Brüssel,23.7.2024

COM(2024) 309 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE,

milles käsitletakse ajutiste juhikaartide väljastamist liikmesriikide poolt vastavalt määruse (EL) nr 165/2014 artikli 26 lõikele 4


Sissejuhatus

Sõidumeerik on seade, mis registreerib sõidukijuhi sõiduajad, vaheajad, puhkeperioodid ning muud töövalmiduse ja töö ajad reisijate või kauba autoveol. Sõidumeeriku abil on võimalik kontrollida vastavust ELi õigusnormidele, mille eesmärk on vältida juhtide väsimust ning aidata kaasa sõidukijuhtide headele töötingimustele, liiklusohutusele ja ausale konkurentsile. Sõidumeerikud paigaldatakse teatavatesse kauba- või reisijateveo sõidukitesse, mis kuuluvad sõidu- ja puhkeperioode käsitleva määruse (EL) nr 561/2006 1 kohaldamisalasse ja on registreeritud ELis 2 . ELi digitaalset sõidumeerikusüsteemi kasutatakse ka laiemas Euroopa ja Kesk-Aasia piirkonnas vastavalt rahvusvahelisel autoveol töötava sõiduki meeskonna tööalasele Euroopa kokkuleppele (edaspidi „ AETR“) 3 .

Digitaalne sõidumeerikusüsteem töötab peamiselt sõidumeerikukaardi sõiduki seadmesse sisestamise alusel. Sõidumeerikukaarte saab väljastada juhtidele, kontrolliametnikele, ettevõtetele, töökodadele ja paigaldajatele – igaühele tema omal eesmärgil kasutamiseks. Üks ELi sõidumeerikusüsteemi tugisammastest on sõidukiseadmete ja sõidumeerikukaartide koostalitlusvõime põhimõte.

Joonis 1. Sõidumeeriku sõidukiseade ja sõidumeerikukaartide liigid (allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus)

Liikmesriigid väljastavad juhikaarte määruse (EL) nr 561/2006 kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades tegutsevatele juhtidele. Need kaardid salvestavad elektroonilisi andmeid sõidukijuhi tegevuse, sealhulgas sõidu- ja puhkeaja, sõidukiiruse ja läbitud vahemaa kohta. Väljastamisprotsessiga tagatakse, et juhil on digitaalse sõidumeerikuga sõiduki käitamiseks üks isiklik juhikaart. See süsteem tõhustab ELi autoveoeeskirjade järgimise järelevalvet ja aitab kaitsta juhtide heaolu, tagades puhkeperioodide järgimise ja vähendades väsimusega seotud õnnetuste ohtu. Juhikaardi väljastab liikmesriik, kus on juhi tavapärane elukoht. Teatavatel juhtudel ja määruses (EL) nr 165/2014 4 esitatud „tavapärase elukoha“ määratlusele tuginedes ei pruugi kolmandate riikide sõidukijuhtidel olla võimalik liitu saabumisel oma tavapärast elukohta viivitamata tõendada. Sel juhul võivad liikmesriigid määruse (EL) nr 165/2014 artikli 26 lõike 4 kohaselt väljastada ajutise, pikendamisõiguseta, kuni 185 päeva kehtiva juhikaardi juhile, kelle tavapärane elukoht ei ole liikmesriigis või AETRi kokkuleppe osalisriigis. See säte võib toetada jõupingutusi ELis sõidukijuhtide kättesaadavuse konkreetsete puuduste kõrvaldamiseks.

Käesolevas aruandes analüüsitakse määruse (EL) nr 165/2014 artikli 26 lõikel 4 põhinevaid järeldusi liikmesriikide tava ja kogemuse kohta selliste ajutiste juhikaartide väljastamisel. Uurimine hõlmab nii liikmesriikidelt kogutud kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid andmeid. Käesoleva aruande eri osades käsitletakse laiemat mõju ELi siseturule ja tööjõu liikuvusele. I jaos kirjeldatakse andmekogumise menetlust, mida komisjoni kasutas. II jaos kirjeldatakse ajutise juhikaardi aluseks olevat õigusraamistikku ja õigusnormide tausta, sealhulgas seda, kuidas see säte on võimaldanud toetada Ukraina sõidukijuhte vahetult pärast Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja algust. III jaos analüüsitakse nende kaartide väljastamise ja kasutamise andmeid. IV jaos hinnatakse nende sätete mõju transpordisektorile ja tööturu dünaamikale, pidades eelkõige silmas sõidukijuhtide nappust ja Venemaa Ukrainasse sissetungi tagajärgi.

