EUROOPA KOMISJON
Brüssel,15.5.2024
COM(2024) 196 final
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE,
milles käsitletakse Euroopa kliimamääruse ja jõupingutuste jagamise määruse toimimist ning heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi ülemaailmse kokkuvõtte raames
1.Sissejuhatus
Määrusega (EL) 2021/1119 (Euroopa kliimamäärus) 1 on kehtestatud raamistik kogu majandust hõlmava kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Selles on seatud õiguslikult siduv eesmärk saavutada hiljemalt 2050. aastaks kasvuhoonegaaside nullnetoheide ning vahe-eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet 2030. aastaks vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Samuti nõutakse määruses, et liidu institutsioonid ja liikmesriigid tagaksid järjepidevad edusammud kliimamuutustega kohanemisel. Euroopa kliimamäärus jõustus 2021. aasta juulis.
Määrusega (EL) 2018/842 (jõupingutuste jagamise määrus) 2 on iga liikmesriigi jaoks kehtestatud riiklik eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 2005. aasta tasemega järgmistes sektorites: riigisisene transport (v.a lennundus), hooned, põllumajandus, väiketööstus ja jäätmed. Jõupingutuste jagamise määrus, mis võeti algselt vastu 2018. aastal, vaadati 2023. aastal läbi osana paketist, mille eesmärk on vähendada liidu kasvuhoonegaaside netoheidet 2030. aastaks 55 % (pakett „Eesmärk 55“).
Direktiiviga 2003/87/EÜ (heitkogustega kauplemise süsteemi direktiiv) 3 loodi liidu heitkogustega kauplemise süsteem (HKS). Liidu HKS on liidu kliimamuutuste vastu võitlemise poliitika nurgakivi ning sellega piiratakse jätkuvalt kasvuhoonegaaside heidet energia-, tootmis- ja lennundussektoris hinnasignaali abil, mis soodustab innovatsiooni ja heitkoguste vähendamist. ELi HKSi direktiiv vaadati 2023. aastal läbi, et viia see kooskõlla uue kliimaeesmärgiga vähendada liidu kasvuhoonegaaside netoheidet 2030. aastaks 55 %. Läbivaadatud ELi HKSi direktiiviga laiendatakse CO2 hinnastamist järk-järgult uutele majandussektoritele, eelkõige maantee- ja meretranspordile ning kütteainetele, et toetada nende heitkoguste vähendamist.
Käesoleva aruande esitamisega täidab komisjon kohustust, mis on sätestatud Euroopa kliimamääruse artiklis 11, jõupingutuste jagamise määruse artikli 15 lõikes 2 ja heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi artikli 30 lõikes 3. Nende sätete kohaselt peab komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande Euroopa kliimamääruse ja jõupingutuste jagamise määruse toimimise kohta ning seoses heitkogustega kauplemise süsteemi direktiiviga aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga Pariisi kokkuleppe alusel kokku lepitud ülemaailmse kokkuvõtte raames.
Lisaks käesolevale aruandele koostab komisjon ka aruande määruse (EL) 2018/841 (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) määrus) 4 toimimise kohta vastavalt kõnealuses määruses sätestatud kohustustele. Samuti koostab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määruse (EL) 2018/1999 (juhtimismäärus) 5 kohta, et anda teavet määruse toimimise ning selle panuse kohta energialiitu ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisse.
Esimene Pariisi kokkuleppe kohane ülemaailmne kokkuvõte tehti 2023. aasta lõpus toimunud ÜRO kliimamuutuste konverentsil (COP28). Ülemaailmses kokkuvõttes leiti, et osalised rakendavad üha tulemuslikumat kliimapoliitikat, kuid samas on vaja kiiresti võtta lisameetmeid, et juhtida maailm täielikult teele, mis võimaldab saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärke. Osalised olid ühel meelel, et globaalse soojenemise hoidmine 1,5 °C piires eeldab üleilmse kasvuhoonegaaside heite ulatuslikku, kiiret ja järjekindlat vähendamist selliselt, et 2030. aastaks oleks see 43 % ja 2035. aastaks 60 % väiksem kui 2019. aastal ning 2050. aastaks saavutataks kogu maailmas CO2 nullnetoheide. Ülemaailmses kokkuvõttes rõhutati, et fossiilkütuste ajastu peaks lõppema, ning tõdeti, et kõigil tuleks liikuda fossiilkütustest loobumise suunas. Samuti kutsuti kokkuleppe osalisi üles kolmekordistama 2030. aastaks ülemaailmset taastuvenergia tootmisvõimsust ja kahekordistama energiatõhususe parandamise määra, et kiirendada kogu maailmas nullnetoheitega energiasüsteemidele üleminekuks tehtavaid jõupingutusi ning võtta selleks umbes sajandi keskpaigaks või juba aegsasti enne seda kasutusele heiteta ja vähese CO2 heitega kütused. Lisaks rõhutati kokkuvõttes õiglase ülemineku tähtsust ja väljendati heameelt õiglase ülemineku tööprogrammi kohta tehtud otsuse üle. Kokkuvõttes kutsuti ka üles võtma kiiremini meetmeid, et järk-järgult vähendada söe kasutamist heidet oluliselt piirava tehnoloogiata ja maanteetranspordist tulenevat heidet ning et vähendada sel kümnendil metaani- ja muu kui CO2 heidet ning kaotada võimalikult kiiresti ebatõhusad fossiilkütuste toetused, millega ei kahandata energiaostuvõimetust ega aidata vähekaitstud elanikkonnarühmi. Selleks tuleb kogu maailmas muuta investeerimismudeleid, et tagada rahastamisvoogude kooskõla püüdlustega vähese heite ja kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise arengu poole.
2.Euroopa kliimamääruse toimimine
Kliimaneutraalsuse suunas
Komisjon hindas kliimameetmete 2023. aasta eduaruandes 6 kõigi liikmesriikide ühiseid edusamme kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisel ja riiklike meetmete kooskõla kliimaneutraalsuse eesmärgiga, nagu on nõutud Euroopa kliimamääruses. Euroopa kliimamääruse esimene hindamine tehti koos kliimaeesmärkide saavutamisel tehtud edusammude hindamisega, mis on sätestatud energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlevas määruses. Kuigi ELi kasvuhoonegaaside heide väheneb jätkuvalt ja on julgustavaid märke kohapealsete meetmete võtmisest, on komisjoni hinnangul vaja rakendamispüüdlusi märkimisväärselt suurendada ja heitkoguste vähendamist kiirendada, et püsida 2030. aasta eesmärgi saavutamisel ja 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni jõudmisel graafikus. Kõige rohkem on vaja võtta meetmeid valdkondades, kus heidet tuleb veel märkimisväärselt vähendada (nt hooned, transport), kus edusammud on aeglased (nt põllumajandus) või kus viimastel aastatel on toimunud halvenemine, nagu see on CO2 sidujate puhul (nt maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus). Samuti peavad liikmesriigid kiirendama meetmeid fossiilkütuste toetuste kaotamiseks, 7 mida kinnitab ka komisjoni analüüs ajakohastatud riiklike energia- ja kliimakavade projektide kohta 8 . Tuginedes kliimamääruse hindamisele, esitas komisjon 2023. aasta detsembris liikmesriikidele soovitused 9 . Järgmise sammuna peavad liikmesriigid komisjoni teavitama, kuidas nad kavatsevad soovitusi igakülgselt arvesse võtta.
