P8_TA(2019)0318

Araabia kevade järgne olukord ning Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna tulevikuväljavaated

Euroopa Parlamendi 27. märtsi 2019. aasta resolutsioon araabia kevade järgse olukorra ning Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna tulevikuväljavaadete kohta (2018/2160(INI))

(2021/C 108/08)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal (1), ning 2017. ja 2018. aasta aruandeid selle rakendamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 232/2014 (2), millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 235/2014 (3), millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste jaoks kogu maailmas,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2018. aasta määrus, millega luuakse naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend (COM(2018)0460),

—

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 18. novembri 2015. aasta ühisteatist „Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine“ (JOIN(2015)0050), samuti komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 18. mai 2017. aasta ühisaruannet „Läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika rakendamine“ (JOIN(2017)0018),

—

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel“ (COM(2011)0200) ning 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele“ (COM(2011)0303),

—

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 14. märtsi 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi Süüria strateegia alused“ (JOIN(2017)0011) ja nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi Süüria kohta, mis koos moodustavad ELi uue Süüria strateegia,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu ning mitme Lähis-Ida riigi, sealhulgas Egiptuse, Liibanoni ja Jordaania vahel sõlmitud partnerluse prioriteete,

—	võttes arvesse NATO 2018. aasta tippkohtumise deklaratsiooni,

—	võttes arvesse NATO Vahemere dialoogi ja käimasolevaid kriisiohje ja ühiseid julgeolekualaseid pingutusi piirkonnas,

—	võttes arvesse rände ja liikuvuse suhtes võetud ELi üldist lähenemisviisi,

—	võttes arvesse ELi temaatilisi suuniseid inimõiguste kohta, sealhulgas kolmandate riikide peetavate inimõigustealaste dialoogide ja inimõiguste kaitsjate kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 24. juunil 2013. aastal vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. jaanuari 2017. aasta ühisteatist „Ränne Vahemere keskosa rändeteel. Rändevoogude haldamine ja inimelude päästmine“ (JOIN(2017)0004),

—	võttes arvesse üleilmset rännet käsitlevat kokkulepet,

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke,

—	võttes arvesse 20. juulil 2015. aastal nõukogu vastu võetud inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) ja selle 2017. aasta juuni vahehindamist,

—	võttes arvesse komisjoni talituste ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 21. septembri 2015. aasta ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182),

—	võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee naiste õiguste komisjoni soovitust „Naiste osalemine juhtivatel ametikohtadel ja otsuste tegemises: probleemid ja väljavaated“, mis võeti vastu selle täiskogu 2017. aasta mais Roomas toimunud 13. istungjärgul,

—	võttes arvesse konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

—	võttes arvesse 1995. aasta septembri Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi (Kairo konverentsi) 1994. aasta septembri tegevusprogrammi, samuti nende läbivaatamist käsitlevate konverentside tulemusi,

—	võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta (4),

—	võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsioon Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna julgeolekuprobleemide ja poliitilise stabiilsuse väljavaadete kohta (5),

—	võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi suhete kohta Tuneesiaga praeguses piirkondlikus olukorras (6),

—	võttes arvesse oma 18. aprilli 2018. aasta resolutsiooni ELi välisrahastamisvahendite rakendamise kohta: 2017. aasta vahearuanne ja 2020. aasta järgne tulevane struktuur (7),

—	võttes arvesse oma 30. mai 2018. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Liibüa kohta (8),

—	võttes arvesse oma 14. novembri 2018. aasta resolutsiooni, mis käsitleb mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2021–2027 (9),

—	võttes arvesse ELi-Tuneesia 11. mai 2017. aasta ning 15. mai 2018. aasta assotsiatsiooninõukogu, ELi-Alžeeria 14. mai 2018. aasta assotsiatsiooninõukogu ning ELi-Egiptuse 25. juuli 2017. aasta assotsiatsiooninõukogu kohtumist,

—	võttes arvesse välisasjade nõukogu 6. veebruari 2017. aasta ja 15. oktoobri 2018. aasta järeldusi Liibüa kohta ning 3. aprilli 2017. aasta ja 16. aprilli 2018. aasta järeldusi Süüria kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0077/2019),

arvestades, et Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonda 2011. aastal mõjutanud araabia kevade ülestõusude näol oli tegemist autoritaarsete režiimide ja halvenevate sotsiaal-majanduslike tingimuste vastu suunatud massiliste rahutustega; arvestades, et suure osa protestijatest moodustasid demokraatiat, vabadust, õigusriiki ning paremat ja kaasavamat tulevikku, nende inimväärikuse tunnustamist ning suuremat sotsiaalset kaasatust ja paremaid majanduslikke väljavaateid soovivad noored naised ja mehed; arvestades, et mõne režiimi kukutamine ja mõnel juhul demokraatlike reformide kehtestamine äratas suurt lootust ja tekitas ootusi;

arvestades, et Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna elanikkonna enamus on alla 35-aastased; arvestades, et noorte töötus piirkonnas on endiselt üks suurimaid maailmas; arvestades, et see põhjustab sotsiaalset tõrjutust ja poliitilistest õigustest ilmajäämist, samuti ajude äravoolu teistesse riikidesse; arvestades, et kõik need tegurid olid 2011. aasta meeleavalduste põhjuseks ja tekitavad taas mõnes riigis meeleavaldusi; arvestades, et ilma tegevuse või väljavaadeteta vähekaitstud noored võivad olla radikaalsete liikumiste sihtrühmadeks;

arvestades, et eriti naftat importivates riikides on üleilmne finantskriis, naftahindade langus, demograafilised suundumused, konfliktid ja terrorism raskendanud veelgi 2011. aasta sündmustele järgnenud olukorda; arvestades, et selliseid riike iseloomustav majandusmudel ei ole enam elujõuline, tuues kaasa usalduskriisi, millega asjaomased valitsused peavad kiiresti tegelema, et kehtestada oma kodanikega uus ühiskondlik lepe; arvestades, et majanduslanguse kasvav sotsiaalne mõju riigitoetustele, avaliku sektori töökohtadele ja avalikele teenustele, vaesuse ja keskkonnaprobleemide levimine, eeskätt kaugetes piirkondades ja marginaliseeritud kogukondade hulgas, on olnud piirkonnas esineva ning eesolevatel aastatel tõenäoliselt kasvava jätkuva rahutuse ja spontaansete meeleavalduste lähtekoht;

arvestades, et kaheksa aastat pärast araabia kevade sündmusi ning poliitilisi arenguid, mille tulemusel on Magribi ja Mašriki piirkondade riigid järginud mitmeid erinevaid poliitilisi ja stabiilsust mõjutavaid suundi, on ikka veel oluline hinnata, kuidas reageerida piirkonna õigustatud demokraatlikele püüdlustele ja kestliku stabiilsuse soovile ning töökohtade, õigusriigi ja elamistingimuste parandamise ning kestliku julgeoleku tungivale vajadusele; arvestades, et oluline on teha kokkuvõte tehtud pingutustest ning poliitilistest seisukohtadest, mille EL on reaktsioonina araabia kevadele vastu võtnud, ning hinnata selle suutlikkust poliitilisi eesmärke täita; arvestades, et on vaja anda uus hinnang ELi lõunanaabruse riikidele suunatud poliitilisele raamistikule, selle tulevastele eesmärkidele ja nende saavutamise viisidele ning neid kohandada, võttes arvesse piirkonna riikides valitsevate olukordade mitmekesisust;

