMP lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel rangelt Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikas pärast EMP lepingu allakirjutamise kuupäeva välja kujunenud põhimõtteid (vt eespool viidatud EFTA Kohtu otsus Restamark, punktid 24, 33 ja 34, ning 21. märtsi 1995. aasta otsus E‑2/94: Scottish Salmon Growers Association v. EFTA järelevalveamet, Report of the EFTA Court, 1 January 1994 – 30 June 1995, lk 59, punktid 11 ja 13).

109    Vastupidiselt sellele, mida väidab nõukogu, ei kahandanud Euroopa Kohus eespool viidatud arvamuses 1/91 lepinguosaliste eesmärgi – luua lepingu tõlgendamiseks ja kohaldamiseks dünaamiline ja ühtne EMP – tähtsust. Kui Euroopa Kohus tõdes, et erinevused ühelt poolt lepingu eesmärkide ja konteksti ning teiselt poolt ühenduse õiguse eesmärkide ja konteksti vahel takistavad õiguse ühtset tõlgendamist ja kohaldamist EMP-s, siis tõdes ta seda EMP lepingus kavandatud kohtusüsteemi uurimise raames, et teha kindlaks, kas see võib kahjustada ühenduse õigussüsteemi autonoomsust sellele omaste eesmärkide taotlemisel, ning mitte mõne konkreetse juhtumi uurimise raames, mille puhul tuleb teha kindlaks, kas mõnd EMP lepingu sätet, mille sisu langeb kokku mõne ühenduse õigusnormiga, tuleb tõlgendada vastavalt Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikale.

110    Sellest järeldub, et EMP lepingu artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui EMP lepingu sätte sisu langeb kokku EÜ ja ESTÜ asutamislepingu vastavate sätetega, tuleb seda tõlgendada vastavalt Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu asjakohasele praktikale enne EMP lepingu allakirjutamise kuupäeva.

111    Esimese Astme Kohus tõdeb seejärel, et EMP lepingu artikli 10 sisu langeb kokku EÜ asutamislepingu artiklitega 12, 13, 16 ja 17, mis keelavad liikmesriikides üleminekuperioodi lõpust alates impordi- ja eksporditollimaksud, samuti samaväärse toimega maksud. Seetõttu tuleb EMP lepingu artikli 6 kohaselt tõlgendada artiklit 10 vastavalt Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu asjakohasele praktikale enne EMP lepingu allakirjutamise kuupäeva.

112    Selles küsimuses tuleb esiteks tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt selgub EMP lepingu artiklist 10, et fiskaalseid tollimakse ei peeta tingimata impordi- ja eksporditollimaksude ja samaväärse toimega maksude hulka kuuluvaks ning seetõttu ei lange selle artikli sisu kokku EÜ asutamislepingu vastavate sätetega. Piisab, kui meenutada, et EÜ asutamisleping sisaldab vastavat sätet, milleks on asutamislepingu artikkel 17, mis täpsustab, et asutamislepingu artiklis 9 kehtestatud keelud kehtivad samuti fiskaalsete tollimaksude suhtes, ning mille eesmärgiks on vältida impordi- ja eksporditollimaksude ja kõigi samaväärse toimega maksude keelust kõrvalehoidmist (vt eespool viidatud otsus Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders, punktid 8 ja 9).

113    Teiseks ei muuda vastupidiselt sellele, mida väidab komisjon, hageja pakutud EMP lepingu artikli 10 tõlgendus EMP lepingu artikli 64 kohaldamist võimatuks. Nimelt lubab viimane õigusnorm riigiabi valdkonnas teatud olukordades selle lepinguosalise pädeval ametiasutusel, keda konkurentsikahjustus puudutab, võtta meetmeid, et kõrvaldada konkurentsikahjustuse tagajärjed. Et tegemist on erandiga EMP lepingu teistest sätetest, võib artiklit 64 seega kohaldada, hoolimata lepingu teistest sätetest. Siiski tuleb enne meetmete võtmist läbi viia EMP lepingu artiklis 64 ette nähtud menetlus ning selles sätestatud tingimused peavad olema täidetud.

