Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „2030. aasta kestliku arengu tegevuskava rakendamisel ei jäeta kedagi kõrvale“

(omaalgatuslik arvamus)

(2020/C 47/05)

Raportöör: Peter SCHMIDT

Kaasraportöör: Lutz RIBBE

Täiskogu otsus	21.2.2019
Õiguslik alus	kodukorra artikli 32 lõige 2 Omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	31.10.2019
Täiskogu istungjärk nr	547
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	159/21/16

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

ÜRO kestliku arengu eesmärgid on kõigi jaoks parema ja jätkusuutlikuma tuleviku teerajajad. Kestliku arengu eesmärkide põhisisu on kohustus tagada, et säästvuse ja vastupidavuse suunas liikudes ei jäetaks kedagi kõrvale, vaid et enim kõrvalejäetuteni jõutaks esimesena ning et ühtki eesmärki ei peetaks täidetuks enne, kui selle on täitnud kõik.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et sotsiaalseid probleeme tuleks lahendada täielikus koostoimes keskkonna- ja majanduslike muredega. ELis kestliku arengu eesmärkide täitmiseks on vaja ühendada kestlikkuse majandus- ja keskkonnamõõtmega sotsiaalne mõõde, muutes sellega süsteemi ja saades üle praegustes ELi strateegiates valdavast kapseldunud mõtteviisist. 2030. aasta kestliku arengu tegevuskava mitmemõõtmeliste hoobade kaudu meetmete ja poliitika määramisel on vaieldamatu väärtus. Tegevuskava rakendamisel on eluliselt tähtis sotsiaalküsimustega tegelemine.

1.3.

Võrreldes keskkonna- ja majandusmõõtmega on nii sotsiaalküsimusi kui ka piirkondlikku ühtekuuluvust peetud seni pigem eraldiseisvateks poliitikavaldkondadeks kui kestlikkuspoliitika lahutamatuks pärisosaks. Kõikehõlmavas kestlikkuspoliitikas iseloomustavad sotsiaalset mõõdet lisaks edasiarendatud tavapärasele sotsiaalpoliitikale (näiteks paremad sotsiaaltoetused) ka õiglasem majandus ja suurem osalemine majanduselus, millest on kasu inimestele ja piirkondadele.

1.4.

Üleminek kestlikule, CO2-neutraalsele ja ressursitõhusale majandusele eeldab põhimõttelisi muutusi ühiskonnas ja majanduses. Muutustega kaasnevad võimalused, aga ka ohud. „Kedagi ei jäeta kõrvale“ tähendab, et kõik, kuid eelkõige rohkem kõrvalejäänud ühiskonnaliikmed saavad võimalustest kinni haarata ja on valmis ohtudega toime tulema. See eeldab aktiivseid poliitikameetmeid. Seega vajavad erilist tähelepanu kõige haavatavamad ühiskonnarühmad, samuti kõige ebasoodsamas olukorras olevad piirkonnad ja territooriumid.

1.5.

„Kedagi ei jäeta kõrvale“ hõlmab eelkõige seda, et võimalikult paljudel inimestel võimaldatakse taas tegusate kodanike positiivset rolli täita, maksimeerides ülemineku käigus investeeringute, uue elustiili, tarbimisharjumuste ja säästvate tehnoloogiate kättesaadavust kõikide inimeste, rühmade ja piirkondade jaoks. Kestlikkusele üleminekut ei saa ega tohi peale suruda, üleminek on edukas ainult juhul, kui sellel on lai toetuspind ja selles osalevalt aktiivselt kõik.

1.6.

Komitee palub kestliku arengu eesmärkide täitmiseks ja kõrvalejäetuteta edasiminekuks Euroopa Komisjonil, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja liikmesriikidel

—

sõlmida loodusvarade tarbimisest faktiliselt sõltumatu ELi 2050. aasta kestliku arengu strateegia raames Euroopa uus roheline ja sotsiaalne kokkulepe, mille keskne eesmärk on parandada kodanike heaolu. Komitee on rahul, et Euroopa Komisjoni uus president kavatseb algatada Euroopa rohelise kokkuleppe, kuid komitee soovitab tungivalt lisada sellele sotsiaalne mõõde;