arvestades, et liikmesriikide ja ELi vaheline ebapiisav kooskõlastatus kahjustab mõlema suutlikkust avaldada Magribi ja Mašriki piirkondadele positiivset mõju; arvestades, et üksikute liikmesriikide tegevus piirkonnas peab olema koordineeritud ja kooskõlas ELi eesmärkidega; arvestades, et EL peab järgima Euroopa Liidu lepingu artiklites 8 ja 21 sätestatud eesmärke; arvestades, et EL peab suurendama oma poliitilist ja diplomaatilist mõjuvõimu; arvestades, et pikaajaline poliitiline ja majanduslik stabiilsus ning vastupanuvõime Magribi ja Mašriki piirkondades on ELi jaoks strateegilise tähtsusega ning seetõttu vajavad poliitiline raamistik ja selle eesmärgid kooskõlas partnerriikide elanike vajaduste ja ELi strateegiliste huvidega pikemaajalist, integreeritud ja tulevikku vaatavat lähenemisviisi;

arvestades, et Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidele suunatud ELi poliitika teenib kaht peamist eesmärki, nimelt julgustada poliitilisi ja majanduslikke reforme igas riigis, arvestades nõuetekohaselt nende konkreetseid jooni, ning ergutada piirkondlikku koostööd piirkonna riikide endi vahel ja ELiga;

arvestades, et EL peaks võtma juhtrolli Magribi ja Mašriki piirkondades konfliktiennetuse, konfliktide vahendamise ja lahendamise edendamisel, inimõiguste, õigusriigi ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kaitsmisel ja edendamisel ning demokraatliku, sotsiaalse ja õiglase majandusliku juhtimise edendamisel; arvestades, et avatud kodanikuühiskond ja nii inimõiguste kaitsjate kui ka sotsiaalse muutuse tegurite mõju on piirkonna pikaajalise vastupanuvõime ja õitsengu jaoks määrava tähtsusega;

arvestades, et iga kinnipidamine, mis tuleneb rahvusvahelise õigusega tagatud õiguste või vabaduste kasutamisest (nt väljendus- või kogunemisvabadus), kujutab endast rahvusvahelise õiguse alusel meelevaldset kinnipidamist; arvestades, et inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud, juristid, poliitilise opositsiooni aktivistid ja kodanikuühiskond on pidanud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna olulistes osades tulema toime kasvava süstemaatilise tagakiusamise, ähvarduste, rünnakute, survemeetmete, kohtuliku tagakiusamise, meelevaldse kinnipidamise, piinamise ja väärkohtlemisega; arvestades, et EL ja liikmesriigid peavad tõhustama oluliselt oma pingutusi, et selle küsimusega asjakohaselt tegeleda;

arvestades, et piirkonnas on väga palju relvakonflikte ja tuhanded inimesed on tapetud ja kadunud ning miljonid ümber asustatud; arvestades, et ISIS/Daesh ja muud džihaadirühmitused on toime pannud julmusi, sealhulgas jõhkraid hukkamisi ja kirjeldamatut seksuaalset vägivalda, inimrööve ja piinamisi, sundinud inimesi usuvahetusele ning orjastanud naisi ja tütarlapsi; arvestades, et lapsi on värvatud ja kasutatud terrorirünnakutes; arvestades, et tõsist muret teeb ISISe/Daeshi kontrolli alla jäänud elanikkonna olukord ja oht, et neid kasutatakse vabastamiskampaania ajal inimkilbina; arvestades, et sellised kuriteod võivad endast kujutada sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid;

J.	arvestades, et vastuseks arengusuundumustele piirkonnas vaatas EL 2015. aastal läbi oma naabruspoliitika; arvestades, et läbivaatamises nähti ette liikmesriikide suurem kaasamine Euroopa naabruspoliitikasse;

arvestades, et riigi ja ühiskonna vastupanuvõime on ELi üldise strateegia peamiste prioriteetide seas; arvestades, et selles tunnistatakse, et vastupanuvõimelise riigi keskmes on vastupanuvõimeline ühiskond, millele on omane demokraatia, usaldus institutsioonide vastu ja kestlik areng, samas kui repressiivsed riigid on pikas perspektiivis sisemiselt nõrgad;

L.	arvestades, et riikide puhul, millega EL on sõlminud assotsieerimislepingud, peaksid nende lepingute õiguslikult siduvad kohustused, sealhulgas inimõiguste valdkonnas, moodustama suhete ja eeskätt ELi ja teatavate naaberriikide vahel kokku lepitud partnerluse prioriteetide aluse;

arvestades, et UNICEFi andmetel on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika konfliktipiirkondades elavaid lapsi ähvardav esimene oht lapstööjõu kasutamine; arvestades, et 2,1 miljonil lapsel Süürias ja 700 000 Süüria lapspagulasel puudub juurdepääs haridusele; arvestades, et jätkuva vägivalla ja teistesse riikidesse toimuva sundrände, loodusõnnetuste, kasvava majandusliku ja soolise ebavõrdsuse ning noorte töötuse ja vaesuse kõrge määra tõttu mitmes Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigis vajavad 28 miljonit last humanitaarabi;

väljendab muret seoses sellega, et kaheksa aastat pärast esimesi murrangulisi sündmusi ei ole rahumeelsete meeleavaldajate õigustatud püüdlused inimväärikuse, inimõiguste ning edasiviivate sotsiaal-, majandus- ja poliitiliste reformide saavutamiseks enamikus riikides endiselt täitunud; tõdeb, et mõnel juhul on toimunud teatav positiivne areng ja et mõningaid demokraatlikke saavutusi on kindlustatud, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et need on endiselt ebapiisavad; mõistab hukka inimõiguste, õigusriigi ja põhivabaduste pideva ja jätkuva rikkumise ning vähemuste laialt levinud diskrimineerimise; on väga mures piirkonna halva sotsiaal-majandusliku olukorra pärast, ning eriti töötuse (mis mõjutab eelkõige naisi ja noori) ja sotsiaalse tõrjutuse kõrge taseme pärast, mis põhjustavad ulatuslikku pettumust ja õigustest ilmajäämist, eeskätt noorte seas, viies nad meeleheitele ja tõugates pääseteena ebaseaduslikule rändele või muutes nad radikaliseerumisele vastuvõtlikumaks; rõhutab, et nende riikide majanduslik olukord mõjutab oluliselt ka nende julgeolekuolukorda; mõistab hukka korruptsiooni, onupojapoliitika ja vastutuse puudumise püsivalt kõrge taseme piirkonnas;

rõhutab, et araabia kevade riikide pikaajaline heaolu on tihedalt seotud nende võimega aktiivselt tagada üldiste inimõiguste kaitse ning selliste demokraatlike ja läbipaistvate institutsioonide loomine ja kindlustamine, mis tegelevad kodanike põhiõiguste kaitsmisega; on seetõttu väga mures mitmes Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigis ilmnenud inimõiguste jätkuvate rikkumiste, demokraatia ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tegutsemisruumi ahenemise või sulgumise pärast, tagasilanguse pärast väljendus- (nii internetis kui ka sellest väljaspool), kogunemis- ja ühinemisvabadusega seotud saavutustes, inimõiguste kaitsjate represseerimise ja meedia rolli allasurumise pärast, muu hulgas terrorismivastaste õigusaktide ja jälgimistehnoloogia kuritarvitamise ning õigusriigi piiramise kaudu; võtab murelikult teadmiseks sõjaliste ja julgeolekuteenistuste erilise rolli ja vastutuse mitme riigi poliitilise suuna halvenemisel pärast araabia kevadet ning nende püsiva ja valitseva kontrolli riigi ja majandusressursside üle; kutsub seetõttu ELi ja liikmesriike üles lülitama selle üliolulise mõõtme piisaval määral oma koostöösse Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnaga; nõuab, et EL ja liikmesriigid teeksid koostööd kolmandate riikide valitsustega, et teha sellistele tavadele lõpp ja tunnistada repressiivsed õigusaktid kehtetuks, samuti tagada Euroopa jälgimistehnoloogia ja tehnilise abi ekspordi nõuetekohane kontroll; soovitab ELil tungivalt toetada esmajoones parlamentaarseid ja kodanikuühiskonna pingutusi saavutada julgeoleku- ja sõjaliste teenistuste suurem vastutus ja läbipaistvus;

