Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse õigusnormid variühingute maksustamise eesmärgil väärkasutamise vältimiseks ja muudetakse direktiivi 2011/16/EL“

(COM(2021) 565 final – 2021/0434 (CNS))

(2022/C 290/08)

Raportöör:	Benjamin RIZZO
Kaasraportöör:	Javier DOZ ORRIT

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu, 10.2.2022
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 115
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	3.3.2022
Vastuvõtmine täiskogus	23.3.2022
Täiskogu istungjärk nr	568
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	206/1/6

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab täielikult komisjoni ettepanekut variühingute väärkasutamise vältimiseks maksustamise eesmärgil ning asjaomase ettepaneku eesmärke. Tõhusa ja õiglase maksustamise tagamine ühtsel turul on ülioluline, et toetada majanduse tõelist taastumist pärast COVID-19 pandeemiat.

1.2.

Komitee hindab kõrgelt komisjoni algatatud ulatuslikke avalikke konsultatsioone, mis on avatud kõigile sidusrühmadele, ning sihipärasemat konsulteerimist riiklike ekspertidega, kes valiti välja nende konkreetsete erialateadmiste põhjal. Need konsultatsioonid on andnud sidusrühmadele võimaluse anda sisuline panus ning sidusrühmad tuleks aruteludesse kaasata ka tulevikus.

1.3.

Komitee toetab direktiivi kasuks tehtud otsust, mille eesmärk on tagada liikmesriikide ühine õigusraamistik. Tingituna reguleeritava valdkonna ja seatud eesmärkide olemusest ei saa liikmesriigid neid käsitleda eraldiseisvate algatuste kaudu oma õigussüsteemides.

1.4.

Komitee leiab, et ettepanek on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuna see ei lähe kaugemale ühtse turu vajaliku kaitsetaseme tagamisest, ning sellel on mõistlik mõju ettevõtetele.

1.5.

Komitee leiab, et vajalike kontrollide korrektseks teostamiseks ning kontrollidest tuleneva ja ettepanekuga seotud teabe jagamiseks peaks komisjonil ja riikide maksuhalduritel olema selleks piisav suutlikkus nii oskuste kui ka vahendite osas.

1.6.

Komitee loodab, et pärast variühingute uurimise korraldamist ja lõpetamist tehakse uurimise tulemused üldsusele kättesaadavaks, et direktiivi rakendamise tulemused oleksid avalikult teada.

1.7.

Komitee leiab, et kontrollida ei tule mitte ainult ettevõtjate tulusid, vaid ka nende varasid, kuna makse võib sisse nõuda isegi siis, kui varad ei ole tulutoovad, näiteks varamaksude puhul.

1.8.

Komitee rõhutab vajadust kehtestada ühised ja selged eeskirjad ettevõtjatelt nõutavate deklaratsioonide konkreetse sisu kohta. Vältida tuleks direktiivi eesmärkidest kaugemale ulatuvat ülemäärast aruandlust ja sellega kaasnevaid nõuete täitmisega seotud kulusid.

1.9.

Komitee soovitab sätestada sihipärased eeskirjad nn professionaalsete võimaldajate tegevuse tõkestamiseks ühes teises õigusaktis, järgides seega OECD lähenemisviisi antud teemale. Komitee leiab, et professionaalsete järelevalveasutuste koostöö oleks ülimalt oluline võitlemisel ametiseisundi kuritarvitamise ja nn professionaalsete võimaldajate võimaliku kuritegeliku tegevuse vastu.

1.10.

Komitee rõhutab vajadust koostada täielik ja ulatuslik ELi loetelu väljaspool ELi asuvatest maksualast koostööd mittetegevatest jurisdiktsioonidest, muu hulgas selleks, et ELi ettevõtted näeksid, kas nende kapital ja varad võivad olla seotud väljaspool ELi asuvate variühingutega.

1.11.

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon esitaks asjakohased suunised direktiivis sätestatud majandusliku sisu testi kohta, pöörates erilist tähelepanu selliste konkreetsete mõistete tähendusele nagu „elukoht“, „juht, kelle elukoht on ettevõtja lähedal“ ja „ruumid“.

