KOMISJONI TEATIS

Suunised, mis tagavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) artiklis 2 määratletud mõiste „keskkonnakahjustus“ ühtse tõlgendamise

(2021/C 118/01)

Sisukord

1.

Sissejuhatus

1

2.

Õigusraamistik ja õigusnormide laiem taust

2

3.

„Kahjustus“

9

4.

„Keskkonnakahjustuse“ ülevaade

10

5.

„Kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju“

17

6.

„Veevarudele tekitatud kahju“

26

7.

„Pinnasele tekitatud kahju“

43

8.

Järeldused

48

LISA

49

Viidatud kohtuotsused

49

1.   SISSEJUHATUS

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) (1) (edaspidi „keskkonnavastutuse direktiiv“ või „direktiiv“) eesmärk on kehtestada põhimõttel „saastaja maksab“ põhinev keskkonnavastutuse süsteem, et ära hoida ja parandada keskkonnakahjustusi (2). 2019. aastal vastu võetud muudatusega (3) kohustatakse Euroopa Komisjoni koostama suuniseid, mis tagavad direktiivi artiklis 2 määratletud mõiste „keskkonnakahjustus“ ühtse tõlgendamise (4). Need suunised on esitatud käesolevas teatises.

2.

Direktiivi ülesehituses on mõiste „keskkonnakahjustus“ keskse tähtsusega. Seda kasutatakse direktiivi üldise eesmärgi määratlemiseks (5). Keskkonnakahjustuse tekkimine või selle tekkimise oht toob ettevõtjatele kaasa ennetus- või parandusmeetmete võtmise kohustuse, samuti kaasnevad sellega kohustused pädevatele asutustele, (6) kusjuures teistel isikutel on õigus taotleda meetmete võtmist (7). Enam kui ühte liikmesriiki mõjutava piiriülese kahjustuse korral tekib liikmesriikide koostöö kohustus (8). Keskkonnakahjustuse mõiste avaldab mõju ka finantsettevõtjatele, kes annavad rahalisi tagatisi direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks (9). Seega võib keskkonnakahjustuse mõiste olla keskkonnakaitse jaoks väga oluline, sest see aitab otsustada, kas keskkonnakahjustust on ennetatud ja kas see on parandatud.

3.

Käesolevate keskkonnakahjustuse ühtse tõlgendamise suunistega käsitletakse vajadust, mille komisjon tegi 2016. aastal kindlaks direktiivi hindamise käigus (edaspidi „hindamine“) (10). Hindamisel jõuti järeldusele, et direktiivi rakendamist takistab see, et põhimõisteid, eelkõige keskkonnakahjustusega seotud mõisteid, tõlgendatakse suurel määral erinevalt (11). Seetõttu kaasas komisjon teenuseosutaja, et koos keskkonnavastutuse direktiivi rakendamist toetava valitsuste eksperdirühma ja komisjoni asjaomase talitusega koostada teadusuuringutel ja konsultatsioonidel põhinev ühisseisukoha dokument (12). Kuigi selle tulemusena ei valminud komisjoni dokumenti ega ka liikmesriikidega kokkulepitud dokumenti, on see eeltöö aidanud ette valmistada käesolevate suuniste koostamist.

4.

Eespool esitatut arvesse võttes käsitletakse käesolevates suunistes mõiste „keskkonnakahjustus“ määratluse kõiki aspekte. See termin on sisumahukas, seotud paljude muude terminite ja mõistetega või hõlmab neid. Suunistes käsitletakse ka neid seotud mõisteid, sest need on vajalikud mõiste „keskkonnakahjustus“ sisust arusaamiseks. Suunised on üles ehitatud nii, et kõigepealt vaadeldakse mõistega seotud õigusraamistikku ja õigusnormide laiemat tausta. Siis esitatakse mõiste „kahjustus“ määratlus ja mõiste „keskkonnakahjustus“ täielik määratlus ning seejärel vaadatakse üksikasjalikult läbi selles sisalduvad kolm keskkonnakahjustuse kategooriat: „kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju“, „veevarudele tekitatud kahju“ ning „pinnasele tekitatud kahju“. Üldised järeldused on esitatud dokumendi lõpus.

5.

Arvestades, et suuniste eesmärk on tagada mõiste ühtne tõlgendamine, on nende sisu analüütiline ja üksikasjalik. Kuigi käesolevad suunised ei ole mõeldud mingile kindlale lugejaskonnale, on nende koostamisel siiski silmas peetud, et neid hakkavad kasutama eelkõige järgmised direktiivist tulenevate kohustuste täitjad: liikmesriigid, pädevad asutused, ettevõtjad, füüsilised ja juriidilised isikud ning rahalise tagatise andjad. Suuniste eesmärk on käsitleda võimalikult põhjalikult sisust arusaamise raskusi, mis on juba tekkinud või tõenäoliselt võivad edaspidi tekkida. Selleks on põhjalikult analüüsitud mõiste „keskkonnakahjustus“ määratluse kõiki osi, juhtides tähelepanu täpsetele kaalutlustele, mida saab järeldada sõnastusest ning õigusraamistikust ja õigusnormide taustast, ning viidates Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „kohus“) kohtulahenditele, mis võivad määratluse eri aspekte aidata selgitada kas otseselt või analoogia põhjal.

6.

Suunised on koostatud komisjoni ainuvastutusel. Kuid liidu õiguse siduva tõlgendamise pädevus on ainult Euroopa Liidu Kohtul.

2.   ÕIGUSRAAMISTIK JA ÕIGUSNORMIDE LAIEM TAUST

7.

Keskkonnavastutuse direktiiv on üldine ja valdkondadevaheline keskkonnaalane dokument, mis kehtib mitte ühe, vaid mitme keskkonnavaldkonna kohta. See täiendab muid liidu õigusakte, mille eesmärk on kaitsta keskkonda. Mõiste „keskkonnakahjustus“ määratluses on otseselt osutatud neljale nendest õigusaktidest: nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (13) [nüüd direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (14)] (edaspidi „linnudirektiiv“); nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (15) (edaspidi „elupaikade direktiiv“); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (16) (edaspidi „veepoliitika raamdirektiiv“) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (17) (edaspidi „merestrateegia raamdirektiiv“). „Keskkonnakahjustuse“ mõistmiseks on vaja ristviiteid nimetatud õigusaktide sätetele ja nendest sätetest arusaamist.

8.

Keskkonnavastutuse direktiiv põhineb põhimõttel „saastaja maksab“ ja väljendab selle sisu (18). Kui see on asjakohane, peab „keskkonnakahjustuse“ ühtne tõlgendamine tuginema ka muudele liidu keskkonnapoliitika aluseks olevatele põhimõtetele, nimelt ettevaatuspõhimõttele (19) ning „keskkonnakahjustuse“ tõlgendamise sellistele olulistele põhimõtetele, nagu ennetusmeetmete võtmise põhimõte ja keskkonnakahjustuse eeskätt tekkekohas heastamise põhimõte (20). Selle direktiivi korral on olulised ka liidu õiguse üldpõhimõtted, näiteks proportsionaalsuse põhimõte.

9.

Keskkonnavastutuse direktiivis käsitletakse ametialasest tegevusest tulenevat kahjulikku mõju keskkonnale. Ametialase tegevuse kohta kehtivad liidu muudes keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud nõuded (21). Asjaomased õigusaktid loovad õigusnormide laiema tausta, mis on oluline direktiivist tulenevate keskkonnakahjustusega seotud kohustuste korral. Seda sellepärast, et enamasti on nende õigusnormide eesmärk samuti ära hoida või piirata mitmesugust loodusele, veele ja pinnasele avaldatavat kahjulikku mõju, mis kuulub mõiste „keskkonnakahjustus“ alla.

Vastutus keskkonnakahjustuse eest

10.

Mõistet „keskkonnakahjustus“ on vaja mõista seoses nendega, kes direktiivi alusel võivad selle eest olla õiguslikult vastutavad, samuti seoses vastutuse tekkimise võimalike asjaolude ja tingimustega ning sellega, millist laadi meetmeid nad peavad võtma.

11.

Neid, kes võivad olla õiguslikult vastutavad, nimetatakse „ettevõtjateks“ (22). Nad vastutavad üksnes sellise „ametialase tegevuse“ eest, mis kuulub direktiivi kohaldamisalasse (23). Kohtuasjas C-297/19, Naturschutzbund Deutschland – Landesverband Schleswig-Holstein eV, märkis kohus, et mõiste „ametialane tegevus“ ei ole piiratud üksnes selliste tegevustega, millel on seos turuga või mis on konkureeriva iseloomuga, vaid hõlmab kõiki ametialaseid tegevusi vastandina ainult isiklikele või kodustele tegevustele. Seetõttu kuuluvad ametialase tegevuse hulka ka need tegevused, millega tegeldakse üldsuse huvides seadusest tuleneva volituse alusel (24). Kõnealuses kohtuasjas kinnitati, et direktiiv kehtib avaliku sektori asutuse kohta, kes vastutab märgalade kuivendamise eest põllumajanduslikul eesmärgil.

12.

Peamised asjakohased ametialased tegevused (25) on nimetatud keskkonnavastutuse direktiivi III lisas. Nendega tegelevad ettevõtjad võivad direktiivi kohaselt vastutada keskkonnakahjustuse kõigi kolme kategooria eest. Peale selle on III lisaga hõlmatud ettevõtjate vastutus mittesüüline, s.t ei sõltu sellest, kas ta on süüliselt tegutsenud või jätnud tegutsemata (tahtluse või hooletuse tõttu). Mittesüülise vastutuse korral piisab, kui on tõendatud põhjuslik seos keskkonnakahjustuse ja ametialase tegevuse vahel. Direktiivi põhjenduses 8 on selgitatud, miks III lisas nimetatud ametialased tegevused kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse. Selles sedastatakse, et direktiivi tuleks kohaldada selliste ametialaste tegevuste suhtes, mis põhjustavad ohtu inimeste tervisele või keskkonnale, lisades, et „selliste tegevuste määratlemisel tuleks põhimõtteliselt viidata [liidu] asjakohastele õigusnormidele, milles kehtestatakse nõuded teatud tegevustele ja toimingutele, mis loetakse olevat potentsiaalselt või tegelikult ohtlikud inimeste tervisele või keskkonnale.“

13.

III lisas on ametialased tegevused määratletud viitega liidu muudele keskkonnaalastele õigusaktidele, millest paljusid on pärast keskkonnavastutuse direktiivi vastuvõtmist kodifitseeritud või muudetud või need on asendatud. Sellegipoolest jäävad need ametialased tegevused keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisalasse. Ühisseisukoha dokumendis esitati teave, kuidas on asjakohaseid õigusakte muudetud (26). III lisas nimetatud ametialaste tegevuste alla kuuluvad muu hulgas paljud tööstustegevused, sealhulgas suuremate või riskantsemate tööstuskäitiste, nagu keemiatehased, käitamine; jäätmekäitlustoimingud; teatavad saastavad heitmed vette; vee võtmine ja veevoolu tõkestamine; teatavate ainete, valmististe ja toodete valmistamine, kasutamine, ladustamine, töötlemine, kasutamine täitena, laskmine keskkonda ja kohapeal teisaldamine, samuti ohtlike ainete või kaupade vedu maanteel, raudteel, siseveekogudel, merel või õhus.

14.

Ühe „keskkonnakahjustuse“ kategooria korral (kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju) võivad ka muude kui III lisas loetletud ametialaste tegevustega tegelevad ettevõtjad olla vastutavad ka süülise või hooletu tegutsemise korral (27).

15.

Muude kohaldatavate liidu keskkonnaalaste õigusaktidega on sageli nõutud, et ettevõtjal oleks olemas luba ja et ta järgiks loa tingimusi, või siis võivad nad olla kohustatud tegutsema üldisi siduvaid nõudeid järgides. Siiski ei saa välistada, et mõnel ettevõtjal ei ole ametialase tegevuse jaoks ettenähtud luba või nad ei järgi kõiki kohaldatavaid õigusnorme. See võib nii olla näiteks isikute puhul, kes tegelevad ebaseadusliku jäätmekäitlusega. Selline ebaseaduslik tegevus ei jäta neid ettevõtjaid keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisalast välja. Kui seda tehtaks, siis mindaks vastuollu põhimõttega „saastaja maksab“. Keskkonnavastutuse direktiiv väljendab seda põhimõtet ja direktiivi tõlgendamisel tuleb sellest ka lähtuda (28). Ebaseaduslike ettevõtjate hõlmamist toetab ka kohtuasi C-494/01, komisjon vs. Iirimaa, milles kohus leidis, et ilma loata teostatavate jäätmekäitlustoimingute korral võidakse rikkuda loa nõuetega seotud kontrollimise nõudeid (29). Analoogia põhjal võib väita, et direktiivist tulenevaid nõudeid vastutuse kohta võib samamoodi kohaldada ka sellise ametialase tegevuse suhtes, mille korral ei ole järgitud loa saamise nõuet või muid regulatiivseid nõudeid.

16.

Kohtuasjades C-378/08, Raffinerie Mediterranee (ERG I) SpA jt, ning C-534/13, Fipa Group jt, otsustas kohus, et direktiiviga ettenähtud keskkonnavastutuse mehhanism nõuab põhjusliku seose kindlakstegemist ühe või mitme tuvastatava ettevõtja tegevuse ja keskkonnakahjustuse või sellise kahjustuse tekkimise otsese ohu vahel (30). Põhjusliku seose kohta on kohus otsustanud, et kui liikmesriigi õigusaktidega on nii ette nähtud, siis piisab seose kindlakstegemiseks usutavatel kaudsetel tõenditel põhinevast eeldusest (31).

17.

Direktiivis ei ole kindlaks määratud, millised juhtumid põhjustavad põhjusliku seose ametialase tegevuse ja keskkonnakahjustuse või selle otsese ohu vahel. Direktiivi tekstis on mitmes kohas viiteid „heitmetele, sündmusele või intsidendile“ (32). Kuid need mõisted, välja arvatud „heide“, (33) ei ole määratletud ning kohtuasjade C-529/15, Folk, (34) ja C-297/19, Naturschutzbund Deutschland – Landesverband Schleswig-Holstein eV, põhjal on direktiiviga reguleeritud tavalise toimimise või majandamise tagajärjed III lisa kohase ametialase tegevuse korral. Kohtuasjas C-529/15 loeti tavaliseks toimimiseks hüdroelektrijaama käitamine, kohtuasjas C-297/19 tavaliseks majandamiseks kuivenduse hooldus märgalal. Seetõttu ei tohiks eeldada, et vastutus tekib ainult ühekordsete õnnetusjuhtumite või intsidentide korral; see võib tekkida ka tavalise toimimise või majandamise korral ja olla seotud allpool punktides 18 ja 19 kirjeldatud asjaoludega. Selguse huvides nimetatakse käesolevates suunistes paljusid võimalikke juhtumeid „kahju tekitavateks juhtumiteks“.

18.

Kahjulikku mõju avaldavad tegurid, mida võib nimetada „kahjustusteguriteks“, (35) võivad erineda ka laadi poolest (36). Need võivad olla lisavat laadi, nagu näiteks jäätmete ladestamine maa peale või inertsete materjalide kasutamine märgala täitmiseks või vastuvõtva keskkonna saastumine saasteainetega. Samuti võivad kahjustustegurid oma laadilt olla vähendavad või kaevandavad, näiteks jõevoolu tõkestamine (37) või puude või mineraalide eemaldamine. Laad võib olla ka ainult hävitav, näiteks kui pinnase omadused rikutakse või kaitsealuse liigi isendid hukkuvad.

19.

Kahjuliku mõju ilmnemine võib olla ootamatu ja juhuslik, näiteks kui keemiatehases toimunud plahvatuse tagajärjel tekib tulekahju, hävivad hooned ning pinnas ja vesi saastuvad toksiliste ainete või tulekustutusainete vette sattumise tõttu. See võib olla ka kohene, nagu siis, kui metsamaa kaitsealused elupaigad kiire metsaraie käigus kaovad. Samuti võib see olla järkjärguline, nagu siis, kui leke toru pragudest põhjustab vastuvõtvas keskkonnas kumulatiivse kahju, mis avastatakse alles mõne aja pärast. Konkreetse kahju tekitava juhtumi kahjulik mõju võib ilmneda ka mõlemal viisil korraga: näiteks põhjustab toksiliste ainete ootamatu ja juhuslik suures koguses jõkke sattumine nii kalade kohese hukkumise kui ka kaitsealuse vee-elupaiga või kaitsealuse liigi elupaiga struktuuri aeglasema ja järkjärgulisema halvenemise.

20.

Samuti võivad aja jooksul täieneda teadmised nii kahju tekitavate juhtumite kui ka nende kahjuliku mõju kohta. Kui kahju tekitav juhtum on suurõnnetus, saab see kohe teatavaks, kuid tundmatu juhtum ei pruugi veel mõnda aega välja tulla, nagu näiteks praod ohtlike ainete maa-aluses mahutis (38).

21.

Direktiiviga nähakse ettevõtjatele ette kolm peamist kohustuste kategooriat. — Kui keskkonnakahjustust ei ole veel tekkinud, kuid on olemas selle otsene oht, peavad ettevõtjad viivitamatult rakendama vajalikke ennetusmeetmeid (39) , (40). — Kui keskkonnakahjustus on tekkinud, peavad ettevõtjad „rakendama kõik võimalikud meetmed vastavate saasteainete ja/või muude kahjustustegurite viivitamatuks ohjeldamiseks, leviku tõkestamiseks, kõrvaldamiseks või muul viisil mõjutamiseks nii, et oleks võimalik piirata või vältida täiendavaid keskkonnakahjustusi ja kahjulikku mõju inimeste tervisele või funktsioonide edasist halvenemist“ (41). Selguse huvides nimetatakse käesolevates suunistes neid samme „kahjustustegurite viivitamatuks ohjamiseks“. — Kui keskkonnakahjustus on tekkinud, peavad ettevõtjad rakendama parandusmeetmeid (42). Nad peavad asjakohased parandusmeetmed keskkonnavastutuse direktiivi II lisa alusel kindlaks määrama ja esitama need pädevale asutusele kinnitamiseks (43).

22.

Täpsustused „viivitamatult“ ja „viivitamatu“ näitavad, et esimesed kaks kohustuste kategooriat on kiireloomulised. See on oluline ka mõiste „keskkonnakahjustus“ ühtse tõlgendamise jaoks. Direktiivi alusel on ettevõtja kohustatud võtma ennetusmeetmeid ja viivitamatult ohjama kahjustustegureid ning samal ajal täitma samalaadseid kohustusi, mis tulenevad muudest liidu keskkonnaalastest õigusaktidest, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivist 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (44) (edaspidi „tööstusheidete direktiiv“).

23.

Ettevõtja peab täitma ka teatavaid kõrvalkohustusi. Näiteks peab ta keskkonnakahjustuse tekkimisel „pädevat asutust viivitamatult teavitama kahjustusega seotud kõigist olulistest asjaoludest“ (45) ja temalt võidakse nõuda täiendava teabe esitamist (46). Temalt võidakse samalaadsete teatamiskohustuste täitmist nõuda keskkonnakahjustuse otsese ohu korral (47). Samuti võib temalt nõuda, et ta teeb ise keskkonnakahjustuse hindamise ning esitab pädevale asutusele kogu vajaliku info ja kõik andmed (48). Lisaks keskkonnavastutuse direktiivile võidakse ettevõtjalt nõuda ametiasutustele asjakohase info esitamist ka liidu muude keskkonnaalaste õigusaktide alusel, nagu näiteks tööstusheidete direktiiv (49) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta direktiiv 2012/18/EL ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (edaspidi „Seveso direktiiv“) (50).

24.

Keskkonnavastutuse direktiiv sisaldab sätteid direktiivi kohaldamisaja kohta, määrates selle kohaldamise alguseks 30. aprilli 2007 ja kohaldamise lõpupiiriks 30 aasta möödumise kahjustuse tekkimisest (51). Direktiivi muudatustes sisalduvate konkreetsete osade ajaline kohaldamine loomulikult erineb sellest: näiteks merevetele tekitatud kahju suhtes kohaldatakse direktiivi alates 19. juulist 2015 (52). Oluline on tähelepanu pöörata sellele, et enne 30. aprilli 2007 väljastatud lubadega reguleeritud ametialase tegevuse kohta kehtib vastutus sel juhul ja määral, kui kahju tekitav tegevus jätkub pärast 30. aprilli 2007. Kohtuasjas C-529/15, Folk, otsustas kohus, et „direktiiv kuulub ratione temporis kohaldamisele keskkonnakahjustuste suhtes, mis tekkisid pärast 30. aprilli 2007, kuid mille on põhjustanud enne kõnealust kuupäeva vee-alaste õigusnormide alusel erikasutusloa saanud ja käiku antud rajatise käitamine“ (53).

25.

Samuti sisaldab direktiiv sätteid erandite kohta, mis piiravad direktiivi kohaldamist keskkonnakahjustuse mitme konkreetse põhjuse korral (54). Lisaks on direktiivis esitatud mitu põhjust, millele ettevõtja saab ennetus- ja parandusmeetmete kulude kandmise vältimiseks tugineda (55). Samuti antakse selles liikmesriikidele võimalus otsustada vabastada ettevõtja parandusmeetmete kulude kandmisest, kui ettevõtja tõestab, et ta ei ole toiminud süüliselt või hoolimatult ning ta täitis kõiki loa tingimusi (56) või tegutses olemasolevate teaduslike ja tehniliste teadmiste alusel (57). Viimati nimetatud võimalused on siiski piiratud, nagu nähtub kohtu otsusest kohtuasjas C-529/15, Folk, (58) direktiivi artikli 8 lõike 4 punkti a kohta.

26.

Direktiiv võimaldab liikmesriikidel hoida kehtivana või kehtestada rangemaid õigusnorme keskkonnakahjustuse kohta (59). See on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 193. Kuid õigus kehtestada rangemaid õigusnorme ei tähenda õigust kehtestada teistsuguseid õigusnorme, mis ei vasta direktiivi nõuetele; samuti ei ole liikmesriigil õigust jätta kohaldamata direktiivist tulenevat ettevõtjate vastutust „keskkonnakahjustuse“ eest. Direktiivi nõuded peavad kõigis aspektides olema igal juhul täidetud.

Pädevate asutuste kohustused ja liikmesriikide laiemad asjakohased kohustused

27.

Kuigi ettevõtja vastutab keskkonnakahjustuse eest, on ka pädevatel asutustel (60) sellega seoses kohustusi. Mõiste „keskkonnakahjustus“ ühtseks tõlgendamiseks on seega vaja nende kohustusi veidi selgitada.

28.

Pädevad asutused peavad kindlaks tegema ettevõtja, kes on põhjustanud keskkonnakahjustuse või selle tekkimise otsese ohu (61). Seega peavad pädevad asutused olema teadlikud keskkonnakahjustuse või selle ohu olemasolust, muidu ei ole ettevõtja kindlakstegemise kohustusel mingit mõtet.

29.

Pädevad asutused peavad hindama ka keskkonnakahjustuse tähtsust (62). Tähtsuse hindamise kohustusel on jällegi mõtet vaid siis, kui pädevad asutused on kahjustuse või selle ohu olemasolust teadlikud.

30.

Pädevad asutused peavad otsustama, milliseid parandusmeetmeid peab ettevõtja direktiivi II lisa alusel rakendama, (63) lähtudes ettevõtja poolt kindlaksmääratud võimalikest parandusmeetmetest ja tehes asjaomase ettevõtjaga vajaduse korral koostööd. Kohtuasjas C-379/08, Raffinerie Mediterranee (ERG) SpA jt, kinnitas kohus pädevate asutuste võimalust parandusmeetmeid muuta, osutades samas vajadusele anda ettevõtjale võimalus esitada oma selgitused (64).

31.

Vastutava ettevõtja kindlakstegemise kohustus, keskkonnakahjustuse tähtsuse hindamise kohustus ja parandusmeetmete üle otsustamise kohustus eeldavad, et pädeval asutusel on olemas asjakohane teave kahju tekitava juhtumi, ametialase tegevuse, keskkonnakahjustuse ja nendevahelise põhjusliku seose ning tegutseva ettevõtja kohta ja ta kasutab seda teavet. Alljärgnevates punktides 32–37 kirjeldatakse mitut võimalikku asjakohase teabe liiki ja allikat. Siiski tuleb meeles pidada, et kogu teave ei pruugi alati olla hõlpsasti kättesaadav ja pädevad asutused peavad mõnikord kiiresti reageerima. Sellistel juhtudel on pädeval asutusel õigus võtta meetmeid ettevaatuspõhimõtte alusel, kui tal on põhjendatud alus arvata, et keskkonnakahjustus on tekkinud või lähiajal tekib.

32.

Nagu eespool punktis 23 märgitud, on ettevõtjad direktiivist tulenevalt kohustatud kahju tekitavatest juhtumitest ja nendega seotud keskkonnakahjustustest teatama pädevatele asutustele. Samuti on märgitud, et ettevõtjad võivad olla kohustatud esitama pädevatele asutustele kahju tekitavate juhtumite kohta teavet ka liidu muude keskkonnaalaste õigusaktide alusel. Kuid ei saa välistada, et mõned ettevõtjad jätavad nendest juhtumitest teatamata. Teatamine on ebatõenäoline või vähem tõenäoline selliste kahju tekitavate juhtumite ja keskkonnakahjustuste korral, mis on põhjuslikult seotud salajase ebaseadusliku tegevusega või siis ebaseadusliku või hooletusest tingitud teo või tegematajätmisega loa alusel tegutsemise raames.

33.

Direktiivi põhjenduses 15 on esile toodud, et ametiasutused peaksid tagama direktiiviga ette nähtud süsteemi nõuetekohase rakendamise ja rakendamise tagamise. Direktiiv sisaldab sätteid, mille kohaselt võivad pädevad asutused nõuda ettevõtjalt rohkem teavet ja suuremat osalemist (65). Sellest olenemata on oluline, et pädevad asutused kasutaksid muid teabeallikaid kui need, mille ettevõtja on direktiivi alusel esitanud.

34.

Üks võimalik teabeallikas kahju tekitavate juhtumite ja keskkonnakahjustuse kohta on meetmete võtmise taotlused nendelt füüsilistelt või juriidilistelt isikutelt, kellel on õigus selliseid taotlusi esitada (66). Meetmete võtmise taotlustele tuleb „lisada vajalikud andmed, mis tõendavad kõnealust keskkonnakahjustust käsitlevaid märkusi“ (67).

35.

Teine võimalik asjakohase teabe allikas on liidu muude kohaldatavate keskkonnaalaste õigusaktide kohase regulatiivse järelevalve tulemused. Selle näiteks on tööstuskäitiste rutiinne järelevalve, mis on ette nähtud tööstusheidete direktiiviga (68). Kuigi vastutuse seisukohast ei ühti kõik kahju tekitavad juhtumid ettevõtja toimepandud õigusrikkumistega, on õigusrikkumise korral kahju tekitava juhtumi esinemine tõenäolisem. Selle põhjuseks on asjaolu, et asjaomaste regulatiivsete nõuete eesmärk on ohjeldada selliseid võimalikke või tegelikke ohte inimeste tervisele ja keskkonnale, mis on seotud asjakohaste ametialaste tegevustega. Seetõttu peaks nõuete järgimine tegelikult vähendama kahju tekitavate juhtumite esinemise tõenäosust. Samal põhjusel suurendab kahju tekitavate juhtumite esinemise tõenäosust nende nõuete täitmata jätmine, sealhulgas nende oluline eiramine. Tingimusel et teabe jagamiseks on olemas head süsteemid, peaks regulatiivsete nõuete täitmise järelevalve aitama pädevatel asutustel direktiivi alusel teada saada keskkonnakahjustusest või selle tekkimise otsesest ohust, teha kindlaks ettevõtja ja iseloomustada kahju tekitavat juhtumit. Samuti võib see pädevatel asutustel aidata hinnata keskkonnakahjustust, andes näiteks teavet saastava heite laadi kohta.

