Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 94 lõike 1 punktis d osutatud koonddokumendi ja veinisektoris kasutatava nimetuse tootespetsifikaadi avaldamist käsitleva viite avaldamine

(2021/C 398/17)

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 98 (1) kahe kuu jooksul alates käesoleva dokumendi avaldamise kuupäevast.

KOONDDOKUMENT

„Dehesa Peñalba“

PDO-ES-02592

Taotluse esitamise kuupäev: 18. november 2019

1. Registreeritav(ad) nimetus(ed)

Dehesa Peñalba

2. Geograafilise tähise tüüp

KPN – kaitstud päritolunimetus

3. Viinamarjasaaduste kategooriad

Vein

4. Veini(de) kirjeldus

PUNANE VEIN

—	Välimus: selge, keskmise kuni tugeva värvusega, mille toon varieerub tellispunasest kuni purpurpunaseni.

—	Lõhn: keskmine kuni tugev, sordinüanssidega, mida iseloomustab (punaste ja/või mustade) marjade ja/või lille- ja/või palsamilõhn, puitvaadis laagerdunud veinide puhul samuti laagerdumisprotsessist tulenevad nüansid (vanill ja/või puit ja/või röstitud ja/või karamellitud ja/või vürtsitatud osised).

—

Maitse: neil veinidel peaks olema tasakaalustatud maitse ning tugev (punaste ja/või mustade) marjade ja/või lille- ja/või palsamiaroom, millele lisanduvad puitvaadis laagerdunud veinide puhul laagerdumisprotsessist tulenevad nüansid (vanilli- ja/või puidu- ja/või rösti- ja/või karamelli- ja/või vürtsielemendid). Need on täidlased keskmise kuni pika järelmaitsega veinid.

(*)	Täpsustamata piirnormide puhul järgitakse ELi eeskirju.

Üldised analüütilised omadused
Maksimaalne üldalkoholisisaldus (mahuprotsentides)
Minimaalne tegelik alkoholisisaldus (mahuprotsentides)	12,5
Minimaalne üldhappesus	4,0 grammi liitri kohta, väljendatud viinhappena
Maksimaalne lenduvate hapete sisaldus (milliekvivalentides liitri kohta)	20,00
Maksimaalne vääveldioksiidi üldsisaldus (milligrammides liitri kohta)	150

5. Veinivalmistustavad

a. Peamised veinivalmistustavad

Viljelustavad

1.	Viinapuud on toestatud.

2.	Viinapuude minimaalne istutustihedus on 2 000 puud hektari kohta.

Veinivalmistuse eritavad

Veinivalmistustingimused

Noored punased veinid

Viinamarju korjatakse käsitsi, pannakse kastidesse ja hoitakse seejärel jahutis nii, et nende temperatuur langeks vahemikuni 5–10 °C.

Need sorditakse käsitsi sortimislaual ja transporditakse konveierilindiga mahutitesse (marjade tõstmiseks ei kasutata pumpamisseadmeid).

Kääritamisele eelneb 5–8 päeva kestev külmleotamine (5–10 °C).

Enne malolaktilist kääritamist laagerdatakse veini vähemalt 15 päeva settel.

Väga vähese hapnikuga rikastamine toimub annusega 15 ml liitri kohta kuus 3 päeva jooksul ja 6 ml liitri kohta kuus 8 päeva jooksul.

Spontaanne alkoholkäärimine toimub roostevabast terasest mahutites.

Kääritamise ajal ja pärast kääritamist toimub vähemalt 21 päeva jooksul pikendatud leotamine.

Laagerdunud punased veinid

Viinamarju korjatakse käsitsi, pannakse kastidesse ja hoitakse seejärel jahutis nii, et nende temperatuur langeks vahemikuni 5–10 °C.

Need sorditakse käsitsi sortimislaual ja transporditakse konveierilindiga mahutitesse (marjade tõstmiseks ei kasutata pumpamisseadmeid).

Kääritamisele eelneb 5–8 päeva kestev külmleotamine (5–10 °C).

Spontaanne alkoholkäärimine toimub roostevabast terasest mahutites.

Kääritamise ajal ja pärast kääritamist toimub vähemalt 21 päeva jooksul pikendatud leotamine.

Enne malolaktilist kääritamist laagerdatakse veini vähemalt 15 päeva settel.

