Ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuanne (1)

Juhtum AT.39398 – Visa MIF

(2019/C 299/05)

Sissejuhatus

(1)

Juhtum AT.39398 käsitleb mitmepoolseid vahendustasusid, mida kohaldatakse teatavate deebet- ja krediitkaardimaksete suhtes maksekaardisüsteemis, mida tuntakse kaubamärgi VISA (variantide) all (2).

(2)

Käesolev aruanne on seotud nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 9 kohase esialgseid kohustusi käsitleva otsusega (3) (edaspidi „otsuse eelnõu“), mis puudutab juhtumis AT.39398 osutatud mitmepoolsete vahendustasude kogumit, mida nimetatakse piirkondadevahelisteks mitmepoolseteks vahendustasudeks (4). Otsuse eelnõu on adresseeritud ettevõtjatele Visa Inc ja Visa International Service Association (koos nimetatud „Visa“).

(3)

Piirkondadevahelisi mitmepoolseid vahendustasusid kirjeldatakse otsuse eelnõus kui mitmepoolseid vahendustasusid, mida kohaldatakse kaardipõhistele piirkondadevahelistele tehingutele, mis on tehtud [Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP)] asuvate kaupmeeste juures tarbijate deebet- või krediitkaartidega, mille on välja andnud EMPst väljaspool asuv väljastaja (5).

Varasemad sündmused ettevõtjat Visa Europe Limited puudutavas juhtumis AT.39398

(4)

Juhtumi AT.39398 menetlemist alustas komisjoni omal algatusel 28. novembril 2006 algatatud uurimisega. 6. märtsil 2008 algatas komisjon komisjoni määruse (EÜ) nr 773/2004 artikli 2 lõike 1 alusel menetluse (6) seoses väidetava tegevusega, mida ettevõtja Visa, eelkõige Visa Europe Limited („Visa Europe“) praktiseeris, sealhulgas mitmepoolselt kindlaksmääratud piirkonnasisesed vahendustasud, mida kohaldatakse teatavate EMP-siseste tehingute suhtes.

(5)

3. aprillil 2009 võttis komisjon vastu vastuväited („2009. a aprilli vastuväited“). 2009. aasta aprilli vastuväidete adressaadid olid Visa Europe ja Visa. Konkurentsi peadirektoraat edastas 2009. aasta aprilli vastuväited Visa Europe’ile 3. aprillil 2009. Hiljem tunnistas Visa Europe teatavad 2009. aasta aprilli vastuväidete osad Visa suhtes konfidentsiaalseks.

(6)

15. juunil 2009 esitas EuroCommerce kaebuse, mille kohaselt rikkus Visa Europe EÜ artiklit 81 seoses muu hulgas Visa Europe’i piirkonnasiseste mitmepoolsete vahendustasudega, mida kohaldatakse äri- ja tarbijakaarditehingute suhtes.

(7)

8. detsembri 2010. aasta otsusega muutis komisjon määruse nr 1/2003 artikli 9 kohaselt Visa Europe’ile siduvaks teatud kohustused seoses piirkonnasiseste ja teatavate riigisiseste (7) mitmepoolsete vahendustasudega (8). Need kohustused („2010. aasta kohustused“) käsitlesid teatavaid vastuväiteid Visa Europe’i vastuväidetes. 2012. aasta juulis lükkas komisjon tagasi EuroCommerce’i kaebuse, kuivõrd see puudutas 2010. aasta kohustustega hõlmatud küsimusi.

(8)

30. juulil 2012 võttis komisjon vastu Visa Europe’ile adresseeritud täiendavad vastuväited („Visa Europe’i täiendavad vastuväited“).

(9)

26. veebruari 2014. aasta otsusega muutis komisjon Visa Europe’ile siduvaks teatud kohustused, mis seonduvad eelkõige i) EMPs asuvate kaupmeestega tehtud tehingutega, kus VISA kaubamärgiga tarbijakaart on välja antud ühes Visa Europe Territory EMP-välistest jurisdiktsioonidest; ja ii) teatavad lisaeeskirjad piiriülese vastuvõtmise kohta („2014. aasta kohustused“) (9). Selles otsuses jõudis komisjon järeldusele, et meetmete võtmiseks Visa Europe’i suhtes ei ole enam põhjust. Enne seda otsust oli EuroCommerce oma kaebuse tagasi võtnud, kuivõrd see oli hõlmatud 2014. aasta kohustustega.