väljendab heameelt ELi ja selle liikmesriikide jätkuvate pingutuste üle edendada araabia kevade riikides demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ja põhivabadusi, samuti majandusarengut ning demokraatia ja kestliku julgeoleku vahelist olulist seost ning tunnistab selle ülesande keerukust; on sellele vaatamata seisukohal, et hoolimata viieteistkümnest aastast poliitilisest tähelepanust Vahemere piirkonna lõuna- ja idaosa riikidele ning araabia kevade (või araabia kevade sündmuste) järel uuendatud poliitilistele püüdlustele ja suurematele eelarvelistele vahenditele ei ole EL oma eesmärke ja poliitikat veel vajalikul määral saavutanud (ja mõnel juhul on olukord isegi halvenenud), ning et tegelik sotsiaal-majandusliku kaasamise protsess ei ole veel alanud; rõhutab, et araabia kevade riikidele suunatud ELi välistegevus peaks lähtuma kohapealsest tegelikkusest ning poliitilisi strateegiaid ja nende rakendamist tuleks vastavalt kohandada; on seisukohal, et ELi ebapiisav juhtroll ja algatusvõime pikaajaliste konfliktide lahendamisel on nõrgendanud ELi suutlikkust avaldada piirkonnas diplomaatilist mõju; nõuab, et EL toetaks jõuliselt ÜRO rahuprotsesse, mille eesmärk on konfliktide lahendamine Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas;

tuletab meelde kahju ja kannatusi, mida on piirkonnas põhjustanud äärmuslus ja terrorism, ning toonitab, et vägivald ohustab tõsiselt selle stabiilsust ning et piirkonnas tehtav julgeolekukoostöö ning koostöö ELi ja liikmesriikidega, mis on kooskõlas asjakohaste rahvusvaheliste inimõigusealaste normidega, on jätkuvalt ülimalt oluline, et saada edukalt jagu sellistest terroriorganisatsioonidest nagu Daesh ning aidata seeläbi piirkonna inimestel elada lõpuks rahu, stabiilsuse ja arengu tingimustes; tunnustab seetõttu ELi algatusi, mille eesmärk on võidelda terroriohuga Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas; toonitab, kui oluline on tugevdada terrorismi ja vägivaldse äärmusluse vastases võitluses põhirolli täitvate riiklike osalejate suutlikkust ning rõhutab olulist vajadust keskenduda ametiasutuste, noorte ja kogukondade vahelisele partnerlusele, et käsitleda põhitegureid, mis võivad muuta kogukonnad vägivaldse äärmusluse suhtes vastuvõtlikuks, ning võidelda konflikti algpõhjustega;

väljendab muret asjaolu pärast, et hoolimata märkimisväärsest poliitilisest ja eelarvelisest panusest ning jätkuvast poliitilisest ja majanduslikust tegevusest ei ole EL suutnud saavutada tõelist märkimisväärset poliitilist ega majanduslikku mõjuvõimu, et ELi poliitika mõju on jätkuvalt piiratud ning piirkonna riigid ei näe ELi oluliste muutuste elluviijana; juhib tähelepanu rahulolematusele, mida tunnevad kodanikuühiskond, kohalikud vabaühendused ja noored üldiselt selle suhtes, kuidas EL ei suuda oma visiooni kohapeal täiel määral ellu viia; on mures üha keerulisemaks muutuva poliitilise olukorra pärast Magribi ja Mašriki piirkonnas, ning märgib ära ka uute ja taas jõudu koguvate poliitiliste ja majanduslike piirkondlike osalejate (nagu Venemaa ja Hiina) esilekerkimise lisaks konkureerivatele narratiividele ja rahastamisele Pärsia lahe riikidest ja Iraanist, kelle eesmärgid võivad olla vastuolus ELi eesmärkidega; nõuab ELi suuremat pühendumist ja kindlameelsemat visiooni, mis võimaldaks tal muutuda kesksemaks osalejaks; kutsub ELi üles looma põhjalikumat dialoogi kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et võtta kasutusele poliitikameetmed, mis vastaksid paremini kõigi demokraatlike sidusrühmade ootustele; toonitab, et EL peab osalema dialoogis Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riikide kõikide poliitiliste osalejatega;

toonitab, kui oluline on Vahemere Liit kui ainus poliitiline foorum, mis toob kokku ELi liikmesriigid ja kõik Vahemere piirkonna riigid; rõhutab, et hiljuti kümnendat aastapäeva tähistanud Vahemere Liit peab täitma meie ühiste probleemide ühisel käsitlemisel suuremat rolli; võtab rahuloluga teadmiseks 8. oktoobril 2018 toimunud Vahemere Liidu kolmanda piirkondliku foorumi, millega tähistati Vahemere piirkonna Pariisi tippkohtumise kümnendat aastapäeva ning tunnistati Vahemere Liidu ja Euroopa – Vahemere piirkonna muude osalejate vahelise suhtluse jätkuva arendamise kasulikkust; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles vaatama põhjalikult läbi ja taaselustama Vahemere Liidu projekti; soovitab kasutada seda projekti ELi ja Vahemere riikide vahel tihedama koostöö soodustamise vahendina;

peab kahetsusväärseks, et partnerluse prioriteedid lepitakse riikidega kokku ilma igasuguste tingimusteta ning vaatamata olulisele ja jätkuvale tagasilangusele demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi valdkonnas;

on seisukohal, et Magribi ja Mašriki riikide suhtes võetud poliitilist hoiakut kahjustas liiga pikka aega lähenemisviis, mis põhines liialt ELi ootustel ja eesmärkidel, mille puhul ei võetud ELi partnerriikide huve ja tegelikku olukorda täielikult arvesse, jättes viimati nimetatud riikidele vähe stiimuleid ja isevastutust ja võttes liiga vähe arvesse püüdlusi, mis on elanikkonnal, kes peaks saama ELi poliitikast kasu, ning konkreetset poliitilist olukorda eri riikides; peab kahetsusväärseks, et araabia kevade sündmuste järgsed esialgsed jõupingutused kehtestada põhimõtte „rohkema eest rohkem“ kaudu abisaajate riikide suhtes rangemad tingimuste ja tulemustega seotud stiimulid ei suurendanud enamikus riikides ELi mõjuvõimu seoses suutlikkusega edendada tõelisi muutusi demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste, majandusliku ja sotsiaalse arengu ning kestliku julgeoleku valdkonnas; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitikat iseloomustab eristamine ja ühise isevastutuse suurendamine, sest arvestatakse erinevaid kaasamistasemeid ja iga riigi huvisid seoses tema ja liidu partnerluse laadi ja põhivaldkondadega; nõuab põhimõtte „rohkema eest rohkem“ järjepidevamat kohaldamist, määrates kahepoolsete suhete raames poliitika, programmi ja projekti tasandil kindlaks suurema toetusega seotud konkreetsed eesmärgid ja sihttasemed; tuletab meelde, et demokratiseerimise eesmärki on võimalik kestlikult saavutada üksnes siis, kui selle poole püüeldakse kõikides vastavates riikides, nii linna- kui ka eriti maapiirkondades, ning toonitab, et stabiilsus toetab demokraatia arengut ning et hästi ajastatud ettevalmistusprotsess, mis peaks hõlmama laiaulatuslikku konsulteerimist ja asjaomaste ühiskonnagruppide ja juhtide kaasamist, aitab selle eesmärgi saavutamisele kaasa; rõhutab ka seda, et demokratiseerimine toetab majandusarengut ja tugevdab õigusriiki;

tunnustab esialgseid jõupingutusi, mida Euroopa välisteenistus ja komisjon on teinud koostöös ja dialoogis Euroopa Parlamendiga, et reformida põhjalikult ELi poliitikaraamistikku, mis käsitleb araabia kevade riike, eesmärgiga tugevdada Magribi ja Mašriki piirkondades oma poliitilist mõjuvõimu; juhib tähelepanu Euroopa Liidu üldisele välis- ja julgeolekupoliitika strateegiale ja selle lisaväärtusele seoses potentsiaaliga saavutada ELi tasandi meetmete koostoime, arendada poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset dialoogi, toonitada veelgi sotsiaal-majandusliku arengu ja kestliku julgeoleku vahelist seost ning tagada ELi välistegevuse rahastamisvahendite abil piisav toetus ja rakendamine; võtab teadmiseks Euroopa naabruspoliitika 2015. aastal toimunud läbivaatamise, mille eesmärk oli võtta arvesse piirkonna muutuvaid olusid; rõhutab, kui oluline on põhjalik iga-aastane riigipõhine aruandlus Euroopa naabruspoliitika rakendamise kohta; tuletab ühtlasi meelde, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR) pakub ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava ning selle inimõiguste alaste suuniste ja riigistrateegiate rakendamisel olulist tuge, mis on võimaldanud ELil tegutseda selles valdkonnas (ka lõunanaabruses) strateegilisemalt ja taganud suurema aruandekohustuse, nähtavuse ja tõhususe;

