EUROOPA KOMISJON
Brüssel,19.11.2020
COM(2020) 741 final
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE
ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil
{SWD(2020) 273 final}
1.Avamere taastuvenergia kliimaneutraalsuse saavutamiseks Euroopas
Maailma esimene avameretuulepark rajati 1991. aastal Taani lõunaranniku lähedale Vindebysse. Sel ajal uskusid vähesed, et tegemist on millegi enamaga kui üksnes näidisprojektiga. 30 aastat hiljem on avamere tuuleenergia tehnoloogia välja arendatud ja laialdaselt kasutusel ning tagab energiavarustuse miljonitele inimestele kogu maailmas. Uute rajatiste kasutustegur on suur ja viimase kümne aasta jooksul on kulud pidevalt vähenenud.
Nüüd toodetakse avamere tuuleenergiast saastevaba elektrit ning see tehnoloogia konkureerib fossiilkütustel põhineva tehnoloogiaga ja on sellest mõnikord odavamgi. Euroopa on selles tehnoloogias ja tööstussektoris vaieldamatult juhtpositsioonil: Euroopa laborid ja tööstusettevõtted arendavad kiiresti mitmesuguseid muid tehnoloogialahendusi, et kasutada merede võimsust taastuvenergia tootmiseks – alates avamerel asuvast ujuvvundamendil tuuleenergiatehnoloogiast kuni ookeanienergiatehnoloogia lahendusteni, näiteks laine- ja tõusu-mõõnaenergiarajatisteni, ujuvate päikeseenergiarajatisteni ja vetikatest biokütuste tootmiseni.
Euroopa eelis avamere taastuvenergia valdkonnas saab tugineda tohutule potentsiaalile, mida pakuvad Euroopa Liidu territooriumile jäävad veed alates Põhjamerest ja Läänemerest Vahemereni, Atlandi ookeanist Musta mereni, ning ELi äärepoolseimaid piirkondi ning ülemeremaid ja -territooriume ümbritsevad mered. Selle tehnoloogilise ja füüsilise potentsiaali ärakasutamine on äärmiselt tähtis, kui Euroopa soovib saavutada 2030. aastaks seatud CO2-heite vähendamise eesmärgid ja muutuda 2050. aastaks kliimaneutraalseks.
Euroopa rohelist kokkulepet käsitlevas teatises tunnistati igati selle potentsiaali tähtsust kaasaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majanduse edendamisel. 2030. aasta kliimaeesmärkide kavas kirjeldati, miks ja kuidas tuleks kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähendada vähemalt 55 % võrreldes 1990. aastaga. Selleks tuleb laiendada avamere tuuleenergia tööstust, milleks on hinnanguliselt vaja vähem kui 3 % Euroopa mereruumist ja mis seetõttu on kooskõlas ELi elurikkuse strateegia eesmärkidega.
Euroopal on suurepärane võimalus laiendada elektrienergia tootmist taastuvallikatest, suurendada elektrienergia otsekasutust veelgi erinevamate lõppkasutajate seas ning toetada kaudset elektrifitseerimist vesiniku, sünteetiliste kütuste ja muude vähese CO2-heitega gaaside abil, nagu on kirjeldatud energiasüsteemide lõimimise strateegias ja vesinikustrateegias. Eelkõige on ELi vesinikustrateegias seatud eesmärgiks saavutada taastuvate energiaallikatega seotud elektrolüüsivõimsuseks ELis 2030. aastaks 40 GW. Avamere taastuvenergia on üks taastuvenergiatehnoloogia lahendustest, millel on suurim kasvupotentsiaal. Komisjon peab realistlikuks ja saavutatavaks eesmärki, et võrreldes praegu avamerele üles seatud tuuleenergiavõimsusega 12 GW peab 2030. aastaks olema üles seatud vähemalt 60 GW avamere tuuleenergiat ja vähemalt 1 GW ookeanienergiat ning et 2050. aastaks oleks üles seatud võimsust vastavalt 300 GW ja 40 GW. Nende eesmärkide saavutamisel väheneks CO2-heide elektritootmissektoris märkimisväärselt (sellistes sektorites, kus CO2-heidet on keeruline vähendada, tehakse seda saastevaba vesiniku abil), ühtlasi aitaks nende eesmärkide saavutamine oluliselt kaasa töökohtade loomisele ja majanduskasvule, võimaldades seega majandusel taastuda pärast COVID-19 kriisi, seades ELi juhtpositsioonile keskkonnasäästlike tehnoloogialahenduste alal ning aidates saavutada kliimaneutraalsuse ja nullsaaste eesmärki. Avamere tuuleenergia võimsuse suurendamine 2050. aastaks 300 GW-le ja ookeanienergia võimsuse suurendamine 40 GW-le tähendab seda, et vähem kui 30 aasta jooksul muutub energeetikasektor väga ulatuslikult ja niisuguse kiirusega, mida muude energiatehnoloogia lahenduste puhul varem ei ole toimunud. See tähendab, et 2050. aastaks on avamere taastuvenergia võimsust ligikaudu 30 korda rohkem. Selle saavutamiseks on hinnanguliselt vaja investeerida kuni 800 miljardit eurot.
Turujõud, tehnoloogia areng ja hinnasuundumused hoogustavad avamere taastuvenergia osakaalu pidevat suurenemist lähiaastatel. Selliseks arengutempo muutuseks tuleb aga ületada arvukalt takistusi ja tagada, et kogu tarneahela kõik osalised suudavad seda kasutuselevõtutempot kiirendada ja sellega sammu pidada. Protsessi on vaja rohkem kaasata ELi ja liikmesriikide valitsusi, kuna praeguse poliitikaga, võttes arvesse praegu üles seatud ja prognoositavalt üles seatavat võimsust, oleks 2050. aastal ülesseatud võimsust üksnes ligikaudu 90 GW.
Tempo muutumiseks peavad EL ja liikmesriigid looma ettevõtjate ja investorite jaoks pikaajalise raamistiku, mis tagab avamererajatiste ja muude mereala kasutamise viiside eduka koostoimimise, aitab kaitsta keskkonda ja elurikkust ning võimaldab kalapüügiga tegelevatel kogukondadel jõudsalt areneda. See raamistik aitab luua häid töökohti, hõlbustab võrgutaristu arendamist, soodustab piiriülest koostööd ja tegevuse koordineerimist, tagab rahastamise teadusuuringutele, mis on suunatud mitte veel kasutusvalmite tehnoloogialahenduste edasiarendamiseks ja kasutuselevõtmiseks, ning edendab kogu ELi tarneahela ja tööstuse konkurentsi- ja vastupanuvõimet. Digitehnoloogia peaks olema põhitegur, mille abil kiiremini arendada avamereenergia tootmist ja kiiremini integreerida see laiemasse energiasüsteemi, minimeerides samal ajal keskkonnamõju ning tagades täpsed ja tõhusad lahendused, mis põhinevad täiustatud andmeanalüüsil ja tehisintellektil.
Käesolevas teatises esitatakse ELi strateegia, et muuta avamere taastuvenergia 2050. aastaks Euroopa energiasüsteemi põhikomponendiks. Selleks on vaja eri olukordade jaoks sobivat mitmekülgset lähenemisviisi. Seepärast esitatakse strateegias üldine tugiraamistik, milles käsitletakse kõikide avameretehnoloogia lahenduste ja merealade puhul ühiseid takistusi ja probleeme, aga esitatakse ka konkreetsed poliitilised lahendused, mis on kohandatud vastavalt tehnoloogialahenduste arendamise etapile ja piirkonna eripärale. Euroopa merepiirkonnad on erinevad ning arvestades geoloogilisi tingimusi ja seda, et avamere taastuvenergia lahendused on eri arendusetapis, on nende potentsiaal erinev. Seetõttu sobivad eri merepiirkondade jaoks eri tehnoloogialahendused.
Pidades silmas avamere taastuvenergia projektide pikka teostusaega (kuni kümme aastat), esitatakse käesolevas strateegias strateegilised arengusuunad ja kaasnevad tingimused õigel ajal selleks, et avamere taastuvenergia tehnoloogialahendused aitaksid meil saavutada 2030. ja 2050. aasta kliimaeesmärke. Ühtlasi toimub see ajal, kui on ainulaadne võimalus kasutada taasterahastust „NextGenerationEU“ eraldatavaid avaliku sektori vahendeid ja tänu sellele vähendada ohtu, et COVID-19 kriisi tõttu vähenevad erasektori investeeringud avameretehnoloogiasse.
Koos selle strateegiaga esitab komisjon lisaks talituste töödokumendi, milles antakse suuniseid elektriturukorralduse kohta.
2.Avamere taastuvenergia tehnoloogia lahenduste perspektiivid
Mõiste „avamere taastuvenergia tehnoloogia“ hõlmab mitmeid keskkonnasäästlikke energiatehnoloogia lahendusi eri arendusetappides. Praegu viiakse Euroopa vetes ellu suuri äriprojekte fikseeritud vundamendil tuuleturbiinide paigaldamiseks, kuid järele hakkavad jõudma ka muud tehnoloogialahendused. Mõni liikmesriik on välja kuulutanud suured ujuvvundamendil tuuleturbiinidega toodetava energia äriprojektid ning ookeanienergia on jõudmas küpsusastmele, mis muudab selle tulevaste rakenduste jaoks atraktiivseks.
Allikas: Teadusuuringute Ühiskeskus
EL on maailmas juhtival kohal avamere taastuvenergia tehnoloogia ja tööstuse valdkonnas. Avamere tuuleenergia tööstusele Euroopas tuleb kasuks esmategutseja eelis fikseeritud vundamendil tuuleturbiinide valdkonnas, millel on tugev koduturg, kus 2019. aastal toodeti Euroopas avamerele üles seatud võimsusest 93 % Euroopas valmistatud seadmetega. EL 27 osakaal avamere tuuleenergia maailmaturul on ülesseatud koguvõimsuse poolest 42 % (12 GW), talle järgnevad Ühendkuningriik (9,7 GW) ja Hiina (6,8 GW). Euroopa ettevõtjad on avamere tuuleenergia maailmaturu olulised osalised, kuigi peavad tulema toime Aasia ettevõtjate suureneva konkurentsiga. Kümne aasta jooksul vähenesid avamere tuuleenergia tasandatud üleilmsed kulud 44 %, ulatudes 2019. aastal 45–79 euroni/MWh.
ELi taastuvenergiatööstusel on tähtis roll ka ujuvvundamendil avamere-tuuleturbiinide kujunemisjärgus tehnoloogias. On olemas ja/või väljatöötamisel mitu ujuvkonstruktsiooni, millest ükski praegu veel ei domineeri. Eeldatavalt võetakse 2024. aastaks kasutusele ujuvvundamendil avamere-tuuleturbiine võimsusega 150 MW. Kulude vähendamiseks piisava turumahu saavutamiseks on vaja seada kõrgemad eesmärgid ja suuremat selgust: kui võetakse kasutusele suur võimsus, on võimalik 2030. aastaks saavutada energiatootmise tasandatud kogukuludeks vähem kui 100 eurot/MWh.