I.Komisjoni andmekogumise menetlus

Käesolev aruanne määruse (EL) nr 165/2014 artikli 26 lõike 4 kohaldamisest põhineb riiklikel andmetel sõidumeeriku ajutiste juhikaartide väljastamise kohta aastatel 2022–2023. Aastatel 2014–2022 jälgis komisjon regulaarselt selle lõike kohaldamist ja andmed näitavad, et ajutisi juhikaarte väljastati väga vähe. Seega on tegemist komisjoni esimese aruandega selle sätte kohaldamise kohta ja see hõlmab ajavahemikku 2022–2023.

Liikmesriike kutsuti üles esitama komisjoni saadetud lühikese küsimustiku alusel andmeid ajavahemiku 2022–2023 kohta. Küsimused jagunesid kolme kategooriasse: i) üldine teave väljastatud ajutiste juhikaartide kohta, ii) nende juhtide kodakondsus või tavapärane elukoht, kellele ajutine juhikaart väljastati, ja iii) ajutiste juhikaartide väljastamise võimalik mõju tööturule. Komisjoni üleskutsel andsid kõik liikmesriigid andmekogumise kohta tagasisidet.

II.Õigusraamistik ja õigusnormide taust

Sõidumeeriku juhikaardid on isiklikud ja kordumatud ning nende kehtivusaeg on kuni viis aastat. Neid kaarte väljastavad juhi tavapärase elukoha liikmesriigi pädevad asutused, tagades, et iga juht on üheselt tuvastatud ja vastab ELi standarditele. Samasugused väljastamismenetlused on kasutusele võetud ka ELi-välistes AETRi kokkuleppe osalisriikides ja see võimaldab nende riikide sõidukijuhtidel osaleda ELi autovedudel samaväärsete ohutus- ja õigusnormide alusel. Määruse (EL) nr 165/2014 artikli 26 lõike 4 kohaselt võivad liikmesriigid väljastada ajutise, pikendamisõiguseta, kuni 185 päeva kehtiva juhikaardi juhile, kelle tavapärane elukoht ei ole liikmesriigis või AETRi kokkuleppe osalisriigis. Selle sätte kohaselt peab sõidukijuht olema töösuhtes kaardi väljastanud liikmesriigis asutatud ettevõtjaga ning määruse (EÜ) nr 1072/2009 5 kohaldamise korral esitama kõnealuses määruses osutatud juhitunnistuse.

See mehhanism võimaldab liikmesriikidel paindlikult toetada juhtide liikuvust, mille suhtes kohaldatakse täiendavat kontrolli, see kontroll hõlmab ka juhi kvalifikatsiooni. Ühtlasi võimaldab see juhil esitada uue taotluse, kui on täidetud määruse tähenduses „tavapärase elukoha“ kindlakstegemise tingimused.

2022. aastal andsid komisjoni talitused mitme liikmesriigi taotlusel selle sätte kohta suuniseid, võimaldades erandkorras väljastada ajutisi juhikaarte juhtidele, kelle tavapärane elukoht on Ukrainas, kuigi Ukraina on AETRi kokkuleppe osalisriik 6 . Ukraina sõidukijuhtide erandliku olukorra arvessevõtmiseks seda kohandati, et lihtsustada nende lõimimist ELi transpordisüsteemidesse kriisi ajal. Kohandamine põhines asjaolul, et Ukrainat ei saa pidada „tavapäraseks“ elukohariigiks, kuni selle territooriumil toimub Venemaa agressioonisõda.

III.Liikmesriikides ajutiste juhikaartide väljastamise ülevaade

Juhtidele, kelle tavapärane elukoht on muus kui AETRi kokkuleppe osalisriigis väljastas aastatel 2022–2023 ajutisi juhikaarte seitse liikmesriiki: Tšehhi, Eesti, Horvaatia, Leedu, Poola, Rumeenia ja Sloveenia. Kõik muud liikmesriigid teatasid, et nad kas ei võimalda väljastada ajutisi kaarte või ei väljastanud selle aja jooksul ühtegi sellist kaarti.

