Raportöör:	Stefano PALMIERI
Kaasraportöör:	Dimitris DIMITRIADIS

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 2.5.2023
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 34
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	30.5.2023
Vastuvõtmine täiskogus	14.6.2023
Täiskogu istungjärk nr	579
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	169/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et makropiirkondlikel strateegiatel on oluline roll piirkondade sotsiaalses, territoriaalses ja majanduslikus ühtekuuluvuses ning need aitavad kaasa naaberriikide integreerumisele Euroopa Liiduga.

1.2.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et makropiirkondlikud strateegiad käsitlevad küsimusi, mis nõuavad mitmelt riigilt (ja eri osalejatelt neis riikides) valdkondadevahelisel ja mitmetasandilisel valitsemisel põhinevat koostööd. Seega peaksid eri osalejad püüdma võimaldada riiklike huvide ja koostööpõhimõtte kooseksisteerimist, lihtsustades samal ajal ka bürokraatlikke ja keerukaid menetlusi, mis muudavad makropiirkondlikud strateegiad vähem atraktiivseteks.

1.3.

Komitee leiab, et makropiirkondlike strateegiate tugevdamiseks tuleks teha rohkem jõupingutusi, et need saaksid olla muutuste eestvedajad, suurendada usaldust ja edendada Euroopa väärtusi. Eelkõige puudutab see piirkondade sotsiaalset, territoriaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust ning naaberriikide integreerumist, samuti kestliku arengu tegevuskava aastani 2030.

1.4.

Komitee märgib, et makropiirkondlikud strateegiad on olnud kasulikud vahendid, et tulla toime tervisekriisiga ja Venemaa Ukrainasse tungimise mõjuga. ELi Doonau piirkonna strateegial ja ELi Läänemere piirkonna strateegial on olnud eriti oluline roll Ukraina ja ELi sidemete tugevdamisel, et integreerida Ukraina pagulasi ja luua turvalisi kaubaveokoridore.

1.5.

Seoses rohe-, digi- ja sotsiaalse üleminekuga märgib komitee, et eri makropiirkondlike strateegiate rakendamisprotsess on erinev, sest valdkondliku poliitika rakendamise tase ja suutlikkus on erinevad ning ELi mittekuuluvate riikide valmisolek on erinev. Komitee peab oluliseks käsitleda erinevusi konkreetsete meetmete abil, eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevates piirkondades. Eesmärk on vältida majandusliku konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse muutumist problemaatiliseks, mis tooks kaasa suurema lõhe rohkem ja vähem arenenud piirkondade vahel.

1.6.

Komitee leiab, et oluline on tugevdada seost rohe-, digi- ja sotsiaalse ülemineku vahel, et suunata fookus tootmise kvantiteedilt tootmise kvaliteedile, vältides seeläbi pillavat ületootmist täielikus kooskõlas strateegilise autonoomia põhimõttega. Seejuures on oluline väärtustada arukat spetsialiseerumist ja klastrite moodustamist ning pakkuda korralikku, põhjalikku ja asjakohast haridust ja koolitust.

1.7.

Komitee võtab arvesse asjaolu, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja sotsiaalpartneritel on oluline roll paremale otsustusprotsessile kaasaaitamisel, eelkõige kohalikke ja piirkondlikke kogukondi makropiirkondlikele strateegiatele lähemale tuues. Komitee julgustab liikmesriike, aga ka Euroopa Komisjoni, kaasama veelgi rohkem kodanikuühiskonna organisatsioone ja sotsiaalpartnereid ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, et tugevdada isevastutuse tunnet programmide suhtes.

1.8.

Lisaks on nelja makropiirkondliku strateegia tõhususe ja tulemuslikkuse seisukohast oluline tugevdada kohalike riiklike ja valitsusväliste osalejate suutlikkuse suurendamist. Komitee peab oluliseks, et nende osalejate jaoks algatataks teavitus- ja koolitusmeetmed. Selleks teeb komitee ettepaneku luua sarnaselt Erasmuse programmile süsteem riigiteenistujate (lühiajaliseks ja keskmise pikkusega) vahetusprogrammiks makropiirkondlike strateegiate piirkondade vahel. Komitee kiidab heaks algatuse luua makropiirkondades institutsionaliseeritud kodanikudialoog ning leiab, et ta võiks selles osas kaasa aidata. Samuti on oluline, et organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite esindusorganina täidaks komitee aktiivsemat rolli ja osaleks kõigi makropiirkondlike strateegiate haldusnõukogudes. Sel moel saavad sünergia ja koostöö muutuda tõhusamaks ja nähtavamaks. Sellega seoses teeb komitee ettepaneku korraldada makropiirkondlike strateegiate liikmesriikides foorumeid kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite esindajatega.

1.9.

Lisaks kutsub komitee üles uurima kõigis makropiirkondlikes strateegiates võimalusi tuua pööre, et ei jäetaks kaasamata ei kohalikke peamisi arengu hoogustajaid (VKEd, olemasolevad tööstusklastrid, kohalikud pangad, sotsiaalsed ettevõtted, ametiühingud, akadeemilised ringkonnad, valitsusvälised organisatsioonid ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid) ega nende piirkondade hargmaiseid ettevõtteid, rahvusvahelisi finantsasutusi ja panku, mis on äärmiselt oluline. Makropiirkondlikes strateegiates tuleks täiel määral järgida partnerluspõhimõtet, kaasates täielikult asjaomased sidusrühmad.

1.10.

Komitee juhib tähelepanu sellele, kui oluline on viia makropiirkondlikud strateegiad kooskõlla kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkidega ja luua vastastikune täiendavus 2021.–2027. aasta ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega, et muuta makropiirkondlikud algatused tõhusamaks.