—	hinnata süstemaatiliselt ülemineku võimalikke negatiivseid/positiivseid kõrvaltoimeid Euroopa elanikkonnale (eelkõige vaestele ja haavatavatele rühmadele) ja struktuurselt nõrkadele piirkondadele ning mõista paremini kestlikkust ja ebavõrdsust mõjutavaid põlvkondadevahelisi tegureid;

—	luua kestliku arengu eesmärkide ning Euroopa rohelise ja sotsiaalse kokkuleppe täitmiseks sobivad haldusstruktuurid ja vahendid, kasutades ümberkorraldamise edendamiseks Euroopa poolaastat, paremat õigusloomet ning mitmeaastast finantsraamistikku, sh Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Sotsiaalfondi;

—

jõuda õiglase ülemineku (kivisöe kasutamise lõpetamise) laiema mõistmiseni ja rakendada seda toetav Euroopa sotsiaalõiguste sammas, reformides samas ümberjagamissüsteeme (sihtotstarbeline maksustamine, sotsiaalkaitse ning jätkusuutlikud ja sotsiaalsed investeeringud), töö ja eraelu tasakaalu ja soolist võrdõiguslikkust;

—	tagada kõikidele võrdne juurdepääs piisavale haridusele ja koolitusele ja asjaomased võrdsed võimalused;

—	ületada tõkked, mis takistavad aktiivselt osaleda kodanikel, kellel ei ole vajalikku rahalist ja sotsiaalset kapitali, vajalikke teadmisi ja vajalikku teavet ning juurdepääsu võimalustele;

—	kehtestada poliitika, millest on kasu kodanikel ja millega kaitstakse ka keskkonda, nt haavatavaid rühmi eelisjärjekorras käsitlevad õhusaastekavad, keskkonnahoidlike sotsiaaleluruumide poliitika jne;

—	edendada kestlikkusele ülemineku raames sotsiaal- ja koostöömajandust (nt oskused, ringmajandus, energiasüsteemi ümberkujundamine, ühistute tegevuse soodustamine);

—	toetada VKEsid ülemineku õnnestumiseks ja konkurentsivõime säilitamiseks, parandades oskuste, rahastamise, innovatsiooni ja tehnoloogia kättesaadavust;

—	edendada kvaliteetsete töökohtade loomist;

—	kujundada strateegia eesmärgiga tagada, et lisaks linnadele muutuksid ka maakogukonnad kaasavamaks, vastupidavamaks ja säästvamaks;

—	tugevdada Euroopas kliimakaitset ja kliimamuutustega kohanemist, et võidelda kõrbestumise vastu ning tegeleda veenappuse ja rahvastikukao probleemiga;

—	muuta noorte ja tulevaste põlvkondade hääl kuuldavamaks ja lasta neil kestlikkuse otsuse langetamisel kaasa rääkida;

—	edendada kestlikku kaubanduspoliitikat, milles võetakse arvesse kaubanduse positiivsid ja negatiivseid sotsiaalseid ja keskkonna välismõjusid.

2. Sissejuhatus

2.1.

Liiga kaua ei ole kestlikkuse sotsiaalmõõtmest maailma ega ELi tasandil piisavalt hoolitud. Võrreldes keskkonna- ja majandusmõõtmega on nii sotsiaalküsimusi kui ka piirkondlikku ühtekuuluvust peetud seni pigem eraldiseisvateks poliitikavaldkondadeks kui kestlikkuspoliitika lahutamatuks pärisosaks, samal ajal kui sotsiaalne ja piirkondlik ebavõrdsus püsivad Euroopas endiselt ja muutuvad kohati hullemaks. Teatavad inimesed, rühmad ja piirkonnad ongi olnud seni poliitikas kõrvale jäetud, austamata planeedi taluvuspiire ja ka olulise osa ELi elanike sotsiaalseid põhivajadusi. Euroopa Liitu peetakse sageli vastutavaks üha süveneva lõhe eest ühtekuuluvus- ja sotsiaalpoliitika lubaduste ning tegelikkuse vahel.

2.2.

