Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tingimused, mida on vaja energiasüsteemi ümberkujundamise ja vähese CO2 heitega majandusele ülemineku sotsiaalse vastuvõetavuse edendamiseks“

(ettevalmistav arvamus ELi Nõukogu eesistujariigi Prantsusmaa taotlusel)

(2022/C 290/04)

Raportöör:	Arnaud SCHWARTZ
Kaasraportöör:	Pierre Jean COULON

Konsulteerimistaotlus	nõukogu eesistujariik Prantsusmaa, 20.9.2021
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	10.3.2022
Vastuvõtmine täiskogus	23.3.2022
Täiskogu istungjärk nr	568
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	224/6/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Selleks et tagada energiasüsteemi ümberkujundamise sotsiaalne vastuvõetavus, võttes arvesse planeerimise ja rakendamise etappide kohta saadud tagasisidet, nõuab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et kõik asjaomased sidusrühmad täiustaksid järgmisi aspekte: protsessi sõltumatus, teabe kvaliteet ja kättesaadavus, osalemise vabadus ja mitmekesisus, tingimuste selgus, vastutus ja osalemise arvessevõtmine otsustusprotsessis, läbipaistvus ja kava või projekti järelevalve „hällist hauani“, samuti vajadus tagada ümberkujundamise taskukohasus ja hea toimimine (olemasolevate lahendustega, nt piisavalt hea asukohaga laadimispunkte elektrisõidukitele).

1.2.

Komitee kutsub ELi üles toetama rahaliste stiimulite kaudu veelgi jõulisemalt jaotavat õiglust ja tootvat tarbimist, kuna neil on kõige suurem mõju energiasüsteemi ümberkujundamise vastuvõetavusele kohalikul tasandil. Meetmed peaksid hõlmama ka teabele juurdepääsu ja lihtsaid protsesse. Energialiidu eesmärk – seada kodanikud poliitika keskmesse ja tagada, et neil oleks lihtne saada energiatootjateks ja saada kasu uutest tehnoloogiatest – tuleb saavutada senisest palju kiiremini. Lisaks täpsustab komitee, kui oluline on see, et nii projektist saadav kasu kui ka kulud oleksid kogukonnas õiglaselt jaotatud.

1.3.

Komitee teeb ettepaneku, et EL tuvastaks ja kõrvaldaks takistused, mis võivad olla avalikkuse vähese osaluse ja toetuse põhjuseks. Üldjuhul suurendab elanikkonna ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamine projektide väljatöötamisse ja planeerimisotsustesse sotsiaalset vastuvõetavust. Ajapuudus ning lüngad kodanikuhariduses, asjaomaste ametiasutuste vastutuses ja muudes tegurites peaksid seetõttu olema teemad, mida osaluse suurendamise tegevuskavas käsitleda.

1.4.

Komitee soovib, et juba planeerimisetapis konsulteeritaks praegusest ulatuslikumalt ja tehtaks isegi koostööd avalikkuse ja eelkõige kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning et eesmärgid ja planeeringud kooskõlastataks hoolikalt kõigil piirkondlikel tasanditel kuni ülemineku kohaliku rakendamiseni. See on oluline, kui tahame liikuda suurema sotsiaalse vastuvõetavuse suunas ja saavutada energiasüsteemi ümberkujundamise eesmärgid piisavas tempos.

1.5.

Komitee rõhutab, et vastuvõetavuse suurendamine üleminekust ja selle tehnilistest muudatustest mõjutatud elanikkonna ja sidusrühmade jaoks nõuab samuti eritähelepanu ja -meetmeid, nagu elukestev õpe, tööjõu ümber- ja täiendusõpe, ettevõtjate abistamine ja teabekampaaniad, mis on suunatud erinevatele üleminekust mõjutatud sihtrühmadele. Teabes tuleb rõhutada põhisõnumit, et energiasüsteemi ümberkujundamist on vaja, sest see on õiglasem ja puhtam nii individuaalselt kui ka kollektiivselt ning pikas perspektiivis on see kodanike jaoks odavam.

1.6.

Komitee kordab siiski, et energiasüsteemi ümberkujundamine nõuab individuaalseid ja kollektiivseid muutusi üksikisikutelt, ettevõtetelt, omavalitsustelt jne. Kuna energiapoliitikas ei ole seni arvestatud fossiilkütuste negatiivsete välismõjudega, tähendab CO2 heite vähendamine lühikeses perspektiivis suuremaid kulusid tootjatele ja kõrgemaid hindu tarbijatele. Selleks on vaja suuremat läbipaistvust. Praeguste energiahindade tõttu on tarbijatel väga raske vabatahtlikult kõrgemaid hindu aktsepteerida. Seda on oluline teada. Lisaks on seega oluline rääkida ka edusammudest õiglase ülemineku valdkonnas. Kuid praeguses arutelus kuuleme liiga sageli ebaõnnestumistest. Sotsiaalselt vastuvõetava ja eduka ülemineku võtmeküsimus on ELi ettevõtete konkurentsivõime säilitamine maailmaturul, et vältida põhjendamatut survet majandusele ja töötusele.

