Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2018/1999 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/70/EÜ seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamisega ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv (EL) 2015/652“

(COM(2021) 557 final – 2021/0218 (COD))

(2022/C 152/21)

Raportöör:	Christophe QUAREZ
Kaasraportöör:	Lutz RIBBE

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 13.9.2021 Euroopa Liidu Nõukogu, 22.9.2021
Õiguslik alus	ELi toimimise lepingu artikkel 114, artikli 194 lõige 2 ja artikkel 304
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	9.12.2021
Täiskogu istungjärk nr	565
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	191/2/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab taastuvenergia eesmärgiks seatud osakaalu suurendamist ning tunneb heameelt selle üle, et need eesmärgid on suunatud tööstusele, transpordile ja eluasemesektorile. Taastuvenergia poliitika peaks andma tulemusi kolmes valdkonnas: kliimamuutuste leevendamine, energiajulgeolek ja majanduslik areng (töökohtade loomine). Kuid see nõuab ka õiguskindlust, mida õõnestab asjaolu, et läbivaatamine toimub vaid kaks nädalat pärast ülevõtmise tähtaega. Komitee rõhutab siiski, et isegi suurendatud eesmärk ei ole tõenäoliselt kooskõlas Pariisi kliimaeesmärkidega, rääkimata ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sättest, mille eesmärk on ennetada inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimasüsteemi häireid. Need ohtlikud häired ilmnevad juba praegu üleilmse temperatuuri tõusu näol.

1.2.

Komitee juhib komisjoni tähelepanu koostoimele, mis on vajalik paketis „Eesmärk 55“ läbi vaadatud kehtivate määruste ja väljapakutud uute vahendite vahel, nagu kliimameetmete sotsiaalfond või piiril kohaldatav süsinikdioksiidi kohandusmehhanism.

1.3.

Komitee peab väga oluliseks tagada energiatootmise allikatele võrdsed konkurentsitingimused, mis eeldab fossiilkütuste toetamise lõpetamist, mis praegu ikka veel suureneb (1).

1.4.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et kodanikud, eriti noored, peavad olema Euroopa energiapoliitika keskmes, ning peab seetõttu kahetsusväärseks, et komisjon ei püüa piisavalt edendada ega arendada individuaalset ja kogukonnapõhist kaasavat tarbimist, vastupidiselt energialiidu teatises sätestatule.

1.5.

Komitee toetab üldjoontes ettepanekus määratletud vastutustundliku metsanduse põhimõtteid ning teeb ettepaneku seada prioriteediks metsanduse kõrvalsaaduste ja ringlussevõetud puittoodete kasutamise bioenergia tarbeks. Samuti kutsub komitee üles ümber hindama toetust bioenergiajaamadele, et suunata biokütused transpordisektorisse, eelkõige juhul, kui elektrifitseerimine tekitab probleeme ja biokütused pakuvad alternatiivi, mis on mõistliku hinnaga kergesti kättesaadav, nagu on kirjeldatud punktides 4.9 ja 4.20.

1.6.

Komitee märgib kahetsusega, et ei ole esitatud selget strateegiat maismaa tuuleenergia ja fotogalvaanika arendamiseks komisjoni hiljutise meretuuleenergia strateegia eeskujul. Detsentraliseerimisstrateegia ja kogukonnaenergia tõhus edendamine aitaksid tugevdada piirkondlikke väärtusahelaid ja suurendada üldsuse heakskiitu energiasüsteemi ümberkujundamisele. Vastasel juhul tekib oht, et Euroopa maksab oma viimaste aastakümnete ükskõiksuse eest kõrget (sotsiaalset ja majanduslikku) hinda. Komitee juhib tähelepanu ka sellele, et rohkem on vaja: — süstemaatiliselt prognoosida kasvavat energianõudlust piirkondade ja liikide kaupa, kaasa arvatud energialiikide muutusi, — kontseptuaalselt kavandada tulevase energiasüsteemi ülesehitust.

1.7.

Komitee kutsub Euroopa Parlamenti ja komisjoni üles taasalustama arutelu siduvate riiklike eesmärkide seadmise üle.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Käesoleva arvamuse aluseks olev ettepanek taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist käsitleva direktiivi läbivaatamiseks avaldati 14. juulil 2021. See kuulub komisjoni paketti „Eesmärk 55“, millega soovitakse vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 55 %, et Euroopa Liit saavutaks 2050. aastaks kliimaneutraalsuse, nagu nähakse ette Euroopa kliimamääruses.

2.2.