Enam ei saa ega tohi eirata üha tugevamaid positiivseid ja negatiivseid seoseid majandus-, sotsiaal- ja ökoloogiliste probleemide vahel. Hiljuti üle Euroopa toimunud proteste ei tuleks pidada märgiks, et lai avalikkus on täielikult reformide vastu. Protestides avalduvad pigem paljude inimeste hirmud, kes ei ole rahul oma praegusegi olukorraga ja kes kardavad nüüd veel seda, et ees ootavad vajalikud ümberkorraldused, näiteks üleminek CO2-neutraalsele majandusele, mida tehakse taas kord nende arvel.

2.3.

Seetõttu tuleb uut kestliku arengu poliitikaraamistikku koostades analüüsida praeguse jätkusuutmatu poliitika vajakajäämisi ja jõuda uue rohelise ja sotsiaalase kokkuleppeni, milles pakutakse inimestele hirmudest ülesaamiseks sisulisi praktilisi lahendusi. Nimetatud ühiskondlikele meetmetele võimalikult laia avalikkuse heakskiidu ja toetuse saamiseks on esmane ülesanne jagada kantav kulu ja saadav kasu õiglaselt. Inimestel, kes ei saa võtta üleminekust osa positiivses võtmes, võib tekkida isegi suurem rahulolematus, vastuseis või poliitiline resigneeritus, näiteks võivad nad loobuda valimistel osalemast. Kahtlemata aitab puudulik osalus kaasa ühiskonnaliikmete kaldumisele äärmusluse, populismi, rassismi ja natsionalismi poole, mida võib märgata praegu paljudes ELi liikmesriikides.

2.4.

Sotsiaalmõõtmega tegelemata ei saa lahendada ökoloogilist kriisi ja see mõju on vastastikune. Sotsiaalse mõõtme majandus- ja keskkonnamõõtmega ühtmoodi väärtustamise vastuvõetavaks pidamiseks on tarvis ühiskondlikku arutelu.

2.5.

Komitee kordab, et põhimõte „kedagi ei jäeta kõrvale“ ei saa ega tohi tähendada tegelemist pelgalt üksikisikute konkreetsete murede ning majandusliku olukorra ja neid mõjutavate tingimustega (1). Tegeleda tuleb ka leibkondade, kogukondade, piirkondade, sektorite ja vähemuste probleemidega, kes on jäetud kõrvale ja tunnevad endid hüljatuna, näiteks kui avalike teenuste osutamine on lõpetatud või halveneb ja isegi põhiteenused on kättesaamatud või ei vasta (mitte üksnes rahalistele) võimalustele. Probleem saab alguse füüsilisest taristust (transport, telekommunikatsioon ja internet) ning mõjutab seejärel haridust, tervishoidu ja sotsiaalhoolekannet ning meelelahutust, samuti haldusteenuseid, õiguskaitseasutusi, politseid jne.

2.6.

„Kedagi ei jäeta kõrvale“ hõlmab seda, et inimestel võimaldatakse taas aktiivsete kodanikena tegutseda, suurendades inimeste, rühmade ja piirkondade kaasamist üleminekuprotsessi ja selle läbipaistvust.

2.7.

Lisaks laiendatakse põhimõtet „kedagi ei jäeta kõrvale“ tulevastele põlvkondadele kooskõlas Brundtlandi komisjoni aruandes (2) esitatud kestliku arengu määratlusega. Komitee on seisukohal, et Euroopa praegune poliitikaraamistik ja majandussüsteem toimivad noorte ja tulevaste põlvkondade arvel, ning on rahul, et eelkõige noored väljendavad muret näiteks liikumise „Fridays for Future“ (Reeded tuleviku nimel) kaudu selgesti ja kuuldavalt.

2.8.

Inimesi on tarvis julgustada, et eelolevat ümberkorraldamise protsessi ei tasu karta, seepärast peavad kõikide tasandite poliitilised juhid põhimõtet „kedagi ei jäeta kõrvale“ rakendama. See on tingitud sellest, et ümberkorraldamine tähendab muutusi ja mingil juhul ei ole kõik inimesed kestlikkusele üleminekul võitjate hulgas. Seetõttu ei ole õige ega arukas rääkida üksnes olukordadest, kus võidavad mõlemad või isegi kõik pooled. Ühiskond tervikuna võidab, kuid kulu ega kasu ei jagata võrdselt poliitiliste sekkumisteta, millega tagatakse, et kedagi ei jäeta kõrvale.