36.

Nagu nähtub käesolevate suuniste järgmistest osadest, vajatakse keskkonnakahjustuse tähtsuse hindamiseks tavaliselt teavet vastuvõtva keskkonna seisundi kohta. Teatav teave keskkonnaseisundi kohta on otseselt seotud kahju tekitava juhtumiga, näiteks andmed kalade suremuse kohta jões, mida saastav heide hiljuti kahjustas. Kuid muu olulise teabe keskkonnaseisundi kohta moodustavad andmed ja info, mis on kogutud muudel eesmärkidel, näiteks kaitsealuste liikide üldise kaitsestaatuse või kaitseala (nagu Natura 2000 ala) seisundi kindlaksmääramiseks. Palju olulist teavet keskkonnaseisundi kohta saadakse riiklike ametiasutuste teostatavast keskkonnaseisundi seirest. Eriti oluline on teave, mis on kogutud ja koondatud eespool punktis 7 nimetatud nelja direktiivi alusel. Seda saab täiendada muu asjakohase tunnustatud teadusliku väärtusega teabega, näiteks võidakse valitsusväliselt keskkonnaorganisatsioonilt saada rohkelt teavet üldsuse teadusalase tegevuse teel (69).

37.

Keskkonnaseisundit käsitleva teabega sama oluline võib olla sellega tihedalt seotud teaduslik ja tehniline teave keskkonnakahjustuse sisu kohta, näiteks teaduslikud teadmised kaitsealuse kahjustatud liigi elutsükli kohta või teatavate saasteainetega kokkupuutest inimeste tervisele tulenevate ohtude kohta.

38.

Nagu eespool märgitud, rikutakse keskkonnakahjustuse või selle otsese ohu korral sageli, kuigi mitte alati, ka liidu muid keskkonnaalaseid õigusakte. Selliste rikkumiste korral võib olla vajalik või õigustatud, et liikmesriikide ametiasutused tegutsevad liidu muude õigusaktidega ettenähtud tulemuste tagamiseks eraldi (näiteks kaitsealade kaitsmine linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi alusel) ning et rakendatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone. Seega võivad samad asjaolud tuua kaasa nii keskkonnavastutuse kui ka sanktsioonide kohaldamise ning direktiivikohase keskkonnakahjustuse hindamisega samal ajal võidakse tegelikult rikkumisi hinnata ka muudel eesmärkidel. Näiteks käitumine, mida liikmesriigid peavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ (keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu) (edaspidi „keskkonnakuritegude direktiiv“) (70) alusel käsitama kuriteona, hõlmab teatavaid käitumisi (kuigi mitte kõiki), mis toovad tõenäoliselt kaasa keskkonnavastutuse (71). Sel juhul võivad pädevad asutused keskkonnakahjustuse tähtsuse hindamisel tugineda samadele teabeallikatele, mida kasutavad sanktsioonide eest vastutavad asutused. Siiski tuleb esile tuua, et direktiivist tulenevaid vastutust käsitlevaid nõudeid kohaldatakse sanktsioonide rakendamisest eraldi. Asjaolu, et ametiasutused võivad võtta meetmeid haldus- või kriminaalkaristuste määramiseks, ei ole põhjus jätta täitmata kohustused, mis pädevatel asutustel on keskkonnakahjustuse hindamise ja vältimise tagamiseks, kahjustustegurite viivitamatuks ohjamiseks või kahjustuse parandamiseks kooskõlas direktiiviga. Sama kehtib ka vastupidisel juhul: keskkonnavastutuse võtmise taotlemine ei ole põhjus jätta karistamiskohustus täitmata (72).

39.

Palju küsimusi on seotud ka olukordadega, kus direktiivist tulenev vastutus ühtib liidu muude keskkonnaalaste õigusaktide, eelkõige direktiivis endas nimetatud muude õigusaktide kohaste rikkumistega. Esiteks, kui kahjustustegureid ei ohjata keskkonnavastutuse direktiivi või muid õigusakte järgides, siis eeldatakse tõhususe põhimõtte alusel, et liikmesriigid ja nende ametiasutused tagavad direktiivi ja muude õigusaktide nende asjakohaste sätete järgimise, mida on rikutud. Teiseks ei ole direktiiviga otseselt ette nähtud riigiasutuste teisest vastutust ennetusmeetmete, kahjustustegurite viivitamatu ohjamise meetmete ja parandusmeetmete võtmise eest, kuid ei ole ka otseselt sätestatud, et kõigist nendest meetmetest võib loobuda, kui ettevõtja neid ei võta või kui ettevõtja suudab põhjendada, miks ta ei pea nende meetmete kulusid kandma (73). Direktiivis tehakse vahet meetmetel ja nende meetmete kuludel, mis näitab, et meetmeid tuleb võtta sõltumata sellest, kas ettevõtja suudab neid kulusid kanda või peab seda tegema (74). Kolmandaks näitab kohtupraktika, kuidas võib liikmesriigilt nõuda täiendavate meetmete võtmist, kui vajalikku tulemust ei saavutata, kuigi ametiasutused on seda ettevõtjalt taotlenud. Kohtuasjas C-104/15, komisjon vs. Rumeenia, mis käsitles kaevandamisjäätmete direktiivi, (75) leidis kohus, et liikmesriik vastutab selle eest, et kaevandusjäätmete hoidlast pärit toksilise tolmu heidet ei kontrollita, kuigi ta oli määranud ettevõtjale sanktsioonid (76) ja ettevõtja oli muutunud maksejõuetuks (77).

3.   „KAHJUSTUS“

40.

Mõiste „keskkonnakahjustus“ määratlus sisaldab mõistet „kahjustus“, mis on eraldi määratletud. Mõiste „kahjustus“ ei ole autonoomne (selles mõttes, et direktiivist tulenevaid kohustusi ei rakendata nii üldisena). Direktiivi kohaldamisel konkreetsete olukordade suhtes tuleb lähtuda mõiste „keskkonnakahjustus“ määratluse täpsemast sõnastusest. Sellest reservatsioonist olenemata on mõiste „kahjustus“ määratlus oluline mitte ainult seetõttu, et see sisaldub mõiste „keskkonnakahjustus“ määratluses, vaid ka seetõttu, et see hõlmab nelja põhikontseptsiooni, mida on täpsustatud üksikasjalikumas määratluses. Seepärast käsitletakse suunistes mõistet „kahjustus“ enne mõiste „keskkonnakahjustus“ määratluse muude osade käsitlemist. Tekstikast 1. Mõiste „kahjustus“ määratlus

Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 2 on määratletud, et „kahjustus“ on „otseselt või kaudselt esinev loodusvarade mõõdetav kahjulik muutus või loodusvara täidetava funktsiooni mõõdetav halvenemine“.

41.

Mõiste „kahjustus“ määratluses sisalduvad neli põhikontseptsiooni on järgmised: — selle sisuline kohaldamisala, millele mõju avaldub, st loodusvarad ja loodusvarade funktsioonid; — kahjulik mõju, st kahjulikud muutused ja halvenemine; — kahjuliku mõju ulatus, st mõõdetav mõju; — viisid, kuidas selline kahjulik mõju võib avalduda, st otseselt või kaudselt.

Loodusvarade ja loodusvarade funktsioonide sisuline kohaldamisala

Tekstikast 2. Mõistete „loodusvara“ ja „loodusvara funktsioon“ määratlused

Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 12 on määratletud, et „loodusvara“ on „kaitsealused liigid ja looduslikud elupaigad, veevarud ja pinnas.“ Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 13 on määratletud, et „funktsioonid“ ja „loodusvarade funktsioonid“ on „ühe loodusvara poolt mõne teise loodusvara või avalikkuse heaks täidetavad funktsioonid“.

42.

Sisuline kohaldamisala on „kahjustuse“ määratluses seotud kahe direktiivis otseselt määratletud mõistega, nimelt „loodusvara“ ja „loodusvara funktsioon“. „Loodusvara“ on määratletud kolme loodusvara kategooriana: kaitsealused liigid ja looduslikud elupaigad, veevarud ja pinnas. Samal ajal tuuakse „loodusvara funktsiooni“ määratluses esile nende kategooriate vastastikust sõltuvust, osutades funktsioonidele, mida nad üksteise jaoks täidavad. Mõned näited on järgmised (ei ole ammendav loetelu): sooldunud lodu (loodusliku elupaiga tüüp) võib kaitsta rannikualasid; pinnavesi (veevarude kategooria) võib olla toeks kaitsealustele metslinnuliikidele; pinnas võib filtreerida saasteaineid, mis muidu võivad jõuda põhjavette (veevarude kategooria). Mõiste „loodusvara funktsioon“ määratluses on osutatud ka nendele loodusvara funktsioonidele, mis on inimeste jaoks kasulikud. See ei ole küll ammendav loetelu, kuid näiteks võib tuua turbaalad, mis on üks looduslikest elupaikadest, kus talletub suurel hulgal süsinikku; osa veevarusid on joogivee allikad ja osas veevarudes on kalu harrastuskalapüügiks ning pinnas on vajalik toidu tootmiseks ja elamiseks.

Kahjulik mõju

43.

Kahjulik mõju on „kahjustuse“ määratluses seotud esiteks loodusvara „kahjuliku muutusega“ ja teiseks loodusvara funktsiooni „halvenemisega“. Mõiste „keskkonnakahjustus“ määratluses on kahjulikku mõju kirjeldatud täpsemalt, kuid kasulik on meeles pidada kolme üldist kaalutlust. — Nii „kahjulik muutus“ kui ka „halvenemine“ osutavad kahjulikule mõjule. — See mõju võib kahjustada loodusvara seisundit ja ka loodusvara funktsioone, mis on kasulikud muude loodusvarade või siis inimeste jaoks. Kahjulik mõju tähendab seega peale kahjuliku mõju loodusvara omadustele ka kahjulikku mõju vastastikusele sõltuvusele ja dünaamilistele seostele loodusvarade ja funktsioonide piires ja nende vahel, st funktsioonidele, mida loodusvarad täidavad nii üksteise kui ka üldsuse jaoks. — Muutus ja halvenemine näitavad erinevust olukorra vahel „enne“ ja „pärast“ kahju tekitavat juhtumit.

Mõõdetav

44.

„Kahjustuse“ määratluse kohaldamiseks peavad kahjulikud muutused ja halvenemine olema „mõõdetavad“. Mõõdetavus tähendab, et kahjustust peab olema võimalik kvantifitseerida või hinnata ning et olukorda enne ja pärast kahju tekitavat juhtumit peab olema võimalik sisukalt võrrelda.

Otseselt või kaudselt

45.

Veel näidatakse „kahjustuse“ määratluses, et kahjulikud muutused või halvenemine võivad esineda nii otseselt kui ka kaudselt. „Otseselt või kaudselt“ on seotud põhjusliku seosega kahju tekitava juhtumi ja konkreetse kahjuliku mõju vahel. Mõnikord on põhjuslik seos otsene, nagu siis, kui ettevõtja tehtav raadamine hävitab kaitsealuse loodusliku metsaelupaiga. Kuid see võib olla ka kaudne, kui toitainete sattumine veekogusse toob näiteks kaasa eemalpaikneva kaitsealuse vee-elupaiga seisundi halvenemise. Põhjuse ja tagajärje seose tarvis on kasulik näidata ära allika-levikutee-vastuvõtja skeem. Ametialase tegevusega (allikas) seotud kahjustustegurid võivad enne konkreetsele loodusvarale (vastuvõtja) mõju avaldamist läbida õhu, vee või pinnase (levikutee). Kohtuasjas C-129/16, Túrkevei Tejtermelő Kft., märkis kohus, et kuigi õhusaaste ise ei kujuta endast keskkonnakahjustust, võivad õhusaaste tulemusena kahjustuda loodusvarad (78). Kahju tekitav juhtum ja selle põhjustatav kahjulik mõju võivad olla eraldatud ajaliselt (näiteks loodusvarad saavad kannatada pika reageerimisajaga) või ruumiliselt (näiteks loodusvarad saavad kannatada kahjuliku mõju tõttu kohas, mis paikneb kahju tekitava juhtumi kohast eemal) või mõjutatava loodusvara poolest (näiteks tegevus, mille tagajärjel satub toksilist ainet pinnasesse, põhjustab kaitsealuse liigi hukkumise). Arusaam, et kahjulik mõju võib avalduda kaudselt, on seotud ka funktsioonidega, mida loodusvarad üksteise jaoks täidavad.

4.   „KESKKONNAKAHJUSTUSE“ ÜLEVAADE

46.

Mõiste „keskkonnakahjustus“ määratlus sisaldab ja täpsustab mõiste „kahjustus“ määratlust. Esiteks on „kahjustuse“ määratlusse kuuluva mõiste „loodusvara“ sisulise ja geograafilise kohaldamisala täpsustamiseks jaotatud loodusvara keskkonnakahjustuse määratluses kolme kategooriasse, st kaitsealused liigid ja looduslikud elupaigad, veevarud ja pinnas. Peale selle on seal loodusvara esimese kahe kategooria kohta esitatud teatavaid täpsustusi, mis aitavad määrata kindlaks direktiivist tulenevate kohustuste geograafilise kohaldamisala. Teiseks on loodusvara iga kategooria kahjulikke mõjusid kirjeldatud üksikasjalikumalt, osutades teatavatele kontseptsioonidele (neid nimetatakse käesolevates suunistes „võrdluskontseptsioonideks“). Kolmandaks on lisatud tähtsuse mõiste, et veelgi täpsemalt määratleda selle kahjuliku mõju ulatust, millega on vaja tegeleda. Neljandaks tuleb märkida, et keskkonnakahjustuse määratlus ei välista võimalust, et korraga võivad olla kahjustatud loodusvara kõik kolm alamkategooriat. Tekstikast 3. Mõiste „keskkonnakahjustus“ määratlus

Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 1 (79) on määratletud, et „keskkonnakahjustus“ on: „a) kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju, millel on kõnealuste liikide või elupaikade soodsa kaitsestaatuse saavutamise või säilitamise seisukohast märgatav kahjulik mõju. Sellise mõju tähtsust tuleb hinnata baasolukorra suhtes, võttes arvesse I lisas kindlaks määratud kriteeriume. Kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju ei hõlma varem avastatud kahjulikku mõju, mis on põhjustatud ettevõtjate sellistest tegudest, millele asjakohased asutused on andnud selgesõnalise loa vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigete 3 ja 4 või artikli 16 või direktiivi 79/409/EMÜ artikli 9 täidesaatvatele sätetele või, ühenduse õigusnormidega mittereguleeritavate elupaikade ja liikide korral, vastavalt looduskaitsealastele riigisisestele õigusnormidele; b) veevarudele tekitatud kahju, st kahju, mis mõjub väga ebasoodsalt: i) veevarude ökoloogilisele, keemilisele või kvantitatiivsele seisundile ja/või direktiivis 2000/60/EÜ määratletud ökoloogilisele potentsiaalile, mitte arvestades kahjulikku mõju, millele kohaldatakse kõnealuse direktiivi artikli 4 lõiget 7, või ii) direktiivis 2008/56/EÜ määratletud kõnealuste merevete keskkonnaseisundile selles ulatuses, milles mere keskkonnaseisundi eriaspekte ei ole juba direktiivis 2000/60/EÜ käsitletud; (80) c) pinnasele tekitatud kahju, st pinnase mis tahes saastamine, mille korral ainete, valmististe, organismide või mikroorganismide otsene või kaudne sattumine maapinnale või pinnasesse põhjustab märgatavat ohtu inimeste tervisele.“

Iga loodusvaraga seotud sisuline ja geograafiline kohaldamisala

47.

Sisulise kohaldamisala kategooriateks jaotamise tõttu on „keskkonnakahjustuse“ ühtse tõlgendamise jaoks vaja loodusvara iga kategooriat põhjalikult analüüsida. See hõlmab ka iga loodusvara kategooria geograafilist kohaldamisala. Sisulise ja geograafilise kohaldamisala kohta on selgitavaid täpsustusi esitatud käesolevate suuniste järgmistes osades.

Kahjuliku mõju võrdluskontseptsioonid

48.

Mõiste „keskkonnakahjustus“ määratlemisel kasutatakse loodusvara kõigi kolme kategooria korral võrdluskontseptsiooni, mis aitab teha kindlaks, kas kahjulik mõju on oluline. Kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikade korral on võrdluskontseptsiooniks nende liikide ja elupaikade soodne kaitsestaatus. Veevarude puhul on see veepoliitika raamdirektiivi alla kuuluvate vete ökoloogiline, keemiline või kvantitatiivne seisund või ökoloogiline potentsiaal ning merestrateegia raamdirektiivi alla kuuluva mereakvatooriumi keskkonnaseisund, mis on erineva ulatusega kontseptsioonid. Pinnase korral on see oht inimeste tervisele. Nende võrdluskontseptsioonide eesmärk on anda parameetrid ja kriteeriumid, mille alusel saab hinnata kahjuliku mõju tähtsust. Need kontseptsioonid hõlmavad selliseid elemente, mille suhtes tuleb kahjulikku mõju mõõta. Neid kontseptsioone analüüsitakse üksikasjalikumalt käesolevate suuniste osades, mis käsitlevad loodusvarale tekitatud kahju konkreetseid kategooriaid.

Tähtsuse hindamine

49.

Võrdluskontseptsioonidega täpsustatakse direktiiviga hõlmatud kahjuliku mõju liike. „Keskkonnakahjustuse“ määratlus sisaldab veel ühte täpsustust: sõnu „märgatav“ ja „väga ebasoodsalt“ on kasutatud loodusvara iga kategooria kohta ja direktiiviga on ette nähtud ennetusmeetmed, kahjustustegurite viivitamatu ohjamine või parandusmeetmed ainult siis, kui kahjulik mõju hinnatakse nimetatud võrdluskontseptsioonide põhjal märgatavaks.

50.

Tähtsuse hindamise nõue on kehtestatud ka liidu muudes keskkonnaalastes õigusaktides peale keskkonnavastutuse direktiivi. Selline nõue sisaldub ka näiteks elupaikade direktiivis (81) ning see on keskne nõue Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivis 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (82) (edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv“). Keskkonnavastutuse direktiivi kohane tähtsuse hindamine on siiski sui generis.

51.

Keskkonnavastutuse direktiivi kontekstis võib tähtsuse hindamise ühtset tõlgendamist toetada järgmiste asjaolude kaalumine: — asjaolud, mille korral tekib vajadus tähtsust hinnata, — tähtsuse hindamise eesmärk, — hindamise läbiviimisega seotud õiguslikud kohustused, — hindamise taust, — hindamise fookus, — hindamise läbiviimine, — tähtsuse kindlaksmääramine.

Asjaolud

52.

Nagu käesolevate suuniste 2. osas on esile toodud, võivad kahju tekitavad juhtumid, kahjustustegurid, asjakohane ametialane tegevus, ettevõtja tegutsemine ja põhjusliku seose laad olla kõik väga erinevad. Tähtsuse hindamist peab saama kohandada kõigi nende muutujatega. Näiteks tekitab ühekordne õnnetus pideva käitamise seisukohast, mida on käsitletud kohtuasjas C-529/15, Folk, teistlaadi probleeme.

Eesmärgid

53.

Kahjuliku mõju tähtsuse hindamine ei ole eesmärk omaette. Seda on vaja, et teha kindlaks, kas kahjuliku mõju korral tuleb võtta järgmisi meetmeid: — ennetusmeetmed, — kahjustustegurite viivitamatu ohjamine ja/või — parandusmeetmed.

54.

Nendel kolmel eesmärgil saab vahet teha ning sõltuvalt asjaoludest võib mõni neist olla oluline ja teised mitte. Näiteks otsese ohu olukorras on hindamise ainus eesmärk ära hoida kahju tekitavat juhtumit. Olukorras, kus kahju tekitav juhtum on juba aset leidnud, võib kahjustustegureid vaja olla ohjata viivitamatult või mitte. Näiteks ei pruugi selline viivitamatu ohjamine olla enam võimalik, kui kahjustustegurid on oma kahjuliku mõju juba avaldanud ja ammendunud. Loomulikult võivad kõik kolm eesmärki muutuda üksteise järel oluliseks, kui kahju tekitava juhtumi esinemise otsesest ohust saab tegelik kahju tekitav juhtum, mille korral on kahjustustegureid vaja viivitamatult ohjata ja edaspidi võtta parandusmeetmeid. Seetõttu tuleb tähtsuse hindamist kohandada nende eesmärkide järgi, mis on olulised konkreetsete asjaolude korral.

55.

Kahjustustegurite ärahoidmise ja viivitamatu ohjamise eesmärgid on seotud võimalike või tegelike kahjustusteguritega. Need eesmärgid kajastavad aluslepingu põhimõtteid kahjustuse ennetamise ja tekkekohas heastamise kohta. Nagu eespool märgitud, on need kiireloomulised.

56.

Parandusmeetmete vajaduse kindlaksmääramise eesmärk on tihedalt seotud direktiivi konkreetsete nõuetega parandusmeetmete kohta, mida on üksikasjalikult kirjeldatud direktiivi II lisas. Kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju ning veevarudele tekitatud kahju korral on parandusmeetmete eesmärk taastada keskkonna baasolukord (vt allpool tekstikast 4), kasutades esmast, täiendavat ja kompenseerivat parandamist (kõik need mõisted on määratletud). Nagu näha, keskenduvad need nõuded mitte kahjustusteguritele, vaid kahjustatud keskkonnale, kuigi ei saa välistada ka kahjustustegurite edasist ohjamist, nagu näitab Folki kohtuasi (83). Pinnase kahjustamise korral on parandusmeetmete eesmärk kahjustustegurite edasine ohjamine, kui need tegurid on isegi pärast eespool nimetatud teise eesmärgi täitmist endiselt märgatavaks ohuks inimeste tervisele. Tekstikast 4. Mõiste „baasolukord“ määratlus

Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 14 on määratletud, et „baasolukord“ on „loodusvarade ja funktsioonide olukord kahjustuse tekkimise hetkel, st olukord, mis oleks valitsenud, kui keskkonnakahjustus ei oleks tekkinud, hinnatuna parima võimaliku kättesaadava teabe alusel“.

Asjaomaste isikute kohustused

57.

Nagu on märgitud punktis 29, vastutab tähtsuse hindamise eest pädev asutus. Direktiivi põhjenduses 24 on sätestatud: „Pädevad asutused peaksid vastutama eriülesannete eest, mis hõlmavad asjakohast halduslikku kaalutlusõigust, eelkõige kahjustuse tähtsuse hindamist ja otsuste vastuvõtmist parandusmeetmete kohta“.

58.

Kuid meeles tuleb pidada, et ettevõtjad vastutavad kahju tekitavate juhtumite viivitamatu ennetamise ja kahjustustegurite viivitamatu ohjamise eest. Need kohustused tähendavad seda, et ettevõtjad peavad ise ära tundma oma ametialase tegevusega seotud kahjustustegurid ja neile ennetavalt reageerima. Peale selle on direktiivi asjakohastes sätetes esile toodud, et tähtsuse hindamisel tuleb arvesse võtta dünaamilist seost ettevõtja ja pädeva asutuse vahel, milles ettevõtja peab aktiivselt esitama teavet ja järgima pädeva asutuse antud juhiseid (84). Selleks võib olla juhis ettevõtjale, et ta viiks läbi oma hindamise ning esitaks kõik vajalikud andmed ja info (85). See dünaamiline seos on eriti oluline siis, kui kahjulik mõju on juba esinenud ja vaja on võtta parandusmeetmeid.

59.

Tähtsust võidakse hinnata olukorras, kus on ka teisi osalisi peale pädeva asutuse ja ettevõtja. Eelkõige on oluline, et pädev asutus on kohustatud täitma paljusid meetmete võtmise taotlusega seotud õiguslikke kohustusi (86).

60.

Kui keskkonnakahjustus mõjutab või tõenäoliselt mõjutab mitut liikmesriiki, on asjaomased liikmesriigid kohustatud tegema tähtsuse hindamisel koostööd (87).

Taust

61.

Hinnatavad elemendid määratakse kindlaks loodusvara asjakohaste kategooriate ja neile vastavate võrdluskontseptsioonide abil. Näiteks on kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju korral vaja arvesse võtta üsnagi erinevaid elemente kui pinnase kahjustamise korral. Neid konkreetseid elemente käsitletakse üksikasjalikumalt käesolevate suuniste järgmistes osades.

Hindamise fookus

62.

Hindamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest, eesmärkidest ja taustast.

63.

Mõiste „kahjustus“ määratlus näitab, et kahjulik mõju hõlmab muutusi ja halvenemist, mis peavad olema mõõdetavad, ning mõiste „keskkonnakahjustus“ määratlus näitab, et muutused ja halvenemine peavad olema seotud võrdluskontseptsioonidega.

64.

Mõõtmisel võrreldakse loodusvarade ja funktsioonide seisundit enne kahju tekitava juhtumi esinemist nende seisundiga pärast juhtumit (selge on see, et otsese ohu korral on pärast esinev olukord vaid tinglik, sest oht ei ole kahjuna veel realiseerunud). Võrdlemine hõlmab kahte kvantifitseerimis- või hindamisviisi, millest üks keskendub varasemale olukorrale ja teine olukorrale pärast kahju tekitava juhtumi esinemist (88). Oluline on esile tuua, et kuigi hindamist kasutatakse nii ennetus- kui ka parandusmeetmete korral, tuleb seda käsitleda erinevalt, lähtudes sellest, kas meede on kiireloomuline. Kui see on kiireloomuline, tuleb hindamine läbi viia kiire otsuse alusel, tuginedes olemasolevale ja kohe kättesaadavale teabele, mis sageli on üldist laadi. Sellist diferentseeritud lähenemisviisi toetab ka kohtuasi C-378/08, Raffinerie Mediterranee (ERG) SpA jt (89).

65.

Eelneva olukorra mõõtmisel võetakse arvesse baasolukorra kontseptsiooni (vt eespool tekstikast 4). Kuigi baasolukord võib olla konstantne, on siiski tõenäoline, et see võib aja jooksul varieeruda. Näiteks võib olukord varieeruda regulaarselt või ettearvatavalt (näiteks lammi või hooajalise järve korral, nagu turlok (90)), samuti võib kahjustatud liigi elupaiga territoorium või populatsioon niigi suureneda või väheneda.

66.

Muutus või halvenemine seisneb loodusvara või funktsiooni olukorra erinevuses pärast kahju tekitava juhtumi esinemist, kui võrrelda baasolukorraga. Seega peab olema teada ka olukord pärast kahju tekitavat juhtumit.

67.

Erinevus baasolukorra ja kahju tekitavale juhtumile järgneva olukorra vahel võib muutuda, kui kahjustustegurite kahjulik mõju jätkub ja sellise kahjuliku mõju ulatus suureneb. Kahjustustegurite viivitamatu ohjamise eesmärgist võib järeldada, et tähtsuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka kahjulikku mõju avaldavaid kahjustustegureid.

Hindamise läbiviimine

68.

Sõltuvalt sellest, millised eesmärgid on konkreetsete asjaolude korral olulised, võib loodusvara muutuste tähtsuse hindamine hõlmata erinevaid etappe ja eri liiki teabe arvessevõtmist (91).

69.

Kui otsese ohu korral on vaja võtta ennetusmeetmeid, siis peab ettevõtja (ja vajaduse korral pädev asutus) tegema kindlaks võimalikud ametialase tegevusega seotud kahjustustegurid ning viivitamata tagama, et need ei avalda märgatavat kahjulikku mõju asjakohastele loodusvaradele ega halvenda mingit loodusvara funktsiooni.

70.

Ka siis, kui kahjustustegureid on vaja viivitamatult ohjata, peab ettevõtja (ja vajaduse korral pädev asutus) tegema kindlaks ametialase tegevusega seotud kahjustustegurid ning võtma nende ohjamiseks kiiresti meetmeid, et peatada asjakohastele loodusvaradele avalduva märgatava kahjuliku mõju põhjuslik ahel või loodusvara funktsioonide halvenemine.