2021. aasta augustis avaldatud valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli viimasest aruandest ilmneb, et 2019. aastal oli süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris vähemalt viimase kahe miljoni aasta kõrgeim. Samuti tuletati selles meelde, et kliimaneutraalsuse saavutamine on peamine eeltingimus selleks, et piirata kliima soojenemist 1,5–2 oC-ni. 2021. aasta novembris Glasgow‘s toimuv ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 26. istungjärk (COP26) on võimalus uurida riikide edusamme pärast 2015. aasta Pariisi kokkuleppe sõlmimist ning suurendada kliimaeesmärke. Nagu Rahvusvaheline Energiaagentuur hiljuti rõhutas, tähendab kliimaneutraalsus fossiilkütuste poolt domineeritava maailmamajanduse muutmist peaasjalikult taastuvenergial põhinevaks majanduseks (2). Kõike eelnevat arvestades on alustatud taastuvaid energiaallikaid käsitleva direktiivi läbivaatamist.

3.   Üldised märkused direktiivi ettepaneku kohta

3.1.

Selleks, et EL saaks võtta maailmas taastuvenergia valdkonnas liidripositsiooni, tuli direktiiv 2018. aastal uuesti sõnastada (3). Komitee peab kahetsusväärseks regulatiivse stabiilsuse puudumist, mis tuleneb sellest, et muudatusettepanekud esitati samade punktide kohta, mida muudeti ka direktiivi viimase läbivaatamise käigus kohe pärast nende ülevõtmise tähtaega, milleks oli 30. juuni 2021. Komitee toetab siiski komisjoni ettepanekut direktiiv läbi vaadata, pidades silmas Euroopa kliimaseaduses sätestatud uusi CO2 heite vähendamise eesmärke, ning kasutada seda võimalust lihtsustamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks. Komitee toonitab, et taastuvenergia kasutamist ei tohi muuta liiga keeruliseks. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia siduvat eesmärki oli vaja suurendada 40 %-ni, samuti oli tarvis süvalaiendada taastuvenergia sellistesse sektoritesse nagu ehitus, tööstus ja transport. Samas on komitee määratlenud kolm valdkonda, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, kuna neid on läbivaatamise ettepanekus vaid osaliselt käsitletud.

a)	Kodanike ja tarbijate osalust tuleb suurendada

3.2.

Hoolimata Euroopa kodanike kõrgetest ootustest ei ole ELi kavandatud vahendid tarbijate osalemise ergutamiseks endiselt piisavad, kuna kaasav tarbimine ei ole direktiivis ikka veel selgelt määratletud. Euroopa Komisjon peaks tegema ettepaneku järelevalvemehhanismi kohta, et toetada liikmesriike kehtestatud eeskirjade rakendamisel ja võimaldada seeläbi kaasaval tarbimisel jõudsalt areneda. Poliitikakujundajaid tuleks teavitada parimate tavade näidetest. Kaasav tarbimine tuleb muuta toimivaks järgmiste meetmete abil: — muuta ametlikuks viis, kuidas kodanikest võivad saada tootvad tarbijad, — kõrvaldada olemasolevad takistused, näiteks liigne bürokraatia, — eraldada rahalisi vahendeid omavalitsuste kaudu, et vältida kodanike sõltuvust sektori tööstusettevõtjatest.

Oluline on kõrvaldada bürokraatlikud takistused ja tagada, et rahastamine jõuaks sihtrühmani (nt noorte juhitud rohujuuretasandi organisatsioonid ja noorte juhitud kohalikud organisatsioonid), selgitades kohustusi, mis võivad tootvatel tarbijatel tulevikus tekkida. Seejuures peab olema esikohal õiguslik stabiilsus, sest tarbijatele tuleb tagada juurdepääs rahalisele abile ja oskusteabele, et innustada neid hakkama tootvateks tarbijateks. Komitee leiab, et kui kõnealune õigusakt on läbi vaadatud, ei tohiks seda enne 2030. aastat uuendada, et tagada kõigi sektori sidusrühmade jaoks vajalik õiguslik stabiilsus selle sõna laiemas tähenduses, nagu on juba märgitud eespool punktis 3.1.

3.3.