3. Murettekitavad Euroopa sotsiaalse ja keskkonnatingimuste ebavõrdsuse suundumused

3.1.

Euroopa inimareng on väga heal tasemel ja kodanike oodatav eluiga on kõrgemaid maailmas. Kuid kestliku arengu eesmärkide täitmiseni on Euroopal veel pikk tee käia. Viimaste kättesaadavate Eurostati andmete (3) kohaselt elas 2018. aastal vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus 109,2 miljonit inimest ehk 21,7 % ELi elanikest. Enim on ohustatud lapsed ja vähemusrühmad. Suures materiaalses puuduses elamine, mis on absoluutse vaesuse mõõt, oli ajavahemikus 2008–2018 vähenenud oluliselt, 8,5 %-lt 5,8 %-le, (4) kuid see jääb siiski kaugele Euroopa 2020. aasta eesmärgist.

3.2.

Naiste tööhõivemäär on ainult 67,5 %, (5) samas kui meeste tööhõivemäär on 73 % (kolme ja enama lapsega naistest töötab ainult 55 %, ent 85 % meestest); (6) 32 % naistest töötab osalise tööajaga, (7) seevastu ainult 8 % meestest. ELis oli 2017. aastal naiste brutotunnitasu meeste omast keskmiselt 16 % väiksem, mille põhjustasid stereotüübid, segregatsioon hariduses ja tööturul, juhtivate ja kontrollfunktsiooniga ametikohtade täitmine enamasti meestega, pikemad tööturult eemalolekud, tasustamata hooldamiskohustused ja palgadiskrimineerimine (8). (Laste)hoiu puudumine on jätkuvalt peamine põhjus, miks naised ei osale tööturul. Kolmandik (31,7 %) mitteaktiivsetest naistest teatas, et on mitteaktiivsed hooldamiskohustuste tõttu, ent sama teatas ainult 4,6 % mitteaktiivsetest meestest. Meeste ja naiste palgaerinevus suureneb staaži ja vanusega, millest johtub hämmastavalt suur sooline pensionilõhe, mis on 39 %, ja ka sooline vaesuslõhe on suurim eakaimate rühmas (vanuses 65 aastat ja rohkem) (9).

3.3.

Jõukuse ebavõrdsus on veelgi suurem: 10 % kõige jõukamatele leibkondadele kuulub 50 % kogu jõukusest, samas kui 40 % kõige vähem jõukatele kuulub vaid veidi üle 3 % (10). 40 % väikseima summaarse ekvivalentnetosissetulekuga elanike osa sissetulekust on püsinud väike ja oli 2017. aastal 21,1 % (Eurostat, kestliku arengu eesmärgid, 2019). Sissetulek on ka ELis suures osas ebavõrdselt jaotunud: 2016. aastal oli 20 % suurima sissetulekuga elanike sissetulek 5,2 korda suurem kui 20 % väikseima sissetulekuga elanike sissetulek (11).

3.4.

Samuti on vaesed muutunud vaesemaks; 2016. aastal oli kogu ELis sügavas vaesuses (s.o vaesuse tõsiduse mõõt ehk kui palju on vaesuse ohus inimeste mediaansissetulek vaesuse ohu künnisest väiksem) 25 % elanikkonnast, st alla vaesuspiiri elavatest inimestest poole sissetulek oli vähemalt 25 % väiksem kui vaesuse ohu künnis (12).

3.5.

Osa kättesaadavate tõendite kohaselt elavad väikese sissetulekuga leibkonnad tavaliselt vähem tervislikus keskkonnas kui suure sissetulekuga leibkonnad ja on mitmel põhjusel haavatavad. Vaesematel leibkondadel on ka suuremad probleemid energia ja transpordi taskukohasusega (13). Euroopa kodanike saastatuse ja muude keskkonnaohtudega kokkupuutumise mõistes võrdsust ei ole (14).

3.6.