71.

Ennetusmeetmete ja kahjustustegurite viivitamatu ohjamise korral tähendab kiire hindamise vajadus seda, et tugineda tuleb kergesti kättesaadavale teabele ja teha selle põhjal järeldusi. Põhiline on sageli üldine teave kahjustustegurite laadi kohta ja loodusvarade avatuse kohta tegurite kahjulikule mõjule, sest ei pruugi olla aega oodata, kuni konkreetse ala kohta on saadud täpsemaid andmeid. Sellistel juhtudel on vaja rakendada ettevaatuspõhimõtet (92).

72.

Kui läheb vaja parandusmeetmeid, siis tuleb teha põhjalikum hindamine ja see ei peaks olema nii kiireloomuline. Seda tuleb siiski teha õigeaegselt, sest aeg on oluline tegur ka II lisas kirjeldatud parandusmeetmete võtmisel (93).

73.

Nagu on selgitatud punktis 20, ei saa eriti parandusmeetmetega seoses välistada, et pärast kahju tekitavat juhtumit läheb aega, enne kui tekib esimene võimalus hinnata selle tähtsust. Kui direktiivi ajalist kohaldamist käsitlevatest sätetest ei tulene teisiti (nagu eespool punktis 24 on mainitud), ei ole ajaline vahe siiski põhjus hindamisest loobumiseks, eriti kui kahju tekitava juhtumi kahjulik mõju on püsiv.

74.

Direktiivi alusel võimalikku vastutust kaasa toovate asjaolude korral võib hindamist vaja minna ka selleks, et käsitleda õiguslikku puudust seoses mõne muu keskkonnaalase õigusaktiga, nagu keskkonnamõju hindamise direktiiv või elupaikade direktiiv (94). Keskkonnavastutuse direktiivi kohast tähtsuse hindamist ei tohiks siiski samastada selliste hindamise vormidega või selle suhtes kohaldada selliseid hindamise vorme, mida läheb vaja õigusliku puuduse kõrvaldamiseks. Mis tahes ühine menetlus (näiteks keskkonnamõju järelhindamine), mille eesmärk on korraga parandada õiguslik puudus (näiteks eelneva keskkonnamõju hindamise tegematajätmine, kui see on ette nähtud) ja läbi viia keskkonnavastutuse direktiivist tulenev loodusvara muutuste tähtsuse hindamine, peab olema kooskõlas direktiivikohase hindamise nõuetega.

Tähtsuse kindlaksmääramine

75.

Tähtsus tuleb kindlaks määrata täitmist nõudvaid eesmärke silmas pidades. Võttes arvesse „baasolukorra“ määratlust, tuleb selle kindlaksmääramisel lähtuda tegelikust füüsilisest maa- või veealast või (kaitsealuste liikide korral) tegelikust populatsioonist, millele kahjulik mõju on avaldunud või mille korral esineb kahjuliku mõju oht, võttes arvesse kõiki neile omaseid varem olemasolevaid omadusi või dünaamilisi tegureid, mis võivad asjakohaseid loodusvarasid kahju tekitavast juhtumist sõltumata mõjutada.

76.

„Märgatava“ kohta leidis kohus kohtuasjas C-297/19, Naturschutzbund Deutschland – Landesverband Schleswig-Holstein eV, järgmist: „Direktiivi 2004/35 artikli 2 punkti 1 alapunkti a esimeses lõigus kasutatud sõnast „märgatav“ tuleneb, et üksnes teatava raskusastmega kahju, mis on selle direktiivi I lisas kvalifitseeritud kui „oluline kahjustus“, saab käsitada kaitstud liikidele ja looduslikele elupaikadele põhjustatud kahjuna, mis tähendab, et igal üksikjuhtumil on tarvis hinnata asjasse puutuva kahju mõju tähtsust“ (95). See kohtuasi näitab, et see, mida lugeda „märgatavaks“, on lõppkokkuvõttes liidu õiguse küsimus. „Kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju“ kohta on keskkonnavastutuse direktiivi I lisas sätestatud, et „baasolukorra märgatavad kahjulikud muutused tuleb määratleda [...] mõõdetavate andmete alusel“. Seega viitab kohtuasja C-297/19 eespool tsiteeritud lõik ka sellele, et keskkonnakahjustuse selle kategooria korral tuleb tähtsus kindlaks määrata mõõdetavatel andmetel põhineva objektiivse ja tehnilise hindamise teel. Sellest saab järeldada, et sama kehtib ka direktiivist tulenevate keskkonnakahjustuse muude kategooriate kohta.

77.

Eespool esitatust saab järeldada ka seda, et tähtsuse hindamisel ja kindlaksmääramisel ei saa direktiivi kohaldamist välistada meelevaldsete subjektiivsete arvamuste alusel selle kohta, mis on märgatav, või mis tahes sotsiaal-majanduslike kaalutluste alusel, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse. Vajaduse korral saab siiski kasutada keskkonnavastutuse direktiiviga ettenähtud välistamisi, erandeid (96) ja vastuväiteid, (97) et võtta arvesse sotsiaal-majanduslikke kaalutlusi, või direktiivist tulenevat proportsionaalsuse hindamist (98).

78.

Mõju tähtsus ei sõltu tingimata sellest, kas see esineb suures ulatuses. Kohtuasjas C-392/96, komisjon vs. Iirimaa, märkis kohus seoses keskkonnamõju hindamise direktiiviga, et „ka väikesemahuline projekt võib avaldada keskkonnale olulist mõju, kui selle asupaiga keskkonnategurid, mis on sätestatud direktiivi artiklis 3, nagu nt loomastik, taimestik, maapind, vesi, kliima või kultuuriväärtused, on vähimagi muutuse suhtes tundlikud“. Samasuguseid põhjendusi võib kohaldatavaks pidada keskkonnavastutuse direktiivi korral.

79.

Ennetusmeetmete tagamise eesmärgi puhul on tähtsus seotud selliste kahjustustegurite vältimisega, millel on kahjulik mõju konkreetsetele territooriumidele või populatsioonidele. Sama kehtib ka kahjustustegurite viivitamatu ohjamise eesmärgi kohta. Kahjulikud mõjud on nimetatud allpool punktides 82 ja 83. Tähtsuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda sellest, kas kahjustustegurid põhjustavad tõenäoliselt kõik tekkivad kahjulikud mõjud või osa nendest.

80.

Direktiivi tõlgendamisel tuleb järgida kohtu tõlgendusmeetodeid ja asjakohaseid õiguspõhimõtteid, nagu ettevaatuspõhimõte (99) (vt ka eespool punkt 8). Ettevaatuspõhimõte ei nõua, et mõõdetava kahjuliku mõju avaldumine oleks teaduslikult tõestatud. Piisavaks loetakse põhjendatud arvamus. Kui ettevõtja või pädev asutus otsustab, et ei rakenda või nõua ennetusmeetmeid või kahjustustegurite viivitamatut ohjamist, peab ka tema otsus põhinema sellel, et ei ole teaduslikult põhjendatud kahtlust selle suhtes, et puudub mõõdetav kahjulik mõju loodusvarale (100).

81.

Kui ennetusmeetmete ja kahjustustegurite viivitamatu ohjamise eesmärgil määratakse kindlaks tähtsust, siis tekib küsimus, milliseid ennetusmeetmeid ja millist kahjustustegurite ohjamist on vaja. Meetmete ja ohjamise eesmärk peaks olema peatada või lõhkuda igasugune kahjustusteguritest tulenev põhjuslik ahel, mille tõttu võib loodusvarale avalduda või on juba avaldunud punktides 82 ja 83 nimetatud liiki kahjulik mõju. Folki kohtuasi näitab, et kahjustusteguritega seotud loa olemasolu ei vabasta ettevõtjat tingimata meetmete võtmise vajadusest. Niivõrd kui direktiiviga on lubatud tugineda olemasolevale loale, peavad olema täidetud asjakohased tingimused. Asjakohase loa tingimuste või muude regulatiivsete nõuete täitmatajätmine viitab juba iseenesest tõenäoliselt vajadusele võtta keskkonnavastutuse direktiivi alusel ennetusmeetmeid ja kahjustustegurite ohjamise meetmeid. Seda sellepärast, et tõenäoliselt ei ole asjakohaseid kahjustustegureid kontrollitud sellisel määral, mille tagaks regulatiivsete nõuete täitmine. Seetõttu on tõenäolisem, et kahjustustegurid põhjustavad direktiivi kohaldamisalasse jäävat kahjulikku mõju.

82.

Seoses parandusmeetmete vajaduse kindlakstegemise eesmärgiga näitavad kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele ning veevarudele tekitatud kahju käsitlevad II lisa sätted, kuidas kõnealuste loodusvarade korral tuleks tähtsus kindlaks määrata ja teha järeldused funktsioonide halvenemise kohta. Asjakohaseid võrdluskontseptsioone ja funktsioonide halvenemise põhimõtet silmas pidades tuleb arvesse võtta kõike järgmist: territooriumi, territooriumi osa, populatsiooni või populatsiooni osa mõõdetav püsiv kadumine (101); territooriumi või territooriumi osa seisundi või populatsiooni või populatsiooni osa elutingimuste mõõdetav halvenemine, mida on siiski võimalik taastada (102); kahjustatud territooriumi või populatsiooni poolt täidetavate funktsioonide mõõdetav kadumine (103) ning mõõdetav ajavahemik baasolukorra taastumiseni, kui taastamine on võimalik (104). Kahjulik mõju loodusvarale on märgatav, kui esineb territooriumi või populatsiooni mõõdetav kadumine või seisundi halvenemine. Seotud funktsioonide korral peab esinema nende loodusvarade poolt täidetavate funktsioonide mõõdetav kadumine.

83.

Pinnasele tekitatud kahju korral on II lisa sätetes esile toodud, et arvesse tuleks võtta vähemalt järgmist: asjakohaste saasteainete olemasolu, tüüp ja kontsentratsioon, nende esinemise risk ja leviku võimalus; pinnase omadused ja funktsioon ning saastatud pinnase praegune ja heakskiidetud tulevane kasutamine. Oht inimeste tervisele on märgatav, kui konkreetses kohalikus keskkonnas toimub selline mõõdetav muutus ulatuses, mil määral inimesed puutuvad otseselt või kaudselt kokku saasteainetega, mida saab põhjuslikult seostada III lisas nimetatud ametialase tegevusega. Kaudne kokkupuude võib esineda, kui saastatud pinnas täidab muude loodusvarade jaoks vajalikke funktsioone, näiteks filtreerib saasteaineid, mis võivad jõuda vette, või kui saasteained levivad pinnase, õhu või vee kaudu.

Keskkonnakahjustuse kategooriate kombinatsioonid

84.

Asjaolu, et mõiste „keskkonnakahjustus“ määratlus sisaldab kolme loodusvarale tekitatud kahju alamkategooriat, ei tähenda, et vastutuse tekkimiseks peab kahjulik mõju ilmnema igas neist kategooriatest. Vastutus võib tekkida ka ainult seoses ühe keskkonnakahjustuse kategooriaga. Sama põhjusel tuleb arvesse võtta kõiki asjakohaseid kategooriaid, kui keskkonnakahjustus esineb enam kui ühes kategoorias. Direktiiv ei võimalda kaalutlusõigust, et selle kohaldamisel saaks piirduda ainult mõne kategooriaga.

5.   „KAITSEALUSTELE LIIKIDELE JA LOODUSLIKELE ELUPAIKADELE TEKITATUD KAHJU“

85.

Mõiste „kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju“ on tihedalt seotud linnudirektiivi ja elupaikade direktiiviga. Käesolevates suunistes nimetatakse neid direktiive koos „loodusdirektiivideks“. Keskkonnavastutuse direktiivil ja loodusdirektiividel on mitu ühist kontseptsiooni. Nagu on esile toodud keskkonnavastutuse direktiivi põhjenduses 5, tuleb siis, kui mõiste pärineb muust liidu asjakohasest õigusaktist, kasutada sama määratlust, et lähtuda ühesugustest kriteeriumidest ja toetada ühetaolist kohaldamist. Samal ajal tuleb arvesse võtta paljusid erinevusi loodusdirektiivide ja keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisalas.

86.

Suunistes on tähelepanu pööratud eelkõige järgmisele: — asjaomaste kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikadega seotud sisuline ja geograafiline kohaldamisala; — kahjuliku mõju võrdluskontseptsioon, s.t soodne kaitsestaatus; — tähtsuse hindamine; — välistamised.

Kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikadega seotud sisuline ja geograafiline kohaldamisala

Tekstikast 5. Mõiste „kaitsealused liigid ja looduslikud elupaigad“ määratlus

Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 3 on määratletud, et „kaitsealused liigid ja looduslikud elupaigad“ on järgmised: „a) direktiivi 79/409/EMÜ artikli 4 lõikes 2 nimetatud või selle I lisas loetletud või direktiivi 92/43/EMÜ II ja IV lisas loetletud liigid; b) direktiivi 79/409/EMÜ artikli 4 lõikes 2 nimetatud või selle I lisas loetletud või direktiivi 92/43/EMÜ II lisas loetletud elupaigad või liigid ning direktiivi 92/43/EMÜ I lisas loetletud looduslikud elupaigad ja direktiivi 92/43/EMÜ IV lisas loetletud liikide paljunemiskohad või puhkealad ja c) liikmesriigi otsusel muud elupaigad või liigid, mida ei ole kõnealustes lisades loetletud, kuid millele liikmesriik näeb ette samaväärse otstarbe kui on sätestatud nimetatud kahes direktiivis.“

87.

„Kaitsealused liigid“ hõlmavad esiteks teatavaid loodusdirektiivide alusel kaitstavaid liike ja teiseks mis tahes täiendavaid liike, mida liikmesriik otsustab vastutuse eesmärgil lisada. Liikide teise kategooria saab liikmesriik keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punkti 3 alapunktis c sätestatud võimaluse alusel määrata oma äranägemisel. Üle poole liikmesriikidest on seda võimalust kasutanud (105). Liikide esimese kategooriaga hõlmatud liigid loodusdirektiivide ja keskkonnavastutuse direktiivi korral omavahel täpselt ei kattu.

88.

Linnuliikidest on eespool tekstikastis 5 esitatud määratlusega hõlmatud need, millele on osutatud linnudirektiivi artikli 4 lõikes 2 või mis on loetletud kõnealuse direktiivi I lisas. Linnudirektiivi artikli 4 lõige 2 kehtib reeglipäraselt esinevate rändliikide kohta ning linnudirektiivi I lisas on loetletud teatavad muud linnuliigid. Üheskoos moodustavad need Euroopa linnustiku alarühma (106). Mõistet „kaitsealused liigid“ei kohaldata nende linnuliikide suhtes, mida linnudirektiivi I lisas ei ole nimetatud ja mis ei ole reeglipäraselt esinevad rändliigid, välja arvatud juhul, kui liikmesriik on need lisanud.

89.

Muude kui linnuliikide korral hõlmab määratlus elupaikade direktiivi II ja IV lisas loetletud looma- ja taimeliike. See ei hõlma otseselt teatavaid liike, mis on loetletud üksnes elupaikade direktiivi V lisas, (107) välja arvatud juhul, kui liikmesriigid lisavad need eraldi või kui need esindavad elupaikade direktiivi I lisas loetletud looduslike elupaikade tüüpilisi liike (108). Siiski tuleb märkida, et V lisas on nimetatud ka kalaliike, mis võivad olla seotud „veevarudele tekitatud kahjuga“ (vt allpool 6. osa).

90.

Elupaikade direktiivi I lisas loetletud elupaigad asuvad eelkõige nende elupaikade jaoks määratud Natura 2000 aladel. Kuid keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamine ei piirdu I lisas loetletud elupaikadega, mis asuvad Natura 2000 aladel. Elupaikade direktiivi artikli 17 alusel esitavad liikmesriigid I lisas loetletud elupaikade „levikukaardid“, mis hõlmavad kogu nende territooriumi (109). Neid ei tohi siiski käsitleda ainsa teabena I lisas nimetatud elupaikade olemasolu kohta. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et looduslikud elupaigad koosnevad erinevatest elementidest, sealhulgas tüüpilistest liikidest, mida on kirjeldatud elupaikade käsiraamatus (110).

91.

Reeglipäraselt esinevate rändlinnuliikide ja linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliikide elupaigad hõlmavad eelkõige linnudirektiivi artikli 4 alusel erikaitsealadena klassifitseeritud aladel asuvaid elupaiku. Kuigi erikaitsealadel asuvad tõenäoliselt kõige olulisemad elupaigad, ei piira keskkonnavastutuse direktiivi sõnastus elupaikadele tekitatud kahju mõiste kohaldamist erikaitsealadel asuvate linnuliikide elupaikadega. Liikmesriigid esitavad komisjonile kõigi I lisas nimetatud pesitsevate liikide (sealhulgas paiksed) ja muude pesitsevate rändliikide kohta pesitsemise levikukaardid (10 km × 10 km), mis on erikaitsealana klassifitseerimise aluseks (111).

92.

Elupaikade direktiivi II lisas nimetatud liikide elupaigad asuvad eelkõige Natura 2000 aladel, mis on nende liikide jaoks määratud. Kuid keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamine ei piirdu Natura 2000 aladel asuvate looduslike elupaikadega. Elupaikade direktiivi artikli 17 alusel esitavad liikmesriigid komisjonile II lisa liikide „levikukaardid“, mis hõlmavad kogu nende territooriumi (112).

93.

Elupaikade direktiivi IV lisas nimetatud liikide paljunemis- ja puhkepaikade kohta on komisjon välja töötanud suunised, mis võivad abiks olla nende määramisel (113). Loodusdirektiivide alusel ei ole liikmesriikidel siiski kohustust esitada komisjonile aruandeid nende asukoha kohta (üksnes IV lisas nimetatud liikide korral).

94.

Samamoodi nagu liikide korral, võivad liikmesriigid riigi tasandil määrata täiendavaid looduslikke elupaiku, mille otstarve on loodusdirektiivides sätestatuga samaväärne (114).

95.

Geograafilise kohaldamisalaga seoses tuleb märkida, et mõned kaitsealused liigid (näiteks vaalalised) ja mõned looduslikud elupaigad (näiteks rahud) leiduvad avamerel. Keskkonnavastutuse direktiivi kohaldatakse nende suhtes seoses järgmisega: siseveed ja territoriaalmeri; majandusvöönd ja/või muud alad, kus liikmesriigid kasutavad samaväärseid suveräänseid õigusi ning merepõhja või sellest sõltuvate liikide (näiteks merikilpkonnad) ja elupaikade korral mandrilava (115).

Kahjuliku mõju võrdluskontseptsioon

96.

Kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele avalduva kahjuliku mõju võrdluskontseptsioon „soodne kaitsestaatus“ on otseselt määratletud nii keskkonnavastutuse direktiivis kui ka elupaikade direktiivis (116) ning need määratlused on omavahel sarnased. Tekstikast 6. Mõiste „soodne kaitsestaatus“ määratlus keskkonnavastutuse direktiivis

Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 4 on määratletud, et „kaitsestaatus“ on: „a) loodusliku elupaiga suhtes, looduslikule elupaigale ja selle tüüpilistele liikidele avalduv koosmõju, mis võib pikaajaliselt mõjuda kõnealuse elupaiga looduslikule levikule, struktuurile ja funktsioonidele ning samuti kõnealusele elupaigale iseloomulike liikide pikaajalisele ellujäämisele, sõltuvalt olukorrast, kas liikmesriikide Euroopas paikneval territooriumil, millele asutamislepingut kohaldatakse, või mingi liikmesriigi territooriumil või kõnealuse elupaiga looduslikus levilas. Loodusliku elupaiga kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui: — elupaiga looduslik levila ja territoorium, millel kõnealune elupaik esineb, on stabiilne või laieneb, — selle pikaajaliseks säilimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid on praegu ja tõenäoliselt ka lähitulevikus olemas ja — looduslikule elupaigale iseloomulike liikide kaitsestaatus on lõikes b määratletud viisil soodne; b) liigi suhtes, kõnealusele liigile avalduv koosmõju, mis võib pikaajaliselt mõjuda kõnealuse liigi levikule ja populatsiooni suurusele, sõltuvalt olukorrast, kas liikmesriikide Euroopas paikneval territooriumil, millele asutamislepingut kohaldatakse, või mingi liikmesriigi territooriumil või kõnealuse liigi looduslikus levilas. Liigi kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui: — asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul ja — liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega vähene tõenäoliselt ka lähitulevikus ning — selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt ulatuslik elupaik, mis tõenäoliselt ei vähene ka tulevikus.“

97.

Tekstikastis 6 esitatud määratluses esinev viide „koosmõjule“ näitab, et nimetatud kaitsestaatuse üldine tulemus sõltub erinevatest üksikmõjudest. Mõjud võivad olla kasulikud või kahjulikud ning avalduda otseselt või kaudselt. Keskkonnakahjustust põhjustavaid juhtumeid võetakse arvesse, kuid need ei kajasta kogu koosmõju.

98.

Mõiste „kaitsestaatus“ määratluses on koosmõjust tingitud kaitsestaatuse tulemuse kirjeldamisel osutatud mitmele parameetrile. Looduslike elupaikade korral kuuluvad nende parameetrite hulka elupaiga pikaajaline looduslik levik, struktuur ja funktsioonid ning elupaiga tüüpiliste liikide pikaajaline ellujäämine vastavalt olukorrale kas nende liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse aluslepingut, või mingi liikmesriigi territooriumil või selle elupaiga looduslikus levilas. Liikide korral kuuluvad nende parameetrite hulka liigi pikaajaline levik ja selle populatsioonide arvukus vastavalt olukorrale kas nende liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse aluslepingut, või mingi liikmesriigi territooriumil või selle liigi looduslikus levilas. Geograafilisi viiteid eri skaaladele on käsitletud allpool punktis 118 seoses tähtsuse hindamisega.

99.

Eespool nimetatud parameetreid on täpsustatud „soodsa“ kaitsestaatuse täpses kirjelduses. Näiteks looduslike elupaikade korral on pikaajalise loodusliku leviku parameeter piiritletud järgmiselt: „elupaiga looduslik levila ja territoorium, millel kõnealune elupaik esineb, on stabiilne või laieneb“.

100.

Üksikmõjud (näiteks keskkonnakahjustust põhjustavad juhtumid) võivad olla seotud ühe või mitmega nimetatud parameetritest ja piiritlustest. Üksikmõju ei pea tingimata korraga mõjutama kõiki parameetreid ja piiritlusi. Kuigi kahju tekitav juhtum võib endast kujutada üksikmõju, ei saa siiski välistada, et mõned selle põhjustatud kahjulikud mõjud ilmnevad koos muude mõjudega. Näiteks võib kahju tekitav juhtum seisneda kaitsealuse liigi populatsiooni kuuluvate isendite mürgitamises olukorras, kus populatsioon juba kannatab muu kahjuliku mõju all, mis seejärel toimib koos mürgitamise kahjuliku mõjuga.

101.

Loodusdirektiivide kontekstis on komisjoni talitused koostanud dokumendid, milles selgitatakse selliseid mõisteid nagu „looduslik levila“ (117).

Märgatava kahjuliku mõju hindamine

Asjaolud

102.

Nagu eespool punktist 14 nähtub, on kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele kahju tekitada võivate ettevõtjate ja ametialaste tegevuste hulk suurem kui veevarudele ja pinnasele tekitatava kahju korral. Seega tuleb kahjuliku mõju tähtsuse hindamisel tõenäoliselt arvesse võtta suuremal hulgal eri põhjuseid, vastutavaid isikuid ja kahjustustegureid.

Taust

103.

Nagu on näha tekstikastis 3 olevast selgitusest, väljendab tähtsuse mõiste sisu kahjustus, millel on kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikade „soodsa kaitsestaatuse saavutamise või säilitamise seisukohast märgatav kahjulik mõju“.

104.

Nagu eespool punktidest 98–101 nähtub, võib kahjulik mõju olla märgatav, kui kahju tekitav juhtum mõjutab kas ainult ühte või mitut „soodsa kaitsestaatuse“ määratluses nimetatud parameetrit ja piiritlust. Näiteks võib haruldase röövlinnu hukkumine, kui maa majandamisel kasutatakse ebaseaduslikult mürki, kahjustada selle linnu populatsiooni dünaamikat ja levilat, vähendamata olemasolevat elupaika (kuigi mürk halvendab loomulikult elupaiga poolt lindude jaoks täidetavaid funktsioone).

105.

Kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikade kaitsestaatus on faktiline asjaolu ning see ei ole püsiv ega muutumatu. Loodusdirektiivide eesmärk on kas säilitada soodne kaitsestaatus seal, kus see on juba saavutatud, või saavutada soodne kaitsestaatus seal, kus praegune kaitsestaatus on ebasoodne. Soodsa kaitsestaatuse saavutamisele või säilitamisele osutades võetakse määratluse tekstis arvesse mõlemat võimalust. Seega, kui kaitsestaatus on juba soodne, võib kahjulik mõju ohustada senise positiivse olukorra säilitamist, ning kui kaitsestaatus on ebasoodne, võib kahjulik mõju senist negatiivset olukorda veelgi halvendada või ohustada selle vajalikku parandamist. See tähendab, et kahjulikku mõju ebasoodsa kaitsestaatusega kaitsealusele liigile või looduslikule elupaigale ei saa kaitsealusele liigile või looduslikule elupaigale tekitatud kahjustuse kohaldamisalast välja jätta üksnes põhjusel, et liik või elupaik on juba halvas seisundis. Lahendust tuleb otsida hoopis sellele, kuidas liik või elupaik oleks võimeline saavutama soodsa kaitsestaatuse, ja käsitleda tuleb seda võimet takistada võivaid tegureid. Nagu on märgitud allpool punktis 118, peab kahjuliku mõju tähtsuse hindamine olema kohalikul tasandil asjakohane.

106.

Praktikas on paljud keskkonnavastutuse direktiivi ja loodusdirektiivide kohaldamisalasse kuuluvad kaitsealused liigid ja looduslikud elupaigad ebasoodsa kaitsestaatusega (118).

107.

Kui loodusdirektiivides nimetatud liigi või elupaiga kaitsestaatus on ebasoodne, siis tuleb loodusdirektiividest tulenevalt võtta meetmeid, et selle soodne kaitsestaatus taastada (119). Sellega seoses tuleb arvesse võtta kahjulikku mõju kasutuselolevatele taastamismeetmetele, mille eesmärk on saavutada soodne kaitsestaatus. Need meetmed võivad olla näiteks elupaikade taastamise meetmed või liikide loodusesse taasasustamise programmid. Näiteks võetakse kalade suremusega seotud kahju tekitava juhtumi korral arvesse konkreetse ala kõiki kasutuselolevaid kaitsemeetmeid, mille eesmärk on parandada kahjustatud kalaliikide kaitsestaatust. See on seotud populatsioonidünaamika aspektiga. Arvesse tuleb võtta ka kahjulikku mõju taastumispotentsiaalile. Näiteks võib liik olla kahjustatud alal ebasoodsas seisundis, kuid tal on taastumispotentsiaal, mis kajastab liigi praegust esinemist. Kahjulik mõju, millel on negatiivne tagajärg liigi esinemisele, võib vähendada ka taastumispotentsiaali.

Hindamise läbiviimine

108.

Määratluse kohaselt tuleb tähtsust hinnata „baasolukorra suhtes, võttes arvesse I lisas kindlaks määratud kriteeriume“. Tekstikast 7. Direktiivi I lisas esitatud kriteeriumide tekst

109.

Baasolukord on seotud konkreetse territooriumi või konkreetse liigi populatsiooni või populatsioonidega, mida kahjulik mõju kahjustab. Nende aspektide käsitlemiseks tuleb kasutada parimat võimalikku kättesaadavat teavet.