1.7.

Komitee hoiatab, et vanad fossiilkütuste maksud ja uued keskkonnamaksud on maksud, mis mõjutavad väiksema sissetulekuga kodumajapidamiste eelarvet proportsionaalselt rohkem kui jõukamate kodumajapidamiste oma. Keskkonnale kahjulikud toetused ja maksud tuleb järk-järgult ja kiiresti kaotada, nagu poliitikud sageli lubavad. Seetõttu tuleks uutest keskkonnamaksudest saadavat tulu kasutada eelkõige sotsiaalseteks uuendusteks, haavatavate kodumajapidamiste energiasüsteemi ümberkujundamise toetamiseks ja nende ostujõu säilitamiseks.

1.8.

Komitee juhib tähelepanu ka sellele, et üleminekul vähese CO2 heitega ühiskonnale tuleb arutelu ja tegevuse keskmesse seada õiglase ülemineku kontseptsioon. Õiglane üleminek peab olema poliitiliste eesmärkide kogumist midagi enamat, kuna see on energiasüsteemi ümberkujundamisele ühiskonna heakskiidu saamise alus. Euroopa tasandil peaks paketti „Eesmärk 55“ täiendama õiglase ülemineku õigusraamistik, mis hõlmaks näiteks käesolevas arvamuses esitatud konkreetseid ettepanekuid, mida saab üle kanda riiklikesse energia- ja kliimakavadesse.

1.9.

Komitee nõuab paketi „Eesmärk 55“ ümberhindamist, et parandada suutlikkust tulla toime energiahindade kõikumise ja hädaolukordadest, sealhulgas sõjast, tulenevate probleemidega, ning kehtestada asjakohased sätted selliste olukordade lahendamiseks viisil, mis väldiks negatiivset mõju lõppkasutajatele.

2.   Kontekst ja mõisted

2.1.

Inimkond on silmitsi selliste probleemidega nagu maakera piiratud ressursid, (1) bioloogilise mitmekesisuse hävimine ja globaalne soojenemine. Energiasüsteemi ümberkujundamine ja kliimaneutraalsele majandusele üleminek tähendab praktilisi muutusi kõigis ühiskondades, mitte ainult meie omas (eelkõige (individuaalsete ja kollektiivsete) harjumuste muutumise kaudu). See peab võimaldama meil demokraatlikult, õiglaselt ja ökosüsteeme austades (2) oma materjali- ja energiavajadust vähendada, tagades samal ajal kõigi heaolu (3).

2.1.1.

Fossiilkütuste kasutamise jätkamine järgnevatel aastakümnetel samamoodi nagu see praegu toimub ei ole keskkonna-, tarne- ega sotsiaalsetel põhjustel võimalik. See tähendab, et üleminek CO2-neutraalsele ühiskonnale on hädavajalik.

2.1.2.

Kuid rohelise majanduskasvu (4) kontekstis ähvardab alternatiivsetesse energiaallikatesse tehtavate investeeringute madala tulu tõttu meie majandust süsteemne kokkuvarisemine, kusjuures unustada ei tohi ka kaevandamise potentsiaalselt laastavat keskkonnamõju.

2.1.3.

Suurema sidususe ja sotsiaalse vastuvõetavuse saavutamiseks peame tegema järgmist: — vähendama nõudlust toormineraalide järele, parandades nende ringlussevõttu; — viima läbi mõjuhinnangud, et ülemineku käigus saaks sellise tooraine kasutamist vältida, vähendada või kompenseerida; — arendama taastuvenergia sektoris ringmajandust; — suurendama energiatõhusust ja vähendama oluliselt üldist energianõudlust; — hindama uuesti paketi „Eesmärk 55“ ettepanekuid, et parandada suutlikkust tulla toime energiahindade kõikumisega ja hädaolukordadest, sealhulgas sõjast, tulenevate probleemidega.

2.1.4.

Teades tehnoloogiliste riskide, süsiniku sidumise ebaõnnestumise või energiatõhususe stsenaariumide piiranguid, on meil eluviisi ümber kujundades vaja süsteemse mõõdukuse abil luua mitte ainult teatav manööverdamisruum, vaid ka suurendada kliimamuutustega kohanemise meetmete vastuvõetavust.

2.2.

Sellise ülemineku sotsiaalse vastuvõetavuse tingimusi on viimastel aastatel teaduspõhiselt uuritud. Komitee käsitleb seda käesolevas arvamuses, mille eesmärk on eelkõige parandada tavasid ELi institutsioonides ja liikmesriikides.

2.3.

