EUROOPA KOMISJON

Brüssel,15.11.2022

COM(2022) 641 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

2022. aasta aruanne 2020. aasta energiatõhususe eesmärkide saavutamise kohta

1.Sissejuhatus ja ülevaade

Energiatõhususe direktiiv 2012/27/EL ja hoonete energiatõhususe direktiiv 2010/31/EL, mida on muudetud vastavalt direktiiviga (EL) 2018/2002 ja direktiiviga (EL) 2018/844, moodustavad olulise osa Euroopa Liidu (EL) kliima- ja energiaalastest õigusaktidest, kehtestades ELi energiatõhususe eesmärgid ja olles aluseks meetmetele, mis võimaldavad realiseerida ELi majanduse kogu energiatõhususpotentsiaali.

Energiatõhususe direktiiviga kohustatakse kõiki ELi liikmesriike rakendama poliitikameetmeid energiatõhususe parandamiseks energiaahela eri etappides alates tootmisest kuni lõpptarbimiseni. Neist jõupingutustest sõltub ELi energiatõhususe eesmärkide saavutamine ja neil on oluline roll ELi majanduse dekarboniseerimises 2050. aastaks. ELi 2020. aasta energiatõhususe eesmärk (energiatõhususe direktiivi artikkel 3) vastab ELi primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise 20 %-lisele vähenemisele 2020. aastaks võrreldes 2007. aastal PRIMESi stsenaariumis 2020. aastaks prognoositud energiatarbimisega. Primaarenergia tarbimise puhul seati eesmärgiks 1 312 miljonit naftaekvivalenttonni ja lõppenergia tarbimise puhul 959 miljonit naftaekvivalenttonni.

Hoonete energiatõhususe direktiiv näeb ette mitmesuguseid poliitikasuundi ja toetavaid meetmeid, mille eesmärk on tõsta olemasoleva hoonefondi praegust madalat renoveerimismäära. Täpsemalt nõutakse hoonete energiatõhususe direktiivi artiklis 2a, et iga liikmesriik kehtestaks tervikliku pikaajalise renoveerimisstrateegia eesmärgiga kaasata investeeringuid riigi hoonefondi dekarboniseerimiseks 2050. aastaks (koos suunavate vahe-eesmärkidega 2030., 2040. ja 2050. aastaks) ning toetaks vähese CO2-heitega ja väga tõhusa hoonefondi saavutamist 2050. aastaks. Artikli 5 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama kulutõhusad energiatõhususe miinimumnõuded uutele hoonetele ja oluliselt rekonstrueeritavatele olemasolevatele hoonetele. Artiklis 9 on sätestatud, et 31. detsembriks 2020 peavad kõik uued hooned olema liginullenergiahooned (ja pärast 31. detsembrit 2018 peavad kõik uued üldkasutatavad hooned olema liginullenergiahooned).

Energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määruse 2018/1999 (juhtimismäärus) artikli 27 kohaselt pidid liikmesriigid esitama komisjonile 30. aprilliks 2022 selle määruse IX lisa 2. osas osutatud teabe. Energiatõhususe direktiivi puhul tuli anda aru edusammudest energiatõhususe eesmärke käsitleva artikli 3, avaliku sektori asutuste hoonete eeskuju käsitleva artikli 5, energiasäästukohustust käsitleva artikli 7 ja energiaauditeid käsitleva artikli 8 rakendamisel. Lisaks tuli hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 9 kohaselt anda aru uute ja renoveeritud liginullenergiahoonete kohta. Määruse 2018/1999 artikli 21 kohaselt tuli lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade eduaruannetes esitada pikaajalise renoveerimisstrateegia soovituslikud vahe-eesmärgid ning tuua välja nende panus ELi energiatõhususe eesmärkide saavutamisse, samuti pikaajalistes renoveerimisstrateegiates ette nähtud asjakohased poliitikasuunad ja meetmed. Määruse 2018/1999 I lisa B jao kohaselt tuli esitada teave energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme kohta, mis tuleneb liikmesriigi arvutustest, ning määruse 2018/1999 IX lisa kohaselt tuli esitada uute ja renoveeritud liginullenergiahoonete arv ja põrandapind.

Käesolevas aruandes analüüsitakse liikmesriikide aruannetes esitatud teavet ja täiendatakse seda Eurostati andmetega. Lisaks käsitletakse liikmesriikide poolt komisjonile esitatud riiklike pikaajaliste renoveerimisstrateegiate ja kulutõhususe aruannete hindamist. 2022. aasta aruandluskohustuse täitmiseks esitasid oma aruande kõik 27 liikmesriiki. Ungari aruanne ei sisalda siiski teavet energiatõhususe kohta ning Rumeenia ja Horvaatia aruanded on väga puudulikud.

2.Edusammud 2020. aasta energiatõhususe eesmärkide saavutamisel – energiatõhususe direktiivi artikkel 3

Aastatel 2005–2020 ELi energiatarbimine üldiselt vähenes, nagu on näidatud joonisel 1. Koos energiatarbimise vähenemisega vähenes üldiselt ka energiamahukus ja energiatarbimine inimese kohta. 2020. aastal ületati ELi eesmärgid primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise osas, mis moodustasid vastavalt 1 236 miljonit naftaekvivalenttonni ja 907 miljonit naftaekvivalenttonni. Tuleb märkida, et primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise 2020. aasta väärtusi mõjutasid märkimisväärselt COVID-19 kriis ja riikide ametiasutuste kehtestatud liikumispiirangud, mis kahandasid märkimisväärselt üldist aktiivsust ja seega vähendasid ka energianõudlust 1 . Siiski osutasid juba 2019. aasta väärtused (enne COVID-19 pandeemia mõju ELis) energiatarbimise vähenemise suundumusele, ehkki 2019. aastal ületasid primaarenergia tarbimine ja energia lõpptarbimine 2020. aasta sihttasemeid, moodustades vastavalt 1 354 miljonit naftaekvivalenttonni ja 986 miljonit naftaekvivalenttonni.

Joonis 1. Energia lõpptarbimise ja primaarenergia tarbimise suundumused EL 27s (joon kajastab trajektoori 2005. aasta tarbimise ja 2020. aasta tarbimise vahel ning punktid tähistavad primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise 2020. aasta eesmärke)

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus Eurostati andmete põhjal, 2022. aasta aprilli andmestik 2 .

Joonis 2 kirjeldab primaarenergia tarbimise 2020. aasta eesmärgi saavutamisele kaasa aidanud tegureid EL 27s 2014.–2020. aastal toimunud muutuste liituvate komponentide kaudu. Pärast energiatarbimise mõningast taastumist aastatel 2014–2017 hakkas primaarenergiamahukus 2018. aastal majanduskasvu kompenseerima. Samas kahanes tarbimine 2013. aasta näitajatest allapoole alles 2020. aastal – seda nii pandeemiakriisi põhjustatud majanduslanguse (6 %) kui ka primaarenergiamahukuse määra pideva paranemise (3 %) tagajärjel, kusjuures viimane kajastas ELi energia- ja kliimapoliitika ning sellega seotud õigusaktide mõju.

Joonis 2. Eri liiki mõjude osakaalud EL 27 primaarenergia tarbimise muutustes aastatel 2014–2020

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus Eurostati andmete põhjal, 2022. aasta aprilli andmestik 3 .

Pandeemiakriisi tõttu vähenesid 2020. aastal primaarenergia tarbimine ja energia lõpptarbimine kõikides liikmesriikides. Primaarenergia tarbimise vähenemine ulatus 15 %st (Malta) 1 %ni (Leedu). Joonisel 3 on näidatud eri liiki mõjude osakaalud EL 27 ja eri liikmesriikide primaarenergia tarbimise muutustes aastatel 2019–2020. Sel perioodil oli erakordne majanduslangus energiatarbimise vähenemise seisukohast otsustav tegur kõigis liikmesriikides peale kahe – Iirimaa ja Leedu.

Lõppenergiamahukuse 4 määra paranemine aitas kaasa primaarenergia tarbimise vähenemisele ligikaudu 2 % võrra EL 27s ja enamikus liikmesriikides. Iirimaal ja Maltal aitas lõppenergiamahukuse määra paranemine vähendada energiatarbimist 15 % võrra. Erandiks olid siiski Bulgaaria, Tšehhi, Horvaatia, Rumeenia, Ungari ja Rootsi, kus see kasvas kuni 3 % võrra. Nõudlust vähendas veidi ka asjaolu, et 2020. aastal oli talv soojem kui 2019. aastal.

Joonis 3. Eri liiki mõjude osakaalud EL 27 ja liikmesriikide primaarenergia tarbimise muutustes aastatel 2019–2020

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus Eurostati andmete põhjal, 2022. aasta aprilli andmestik 5 .

Energia lõpptarbimise puhul hinnatakse arengusuundumuste muutusi sektorite kaupa. Pärast pidevat kasvu aastatel 2014–2018 vähenes energia lõpptarbimine 2019. ja 2020. aasta võrdluses 8,0 %. 2020. aastal vähenes kõigis liikmesriikides energia lõpptarbimine transpordisektoris; teenindussektoris püsis energia lõpptarbimine samal tasemel (muutus vahemikus ± 1 %) või kahanes. Tööstuses ja kodumajapidamiste sektoris olid energia lõpptarbimise suundumused liikmesriigiti erinevad, nagu on kirjeldatud tabelis 1.