110.

Võttes arvesse hindamise territooriumi- või populatsioonipõhist laadi, peaks baasolukord olema seotud eespool nimetatud parameetrite ja piiritlustega. Näiteks elupaikade direktiivi I lisas nimetatud looduslike elupaikade korral tuleks vaadelda konkreetsel alal esinevaid elupaiku, nende struktuuri ja funktsioone ning tüüpilisi liike. Näiteks võib esineda palju erinevaid elupaiku või elupaiga toimimine võib olla seotud veekoguga (nagu siis, kui sooldunud lodu toimib vastavalt rannikuvee loodetele). Natura 2000 alade korral on tõenäoliselt oluline teabeallikas standardne andmevorm (120).

111.

Nende erijoonte kindlaksmääramisel võib tekkida mitmeid praktilisi probleeme: otsustamine, mis konkreetsel juhul on parim võimalik kättesaadav teave, ja teabe usaldusväärsuse tagamine.

112.

Kui kahjustus on juba tekkinud, võib ka kahjustus ise takistada baasolukorra hindamist. Kui elupaik on kahjustatud või hävinud või sellelt on liike välja tõrjutud, võib olla väga keeruline baasolukorda tagantjärele kogutud teabe abil kindlaks teha. Eriti selgelt näitavad seda kohtuasjades C-529/15, Folk, ja C-297/19, Naturschutzbund Deutschland – Landesverband Schleswig-Holstein eV, käsitletud asjaolud: ametialane tegevus võis palju pikema aja jooksul kumulatiivselt avaldada kahjulikku mõju, pärssides elupaiga loomulikku toimimist või piirates kaitsealuse liigi esinemist. Seda, mida pärsiti või mis kaotati, ei ole siiski vaja täpselt kvantifitseerida, sest määratluses osutatakse „hinnangulisusele“. Näiteks saab tuua ka kohtuasja C-374/98, komisjon vs. Prantsusmaa, (121) milles kohus tõi esile, et linnudirektiivi nõuete täitmata jätmisest ei tohiks saada eelist. Direktiivi kontekstis ei tohiks ettevõtja, kes ebaseadusliku tegevuse või tegevusetusega hävitab või kahjustab seda, mida saaks andmete kogumisel aluseks võtta (näiteks täites kaitsealust märgala, et saada majanduslikku kasu), saada sellest rohkem kasu kui seaduslikult tegutsev ettevõtja.

113.

Asjakohane on ka kohtuasi C-157/89, komisjon vs. Itaalia, kus kohus käsitles parima võimaliku kättesaadava teabe mõistet linnudirektiivi kontekstis ja kinnitas üldist laadi teaduskirjanduse tähtsust, kui see on usaldusväärne ja sel teemal täpsemat kirjandust ei ole saada (122).

114.

Isegi kui ala on suurel määral kahjustatud, võib olla võimalik saada teavet baasolukorra kohta, kasutades olemasolevaid Maa seire andmeid. Kui teave on piiratud, siis võib baasolukorra kindlakstegemiseks kasutada ka nende samalaadsete alade andmeid, mida kahju tekitav juhtum ei mõjutanud (st „võrdlusalad“), või mudeleid (123).

115.

Komisjon on avaldanud Exceli tabeli pealkirjaga „Bioloogilise mitmekesisuse baasolukord“ (124). Seal on esitatud väga paljud teabeallikad nii liidu kui ka kõigi liikmesriikide tasandil, sealhulgas alapõhine teave (nagu kõigi Natura 2000 alade „standardne andmevorm“), ning metodoloogilised lähenemisviisid liidu ja liikmesriikide tasandil, mille abil saab kindlaks määrata kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikade baasolukorda (125).

116.

Parima võimaliku kättesaadava teabe mõiste hõlmab ka baasolukorra kindlaksmääramiseks kasutatava teabe kvaliteeti ning kasutatud teabe põhjal tehtud järeldusi. Tähelepanu tuleb pöörata teabe usaldusväärsusele ja kehtivusele ning teabe põhjal tehtud järeldustele. Eelkõige on see oluline siis, kui ettevõtja eitab, et kahjulik mõju on tekkinud või võib tekkida. Sellega seoses võib viidata kohtuasjale C-209/02, komisjon vs. Austria, milles kohus leidis, et pädevad asutused ei teinud õigeid järeldusi teaduslikust hinnangust projekti tõenäolise mõju kohta Natura 2000 alal (126).

117.

Pärast kahju tekitavat juhtumit valitseva olukorra aitab baasolukorraga seostada I lisa esimese lõigu esimene lause, milles osutatakse kaitsestaatusele, täidetavatele funktsioonidele ja loodusliku uuenemise võimele. Need on üldised taustakriteeriumid, st mida kaitsealuste liikide või looduslike elupaikade korral üldiselt teatakse kahju tekitava juhtumi kahjuliku mõjuga kokkupuute kohta (abiks on eespool mainitud Exceli tabel pealkirjaga „Bioloogilise mitmekesisuse baasolukord“). „Kaitsestaatuse“ määratluses sisalduvad viited liikmesriikide Euroopa territooriumile, mille suhtes kohaldatakse aluslepingut, liikmesriigi territooriumile ja looduslikule levilale võimaldavad seda tausta kasutada eri tasanditel. Näiteks annab harva esinev endeemne ja geograafiliselt piiratud elupaik teistsuguse pildi kui elupaik, mis on laialt levinud kas ühes liikmesriigis või paljudes liikmesriikides.

118.

I lisa esimese lõigu teises lauses osutatakse kahjulike muutuste kindlaksmääramisele mõõdetavate andmete alusel, tuues näiteid. Selle lause eesmärk on rõhutada, et kahjulik mõju on seotud mõõdetavate kahjulike muutuste ja halvenemisega. Need andmed on seotud nii konkreetsete kahjustatud alade ja populatsioonidega kui ka üldisemalt asjaomaste liikide ja elupaigatüüpidega. See tähendab, et oluline on nii teave konkreetse ala ja populatsiooni kohta kui ka üldisemat laadi teave (näiteks teaduskirjanduses leiduv teave). — Esimeses taandes on nimetatud „isendite arv, nende esinemise tihedus või levikuala“. Kaitsealuste liikide korral võib see hõlmata nii hukkunud isendite arvu kui ka nende isendite arvu, kes on kannatanud kahju või keda on muul viisil kahjustatud. Elupaikade korral võib ala hõlmata kaitsealuste liikide elupaiku, paljunemis- ja puhkepaiku ning elupaikade direktiivi I lisas nimetatud elupaiku, samuti võib ala olla seotud elupaikade kadumise, seisundi halvenemise ja nende täidetavate funktsioonide halvenemisega. — Teisel taandel on võrdlev eesmärk, et seostada kahjustatud isendid ja alad asjaomaste liikide ja elupaikade kaitsega laiemalt. Osutamine hindamisele kohalikul, piirkondlikul ja laiemal tasandil on seotud „kaitsestaatuse“ määratluses esineva viitega Euroopa ja liikmesriikide territooriumile ja looduslikule levilale. Hindamine ja tähtsuse kindlaksmääramine peab olema kohalikul tasandil asjakohane. Liikmesriikide ja Euroopa tasandile osutamine annab veel ühe suuna, mis aitab isendeid ja elupaiku paigutada erinevatesse geograafilistesse kontekstidesse. See ei tähenda, et kahjulikku mõju tuleb tõendada riigi ja Euroopa tasandil. — Kolmandas taandes keskendutakse kahjustatud liikide ja elupaikade taastumisvõimele. On selge, et see võib olla erinev. Mõnel elupaigal on abiootilised tunnused, mis ei saa uueneda. Näiteks võib tuua kohtuasjas C-258/11, Sweetman, (127) käsitletud paepaljandi, mille puhul tehti elupaikade direktiivi kohase hindamise käigus kindlaks, et seda ohustab püsiv hävimine. Selline püsiva kadumise olukord võib ilmselt tekkida seoses keskkonnavastutuse direktiiviga. — Neljandas taandes keskendutakse ajategurile ja see on tihedalt seotud kolmanda taandega. Siin on näidatud võimalus, et liik või elupaik võib ise „kiiresti“ ja muid meetmeid rakendamata taastuda. Siiski on vaja rõhutada, et sellest räägitakse baasolukorraga võrreldes. Seetõttu tuleb arvesse võtta kahjustatud ala ja populatsiooni eripära. Näiteks ei saa välistada, et kohalike tegurite tõttu võib taastumiseks kuluda rohkem aega kui mujal. Mõistet „kiiresti“ ei ole määratletud, kuid tekstist ilmneb, et see tähendab, et liik või elupaik peab olema vähemalt võimeline lühikese aja jooksul taastuma. Pika paljunemistsükliga liikidel ja aeglaselt moodustuvatel elupaikadel sellist võimet ei ole.

119.

Nagu eespool märgitud, ei ole hindamisprotsess eesmärk omaette, vaid selle eesmärk on teha kindlaks ennetusmeetmete, kahjustustegurite viivitamatu ohjamise ja parandusmeetmete vajadus. Esimese ja teise eesmärgi kiireloomulisust tuleb arvesse võtta ka hindamisprotsessis. Mõiste „kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju“ selgituses on osutatud hindamisele, mida tuleb teha „võttes arvesse“ I lisas kindlaks määratud kriteeriume. See peaks võimaldama keskenduda I lisa nendele aspektidele, mida on vaja kahjustustegurite viivitamatu ohjamise meetmete või ennetusmeetmete vajaduse kiireks kindlakstegemiseks. Parandusmeetmete jaoks tuleb tõenäoliselt teha põhjalikum hindamine.

Tähtsuse kindlaksmääramine

120.

Kahjustustegurite viivitamatu ohjamise meetmete ja ennetusmeetmete jaoks tuleb tähtsus kindlaks määrata, kui hindamise tulemusel tekib või võib tekkida põhjendatud alus arvata, et ilma nende meetmeteta tekivad punktides 121 ja 122 nimetatud kahjulikud muutused ja halvenemine.

121.

Kui punktides 124 ja 125 nimetatud tähtsusetuse kriteeriumidest ei tulene teisiti, loetakse looduslike elupaikade parandusmeetmete eesmärgil kahjulikud muutused märgatavaks ja halvenemine olemas olevaks siis, kui kahjustatud loodusliku elupaiga territooriumil ilmneb üks või mitu järgmistest tagajärgedest: — elupaiga territooriumi püsiv või vahepealne mõõdetav kadumine; — elupaiga struktuuri või toimimise mõõdetav halvenemine; — elupaiga levila püsiv või vahepealne mõõdetav vähenemine; — tüüpiliste liikide püsiv või vahepealne mõõdetav kadumine või nende levila või sobivate elupaikade vähenemine; — loodusliku elupaiga territooriumi, struktuuri ja funktsioonide ning selle tüüpiliste liikidega seotud loodusvara funktsioonide püsiv või vahepealne mõõdetav halvenemine; — mõõdetav vahe kahjuliku mõju tekkimise aja ja selle aja vahel, kui konkreetse territooriumi, struktuuri, funktsioonide ja tüüpiliste liikide baasolukord taastatakse.

122.

Kui punktides 124 ja 125 nimetatud tähtsusetuse kriteeriumidest ei tulene teisiti, loetakse kaitsealuste liikide parandusmeetmete eesmärgil kahjulikud muutused märgatavaks ja halvenemine olemas olevaks siis, kui kahjustatud populatsioonis ilmneb üks või mitu järgmistest tagajärgedest: — populatsiooni püsiv või vahepealne mõõdetav kadumine (sealhulgas isendi või isendite kadumine) või populatsiooni terviseseisundi halvenemine, mis kahjustab populatsiooni dünaamikat territooriumil, kus kahjuliku mõju ilmneb. Populatsiooni kadumine võib tuleneda suremusest, mis on põhjuslikult seotud kahju tekitava juhtumiga. Populatsiooni terviseseisundi halvenemine võib hõlmata näiteks selliseid kahjustuse vorme nagu toksiinide bioakumulatsioon või kahjulikud geneetilised modifikatsioonid pärast ristviljastamist geneetiliselt muundatud isenditega, mis on tahtlikult keskkonda viidud (128); — asjaomaste liikide levila püsiv või vahepealne mõõdetav vähenemine; — asjaomaste liikide pikaajaliseks säilimiseks sobivate elupaikade püsiv või vahepealne mõõdetav vähenemine; — loodusvara funktsioonide püsiv või vahepealne mõõdetav halvenemine, mis on seotud populatsiooni kadumise, levila vähenemise või sobivate elupaikade vähenemisega; — mõõdetav vahe kahjuliku mõju tekkimise aja ja selle aja vahel, kui populatsiooni, levila suuruse ja elupaikade olemasoluga seotud baasolukord taastatakse.

123.

I lisa teises lõigus on sätestatud, et kahjustus, millel on tõendatud mõju inimeste tervisele, tuleb klassifitseerida märgatavaks kahjustuseks [antud sättes on kasutatud terminit „oluline“]. Kaitsealuse liigi või loodusliku elupaiga kahjulik muutus võib hõlmata mõju, mis seotud kahjustustegurite tõttu avaldub ka inimeste tervisele. Näiteks loodusliku elupaiga saastumine toksiliste ainetega võib samal ajal kahjustada inimeste tervist.

124.

I lisa viimases lõigus on märgitud, millist kahjustust ei ole vaja pidada märgatavaks. Kohtuasjas C-297/19, Naturschutzbund Deutschland – Landesverband Schleswig-Holstein eV, märkis kohus järgmist: „Väljendi „ei tule“ kasutusest ilmneb, et liikmesriikidel on seda direktiivi üle võttes õigus otsustada, kas need kahjustused on direktiivi I lisa mõttes olulised või mitte“ (129). Samuti leidis kohus, et selle lõigu sätteid tuleb tõlgendada kitsalt (130).

125.

I lisa viimase lõigu sisu täpsustused. — Esimeses taandes käsitletakse kahjulikke muutusi, mis on väiksemad kui normaalseks loetavad looduslikud varieerumised. See on seotud eespool punktis 65 nimetatud võimalusega, et baasolukord ei ole oma laadilt muutumatu. Tähelepanu keskmes on kahjulike muutuste suurus võrrelduna looduslike varieerumistega. — Teises taandes käsitletakse looduslikest põhjustest või territooriumi tavalisest majandamisest tulenevaid kahjulikke muutusi. Kohus kaalus seda taanet üksikasjalikult kohtuasjas C-297/19, Naturschutzbund Deutschland – Landesverband Schleswig Holstein eV. Selles käsitleti Natura 2000 märgala regulaarset kuivendamist avaliku sektori asutuse poolt põllumajandusliku kasutamise jaoks. Kuivendamine põhjustas veetaseme languse, millel oli kahjulik mõju kaitsealusele linnuliigile mustviires (Chlidonias niger). Kohus otsustas, et mõiste „tavaline majandamine“ on seotud nii elupaiga registri kui ka sihtdokumentidega (pädevate asutuste juhitavate majandamismeetmete kohta) ning ka varasema majandamisega omanike või ettevõtjate poolt (131). Kohus leidis järgmist: „Selleks, et siiski mitte võtta terminilt „tavaline“ keskkonnakaitse kontekstis soovitud toimet, tuleb aga lisada, et majandamist saab pidada tavaliseks vaid siis, kui see vastab niisugusele heale tavale nagu hea põllumajandustava“ (132). Samuti leidis kohus, et elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi kohaldamisalasse kuuluva ala majandamine võib hõlmata ka põllumajanduslikku tegevust, sealhulgas niisutust, kuid seda võib pidada tavaliseks üksnes siis, kui see on kooskõlas nendes direktiivides sätestatud eesmärkide ja kohustustega (133). See otsus kehtib kõigi loodusdirektiividega reguleeritud alade, mitte üksnes Natura 2000 alade kohta (134). Kuid esile tuleb tõsta Natura 2000 alade kaitsmise eesmärkide tähtsust. — Kolmandas taandes on osutatud elupaikade ja liikide võimele taastada looduslikul teel kiiresti seisund, mida võib lugeda baasolukorraga samaväärseks või sellest paremaks.

Välistamine

126.

Mõiste „kaitsealustele liikidele ja looduslike elupaikadele tekitatud kahju“ selgituses on näidatud, mille korral seda ei kohaldata, viidates elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetele 3 ja 4 ning artiklile 16 ning linnudirektiivi artiklile 9. Kohtuasjas C-297/19, Naturschutzbund Deutschland – Landesverband Schleswig-Holstein eV, otsustas kohus, et neid välistamisi tuleb tõlgendada kitsalt (135).

127.

Nendele loodusdirektiivide sätetele osutamisest võib teha mitu järeldust.

128.

Esiteks, üksnes loa olemasolu eespool nimetatud sätete alusel ei tähenda, et kahjuliku mõju saaks kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahjustuse kohaldamisalast täielikult välja arvata. Kahjuliku mõju saab välja arvata, kui — see on varem kindlaks tehtud; — põhjuslik seos on selge sõnaga lubatud. Sellest, kui ettevõtja ületab loas kindlaks määratud tingimusi (näiteks sekkudes elupaigas rohkem, kui luba võimaldab), võib tuleneda vastutus nõuete rikkumisega seotud kahjuliku mõju eest (136).

129.

Teiseks nähtub välistamiste sõnastusest, et keskkonnavastutuse direktiivi kohane vastutus võib tekkida olukorras, kus luba ei ole, kuid kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ning artikli 16 ning linnudirektiivi artikli 9 nõudeid. Nii on see näiteks juhul, kui ettevõtja oleks pidanud saama erandi elupaikade direktiivi artikli 16 alusel, et seaduslikult tegeleda ametialase tegevusega, kuid ei saanud seda (137).

6.   „VEEVARUDELE TEKITATUD KAHJU“

130.

Nagu on eespool näha tekstikastist 3, on „veevarudele tekitatud kahju“ sisulise kohaldamisala poolest seotud veevarude kahe peamise kategooriaga: kõnealused veevarud, mis kuuluvad veepoliitika raamdirektiivi kohaldamisalasse, ja merestrateegia raamdirektiivi kohaldamisalasse kuuluv mereakvatoorium. Nendes suunistes käsitletakse neid eraldi.

A)   KÕNEALUSED VEEVARUD, MIS KUULUVAD VEEPOLIITIKA RAAMDIREKTIIVI KOHALDAMISALASSE

Kõnealuste veevarudega seotud sisuline ja geograafiline kohaldamisala

131.

Mõiste „veevarudele tekitatud kahju“ sisulise kohaldamisala mõistmiseks tuleb teada, mida tähendavad „kõnealused veevarud“. „Veevarude“ hulka kuuluvad kõik veevarud, mida hõlmab veepoliitika raamdirektiiv (vt tekstikast 8 allpool). Veepoliitika raamdirektiivi eesmärk on „kehtestada maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik“ (138). Selles tsitaadis nimetatud veevarud on veepoliitika raamdirektiivi kohaldamisalasse kuuluvad veevarud. Veepoliitika raamdirektiivi kohaldatakse neist kõigi suhtes, olenemata nende suurusest ja omadustest (139). Asjakohaseid määratlusi on veel esitatud tekstikastis 9. „Kõnealused“ veevarud on need, mida kahjustatakse. Tekstikast 8. Mõiste „veevarud“ määratlus

Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 5 on „veevarud“ määratletud kui „kõik veevarud, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2000/60/EÜ.“

Tekstikast 9. Veepoliitika raamdirektiivis esitatud mõisted, mis on seotud „veevarudega“

Veepoliitika raamdirektiivis on otseselt määratletud kaks peamist veevarude klassi: „pinnavesi“ ja „põhjavesi“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 1 on „pinnavesi“ määratletud kui „maismaavesi, välja arvatud põhjavesi, üleminekuvesi ja rannikuvesi, välja arvatud keemilise seisundi osas, mispuhul on hõlmatud ka territoriaalvesi.“ Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 2 on „põhjavesi“ määratletud kui „kogu vesi, mis asub maapinna all küllastusvööndis ja on otseses kokkupuutes pinnase või aluspinnasega.“ Nagu näha, on „pinnavee“ määratluses osutatud veevarude neljale alamklassile: „siseveed“, „üleminekuveed“, „rannikuveed“ ja „territoriaalveed“. Esimesed kolm neist on otseselt määratletud. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 3 on „maismaavesi“ määratletud kui „kogu seisev või voolav vesi maapinnal ning kogu põhjavesi maismaa pool lähtejoont, millest mõõdetakse territoriaalvete laiust“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 6 on „üleminekuvesi“ määratletud kui „pinnaveekogu jõesuudme läheduses, mis on osaliselt soolane oma läheduse tõttu rannikuvetele, kuid millele mageveevool avaldab olulist mõju“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 7 on „rannikuvesi“ määratletud kui „pinnavesi maismaa pool joont, mille iga punkt on ühe meremiili kaugusel mere pool lähimast punktist lähtejoonel, millest mõõdetakse territoriaalvete laiust, ulatudes vajaduse korral kuni üleminekuvete välispiirini“.

132.

Nagu tekstikastis 9 esitatud määratlustest on näha, kehtib pinnavee geograafiline kohaldamisala ka rannikuvete kohta ja keemilise seisundi osas territoriaalvete kohta. Territoriaalveed ulatuvad kuni kaheteistkümne meremiilini lähtejoonest mere poole. Tähelepanu võib pöörata veel kahele punktile. Esiteks kattub pinnavee mõiste mingis osas merevete mõistega, nagu on näha tekstikastist 12. Kattumise korral on keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisel ülimuslik veepoliitika raamdirektiiv (vt tekstikast 12 ja punkt 175 allpool). Teiseks käsitletakse veepoliitika raamdirektiivis ka muid veevarude alamliike, nagu on kirjeldatud allpool tekstikastis 10. Kolmandaks, kui hinnatakse veepoliitika raamdirektiivi kohaldamisalasse kuuluvatele kõnealustele veevarudele avalduva kahjuliku mõju tähtsust, tuleb arvesse võtta geograafilisi piiranguid, mis on seotud kahjuliku mõju võrdluskontseptsioonidega. Neid käsitletakse allpool. Tekstikast 10. „Veevarude“ alamliikide määratlused veepoliitika raamdirektiivis

Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 4 on määratletud, et „jõgi“ on „maismaaveekogu, mis voolab peamiselt maapinnal, kuid võib osal oma jooksust voolata ka maa all“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 5 on määratletud, et „järv“ on „seisev maismaaveekogu“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 8 on määratletud, et „tehisveekogu“ on „inimtegevuse tulemusena tekkinud pinnaveekogu“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 9 on määratletud, et „oluliselt muudetud veekogu“ on „pinnaveekogu, mis inimtegevuse põhjustatud füüsiliste muudatuste tagajärjel on oma iseloomult liikmesriigi poolt vastavalt II lisa sätetele antud määratluse järgi oluliselt muutunud“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 10 on määratletud, et „pinnaveekogu“ on „eraldiseisev ja oluline pinnaveekogum, nagu näiteks järv, veehoidla, oja, jõgi või kanal, samuti oja, jõe või kanali osa, üleminekuvesi või rannikuveelõik“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 12 on määratletud, et „põhjaveekogum“ on „piiritletav põhjaveekogum põhjaveekihis või –kihtides“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 11 on määratletud, et „põhjaveekiht“ on „üks või mitu maa-alust kivimikihti või muud geoloogilist kihti, mis on piisavalt poorsed ja läbilaskvad, et põhjavesi saaks seal märkimisväärses ulatuses voolata või sealt saaks olulises koguses põhjavett võtta“.

Kahjuliku mõju võrdluskontseptsioonid

133.

Kahjuliku mõju võrdluskontseptsioonid on kõnealuste veevarude ökoloogiline [asjakohane pinnavee puhul], keemiline [asjakohane nii pinnavee kui ka põhjavee puhul] ja/või kvantitatiivne seisund [asjakohane põhjavee puhul] ja/või ökoloogiline potentsiaal [asjakohane oluliselt muudetud ja tehisveekogude puhul], nagu on määratletud direktiivis 2000/60/EÜ. Pinnavee ja põhjavee keemilise seisundi erinevuse tõttu tähendab see, et arvesse tuleb võtta viit seisundi liiki, mille määratlused on hõlmatud veepoliitika raamdirektiiviga. Nagu on näidatud allpool tekstikastis 11, on otseselt määratletud mõisted „ökoloogiline seisund“ ja „kvantitatiivne seisund“, kuid mõisted „keemiline seisund“ ja „ökoloogiline potentsiaal“ on vaja tuletada „hea keemiline seisundi“ ja „hea ökoloogilise potentsiaali“ määratlusest. Tekstikast 11. Veepoliitika raamdirektiivis määratletud võrdluskontseptsioonid

Veepoliitika raamdirektiivis on esitatud „ökoloogilise seisundi“ ja „kvantitatiivse seisundi“ täpsed määratlused. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 21 on määratletud, et „ökoloogiline seisund“ on „mõiste, mis tähistab veeökosüsteemide struktuuri ja funktsioneerimise kvaliteeti pinnavee puhul vastavalt V lisas toodud liigitusele“. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 2 punktis 26 on määratletud, et „kvantitatiivne seisund“ on „mõiste, mis näitab, millisel määral põhjaveekogumile avaldab mõju otsene ja kaudne veevõtt“. Kuigi veepoliitika raamdirektiivis on otseselt määratletud „ökoloogiline seisund“ ja „kvantitatiivne seisund“, ei ole selles otseselt esitatud „keemilise seisundi“ määratlust. Selle asemel on direktiivi artikli 2 punktides 24 ja 25 määratletud vastavalt „pinnavee hea keemiline seisund“ ja „põhjavee hea keemiline seisund“ (esiletõst lisatud). „Pinnavee hea keemiline seisund“ on määratletud kui „keemiline seisund, mis peab vastama pinnavee jaoks artikli 4 lõike 1 punktis a kindlaks määratud keskkonnaalastele eesmärkidele, see tähendab keemiline seisund, mille saavutab pinnaveekogu, milles saasteainete kontsentratsioon ei ületa IX lisas (140) ning artikli 16 lõike 7 ja muude ühenduse tasandil keskkonnakvaliteedi standardeid kehtestavate asjakohaste ühenduse õigusaktide alusel ette nähtud keskkonnakvaliteedi standardeid“. „Põhjavee hea keemiline seisund“ on määratletud kui „põhjaveekogumi keemiline seisund, mis vastab V lisa tabelis 2.3.2 sätestatud tingimustele“ (141). Samuti ei ole veepoliitika raamdirektiivis otseselt esitatud „ökoloogilise potentsiaali“ määratlust, kuid direktiivi artikli 2 punktis 23 on „hea ökoloogiline potentsiaal“ määratletud kui „oluliselt muudetud veekogu või tehisveekogu seisund, mis on selliseks liigitatud vastavalt V lisale“.

134.

Veepoliitika raamdirektiivist tulenevalt kasutatakse viit võrdluskontseptsiooni peamiselt seoses veekogudega, mis on piiritletud selle direktiivi kohaselt ja mida hinnatakse seireprogrammide alusel, mis jätavad liikmesriikidele kaalutlusruumi seire sageduse ja alade valimisel. Selles õigusraamistikus kasutatakse mõisteid ja piiritletud veekogude kontseptsiooni peamiselt pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks, mida tehakse vesikondade sobiva majandamise ja meetmete kavandamise teel. Sellega seoses on märgitud juhendis nr 2 veekogude kindlaksmääramise kohta, (142) mis on veepoliitika raamdirektiivi ühise rakendusstrateegia raames väljatöötatud mittesiduv viitedokument, et veekogude kontseptsiooni kasutatakse aruandluseks ja direktiivi peamistele keskkonnaeesmärkidele vastavuse hindamiseks. Veekogu piiritlemine on siiski vahend, mitte eesmärk omaette.

135.

