Vajadus meetmete järele

Finantssektoris ja mujalgi esineb tehnoloogiast lähtuv andmete suurema kasutamise ja jagamise suundumus. Kooskõlas 2020. aastal avaldatud digirahanduse strateegiaga on ka komisjoni tegevuskavas olulisel kohal andmepõhise rahanduse edendamine. Andmete koostamisele ja kasutamisele tugineval andmepõhisel majandusel on märkimisväärne kasvupotentsiaal. ELi eri sektoritest on suurim andmekasutaja finantsteenuste sektor, mis on tihedalt seotud muude sektoritega. Seepärast sõltub komisjoni laiema andmestrateegia edu selles sektoris täiendava innovatsioonipotentsiaali avamisest.

Hoolimata märkimisväärsest potentsiaalist takistab paljusid uuendusi asjaolu, et peale läbivaadatud makseteenuste direktiiviga hõlmatud maksekontode puudub finantsteenuste klientidel oma andmete üle tõhus kontroll. See muudab nende jaoks raskemaks andmete jagamise teiste teenuseosutajatega, kes võiksid neid andmeid kasutada klientidele andmepõhiste finants- ja teabeteenuste pakkumiseks. Sellel on mitu põhjust: esiteks puudub klientidel usaldus ja seetõttu on nad oma andmete jagamise suhtes kõhklevad. Teiseks, isegi kui kliendid sooviksid oma andmeid jagada, on see praktikas keeruline, eelkõige ebaselge õigusliku olukorra pärast, mis valitseb seoses andmekasutajate juurdepääsuga sellistele andmetele. Kolmandaks on kliendiandmed ja andmeliidesed finantssektoris väljaspool maksekontosid harva kättesaadavad ning kui need ka on kättesaadavad, on need enamasti standardimata, mis muudab andmete töötlemise kulukamaks. Samuti puuduvad andmeomanikel stiimulid, et töötada välja andmekasutajate äritegevuse vajadustele vastavad kvaliteetsed liidesed.

Seetõttu on uutel turule tulijatel ja väiksematel uuenduslikel teenuseosutajatel raskem pakkuda kohandatud tooteid ja teenuseid, mis vastaksid paremini klientide erivajadustele, samas kui tarbijad ei saa neid uuenduslikke teenuseid kasutada ja nad maksavad piiratud konkurentsi tõttu teenuste eest suuremaid tasusid. Lisaks takistavad olemasolevad tõkked ettevõtjatel, eelkõige väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKEd), saada paremaid, mugavamaid ja automatiseeritud finantsteenuseid. Need tõkked põhjustavad ka mitteoptimaalse kliendikogemuse jätkumist finantsasutustes, kuna aeglustavad nende digiüleminekut, ning samuti ärivõimaluste kaotsiminekut kolmandast isikust andmekasutajate jaoks. Majanduses tervikuna aeglustab see andmepõhiste ärimudelite kasutuselevõttu, mille tulemuseks on väiksemad erainvesteeringud, uuenduslike teenuste väiksem levik ning üldine usalduse ja kindlustunde puudumine andmete jagamise suhtes.

Probleemid on kõigile ELi liikmesriikidele ühised ning kuna finantsteenuste siseturul tegutsevad finantsandmete valdajad ja potentsiaalsed kasutajad sageli mitmes liikmesriigis, on ebatõenäoline, et liikmesriigid suudavad need probleemid üksi lahendada. Samuti ei ole kehtivas ELi õigusraamistikus eespool kirjeldatud probleeme piisavalt käsitletud. Kuigi EL on võtnud vastu mitu õigusakti, mida kohaldatakse Euroopa andmestrateegia raames kõigis majandussektorites, tuleb neid täieliku mõju saavutamiseks siiski valdkondlikul tasandil täiendada. ELi finantsteenuste valdkonnas on vaja uusi valdkondlikke õigusnorme, mis võimaldavad laiendatavaid ja tõhusamaid ärimudeleid, mille puhul saaks ELi ühtset turgu täiel määral ära kasutada, eesmärgiga anda klientidele – nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele – suurem kontroll selle üle, kuidas nende finantsandmetele juurde pääsetakse ja neid kasutatakse.

Poliitikavariandid

Käesoleva mõjuhinnangu koostamisel kaaluti erinevaid poliitikavariante. Poliitikavariantides võeti arvesse ka komisjoni Euroopa finantsandmeruumi eksperdirühma tööd ning sidusrühmade tagasisidet, mis saadi avatud rahandust käsitlevate avalike ja sihtkonsultatsioonide käigus. Analüüsitud poliitikavariandid on rühmitatud erieesmärkide kaupa, mis on sõnastatud vastusena tuvastatud probleemide põhjustele järgmiselt: A) suurendada klientide usaldust andmete jagamise vastu finantssektoris; B) kohustada andmevaldajaid jagama kliendiandmeid andmekasutajatega; C) edendada kliendiandmete ja liideste standardimist ning D) edendada kvaliteetsete liideste rakendamist kliendiandmete jagamiseks.