Kuigi on asjakohane on suurendada jõupingutusi avamere tuuleenergia dünaamilise kasutamise tagamiseks, nagu on sätestatud avamerestrateegias, tuleks maismaa tuuleenergiale ja fotogalvaanikale anda tulevases Euroopa energiasüsteemis palju olulisem roll. Ulatusliku lähenemisviisi puudumine tekitab komitees küsimusi ning ta kutsub komisjoni üles võtma vastu piirkondliku detsentraliseerimisstrateegia. Kaasav tarbimine ei saa areneda ilma piirkondliku ja kohaliku tasandi toetuseta. Nad ei paku mitte ainult tehnilisi ja rahalisi vahendeid, vaid ka teadmisi piirkonna iseärasustest, võimaldades seega märkimisväärset aja kokkuhoidu. Kõnealuse tasandi lähedus kodanikele ja kohapealsetele osalejatele õigustab talle täiendavate volituste andmist direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Lisaks peab kõnealuse strateegiaga kaasnema uuring taastuvenergia tootmiseks ja sujuvaks toimimiseks vajalike kriitilise tähtsusega ressursside ja materjalide (süsinikdioksiidi ammutamine, ringlussevõtt jne) haldamise üle. Sõltuvus fossiilenergiast ei tohi muutuda sõltuvuseks kriitilise tähtsusega materjalidest.

b)	Koostoime tulemuslikum kasutamine

3.4.

Arvestades, et eelmine ümbersõnastamine toimus alles hiljuti, ei ole uued vastuvõetud sätted veel täielikult jõustunud. Komitee hinnangul peab kõnealune läbivaatamine täitma kaht eesmärki.

3.5.

Praeguses olukorras peaks Euroopa Liit 2020. aasta lähtestsenaariumis sisalduvate mudelite kohaselt ületama oma praegust 32 % taastuvenergia tarbimise eesmärki veidi üle 1 %. Esiteks tuleks läbivaatamise käigus suurendada praeguseid eesmärke, lisades samal ajal uusi eesmärke, et ergutada taastuvate energiaallikate süvalaiendamist vähemalt 7 % kogu mandril.

3.6.

Teiseks peab paketi „Eesmärk 55“ raames toimuv ulatuslik läbivaatamine olema ühelt poolt võimalus tugevdada olemasolevat koostoimet kõnealuste õigusaktide ja direktiivi vahel. Teisest küljest peab see lähenemisviis kehtima ka Euroopa Komisjoni välja pakutud uute vahendite, näiteks kliimameetmete sotsiaalfondi ja piiril kohaldatava süsinikdioksiidi kohandusmehhanismi suhtes. Seega on direktiivi rakendamisest võimalik saada täies ulatuses kasu ainult juhul, kui taastuvate energiaallikate kasutuselevõtuga kaasneb süsinikuarvestuse loomine teatud osa imporditud süsinikdioksiidi jaoks. Süsinikdioksiidi mehhanismi kasutuselevõtt piiridel teatavates sektorites peaks andma võimaluse luua võrdsed tingimused ja seda tuleks käsitleda Euroopa tasandil. Transpordisektori lõpptarbimises taastuvenergia osakaalu suurendamise (vähemalt 14 %) eesmärgi asendamine siduva eesmärgiga saavutada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitemahukus 13 %, nagu on sätestatud artiklis 25, on näide koostoime nõuetekohasest kasutamisest. Selline tegevus võimaldab luua suurema sidususe heitkogustega kauplemise süsteemi läbivaatamise ja CO2 heite norme käsitlevate eeskirjadega. Vastavalt komisjoni energiasüsteemi lõimimise strateegiale (4) peaks transpordisektori elektrifitseerimine siiski olema esmatähtis alati, kui see on majanduslikult ja tehnoloogiliselt võimalik. Läbivaatamisettepanek esitatakse enne hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamist ning see on võimalus seada kõrgetasemelisi eesmärke paketi „Eesmärk 55“ järelmeetmete tutvustamisel, mis on kavandatud 14. detsembriks 2021.

c)	Majanduse taastamine peab võimaldama taastuvenergial areneda

3.7.

Samal ajal kui elektrienergia nõudlus on peaaegu jõudnud kriisieelsele tasemele, on majanduse taastumisel täheldatav taastuvenergial põhineva elektritootmise kasv fossiilenergia arvelt (5). Selleks, et nimetatud olukorrast saaks tulevikus reaalne suundumus, on oluline luua energiatootmise allikate vahel õiglased konkurentsitingimused. Esiteks tähendab see, et fossiilenergia toetamine, mille maht 2018. aastal kogu Euroopa mastaabis oli ligikaudu 50 miljardit eurot, (6) tuleks võimalikult kiiret lõpetada (arvestades, et toetuste „kaudset“ osa hinnangus ei kajastatud).