Väga vähese hapnikuga rikastamine toimub annusega 15 ml liitri kohta kuus 3 päeva jooksul ja 6 ml liitri kohta kuus 8 päeva jooksul.

Veinivalmistuse eritavad

Laagerdumistingimused

Laagerdumistingimused varieeruvad veinitüübiti alljärgnevalt.

Ühel sordil põhinevad punased veinid:

laagerdunud 225-liitristes tammevaatides 12–24 kuud

Mitmel sordil põhinevad punased veinid:

laagerdunud 225- ja/või 500-liitristes tammevaatides ja/või 5 000-liitristes puidust tõrtes 6–24 kuud

Veinivalmistamise puhul kehtestatud piirangud

Virret võib ekstraheerida üksnes selliste mehaaniliste süsteemide abil, mis ei kahjusta kobara tahkeid osi, kusjuures viinamarjade ja veini vaheline maksimaalne keskmine suhe on 72 %. Laagerdatava punase veini puhul ei tohi virde mahutitesse transportimisel kasutada pumpi.

b. Maksimaalne saagikus

Noored punased veinid

8 000 kilogrammi viinamarju hektari kohta

Noored punased veinid

57,60 hektoliitrit hektari kohta

Laagerdunud punased veinid

6 000 kilogrammi viinamarju hektari kohta

Laagerdunud punased veinid

43,20 hektoliitrit hektari kohta

6. Määratletud geograafiline piirkond

Kaitstud päritolunimetusega toote „Dehesa Peñalba“ geograafiline piirkond asub Villabáñezi (Valladolid) haldusüksuses. See on katkematu maa-ala, mis hõlmab 91,4287 hektarit ja on kindlaks määratud järgmiste maatükkide infosüsteemi (LPIS) viidetega (*):

—	maatükid (parcela) 5 121, 5 122, 5 123, 5 124 ja 5 125 ning maatüki 9 003 (niisutuskanal) krunt (recinto) 3, mis kõik asuvad haldusüksuse katastriüksuses (polígono) 6.

Kaitstud päritolunimetusega veinid „Dehesa Peñalba“ peavad olema valmistatud ja laagerdunud eespool määratletud piirkonnas.

(*)	Kuna maatükkide infosüsteemi ajakohastatakse, juhime tähelepanu sellele, et need on viited 2020. aasta versioonile.

7. Peamised veiniviinamarjasordid

„CABERNET SAUVIGNON“

„MERLOT“

„SYRAH“

„TEMPRANILLO“

8. Seos(t)e kirjeldus

a) Geograafiline piirkond (looduslikud ja inimtegurid)

a.1) Looduslikud tegurid

Punktis 1.6 määratletud geograafilisel piirkonnal on ainulaadsed maastiku-, mullastiku- ja kliimatingimused. Need tingimused on kogu piirkonnas ühesugused ja eristavad seda ümbritsevatest aladest, nagu allpool selgitatakse. See piirkond on traditsioonilises mõistes pago: üks katkematu maa-ala, mida traditsiooniliselt kasutatakse viinapuude kasvatamiseks ning mida iseloomustavad kindlad mullastiku- ja mikroklimaatilised tingimused, mis eristavad seda ümbritsevatest aladest. Pago ainulaadsed omadused lähtuvad tavaliselt seda ümbritsevast looduselementidest, nagu jõed, tasandikud, metsad jne, mis neid erilisi tingimusi luua aitavad. Määratletud piirkonnas tuleneb see alljärgnevatest teguritest.

Piirkonna kaljune topograafia on peamiselt seotud Duero jõega, mis on erosiooni ja settimise teel moodustanud erinevaid struktuure, sealhulgas rohkete setetega (peamiselt liiv ja kruus) astmelise jõetasandiku ning orupõhja. Selle tulemusena on määratletud piirkond oru põhjas asuv väikese kaldega maa-ala (püsiva kaldega alla 5 %), mida ääristavad kaks kõrgemat tasandikku (määratletud piirkond asub 720 m kõrgusel, aga tasandikud asuvad 800–840 m kõrgusel kaldega 5–15 %), mis eraldavad ala nii põhjast kui ka lõunast. Põhjas piirneb ala ühtlasi Duero jõega. Üle jõe jäävat ala tuntakse samuti Dehesa Peñalba nime all, kuid kuna kalle muutub seal järsemaks (kõrgtasandikeni viivatel nõlvadel ja tasandikel endil), ei sobi see enam viinamarjakasvatuseks. Lõunas piirneb ala männimetsaga. Neil kahel elemendil – kõrgtasandikel ja männimetsal – on puhverdav mõju, mis kaitseb piirkonda halbade ilmastikutingimuste eest.