1.11.

Hoolimata Euroopa Komisjoni püüdlustest suurendada makropiirkondlike strateegiate nähtavust, usub komitee, et parem suhtlus ei sõltu ainult ühest peamisest osalejast, vaid makropiirkondlikes strateegiates osalevate liikmesriikide ja kolmandate riikide suuremast kaasatusest. Komitee saab sellele kaasa aidata ja kodanikuühiskonna mitmetasandiline osalemine selles võib olla olulise tähtsusega.

1.12.

Komitee teeb ettepaneku kaaluda teistsugust lähenemisviisi makropiirkondlike strateegiate juhtimisele. Kuna poliitilist tasandit esindavad välisministrid, tuleks operatiivtasandit tugevdada tõhustatud koostööga ELi asjade ministeeriumide ja ELi fondide eest vastutavate ministeeriumidega. Makropiirkondlike strateegiate rakendamiseks on äärmiselt oluline ka piirkondlike omavalitsuste osalemine, nende haldussuutlikkuse suurendamine ja ruumilise planeerimise tugevdamine.

1.13.

Komitee loodab, et kui Euroopa Parlamendi regionaalarengukomisjon aruande heaks kiidab, on ka Vahemere lääneosa piirkondades tingimused sobilikud makropiirkondlike strateegiate rakendamiseks.

1.14.

Tulevase ühtekuuluvuspoliitika hindamisel on vaja hoolikalt analüüsida makropiirkondlike strateegiate täiustamist, et kasutada ära nende täispotentsiaal.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Alates 2009. aastast on Euroopa Liit (EL) määratlenud makropiirkondlikud strateegiad kui integreeritud ja tõhustatud koostööraamistikud, mis võimaldavad samas piirkonnas asuvatel riikidel ühiselt tegeleda ühiste probleemidega või kasutada maksimaalselt ära oma ühist potentsiaali.

2.2.

Liikmesriigid ja samas geograafilises piirkonnas asuvad ELi mittekuuluvad riigid algatavad makropiirkondliku strateegia ja seavad selle eesmärgid. Strateegiaga hõlmatud piirkond määratakse kindlaks füüsiliste omaduste alusel (jõgikond, mere vesikond, mäeahelik jne) ning see põhineb varasematel ajaloolistel sotsiaal-majanduslikel ja kultuurilistel sidemetel. See kujutab endast vajalikku vastust ELi kiirest laienemisest tulenevatele katsumustele.

2.3.

Makropiirkondlikud strateegiad pakuvad integreeritud ja tõhustatud koostööraamistikke probleemide ja võimaluste ühiseks käsitlemiseks ühiste vahenditega ELi konkreetsetes piirkondades, kui neid ei saa ühiste vahendite abil käsitleda eraldi. Lisaks võivad need praeguses olukorras olla oluline vahend ELi mõjusfääri ruumilise laiendamise edendamisel.

2.4.

Käesoleva arvamusega esitab komitee oma hinnangu neljandale aruandele Euroopa Liidu makropiirkondlike strateegiate rakendamise kohta. Aruandeperioodil 2020. aasta keskpaigast kuni 2022. aasta keskpaigani on ELi makropiirkondlikes strateegiates osalevad 19 ELi liikmesriiki ja 10 kolmandat riiki näidanud üles märkimisväärset vastupanuvõimet tõsistele ja pidevatele välistele vapustustele. Nad pidid muutma oma korrapärased koostöömeetmed solidaarsustegevuseks, et tegeleda üheskoos tagajärgedega, mis olid COVID-19 pandeemial ja Venemaa põhjendamatul sõjalisel agressioonil Ukraina vastu.

3.   Üldhinnang makropiirkondlike strateegiate rakendamisele

3.1.   ELi Läänemere piirkonna strateegia

3.1.1.

2009. aastal algatatud ELi Läänemere piirkonna strateegia hõlmab kaheksat ELi liikmesriiki ja nelja naabruses asuvat kolmandat riiki. Strateegial on kolm põhieesmärki – mere kaitsmine; piirkonna ühendamine; jõukuse suurendamine. Need on temaatiliselt jagatud 14 omavahel seotud poliitikavaldkonnaks, mille hulka kuuluvad riskid, biomajandus, tervishoid ja haridus.

3.1.2.

Rahastamise seisukohast on Interregi Läänemere piirkonna programmil olnud makropiirkonna rakendamise rahastamisel algusest peale keskne roll. Aastatel 2014–2020 eraldati Interregi programmist projektide rakendamiseks piirkonnas ligikaudu 278 miljonit eurot. Aastatel 2021–2027 on Interregi Läänemere piirkonna programmi eelarve 259 miljonit eurot.

3.1.3.

2021. aastal vaadati ELi Läänemere piirkonna strateegia tegevuskava läbi. Vähendati meetmete arvu, võeti kasutusele süsteem, mis hõlbustaks tihedamat koostööd sidusrühmade (sh majandus- ja sotsiaalpartnerite) vahel. Loodi ka uus vahend – Läänemere piirkonna strateegia keskus –, et pakkuda haldus- ja tehnilist tuge strateegia haldamiseks, arendamiseks ja sellest teavitamiseks.

3.1.4.

ELi Läänemere piirkonna strateegia on toetanud piirkondi, mis on seotud püstitatud kestliku ja aruka majanduskasvu eesmärkide saavutamisega. Hoolimata asjaolust, et koostöö peatamine Venemaa ja Valgevenega pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on takistanud piirkonna peamiste probleemide lahendamist, on strateegial potentsiaali tegeleda tekkivate probleemidega.

3.2.   Euroopa Liidu Doonau piirkonna strateegia

3.2.1.