(10)

Visa Inc. omandas Visa Europe’i 2016. aasta juunis.

Visat puudutav menetlus

Vastuväited

(11)

25. mail 2009 saatis komisjon Visale 2009. aasta aprilli vastuväidete redigeeritud versiooni. See redigeeritud versioon („redigeeritud 2009. aasta vastuväited“) ei sisaldanud 2009. aasta aprilli vastuväidete teatavaid osi, mille kohta Visa Europe oli varem väitnud, et need on Visa kohta konfidentsiaalsed (10).

(12)

5. märtsil 2013 võttis komisjon vastu Visa Europe’i täiendavate vastuväidete redigeeritud versiooni. See versioon ei sisaldanud teatavat teavet, mille lisamise vastu oli Visa Europe otsuse 2011/695/EL artikli 8 kohaselt olnud. 22. jaanuari 2013. aasta otsusega olin varem selle vaidlustamise tagasi lükanud. Kui Visa Europe ei taotlenud selle otsuse tühistamist kohaldatava aegumistähtaja jooksul, võttis komisjon 23. aprillil 2013 vastu Visa Europe’i täiendavate vastuväidete vähem redigeeritud versiooni. See vähem redigeeritud tekst („2013. aasta täiendavad vastuväited“) sisaldab teavet, mille avaldamiseks oli antud luba minu 22. jaanuari 2013. aasta otsusega.

(13)

Konkurentsi peadirektoraat saatis 2013. aasta täiendavad vastuväited Visale 24. aprillil 2013. 2013. aasta täiendavad vastuväited ei olnud teatud tarbijadeebetkaardi mitmepoolsete vahendustasude vastu, mida 2010. aasta kohustused hõlmasid. Selle kohaldamisala ulatus kaugemale kui 2009. aasta redigeeritud vastuväited, kuna see lisas vastuväiteid Visa piirkondadevaheliste mitmepoolsete vahendustasude kohta.

(14)

3. augustil 2017 võttis komisjon vastu Visale adresseeritud täiendavad vastuväited („2017. aasta täiendavad vastuväited“). 2017. aasta täiendavate vastuväidete eesmärk oli täiendada, muuta ja täpsustada vastuväiteid, mis on Visale teatatud 2009. aasta redigeeritud vastuväidetes ning 2013. aasta täiendavates vastuväidetes. Eelkõige lisasid 2017. aasta täiendavad vastuväited deebetkaartide piirkondadevaheliste mitmepoolsete vahendustasudega seotud vastuväiteid ja võtsid arvesse Visa Europe’i omandamist Visa Inc. poolt 2016. aastal.

Visa juurdepääs toimikule

(15)

Pärast 2009. aasta redigeeritud vastuväidete kättesaamist tutvus Visa komisjoni juurdlustoimikus kättesaadavate dokumentide nimekirjaga. 18. juunil 2009 teatas Visa konkurentsi peadirektoraadile oma otsusest mitte taotleda juurdepääsu sellele toimikule.

(16)

Pärast 2013. aasta täiendavaid vastuväiteid andis konkurentsi peadirektoraat Visale 2013. aasta maist kuni 2014. aasta juunini (kaasa arvatud) mitmel korral CD-ROMidel dokumente. Pärast mõningast kirjavahetust ja arutelu leppisid konkurentsi peadirektoraat ja Visa kokku, et ülejäänud osa juurdepääsuga toimikust tehakse Visa välisnõustajatele kättesaadavaks andmeruumi menetluse osana kahes etapis. Esimene etapp pidi võimaldama Visa välisjuristidel tuvastada dokumente, mille kohta nad soovisid täiendavat juurdepääsu taotleda. Selle suhtes kehtisid piiravad eeskirjad. Teist etappi nähti ette esimesest põhjalikumana, sest välistel õigus- ja majandusnõustajatel oli juurdepääs esimeses etapis valitud dokumentidele.