Määratletud piirkond asub kruusasest jõesettest moodustunud terrassil, kus lubimerglist aluspõhja katab liivane pealiskiht. Mullastikku iseloomustavad veerised, kruus ja keskmine liivasisaldus 78 %, mis on suurem võrreldes vähem liivaste muldadega (umbes 60 %), mida leidub läänes asuvatel aladel, ning mergli- ja lubjakivisetetega savirikkamate muldadega, mida leidub kõrgtasandikel ja nendeni viivatel nõlvadel, kus kalle on suurem.

Selle tulemusena on määratletud piirkonnas kuiv liivane pealismuld, millel on filtrimisomadused: see on sooja mulla, kuid jaheda aluspinna ja rikkaliku veevaruga ala. Nii orgaaniliste kui ka toitainete sisaldus selles mullas on väike.

Asjaolu, et piirkonda ümbritsevad elemendid toimivad puhvrina, tähendab et piirkond on mõnevõrra kaitstud selliste ebasoodsate tingimuste eest nagu äärmuslikud temperatuurid, kuivus, tugevad tuuled jne. Selle tulemusena on piirkonnal oma mikrokliima, kus temperatuur on pehmem (aasta keskmine temperatuur on 12 °C, mis on ligikaudu pool kraadi soojem kui ümbritsevatel aladel), eriti kevadel ja sügisel. Piirkond on tuule eest hästi varjatud (lääne-ida suunal) ja öökülmavaba periood on seal pikem kui ümbritsevatel aladel (206 päeva aastas võrreldes 200 päevaga).

Kokkuvõttes asub Dehesa Peñalba nime all tuntud määratletud piirkond jõeoru põhjas, kus pind on tasane ja maa ühtlane. Selle loode-/edelasuunaline asetus on viinamarjakasvatuse jaoks täiuslik ning pinnast võib pidada soojaks, kuid väheviljakaks, pidades silmas liiva ja jämedamate osiste (veeriste ja kruusa) suurt sisaldust. Need omakorda muudavad pinnase vett hästi läbilaskvaks ja päikesekiiri peegeldavaks, samas kui org on kaitstud põhjas ja lõunas asuva kahe lubimergli tasandikuga, mis tänu kõrguste erinevusele varjavad ja piiravad seda. Määratletud piirkonda mõjutab ka lõuna- ja läänepiiril kulgev männimets ning põhja- ja idapiiril looklev Duero jõgi. Looduskeskkonna analüüs näitab, et Dehesa Peñalba nime all tuntud määratletud piirkond on selgelt eristuv ala, millel on ühtsed mullastiku- ja kliimatingimused, mis eristavad seda ümbritsevast piirkonnast. See tuleneb geomorfoloogilistest, litoloogilistest ja orograafilistest protsessidest ning looduslikest tõketest, nagu jõgi, metsad, nõlvad ja kõrgtasandikud.

a.2) Inimtegurid

Tänud määratletud piirkonna viinamarjaistandustes viimase 18 aasta jooksul saadud kogemustele on kasutusele võetud mitu kohaliku keskkonna jaoks eriti sobivat viinamarjasorti, mille marjad on suure polüfenoolide kontsentratsiooni, eelkõige antotsüaniinide ja tanniini üldsisaldusega.

—	„Tempranillo“: see on kõige olulisem Dehesa Peñalba viinamarjaistanduses kasvatatav sort. Tänu ridade vahel kasvatavatele haljasväetistaimedele ja tüvesid ümbritseva mulla süvakobestamisele, mida täiendab hoolikas toestamine, on see kohaliku piirkonnaga suurepärases kooskõlas.

—	„Syrah“: see on järgmine iseloomulik sort. Tänu pikemale kasvutsüklike sobivad piirkonna tingimused sellele sordile suurepäraselt (leebed kevaded ja sügised), mis võimaldavad sordiomadustel täielikult avalduda.

—	„Cabernet Sauvignon“: sarnaselt sordile „Syrah“ võimaldab määratletud piirkonna mikrokliima saavutada sellel viinamarjasordil oma täieliku potentsiaali, piirates siiski samal ajal selle saagikust.