ELi tööstus on ka maailmas juhtpositsioonil ookeanienergiatehnoloogia, peamiselt laine- ja tõusu-mõõnaenergia tehnoloogia lahenduste arendamisel. ELi ettevõtjatele kuulub 66 % patentidest tõusu-mõõnaenergia ja 44 % laineenergia valdkonnas ning 70 % kogu maailmas ookeanienergia tootmiseks kasutatavates seadmetest on välja töötanud EL 27 ettevõtjad. Praegu kasutatakse kõikides ülemaailmsetes projektides ELi tehnoloogiat. Ookeanienergia tehnoloogia lahendused on suhteliselt püsivad ja prognoositavad ning on täienduseks tuule- ja päikeseenergialahendustele. Praegu ei domineeri ükski ookeanienergia tehnoloogia lahendus ning hoolimata selle sektori arendamisel ja tutvustamisel tehtud edusammudest on endiselt raskusi ELi turu loomisega. Siiski võivad ookeanienergia tehnoloogia lahendused alates 2030. aastast anda märkimisväärse panuse Euroopa energiasüsteemi ja tööstusesse, eelkõige toetades võrgu stabiilsust ja täites olulist rolli CO2-heite vähendamisel ELi saartel. Kuigi praegu on vaja oluliselt vähendada kulusid, et tõusu-mõõna- ja laineenergia tehnoloogia lahendused saavutaksid oma potentsiaali energiaallikate jaotuses, on sektor juba alates 2015. aastast vähendanud kulusid oodatust kiiremini, s.o 40 %. Otsustavaks, kuid teostatavaks sammuks kauplemismahu saavutamisel 2030. aastaks oleks 100 MW võimsusega energiatootmisparkide praeguste katseprojektide ellurakendamine 2025. aastaks.
Muud tehnoloogialahendused on alles algetappides, kuid tulevikus võivad need osutuda paljulubavaks: vetikatest toodetud biokütused (biodiisel, biogaas ja bioetanool), ookeani soojusenergia muundamine (OTEC) ja ujuvad päikeseenergiarajatised (mida juba kasutatakse sisemaavetes, kuid merel peamiselt teadusuuringute ja tutvustamise etapis ning ülesseatud võimsus on üksnes 17 kW).
Avamere taastuvenergia tehnoloogia sektor ELis
Tuuleturbiinide tootjad, mastide ja vundamentide ehitamisele spetsialiseerunud ettevõtted, kaablitarnijad ja laevade käitajad on kõik osa kogu sektori tarneahelast. Sektoris tegutseb sadu ettevõtjaid, kellest paljud on VKEd, kes tarnivad tooteosi ning annavad tööd tuhandetele töötajatele, inseneridele ja teadlastele. Praegu töötab avamere tuuleenergia tööstuses 62 000 inimest ja ookeanienergia sektoris ligikaudu 2 500 inimest. Avamere taastuvenergia tehnoloogia sektor ületab tavapärase energiasektori lisandväärtuse, tööviljakuse ja tööhõive kasvu poolest ning selle panus ELi SKP kasvu võib lähiaastatel suureneda.
Avamere taastuvenergia sektori areng on Euroopa tõeline edulugu. Kuigi avamere taastuvenergia rajatised on endiselt koondunud mõnda merepiirkonda, toimub neid toetav tööstustegevus paljudes ELi riikides ja piirkondades, sealhulgas sisemaal ja merepiirita piirkondades. Näiteks toodetakse tuuleturbiinide osi Austrias, Tšehhi Vabariigis ning Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola sisemaal.
Maismaa ja avamere tuuleenergia tootmise seadmete osi tootvad käitised Euroopas (ajakohastatud 2020. aasta juulis)
3.ELi MEREPIIRKONNAD: AVAMERE TAASTUVENERGIA KASUTAMISE LAIALDASED JA MITMEKESISED VÕIMALUSED
ELil on maailma suurim mereruum ning tänu merepiirkondade mitmekesisusele ja vastastikusele täiendavusele on ELil ainulaadne võimalus arendada avamerel taastuvenergiat.
Hiljuti on mõnel merealal tõhustatud piirkondade koostööd, näiteks Põhjamere energiakoostöö (NSEC) on suurepärane näide ja võrdluspunkt teistele liikmesriikidele, kes soovivad ära kasutada avamere taastuvenergia kogu potentsiaali. Avamere taastuvenergia on nüüd üleeuroopaline prioriteet ning piirkondlikku koostööd laiendatakse kõikidele merepiirkondadele ja liikmesriikidele. Sellega seoses on väga oluline töö, mida tehakse Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) alusel, Edela-Euroopa energiaühenduste kõrgetasemelises töörühmas ning Kesk- ja Kagu-Euroopa energiavõrkude ühendamise algatuse (CESEC) raames. 2020. aasta juunis keskenduti Spliti memorandumis avamere taastuvenergia teemale seoses tööga, mille eesmärk on ümber kujundada saarte energiasüsteem.
Avamere tuuleenergia tehniline potentsiaal EL 27 riikidele ligipääsetavates merepiirkondades (Teadusuuringute Ühiskeskus, ENSPRESO 2019)
Põhjamerel on tänu madalale veele suur ja laialdane looduslik avamere tuuleenergia potentsiaal ning laine- ja tõusu-mõõnaenergia kohalik potentsiaal. Praegu on Põhjameri avamere tuuleenergia tootmise võimsuse ja oskusteabe ärakasutamise poolest maailmas esikohal. Piirkonna poliitika ja juhtimine tugineb kindlalt Põhjamere energiakoostööle (NSEC). Kasuks tuleb ka oskusteave, mida saadakse näiteks Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooni (OSPARi konventsioon) osalisi ühendavalt organisatsioonilt, kuhu kuuluvad 15 riigi valitsused ja EL, et teha koostööd Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse valdkonnas.
Läänemerel on samuti suur looduslik avamere tuuleenergia potentsiaal ja mõningane kohalik laineenergia potentsiaal. Riigid on hakanud tegema tihedamat koostööd selle potentsiaali ärakasutamiseks, sealhulgas Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (BEMIP) kõrgetasemelises töörühmas, algatuse „Läänemeremaade visiooni ja strateegiate võrgustik (VASAB)“ raames, Läänemere merekeskkonna kaitse komisjonis (Helsingi komisjon – HELCOM) ja ELi Läänemere piirkonna strateegia alusel.
ELis asuvatel Atlandi ookeani osadel on suur looduslik potentsiaal toota tuuleenergiat nii fikseeritud vundamendil kui ka ujuvvundamendil rajatistega ning hea looduslik laine- ja tõusu-mõõnaenergia potentsiaal. Liikmesriigid arendavad tugevaid näidisprojekte, tuginedes kogemustele, mis on mitmete aastate jooksul saadud ülesseatud ja võrku ühendatud seadmete käitamisel, ning maailma juhtiva katsekeskuste võrgustiku tegevusele. ELi Atlandi ookeani piirkonna strateegias ja Atlandi ookeani piirkonna tegevuskavas, mis vaadati läbi 2020. aastal, nimetatakse avamere taastuvenergiat strateegilise koostöövaldkonnana. Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal teevad ka tihedat piirkondlikku koostööd Edela-Euroopa energiaühenduste kõrgetasemelises töörühmas.
Vahemerel on suur avamere tuuleenergia potentsiaal (põhiliselt fikseeritud vundamendiga rajatistel), hea laineenergiapotentsiaal ning kohalik tõusu-mõõnaenergia potentsiaal. Piirkondlikku koostööd avamere taastuvenergia valdkonnas korraldatakse Barcelona konventsiooni (keskkond) alusel ja Vahemere lääneosa sinise majanduse kestlikku arengut käsitleva algatuse WestMed raames. Hiljuti viitas ELi seitset lõunapoolset liikmesriiki ühendav liit MED7 ka konkreetselt avamere taastuvenergia valdkonna arendamise toetamisele Vahemerel ja Atlandi ookeanil. Aadria merest idas saaks piirkondlikku koostööd edendada Kesk- ja Kagu-Euroopa energiavõrkude ühendamise (CESEC) kõrgetasemeline töörühm.
Mustal merel on hea looduslik potentsiaal toota avamere tuuleenergiat (fikseeritud vundamendil ja ujuvvundamendil rajatistega) ning kohalik laineenergiapotentsiaal. Piirkondlikku koostööd juba tehakse Musta mere ühise merendusalase tegevuskava alusel. Musta mere strateegilises teadusuuringute ja innovatsiooni tegevuskavas on ühe prioriteedina nimetatud uute esile kerkivate meremajandussektorite, näiteks avamere tuuleenergia sektori ja laineenergia sektori stimuleerimist. Kesk- ja Kagu-Euroopa energiavõrkude ühendamise (CESEC) kõrgetasemeline töörühm saaks edendada piirkondlikku koostööd ka Musta mere piirkonnas.
ELi saartel on suur mereenergiapotentsiaal ja oluline roll avamereenergia sektori arengus ELis. Saared on atraktiivsed paigad, kus katsetada ja tutvustada uuenduslikke avamereenergia tootmise tehnoloogia lahendusi. Algatusega „Puhas energia ELi saartel“ nähakse ette pikaajalise koostöö raamistik, et edendada korratavaid ja vajalikus mastaabis ellurakendamiseks sobivaid projekte, mida rahastavad erasektori investorid, ning asjakohased ELi toetusvahendid ja tehniline abi, et kiirendada üleminekut puhta energia kasutamisele kõikidel ELi saartel.
Lisaks on paljudes Euroopa äärepoolseimates piirkondades ning ülemeremaadel ja -territooriumidel suur avamere taastuvenergia potentsiaal ning nemad on suunanäitajad, kuidas muuta ELi saarte puhta energia algatuse alla kuuluvad saared CO2-heite vabaks. Seda potentsiaali peaks saama optimeerida uute algatustega, sealhulgas naaberpiirkondadega võimaluse korral tehtava koostööga.
4.Avamere taastuvenergia laialdasema kasutuselevõtu võimalused Euroopas
Selleks et saavutada käesolevas strateegias seatud siht, s.o avamere taastuvenergia võimsuse 300/40 GW kasutuselevõtmine kõikides ELi merepiirkondades 2050. aastaks, on vaja lahendada mitu probleemi. Järgmistes jaotistes käsitletakse neist põhilisi ning esildatakse nende lahendamiseks sobivate poliitikameetmete ja õigusaktide ettepanekud.
4.1Mereruumi planeerimine ruumi ja ressursside säästvaks majandamiseks
Selleks et 2050. aastaks saavutada avamerele ülesseatud taastuvenergia võimsuseks 300/40 GW, on vaja kindlaks määrata ja kasutusele võtta palju rohkem kohti, kus avamere taastuvenergiat toota ja see elektriülekandevõrku ühendada. Seepärast peaksid avaliku sektori asutused selliseid pikaajalisi arendusi varakult kavandama, hinnates nende keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku jätkusuutlikkust, tagades kooskõla muude selliste tegevusvaldkondadega nagu kalandus ja vesiviljelus, laevandus, kaitsevaldkond ja taristu kasutuselevõtt ning saades üldsuselt heakskiidu kavandatud arenduste ellurakendamisele.
Ühtlasi peab avamere taastuvenergia sektori arendamine olema kooskõlas ELi keskkonnaalaste õigusaktide ning integreeritud merenduspoliitikaga. Avamere taastuvenergia projekti asukoha valik on keeruline protsess. Avamereenergia tootmise potentsiaali ärakasutamiseks sobivate merealade määramisel tuleks arvestada sealse elurikkuse kaitset, samuti energiatootmise sotsiaalmajanduslikke tagajärgi sektoritele, mis sõltuvad mereökosüsteemide heast seisundist, ning tootmine peaks olema võimalikult palju lõimitud muude mere kasutuse valdkondadega.
Mereruumi planeerimine on tähtis ja tõhus vahend, mille abil prognoosida muutusi, vältida ja leevendada konflikte poliitiliste prioriteetide vahel ning samal ajal tagada eri majandussektorite koostoime.