ELi Doonau piirkonna strateegia, mis algatati 2010. aasta detsembris ja mida ajakohastati 2020. aastal, hõlmab 14 riiki (9 ELi liikmesriiki ja 5 kolmandat riiki). Strateegia on üles ehitatud neljale peamisele sambale: 1) piirkonna ühendamine; 2) keskkonnakaitse; 3) jõukuse suurendamine; 4) piirkonna tugevdamine. Neli eesmärki on jagatud 12 prioriteetseks valdkonnaks.

3.2.2.

Ajavahemikul 2014–2020 anti Interregi Doonau piirkonna riikidevahelise programmi kaudu esmast toetust kokku 231 miljoni euro ulatuses. Aastatel 2021–2027 ulatub programmist saadav rahastamine aga 213,1 miljoni euroni.

3.2.3.

2020. aastal tegevuskava muudeti, et seada tegevus strateegilisele alusele ja korraldada ümber eesmärgid. Ajakohastamisel oli kolm eesmärki: ühtlustada meetmeid, vähendades nende arvu 137-lt 85-le; muuta tegevuskava dokumendiks, milles esitatakse strateegilised suunised ELi Doonau piirkonna strateegia rakendamiseks; viia tegevuskava paremini kooskõlla muude rahastamisprogrammide ja -vahenditega, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika programmidega, aga ka muude ELi rahastamisprogrammide ja -vahenditega ning Doonau piirkonna riikide riikliku, piirkondliku ja kohaliku rahastamisega. Tegevuskava läbivaatamisega viidi ELi Doonau piirkonna strateegias sätestatud meetmed kooskõlla ELi uute prioriteetidega, sealhulgas Euroopa rohelise kokkuleppega. Märkimisväärseid samme on astutud noorte kaasamise ja ELi fondidega tehtava koostöö tugevdamise kaudu.

3.2.4.

Vaatamata ajakohastamisele seisab Doonau makropiirkondlik strateegia siiski silmitsi mitmete probleemidega, mis rakendamist aeglustavad: käegakatsutavad sotsiaal-majanduslikud erinevused Doonau piirkonnas, rahaliste vahendite puudumine ja asjaomaste riikide vähene poliitiline tahe. Lisaks peavad osalevad riigid tulema toime laiemate ülemaailmsete probleemidega, nagu pandeemiajärgne taastumine, kliimamuutused ja digiüleminek. Need kõik võivad tõmmata riikide tähelepanu eemale jõupingutustelt parandada ELi Doonau piirkonna strateegia rakendamist.

3.3.   ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia

3.3.1.

2014. aastal algatatud ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia ühendab kümmet riiki (neli ELi liikmesriiki ja kuus kolmandat riiki). Strateegia tugineb neljale peamisele sambale: sinise majanduse kasv; piirkonna ühendamine; keskkonna kvaliteet; kestlik turism. ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia keskus pakub operatiivtuge koordineerimisel ja rakendamisel.

3.3.2.

2014.–2020. aastaks eraldati Interregi ADRIONi programmist 118 miljonit eurot projektide rahastamiseks ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia nelja samba raames, sealhulgas toetus selle strateegia juhtimisele 4. prioriteetse suuna raames. Ajavahemikul 2021–2027 tehakse Interregi Aadria ja Joonia mere programmi raames kättesaadavaks 136,7 miljonit eurot.

3.3.3.

Komitee märgib rahuloluga ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia raames tehtud jõupingutusi noortenõukogu loomiseks selles strateegias. Komitee kutsub teistes makropiirkondlikes strateegiates üles tugevdama noortenõukogude toimimist. Komitee kutsub kõigis makropiirkondlikes strateegiates üles suurendama noortenõukogude mõjuvõimu ja institutsionaliseerima nendega peetava dialoogi, võimaluse korral iga-aastaste foorumite raames.

3.3.4.

2021. aasta novembris kujundas EL oma Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kaubamärgi identiteedi ümber aruandega Euroopa Liidu Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kohandamise kohta, et muuta see sihtrühmale arusaadavamaks. Aruandes soovitatakse viia ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia veelgi rohkem kooskõlla ELi poliitiliste prioriteetidega, nagu Euroopa roheline kokkulepe ja digiüleminek, asetades samal ajal kodanikuühiskonna ja noored oma prioriteetide keskmesse.

3.3.5.

ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia edusammud hõlmavad piirkonna stabiilsuses ja riikide lähenemises saavutatud tulemusi. Küll aga on veel kasutamata võimalusi koostoime saavutamiseks teiste makropiirkonna mitmepoolsete algatustega ning lahknevusi ELi ja kolmandate riikide vahel. Strateegial on liiga palju mõõtmeid, see hõlmab väga keerukat ja mitmekesist geograafiat ning sel on liiga palju eesmärke.

3.4.   ELi Alpi piirkonna strateegia

3.4.1.

2015. aastal algatatud Alpi piirkonna makropiirkondlik strateegia on kõige uuem ELi heakskiidetud strateegia. See hõlmab seitset riiki, millest viis on ELi liikmesriigid ja kaks ei ole. Strateegial on kolm teemavaldkonda: majanduskasv ja innovatsioon; liikuvus ja ühendatus; keskkond ja energeetika. Kolme teemavaldkonda täiendab valdkondadevaheline juhtimispoliitika, mille eesmärk on pakkuda piirkonnale usaldusväärset makropiirkondlikku juhtimismudelit.

3.4.2.

2014.–2020. aastal tehti Interregi Alpi piirkonna programmi raames piirkonnale kättesaadavaks 139 miljonit eurot. Aastatel 2021–2027 on kokku 107 miljonit eurot kättesaadav neljale prioriteetsele valdkonnale, et saavutada kliimamuutustele vastupanuvõimeline, keskkonnahoidlik ja süsinikuneutraalne Alpi piirkond.