Keskkonnavastutuse direktiivi kontekstis on viis võrdluskontseptsiooni seotud samade kõnealuste veevarudega, st nendega, mis kuuluvad veepoliitika raamdirektiivi kohaldamisalasse, kuid neid kasutatakse teisel eesmärgil. Keskkonnavastutuse direktiiviga seoses on need võrdlusaluseks, mille põhjal hinnatakse veevarudele tekitatud kahju (st kahju, mis mõjub väga ebasoodsalt võrdluskontseptsioone määravatele kvaliteedielementidele).

136.

Nagu allpool on näidatud, osutavad viis võrdluskontseptsiooni ise veel mitmele mõistele veepoliitika raamdirektiivis. Sõltuvalt kahjustatud veevarust tuleb mõiste „veevarudele tekitatud kahju“ rakendamisel arvesse võtta ka neid mõisteid. Keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisel on need viis kontseptsiooni kasulik jagada pinnaveega seotud mõisteteks (ökoloogiline seisund, ökoloogiline potentsiaal ja pinnavee keemiline seisund) ning põhjaveega seotud mõisteteks (põhjavee keemiline seisund ja kvantitatiivne seisund).

137.

Mõiste „ökoloogiline seisund“ tähistab veeökosüsteemide struktuuri ja funktsioneerimise kvaliteeti pinnavee puhul vastavalt veepoliitika raamdirektiivi V lisas esitatud klassifikatsioonile. V lisas on osutatud viiele pinnavee alamklassile ehk jaotusüksusele: jõed, järved, üleminekuveed, rannikuveed, tehisveekogud ja oluliselt muudetud veekogud. Jõed, järved ning tehisveekogud ja oluliselt muudetud veekogud on tegelikult kõik eespool tekstikastis 9 osutatud alamklassi „sisevesi“ alla kuuluvad jaotusüksused ning kõik need on veepoliitika raamdirektiivis otseselt määratletud (vt eespool tekstikast 10). „Ökoloogiline seisund“ on seotud jõgede, järvede, üleminekuvete ja rannikuvetega. V lisas on esitatud ka nende pinnavee alamklasside ja jaotusüksuste jaoks olulised kvaliteedielemendid: bioloogilised elemendid; bioloogilisi elemente toetavad hüdromorfoloogilised elemendid; bioloogilisi elemente toetavad üldised füüsikalis-keemilised elemendid; konkreetsed saasteained, mille kohta tuleb kehtestada riiklikud keskkonnakvaliteedi standardid.

138.

Ka „hea ökoloogilise potentsiaali“ määratluses on osutatud V lisale ning tehisveekogudele ja oluliselt muudetud veekogudele. V lisa punktis 1.2.5 on tehisveekogu ja oluliselt muudetud veekogu maksimaalne, hea ja keskmine ökoloogiline potentsiaal määratletud samade kvaliteedielementide abil, mida kasutatakse muude kõige sarnasemate V lisas loetletud pinnavete (jõed, järved, üleminekuveed ja rannikuveed) ökoloogilise seisundi määratlemiseks. Selles kajastatakse võimalikult täpselt nende kvaliteedielementide väärtusi, võttes samas arvesse ka kõnealuse veekogu (nt kanal või sadam) tehislikest või oluliselt muudetud tunnustest tulenevate füüsiliste tingimuste vältimatut mõju. See kõik tähendab, et võrdluskontseptsioonina on „ökoloogiline potentsiaal“ väga tihedalt seotud „ökoloogilise seisundiga“.

139.

„Pinnavee hea keemilise seisundi“ määratlusest võib järeldada, et pinnavee „keemiline seisund“ on seotud keemiliste saasteainete kontsentratsiooniga. Alates keskkonnavastutuse direktiivi vastuvõtmisest on võetud konkreetseid meetmeid, mis on pinnavee keemilise seisundi seisukohast olulised. Täpsemalt on vastavalt veepoliitika raamdirektiivi artiklile 16 vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/105/EÜ, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas ning millega muudetakse nõukogu direktiive 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ, 86/280/EMÜ ja tunnistatakse need seejärel kehtetuks ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ (143) (edaspidi „keskkonnakvaliteedi standardite direktiiv“), nagu seda on muudetud (144). Muu hulgas nähakse sellega ette pinnavees leiduvate prioriteetsete (ohtlike) ainete (145) kvaliteedistandardid.

140.

Nii „põhjavee hea keemilise seisundi“ kui ka „kvantitatiivse seisundi“ määratluses on osutatud terminile „põhjaveekogum“, mis on eraldi määratletud (vt eespool tekstikast 10).

141.

„Põhjavee hea keemilise seisundi“ määratlusest võib järeldada, et põhjavee keemiline seisund on seotud nii keemiliste saasteainete kontsentratsiooni kui ka elektrijuhtivusega. Elektrijuhtivus on seotud soolase või muu vee sissevooluga (146). Vastavalt veepoliitika raamdirektiivi artiklile 17 on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/118/EÜ, mis käsitleb põhjavee kaitset reostuse ja seisundi halvenemise eest (147) (edaspidi „põhjavee direktiiv“). Selles on muu hulgas esitatud liidu standardid nitraatide ja pestitsiidide kontsentratsiooni kohta põhjavees (148) ning sätestatud liikmesriikidele kohustus kehtestada riiklikud läviväärtused paljude muude saasteainete jaoks, mis on loetletud selle direktiivi lisas.

Märgatava kahjuliku mõju hindamine

Asjaolud

142.

Erinevalt kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahjust tuleneb keskkonnavastutuse direktiivi artikli 3 lõike 1 punktist a, et direktiivi kohaldatakse üksnes sellise veevarudele tekitatud kahju suhtes, mille on põhjustanud mõni III lisas nimetatud ametialastest tegevustest. Mitu nendest ametialastest tegevustest, nagu vee võtmine ja veevoolu tõkestamine (149) ning saasteainete heitmine ja sattumine vette, (150) on veevarude seisukohast eriti suure mõjuga. Mitut neist reguleeritakse veepoliitika raamdirektiiviga.

Taust

143.

Kahjustuse tähtsuse hindamiseks viie võrdluskontseptsiooni alusel tuleb vahet teha kõigil järgmistel „veevarude“ klassidel ja jaotusüksustel: — põhjavesi, — jõed, — järved, — üleminekuveed, — rannikuveed, territoriaalveed, — tehisveekogud ja oluliselt muudetud veekogud.

144.

Nagu juba märgitud, on kasulik lahus hoida põhjavee kahjustamine ja pinnavee kahjustamine, sest viis võrdluskontseptsiooni järgivad seda eristust. Kahjulikku mõju võidakse avaldada nii põhja- ja pinnaveele kui ka rohkem kui ühele pinnavee jaotusüksusele. Sellisel juhul tuleb kahjustust hinnata seoses iga asjakohase veevarude klassi või jaotusüksusega, sest võrdluskontseptsioonid ja asjaomased kvaliteedielemendid sõltuvad veevarude klassist või jaotusüksusest. Pinnaveele tekitatud kahju korral on näiteks „ökoloogilise seisundi“ ja „ökoloogilise potentsiaali“ võrdluskontseptsioonid vaja seostada eelmises punktis loetletud pinnavee eri jaotusüksustega.

145.

Arvesse tuleb võtta ka seda, et eri veekogud on omavahel seotud. Keemiline saaste võib levida veevarude eri klasside ja jaotusüksuste vahel, näiteks kui jõkke lekkinud kemikaal saastab seejärel järve.

146.

Mõiste „veevarudele tekitatud kahju“ osutab märgatavale kahjulikule mõjule, mis avaldub veepoliitika raamdirektiivis määratletud veevarude seisundile. Kuid oluline on meeles pidada, et keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 2 esitatud mõiste „kahjustus“ alla kuulub peale veevarude mõõdetavate kahjulike muutuste ka veevarude poolt täidetavate funktsioonide mõõdetav halvenemine. Keskkonnakahjustuse kategooriaga „veevarudele tekitatud kahju“ hõlmatud kahjulik mõju ei hõlma seega ainult mõõdetavaid muutusi veevarudes, vaid ka veevarude poolt täidetavate funktsioonide mõõdetavat halvenemist. Seda kinnitab keskkonnavastutuse direktiivi II lisa punkt 1, mille alusel on veevarudele, kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahjustuse parandamise kaalumisel vaja arvesse võtta nii loodusvara kui ka loodusvara funktsioone. Nagu eespool mainitud, ei ole mõiste „kahjustus“ aga autonoomne ja selle tõlgendamisel tuleb silmas pidada „keskkonnakahjustuse“ ja täpsemalt „veevarudele tekitatud kahju“ määratlust. Veevarude poolt täidetavate funktsioonide halvenemisega peab seega kaasnema märgatav kahjulik mõju kõnealuse veevaru seisundile.

147.

Veevarudele tekitatud kahju võib kaasa tuua kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikade jaoks täidetavate funktsioonide kadumise. Näiteks võib kaitsealune liik sõltuda jõest, mida iseloomustavad spetsiifilised hüdromorfoloogilised tingimused.

148.

Veevarudele tekitatud kahju võib tähendada ka üldsuse jaoks kasulike funktsioonide kadumist. Kaduda võivad nii suure kui ka väikese hulga inimeste või isegi üksikisikute jaoks vajalikud funktsioonid.

149.

Mõnel funktsioonil, nagu joogivee ja puhta suplusveega varustamine, on oluline tervisemõju. Kahju tekitava juhtumi korral võib saastuda joogiveeallikas, nii et sealt ei ole enam näiteks ohutu joogivett võtta.

150.

Veepoliitika raamdirektiiviga on ette nähtud, et tuleb koostada kaitsealade register, (151) mis võib aidata kindlaks teha teatavaid olulisi funktsioone ja halvenemist. Kaitsealade hulka kuuluvad muu hulgas joogivee võtmiseks kasutatavad alad; majanduslikult oluliste veekasvatatavate liikide kaitseks mõeldud alad; puhkealadeks mõeldud veekogud, sealhulgas suplusveeks mõeldud alad ning elupaikade või liikide kaitseks mõeldud alad, kus vee seisundi säilitamine või parandamine on oluline tegur nende kaitsmisel, sealhulgas loodusdirektiivide alusel määratud Natura 2000 alad.

151.

Veepoliitika raamdirektiivi kontekstis on viis võrdluskontseptsiooni seotud piiritletud veekogudega ja neid kasutatakse selles raamistikus selleks, et teha kindlaks, kas veekogud on heas seisundis (või hea potentsiaaliga). Kui veekogud ei ole heas seisundis, siis aitavad võrdluskontseptsioonid hinnata erinevust hea seisundiga ja määrata kindlaks selle erinevuse kõrvaldamiseks vajalikud meetmed. Veepoliitika raamdirektiivi kohaselt tuleb veekogude seisundit hinnata seireprogrammide alusel, mis vaadatakse läbi iga kuue aasta järel. Keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisel on oluline võtta arvesse selle direktiivi konkreetset sisu ja vajadust võimaldada kiiresti kindlaks teha veepoliitika raamdirektiivis määratletud veekogude seisundile avalduv märgatav kahjulik mõju. Sellega seoses ei tohi väljendit „mis mõjub väga ebasoodsalt [...] seisundile“ samastada seisundi halvenemise või muutumisega veepoliitika raamdirektiivi tähenduses (kuigi see võib neid hõlmata). Selle väljendi tõlgendamisel tuleb lähtuda keskkonnavastutuse direktiivi eesmärgist ja mõistest „kahjustus“, st arvesse tuleb võtta veevarude (mõõdetavaid) kahjulikke muutusi ja veevarude poolt täidetavate funktsioonide halvenemist. Seega tuleb viie võrdluskontseptsiooni tõlgendamisel ja kasutamisel veevarudele põhjustatud tegeliku kahjustuse tähtsuse hindamiseks ja kindlaksmääramiseks arvesse võtta keskkonnavastutuse direktiivi järgmisi erijooni. — Nagu eespool märgitud, on keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punkti 1 alapunktis b „veevarud“ määratletud kui kõik direktiiviga 2000/60/EÜ hõlmatud veed. — Veevarude poolt täidetavate loodusvara funktsioonide halvenemine võib olla seotud veealadega, mis on piiratumad kui need, mis kuuluvad veepoliitika raamdirektiivis piiritletud veekogude alla. Näiteks võib olmeveega varustamine ühe veevõtukoha saastumise tõttu halveneda. — Loodusvara korral (eristatuna loodusvara funktsioonide halvenemisest) ei pruugi tegelik ala, kus kahjulikke muutusi esineb, olla täpselt vastavuses ühe piiritletud veekogu piiridega, vaid võib hõlmata ka mitut veekogu või ainult mingit osa veekogust. — Kohtuasjas C-535/18, IL jt vs. Land Nordrhein-Westfalen, käsitles kohus veepoliitika raamdirektiivi kontekstis veekogu osale avalduvat mõju seoses kiirtee ehitamisest tuleneva põhjavee keemilise reostamise ohuga. Kohus märkis, et ettenähtud väärtuse ületamine kasvõi ühes vaatluspunktis näitab veekogu suure osa keemilise seisundi halvenemist, kuigi direktiivi 2006/118/EÜ artikli 4 lõike 2 punkti c alusel oleks põhjaveekogum võimalik tervikuna klassifitseerida hea keemilise seisundiga veekoguks, st võtta [muu hulgas] vajaduse korral arvesse kahjustatud põhjaveekogumi suurust. Samuti tõi kohus esile, et ühe läviväärtuse ületamine mis tahes vaatluspunktis kujutab endast igal juhul keemilise seisundi halvenemist veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 punkti b alapunkti i tähenduses, (152) mille korral tuleb vastavalt põhjavee direktiivile ja veepoliitika raamdirektiivile võtta meetmeid. See näitab, et keskkonnavastutuse direktiivi rakendamine muul kui kogu veekogu tasandil ei oleks vastuolus veepoliitika raamdirektiivi ja põhjaveedirektiivi rakendamise lähenemisviisiga.

152.

Seda arvestades võib konkreetse kahju tekitava juhtumi asjaolude tõttu olla asjakohane rakendada keskkonnavastutuse direktiivi kogu piiritletud veekogu tasandil. Näiteks võib toksilise aine lekkimine mõjutada kogu järve. Või siis võib põhjaveekogum kvantitatiivse seisundi seisukohast toimida eraldiseisva hüdroloogilise üksusena ning selle seisundikategooriaga seotud seisundielemente võib olla vaja hinnata kogu põhjaveekogumi suhtes. Lisaks võib suur osa olemasolevatest teadmistest kõnealuste veekogude kohta põhineda piiritletud veekogudel, arvestades et selliste veekogude puhul on korraldatud veepoliitika raamdirektiivi kohane seire.

Hindamise fookus ja hindamise läbiviimine

153.

Samamoodi kui kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju korral, tuleb ka veevarudele tekitatud kahju kahjuliku mõju tähtsust hinnata baasolukorra suhtes. Väljendit „baasolukord“ ei ole veevarudele tekitatud kahju määratluses konkreetselt mainitud. Kuid nagu on näha tekstikastist 4, hõlmab „baasolukorra“ määratlus kõiki loodusvarasid ja funktsioone. Lisaks on II lisa punktis 1 baasolukorda nimetatud nii veevarudele tekitatud kahju kui ka kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju kontekstis.

154.

„Baasolukorra“ määratlusest tuleneb, et tähtsuse hindamine tuleks siduda kahjustatud veeala või -aladega ning see peaks hõlmama selle ala või nende alade seisundi võrdlemist enne ja pärast kahju tekitavat juhtumit.

155.

Veepoliitika raamdirektiivi kohaselt tuleb pinna- ja põhjaveekogumid selle direktiivi V lisa alusel klassifitseerida eri seisundikategooriatesse. Klassifikatsioonid on seotud seisundielementidega, mis võetakse aluseks nii baasolukorra hindamisel kui ka kahjulike muutuste või võimalike kahjulike muutuste ja funktsioonide halvenemise mõõtmisel keskkonnavastutuse direktiivi alusel. Veepoliitika raamdirektiivi V lisa alusel juba kindlaks määratud klassifikatsioonid võivad seega aidata kindlaks määrata selle veeala või nende veealade seisundit, mida kahju tekitav juhtum kahjustab. „Parim võimalik kättesaadav teave“ ei ole siiski seotud üksnes veepoliitika raamdirektiivi rakendamisest saadud teabega.

156.

Näiteks ühe pinnavee jaotusüksuse – jõe – ökoloogilise seisundi kategooriad on väga hea, hea, keskmine, mitterahuldav ja halb (153).

157.

Väga hea, hea ja keskmise ökoloogilise seisundiga jõgede kohta on veepoliitika raamdirektiivis esitatud üksikasjalikud kirjeldused mitme seisundielemendi järgi. — Esitatud on järgmiste bioloogiliste kvaliteedielementide kirjeldused: fütoplankton, makrofüüdid ja põhjataimestik, selgrootud põhjaloomad ja kalastik. — Esitatud on järgmiste hüdromorfoloogiliste kvaliteedielementide kirjeldused: veerežiim, jõevoolu tõkestamatus, morfoloogilised tingimused. — Esitatud on järgmiste füüsikalis-keemiliste kvaliteedielementide kirjeldused: üldtingimused, konkreetsed sünteetilised saasteained, konkreetsed mittesünteetilised saasteained.

158.

Põhjavee võrdluskontseptsiooni „kvantitatiivne seisund“ korral on seisundielemente ainult üks, nimelt „põhjavee tase“. Selle üksikasjalik kirjeldus on järgmine: „Põhjavee tase põhjaveekogumis on selline, et pikaajaline aasta keskmine veevõtumäär ei ületa olemasolevat põhjaveeressurssi. Vastavalt sellele ei mõju põhjaveetasemele inimtekkelised muutused, mis põhjustaksid: — suutmatuse saavutada sellega seotud pinnavee suhtes artikli 4 alusel kehtestatud keskkonnaalaseid eesmärke, — märkimisväärse halvenemise sellise vee seisundis, — märkimisväärse kahju maismaa-ökosüsteemidele, mis sõltuvad otseselt põhjaveekogumist, ning veetaseme muutusest tulenevad muutused vee voolusuunas võivad esineda ajutiselt või ruumiliselt piiratud alal pidevalt, ent sellised suunamuutused ei põhjusta soolase vee ega muu vee sissevoolu ega näita pidevat ja selgelt inimtegevusest põhjustatud tendentsi voolusuunas, mis tõenäoliselt võiks niisugust sissevoolu põhjustada“ (154).

159.

Võrdluskontseptsiooni „põhjavee keemiline seisund“ korral on kasutusel kaks seisundielementi („üldtingimused“ ja „elektrijuhtivus“), mille üksikasjalikud kirjeldused on esitatud veepoliitika raamdirektiivis. Seisundielemendi „üldtingimused“ kirjeldus on järgmine: „Põhjaveekogumi keemiline seisund on niisugune, et saasteainete kontsentratsioon: — ei näita soolase või muu vee sissevoolu tagajärgi vastavalt allpool toodule, — ei ületa artikli 17 kohaselt muude asjakohaste [liidu] õigusaktide alusel kohaldatavaid kvaliteedistandardeid, — ei põhjusta suutmatust saavutada sellega seotud pinnavee suhtes artikli 4 alusel kehtestatud keskkonnaalaseid eesmärke ega selliste veekogude ökoloogilise või keemilise seisundi märkimisväärset [halvenemist] ega märkimisväärset kahju otseselt põhjaveekogumist sõltuvatele maismaa-ökosüsteemidele“.

160.

Nagu on näha põhjavee keemilise seisundi seisundielemendi „üldtingimused“ järgi, esineb hea keemilise seisundi kirjelduses ristviiteid. Nagu eespool juba märgitud, tuleb kooskõlas veepoliitika raamdirektiivi artikliga 17 järgida ka muude õigusaktide kvaliteedistandardeid. Põhjavee direktiivis on sellele vastavalt sätestatud standardid nitraatide ja pestitsiidide kohta ning liikmesriikide kohustus kehtestada riiklikud läviväärtused paljude muude selle direktiivi II lisa A osas loetletud saasteainete jaoks.

161.

Kõik eespool nimetatud elemendid (ja muude vee jaotusüksuste vastavad elemendid) võivad olla olulised baasolukorra hindamisel ja kahjuliku muutuse mõõtmisel. Kahjustustegurite laad (st kas need on lisavad, vähendavad, kaevandavad või hävitavad, nagu on märgitud eespool punktis 18) peaks näitama, missugune seisundielementide valik on tõenäoliselt oluline.

162.

Nende seisundielementide mitmekesine laad ja veekogu poolt täidetavad eri funktsioonid eeldavad, et nii baasolukorra kui ka kahjulike muutuste ja halvenemise hindamiseks ja mõõtmiseks tuleb kasutada erinevaid tehnikaid ja meetodeid. Nende hulka võivad kuuluda näiteks keemilised analüüsid, elupaikade hindamine, toksilisuse mõõtmine ja bioindikaatorid. Baasolukorra hindamisel tuleks arvesse võtta veepoliitika raamdirektiivi kohast klassifitseerimist ja seiret. Kui kahjustatud veealade baasolukorra hindamiseks puuduvad seireandmed, võib olla võimalik kasutada teiste samalaadsete veealade kohta kättesaadavate andmete ekstrapoleerimist või üldisi võrdlusallikaid.

163.

Seoses loodusvara funktsioonide halvenemisega tuleks neid funktsioone arvesse võtta siis, kui on ilmne, et kahju tekitav juhtum on veekogu seisundile mõjunud väga ebasoodsalt. Näiteks kui kahju tekitav juhtum saastab järves pinnavee kaitsealust joogiveeallikat ja samal ajal mõjub see väga ebasoodsalt järve ökoloogilisele või keemilisele seisundile, siis kuulub see juhtum keskkonnavastutuse direktiivi alusel veevarudele tekitatud kahju kohaldamisalasse. Kui sellisel juhul tekitab kahjustuse üks ja sama juhtum, ei pea funktsioonide halvenemise põhjustanud kahjustustegurid ja seisundile väga ebasoodsalt mõjunud kahjustustegurid olema täpselt samad. Kui kahju tekitav juhtum on näiteks heitvee lekkimine, siis võib joogiveefunktsiooni halvenemist põhjustavaks kahjustusteguriks olla mikroorganismide sattumine joogiveeallikasse, samas kui seisundile väga ebasoodsalt mõjuvateks kahjustusteguriteks võib olla toitainete lisandumine.

164.

Peale selle ei pruugi funktsioonide halvenemise määratlus sõltuda üksnes mõiste „kahjustus“ määratlusest. Olulised võivad olla veepoliitika raamdirektiivi alusel koostatud kaitsealade registrisse kantud kaitsealade jaoks seatud konkreetsed eesmärgid. Põhjavee hea kvantitatiivse seisundi ja põhjavee hea keemilise seisundi määratlused veepoliitika raamdirektiivis osutavad selgelt tingimustele, mille eesmärk on vältida seda, et ei suudeta saavutada selle direktiivi artiklis 4 pinnavee jaoks kehtestatud keskkonnaeesmärke. Need eesmärgid hõlmavad ka veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 punkti c kohaseid kaitsealadega seotud eesmärke. Põhjavee saastumine mõjutab tõenäoliselt joogivee kvaliteeti, mistõttu on põhjavee direktiiviga kehtestatud veel kohustus hinnata põhjavee keemilist seisundit, võttes arvesse saasteainetest tulenevat ohtu võetava olmevee kvaliteedile (155). Peale selle on veepoliitika raamdirektiivi artikli 7 lõikes 3 sätestatud, et liikmesriigid peavad tagama joogivee võtmiseks kasutatavate veekogude vajaliku kaitse eesmärgiga hoida ära nende kvaliteedi halvenemine, et vähendada joogivee tootmiseks vajalike veepuhastustoimingute ulatust. Seda silmas pidades ja võttes arvesse mõiste „kahjustus“ määratlust ning veepoliitika raamdirektiivis ja põhjavee direktiivis joogivee võtmiseks kasutatavate põhjaveekogude hea seisundi tagamiseks kehtestatud konkreetseid eesmärke ja täiendavaid nõudeid, võib järeldada, et kahju tekitavad juhtumid, mille tulemusena on joogivee direktiivi nõuete täitmiseks vaja vett rohkem puhastada, võivad keskkonnavastutuse direktiivi kohaselt kujutada endast veevarudele tekitatud kahju (156).

165.

Siiski on sellel piirid. Näiteks on võimalik, et kahju tekitav juhtum toob mikroorganismid pinnavee alale. Kuigi see võib halvendada joogiveefunktsiooni, ei kuulu selline kahju tekitav juhtum veevarudele tekitatud kahju alla, välja arvatud siis, kui saab tõestada, et see kahjustab ka seisundielementi. Selline mikroorganismide sissetoomine võib mõnikord siiski kuuluda pinnasele tekitatud kahju alla (vt käesolevate suuniste osa pinnasele tekitatud kahju kohta).

166.

Baasolukorra ning mis tahes muutuste ja halvenemise hindamisel ja mõõtmisel võib vaja olla arvesse võtta kahjustustegureid, mis on mõju avaldanud juba väga pika aja jooksul. Näiteks võib praegune ettevõtja olla ametialase tegevuse käigus veekogu saastanud pidevalt pikema aja jooksul juba enne 30. aprilli 2007 (vt eespool punkt 24). Selle tulemusena võib osa kahjustusest (näiteks jõe saastunud setted) olla tekkinud enne keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise alguskuupäeva. Hiljem tekkinud kahjustused võivad keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisalasse siiski kuuluda. Näiteks võib ettevõtja rikkuda alates 30. aprilli 2007 rakendatavat loanõuet. Sellisel juhul on baasolukorra hindamiseks ning kahjulike muutuste ja halvenemise mõõtmiseks vaja vahet teha enne ja pärast tekkinud kahjustusel.

Tähtsuse kindlaksmääramine

167.

Selleks, et kahjulik mõju oleks märgatav, ei ole vaja, et see oleks seotud kõigi seisundielementidega, mis võivad olla asjakohased. Kuid see peab kahjustama vähemalt ühte neist (157).

168.

Kahjustustegurite viivitamatu ohjamise meetmete ja ennetusmeetmete jaoks tuleb tähtsus kindlaks määrata, kui hindamise tulemusel tekib või peaks tekkima põhjendatud alus arvata, et ilma nende meetmeteta tekivad punktis 169 nimetatud kahjulikud muutused ja nendega seotud halvenemine.

169.

Parandusmeetmete vajaduse kindlakstegemise eesmärgil on kahjulikud muutused märgatavad ja nendega seotud halvenemine tekib siis, kui need põhjustavad kahjustatud veekogude alal või aladel järgmist. — Seisundielemendi püsiv või vahepealne mõõdetav kadumine, nii et kahjustatud veealal ei ole enam selle seisundielemendi tunnuseid, mis oleksid sellel alal olnud enne kahjulikku muutust või halvenemist. Kui võtta näiteks üks võrdluskontseptsioon ja üks seisundielement, nimelt jõe ökoloogiline seisund ja kalastik, siis on kahjulik mõju märgatav, kui kahju tekitav juhtum, näiteks toksilise aine leke, hävitab kahjustatud veealal kalapopulatsiooni täielikult. — Seisundielemendi mõõdetav halvenemine, nii et kahjustatud veealal ei ole enam selle seisundielemendi tunnuseid, mis oleksid sellel alal olnud enne kahjulikku muutust või halvenemist. Kui võtta näiteks üks võrdluskontseptsioon ja üks seisundielement, nimelt jõe ökoloogiline seisund ja kalastik, siis on kahjulik mõju märgatav, kui kahju tekitav juhtum põhjustab konkreetsel alal kalade suremuse sellise taseme, mis mõõdetavalt ületab kalade suremuse normaalset taset (ilma et kalapopulatsioon täielikult hävineks). Kui võtta näiteks veel üks võrdluskontseptsioon (kvantitatiivne seisund) ja teine seisundielement (põhjavee tase põhjaveekogumis), siis on kahjulik mõju märgatav, kui põhjavee tase on mõõdetavalt alanenud või alaneb sellisel määral, mis mõõdetavalt ületab olemasolevat põhjaveeressurssi. — Loodusvara funktsioonide mõõdetav halvenemine, mis on seotud kadunud või halvenenud seisundielementidega. Kui võtta eespool kirjeldatud näide kalastiku kohta jões, siis juhul kui see jõgi on kaitsealune harrastuskalapüügi eesmärgil, loetakse halvenemiseks see, kui kahju tekitav juhtum põhjustab veeala kalavarude vähenemise harrastuspüügi jaoks. — Mõõdetav vahe kahjuliku mõju tekkimise aja ja selle aja vahel, kui asjaomaste seisundielementide baasolukord taastatakse. Kui võtta sama näide kalastiku kohta jões, siis loetakse kahjulik mõju märgatavaks, kui taastamismeetmete võtmisest hoolimata põhjustab kahjulik mõju kalapopulatsiooni vähenemise sellise aja jooksul, mis mõõdetavalt ületab ajavahemikku, mil kalapopulatsiooni suurus looduslikult varieerub. Selline ajaline vahe tähendab, et loodusvara ja sellega seotud funktsioonid vahepeal kaovad, mistõttu need vajavad kompenseerivat parandamist (158). Selline kompenseeriv parandamine peab toimuma kogu taastamisaja jooksul, mistõttu tuleb see ajavahemik välja arvutada.