Avamere taastuvenergia valdkond saab toimida ja peaks toimima koos paljude muude tegevusvaldkondadega, eelkõige tegevusrohketes piirkondades. Selleks peaks riiklik mereruumi planeerimine olema terviklik ja mitmeotstarbeline. Paljulubav on, et ELi liikmesriigid rakendavad sellist korda üha rohkem. On selgunud, et energiataristu arendamine ei ole vastuolus laevateedega ning et merekaitsealadel on võimalik arendada säästvat majandustegevust. Sellised mitmeotstarbelise kasutamise kogemused ja head tavad tuleks võtta üle kõikidesse merekasutusvaldkondadesse, sealhulgas kaitse- ja julgeolekuvaldkonda. Tõhusa koostoimimise tagamiseks kasutatakse projektides ka kõige kaasaegsemaid seire- ja digivahendeid. Uusi tehnoloogialahendusi saab kasutada ka selleks, et võimalikult palju vähendada mõju, mida avamereenergia tootmine avaldab elupaikadele ja kaitsealustele liikidele. Seepärast tuleks soodustada täiendavaid teadusuuringuid ja katsetamist, et rohkem edendada mitmeotstarbelisi katseprojekte ning muuta selline mitmeotstarbeline lähenemisviis paremini toimivaks ja investorite jaoks atraktiivseks. Seda saaks soodustada piirkondlike koostööfoorumite kaudu. Liikmesriigid võiksid ka kaaluda mitmeotstarbelise kasutuse kriteeriumide lisamist hanke- ja loamenetlusse.
Avamere taastuvenergiat hõlmavate edukate mitmeotstarbeliste katseprojektide näited
Avamere tuulepark ja vesiviljelus. Projekti „MERMAID“ raames selgitati välja, missugust keskkonnakasu annavad vesiviljeluse ja avamere taastuvenergia süsteemide eri kombinatsioonid. Selle tulemusena viidi Belgias, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Madalmaades ja Portugalis ellu mitu katseprojekti, mis käsitlesid molluskeid, vetikaid ja mitmeotstarbelisi avamereplatvorme (nt Edulis, TROPOS, Wier en Wind).
Vahemere kaitsealad ja sealne sinine majandus. Interregi projekti PHAROS4MPAs raames märgiti üles, missugune on Vahemere kaitsealade ja sinise majanduse, sealhulgas avamere tuuleparkide, vastastikune mõju. Projektiga antakse juhiseid selle kohta, kuidas vältida või minimeerida peamiste sektorite keskkonnamõju.
Koostöö Läänemerel aitas kindlaks määrata merekaablite ja merealuste torujuhtmete koridorid, tänu millele minimeeritakse nende juhtude arvu, kui laevaliinid neid koridore ületavad, ja kalurite riske (BalticLINes Interregi projekt). Mõned kalurid töötavad osalise tööajaga ka avamere tuuleparkides.
Vastavalt mereruumi planeerimise direktiivile peavad kõik rannikuäärsed liikmesriigid esitama mereruumi planeerimise riikliku kava Euroopa Komisjonile 31. märtsiks 2021. Nende kavade koostamisel lähtutakse keskkonnamõju strateegilisest hindamisest direktiivi 2001/42/EÜ (edaspidi „keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv“) alusel ning elupaikade direktiiviga ja linnudirektiiviga nõutud täiendavast hindamisest, et kaitsta Natura 2000 alasid ja kaitsealuseid liike. Nende menetlustega tagataks, et väga varases planeerimisetapis välditakse ja vähendatakse võimalikku negatiivset mõju looduskeskkonnale.
Seepärast on liikmesriikide põhiülesanne võtta riiklikul energia- ja kliimakaval põhinevas mereruumi planeerimise kavas arvesse ka avamere taastuvenergia tootmise arendamist. See annaks ettevõtjatele ja investoritele teavet valitsuste kavatsuste kohta seoses avamere taastuvenergia sektori tulevase arendamisega ning aitab nii era- kui ka avalikul sektoril edasist tegevust kavandada.
Selles suhtes on esmatähtsad merekeskkonna ohutus ja turvalisus. Avamere taastuvenergia kõige suurema potentsiaaliga piirkonnad on ühtlasi ka kõige riskantsemad ning seal on oht, et laevad põrkavad seadmetega kokku, seadmed jäävad püügivahenditesse kinni või tootmist mõjutavad sõjaline tegevus või vette heidetud laskemoon ja kemikaalid. Liikmesriikide ühine strateegia, kuidas käsitleda merealadel esinevaid ohtusid, oleks kasulik kogu merendustegevusele, eelkõige avamere taastuvenergia sektorile, kus nõudlus uute juurdepääsetavate alade järele on suur.
Peale selle tagab usaldusväärne mereruumi planeerimine ka ohualdiste mereökosüsteemide korraliku kaitse kooskõlas kohustusega saavutada hea keskkonnaseisund, nagu on sätestatud merestrateegia raamdirektiivis, pidades eelkõige silmas 2022. aastal esitatavaid merendusvaldkonna meetmete ajakohastatud kavasid. ELi elurikkuse strateegias kutsutakse üles laiendama ja tõhusalt haldama ELi kaitsealade võrgustikku eesmärgiga suurendada seda 11 %-lt 30 %-le ja rangelt kaitsta sellest üht kolmandikku (võrreldes praeguse 1 %-ga).
Selleks et saavutada edu avamere taastuvenergia suuremahulise tootmise kavandamisel ja selle energia kasutuselevõtul, on vaja tugevdada piirkondlikku koostööd, muu hulgas ELi makropiirkondlike strateegiate koostööraamistike ja Interregi rahastamisprogrammide kaudu. Nii mereruumi planeerimise direktiivi kui ka merestrateegia raamdirektiivi kohaselt peavad liikmesriigid tegema piiriülest koostööd merepiirkondade tasandil. Liikmesriigid võivad otsustada, kas, kus ja kuivõrd laiendada avamere taastuvenergia tootmist oma majandusvööndis, kuid mõnda probleemi, mis on seotud parimate asukohtade kindlakstegemisega ja teiste kasutusaladega koos toimimisega, on kõige parem lahendada piirkonna tasandil.
Seepärast jätkab Euroopa Komisjon tihedat koostööd liikmesriikidega, et toetada riiklike mereruumi planeerimise kavade ja merestrateegiate koordineeritud koostamist ja rakendamist, võttes arvesse piirkondade eripära.
Merealasid käsitlevad strateegiad ja kavad ning piirkondlikud merekonventsioonid aitavad liikmesriikidel avamere taastuvenergia sektori arendamist ühtlustada ja koordineerida. Piirkondlike merekonventsioonide eesmärk on kaitsta konkreetsete merepiirkondade merekeskkonda. Need võivad olla foorumiks, mille raames jagada teadmisi ja teha õiguslikult siduvaid otsuseid. Hädavajalik on tugevdada koostööd ja koordineerimist teiste piirkondlike foorumitega, mis on mõeldud taastuvenergia valdkonna ja merealade planeerimiseks.
Avalik konsultatsioon on keskkonnamõju ja sotsiaalmajandusliku mõju hindamise ning mereruumi planeerimise protsessi lahutamatu osa. Uue võimsuse õigeaegseks kasutuselevõtuks on hädavajalik varakult kaasata protsessi kõik asjaomased rühmad. Piirkonna ja riigi ametiasutustel on juriidiline kohustus ja ülesanne eelteavitada neid mereruumi mitmeotstarbelise kasutamise projektidest, eeskirjadest ja võimalustest. Komisjon analüüsib põhjalikult avamere taastuvenergia tootmise ja muu merel toimuva tegevuse, näiteks kalanduse, vesiviljeluse, laevanduse ja turismi, omavahelist mõju ning soovitab tungivalt pidada dialoogi energiatootmisest kõige rohkem mõjutatud kogukondadega. Ühiste eesmärkide saavutamist käsitlevasse pikaajalisse strateegilisse arutellu tuleks kaasata Euroopas riikide, piirkondade ja kohalikul tasandil avamere taastuvenergia tootmise arendajad, muud merekasutajad, sotsiaalpartnerid, vabaühendused ja rannikupiirkondade avaliku sektori asutused.
Kokkuvõtteks võib öelda, et avamere taastuvenergia tootmine on jätkusuutlik ainult siis, kui see ei kahjusta keskkonda ega majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Kuigi praegu olemas olevad tõendid näitavad, et see on võimalik, tuleb olukorda jälgida ja teaduslikke teadmisi ajakohastada, kuna tootmisvõimsust suurendatakse ja töötatakse välja uusi tehnoloogialahendusi. Seepärast on meil vaja põhjalikumaid ja süstemaatilisemaid süvaanalüüse ja andmevahetust, kasutades selleks parimaid olemasolevaid modelleerimisvahendeid, et jälgida võimalikku kumulatiivset mõju merekeskkonnale ning avamere taastuvenergia tootmise ja muu merel toimuva tegevuse, näiteks kalanduse ja vesiviljeluse, koostoimet.
Komisjon kutsub liikmesriikide arendajaid ja sidusrühmi üles muutma Copernicuse merekeskkonna seire teenust ja Euroopa merevaatlus- ja andmevõrku (EMODnet) kvaliteetsemaks ja neid paremini kasutama. Avatud andmeplatvormidena annavad need teenused väga väärtuslikku teavet merekasutajatele, eelkõige avamere taastuvenergia tootmise arendajatele. Peale selle peaksid pädevad asutused kehtestama õigusnormid, mis kohustavad ettevõtjaid jälgima võimalikku mõju merekeskkonnale, ning sellised andmed tuleks avalikustada ja teha kergesti kättesaadavaks. Seejärel tuleb andmeid analüüsida ja hinnata, et teha kasulikke järeldusi ja toetada poliitilisi otsuseid.
Selleks et hõlbustada dialoogi avamere taastuvenergia keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse teemal, on komisjon valmis soodustama ja edendama nn praktikakogukonda, kus kõik sidusrühmad, tööstussektori esindajad, sotsiaalpartnerid, vabaühendused ja teadlased saavad vahetada oma seisukohti, jagada kogemusi ja töötada ühisprojektidega.
|
Peamised meetmed
·Komisjon lihtsustab piiriülest koostööd ja innustab liikmesriike lisama avamere taastuvenergia sektori arendamise eesmärgid oma riiklikku mereruumi planeerimise kavva kooskõlas riikliku energia- ja kliimakavaga (märts 2021).
·Komisjon esitab aruande mereruumi planeerimise direktiivi rakendamise kohta, kirjeldades avamere taastuvenergia sektori pikaajalist arendamist (2022).
·Komisjon töötab koos liikmesriikide ja piirkondlike organisatsioonidega välja ühise lähenemisviisi ja katseprojektid mereruumi planeerimise kohta merepiirkondade kaupa, käsitledes nendes merega seotud riske ning nende kooskõla looduse kaitse ja taastamisega (2021–2025).
·Nüüd esitab komisjon ka uue juhenddokumendi tuuleenergia sektori arendamise ja ELi looduskaitsealaste õigusaktide kohta.
·2021. aastal edendab komisjon avamere taastuvenergia teemalist dialoogi ametiasutuste, sidusrühmade ja teadlaste vahel praktikakogukonna kaudu (2021).
·Komisjon toetab koos liikmesriikide ja piirkondlike organisatsioonidega rakendatavaid mitmeotstarbelisi projekte (2021–2025).