114    Kolmandaks võib EMP lepingu erinevaid kaitseklausleid, mis lubavad lepinguosalistel lepingu sätetest kõrvale kalduda, kasutada vaid teatud asjaoludel ja üldreeglina pärast võistlevuse põhimõttel rajanevat uurimist EMP ühiskomitees. Välja arvatud eriolukorrad, mis võivad kaasa tuua nende kohaldamise, ei mõjuta need klauslid kuidagi artikli 10 eesmärki EMP lepingu raames ega järelikult ka selle artikli tõlgendamist. Seda järeldust kinnitab eelkõige asjaolu, et kuni Euroopa Liidu lepingu jõustumiseni lubas EMÜ asutamislepingu artikkel 115 üleminekuperioodi jooksul võtta liikmesriikidel kiireloomulistel juhtudel ise vajalikke meetmeid, samuti asjaolu, et – nagu hageja õigesti märkis – Euroopa Kohus tunnistas eespool mainitud otsuses Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders ebaseaduslikuks üleminekuperioodil kehtestatud rahalised kohustused.

115    Neljandaks tuleb tagasi lükata ka komisjoni argument, et EMP lepingu artiklit 26 ei ole vaja, kui artiklit 10 tuleb tõlgendada vastavalt Euroopa Kohtu praktikale. Nimelt näeb EMP lepingu artikkel 26 ette, et dumpinguvastaseid abinõusid, tasakaalustavaid tollimakse ja kolmandatele riikidele omistatavate lubamatute kaubandustavade vastaseid abinõusid ei kohaldata lepinguosaliste omavahelistes suhetes, kui EMP lepingus ei ole sätestatud teisiti. Lepingu protokolli nr 13 esimene lõik sätestab, et artikli 26 kohaldamine piirdub lepingu sätetega reguleeritud aladega, kus ühenduse acquis on täielikult lepingusse integreeritud. Sama protokolli teisest lõigust nähtub, et artiklit 26 ei kohaldata olukordades, kus üks lepinguosaline võtab kolmandatele riikidele suunatud meetmeid, mille eesmärgiks on vältida kõrvalehoidmist dumpinguvastastest abinõudest, tasakaalustavatest tollimaksudest ja kolmandatele riikidele omistatavate lubamatute kaubandustavade vastastest abinõudest.

116    Artiklit 26 tuleb koos lepingu protokolliga nr 13 tõlgendada nii, et see artikkel reguleerib olukordi, kus dumpinguvastaseid abinõusid, tasakaalustavaid tollimakse ja kolmandatele riikidele omistatavate lubamatute kaubandustavade vastaseid abinõusid võivad lepinguosalised kehtestada omavahel, sõltumata EMP lepingu teistest sätetest. Lisaks ei puuduta artikkel 26 mitte ainult maksude kujul võetud meetmeid, vaid ka kõiki teisi meetmeid nende vormist olenemata, kaasa arvatud komisjoni otsustega dumpingu valdkonnas aktsepteeritud kohustusi. Järelikult on EMP lepingu artikli 26 olemasolul omaette õigustus, mis ei sõltu EMP lepingu artikli 10 omast.

117    Pealegi ei võetud vaidlusalust määrust vastu selleks, et vältida kõrvalehoidmist dumpinguvastastest abinõudest, tasakaalustavatest tollimaksudest ja kolmandatele riikidele omistatavate lubamatute kaubandustavade vastastest abinõudest. Lisaks kuulub riigiabi valdkond EMP lepingu artiklite 61–64 kohaldamisalasse. Ka on kogu seda valdkonda puudutav ühenduse acquis, eelkõige normid, mis käsitlevad riigiabi autotööstussektorile (89/C 123/03, EÜT C 123, 18.5.1989, lk 3), lepingusse integreeritud. Seega ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas vaidlusaluse määrusega kehtestatud meetmeid tuleb pidada tasakaalustusmaksudeks, sest need meetmed ei ole lubatud ka EMP lepingu artikli 26 alusel.

118    Tagatipuks tuleb märkida, et vabakaubanduslepingute puhul EFTA riikidega, mille ese on palju piiratum kui EMP lepingul, leidis Euroopa Kohus eespool viidatud otsuses Legros jt (punkt 26), mis puudutas ühenduse ja Rootsi Kuningriigi vahelise samaväärse toimega makse käsitleva lepingu artiklit 6 (nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrus (EMÜ) nr 2838/72 lepingu sõlmimise kohta Euroopa Majandusühenduse ja Rootsi Kuningriigi vahel (EÜT L 300, lk 96)), et kaubandustõkete kõrvaldamise eesmärgi raames on imporditollimaksude kaotamisel esmajärguline tähtsus ning see kehtib ka samaväärse toimega maksude kaotamise kohta, mis on Euroopa Kohtu praktika kohaselt tihedalt seotud tollimaksudega selle termini kitsas tähenduses (vt eelkõige Euroopa Kohtu 13. detsembri 1973. aasta otsus liidetud kohtuasjades 37/73 ja 38/73: Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders, EKL 1973, lk 1609, punktid 12 ja 13, ja 12. veebruari 1992. aasta otsus kohtuasjas C-260/90: Leplat, EKL 1992, lk I-643, punkt 15). Euroopa Kohus järeldas, et vabakaubanduslepingult võetakse suur osa selle kasulikust mõjust, kui artiklis 6 toodud samaväärse toimega maksu mõistet tuleks tõlgendada nii, et sellel on piiratum ulatus kui sama terminil EMÜ asutamislepingus.