1.12.

Komitee märgib, et varifirmasid saab asutada ja kasutada ka deklareerimata töö lihtsustamiseks ja sotsiaalkindlustusmaksete vältimiseks. Seepärast soovitab komitee komisjonil kaaluda võimalust käsitleda selliseid küsimusi ka muudes Euroopa õigusaktides lisaks kõnealusele ettepanekule, mille puhul on tegemist puhtalt maksudirektiiviga.

2.   Taust

2.1.

18. mail 2021 vastu võetud Euroopa Komisjoni teatisega „Äriühingute maksustamine 21. sajandil“ seatakse pika- ja lühiajalised eesmärgid, et toetada majanduse taastumist COVID-19 pandeemiast ja tagada tulevikus piisavad avaliku sektori tulud.

2.2.

Euroopa Komisjoni direktiivi ettepanek variühingute kohta on üks lühiajalistest konkreetsetest algatustest, mis kuulutati välja teatises kui praeguse maksusüsteemi parandamise vahend ning mis keskendub õiglase ja tõhusa maksustamise tagamisele.

2.3.

Minimaalse majandusliku sisuta ja majandustegevuseta juriidilisi isikuid võidakse kasutada sobimatutel maksueesmärkidel, näiteks maksudest kõrvalehoidmiseks ja maksustamise vältimiseks või lausa rahapesuks. Seetõttu on vaja tegeleda juhtumitega, kus maksumaksjad hoiavad kõrvale maksukohustustest või väldivad neid, kasutades ettevõtjaid, kes ei tegele tegeliku majandustegevusega. Varifirmad võivad soodustada maksukoormuse ebaõiglast jaotumist, samuti ebaausat maksukonkurentsi erinevate jurisdiktsioonide vahel.

2.4.

Komisjoni esitatud ettepanekut kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes, keda peetakse maksuresidendiks ja kellel on õigus saada mõnes ELi liikmesriigis maksuresidentsuse tõend. Kui uued eeskirjad on direktiivina vastu võetud, tuleb need liikmesriikide eri õigussüsteemidesse üle võtta 30. juuniks 2023 ja need jõustuvad lõplikult 1. jaanuaril 2024.

2.5.

Euroopas on palju õigusakte, mis käsitlevad rahapesu – teatud varifirmade poolt sageli praktiseeritavat kuriteoliiki – ning need õigusaktid võiksid pakkuda komisjoni ettepanekule kasulikku konteksti. Eelkõige tuleks viidata komisjoni 2021. aasta juuli ettepanekule õigusaktide paketi kohta, mis koosneb kolmest määrusest ja ühest direktiivist (1).

3.   Euroopa Komisjoni ettepanekud

3.1.

Direktiivis viidatakse skeemidele, mida kasutatakse maksustamise vältimiseks või maksudest kõrvalehoidumiseks. Ettepanekus käsitletakse skeeme, mis hõlmavad ELis selliste ettevõtjate asutamist, kes väidetavalt tegelevad majandustegevusega, kuid kes tegelikkuses seda ei tee. Mõningate seda tüüpi äriühingute asutamise tegelik põhjus on võimaldada teatavate maksusoodustuste ülekandmist tegelikule tulusaajale või kontsernile, kuhu nad kuuluvad.

3.2.

Nende skeemide vastu võitlemiseks on kavandatavas direktiivis ette nähtud test, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel teha kindlaks ettevõtjad, kes väidetavalt tegelevad seadusliku tegevusega, kuid kellel puudub minimaalne majanduslik sisu ja keda seetõttu võidakse väärkasutada põhjendamatute maksusoodustuste saamiseks. Seda testi nimetatakse majandusliku sisu testiks.

3.3.

Testi esimeses etapis jagatakse eri liiki ettevõtjad sellisteks, kelle puhul on oht, et neil puudub majanduslik sisu ja neid võidakse väärkasutada maksustamise eesmärgil, ja sellisteks, kelle puhul see oht on väike. Riskijuhtumeid iseloomustavad samal ajal mitmed tunnused, mis tuvastatakse ettevõtjate puhul, kellel puudub majanduslik sisu (nn lävendkriteeriumid). Seevastu väikese riskiga juhtumite korral ei esine ühtegi või esineb ainult mõni neist kriteeriumidest ning need ei ületa riskilävendit.