10.

rõhutab vajadust püüelda olemasolevate ressursside kõige tõhusama kasutamise poole, et ELi välistegevuse mõju optimeerida, mis tuleks saavutada liidu välistegevuse rahastamisvahendite sidususe ja vastastikuse täiendavuse kaudu;

11.

juhib tähelepanu sellele, kui kompleksne on Magribi ja Mašriki piirkondadest pärinevate ja nende kaudu liikuvate rände- ja pagulasvoogudele asjakohaselt reageerimine, rände julgeolekukeskne käsitlus, terrorismiprobleem ning õigustatud mure piirkonna teatavate riikide ebakindluse pärast, ühtlasi juhib tähelepanu vajadusele võtta rohkem arvesse kliimamuutustest tingitud nõudeid ning liikmesriikidepoolse sidusa lähenemisviisi puudumisest tulenevatele probleemidele; on mures, et need tegurid toovad kaasa selle, et ELi tegevus seoses piirkonnaga tugineb liialt lühiajalise stabiilsuse ideoloogiale, võtmata seejuures arvesse muid olulisi aspekte; on seisukohal, et kui stabiilsusest ja julgeolekust saavad peamised eesmärgid, kaasneb nendega lühiajalisem ja lühinägelik poliitiline visioon ning inimõiguste ja põhivabaduste taaskinnitamisele suunatud ELi tegevus jääb ilma vajalikust intensiivsusest; tuletab meelde, et riigi ja ühiskonna vastupanuvõime edendamine ei tohiks viia autoritaarsete režiimide jätkumiseni; kordab, et inimõigused ei ole rände haldamisest või terrorismivastasest tegevusest vähem olulised, ning on veendunud, et usaldusväärset ja ühtset stabiilsust ja kestlikku julgeolekupoliitikat on võimalik saavutada vaid selliste pikaajaliste huvide ja põhimõtete taotlemise kaudu nagu kaasav ja kasutoov majanduslik ja sotsiaalne areng ning inimõiguste ja põhivabaduste tugevdamise kaudu inimkeskse ja konfliktitundliku lähenemisviisi raames; tuletab siiski meelde, et nende riikide pikaajalist stabiilsust on võimalik saavutada vaid julgeolekunõuete ja arengu tasakaalustatud ühitamise kaudu, tuginedes õigusriigile ja inimõigustele;

12.

nõuab, et EL tegeleks rände algpõhjustega, nagu konfliktid, keskkonnaküsimused, äärmine vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, ning suunaks poliitilise koostöö ümber tasakaalustatumale ja võrdsemale partnerlusele Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnaga, seades selle keskmesse noortepoliitika ning investeeringud kohalikesse väikestesse ja keskmise suurusega ettevõtjatesse (VKEdesse);

13.

märgib, et mõned riigid on vastu võtnud miljoneid pagulasi, kellest enamik on vaesuses elavad naised ja lapsed, mis süvendab kogukonnas koduvägivalda, naiste ja tütarlaste prostitutsiooni, laste sundabielude sõlmimist ja lapstööjõu kasutamist;

14.

nõuab, et ELi institutsioonid, selle liikmesriigid ning riiklikud arenguagentuurid püüaksid esitada piirkonna kohta ühtse Euroopa seisukoha, milles keskendutakse meie ühistele huvidele, et tagada ühtne ja sidus Euroopa strateegia eesmärgiga kasutada ära ELi täielik potentsiaal demokraatlike, majanduslike ja sotsiaalsete reformide sisuka toetajana;

15.

märgib eriti murelikult, et kodanikuühiskond ja inimõiguste kaitsjad Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas peavad tulema toime kasvavate ähvarduste, survemeetmete, kohtuliku tagakiusamise, meelevaldse kinnipidamise, piinamise ja väärkohtlemise ning muude tagakiusamisvormidega; toonitab, et inimõiguste kaitsjate töö on piirkonna pikaajalise arengu ja stabiilsuse jaoks hädavajalik; kordab seetõttu oma nõudmist rakendada täiel määral inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid; toonitab, et ELi ja liikmesriikide juhid ja diplomaadid kõikidel tasanditel peavad juhtima kolmandate riikide valitsuste tähelepanu ohus olevate inimõiguste kaitsjate juhtumitele, sealhulgas vajaduse korral avalike avalduste, demaršide ja korrapärase dialoogi, kaitsjatega kohtumiste, kinnipeetud kaitsjate külastamise ja nende kohtuprotsesside jälgimise kaudu; rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad suurendama oma rahastust ja võimekust, et toetada ohus olevaid inimõiguste kaitsjaid erakorraliste toetuste ning kodanikuühiskonna kaitsemehhanismide (nt ProtectDefenders.eu) toetamise kaudu; väljendab heameelt Euroopa demokraatia rahastu ja EIDHRi pidevate pingutuste üle, et edendada demokraatiat ning põhiõiguste ja -vabaduste austamist ELi lõunanaabruses; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad aktiivselt püüdma suhelda kõige kaitsetumate inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna osalejatega kogu piirkonnas, sealhulgas nendega, kes asuvad kaugetes ja maapiirkondades, nendega, kes seisavad LGBTI-inimeste, põlisrahvaste, keskkonna ja maaga seotud õiguste eest, pagulaste ja töötajate õiguste kaitsjatega ning naistega, kes puutuvad oma soost tulenevalt kokku eriliste riskide ja ohtudega, ning neid toetada;

16.

väljendab heameelt läbivaadatud Euroopa naabruspoliitikas esitatud ühisvastutuse mõiste üle; on siiski mures, et sellega võib kaasneda oht võimaldada teatud partnerriikides autoritaarsetel režiimidel valida prioriteete vastavalt oma riigi eesmärkidele, selle asemel et liikuda edasi demokratiseerumise teel; rõhutab seetõttu, et araabia kevade riikide puhul on oluline pikaajaline poliitiline raamistik ja programmitöö koostoime, mis põhineb demokraatia esmatähtsusel, kõigi demokraatlike poliitiliste jõudude kaasamisel ning õigusriigi, inimõiguste ja põhiväärtuste esmatähtsusel; kordab taas, et nende aspektide tugevdamine ning atraktiivse majanduskeskkonna arendamine ja edasiviivate reformide toetamine on nii partnerriikide ja nende elanikkonna kui ka ELi huvides, ning nõuab rangemate tingimuste seadmist juhtudel, kui ametivõimud rikuvad süstemaatiliselt inimõigusi; tuletab meelde, et partnerriikidele, mis on valmis minema edasi reformide ja tihedama poliitilise dialoogiga ning mis saavutavad rohkem, tuleks anda uued stiimulid ja toetus, mis vastab nende püüdlustele ja pühendumisele, ning nõuab sellega seoses tulemuspõhist lähenemisviisi, mis tugineb kaasavale dialoogile, selgetele prioriteetidele ja eesmärkidele; rõhutab, et juhul, kui ametivõimud rikuvad süstemaatiliselt inimõigusi, tuleks ELi eelarvetoetus suunata ümber kohalikule kodanikuühiskonnale;