Komisjon vaatas kliimameetmete 2023. aasta eduaruandes läbi ka liidu meetmete vastavuse kliimaneutraalsuse eesmärgile. Paketiga „Eesmärk 55“ suunatakse liit teele, mida mööda liikudes saavutada kliimaeesmärgid õiglaselt, kulutõhusalt ja konkurentsivõimeliselt. Nüüd, kui enamik paketi „Eesmärk 55“ peamisi ettepanekuid on kaasseadusandjate poolt vastu võetud, 10 on liidu poliitika kooskõlas 2030. aasta ajakohastatud eesmärgiga vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55 %, mis on sätestatud Euroopa kliimamääruses, kuid liidu poliitikat on võimalik kliimaeesmärkidega veelgi paremini kooskõlla viia. 2022. ja 2023. aastal esitas komisjon täiendavad ettepanekud, mis aitavad kaasa liidu kliimaeesmärkide saavutamisele 11 . Nagu on märgitud kliimameetmete eduaruandes, on hoolimata edusammudest erasektori kaasamisel rohelisse rahastamisse vaja roheülemineku rahastamiseks lisainvesteeringuid. Selleks on vaja võtta meetmeid, eelkõige vahendid ümber suunata, et võimaldada oluliselt kahjulike tegevuste ja sektorite üleminekut kestlikumatele majandusmudelitele.
Kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu võttis vastu aruande, milles on hinnatud edusamme ja poliitika järjepidevust, 12 nagu on täpsemalt selgitatud allpool.
Euroopa kliimamääruse kohaselt peab komisjon tegema hiljemalt kuue kuu möödumisel Pariisi kokkuleppe kohasest ülemaailmsest kokkuvõttest ettepaneku vahe-eesmärgi kohta. 6. veebruaril 2024 avaldas komisjon teatise liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta, 13 milles nähakse ette, kuidas jõuda juba kokkulepitud 2030. aasta vahe-eesmärgilt 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni. Kooskõlas kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu teaduslike nõuannetega 14 ja üksikasjalikule mõjuhinnangule tuginedes soovitatakse teatises võtta 2040. aasta eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet 90 % võrreldes 1990. aasta tasemega. See eesmärk vastab ELi kasvuhoonegaaside heite kogueelarvele, mis on kooskõlas Euroopa kliimamääruse sätetega esitada liidu kavandatud indikatiivne kasvuhoonegaaside eelarve ajavahemikuks 2030–2050, mille all mõeldakse kasvuhoonegaaside netoheite indikatiivset kogumahtu, mis kõnealusel ajavahemikul eeldatavasti õhku paiskub, ilma et see ohustaks Pariisi kokkuleppest tulenevaid liidu kohustusi. Eesmärgi saavutamiseks on vaja mitut teatises nimetatud eeltingimust. Teatisega algatatakse poliitiline arutelu ja selles antakse teavet 2030. aasta järgse raamistiku ettevalmistamiseks. Sellega alustatakse dialoogi ja ulatuslikku teavitustegevust õigete viiside kohta, kuidas jõuda 2040. aasta eesmärgini ja 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni. Komisjoni järgmine koosseis saab sellest lähtuda seadusandliku ettepaneku koostamisel, et lisada 2040. aasta eesmärk Euroopa kliimamäärusesse, ja sobiva 2030. aasta järgse raamistiku kavandamisel.
Komisjon võttis vastu ka aruande liidu kavandatud indikatiivse kasvuhoonegaaside eelarve kohta aastateks 2030–2050, 15 nagu on nõutud Euroopa kliimamääruse artikli 4 lõikes 4.
Kliimamuutustega kohanemine
Komisjon hindas kõigi liikmesriikide ühiseid edusamme kliimamuutustega kohanemisel ning seda, kas riiklikud meetmed ja liidu meetmed on kooskõlas kohanemisel tehtavate edusammude tagamisega. Ta tegi seda kliimameetmete 2023. aasta eduaruandes ja eraldi komisjoni talituste töödokumendis riikide edusammude kohta kohanemismeetmete rakendamisel 16 . Liit on teinud kliimamuutustega kohanemisel suuri edusamme, eelkõige ELi kliimamuutustega kohanemise strateegia 17 käimasoleva rakendamise kaudu. Edenemine on siiski olnud valdkonniti ebaühtlane. Riikide tasandil kliimamuutustega kohanemisel tehtud edusammude hindamine näitab, et liikmesriigid peavad kliimamuutustega kohanemiseks võtma märkimisväärselt rohkem meetmeid, näiteks seoses juhtimise, rahastamise, riskihindamise, looduspõhiste lahenduste ning seire, aruandluse ja hindamisega, et vähendada oma sotsiaalset ja majanduslikku haavatavust suurenevate kliimariskide suhtes. Komisjon esitas 2023. aasta detsembris liikmesriikidele selle hindamise põhjal soovitused. Liikmesriigid peavad soovitustest lähtuvalt tegutsema 18 ja esimese sammuna teavitama komisjoni sellest, kuidas nad kavatsevad soovitusi igakülgselt arvesse võtta.
Lisaks on komisjoni 12. märtsi 2024. aasta teatises „Kliimariskide juhtimine – inimeste ja heaolu kaitsmine“, 19 mida toetab Euroopa Keskkonnaameti koostatud Euroopa kliimariskide hinnang, 20 esitatud peamised sammud tagamaks, et suurenevate kliimariskide tingimustes saavad kodanikud ja ettevõtjad olla kindlad, et EL ja selle liikmesriigid tagavad ühiskondlike funktsioonide säilimise ja juurdepääsu põhiteenustele. Selle eesmärk on selgitada, kelle ülesanne on teha keerulisi valikuid ja võtta meetmeid, tuginedes parimatele tõenditele. Selles kirjeldatakse, kuidas EL saab lähiaastatel tulemuslikult kliimamuutuste mõjuks valmistuda ning kuidas vastupanuvõime suurendamine muudab muude poliitikaeesmärkide saavutamise odavamaks ja lihtsamaks.
Lisaks lõi komisjon 2021. aasta märtsis vastavalt ELi kliimamuutustega kohanemise strateegiale Euroopa kliima- ja tervisevaatluskeskuse. Tegemist on ainulaadse valdkondadevahelise partnerlusega, mis toetab teadmiste jagamist, tagab juurdepääsu asjakohasele teabele ja vahenditele ning pakub koolitust ja suutlikkuse suurendamist kliima ja tervise valdkonnas. Keskuse tegevuse kaudu järgitakse Euroopa Parlamendi üleskutset tegeleda kliimaga seotud ohtudega rahvatervisele, 21 täidetakse eesmärke ja kohustusi, mis on sõnastatud seitsmenda keskkonna- ja terviseteemalise ministrite konverentsi deklaratsioonis 22 ning COP28 AÜE deklaratsioonis kliima ja tervise kohta, mille komisjon ELi nimel heaks kiitis 23 .