3.4.

Asjakohaste kriteeriumide kohaselt loetakse riskiettevõtjateks need geograafiliselt liikuva piiriülese tegevusega tegelevad ettevõtjad, kes ei ole konkreetselt vabastatud direktiivist ja tuginevad lisaks oma haldustegevuses teistele ettevõtjatele, eelkõige kutselistele kolmandatest isikutest teenuseosutajatele. Väikese riskiga juhtumid, mis ei ületa riskilävendit, ei ole direktiivi kohaldamisel asjakohased.

3.5.

Esmalt peavad ettevõtjad korraldama enesehindamise ja kui nad loetakse ohtu kujutavateks, palutakse neil oma maksudeklaratsioonis aru anda oma majandusliku sisu kohta. Aruandlus majandusliku sisu kohta tähendab konkreetse teabe esitamist, et hõlbustada ettevõtja tegevuse hindamist.

3.6.

Teises etapis määravad majandusliku sisu testi tulemuse kolm elementi: i) ruumid, mis on üksnes ettevõtja kasutuses; ii) vähemalt üks oma ja aktiivne pangakonto liidus; iii) vähemalt üks juht, kelle elukoht on ettevõtja lähedal ja kes on pühendunud selle tegevusele, või piisav arv ettevõtja töötajaid, kes tegelevad põhitulu teeniva tegevusega ja elavad ettevõtja läheduses.

3.7.

Testi kolmas etapp näeb ette ettevõtja poolt teises etapis esitatud majandusliku sisu teabe asjakohast hindamist. Ettevõtjat, kes kujutab endast riskijuhtumit, kuna ta ületab riskilävendi, ja kelle aruandluse põhjal järeldatakse, et tal puudub vähemalt üks majandusliku sisu element, tuleks pidada uue direktiivi tähenduses variühinguks, kellel puudub majanduslik sisu ja keda eeldatavasti väärkasutatakse maksustamise eesmärgil.

3.8.

Ettevõtjat, kes kujutab endast riskijuhtumit, kuid kelle aruandlusest ilmneb, et tal on olemas kõik asjakohased majandusliku sisu elemendid, ei tohiks aga pidada variühinguks direktiivi tähenduses. See eeldus ei välista siiski võimalust, et maksuhaldur leiab direktiivi kohaldamisalast välja jäävatel põhjustel, et selline ettevõte on variühing.

3.9.

Neljas etapp hõlmab sellise ettevõtja õigust, kes direktiivi tähenduses on eelduse kohaselt variühing ja keda väärkasutatakse maksustamise eesmärgil, tõendada vastupidist, tõestades oma majanduslikku sisu konkreetsete tõenditega (eelduse ümberlükkamine). Kõnealusel ettevõtjal on tegelik õigus esitada põhjendus, et ta ei ole direktiivi tähenduses variühing.

3.10.

Kui ettevõtjat peetakse direktiivi tähenduses variühinguks ja ta ei lükka seda eeldust ümber, tuleks kehtestada maksuõiguslikud tagajärjed. Need tagajärjed peaksid välistama kõik maksusoodustused, mis on saadud või võidakse saada.

3.11.

Kuna maksulepingust tulenevate soodustuste saamiseks peab ettevõtja tavaliselt esitama maksuresidentsuse tõendi, siis ei anna maksuresidentsuse liikmesriik üldse maksuresidentsuse tõendit või annab tõendi koos hoiatusega, st sõnaselge avaldusega, et takistada selle kasutamist eespool nimetatud soodustuste saamiseks.

3.12.

Juhul kui ettevõtjale ei ole lubatud teha kehtivaid maksusoodustusi, tuleks kindlaks määrata, kuidas tuleks tuluvoogusid ettevõtjasse ja ettevõtjast, samuti ettevõtjale kuuluvat vara tegelikult maksustada. Maksustamisõiguste jaotamisel tuleks arvesse võtta kõiki jurisdiktsioone, mida variühinguga seotud tehingud võivad mõjutada.