Ehkki majanduslik ebavõrdsus ELi riikide vahel on ajapikku vähenenud, on liikmesriikide vahel ilmsed erinevused, (15) kuna vaesuse ohus elanike osakaal ulatub 12,2 %st Tšehhi Vabariigis 32,8 %ni Bulgaarias (16). ELi piires varieerub leibkonna netosissetulek 25,8 %, kusjuures sissetulek on suurem põhja- ja läänepoolsetes ning väiksem ida- ja lõunapoolsetes liikmesriikides. Liikmesriikides erineb suuresti ka töötuse määr ja suure materiaalse puuduse levimus (17). Vaesuse ohus on 64,9 % kõikidest ELi töötutest, suurim (81,8 %) on osakaal Saksamaal ja väikseim (51,5 %) Poolas (18).

3.7.

Ebavõrdsus johtub majanduse praegusest olukorrast. Majanduskasvu edasikandumise teooria, mille kohaselt jõuavad, nii nagu tõusulaine kergitab kõiki laevu, ka majanduskasvu hüved kõikide ühiskonnakihtideni, ei kirjelda Euroopa tegelikkust, kuna kõik ühiskonnaliikmed ei olegi saanud Euroopa majanduskasvust ühtemoodi kasu, vaid suurema sissetulekuga leibkondade kasu on olnud palju suurem kui 40 % väiksema sissetulekuga elanike kasu. Paljudel inimestel on raske toime tulla, samas kui väga väike osa inimesi kasutab lõviosa rikkusest, mille loomises osalevad kõik inimesed.

4. Kestlikkusele ülemineku erinevad mõjud

4.1.

Kestlikkusele üleminekuga ei täideta pelgalt vajadust käia loodusvaradega hoolikamalt ja vastutustundlikumalt ümber, vaid selle majandusliku potentsiaali kohta on üha rohkem tõendeid. Üleilmne vähese CO2-heitega kaupade ja teenuste turg kasvab juba praegu kiiresti. Vähese CO2-heitega majanduses luuakse töökohti ka sellistes piirkondades ja sektorites, kuhu ei ole aastakümneid piisavalt investeeritud. Ringlussevõtupõhisema majandusega aidatakse suurendada ressursitõhusust, vähendatakse negatiivset keskkonnamõju ja suurendatakse tööhõivet, tuues muu hulgas majandustegevuse tagasi Euroopasse ja teatavatesse liikmesriikide piirkondadesse, sh ebasoodsas olukorras olevatesse piirkondadesse. Hiljutises uuringus prognoositakse, et ringmajanduspoliitika tulemusena luuakse 2030. aastaks juurde ligikaudu 650 000 – 700 000 töökohta (19). Tuleks tagada, et need on kvaliteetsed töökohad ja et need on kõikidele inimestele kättesaadavad. Oodatakse, et kliimaneutraalsele majandusele üleminekuga luuakse ELis 2030. aastaks lisaks juba eeldatud 12 miljonile uuele töökohale veel täiendavalt 1,2 miljonit töökohta. Üleminekuga võiks leeveneda käimasolev töökohtade automatiseerimisest ja digiteerimisest tingitud polariseerumine, kuna töökohti loodaks eelkõige ehituses ja tootmises ka palkade ja oskuste jaotuse skaala keskosas (20). Mõjutatakse kõiki sektoreid, kuid võrreldes teiste sektoritega prognoositakse palju suuremaid häireid autotööstuses ja põllumajanduses.

4.2.

Sellegipoolest ilmnevad jätkuvalt tohutud konkurentsimoonutused, sest olemasoleva turumajandusraamistikuga ei õnnestu vältida loodusvarade raiskamist, saastamist ega hävitamist. Need moonutused kahjustavad keskkonda ning takistavad ka uute ja säästvate majandusvõimaluste kiiret kasutuselevõttu. Moonutused on nii Euroopa piires kui ka rahvusvahelisel tasandil. Siseturupoliitikaga ega ka kaubanduspoliitikaga ei tohi anda ühtegi konkurentsieelist, mille näppavad inimeste heaolu suhtes vastutustundetult käitujad või loodusvarade röövijad. Seetõttu on komitee rahul, et Euroopa Liidu Komisjoni uus president nõudis näiteks süsinikdioksiidi piirimaksu kehtestamist, tingimusel et maksustamissüsteem nähakse ette kestlikkusele ülemineku kiirendamiseks ja sotsiaalse õigluse suurendamiseks. Pikaajalise lahendusena peab komitee oluliseks, et EL püüdleks ülemaailmse CO2-heite maksustamise poole.