170.

Nagu juba märgitud, ei pea selleks, et kahjulik mõju oleks märgatav, muutuma liigitus veepoliitika raamdirektiivi tähenduses, kuigi seisundi liigituse muutumine halvemuse poole näitaks märgatavat kahjulikku mõju. Analoogia alusel otsustas kohus veepoliitika raamdirektiivi käsitlenud kohtuasjas C-461/13, Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland eV vs. Bundesrepublik Deutschland, et pinnaveekogu „seisundi halvenemise“ mõistet veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktis i tuleb tõlgendada nii, et halvenemisega on tegemist niipea, kui vähemalt üks kvaliteedielement direktiivi V lisa tähenduses on langenud klassi võrra allapoole, isegi kui see langus ei too kaasa kogu pinnaveekogu madalamat klassifitseerimist (159). Kui aga asjaomane kvaliteedielement selle lisa tähenduses on juba kõige madalamas klassis, siis tähendab selle elemendi igasugune halvenemine pinnaveekogu „seisundi halvenemist“ artikli 4 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses (160).

171.

„Veevarudele tekitatud kahju“ kohta ei ole keskkonnavastutuse direktiivis samaväärseid kriteeriume, kui on esitatud I lisas „kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju“ tähtsuse hindamiseks ja kindlaksmääramiseks. Samuti ei ole selle jaoks ette nähtud valikut, mis kõnealuse lisa alusel võimaldab teatavate kahjulike mõjude korral otsustada, et need ei ole märgatavad. II lisa punktis 1.3.3. on siiski esile toodud, et pädevatel asutustel on teatav kaalutlusruum selle kindlaks määramisel, mis ulatuses on konkreetse kahju tekitava juhtumi korral vaja parandusmeetmeid võtta.

Välistamine

172.

Mõiste „veevarudele tekitatud kahju“ määratlus ei hõlma seda kahjulikku mõju, mille korral kohaldatakse veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõiget 7. Kuigi veepoliitika raamdirektiivi eesmärk on, et kõik veekogud saavutavad 2015. aastaks (või tähtajaga seotud erandite korral 2027. aastaks) hea seisundi ning veekogude seisund ei tohi halveneda, on artikli 4 lõikega 7 lubatud uued muudatused või projektid, mis halvendavad veekogu seisundit, tingimusel et täidetakse selles sättes kindlaks määratud rangeid kriteeriume. Et veepoliitika raamdirektiivi kohaselt on halvenemine sellistel asjaoludel vastuvõetav, siis ei kuulu sellest tulenev veevarudele tekitatud kahju keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisalasse. Kohtuasjast C-297/19, Naturschutzbund Deutschland – Landesverband Schleswig-Holstein, võib siiski järeldada, et seda välistamist tuleb tõlgendada kitsalt (161).

173.

Veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõikega 7 kohustatakse täitma mitut tingimust, sealhulgas võtma kõiki võimalikke meetmeid, et vähendada kahjulikku mõju veekogu seisundile (162). Selleks et keskkonnavastutuse direktiivi raames artikli 4 lõike 7 kohast välistamist kasutada, peab ettevõtja seetõttu täitma kõiki mõju vähendamisega seotud tingimusi, mis on artikli 4 lõike 7 kohase nõusoleku eelduseks. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et isegi siis, kui on saadud artikli 4 lõike 7 kohane nõusolek, kohaldatakse veevarudele tekitatud kahju suhtes keskkonnavastutuse direktiivi, kui kõnealuseid tingimusi ei ole täidetud (163).

174.

Kohtuasjas C-529/15, Folk, käsitles kohus „veevarudele tekitatud kahju“ määratluses sellise kahjuliku mõjuga arvestamata jätmist, mille korral kohaldatakse artikli 4 lõiget 7. Kohus leidis, et „juhul kui riigisiseste õigusnormide alusel on antud luba nii, et ei kontrollitud, kas [...] direktiivi 2000/60/EÜ [...] artikli 4 lõike 7 punktides a–d sätestatud tingimused on täidetud, ei ole liikmesriigi kohus selleks, et teha kindlaks keskkonnakahjustuse olemasolu direktiivi 2004/35 (muudetud direktiiviga 2009/31) artikli 2 punkti 1 alapunkti b tähenduses, kohustatud ise kontrollima, kas kõnealuses sättes ette nähtud tingimused on täidetud“. See kohtuasi toob veelgi enam esile vajaduse kohaldada erandit rangelt. Liikmesriigi kohtunikul on õigus keelduda erandi tegemisest, kui luba andev asutus ei ole tõendanud täielikku vastavust artikli 4 lõikes 7 sätestatud rangetele tingimustele.

B)   MERESTRATEEGIA RAAMDIREKTIIVI KOHALDAMISALASSE KUULUV MEREAKVATOORIUM

Mereakvatooriumiga seotud sisuline ja geograafiline kohaldamisala

Tekstikast 12. Mõiste „mereakvatoorium“ määratlus merestrateegia raamdirektiivis

Merestrateegia raamdirektiivi artikli 3 punktis 1 on määratletud, et „mereakvatoorium“ on: „a) veed, merepõhi ja selle aluspinnas, mis jäävad territoriaalvete ulatuse mõõtmiseks kasutatavast lähtejoonest mere poole, ulatudes UNCLOSi kohaselt liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva ala kaugeimasse otsa, välja arvatud asutamislepingu II lisas loetletud riikide ja territooriumidega külgnevad veed ja Prantsuse ülemeredepartemangude ja -territooriumide ja b) direktiivis 2000/60/EÜ määratletud rannikuveed, nende merepõhi ja aluspinnas niivõrd, kuivõrd nimetatud või muus ühenduse õigusaktis ei käsitleta merekeskkonna keskkonnaseisundi eriaspekte“.

175.

Nagu on näha, kattub mõiste „mereakvatoorium“ määratlus merestrateegia raamdirektiivis mõiste „rannikuveed“ määratlusega veepoliitika raamdirektiivis. Merestrateegia raamdirektiivi kohaldatakse rannikuvete suhtes selles osas, milles mereakvatooriumi keskkonnaseisundi konkreetseid aspekte ei ole käsitletud juba veepoliitika raamdirektiivis või muudes liidu (164) õigusaktides. Samuti kattub mereakvatoorium „territoriaalvete“ kohaldamisalaga veepoliitika raamdirektiivis. Viimati nimetatud õigusakti kohaldatakse territoriaalvete suhtes alati, kui kahjustus on seotud keemilise seisundiga.

Kahjuliku mõju võrdluskontseptsioon

176.

„Mereakvatooriumile“ avalduva kahjuliku mõju võrdluskontseptsioon on selle „keskkonnaseisund“, nagu on määratletud merestrateegia raamdirektiivis (vt allpool tekstikast 13). Nagu eespool märgitud, on aga „mereakvatooriumi“ määratlusest välja jäetud keskkonnaseisundi aspektid, mida on juba käsitletud veepoliitika raamdirektiivis või muudes liidu õigusaktides. Muudest liidu õigusaktidest on eriti olulised loodusdirektiivid (vt punkt 95 eespool). Tekstikast 13. Mõiste „keskkonnaseisund“ määratlus

Merestrateegia raamdirektiivi artikli 3 punktis 4 on määratletud, et „keskkonnaseisund“ on „mereakvatooriumi keskkonna üldine seisund, võttes arvesse sellesse kuuluvate mereökosüsteemide struktuuri, funktsiooni ja protsesse koos looduslike füsiograafiliste, geograafiliste, bioloogiliste, geoloogiliste ja klimaatiliste teguritega, samuti füüsikalisi, akustilisi ja keemilisi tingimusi, sealhulgas neid, mis tulenevad inimtegevusest asjaomasel alal või sellest väljaspool“.

177.

Veepoliitika raamdirektiivis on rannikuvetega seoses juba käsitletud järgmist: kemikaalide kontsentratsioonid; bioloogilised elemendid; bioloogilisi elemente toetavad hüdromorfoloogilised elemendid; bioloogilisi elemente toetavad keemilised ja füüsikalis-keemilised elemendid; üldised elemendid ja konkreetsed saasteained. Peale selle on veepoliitika raamdirektiivis käsitletud keemilist kontsentratsiooni territoriaalvetes.

178.

Loodusdirektiivides on juba käsitletud nende kohaldamisalasse kuuluvaid mereelupaiku ja mereelupaikade liike. Lisaks kohaldatakse neid merekeskkonna suhtes, sealhulgas majandusvööndis ja mandrilava tsoonis, mis kuuluvad liikmesriigi jurisdiktsiooni alla (vt punkt 95 eespool).

Märgatava kahjuliku mõju hindamine

Asjaolud

179.

Samamoodi kui veepoliitika raamdirektiivi kohaldamisalasse kuuluvate vete korral, on kahjulik mõju keskkonnavastutuse direktiivi tähenduses oluline ainult siis, kui selle mõju ja keskkonnavastutuse direktiivi III lisas kirjeldatud ametialase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Sellise tegevuse laad peaks näitama nende kahjustustegurite tõenäolist laadi, mis võivad mereakvatooriumile avaldada kahjulikku mõju ja põhjustada sellega seoses funktsioonide halvenemist.

180.

Kõige tõenäolisemalt võivad mereakvatooriumi kahjustada järgmised keskkonnavastutuse direktiivi III lisa kohased tegevused (165). — Tööstustegevus vastavalt III lisa punktile 1, st selliste käitiste käitamine, mille korral vajatakse nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) (166) kohaselt luba. Näiteks võib mineraalõli ja gaasi rafineerimine sadamapiirkonnas põhjustada rannikuvete saastamist. — Jäätmekäitlustegevus vastavalt III lisa punktile 2, st jäätmete ja ohtlike jäätmete kogumine, transportimine, taaskasutamine ja lõppladustamine, mille korral vajatakse nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ (jäätmete kohta) ja nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ (ohtlike jäätmete kohta) kohaselt luba või registreerimist (167). Kahjustus võib tuleneda näiteks jäätmete tahtlikust merre kaadamisest või prügilate halvast haldamisest kaldal (168). — Nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivi 67/548/EMÜ (ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) artikli 2 lõikes 2 määratletud ohtlike ainete tootmine, töötlemine, kasutamine täitena ja keskkonda laskmine vastavalt III lisa punkti 7 alapunktile a (169). Näiteks liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvas mereakvatooriumis võivad avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside tõttu (st uuringud ja kasutamine) tekkida õnnetusjuhtumid ja leke merre. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/30/EL, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust ja millega muudetakse direktiivi 2004/35/EÜ (170) (edaspidi „avamereohutuse direktiiv“), sisaldab teatavaid erisätteid ja määratlusi, eelkõige selle artikli 2 punktides 5, 11, 15 ja 16 ning artiklis 7. Seega vastutab keskkonnavastutuse direktiivi alusel keskkonnakahjustuse eest mitte avamerel toimuva uurimis- või tootmistegevuse „käitaja“, vaid „loaomanik“. — Mereveondus vastavalt III lisa punktile 8, st meretranspordi miinimumnõuded laevadele, mis suunduvad ühenduse sadamatesse või lahkuvad sealt ning veavad ohtlikke või saastavaid kaupu nõukogu direktiivi 93/75/EMÜ (171) tähenduses. Meretranspordi alla võib kuuluda suurtes kogustes kaupade vedu konteinerites ning konteinerite kaotsiminek merel võib kujutada endast kahju tekitavat juhtumit. — Jäätmete piiriülene vedu Euroopa Liidus, Euroopa Liitu sissevedu või Euroopa Liidust väljavedu vastavalt III lisa punktile 12 (milleks on vaja luba või mis on keelatud nõukogu määruse (EMÜ) nr 259/93 alusel (172)). Näiteks võivad jäätmed jäätmeveo ajal merel kaotsi minna.

181.

Komisjoni direktiivi (EL) 2017/845 (173) tabelis 2b „Kasutusviisid ja inimtegevus merekeskkonnas või nende mõju merekeskkonnale“ on näidatud tegevused, mis võivad kahjustada mereakvatooriumi, kuigi keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisel võetakse arvesse ainult neid ametialaseid tegevusi, mis on esitatud ka keskkonnavastutuse direktiivi III lisas.

182.

Mereakvatooriumi kahjustamisega seoses on oluline mainida keskkonnavastutuse direktiivi artikli 4 lõigetes 2 ja 3 esitatud erandeid. Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt ei kohaldata seda direktiivi juhul, kui mereakvatooriumile kahjustuse tekkimise otsene oht või tegelik kahjustus tuleneb sündmusest, millega seotud vastutus või kahju hüvitamine kuulub mõne IV lisas nimetatud rahvusvahelise konventsiooni kohaldamisalasse (174). Artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et kõnealune direktiiv ei mõjuta ettevõtja õigust piirata oma vastutust sellise riigisisese õigusakti kohaselt, millega täidetakse teatavaid rahvusvahelisi konventsioone (175).

Hindamise läbiviimine

183.

Samamoodi kui kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju korral ning veepoliitika raamdirektiivi kohaldamisalasse kuuluvatele veevarudele tekitatud kahju korral, tuleb kahjuliku mõju tähtsust hinnata baasolukorra suhtes. Nagu eespool on märgitud, hõlmab „baasolukorra“ määratlus kõiki loodusvarasid ja funktsioone. Lisaks on II lisa punktis 1 baasolukorda nimetatud nii veevarudele tekitatud kahju kui ka kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju kontekstis.

184.

„Baasolukorra“ määratlusest tuleneb, et märgatava kahjuliku mõju hindamine tuleks siduda kahjustatud mereakvatooriumi ala või aladega ning see peaks hõlmama selle ala või nende alade seisundi võrdlemist enne ja pärast kahju tekitavat juhtumit. Nende hindamiseks tuleb kasutada parimat võimalikku kättesaadavat teavet.

185.

Kahjulik mõju toob kaasa negatiivse muutuse mereakvatooriumis. Sellega võib kaasneda ka nende veevarude poolt täidetavate funktsioonide halvenemine baasolukorraga võrreldes. Muude loodusvara kategooriate suhtes täidab mereakvatoorium seal leiduvate looduslike elupaikade ja kaitsealuste liikide jaoks vajalikke funktsioone, nagu looded teatavate rannikuelupaikade korral või mereimetajate ja -lindude toiduga varustamine. Need funktsioonid ei ole piiratud merekaitsealadega, nagu loodusdirektiivide alusel määratud Natura 2000 alad, kuid on nende jaoks eriti olulised, kuna sellistel funktsioonidel on alade kaitse-eesmärkide täitmisel oluline roll. Funktsioonide mõiste hõlmab ka inimestele vajalikke funktsioone. Näiteks saavad inimesed merest kala ja muud toitu. Teiseks näiteks on võimalus vaba aega veetes vaadelda vaalu.

186.

Võrdluskontseptsiooni „keskkonnaseisund“ korral on asjakohane arvesse võtta merestrateegia raamdirektiivi alusel ette nähtud tööd kui baasolukorra ja kõigi oluliste muutuste või nendega seotud halvenemise hindamise lähtepunkti.

187.

Merestrateegia raamdirektiivi artikliga 8 on nähtud ette mereakvatooriumi esialgne hindamine liikmesriikide poolt, et koostada selle direktiivi alusel merestrateegiad. Merestrateegia raamdirektiivi artikliga 17 on nähtud ette, et need esialgsed hindamised vaadatakse läbi iga kuue aasta järel. Käesolevates suunistes nimetatakse neid hindamisi „merestrateegia raamdirektiivi kohasteks hindamisteks“, et eristada neid keskkonnavastutuse direktiivi kohasest märgatava kahjuliku mõju hindamisest.

188.

Merestrateegia raamdirektiivis kasutatakse „hea keskkonnaseisundi“ mõistet (vt tekstikast 14 allpool). Tekstikast 14. Mõiste „hea keskkonnaseisund“ määratlus merestrateegia raamdirektiivi artikli 3 punktis 5

189.

Merestrateegia raamdirektiivi artikli 9 lõige 1 kohustab liikmesriike merestrateegia raamdirektiivi esialgse hindamise alusel määrama iga merepiirkonna või allpiirkonna kohta kindlaks hea keskkonnaseisundi näitajate kogumi, tuginedes selle direktiivi I lisas loetletud 11 kvalitatiivsele tunnusele. Need tunnused on esitatud allpool tekstikastis 15. Merepiirkonnad (176) ja allpiirkonnad (177) on esitatud merestrateegia raamdirektiivi artikli 4 lõigetes 1 ja 2. Tekstikast 15. Hea keskkonnaseisundi piiritlemise kvalitatiivsed tunnused

1. Bioloogiline mitmekesisus on säilinud. Elupaikade kvaliteet ja olemasolu ning liikide levik ja arvukus on kooskõlas valitsevate füsiograafiliste, geograafiliste ja klimaatiliste tingimustega. 2. Inimtegevuse tulemusel sisse toodud võõrliigid jäävad tasemele, millel ei ole negatiivset mõju ökosüsteemile. 3. Kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavate kala ja karploomade populatsioonid on ohututes bioloogilistes piirides, kusjuures populatsiooni vanuseline ja suuruseline koosseis annab tunnistust ressursside heast seisukorrast. 4. Kõik teadaolevad mere toiduvõrkude elemendid eksisteerivad tavapärase arvukuse ja mitmekesisuse tasemel, mis on võimeline tagama pikaajalise liikide rohkuse ja nende täieliku paljunemissuutlikkuse säilimise. 5. Inimtekkeline eutrofeerumine, eelkõige selle negatiivsed mõjud, nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, ökosüsteemi seisundi halvenemine, vetikate kahjulik õitsemine ja hapnikunappus põhjavetes, on minimeeritud. 6. Merepõhja terviklikkus on tasemel, mis kindlustab ökosüsteemide funktsioneerimise ja struktuuri ning selle, et eelkõige merepõhja ökosüsteemid ei ole kahjustatud. 7. Merevee hüdrograafiliste tingimuste püsival muutusel ei ole negatiivset mõju mere ökosüsteemidele. 8. Saasteainete kontsentratsioon on tasemel, mis ei põhjusta saastumisest tulenevaid mõjusid. 9. Saasteained kalades ja muudes inimtarbimiseks ette nähtud mereandides ei ületa ühenduse õigusaktide või muude asjakohaste standarditega kehtestatud tasemeid. 10. Mereprahi omadused ja kogus ei kahjusta ranniku- ja merekeskkonda. 11. Energia keskkonda juhtimine, sealhulgas veealune müra, on tasemel, mis ei kahjusta merekeskkonda.

190.

Komisjon on vastu võtnud otsuse (178) kõigi 11 tunnuse kriteeriumide ja metoodikastandardite kohta, mille alusel liikmesriigid saavad hea keskkonnaseisundi kindlaks määrata (179). Hea keskkonnaseisundi kindlaksmääramise ja saavutamise seisukohast on olulised kõik järgmised tegurid: „kriteeriumielemendid“ (180); läviväärtused (181) iga kriteeriumi jaoks (182); kvaliteeditasemed (183); mil määral läviväärtused on saavutatud ja tuleb saavutada (184) ning parameetrite, survetegurite ja mõjude soovituslik nimekiri (185). Oluline on ka nende omavaheline seotus (186).

191.

Kõik eespool esitatu loob tausta mereakvatooriumile tekitatud kahju hindamiseks keskkonnavastutuse direktiivi alusel.

192.

Merestrateegia raamdirektiivi kohaste hindamistega võrreldes nõuab mereakvatooriumile tekitatud kahju hindamine keskkonnavastutuse direktiivi alusel konkreetsemat menetlust, mille määrab vajadus kindlaks teha kahju tekitava juhtumi tõttu kahjustatud mereakvatooriumi baasolukord. Samuti tuleb kindlaks teha muutused kahjustatud mereakvatooriumi keskkonnaseisundis ja selle akvatooriumi poolt täidetavate funktsioonide võimalik halvenemine. Samas käsitletakse merestrateegia raamdirektiivi kohastes hindamistes keskkonnaseisundit laiema mereakvatooriumi puhul, kus kahjustatud mereakvatoorium asub. Sel viisil peaks merestrateegia raamdirektiivi kohased hindamised andma baasolukorra hindamiseks vajalikku teavet. Peale selle hõlbustavad merestrateegia raamdirektiivi kohased hindamised ning hea keskkonnaseisundi näitajate kindlaksmääramiseks merestrateegia raamdirektiiviga ette nähtud kriteeriumid ja metoodikastandardid kahjulike muutuste ja halvenemise hindamist keskkonnavastutuse direktiivi alusel. Need võimaldavad paremini aru saada, missugused keskkonnaseisundi elemendid on sellise hindamise jaoks olulised ning missugused muutused ja milline halvenemine on tõenäoliselt olulised.

193.

Mereakvatooriumis konkreetse kahju tekitava juhtumi hindamisel tuleb seega lähtuda merestrateegia raamdirektiivi artikli 3 punktis 5 esitatud „hea keskkonnaseisundi“ määratlusest, eespool nimetatud kvalitatiivsetest tunnustest hea keskkonnaseisundi kindlaksmääramiseks, kriteeriumidest ja metoodikastandarditest hea keskkonnaseisundi kindlaksmääramiseks vastavalt otsusele (EL) 2017/848 ning hea keskkonnaseisundi näitajatest, mille liikmesriigid on kindlaks määranud merestrateegia raamdirektiivi artikli 9 lõike 1 alusel ja mida on ajakohastatud sama direktiivi artikli 17 alusel. Keskkonnavastutuse direktiivi kohane hindamine peaks tuginema ka merestrateegia raamdirektiivis esitatud parameetrite, survetegurite ja mõjude soovituslikele loeteludele.

194.

Seoses „keskkonnaseisundiga“ võivad kõik hea keskkonnaseisundi kindlaksmääramiseks kasutatavad kvalitatiivsed tunnused olla baasolukorra hindamisel ning kahjuliku muutuse või loodusvara funktsioonide halvenemise mõõtmisel olulised. Kui kvalitatiivsed tunnused on olulised, siis tuleks arvesse võtta eelmistes punktides nimetatud kaalutlusi, st kriteeriume, metoodikastandardeid, kindlaksmääratud hea keskkonnaseisundi parameetreid ning parameetrite, survetegurite ja mõjude soovituslikke loetelusid.

195.

Kahjustuse väljaselgitamiseks võidakse vajada enam kui ühte kvalitatiivset tunnust (187). Teisest küljest piisab mereakvatooriumile tekitatud kahjustuse kindlakstegemiseks juba sellest, kui ainult üks kahjustuspiirkonna kvalitatiivsetest tunnustest näitab kahjulikku mõju.

196.

Tegelikkuses ei ole kõik tunnused tõenäoliselt samaväärselt olulised, kui mereakvatooriumi kahjustamise juhtumit keskkonnavastutuse direktiivi alusel hinnatakse. Võttes arvesse keskkonnavastutuse direktiivi III lisas kirjeldatud ametialaseid tegevusi ja nendega seotud kahjustustegureid, mis kahju tekitava juhtumi korral on tõenäolised, on eespool tekstikastis 15 loetletud tunnustest teistest tõenäoliselt olulisemad (1), (5), (8), (10) ja (11).

Märgatava kahjuliku mõju kindlakstegemine

197.

Mereakvatooriumi korral tuleb vahet teha märgatava kahjuliku mõju keskkonnavastutuse direktiivi kohase hindamise ja kindlaksmääramise ulatusel ning merestrateegia raamdirektiivi kohase hindamise ulatusel. Keskkonnavastutuse direktiiv tugineb merestrateegia raamdirektiivis sisalduvale, samuti kasutatakse nendes direktiivides teatavaid ühiseid termineid ja mõisteid ning taotletakse sarnaseid eesmärke. Näiteks merestrateegia raamdirektiivi artikli 1 lõike 2 punktis a on sätestatud, et merestrateegiad töötatakse välja ja neid rakendatakse selleks, et kaitsta ja säilitada merekeskkonda, hoida ära selle seisundi halvenemine või taastada võimaluse korral mereökosüsteemid piirkondades, kus need on kahjustatud. Kuid kummaski direktiivis kavandatud meetmete ulatus on erinev. Eelkõige tuleb vähendada keskkonnavastutuse direktiivi kohase hindamise ja kindlaksmääramise ulatust, et asjakohaselt mõõta kahju tekitava juhtumi märgatavat mõju baasolukorraga võrreldes, et sel viisil täita keskkonnavastutuse direktiivi eesmärke.

198.

Seda arvesse võttes tuleb merekeskkonna seisundile avalduva kahjuliku mõju tähtsus kindlaks määrata baasolukorra ning kahjulikke muutusi ja nendega seotud halvenemist käsitlevate mõõdetavate andmete põhjal. Parandusmeetmete vajaduse kindlakstegemise eesmärgil on kahjulikud muutused märgatavad, kui need põhjustavad kahjustatud mereakvatooriumi ala või alade kvalitatiivse tunnuse (koostoimes parameetrite, survetegurite ja mõjude soovitusliku loeteluga) püsiva või vahepealse mõõdetava kadumise, nii et kahjustatud mereakvatooriumi ala ei vasta merestrateegia raamdirektiiviga ette nähtud „kriteeriumielemente“ ja „läviväärtust“ arvesse võttes enam keskkonnaseisundile, mis sellel alal oleks olnud enne seda kahjulikku muutust. Kvalitatiivne tunnus on näiteks avamere naftapuurauguga seotud õnnetuse tõttu mereakvatooriumi alale lekkinud süsivesinike kontsentratsioon, mis kahjustab selle veeala looduslikku elupaika. Seda näidet saab kasutada ka mõõdetava vahe kohta kahjuliku mõju tekkimise aja ja selle aja vahel, kui asjaomase kvalitatiivse tunnuse baasolukord taastatakse.

199.

Et kahjulik mõju oleks keskkonnavastutuse direktiivi seisukohast märgatav, ei ole a fortiori vajalik, et see tooks kaasa keskkonnaseisundi muutumise merestrateegia raamdirektiivi tähenduses, kuigi hea keskkonnaseisundi muutumine, nii et see ei ole enam hea keskkonnaseisund, näitab märgatavat kahjulikku mõju. Samuti ei pea mereakvatoorium, mida hinnatakse merestrateegia raamdirektiivi alusel, olema heas keskkonnaseisundis: merestrateegia raamdirektiivi kohane hindamine võib näidata, et see oli juba kahju tekitava juhtumi ajal sellises seisundis, mis ei olnud hea. Ka selle seisundi edasist halvenemist võib pidada märgatavaks kahjulikuks mõjuks keskkonnavastutuse direktiivi tähenduses.

200.