3.13.

Direktiivi sätted puudutavad ainult liikmesriike, kuna kolmandad riigid ei kuulu ELi õiguse kohaldamisalasse. Sellistel juhtudel tuleks maksustamisõiguste jaotamisel järgida nõuetekohaselt liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelisi topeltmaksustamise vältimise lepinguid. Selliste lepingute puudumise korral kohaldab asjaomane liikmesriik oma siseriiklikku õigust.

3.14.

Kõigil liikmesriikidel on juurdepääs direktiivi alusel aruandluse esitanud üksustele igal ajal ja ilma teabenõuet esitamata. Sel eesmärgil vahetavad liikmesriigid teavet alates esimesest etapist, kui ettevõtja on liigitatud majandusüksuseks, mis võib olla variühing kõnealuse direktiivi tähenduses. Selleks võetakse kasutusele register või andmebaas.

3.15.

Kavandatud õigusaktiga jäetakse liikmesriikide ülesandeks kehtestada karistused, mida kohaldatakse kõnealuses direktiivis ette nähtud aruandluskohustuste rikkumise korral, lähtuvalt sellest, kuidas see on võetud üle erinevatesse riiklikesse õigussüsteemidesse. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

3.16.

Liikmesriikidevaheline minimaalne kooskõlastamine peaks toimuma minimaalse rahalise karistuse kehtestamisega vastavalt finantssektoris kehtivatele sätetele. Karistused peaksid sisaldama rahalist halduskaristust, mis moodustab vähemalt 5 % ettevõtja käibest.

4.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee üldised märkused

4.1.

Komitee toetab täielikult komisjoni ettepanekut ja selle üldisi eesmärke. Tõhusa ja õiglase maksustamise tagamine ühtsel turul on ülioluline, et toetada majanduse tõelist taastumist pärast COVID-19 pandeemiat. Liikmesriikidele laekuv piisav maksutulu on peamine tegur, mis lihtsustab avaliku sektori investeeringuid, mille eesmärk on saavutada keskkonnasõbralikum ja suuremal määral digitehnoloogiat kasutav ühtne turg. Komitee on mõnevõrra mures selle pärast, et majandusliku sisu nõuetes ei arvestata digitaalse küljega ja rõhutatakse üksnes materiaalse vara tähtsust. See võib tulevikus probleeme tekitada.

4.2.

Komisjoni ettepanek on täielikult kooskõlas teatisega „Äriühingute maksustamine 21. sajandil“ ja selle tulemuseks on konkreetsed ja järjekindlad meetmed, et võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu, tagades seeläbi õiglase maksukeskkonna kogu Euroopas.

4.3.

Komitee märgib, et komisjoni ettepanek on kooskõlas ELi institutsioonide varasemate seadusandlike algatustega, nagu maksustamise vältimise vastane direktiiv ja maksustamisalase halduskoostöö direktiiv. Soovimatute tulemuste vältimiseks on ülimalt oluline saavutada järjepidevus erinevate maksueeskirjade osas, mille vahel on oodata tihedat koostoimet.

4.4.

Komisjoni ettepanek täiendab hiljutist ettepanekut hargmaiste kontsernide ülemaailmse madalaima nõutava maksustamistaseme kehtestamise kohta ELis (nn 2. sammas), hoolimata kahe direktiivi erinevast kohaldamisalast, arvestades, et 2. sammast kohaldatakse äriühingute suhtes, mille käive ületab 750 miljonit eurot, samas kui varifirmade direktiivile sellised piirangud ei kehti.

4.5.

Komitee hindab komisjoni poolt enne ettepaneku avaldamist algatatud ulatuslikke avalikke konsultatsioone. Konsultatsioon sisaldas 32 küsimust, mille eesmärk oli muu hulgas piiritleda probleem ja selle põhjused ning teha kindlaks ELi meetmete sobiv vorm. See tähendab, et sidusrühmadele on antud märkimisväärne võimalus väljendada oma tähelepanekuid ja muresid enne uute eeskirjade väljatöötamist. Komitee avaldab kahetsust, et seda võimalust kasutasid üksnes vähesed sidusrühmad (50).

4.6.