—	„Merlot“: ümbritsevatel aladel kannatab see viinamarjasort tavaliselt liigse kuivuse all, kuid määratletud piirkonna aluspinnas sisaldab piisavalt veevarusid, et selle sordi viinamarjad optimaalselt ja tasakaalustatult küpseksid.

Nende sortide kasvatamis- ja valmimistingimuste parandamiseks kasutatakse viinapuude kasvutsükli ajal kasvatusmeetodeid, mille saagikus hektari kohta on tavaliselt väiksem, kuid mis annavad ühtlase küpsusastmega kõrgekvaliteetset toorainet.

Kasutatakse säästvaid viinamarjakasvatustavasid, millega tagatakse maksimaalne keskkonnasäästlikkus. Viinamarjaistanduseks kasutatav maatükk on serditud mahepõllumajandusliku maana.

Viinamarjaistanduses toimuvale keerukale protsessile järgnevad veinitehases hoolikalt järgitavad tootmistavad. Kõige olulisemad on järgmised sammud:

—

viinamarju korjatakse käsitsi, need pannakse kastidesse ja hoitakse seejärel jahutis nii, et nende temperatuur langeks vahemikuni 5–10 °C. Viinamarju sorditakse sortimislaual käsitsi ja tõstetakse konveierilindiga (pumpasid kasutamata), et need enne mahutitesse saabumist ei oksüdeeruks ja leotamine toimuks parimates tingimustes;

—	leotamine toimub kääritamise ajal ja pärast kääritamist vähemalt 21 päeva jooksul;

—	enne malolaktilist kääritamist laagerdatakse veine settel, mille tulemuseks on väga vähese hapnikuga rikastamine.

b) Toote kvaliteet ja omadused, mis tulenevad peamiselt või üksnes geograafilisest piirkonnast

Kaitstud päritolunimetusega tooted „Dehesa Peñalba“ on punased veinid, neil on sügav ja püsiv värvus (tugeva värvi, sinakaspunase tooni ja hea stabiilsusega). Need on väga aromaatsed, ülekaalus on küpsete punaste ja mustade marjade lõhn, eriti kui veinid on noored. Tänu stabiilselt suurele polüfenoolide, sh mahedate ja püsivate tanniinide sisaldusele on neil ühtlane struktuur. Selle tulemusena saadakse väga elegantsed veinid, mis on keskmise kuni täidlase rikkaliku maitsega, volüümikad ning pika järelmaitsega.

c) Seose kirjeldus – looduslike ja inimtegurite ning toote omaduste vastastikune mõju

Kaitstud päritolunimetusega toote „Dehesa Peñalba“ määratletud piirkond on katkematu maa-ala, millel on, nagu eespool kirjeldatud, seda teistest lähedal asuvatest aladest eristavad suurepärased mullastiku- ja mikroklimaatilised tingimused. Need looduslikud tingimused võimaldavad koos sordivaliku, viinamarjade kestlike kasvatustavade ja hoolikalt järgitava tootmismeetodiga saada eriliste omadustega toote (veini). Seda väidet toetavad alljärgnevad elemendid.

Väheviljaka, kuid soojana määratletud pinnas, mille suur liiva- ja jämedamate osiste (veeriste ja kruusa) sisaldus muudab selle vett hästi läbilaskvaks ja päikesekiiri peegeldavaks, soodustab viinamarjade küpsemist ja selliseid nähtusi nagu marjakesta pigmenteerumine, mille tulemusel sisaldavad viinamarjad rohkem polüfenoole, eelkõige antotsüaniine ja tanniine.

Määratletud piirkond kui ilmakaarte suhtes hästi paiknev tasane ala, mida kaitsevad kaks kõrgemat tasandikku ja männimets ning mis põhjas piirneb Duero jõega, on raamistatud looduslike tõketega. See tähendab, et viinamarjad saavutavad täiusliku küpsusastme, kuna saavad rohkem maapinnalt peegelduvat valgust, ning viinapuud on kaitstud äärmuslike ilmastikutingimuste eest, sest viinamarjade kasvutsükli kahel põhiperioodil on tingimused leebemad: kevadel õitsemise ja viljumise ajal ning sügisel viinamarjade valmimise lõppjärgus. Tänu sellele on viinapuude kasvutsükkel pikem. Piirkonna öökülmavaba periood on pikem – seega on viinapuudel marjade kasvatamiseks ja valmimiseks rohkem aega – ja aasta keskmine temperatuur kõrgem kui ümbritsevatel aladel. Kõik see võimaldab tasakaalustatumat küpsemist, soodustades selliseid nähtusi nagu punaste viinamarjade kestade pigmenteerumine ja suurema polüfenoolisisaldusega viinamarjade valmimine, mis omakorda annab veinidele rohkem polüfenoole ja parendab nende säilivust tänu paremale struktureeritusele ning antotsüaniinide ja tanniinide suuremale kogusisaldusele.