3.4.3.

Vaatamata selgele erinevusele linna- ja mägipiirkondade vahel, on makropiirkonnal tugev vastastikune sotsiaal-majanduslik sõltuvus. Mõned Alpi piirkonna makropiirkondlikus strateegias osalevad riigid (Saksamaa, Itaalia, Austria ja Sloveenia) on kaasatud teistesse makropiirkondlikesse strateegiatesse, mis on põhjustanud probleeme. On selge, et vaja on suuremat osalust juhtimisprotsessides, et muuta kattuvus vastastikuseks täiendavuseks.

3.4.4.

Võrreldes teiste makropiirkondlike strateegiatega on ELi Alpi piirkonna strateegia hästi struktureeritud. Põhjus on asjaolu, et Alpi piirkonnas on korrastatud institutsiooniline struktuur ja pikaajaline koostöötraditsioon Alpi konventsiooni ja muude algatuste kaudu. Nimetada võib algatusi Arge Alp, Euromontana, Alliance in the Alps (kohalikud omavalitsused), ALPARC (kaitsealade võrgustik) ja rahvusvahelist Alpide teadusuuringute teaduskomiteed ning muid piirkonnas tegutsevaid organisatsioone. Kahel ELi mittekuuluval riigil – Šveitsil ja Liechtensteinil – on suur institutsiooniline ja haldussuutlikkus, mis võimaldab neil teha ELi liikmesriikidega koostööd samal tasandil.

4.   Makropiirkondlik olukord ja sõda Ukrainas

4.1.

Ukraina vastu suunatud sõda on otseselt ja kaudselt mõjutanud makropiirkondlikke strateegiaid. ELi makropiirkondlike strateegiate koostöötegevus on pidanud keskenduma solidaarsusalgatustele, et ühiselt toime tulla mõjuga, mis oli Venemaa põhjendamatul sõjalisel agressioonil Ukraina vastu.

4.2.

Neljast makropiirkondlikust strateegiast on ELi Doonau piirkonna strateegial ja ELi Läänemere piirkonna strateegial kindlasti olnud otsene mõju koostöömeetmete rakendamisele. — ELi Doonau piirkonna strateegial ja ELi Läänemere piirkonna strateegial (sealhulgas nende kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja sotsiaalpartneritel) on sõja algusest alates olnud oluline roll Ukraina toetamisel, aidates tihendada sidemeid Ukraina ja ELi vahel. Tegevused on keskendunud Ukraina pagulaste integreerimisele ja turvaliste kaubaveokoridoride loomisele. Seda pühendumust näitas tugevalt Doonau piirkonna strateegia eesistujariik Ukraina 2022. aastal. Sõjale vaatamata on Ukraina märkimisväärselt suurendanud oma osalust Doonau piirkonna strateegia kõigis prioriteetsetes valdkondades. — ELi Läänemere piirkonna strateegia on peatanud igasuguse koostöö Venemaa ja Valgevenega. Seepärast liigub strateegia nüüd ka selle suunas, et veelgi tugevdada oma rolli ELi liikmesriikide, Norra ja Islandi koostöö strateegilise vahendajana.

4.2.1.

Makropiirkondlike strateegiate pikaajalist orientatsiooni ei tohiks lihtsalt kohandada. Küll aga mõjutavad ülemaailmse geopoliitilise olukorra struktuursed muutused – sõda Ukrainas on seejuures peamine sündmus – siiski kõigi nelja makropiirkondliku strateegia sisu, sest need taastavad piirkondadevahelise ja piiriülese ühtekuuluvuse ja koostöö tähtsuse Euroopas endas ja ka Euraasia regioonis.

5.   Makropiirkondlike strateegiate roll ja mõju rohe-, digi- ja sotsiaalse ülemineku rakendamisel

5.1.

Hoolimata asjaolust, et neli makropiirkondlikku strateegiat toetavad ELi rohe-, digi- ja sotsiaalse ülemineku eesmärkide saavutamist, on selge, et rakendamine on eri makropiirkondlike strateegiate puhul erinev. Nimelt on valdkondliku (keskkond, digivaldkond ja innovatsioon, sotsiaalvaldkond) poliitika rakendamise tase ja suutlikkus ning kolmandate riikide valmisolek üleminekuprobleemidega tegelemiseks erinev.

5.2.

Sellised erinevused tuleb lahendada konkreetsete toetus- ja rahastamismeetmetega, eelkõige kõige suuremates raskustes olevate makropiirkondlike strateegiate puhul. Muidu on oht, et miski, millel on majandusliku konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamise potentsiaal, võib muutuda problemaatiliseks ja tuua kaasa suurema lõhe rohkem arenenud ja vähem arenenud piirkondade vahel. See on keeruline ka perifeersete või äärepoolsete piirkondade puhul, mis on tsentraalsete, linna- või suurlinnapiirkondadega võrreldes alati ebasoodsas olukorras. Siinkohal võivad piirkondliku piiriülese koostöö toetamine ja stiimulid olla väga kasulikud.

5.3.

Neljanda aruande hoolikas uurimine ja perioodi 2014–2020 Interregi programmidest rahastatud projektide analüüs näitab, et rohe- ja digipööre on omavahel tihedalt seotud. Mitmesuguseid projekte algatati ja rakendati, kuid ei ole selge, kas need algatused olid muutuste elluviimisel tõhusad. Komitee leiab, et saavutatud tulemusi tuleks ära kasutada 2021.–2027. aasta Interregi programmide raames pakutavate võimaluste kaudu.

5.4.