Energiasüsteemi ümberkujundamise projekti sotsiaalne vastuvõetavus on väga keeruline. See hõlmab kaalutlusi, mis on seotud pakutavate tehnoloogiate mõistmise, seonduvate riskide (sotsiaalsed, tervisealased, majanduslikud jne), võimalike alternatiivide, soovitatud võimaluste kulude-tulude analüüsi ning vastuvõtva territooriumi oludega. Sotsiaalne vastuvõetavus nõuab selliste projektide arutamist elanikkonna ja kõigi sidusrühmadega, aga ka territooriumi arengu ja seal soovitavate eluviiside laiemat käsitlemist.

2.4.

Uuringute (5) ja komitee andmetel on sotsiaalse vastuvõetavuse peamised tegurid järgmised: — usaldus valitsemise ja õiglase menetluse vastu; — ülemineku õiglane ja taskukohane olemus; — asukoha ja planeerimisega seotud probleemid; — sotsiaal-demograafiliste tegurite mõju; — sotsiaal-tehniline teostatavus.

2.5.

Vaatame nüüd lähemalt, mida need mõisted hõlmavad ja milliseid viise me võiksime kasutada selleks, et minna üle vähese CO2 heitega majandusele.

3.   Rakendamistingimused

3.1.   Usaldus valitsemise ja õiglase menetluse vastu

3.1.1.

Paljudest uuringutest on ilmnenud, et usaldus on sotsiaalse vastuvõetavuse taseme kindlaksmääramisel väga oluline. Õiglane menetlus, usaldus ja ülemineku vastuvõetavuse määr on omavahel seotud. Läbipaistev otsustusprotsess ja teabe levitamine suurendavad projektiarendajate ja kogukondade vastastikust usaldust.

3.1.2.

Seetõttu kordab komitee, et tähelepanu keskmes peaks olema õigusriik, näiteks seoses mitmesuguste ELi fondide kasutamisega. Samuti on komitee seisukohal, et komisjon peaks avaldama oma ettepanekud kõigis ametlikes keeltes kiiresti ja arusaadavas sõnastuses, et tagada laialdane juurdepääs ja osalemine.

3.1.3.

Lisaks selgub uuringutest, et kodanikuosalus aitab lahendada kogukonna muresid ja suurendada vastastikust usaldust. Teabe levitamine on äärmiselt oluline selleks, et kummutada väärarusaamu ülemineku ja selle realiseerimiseks võetavate meetmete või vahendite kohta. Seetõttu on oluline konsulteerida teemadel, mis on seotud näiteks energiasüsteemi ümberkujundamise projektide asukoha, kulude ning võimalike negatiivsete keskkonna-, majanduslike, tervisealaste ja sotsiaalsete mõjudega, ent arutada ka nende eeliseid. See aitab ka suurendada avalikkuse nõusolekut uute rajatiste ehitamiseks oma lähikonda.

3.1.4.

Komitee on seisukohal, et kogukonna nõusoleku saavutamiseks on oluline kaasata dialoogi elanikud ja asjaomased sidusrühmad ning luua vastastikune usaldus avatud teabevahetuse ja võimaluse kaudu osaleda võimalikult varajases etapis energiasüsteemi ümberkujundamise meetmete ja projektide väljatöötamisel (6) kõigil asjakohastel piirkondlikel tasanditel, alates kohalikust kuni ELi tasandini.

3.1.5.

Osalemise edendamiseks ja usalduse suurendamiseks on oluline saavutada toetus kohaliku tasandi, eelkõige kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt, kes avalikult toetavad teadusel põhinevat üleminekut (7). See kohalik võrgustik saab üldsusele loomulikumal viisil teavet edastada ja tõrjuda levida võivaid väärarusaamu.

3.1.6.

Osalusdemokraatia on tänapäeval Euroopa kodakondsuse mudeli põhielement. Lissaboni lepinguga tagatakse esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia vastastikune täiendavus. Rahvusvahelisest vaatenurgast on juurdepääs teabele ning avalikkuse osalemine planeerimises ja arendustegevuses kaks Århusi konventsiooni kolmest tugisambast. Nende rakendamist tuleb veel parandada, nagu ka õiguskaitse kättesaadavuse samba rakendamist (8).

3.1.7.

Avalik arutelu on julgustamist vääriv osalemisviis. Selle peab tagama tõendatud kogemustega ja sõltumatu kodanikuosaluse valdkonna asjatundjate komisjon (9). See on vältimatu, et tagada usaldusväärsus kogu arutelule, millega kaasatakse kodanikke nende elukohaga seotud oluliste meetmete väljatöötamisse. See annab kõikidele huvitatud isikutele täielikku ja läbipaistvat teavet konkreetse kava, programmi või projekti planeerimise etapis, andes neile võimaluse väljendada oma arvamust esitatud meetmete asjakohasuse kohta nii üksikisikutena kui ka organiseeritud rühmadena.

3.1.8.

Viimastel aastatel on kodanikuosaluse digitaliseerimine, ilma et sellega kaasneks vastutus või kolmanda poole vahendajaid hõlmav arutelu, vähendanud järk-järgult kodanike usaldust. Lisaks teabele on siiski vaja nii veebipõhiseid konsultatsioone kui ka füüsilisi kohtumisi, (10) et kaasata üldsus kõigis etappides ja määrata ühiselt kindlaks tehtavad valikud.