2022. ja 2023. aastal anti välja kokku 4 459 ajutist juhikaarti 7 . Neid väljastanud riikide hulgas võib täheldada väljastatud ajutiste juhikaartide arvu suurt erinevust: Sloveenias üks, Rumeenias 13, Eestis 34, Horvaatias 256, Tšehhis 505, Leedus 1 320, Poolas 2 330. Joonisel 2 on näidatud ajavahemikul 2022–2023 väljastatud ajutiste juhikaartide arv riikide kaupa.

Joonis 2. ELis 2022. ja 2023. aastal välja antud ajutiste juhikaartide koguarv neid väljastanud liikmesriikide kaupa

Ajutiste juhikaartide osakaal kõigist väljastatud juhikaartidest jäi samas väikeseks, olles suurim Leedus (2,6 %), millele järgnesid Poola 0,6 % ja Tšehhi 0,3 %ga.

Lähemal vaatlusel selgusid peamised riigid, kus on juhikaardi saanud juhtide tavapärane elukoht. Peamise riigina kerkis esile India, kelle juhtidele mõlemal aastal kokku väljastati 1 932 kaarti. Indiale järgnesid Filipiinid 654 ja Ukraina 540 väljastatud kaardiga. Teiste oluliste saajate hulgas olid juhid, kelle tavapärane elukoht on Zimbabwes (346), Kuveidis (218), Lõuna-Aafrikas (158), Sri Lankas (144) ja Pakistanis (117).

Andmed näitavad liikmesriikides märkimisväärseid suundumusi ajutise juhikaardi saanud juhtide tavapärase elukoha riikide kohta. Näiteks Tšehhi ja Eesti väljastasid mõlemal aastal kõige rohkem ajutisi juhikaarte Ukraina sõidukijuhtidele. Juhid, kelle tavapärane elukoht on Indias, said arvukalt ajutisi juhikaarte Leedus ja Poolas, kus nad moodustasid enamiku nendes riikides ajutise juhikaardi saanutest. Teine riik, kust on pärit suur hulk sõidukijuhte, on Filipiinid, kusjuures märkimisväärne osa neist sai ajutise juhikaardi Horvaatias, Leedus ja Poolas. Juhtidele, kelle tavapärane elukoht on Zimbabwes, väljastati arvukalt ajutisi juhikaarte samuti Poolas. Joonisel 3 on esitatud ülevaade juhtidele väljastatud kaartide arvust tavapärase elukoha riikide kaupa.

Joonis 3. Aastatel 2022–2023 väljastatud ajutised juhikaardid kaardi omaniku tavapärase elukoha riikide kaupa

Jaotis „muud“ kajastab 350 väljastatud kaarti, mille omaniku tavapärase elukoha riik on Nepal (70), Araabia Ühendemiraadid (51), Katar (49), Brasiilia (37), Kosovo* (32), Tuneesia (19), Uganda (12), Bangladesh (10), Saudi Araabia (9), Albaania (9), Maroko (8), Valgevene (7), Colombia (7), Egiptus (5), Kuuba (4), Rwanda (4), Iraan (3), Botswana (2), Gruusia (2), Ghana, Paraguay, Süüria, Usbekistan ja Argentina (igaüks 1) 8 .

IV.Hinnang sätete mõju kohta transpordisektorile ja tööturule

Määruse (EL) nr 165/2014 kohaste ajutiste juhikaartide väljastamisega seotud haldustavade analüüsi põhjal saab tuvastada selge piiratud kasutuse struktuuri ja erineva mõju liikmesriikide tööturgudele. See analüüs hõlmab vastuseid nii ajutisi juhikaarte väljastanud liikmesriikidest kui ka neist, mis ei ole seda teinud.