Komitee arvates on kõigi makropiirkondlike strateegiate puudus see, et rohe- ja digipöörde protsessid on vähem seotud sotsiaalsete protsessidega. Paljudel juhtudel piirdub sotsiaalne mõõde selliste rühmade kaasamise ja osalemise vormidega, kes ei esinda täielikult kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite vajadusi ja huve. Oma ettevalmistavas arvamuses „Rahvusvaheliste klastrite roll majandusliku lähenemise ja konkurentsivõime tugevdamisel makropiirkondades ELi Doonau piirkonna strateegia näitel“ (1) märkis komitee, et tulemuslikkus on sotsiaalsete ja piirkondlike erinevuste vähendamise ja keskkonnasäästlikkuse edendamise mõttes jätkuvalt tagasihoidlik. Selle põhjuseks on tõenäoliselt valitsemise keerukus ja valitsustevahelised korraldused, bürokraatia, piirkondadevahelise ühtsuse puudumine ning sotsiaalpartnerite, sotsiaal-majanduslike osalejate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ebapiisav kaasatus.

5.5.

Rohe- ja digipöörde strateegiate eesmärk on nihutada fookus tootmise kvantiteedilt tootmise kvaliteedile. Kuigi see lähenemisviis on õige ja kooskõlas komitee suunistega, tekitab see probleeme, mille lahendamata jätmine võib muuta lisaväärtuse millekski kahjulikuks. Tööhõive tase ja maksutulud on tihedalt seotud SKP kasvuga – kui SKP väheneb, on tervishoiu, hariduse ja sotsiaalse õigluse rahastamine keerulisem.

5.6.

ELi vastus sellele paradoksile on Euroopa roheline kokkulepe, mis sisaldab meetmeid kestliku majanduskasvu toetamiseks, võttes arvesse keskkonda, loodusvarasid ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Hoolimata Euroopa rohelise kokkuleppe strateegilisest olemusest, on palju tegureid, mis võivad ohustada selle edu üleminekute toetamisel. Inimressursside vähenemine ning tervishoiu- ja pensionikulude suurenemine võivad vähendada vahendeid, mida on vaja makropiirkondlike strateegiate rohe- ja digipöördeks tehtavate investeeringute toetamiseks.

5.7.

Ehkki rohe- ja digipööre on eriti makropiirkondlike strateegiate tasandil vajalik, võib see olla ebapiisav vahend, mis nõuab täiendavaid meetmeid ühiskonna tervikliku ja kestliku majandusarengu saavutamiseks koos majanduskasvuga.

5.7.1.

Rohe- ja digipöörde jaoks on olulised arukas spetsialiseerumine ja klastrid: i) ettevõtete võrgustike ja klastrite loomise edendamine on olnud üks edukamaid viise VKEde innovatsiooni ja arengu toetamiseks; ii) vahendamine konsulteerimis- ja haldusteenuste vormis (nt regionaalarenguasutuste, kaubanduskodade, klastrijuhtide kaudu) muudab võrgustike ja klastrite loomise tõhusamaks (vt komitee ettevalmistava arvamuse sisu) (2).

5.8.

Lisaks nõustub komitee sellega, et muutmaks digi- ja rohepöörde probleemid tegelikeks võimalusteks peame tugevdama sotsiaalset üleminekut. Selleks tuleb luua ühisarengu platvorme, kus kodanikuühiskonnal ja sotsiaalpartneritel on juhtroll, et sotsiaal- ja majanduspartnerite vajadused ja küsimused oleksid arengu- ja ühtekuuluvusvalikute keskmes.

5.9.

Makropiirkondlikke strateegiaid tuleks kasutada katseplatvormidena, et kujundada uuenduslikke vahendeid, nagu kestliku maksustamise ja stiimulite süsteemide algatused, või luua maksusüsteem, mis aitab rahuldada ühiskonna vajadusi isegi nõrga või negatiivse majanduskasvu tingimustes. Sellised meetmed on arenenud vastupanuvõime vormid, mis suudavad ennetada kriise, mis mõjutavad nüüd regulaarselt makropiirkondlike strateegiate piirkondi.

5.10.

Makropiirkondlikke strateegiaid tuleks kasutada vahendina kultuuriliste muutuste toetamiseks, et kavandada strateegiaid ja rakendada meetmeid, mis võivad aidata saavutada ühtekuuluvuspoliitika ja kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärke. Seejuures rõhutab komitee eri makropiirkondlike strateegiate vähest koostööd ja sellest tulenevalt vajadust tugevdada ning edendada makropiirkondadevahelise suutlikkuse suurendamise vahendeid.

5.11.

Eelkõige digiüleminekuga kohanemiseks tuleks makropiirkondlikke strateegiaid toetada peamiselt nõuetekohase ja põhjaliku hariduse ja koolituse pakkumise kaudu. Arvestades makropiirkondlikes strateegiates osalevate riikide (ELi liikmesriigid, kandidaatriigid jne) mitmekesisust, on vaja kaotada nendevaheline digilõhe. Oma ettevalmistavas arvamuses (3) toetab komitee seisukohta, et tulevikus saavad makropiirkondlikud strateegiad märkimisväärset kasu tõhusatest haridusvõrgustikest, pidades silmas digiüleminekut tootmises, ja algatustest, mis on kavandatud tõhusate piirkondadevaheliste teadustöö ja innovatsiooni ökosüsteemide jaoks ning põhilise ja rakendusliku teadus- ja arendustöö jaoks.

6.   Makropiirkondlike strateegiate territoriaalne mõõde ning kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite kaasamine

6.1.

Kuigi makropiirkondlikud strateegiad on kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika üldeesmärgiga, leiab komitee, et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks tuleb tugevdada ja täiustada alt üles suunatud algatusi. See puudutab eelkõige programmitööd ja planeerimist, näiteks kaudselt hallatavate ELi vahendite rakendusvahendite loomist.