17.

avaldab toetust kõigi nende Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna inimeste, sealhulgas enamiku noorte püüdlustele, kes tahavad luua vabad, stabiilsed, jõukad, kaasavad ja demokraatlikud riigid, kus järgitakse oma riigi ja rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja põhivabaduste vallas; peab kiiduväärseks demokraatlikke protsesse piirkonnas ja kestvat partnerlust ELiga; nõuab, et EL võtaks seda arvesse kõikides oma poliitikavaldkondades, et tõhustada nende sidusust ja aidata partnerriike tulemuslikumalt; toonitab, et igasuguse poliitilise ümberkujunemise täielikuks jätkusuutlikkuseks on tähtis ja vajalik leppida minevikuga, ning juhib seoses sellega tähelepanu Tuneesia tõe ja väärikuse komisjoni olulisele tööle, mis on kogu piirkonnale eeskujuks;

18.

peab kahetsusväärseks, et teatud juhtudel on kahepoolne uurimis- ja õigusalane koostöö ELi kodanike kinnipidamise, nendevastase vägivalla või surma korral osutunud ebapiisavaks, näiteks Itaalia teadlase Giulio Regeni juhtumi puhul; peab hädavajalikuks siduda edasine koostöö muudes sektorites oluliste edasiminekutega asjaomases valdkonnas;

19.

on veendunud, et kui eeltingimusi põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade läbirääkimisteks, mis sõltuvad demokraatia arengust, ei ole veel kehtestatud või need ei vasta asjaomaste riikide püüdlustele, peaks EL tagama jätkusuutliku kaubanduse ja investeeringute suurema kättesaadavuse, eeskätt Vahemere lõunapiirkonna rahvaste ja majanduse hüvanguks, toetades tootmisvõimsust, taristu ajakohastamist ja atraktiivse majanduskeskkonna loomist, keskendudes siseriiklikele ja piirkondlikele turgudele, millega edendatakse inimväärset tööd, sotsiaalkaitset ning kaasavat sotsiaal-majanduslikku arengut;

20.

on arvamusel, et kuna ELil on raskusi luua tulevikku vaatav, õigustel põhinev ja inimkeskne visioon oma rände- ja varjupaigapoliitika jaoks, suureneb oht, et mõned piirkonna riigid võivad kasutada rände ohjeldamist ja oma rolli selles selleks, et saavutada ELiga peetavas poliitilises ja poliitikameetmeid käsitlevas dialoogis suurem mõjuvõim; on arvamusel, et Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riikidele tuleks anda rohkem abi, et tegeleda Sahara-tagusest Aafrikast pärinevate sisserändajate sissevooluga, ning seda silmas pidades tunnustab ELi jõupingutusi võidelda rände algpõhjustega, kuid tuletab meelde, et neis püüdlustes edu saavutamiseks tuleb teha rohkem jõupingutusi; peab oluliseks kaasata Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna partnerid ühiste lahenduste rakendamisse, et käsitleda selliseid küsimusi nagu võitlus inimkaubanduse vastu; väljendab siiski muret selle pärast, et ELi välispoliitikat võidakse kasutada rände haldamise vahendina, ning rõhutab, et kõik katsed teha rändealast koostööd araabia kevade riikidega, sealhulgas päritolu- ja transiidiriikidega, peavad toimuma koos inimõiguste olukorra parandamisega nendes riikides ning seejuures peavad nad järgima rahvusvahelist inimõigustealast ja pagulasõigust; rõhutab, et rändevoogude põhjustatud probleemid on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riikide (päritolu- ja transiidiriigid) ja ELi liikmesriikide (sihtriigid) ühine mureküsimus; rõhutab ka sellise poliitikaraamistiku olulisust, millega edendatakse demokraatiat ning poliitilist ja sotsiaal-majanduslikku kaasamist kui vastastikku tugevdavaid tegureid, sealhulgas seoses tingimuste soodustamisega piirkonnas elavate inimeste turvaliseks ja väärikaks eluks ning sundrände vähendamisega;

21.

juhib tähelepanu ohule, et ELi tegevust piirkonnas ning lähenemisviisi, mida rakendavad liikmesriigid kahepoolsetes suhetes, võivad kahjustada koordineerimata ja ühepoolsed lähenemisviisid, mistõttu võib kaduda ELi suutlikkus avaldada poliitilist mõju; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni presidendi ettepaneku üle loobuda ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkondades nõukogus otsuste tegemisel ühehäälsuse nõudest, kuna see võib aidata ELil rääkida välissuhete küsimuses ühel häälel, koonduda ühe selge strateegia taha ning suurendada oma mõjuvõimu; on seisukohal, et Euroopa naabruspoliitika 2015. aasta läbivaatamises ettenähtud liikmesriikide tihedam kaasamine Euroopa naabruspoliitikasse on küll positiivne, kuid see peaks olema tõhusam; rõhutab mitme liikmesriigi ja nende elanike ning paljude Vahemere lõunapiirkonna riikide vaheliste sidemete olulisust ja sügavust; kutsub sellega seoses ELi liikmesriike üles tugevdama piirkonnas oma tegevuse koordineerimist ning uurima võimalusi, kuidas nad saaksid tegutseda tõhusamalt;

22.

nõuab, et EL ja liikmesriigid, võttes arvesse liidu aquis’d korruptsioonivastase võitluse valdkonnas, tugevdaksid oma piirkondlike partnerriikidega tehtava õigusalase koostöö programme, et edendada parimate tavade vahetamist ja luua korruptsioonivastaseks võitluseks tõhusad õigusvahendid; on veendunud, et avalike haldusasutuste ja avaliku sektori reformid lõunanaabruses peaks koos korruptsioonivastase võitlusega olema prioriteet ning selle poole tuleks püüelda suuremate rahaliste ressursside, suutlikkuse suurendamise ja liikmesriikidega tehtava tihedama koostöö kaudu, samuti toetades kodanikuühiskonna osalejaid korruptsioonivastase võitluse, läbipaistvuse ja aruandekohustuse valdkonnas;

23.

kordab, et inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi edendamine ja kaitsmine kuuluvad ELi välispoliitika aluspõhimõtete hulka; on mures asjaolu pärast, et ELi liikmesriigid müüvad jätkuvalt relvi ja julgeolekuseadmeid, sealhulgas siserepressioonideks kasutatavat jälgimistehnoloogiat piirkonna ametivõimudele, kes ei järgi inimõigusi ega rahvusvahelist humanitaarõigust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid rangelt nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) (10), milles muu hulgas märgitakse, et ekspordilitsentsi väljaandmisest tuleks keelduda, kui on olemas ilmne oht, et eksporditavat sõjatehnoloogiat või -varustust võidakse kasutada siserepressioonideks või rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsisteks rikkumisteks; kordab oma seisukohta, mis on esitatud 17. jaanuaril 2018. aastal vastu võetud muudatusettepanekutes (11) ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liidu kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise, tehnilise abi ja transiidi kontrollimiseks; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid pööraksid nõukoguga kokkulepet saavutada püüdes sellele dokumendile ülimat tähelepanu;

24.

on seisukohal, et Euroopa naabruspoliitika raames ELi ja partnerriikide vahel kokku lepitud partnerluse prioriteetides tuleks selgelt viidata asjakohasele assotsieerimislepingule, eeskätt selle inimõiguste klauslile, tagades, et inimõigused moodustavad kokkulepitud partnerluse prioriteetide olulise ja valdkonnaülese aspekti, mida tuleb arutada kõikidel tasanditel, eeskätt kõrgeimal poliitilisel tasandil, ning mis ei tohiks piirduda madala tasandi allkomitee koosolekutega;