3.8.

Kui nõukogu ja parlament kiidavad kliimamuutuste leevendamise delegeeritud taksonoomiamääruse heaks, suunab see tulevasi investeeringuid kestlikesse varadesse, mille hulka kuulub ka taastuvenergia. Alles siis, kui energiaallikate vahelise konkurentsi moonutused on kõrvaldatud, saavad taastuvad energiaallikad turul vabalt konkureerida. Sellise tulemuse ootuses tunneb komitee heameelt komisjoni lähenemisviisi üle, mis aitab vältida taastuvenergia mahajäämust.

4.   Konkreetsed märkused direktiivi teksti kohta

a)	Kas kavandatud eesmärgid peaksid olema siduvad või mitte?

4.1.

Komitee kordab oma kriitikat, (7) et direktiivi läbivaatamisel ei seata vastupidiselt 2009. aasta läbivaatamisele siduvaid riiklikke eesmärke. Kuigi Euroopa Liit on saavutanud oma eesmärgi suurendada 2020. aastaks taastuvenergia osakaalu 20 %-ni, ei ole mõned liikmesriigid oma eesmärke täitnud, teised on need aga napilt täitnud, (8) kasutades ära tervisekriisist põhjustatud eriolukorda, mis seiskas osa riikide majandusest. See näide annab tunnistust praeguse juhtimisraamistiku nõrkusest, mis ei võimalda muud kui vaid julgustada liikmesriike oma riiklikke eesmärke täitma. Komitee kutsub ELi nõukogu, Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni üles taasalustama arutelu siduvate riiklike eesmärkide, asjakohase energiaalase juhtimise ja/või vähemalt rangemate meetmete rakendamise üle eeskirju rikkunud riikide suhtes, et tagada riiklikul tasandil eesmärkide täitmine. Siin läheb direktiiv nii kaugele, kui vabatahtlik tegevus võimaldab. Kuigi mitmed liikmesriigid on oma 2020. aasta prognoose ületanud, on oht võidujooksuks madalaima reguleerimise suunas, millest tulenevalt võib mõnede riikide tahte ja tagajärgede puudumine kõige arenenumaid riike heidutada.

4.2.

Mis puudutab uut siduvat eesmärki saavutada 2030. aastaks 40 % taastuvenergia osakaal (varasema 32 % asemel), siis see hõlmab kogu energiatarbimist, mitte üksnes elektritarbimist. Komitee tunneb heameelt selle üle, et komisjon on pakkunud välja kõige kaugemaleulatva eesmärgi kliimaeesmärgi kavas määratletud vahemikus (38–40 %), et saavutada uus eesmärk vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 55 %. See näitab Euroopa täidesaatva võimu püüdlust kiirendada keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutuselevõttu, mille komitee heaks kiidab. Selline taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamine liikmesriikide elektrienergia allikate jaotuses toob aga kaasa tagajärgi energia- ja elektritarbimisele, (9) kuna eeldatakse, et energiatarbimise osakaal väheneb 2050. aastaks. Neid 2050. aasta stsenaariume tuleks uute eesmärkide valguses ajakohastada, täpsustades eelkõige rolli, mida võib kanda elektrienergia salvestamine, mida tuleb arendada oodatust kiiremini, või säästliku energiakasutuse rolli, sh teatavaid käitumismustreid, mis on tervisekriisiga esile kerkinud.

4.3.

