—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõiget 1,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 226 kolmandat lõiku,

—

võttes arvesse oma 16. aprilli 2014. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi määrus Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamise üksikasjalike sätete kohta, millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni otsus 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ (1),

—

võttes arvesse asjakohaseid lõike oma 13. detsembri 2017. aasta soovituses nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel (PANA-komisjoni resolutsioon, punktid 190–200) (2) ja 4. aprilli 2017. aasta soovitust nõukogule ja komisjonile autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise põhjal (EMIS-komisjoni resolutsioon, punktid 76–94) (3),

—

võttes arvesse esimeeste konverentsi 18. septembri 2014. aasta otsust jätkata vastavalt kodukorra artiklile 229 parlamendi uue koosseisu ametiajal ülalnimetatud seadusandliku ettepaneku arutamist, et võtta vastu Euroopa Parlamendi uurimisõigust käsitlev määrus;

—

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni kolme töödokumenti ülalnimetatud seadusandliku ettepaneku kohta (4),

—

võttes arvesse nõukogu ja komisjoni muret selle seadusandliku ettepaneku pärast, mida on väljendatud nõukogu ja komisjoni peasekretäride 4. aprilli 2014. aasta kirjas Euroopa Parlamendi peasekretärile ning järgmises neljas kirjas parlamendi põhiseaduskomisjoni esimehele: komisjoni esimese asepresidendi 28. aprilli 2015. aasta kiri, nõukogu eesistujariigi Luksemburgi 3. septembri 2015. aasta kiri, nõukogu eesistujariigi Slovakkia 13. oktoobri 2016. aasta kiri ja nõukogu eesistujariigi Austria 25. oktoobri 2018. aasta kiri;

—

võttes arvesse 13. detsembril 2017 täiskogu istungil toimunud arutelu ning eelkõige nõukogu eesistujariigi Eesti ja komisjoni vastuseid suuliselt vastatavatele küsimustele (kodukorra artikkel 128) Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kohta, mille esitas 29. novembril 2017 põhiseaduskomisjoni nimel nõukogule ja komisjonile Danuta Maria Hübner,

—

võttes arvesse 17. aprillil 2019 täiskogu istungil toimunud arutelu, mis järgnes suuliselt vastatavatele küsimustele (kodukorra artikkel 128) seadusandliku ettepaneku kohta võtta vastu määrus Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kohta, mille esitas 22. jaanuaril 2019 põhiseaduskomisjoni nimel nõukogule ja komisjonile Danuta Maria Hübner (5),

—

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut (B8-0238/2019),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et põhiseaduskomisjoni esimeses, 20. jaanuaril 2015 vastu võetud töödokumendis märgitakse, et nõukogu ja komisjoni väljendatud „mured“ ei tohiks iseenesest olla ületamatu takistus, ning arvestades, et põhiseaduskomisjon tunnistab, et võimalikud on alternatiivsed lahendused ja paindlikum sõnastus, mis lubaksid määrusega seonduvast ummikseisust üle saada, ning mainib edasisi samme ja teeb nõukogule ja komisjonile ettepaneku korraldada probleemide lahendamiseks kõigepealt poliitilised läbirääkimised ja seejärel tehnilised kohtumised;

B.

arvestades, et nõukogu vastas sellele ettepanekule, näidates valmisolekut ja kindlat tahet teha parlamendiga koostööd, kuid tingimusel, et parlament ise võtaks kõigepealt käsile õiguslikku ja institutsioonilist laadi probleemsed ja põhimõttelised küsimused;

C.

arvestades, et põhiseaduskomisjon võttis vastu teise töödokumendi, mis võimaldab raportööril astuda koos nõukogu ja komisjoniga uusi samme, et ülalnimetatud probleemide lahendamise moodus läbi rääkida; arvestades, et sellega seoses võeti vastu uus läbirääkimisstrateegia ning 30. juunil 2016 saadeti nõukogule ja komisjonile mitteametlik dokument, milles kirjeldatakse poliitilisi argumente ja võimalikke lahendusi;

D.

arvestades, et 10. oktoobril 2016. aastal otsustasid kolm institutsiooni jätkata mitteametlikku arvamuste vahetust oma õigusteenistuste vahel, et õiguslikke ja institutsioonilisi küsimusi täpsustada; arvestades, et sellega avanes parlamendil võimalus esitada määruse uus sõnastus, peamised poliitilised erimeelsused jäid aga lahtiseks;

E.

arvestades, et tehtud õigusalasele tööle vaatamata ei kiitnud komisjoni ja nõukogu õigusteenistuste õigusnõunikud ametlikult heaks dokumenti, mis oli sündinud kolme institutsiooni õigusteenistuste tähelepanuväärse töö tulemusena, ja seetõttu jäi töö selles tähtsas asjas soiku; arvestades, et 13. detsembril 2017 toimus täiskogu istungil kahe suuliselt vastatava küsimuse järel põhiseaduskomisjoni eestvõttel arutelu ja 3. mail 2018 esitas põhiseaduskomisjon mitteametliku dokumendina määruse eelnõu uue sõnastuse, lähtudes ametlikult põhiseaduskomisjoni esimehe ja raportöör Ramón Jáuregui Atondo ning nõukogu eesistujariigi Slovakkia ja komisjoni vahelisest 10. oktoobri 2016. aasta kokkuleppest, milles märgitakse, et „ametlike läbirääkimiste alustamiseks on vaja esitada Euroopa Parlamendi ettepanek uues sõnastuses“;

F.

arvestades, et 25. oktoobril 2018 andis nõukogu vastuse selle uue sõnastusettepaneku kohta, mis põhineb õigusteenistuste tehtud õigusalasel tööl, parlamendi kaheksanda koosseisu ametiajal moodustatud kahe uurimiskomisjoni (EMIS ja PANA) kogemustel ning parlamendi poolt 2014. aastal vastu võetud ettepanekul; arvestades, et nõukogu esitas oma vastuses uue probleemide loetelu, mis läheb ka nõukogu enda õigustalituse arvamusest kaugemale ning milles seatakse tehtud töö kahtluse alla ja loetakse üles parlamendi peamised institutsioonilised probleemid, mida on raske ületada; on seisukohal, et selliselt toimides ei jäta nõukogu läbirääkimisteks mingit liikumisruumi, kuigi mitteametliku dokumendi mõte oli tegelikult selles, et uue teksti põhjal peaksid algama läbirääkimised ja poliitilised arutelud;

G.

arvestades, et tõeliselt demokraatlikus süsteemis on kõigi seadusandlike kogude oluline tunnusjoon ja võimude lahususe üks põhitingimus, et parlamendil peaks olema õigus panna täitevvõim aru andma ja õigus moodustada selleks uurimiskomisjone, kellel on tegelikud volitused tunnistajaid kutsuda ja dokumente kätte saada;

H.

arvestades, et kõik Euroopa Liidu institutsioonid on regulaarselt kohustunud lojaalset koostööd tegema, kõnealuse määruse puhul ei ole seda aga sugugi näha;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.