119    Kõiki neid elemente arvestades tuleb kindlaks teha, kas vaidlusalune määrus on pärast EMP lepingu jõustumist vastuolus selle artikliga 10, mida tõlgendatakse artikli 6 alusel vastavalt Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu asjakohasele praktikale enne EMP lepingu allakirjutamise kuupäeva.

120    Selles osas tuleb tagasi lükata nõukogu argument, et vaidlusaluse määruse kehtestatud meede ei ole maks, vaid sui generis kaitsemeede, mis niisugusena ei kuulu EMP lepingu artikli 10 kohaldamisalasse. Omaenese pealkirja järgi puudutab vaidlusalune määrus nimelt „tariifsete soodustuste tühistamist”. Lisaks sätestab selle artikkel 1, et „General Motors Austria toodetud autode käigukastidele F15 taaskehtestatakse 4,9%-line imporditollimaks”, ning selle preambuli kahekümne kolmas lõik mainib „selliste maksude kehtestamist nagu tollimaksud, mida oleks kohaldatud, kui [VKL] ei oleks jõustunud”. Lõpuks tuleb öelda, et Esimese Astme Kohtu küsimusele vastates nõustus nõukogu esindaja kohtuistungil, et meetmele antud nimel on vähe tähtsust, sest selle mõju on sama, ükskõik kas teda nimetatakse dumpinguvastaseks maksuks, tasakaalustusmaksuks, tariifsete soodustuste tühistamiseks, maksu kehtestamiseks või sui generis kaitsemeetmeks.

121    Seejärel tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „kujutab ühepoolselt kehtestatud ükskõik kui väike rahaline kohustus, hoolimata selle nimetusest ja kohaldamise viisist, mis kehtib oma- või välismaiste kaupade suhtes asjaolu tõttu, et neid toimetatakse üle piiri, ja kui selle puhul ei ole ranges tähenduses tegemist tollimaksuga, endast asutamislepingu artiklite 9 ja 12 tähenduses samaväärse toimega maksu, isegi kui seda ei koguta riigi nimel, kui sellel ei ole mingit diskrimineerivat ega kaitsemõju ja kui maksustatav toode ei konkureeri omamaise tootega” (eespool viidatud 1. juuli 1969. aasta otsus Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders, punkt 18).

122    Vaidlusaluse määrusega võetud meede on aga rahaline kohustus, mille ühendus on ühepoolselt kehtestanud käigukastidele F15 selle tõttu, et need ületavad piiri. Seega tuleb tõdeda, ilma et oleks vajadust kindlaks teha, kas seda meedet peab pidama imporditollimaksuks kitsas tähenduses, et see on vähemalt samaväärse toimega maks EMP lepingu artikli 10 mõttes. Sellest järeldub, et pärast EMP lepingu jõustumist oli vaidlusalune määrus selle artikliga vastuolus.

123    Eelnevast järeldub, et võttes vaidlusaluse määruse vastu perioodil, mis eelnes EMP lepingu jõustumisele, pärast seda, kui ühendused olid esitanud heakskiitmiskirjad, rikkus nõukogu hageja õiguspärast ootust.

124    Lisaks selgub kohtupraktikast, et ühenduse õigusaktid peavad olema kindlad ja nende kohaldamine õigussubjektide jaoks ettenähtav. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et igasugune institutsioonide akt, mis loob õiguslikke tagajärgi, oleks selge, täpne ja et asjaomast isikut teavitataks sellest nii, et ta teaks kindlalt, mis hetkest nimetatud akt kehtib ja hakkab looma õiguslikke tagajärgi. Selleks et asjaomastel isikutel oleks võimalik täpselt teada oma kohustuste ulatust, tuleb seda õiguskindluse nõuet eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on aktiga, mis võib tekitada rahalisi kohustusi (vt Euroopa Kohtu 9. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 169/80: Gondrand Frères ja Garancini, EKL 1981, lk 1931, punkt 17, 22. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas 70/83: Kloppenburg, EKL 1984, lk 1075, punkt 11, ja 15. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 325/85: Iirimaa v. komisjon, EKL 1987, lk 5041, punkt 18, ja Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas T-18/89 ja T-24/89: Tagaras v. Euroopa Kohus, EKL 1991, II-53, punkt 40).