Tabel 1.Tarbimise suundumused eri riikide põhisektorites aastatel 2019–2020

LR	Energia lõpptarbimine
	Kokku	Tööstus	Transport	Kodumajapidamised	Teenused
Belgia	↘	↘	↘	→	↘
Bulgaaria	↘	↘	↘	↗	↘
Tšehhi	↘	→	↘	↗	↘
Taani	↘	↗	↘	↘	↘
Saksamaa	↘	↘	↘	→	↘
Eesti	↘	↘	↘	→	→
Iirimaa	↘	↘	↘	↗	→
Kreeka	↘	↘	↘	→	↘
Hispaania	↘	↘	↘	→	↘
Prantsusmaa	↘	↘	↘	↘	↘
Horvaatia	↘	→	↘	↗	↘
Itaalia	↘	↘	↘	↘	↘
Küpros	↘	↗	↘	→	↘
Läti	↘	↗	↘	↘	↘
Leedu	↘	↘	↘	→	↘
Luksemburg	↘	↘	↘	↗	↘
Ungari	↘	→	↘	↗	↘
Malta	↘	↗	↘	↗	↘
Madalmaad	↘	→	↘	↘	↘
Austria	↘	↘	↘	→	↘
Poola	↘	↘	↘	→	↘
Portugal	↘	↘	↘	↗	↘
Rumeenia	↘	→	↘	↗	↘
Sloveenia	↘	↘	↘	↗	↘
Slovakkia	↘	↘	↘	↗	↘
Soome	↘	↘	↘	↘	↘
Rootsi	↘	↗	↘	↘	→
EL	↘	↘	↘	→	↘

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus Eurostati andmete põhjal, 2022. aasta aprilli andmestik 6 .

Kodutarbijate sektoris tõi pandeemiakriisist tingitud erakorraline olukord liikumispiirangute ja kaugtöö tõttu kaasa energia lõpptarbimise mõningase kasvu. Jooniselt 4 nähtub, et kodutarbijate sektoris tasakaalustas ilmastikutingimuste ja jõukuse 7 mõju ELi tasandil nii üldist positiivset rahvastikumõju kui ka energiamahukuse mõju. 2020. aasta soojem talv (võrreldes 2019. aastaga) vähendas tarbimist kõigis liikmesriikides peale Bulgaaria, Tšehhi, Iirimaa, Horvaatia, Ungari, Sloveenia, Slovakkia, Poola, Kreeka, Austria ja Rumeenia. Jõukuse kasv, mis on seotud elaniku kohta kasutatava põrandapinna ja kasutada oleva tulu kasvuga, avaldas pooltes liikmesriikides vastupidist mõju, suurendades tarbimist Belgias, Tšehhis, Prantsusmaal, Iirimaal, Leedus, Lätis, Luksemburgis, Madalmaades, Austrias, Poolas, Sloveenias, Slovakkias, Soomes ja Rootsis. Mahukuse 8 määra kasv suurendas tarbimist kõigis liikmesriikides peale Tšehhi, Läti, Austria, Poola ja Slovakkia.

Joonis 4. Eri liiki mõjude osakaalud kodutarbijate sektoris energia lõpptarbimise muutustes aastatel 2019–2020

Allikas: Eurostat, Teadusuuringute Ühiskeskus ja Odyssee-Mure, 2022 9 .

Energia lõpptarbimise kasvu kodutarbijate sektoris tasakaalustas olulisel määral energia lõpptarbimise vähenemine transpordisektoris. Transpordisektoris tulenes energia lõpptarbimise vähenemine aktiivsusega seotud mõjust, ennekõike pandeemiast tingitud transpordipiirangutest, mis vähendasid märkimisväärselt reisijateveo mahtu.

Nagu on kirjeldatud joonisel 5, vähendasid tööhõivemõju ja töötundide arv tööstus- ja teenindussektori puhul energia lõpptarbimist ELis 2020. aastal. Liikmesriikides oli energiatarbimise vähenemise kõige olulisemaks teguriks tööhõivemõju. Seevastu mahukuse tegur aitas kaasa energia lõpptarbimise suurenemisele tootvates sektorites. Need tulemused on seletatavad COVID-19 pandeemia kriisi erakorraliste asjaoludega. Kuigi liikmesriigid lahendasid COVID-19 kriisi suhteliselt erinevalt, on võimalik, et liikumispiirangud tõid kaasa töötundide arvu järsu vähenemise ja töötuse suurenemise, ehkki ajutiselt. Struktuurse mõju tulemused osutavad nihkele suurema energiamahukusega allsektoritelt väiksema mahukusega allsektoritele kaheksas liikmesriigis: Bulgaarias, Tšehhis, Eestis, Prantsusmaal, Itaalias, Küprosel, Luksemburgis ja Slovakkias. Lisaks kahandas mahukuse määra mõju energia lõpptarbimist üheksas liikmesriigis: Belgias, Taanis, Eestis, Kreekas, Luksemburgis, Madalmaades, Poolas, Rumeenias ja Soomes. Seevastu teistes liikmesriikides suurenes energia lõpptarbimine rahalise lisandväärtuse kohta.

Joonis 5. Eri liiki mõjude osakaalud tootvates sektorites energia lõpptarbimise muutustes aastatel 2019–2020

Allikas: Eurostat, Teadusuuringute Ühiskeskus, 2022. aasta aprilli andmestik 10 .

3.Edusammud 2030. aastaks seatud energiatõhususe eesmärkide saavutamisel

2030. aastaks seatud eesmärkide suunas liikumisel tehtud edusammude analüüsimisel ilmnes, et 2020. aastal ületasid energia lõpptarbimine ja primaarenergia tarbimine ELis 2030. aasta sihttaset vastavalt 7,2 % ja 9,6 % võrra. 2030. aasta sihttase tähendab 32,5 % vähenemist võrreldes 2007. aasta võrdlusstsenaariumiga. Nii primaarenergia tarbimise kui ka energia lõpptarbimise vähenemise tempo näis 2020. aastal olevat piisav 2030. aasta eesmärkide saavutamiseks, seda peamiselt COVID-19 pandeemiast tingitud erakorralise olukorra tõttu. Energiatarbimise struktuurseks vähendamiseks ja selleks, et vältida tagasipõrkeefekti, mis on seotud COVID-19 pandeemiast riikide majandusele tuleneva mõju järkjärgulise kadumisega, on vaja teha märksa rohkem jõupingutusi.

Oma 2021. aasta juuli ettepanekus energiatõhususe direktiivi uuestisõnastamise kohta 11 tegi komisjon muu hulgas ettepaneku seada ELis 2030. aastaks eesmärk vähendada energiatarbimist 9 % võrreldes 2020. aasta võrdlusstsenaariumiga, nagu on osutatud joonisel 6. See tähendab energia lõpptarbimise vähendamist 36 % ja primaarenergia tarbimise vähendamist 39 % võrreldes 2007. aasta võrdlusstsenaariumiga; seega seati primaarenergia tarbimise puhul eesmärgiks 1 023 miljonit naftaekvivalenttonni jaa energia lõpptarbimise puhul 787 miljonit naftaekvivalenttonni. 2022. aasta mais vastu võetud paketiga „REPowerEU“ suurendati vähendamiseesmärki veelgi – 13 %ni, mis tähendab, et ELi maksimaalne energiatarbimine oleks primaarenergia puhul 980 miljonit naftaekvivalenttonni ja lõppenergia puhul 750 miljonit naftaekvivalenttonni.

Joonis 6. Primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise vähendamine võrreldes REF2007 stsenaariumi prognoosidega

Allikas: Euroopa Komisjon, energeetika peadirektoraat, 2022.

4.2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärkide saavutamine liikmesriikide kaupa

Tabelis 2 on esitatud ülevaade primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise eesmärkidest. 27 liikmesriigist 24 saavutasid 2020. aastaks seatud primaarenergia tarbimise eesmärgi ja 21 liikmesriiki saavutasid 2020. aastaks seatud energia lõpptarbimise eesmärgi. Eesmärgist puudu jäänud osa oli üldiselt väike. Primaarenergia tarbimise ja energia lõpptarbimise eesmärk jäi saavutamata ainult Bulgaarial ja Belgial. Välja arvatud Leedu, kellel jäi energia lõpptarbimise eesmärgist puudu 19 %, moodustas eesmärgist puudu jäänud osa primaarenergia tarbimise puhul keskmiselt 0,9 % ja energia lõpptarbimise puhul keskmiselt 6,7 %.

Tabel 2. Energia lõpptarbimise (ELT) ja primaarenergia tarbimise (PET) eesmärkide saavutamine liikmesriikide kaupa

LR	PET	PET eesmärk	Saavutatud PET %	ELT	ELT eesmärk	Saavutatud ELT %
Belgia	43,9	43,7	99,6 %	33,3	32,5	97,6 %
Bulgaaria	17,2	16,9	98,1 %	9,5	8,6	90,6 %
Tšehhi	37,5	44,3	118,2 %	24,5	25,3	103,4 %
Taani	15,3	17,5	114,3 %	13,1	15,2	115,4 %
Saksamaa	262,3	276,6	105,4 %	201,7	194,3	96,4 %
Eesti	4,3	5,5	127,5 %	2,8	2,9	105,4 %
Iirimaa	13,4	13,9	103,5 %	11,2	11,7	104,7 %
Kreeka	19,2	24,7	128,4 %	14,5	18,4	127,3 %
Hispaania	105,0	123,4	117,5 %	73,8	86,3	117,0 %
Prantsusmaa	208,4	226,40	108,6 %	130,1	137,9	106,0 %
Horvaatia	7,8	10,7	137,9 %	6,5	7,0	107,6 %
Itaalia	132,3	158,0	119,4 %	102,7	124,0	120,7 %
Küpros	2,2	2,2	101,6 %	1,6	1,9	121,8 %
Läti	4,3	5,4	126,0 %	3,9	4,5	115,9 %
Leedu	6,2	6,5	104,4 %	5,3	4,3	81,0 %
Luksemburg	3,9	4,5	113,9 %	3,8	4,2	111,2 %
Ungari	23,9	26,6	111,4 %	18,0	18,2	101,1 %
Malta	0,7	0,8	111,1 %	0,5	0,6	116,4 %
Madalmaad	58,4	60,7	103,9 %	45,5	52,2	114,7 %
Austria	29,7	31,5	106,1 %	26,1	25,1	96,2 %
Poola	96,9	96,4	99,5 %	71,1	71,6	100,6 %
Portugal	19,5	22,5	115,1 %	15,0	17,4	115,8 %
Rumeenia	30,9	43,0	139,1 %	23,5	30,3	128,9 %
Sloveenia	6,1	7,1	115,8 %	4,4	5,1	116,6 %
Slovakkia	15,2	16,4	108,0 %	10,4	10,4	100,2 %
Soome	29,9	35,9	120,0 %	23,3	26,7	114,5 %
Rootsi	41,7	43,4	104,1 %	30,9	30,3	97,8 %

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus liikmesriikide aruandluse põhjal, Eurostat, 2022. aasta aprilli andmestik 12 .