4.3.

ELi liikmesriikide maksustamissüsteemide probleem on selles, et nad sõltuvad valdavalt tööjõu maksustamisest. 2016. aastal moodustasid keskkonnamaksud tegelikkuses kogumaksutulust ainult 6,3 %, samas kui tööjõumaksud moodustasid 49,8 %. Kestliku arengu eesmärkidega kooskõlas terviklik maksureformi käsitlusviis peakski keskenduma tööjõu asemel ülemäärase rikkuse, tarbimise, saastamise või digiteerimise maksustamisele (21). Muutes tuleks arvesse võtta üha suuremat sissetulekute ebavõrdsust Euroopas ning ka seost sissetuleku suuruse ja CO2-jalajälje vahel. Keskkonnamaksud tulebki kujundada eesmärgiga muuta intensiivseimate kasutajate käitumist, minimeerides samas negatiivset mõju sissetulekute ja varade ebavõrdsusele. Näiteks fossiilsete energiaallikate kasutamise subsideerimise lõpetamisel, CO2-heitemaksu kehtestamisel ja saadud tulu ühistranspordi arendamiseks eraldamisel võiks olla soodne mõju sissetulekute ebavõrdsusele ja sotsiaalsetele tulemustele.

4.4.

Euroopa Liitu usaldatakse kestlikkuse üleilmse eestvedajana ainult juhul, kui Euroopas on kestlikkusega kõik korras. Esiteks on see kiiresti kasvavatel tulevikuturgudel näiteks ringmajanduse, keskkonnahoidlike tehnoloogiate, biotehnika ja jätkusuutliku rahastamise valdkonnas kasu saamise eeltingimus. Samas aitab maailma tasandil kestlikkuse kohustuste võtmine täita ELi poliitilisi eesmärke muudes valdkondades (nt välispoliitilisest seisukohast rände põhjustega tegelemine, õiglane üleilmne kaubandus ja sõltuvuse vähendamine naftariikidest).

4.5.

Kuid kestlikkusele üleminekuks on tarvis tohutuid avaliku ja erasektori investeeringuid või suuri kulutusi kestvuskaupade ostuks leibkonna, äriühingu, samuti omavalitsuse, piirkonna ja riigi tasandil, mis tasuvad end ära pikas perspektiivis. Sotsiaalse kestlikkuse põhiküsimus on, kes suudab selle raha investeerida või kulutada. Vastusest sõltub, kes suudab nimetatud majanduslikke eeliseid ära kasutada. Sotsiaalne kestlikkus on suures ohus,

—	kui investeerida suudavad üksnes suured äriühingud, kuid mitte VKEd,

—	kui idufirmad ei pääse kestliku majanduse tulevikuturgudele,

—	kui taristu kestlikkuskõlblikuks muutmiseks piisav avaliku sektori eelarve on pigem ainult jõukates, mitte struktuurselt nõrkades piirkondades,

—

kuid mis kõige tähtsam, kui väiksema sissetulekuga ja piiratumate rahaliste vahenditega, kehvema haridusega ja napimate teadmistega, halvema laenamisvõimega, väiksema sotsiaalse kapitaliga ning väiksema kindlustundega inimestel ei ole või nad ei taju võimalusi tegelikult kestlikesse tarbimisharjumustesse investeerida ega tarbimisharjumusi kestlikeks muuta. Sellise stsenaariumi järgi saavad kestlikkusele üleminekust kasu ainult need, kel niigi hästi läheb. Sel juhul suureneks sotsiaalne ebavõrdsus ja ebaõiglus, samuti piirkondade ebavõrdsus.

4.6.

Sotsiaalse kestlikkuse puhul ei ole oluline see, kas see arendab tavapärast sotsiaalpoliitikat (näiteks paremad sotsiaaltoetused), vaid see, kas see pakub võrdsemaid võimalusi osalemiseks majanduselus. Selleks tuleb anda VKEdele, idufirmadele, avalikule sektorile struktuurselt nõrkades piirkondades ja eelkõige kodanikele (eeskätt kõige haavatumatele) võimalus osaleda aktiivselt kestlikkusele üleminekus. Selle taustal tuleb arvestada veel teisi tegureid, nagu sugu, individuaalsed võimed ja vanus, mis võivad süvendada Euroopas esinevat ebavõrdsust.

