Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase nimetuse registreerimise taotluse avaldamine
(2022/C 370/08)
Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (1) artikli 51 kohaselt kolme kuu jooksul alates käesoleva dokumendi avaldamise kuupäevast.
KOONDDOKUMENT
„Íslenskt lambakjöt“
ELi nr: PDO-IS-2636 — 28.9.2020
KPN (X) KGT ( )
1. [KPN või KGT] nimetus(ed)
„Íslenskt lambakjöt“
2. Liikmesriik või kolmas riik
Island
3. Põllumajandustoote või toidu kirjeldus
3.1. Toote liik
Klass 1.1. värske liha (ja rups)
3.2. Punktis 1 esitatud nimetusele vastava toote kirjeldus
Nimetus „Íslenskt lambakjöt“ tähistab Atlandi ookeani põhjaosas asuval Islandi saarel sündinud, kasvatatud ja tapetud puhast tõugu Islandi tallede liha. 4–6 kuu vanuselt, kui kõik talled tapetakse, kaalub rümp 15–17 kg. Liha on tumepunane, õrn ja ulukiliha meenutava maitse ja lõhnaga. Talleliha võib turustada terve rümbana või lahtilõigatud tükkidena (abatükk, ribi, filee, tagatükk ehk kints, karbonaad, esi- ja tagakoot jne), värskelt või külmutatult.
Toote „Íslenskt lambakjöt“ peamised eritunnused on järgmised:
|
— |
lõhn ja maitse: ulukiliha meenutav; |
|
— |
stressist kahjustatud liha osakaal: 1–2 %, sealjuures pH24 üle 5,8 %; |
|
— |
vähene sitkus ja pehmed seljalihased; |
|
— |
oomega-3-rasvhapete osakaal fosfolipiidides: 16 %; |
|
— |
fosfolipiidisisalduseta lihasmassi hulk: 1 % lihaste massist; |
|
— |
suur raua- ja B-vitamiinide sisaldus, vt allolev tabel.
|
3.3. Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul) ja tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul)
Tallesid karjatatakse kevadest sügiseni haritaval rohumaal või karjatataval looduslikul rohumaal. Vastsündinud tallesid karjatatakse tavaliselt haritaval rohumaal, kuni looduslikud karjamaad muutuvad karjatatavaks. Suurem osa lammastest viiakse looduslikule karjamaale kaks kuni neli nädalat pärast poegimishooaega. Suviseks karjatamiseks kasutatavad Islandi looduslikud karjamaad asuvad kas talumaadel või karjatatavatel looduslikel rohumaadel. Kogu sööt pärineb seega määratletud geograafilisest piirkonnast.
3.4. Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas
Kõik tootmisetapid peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas.
3.5. Sellise toote viilutamise, riivimise, pakendamise jm erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab
–
3.6. Sellise toote märgistamise erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab
Islandi talleliha turustamise nõukogu pakub ühiseid turundusmaterjale järgmise kollektiivse kaubamärgi all: „Icelandic Lamb Roaming Free Since 874“ („Islandi tall – vabapidamisel aastast 874“).
Nii logo kui ka turundusmaterjalid on valikulised.
4. Geograafilise piirkonna täpne määratlus
Geograafiline piirkond on Islandi saar Atlandi ookeani põhjaosas.
5. Seos geograafilise piirkonnaga
Lambakasvatus on Islandil pikaajaline ja rikas kultuuritraditsioon. Paljud usuvad, et lammasteta oleks Island olnud sajandite eest asunikele elamiskõlbmatu. Lambad olid rahva elatusallikas: nende lihast saadi põlvest põlve toitu ning villast ja nahast kaitset külma eest. Üks parimaid näiteid traditsioonilisest Islandi toidust on tallelihasupp, mida varem pakuti pühapäeviti või erilise hõrgutisena, tänapäeval aga peetakse argiroaks. Islandi kulinaarne pärand on lambakasvatuse ning lamba- ja tallelihatoodetega läbi põimunud.
Lammaste kasvamist ja tervist mõjutavad tegurid on sööda toiteväärtus, olemasolu ja kasutamine. Saarel põlvest põlve edasi antud pikaajalise lambakasvatustraditsiooni tulemus on karjade majandamise ja karjatamismeetodite kõrged standardid.