5.Avaliku sektori asutuste hoonete eeskuju – energiatõhususe direktiivi artikkel 5

Energiatõhususe direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et alates 1. jaanuarist 2014 renoveeritakse igal aastal 3 % selliste köetavate ja/või jahutatavate hoonete kasulikust üldpõrandapinnast, mis on nende keskvalitsuse omanduses ja kasutuses ning mis ei vasta energiatõhususe miinimumnõuetele. Eesmärk on, et liikmesriigid täidaksid vähemalt hoonete energiatõhususe direktiivi artiklis 4 osutatud energiatõhususe miinimumnõuded. Teise võimalusena võisid liikmesriigid valida alternatiivse lähenemisviisi (energiatõhususe direktiivi artikli 5 lõike 6 alusel) ja saavutada 2020. aastaks energiasäästu, mis on samaväärne sama hoonefondi puhul artikli 5 lõikes 1 nõutuga või sellest suurem. Tabelites 3 ja 4 on esitatud kokkuvõte liikmesriikide viimastest edusammudest artikli 5 lõike 1 rakendamisel vastavalt vaikimisi ja alternatiivse lähenemisviisi kohaselt.

Tabel 3. Energiatõhususe direktiivi artikli 5 rakendamise seis liikmesriikides, kes valisid vaikimisi lähenemisviisi 13 14 15 16 17

Liikmes-riik	Keskvalitsuse hooned kasuliku üldpõranda-pinnaga üle 250 m² 1. jaanuaril 2021		Artikli 5 kohane iga-aastane nõue	Edusammud artikli 5 rakendamisel 2020. aastal
	Kokku [m²]	Ei vasta energia-tõhususe miinimum-nõuetele [m²]	Põrandapinna renoveerimise kohustus [m²]	Reno-veeritud põrandapind [m²]	2020. aastal põrandapinna osas täidetud iga-aastane kohustus [%]	Energia-sääst aastatel 2014–2020 kokku	Aastatel 2014–2020 renoveeritud põrandapind kokku	Aastatel 2014–2020 põranda-pinna osas täidetud kohustused kokku [%]
Bulgaaria	2 571 112	1 761 062	54 903	91 796	167,2 %	Andmed puuduvad	480 595	59,3 %
Eesti	1 386 400	853 951	26 600	9 471	35,6 %	Andmed puuduvad	209 041	105,4 %
Kreeka	212 725	200 725	6 030	0	0,0 %	0,25	12 000	27,7 %
Hispaania	11 273 677	9 198 323	279 902	304 763	108,9 %	Andmed puuduvad	1 930 977	95,7 %
Ungari	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad
Itaalia	16 485 850	13 401 778	404 023	89 180	22,1 %	Andmed puuduvad	3 107 612	99,6 %
Leedu	Andmed puuduvad	1 996 799	62 541	2 720	4,3 %	Andmed puuduvad	504 249	113,8 %
Luksem-burg	126 253	61 050	1 832	0	0,0 %	Andmed puuduvad	23 013	148,9 %
Läti	1 862 320	1 862 320	53 550	98 102	183,2 %	Andmed puuduvad	409 659	91,9 %
Portugal	4 478 805	849 415	24 967	3 107	12,4 %	Andmed puuduvad	28 034	27,2 %
Rumeenia	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad
Sloveenia	957 014	890 992	24 822	2 528	10,2 %	0,33	59 717	Andmed puuduvad

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus liikmesriikide aruandluse põhjal, Eurostat, 2022. aasta aprilli andmestik 18 .

Tabel 4. Energiatõhususe direktiivi artikli 5 rakendamise seis liikmesriikides, kes valisid alternatiivse lähenemisviisi 19 20 21 22 23 24

Liikmes- riik	Keskvalitsuse hooned kasuliku üldpõrandapinnaga üle 250 m² 1. jaanuaril 2021		Artikli 5 kohane iga-aastane nõue	Edusammud artikli 5 rakendamisel 2020. aastal
	Kokku [m²]	Ei vasta energia-tõhususe miinimum-nõuetele [m²]	Iga-aastane energiasäästu-kohustus [tuhat nafta-ekvivalent-tonni]	Saavutatud sääst [tuhat naftaekvivalent-tonni]	2020. aastal energia-säästu osas täidetud iga-aastane kohustus [%]	Energia-sääst aastatel 2014–2020 kokku	Aastatel 2014–2020 reno-veeritud põranda-pind kokku	Aastatel 2014–2020 põranda-pinna osas täidetud kohustused kokku [%]
Austria	Andmed puuduvad	750 000	0,15	0,89	593,3 %	4,90	Andmed puuduvad	478,9 %
Belgia	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	0,11	1,13	1054,8 %	8,42	Andmed puuduvad	1119,2 %
Küpros	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	0,11	0,17	153,3 %	1,78	Andmed puuduvad	97,8 %
Tšehhi	2 405 077	1 599 209	0,49	0,60	121,4 %	7,60	Andmed puuduvad	219,6 %
Saksamaa	2 900 000 (2019)	Andmed puuduvad	0,61 (2019)	5,58 (2019)	909 % (2019)	83,996 (2014-2019)	Andmed puuduvad	2128 % (2014-2019)
Taani	Andmed puuduvad	988 782	0,38	0,80	210,5 %	4,20	Andmed puuduvad	157,9 %
Soome	Andmed puuduvad	2 195 943	0,09	0,14	156,4 %	1,55	Andmed puuduvad	206,1 %
Prantsus-maa	Andmed puuduvad	22 200 000	35,55	98,02	275,7 %	764,40	Andmed puuduvad	307,2 %
Horvaatia	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	0,12	0,00	0,0 %	4,07	Andmed puuduvad	497,9 %
Iirimaa	Andmed puuduvad	335 954	0,16	0,77	478,8 %	4,24	Andmed puuduvad	378,2 %
Malta	167 166	49 715	Andmed puuduvad	0,02	Andmed puuduvad	0,04	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad
Madal-maad	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	4,18	1,87	44,7 %	185,90	Andmed puuduvad	635,4 %
Poola	Andmed puuduvad	Andmed puuduvad	0,37	0,58	155,3 %	3,22	Andmed puuduvad	123,2 %
Rootsi	Andmed puuduvad	86 871	0,24	–3,71	0,0 %	1,57	Andmed puuduvad	83,7 %
Slovakkia	Andmed puuduvad	1 339 616.22	4,49	10,63	236,9 %	43,22	Andmed puuduvad	160,6 %

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus liikmesriikide aruannete põhjal, 2022 25

6.Energiasäästukohustus – energiatõhususe direktiivi artikkel 7

Energiatõhususe direktiivi artiklis 7 on osutatud liikmesriikide kohustusele teatada muu hulgas 2019. ja 2020. aastal saavutatud kumulatiivsest energiasäästust, mis võimaldab hinnata, kas nende 2014–2020. aasta energiasäästukohustus on täidetud.

Nagu tabelist 5 nähtub, moodustas 2014–2020. aastal 24 liikmesriigi 26 kumulatiivne energiasääst 197,4 miljonit naftaekvivalenttonni ehk 103 % nende 24 liikmesriigi 2014–2020. aasta lõppkasutuse kumulatiivsete energiasäästukohustuste summast (191,7 miljonit naftaekvivalenttonni). See tulemus moodustab 97,5 % 27 liikmesriigi 2014–2020. aasta lõppkasutuse kumulatiivsete energiasäästukohustuste summast (202,5 miljonit naftaekvivalenttonni). Sõltuvalt ülejäänud kolme liikmesriigi lõplikest näitajatest võis 27 liikmesriigi kumulatiivne energiasäästueesmärk olla saavutatud 27 .

Oma lõpliku energiasäästu kohta andmed 28 esitanud 24 liikmesriigist 14 liikmesriiki täitsid oma energiasäästukohustuse. Seitse liikmesriiki – Austria, Küpros, Taani, Eesti, Soome, Iirimaa ja Madalmaad – ületasid oma energiasäästukohustuse enam kui 20 % võrra, kusjuures Austria, Taani ja Soome ületasid selle enam kui 50 % võrra. Kuus liikmesriiki – Prantsusmaa, Läti, Leedu, Malta, Slovakkia ja Rootsi – ületasid oma energiasäästukohustuse 5–18 % võrra. Belgia täitis oma energiasäästukohustuse ligikaudu 1 % varuga.