25.

nõuab suuremat kaasavust ja kohaliku kodanikuühiskonna tihedamat kaasamist partnerriikide vajaduste kindlakstegemisse; väljendab heameelt Euroopa välisteenistuse ja komisjoni jõupingutuste üle laiendada kontakte kodanikuühiskonnaga ja kaasata erasektorit ning ergutab neid selles valdkonnas aktiivsem olema; toonitab vajadust tagada sõltumatu kodanikuühiskonna esindajate, sealhulgas registreerimata inimõigustealaste rühmade ja inimõiguste kaitsjate osalemine ning peab kahetsusväärseks, et see on eriti takistatud juhul, kui dialoog ja toetus käivad läbi valitsuse kontrolli all olevate ametite või keskenduvad üksnes valitsusmeelsetele organisatsioonidele; on seisukohal, et EL peaks lihtsustama väiksemate ja kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sealhulgas sotsiaalpartnerite juurdepääsu olemasolevatele rahalistele vahenditele, ühtlustama taotlusprotsesse ning keskenduma kohalikele kodanikuühiskonna organisatsioonidele; juhib tähelepanu sellele, et kohalikud kodanikuühiskonna osalejad tajuvad, et EL keskendub peamiselt suurtele rahvusvahelistele kodanikuühiskonna organisatsioonidele; nõuab, et EL investeeriks rohkem vahendeid kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamise edendamisse ning nende ja suurte rahvusvaheliste kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel tõhusamate partnerlussuhete hõlbustamisse, samuti sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamisse dialoogi pidamiseks valitsusega, et suurendada kohalikku isevastutust;

26.

kutsub Euroopa välisteenistust üles suurendama jõupingutusi parimate tavade vahetamiseks seoses naiste rolliga avalikus elus;

27.

rõhutab, et Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riikide naiste kaasamine ja nende mõjuvõimu suurendamine avalikus, poliitilises, majandus- ja kultuurielus on oluline stabiilsuse, rahu ja majandusliku jõukuse edendamiseks pikas perspektiivis; rõhutab, et riikides, kus araabia kevad on toonud kaasa jätkuva konflikti, on naiste osalemine rahuprotsessides ja vahendamises otsustava tähtsusega, et taastada vägivallatu ühiskond; leiab, et selle saavutamiseks on oluline naiste juurdepääs haridusele, mida toetavad kodanikuühiskonna organisatsioonid, ning sooline võrdõiguslikkus;

28.

rõhutab, et kohalike ametiasutuste tugevdamine on osa demokraatia ja õigusriigi põhimõtete levitamisest; nõuab seetõttu, et kohaliku autonoomia arendamise teel soodustataks detsentraliseerimise protsessi ja suurendataks piirkondade mõjuvõimu; ergutab ja toetab partnerlusi ELi liikmesriikidega ning samuti liikmesriikide kohalike omavalitsuste poolt läbiviidavaid detsentraliseeritud koostöö projekte, mille eesmärk on arendada piirkonna riikides kohalikku ja piirkondlikku valitsemist;

29.

tuletab meelde, et on oluline tagada ELi jõupingutuste ning ELi abi ja investeeringute piisav nähtavus piirkonnas tõhusama strateegilise kommunikatsiooni, avaliku diplomaatia, inimestevaheliste kontaktide, kultuuridiplomaatia, haridusalase ja akadeemilise koostöö ja teavitustegevuse kaudu, et edendada liidu väärtusi; nõuab eeskätt, et taastataks Vahemere lõunapiirkonda nimetatud Euroopa Liidu eriesindaja mandaat, millega juhitaks ELi koostööd piirkonnaga ja tagataks ELi suurem nähtavus;

30.

usub, et selleks, et suurendada ELi suutlikkust avaldada poliitilist ja poliitikameetmetega seotud mõju ning edendada isevastutust ja abisaavate riikide poolset ulatuslikku toetust, peaks iga ELi delegatsioon nägema ette järjepidevaid konsultatsioone ekspertide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatega ning eelkõige looma asjaomase riigi sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist mitmekesisust kajastava kõrgetasemelise nõuandekomisjoni, mis koosneb asjaomase riigi majandus-, meedia-, kultuuri-, akadeemilise, kodanikuühiskonna liidritest ja silmapaistvatest noorteliidritest ning sotsiaalpartneritest ja juhtivatest inimõiguste kaitsjatest, ning mis pakuks sisendit ELi kujundatavatele poliitilistele prioriteetidele ja poliitikameetmete struktuurile;

31.

on veendunud, et eeskätt peaks EL sellele piirkonnale suunatud tegevuses keskenduma noortele, järgides valdkondadevahelist lähenemisviisi; nõuab noortepoliitika integreerimist kõikidesse ELi Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna poliitikameetmetesse; peab hädavajalikuks kavandada kestlikke lahendusi, mis vastavad noorte töötuse probleemi ulatusele, ning rõhutab inimväärse töö, ettevõtluse ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise võimaluste edendamise tähtsust; teeb sellega seoses ettepaneku, et iga ELi delegatsioon töötaks noortest poliitika-, sotsiaal-, majandus-, meedia- ja kultuurivaldkonna ning kodanikuühiskonna organisatsioonide liidritest koosnevate mitteametlike noortekogude loomise nimel, mis pakuksid sisendit ja annaksid nõu poliitiliste prioriteetide ja ELi poliitikameetmete suutlikkuse kohta avaldada riigis mõju ning kujutaksid endast poliitiliste valikutega seoses täiendavat aruandluskohustuse elementi; kutsub Euroopa poliitilisi rühmitusi ja mõttekodasid arendama Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riikide kohalike aktiivsete noortega tihedamat suhtlust, et edendada nende võimestamist, väljaõpet ja suutlikkuse suurendamist, mis võimaldaks neil kohalikel valimistel kandideerida ning tegutseda riigis uute positiivsete muutuste esilekutsujatena;

32.

nõuab, et EL aitaks oma partneritel tegeleda radikaliseerumise algpõhjustega, nagu vaesus, töötus, sotsiaalne ja poliitiline tõrjutus ning ühiskonna suutmatus tegeleda inimeste vajadustega, luues noortele võimalusi Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnaga tehtava tõhustatud koostöö kaudu, mille keskmes oleksid inimesed, eriti noored; nõuab, et EL toetaks noorte juurdepääsu ettevõtlusele, näiteks ergutades ja toetades investeerimist idufirmadesse; on veendunud, et ELi tegevuses selle piirkonna suhtes tuleks panna suuremat rõhku kaasavale majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, et edendada töökohtade loomist, noorte tööalasele konkurentsivõimele, tööturu vajadustele paremini kohandatud väljaõppele ning tööõiguste reformidele ja reformidele, mille eesmärk on luua tugevad üldised sotsiaalkaitsesüsteemid, pöörates erilist tähelepanu kõige kaitsetumatele rühmadele; palub ELil investeerida rohkem ressursse meetmetesse, millega püütakse parandada kvaliteetsete esmaste teenuste, nagu hariduse ja tervishoiuteenuste kättesaadavust kõigi jaoks, ning teha suuremaid jõupingutusi sotsiaaldialoogi tõhustamiseks ning ühinemise, rahumeelse kogunemise ja väljendusvabaduse ning ajakirjandusvabadusega seotud õiguslike reformide edendamiseks, korruptsiooniga võitlemiseks ning juurdepääsu tagamiseks ressurssidele ja teabele, mis on stabiilsuse ning avatud, dünaamilise ja vastupanuvõimelise ühiskonna peamised osad;

33.

väljendab tõsist muret pingete teravnemise pärast piirkonnas; mõistab hukka usuliste erinevuste kasutamise poliitiliste kriiside ja sektantlike sõdade õhutamiseks;

34.