See uus eesmärk on aga mõne liikmesriigi jaoks väga kõrgelennuline. Kuigi paljudes liikmesriikides on ehitussektori CO2 heite vähendamises maha jäädud, toetab komitee kavandatud lähenemisviisi, mille eesmärk on suurendada sektoripõhiseid jõupingutusi, näiteks taastuvenergia kasutamine kütte- ja jahutussektoris Pakiliselt oli vajalik uues artiklis 15a seatud konkreetne eesmärk saavutada hoonesektoris taastuvenergia 49 % osakaal. Komitee seab sellise eesmärgi mittesiduva olemuse siiski kahtluse alla. Nimelt tuleb ehitussektoris 2030. aastaks vähendada heitkoguseid 60 % ja 2040. aastaks tuleb sektor muuta CO2-neutraalseks, et täita Euroopa rohelise kokkuleppega seatud eesmärgid. Kuigi paljudel liikmesriikidel võib selle eesmärgi saavutamisel tekkida raskusi, rõhutab komitee, et tähtis on alates 2025. aastast kasutada kliimameetmete sotsiaalfondist eraldatavaid vahendeid. See peaks kiirendama hoonete renoveerimist nii avalikus kui ka erasektoris ning seeläbi takistama üha suurenevat energiaostuvõimetust, mis mõjutab rohkem kui 30 miljonit eurooplast. Siiski, olenemata sellest, kas tegemist on rahastamisvahenditega tulevasest kliimameetmete sotsiaalfondist või üldisemalt muudest abimehhanismidest, tuleb kehtestada seiremehhanism, et tagada kõnealuste vahendite nõuetekohane jaotamine kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Kui need vahendid suunatakse riikide eelarvetesse, ei ole võimalik eraldatud vahendite kasutamist tõhusalt kontrollida. Nimetatud rahaliste vahendite eraldamisel tuleks keskenduda mitte ainult suuremahulistele projektidele, vaid neid tuleks jagada ka väiksematele projektidele, kus rahaline kasu MWh ja CO2 heitkoguste näol on väiksem, kuid mille mõju Euroopa kodanikele on sama või isegi olulisem. Komitee kutsub võimaluste piires ühtlustama eri liikmesriikide jaotuskriteeriume seoses osaga, mis on vajalik kodanike aktiviseerimiseks, et hõlbustada võimalikku piiriülest koostööd.

4.4.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et tööstussektori CO2 heite vähendamine on praegu liiga aeglane, kuigi see sektor on olnud järjestikuste Euroopa kliimakavade peamine eesmärk. Tööstuse heitkogused on hõlmatud heitkogustega kauplemise süsteemiga. Kuna aga lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise kava on liiga leebe, ei too rohkem kui 90 % tööstuslikust reostusest asjaomastele ettevõtjatele kaasa mingeid kulusid, mis tähendab, et sektoris on aastatel 2012–2018 heitkoguseid vähendatud vaid 1 % võrra. Seepärast nõuab komitee 1,1 % siduva eesmärgi kehtestamist, mis sunniks tööstusharusid taastuvenergia kasutamist igal aastal suurendama. Soovituslik eesmärk võib näida tööstusettevõtjatele vabade käte jätmisena, mis võib pidurdada Euroopa kliimaeesmärkide saavutamist.

4.5.

Komitee tunneb heameelt selle üle, et taastuvenergia kütte- ja jahutussektorisse integreerimise eesmärk muudetakse siduvaks. Siiski soovib komitee rõhutada, et algselt oli direktiivis seatud 1,3 % eesmärk, samas kui uus eesmärk oleks vaid 1,1 %. Läbivaatamisettepanekule lisatud keskkonnamõju hindamise aruandest nähtub, et peaaegu pooled liikmesriigid esitasid trajektoorid, mis ei olnud kavandatud eesmärgiga kooskõlas. Selleks, et liikmesriigid saaksid selle eesmärgi saavutada, soovitab komitee suunata osa kliimameetmete sotsiaalfondile eraldatavatest tuludest esmajärjekorras peamiselt fossiilenergial toimivate kütte- ja jahutussüsteemide asendamiseks. Komitee on seisukohal, et direktiivi eesmärk peaks olema eelmise läbivaatamise raames seatud eesmärkide suurendamine või vähemalt säilitamine, ning kutsub kõiki sidusrühmi üles kaaluma, kuidas seda kõige paremini saavutada.

4.6.

Selleks, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, tuleb 2045. aastaks jõuda energiasüsteemi dekarboniseerimiseni. 40 % taastuvenergia osakaal summaarsest lõpptarbimisest aastaks 2030 tähendab, et suurem osa CO2 heite vähendamise protsessist tuleb ellu viia 15 aasta jooksul (aastatel 2030–2045). Seega nõuab kliimakriis suuremat pragmaatilisust taastuvenergia arendamisel, vastandades reaalsed võimalused kasutada oleva ajaga. Esiteks on oluline keskenduda eesmärkidele, mis on kehtivate sätete seisukohast saavutatavad. Kuigi direktiiviga kehtestatakse kaugeleulatuvate eesmärkide seadmise kaudu keskpikk ja pikaajaline strateegia, ei tohiks seda teha taastuvenergia kasutuselevõtu tempo kiirendamise arvelt, vaid pigem sellega kaasas käies//need peaksid pigem käima käsikäes. Lühiajalises perspektiivis tundub sama asjakohane ja hädavajalik keskenduda väljaarendatud ja populaarsete taastuvate energiaallikate, näiteks päikesepaneelide kasutuselevõtule. Transpordisektori osas tuleb märkida, et biokütuste jaoks kõne alla tuleva tooraine puhul tuleb tagada suurem paindlikkus ja laiem valik. Alles keskpikas ja pikas perspektiivis võivad tulevase direktiivi suuniste alusel tehtud investeeringud anda tulemusi, kasutada täielikult ära oma potentsiaali (taastuvallikatest toodetud vesinik, avameretuulikud jne) ning aidata kaasa Euroopa majanduse CO2 heite vähendamisele elektrifitseerimise kaudu. Vastasel juhul tekib suur oht, et Euroopa maksab viimase kahe aastakümne ükskõiksuse eest ränka hinda. Selle vältimiseks peab Euroopa Liit selgitama oma strateegiat, mis peab minema kaugemale taastuvenergia direktiivist ja soodustama koostoimet kasutavat terviklikku lähenemisviisi.