Kümme liikmesriiki ei täitnud oma energiasäästukohustust, kusjuures neljal liikmesriigil – Bulgaarial, Itaalial, Sloveenial ja Hispaanial – jäi energiasäästukohustuse täitmisest puudu vähem kui 10 %. Saksamaal jäi energiasäästukohustuse täitmisest puudu ligikaudu 12 %. Neljal liikmesriigil – Tšehhi Vabariigil, Kreekal, Poolal ja Portugalil – jäi energiasäästukohustuse täitmisest puudu 25–30 %. Luksemburgil jäi energiasäästukohustuse täitmisest puudu ligikaudu 48 %.

Tabel 5. Liikmesriikide teatatud kumulatiivne energiasääst 2014–2020. aastal võrreldes kumulatiivse energiasäästuga, mis oli 2014–2020. aastal nõutav energiatõhususe direktiivi artikli 7 kohaselt (tuhandetes naftaekvivalenttonnides)

	TEATATUD kumulatiivne energiasääst 2014–2020. aastal	NÕUTAV kumulatiivne energiasääst 2014–2020. aastal	Tulemuse %
Austria	10 309	5 200	198 %
Belgia	6 815	6 759	101 %
Bulgaaria	1 785	1 942	92 %
Horvaatia		1 296
Küpros	325	242	134 %
Tšehhi Vabariik	3 459	4 882	71 %
Taani	5 821	3 841	151 %
Eesti	790	610	130 %
Soome	7 831	4 213	186 %
Prantsusmaa	35 757	31 384	114 %
Saksamaa	36 812	41 989	88 %
Kreeka	2 450	3 333	73 %
Ungari		4 001
Iirimaa	2 627	2 164	121 %
Itaalia	23 239	25 502	91 %
Läti	898	851	106 %
Leedu	1 115	1 004	111 %
Luksemburg	267	515	52 %
Malta	78	67	116 %
Madalmaad	16 043	11 512	139 %
Poola	10 473	14 818	71 %
Portugal	1 885	2 532	74 %
Rumeenia		5 511
Slovakkia	2 550	2 284	112 %
Sloveenia	913	945	97 %
Hispaania	15 207	15 979	95 %
Rootsi	9 940	9 114	109 %
KOKKU	197 389 *	202 489	97,5 % *

* 24 liikmesriigi peale kokku

Allikas: liikmesriikide esitatud teave, mida vajaduse korral täiendati komisjoni arvutuste ja hinnangutega 29 .

Oluline on rõhutada, et energiatõhususkohustuste süsteemide arvele langes ligikaudu 33 % eri liiki rakendatud poliitikameetmete abil saavutatud energiasäästust, samas kui rahastamiskavade abil saavutati ligikaudu 14 %. Energia- ja CO2-maksude arvele langes 17 % kogu saavutatud energiasäästust (vt joonis 7).

Joonis 7. Poliitikameetmete liikide osakaalud teatatud kumulatiivses energiasäästus (vasakul) ja poliitikameetmete arvude jaotus poliitikameetmete liikide kaupa (paremal) ELi tasandil

Allikas: Euroopa Komisjoni (energeetika peadirektoraadi) arvutused, mis põhinevad liikmesriikide poolt 2022. aastal esitatud andmetel energiatõhususe direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt teatatud 2014–2020. aasta poliitikameetmete kohta ja 2014–2020. aasta kumulatiivse energiasäästu kohta (andmed on kättesaadavad 24 liikmesriigi puhul).

Mis puudutab energiatõhususe direktiivi artikli 7 kohaselt rakendatud poliitikameetmetega hõlmatud sektoreid, siis suurim osa liikmesriikide teatatud energiasäästust tulenes valdkonnaülestest meetmetest, mida ei saa seostada ühe kindla sektoriga, nagu on näidatud joonisel 9. Suurim arv energiatõhususe direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt teatatud poliitikameetmetest oli suunatud teenustele ja tööstusele (mis hõlmavad enamikku ettevõtteid, v.a transpordiettevõtted) ning avalikule sektorile (välja arvatud avaliku sektori asutustele kuuluvad eluasemed, mis kuuluvad kodumajapidamiste sektorisse).

Joonis 8. Teatatud kumulatiivse energiasäästu osakaalud sektorite kaupa ELi tasandil (24 liikmesriigi andmed)

Allikas: Euroopa Komisjoni (energeetika peadirektoraadi) arvutused, mis põhinevad liikmesriikide poolt 2022. aastal esitatud andmetel 2014–2020. aasta kumulatiivse energiasäästu kohta (andmed on kättesaadavad 24 liikmesriigi puhul).

Tabelis 6 on esitatud loetelu kõikide liikmesriikide kolmest peamisest meetmest ja osutatud, millised poliitikameetmed andsid igas liikmesriigis suurima osa kumulatiivsest energiasäästust. Liikmesriigid esitasid oma aruandluses ajakohastatud loetelu energiatõhususe direktiivi artikli 7 lõike 1 alusel 2014–2020. aasta kohta teatatud poliitikameetmetest. Kokku teatati 498 meetmest, 30 neist 40 esmakordselt 31 . Väärib märkimist, et uutest energiatõhususkohustuste süsteemidest ei teatatud, ent mõned neist on kavandatud ajavahemikuks 2021–2030.

Tabel 6.Ülevaade kolmest peamisest meetmest igas liikmesriigis (reastatud vastavalt iga poliitikameetme kohta teatatud kumulatiivsele energiasäästule aastatel 2014–2020) 32

Liikmesriik*	Kolm peamist poliitikameedet igas liikmesriigis (kumulatiivse energiasäästu kahanevas järjekorras)	Kumulatiivne energiasääst aastatel 2014–2020	% liikmesriigi kumulatiivsest energiasäästust
Austria	Energia maksustamine	3 809	37 %
	Energiatarnijate energiatõhususkohustuste süsteem	3 068	30 %
	Provintsi tasandi toetus elamuehitusele, energia- ja keskkonnatoetus ning erasektori renoveerimisvautšerid	1 440	14 %
Belgia	Flandria: energiapoliitikaalased kokkulepped ettevõtetega	2 950	43 %
	Flandria: ratsionaalset energiakasutust hõlmavad avalike teenuste osutamise kohustused, mida võrguettevõtjad peavad täitma	1 184	17 %
	Valloonia: sektorilepingute 2. etapp	1 116	16 %
Bulgaaria	Energiatõhususkohustuste süsteemid, energiatõhususe direktiivi artikli 7 lõike 8 kohane erand – varasem kohustuste süsteem aastatel 2011–2013	780	44 %
	Energiatõhususkohustuste süsteemid	451	25 %
	Mitmepereelamute energiatõhususe riiklik programm (2016–2020)	271	15 %
Küpros	Transpordikütuste maksud	278	85 %
	Hoonete energiatõhususe miinimumnõuded enne direktiivi 2010/31/EL ülevõtmist	19	6 %
	Toetuskava energiasäästu eesmärgil kodumajapidamiste ajakohastamiseks	13	4 %
Tšehhi Vabariik	Säästva arengu strateegiline raamistik – tehnoloogiliste protsesside täiustamine	1 371	40 %
	Uus eluasemete energiasäästu programm aastateks 2014–2020	320	9 %
	Ettevõtluse ja innovatsiooni rakenduskava aastateks 2007–2013	298	9 %
Taani	Energiatõhususkohustuste süsteem	5 821	100 %
Eesti	Diislikütuse ja kerge kütteõli aktsiis ja käibemaks	169	21 %
	Taastuvenergia tasu	94	12 %
	Bensiini aktsiis ja käibemaks	86	11 %
Soome	Energiatõhususe lepingud	2 868	37 %
	Transpordikütuste maksustamine/autoliiklus	1 761	22 %
	Soojuspumbad individuaalelamutele ja ridamajadele	923	12 %
Prantsusmaa	Valgete sertifikaatide süsteem	35 757	100 %
Saksamaa	Energia- ja elektrimaks	12 205	33 %
	Energiasäästu määrus (olemasolevad hooned)	7 543	20 %
	KfW toetusprogrammid energiatõhusaks ehitamiseks ja renoveerimiseks	4 140	11 %
Kreeka	Energiatõhususkohustuste süsteemid	578	24 %
	Naftatoodete tarbimise erimaks	536	22 %
	Vanade erasõidukite väljavahetamine	463	19 %
Iirimaa	Energiatõhususkohustuste süsteem	1 185	45 %
	2005/2008 ehitusmäärused – muud hooned kui elamud	402	15 %
	Heitkogustest sõltuv sõiduki registreerimise maks/mootorimaks	240	9 %
Itaalia	Maksusoodustused	10 394	45 %
	Valged sertifikaadid	8 392	36 %
	Kava „Ettevõtlus 4.0“	1 830	8 %
Läti	Energiamaksud	359	40 %
	Suurettevõtete ja suurte elektritarbijate energiaauditite tulemusel kindlaks määratud meetmete rakendamine	168	19 %
	Kliimamuutustega seotud rahastamisvahendi projektikonkursid	116	13 %
Leedu	Transpordikütuste maksustamine	473	42 %
	Kortermajade renoveerimise (moderniseerimise) programm	251	22 %
	Lepingud energiaettevõtetega	162	15 %
Luksemburg	Energiatõhususkohustuste süsteem	267	100 %
Malta	Rahastamiskavad ja -instrumendid ning maksusoodustused	45	58 %
	Õigusaktid ja vabatahtlikud kokkulepped	25	32 %
	Astmeline kodumajapidamiste tariifisüsteem ja tarbimisest sõltuva vähenduse mehhanism	4	5 %
Madalmaad	Kodumajapidamistele suunatud poliitikameetmed	6 794	42 %
	Energiainvesteeringutest sõltuv maksusoodustus	5 238	33 %
	Pikaajalised lepingud suurte tööstusettevõtetega, v.a rafineerimistehased	2 892	18 %
Poola	Valgete sertifikaatide süsteem	9 159	87 %
	Termomoderniseerimisfond	662	6 %
	Kütusemaks	355	3 %
Portugal	Riikliku energiatõhususe tegevuskava meetmed, millest ei ole eraldi teatatud	864	46 %
	Intensiivse energiatarbimise juhtimise süsteem	362	19 %
	Ühistranspordi kasutamise toetamise programm	210	11 %
Slovakkia	Vabatahtlik energiasäästuleping, lepinguline suhe Slovaki Vabariigi majandusministeeriumiga, omavahendid	653	25 %
	Hoonete soojus- ja tehniliste omaduste parandamine, kortermajad, omavahendid	524	20 %
	Seadusandlike meetmete kohaldamine, tööstusettevõtete kohustuslikud energiaauditid (sh energiajuhtimissüsteemid)	164	6 %
Sloveenia	Energiatõhususkohustuste süsteem: energiatarnijate kohustus esitada tõendid energia säästmiseks võetavate meetmete kohta	512	56 %
	Energiatõhususe parandamise meetmed, mida rahastatakse energiahinna lisasummast, mida maksavad kõik energia lõpptarbijad (rahastatakse Sloveenia fondi Eko sklad kaudu)	401	44 %
Hispaania 33	Seadus 15/2012 energiasäästule suunatud maksustamismeetmete kohta	2 947	19 %
	Autonoomsete piirkondade rakendatavad programmid	2 534	17 %
	Tööstuse konkurentsivõime edendamise programm	1 613	11 %
Rootsi	Energia- ja CO2-maks	9 940	100 %