Suuri edusamme on tehtud ELi kliimamuutustega kohanemise missiooni 24 rakendamisel, millega kiirendatakse uuenduslike kohanemismeetmete võtmist kohapeal ja piirkondade tasandil. Missiooni hartale on alla kirjutanud üle 300 piirkonna ja kogukonna, mis hõlmavad ligikaudu 40 % EList, kohustudes tegema koostööd, et kiirendada kliimamuutuste suhtes vastupanuvõime saavutamist. Alates 2023. aasta kevadest toimib missiooni rakendamise platvorm, 25 kus levitatakse teadmisi kliimamuutustega kohanemise kohta ja pakutakse tehnilise toe vahendit; samal ajal pakub kohanemise praktikakogukond mitmesuguseid suutlikkuse suurendamise ja võrgustike loomise võimalusi. 2023. aasta jaanuaris alustati esimeste programmist „Euroopa horisont“ rahastatavate missiooni projektidega, mis aitavad piirkondadel ja kohalikel omavalitsustel koostada kliimariskide ja haavatavuse hinnangud ning mille raames tutvustatakse murrangulisi kohanemislahendusi.
2021. aasta septembris võttis komisjon vastu kliimakindluse tagamise suunised 26 . Suunistega toetatakse kliimakaalutluste arvessevõtmist tulevastes investeeringutes ja taristuprojektide arendamises. Suunised aitavad investoritel teha teadlikke otsuseid projektide kohta, mida loetakse Pariisi kokkuleppe ja liidu kliimaeesmärkidega kooskõlas olevaks.
2023. aasta juulis võttis komisjon vastu suunised liikmesriikide kohanemisstrateegiate ja -kavade kohta, 27 et aidata liikmesriikidel ajakohastada ja rakendada terviklikke riiklikke kohanemisstrateegiaid, -kavasid ja -poliitikameetmeid kooskõlas Euroopa kliimamääruse ja ELi kliimamuutustega kohanemise strateegiaga. Komisjon püüab mitmetasandilise koordineerimise ja integreerimise kaudu toetada liikmesriike, et nad võtaksid kliimamuutustega kohanemise poliitika kujundamisel kasutusele kogu valitsemissektorit hõlmava lähenemisviisi. Suunistes kutsutakse üles nn pehmete meetmete asemel kohaldama õigusraamistikke, korrapäraselt ajakohastama kohanemisstrateegiaid ja -kavasid, kasutama kliimariskide hindamisi, kaasama kõiki asjaomaseid sidusrühmi ning kõiki kohanemismeetmeid jälgima ja hindama. Suunistes on esitatud ka teemad, mida tuleb arvesse võtta, näiteks looduspõhised lahendused ja õiglane vastupanuvõime.
Kliimamuutusi käsitlev teaduslik nõuanne
Euroopa kliimamäärusega nähti ette kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu loomine määruse (EÜ) nr 401/2009 28 muutmise kaudu. Teadusnõukogu, mille ülesanne on anda sõltumatut teaduslikku nõu liidu meetmete ja kliimaeesmärkide kohta, nimetati ametisse 2022. aastal ning selle sekretariaat asub Euroopa Keskkonnaameti juures. Teadusnõukogu andis teaduslikku nõu kogu ELi hõlmava 2040. aasta kliimaeesmärgi ja ajavahemiku 2030–2050 kasvuhoonegaaside eelarve kindlaksmääramiseks 29 ning on alates asutamisest võtnud vastu mitu muud aruannet. Komisjon võttis soovitatud liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi esitamisel teadusnõukogu nõuandeid igakülgselt arvesse.
Kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu (edaspidi „teadusnõukogu“) leidis oma aruandes „Towards EU climate-neutrality: Progress, policy gaps and opportunities“, 30 et liidu kliimaeesmärkide saavutamiseks aastatel 2030–2050 on vaja rohkem pingutada kõigis sektorites, eelkõige hoonete, transpordi, põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas. Aruandes tunnistatakse paketi „Eesmärk 55“ potentsiaali ELi CO2 heite vähendamist kiirendada ning kutsutakse üles seda täielikult ja kiiresti rakendama, kuid hoiatatakse, et ELi kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks on vaja kindlasti võtta lisameetmeid. Teadusnõukogu soovitab ELi kliimaneutraalsuse saavutamise teele suunamiseks mitmesuguseid abinõusid. Need on muu hulgas järgmised: selgete kavade ja ajakavade esitamine kahjulike fossiilkütuste toetuste järkjärguliseks kaotamiseks, ELi poliitika täielik kooskõlla viimine fossiilkütuste järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise vajadusega, olemasolevate ELi poliitikameetmete reformid 2030. aasta järgseks perioodiks, sealhulgas täiendavad kohandused ELi HKSis ja ELi HKS 2-s ning kliimameetmete juhtimise üldises raamistikus (näiteks seoses riiklike pikaajaliste strateegiatega), samuti liikmesriikide poolse meetmete võtmise tagamine, uute poliitikameetmete kehtestamine, et vähendada ulatuslikumalt nõudlust materjali-, energia- ja kasvuhoonegaaside heite mahukate toodete järele, ELi ühise põllumajanduspoliitika viimine suuremasse kooskõlla ELi kliimaeesmärkidega, põllumajandus- ja maakasutussektoris teatava heitehinnastamisvormi kehtestamine ning õiglase ülemineku ja üldsuse toetuse tagamine. Lennunduse puhul soovitab teadusnõukogu ELil tagada, et kõigi lendude (sealhulgas kolmandatesse riikidesse suunduvate lendude) suhtes kohaldatakse sama CO2 hinda. Komisjon võtab teadusnõukogu nõuandeid arvesse muu hulgas paketi „Eesmärk 55“ rakendamise kontekstis ja 2030. aasta järgse kliimapoliitika raamistiku ettevalmistamisel.
Euroopa kliimamääruses kutsutakse iga liikmesriiki üles looma riiklik kliimaalane nõuandekogu. Kõik liikmesriigid ei ole sellist kogu veel loonud. Teadusnõukogu soovitab muuta nende kogude loomise kohustuslikuks 31 .
Kliimaeesmärkidega kooskõla kontroll
2021. aasta novembris ajakohastas komisjon oma parema õigusloome vahendeid, et tagada liidu uute poliitikameetmete kooskõla kliimaeesmärkidega. Nüüd tuleb mõjuhinnangu protsessi osana hinnata kõigi kavandatavate liidu meetmete vastavust kliimaeesmärkidele – kliimaneutraalsuse eesmärgile ja eesmärgile tagada edusammud kliimamuutustega kohanemisel. Selle kooskõla kontrollimine on edenenud hästi. 2022. aastal leiti, et 26 mõjuhinnangust, mida peeti selle hindamise jaoks asjakohaseks, 19 puhul hinnati algatuse kooskõla kliimaeesmärkidega piisavalt, seitsmes mõjuhinnangus aga ei olnud kliimaaspektide hindamine piisav. See vastab ligi 73 %-le asjakohastest juhtudest ja osutab asjaolule, et tegemist on uue nõudega. Olukord on 2023. aastal veelgi paranenud: 16 mõjuhinnangust, mida peeti selle hindamise jaoks asjakohaseks, 13 puhul hinnati kooskõla kliimamäärusega piisavalt, kolmes mõjuhinnangus aga ei olnud selle aspekti hindamine piisav. See vastab 81 %-le asjakohastest juhtudest ja osutab selle näitaja suurenemisele võrreldes 2022. aastaga. Võttes arvesse kasvavat kogemustepagasit kliimaeesmärkidega kooskõla kontrollimisel ja pidades silmas vajadust integreerida tulevased kliimariskid paremini kõikidesse poliitikavaldkondadesse, saaks selle uue mõjuhindamisnõude rakendamist ja täitmist veelgi parandada. Teadusnõukogu soovitab komisjonil süsteemsemalt hinnata kõigi kavandatavate meetmete ja seadusandlike ettepanekute kooskõla kliimaeesmärkidega 32 .