125    Võttes aga vaidlusaluse määruse vastu 20. detsembril 1993, hetkel, mil ta kindlasti teadis, et EMP leping jõustub 1. jaanuaril 1994, lõi nõukogu teadlikult olukorra, kus alates jaanuarist 1994 eksisteeris kaks vastuolulist õigusnormi, st esiteks vaidlusalune määrus, mis oli siseriiklikes õiguskordades vahetult kohaldatav ja kehtestas hageja toodetud käigukastidele 4,9%-lise imporditollimaksu, ning teiseks EMP lepingu artikkel 10, millel oli vahetu õigusmõju ja mis keelas imporditollimaksud ja kõik samaväärse toimega maksud. Seega ei saa vaidlusalust määrust pidada kindlaks ühenduse õigusaktiks ning selle kohaldamist ei saa vaadelda kui midagi, mida õigussubjektid võisid ette näha. Sellest järeldub, et nõukogu rikkus ka õiguskindluse põhimõtet.

126    Kuigi neid kahte õiguse üldpõhimõtte rikkumist ennast tuleb pidada piisavalt raskeks, et need võiksid kaasa tuua vaidlusaluse määruse tühistamise, tuleks lisaks kindlaks teha, kas nõukogu pani Euroopa Ühenduste Teataja numbrile, milles nimetatud määrus avaldati, tahtlikult tegelikust varasema kuupäeva.

127    Euroopa Ühenduste Teataja number, milles vaidlusalune määrus avaldati, kannab 31. detsembri 1993. aasta kuupäeva. Selle artikli 2 järgi jõustub määrus Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval. Siiski selgub väljaannete talituse kirjalikest vastustest Esimese Astme Kohtu küsimustele, et 31. detsembri 1993. aasta teataja oli avalikkusele kättesaadav väljaannete talituse asukohas ja kõigis ühenduse ametlikes keeltes alates 11. jaanuarist 1994 kella 16.45. Kohtupraktika kohaselt tuleb aga juhul, kui on kahtlus, kas avaldamise kuupäev on ikka tegelikult sama, mis Euroopa Ühenduste Teataja kaanel, vastupidise tõendi korral arvesse võtta tegeliku avaldamise kuupäeva (vt eespool viidatud Racke otsus, punkt 15). Sellest järeldub, et kõnesoleva Euroopa Ühenduste Teataja numbri tegelik avaldamiskuupäev on 11. jaanuar 1994 ja et vaidlusalune määrus jõustus alles sel kuupäeval.

128    Lisaks selgub toimiku materjalidest, nõukogu poolt Esimese Astme Kohtu palvel esitatud dokumentidest ning nõukogu ja väljaannete talituse kirjalikest vastustest Esimese Astme Kohtu küsimustele, et nõukogu saatis vaidlusaluse määruse väljaannete talitusele 3. ja 4. jaanuaril 1994, et kaasnevas teatises andis ta väljaannete talitusele korralduse avaldada määrus Euroopa Ühenduste Teataja 1993. aasta väljaandes, et seda korraldust kinnitas nõukogu telefonikõnes väljaannete talitusele ning et viimane sai kogu määruse 6. jaanuaril 1994 faksi teel.

129    Kohtuistungil selgitas nõukogu vastuseks Esimese Astme Kohtu küsimustele, et ta ei ole kunagi väitnud, et vaidlusalune määrus pidi jõustuma enne selle avaldamise kuupäeva. Sel ajal oli nõukogu juhatusel kombeks, isegi kui ta oli teadlik Euroopa Ühenduste Teataja tegelikku avaldamiskuupäeva puudutavast kohtupraktikast (vt eespool punkt 127), anda väljaannete talitusele korraldus avaldada teatud aastal vastu võetud aktid Euroopa Ühenduste Teataja sama aasta väljaandes. Seda tava muudeti siiski hiljem.