·Komisjon ja Euroopa Kaitseagentuur käivitavad ühismeetme, et selgitada välja avamere taastuvenergia sektori arendamist takistavad asjaolud kaitsetegevuseks ettenähtud piirkondades ja parandada kahe valdkonna koostoimimist.
|
4.2 Uus lähenemisviis avamere taastuvenergiale ja võrgutaristule
Avamere taastuvenergia sektori ruumiline planeerimine on tihedalt seotud avamere- ja maismaavõrkude arendamisega. Selles jaotises tutvustatakse avamerevõrgu arendamise eri etappe ja meetmeid, millega toetada taristut, mis on vajalik avamere taastuvenergia suuremahuliseks tegelikuks tootmiseks.
Enamik olemasolevaid avamere tuuleparke on kasutusele võetud riiklike projektidena ja on kaldaga radiaalselt otse ühendatud (joonis 1). Avamere taastuvenergia selline tootmine eeldatavalt jätkub, eriti piirkondades, kus avamereenergia sektor alles hakkab arenema. Samal ajal aga eeldatakse, et riikide põhivõrguettevõtjad jätkavad piiriüleste võrguühenduste rajamist elektrienergiaga kauplemiseks ja varustuskindluse tagamiseks.
Joonis 1. Kaldaga radiaalselt ühendatud avamere-tuulepargid ja eraldiasuv võrguühendus
Selleks et suurendada avamere taastuvenergia kulutõhusat ja säästvat kasutuselevõttu, on põhiülesanne planeerida võrke ratsionaalsemalt ja arendada silmusvõrke. Seoses sellega on viimastel aastatel suurt tähelepanu pööratud nn hübriidprojektidele. Hübriidprojekti on võimalik teostada mitut moodi, sealhulgas energiasaarte ja -sõlmedena. Hübriidprojekti näitena (joonis 2) on avamere tuuleenergia tootmine otseselt ühendatud piiriülese võrguühendusega.
Joonis 2. Hübriidprojekti näide, ühendatud süsteemi näidis
Peamine erinevus radiaalselt ühendatud võrgu ja hübriidprojektide vahel seisneb selles, et võrgul on topeltfunktsioon ning tegemist on elektrivõrguühendusega kahe või enama liikmesriigi vahel ning avamere taastuvenergia transpordiga tarbimiskohtadesse.
Ideaaljuhul ehitatakse osa tulevasest avamerevõrgust hübriidprojektide ümber, juhul kui tänu nendele projektidele vähenevad kulud ja mereruumi kasutamine. Avamere hübriidprojektides on ühendatud energiatootmine avamerel ja energia piiriülene ülekandmine, võimaldades kulusid ja ruumikasutust märkimisväärselt kokku hoida võrreldes praeguse radiaalühendustel põhineva süsteemiga, mille puhul energiaga kauplemiseks arendatakse piiriüleseid elektrivõrguühendusi eraldi ilma avamere energiatootmist ühendamata. Hübriidprojektide puhul on tegemist vaheetapiga väiksemate riiklike projektide ning täielikult silmustatud avameresüsteemi ja -võrgu vahel. Seoses sellega on vaja saavutada eri riikide avameresüsteemide koostalitlus.
Selleks et avamere taastuvenergia tootmine märkimisväärselt suureneks, tuleb avamerevõrku arendada ja planeerida piiriüleselt, hõlmata tuleb kogu merepiirkond ning üha rohkem tuleks kaaluda mitmeotstarbelise võrgu võimalust, kas siis hübriidprojektidena või hiljem rohkem silmusvõrguna. Seetõttu peavad liikmesriigid esimese sammuna tegutsema koordineeritult ja võtma endale pikaajalise kohustuse arendada avamere taastuvenergia sektorit. Koos tuleks seada kõrged eesmärgid avamere taastuvenergia kasutamiseks kõikides merepiirkondades ning samal ajal silmas pidada keskkonnakaitseaspekte, sotsiaalmajanduslikku mõju ja mereruumi planeerimist. Sellised eesmärgid tuleks esitada asjassepuutuvate liikmesriikide vahelises vastastikuse mõistmise memorandumis või nende riikide valitsuste vahelises kokkuleppes, võttes arvesse asjaomase merepiirkonna eripära. Komisjon soovib lihtsustada koordineerimist, et asjaomased liikmesriigid jõuaksid selle pikaajalise kohustuse suhtes kokkuleppele, ning viia need riigid omavahel kokku ja anda neile praktilist abi (nt näidisvormi näol), et määrata kindlaks selge tegevussuund, võttes arvesse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlevast määrusest tulenevaid piirkondliku koostöö norme. Need kohustused peaksid kajastuma 2023.–2024. aasta ajakohastatud riiklikes energia- ja kliimakavades.
Seejärel tuleks neid kõrgeid eesmärke arvesse võtta piirkondliku lõimitud võrgu planeerimisel ja arendamisel. Sellise lõimitud võrgu kiiret kasutuselevõttu võib peamiselt takistada avamerevõrkude puudumine või võrguarendusega viivitamise oht. Avamereenergia tarnimiseks maismaale võib ka kasutada vesinikutootmist avamerel ja vesinikumagistraale ning elektri- ja gaasivõrgu planeerimisel tuleks selle võimalusega arvestada. Võrk ise peab olema selline, et sinna saaks tõhusalt lõimida eeldatava suure tootmisvõimsuse ja samal ajal peab see võtma enda alla võimalikult vähe mereruumi. Selleks et investor saaks teha otsuse investeerida avamere taastuvenergia tootmisse, on äärmiselt oluline, et tal oleks selge ülevaade avamere- ja maismaavõrgu taristu arendamise ajakavast ja plaanidest. Võrguarendusele kulub rohkem aega (tavaliselt kümme aastat või rohkem) kui avamereenergia tootmisele ja see rõhutab vajadust tulevikku suunatud võrguinvesteeringute järele. Tarbetute viivituste vältimiseks peaksid liikmesriigid ka ühtlustama loamenetlusi, kui vähegi võimalik. Võrgu planeerimisel tuleks arvesse võtta ka maismaal tekkivaid vajadusi siduda avamereenergia tootmine vesinikutootmisega jne. Liikmesriikide kohustused vähendavad ohtu, et põhivõrguettevõtjad arendavad avamerel kasutuskõlbmatuid varasid.
Selle saavutamiseks peavad liikmesriikide põhivõrguettevõtjad ja sama merepiirkonna reguleerivad asutused võrgutaristut koordineeritumalt planeerima. Praegune õigusraamistik, näiteks energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlev määrus, mereruumi planeerimise direktiiv ning merepiirkondi käsitlevad strateegiad ja konventsioonid, tagab juba võimalused paremaks piirkondlikuks koostööks, mis on vajalik piirkondade kooskõlastatumaks planeerimiseks. Hea näide, millele toetuda, on ka TEN-E määruse alusel loodud piirkondlik koostööraamistik ühishuviprojektide väljaselgitamiseks.
Lühiajalises perspektiivis võib osutuda vajalikuks struktureeritum koostöö liikmesriikide, põhivõrguettevõtjate ja reguleerivate asutuste vahel, et määrata kindlaks lõimitum ja optimaalsem piirkondlik avamerevõrgu planeerimine, võttes arvesse mereruumi planeerimise kavasid. Hiljem võib avamerevõrgu planeerimisest saada ülesanne, mille täitmisel on suurem osatähtsus piirkondlikel koordineerimiskeskustel, mis alustavad tegevust 2022. aastal, et toetada riikide põhivõrguettevõtjaid piirkondliku tähtsusega ülesannete täitmisel. Pikas perspektiivis saaks struktuurset koostööd veelgi tõhustada ning seada sisse piirkondlikud sõltumatud avamerevõrgu haldurid üha arvukamate avamere silmusvõrkude käitamiseks ja arendamiseks.
Selleks et liikmesriigid saaksid ühiselt võtta kohustuse võtta kasutusele avamere taastuvenergia ja arendada sellega seotud taristut, on vaja suuremat selgust, kuidas jagada kulusid ja tulusid nii asjaomaste liikmesriikide vahel kui ka energia tootmise vahendite ja selle ülekandmise projektide vahel. Seetõttu on vaja välja töötada töökindel metoodika kulude jagamiseks vastavalt kasu tekkimise kohale. Kulude lihtsam jagamine liikmesriikide, põhivõrguettevõtjate ja avamere tuuleparkide arendajate vahel on merepiirkondade tulevase lõimimise eeltingimus.
Selleks et olla valmis tulevasteks suuremateks avamereenergia mahtudeks ning uuenduslikemaks ja rohkem tulevikku suunatud võrgulahendusteks, sealhulgas vesinikutaristu arendamiseks, peaks õigusraamistik võimaldama teha ettenägevaid investeeringuid, näiteks selleks, et arendada välja algselt vajalikust suurema võimsusega avamerevõrgud või sellised võrgud, kus on lühikeses perspektiivis vajaminevast tehnoloogiast võimsamate näitajatega tehnoloogialahendused.
|
Peamised meetmed
·Komisjon töötab välja raamistiku, mille alusel sõnastavad liikmesriigid ühise pikaajalise kohustuse avamere taastuvenergia kasutuselevõtmise kohta merepiirkondade kaupa kuni aastani 2050 (2021).
·Komisjon esitab läbivaadatud TEN-E määruse alusel raamistiku, kuidas põhivõrguettevõtjad peavad avamerevõrku, sealhulgas hübriidprojekte, pikaajaliselt planeerima, kaasates ettevõtmistesse iga merepiirkonna reguleerivad asutused ja liikmesriigid (detsember 2020).
·Komisjon, liikmesriigid ja reguleerivad asutused töötavad oma pädevuse piires välja raamistiku, mis võimaldab põhivõrguettevõtjatel teha ettenägevaid investeeringuid avamerevõrkudesse, et olla valmis nende edasiseks laiendamiseks ja arendamiseks (alates 2021. aastast).
·Komisjon avaldab ELi suunised selle kohta, kuidas koordineeritult ning piiriüleselt jagada kulusid ja tulusid, mis on seotud projektidega, milles energia ülekandmine on ühendatud energiatootmise arendamisega (2023. aastaks).
|
4.3Selgem avamere taastuvenergiat käsitlev ELi õigusraamistik
Paremini ühendatud avamereenergiasüsteemile ülemineku käigus muutuvad võrgud aja jooksul lõimitumaks ja projektid keerukamaks. Praegusel innovatsiooni ja muutuste ajal on prognoositav pikaajaline õigusraamistik otsustava tähtsusega, et tagada kindlus kõigile asjaomastele asutustele ja kaasata investeeringuid.
Hästi reguleeritud energiaturg peaks andma õigeid investeerimissignaale. Elektrimääruses on sätestatud eeskirjad suuremahuliste taastuvenergiaprojektide käigus toodetava energia lõimimiseks energiasüsteemi ja elektriturule. Riiklike avamere taastuvenergia projektide kohta kehtivate turueeskirjade puhul on suurel määral lähtutud lõimitud maismaaenergiaturu ülesehitusest.
Kuigi avamereenergiaprojektidest suure osa moodustavad jätkuvalt riigi tasandi projektid, muutuvad piiriülesed taastuvenergiaprojektid eeldatavasti tulevikus enamikus Euroopa merepiirkondades üha olulisemaks. Uuenduslikud projektid, nagu energiasaared või hübriidprojektid ja vesiniku tootmine avamerel, kätkevad endas konkreetseid probleeme ning praegust õigusraamistikku ei töötatud välja selliseid projekte silmas pidades. Seepärast on vaja selgitada elektriturueeskirju ja seda on tehtud käesolevale strateegiale lisatud komisjoni talituste töödokumendis.