(17)

Andmeruumi menetluse esimene etapp kulmineerus sellega, et konkurentsi peadirektoraat avaldas 25. ja 30. aprillil 2014 Visa välisadvokaatide koostatud andmeruumi aruande. 7. ja 22. mail 2014 taotles Visa, et teatud dokumendid vabastataks andmeruumi menetlusest.

(18)

Nende dokumentide ühe kategooria, 2010. aasta vastuvõtmise uuringu materjalide puhul taotles Visa teise võimalusena, et kogu selle uuringu andmestik oleks kättesaadav tema õigus- ja majandusnõustajatele 2. faasi andmeruumis. 3. juulil 2014 lükkas konkurentsi peadirektoraat tagasi taotluse saada 2010. aasta vastuvõtmise uuringu dokumentidele täiendavat juurdepääsu andmeruumist väljaspool, võtmata selget seisukohta Visa alternatiivse taotluse suhtes. Visa tõstatas selle küsimuse minuga 15. juulil 2014. Minu soovitusel konkurentsi peadirektoraat põhiliselt rahuldas selle alternatiivse taotluse 1. augustil 2014, võimaldades Visale juurdepääsu täielikule, kuigi anonüümsele andmekogumile 2010. aasta vastuvõtmise uuringu vastustest 2. etapi andmeruumis. 11. septembri 2014. aasta kirjas kinnitas Visa, et see alternatiivne lahendus lahendas selle dokumendikategooriaga seotud küsimused. Vastav andmeruumi menetlus algas 2015. aastal.

(19)

Seoses teise kategooriaga – dokumendid, mille komisjon oli saanud Visa Europe’ilt – tegi Visa 2013. aasta juulis ettepaneku, et konkurentsi peadirektoraat uuriks võimalust korraldada läbirääkimistega avalikustamine alternatiivina andmeruumi menetlusele, mille reeglid oleksid Visa arvates liiga piiravad. Visa ja Visa Europe’i läbirääkimised läbirääkimistega juurdepääsu menetluse üksikasjade kohta teatavate dokumentide suhtes jätkusid 2015. aasta aprillini.

(20)

Ei Visa Europe ega Visa ei tõstatanud minuga ühtegi küsimust selle läbirääkimistega avalikustamise kasutamise kohta ega muud liiki dokumentide kohta, millele Visa taotles täiendavat juurdepääsu. Konkurentsi peadirektoraat jätkas toimikule juurdepääsuga tegelemist.

(21)

Konkurentsi peadirektoraat märkis 8. veebruaril 2016 Visale saadetud kirjas, et kavatseti väljastada uus dokument ja et kui see on tehtud, siis antakse Visale täiendav juurdepääs toimikule kuni uue dokumendi kuupäevani. Pärast 2017. aasta täiendavaid vastuväiteid andis konkurentsi peadirektoraat Visale juurdepääsu osale komisjoni uurimistoimikust DVD teel. Alates 2. oktoobrist 2017 oli Visal andmeruumi menetluse teel juurdepääs teatud materjalidele. Kuna Visa Europe’i omandamine Visa poolt oli selleks etapiks ellu viidud, ei olnud vaja jätkata 2015. aastal kokku lepitud läbirääkimistega juurdepääsu kokkuleppeid seoses Visa Europe’i dokumentidega. Ma ei saanud ühtegi taotlust seoses juurdepääsuga toimikule pärast 2017. aasta täiendavaid vastuväiteid.

Redigeeritud 2009. aasta vastuväidetele, 2013. aasta täiendavatele vastuväidetele ja 2017. aasta täiendavatele vastuväidetele vastamise tähtajad

(22)