Komitee toetab ka seda täiendavat avalikku konsulteerimist riiklike ekspertidega, kes valiti välja nende konkreetsete erialateadmiste põhjal. Sidusrühmadele suunatud laiaulatusliku konsultatsiooni ja erialaspetsialistidega üksikasjalikuma konsulteerimise koosmõju loob hea tasakaalu osaluspõhise ja tehniliselt arenenud õigusloomeprotsessi vahel.

4.7.

Direktiiviga reguleeritava valdkonna ja seatud eesmärkide olemus – piiriülese maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemine – nõuavad liikmesriikides ühise raamistiku rakendamist.

4.8.

Asjakohast ja tõhusat ühist raamistikku ei ole võimalik saavutada üksikute meetmetega, mida iga liikmesriik rakendab oma õigussüsteemis. Sel juhul praegune killustatus korduks ja võimalik, et isegi süveneks paljude riiklikul tasandil võetavate kooskõlastamata meetmete tulemusel.

4.9.

ELis asutatud variühingud tuleb viia direktiiviga kooskõlla ning liikmesriikide ametiasutuste koostöö on vajalikum kui kunagi varem, et vältida kogu ELi fiskaalvõimekuse vähenemist. Kontrollide korrektseks läbiviimiseks ja teabe jagamiseks peaks komisjonil olema selleks piisav suutlikkus ja vahendid.

4.10.

Komitee leiab samuti, et ettepanek on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuna see ei lähe kaugemale ühtse turu minimaalse vajaliku kaitsetaseme tagamisest, ning sellel on mõistlik mõju ettevõtetele. Tõepoolest, direktiiviga soovitakse tagada minimaalne kaitse liikmesriikide maksusüsteemidele ning luuakse selle eesmärkide saavutamiseks vajalik ELi-sisese kooskõlastatuse tase.

4.11.

Lisaks tundub ka mõju ettevõtetele olevat proportsionaalne, saavutades sobiva tasakaalu erinevate eesmärkide ja väärtuste vahel, mille hulka kuuluvad: i) tõhusus variühingute väärkasutamise vähendamisel; ii) maksudest saadav kasu riigi rahandusele; iii) nõuete täitmise kulud ettevõtjate ja maksuhaldurite jaoks; iv) kaudne mõju ühtsele turule ja ettevõtjatevahelisele konkurentsile.

4.12.

Komitee nõustub komisjoniga, et maksuhalduritevaheline tõhus ja läbipaistev teabevahetus on hädavajalik, et võidelda varifirmade väärkasutamise vastu ning üldisemalt tagada õiglane ja tõhusam maksukeskkond. Seda aspekti tuleb väga hoolikalt järgida, et tagada toimiv koostöö liikmesriikide vahel, kus variühing teeb tehinguid, mis puudutavad kahte liikmesriiki. Kui variühinguid puudutav uurimine on lõpule viidud, tuleks selle tulemused teha üldsusele kättesaadavaks. Euroopa ja riiklikud ametiasutused peaksid teavitama direktiivi rakendamise tulemustest.

4.13.

Kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid variühinguid saab kasutada nii maksudest kõrvalehoidumiseks kui ka maksustamise vältimiseks ning teatavatel juhtudel lausa selliste kuritegude toime panemiseks nagu rahapesu, millega nad on sageli seotud. Seetõttu on hädavajalik nende kuritegude vastu võitlemise eest vastutavate järelevalveasutuste õigusnormide kooskõlastamine ja koordineerimine nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil. Algatusega „Unshell“ antakse maksuhalduritele juurdepääs lisateabele, mis võimaldab neil seda võrrelda rahapesuvastase võitluse asutustelt saadud teabega. Riiklikud ja Euroopa ametiasutused peavad tagama, et käesoleva direktiivi kohaldamine ei tekitaks probleeme ühtegi liiki äriühingule, kelle tegevus on seadusega kooskõlas.

4.14.