Üldsuse osalemine
Kogu ELi hõlmavad avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et ELi kodanike valdav enamus tunneb kliimamuutuste pärast muret, toetab ELi meetmeid nende vastu võitlemiseks ning astub ka ise selleks samme 33 .
Euroopa rohelise kokkuleppe edukaks täitmiseks on hädavajalik üldsuse, piirkondade, kohalike kogukondade ja kõigi sidusrühmade kaasatus ja pühendumus. Selleks et teavitada kodanikke kliimamuutustest ja kaasata neid kliimameetmetesse ning võidelda kliimaalase desinformatsiooni vastu, jätkas ja tõhustas komisjon üldsuse teavitamist selliste kanalite kaudu nagu veebisaidid, sotsiaalmeedia ja sihipärased teavitusmeetmed. 2020. aasta detsembris kuulutas komisjon välja Euroopa kliimapakti, 34 et anda kodanikele suurem roll nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise meetmete kavandamisel ning pakkuda selleks tõhusat platvormi. Pakti esimese kahe aasta täitumise puhul korraldas komisjon 2023. aastal konverentsi, kus osalesid kliimapakti saadikud, eksperdid ja aktivistid. Üritusel arutasid rohkem kui 6 600 osalejat, kuidas ehitada tulevikuks üles kestlikum Euroopa. 2023. aasta detsembri seisuga tegeles rohkem kui 750 pakti saadikut kliimameetmetest teavitamisega, nendeks innustamisega ja nende toetamisega oma kogukondades ja võrgustikes. Samuti esitati organisatsioonidele üleskutse hakata pakti partneriteks. Pakti raames sõlmiti partnerlusi ka ülemaailmsete kampaaniatega, millega innustatakse üksikisikuid astuma samme kliimamuutuste vastu võitlemiseks, 35 ning korraldati riiklikul tasandil üritusi ja tegevusi kõigis liikmesriikides.
Komisjon korraldas kooskõlas parema õigusloome eeskirjadega mitu avalikku konsultatsiooni ja sidusrühmade üritust, näiteks selleks, et koguda arvamusi liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta. 2023. aasta oktoobris tehti Euroopa kliimakokkuvõte, mille käigus arutasid poliitikakujundajad ja sidusrühmad Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmise edusamme ja saavutusi; sellega anti panus ülemaailmse kokkuvõtte eelsesse arutelusse. Brüsselis toimunud konverentsil osales kohapeal üle 350 inimese ja veebis jälgis konverentsi enam kui 7 400 inimest 93 riigist üle kogu maailma.
Lisaks peetakse dialoogi tööstusega puhtale majandusele ülemineku dialoogide raames ning algatatud on ka põllumajanduse tulevikku käsitlev strateegiline dialoog põllumajandustootjate ja teiste toidutarneahelas osalejatega.
2023. aastal allkirjastasid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon ühisavalduse, milles kuulutati 15. juuli ülemaailmse kliimakriisi ohvrite päevaks ELis. Igal aastal tähistatava päevaga soovitakse mälestada ohvreid nii Euroopas kui ka kogu maailmas ning suurendada teadlikkust konkreetsetest sammudest, millega üksikisikud saavad ise aidata ennetada kliimakatastroofide toimumist, olla nendeks paremini valmistunud ja neile reageerida.
Teatises liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta nähakse ette struktureeritud ja süstemaatilise dialoogi tugevdamine sotsiaalpartneritega, et tagada nende panus ja kaasatus, kusjuures keskendutakse tööhõivele, oskustele ja õiglasele üleminekule.
Valdkondlikud tegevuskavad
Alates 2021. aasta ajakohastatud tööstusstrateegiast 36 on komisjon teinud koostööd mitme Euroopa tööstusökosüsteemiga, et valmistada ette valdkondlikke üleminekujuhiseid. Selleks on komisjon ja ELi tööstusfoorum töötanud välja tööstusökosüsteemide üleminekujuhiste kava , 37 mis sisaldab ka liidet, 38 milles käsitletakse vajadust kiirendada rohepööret, kuid tagada samal ajal Venemaa sissetungi järel Ukrainasse tarnete (sealhulgas energiavarustuse) suurem mitmekesisus, taskukohasem energia, suurem energiatõhusus ja suurem kontroll strateegiliste väärtusahelate üle.
Praegu on üleminekujuhised 39 koostatud järgmiste ökosüsteemide jaoks: turism, kemikaalid, ehitus, lähiteenused ja sotsiaalmajandus, tekstiilitööstus, liikuvus, põllumajanduslik toidutööstus ja jaekaubandus. Sarnased üleminekujuhised, mis on koostatud muude tööstusstrateegiate raames, on olemas ka energiamahukate tööstusharude, taastuvate energiaallikate, tervishoiu, loome- ja kultuurimajanduse ning digi- ja elektroonikatööstuse jaoks. Ettevalmistamisel on üleminekujuhised kosmose ja lennunduse ning metallisektori ökosüsteemide jaoks.
Selleks et toetada Euroopa tööstuse CO2 heite vähendamist Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamise raames, on komisjon kõrgeimal tasandil korraldanud puhtale energiale ülemineku dialooge eri sektorite ja nende väärtusahelatega, et teha kindlaks peamised kitsaskohad CO2 heite vähendamisse tehtavate investeeringute kiirendamisel ja viisid, kuidas tugevdada Euroopa rohelise kokkuleppe tööstusmõõdet üldiselt. Seni on toimunud puhtale energiale ülemineku dialoogid järgmistel teemadel: vesinik, energiamahukus, puhas tehnoloogia, kriitilised toorained, rohelise kokkuleppe taristu, mets ja metsaomanikud, linnad, terasetööstus, keskkonnahoidlik liikuvus. Mitu energiamahukate tööstusharude klastri sektorit on esitanud sektoripõhise CO2 heite vähendamise manifesti. Komisjon esitas puhtale energiale ülemineku dialoogide kokkuvõtte enne käesoleva aasta aprillis toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralist kohtumist 40 .
Peamisteks probleemideks on puhta energia kättesaadavus ja taskukohasus praegu ja tulevikus, kliimaneutraalsete ringmajanduse toodete turgude loomine, vajadus kvalifitseerituma tööjõu järele, et üleminek saaks toimuda, ning erarahastuse ja kapitali suurem kättesaadavus, et sihtotstarbeliselt toetada murrangulise tehnoloogia ulatuslikumat kasutuselevõttu ja tekkivaid CO2 heite vähendamise turge.
3.Jõupingutuste jagamise määruse toimimine
Jõupingutuste jagamise määrusega on igale liikmesriigile kehtestatud riiklik kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk 2030. aastaks ning see aitab ühiselt vähendada heitkoguseid ELi tasandil 40 % võrreldes 2005. aasta tasemega. Igale liikmesriigile on kehtestatud erinev eesmärk lähtuvalt õigluse põhimõttest, võttes arvesse liikmesriikide sisemajanduse koguprodukti (SKP) elaniku kohta ja kulutõhusust. 2030. aasta eesmärkide saavutamiseks on jõupingutuste jagamise määruses kindlaks määratud ka iga-aastased heite piirnormid, mis on väljendatud aastaks eraldatud heitkoguse ühikutena ajavahemikuks 2021–2030.