4.7.

Arvesse tuleb võtta ka ülemineku territoriaalset mõju. Kogu maailma inimestest elab 2050. aastal linnades 67 %. Euroopas jõuab linnaelanike osakaal eeldatavasti 80 %ni. Kõik inimesed ei koorma keskkonda ühtemoodi, millega tuleb poliitika kujundamisel sobival viisil arvestada. Näiteks keskmine Londoni elanike tekitatav heitkogus on pisut üle poole Ühendkuningriigi elanike keskmisest heitkogusest (22). Ent samas on maaelanikel sageli oluline roll ökosüsteemiteenuste osutamisel ja säilitamisel. Seega ei tohiks maapiirkondi, väikelinnu ega ka ELi äärepoolseimaid piirkondi unustada, vaid üleminekusse kaasata.

5. Strateegilised tegevusvaldkonnad – lahenduste suunas

5.1.

Ühine kestliku arengu poliitika käsitlusviis on kasutada keskkonnale soodsa käitumise ergutamiseks majanduslikke stiimuleid ja/või karistada keskkonda kahjustava käitumise eest. Näiteks CO2-heitemaksu kehtestamine põhineb seisukohal, et turuhind peaks sisaldama CO2-heitest tulenevat kulu. Seda käsitlusviisi võib laiendada, võttes hinna määramisel arvesse võimaliku välismõju looduskeskkonnale. Välismõju arvessevõtmise käsitlusviis on populaarne, kuna see on kooskõlas turumajanduse põhikontseptsiooniga ning eeldatakse, et see on väga tulemuslik ja tõhus.

5.2.

Euroopa Komisjon on hakanud välismõjude arvessevõtmisse õnneks tõsisemalt suhtuma, tunnistades näiteks taastuvate energiaallikate ebasoodsas olukorras olekut kuni fossiilsete ressursside kõikide välismõjude turuhinnas arvesse võtmiseni (23) ja püüdes näiteks rakendada põhimõtet „saastaja maksab“ (24) transpordisektoris. Need käsitlusviisid on ühitatavad kestlikkuse ökoloogilise ja majandusmõõtmega, ent ei sisalda sotsiaalset mõõdet. Kõik ühiskonnarühmad ja sidusrühmad tuleb varustada raamistikuga, mis annab neile võrdse võimaluse toota ja tarbida kestlikult. Vastasel juhul kaotavad VKEd oma konkurentsivõime, struktuurselt nõrgad piirkonnad muutuvad veelgi nõrgemaks ning sotsiaalselt või isiklikult tõrjutud inimestel on veelgi kesisemad võimalused ühiskonna rikkusest osa saada.

5.3.

Seetõttu ei piisa pelgalt turupõhisest kestlikkusstrateegiast, milles tuginetakse ainult turule, kus ideaaljuhul on kõiki välismõjusid arvesse võetud, kuna sellise strateegiaga ei pruugi ühiskond automaatselt saada jätkusuutlikke tulemusi. Ka sotsiaalset kestlikkust edendav poliitika peab tuginema lisaks välismõjude arvessevõtmisele laiemale käsitlusviisile. Eraisikute, sotsiaalsete rühmade, ühistute, konkreetsete äriühingute või avaliku sektori kestlikus arengus osalemist takistavad olemasolevad tõkked tuleb kõrvaldada.

5.4.

Kestlikkusele üleminek on eriti oluline sellistes konkreetsetes sektorites nagu toit, transport, eluase ja energia. Seisukoha täiendamiseks esitatakse allpool kolm konkreetset näidet.