3.1.9.

Kõigi sidusrühmade vahelise dialoogi parandamiseks tuleks näiteks avalikkuse kaasamise järel nõuda, et otsuseid tegevad asutused või esindusdemokraatia eest vastutavad isikud teataksid kirjalikult, mida nad erinevate kogutud sisenditega teevad ja milline kasu tõuseb sellest kodanikele. Selline vastutus võimaldaks paremini mõista nende otsuste põhjuseid ja suurendaks usaldust demokraatia vastu.

3.2.   Õiglane ja taskukohane üleminek

3.2.1.

Pakett „Eesmärk 55“ ja 2050. aastaks CO2-neutraalsuse saavutamise siht on raske ülesanne. Euroopa Komisjoni hinnangul on 2030. aastaks seatud eesmärkide saavutamiseks vaja aastas 350 miljardi euro ulatuses lisainvesteeringuid ainuüksi energiatootmissüsteemidesse. Komitee ja muidugi kogu ühiskonna jaoks on olulised sellised küsimused nagu kes maksab, kes investeerib, kes sellest kasu saab ja kas vahenditest piisab.

3.2.2.

Jaotav õiglus, millega kindlustatakse õiglane ja taskukohane üleminek, tagab mitte ainult projekti kulude, vaid ka tulude õiglase jaotamise. See on sotsiaalse vastuvõetavuse määrav tegur. Halduslikult ja tehniliselt lihtsad rahalised stiimulid on üleminekuga seotud projektide vastuvõtmisel osutunud isegi suurimaks motivaatoriks. Üksikisikud, põllumajandustootjad, VKEd, energiakogukonnad jt on valmis saama uue süsteemi osaks oma investeeringute ja osalemisega, et viia ellu vajalikke ümberkorraldusi.

3.2.3.

Seetõttu on sotsiaalselt vastuvõetava ja eduka CO2-neutraalsele majandusele ülemineku peamine eeltingimus see, et Euroopa ettevõtted jäävad maailmaturul konkurentsivõimeliseks, et vältida põhjendamatut survet majandusele ja töötusele.

3.2.4.

Ühel või teisel kujul antav rahaline stiimul (nt madalamad energiahinnad või sissetulekuvõimalused, kohaliku majanduse toetamine, täiendusõpe või kutsealane ümberõppe) on võimas tegur projekti vastuvõetavuse ja toetamise edendamiseks kohapeal.

3.2.5.

Kasu tajumine võib samuti aidata kohalikku vastuvõetavust suurendada. Näiteks peetakse kohalike töökohtade loomist, eriti mõne tööhõivevaldkonna energiasüsteemi ümberkujundamise korral, kogukonnale kasulikuks ja see võib edendada projektide vastuvõetavust.

3.2.6.

Eelkõige tuule- ja päikesesüsteemidest saadav elekter muutub või on paljudes kohtades juba muutunud kõige taskukohasemaks ja jätkusuutlikumaks energiavormiks. Seda odavat elektrit on võimalik toota ja sellest kasu saada kõigil kohalikel elanikel: saades ka tootjateks, muutub nende roll tarbijatest tootvateks tarbijateks. Nende õigusi tuleb tugevdada ja kaitsta. Selline lähenemine on seda olulisem, kuna transpordi- ja küttesektor on üha enam elektrifitseeritud.

3.2.7.

Kliima jaoks ei ole teoreetiliselt oluline, kes töötab välja fotogalvaanilise või tuuleenergial põhineva süsteemi ja käitab seda, kuid kohaliku vastuvõetavuse ja piirkondliku majanduse jaoks on see küsimus väga tähtis. Konkreetselt tuleb seda liiki osalemise võimaldamiseks teha erilisi ponnistusi.

3.2.8.

Komitee usub, et tootvate tarbijate arv ja ülemineku sotsiaalne vastuvõetavus võivad kiiresti suureneda, kui võetakse järgmisi meetmeid: a) kogukonna isemajandamine: kui tarbijad käitavad süsteeme kollektiivselt ja neis toodetud elektrit tarbitakse kohapeal, siis tuleks seda käsitleda individuaalse päritoluga elektrina; b) energia jagamine: taastuvenergia kogukondades tuleks kohaldada vähendatud võrgutasu elektrienergia suhtes, mis on elektritootjatele ühiseks kasutamiseks; c) virtuaalne netomõõtmine: see annab inimestele, kes ei ela taastuvenergiasüsteemi vahetus läheduses, võimaluse selles osaleda ja toodetud elektrit vahetult kasutada. Selleks peaks virtuaalne netomõõtmine olema uus õiguslikult ette nähtud võimalus, kus iga tarbijaga seotud süsteemist tarbitud elektrienergia kilovatt-tund kompenseeritakse kilovatt-tunniga, mille tarbija muul ajal muus allikast saab. Selline arvutus on näiteks juba kasutusele võetud Kreekas, Poolas ja Leedus.