b)	Kaugküte ja transport

4.7.

Euroopa Komisjoni teatistes vesinikustrateegia ja energiasüsteemi süvalaiendamise strateegia kohta on esitatud mõned olulised aspektid, mida tuleks kõnealuses üldises strateegias arvesse võtta. Vaatamata teatavale kriitikale seoses järjekindluse ja selguse puudumisega mõningates aspektides, avaldas komitee oma arvamustes TEN/717 ja TEN/718 teatistele laialdast tunnustust. Kuid kavandatud läbivaatamise käigus käsitletakse mõningate oluliste aspektide puudumist vaid teatud määral. Siinkohal tuleks toetada ja kiirendada teadusuuringuid, innovatsiooni ja rakendamist.

4.8.

Komisjon teeb ettepaneku kaugkütte rolli suurendamiseks. See lähenemine on asjakohane, kuna kaugküttevõrgud on hea võimalus kasutada ära energiaülejääki, mis tekib päikese- ja tuuleenergiarajatistes, mille hulk tõenäoliselt kasvab.

4.9.

Direktiivi ettepaneku eesmärk on parandada elektrisõidukite kasutajate juurdepääsu laadimisjaamadele, sealhulgas eraõiguslikele laadimispunktidele. See on mõistlik, kuna liikuvussektori kiire elektrifitseerimine on üks kõige lootustandvamaid viise CO2 heite vähendamiseks transpordisektoris, mille heitkogused jätkuvalt kasvavad. Konkreetsed eeskirjad kohapeal või laadimispunkti läheduses toodetud taastuvelektri otsetarnimise kohta võivad olla oluline osa detsentraliseerimisstrateegiast, mis tugevdab piirkondlikku struktuuri ja kogukonnaenergiat. Komitee juhib siiski tähelepanu vajadusele pakkuda valmis lahendusi mõistliku hinnaga neile transpordisektoritele, mida on keeruline elektrifitseerida, praegu eelkõige biokütuste ja tulevikus vesiniku näol.

c)	Taastuvenergia edendamine ja kasutuselevõtt

4.10.

Komitee tunneb heameelt mitmete saastevaba vesinikuga seotud algatuste, näiteks tööstus- ja transpordialaste alleesmärkide kehtestamise üle. Lisaks on komitee samuti seisukohal, et õige lähenemisviis on püstitada siduv eesmärk, mille kohaselt tuleb lähteainena või energiakandjana kasutada 50 % ulatuses muud kui bioloogilist päritolu taastuvkütuseid, ning et prioriteediks tuleb seada taastuvallikatest toodetud vesinik (10). Artiklis 7 pakutud võimalus importida muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud kütust, mida seejärel arvestatakse riikliku panusena, tundub aga olevat potentsiaalselt problemaatiline ning seda arvestusvõimalust tuleks piirata.

4.11.

Taastuvelektri ostulepingute edendamise puhul (artikkel 15) peaks väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava rahalise toetusega seotud suuniste kehtestamine soodustama sellise mehhanismi väljatöötamist, mis annab pikaajalise ülevaate taastuvenergia müügihinnast. Üldisemalt ilmneb sellest algatusest vajadus tugevdada koostööd ja koordineerimist sektori sidusrühmade vahel, et pakkuda ettevõtjatele pikaajalist tulevikuväljavaadet.

4.12.

Teine algatus, mida komitee tunnustab, on liikmesriikide kohustus käivitada piiriülese koostöö katseetapp, algatades järgmise kolme aasta jooksul katseprojekti. Komitee soovib siiski saada selgitusi sellise koostöö loomise korra kohta. Ta on eriti huvitatud sellise algatusega seotud haldusmenetlustest ja kutsub Euroopa Komisjoni üles aitama liikmesriike (menetlusega seotud dokumentide tõlkimine jne), et need saaksid määratud tähtajast kinni pidada.