* Horvaatia, Ungari ja Rumeenia meetmeid ei ole selles tabelis kajastatud, sest need riigid ei ole teatanud 2014–2020. aastal saavutatud kumulatiivsest energiasäästust.

Allikas: liikmesriikide esitatud teave, mida vajaduse korral täiendati komisjoni arvutuste ja hinnangutega.

7.Energiaauditid ja energiajuhtimissüsteemid – energiatõhususe direktiivi artikkel 8

Energiatõhususe direktiivi artikli 8 kohaselt peavad ettevõtted, mis ei ole VKEd, vähemalt kord nelja aasta jooksul tegema energiaauditi või rakendama energiajuhtimissüsteemi. Oma 2022. aasta aruandluses pidid liikmesriigid esitama nende territooriumil asuvate suurettevõtete hinnangulise koguarvu, mille suhtes energiatõhususe direktiivi artikli 8 lõige 4 on kohaldatav, ning nendes ettevõtetes tehtud energiaauditite arvu. Joonisel 9 on esitatud ülevaade 23 liikmesriigi poolt 2020. aasta kohta esitatud andmetest 34 .

Joonis 9. 2020. aastal suurettevõtetes tehtud energiaauditid 35

Allikas: liikmesriikide esitatud teave 36 .

Teatatud suurettevõtete arv erineb suurettevõtete energiaauditite arvust, sest energiaauditeid ei pea tegema igal aastal, vaid vähemalt kord nelja aasta jooksul. Lisaks lükkasid paljud ettevõtted COVID-19 pandeemia asjaolude tõttu oma energiaauditid edasi 37 .

8.Pikaajalised renoveerimisstrateegiad

Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2a kohaselt pidid kõik liikmesriigid 2020. aasta märtsiks esitama oma pikaajalise renoveerimisstrateegia 38 . Komisjon on riikide strateegiaid analüüsinud, 39 et jagada liikmesriikide vahel parimaid tavasid. Riikide strateegiad ja komisjoni hinnang olid oluliseks sisendiks riiklikele taaste- ja vastupidavuskavadele, milles hoonete energiatõhusaks renoveerimine on olulisel kohal.

Suurem osa 2020. aasta strateegiatest sisaldab head ülevaadet üldkasutatavatele hoonetele suunatud poliitikast, samuti pikaajalist tegevuskava 2050. aastaks vähese CO2-heitega hoonefondi saavutamiseks. Enamik neist tegevuskavadest sisaldab konkreetseid vahe-eesmärke 2030. ja 2050. aastaks ning vähemal määral 2040. aastaks.

Nagu on märgitud renoveerimislaine teatises, 40 väärivad erilist tähelepanu poliitika ja meetmed, mille eesmärk on tegeleda energiaostuvõimetuse ja halvimate tõhususnäitajatega hoonete probleemidega. Enamik liikmesriike on tunnistanud selle küsimuse olulisust ning esitanud mitu meedet kütteostuvõimetuse probleemi lahendamiseks. Halvimate tõhususnäitajatega hoonete kindlaksmääramiseks on valitud erisuguseid lähenemisviise (nt energiaklass, vanus ja energiatarbimine).

Kõik 2020. aasta pikaajalised renoveerimisstrateegiad sisaldavad eraldi osa, milles kirjeldatakse eeldatavat energiasäästu, tervise ja siseõhu kvaliteediga seotud laiemat kasu ning positiivset majanduslikku mõju. Pooled liikmesriigid aga ei kvantifitseerinud seda võimalikku kasu.

Strateegiad on hoonete energiatõhususe direktiivi nõuetega üldiselt kooskõlas, 41 kuid komisjoni analüüsis rõhutatakse asjaolu, et kõik pikaajalised renoveerimisstrateegiad ei ole 2050. aastaks CO2-heite vähendamise eesmärkide saavutamiseks piisavalt ambitsioonikad. Komisjoni analüüsis 2020. aasta pikaajaliste renoveerimisstrateegiate kohta tõdetakse, et pikaajaliste renoveerimisstrateegiate esimese vooruga (esimesed strateegiad esitati 2014. aastal ja ajakohastatud versioonid 2017. aastal) võrreldes on strateegiate kvaliteet paranenud, kuid vaja oleks ühtsemat lähenemisviisi, mida toetavad suunised ja ühtlustatud vormid.

Erinevused liikmesriikide lähenemisviisides riiklike vahe-eesmärkide seadmisel raskendavad eesmärkide hindamist ELi tasandil. Enamik liikmesriike esitas hoonete 2030., 2040. ja 2050. aasta CO2-heite absoluutväärtused ning heite võrdlusväärtuse, mida kasutatakse suhtelise vähenemise hindamiseks. Liikmesriikide lähenemisviiside erinevused viitavad siiski sellele, et nende kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkide otsene võrdlus võib olla eksitav.

Tabelis 7 on kokkuvõtlikult esitatud hoonete renoveerimise suunavad vahe-eesmärgid 2030., 2040. ja 2050. aastaks, millest liikmesriigid teatasid oma 2020. aasta pikaajalistes renoveerimisstrateegiates 42 .

Tabel 7.Riiklikes pikaajalistes renoveerimisstrateegiates esitatud renoveerimismäärad