6.2.

Komitee leiab, et makropiirkondlike strateegiate rakendamisel tuleks keskenduda territoriaalsele lähenemisviisile erinevalt teatud olukordadest, kus makropiirkondlikud strateegiad näivad olevat vahend Euroopa strateegiate rakendamiseks piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Pigem peaksid Euroopa strateegiad olema vahendid kogukonna juhitud kohaliku arengu projektidega sarnaste algatuste käivitamiseks, et meetmeid oleks võimalik kindlaks määrata vastavalt piirkondadele, kus neid on vaja.

6.3.

Kodanike kaasatust, isevastutust ja motivatsiooni saab suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurema kaasamisega ning väikeste piirkondlike või piiriüleste piirkondlike projektidega, mille tulemused on otsesed ja nähtavad. Headeks näideteks on tervisealaste hädaolukordade ja haiglate kiireloomulise koostöö projektid või samalaadselt struktureeritud katastroofi- ja kaitsekoostöö projektid, mis tegelevad sama liiki probleemide lahendamisega, kuid pakuvad ka sarnast kasu.

6.4.

Makropiirkonnad on pidanud tegelema selliste probleemidega nagu COVID-19 ja sõda Ukrainas ning lähiaastatel peavad nad silmitsi seisma uute probleemidega. Nende lahendamiseks on lisaks tugevale poliitilisele toetusele vaja kodanikuühiskond ja sotsiaalpartnerid rohkem kaasata juhtimisse ja rakendamisse ning vaja on ettevõtlussüsteemi, mida hoogustavad meetmed VKEde konkurentsivõime suurendamiseks.

6.5.

Igas makropiirkondlikus strateegias on tõepoolest ellu viidud algatusi. Ent on selge, et kõike tehtut tuleb rakendada nii, et igale makropiirkondlikule strateegiale antaks tõeline valdkondadevaheline mõõde (kodanikuühiskonna osalemine), mis täiendaks ja tõhustaks vertikaalset mõõdet (piirkondade ja kohalike omavalitsuste osalemine) ja mitmetasandilist valitsemist. See peab toimuma täielikus kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, et vältida üksikute riikide ja piirkondade eesmärkide domineerimist ühiste huvide üle.

6.6.

Komitee on seisukohal, et piirkondlikul ja kohalikul tasandil tuleks toetada võimalikult laiaulatuslikku protsessi makropiirkondade majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste valikutega seotud koolitusteks, aruteludeks ja kogemuste jagamiseks. Seda on võimalik saavutada teatavate meetoditega, mida on juba katsetatud teistes kontekstides ja mis põhinevad kohalike asutuste, sotsiaal- ja majanduspartnerite ning muude kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamisel.

6.7.

Igas makropiirkondlikus strateegias tuleks algatada kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite foorum, mille töö peaks olema kooskõlas teiste sidusrühmade platvormide tööga. Igas strateegias tuleks ka töötada välja tegevusmudel, mis võimaldab majandus- ja sotsiaalpartnerite esindajate tegelikku kaasamist strateegiate rakendamisse makropiirkondlikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Seda liiki iga-aastased foorumid võivad tagada makropiirkondlike strateegiate järjepidevuse, pakkuda võimalusi uuteks uuenduslikeks ideedeks ning ettevõtjatevahelisteks kohtumisteks. Lisaks suurendavad need makropiirkondlike strateegiate nähtavust ja neist teavitamist ning tugevdavad koostööd makropiirkondlike strateegiate vahel heade tavade vahetamise kaudu, eelkõige naaberpiirkondade vahel. Komitee teeb ettepaneku korraldada rotatsiooni korras erifoorumeid makropiirkondlikes strateegiates osalevate piirkondade eri kohtades ning väljendab oma valmisolekut neid konkreetseid üritusi aktiivselt toetada.

6.8.

On äärmiselt oluline edendada võimekust suurendavaid tegevusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetuseks, et parandada kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite proaktiivset osalust makropiirkondlike strateegiate väljatöötamisel. Seejuures tuleks makropiirkondlike strateegiate projektide suhtes kohaldada partnerluse põhimõtet, et kohalikud sidusrühmad saaksid aktiivselt osaleda. See peaks toetama ka teadlikkuse suurendamist ja parandama kodanike teadmisi makropiirkondlike strateegiate peamistest teemadest ja tegevustest.

6.9.

Täpsemalt teeb komitee ettepaneku luua sarnaselt Erasmuse programmile süsteem riigiteenistujate (lühiajaliseks ja keskmise pikkusega) vahetusprogrammiks makropiirkondlike strateegiate piirkondade vahel ning väljendab oma valmisolekut olla üks selle algatuse vahendajaid. Komitee on kindlalt veendunud, et see aitab märkimisväärselt kaasa suutlikkuse ja teadlikkuse suurendamisele ning aitab järk-järgult lahendada mitmesugustest riikidevahelistest erisustest tulenevaid bürokraatlikke probleeme.

7.   Muud makropiirkondlike strateegiate tõhususe parandamise prioriteedid

7.1.

Makropiirkondlike strateegiate kooskõla ja ühtsus ühtekuuluvuspoliitika ja kestliku arengu tegevuskavaga 2030 on esmatähtis selleks, et konkreetsed huvid ei oleks ühiste huvide suhtes ülimuslikud. Kuigi kooskõla ühtekuuluvuspoliitika prioriteetidega on makropiirkondlike strateegiate kavandamis- ja arendusprotsessis kohustuslik, on mõne makropiirkondliku strateegia kooskõla kestliku arengu tegevuskavaga 2030 piiratud.

7.2.