4.13.

Komitee märgib, et on saabunud aeg seada kahtluse alla Euroopa elektrisektorit reguleeriva asutuse asjakohasus. Selle olulise seisukoha korralikuks ettevalmistamiseks tuleb alustada kontseptuaalset süsteemi kavandamist, et prognoosida kasvavat energianõudlust piirkonna ja liigi kaupa, kaasa arvatud energialiikide muutusi.

4.14.

Komitee kiidab ka heaks artikli 9 lõike 7 punktis a sätestatud algatuse, mille eesmärk on kehtestada liikmesriikidevaheline ühine ruumiline planeerimine merepiirkondade kaupa, et hõlbustada avamere suutlikkuse arendamist. Selline lähenemisviis võimaldab maksimeerida iga merepiirkonna potentsiaali, tugevdades lõppkokkuvõttes riikidevahelise elektrivõrkude ühendamise eesmärki. Ühtse kontaktpunkti loomine on samuti tervitatav ja peaks looma võimaluse õppida eri liikmesriikides rakendatud parimatest tavadest, et vähendada projekti lõpuleviimiseks kuluvat aega. Merepiirkonniti tootmise koguvõimsuse kindlaksmääramine aastaks 2030, 2040 ja 2050 peaks samuti võimaldama paremini arvesse võtta iga liikmesriigi avamere tuuleenergia potentsiaali ja soodustama selle arengut. Piiriüleste taastuvenergiaprojektide, eelkõige avamere tuuleenergiaga seotud projektide arv suureneb, mistõttu kutsub komitee praktilisest seisukohast lähtudes Euroopa Komisjoni üles alustama uuesti arutelusid Euroopa põhivõrguettevõtja üle, mis on kõige asjakohasem tasand elektrivoogude reaalajas juhtimiseks. Lõppkokkuvõttes on see kõige õiguspärasem tasand pakkumise ja nõudlusega seotud turumehhanismide koordineerimiseks, tagades samal ajal süsteemi turvalisuse, mida taastuvenergia suurema kasutamise tõttu üha enam vajatakse.

4.15.

Komitee on korduvalt rõhutanud, et energiatootmise ja tarbimise tasakaalustamiseks mikrotasandil on vaja luua uusi turustruktuure. Need struktuurid hõlbustaksid väiksemate salvestusseadmete integreerimist energiasüsteemi. Näiteks peaks olema elektromobiilsuse kasvades võimalik ära kasutada akude funktsiooni, et lubada arukat laadimist ja suurendada kohalikku ladustamisvõimsust. Läbivaatamisettepanekus seda küsimust aga ei käsitleta.

4.16.

Puhta energia paketi raames pööratakse erilist tähelepanu omatarbeks toodetud energia tarbimisele ja energiakogukondadele. Need mehhanismid on võimsad vahendid, mis aitavad kaasa kodanike osalemisele, muutes nad energiasüsteemi ümberkujundamise täieõiguslikeks teadlikeks osalejateks, suurendades nende omanikutunnet ning tugevdades detsentraliseeritud struktuure, mis on kasulikud nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt. Nagu Euroopa Komisjon oma riiklike energia- ja kliimakavade hindamise käigus rõhutas, ei võta liikmesriigid piisavalt arvesse nn energiakodakondsuse potentsiaali, mis on vastuolus neljanda energiapaketi ühe põhimõttega. Puhta energia paketi ja energialiidu eesmärkide saavutamiseks on vaja kiiresti selgitada kohaldatavaid nõudeid, eelkõige selliste mõistete puhul nagu energia jagamine, netomõõtmine (net metering) ja vastastikune energia müük (P2P). Komitee on pettunud, et läbivaatamisettepanekus ei püüta õigusraamistikku nimetatud aspektides parandada. See on eriti oluline, kuna kliima-, energia- ja keskkonnaalase riigiabi suuniste läbivaatamise ettepanekus on ette nähtud palju madalam künnis erandite tegemisele kohustusest anda abi ja määrata kindlaks toetuse ulatus konkurentsipõhise menetluse teel.

4.17.