Lõpuks tuleb keskkonnavastutuse direktiivi kohasel märgatava kahjuliku mõju hindamisel ja kindlaksmääramisel arvesse võtta seda, kas kahju tekitav juhtum kahjustab merekaitsealasid. See on oluline, sest merekaitsealade suhtes kohaldatakse rangemaid bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise nõudeid kui muude merealade suhtes.

7.   „PINNASELE TEKITATUD KAHJU“

201.

Mõiste „pinnasele tekitatud kahju“ määratlus on lihtsam kui mõistete „kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju“ ja „veevarudele tekitatud kahju“ määratlused. Viimasest erinevalt ei sisalda see otseseid viiteid liidu muudele keskkonnaalastele õigusaktidele, ristviiteid selle sisulise kohaldamisalaga seotud teistele määratlustele ega konkreetseid välistamisi, mis viitaksid muudele õigusaktidele. Seetõttu on ka vähem elemente, mida tuleb ühtse tõlgendamise kujundamisel arvesse võtta.

202.

Määratlus piirdub „märgatava ohuga inimeste tervisele“. Osa liikmesriike kasutab siiski laiemat määratlust, mis hõlmab näiteks ohtu keskkonnale või teatavate saasteainete piirnormide rikkumise ohtu. Sellisel juhul võivad need liikmesriigid säilitada oma rangemad pinnasekaitsealased õigusaktid, kuid nad peavad tagama vähemalt selle, et täidetakse ka direktiivi nõudeid pinnasele tekitatud kahju kohta.

Pinnase määratluse sisuline ja geograafiline kohaldamisala

203.

Direktiiv ei sisalda mõiste „pinnas“ määratlust. Kuid „pinnasele tekitatud kahju“ määratluses esinev väljend „maapinnale või pinnasesse“ tähendab siiski seda, et kohaldamisala kehtib mitte ainult maapinna, vaid ka maa-aluse osa kohta. Pinnasele on osutatud ka II lisa punkti 2 esimeses lõigus, milles käsitletakse pinnasele tekitatud kahju parandamist.

204.

Veel ühe nüansi lisab eespool tekstikastis 10 esitatud „põhjavee“ määratlus. Pinnase saastamine ja põhjavee saastamine võivad sageli kokku langeda, sest kahju tekitav juhtum võib kahjustada korraga nii pinnast kui ka veevarusid.

205.

Direktiivis esinevad mõisted, mis täpsustavad, mida mõeldakse kaitsealuste liikide, looduslike elupaikade ja veevarude all, hõlmavad geograafilisi piiritlusi, mis omavad tähtsust „kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju“ ning „veevarudele tekitatud kahju“ geograafilise kohaldamisala seisukohast. Seevastu „pinnasel“ ei ole alamkategooriaid, mida tuleks arvesse võtta. Selle määratlust kohaldatakse ühtemoodi kogu pinnase suhtes, mis on liikmesriikide territooriumil.

Kahjuliku mõju võrdluskontseptsioon

206.

Pinnasele tekitatud kahju võrdluskontseptsioon on inimeste tervis (ja mitte keskkonna kahjustamine, vt siiski eespool punkt 202). Kahjulik mõju on hõlmatud üksnes juhul, kui pinnase saastamine võib kahjustada inimeste tervist.

207.

„Inimeste tervis“ ei ole direktiivis määratletud. Kontekst näitab, et siia alla kuulub kehaline heaolu sel määral, kui seda võib ohustada kokkupuude määratluses osutatud saasteainetega. Nende saasteainete hulka kuuluvad toksiinid ja patogeenid.

Tähtsuse hindamine

Asjaolud

208.

Osutamine „pinnase saastamisele“ näitab erinevust „kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju“ ja „veevarudele tekitatud kahju“ määratlustest. Sellega piiratakse võimalike kahjustustegurite hulka, mille korral tekib vastutus pinnasele tekitatud kahju eest. Sellist piirangut ei ole kehtestatud muude loodusvara kahjustuste liikide kohta.

209.

Mõiste „pinnase saastamine“ ei ole otseselt määratletud, kuid on mõiste „pinnasele tekitatud kahju“ määratluses seotud väljendiga „ainete, valmististe, organismide või mikroorganismide otsene või kaudne sattumine maapinnale või pinnasesse“.

210.

II lisa punktis 2 on osutatud „saastusele“. Eelnimetatu ning termini „saastamine“ kasutamine ja seos inimeste tervisega viitab sellele, et pinnasele tekitatud kahju esinemiseks on nõutavad kaks tegurit: selliste „ainete, valmististe, organismide ja mikroorganismide“ olemasolu, mille olemuslikud omadused võivad otseselt või kaudselt olla ohtlikud, ning märgatav oht inimeste tervisele. Ohu tähtsust hinnatakse teadaolevate ohtude ja inimeste poolt teatava saastusega kokkupuutumise taseme põhjal. Võttes arvesse direktiivi III lisas esitatud ametialaste tegevuste loetelu, võivad asjakohased olla kõik järgmised: — looduses looduslikult esinevad ained, näiteks raskmetallid ja toitained; — looduses looduslikult esinevad ained, mida on mingil viisil töödeldud, nagu seda tehakse naftasaaduste korral; — täissünteetilised ained ja valmistised, näiteks tööstuslikud kemikaalid; — looduses looduslikult esinevad organismid või mikroorganismid, sealhulgas inimpatogeenid, nagu salmonella või E.coli; — geneetiliselt muundatud organismid.

211.

III lisas kirjeldatud ametialaste tegevuste laadist võib olla abi, et mõista asjaolusid, mille korral pinnas võidakse saastada. Tegevused, mille korral pinnas võidakse saastada, on näiteks kaevandamine või ammutamine, töötlemine või tootmine, loomakasvatus, taimekaitsevahendite kasutamine, jäätmete ja kemikaalide vedu ning jäätmekäitlus, kuid see ei ole ammendav loetelu. Saastumine võib tekkida pärast seda, kui ametialase tegevuse majanduslik või aktiivne etapp on lõppenud ja on jõutud järelhoolduse etappi. Näiteks regulatiivsed nõuded jäätmehoidlate ja kaevandusjäätmete hoidlate haldamise kohta kehtivad ka pärast nende sulgemist.

212.

Saastumise tekkimise viisi kohta juhib fraas „sattumine maapinnale või pinnasesse“ tähelepanu paljudele võimalustele, sealhulgas järgmisele. — Saastumise võivad põhjustada kohapeal leiduvad ained. Nii võib see juhtuda, kui kaevandamine või ammutamine toob maa sees leiduvad raskmetallid maapinnale ja jätab need sinna ohtlikul viisil. — Saastumine võib tekkida sellise ühekordse õnnetuse või vahejuhtumi tagajärjel, mis on seotud näiteks ohtlike ainete kohapeal teisaldamisega torujuhtmetes või ohtlike kaupade või saastavate kaupade maanteetranspordiga (188). — Saastumine võib tuleneda teadaolevast või tundmatust põhjusest, mis avaldab mõju pika aja jooksul (näiteks toru praod, kust pidevalt lekib ohtlikke aineid).

213.

Pinnasele tekitatud kahju võib esineda ka olukorras, kus ettevõtja peab liidu muude õigusaktide alusel täitma kohustust hoida ära ja heastada kahjulikke mõjusid ning teavitama pädevaid asutusi. Eriti olulised on tööstusheidete direktiivi sätted (189). Sellest olenemata on oluline tagada, et selliseid samaaegseid kohustusi ei käsitletaks keskkonnavastutuse direktiivi kohustuste asendusena, sest nende kohaldamisala, eesmärk ja tulemused ei ole tingimata samad.

Hindamise fookus ja hindamise läbiviimine

214.

Pinnasele tekitatud kahju tähtsuse hindamine on seotud ohuga, et kahjustatakse inimeste tervist. Hinnata tuleb seda, kas see oht on märgatav.

215.

Kuigi „pinnasele tekitatud kahju“ määratluses ei ole öeldud, kuidas riski tuleb hinnata, on direktiivi II lisa punktis 2, mis käsitleb pinnasekahjustuste parandamist, selgelt näidatud, mida riskihindamine peab hõlmama olukorras, kus pinnas on juba saastatud. Tekstikast 16. Direktiivi II lisa punkti 2 tekst pinnasekahjustuste parandamise kohta

„Tuleb rakendada vajalikud meetmed, millega tagatakse vähemalt see, et kõnealused saastused kõrvaldatakse, neid piiratakse, isoleeritakse või vähendatakse nii, et saastatud pinnas, arvestades selle antud hetke kasutust või heakskiidetud tulevast kasutust, ei kujuta enam märgatavat ohtu inimeste tervisele. Kõnealuste ohtude olemasolu tuleb hinnata selliste riskihindamismeetoditega, mis võtavad arvesse pinnase omadusi ja funktsioone, kahjulike ainete, valmististe, organismide või mikroorganismide tüüpi ja kontsentratsiooni, nende esinemise riski ja leviku võimalust. Tuleb tagada, et kahjustuse esinemise ajal kasutatakse maad kehtivate maakasutuseeskirjade või, kui selliseid on kehtestatud, muude eeskirjade kohaselt. Kui maakasutust muudetakse, rakendatakse kõik vajalikud meetmed inimeste tervisele avalduva kahjuliku mõju vältimiseks. Kui maakasutuseeskirjad või muud vastavad eeskirjad puuduvad, määratakse kahjustatud maa-ala maakasutus selle piirkonna olemuse alusel, võttes arvesse selle oodatavat arengut. Tuleb arvestada loodusliku taastumise võimalusega, st võimalusega, mille korral taastumine toimub ilma inimese otsese vahelesegamiseta.“

216.

Kuigi „baasolukorra“ määratlus hõlmab kõiki loodusvarasid ja nende funktsioone, aitab see vaid osaliselt kaasa inimeste tervisele põhjustatava ohu tähtsuse hindamisele. Kui on otsene pinnasele kahju tekitamise oht, kuid pinnase saastamine ei ole veel aset leidnud, siis võib sobida võrdlemine baasolukorraga, et mõõta inimeste tervisele tekkida võivat ohtu, kui ei võeta ennetavaid meetmeid. Ka siis, kui saastamine juba aset leiab, võib baasolukord sobida selleks, et mõõta inimeste tervisele tekkida võivat ohtu juhul, kui saastamist põhjustavaid tegureid viivitamatult ei ohjata. Pinnasele tekitatud kahju parandamise kohta püstitab direktiiv siiski eesmärgi pigem kõrvaldada kõik märgatavad ohud inimeste tervisele, kui et taastada pinnase seisund, mis oli enne saastamist. Selline taastamine võib mõnes olukorras olla loomulikult asjakohane või vajalik ka inimeste tervisele avalduva ohu vähendamiseks. Saastust saab eemaldada, kontrollida, piirata või vähendada, kasutades parandusmeetodeid (kaevamine, pinnase töötlemine või biotervendamine kohapeal või mujal) ning kontrolli- ja piiramismeetmeid (katmine, tõkete ehitamine või piiretega eraldamine). Esile tuua võib seda, et tööstusheidete direktiiviga kohustatakse loa saanud käitiste käitajaid koostama lähteolukorra aruande (190). Lisaks tööstusheidete direktiivi kohasele kohustusele võib lähteolukorra aruanne anda väärtuslikku teavet pinnasele tekitatud kahju käsitlemiseks keskkonnavastutuse direktiivi alusel.

217.

Nagu on näha direktiivi II lisa punktist 2, on üks põhikaalutlus asjaomase pinnase kasutamine kahjustuse tekkimise ajal või heakskiidetud kasutamine tulevikus, sest see mõjutab tõenäoliselt inimeste kokkupuudet asjaomase saastusega. Ajaline mõõde on oluline. Näiteks võib pinnasele tekitatud kahju olla seotud pinnasega, mida antud hetkel inimeste elupaigana ei kasutata, kuid mis kiidetakse heaks tulevase elupaigana. Tähtsuse hindamisel tuleb arvesse võtta tulevikuks heakskiidetud maakasutust. II lisa punktis 2 on märgitud, et tuleb kindlaks teha, et maad kasutatakse kehtivate maakasutuseeskirjade või (kui need on olemas) muude eeskirjade kohaselt.

218.

Oluline on tähelepanu pöörata sellele, et II lisa punkti 2 teises lõigus on osutatud maakasutuse muutmisele. Seda ei ole ajaliselt piiratud. See on oluline veel ka siis, kui esialgne riskihindamine on tehtud. Näiteks on võimalik, et riskihindamise ajal on antud hetke ja heakskiidetud tulevase maakasutuse korral inimeste kokkupuude asjaomase saastusega piiratud, kuid hiljem maakasutus mingil hetkel muutub nii, et inimeste kokkupuute tase tõuseb ja seega suureneb ka oht inimeste tervisele. Kui varem III lisas nimetatud ametialase tegevuse käigus saastatud tööstusmaad sel otstarbel enam ei kasutata, võidakse see näiteks heaks kiita elamuehituseks. Sellisel juhul on liikmesriikidel kohustus võtta maakasutuse muutmise otsuse tegemisel arvesse saastamisest tulenevaid kahjulikke mõjusid, et vältida kokkupuute suurenemist ja ohtu inimeste tervisele. Seetõttu ei saa välistada riskihindamise ajakohastamist vajalike parandusmeetmete tarbeks (191). Sellest on soovitatav teatada ametiasutustele, kelle pädevuses on saastatud pinnasega seotud maakasutuse muutmine.

219.

II lisa punktis 2 on osutatud riskihindamismeetodite kasutamisele ja mitmele tegurile, mida tuleb ohu olemasolu hindamisel arvesse võtta. — Pinnase omadused ja funktsioonid. Oht võib sõltuda pinnase omadustest. Näiteks heitvees leiduvad patogeenid võivad läbi poorse pinnase jõuda suurema tõenäosusega põhja- või pinnavette. Pinnast võidakse kasutada või näha ette selle kasutamine oluliste funktsioonide jaoks. Näiteks heitvee käitlemiseks sobiva eraldi süsteemi korral võib pinnas olla ette nähtud heitvee puhastamiseks, st neis sisalduvate saasteainete kahjutuks muutmiseks, enne kui need jõuavad veekogusse. Prügila või muu jäätmehoidla puhul võidakse pinnasekihti kasutada jäätmematerjalide katmiseks ja nende leviku riski vähendamiseks. — Kahjulike ainete, valmististe, organismide või mikroorganismide tüüp ja kontsentratsioon. See tegur on seotud konkreetse saastusega, mis esineb saastatud pinnases. Teada ei ole vaja mitte ainult seda, mis need on, vaid tunda tuleb ka konkreetseid ohte, mida nad endast kujutavad. Raskmetallidega seotud toksilisuse oht erineb üsna palju patogeenidega seotud nakkushaiguste ohust. Peale selle tuleb arvesse võtta mitmesuguseid võimalikke kokkupuuteviise, näiteks kokkupuudet nahaga, käest suhu sattumist ning saastunud toidu või vee kasutamist. Toidu ja vee korral võib ohtude hindamiseks kasutada asjakohaseid standardeid, näiteks joogivee direktiivi kohaseid kohustuslikke joogiveestandardeid (192). Välja ei ole jäetud ka isikute kategooriaid: arvesse tuleb võtta töötajate kokkupuudet saastatud pinnasega, samuti läheduses elavate inimeste ja laiema üldsuse kokkupuudet. — Nende esinemise risk ja leviku võimalus. Levik võib aset leida pinnase enda kaudu, kui saastus satub toiduahelasse saastunud pinnasel taime- või karjakasvatuse kaudu. Levik võib toimuda ka muu keskkonnakomponendi kaudu, nagu õhk või vesi. Nii on see näiteks siis, kui saastunud pinnasest tulev toksiline tolm koguneb õhu kaudu lähedal asuvatesse inimeste elupaikadesse või põllumajandusmaale (mis taas loob võimaluse inimeste kokkupuuteks toiduahela kaudu). Selline on ka juhtum, kui patogeenid jõuavad heitvee puhastussüsteemist läbi pinnase põhjavette ja sealt kohta, kust võetakse olmevett.

220.

ÜRO Keskkonnaprogrammi suunises elavhõbedaga saastatud alade majandamise kohta (193) on näidatud, kuidas teha riskihindamist ühe saasteaine korral, kuidas üldiselt teha riskihindamisi ja kuidas teha otsuseid (194). Liikmesriigid kasutavad oma pinnaseseirenäitajaid ning riskihindamismenetlusi, -meetodeid ja -mudeleid, (195) mis geograafiliste, sotsiaal-kultuuriliste, õiguslike, poliitiliste või teaduslike erinevuste tõttu varieeruvad (196).

Tähtsuse kindlaksmääramine

221.

Tähtsuse kindlaksmääramisel keskendutakse inimeste tervisele tekkivale ohule, mida saastatud pinnas võib põhjustada; maa-ala korral, mida saastus või saastuse suurenemine ohustab, keskendutakse eesmärgile võtta ennetusmeetmeid ja kahjustustegurite viivitamatu ohjamise meetmeid.

222.

Ennetusmeetmete ja kahjustustegurite viivitamatuohjamise meetmete vajaduse kindlakstegemise eesmärgil on inimeste tervise kahjustamise oht märgatav, kui on põhjendatud kahtlus selle suhtes, et puudub mõõdetav võimalus, et otsene oht või kahjustustegurid võivad põhjustada inimeste otsese või kaudse kokkupuute saastusega määral, mis on nende tervisele kahjulik, võttes arvesse maa praegust või heakskiidetud tulevast kasutust.

223.

Samamoodi on parandusmeetmete vajaduse kindlakstegemise eesmärgil inimeste tervise kahjustamise oht märgatav, kui on põhjendatud kahtlus selle suhtes, et puudub mõõdetav võimalus, et maapinnale või pinnasesse sattunud ained, valmistised, organismid või mikroorganismid võivad põhjustada inimeste otsese või kaudse kokkupuute saastusega määral, mis on nende tervisele kahjulik, võttes arvesse maa praegust või heakskiidetud tulevast kasutust.

224.

Tähtsuse kindlaksmääramiseks ei pea oht olema realiseerunud tegeliku kahjuna. Pinnasele tekitatud kahju määratluse kohaldamiseks ei ole vaja näidata, et tekkis tegelik kahju inimeste tervisele; samuti ei ole vaja tõendada, et oht on levimise teel juba realiseerunud muu keskkonnakomponendi, näiteks vee saastumises.. Kui heitvee puhastussüsteem tekitab kehva projekteerimise, asukoha või käitamise tõttu mõõdetava ohu, et inimpatogeenid jõuavad läbi pinnase joogiveeallikani, mis on juba saastunud, siis peetakse seda pinnasele tekitatud kahjuks, ilma et oleks vaja tõendada, et puudulik puhastussüsteem on põhjustanud veevõtukoha tegeliku saastuse.

8.   JÄRELDUSED

225.

Käesolevates suunistes juhitakse tähelepanu paljudele keskkonnakahjustuse määratlusega hõlmatud kahjulikele mõjudele. Nende mõjude paljusus ning mitmesugused ametialased tegevused ja kahjustustegurid, mis võivad olla kahjuliku mõjuga seotud, tähendab seda, et pädevatel asutustel on sageli vaja juurdepääsu erialateadmistele, sealhulgas eksperdihinnangutele, et hinnata kahjuliku mõju tähtsust. Kuna neid asjakohaseid erialateadmisi on sageli eri haldusasutustel ja teadmuskeskustel, on oluline asutustevaheline tõhus koostöö.

226.

Peale selle tõstetakse nendes suunistes esile arvukalt õiguslikke, tehnilisi ja teaduslikke kaalutlusi, mida pädevad asutused võivad arvesse võtta kahjulike mõjude tähtsuse hindamisel või selle tagamisel, et täidetakse kohustusi vältida kahjulikke mõjusid, ohjata viivitamatult kahjustustegureid või võtta parandusmeetmeid. Nende vahendite hulka, mis aitavad pädevatel asutustel ja sidusrühmadel lahendada seonduvaid probleeme, kuuluvad asjakohane ametialane koolitus ja parimate tavade jagamine. Liikmesriikide abistamiseks on komisjon koostanud koolitusmaterjali ja ajakohastab seda (https://ec.europa.eu/environment/legal/liability/eld_training.htm), võttes muu hulgas arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktika suundumusi (https://curia.europa.eu/jcms/jcms/j_6/et/). Samal eesmärgil on komisjon toetanud keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise Euroopa Liidu võrgustiku (IMPEL) tööd direktiivi rakendamise praktiliste aspektidega (https://www.impel.eu/projects/financial-provision-what-works-when/).

---

(1)  ELT L 143, 30.4.2004, lk 56.

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:02004L0035-20190626&qid=1568193390794&from=ET

(2)  Artikkel 1.

(3)  Direktiivi on muudetud neli korda: direktiiviga 2006/21/EÜ (ELT L 102, 11.4.2006, lk 15), direktiiviga 2009/31/EÜ (ELT L 140, 5.6.2009, lk 114), direktiiviga 2013/30/EL (ELT L 178, 28.6.2013, lk 66) ja määrusega (EL) 2019/1010 (ELT L 170, 25.6.2019, lk 115).

(4)  Muudatuse tulemusena lisati direktiivi artikli 18 lõikesse 3 järgmine tekst: „Komisjon koostab 31. detsembriks 2020 suunised, mis tagavad artiklis 2 määratletud mõiste „keskkonnakahjustus“ ühtse tõlgendamise.“

(5)  Vt artikkel 2.

(6)  Vt eelkõige direktiivi artiklid 5, 6 ja 11.

(7)  Direktiivi artikkel 12. See õigus laieneb ennetusmeetmetele, kui liikmesriik direktiivi ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse ei otsustanud kasutada artikli 12 lõikes 5 antud võimalust jätta see õigus kahjustuse otsese ohu juhtudel kohaldamata.

(8)  Direktiivi artikli 15 lõiked 1 ja 2.

(9)  Direktiivi artikkel 14.

(10)  Keskkonnavastutuse direktiivi hindamine õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames, SWD(2016) 121 final.

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=SWD:2016:121:FIN

(11)  REFITi hindamine, lk 60.

(12)  Ühisseisukoha dokument. Keskkonnavastutuse direktiivi põhimõisted ja kontseptsioonid. Erileping nr 07.0203/2016/745366/SER/ENV.E4. https://circabc.europa.eu/ui/group/cafdbfbb-a3b9-42d8-b3c9-05e8f2c6a6fe/library/3112f0b5-0021-49ce-9dfc-9127a1e12a8b/details

(13)  EÜT L 103, 25.4.1979, lk 1.

(14)  ELT L 20, 26.1.2010, lk 7.

(15)  EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7.

(16)  EÜT L 32, 22.12.2000, lk 1.

(17)  ELT L 164, 25.6.2008, lk 19.

(18)  Vt eelkõige direktiivi artikkel 1.

(19)  Vt kohtuasi C-129/16, Túrkevei Tejtermelő Kft, ja kohtuasi C-297/19, Naturschutzbund Deutschland – Landesverband Schleswig-Holstein eV, kus kohus viitab otseselt ettevaatuspõhimõttele (esimese kohtuotsuse punktis 52 ja teise kohtuotsuse punktis 31).

(20)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõige 2.

(21)  Eriti olulised on III lisas nimetatud õigusaktid või neid asendavad õigusaktid.

(22)  Määratletud direktiivi artikli 2 punktis 6.

(23)  Määratletud direktiivi artikli 2 punktis 7. Vt ka direktiivi artikli 3 lõige 1.

(24)  Kohtuotsuse punkt 76.

(25)  Vt direktiivi artikli 3 lõike 1 punkt a.

(26)  Vt ühisseisukoha dokumendi peatükk 2.9 „III lisas osutatud õigusaktid“, lk 41–43.

(27)  Direktiivi artikli 3 lõike 1 punkt b.

(28)  Vt analoogia alusel kohtuasi C-15/19, A.m.a., punkt 54.

(29)  Punktid 190–194.

(30)  Vastavalt punkt 52 ja 54.

(31)  Vt kohtuasi C-378/08, Raffinerie Mediterranee (ERG) SpA jt, milles kohus leidis: „Direktiiviga 2004/35 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad selle direktiivi raames tegutseval pädeval asutusel eeldada põhjusliku seose olemasolu ettevõtjate ja tuvastatud saastuse vahel tulenevalt nende käitiste lähedusest saastunud alale, sealhulgas ka hajusaastuse korral. Vastavalt „saastaja maksab“ põhimõttele peab sellise põhjusliku seose eeldamiseks sellel asutusel olema siiski usutavaid kaudseid tõendeid, mis võivad tema eeldust põhjendada, näiteks ettevõtja käitise lähedus tuvastatud saastusele ja leitud saasteainete vastavus nimetatud ettevõtja poolt oma tegevuses kasutatavatele ainetele.“

(32)  Vt näiteks artikkel 17.

(33)  Vt direktiivi artikli 2 punkt 8.

(34)  Punkt 33.

(35)  Vt selle väljendi kasutamist direktiivi artikli 6 lõike 1 punktis a.

(36)  Pinnasele tekitatud kahju korral on kahjustusteguriteks siiski ainult ainete, valmististe, organismide või mikroorganismide otsene või kaudne sattumine maapinnale või pinnasesse.

(37)  Vt kohtuasja C-529/15, Folk, asjaolud.

(38)  Vt ka direktiivi VI lisa punkt 1 „kahju esinemise ja/või avastamise kuupäeva“ kohta.

(39)  Ettevõtjatel on ka stiimul võtta ettevaatusmeetmeid, see tähendab meetmeid, mille eesmärk on vältida keskkonnakahjustuse võimalust. Sellised meetmed võivad hõlmata riskihindamisi või riskijuhtimissüsteemide kehtestamist ja/või riski vähendamise/leevendamise tehnoloogiate kasutuselevõtmist. Kuigi keskkonnavastutuse direktiiv neid otseselt ette ei näe, võivad sellised meetmed aidata vältida kahju tekitavaid juhtumeid ja lihtsustada ettevõtjatel rahalise tagatise saamist. Neid meetmeid tuleb eristada direktiivi artikliga 5 ettenähtud „ennetusmeetmetest“.

(40)  Direktiivi artikli 5 lõige 1.

(41)  Direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt a.

(42)  Direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt b.

(43)  Direktiivi artikli 7 lõige 1.

(44)  ELT L 334, 17.12.2010, lk 17.

(45)  Direktiivi artikli 6 lõige 1.

(46)  Direktiivi artikli 6 lõike 2 punkt a.

(47)  Direktiivi artikli 5 lõiked 2 ja 3.

(48)  Direktiivi artikli 11 lõike 2 teine lause.

(49)  Vt tööstusheidete direktiivi artiklid 7 ja 8.

(50)  ELT L 197, 24.7.2012, lk 1.

(51)  Direktiivi artikkel 17.

(52)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/30/EL (milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust ja millega muudetakse direktiivi 2004/35/EÜ) artikli 38 lõige 2 (ELT L 178, 28.6.2013, lk 66).

(53)  Vt ka kohtuasi C-378/08, ERG.

(54)  Direktiivi artikkel 4.

(55)  Direktiivi artikli 8 lõige 3.

(56)  Direktiivi artikli 8 lõike 4 punkt a, mida sageli nimetatakse „lubadega seotud kaitseks“.

(57)  Direktiivi artikli 8 lõike 4 punkt b, mida sageli nimetatakse „arenguga seotud kaitseks“ või „tehnika tasemest tulenevaks kaitseks“.

(58)  Punktis 34 leidis kohus, et direktiivi „tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt ei saa üldiselt ja automaatselt käsitada kahjustust, mis mõjub väga ebasoodsalt veevarude ökoloogilisele, keemilisele või kvantitatiivsele seisundile või asjaomaste veevarude ökoloogilisele potentsiaalile, „keskkonnakahjustusena“ pelgalt seetõttu, et kahjustus on hõlmatud riigisisese õigusnormi alusel antud loaga.“

(59)  Direktiivi artikkel 16. Vt näiteks kohtuasi C-129/16.