Ilmastikutingimuste tõttu hoiavad Islandi talunikud ületalve peetavaid täiskasvanud lambaid sisetingimustes. Lammaste söödaks on hein, mille talunikud on suvel varunud. Poegimishooaeg algab aprilli lõpus või mai alguses ja kestab juuni alguseni. Tallesid karjatatakse kevadest sügiseni haritaval rohumaal või karjatataval looduslikul rohumaal. Vastsündinud tallesid karjatatakse tavaliselt haritaval rohumaal, kuni looduslikud karjamaad muutuvad karjatatavaks. Suurem osa lammastest viiakse looduslikule karjamaale kaks kuni neli nädalat pärast poegimishooaega. Suviseks karjatamiseks kasutatavad Islandi looduslikud karjamaad asuvad kas talumaadel või karjatatavatel looduslikel rohumaadel. Kogu sööt pärineb seega määratletud geograafilisest piirkonnast.
Karjatatavat looduslikku rohumaad on kariloomade karjatamiseks kasutatud Islandi asustamisest peale. Suurem osa sellisest maast asub keskmäestikus, eelkõige seetõttu, et seal toituvad talled kasvavad üldiselt kiiremini. Ehkki suviseks karjatamiseks kasutatavad looduslikud karjamaad on Islandil üldiselt väga mitmekesised, on mägitaimestik tavaliselt valgurikkaim ning see on üks kiirema kasvu tegureid. Tasandikualal kasvavad talled seetõttu üldiselt aeglasemalt kui mägialadel äsja tärganud taimedest toituvad talled, eriti vara- ja kesksuvel, kuid augusti lõpuks tallede kasvukiirus ühtlustub.
Septembri algul hakkab tallede kasvukiirus looduslikel karjamaadel aeglustuma. Kui talled ei ole selleks ajaks tapmiseks sobivat suurust saavutanud, saab nende kasvupotentsiaali suurendada, viies nad kaheks kuni kuueks nädalaks haritavatele aladele, st haritavatele rohumaadele või haljassööda aladele. Sellistel juhtudel saavad talled alati minna muudele, täiendavatele karjatamisaladele. Sellise korralduse eesmärk on saavutada sügiseks soovitud rümbamass ja soodustada tapamajades paremat kvantiiljaotust.
Sügisel koguvad talunikud lambad looduslikelt rohumaadelt ja karjamaadelt kokku; see toiming võib olenevalt asukohast võtta kuni nädala ja on Islandi asustamise aega ulatuv traditsioon. Islandi asustamise ajast peale on iga ringkonna talunikud jõud ühendanud, et lambad looduslikelt rohumaadelt ja eramaadelt kogukonna sulgu kokku koguda. Pärast lammaste kokkukogumist jagatakse nad karjadesse ja iga karja omanik või tema esindaja viib oma karja koju.
Talled söövad enamasti viljakamatel aladel, rohumaadel ja nõmmedel ning puhkavad karmimate tingimustega aladel. Taimestik koosneb madalatest taimedest ning puuliike on suhteliselt vähe. Tallede eelistused taimede suhtes muutuvad aastaaegade vaheldudes vastavalt taimede valmimisele; Islandi lambad eelistavad peamiselt selliseid taimi nagu jaapani seahernes, lillakas, harilik kikkaputk, laialehine põdrakanep ja roosilõhnaline kuldjuur. Lammaste poolt eelistatud kõrreliste, lõikheinaliste (Cyperaceae) ja sõnajalgtaimede (Pteridophyta) liigid on näiteks luht-kastevars, harilik kastehein, valge kastehein, alpi nurmikas, punane aruhein ja mitmeõiene piiphein. Õistaimedest meeldivad lammastele alpi bartsia, alpi ängelhein, mets-kurereha, varretu põisrohi, harilik merikann, värvmadar, koduoblikas, kollane kivirik jt. Islandi puud ja põõsad, millest lambad eelistavad suvel toituda, on näiteks pihlakas, paju Salix glauca subsp. callicarpaea, villane paju ja kahevärvine paju. Toitainerikkad looduslikud karjamaad ja hein vähendavad kuivsöödavajadust ning taimestik, millest lambad saavad toituda, on väga mitmekesine. Islandi külma kliima tõttu ei ole toidutootmisel vaja kasutada nii palju pestitsiide kui paljudes teistes riikides. Need tegurid on toote „Íslenskt lambakjöt“ tootmisel väga olulised.