Liikmes- riik	Lõpule viidud renoveerimine	Kavandatud renoveerimine
	2020	2030	2040	2050
Austria	1,5 % aastas	1,5 % aastas	1,5 % aastas	1,5 % aastas
Belgia – Brüssel	alla 1 % aastas		100 % üldkasutatavatest hoonetest on energianeutraalsed	Kumulatiivselt 80 % elamutest
Belgia – Flandria	3,5 % elamutest aastas 105 000 elamut	3 % elamutest aastas Kumulatiivselt 32 % 973 500 elamut	3 % elamutest aastas Kumulatiivselt 64 % 1 923 500 elamut	3 % elamutest aastas Kumulatiivselt 96,5 % 2 873 500 elamut
Belgia – Valloonia		Kumulatiivselt 12 % elamutest (194 571 hoonet) Kumulatiivselt 63 400 000 m2 mitteeluhoonetes	Kumulatiivselt 51 % elamutest (830 158 hoonet) Kumulatiivselt 114 000 000 m2 mitteeluhoonetes	Kumulatiivselt 99 % elamutest (1 605 485 hoonet) (25 % põhjalikult renoveeritud, 399 103) Kumulatiivselt 114 000 000 m2 mitteeluhoonetes
Bulgaaria		Kumulatiivselt 8 % põrandapinnast (22 203 509 m2)	Kumulatiivselt 26 % põrandapinnast (71 774 177 m2)	Kumulatiivselt 46 % põrandapinnast (127 597 192 m2)
Küpros	Kumulatiivselt 1 % hoonetest	1 % aastas Kumulatiivselt 10 % (43 000)	1 % aastas	1 % aastas
Tšehhi	Kumulatiivselt 45 % hoonetest, üle 25 % puhul kerge renoveerimine	1,4 % ühepereelamutest aastas, 0,79 % mitmepereelamutest aastas; 2 % üldkasutatavatest hoonetest aastas Kumulatiivselt 55 %	1,4 % ühepereelamutest aastas, 0,79 % mitmepereelamutest aastas; 2 % üldkasutatavatest hoonetest aastas Kumulatiivselt 60 %	1,4 % ühepereelamutest aastas, 0,79 % mitmepereelamutest aastas; 2 % üldkasutatavatest hoonetest aastas Kumulatiivselt 70 %
Saksamaa		2020–2030. aastal 1,3–2 % ühepereelamutest aastas ja 1,5–2 % mitmepereelamutest aastas
Taani	80 % renoveeritud (55–60 % kerge renoveerimine, 20–25 % keskmine renoveerimine, 5 % põhjalik renoveerimine)
Eesti	Kumulatiivselt 500 000 m2 põrandapinda	Kumulatiivselt 22 % (11 880 000 m2)	Kumulatiivselt 64 % (34 560 000 m2)	Kumulatiivselt 100 % (54 000 000 m2/ 141 000 hoonet)
Kreeka		23 % elamutest, 9 % mitteeluhoonetest	36–42 % elamutest; 14–16 % mitteeluhoonetest	45–49 % elamutest; 19–20 % mitteeluhoonetest
Hispaania	Kumulatiivselt 56 017 elamut	Kumulatiivselt 1 256 017 elamut (300 000 elamut aastas)	Kumulatiivselt 4 756 017 elamut	Kumulatiivselt 7 156 017 elamut
Soome	Kumulatiivselt 29 % hoonetest	Kumulatiivselt 54 %	Kumulatiivselt 98 %	Kumulatiivselt 100 %
Prantsusmaa		2020–2050. aastal 1,5–3 % aastas
Horvaatia	0,7 % aastas Kumulatiivselt 5 % hoonetest	3 % aastas	3,5 % aastas (4 % kultuurilise väärtusega hoonetest aastas) Kumulatiivselt 60 % liginullenergiahooneid	4 % aastas Kumulatiivselt 100 % liginullenergiahooneid
Ungari	1 % aastas	3 % elamutest aastas; 5 % üldkasutatavatest hoonetest aastas Kumulatiivselt 20 % liginullenergiahooneid	3 % elamutest aastas; 5 % üldkasutatavatest hoonetest aastas Kumulatiivselt 60 % liginullenergiahooneid	3 % elamutest aastas; 5 % üldkasutatavatest hoonetest aastas Kumulatiivselt 90 % liginullenergiahooneid
Iirimaa		Kumulatiivselt 500 000 elamut 100 % üldkasutatavatest hoonetest 33 % ärihoonetest	Kumulatiivselt 1 000 000 elamut 66 % ärihoonetest	Kumulatiivselt 1 500 000 elamut 100 % ärihoonetest
Itaalia	0,86 % aastas	1,9 % elamutest aastas; 2,8 % mitteeluhoonetest aastas	2,7 % elamutest aastas; 2,6 % mitteeluhoonetest aastas	2,7 % elamutest aastas; 2,6 % mitteeluhoonetest aastas
Leedu	Kumulatiivselt 8 % hoonetest	Kumulatiivselt 17 % (99 281 ühikut)	Kumulatiivselt 43 % (225 421 ühikut)	Kumulatiivselt 74 % (436 008 ühikut)
Luksemburg	Kumulatiivselt 10–14 % elamutest	3 % elamutest aastas (4 500 elamut aastas)	3 % elamutest aastas (4 500 elamut aastas)	3 % elamutest aastas (4 500 elamut aastas)
Läti	Kumulatiivselt 3 % üldkasutatavatest hoonetest (678 460 m2)	8 100 mitmepereelamut (30 %) ja 7 500 ühepereelamut 500 000 m2 üldkasutatavates hoonetes	Kumulatiivselt 16 200 mitmepereelamut (60 %) 3 % üldkasutatavatest hoonetest aastas	Kõik liginullenergiahooned
Malta	0,5 % aastas (2025. aastal 0,7 %)	Alates 2025. aastast 5–6 % elamutest aastas (0,6 % puhul põhjalik renoveerimine)	5–6 % elamutest aastas (0,6 % puhul põhjalik renoveerimine)	5–6 % elamutest aastas (0,6 % puhul põhjalik renoveerimine)
Madalmaad		1 500 000 elamut
Poola		3,6 % aastas Kumulatiivselt 236 000 hoonet	4,1 % aastas Kumulatiivselt 507 000 hoonet	3,7 % aastas Kumulatiivselt 751 000 hoonet
Portugal		Kumulatiivselt 69 % hoonetest (363 680 501 m2)	Kumulatiivselt 99 % hoonetest (635 637 685 m2)	Kumulatiivselt 100 % hoonetest (747 953 071 m2)
Rumeenia	0,5 % aastas Kumulatiivselt 6 % põrandapinnast (32 352 000 m2)	2030. aastal 0,5–3,39 % Kumulatiivselt 19 % põrandapinnast	3,79 % aastas Kumulatiivselt 57 % põrandapinnast	4,33 % aastas Kumulatiivselt 100 % põrandapinnast
Rootsi	2016–2019. aastal 2,5–5 % aastas Pärast 2019. aastat 10 % aastas
Sloveenia	Kumulatiivselt 1 795 000 m2 üldkasutatavates hoonetes	Kumulatiivselt 29 733 000 m2	Kumulatiivselt 28 850 600 m2 ühepereelamutes Kumulatiivselt 12 778 700 m2 mitmepereelamutes	Kumulatiivselt 32 549 000 m2 ühepereelamutes (74 %) Kumulatiivselt 13 924 700 m2 mitmepereelamutes (91 %)
Slovakkia		Kumulatiivselt 100 % mitmepereelamutest	Kumulatiivselt 100 % ühepereelamutest

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus liikmesriikide esitatud teabe põhjal, 2022.

Nagu tabelist 7 nähtub, ei ole renoveerimise sihtnäitajad ELis standarditud. 14 liikmesriiki esitasid kavandatud renoveerimise absoluutväärtused – hoonete/elamute arvuna või renoveeritud põrandapinna ruutmeetritena. Seevastu 13 liikmesriiki esitasid renoveerimiseesmärgid aastase renoveerimismäärana. Kolm liikmesriiki esitasid ainult renoveeritud hoonete kumulatiivse osakaalu. 19 liikmesriigi kavad hõlmavad nii elu- kui ka mitteeluhoonete sektorit, kuid mõned liikmesriigid keskenduvad elamusektorile või mitteeluhoonete sektori konkreetsetele segmentidele (nt ärihooned või üldkasutatavad hooned).

Järgmisteks aastakümneteks kavandatud iga-aastased renoveerimismäärad varieeruvad 1 %st kuni 6 %ni. Mõned liikmesriigid (Eesti, Horvaatia, Läti, Portugal, Rumeenia ja Soome) on seadnud eesmärgi renoveerida 2050. aastaks kogu oma hoonefondi, samas kui mõned liikmesriigid (Bulgaaria, Kreeka, Küpros ja Austria) kavatsevad 2050. aastaks renoveerida vähem kui poole oma hoonefondist. Samuti on oluline meelde tuletada, et energiatõhusaks renoveerimise mõju sõltub suurel määral renoveerimise põhjalikkusest ja see ei ole sageli võrreldav või ei ole seda riiklikes strateegiates täpsustatud. Siiski on kättesaadav teave piisav järeldamaks, et enamik liikmesriike on seadnud eesmärgi suurendada oma iga-aastast hoonefondi renoveerimise määra keskmiselt 1,5–3 %.

Komisjoni analüüs näitab, et kõik pikaajalised renoveerimisstrateegiad ei ole 2050. aastaks CO2-heite vähendamise eesmärkide saavutamiseks piisavalt ambitsioonikad ning et on vaja rohkem jõupingutusi, ressursse ja kestlikke lahendusi, et olla kliimamuutusteks valmis ja saavutada kliimaneutraalsus kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppega 43 .

9.Liginullenergiahooned 44

Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 9 kohaselt on liginullenergiahooned liikmesriikides uus ehitusstandard alates 31. detsembrist 2020 (ja alates 31. detsembrist 2018 peavad kõiki uued üldkasutatavad hooned olema liginullenergiahooned) 45 . Liginullenergiahoonete tõhususe nõuded on viimase kümne aasta jooksul järkjärgult rangemaks muutunud ja annavad olulise panuse ELi hoonefondi CO2-heite vähendamisse 46 .

Liikmesriigid on kehtestanud liginullenergiahoonete riiklikud määratlused ja esitanud primaarenergia tarbimise arvulised näitajad kilovatt-tundides (kWh/m2a), mis on komisjoni 2016. aasta soovituses 47 esitatud võrdlusalustest keskmiselt vähem ambitsioonikad. Komisjon nendib, et riiklike määratluste otsene võrdlemine ei ole alati võimalik, 48 sest kliima, turu, energiaallikate jaotuse, ehitustraditsioonide ja muude kohalike tingimuste erinevuste tõttu rakendavad liikmesriigid erinevaid lähenemisviise.

Keskmine taastuvenergia osakaal moodustab hinnanguliselt 20–50 % hoonete energiavajadusest ning prognooside kohaselt peaks see edaspidi kasvama tulenevalt vajadusest kiirendada järkjärgulist fossiilkütuste kasutamisest loobumist kooskõlas renoveerimislainega ja kavaga „REPowerEU“ 49 .

Enam kui pooltes liikmesriikides on kehtestatud energiatõhususe klass, mis vastab liginullenergiahoone tasemele. Mõned liikmesriigid teevad liginullenergiahoonete energiatõhususe taseme puhul vahet elu- ja mitteeluhoonetel, samas kui teised eristavad uusi ja olemasolevaid liginullenergiahooneid.

Tabel 8.Uute ja renoveeritud liginullenergiahoonete arv ja põrandapind

	Uute liginullenergiahoonete arv ja põrandapind				Renoveeritud liginullenergiahoonete arv ja põrandapind
	Arv		Põrandapind (m2)		Arv		Põrandapind (m2)
	2019	2020	2019	2020	2019	2020	2019	2020
KOKKU	330 704	585 340	77 316 865,46	141 013 006	165 130	203 394	62 180 459	73 600 197

Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus liikmesriikide esitatud teabe põhjal, 2022.