Poliitikavariante analüüsiti, pidades silmas nende tulemuslikkust erieesmärkide saavutamisel, nende kulutõhusust ja kooskõla ELi kehtiva õigusraamistikuga andmete jagamise valdkonnas.

Eelistatud poliitikavariandi mõju

Põhjaliku analüüsi tulemusel leiti, et eelistatav on järgmine poliitikavariantide komplekt:

·nõuda turuosalistelt, et nad annaksid klientide kasutusse avatud rahanduse lubade töölauad, kehtestaksid kõlblikkusnormid kliendiandmetele juurdepääsu kohta ja annaksid Euroopa järelevalveasutustele volitused avaldada suunised isikuandmete kasutamise ulatuse kohta (variant A.3);

·anda andmekasutajatele juurdepääs valitud kliendiandmekogumitele kogu finantssektoris (variant B.2);

·nõuda, et turuosalised töötaksid finantsandmete jagamise kavade raames välja kliendiandmete ja liideste ühised standardid, mis käsitlevad andmeid, mille suhtes kehtib kohustuslik juurdepääs erieesmärgi B alusel (variant C.1);

·nõuda, et andmevaldajad seaksid sisse hüvitise eest pakutavad rakendusliidesed, rakendades finantsandmete jagamise kavade raames eesmärgi C kohaselt välja töötatud kliendiandmete ühiseid standardeid ja liideseid, ning et kava liikmed lepiksid kokku lepingulises vastutuses (variant D.3).

Avatud rahanduse poliitikal oleks positiivne mõju ühiskonnale ja keskkonnale, samuti põhiõigustele ja VKEdele. Kliendid, kes soovivad oma andmeid jagada, saaksid kasu nende majandustulemusi parandavatest uutest toodetest ja teenustest. Samal ajal jäetaks käesoleva algatuse hoolikalt määratletud kohaldamisalast välja andmekogumid, mille puhul on haavatavate tarbijate otsese majandusliku tõrjutuse oht kõige suurem. Lisaks kaitseksid avatud rahanduse lubade töölauad koos kõlblikkusnormidega ja isikuandmete kasutamise ulatusega kliente muu võimaliku negatiivse mõju eest andmekaitse ja eraelu puutumatuse õigusele.

Kliendiandmeid jagataks ainult kliendi taotlusel ja isikuandmete puhul kooskõlas ELi isikuandmete kaitse üldmäärusega, millega suurendatakse klientide üldist usaldust andmete jagamise vastu. Andmevaldajatelt nõutaks juurdepääsu võimaldamist kogu finantssektori kliendiandmekogumitele, millel on andmekasutajate jaoks suur lisaväärtus ja mille puhul on klientide majandusliku tõrjutuse oht väike. See võimaldaks suuremat konkurentsi, paremat juurdepääsu finantsteenustele ja automatiseerimisest tulenevat paremat kliendikogemust. Nõue, et turuosalised järgiksid ühiste andme- ja liidesestandardite väljatöötamise süsteemi, puudutab ühtmoodi nii andmevaldajaid, andmekasutajaid kui ka kliente ning hõlbustab otseühendust andmevaldajate ja -kasutajate vahel, vähendades seega andmetele juurdepääsu ja nende töötlemise kulusid.

Andmevaldajate õigus nõuda standardsete tehniliste liideste pakkumise eest mõistlikku hüvitist annaks neile selged stiimulid, et teha vajalikke investeeringuid kvaliteetsetesse liidestesse ja kiirendada liideste kasutuselevõtu majandusharus. Kuigi andmevaldajad peavad investeerima tehnilistesse liidestesse, kantakse nende liideste kasutuselevõtu kulud aja jooksul üle andmekasutajatele. Piirates selle hüvitise taset kooskõlas andmemääruse ettepaneku sätetega, millega kehtestatakse hüvitise piirmääraks VKEdest andmekasutajate puhul nende kulud, hoitakse soovimatu konkurentsivastase mõju oht kontrolli all.

VKEd, kes võivad olla kas andmekasutajad või kliendid, saaksid mõlemas rollis avatud rahanduse raamistikust kasu. Klientidena suureneks nende turvalisus ja usaldus andmevahetuse vastu ning neil oleks juurdepääs uuenduslikumatele teenustele, mis võivad vähendada nende kulusid ja suurendada konkurentsivõimet. Andmekasutajatena kannaksid VKEd avatud rahanduse lubade töölaua pakkumise ja kliendiandmetele juurdepääsuks tegevusloa taotlemise kulusid, samal ajal kui uuenduslikud teenused võivad suurendada nende tõhusust ja andmete standardimine looks uusi ärivõimalusi. Algatus peaks hõlbustama selliste uuenduslike idufirmade turuletulekut, kes pakuvad uute ärimudelitega seotud uut liiki teenuseid.

Algatuse mõju jälgitakse alates selle jõustumisest, kuid hindamine ei tohiks toimuda varem kui kolm aastat pärast algatuse rakendamist. Sel viisil põhinevad tulemused piisaval vaatlusajal.