(60)  Määratud direktiivi artikli 11 lõike 1 alusel.

(61)  Direktiivi artikli 11 lõige 2.

(62)  Sealsamas [antud sättes on kasutatud terminit „tõsidus“].

(63)  Direktiivi artikli 7 lõige 2 ja artikli 11 lõige 2.

(64)  Vt punktid 47–57 ja punkt 66.

(65)  Vt näiteks direktiivi artikli 5 lõiked 3 ja 4 ning artikli 6 lõiked 2 ja 3.

(66)  Direktiivi artikli 12 lõige 1.

(67)  Direktiivi artikli 12 lõige 2.

(68)  Vt tööstusheidete direktiivi artikkel 23.

(69)  Näiteks tugineb kõigis liikmesriikides lindude leviku kohta andmete kogumine ja koondamine suures osas ornitoloogiaga tegelevatele valitsusvälistele organisatsioonidele. Sellise teabe teaduslikku väärtust on tunnustanud Euroopa Kohus, vt otsus kohtuasjas C-3/96, komisjon vs. Madalmaad, punktid 68–70.

(70)  ELT L 328, 6.12.2008, lk 91.

(71)  Vt direktiivi 2008/99/EÜ artikkel 3.

(72)  Näiteks keskkonnakuritegude direktiivi põhjenduses 11 on märgitud, et direktiiv ei piira keskkonnakahjustuste eest liidu või siseriikliku õigusega kehtestatud muude vastutussüsteemide kohaldamist.

(73)  Vt artikkel 8.

(74)  Vt uuesti artikkel 8.

(75)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise ja direktiivi 2004/35/EÜ muutmise kohta (ELT L 102, 11.4.2006, lk 15).

(76)  Vt kohtuotsuse punkt 96.

(77)  Vt kohtuotsuse punkt 99.

(78)  Vt punktid 40–46. Vt ka direktiivi põhjendus 4.

(79)  Esitatud on konsolideeritud tekst, kuhu on pärast algse direktiivi vastuvõtmist lisatud punkt merevete kohta.

(80)  Lisatud direktiiviga 2013/30/EL (ELT L 178, 28.6.2013, lk 66).

(81)  Elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 [antud sättes on kasutatud terminit „oluline“].

(82)  ELT L 26, 28.1.2012, lk 1.

(83)  Folki kohtuasjas tõstatati küsimus, kas hüdroelektrijaama käitamisega võib kaasneda direktiivist tulenev vastutus.

(84)  Direktiivi artiklid 5 ja 6.

(85)  Direktiivi artikli 11 lõike 2 teine lause.

(86)  Vt eelkõige direktiivi artikli 12 lõiked 3 ja 4.

(87)  Direktiivi artikkel 15.

(88)  Täpsemalt täiendava ja kompenseeriva parandamise eesmärgi kohta: olukord, mis oleks olnud, kui keskkonnakahjustus ei oleks tekkinud, võttes arvesse kahjustunud loodusvarade vahepealseid muutusi paremuse või halvemuse suunas, hinnatuna olemasolevate suundumuste kohta kahjustuse tekkimise ajal parima võimaliku kättesaadava teabe alusel.

(89)  Vt punktid 52–54.

(90)  Turlokid on Iirimaa lubjakivialade ajutised järved, kuhu tavaliselt kerkib vesi sügisel ja mis kuivavad suvekuudel. See on elupaikade direktiivi alusel esmatähtis elupaigatüüp.

(91)  Kahjustuse tähtsuse või kahjustuse tekkimise otsese ohu hindamist tuleb eristada tegevuse riskihindamisest, mis ei ole kohustuslik ja mida ettevõtjale võidakse soovitada ettevaatusmeetmena, et minimeerida sellise kahju tekitava juhtumi esinemise ohtu, mille eest ta võib saada vastutavaks.

(92)  Mõnes olukorras on väga raske hinnata keskkonnakahjustuse tähtsust ja eriti selle otseset ohtu. See võib olla tingitud erinevatest põhjustest, näiteks ei pruugi hädaolukorras olla piisavalt infot. Sellistel juhtudel võib ettevaatuspõhimõte olla väga oluline, sest see õigustab sekkumist põhjendatud arvamuse alusel. See võimaldab võtta vajalikke ennetusmeetmeid ja algatada asjakohase haldusmenetluse.

(93)  Mida kauem esmase parandamise korraldamine võtab, seda suurem on kompenseeriva parandamise vajadus.

(94)  Vt kohtuasja C-411/17 punktid 175 ja 176.

(95)  Punkt 34.

(96)  Vt eelkõige direktiivi artikkel 4.

(97)  Vt direktiivi artikli 8 lõiked 3 ja 4.

(98)  Vt eelkõige direktiivi artikli 8 lõige 2 või II lisa punkti 1.3.3 alapunkt b.

(99)  Vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõige 2.

(100)  See on kooskõlas kohtu arutluskäiguga kohtuasjas C-127/02, Waddenzee. Selles kohtuasjas kehtestas kohus range kriteeriumi kavade või projektide hindamisele elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamise eesmärgil. Kohus leidis, et asutus võib kava või projekti heaks kiita ainult siis, kui ta on teinud kindlaks, et sellel ei ole ala terviklikkusele kahjulikku mõju, lisades, et „nii on see ka juhul, kui teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumise suhtes“. Keskkonnavastutuse direktiivi alusel ennetusmeetmete võtmise ja kahjustustegurite viivitamatu ohjamise ajaline surve on oluline eristav asjaolu, mille tõttu võib ettevõtja või pädeva asutuse käsutuses olev teave olla piiratud. Kuid ettevaatuspõhimõte tähendab seda, et mis tahes kahtluse korral tuleb pigem võtta ennetusmeetmeid ja viivitamatult ohjata kahjustustegureid kui jätta see tegemata.

(101)  See vastaks täiendava parandamise kontseptsioonile.

(102)  See vastaks esmase parandamise kontseptsioonile.

(103)  Funktsioonid kuuluvad esmase, täiendava ja kompenseeriva parandamise määratluse alla.

(104)  See vastaks kompenseeriva parandamise kontseptsioonile.

(105)  Belgia, Eesti, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Poola, Portugal, Rootsi, Sloveenia, Tšehhi Vabariik, Ungari.

(106)  Linnudirektiivi artikliga 1 hõlmatud linnuliikide loetelu (st nende liikmesriikide Euroopa territooriumil looduslikult esinevad linnuliigid, mille suhtes kohaldatakse aluslepingut) saab vaadata siit: https://ec.europa.eu/environment/nature/conservation/wildbirds/eu_species/index_en.htm. Vt ka „Checklist for bird species (last updated: 5.7.2018)“, kättesaadav aadressil http://cdr.eionet.europa.eu/help/birds_art12.

(107)  Vt elupaikade direktiivi kohast liikide kaitset käsitleva juhenddokumendi II lisa. Dokument on kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/environment/nature/conservation/species/guidance/pdf/guidance_en.pdf

(108)  Teavet tüüpiliste liikide kohta vt dokumendi „Reporting under Article 17 of the Habitats Directive – Explanatory Notes and Guidelines for the period 2013-2018“ („Aruandlus elupaikade direktiivi artikli 17 alusel. Selgitavad märkused ja suunised ajavahemikuks 2013–2018“) lk 74 (pealkirjaga „Reporting guidelines Article 17 (pdf) Addendum (last updated 5.7.2018)“ aadressil http://cdr.eionet.europa.eu/help/habitats_art17.

(109)  Vt dokumendi „Reporting under Article 17 of the Habitats Directive – Explanatory Notes and Guidelines for the period 2013-2018“ („Aruandlus elupaikade direktiivi artikli 17 alusel. Selgitavad märkused ja suunised aastateks 2013–2018“) lk 164, pealkirjaga „Reporting guidelines Article 17 (pdf) Addendum (last updated: 5.7.2018)“ aadressil http://cdr.eionet.europa.eu/help/habitats_art17.

(110)  Vt https://ec.europa.eu/environment/nature/legislation/habitatsdirective/docs/Int_Manual_EU28.pdf

(111)  Kogu ELi hõlmavad kaardid saab alla laadida Euroopa Keskkonnaameti andmeteenuse kaudu

https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/data/article-12-database-birds-directive-2009-147-ec-1

(112)  Vt dokumendi „Reporting under Article 17 of the Habitats Directive – Explanatory Notes and Guidelines for the period 2013-2018 (last updated: 5.7.2018)“ („Aruandlus elupaikade direktiivi artikli 17 alusel. Selgitavad märkused ja suunised aastateks 2013–2018“) lk 121,Reporting guidelines Article 17 (pdf) aadressil http://cdr.eionet.europa.eu/help/habitats_art17.

(113)  https://ec.europa.eu/environment/nature/conservation/species/guidance/pdf/guidance_en.pdf (läbivaatamisel).

(114)  Vt keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punkti 3 alapunkt c.

(115)  Vt suunised Natura 2000 võrgustiku loomise kohta merekeskkonna korral, elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi kohaldamine, lk 18–25.

(116)  Elupaikade direktiivi artikli 1 punktid e ja i.

(117)  Vt juba eespool mainitud liikide kaitse suunised, lk 11.

(118)  Vt näiteks Euroopa Keskkonnaameti avaldatud tulemused aadressil https://www.eea.europa.eu/themes/biodiversity/state-of-nature-in-the-eu/state-of-nature-2020.

(119)  Vt elupaikade direktiivi artikli 2 lõige 2.

(120)  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011D0484&from=ET. Vt ka keskkonnavastutuse direktiivi bioloogilise mitmekesisuse kahjude register, leht „Baseline Info Source Europe“, sh „Natura 2000 network viewer“ (5. real): https://natura2000.eea.europa.eu/.

(121)  Vt kohtuotsuse punktid 51–52.

(122)  Vt kohtuotsuse punkt 15.

(123)  „Environmental Liability Directive: Training Handbook and Accompanying Slides“ („Keskkonnavastutuse direktiiv: koolituse käsiraamat ja slaidid“) Euroopa Komisjon/Eftec/Stratus Consulting, veebruar 2013, lk 69.

(124)  https://ec.europa.eu/environment/legal/liability/

(125)  Bioloogilise mitmekesisuse baasolukord

(126)  Vt eelkõige kohtuotsuse punkt 26.

(127)  Vt kohtuotsuse punkt 11.

(128)  Keskkonnavastutuse direktiivi III lisaga reguleeritud ametialased tegevused hõlmavad geneetiliselt muundatud organismidega seotud tegevusi, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta.

(129)  Punkt 36.

(130)  Vt punktid 44 ja 45.

(131)  Vt punkt 49.

(132)  Vt punkt 52.

(133)  Vt punkt 55.

(134)  See tuleneb kohtuotsuse punktis 54 osutatud majandamismeetmetest, mis on üksikasjalikult ette nähtud elupaikade direktiivi artiklitega 6 ja 12–16 ning linnudirektiivi artiklitega 3–9.

(135)  Vt punktid 44 ja 45.

(136)  See on kooskõlas ka keskkonnavastutuse direktiivi artikli 8 lõike 4 punktiga a, mis võimaldab liikmesriikidel lubada, et ettevõtja ei kanna parandusmeetmete kulusid, kuid vaid juhul, kui on täidetud teatavad tingimused. Nende hulka kuulub täielik vastavus loa tingimustele.

(137)  Kohtuasja C-477/19, IE vs. Magistrat der Stadt Wien, punktidest 11 ja 12 on näha, kuidas sellised asjaolud võivad tekkida. Eelneva loata tehtud ehitustööd, mida kohus nimetab „kahju tekitanud meetmeteks“, kahjustasid kaitsealuse liigi (hariliku hamstri) paljunemis- ja puhkepaika.

(138)  Veepoliitika raamdirektiivi artikkel 1.

(139)  Vt sellega seoses ka veepoliitika raamdirektiivi ühise rakendusstrateegia raames koostatud juhendid, eelkõige juhend nr 2.

(140)  2012. aastal tunnistati veepoliitika raamdirektiivi IX lisas nimetatud õigusaktid kehtetuks keskkonnakvaliteedi standardite direktiiviga, millele on osutatud joonealuses märkuses 143. Kõnealustes õigusaktides osutatud keskkonnakvaliteedi standardid asendati keskkonnakvaliteedi standardite direktiivis nimetatud standarditega.

(141)  Saasteainete kontsentratsioon ei näita soolase või muu vee sissevoolu tagajärgi, ei ületa artikli 17 kohaselt muude asjakohaste ühenduse õigusaktide alusel kohaldatavaid kvaliteedistandardeid ega põhjusta suutmatust saavutada sellega seotud pinnavee suhtes artikli 4 alusel kehtestatud keskkonnaalaseid eesmärke või selliste veekogude ökoloogilise või keemilise seisundi märkimisväärset halvenemist või märkimisväärset kahju otseselt põhjaveekogumist sõltuvatele maismaa-ökosüsteemidele.

(142)  https://circabc.europa.eu/sd/a/655e3e31-3b5d-4053-be19-15bd22b15ba9/Guidance%20No%202%20-%20Identification%20of%20water%20bodies.pdf

(143)  ELT L 348, 24.12.2008, lk 84.

(144)  Direktiiviga 2013/39/EÜ (ELT L 226, 24.8.2013, lk 1.

(145)  Vt keskkonnakvaliteedi standardite direktiivi I lisa.

(146)  Vt veepoliitika raamdirektiivi V lisa punkt 2.3.

(147)  ELT L 372, 27.12.2006, lk 19.

(148)  Vt põhjavee direktiivi I lisa.

(149)  Vt keskkonnavastutuse direktiivi III lisa punkt 6.

(150)  Vt keskkonnavastutuse direktiivi III lisa punkt 5.

(151)  Vt veepoliitika raamdirektiivi artikkel 6.

(152)  Vt punktid 115 ja 116.

(153)  Vt veepoliitika raamdirektiivi V lisa punkt 1.2.1.

(154)  Vt veepoliitika raamdirektiivi V lisa punkt 2.1.2.

(155)  Vt põhjavee direktiivi artikli 4 lõike 2 punkti c alapunktid ii ja iii koostoimes III lisa punktiga 4.

(156)  Veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõikes 1 on esitatud kolm eesmärkide kategooriat. Artikli 4 lõike 1 punktis a käsitletakse pinnaveega seotud eesmärke; artikli 4 lõike 1 punktis b käsitletakse põhjaveega seotud eesmärke ning artikli 4 lõike 1 punkt c on kaitsealade kohta. Veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide hulka kuulub pinna- ja põhjavee seisundi halvenemise ärahoidmine ja hea seisundi saavutamine; samuti on eesmärgiks liidu õigusnormide järgimine kaitsealade puhul(kui veekogud on kaitsealadega seotud). Seisund on veepoliitika raamdirektiivis määratletud pinnavee ja põhjavee kvaliteedielementide abil. Artikli 4 lõike 1 punkti c eesmärgid pinnavee määratluses ei kajastu, sest ühegi elemendi juures ei ole osutatud sellele sättele. Seevastu kajastuvad artikli 4 lõike 1 punkti c eesmärgid kaudselt põhjavee keemilise (ja kvantitatiivse) seisundi määratluses. Keemiline seisund on eelkõige seotud kemikaale käsitlevate liidu ja riiklike standardite järgimisega ning selle tagamisega, et saastus ei takistaks veepoliitika raamdirektiivi (kõigi) eesmärkide saavutamist põhjaveega seotud pinnavee korral. Artikli 4 lõike 1 punkti c eesmärke seoses kaitsealadega käsitletakse seega põhjavee keemilise seisundi all. Kuigi põhjavee direktiivis ei ole põhjavee mikrobioloogilisi saasteaineid otseselt käsitletud (nende kohta puuduvad liidu või riiklikud standardid), on mikrobioloogiline saaste hõlmatud seega juhul, kui see takistab artikli 4 lõike 1 punkti c eesmärkide saavutamist. Sellega seoses on olulised joogivee võtmiseks mõeldud kaitsealad. Samuti võivad olulised olla suplusveeks mõeldud kaitsealad.

(157)  See on kooskõlas lähenemisviisiga, mille kohus on võtnud seoses veepoliitika raamdirektiivi endaga, vt kohtuasi C-461/13.

(158)  II lisa punkt 1.1.3.

(159)  Vt punktid 69–70.

(160)  Vt ka punkti 151 viimane loetelupunkt.

(161)  Vt punktid 44 ja 45.

(162)  Vt veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 punkt a.

(163)  Ka eespool nimetatud kohtuasi C-461/13, Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland eV vs. Bundesrepublik Deutschland, on veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 7 tõlgendamisel oluline.

(164)  Varem ühenduse õigusaktid.

(165)  Nagu eespool kirjeldatud, on kõik need tavaliselt lubatud tegevused.

(166)  Asendatud tööstusheidete direktiiviga.

(167)  Ühendatud ja asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiviga 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3).

(168)  Vt kohtuasi C-494/01, komisjon vs. Iirimaa: punktis 84 on esitatud näide kahju tekitava prügila kohta, mis asub rannikualal.

(169)  Asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, 31.12.2008, lk 1).

(170)  ELT L 178, 28.6.2013, lk 66.

(171)  Asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta direktiiviga 2002/59/EÜ, millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/75/EMÜ (EÜT L 208, 5.8.2002, lk 10).

(172)  Asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta (ELT L 190, 12.7.2006, lk 1).

(173)  Komisjoni 17. mai 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/845, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/56/EÜ merestrateegiate ettevalmistamisel arvesse võetavate elementide soovitusliku nimekirja osas (ELT L 125, 18.5.2017, lk 27).

(174)  Asjaomased konventsioonid on järgmised: 1992. aasta rahvusvaheline konventsioon tsiviilvastutuse kohta naftareostusest põhjustatud kahju korral, 1992. aasta rahvusvaheline konventsioon naftareostuskahjude hüvitamise rahvusvahelise fondi loomise kohta, 2001. aasta punkrikütuse reostuskahjude tsiviilvastutuse rahvusvaheline konventsioon, 1996./2010. aasta rahvusvaheline konventsioon vastutuse ja kahju hüvitamise kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (ei ole veel jõustunud).

(175)  1976. aasta konventsioon vastutuse piiramise kohta merinõuete korral (LLMC); 1988. aasta Strasbourgi konventsioon vastutuse piiramise kohta siseveeliikluse korral (CLNI).

(176)  Läänemeri, Atlandi ookeani kirdeosa, Vahemeri, Must meri.

(177)  Atlandi ookeani kirdeosas: Põhjameri, sealhulgas Kattegat, ja Inglise kanal; Keldi meri; Biskaia laht ja Ibeeria rannik; Atlandi ookeanis Makaroneesia biogeograafiline piirkond, mis on piiritletud Assoori saarestikku, Madeirat ning Kanaari saari ümbritsevate vetega.

Vahemeres: Vahemere lääneosa; Aadria meri; Joonia meri ja Vahemere keskosa; Egeuse meri.

(178)  Komisjoni 17. mai 2017. aasta otsus (EL) 2017/848, millega nähakse ette mereala hea keskkonnaseisundi kriteeriumid ja metoodikastandardid ning seire ja hindamise spetsifikatsioonid ja standardmeetodid ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2010/477/EL (ELT L 125, 18.5.2017, lk 43).

(179)  Otsuses on iga tunnuse kohta kindlaks määratud, kuidas iga ala, elupaiga või populatsiooni korral hea keskkonnaseisundi saavutamise ulatust tuleb väljendada. Vt otsuse lisas esitatud metoodikastandardid.

(180)  Need on määratletud otsuse (EL) 2017/848 artikli 2 punktis 4 kui „ökosüsteemi olulised elemendid, eelkõige selle bioloogilised elemendid (liigid, elupaigad ja nende kooslused), või merekeskkonnale avalduva surve aspektid (bioloogilised, füüsilised, ained, prügi ja energia), mida iga kriteeriumi puhul hinnatakse“.

(181)  „Läviväärtus“ on otsuse (EL) 2017/848 artikli 2 punktis 5 määratletud kui „väärtus või väärtuste vahemik, mille abil on võimalik hinnata teatava kriteeriumi puhul saavutatud kvaliteeditaset ja seega ka hea keskkonnaseisundi saavutamise ulatust“.

(182)  Vt otsuse (EL) 2017/848 artikkel 4. Läviväärtused määratakse liidu tasandil või piirkonna või allpiirkonna tasandil. Praegu ei ole kõigi kriteeriumide jaoks läviväärtusi veel kehtestatud, kuid need on väljatöötamisel. Näiteks võib tuua teatava prügi tükiarvu ruutmeetri kohta. Saasteainete korral on läviväärtuseks veepoliitika raamdirektiivi alusel kehtestatud keskkonnakvaliteedi standard, kui see on olemas.

(183)  Otsuse (EL) 2017/848 artikli 4 lõike 1 punktis c on sätestatud, et vajaduse korral peavad läviväärtused võimaldama eristada seda kvaliteeditaset, mis konkreetse kriteeriumi puhul näitab kahjuliku mõju olulisust, ja läviväärtused tuleb kehtestada võrdlustingimustest lähtuvalt. Selle kohta on otsuse põhjenduses 13 muu hulgas märgitud järgmist: „Läviväärtused peaksid vajaduse korral võimaldama eristada kvaliteeditaset, mis asjaomase kriteeriumi puhul näitab teatava kahjuliku mõju olulisust, ja olema kehtestatud võrdlustingimusest lähtuvalt“. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et otsuses (EL) 2017/848 kasutatud mõiste „kahjulik mõju“ ei ole seotud väljendiga „mõjub väga ebasoodsalt“„veevarudele tekitatud kahju“ määratluses.

(184)  Vt otsuse (EL) 2017/848 põhjendused 14 ja 15. Nendes on märgitud, et vastavalt merestrateegia raamdirektiivi artikli 1 lõikele 3 tuleb inimtegevuse kogusurve hoida tasemel, mis võimaldab saavutada hea keskkonnaseisundi. Samuti tuleb selle lõike kohaselt tagada, et ei ohustata mereökosüsteemide võimet reageerida inimtegevusest tingitud muutustele. See võib vajaduse korral tähendada, et teatavate survetegurite ja nendest tuleneva keskkonnamõjuga seotud läviväärtusi ei tule tingimata saavutada liikmesriikide merealade kõigis piirkondades, kuid see ei tohi ei seada ohtu merestrateegia raamdirektiivi eesmärkide saavutamist ning ühtlasi peab olema võimaldatud merekaupu ja -funktsioone säästvalt kasutada.

(185)  Need on esitatud merestrateegia raamdirektiivi III lisas.

(186)  Hea keskkonnaseisundi kindlaksmääramise eri aspektide omavahelisi seoseid on selgitatud komisjoni talituste töödokumendis. Vt SWD(2020) 62 „Background document for the Marine Strategy Framework Directive on the determination of good environmental status and its links to assessments and the setting of environmental targets“ („Merestrateegia raamdirektiivi taustdokument hea keskkonnaseisundi kindlaksmääramise kohta ning selle seoste kohta hindamise ja keskkonnaeesmärkide seadmisega“).

(187)  Vt ka merestrateegia raamdirektiivi artikli 8 lõike 1 punkti b alapunkt ii.

(188)  Vt III lisa punkti 7 alapunkt a ja punkt 8.

(189)  Näiteid selgituseks: tööstusheidete direktiivi artikliga 7 kohustatakse ettevõtjaid teatama pädevatele asutustele vahejuhtumitest ja õnnetustest ning võtma ennetusmeetmeid; sama direktiivi artikliga 8 kohustatakse ettevõtjaid teavitama pädevaid asutusi nõuete täitmata jätmisest ja võtma ennetusmeetmeid ning nähakse isegi ette ametialase tegevuse võimalik peatamine.

(190)  Tööstusheidete direktiivi artikkel 22. Komisjon on koostanud suunise lähteolukorra aruande koostamise kohta. Vt tööstusheidete direktiivi 2010/75/EL artikli 22 lõike 2 kohane Euroopa Komisjoni suunis lähteolukorra aruannete kohta, 2014/C 136/03.

(191)  Direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt b.

(192)  Nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta (EÜT L 330, 5.12.1998, lk 32).

(193)  UNEP/MC/COP.3/8/Rev.1

(194)  Riskihindamist saab abivahendina kasutada selleks, et määrata kindlaks mingi ala parandamise või majandamise eesmärgid, näiteks

a)	saavutada riiklike või kohalike õigusaktidega või asjaomaste asutuste kehtestatud maksimaalsed vastuvõetavad piirmäärad või

b)

saavutada hindamise alusel ala jaoks kehtestatud konkreetsed riskipõhised piirmäärad. Selleks et toetada põhjendatud riskipõhist otsuste tegemist ja kestlikku riskijuhtimist, võiks riskijuhtimismeetmete vajalikkuse kindlaksmääramise esmaseks vahendiks pidada konkreetse koha hindamist, mis põhineb täpselt määratletud tegevuskoha kontseptuaalsel mudelil (st allika-levikutee-vastuvõtja skeemil) ning milles võetakse arvesse kohalikke tingimusi ja taustanäitajaid.

Riskihindamine viiakse tavaliselt läbi nelja selgelt kindlaksmääratud etapina, millel on konkreetsed eesmärgid, et teha kindlaks ohud, kogused ja riskiseosed ning mõõta kokkupuute ulatust eesmärgiga määrata kindlaks riskitase ja hinnanguline mõju kokkupuutes olevatele vastuvõtjatele.

a)

Ulatuse kindlakstegemine ja kirjeldamine (nt saastuse ulatus, inimpopulatsioonide lähedus, kaugus põhjaveeni, pinnavee lähedus või tundlikud elupaigad). Riskihindamises võidakse käsitleda saastuse mõju inimeste tervisele, maismaaloomadele ja vee-elustikule. Sageli on prioriteet inimeste tervis. Riskihindamise ulatus määratakse kindlaks konkreetse koha vajaduste alusel.

b)	Ohutaseme ja toksilisuse analüüsimine. Teatavate saasteainete ohud on hästi teada ja nende mõju kohta on olemas ulatuslik teaduslik teave.

c)

Kokkupuute analüüsimine. Eesmärk on hinnata kindlakstehtud saastuse ja inimeste või keskkonna kokkupuute määra. Analüüs põhineb tegelike ja võimalike kokkupuutestsenaariumide kirjeldusel ning saastuse laadi ja ulatuse kirjeldusel. Siia võib kuuluda kokkupuute mõõtmine, näiteks veevarustuse, kohapeal kasvatatud toidu, mereandide ning inimese juuste ja uriini proovid. Setetes, kalades ja muus elustikus leiduvate saasteainete taseme mõõtmisega saab kindlaks teha võimaliku ökoloogilise mõju.

d)	Riskide analüüsimine. Eelmiste etappide tulemusi kombineeritakse, et objektiivselt hinnata, kui tõenäoline on kahjulik mõju kaitsealustele elementidele konkreetse koha tingimustes.

Pärast saastatud ala hindamist otsustatakse, millised on kõige asjakohasemad vahendid konkreetse ala riskide juhtimiseks. Selliseid otsuseid võib teha riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil või teatud tingimustel maaomanike või muude üksuste poolt. Riskide juhtimise eesmärk tuleks kokku leppida enne meetmete võtmist ning see peaks olema kooskõlas eesmärgiga kaitsta inimeste tervist ja keskkonda saasteainete inimtekkelise heite ja keskkonda sattumise eest. Saastatud ala majandamise nõuded võivad olla esitatud riiklikes või kohalikes õigusaktides ja tegevuspõhimõtetes.

(195)  Vt näiteks S-Risk model, mida kasutatakse Belgias Flandrias: www.s-risk.be

(196)  Teadusuuringute Ühiskeskus (2007). Pinnaseseirenäitajate tuletamise meetodid Euroopas. Riiklike menetluste läbivaatamine ja hindamine ühtlustamiseks. https://esdac.jrc.ec.europa.eu/ESDB_Archive/eusoils_docs/other/EUR22805.pdf