Esitatud andmetest moodustub kirju pilt liginullenergiahoonete kasutuselevõtust eri liikmesriikides. Mõned liikmesriigid, kes on teatanud väga suurest arvust uutest ja renoveeritud liginullenergiahoonetest, näivad olevat esirinnas 50 .

10.Hoonete energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhus tase 51

Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 5 kohase kulutõhususe metoodika rakendamine tähistab uudset lähenemisviisi uutele ja olemasolevatele hoonetele energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamisel. Alates 2013. aastast on liikmesriigid iga viie aasta järel pidanud tegema kulutõhususe arvutusi ja oma riiklikke nõudeid vastavalt ajakohastama.

Teadusuuringute Ühiskeskuse hinnangust liikmesriikide kulutõhususe aruannetele 52 nähtub, et kui tegemist on uute hoonetega, siis eluhoonete puhul on keskmine kulutõhus tase ligikaudu 80 kWh/(m2a) ja mitteeluhoonete puhul 140 kWh/(m2a). Oluliselt rekonstrueeritud olemasolevate hoonete keskmine kulutõhus tase on eluhoonete puhul ligikaudu 130 kWh/(m2a) ja mitteeluhoonete puhul 180 kWh/(m2a).

2013. ja 2018. aasta kulutõhusate tasemete võrdlus näitab, et primaarenergia nõudlus vähenes liikmesriikides peaaegu kõigi hoonetüüpide puhul, kusjuures keskmised väärtused vähenesid uute elamute ja kontorihoonete puhul vastavalt 21 % ja 11 % ning olemasolevate elamute ja kontorihoonete puhul vastavalt 14 % ja 12 %.

Liikmesriigid on kasutanud kulutõhususe metoodikat uute ja olemasolevate hoonete, sealhulgas liginullenergiahoonete energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamiseks. Isegi kui jätta kõrvale liikmesriikide vahelised erinevused, mis on seotud hoonetüüpide, turgude, kliima ja taastuvenergialahendustega, on kulutõhusad energiatõhususe miinimumnõuded tavaliselt väiksemad kui liginullenergiahoonetele esitatavad nõuded (mõnes liikmesriigis on kulutõhusad nõuded ja liginullenergiahoonetele esitatavad nõuded sarnased).

11.Kokkuvõte

2020. aastal ületati nii primaar- kui ka lõppenergia tarbimisele seatud eesmärgid. Selles oli oluline roll COVID-19 pandeemial. Kõik liikmesriigid saavutasid oma 2020. aasta riiklikud panused, välja arvatud Belgia, Bulgaaria ja Poola primaarenergia tarbimise puhul ning Belgia, Bulgaaria, Saksamaa, Leedu, Austria ja Rootsi energia lõpptarbimise puhul.

Mis puudutab edusamme 2030. aastaks seatud 32,5 % eesmärgi (võrreldes 2007. aasta võrdlusstsenaariumiga) suunas liikumisel, siis 2020. aastal ületasid energia lõpptarbimine ja primaarenergia tarbimine ELis 2030. aasta sihttaset vastavalt 7,2 % ja 9,6 % võrra. Selleks et saavutada ELis energiatarbimise struktuurne vähenemine ja komisjoni poolt kavas „REPowerEU“ esitatud uus eesmärk 13 %, on vaja teha palju rohkem jõupingutusi.

Mis puudutab energiatõhususe direktiivi artiklit 7, siis 24 liikmesriigi kumulatiivne energiasääst aastatel 2014–2020 ulatus 197,4 miljoni naftaekvivalenttonnini, mis moodustab 103 % lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu kohustuste summast aastatel 2014–2020 (191,7 miljonit naftaekvivalenttonni) ja 97,5 % 27 liikmesriigi vastavate kohustuste summast (202,5 miljonit naftaekvivalenttonni). Sõltuvalt kolme hõlmamata liikmesriigi lõplikest saavutustest võib 27 liikmesriigi puhul nõutav kumulatiivse energiasäästu summa olla saavutatud. Oma lõpliku saavutuse kohta täielikud andmed esitanud 24st liikmesriigist 14 täitsid oma energiasäästukohustuse ja 10 ei täitnud seda.

Teabelüngad energiatõhususe direktiivi artikli 5 rakendamisel ja liikmesriikide erinevad aruandlusviisid ei võimalda mõista eesmärgi saavutamise taset ELi tasandil. Suurem osa liikmesriike on siiski täitnud kas 2020. aasta kohustuse või 2014.–2020. aasta kogukohustuse.

2030. aasta kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks tuleb energiatõhusus seada esikohale. Jõupingutuste suurendamiseks esitas komisjon 2021. aasta juulis ettepaneku energiatõhususe direktiivi uuestisõnastamise kohta. Ettepaneku kohaselt kehtestatakse eespool nimetatud artiklitele uued eesmärgid ja kohaldamisalad, mis on senisest ambitsioonikamad. Seepärast on väga oluline, et liikmesriikide aruandlus edaspidistes lõimitud riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes (juhtimismääruse artikkel 17) ning riiklikes energia- ja kliimakavades oleks täielik ja järjepidev, võimaldamaks nii komisjonil kui ka liikmesriikidel hinnata edusamme energiatõhususe eesmärkide saavutamisel ja teha kindlaks võimalik vajadus uute poliitikameetmete järele.

Renoveerimislainega seoses on oluline säilitada hoog ning võtta kasutusele selged ja ambitsioonikad meetmed ja mehhanismid, mis tagavad, et hooneid renoveeritakse kiiremini ja et praegusega võrreldes kasutatakse märksa paremini ära nende energiatõhususe potentsiaali, et aidata kaasa energiatõhususe eesmärgi saavutamisele ning energianõudluse ja kodanike energiaarvete vähendamisele.

Pikaajaliste strateegiate eesmärk on kiirendada olemasolevate hoonete kulutõhusat renoveerimist ja tagada põhjaliku renoveerimise määra suurenemine. Erisugused lähenemisviisid renoveerimiseesmärkide seadmisel muudavad liikmesriikide eesmärkide otsese võrdlemise ja ELi koondeesmärgi seadmise keeruliseks. Komisjoni analüüs toob esile asjaolu, et mõningate liikmesriikide jõupingutused ei ole 2050. aastaks nende hoonefondi täielikuks dekarboniseerimiseks piisavad, mistõttu on vaja võtta täiendavaid meetmeid ja seada kõrgemad eesmärgid. Komisjoni ettepanekuga hoonete energiatõhususe direktiivi muutmiseks tugevdatakse ja ühtlustatakse pikaajalistele renoveerimisstrateegiatele (mis nimetatakse ümber riiklikeks hoonete renoveerimise kavadeks) esitatavaid nõudeid, et neist strateegiatest saaksid strateegilise planeerimise ja aruandluse vahendid, mis keskenduvad senisest enam meetmetele, millel on selged, kvantifitseeritud, võrreldavad ja kontrollitavad eesmärgid, vahe-eesmärgid ja ressursid.

Alates 31. detsembrist 2020 on liginullenergiahooned liikmesriikides uus ehitusstandard, mis on osutunud ehitussektori tulevikukindlaks visiooniks ja mobiliseerinud ka sidusrühmi. Liginullenergiahoonete osakaal hoonefondis on endiselt väike, kuid eeldatavasti kasvab liginullenergiahoonete arv lähiaastatel, sillutades teed heitevabadele hoonetele, nagu on kavandatud komisjoni ettepanekus hoonete energiatõhususe direktiivi muutmise kohta.

Lisaks on nii uute kui ka olemasolevate hoonete puhul osutunud tõhusaks lähenemisviisiks kulutõhususe metoodika valimine, et viia olemasolevad riiklikud energiatõhususe nõuded kulutõhusale tasemele. Energiatõhususe miinimumnõuded on viimase kümne aasta jooksul järkjärgult rangemaks muutunud ja andnud olulise panuse ELi hoonefondi parandamisse. Hoonete energiatõhususe direktiivi hiljutisel läbivaatamisel komisjoni poolt tõusis esile vajadus ajakohastada kulutõhususe raamistikku, et võtta paremini arvesse kasvuhoonegaaside heite kulusid ning keskkonna- ja tervisealast välismõju.

(1) Oma artikli 3 kohastes teadetes nimetasid 10 liikmesriiki sõnaselgelt COVID-19 ühe tegurina, mis mõjutas 2020. aasta eesmärkide saavutamist.

(2) Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(3) Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(4) Mahukust kasutatakse sageli riigi energiatõhususe näitajana. See esitatakse energiatarbimise ja tegevusandmete suhtena. Antud juhul arvutatakse lõppenergiamahukus EL 27 energia lõpptarbimise ja sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhtena.

(5) Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(6) 6 Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(7) See kajastab energiatarbimise muutusi, mis tulenevad muutustest jõukuses, milleks kütte lõpptarbimise puhul loetakse eluruumide kasulikku põrandapinda () inimese kohta ja kõigi muude lõppkasutuste puhul kasutada olevat kogutulu ostujõu standardina () elaniku kohta.

(8) Mahukus arvutatakse kodutarbijate sektoris energia lõpptarbimise ja kasuliku üldpõrandapinna suhtena, mis jagatakse kasutada oleva kogutuluga.

(9) Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(10) Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(11) COM(2021) 558 final.

(12) Prantsusmaa puhul kohandati nii primaarenergia tarbimise kui ka energia lõpptarbimise eesmärke nii, et need hõlmaksid rahvusvahelist lennundust (hinnanguliselt 6,5 miljonit naftaekvivalenttonni).