Soe liivane pinnas ja pehmem kliima (leebem kevad ja sügis) tähendab, et sort „Tempranillo“ ja eelkõige pikema kasvutsükliga mittepärismaised sordid (Prantsuse sordid „Cabernet Sauvignon“, „Merlot“ ja „Syrah“) on väga hästi kohanenud, mis võimaldab viinamarjadel küpseda ning viinamarjade kasvutsükkel tasakaalustatumalt ja hõlmavamalt lõpule viia, mistõttu leidub neis teatavaid komponente (antotsüaniinide ja aroomide üldsisaldus) rohkem kui ümbritsevatel aladel kasvatavates viinamarjades.

Sordivalik koos viinamarjaistanduse säästva majandamise tavadega võimaldab saada kaitstud päritolunimetusega veinide „Dehesa Peñalba“ valmistamiseks optimaalset toorainet:

—	„Tempranillo“ on struktureeritud, punaste marjade ja metsamarjade aroomi ning püsiva värvusega;

—	„Cabernet Sauvignon“ pakub volüümi, kestvat järelmaitset ja kauakestvaid tanniine, tugevat küpsete puuviljade lõhna ja vürtsikaid noote;

—	„Merlot“ on elegantse maitsega, sel on väga kerged tanniinid, punaste marjade lõhn ning hea happesuse ja pH vaheline tasakaal;

—

„Syrah“ on siidiseid tanniine, mustade marjade lõhna ning värskust pakkuva pH ja happesuse tasemega.

Lühidalt öeldes annavad sordid „Tempranillo“ ja „Cabernet“ tänu volüümile, struktureeritusele ja pikale maitsele hästi säilivaid veine ning sordid „Syrah“ ja „Merlot“ annavad värskeid, happelisi ja tugeva aroomiga elegantseid ja peeneid veine.

Viinamarjade käsitsi korjamine, kastidesse asetamine ja seejärel jahutis hoidmine, millega nende temperatuur alandatakse vahemikuni 5–10 °C, takistab oksüdeerumist ja kaitseb värvi (antotsüaniinühendid). Viinamarjade sortimislaual käsitsi sortimine ja konveierilindiga tõstmine (ilma pumpamiseta) tähendab, et enne mahutitesse saabumist ei toimu oksüdeerumist ning leotamine võib toimuda parimates tingimustes. Kõik see tähendab, et külmleotamine algab tervetest viinamarjadest, mis parandab aroomipotentsiaali ja värvuse ekstraheerimist.

6.	Kääritamise ajal ja järel toimuv leotamise protsess on piisavalt pikk (vähemalt 21 päeva), et saavutada värviühendite (antotsüaniinid ja tanniinid) suurem kontsentratsioon, vabad aroomid vabastada ning anda struktureeritumaid ja potentsiaalselt pikemat aega säilivaid veine.

Malolaktilise kääritamise eelne settes laagerdumine, mis põhjustab väga vähese hapnikuga rikastamist, soodustab ekstraheerimist ja parendab veinide säilivust, suurendades fenooliühendite, näiteks tanniinide ja antotsüaniinide kogust, sest soodustab püranoantotsüaniinide, antotsüaniinide ja flavanoolide teket, mis vajavad moodustumiseks atseetaldehüüdi, et saaksid tekkida värvilised etüülsillaga aduktid (atseetaldehüüdi moodustumiseks on vaja hapnikku). Seega parandab malolaktilise kääritamise eelne väga vähese hapnikuga rikastamine veinide värvsusomadusi ja värvi stabiilsust. Samuti paraneb suupärasus täidluse ja kootavuse poolest. Veel üks väga vähese hapnikuga rikastamise positiivne toime on see, et see parandab veini lõhna, vähendades taimseid omadusi. Väga vähese hapnikuga rikastamine võimaldab vähendada hapnikuga oksüdeeruvaid ühendeid, nagu pürasiinid ja tioolid.