Jõupingutuste jagamise määrus vaadati läbi paketi „Eesmärk 55“ raames ning seati kõrgemad eesmärgid, et viia määrus kooskõlla 2030. aasta ajakohastatud eesmärgiga vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55 %, mis on sätestatud Euroopa kliimamääruses. Jõupingutuste jagamise muudetud määruse eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 2005. aasta tasemega 40 %, mis on varasemast eesmärgist 11 protsendipunkti rohkem. Kõrgemate eesmärkidega viidi vastavusse ka iga-aastased heite piirnormid 41 . Määruse kohaldamisala ei muudetud – seda kohaldatakse jätkuvalt kasvuhoonegaaside heite suhtes, mis pärineb riigisisesest transpordist (v.a lennunduse CO2 heide), hoonetest, põllumajandusest, jäätmetest ja väiketööstusest. Jõupingutuste jagamise määrust täiendavad ELi tasandi meetmed, mis aitavad liikmesriikidel vähendada heidet kõnealuse määrusega hõlmatud sektorites, näiteks autode ja kaubikute 42 ning raskeveokite 43 CO2 heite normid, maanteetranspordi CO2 heite väliskulude arvessevõtmine teemaksudes 44 ja energiaalased õigusaktid 45 . Liikmesriigid astuvad samme riigi tasandi poliitikasuundade ja meetmete abil, võttes arvesse oma riigi konkreetseid olusid.
Selleks et toetada liikmesriike nende eesmärkide kulutõhusal saavutamisel, võimaldab jõupingutuste jagamise määrus liikmesriikidele teatavat paindlikkust, et viia nende jõupingutuste jagamist käsitlevate õigusaktidega hõlmatud heitkogused aja jooksul vastavusse nende aastaks eraldatud heitkogustega, ning mõnel liikmesriigil kehtetuks tunnistada piiratud kogus ELi HKSi LHÜsid samaväärse koguse aastaks eraldatud heitkoguse ühikute ulatuses. Liikmesriigid võivad kasutada ka piiratud arvu LULUCFi määruse kohaseid ühikuid, et täita jõupingutuste jagamise määruse kohaseid riiklikke heite piirnorme; see motiveerib võtma täiendavaid meetmeid maakasutussektoris. Paindlikkus on suurem liikmesriikide puhul, kus on suurem põllumajandusest pärit heite osakaal.
Komisjon hindas kliimameetmete 2023. aasta eduaruandes, et liikmesriikide kasvuhoonegaaside inventuuriandmete ja heiteprognooside põhjal eeldatakse jõupingutuste jagamise määruse toimimise esimestel aastatel ELi tasandil aastaks eraldatud heitkoguse ühikute ülejääki. Jõupingutuste jagamise määruse kohane hinnanguline heide on liikmesriikide 2021. aasta summaarsest heite piirnormist 3,3 % väiksem ja 2022. aasta omast 2 % väiksem 46 . Kui 2023. aastaks prognoositakse veel aastaks eraldatud heitkoguse ühikute väikest ülejääki, siis järgnevatel aastatel on oodata puudujääki. Seega võib liikmesriikidevaheliseks kauplemiseks kasutada vaid piiratud koguses aastaks eraldatud heitkoguse ühikuid. Ajavahemikuks 2021–2030 prognoositakse aastaks eraldatud heitkoguse ühikute kumulatiivset puudujääki alates 2027. aastast.
Paindlikkusmeetmed võivad aidata mõnel liikmesriigil kaotada või vähendada lõhet oma prognoositud kasvuhoonegaaside heitkoguste ja jõupingutuste jagamise määruse kohaste heite piirnormide vahel. Kuna jõupingutuste jagamise määruse ja LULUCFi määruse vaheline paindlikkus toimib mõlemat pidi, võivad liikmesriikide meetmed maasektoris nii negatiivselt kui ka positiivselt mõjutada nende suutlikkust oma eesmärke saavutada. Vaatamata paindlikkusele on jõupingutuste jagamise määruse 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks vaja võtta täiendavaid meetmeid.
Kliimameetmete eduaruandest selgus, et jõupingutuste jagamise määruse raames vähendatakse kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks prognooside kohaselt 32 % võrreldes 2005. aasta tasemega, mis tähendab, et 40 % eesmärgist jääb oluliselt puudu. Samal ajal on liikmesriigid ajakohastanud oma riiklikke energia- ja kliimakavasid, et viia need kooskõlla ajakohastatud energia- ja kliimaeesmärkidega. Sealhulgas viisid nad oma ajakohastatud riiklikud energia- ja kliimakavad vastavusse jõupingutuste jagamise määruse ajakohastatud eesmärkidega. Liikmesriigid pidid ajakohastatud riiklike energia- ja kliimakavade projektid esitama 30. juuniks 2023 ning lõplikud ajakohastatud riiklikud energia- ja kliimakavad tuleb esitada 30. juuniks 2024.
Ajakohastatud riiklike energia- ja kliimakavade projektidest nähtub, et olukord on kliimameetmete eduaruandega võrreldes mõningal määral paranenud: prognooside kohaselt väheneb kasvuhoonegaaside heide 2030. aastaks 33,8 %, kuid ELi tasandi 40 % eesmärgini jõudmisest jääb siiski oluliselt puudu 47 . Kuna jõupingutuste jagamise määruse kohastes ajakohastatud eesmärkides lepiti kokku alles 2022. aasta lõpus, võivad liikmesriigid oma prognoose veel ajakohastada ning kehtestada täiendavaid poliitikasuundi ja meetmeid, et võtta arvesse kõrgemaid eesmärke ja et EL saavutaks jõupingutuste jagamise määruse kohase 2030. aasta eesmärgi.
Komisjon esitas ajakohastatud riiklike energia- ja kliimakavade projektide põhjal liikmesriikidele soovitused nende lõplike ajakohastatud riiklike energia- ja kliimakavade parandamiseks. Komisjon soovitas enamikul liikmesriikidel kehtestada piisavad täiendavad poliitikasuunad ja meetmed, et täita puudujääk jõupingutuste jagamise määruse kohaste eesmärkide saavutamisel. Komisjon tõi esile heitkoguste ebapiisava vähendamise hoonete ja transpordi valdkonnas ning kutsus liikmesriike üles astuma selles valdkonnas täiendavaid samme. Komisjon märkis, et ainult vähesed liikmesriigid võtsid oma 2030. aastaks kavandatud heitkoguste vähendamises arvesse uut HKSi, mis hõlmab hooneid ja maanteetransporti ning hakkab toimima 2027. aastal (HKS 2, nagu on selgitatud punktis 4). Nagu allpool selgitatud, aitab HKS 2 liikmesriikidel saavutada jõupingutuste jagamise määruse kohaseid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärke.
ELi tasandil on põllumajanduse heitkogused olnud alates 2010. aastast stabiilsed. Liikmesriikide riiklikes energia- ja kliimakavades esitatud prognoosid näitavad aga mitmekesisemat pilti. Põllumajanduse heitkogused näivad prognooside kohaselt vähenevat väga aeglaselt ja vaja on rohkem pingutada.