3.2.9.

Huvi pakub ka kohalik tootev tarbimine, mis on seotud nutiarvestitega, mis töötlevad turuhindade signaale ja võimaldavad võrgusõbralikku tarbimist ja paindlikkust, mida saab seega premeerida. See kombinatsioon võib aidata alandada võrgu koormust ja järelikult vähendada võrgu laiendamise vajadust.

3.2.10.

Tulevaste poliitikameetmete keskmes peavad olema suurenevad energiakulud ja liikmesriikide suutlikkus neid leevendada. Komitee ei toeta mitte ainult erakorralisi meetmeid drastiliste sotsiaalsete tagajärgede vältimiseks, vaid pooldab kindlalt ka turuhindamisi, mis kontrollivad energiaturu osaliste käitumist. Samal ajal tuletab komitee meelde liidu ühiseid väärtusi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 tähenduses, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta. See võib suurendada tõhusust ja kõrvaldada turutõrked. Ametiasutused peavad teostama tõhusamat turukontrolli.

3.2.11.

Komitee nõuab paketi „Eesmärk 55“ ümberhindamist, et parandada suutlikkust tulla toime energiahindade kõikumise ja hädaolukordadest, sealhulgas sõjast, tulenevate probleemidega, et vältida negatiivset mõju lõppkasutajatele, näiteks kehtestades asjakohased mehhanismid ülemäärase hinnatõusu vältimiseks, nagu heitkogustega kauplemise süsteemi ajutine mittekohaldamine.

3.2.12.

Samal ajal tuleb tagada sotsiaalne õiglus ja vähendada eurooplaste kasvavat energiaostuvõimetust (11). Euroopa Komisjoni hinnangul on kliimamuutuste vastu võitlemisel käegakatsutav oht, et ebavõrdsus süveneb, ning selle vastu tuleb kehtestada konkreetsed riiklikud poliitikameetmed. Eelkõige on vaja tugevdada koolitust ja kutsealast ümberõpet ning hoida teatavate hindade tõus energiaostuvõimetuse all kannatavate kodumajapidamiste jaoks kontrolli all (12). Energiasüsteemi ümberkujundamine, millega luuakse töökohti ja suudetakse säilitada madalama sissetulekuga kodumajapidamiste ostujõud, on ühiskondlikult vastuvõetavam (13).

3.2.13.

Lisaks kaaluti ülemineku vastuvõetavuse hõlbustamiseks erinevaid stsenaariume, mis annaksid tagasihoidliku sissetulekuga leibkondadele rohkem vahendeid, näiteks konsortsiumi Locomotion simulatsioonides. Komitee kordab siiski, et oluline on laiendada ja avardada kliimameetmete sotsiaalfondi ja õiglase ülemineku fondi, (14) tagamaks reaalselt, et kedagi ei jäeta kõrvale, hõlmates kõiki tõrjutuse ja marginaliseerimise aspekte.

3.2.14.

Selleks et aidata energiasüsteemi ümberkujundamisel saada teoks eelkõige kõige haavatavamate rühmade jaoks, oleks tarvilik ka arendada ja parandada ümberjaotamispoliitikat ning sel eesmärgil katsetada uuenduslikke meetmed, (15) nagu tingimusteta põhisissetulek, maksuvähendused, lühemad töönädalad, töökohtade jagamine, töökoha tagamise programmid ning töötajate tähtsam roll äriühingute juhtimises.

3.2.15.

Need ja muud eespool nimetatud meetmed suurendavad tõenäoliselt ülemineku vastuvõetavust ning nendele võiks ümber suunata ikka veel fossiilkütustele eraldatavad toetused, rahalised vahendid ja maksusoodustused. Oluline on luua rahastamisallikad kestlikele investeeringutele.

3.2.16.

Eelkõige tuleks nüüd väga kiiresti kavandada keskkonda kahjustavate finantseeringute kaotamine, mida on juba kaua lubatud, ning töötada välja keskkonnasäästlikud maksud kooskõlas sihtotstarbelise maksustamisega, (16) st rahastamisallikate sihtotstarbelise eraldamisega üleminekule. See aitab kõigil mõista ning aktsepteerida avalikku tegevust selles valdkonnas.

3.2.17.

Keskkonnahoidliku maksustamise sotsiaalne vastuvõetavus eeldab tegelikult hüvitist, milles võetakse arvesse kodumajapidamiste sissetulekuid ja nende energiaostuvõimetust (ühistranspordi puudumine, eluruumide halb isolatsioon, küttesüsteemi ja omatava sõidukitüübi vähene tõhusus jne), et aidata inimestel (17) saada pikemas perspektiivis kasu võimalikust säästust, mis saavutatakse vähem energiat tarbivate seadmete kasutamise korral.