Enamik ajutisi juhikaarte väljastanud riikidest (sealhulgas Tšehhi, Eesti, Leedu, Rumeenia ja Sloveenia) teatas, et ajutise juhikaardi taotlemiseks ei ole täiendavaid riiklikke õiguslikke tingimusi peale ELi määrustes sätestatute. Samuti ei väljasta need riigid samale isikule ajutist juhikaarti korduvalt. Selliste kaartide väljastamise mõju riigi tööturule peeti üldiselt väheoluliseks, kusjuures Eesti märkis väikest, kuid vajalikku positiivset mõju, mis leevendab sõidukijuhtide nappust. Poola teatas positiivsest mõjust oma tööturule, eelkõige Ukraina-vastase agressioonisõja tõttu teravnenud sõidukijuhtide nappusega toimetulekul. See näitab, et ajutised juhikaardid võivad aidata toetada jõupingutusi tööjõupuuduse teatavas osas leevendamiseks.

Seevastu riigid nagu Hispaania ja Iirimaa ei väljasta ajutisi juhikaarte. Hispaanias on mis tahes juhikaardi väljastamisele kehtestatud range elamis- ja tööloa tingimus. Läti ei ole saanud ühtegi ajutise juhikaardi taotlust, kuid sõidukijuhtide nappust turul arvesse võttes ei eeldata seal, et selline meede avaldaks tööturule negatiivset mõju.

Lisaks sellele ei saanud komisjon ühtegi tõendit selle kohta, et see säte oleks põhjustanud liikmesriikides tegevusraskusi või probleeme. See kajastab sätte sujuvat integreerimist olemasolevatesse raamistikesse ja määruse eesmärkidele avalduva negatiivse mõju ilmset puudumist.

Kokkuvõte

Ajutiste juhikaartide väljastamise võimalus on aidanud tulla toime tööturu konkreetsete vajadustega ELi transpordisektoris ega ole avaldanud negatiivset mõju. Tulemused näitavad, et kuigi selle meetme kasutuselevõtt piirdus seitsme liikmesriigiga, väljastati 2022. ja 2023. aastal kokku 4 459 ajutist juhikaarti. Üheski liikmesriigis ei antud ajutisi juhikaarte välja rohkem kui 2,6 % kõigist samal ajavahemikul väljastatud juhikaartidest. Analüüs näitab, et üle kogu ELi olid nende ajutiste juhikaartide peamised saajad juhid, kelle tavapärane elukoht on Indias, Filipiinidel või Ukrainas.

Seetõttu on komisjon seisukohal, et ajutiste juhikaartide väljastamine on praegu tõhus ega avalda tööturule negatiivset mõju. Liikmesriigid saavad selle sätte kasutamisega lihtsustada reageerimist sõidukijuhtide nappusele tingimusel, et täielikult järgitakse liidu õigust, sealhulgas ELi tööõigust ja välismaalaste õigust. Lisaks rakendab komisjon ka edaspidi sotsiaaldialoogi, et arutada käesoleva aruande järelduste võimalikku poliitilist mõju.

Peale selle on kõnealune säte aidanud 540 Ukraina sõidukijuhil jätkata oma kutsetööd vahetult pärast Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja algust.

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT L 102, 11.4.2006, lk 1).

(2)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 561/2006 artiklile 2 kohaldatakse seda sõidukite suhtes, mis on ette nähtud rohkem kui üheksa inimese veoks, juht kaasa arvatud, kaubaveoks kasutatavate sõidukite suhtes, mille täismass ületab 3,5 tonni, ning alates 1. juulist 2026, rahvusvaheliseks kaubaveoks või kabotaažveoks kasutatavate sõidukite suhtes, mille täismass ületab 2,5 tonni.

(3)

Rahvusvahelisel autoveol töötava sõiduki meeskonna tööalane Euroopa kokkulepe (AETR) ((EÜT L 95, 8.4.1978, lk 1).

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määrus (EL) nr 165/2014 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta ning muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist (ELT L 60, 28.2.2014, lk 1).

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 300, 14.11.2009, lk 72).

(6)

Vt https://transport.ec.europa.eu/ukraine/keeping-transport-running-smoothly/road-transport_en .

(7)

4 459 ajutisest juhikaardist 19 väljastati tähelepanematuse tõttu juhtidele, kelle tavapärane elukoht on ELi välises AETRi kokkuleppe osalisriigis.

(8)

ELi liikmesriikides väljastati tähelepanematuse tõttu kaart juhtidele, kelle tavapärane elukoht on Albaanias, Valgevenes, Gruusias või Usbekistanis.

* Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244/1999 ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.