Nagu juba selgitatud, on katsed näidanud, et määratletud piirkonnas kasvatatavatel viinamarjadel on suurem antotsüaniinide ja tanniinisisaldus. Need kantakse veinivalmistusprotsessi käigus edasi: leotamine võimaldab veinil neid aineid omandada, muutes veini värvi tugevamaks ja andes noorele veinile sinakaspunase tooni, samuti parema säilivuse tänu stabiilsematele värvainetele. Selle tulemusena on kaitstud päritolunimetusega veinid „Dehesa Peñalba“ väga tugeva värvusega, tavaliselt küpsete punaste ja/või mustade marjade nüanssidega. Need on keskmise täidlusega kuni täidlased ümarad küpsed ja pika järelmaitsega veinid, milles on palju polüfenoolseid pigmente, mille tulemuseks on struktureeritumad ja stabiilsema värvusega veinid. Seetõttu säilivad need veinid kauem ja sobivad paremini laagerdamiseks – sealhulgas pudelis laagerdamiseks – kui ümbritsevatel aladel valmistatud veinid.

Vastavalt piirkondliku rakendusuuringute instituudi (Castilla-La Mancha Ülikooli toidutehnoloogia valdkonna allüksus) veiniteaduse rühma uurimistööle on põhimõtteliselt võimalik eristada kaitstud päritolunimetusega veine „Dehesa Peñalba“ külgnevatel aladel valmistatud sarnase kestusega laagerdunud veinidest (kaitstud päritolunimetusega vein „Ribera del Duero“ ja kaitstud geograafilise tähisega vein „Castilla y León“), kuna esimestes on monomeersete antotsüaniinide sisaldus suurem ja nad on olemuslikult stabiilsemad (suurem malvidiin-3-glükosiidi kontsentratsioon ning stabiilsemate antotsüaniinide, nagu p-kumarüülitud antotsüaniinid ja kafeoüülantotsüaniinid, suurem osakaal).

Kuigi kaitstud päritolunimetusega toote „Dehesa Peñalba“ määratletud geograafiline piirkond asub kaitstud geograafilise tähisega toote „Castilla y León“ piirkonnas ja asub kaitstud päritolunimetusega toote „Ribera del Duero“ lähedal ning kuigi neil veinidel on kaitstud geograafilise tähise üldised omadused, on neil mõned omadused oluliselt erinevad ja mõned muud omadused, mida kaitstud päritolunimetusega veinides „Ribera del Duero“ ei esine.

Järgnevalt on võrreldud kaitstud päritolunimetusega toodet „Dehesa Peñalba“, kaitstud geograafiline tähisega toodet „Castilla y León“ ja kaitstud päritolunimetusega toodet „Ribera del Duero“.

Suurem alkoholisisaldus

„Castilla y León“ (KGT)	„Dehesa Peñalba“
> 11,0	> 12,5

Väiksem saagikus hektari kohta

„Castilla y León“ (KGT)	„Dehesa Peñalba“
16 000 kg	8 000 kg noorte punaste veinide puhul
	6 000 kg laagerdunud punaste puhul

Suurem lenduvate hapete sisaldus

„Castilla y León“ (KGT)	„Dehesa Peñalba“
< 13,36 meq/l	< 20 meq/l

Suurem alkoholisisaldus

„Ribera del Duero“ (KPN)	„Dehesa Peñalba“
> 11,0 valgete puhul
> 11,5 punaste puhul	> 12,5

Väiksem saagikus hektari kohta

„Ribera del Duero“ (KPN)	„Dehesa Peñalba“
7 000 kg	6 000 kg laagerdunud punaste puhul

Suurem lenduvate hapete sisaldus

„Ribera del Duero“ (KPN)	„Dehesa Peñalba“
< 8,33 meq/l	< 20 meq/l

Castilla-La Mancha Ülikooli uuringu kohaselt on neil samuti suurem monomeersete antotsüaniinide kontsentratsioon:

„Ribera del Duero“ (KPN)	„Dehesa Peñalba“
< 59 mg/l	< 223 mg/l

Kuigi määratletud piirkonna maadel (maatüki 5121 krundid 1 ja 2, maatüki 5122 krunt 3) on ka teisi omanikke, on taotluse esitanud ainus veinitootja, kes praegu määratletud piirkonnas tegutseb. Teised tootjad saaksid soovi korral tulevikus projektiga liituda.

d) Mitteametlik mõju

Dehesa Peñalba on ammu olnud kõrgelt hinnatud koht markiide, piiskoppide ja aadlike seas, kes on osanud seda Duero jõe kallastel asuvat maa-ala väärtustada ammusest ajast alates.