Komitee toetab põhimõtteliselt komisjoni ettepanekut, milles kutsutakse liikmesriike üles võtma arvesse süsinikku siduva metsa ja ökosüsteemide säilitamist, samuti biomassi astmelise kasutamise ja ringmajanduse põhimõtteid. See tähendab, et esikohale tuleb seada jääkpuidu kasutamine, näiteks väikesed oksad, kännud ja muud kõrvalsaadused, samuti bioenergia tarbeks ringlussevõetud puittooted. Seepärast on kõnealuses valdkonnas mõistlik bioenergiajaamadele antav toetus ümber hinnata, pidades silmas, et saeveskite ning paberimassi- ja paberitööstuse jäägid on energiaallikad. Lisaks, nagu ettepanekus on välja pakutud, on mõistlik suunata bioloogilist päritolu biokütused selliste transpordiliikide sektoritesse, mida on keeruline elektrifitseerida, näiteks meretransport, pikamaaveod ja lennutransport. Sellega seoses tuleks arvestada ka kättesaadavuse ja kuludega seotud probleeme. Kõnealuse idee elluviimiseks tuleks artiklis 25 kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise arvutamise abil eristada bioloogilist päritolu biokütuseid ja taastuvenergiat. Seega eelistatakse transpordisektoris taastuvenergiat ja jääkidest toodetud biokütuseid. Selle tulemusena pannakse suuremat rõhku transpordisektori CO2 heite vähendamisele otsese elektrifitseerimise kaudu.

4.18.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise üksikasjalikud arvutused ja direktiivi eelnõu lisades esitatud kestlikkuse kriteeriumid on osaliselt väga tehnilist laadi. Komitee jaoks on selge, et nad liiguvad õiges suunas, isegi kui komitee ei saaks neid iga üksikjuhtumi puhul täielikult hinnata. Näiteks biokütuste puhul viivad need olukorrani, kus mõnda potentsiaalselt kasutatavat või praegu juba kasutatavat ainet ei saa enam kasutada, mis võib tekitada probleeme teatavatele tööstusharudele.

4.19.

Samuti soovib komitee juhtida tähelepanu sellele, et mõnel juhul on raske tõestada, kas kõiki kriteeriume ka tegelikult täidetakse, näiteks: „esitatakse usaldusväärsed ja kontrollitavad tõendid, et asjaomaste toorainete kasvatamise ajal on mulla süsinikusisaldus suurenenud või et on mõistlik eeldada, et see on suurenenud; seejuures võetakse arvesse heidet, mis tuleneb väetiste ja herbitsiidide kasutamise suurenemisest sellise viljelemise ajal“ (vt COM(2021)557, I ja II lisa). Kuigi selline nõue on mõistlik, on seda praktikas raske tõendada.

4.20.

Komitee tunneb heameelt põhjenduses 10 väljendatud soovi üle muuta haldusmenetluste töötlemine kiiremaks, kuna praegu takistab see taastuvenergia kasutuselevõttu. Komitee tunneb aga huvi, kuidas kavatseb Euroopa Komisjon reaalselt tegutseda ja minna kaugemale pelgalt julgustamisest, et tagada menetlusperioodide tõhus ja tulemuslik lühendamine.

4.21.

Komitee nõustub põhjendusega 12, milles öeldakse, et tuleviku töökohtade jaoks on vaja piisavalt oskustöölisi. Komitee kutsub ELi üles määratlema Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamiseks vajaliku töötajate hulga arvuliselt ning investeerima esmajärjekorras koolitusse nende töötajate ümberõppeks, kelle töökohad rohepöörde tulemusena kaovad. Samuti oleks see hea viis noorte meelitamiseks rohelisse sektorisse tänu äsja loodud töö- ja ärivõimalustele.

---

(1)  ELT L 328 21.12.2018, lk 1.

(2)  Rahvusvaheline Energiaagentuur, „Net Zero by 2050 — A Roadmap for the Global Energy Sector“ (windows.net), lk 3.

(3)  https://www.eesc.europa.eu/et/our-work/opinions-information-reports/opinions/revision-renewable-energies-directive (ELT C 246, 28.7.2017, lk 55).

(4)  COM(2020) 299 final.

(5)  Ember, European Electricity Review: H1-2021, (ember-climate.org).

(6)  Euroopa Komisjon, lisad järgmisele dokumendile: „Energialiidu olukorda käsitlev 2020. aasta aruanne, mis on ette nähtud energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määrusega (EL) 2018/1999“.

(7)  ELT C 246, 28.7.2017, lk 55.

(8)  Eurostat, Renewable energy statistics – Statistics Explained (europa.eu).

(9)  6_FR_ACT_part1_v3.pdf (europa.eu).

(10)  ELT C 123, 9.4.2021, lk 30.