Variühingute tegelike tulusaajate ja nende varade ning tehingute tegelike omanike tuvastamine on hädavajalik, et selgitada välja nende tegevuse tegelik olemus ning mõista maksudest kõrvalehoidumise või rahapesu ulatust. Tegelike tulusaajate varjamine nn professionaalsete võimaldajate hallatavate variühingute ahelasse on iseloomulik nende kuritegelikele eesmärkidele. Rahapesuvastastes õigusaktides sisalduvad vahendid tegelike tulusaajate tuvastamiseks. Käsitletavas direktiivi ettepanekus ei ole aga sellele teemale viidatud. Komitee leiab, et see ja ka muud puudujäägid nende kahe õigusakti kooskõlastamisel tuleks lahendada. Selleks tuleks kas kõnealuses direktiivis selgitada, kuidas seda teha, või siis töötada kiiresti välja Euroopa raamseadus selle probleemi lahendamiseks.

4.15.

Mõned variühingud luuakse ka väljaspool kõnealuse direktiivi kohaldamisala ja neid kasutatakse deklareerimata töö hõlbustamiseks ja sotsiaalkindlustusmaksete vältimiseks. Komitee teeb komisjonile ettepaneku analüüsida, kas Euroopa õigusaktides oleks võimalik seda küsimust käsitleda.

5.   Konkreetsed märkused

5.1.

Komitee peab komisjoni ettepanekus kumulatiivsete näitajate kujul kehtestatud lävendkriteeriumit mõistlikuks ja asjakohaseks. Seoses sellega märgib komitee, et üksustel, kellele kuulub isiklikuks tarbeks kasutatav vara, näiteks kinnisvara, jahid, reaktiivlennukid, kunstiteosed või üksnes kapital, ei pruugi olla pikema aja jooksul tulu, kuid neil on siiski võimalus saada märkimisväärseid maksusoodustusi nende üle kontrolli omavate üksuste jaoks.

5.2.

Seetõttu on komitee seisukohal, et kontrolle ei tuleks korraldada ainult tulude alusel, vaid arvestades ka vara, kuna makse võib sisse nõuda isegi siis, kui vara ei loo tulu, näiteks varamaksu puhul. Komitee leiab, et kontrollide korrektseks läbiviimiseks ja teabe jagamiseks peaks komisjonil olema selleks asjakohane suutlikkus ja piisavad vahendid.

5.3.

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon esitaks asjakohased suunised direktiivis sätestatud majandusliku sisu testi kohta, pöörates erilist tähelepanu selliste konkreetsete mõistete tähendusele nagu „elukoht“, „juht, kelle elukoht on ettevõtja lähedal“ ja „ruumid“. Sel viisil saaks vähendada või paremini lahendada riikidevahelisi lahknevusi ja erinevaid tõlgendusi, mis võivad olla siseturule kahjulikud. Eelkõige nõuab komitee, et komisjon võtaks selles kontekstis nõuetekohaselt arvesse uusi digitaalseid ärimudeleid.

5.4.

Komitee on seisukohal, et ettevõtete osalemist piiriüleses tegevuses tuleks hoolikalt hinnata nende tehtud tehingute tegeliku olemuse ning samuti ka nende varade ja kinnisvara põhjal. Direktiivi kohaldamisala ei peaks hõlmama ettevõtteid, mis on finantsiliselt piisavalt läbipaistvad ja mille puhul ei ole reaalset majandusliku sisu puudumise ohtu maksudest kõrvalehoidumise või maksustamise vältimise eesmärgil.

5.5.

„Unshell“ direktiiv tugineb kehtivatele ELi ja rahvusvahelistele standarditele. Komitee soovitab komisjonil tagada kooskõla juba kehtivate asjakohaste rahvusvaheliste ja ühtsete ELi standarditega, eelkõige mõistega „sisuline majandustegevus“, mis on välja töötatudsoodustavate maksukordade kontekstis ja mida on põhjalikult arutatud kahjulike maksutavade kontekstis. Teine oluline lahendamist vajav küsimus puudutab ühiste ja selgete eeskirjade kehtestamist ettevõtjatelt nõutavate deklaratsioonide konkreetse sisu kohta. Vältida tuleks direktiivi eesmärkidest kaugemale ulatuvat ülemäärast aruandlust ja sellega kaasnevaid nõuete täitmisega seotud kulusid.

5.6.