130    Esimese Astme Kohus märgib, võtmata seisukohta selle tava seaduslikkuse küsimuses, mida peab pidama vähemalt kahtlaseks, et vastupidiselt sellele tavale avaldati mitu akti, mis nõukogu võttis vastu 1993. aasta detsembris, Euroopa Ühenduste Teataja 1994. aasta väljaandes. Eelkõige on tegemist otsustega 94/1 ja 94/2, mis võeti vastu 31. detsembril 1993, kuid avaldati EÜT-s 1994 L 1, mis kannab 3. jaanuari 1994. aasta kuupäeva, samuti nõukogu 22. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 5/94 EFTA riikide vastu suunatud dumpinguvastaste abinõude peatamise kohta, mis avaldati EÜT-s 1993 L 3, mis kannab 5. jaanuari 1994. aasta kuupäeva.

131    Eelnevast järeldub, et nõukogu pani Euroopa Ühenduste Teataja numbrile, milles vaidlusalune määrus avaldati, tahtlikult tegelikust varasema kuupäeva.

132    Nii tegutsedes rikkus ta taas õiguskindluse põhimõtet, mis eespool punktis 124 viidatud kohtupraktika kohaselt nõuab, et igasugune institutsioonide akt, mis loob õiguslikke tagajärgi, oleks mitte ainult selge ja täpne, vaid et sellest teavitataks ka asjaomast isikut, nii et viimane teaks kindlalt, mis hetkest nimetatud akt kehtib ja hakkab looma õiguslikke tagajärgi.

133    Nõukogu juhatuse käitumist tuleb pidada eriti tõsiseks, sest see on vastuolus ametlike juhtnööridega, mis nõukogu ise väljaannete talitusele andnud on ja mille „eesmärgiks on tagada, et iga Euroopa Ühenduste Teataja numbri kaanele kantud kuupäev vastaks kuupäevale, millest alates on see number nimetatud talituses kõikides ametlikes keeltes avalikkuse käsutuses” (vt eespool viidatud Racke otsus, punkt 15). Nagu hageja õigesti märgib, erines õiguslik raamistik, mis eksisteeris 31. detsembril 1993, sellest, mis eksisteeris pärast 1. jaanuari 1994, mil jõustus EMP leping.

134    Kõigest eelnevast järeldub, et esimene väide ja teise väite teine osa on põhjendatud.

135    Seega tuleb vaidlusalune määrus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust hageja teiste argumentide ja väidete kohta.

 Kohtukulud

136    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja nõukogult, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

137    Kodukorra artikli 87 lõige 4 näeb ette, et menetlusse astunud institutsioonid kannavad ise oma kohtukulud. Komisjon kannab oma kohtukulud niisiis ise.

138    Austria Vabariigil lubati menetlusse astuda mitte EÜ Kohtu põhikirja artikli 37 teise lõigu, vaid ühenduse kohustuse alusel, mis on sätestatud EMP lepingule lisatud deklaratsioonis „EFTA riikide õiguste kohta Euroopa Ühenduste Kohtus” ja mille eesmärgiks on anda EFTA riikidele ja EFTA järelevalveametile Euroopa Kohtu põhikirja artikli 37 alusel võimalus astuda menetlusse Euroopa Kohtus, et „tugevdada EMP-s õiguslikku ühtsust” (vt Esimese Astme Kohtu 20. oktoobri 1994. aasta määrus kohtuasjas T-115/94: Opel Austria v. nõukogu, EKL 1998, lk II‑2739). Seda deklaratsiooni tuleb tõlgendada nii, et ühendus kohustus andma EFTA riikidele ja EFTA järelevalveametile samad menetlusse astumise võimalused, mis on liikmesriikidel ja ühenduse institutsioonidel. Sellest järeldub, et neil peavad olema samad õigused ja kohustused. Kodukorra artikli 87 lõige 4 näeb ette, et menetlusse astuvad liikmesriigid kannavad ise oma kohtukulud. Neil asjaoludel kannab Austria Vabariik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Tühistada nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 3697/93 tariifsete soodustuste tühistamise kohta vastavalt ühenduse ja Austria Vabariigi vahel sõlmitud vabakaubanduslepingu artikli 23 lõikele 2 ja artikli 27 lõike 3 punktile a (General Motors Austria).

2.      Mõista hageja kohtukulud välja nõukogult, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

3.      Komisjon ja Austria Vabariik kannavad kumbki ise oma kohtukulud.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. jaanuaril 1997 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: inglise.