Hübriidprojekte saab praegu kavandada viisil, mis on kooskõlas kehtivate ELi õigusaktidega ja ühiskonnale kasulik. Konsultatsioonide ja uuringute põhjal saab hübriidprojektide jaoks luua avamere pakkumispiirkonna viisil, mis on kooskõlas elektriturueeskirjadega ja oleks sobiv avamere taastuvenergia suuremahuliseks kasutuselevõtuks, kuna sellega tagatakse, et taastuvenergiat on võimalik täies mahus turule lõimida, kasutades kauplemiseks piiriüleseid ühendusi. Selle lähenemisviisiga tagatakse, et taastuvelektrit saab suunata sinna, kus seda vajatakse, ning et see muutub elektrienergia tootmise graafikute osaks ja sellega toetatakse piirkonna varustuskindlust. Tänu sellele on põhivõrguettevõtjatel harvem vaja võtta järelturul kulukaid parandusmeetmeid. Lisaks saadab see tugevaid hinnasignaale, et soodustada nõudlust avamereenergia, näiteks elektrolüüsi teel toodetava saastevaba vesiniku järele.
Sellest hoolimata saavad avamere taastuvenergia tootjad tõenäoliselt madalaimat hinda elektriturgudelt, millega nad on ühendatud võimsuste jaotamise tagamiseks. Sõltuvalt projektide topoloogiast võib oodata, et rohkem kui poolte tulevaste hübriidprojektide puhul piirdub selline mõju tuludele ligikaudu 1 %-ga. Mõne projekti puhul võib see siiski ulatuda kuni 11 %-ni. Märkimisväärselt väiksema elektriturutuluga projektide puhul on selline mõju tuludele tingitud sellest, et võrgu ülekandevõime piiratus muudab põhivõrguettevõtjate võimsusjaotustulu proportsionaalselt suuremaks. Ümberjaotamise mõju tuleb käsitleda stiimulite ühtlustamiseks ja hübriidprojektide käivitamise soodustamiseks nii, et võetakse arvesse projekti koguväärtust.
Üks viis stiimuleid ühtlustada oleks võimaldada liikmesriikidel jaotada võimsusjaotustulu ümber avamere pakkumispiirkonnas tegutsevatele tootjatele, et tagada hübriidprojektide atraktiivsus taastuvenergiasse investeerijate jaoks. Seni, kuni see muutub ELi õigusaktide alusel võimalikuks, tuleks mis tahes stiimulite või toetuskavade puhul võtta arvesse ümberjaotamise mõju, et hübriidprojektide käivitamine ei viibiks.
Tuginedes lisatud komisjoni talituste töödokumendis esitatud turusuunistele, hindab komisjon, kuidas olemasolev elektritururaamistik toetab avamere taastuvenergia sektori arendamist, ning uurib, kas on vaja konkreetsemaid ja sihipärasemaid eeskirju ja millised need peaksid olema.
Teine lahendamist vajav küsimus on praktiline füüsiline ülesanne ühendada projektid mitme turuga, kus kehtivad erinevad võrguühenduseeskirjad. Kuigi võrguühenduseeskirjad on kehtestatud ELi tasandil, ei ole neid välja töötatud avamerevõrke silmas pidades. Seepärast tuleks Põhjamere piirkonna kogemuste põhjal välja töötada ühine lähenemisviis alalisvooluülekandesüsteemi võrku ühendamise nõuete jaoks.
Õigusraamistiku selgemaks muutmine aitaks muuta ka eeldatavad tuluvood nähtavamaks ja prognoositavamaks. Hiljuti vastu võetud elektriturukorralduse üks peamisi eesmärke on muuta turg taastuvatele energiaallikatele sobivaks. Seetõttu peaksid taastuvenergia arendajad käsitama elektri hulgihindu oma tulu olulise osana. Kuigi investorid peaksid kandma tururiski, on võimalik osa riskist ja turuhindadest saadavast ebapiisavast tulust kompenseerida riigiabieeskirju järgivate toetuskavadega, et tagada avamere taastuvenergia projektide mahu vajalik suurendamine.
Arvestades, et avamerel taastuvenergia tootmise piirkulu on null, on elektri hulgihinnad praegu madalad liikmesriikides, kus taastuvenergiat laialdaselt toodetakse. Tänaseks on riiklikel toetusmeetmetel koos võistupakkumiste ja kasutuselevõtu eesmärkidega olnud oluline roll taastuvenergia tehnoloogia arendamisel ja laiemal kasutuselevõtul ning seotud kulude vähendamisel. Avamere taastuvenergia puhul oleks väljakujunenud tehnoloogialahenduste kavandatud laialdasemaks kasutuselevõtuks vaja tõhusat tururaamistikku koos teatava tulude stabiliseerimise süsteemiga (riskide vähendamine, tagatised ja elektriostulepingud). Selle hõlbustamiseks edendab komisjon parimaid tavasid ja enampakkumiste eri korralduste kohta teabe vahetamist.
Lisaks on avamere taastuvenergia puhul jätkuvalt vaja sihtotstarbelist toetust kujunemisjärgus tehnoloogialahendustele, nagu tõusu-mõõna- ja laineenergia ning avamere ujuvtuulikud ja -päikesepargid, et liikuda katse- ja näidisetapist edasi, keskendades tehnoloogialahendustele, mis sobivad kõige paremini kokku ELi majandus- ja keskkonnaeesmärkidega.
Taastuvenergia direktiivi kohased kehtivad eeskirjad ning energeetikat ja keskkonnakaitset käsitlevad riigiabisuunised soosivad tehnoloogianeutraalset lähenemisviisi taastuvate energiaallikate toetamisele, tunnistades samas, et tehnoloogiaspetsiifilised enampakkumised võivad olla põhjendatud eelkõige uute ja uuenduslike tehnoloogialahenduste puhul. Viimastel aastatel on need eeskirjad olnud olulised eelkõige avamere tuuleenergia tootmise arendamisel ning on jätkuvalt olulised kujunemisjärgus tehnoloogialahenduste arendamisel. Komisjon tagab, et riigiabieeskirjade ja taastuvenergia direktiivi eelseisva läbivaatamisega tagatakse täielikult ajakohastatud ja eesmärgipärane raamistik, mis võimaldab saastevaba energiat, sealhulgas avamere taastuvenergiat kulutõhusalt kasutada.
Järgnevatel aastatel on tänu taastuvenergia direktiivi (II taastuvenergia direktiiv) kohastele mitmesugustele koostöömehhanismidele piiriüleste projektide (ühis- ja hübriidprojektid) suurema osakaalu saavutamine paljulubav. Koostöömehhanismid, millega nähakse ette ka statistilised ülekanded või ühisprojektid, annaksid sisemaa liikmesriikidele võimaluse toetada investeeringuid avamere taastuvenergiasse.
Komisjon usub, et selged suunised selle kohta, kuidas jagada kulud ja tulud sidusrühmade vahel nõuetekohaselt (sealhulgas koostöö põhialused, kulude ja tulude jagamist ning koostööd käsitlev leping), on olulised tagamaks, et asjaomased liikmesriigid saaksid ühistegevusest puhaskasu.
|
Peamised meetmed
·Komisjon selgitab käesolevale strateegiale lisatud komisjoni talituste töödokumendis esitatud turusuunistes õigusraamistikku, eelkõige avamere pakkumispiirkondi hübriidprojektide puhul.
·Komisjon teeb ettepaneku muuta õigusakte, mis käsitlevad võimsusjaotustulu lubatud kasutamist, et anda liikmesriikidele võimalus jaotada võimsusjaotustulu paindlikumalt seoses avamere hübriidprojektidega (2022).
·Komisjon palub elektrivaldkonna sidusrühmade komiteel ette valmistada võrkude ühendamise võrgueeskirjade muudatused avamere kõrgepinge-alalisvooluvõrkude jaoks (2021).
·Komisjon tagab, et energeetikat ja keskkonnakaitset käsitlevate riigiabisuuniste ja taastuvenergia direktiivi läbivaatamisega tagatakse täielikult ajakohastatud ja eesmärgipärane raamistik, mis võimaldab saastevaba energiat, sealhulgas avamere taastuvenergiat kulutõhusalt kasutada (2021. aasta lõpuks).
·Komisjon teeb ettepaneku piiriüleste projektide kulude ja tulude jagamise suuniste kohta (2021).
|
4.4Avamere taastuvenergiasse tehtavate erasektori investeeringute kaasamine – ELi fondide roll
Avamere taastuvenergia tehnoloogia ulatuslikuks kasutuselevõtuks 2050. aastaks tuleks hinnanguliselt investeerida umbes 800 miljardit eurot, millest ligikaudu kaks kolmandikku tuleb teha seonduvasse võrgutaristusse ja kolmandik avamerel energia tootmisse. See tähendab, et sellesse sektorisse tuleb suunata senisest oluliselt suurem hulk kapitali. Ajavahemikus 2010–2020 investeeriti Euroopa maismaa- ja avamerevõrkudesse igal aastal ligikaudu 30 miljardi eurot, kuid investeeringuid tuleb järgmisel kümnendil suurendada üle 60 miljardi euroni ning seejärel pärast 2030. aastat veelgi.
Suurem osa investeeritavast summast peaks tulema erasektorist. ELi kestliku rahanduse taksonoomiaga suunatakse nendesse tegevustesse investeerimist kooskõlas pikaajaliste eesmärkidega. ELi toetuse tõhus ja sihipärane kasutamine toimib ka strateegilise katalüsaatorina. Võrkude arendamine on igas merepiirkonnas eeltingimus, et avamerel toodetud energia jõuaks tarbijateni. Avamereenergia tootmise väljakujunenud tehnoloogia puhul aitaks selline toetus leevendada turutõrkeid, näiteks vähendades ohtu, et käivitatakse liiga palju ja liiga suuri projekte, või aitaks vähendada kapitalikulusid, mis on seda liiki projektide puhul tavaliselt väga suured. Kujunemisjärgus tehnoloogia või varajases etapis olevate projektide puhul on ELi avaliku sektori poolne rahastamine väga oluline turu loomiseks, kuna nii kaasatakse rohkem erasektori osalejaid, suurendatakse konkurentsivõimet, vähendatakse ebakindlust ja kulusid ning kiirendatakse varajaseks kasutuselevõtuks ja turustamiseks vajalike edusammude tegemist.
Programm „InvestEU“ võimaldab pakkuda toetust ja tagatisi kujunemisjärgus tehnoloogia puhul, et kiirendada erainvesteeringuid selle programmi eri harude kaudu, näiteks toetades teadusuuringuid ja innovatsiooni, taristu arendamist ja strateegilisi tööstusharusid. Kuna kapitalikulud moodustavad märkimisväärse osa uutesse avamereprojektidesse investeerimise kuludest, võib kapitalikulu vähendamine avaldada olulist positiivset mõju erakapitali kaasamisele ja uute investeeringute stimuleerimisele. Lisaks avamere taastuvenergiasse tehtavatele erainvesteeringutele võib oluline roll olla Euroopa Investeerimispanga (EIP) laenudel.
Peale selle reinvsteeritakse programmi „NER300“ esimese projektikonkursi tühistatud projektidest vabanenud vahendid olemasolevate rahastamisvahendite kaudu. See võimaldab kaasata täiendavaid erainvesteeringuid vähese CO2-heitega innovatsiooni, sealhulgas avamere taastuvenergiasse.