Mis puudutab makropiirkondlike strateegiate kooskõla ja vastastikust täiendavust kestliku arengu tegevuskavaga 2030, siis on ELi Läänemere piirkonna strateegia algatuse „Baltic 2030 – Bumps on the Road“ kaudu võtnud positiivse suuna. Lisaks makropiirkondliku strateegia prioriteetidega kõige paremini kooskõlas olevate kestliku arengu eesmärkide kindlakstegemisele on nimetatud algatusega loodud tõhus süsteem, et toetada algatuste kavandamise ja tulemuslikkuse mõõtmist.

7.3.

Makropiirkondlike strateegiate kooskõlla viimine kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkidega ja vastastikuse täiendavuse loomine 2021.–2027. aasta ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega on kahtlemata strateegiline tegevus, mis võib muuta makropiirkondlikud algatused tõhusamaks. Esmajärjekorras tuleks arvesse võtta järgmisi kestliku arengu eesmärke: 3. Hea tervis ja heaolu. 4. Kvaliteetne haridus. 5. Sooline võrdõiguslikkus. 7. Taskukohane ja puhas energia. 8. Inimväärne töö ja majanduskasv. 9. Tööstus, innovatsioon ja taristu. 11. Kestlikud linnad ja kogukonnad. 12. Vastutustundlik tarbimine ja tootmine. 13. Kliimameetmed. 14. Ookeani- ja mereökosüsteemid. 15. Elurikkus ja maismaa-ökosüsteemid .

7.3.1.

Käsitletavate valdkondade suure arvu ja olemasolevate ressursside piiratus tõttu on soovitav ülesannete mõistlik prioriseerimine kahe peamise aspekti alusel. — Järjestamine aktuaalsuse, kiireloomulisuse ja ettevalmistussaja alusel. — Järjestamine makropiirkondlikust lähenemisviisist oodatava suurima lisandväärtuse alusel.

7.4.

Makropiirkondlike strateegiate edu on selgelt seotud nende suutlikkusega tagada, et ELi, riiklikest, piirkondlikest ning muudest avaliku ja erasektori vahenditest on võimalik rahastada makropiirkondlike strateegiate prioriteete projektide toetamise kaudu. On selge, et seda prioriteeti tuleb täiendavate kavade ja eri rahastamisvõimaluste koostoime abil tugevdada, soodustades võimaluse korral riikidevahelise ja piiriülese rahastamise integreerimist valitsuse ja piirkondliku rahastamisega, sealhulgas mitut valdkonda hõlmava lähenemisviisi kaudu.

7.5.

Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi korraldusasutuste hulgas tuleks edendada kõigis makropiirkondlikes strateegiates võetud suunda ning dialoogi- ja koostöövõrgustikke. Eesmärk on teha kindlaks probleemid ja võimalused konkreetsetes valdkondades, millega saab tegeleda eri rahastamisallikate kaudu.

7.6.

Viimaks on väga oluline, et makropiirkondlikesse strateegiatesse kaasataks peamised kohaliku arengu hoogustajad (VKEd, olemasolevad tööstusklastrid, kohalikud pangad, sotsiaalsed ettevõtted, ametiühingud, akadeemilised ringkonnad, valitsusvälised organisatsioonid ja teised kodanikuühiskonna organisatsioonid), samuti nende piirkondade hargmaised ettevõtted, rahvusvahelised finantsasutused ja pangad. Makropiirkondlikes strateegiates tuleks täiel määral järgida partnerluspõhimõtet, kaasates täielikult asjaomased sidusrühmad.

7.6.1.

VKEde puhul on probleemiks piiratud võime saada asjakohast teavet ja tehnilise suutlikkuse puudumine sellest tulenevate võimaluste kasutamiseks. Probleemi lahenduseks võiks olla see, et arendatakse klastreid ettevõtete vahel ning ettevõtete ja riigi vahel.

8.   Edasised sammud

8.1.

Makropiirkondlike strateegiate ees terendavad keerulised väljakutsed. Kui nendega territoriaalsel tasandil nõuetekohaselt ei tegeleta, võivad neist kiiresti saada probleemid. Komitee võtab arvesse asjaolu, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja sotsiaalpartneritel on oluline roll otsustusprotsessi parandamisel. Eelkõige toovad nad kohalikke ja piirkondlikke kogukondi makropiirkondlikele strateegiatele lähemale ning julgustavad liikmesriike, aga ka Euroopa Komisjoni, kaasama kodanikuühiskonda ja sotsiaalpartnereid veelgi rohkem, et suurendada programmidesse kuulumise tunnet.

8.2.

Komitee tunnistab asjaolu, et makropiirkondlikud strateegiad käsitlevad küsimusi, mis nõuavad sektoritevahelisel ja mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisil põhinevat koostööd mitme riigi vahel. Makropiirkondlikud strateegiad peaksid toetama oma piirkondade identiteeti, suurendades kodanike vastutust ja aktiivset kaasatust. Kuigi makropiirkondlikes strateegiates toimuva koostöö paindlikku olemust võiks pidada eeliseks, sest see pakub lahendusi, mida on sageli raske saavutada formaalsemas kontekstis konkureerivate riiklike huvidega, ei ole see tegelikkuses nii. Makropiirkondlike strateegiate rakendamise eest vastutavad riiklikud ja tsentraliseeritud asutused, mis toob kaasa bürokraatlikud ja keerulised menetlused ning muudab makropiirkondlikud strateegiad vähem atraktiivseks.

8.3.

Komitee kiidab heaks algatuse seada makropiirkondades sisse institutsiooniline kodanikudialoog ning leiab, et sellest võiks olla kasu. Samuti on oluline, et organiseeritud kodanikuühiskonna esindusorganina täidaks komitee aktiivsemat rolli ja osaleks kõigi makropiirkondlike strateegiate haldusnõukogudes. Nii võivad sünergia ja koostöö muutuda tõhusamaks.