Arvukad kirjalikud ja bibliograafilised allikad annavad tunnistust Peñalba de Duero linna ja selle piiresse jäävate paikade pikast ajaloost, käsitledes muu hulgas viinamarjakasvatust ja selle kaubanduslikke väljundeid ning maa-alalt saadud virde eest feodaalidele kümnise maksmist.

14. sajandil koostati Kastiilia kuninga Pedro I korraldusel Libro Becerro de las Behetrías de Castilla (Kastiilia vabalinnade koodeks), kus on loetletud Kastiilia kuningriigi koosseisu kuuluvad maakonnad ja vabalinnad. See sisaldab ülevaadet n-ö vabalinna (behetría) valitsuskorraga linnadest, nende õiguslikust seisundist, kuninga majanduslikest volitustest ja ülikute õigustest. Säilinud on mitmeid käsikirju, neist vanim asub Valladolidi kuninglikus kantseleis.

Valladolidi vürstiriigi (Merindad del Infantado de Valladolid või keskaegses hispaania keeles Merindat del infantazgo de vallit) alla kuuluvana on mainitud nii Villabáñezi (Villa hanes) kui ka Peñalbat (Peñalva).

„1751. aastal kuulus Madridi provintsi Portillo haldusüksuses asuv Villabáñezi linn kolme jurisdiktsiooni alla: selle üle valitsesid Valladolidi katedraali nõukogu (cabildo) ning Valladolidis elavad Camarasa markiis ja Revilla markii. Tol ajal koosnes Villabáñezi vald 11 423 maatükist ehk obrada’st (tollane põllumajanduslik mõõtühik), millest 600 olid viinamarjaistandused kogupinnaga 1 200 aranzada’t (samuti tollane põllumajanduslik mõõtühik) [...] .“

„Peñalba de Duero vald koosnes 1 923 obrada’st, millest 560 olid niisutuseta põllud, 6 heinamaad (neist 4 ühiskasutuses), 7 peenramaad (ühiskasutuses), 500 mägimaad tammede ja iilekstammedega (ühiskasutuses), 650 viinamarjaistandust, mis asuvad Dehesa de Peñalba la Verdes („roheline“) [...] .“

Kuigi ajaloolistes dokumentides kasutatakse mitut erinevat nimetust – Dehesa, La Dehesa, Dehesa de Peñalba ja Peñalba La Verde –, viitavad need kõik samale kohale, mida on viimase 30 aasta jooksul tuntud Dehesa Peñalba nime all. See näitab ka, et sõna „Dehesa“ on selles kontekstis toponüüm ja sellel ei ole mingit seost kariloomadega (hispaaniakeelne sõna „dehesa“ viitab traditsioonilisele karjakasvatusele väheviljakatel või mittepõllumajanduslikel maadel).

1995. aastal otsustati viljelusega jätkata, istutati valik keskmise kuni pika kasvutsükliga viinamarjasorte ning ehitati veinitehas, mis oli varustatud kõige uuema veinivalmistustehnoloogiaga. See võimaldab viinamarja potentsiaali täielikult ära kasutada ja see rahvusvaheliselt tuntud veiniks muuta.

9. Muud olulised tingimused

Õigusraamistik:

liikmesriigi õigusaktid

Lisatingimuse liik:

märgistamisega seotud lisasätted

Tingimuse kirjeldus:

kaitstud veinide etikettidel peab olema märgitud koristusaasta.

Kaitstud päritolunimetusega veinide „Dehesa Peñalba“ märgistusel võib kasutada nimetust „roble“ ehk „tamm“, tingimusel et need veinid vastavad kehtivatele õigusaktidele.

Kaitstud päritolunimetusega veinide „Dehesa Peñalba“ märgistusel võib kasutada traditsioonilisi nimetusi „Crianza“, „Reserva“ ja „Gran Reserva“, kui need vastavad kehtivates õigusaktides sätestatud kasutustingimustele.

Link tootespetsifikaadile

www.itacyl.es/documents/20143/342640/PPTA+PCC+VP+DEHESA+PE%C3%91ALBA+Rev+0+%281%29.docx/3066f78c-4629-ae2d-ea64-1c0f64b265e9

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 671.