Visa vastas redigeeritud 2009. aasta vastuväidetele 30. juulil 2009, konkurentsi peadirektoraadi kirjalikuks vastuseks antud tähtaja jooksul. Konkurentsi peadirektoraat andis esialgu Visale tähtajaks, mille jooksul reageerida 2013. aasta täiendavatele vastuväidetele, sisuliselt kaheksa nädalat alates kättesaadava toimiku kättesaamisest CD-ROMil. 2015. aasta juulis teatas konkurentsi peadirektoraat Visale mitteametlikult, et Visalt ei eeldata lähitulevikus 2013. aasta täiendavatele vastuväidetele kirjalikult vastamist. Konkurentsi peadirektoraadi 8. veebruari 2016. aasta kirjas Visale oli märgitud, et Visa ei peaks 2013. aasta täiendavatele vastuväidetele vastama. Visa vastas 2017. aasta täiendavatele vastuväidetele kirjalikult 20. novembril 2017, aja jooksul, mis konkurentsi peadirektoraat oli selleks eesmärgiks andnud.

Huvitatud kolmandad isikud

(23)

2009. aastal tunnistati juhtumis AT.39398 huvitatud kolmandateks isikuteks MasterCard Incorporated, MasterCard International Incorporated ja MasterCard Europe (ühiselt „Mastercard“) ning samuti viis muud ettevõtjat.

(24)

Ajaks, mil Visa oli vastanud kirjalikult 2017. aasta täiendavatele vastuväidetele, oli nendest kuuest huvitatud kolmandast isikust ainult Mastercard täpsemalt teatanud huvist Visa suhtes käimasoleva menetluse vastu juhtumis AT.39398 seoses 2010. aasta kohustustega ja 2014. aasta kohustustega (11). Minu soovitusel võttis konkurentsi peadirektoraat 2017. aasta detsembris ühendust viie teise huvitatud kolmanda isikuga. Nendest neli kinnitasid sisuliselt, et nende huvi juhtumi AT.39398 vastu jätkus seoses Visaga seotud menetlustega. Kuna ta korduvatele teatistele ei vastanud, ei pakutud viiendale (erinevalt nendest neljast) võimalust esitada vastavalt määruse nr 773/2004 artiklile 13 märkusi ajakohastatud menetluse olemuse ja sisu kirjelduse kohta juhtumis AT.39398 (praktikas 2017. aasta täiendavate vastuväidete mittekonfidentsiaalne kokkuvõte). Nendest neljast huvitatud kolmandast isikust kaks ei kasutanud seda võimalust.

(25)

2018. aasta jaanuaris sain ja võtsin vastu teise taotluse olla ära kuulatud huvitatud kolmanda isikuna. Edukas taotleja esitas kirjalikud märkused 2017. aasta täiendavate vastuväidete mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte kohta 2018. aasta veebruaris.

(26)

Kutsusin Mastercardi osalema suulisel ärakuulamisel (vt punkt 27 allpool), kuid ei pidanud otsuse 2011/695/EL artikli 6 lõike 2 tähenduses asjakohaseks kutsuda teisi huvitatud kolmandaid isikuid.

Suuline ärakuulamine

(27)

Visa esitas oma argumendid suulisel ärakuulamisel, mis kestis poolteist päeva 27. ja 28. veebruaril 2018. Ärakuulamisel osalesid ka Mastercard ja EuroCommerce (vt punkte 30 ja 31 allpool).

Kohustuste võtmise menetlus

(28)

26. novembril 2018 esitas Visa komisjonile oma kohustused (edaspidi „kohustused“) kooskõlas määruse (EÜ) nr 1/2003 artikliga 9.

(29)

5. detsembril 2018 avaldas komisjon Euroopa Liidu Teatajas määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 27 lõike 4 kohase teatise, milles ta esitas käesoleva juhtumi ja kohustuste kokkuvõtte ning kutsus üles esitama ühe kuu jooksul märkusi kohustuste kohta (12). 29. jaanuaril 2019 teavitas komisjon Visat kolmandate isikute märkustest, mis esitati pärast selle teatise avaldamist.

EuroCommerce kui kaebuse esitaja Visa suhtes

(30)

12. septembril 2013 saatis EuroCommerce konkurentsi peadirektoraadile kirja, milles taotles enda käsitamist ametliku kaebuse esitajana [Visa] vastu algatatud käimasolevas uurimises. Konkurentsi peadirektoraat vastas 19. detsembri 2013. aasta kirjaga, kinnitades, et EuroCommerce’i käsitatakse ametliku kaebuse esitajana.