3.2.18.

Samuti tuleks katsetada nn CO2 kaarti, (18) mis seisneb mitteülekantavate individuaalsete kvootide eraldamises, et teha kindlaks mitte ainult seda, kas sellest õppuse võtmine võib aidata kohapeal vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja toetada energiasüsteemi ümberkujundamist, vaid ka seda, kas viimase vastuvõetavust oleks võimalik kõnealuse võrdsust edendava vahendi abil tugevdada.

3.2.19.

Avaliku sektori osalejate hea eeskuju (lisaks nende tavadele ja meetmetele, millega toetatakse mõõdukust ja taastuvenergiat, osalusdemokraatiat, sotsiaaldialoogi ja kodanike hallatavate rajatiste rahastamist või elukestvat õpet ülemineku valdkonnas) tuleneb nende suutlikkusest panna rahastamise küsimus lauale ja tagada selle jätkusuutlikkus, näiteks energiatõhusaks renoveerimise rahastamise mitmeaastane kava, mis sisaldab tulemuse saavutamise kohustust.

3.2.20.

Uusi toetusi ja maksumeetmeid tuleks tõhusalt täiendada kõigile siduvate standarditega, sest sarnaselt meetmetega, mida võetakse üleminekut soodustava peegeldava käitumise arengu võimaldamiseks, võimaldavad need meetmed luua ka elamisväärse maailma, kus soovime elada.

3.3.   Asukoht ja planeerimine

3.3.1.

Paljud energiasüsteemi ümberkujundamist toetavate projektide asukohaga seotud probleemid on tingitud nende konkreetsest füüsilisest omapärast. Seda liiki probleemide lahendamiseks on vaja teha lisanduvaid ponnistusi, eelkõige levitades teadmisi, mille eesmärk on võidelda valeuudiste vastu, ning rakendades parimaid tavasid, et neid probleeme lahendada.

3.3.2.

Eelkõige tähendab see mineviku kultuuri- ja linnapärandi teadvustamist (sissepääsud linnadesse, mida moonutavad kaubandus- ja tööstuspiirkonnad, viljakale pinnasele rajatud parklad, elamurajoonid ja äärelinnad, mis põhjustavad sõltuvust autodest jne). Tänapäeval kaaluvad energiasüsteemi ümberkujundamise eelised üles sellega kaasnevad mõju maastikule. Ülemineku kestliku kulgemise tagamiseks peame nii palju kui võimalik vältima, või muul juhul vähendama ja kompenseerima negatiivset mõju, mis on seotud selle ümberkujunduse maakasutuse vajadustega.

3.3.3.

Seda on võimalik saavutada taristu paigutamisega kohtadesse, kus see ei konkureeri põllumajanduse või looduse ja kultuuripärandi kaitsega. Üks lahendus on rajatiste integreerimine olemasolevatesse linna- või tööstuspiirkondadesse või nende paigutamine ääremaale, mille tootmis- või looduslik väärtus on väheoluline.

3.3.4.

Kui tootmismaale paigaldamine on vältimatu, tuleks see võimalikult laialdaselt integreerida põllumajandussüsteemi, ilma et sellega kaasneks raadamine ja/või maa täielik hõivamine.

3.3.5.

Lisaks tuleks kogu elanikkonna nõuetekohaseks teavitamiseks ja usalduse võitmiseks süstemaatiliselt ellu viia rangeid keskkonnamõju hindamisi käitistes ning kõigi riiklike ja Euroopa energiaalaste eesmärkide ja kavade puhul.

3.3.6.

Ka järelhindamised on väga vajalikud, et hoida meie ühiskonda pideva arengu protsessis. Lisaks on vaja luua dialoogikanalid kõigi piirkondlike tasandite vahel, samuti head vahendid poliitika järelevalveks ja rakendamiseks, et vältida nii palju kui võimalik maa hõivamist ja keskkonnaprobleemide ümberpaigutamist, nagu iseäranis soovitab Euroopa Keskkonnaamet (19).

3.3.7.

Energiasüsteemi ümberkujundamisega seotud meetmete ja projektide järelhindamisel võib kohaliku majandusliku kasu kvantifitseerimine olla tegur, mis suurendab sotsiaalset vastuvõetavust.

3.3.8.

Üks lisalahendus energiatootmiskohtade leidmise probleemile Euroopas oleks naaberriikides toodetud rohelise elektri importimine vedelal kujul, kasutades energiakandjana vesinikku. Sotsiaalse vastuvõetavuse seisukohast tuleb seda mõista nende piirkondade ühise arendamise mõõtmena (20).

3.4.   Sotsiaal-demograafilised tegurid

3.4.1.

Lisaks neile põhjustele on avalikkuse arusaamades oma roll ka üldisel demograafial. Esialgsed demograafilised uuringud aitaksid tulemuslikumalt koostada projektide vastuvõetavuse strateegiat, tehes kindlaks kõnealusele projektile tõenäoliselt enim vastuseisva sihtrühma suuruse ja koosseisu. Need uuringud peaksid olema kõigile sidusrühmadele kättesaadavad.