kutsub ELi üles toetama jõuliselt Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riike võitluses usulise radikaliseerumise ohtudega, mille suhtes on eriti tundlikud töötud noored;

35.

usub, et on vaja mehhanisme, mille eesmärk on lõpetada terrorismi rahastamine offshore-üksuste kaudu, millesse on kaasatud riigid ja finantseerimisasutused, ning relvakaubandus ning energiaressursside ja tooraine ostmine ja müümine, millest saavad kasu terrorirühmitused;

36.

juhib tähelepanu kliimamuutuse, kõrbestumise ja veepuuduse probleemidele, mis avaldavad piirkonnale sügavat mõju; julgustab nii ELi kui ka Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna poliitikakujundajaid ja osalejaid tõhustama oma energiajulgeoleku-alast koostööd partnerriikidega, sh kohalike ametiasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, edendades taastuv- ja säästva energia kasutamist ning energiatõhususe eesmärkide saavutamist, et anda oma panus Pariisi kokkulepete täitmisse; toob esile piirkonna võimaluse liikuda oma energiasüsteemi ümberkujundamisega edasi, kasutades suuremal määral ära taastuvaid energiaallikaid, mis pakuvad paljudele Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidele suuri majanduslikke võimalusi; juhib tähelepanu võimalustele, mida see pakub kestliku kasvu saavutamiseks ja töökohtade loomiseks, ning energia- ja kliimamuutuste alase piirkondliku koostöö võimalustele; rõhutab sellega seoses võimalusi, mis võivad kõikidele asjaomastele riikidele avaneda seoses hiljuti avastatud maagaasivarudega Vahemere idaosas;

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et erasektori avamine ja aina rohkem eristuvad majandused võivad aidata luua piirkonnas väga vajalikke töökohti, eriti noorte ja naiste jaoks; peab kiiduväärseks positiivseid märke piirkonna turismisektori elavnemisest, tunnistab selle suurt potentsiaali kestliku kasvu ja töövõimaluste edendamisel ning nõuab ELi erilist tähelepanu ning toetust piirkondadele, mida on mõjutanud taristuga seotud ja/või julgeolekuprobleemid; palub ELil tõhustada toetust riikidele, mis on suuremal määral valmis liikuma edasi demokratiseerumise, õigusriigi põhimõtte, inimõiguste ja põhivabaduste austamise valdkonnas, kasutades kõiki enda käsutuses olevaid kättesaadavaid rahastamisvahendeid alates makromajanduslikust finantsabist kuni Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendini, Euroopa välisinvesteeringute kavani ja tulevase naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendini;

38.

tuletab meelde vajadust rakendada suuremal määral piirkonna innovatsioonipotentsiaali, mis on suuresti kasutamata, ja erasektori dünaamilisust; julgustab ELi tõhustama sellega seoses dialoogi ning finants- ja tehnilist abi; peab kiiduväärseks algatusi nagu Startup Europe Mediterranean (SEMED), millega kaardistada ja luua võrgustik Vahemere mõlema kalda idufirmade, investorite, ülikoolide, teadusasutuste ja poliitikakujundajate vahel, kui peamist meedet, millega ergutada koostööd innovatsiooni, töökohtade loomise ja kestliku majanduskasvu valdkonnas;

39.

rõhutab, kui oluline on siduda kõik reformid ja investeeringud ning ELi tegevus piirkonnas kestliku arengu eesmärkidega saavutamise ning kestliku arenguga üldiselt;

40.

tõstab esile lisaväärtust, mida pakuvad parlamentaarne diplomaatia ja Euroopa Parlamendi korraldatud korrapärased kahepoolsed parlamentidevahelised kohtumised lõunanaabritest partneritega, kui vahendit kogemuste vahetamiseks ning vastastikuse mõistmise edendamiseks; juhib sellega seoses tähelepanu parlamentaarsete ühiskomisjonide olulisusele, sest see on ainulaadne vahend, mille abil kujundada ELi ja selle lähimate partnerite vahel ambitsioonikad ühised poliitikasuunad; ergutab ELi liikmesriikide parlamente pidama Euroopa naabruspoliitika raames kahepoolseid parlamentidevahelisi kohtumisi; toonitab veelkord, et nii liikmesriikide parlamentide kui ka Euroopa Parlamendi poliitilistel parteidel võib olla selles oma roll; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi, ELi liikmesriikide parlamentide ning lõunapoolsete naaberriikide parlamentide vaheline dialoog võib pakkuda väga väärtusliku võimaluse edendada piirkondlikku dialoogi ja koostööd lõunanaabruses; juhib sellega seoses tähelepanu olulisele rollile, mida võiks etendada Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee kui areen, kus saaks elavdada piirkondlikku integratsiooni ning selle organisatsiooni ambitsioonikaid poliitilisi ja majanduslikke eesmärke; märgib Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee ja Vahemere Parlamentaarse Assamblee kattuvust; on seisukohal, et Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee peaks etendama olulisemat rolli Vahemere Liidu piirkondlikus raamistikus, tagades läbipaistvuse ja parlamentaarse järelevalve Vahemere Liidu tegevuse ja eriti Vahemere Liidu projektide üle;

41.

rõhutab, et naised võivad jõuliselt edendada rahu saavutamist, konfliktide lahendamist ja stabiliseerimisprotsesse ning rõhutab naiste olulist rolli radikaliseerumise ärahoidmises ning võitluses vägivaldse äärmusluse ja terrorismi vastu; tuletab meelde, et naiste osalemine kõigil otsuste tegemise tasanditel nende strateegiate väljatöötamisel ja rakendamisel muudab poliitikat ja programme tulemuslikumaks ja jätkusuutlikumaks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida piirkonna naisi ning organisatsioone, kes kaitsevad ja edendavad nende õigusi; rõhutab, et õiguskaitse ja üleminekuperioodi õigusemõistmine peavad olema kergesti kättesaadavad ja keskenduma naistele, kes on sattunud konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla ohvriks;

42.

kordab Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee üleskutset toetada Euroopa –Vahemere piirkonna projekti, mis käsitleb soolist ebavõrdsust, ning hõlmata sellesse ka analüüs naiste esindatuse määra kohta riiklikes ja piirkondlikes parlamentides ja kohalikes asutustes; on seisukohal, et parlamentaarse assamblee naiste õiguste komisjon ning Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon peaksid igal aastal saama teavet soolise ebavõrdsuse näitajate kohta Euroopa – Vahemere piirkonnas.

43.

tuletab meelde, et naiste õigused, naiste võimestamine, sooline võrdõiguslikkus, laste õigused, usu- ja veendumuste vabadus ning rahvus- ja usuvähemuste ja vähekaitstud rühmade, sealhulgas puuetega inimeste ning LGBTIQ-inimeste õigus mittediskrimineerimisele on põhiõigused ja ELi välistegevuse aluspõhimõtted;

44.

nõuab, et kooskõlas ELi soolise võrdõiguslikkuse teise tegevuskava prioriteetidega tugevdataks Euroopa naabruspoliitika võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste mõõdet; tunnustab mõnes riigis heakskiidetud hiljutisi reforme sellistes küsimustes nagu oma ohvritega abielluvate vägistajate süüst vabastamine, naistevastane vägivald ja pärandiõigused; nõuab selliste seaduste jõulist jõustamist; väljendab siiski muret, et üldiselt ei ole naiste olukord enamikus araabia kevadest mõjutatud riikides paranenud; rõhutab, et Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riikide naiste kaasamine ja nende mõjuvõimu suurendamine avalikus, poliitilises, majandus- ja kultuurielus on pikaajalise stabiilsuse, rahu ja majandusliku jõukuse saavutamiseks hädavajalik; leiab, et selle saavutamiseks on oluline anda naistele juurdepääs haridusele; väljendab samuti muret asjaolu pärast, et naiste tööturul osalemise määr piirkonnas on üks väiksemaid maailmas, tekitades sotsiaalset tõrjutust ning olulist kahju kogu majanduse jaoks; juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline on käsitleda seda probleemi kestliku majanduskasvu ja sotsiaalse sidususe põhikomponendina; märgib ka, et naiste õiguste kaitsjad seisavad silmitsi omavolilise kinnipidamise, kohtuliku tagakiusamise, laimukampaaniate ja hirmutamisega;