672,5 miljardi euro suurusest taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendist on Euroopa taasterahastu raames 37 % ette nähtud rohepöördeks ning seda saaks energiatootmise juhtalgatuse raames kasutada selleks, et toetada reforme ja investeeringuid avamere taastuvenergiasse.
Taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames tuleb kulukohustused võtta 2023. aasta lõpuks. Seepärast on oluline, et liikmesriigid suudaksid esitada valmisjärgus projektid, tehes tihedat koostööd ettevõtjatega, kes juba on valmis investeerima. Komisjon on valmis pakkuma liikmesriikidele tehnilist oskusteavet ja suutlikkuse suurendamist tehnilise toetuse rahastamisahendi kaudu ning InvestEU nõustamiskeskuse kaudu projektide elluviijatele. Peale selle saab taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendist toetada avamere taastuvenergia valdkonda ka investeeringutega sadamataristu ja võrguühenduste ajakohastamisse. Samuti saab sellest rahastamisvahendist toetada seonduvaid reforme, mis on vajalikud avamere taastuvenergia kasutuselevõtu ja energiasüsteemidesse lõimimise hõlbustamiseks (nt ühtlustatud loamenetlused, võrgud, mereruumi planeerimine ning avamere taastuvenergia enampakkumised).
ELi vahendid võivad ka aidata mobiliseerida väga vajalikke rahalisi vahendeid, et edendada piiriüleseid taastuvenergialahendusi ja ühisprojekte. Euroopa ühendamise rahastu ja selle alla kuuluv uus taastuvenergia piiriülese tootmise rahastamisvahend pakuvad taastuvenergia valdkonnas koostööstiimuleid. Seda saab kasutada võimalike avamere arendusalade kaardistamiseks, vajalike uuringute rahastamiseks ja erandkorras ehitustööde rahastamiseks kahe või enama liikmesriigi vaheliste projektide puhul. Näiteks võib tuua ujuvtuulepargi ühise arendamise, et toetada Euroopa tehnoloogiaalast juhtpositsiooni. Euroopa ühendamise rahastu taristurahastust on juba rahastatud avamere energiaprojekte, nagu Põhjamere tuuleenergiakeskuse projekt, ning tulevikus võiks keskenduda rohkem piiriülese avamerevõrgu taristu arendamisele, sealhulgas hübriid- ja silmusvõrgu projektidele.
Lisaks pakuks 1. jaanuaril 2021 käivituv taastuvenergia rahastamismehhanism võimalusi avamereenergia projektidest saadava kasu jagamiseks liikmesriikidega, kellel puudub rannajoon. Kõik liikmesriigid, sealhulgas sisemaariikidest liikmesriigid, saavad mehhanismi ja sealhulgas avamereprojekte rahaliselt toetada, määrates kindlaks seda liiki projektid ja tehnoloogia, mida nad soovivad toetada. Need liikmesriigid saavad omakorda projektidega toodetud taastuvenergiast statistilist kasu ning praktiliselt jagaksid nende liikmesriikide taastuvenergia potentsiaali, kus projekt ellu viiakse.
See mehhanism võimaldab toetada mitmesuguseid projekte alates väiksemahulistest rajatistest ja uuenduslikest tehnoloogialahendustest (nt avamere ujuvtuulepargid) kuni suuremahuliste, piiriüleste ja hübriidprojektideni. See võib hõlmata taastuvenergia tootmise komponendi toetamist selliste projektide puhul, mis keskenduvad taastuvkütuse tootmisele (Power-to-X), energia tootmisele ja salvestamisele või mille jaoks antakse muud liiki toetust taristu või võrguühenduse jaoks. Komisjon kavatseb käivitada esimese kogu ELi hõlmava projektikonkursi 2021. aastal.
Programmist „Euroopa horisont“ ja innovatsioonifondist toetatakse teadus-, innovatsiooni- ja näidisprojekte, mis toetavad avamereenergia uuendusliku tehnoloogia tulevast arendamist ja kasutuselevõttu Euroopas. Eelkõige on programmi „Euroopa horisont“ raames võimalik toetada avamere taastuvenergia uue ja uuendusliku tehnoloogia ning uute ja uuenduslike komponentide ja lahenduste väljatöötamist ja katsetamist. Innovatsioonifondist saab toetada uuenduslike keskkonnasäästlike tehnoloogialahenduste (nagu ookeanienergia, uus avamerel asuv ujuvvundamendil tuuleenergiatehnoloogia või projektid avamere tuuleparkide ühendamiseks energiasalvestusakudega või vesiniku tootmisega) tutvustamist kommertstasandil. Toetust saab kombineerida programmi „InvestEU“ või Euroopa ühendamise rahastu rahaliste vahenditega, et suurendada selliste uuenduslike projektide elujõulisust ja rahastada külgnevat taristut. Moderniseerimisfondi tingimustele vastavad liikmesriigid saavad kasutada fondi vahendeid avamere taastuvenergia tööstuse arendamiseks.
|
Peamised meetmed
·Komisjon julgustab liikmesriike taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi energiatootmise juhtalgatuse raames (2020–2021) lisama taastuvenergia ja sh avamere taastuvenergia kasutuselevõtuga seotud reformid ja investeeringud oma riiklikesse taaste- ja vastupidavuskavadesse.
·Komisjon hõlbustab piiriüleste koostööprojektide ja võrguühenduste arendamist uue Euroopa ühendamise rahastu ja taastuvenergia rahastamismehhanismi raames, sealhulgas programmi „InvestEU“ segarahastamisvahendi kaudu (alates 2021. aastast).
·Komisjon, EIP ja muud finantseerimisasutused teevad koostööd, et toetada programmi „InvestEU“ kaudu strateegilisi investeeringuid avamereenergiasse, sealhulgas suurema riskiga investeeringuid, mis aitavad edendada ELi tehnoloogilist juhtpositsiooni (alates 2021. aastast).
|
4.5 Teadusuuringute ja innovatsiooni keskendamine avamereprojektide toetamisele
Teadusuuringute ja innovatsiooni edendamine on avamere taastuvenergia ulatusliku kasutuselevõtu oluline eeltingimus. Praegu investeerib puhta energeetika alastesse teadusuuringutesse ja innovatsiooni peamiselt erasektor. Viimastel aastatel on ELis investeeritud saastevabasse energiasse keskmiselt peaaegu 20 miljardit eurot aastas, millest ettevõtjate panus sellesse oli hinnanguliselt 77 %, riikide valitsuste panus 17 % ja ELi oma 6 %. Tuuleenergia puhul on erasektoril veelgi suurem roll – ELis moodustavad erasektori vahendid maismaa ja avamere tuuleenergia alase teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamisest umbes 90 %. Euroopas investeeritakse tuuleenergiaalastesse teadusuuringutesse ja innovatsiooni peamiselt Saksamaal, Taanis ja Hispaanias.
Avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alased investeeringud tuuleenergia väärtusahelasse on mänginud olulist rolli, võimaldanud sektoril areneda ja laieneda ning võtta see energiaallikas kasutusele. Investeeringud teadus- ja arendustegevusse kasvasid 133 miljonilt eurolt 2009. aastal 186 miljonile eurole 2018. aastal. Viimase kümne aasta jooksul on ELi teadusuuringute ja innovatsiooni programmide raames eraldatud avamere tuuleenergiale ligikaudu 496 miljonit eurot, kusjuures kõige rohkem on keskendutud avameretehnoloogiale, millele järgnevad ujuvvundamendil avamere-tuuletehnoloogia, uued materjalid ja komponendid ning hooldus ja seire.
Praegused teadus- ja arendustegevuse prioriteedid avamere tuuleenergia valdkonnas on peamiselt seotud tuuleturbiinide projekteerimise, taristu arendamise, kõrgtehnoloogiliste ringluspõhiste materjalide ja digitaliseerimisega. Teised hiljutised uuendused on suunatud logistikale/tarneahelale, näiteks tuuleturbiinide jaoks piisavalt kompaktsete käigukastide väljatöötamine, et need mahuksid standardsesse merekonteinerisse, ning ringmajanduse lähenemisviiside kasutamine rajatiste olelusringi puhul. Tehniliste standardite ühtlustamine võib aidata saavutada selles osas vajaliku mastaabi ja tõhususe. Edasised uuendused ja suundumused, mis järgmise kümne aasta jooksul eeldatavasti kõige rohkem kõlapinda leiavad, hõlmavad ülijuhtivaid generaatoreid, kõrgtehnoloogilisi materjale mastide ehitamiseks ja avamere tuuleenergia lisaväärtust. Kuna avamere tuuleenergia on väljakujunenud tehnoloogia, peaks tulevane teadus- ja arendustegevus keskenduma olemasolevate tootmisprotsesside optimeerimisele sellistes sektorites nagu tuulikulabade suuremahuline tootmine.
Tundub, et ujuvrakendused on muutumas elujõuliseks võimaluseks ELi riikides ja piirkondades, kus asuvad Atlandi ookeani, Vahemere ja Musta mere sügvad veed. Kaldast kaugemal asuvates süvavetes ja karmides keskkondades kasutatav avamere tuuletehnoloogia areneb jõudsalt kaubandusliku tasuvuse suunas, kusjuures eri prototüübid ja väikesemahulised projektid juba toimivad ning loovad ELi ettevõtjatele jätkuvalt ärivõimalusi.
Aastatel 2007–2019 olid Euroopas ookeani-, laine- ja tõusu-mõõnaenergia alaseks teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud kogukulud 3,84 miljardit eurot, millest suurem osa ehk 2,74 miljardit tuli erasektorist. Samal ajavahemikul eraldati riiklikest teadus- ja arendustegevuse programmidest 463 miljonit eurot laine- ja tõusu-mõõnaenergia arendamiseks ning ELi vahenditest 493 miljonit eurot. ELi toetus võib olla keskse tähtsusega, et stimuleerida täiendavat avaliku ja erasektori poolset rahastamist riigi tasandil, et vähendada ookeanienergia tootmisesse tehtavate investeeringute riski, edendada edasist katsetamist ja vähendada kulusid ning ületada lõhe tutvustamise ja kasutuselevõtu vahel. Keskmiselt 1 miljardi euro suurune avaliku sektori (ELi ja riiklik) rahastus võimaldas kaasata kõnealusel ajavahemikul erasektori investeeringuid 2,9 miljardi euro ulatuses.
Võib öelda, et tõusu-mõõnaenergia tehnoloogia on kommertskasutuseelses etapis ning enamik laineenergia tehnoloogialahendusi alles teadusuuringute ja arendustegevuse etapis. Ujuvpäikesepaneele on tööstuslikult kasutatud looduslikes ja tehislikes siseveekogudes ning neil võib olla paljutõotav potentsiaal ranniku- ja rannikulähedastes piirkondades. Vetikad on ka paljulubav allikas säästvate biokütuste tootmiseks ning väärivad täiendavat teadus- ja arendustegevust.
Selliste avamereenergia tehnoloogia lahenduste abil avamerel toodetud energia suurenevat mahtu tuleb toetada ka uuendusliku taristu ja võrgutehnoloogia arendamisega. Seepärast peaks teadustegevus ja innovatsioon toetama uusi lähenemisviise sellise taristu ühendamiseks silmusvõrguga, võttes arvesse tõhususe suurenemist, mis tuleb kadude vähenemisest.