3.4.2.

Parem vastuvõetavus on korrelatsioonis kõrghariduse ja noorema vanusega. Sellest tulenevalt on oluline arendada elukestvat õpet (sealhulgas äriühingutes ja kutseõppekeskustes) säästliku energiakasutuse, kodanikuosaluse ja üleminekut toetavatesse ühismeetmetesse investeerimise valdkonnas.

3.4.3.

Komitee soovitab võtta üleminekualase teadlikkuse suurendamise kampaaniate inspiratsiooniallikaks BIMBY-liikumise (Build In My Backyard – ehita mu tagahoovi, mis on tuletatud NIMBYist), pannes rõhku näidetele, mis toovad kaasa sotsiaalse jäljendamise ja kasu elanikkonnale, ning rääkides juhtumite ja konkreetsete näidete abil eri piirkondade ja riikide edulugusid, millega on võimalik samastuda.

3.4.4.

Kõik see võib tekitada vastuvõetavust ja luua inimestes soovi liikuda üheskoos selle uue eluviisi suunas, mida praegune fossiilkütuste asendamise vajadus nõuab. Tuleks eraldada vahendeid teadlikkuse suurendamise meetmetele, mida eri sidusrühmad saaksid kaalutletult ellu viia.

3.4.5.

Puudub üksmeel seoses konkreetsete sotsiaal-demograafiliste tegurite otsese mõjuga, kuna neil on riigiti ja poliitilises kontekstis erinev toime. Küll aga mõjutavad nad kindlasti üleminekut võimaldavate kavade ja projektide kohalikku vastuvõetavust. Komitee arvates tuleb seetõttu koostöös sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega toetada energiasüsteemi ümberkujundamisega seotud alus- ja täiendusõpet.

3.4.6.

Kuid mõnikord tähendab sotsiaalse vastuvõetavuse juurutamine seda, et vastutus asjaomaste tehnoloogiate kasutusele võtmise või kasutusele võtmata jätmise eest nihutatakse sihtrühmadele. Sel juhul arvestatakse tehnoloogiasse investeeritud potentsiaali realiseerimisel ainult sotsiaalset mõõdet. Vastuseis uute vahendite omandamisele või kasutamisele võib aga olla keerukam (21).

3.5.   Sotsiaal-tehniline teostatavus (22)

3.5.1.

Teatavate seadmete kasutuselevõtul esinevad ka tehnilised takistused. Need puudutavad eelkõige raskusi vähem energiat tarbiva kultuuri levitamisel ühiskonnas, mis paradoksaalsel kombel kutsub meid üha rohkem tarbima, mis on tugevalt vastuolus energiasäästu sõnumitega.

3.5.2.

Sotsiaalne vastuvõetavus viitab keerulisele olukorrale, kus aktsepteeritakse tehnoloogia ja kasutajate kooseksisteerimist. Vastuvõetavus ei tähenda aga kasutuselevõttu (vt näiteks nutiarvestite juhtum, mis on heaks kiidetud teoorias, kuid ei ole kasutusele võetud, mistõttu keeldutakse nende paigaldamisest). Kasutuselevõtt eeldab tehnoloogia eelnevat tavapäraseks muutumist – seda ei aruta enam, see on ennast tõestanud, see eksisteerib muude tehnoloogiliste alternatiivide hulgas, kuid me ei ole siiski seda omaks võtnud. Selle omaksvõtmine eeldab selle omaks pidamist, st selle muutmist oma eluviisi osaks, pidades seda vajalikuks ja vältimatuks.

3.5.3.

Üleminekutehnoloogiate kasutuselevõtuga seotud piirangud viitavad ka asjaolule, et need on kõige sagedamini loodud selleks, et kasutajad saaksid neid rakendada vastavalt eesmärkidele, milleks nad on ette nähtud.

3.5.4.

Kasutajad peaksid võtma omaks nende tehnoloogiatega kaasnevad energiaprojektid, enne kui nad saavad nende potentsiaali täielikult ära kasutada. Mitmetest uuringutest selgub aga, et isegi igapäevaelu tehnilised objektid on suurel määral alakasutatud, kuna puuduvad teadmised, milleks need tegelikult suutlikud on ja kuidas neid rakendada.

3.5.5.

Sotsiaal-tehnilist teostatavust võib pidada sotsiaalse integratsiooni ja levitamise protsessiks, mis hõlmab ajavahemikku, mis omakorda sisaldab mitut etappi. Esimene neist on kõige olulisem, sest see puudutab aega, mil viiakse ellu teadus- ja arendustegevus ja ilmnevad vastuolud, (23) st toimub uue tehnoloogia kasutuselevõtust tulenevate muutuste ennetamine. Teises etapis saadakse esimene tagasiside. Selles etapis viiakse meetmete kujunduse loogika kokku kavandatud kasutuse ja tehnoloogia suutlikkusega sotsiaalseid aspekte hõlmata. Viimane etapp kujutab endast kauakestvat tavapäraseks muutumise perioodi. Selles etapis projekt kas lükatakse tagasi või kiidetakse heaks, võetakse omaks ja selguvad sotsiaalse integratsiooni viisid.