Komitee nõuab tungivalt, et erilist tähelepanu pöörataks nn professionaalsete võimaldajate rollile, probleemile, mida direktiivi ettepanekus ei mainita. Komitee soovitab kehtestada muus õigusaktis eeskirjad nn professionaalsete võimaldajate tegevuse reguleerimiseks. Need peaksid olema kooskõlas OECD selleteemaliste kriteeriumidega, sest sageli on neil varifirmade valdkonnas samuti oluline roll (2).

5.7.

OECD, kes kirjeldab kutsealasid, mille osa liikmeid juhivad varifirmasid või teevad nendega koostööd, peab oluliseks keskenduda nn professionaalsetele võimaldajatele, et võidelda ebaseaduslikel eesmärkidel asutatud ettevõtete kuritegeliku tegevuse, muu hulgas maksudest kõrvalehoidumise vastu. Seadusekuulekaid spetsialiste tuleks selgelt eristada väikesest hulgast isikutest, kes kasutavad oma teadmisi maksuõiguse ja ettevõtjate raamatupidamise valdkonnas, et soodustada maksudest kõrvalehoidmise, maksustamise vältimise ja rahapesuga seotud tegevusi.

5.8.

Seetõttu rõhutab komitee vajadust keskenduda nn professionaalsetele võimaldajatele, kes aktiivselt võimaldavad maksu- ja finantskuritegusid soodustavaid ebaseaduslikke tavasid. Sel viisil oleks võimalik pärssida üht olulist tegurit maksukuritegudes. Ebaausate maksutavade arendamise võimaluste vähendamine on tõepoolest oluline samm nende eesmärkide saavutamise suunas, mille poole pürgitakse komisjoni ettepanekus.

5.9.

Komitee leiab, et professionaalsete reguleerivate ja järelevalveasutuste koostöö oleks ülimalt oluline ametiseisundi kuritarvitamise ja nn professionaalsete võimaldajate võimaliku kuritegeliku tegevuse vastu võitlemisel. See oleks huvitav arengusuund maksu- ja majanduskuritegude, rahapesu ja korruptsiooni vastu suunatud Euroopa sotsiaalse ja poliitilise kokkuleppe seisukohast, mida komitee on toetanud mitmes oma arvamuses.

5.10.

Komitee soovitab samuti kooskõlastada komisjoni direktiivi ettepanekut siirdehindu käsitlevate kehtivate eeskirjadega, kuna varifirmade kasutamine maksudest kõrvalehoidmiseks võib kogu ELis olla seotud sellise tavaga ja seetõttu tuleks seda aspekti eraldi arvestada. Komitee leiab ka siinkohal, et tuleks kaaluda võimalust siirdehindade direktiivi kehtestamiseks.

5.11.

Komitee leiab, et aruandluskohustusest vabastatud ettevõtjate loetelu (artikli 6 lõige 2) peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ja hinnatud, tagamaks, et neile ei tehta sobimatuid maksusoodustusi ja seda vabastust ei kasutata seadustest kõrvalehiilimiseks.

5.12.

Komitee leiab ka, et kui väljaspool ELi asuv ettevõtja või äriühing teeb äri ELi börsil noteeritud ettevõtja või äriühinguga, tuleks rakendada rohkem meetmeid. Tuleb teha kindlaks, milliseid meetmeid saaks võtta ELi börsil noteeritud ettevõtjate või äriühingute suhtes, et välistada nende vara ja tulu pärinemise väljaspool ELi asuvast varifirmast.

5.13.

Komitee kordab, et tõhusate meetmete võtmiseks äriühingute vastu, kes teevad tehinguid maksualast koostööd mittetegevates jurisdiktsioonides asuvate äriühingutega, peab ELi loetelu maksualast koostööd mittetegevatest jurisdiktsioonidest olema võimalikult tõhus ja ulatuslik.

---

(1)  Vt Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee arvamus „Rahapesuvastase võitluse õigusaktide pakett“ (ELT C 152, 6.4.2022, lk 89).

(2)  „Ending the Shell Game: Cracking down on the Professionals who enable Tax and White Collar Crimes“, OECD, Pariis, 2021.