Toodetud elektrienergia ülekandmiseks kaugete vahemaade taha on kõrgepingealalisvool tõhus ja ökonoomne alternatiiv vahelduvvoolu ülekandele. Uusim alaliskõrgepingetehnoloogia koos vajalike võrgu turvalisuse ja vastupidavuse nõuetega võimaldab ühendada tuuleparke ja võrke, et jaotada avamerel toodetud energia õigele turule. Suuremahuline kasutuselevõtt ei ole siiski nii lihtne, sest kulud on suured, konfiguratsiooni katsetamine ja valideerimine erineb ettevõtjati ning eri tarnijate muundurite puhul võib esineda koostalitusprobleeme. Seetõttu toetab komisjon programmi „Euroopa horisont“ raames alaliskõrgepingesüsteemide kavandamise ja katsetamise etappi, et jõuda 2030. aastaks esimese mitme pakkujaga või mitme terminaliga alaliskõrgepingesüsteemi kasutuselevõtuni Euroopas.
Olulised elemendid on tulevaste avamerevõrkude jaoks vajalike uute tehnoloogialahenduste katsetamise hõlbustamine, paindlikkus, salvestamine (Power-to-X), akud ja digitaliseerimine, et lõimida avamere tuulepargid tõhusalt energiasüsteemi ning arendada selliseid võimaldajaid ja energiakandjaid nagu vesinik ja ammoniaak. Keskpikas ja pikas perspektiivis muutub asjakohaseks taastuvelektri kohapealne muundamine vesinikuks ning selle transportimine või kohapealne tankimine. Seetõttu on väga oluline ka akusid käsitlev tegevuskava, vesinikustrateegia ja seotud liitude raames antav teadustegevuse ja innovatsiooni toetus.
Samuti on vaja uurida avameretehnoloogia keskkonnamõju, et täita andme- ja teabelüngad. Teadmiste ja modelleerimissuutlikkuse parandamine hõlbustab nii tulevaste kasutusvaldkondade kindlaksmääramist kui ka lahenduste heakskiitmise protsessi.
Tulevased meetmed peavad käsitlema neid teadusuuringute ja innovatsiooniga seotud probleeme ning avamereenergia tootmise arendamise ja kasutuselevõtuga kaasnevaid võimalusi. Need hõlmavad taristu integreerimist, ringmajandust toetavat disaini, kriitilise tähtsusega tooraine asendamist, avameretehnoloogia keskkonnamõju vähendamist ning oskuste omandamist ja töökohtade loomist.
Komisjon uurib, kuidas toetada avamere taastuvenergia tehnoloogia ja taristu arendamist ja säästvat lõimimist, sealhulgas missioonivaldkonna „Ookeanide, merede ning ranniku- ja maismaavete hea seisund“ raames.
|
Peamised meetmed
·Programmi „Euroopa horisont“ 2021. ja 2022. aasta esimese tööprogrammi raames teeb komisjon järgmised ettepanekud.
oToetada põhivõrguettevõtjate, tootjate ja avamere tuuleenergia arendajate koostööd, et käivitada 2022. aastal ulatuslik alaliskõrgepingevõrgu näidisprojekt.
oArendada näiteks programmi „Euroopa horisont“ kaudu välja uued tehnoloogialahendused tuule-ja ookeanienergia ning ujuvpäikeseparkide valdkonnas.
oParandada tööstuse tulemuslikkust avamere tuuleenergia väärtusahelas, hõlmates andmepõhiseid lähenemisviise ja asjade interneti seadmeid kasutavat digitehnoloogiat.
oSüstemaatiliselt lõimida ringmajandust toetava disaini põhimõte taastuvate energiaallikate alastesse teadusuuringutesse ja innovatsiooni.
·Komisjon vaatab läbi ookeanienergia ja avamere tuuleenergiaga seotud SET-kava eesmärgid ja rakenduskavad ning loob SET-kava kohase alaliskõrgepingele keskenduva rühma.
·Komisjon uurib, kuidas avamereenergiat ja taristut hõlmava tehnoloogia arendamist saaks jätkusuutlikult lõimida sotsiaalmajanduslikesse ökosüsteemidesse ja merekeskkonda, näiteks uurides kumulatiivset mõju ja ühiskonna teadlikkust.
·Komisjon teeb koostööd liikmesriikide ja piirkondadega, sealhulgas saartega, et kasutada olemasolevaid vahendeid ookeanienergia tehnoloogia jaoks kooskõlastatult, et saavutada 2025. aastaks kogu ELis koguvõimsus 100 MW ja 2030. aastaks ligikaudu 1 GW.
|
4.6Tarne- ja väärtusahela tugevdamine kõikjal Euroopas
Selleks et suurendada avamere taastuvenergia tootmise võimsust 300–40 GW-ni, mis toob maksimaalset kasu ELi majandusele, peab avamere taastuvenergia tarneahel seadmete tootmise võimsust suurendama ja nende ülesseadmist kiirendama. Korrosioonikindlate materjalide, tuule- ja ookeaniturbiinide, mastide, vundamentide, ujuvseadmete tootjad ja kaablitarnijad vajavad kõik investeeringuid oma tootmise laiendamiseks. Mõnda sadamat on vaja ajakohastada ning tuleb ehitada uued laevad ja need kasutusele võtta. Näiteks sobivad praegu avamereenergia seadmete kokkupanemiseks, valmistamiseks ja teenindamiseks vaid mõned Euroopa meresadamad. Tööstusharu hinnangute kohaselt on sadamataristu ja laevade ajakohastamiseks vaja investeerida kokku ligikaudu 0,5–1 miljardit eurot. Samuti peavad täiustusi tegema sajad komponentide tarnijaid, kellest paljud on VKEd.
Nõudluspoole poliitikaga (nt pikaajaline planeerimine, piirkondlik koostöö ja selge õigusraamistik) saab anda signaale ja osutada tulevastele mahuprognoosidele, mida tööstus ja investorid vajavad ettenägelike investeeringute tegemiseks ja oma tootmisvõimsuse täiendavaks industrialiseerimiseks.
Samal ajal oleks ehk vaja ka pakkumispoole poliitikat. Euroopa avamere taastuvenergia tarneahel on dünaamiline ja väga konkurentsivõimeline, kuid väljakutseks on kasutuselevõtu suurendamine ja tipptaseme säilitamine, pidades silmas kasvavat konkurentsi maailmaturgudel. Teatises „Euroopa uus tööstusstrateegia“ rõhutas komisjon, et taastuvenergiatööstuse ja selle aluseks olevate tarneahelate puhul tuleb järgida strateegilisemat lähenemisviisi eesmärgiga säilitada Euroopa juhtpositsioon maailmas ja tipptase.
Selleks soodustab komisjon paketiga „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ loodud puhta energeetika taastuvenergia valdkonna foorumi tegevust, et tuua kokku tööstuse juhid, tööstusklastrid, ettevõtjad ja teenuseosutajad, põhivõrguettevõtjad, investorid, kodanikuühiskond ja teadusringkonnad ning kaasata sellesse riikide ja piirkondade ametiasutused. Foorum aitab hinnata tööstuse konkurentsivõimet ning teha kindlaks üliolulised tarneahelaosad ja nendega seotud investeeringud, mida tuleb suurendada, et tagada ELi taastuvenergia kasutuselevõtu eesmärkide täitmine.
Foorumi raames luuakse spetsiaalne avamere taastuvenergia töörühm, et teha kindlaks avamere taastuvenergia üleeuroopalise tarneahela kiiret laiendamist takistavad tegurid ja need kõrvaldada, hõlbustada koostööd ja koondada eri tarneahelaid käsitlevaid eksperditeadmisi avamereenergia tehnoloogia kohta, järgides konkurentsieeskirju. Avamere taastuvenergia töörühm aitab jälgida edusamme ja edendada käesoleva strateegia alusel elluviidavat tegevust. Arvestades traditsioonilise avamere-nafta- ja -gaasitööstuse kasvavat suundumust kaasata oma portfelli taastuvenergiarajatisi, võiksid need olla huvitatud platvormiga liitumisest, mis aitaks kaasata teadmisi, oskusi ja rajatisi.
Oskustega seotud probleemid
Avamere taastuvenergia kasutuselevõtu ja sellega seotud väärtusahela ulatuslik laiendamine tooks kasu paljudele piirkondadele ja territooriumidele. See võib aidata mitmekesistada majandust kliimaneutraalsele majandusele üleminekust kõige enam mõjutatud piirkondades, alates CO2-mahukatest ja söepiirkondadest ning piirkondadest, kus avamere gaasi- ja naftatööstus vajab ümberkorraldamist, kuni äärealade ja äärepoolseimate piirkondadeni. See võiks pakkuda alternatiivseid kvaliteetseid töövõimalusi kvalifitseeritud töötajatele, keda üleminek mõjutab. Avamere energiataristul võib olla majandust tasakaalustav mõju piirkondades, kus on väga hooajalised tööstusharud (turism, kalandus jne), pakkudes stabiilset ja prognoositavat töövoogu kohalikele töötajatele ja VKEdele kogu aasta vältel.
Selle potentsiaali ärakasutamiseks tuleb lahendada mitu probleemi, mis on seotud tööjõu ja selle oskustega, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alase pädevusega, ning selliste oskustega töötajate leidmisega õiges kohas. Sektoril juba on raskusi õigete oskustega töötajate värbamise ja koolitamisega. 17–32 %-l ettevõtetest napib oskusi, tehniliste ametikohtade puhul napib oskusi 9–30 %-l. Edaspidi peavad liikmesriigid toetama Euroopa jätkusuutliku konkurentsivõime, sotsiaalse õigluse ja toimetulekuvõimega seotud oskuste tegevuskava raames võetavaid meetmeid ning kavandama ja kujundama rohkem haridus- ja koolituskavasid, mis on suunatud avamere taastuvenergia sektorile, kooskõlas nende eeldatavate arengueesmärkidega. 2019. aastal olid sellised kavad ainult ELi 12 liikmesriigil, kusjuures need puuduvad isegi mõnes märkimisväärse avameretööstuse potentsiaaliga riigis. Eelduste kohaselt luuakse märkimisväärne arv töökohti, eelkõige teadlaste, inseneride, teadlaste ja insener-tehnikute jaoks. Liikmesriigid võivad selliste programmide rahastamiseks kasutada ühtekuuluvuspoliitika fonde, Euroopa Sotsiaalfond+i ja õiglase ülemineku mehhanismi.
Liikmesriikide tehnilistes ja akadeemilistes haridusprogrammides tuleks arvesse võtta kasvavat vajadust leida 2050. aastaks avamere taastuvenergia valdkonna töökohtadele õige profiiliga noori töötajaid. Kutsehariduse tipptaseme keskused aidataksid rahuldada ümberõppe vajadust, koondades oskuste ökosüsteemide arendamiseks suure hulga kohalikke partnereid, nagu kutsehariduse ja -koolituse pakkujad (nii teise kui ka kolmanda taseme hariduse valdkonnas), tööandjad, uurimiskeskused, arenguagentuurid ja tööturuasutused.