3.5.6.

Siin oleme tunnistajaks kohaliku tasandi kaasamisele: piirkonnad kas siis püüavad või mitte tegeleda teatavate probleemidega nende tehnoloogiate abil. Sotsiaalne integratsioon tähendab seega nende kasutuselevõtmisega kaasnevaid makromajanduslikke muutusi.

3.5.7.

Tehnoloogia kasutamine võib oluliselt muuta suhtumist maailma, suhteid ja sotsiaalseid kuvandeid. See on võimalik ainult siis, kui tehnoloogia ei ole iseenesestmõistetav, vaid pakub võimalust kohandusteks, ümberkorraldusteks. Sellega seoses võib komitee arvates tehnoloogiline neutraalsus, mille aluseks on aus konkurents ning võimalus katsetada ja arutleda eri tehnoloogiate sobivuse üle, suurendada sotsiaalset vastuvõetavust.

3.5.8.

Kui seda seega üksikasjalikumalt analüüsida, väljub energiasüsteemi ümberkujundamise arutelu tehnoloogiale keskendunud lähenemisviisist, liikudes ühiskonnakesksema lähenemisviisi suunas. See eeldab nüansirikkamat sotsiaalse vastuvõetavuse mõistet olukordades, kus vastutus energiamahuka eluviisi eest üritatakse panna ainult tarbijatele, ning see tuleks integreerida laiemasse sotsiaal-tehnilise teostatavuse sfääri, mis nõuab meilt küsimuste esitamist energiavaldkonna tehnoloogiate ja poliitiliste valikute asjakohasuse kohta.

---

(1)  https://www.footprintnetwork.org/our-work/ecological-footprint/

(2)  https://doughnuteconomics.org/about-doughnut-economics

(3)  https://www.ipcc.ch/site/assets/uploads/2021/07/IPBES_IPCC_WR_12_2020.pdf

(4)  https://eeb.org/library/decoupling-debunked/; https://www.eea.europa.eu/publications/growth-without-economic-growth

(5)  Trends in Social Acceptance of Renewable Energy Across Europe – A Literature Review, 8.12.2020.

(6)  Seda soovitatakse Prantsusmaa looduskeskkonna ühenduse France Nature Environnement üllitistes (näiteks aeroobse lagunemise, tuuleenergia kohta).

(7)  https://www.fondation-nicolas-hulot.org/sondage-science-et-transition-ecologique-en-qui-les-francais-ont-il-confiance/

(8)  OJ C 123, 9.4.2021, p. 66.

(9)  Näiteks avaliku arutelu riiklik komitee Prantsusmaal.

(10)  Vt Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu avalik 2011. aasta aruanne „Consulter autrement, participer effectivement“, La Documentation française 2011.

(11)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teabearuanne „Euroopa energialiidu hindamine – energiasüsteemi ümberkujundamise sotsiaalne ja ühiskondlik mõõde“.

(12)  Kõnealune ostuvõimetus toob kaasa selliseid probleeme nagu vargus (kaabliühenduse loomise kaudu teiste omandis olevatest võrkudest), kas vaesusega seotud põhjustel või tingituna elektrienergia turustamise süsteemi vastu suunatud kodanikuallumatusest.

(13)  ELT C 152, 6.4.2022, lk 158..

(14)  ELT C 311, 18.9.2020, lk 55.

(15)  https://eeb.org/library/escaping-the-growth-and-jobs-treadmill/

(16)  ELT C 62, 15.2.2019, lk 8.

(17)  Eurofound, 2015, Access to social benefits: reducing non-take-up, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg. Euroopa Keskkonnaameti ja Eurofoundi poliitikaülevaade „Exploring the social challenges of low-carbon energy policies in Europe“, ef22004en.pdf.

(18)  https://www.socialter.fr/article/carte-carbone-plutot-qu-une-taxe-un-quota-pour-chaque-citoyen-1 (in French only).

(19)  https://www.eea.europa.eu/themes/energy/renewable-energy/eu-renewable-electricity-has-reduced

(20)  ELT C 123, 9.4.2021, lk 30.

(21)  Näiteks elektriauto soetamine tähendab juhtimisstiili muutmist, minnes manuaalkäigukastilt üle automaatsele, ja see võib heidutada.

(22)  https://www.larevuedelenergie.com/les-energies-renouvelables-en-transition-de-leur-acceptabilite-sociale-a-leur-faisabilite-sociotechnique/

(23)  Vt näiteks energiasüsteemi ümberkujundamisest erinevat valdkonda: nutitelefonid on laialdaselt aktsepteeritud ja kasutusele võetud.