(13) Hispaania aruanne: „2020. aastal seoses artikli 5 lõike 6 rakendamisega renoveeritud hoonete üldpõrandapind [m²] oli 304 763 m². See tähendab, et eesmärk 279 944 m2 (3 % nende hoonete 9 331 465 m2 üldpõrandapinnast [m²], mis 1. jaanuaril 2020 ei vastanud energiatõhususe nõuetele, nagu on osutatud artikli 5 lõikes 1) täideti 109 % ulatuses. Kuna aastatel 2014–2020 renoveeriti 1 930 977 m² põrandapinda, on täidetud 96 % 2 016 921 m² eesmärgist.“Itaalia aruanne: „Ülemisel real osutatud erinevus üldpinnast näitab aasta jooksul renoveeritud või renoveerimisplaani võetud osa keskvalitsuse omanduses ja kasutuses olevate köetavate ja/või jahutatavate hoonete kogupindalast, mille kasulik üldpõrandapind on üle 250 m².“

(14) Kui ei ole märgitud teisiti, arvutatakse iga-aastane renoveerimiskohustus nii, et eelmise aasta kohta teatatud põrandapind, mis ei vasta energiatõhususe miinimumnõuetele, korrutatakse 3 %ga.

(15) Luksemburg: kogu perioodi üldeesmärk on ületatud. Seetõttu ei renoveeritud 2020. aastal ühtegi täiendavat hoonet.

(16) Portugal: aruanne puudutas vaikimisi meetodi kohaldamise esimest aastat. Kumulatiivset tulemust ei olnud võimalik hinnata, sest renoveeritud pinnast teatati alles 2019. ja 2020. aastal.

(17) Sloveenia: kuna 2015. ja 2016. aasta andmed puuduvad, ei ole aastatel 2014–2020 põrandapinna osas saavutatud kogutulemus [%] teada.

(18) Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(19) Malta: kuna aastate 2014–2020 kohta andmed puuduvad, ei ole aastatel 2014–2020 põrandapinna osas saavutatud kogutulemus [%] teada.

(20) Küpros: haiglad ja tervisekeskused jäeti 2020. aastal nimekirjast välja, sest need olid läinud tervishoiuministeeriumi haldusalast riikliku tervishoiuteenuste organisatsiooni (SHSO) haldusalasse. See organisatsioon on keskvalitsusest sõltumatu ja loodi rahvatervisesektori hiljutise reformi raames. Uus iga-aastane energiasäästueesmärk, mis põhineb pikaajalisel renoveerimisstrateegial aastateks 2021–2030, on 1,31 GWh. 2020. aasta eesmärk on seega 3,316 GWh asemel 1,31 GWh.

(21) Horvaatia aruandest: „2020. aasta eesmärki ei saavutatud. 2020. aastal viidi lõpule 205 projekti üldkasutatavate hoonete energiatõhusaks renoveerimiseks, kuid ükski neist hoonetest ei olnud keskvalitsuse omandis ega kasutuses. Juhime tähelepanu asjaolule, et 2020. aasta oli eriti problemaatiline, sest COVID-19 pandeemia ajal tabasid Horvaatia Vabariiki ka kohutavad maavärinad, mis on oluliselt aeglustanud hoonete renoveerimist ja lükanud renoveerimistähtajad edasi.“

(22) Madalmaad: keskvalitsuse omandis ja kasutuses olevate hoonete kumulatiivne energiasääst (gaas, soojus ja elekter) oli 2014.–2021. aastal 227 tuhat naftaekvivalenttonni. See tähendab, et energiatarbimine vähenes keskmiselt 5 % aastas (2021. aasta energiasääst 0,2 tuhat naftaekvivalenttonni, 2014–2021. aasta energiasääst 226,7 tuhat naftaekvivalenttonni).

(23) Iirimaa iga-aastasest eesmärgist teatati lisateabes, mille Iirimaa esitas 2018. aastal. Eeldatakse, et kogu kõnealuse perioodi jooksul on eesmärk jäänud samaks.

(24) Primaarenergiasääst: Belgia, Taani, Saksamaa, Iirimaa, Küpros ja Poola. Lõppenergiasääst: Tšehhi, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Malta, Madalmaad, Austria, Sloveenia ja Soome. Ei ole selge, kas primaarenergia- või lõppenergia: Itaalia, Slovakkia ja Rootsi.

(25) Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(26) Horvaatia, Ungari ja Rumeenia kohta andmed puuduvad.

(27) Liikmesriikide esitatud andmed on veel hindamisel ja liikmesriigid on esitanud täiendavaid selgitusi. Seetõttu võivad käesolevas aruandes esitatud tulemused edaspidi muutuda.

(28) Esitatud ja osutatud andmete puhul ei võeta arvesse võimalikke probleeme seoses kõlblikkuse, täiendavuse ja olulisusega, samuti vastuolusid ega võimalikke vigu esitatud andmetes.

(29) Analüüs on kooskõlas aruandevormil esitatud andmetega. Andmed võidakse läbi vaadata, kui liikmesriigid esitavad täiendavaid selgitusi.

(30) 498 meetmest ainult 422 puhul teatati energiasäästust; põhjuseks oli asjaolu, et mõnda teatatud meedet ei rakendatud või et mõne puhul energiasäästust ei teatatud.

(31) Käesolevas aruandes ei käsitleta uusi meetmeid, mida liikmesriigid rakendavad oma taaste- ja vastupidavuskava raames või praeguse energiakriisiga toimetulekuks, kuna see aruanne hõlmab kohustusperioodi 2014–2020.

(32) Kõik liikmesriigid ei teatanud kolmest poliitikameetmest.

(33) Analüüs on kooskõlas aruandevormil esitatud andmetega. Andmed võidakse läbi vaadata, kui liikmesriigid esitavad täiendavaid selgitusi.

(34) Kreeka, Horvaatia, Ungari ja Rumeenia ei teatanud suurettevõtete arvu ega nendes ettevõtetes tehtud energiaauditite arvu.

(35) Diagrammi vertikaalteljel kasutatakse teabe esitamisega seotud põhjustel logaritmskaalat. Malta ja Hispaania ei teatanud suurettevõtete arvu 2020. aasta kohta. Malta puhul kasutatakse 2020. aasta puhul 2019. aasta andmeid.

(36) Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(37) Mõned liikmesriigid, näiteks Madalmaad ja Läti, on seda sõnaselgelt maininud.

(38) COVID-19 pandeemia asjaolude tõttu lükkas teatav hulk liikmesriike oma pikaajalise renoveerimisstrateegia esitamise edasi.

(39) SWD(2021) 365 final/2: Analysis of the national long-term renovation strategies (komisjoni talituste töödokumendi lõplik versioon avaldatakse peagi).

(40) COM(2020) 662 final.

(41) Castellazzi L., Paci D., jt (2022), Assessment of the first long-term renovation strategies under the Energy Performance of Building Directive, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg (avaldatakse peatselt).

(42) Teadusuuringute Ühiskeskuse arvutused, mille aluseks on liikmesriikide aruandlus, 2022. Vt

(43) Need hõlmavad 2030. aastaks rakendatavaid teadus- ja innovatsioonilahendusi kooskõlas programmi „Euroopa horisont“ kliimaneutraalsete ja arukate linnade missiooniga.

(44) Käesolev jagu täiendab asjaomast liginullenergiahooneid käsitlevat jagu 2020. aasta hinnangus liikmesriikide edusammudele energiatõhususe direktiivi rakendamisel ning hoonete energiatõhususe direktiivi liginullenergiahooneid käsitlevate nõuete ja kulutõhusa energiatõhususe miinimumnõuete järgimisel. Eesmärk on kajastada komisjoni edasist analüüsi.

(45) COVID-19 pandeemia tõttu lükati liginullenergiahooneid käsitlevate nõuete tegelik rakendamine mõnes liikmesriigis lühikese aja võrra edasi.

(46) Economidou, M., Todeschi, V., Bertoldi, P., D’Agostino, D., Zangheri, P. ja Castellazzi, L., „Review of 50 years of energy policies for buildings“, Energy and Buildings, kd 225, 2020.

(47) Komisjoni 29. juuli 2016. aasta soovitus (EL) 2016/1318 suuniste kohta liginullenergiahoonete ja parimate tavade edendamiseks, et 2020. aastaks oleksid kõik uued hooned liginullenergiahooned.

(48) D'Agostino, D. ja Mazzarella, L., „What is a Nearly zero energy building? Overview, implementation and comparison of definitions“, Journal of Building Engineering, kd 21, 2019, lk 200-212.

(49) Kava „REPowerEU“, COM(2022) 230 final, https://eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:fc930f14-d7ae-11ec-a95f-01aa75ed71a1.0001.02/DOC_1&format=PDF .

(50) Disagregeeritud andmeid vt Tsemekidi-Tzeiranaki S., Paci D., Clementi E., Gonzales Torres M., „Analysis of the Reports on 2020 Targets under Article 27 of the Governance Regulation – Energy Efficiency“, 2022.

(51) Käesolev jagu täiendab asjaomaseid jagusid 2020. aasta hinnangus liikmesriikide edusammudele energiatõhususe direktiivi rakendamisel ning hoonete energiatõhususe direktiivi liginullenergiahooneid käsitlevate nõuete ja kulutõhusa energiatõhususe miinimumnõuete järgimisel. Eesmärk on kajastada liikmesriikides rakendamisel tehtud edusamme ja komisjoni edasist analüüsi.

(52) Liikmesriikide tulemused ei ole täielikult võrreldavad, sest liikmesriikidel oli vabadus valida kulutõhusate tasemete arvutamiseks makromajanduslik või rahaline alus ning rakendada hoonete energiatõhususe arvutamisel oma riiklikke standardeid ja meetodeid. Muud erinevused, mis on seotud investeerimiskuludega ja teiste teguritega, kajastavad riigisiseseid turutingimusi.