Kogu ELi hõlmavad jõupingutuste jagamise määruse kohased eesmärgid on kehtestatud kooskõlas Euroopa kliimamääruses sätestatud ELi vahe-eesmärgiga vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet 2030. aastaks vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega, ning see omakorda on kooskõlas eesmärgiga saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus 48 . Teatisega liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta alustati dialoogi, et selgitada välja, milline on parim tee 2040. aastani, jõudmaks 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni. Pärast 2040. aasta kliimaeesmärgi kehtestamist uuritakse, milliseid konkreetseid täiendavaid liidu poliitikasuundi ja meetmeid on vaja, et liit ja selle liikmesriigid vähendaksid vajalikul määral kasvuhoonegaaside heidet vastavalt nimetatud eesmärgile, sealhulgas vastavalt riiklikele eesmärkidele.
4.ELi heitkogustega kauplemise süsteemi direktiiv
Ka ELi HKS vaadati paketi „Eesmärk 55“ raames läbi – see viidi kooskõlla 2030. aasta ajakohastatud eesmärgiga vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55 %, nagu on sätestatud Euroopa kliimamääruses, laiendati selle kohaldamisala ja tõsteti heitkoguste vähendamise taset.
Heite kulutõhusaks vähendamiseks tugevdati ELi HKSi ning selle kohaldamisala laiendati meretranspordile ja lennundusest tulenevale täiendavale heitele. Kokkuvõttes seati heitele rangemad piirangud, et vähendada heitkoguseid 2030. aastaks 62 % võrreldes 2005. aasta tasemega. Samal ajal kohandati Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2015/1814 loodud turustabiilsusreservi toimimisparameetreid, et jätkata tasakaalustatud ELi CO2-turu edendamist. Reservi lisamise määr 24 % säilitati ja kehtetuks tunnistamise künniseks määrati 400 miljonit LHÜd. Reservi lisamise määra mehhanismi kohandati, et leevendada künniseefekti. Kui ringluses olevate LHÜde koguarv jääb vahemikku 833–1 096 miljonit, siis reservi lisamise määra mehhanismi ei aktiveerita; selle asemel arvatakse enampakkumisel müüdavate LHÜde mahust maha väiksem osa ja paigutatakse reservi. Lisaks võetakse 2024. aasta heitkoguste puhul ringluses olevate LHÜde koguarvu arvutamisel arvesse lennunduse netonõudlust. Samuti on tugevdatud ülemääraste hinnakõikumiste korral võetavaid meetmeid, mis on sätestatud direktiivi artiklis 29a.
Selleks et aidata edendada sektori CO2 heite vähendamist, on kohandatud LHÜde tasuta eraldamise eeskirju. See hõlmab tingimuslikke nõudeid LHÜde tasuta eraldamiseks tööstuskäitistele (energiaauditid ja teatavate käitiste puhul kliimaneutraalsuskavad) ning LHÜde tasuta eraldamise järkjärgulist lõpetamist lennundussektoris. ELi HKSiga hõlmatud lennutegevusega seotud 20 miljonit LHÜd kasutatakse selleks, et toetada säästvate alternatiivkütuste kasutuselevõttu lennunduses.
Samuti lõpetatakse järk-järgult LHÜde tasuta eraldamine energiamahukates tööstussektorites teatavate kaupade tootmiseks (tsement, alumiinium, väetised, elekter, vesinik, raud ja teras ning mõned lähteained ja piiratud arv tootmisahela järgmise etapi tooteid). See on tingitud süsiniku piirimeetme (SPIM) kehtestamisest Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/956, mis hõlmab neid kaupu ja mille eesmärk on leevendada kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu olukorras, kus EL seab kõrgemaid kliimaeesmärke.
Meretransport on suur ja järjest kasvav kasvuhoonegaaside heite allikas, kust pärineb ligikaudu 3–4 % ELi CO2 koguheitest (2021. aastal üle 124 miljoni tonni CO2), kui võtta arvesse kõiki EList väljuvaid ja sinna saabuvaid reise 49 . Meretranspordi lisamine ELi HKSi tagab, et sektor annab oma panuse ELi kliimaeesmärkide saavutamisse. Läbivaadatud HKSi direktiivi kohaselt kuulub meretranspordist pärit kasvuhoonegaaside heide ELi HKSi alla alates 2024. aasta jaanuarist. Esialgu hõlmab see ainult CO2 heidet ning alates 2026. aastast ka CH4 (metaan) ja N2O heidet. Hõlmatud on kõigi ELi sadamatesse sisenevate suurte laevade (kogumahutavusega 5 000 tonni ja rohkem) heitkogused sõltumata lipust järgmiselt:
·50 % väljaspool ELi algavate või lõppevate reiside heitkogustest (kolmas riik otsustab asjakohase tegevuse üle ülejäänud heitkoguste puhul);
·100 % heitest, mis tekib kahe ELi sadama vahel ja siis, kui laevad asuvad ELi sadamates.
Selleks et pakkuda stiimuleid kulutõhusaks heitkoguste vähendamiseks hoonete, maanteetranspordi ja muudes sektorites (peamiselt väiketööstuses, mida praegune ELi HKS ei hõlma), on nendes sektorites põletatud kütuste jaoks kasutusele võetud uus heitkogustega kauplemise süsteem (HKS 2). HKS 2 täiendab muid Euroopa rohelise kokkuleppe poliitikasuundi hõlmatud sektorites ning aitab liikmesriikidel saavutada jõupingutuste jagamise määruse kohaseid heitkoguste vähendamise eesmärke. Seni ei ole heitkoguste vähendamine nendes sektorites olnud piisav, et suunata EL kindlalt 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise teele. HKS 2 täiendava lähenemisviisiga ja jõupingutuste jagamise määrusega on liikmesriikidele jäetud alles stiimulid turutõrgete ja huvide lahknemise kõrvaldamiseks ning samal ajal pakuvad need stiimuleid heitkoguste kulutõhusaks vähendamiseks. HKS 2ga kehtestatud CO2 hind annab täiendava turustiimuli investeerimiseks hoonete renoveerimisse ja vähese heitega liikuvusse. Kuigi HKS 2 on piiramise ja kauplemise süsteem nagu ka olemasolev ELi HKS, hõlmab see heitkoguseid tarneahela algusosas, sest tarbijate asemel kehtestatakse eeskirjad kütusetarnijatele. HKS 2 hakkab toimima alates 2027. aastast ja see on kavandatud nii, et mitmel viisil tagada algusest peale süsteemi nõuetekohane, sujuv ja tõhus toimimine. Heitkoguste seire ja aruandlusega alustatakse juba 2025. aastal.
Osa HKS 2 LHÜde enampakkumise tuludest eraldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/955 loodud uuele kliimameetmete sotsiaalfondile, et leevendada sotsiaalset mõju, mida uus süsteem avaldab haavatavatele rühmadele ELis. Koos liikmesriikide panusega võetakse kliimameetmete sotsiaalfondi raames 2026.–2032. aastal kasutusele 86,7 miljardit eurot.
Selleks et aidata sektoritel tegeleda CO2 heite vähendamisel esinevate probleemidega, on rohepöördeks kasutusele võetud rohkem HKSi raamistiku vahendeid. Suurendatud on nii innovatsiooni- kui ka moderniseerimisfondi mahtu. Mõlemat rahastatakse ELi HKSist. Selleks et tuua esile ELi HKSi tulude märkimisväärset panust kliimapöördesse ja suurendada üldsuse heakskiitu, peavad liikmesriigid ja komisjon tagama, et kui toetus pärineb ELi HKSi tuludest, näiteks innovatsiooni- või moderniseerimisfondist, on see selgelt välja toodud. Innovatsioonifondi lisavahenditega toetatakse rohepöördeks vajalikke murrangulisi tehnoloogiaid, sealhulgas merendussektoris ja sektorites, mille suhtes kohaldatakse SPIMi, ning nüüd võidakse neid vahendeid eraldada ka võistupakkumismenetluste kaudu, eelkõige selleks, et laiendada uuenduslikke protsesse ja tehnoloogiaid, pidades silmas nende laialdast kasutuselevõttu kogu ELis. Moderniseerimisfondist eraldatavad lisavahendid aitavad rahastada energeetikasektori ümberkujundamist kümnes algselt toetust saavas liikmesriigis ning Kreekas, Portugalis ja Sloveenias.