45.

mõistab hukka LGBTI-inimeste ja LGBTI-inimeste õiguste kaitsjate laialt levinud tagakiusamise Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas, sealhulgas kohtuliku tagakiusamise, piinamise, füüsilised rünnakud ja laimukampaaniad; nõuab, et Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja liikmesriigid kaitseksid oma Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riikidega tehtava koostöö raamistikus aktiivselt ja järjepidevalt inimõiguste, sealhulgas LGBTQI-inimeste õiguste jagamatust ning toonitaksid, et neid õigusi tuleb kaitsta nii riigi tegevuse kui ka õigusaktidega;

46.

kutsub Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riike üles osalema aktiivselt naistevastase vägivalla kõigi vormide vastu võitlemises; kutsub Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riike üles allkirjastama ja ratifitseerima Istanbuli konventsiooni, mis on vahend võitlemaks naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla vastu, sealhulgas koduvägivalla ja naiste suguelundite moonutamise vastu; nõuab eelkõige, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, vaataksid oma õigusaktid läbi, lisades teksti soolise vägivalla ja aukuritegude kohta, käsitleksid selliste tegudega ähvardamist kuriteona ja kehtestades rangemad karistused kõigi sedalaadi kuritegude eest;

47.

kutsub Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna riike üles rakendama Pekingi tegevuskava, mis käsitleb naiste juurdepääsu haridusele ja tervishoiule kui põhilisi inimõigusi, sealhulgas juurdepääsu vabatahtlikule pereplaneerimisele ja seksuaalsele reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele, nagu juurdepääs tasuta rasestumisvastastele vahenditele, ohutule ja seaduslikule abordile ning seksuaal- ja suhteharidusele tüdrukutele ja poistele;

48.

peab murettekitavaks, et juurdepääs riiklikele tervishoiuteenustele ja eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervisele on piiratud, eelkõige maapiirkondades elavatele naistele ja tütarlastele;

49.

nõuab tungivalt, et kõik need riigid ratifitseeriksid konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja tühistaksid kõik olemasolevad reservatsioonid sellele; nõuab tungivalt, et need riigid võtaksid sobivaid meetmeid, et suurendada ühiskonnas soolist võrdõiguslikkust, eeskätt võttes koostöös naiste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna osalejatega vastu riiklikke tegevuskavasid, mis sisaldaksid soolise võrdõiguslikkuse meetmeid;

50.

on seisukohal, et EL peaks töötama partnerriikide haridusreformidega seotud abi jaoks välja laiahaardelisema lähenemisviisi ning suunama asjakohased ressursid ja programmid algtaseme haridusele, sealhulgas koolieelsele haridusele, et tagada ühiskonnas laiemalt ja alates juba väga varasest east pädevuste, oskuste, sealhulgas digioskuste arendamine, asjakohane kutseõpe ja täiendõpe ning ettevõtlushariduse programmid, kriitiline mõtlemine ja sotsiaalne teadlikkus; rõhutab, kui oluline on pakkuda heal tasemel haridust kui vahendit, millega võimestada noori ja tugevdada sotsiaalset sidusust;

51.

tunneb heameelt Vahemere Liidu sekretariaadi väljatöötatud programmide üle, nagu näiteks Med4Jobs, mis võtab sihikule noorte ja naiste tööalase konkurentsivõime Vahemere piirkonnas; kutsub Vahemere Liidu liikmesriike üles andma oma sekretariaadile korralduse keskenduda oma töös Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, et toetada üleminekuprotsessi tugevdamist, pöörates erilist tähelepanu naistele ja tütarlastele;

52.

kutsub komisjoni veel kord üles viima ellu Euroopa Parlamendi ettepaneku luua Erasmus+ programmist eraldi seisev ulatuslik Euroopa – Vahemere piirkonna Erasmuse programm, millel oleks sihtotstarbeline rahastamine ning ambitsioonikad mõõtmed nii oma ulatuse kui ka rahastamise seisukohast, ning mis keskenduks mitte ainult alg-, kesk- ja kõrgharidusele, vaid ka kutse- ja õpipoisiõppele; kordab, et investeerimine noortesse loob aluse piirkonna pikaajaliseks vastupidavuseks ja õitsenguks; kutsub komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles suurendama oma Euroopa Liidu külastusprogrammi ulatust ja osalust ning hõlbustama noorte ning naissoost poliitiliste juhtide osalemist selles; nõuab lisaks, et EL toetaks reforme haridussüsteemide ajakohastamiseks neis riikides;

53.

tuletab meelde oma toetust akadeemilise ja kutseõppe programmide rahastamiseks, et luua Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides laiaulatuslikud erialaste oskuste reservid, ning toetust sellistele meetmetele nagu Erasmus+ kutsehariduse ja -koolituse harta, mida tuleks paindlike ja arenevate vahendite, nt liikuvuspartnerluste kaudu laiendada nii suures ulatuses kui võimalik kõikidele Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidele;

54.

mõistab veel kord teravalt hukka kõik julmused ning laialdased inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mida konflikti käigus on toime pannud eelkõige Assadi režiimi jõud, sh oma liitlaste toetusel, aga ka ÜRO nimekirja kantud terroriorganisatsioonid; peab ülimalt kahetsusväärseks, et korduvad piirkondlikud ja rahvusvahelised pingutused sõja lõpetamiseks on nurjunud, ning kutsub üles uuele ja intensiivsele ülemaailmsele koostööle, et jõuda konflikti rahumeelse, püsiva lahendamiseni; rõhutab, et Süürias toime pandud hirmsate kuritegude suhtes ei tohiks esineda mingit karistamatust ega sallivust; kordab oma nõudmist kuritegude sooritamise eest vastutavate isikute sõltumatuks, erapooletuks, põhjalikuks ja usaldusväärseks uurimiseks ja vastutusele võtmiseks ning toetab Süüria Araabia Vabariigis alates 2012. aasta märtsist toime pandud rahvusvahelisi kuritegusid uuriva rahvusvahelise, erapooletu ja sõltumatu mehhanismi (IIIM) tööd; nõuab lisaks toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, kes koguvad ja aitavad säilitada tõendeid inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste kohta;

55.

peab kahetsusväärseks, et alates Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisest 2015. aastal on vaid ühes, 18. mai 2017. aasta aruandes läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika rakendamise kohta (JOIN(2017)0018) hinnatud arengusuundumusi naabruskonnas piirkondlikul tasandil, vaatamata Euroopa naabruspoliitika läbivaatamist käsitlevas 2015. aasta teatises sisalduvale kohustusele koostada peale riigipõhise aruandluse naaberriikide tasandil korrapäraseid aruandeid, mis sisaldaksid teavet põhivabaduste, õigusriigi, soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste küsimuste kohta; nõuab, et riigi tasandi ja piirkondlikud aruanded sisaldaksid ELi ja liikmesriikide poliitikameetmete asjakohaseid tulemuste analüüse ja inimõigustealaseid mõjuhinnanguid;

56.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.

(1) https://eeas.europa.eu/archives/docs/top_stories/pdf/eugs_review_web.pdf

(2) ELT L 77, 15.3.2014, lk 27.

(3) ELT L 77, 15.3.2014, lk 85.

(4) ELT C 265, 11.8.2017, lk 110.

(5) ELT C 265, 11.8.2017, lk 98.

(6) ELT C 204, 13.6.2018, lk 100.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0119.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0227.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0449.

(10) ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.

(11) ELT C 458, 19.12.2018, lk 187.