Talleliha käsitleva Euroopa projekti FAIR CT96-1768 (OVAX) „Identifying and changing the qualities and composition of meat from different European sheep types which meets regional consumer expectations“ („Piirkondlikele tarbijaootustele vastava Euroopa eri lambaliikide liha omaduste ja koostise kindlakstegemine ja muutmine“) raames võrreldi Islandil kasutatavat talleliha tootmise meetodit veel viies Euroopa riigis kasutatavate tootmismeetoditega. Kõikide osalenud riikide esindajad leidsid, et „Íslenskt lambakjöt“ on kõige õrnem. Seda kinnitasid ka uuritud liha füüsikaliste omaduste mõõtmise tulemused. Osa sellest erinevusest seletas tapavanus ning kollageeni hulk ja lahustuvus kuumutamisel. Üheks teguriks osutus ka liikide lihaskiu erinevus. Samuti näitasid tulemused, et toote „Íslenskt lambakjöt“ peamised eritunnused on järgmised:
|
— |
ulukiliha meenutav lõhn ja maitse; |
|
— |
stressist kahjustatud liha vähene osakaal (1–2 %, sealjuures pH24 üle 5,8); |
|
— |
vähene sitkus ja pehmed seljalihased; |
|
— |
oomega-3-rasvhapete suurem protsent. Oomega-3-rasvhapete osakaal Islandi tallede lihaste fosfolipiidides on mõõtmistulemuste kohaselt 16 % ning fosfolipiidisisalduseta lihasmassi hulk on 1 % lihaste massist; |
|
— |
raua ja B-vitamiinide rohkus. |
Toote „Íslenskt lambakjöt“ peamine eripära on see, et see on väga õrn ja ulukiliha meenutava maitsega. Toote „Íslenskt lambakjöt“ hea maitse on seletatav sellega, et talled liiguvad piiratud looduslikel rohumaadel vabalt ringi ning kasvavad Islandi vabas looduses, kus nad toituvad rohust ja muudest taimedest.
Kuuest Euroopa riigist – Inglismaa, Island, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ja Kreeka – pärineva talleliha võrdlevas uuringus leiti, et „Íslenskt lambakjöt“ sisaldab teistest talleliha liikidest rohkem oomega-3-rasvhappeid.
See on seletatav kuivsööda ja karjamaade taimestiku rasvhappekoostisega, mis mõjutab oomega-3-rasvhapete protsenti nii tallede rasvkoes kui ka lihastes. Üks rasvhapete suure protsendi tegureid on Islandi kliima. Island asub Arktika ja Lähis-Arktika piiril. Riigi lõuna- ja kaguosa tasandikualadel ning mõningatel põhja- ja idaosa sisemaa-aladel on lähisarktiline kliima, kus keskmine temperatuur on juulis 10 °C ümber ja üle selle ning jaanuaris üle –3 °C. Riigi mägialadel ja suuremal osal tasandikualadest on arktiline kliima, kus keskmine temperatuur on juulis alla 10 °C ning jaanuaris alla –3 °C. Aastane sademete hulk on tasandikualadel 400–2 000 mm. Islandil on suurimad väljaspool polaaralasid asuvad liustikud ning kohati ulatuvad oruliustikud tasandikualadele. Islandi lambakasvatustingimusi mõjutavad vähene saastus, puhas õhk ja rohke eluruum, samuti karjatatavate looduslike rohumaade vähene saastus ning head pidamis- ja elutingimused. Rohi, mida lambad söövad, sisaldab palju oomega-3-linoleenhapet ja E-vitamiini. Lisaks on tõendatud, et Islandi talled ei koge enne tapmist ega tapmise ajal stressi, mis tagab liha väga väikese happesuse.
Viide tootespetsifikaadi avaldamisele