Lisaks peavad liikmesriigid alates 5. juunist 2023 kulutama olemasolevast HKSist ja HKS 2st saadud kogu tulu (või sellega rahalises väärtuses samaväärse summa) kliimameetmete, energiasüsteemi ümberkujundamise ja õiglase ülemineku edendamiseks kooskõlas ELi HKSi direktiivi artikli 3ga lõikes 3, artikli 10 lõikes 3 ja artikli 30d lõikes 6 loetletud eesmärkidega.
Enamik kirjeldatud muudatusi jõustub 1. jaanuaril 2024 või alates teise LHÜde tasuta eraldamise perioodi (2026–2030) algusest, kuid mõnda neist kohaldatakse alates Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/959 (millega muudetakse ELi HKSi direktiivi) jõustumisest 5. juunil 2023. Mitut delegeeritud õigusakti ja rakendusakti, mis on ELi HKSi toimimiseks väga olulised, on muudetud või need on praegu muutmisel, et rakendada direktiiviga (EL) 2023/959 kehtestatud muudatusi.
Nagu on järeldatud teatises liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta, saavutatakse ELi HKSis kooskõlas 2030. aasta ajakohastatud eesmärgiga seatud suuremad eesmärgid ainult siis, kui õigusraamistikku rakendatakse täpselt ja välditakse edasisi muudatusi, mis võivad põhjustada ebastabiilsust ELi HKSiga hõlmatud sektorites tehtavate investeeringute jaoks. Kõnealuses teatises on esitatud kaheksa põhielementi 2040. aasta eesmärgi saavutamiseks. ELi HKS on peamine poliitikavahend nendest viie põhielemendi jaoks: i) vastupanuvõimeline ja vähese CO2 heitega energiasüsteem hoonete, transpordi ja tööstuse jaoks; ii) tööstusrevolutsioon, mille keskmes on teadusel ja innovatsioonil, ringlusel, ressursitõhususel, tööstuse CO2 heite vähendamisel ja puhta tehnoloogia tootmisel põhinev konkurentsivõime; iii) taristu vesiniku ja CO2 tarnimiseks, transpordiks ja säilitamiseks; iv) kliimapoliitika kui investeerimispoliitika ning v) õiglus, solidaarsus ja sotsiaalpoliitika ülemineku keskmes. Osa neist põhielementidest on tihedalt seotud ELi HKSi direktiivi elementidega, mis vaadatakse läbi 2026. aasta juuliks.
Pärast 2040. aasta kliimaeesmärgi kehtestamist uuritakse, milliseid konkreetseid täiendavaid liidu poliitikasuundi ja meetmeid on vaja, et liit ja selle liikmesriigid vähendaksid vajalikul määral kasvuhoonegaaside heidet vastavalt 2040. aasta kliimaeesmärgile, sealhulgas seoses ELi HKSiga ja selle lineaarse vähendamisteguriga, mis on kindlaks määratud ELi HKSi direktiivi artiklis 9.
5.Kokkuvõte
Kuigi Euroopa kliimamääruse rakendamine on alles algusjärgus, on 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgi sätestamisega õigusaktides ja ettenähtud pideva edasiminekuga kliimamuutustega kohanemisel pandud paika pikaajaline suund ja suurendatud investeeringute prognoositavust. Nagu käesolevas aruandes kirjeldatud, on alates kliimamääruse jõustumisest võetud palju meetmeid. Jõupingutuste jagamise määrus ja ELi HKSi direktiiv vaadati paketi „Eesmärk 55“ raames läbi – need viidi kooskõlla 2030. aasta ajakohastatud eesmärgiga vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55 %, nagu on sätestatud Euroopa kliimamääruses, ning vastu võeti täiendavad algatused kliimaneutraalsusele ülemineku kiirendamiseks.
Nagu on märgitud teatises liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta, on 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks kehtestatud õigusraamistiku stabiilsus ja täielik rakendamine eeltingimus selleks, et EL püsiks 2040. aasta eesmärgi saavutamise kursil ja teel kliimaneutraalsuseni aastaks 2050 ning saaks ülemineku potentsiaali täielikult ära kasutada. Teatisega on käivitatud protsess ELi 2040. aasta kliimaeesmärgi seadmiseks. Sellega on algatatud poliitiline arutelu Euroopa kodanike ja valitsuste edaspidiste valikute üle. Komisjoni järgmine koosseis esitab selle põhjal seadusandliku ettepaneku lisada 2040. aasta eesmärk Euroopa kliimamäärusesse ja kavandab asjakohase poliitikaraamistiku 2030. aasta järgseks ajaks.
Samal ajal võetakse meetmeid, et suurendada kohanemis- ja vastupanuvõimet ning vähendada haavatavust kliimamuutuste suhtes, nagu on nõutud Euroopa kliimamääruses. Kliimariskide juhtimist käsitlevas teatises on välja toodud ELi ja liikmesriikide põhimeetmed kasvavate kliimariskide paremaks prognoosimiseks, mõistmiseks ja juhtimiseks, eelkõige selleks, et selgitada, kes on riskiomanikud. Teatisega on ette nähtud jõuline ja õigeaegne reaktsioon praegusele selgele kliimakatastroofide sagenemise ohule ning selles rõhutatakse vajadust rakendada olemasolevaid poliitikameetmeid. Komisjon jagab ELi kogemusi, teadmisi ja vahendeid rahvusvahelisel tasandil ning jätkab koostööd liikmesriikide, üldsuse, ettevõtjate ja teiste ELi institutsioonidega, et suurendada ELi ühiskonna ja majanduse valmisolekut ja vastupanuvõimet.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 9.7.2021, lk 1).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem (ELT L 275, 25.10.2003, lk 32).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/841, millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku (ELT 156, 19.6.2018, lk 1, artikli 17 lõige 2).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist (ELT L 328, 21.12.2018, artikkel 45).
2023. aasta eduaruanne ELi kliimameetmete kohta (COM(2023) 653).
Energialiidu olukorda käsitlevale 2023. aasta aruandele lisatud 2023. aasta aruanne energiatoetuste kohta ELis (COM(2023) 651).
Kogu ELi hõlmav hinnang ajakohastatud riiklike energia- ja kliimakavade projektidele. Oluline samm 2030. aastaks seatud kõrgemate energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisel Euroopa rohelise kokkuleppe ja kava „REPowerEU“ raames (COM(2023) 796).
Kooskõlas Euroopa kliimamääruse artikli 7 lõikega 3.
Praegu on veel pooleli kavandatud läbivaadatud energia maksustamise direktiivi seadusandlik menetlus.
Ülevaate saamiseks hiljuti vastu võetud meetmetest, mis aitavad viia ELi tasandi poliitika kooskõlla kliimaeesmärkidega, vt kliimameetmete 2023. aasta eduaruandele (COM(2023) 653) lisatud tehnilise teabe dokumendi 2. peatükk.
Kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu, „Towards EU climate neutrality, Progress, policy gaps and opportunities, Assessment Report 2024“ (ELi kliimaneutraalsuse suunas. Edasiminek, poliitikalüngad ja võimalused. 2024. aasta hindamisaruanne), DOI: 10.2800/216446.
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Meie tuleviku kindlustamine. Euroopa 2040. aasta kliimaeesmärk ja tee kliimaneutraalsuse saavutamiseni 2050. aastaks, ehitades üles kestliku, õiglase ja jõuka ühiskonna“ (COM(2024) 63).
Kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu „Scientific advice for the determination of an EU-wide 2040 climate target and a greenhouse gas budget for 2030–2050“ (Teaduslikud nõuanded kogu ELi hõlmava 2040. aasta kliimaeesmärgi ja ajavahemiku 2030–2050 kasvuhoonegaaside eelarve kindlaksmääramiseks), DOI: 10.2800/609405.
Komisjoni talituste töödokument (2024) 63, mõjuhinnang, 14. lisa: kasvuhoonegaaside eelarve.
Komisjoni talituste töödokument „Assessment of progress on climate adaptation in the individual Member States according to the European Climate Law“ (Hinnang kliimamuutustega kohanemisel tehtud edusammudele üksikutes liikmesriikides vastavalt Euroopa kliimamäärusele) (SWD(2023) 932).
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise Euroopa kujundamine – ELi uus kliimamuutustega kohanemise strateegia“ (COM(2021) 82).
Kooskõlas Euroopa kliimamääruse artikli 7 lõikega 3.
COM(2024) 91.
Euroopa Keskkonnaamet (2024), „European Climate Risk Assessment“ (Euroopa kliimariskide hinnang), ISSN 1977-8449. https://www.eea.europa.eu/publications/european-climate-risk-assessment
Euroopa Parlamendi 15. septembri 2022. aasta resolutsioon „Põua, tulekahjude ja muude äärmuslike ilmastikunähtuste tagajärjed: suurem ELi panus kliimamuutustevastasesse võitlusse“ (2022/2829(RSP)).
https://www.who.int/europe/publications/i/item/EURO-Budapest2023-6
https://www.cop28.com/en/cop28-uae-declaration-on-climate-and-health
Komisjoni teatis „Taristu kliimakindluse tagamise tehnilised suunised aastateks 2021–2027“, 2021/C 373/01 (ELT C 373, 16.9.2021, lk 1), millega rakendatakse Euroopa kliimamääruse artikli 5 lõiget 5.
Komisjoni teatis „Suunised liikmesriikide kohanemisstrateegiate ja -kavade kohta“, C/2023/4802 (ELT C 264, 27.7.2023, lk 1–31).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 401/2009 Euroopa Keskkonnaameti ja Euroopa keskkonnateabe- ja -vaatlusvõrgu kohta ( ELT L 126, 21.5.2009, lk 13 ).
Kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu „Scientific advice for the determination of an EU-wide 2040 climate target and a greenhouse gas budget for 2030–2050“ (Teaduslikud nõuanded kogu ELi hõlmava 2040. aasta kliimaeesmärgi ja ajavahemiku 2030–2050 kasvuhoonegaaside eelarve kindlaksmääramiseks), DOI: 10.2800/609405.
Kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu, „Towards EU climate neutrality, Progress, policy gaps and opportunities, Assessment Report 2024“ (ELi kliimaneutraalsuse suunas. Edasiminek, poliitikalüngad ja võimalused. 2024. aasta hindamisaruanne), DOI: 10.2800/216446.
Kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu, „Towards EU climate neutrality, Progress, policy gaps and opportunities, Assessment Report 2024“ (vt eespool).
Kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu, Towards EU climate neutrality, Progress, policy gaps and opportunities, Assessment Report 2024 (vt eespool).
Eurobaromeetri eriuuring kliimamuutuste kohta, juuli 2023.
Euroopa kliimapakti veebisait, https://climate-pact.europa.eu/index_en.
Kampaania „Count Us In“ aastatel 2020–2023 ja ÜRO kampaania „Act Now“ alates 2023. aastast.
COM(2021) 350 final, „2020. aasta uue tööstusstrateegia ajakohastamine: ehitame üles tugevama ühtse turu, et Euroopa saaks taastuda“.
https://ec.europa.eu/docsroom/documents/49407
https://ec.europa.eu/docsroom/documents/53357
https://single-market-economy.ec.europa.eu/industry/transition-pathways_en
COM(2024) 163 final.
Komisjon muutis 2023. aastal komisjoni rakendusotsust (EL) 2020/2126 rakendusotsusega (EL) 2023/1319, millega ajakohastati liikmesriikide aastaks eraldatud heitkoguseid aastateks 2023–2025. Samuti vaadati läbi liikmesriikide aastaks eraldatud heitkogused ajavahemikuks 2026–2030, kuid need tuleb veel kinnitada pärast jõupingutuste jagamise määruse kohast liikmesriikide 2021., 2022. ja 2023. aasta heitkoguste põhjalikku läbivaatamist, mis on liikmesriikide heite piirnormide lähtepunkt aastateks 2026–2030.
Määrus (EL) 2019/631 (ELT L 111, 25.4.2019, lk 13).
Määrus (EL) 2019/1242 (ELT L 198, 25.7.2019, lk 202).
Direktiiv 1999/62/EÜ (EÜT L 187, 20.7.1999, lk 42).
Näiteks taastuvenergia direktiiv (direktiiv (EL) 2018/2001), energiatõhususe direktiiv (direktiiv (EL) 2023/1791) ja hoonete energiatõhususe direktiiv (direktiiv 2010/31/EL).
2021. aasta heitkogused põhinevad lõplike inventuuriandmete aruannetel ja 2022. aasta heitkogused ligikaudsete inventuuriandmete aruannetel ning Euroopa Keskkonnaameti poolsel jõupingutuste jagamise määruse kohase heite arvutamisel. Jõupingutuste jagamise määruse kohased 2021. ja 2022. aasta lõplikud heitkogused kinnitatakse alles pärast põhjalikku läbivaatamist 2027. aastal.
Komisjoni teatis „Kogu ELi hõlmav hinnang ajakohastatud riiklike energia- ja kliimakavade projektidele. Oluline samm 2030. aastaks seatud kõrgemate energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisel Euroopa rohelise kokkuleppe ja kava „REPowerEU“ raames“ (COM(2023) 796 final, 18.12.2023).
Poola esitas 18. juulil 2023 Euroopa Liidu Kohtule hagi, milles vaidlustati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. aprilli 2023. aasta määruse (EL) 2023/857 (millega muudetakse jõupingutuste jagamise määrust) õiguspärasus (kohtuasi C-451/23). 23. augustil 2023 esitasid Global Legal Action Network clg ja Climate Action Network Europe asbl komisjonile kooskõlas Århusi määrusega vaide komisjoni rakendusotsuse (EL) 2023/1319 kohta. Pärast vaide üksikasjalikku hindamist teatas komisjon 29. novembril 2023 taotlejatele, et ta peab vaiet põhjendamatuks.
Komisjoni aruanne „Fourth Annual Report from the European Commission on CO2 Emissions from Maritime Transport (period 2018-2021)“ (Euroopa Komisjoni neljas aastaaruanne meretranspordi CO2 heite kohta (2018–2021)), 13.3.2023, (SWD(2023) 54 final).