8.4.

Komitee teeb ettepaneku kaaluda makropiirkondlike strateegiate juhtimisel teistsugust lähenemisviisi. Kuna poliitilist tasandit esindavad välisministrid, tuleks operatiivtasandit tugevdada tõhustatud koostöö kaudu ELi asjade ministeeriumide ja ELi fondidega. Piirkondlike omavalitsuste kaasamine nende haldussuutlikkuse suurendamise kaudu on samuti makropiirkondlike strateegiate rakendamiseks väga oluline.

8.5.

Komitee leiab, et energia- ja digipööre ning ELi poliitika sotsiaalne mõõde peaksid olema omavahel rohkem seotud. Arvestades, et 2023. aasta on Euroopa oskusteaasta, tuleks rohkem tähelepanu pöörata sellele, kuidas saavutada energiasüsteemi ümberkujundamine töötajate oskuste ja pädevuste arendamise kaudu.

8.6.

Makropiirkondlikke sidusrühmi kutsutakse üles tagama põhjalikum järelevalve, looma vähem abstraktseid ja sihipärasemaid projekte, programme ja meetmeid, millel on mõõdetavad lähte- ja lõpptulemused, jälgides seega nendevahelisi edusamme.

8.7.

Komitee märgib, et Euroopa Komisjon on teinud märkimisväärseid jõupingutusi makropiirkondlike strateegiate nähtavuse suurendamiseks. Kuid parem teabevahetus ei sõltu siiski ainult ühest olulisest osalejast, vaid ka liikmesriikidest ja makropiirkondlikest strateegiatest. Sellega seoses saab komitee aidata kaasata kodanikuühiskonda ja sotsiaalpartnereid, mis võib olla otsustava tähtsusega.

8.8.

Komitee leiab, et makropiirkondlikel strateegiatel on oluline roll piirkondade sotsiaalses, territoriaalses ja majanduslikus ühtekuuluvuses, kuid need aitavad kaasa ka naaberriikide integreerumisele Euroopa Liiduga. Seejuures tuleb rohkem rõhku panna makropiirkondlike strateegiate ümberkujundamisele, et nad saaksid olla muutuste eestvedajad, sütitada usaldust ja edendada Euroopa väärtusi. Lisaks tuleb suurendada piirkondadevaheliste ja piiriüleste algatuste ja projektide kestlikkust, järjepidevust ja omavahelist seotust. Samamoodi tuleks kooskõlas makropiirkondlike strateegiate kohaldamisalaga kasutada terviklikult muud liiki institutsionaliseeritud piirkondadevahelist ja piiriülest koostööd, nagu Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused ja euroregioonid.

8.9.

Keskkonna seisukohast on äärmiselt oluline suurendada makropiirkondlike strateegiate tegevussuutlikkust toetada kliimamuutustevastast võitlust, pakkudes kodanikuühiskonnale kasulikke vahendeid riskidega toimetulekuks ja säästvate eluviiside ülevõtmiseks.

8.10.

Majanduse seisukohast on esmatähtis toetada majandusmudeli muutmist territoriaalsel ja kohalikul tasandil, et vähendada loodusvarade ja toorainete tarbimist. On vaja toetada üleminekut algatustele, mis edendavad kliimaneutraalsust, kestlikku liikuvust, ringmajandust, säästvat turismi ja kohaliku majanduse tugevdamist.

8.11.

Et tehnoloogilisi uuendusi, nagu digipööre, robotiseerimine ja biotehnoloogia, edendada ning teha kõigile kättesaadavaks, on vaja täiendada oskusi, rohkem investeerida turvalisse ja kestlikku digitaristusse ning toetada ettevõtjatele, avalikule haldusele ja kodanikele suunatud algatusi, eelkõige seoses avalike teenuste digiüleminekuga.

8.12.

Demograafilised ja sotsiaalsed suundumused tugevdavad üksteist vastastikku. Vananev elanikkond, samuti sisemine ja Euroopa-sisene ränne, sündimuse langus ja perekondade arvu vähenemine tekitavad probleeme sotsiaalhoolekandesüsteemidele ning kohalikus ja piirkondlikus arengus. Sellistel demograafilistel suundumustel on tõsised sotsiaalsed tagajärjed, sealhulgas suurenev sotsiaalne tõrjutus ja ebavõrdsus, samuti majanduslikud tagajärjed, sealhulgas tööjõupuudus sellistes töömahukates sektorites nagu turism. Veel on esmatähtis keskenduda rohkem elukvaliteedile, inimväärsele tööle, heaolule ja noorte kaasatusele.

8.13.

Euroopa Parlamendi regionaalarengukomisjon on kiitnud heaks raporti ühtekuuluvuspoliitika rolli kohta mitmemõõtmeliste keskkonnaprobleemide lahendamisel Vahemere piirkonnas (2022/2059(INI)). Selles kontekstis loodab komitee, et tingimused makropiirkondlike strateegiate rakendamiseks kujunevad välja ka Vahemere lääneosa piirkondades.

---

(1)   ELT C 282, 20.8.2019, lk 14.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rahvusvaheliste klastrite roll majandusliku lähenemise ja konkurentsivõime tugevdamisel makropiirkondades ELi Doonau piirkonna strateegia näitel“ (ELT C 282, 20.8.2019, lk 14).

(3)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rahvusvaheliste klastrite roll majandusliku lähenemise ja konkurentsivõime tugevdamisel makropiirkondades ELi Doonau piirkonna strateegia näitel“ (ELT C 282, 20.8.2019, lk 14).