Ringmajandusel põhinev lähenemisviis
Teine lahendamist vajav probleem on tuuleturbiinide komponentide, eelkõige komposiitmaterjalist labade kasutusest kõrvaldamine, korduskasutamine ja ringlussevõtt. Ringlussevõetavust ja disaini mõju käsitlevad teadusuuringud on endiselt üsna killustunud ning põhinevad sageli niši- ja spetsiifilistel rakendustel. Ringmajandust toetava disaini põhimõte on vaja süstemaatiliselt lõimida taastuvate energiaallikate alastesse teadusuuringutesse ja sellekohasesse innovatsiooni. See tähendab olemasolevate tehnoloogialahenduste täiustamist (ja uute väljatöötamist), pidades silmas nii tootmisprotsessi tõhusust kui ka rajatiste pikemat tööiga ja komponentide olelusringi. See aitab taastuvenergiatööstuse toodete ja teenuste väärtust säilitada ning vähendab survet loodusvaradele. Avamere taastuvenergia tehnoloogia lahendustes kasutatavaid materjale on vaja põhjalikult hinnata. See peaks hõlmama mitte ainult kulude ja toksilisuse aspekte, vaid ka selliseid küsimusi nagu materjalide korduskasutamine ja ringlussevõetavus, hankepiirangud ja hädavajalike materjalidega varustamise kindluse suurendamine. Uurida tuleks maismaa tuuleturbiinidega seotud korduskasutus- ja ringlussevõtutavasid, kui neid on vaja lähitulevikus kasutusest kõrvaldada.
ELi avamere taastuvaenergia väärtusahel põhineb ülemaailmsel tarneahel, mille aluseks on imporditud tooraine ja tootmises kasutatavad komponendid (püsimagnetites kasutatavad haruldased muldmetallid, teras ja komposiitmaterjalid). Kuna nõudlus nende materjalide järele prognooside kohaselt suureneb (näiteks nõudlus püsimagnetites kasutatavate haruldaste muldmetallide järele võib 2050. aastaks kümnekordistuda), on vaja keskenduda sellele, kuidas tagada katkematud tarned, vähendada sõltuvust ja lühendada tarneahelaid. Uus Euroopa tooraineliit peaks aitama tarneahela vastupanuvõimet suurendada. Ringlussevõetavuse suurendamine kogu tarneahela ulatuses on oluline suurenenud sõltuvuse tasakaalustamisel.
ELi tööstus ja maailmaturud
ELi avamere taastuvenergia tööstus on maailmaturul väga konkurentsivõimeline ja selle ekspordivõime on suur, kusjuures peamised konkurendid on Hiina ja India. Aastatel 2009–2018 oli ELi kaubandusbilanss positiivne ja see paraneb jätkuvalt. 2018. aastal moodustas ELi ettevõtjate osakaal ülemaailmsest ekspordist 47 %. Kümnest ülemaailmsest eksportijast kaheksa on ELi riigid. Maailmaturg pakub seega ELi tööstusele märkimisväärseid kaubandusvõimalusi. Eelduste kohaselt on avamere tuuleenergia tootmise võimsus Aasias 2030. aastal ligikaudu 95 GW (2030. aastaks prognoositud ülemaailmne võimsus on peaaegu 233 GW). 2018. aastal tehti peaaegu pool üleilmsetest investeeringutest avamere tuuleenergiasse Hiinas. Uute tehnoloogialahenduste, näiteks ujuvvundamendil tuuleenergia seadmete ja ookeanienergiaseadmete maailmaturg võib tulevikus samuti pakkuda ELi tööstusele paljutõotavaid uusi võimalusi.
Rahvusvahelised partnerlussuhted
Rohelise kokkuleppe diplomaatia kaudu teeb EL aktiivselt koostööd oma rahvusvaheliste partneritega, et aidata luua soodne keskkond avamere taastuvenergia sektori arendamiseks, sealhulgas madala sissetulekuga riikides ja tärkava turumajandusega riikides. Selline toetus võib hõlmata õigusraamistikku, tehnilisi standardeid, kohalikke/riiklikke kutseühinguid, ühendamissuutlikkuse ja võrguhaldussuutlikkuse suurendamist ja erialast koolitust ning investeerimisriski vähendamist tänu sellistele tagatistele nagu Euroopa Kestliku Arengu Fondi (EFSD) alla kuuluv Euroopa taastuvenergeetika tagatis.
EL ja tema partnerriigid on ka pühendunud kestliku arengu eesmärkide, sealhulgas kestliku arengu seitsmenda eesmärgi saavutamisele ning toetavad seetõttu taskukohase ja taastuvenergia kasutuselevõttu kogu maailmas. Kooskõlas ELi poliitiliste eesmärkidega toetada keskkonnasäästlikule energiasüsteemile üleminekut partnerriikides on oluline roll avamere taastuvenergial. Sellest võivad saada kasu nii ELi avamere taastuvenergia tööstus, mis saab siseneda uutele olulistele turgudele, kui ka partnerriigid, kelle taastuvenergia osakaal kasvab ning kelle teadmised ja suutlikkus selles sektoris suurenevad.
EL on valmis jagama oma tööstuskogemusi ja tegema eri vormis koostööd kolmandate riikidega. See võib hõlmata parimate tavade ja regulatiivsete lähenemisviiside vahetamist ning ühisprojektide väljatöötamist naaberriikidega, sõltuvalt õigusraamistike omavahelise vastavuse tasemest ning keskkonna- ja muude standardite sidususest ELi poliitiliste prioriteetidega.
Liikmesriigid ja tööstus peaksid aktiivselt osalema ELi standardite edendamises kahepoolsel ja rahvusvahelisel tasandil, mis hõlmab aktiivset osalemist rahvusvahelistes standardeid kehtestavates organites.
Tehnoloogiaarendajana (sealhulgas võrgutehnoloogia valdkonnas) peab EL järgima otsustavamat lähenemisviisi oma huvide edendamiseks kaubanduspoliitika kaudu. Mõned turud kehtestavad üha enam kohaliku sisendi nõudeid või võtavad muid diskrimineerivaid või kaubandust piiravaid meetmeid, et edendada omamaist tööstust. Komisjon võtab endale aktiivse rolli õigusnormide lähendamise ja rahvusvaheliste standardite levitamise edendamisel, olles samal ajal vastu kohaliku sisendi nõuete ja muude kaubandustõkete põhjendamatule kehtestamisele kolmandates riikides. Vabakaubanduslepingud ja rahvusvaheline koostöö peaksid püüdlema moonutamata kaubanduse ja investeeringute poole ning parandama turulepääsu, kuid võtma arvesse ka vajadust normide ja standardite lähendamise, paindlike elektriturgude ja kolmandate riikide võrkudele õiglase juurdepääsu järele. Turulepääsutõkete korral tagab komisjon rahvusvahelistest kaubanduslepingutest tulenevate ELi õiguste järgimise, kasutades täiel määral oma käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas mitme- ja kahepoolseid vaidluste lahendamise mehhanisme.
|
Peamised meetmed
·Komisjon ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik edendavad standardimist ja eri tootjate muundurite koostalitlust (2028. aastaks). Komisjon, liikmesriigid ja tööstus teevad koostööd, et edendada ELi standardeid rahvusvahelisel tasandil.
·Komisjon täiustab puhta energeetika taastuvenergia valdkonna foorumit, et soodustada taastuvenergia väärtusahela arendamist, ning moodustab foorumi raames spetsiaalse avamere-taastuvenergia töörühma (2021).
·Komisjon julgustab liikmesriike ja piirkondi kasutama 2021.–2027. aasta ühtekuuluvuspoliitika fonde, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfond+i ja vajaduse korral ka õiglase ülemineku mehhanismi, et toetada investeeringuid avamere taastuvenergiasse, edendada majanduse mitmekesistamist, luua uusi töökohti ja võtta kasutusele ümberõppe/oskuste täiendamise kavad.
·Komisjon toetab pädevaid riikide ja piirkondade ametiasutusi konkreetsete haridus- ja koolitusprogrammide loomisel ja pakkumisel (sh tehniline ja kolmanda taseme haridus), et koondada oskusi avamereenergia valdkonnas ning leida õige profiiliga noori töötajaid ja õpetada töötajaid ümber / täiendada nende oskusi avamere taastuvenergia valdkonna töökohtade jaoks, seda ka oskuste tegevuskava raames võetavate meetmete kaudu.
·Komisjon edendab turulepääsu kolmandates riikides, kõrvaldades muu hulgas avamere taastuvenergia projektidega seotud takistusi ja kasutades igati ära õiguskaitsevahendeid.
·Komisjon aitab kaasa avamere taastuvenergia uute turgude arendamisele ja olemasolevate turgude tugevdamisele, vahetades ELi partnerriikidega peetavate energiadialoogide käigus teavet poliitikaraamistike, standardite ja sektori arengu kohta (menetluses).
·Komisjon analüüsib avamererajatiste kasutuselt kõrvaldamise kulusid ja mõju, et hinnata, kas nii olemasolevate rajatiste demonteerimiseks kui ka nende tulevaseks kõrvaldamiseks on vaja kogu ELi hõlmavaid õigusnõudeid, et mõju keskkonnale, ohutusele ja majandusele oleks minimaalne.
|
5.Järeldused
Avamere taastuvenergia on üks paljutõotavamaid viise, kuidas järgmistel aastatel elektritootmist taskukohaselt suurendada, võttes arvesse Euroopa CO2-heite vähendamise eesmärke ja elektrinõudluse eeldatavat suurenemist. Euroopa ookeanidel ja merepiirkondadel on tohutu potentsiaal, mida saab säästvalt ja keskkonnahoidlikult ära kasutada, täiendades muud majanduslikku ja ühiskondlikku tegevust.
Strateegia kohaselt on avamere taastuvenergia osakaalu ja selle kasutamise suurendamine ELi prioriteet. Kõigil Euroopa ookeanidel ja merepiirkondadel, sealhulgas saartel ja äärepoolseimatel piirkondadel, on avamere taastuvenergia potentsiaal. Selle arendamisel on positiivne tööstus-, majandus- ja sotsiaalmõju kogu ELis ja selle piirkondades.
Fikseeritud ja ujuvvundamendil avameretuuleparkide puhul on väljakutseks luua optimaalne keskkond Põhjamerel toimunud arengu jätkamiseks ja kiirendamiseks, jagades parimaid tavasid ja kogemusi teiste merepiirkondadega, alates Läänemerest, ning toetades tehnoloogia ülemaailmset levikut. Muude tehnoloogialahenduste puhul on väljakutseks kaasata piisavad ja sihipärased rahalised vahendid teadusuuringuteks ja tutvustamistegevuseks, et vähendada kulusid ja tuua need lahendused tulemuste saavutamiseks õigel ajal turule.
Avamere taastuvenergia edu võib tuua Euroopale suurt kasu ning selle abil on võimalik tagada ELi energiasüsteemi jätkusuutlik ümberkorraldamine ja suunata liikmesriigid realistlikule teele nullsaaste ja kliimaneutraalsuse saavutamiseks 2050. aastaks. Samuti võib see anda suure panuse majanduse taastumisse pärast COVID-19 kriisi, kuna Euroopa tööstus on selles sektoris maailmas juhtpositsioonil ja prognooside kohaselt kasvab see sektor lähikümnenditel hüppeliselt.
Käesolevas strateegias kavandatud kasvu saavutamiseks peavad koostööd tegema kõik asjaosalised – liikmesriigid, piirkonnad, ELi kodanikud, sotsiaalpartnerid, valitsusvälised organisatsioonid ja kõik merekasutajad, eelkõige avamere taastuvenergia tööstus ning kalandus- ja vesiviljelussektor. Seda silmas pidades korraldab komisjon 2021. aastal Euroopa avamere taastuvenergia teemalise kõrgetasemelise konverentsi, mis toob kokku eri vormis tehtavas piirkondlikus koostöös osalejad, et edendada parimate tavade vahetamist ja arutada ühiseid probleeme.
Komisjon kutsub ELi institutsioone ja kõiki sidusrühmi üles arutama käesolevas strateegias kavandatud poliitikameetmeid ning ühendama jõud nende meetmete viivitamatuks edendamiseks.