(31)

6. märtsi 2019. aasta kirjaga võttis EuroCommerce oma kaebuse tagasi osas, mida käsitletakse otsuse eelnõus.

Lõppmärkused

(32)

Otsuse eelnõus märgitakse, et võttes arvesse kohustusi, on komisjon seisukohal, et tal ei ole enam põhjust meetmeid võtta, ning ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 kohaldamist, tuleks käesoleva juhtumi menetlus seetõttu lõpetada.

(33)

Kokkuvõttes leian, et käesoleva menetluse käigus on tagatud menetlusõiguste tõhus kasutamine.

---

(1)  Vastavalt Euroopa Komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL (ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (ELT L 275, 20.10.2011, lk 29)) (edaspidi „otsus 2011/695/EL“) artiklitele 16 ja 17.

(2)  Neljaosalise maksesüsteemi puhul, nagu siin käsitletav süsteem, osalevad igas maksekaardiga tehtavas ostus lisaks süsteemi omanikule/litsentsiandjale järgmised osalised: 1) kaardiomanik; 2) kaardi välja andnud finantsasutus (edaspidi „väljastaja“); 3) kaupmees ja 4) finantsasutus, kes osutab kaupmehele teenuseid, mis võimaldavad viimasel aktsepteerida kaarti asjaomase tehingu eest tasumise vahendina (edaspidi „vastuvõtja“). Mitmepoolsed vahendustasud on summad, mida vastuvõtja sellises süsteemis tehtud kaardimaksetehingu korral tavaliselt väljastajale maksab, kui väljastaja ja vastuvõtja ei ole kahepoolselt leppinud kokku muud vahendustasukorda asjaomase kaardi ja tehingu tüübi suhtes. Mitmepoolseid vahendustasusid väljendatakse üldiselt protsendina seotud kaardimakse nimiväärtusest.

(3)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, 4.1.2003, lk 1) (edaspidi „määrus (EÜ) nr 1/2003“).

(4)  Juhtumi AT.39398 muid aspekte on käsitletud kahes komisjoni otsuses, mis võeti vastu määruse nr 1/2003 artikli 9 kohaselt vastavalt 2010. ja 2014. aastal. Vt punktid 7 ja 9 allpool.

(5)  Vt joonealused märkused 2, kus on lühidalt selgitatud mõisteid „mitmepoolsed vahendustasud“, „kaupmees“ ja „väljastaja“.

(6)  Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, 27.4.2004, lk 18) („määrus nr 773/2004“).

(7)  Riigisisesed mitmepoolsed vahendustasud on vaikimisi vahendustasud, mida kohaldatakse juhul, kui väljaandja ja vastuvõtja on samas riigis.

(8)  Selle otsuse kokkuvõte on avaldatud ELTs C 79, 12.3.2011, lk 8. Vt ka ärakuulamise eest vastutava ametniku 26. novembri 2010. aasta lõpparuanne (ELT C 79, 12.3.2011, lk 6).

(9)  Selle otsuse kokkuvõte on avaldatud ELTs C 147, 16.5.2014, lk 7. Vt ka ärakuulamise eest vastutava ametniku 19. veebruari 2014. aasta lõpparuanne (ELT C 147, 16.5.2014, lk 5).

(10)  Vt punkt 5 eespool.

(11)  13. augustil 2015 taotles Mastercard, et teda tunnustataks huvitatud kolmanda isikuna Visa ja Visa piirkondadevaheliste mitmepoolsete vahendustasude puhul sellises ulatuses, kui seda ei ole veel tunnustatud. 14. augusti 2015. aasta e-kirjas osutasin, et igal juhul oli Mastercardil piisav huvi määruse nr 773/2004 artikli 13 ja otsuse 2011/695/EL artikli 5 tähenduses, et pidada teda huvitatud kolmandaks isikuks Visa puudutavas menetluses juhtumi AT.39398 kontekstis.

(12)  Komisjoni teatis, mis avaldatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 27 lõike 4 kohaselt juhtumi AT.39398 – Visa MIF kohta (ELT C 438, 5.12.2018, lk 8).