—

Suurem CO2-heitemaks muudab elektri kallimaks, välja arvatud juhul, kui elekter on toodetud 100 % süsihappegaasivabalt. See muudab atraktiivsemaks elektri enda tarbeks tootmise taastuvatest allikatest, näiteks päikeseenergia, mida hoogustab tulevikus elektrisalvestite kasutamine. Tarbitava tootmine on keskkonnaalase ja majandusliku jätkusuutlikkuse seisukohast mõttekas. Ent tarbitava tootmisest on paremad võimalused kasu saada neil, kes elavad suure (katuse) pinnaga eramus või juhivad suure (katuse) pinnaga suurettevõtet. Seevastu üürnikel ja käsitööga tegelevatel väikeettevõtjatel on tootvaks tarbijaks saamine raskem või isegi objektiivselt võimatu. Seetõttu muutub elekter neile üha kallimaks, samas kui enda tarbeks tootjad suudavad raha kokku hoida ja teenida tasa enda tehtud investeeringud ning neile laekub samal ajal teatavatel tingimustel isegi maksumaksjate raha. See muudab väikeettevõtjate konkurentsiolukorra ebasoodsamaks ja süvendab sotsiaalset ebavõrdsust. Vägagi samalaadsed probleemid ilmnevad ka küttesektoris.

—

Suurem CO2-heitemaks muudab ka fossiilkütused kallimaks. Teisisõnu tasub elektriauto ostuhind end kiiremini tasa. Ent selleks peab olema rahaline likviidsus või vähemalt krediidivõimelisus. Likviidsuseta ja laenuvõimeta eraisikutel ja isegi väikeettevõtjatel ei ole võimalik osta elektriautot ning nad peavad seetõttu kandma suuremaid bensiinikulusid. Vähemalt suurlinnades võib valida veel ka ühistranspordi või jalgrattasõidu. Kuid paljudes maapiirkondades ei ole selline alternatiivne võimalus mõistlik. Järelikult ei teki ainult elektri ja küttega samad probleemid, vaid täiendava pinge alla satub ka piirkondlik ühtekuuluvus.

—

Lõpuks on ringmajanduse arengu tulemuslikuks soodustamiseks tõenäoliselt parim meetod muuta toorainete tarbimine kallimaks näiteks käibemaksu reguleerimise abil. Kuid tööstus- või kaubandusettevõte peab tegema toorainete kasutamisest loobumiseks või ringlussevõtuks sageli ka kõigepealt investeeringuid seadmetesse või tehnoloogiasse, millest võidavad taas suured ettevõtted ja kaotajad on VKEd.

5.5.

Näidetest ilmneb, et ükskõik kui põhjendatud on taastuvenergia, elektromobiilsuse ja ringmajanduse soodustamine, muutes heite või toorained kulukamaks, halveneb ainult selle käsitlusviisi kasutamise korral sotsiaalne kestlikkus. Seda peavad toetama algatused, milles käsitletakse konkreetselt ebasoodsas olukorras olevaid turuosalisi ja nende ebasoodne olukord vähemalt hüvitatakse. Ent sotsiaalse kestlikkuse valdkonnas edusammude tegemiseks ei piisa sageli pelgalt lihtsast hüvitamisest. Kohati tuleb luua ebasoodsas olukorras olijatele tegelikkuses paremad võimalused.

5.6.

Selle taustal sõltub osalemine näiteks energiasüsteemi ümberkujundamises ka saadud haridusest ja teadmistest võimaliku meetme kohta, seega on ülioluline aidata inimestel suurendada kindlustunnet, et nad kaasatakse tegevusse, mis suurendab osalemist kestlikus arengus. Selleta võivad haldustoimingute ja bürokraatia loodud takistused olla veelgi raskemini ületatavad. Tähelepanuväärne on ka taristu muutmine.

5.7.

Veel üks strateegiline tegevusvaldkond on kvalifikatsioon, haridus, nõustamine ja abi. Kliimaneutraalsele majandusele üleminek mõjutab suuresti seda, milliseid oskusi on vaja. On pakiline vajadus investeerida inimkapitali (haridus, koolitus, elukestev õpe), et varustada praegused ja tulevased põlvkonnad keskkonnahoidlikes ja digitehnoloogiates vajalike oskustega. Koolid ja ülikoolid peaksid lisama kestliku arengu eriõppekava, et edendada tööpõhist õpet, mis kajastab tööturu olukorda. Elanikkonna ümberõppesse ja oskuste täiendamisse investeerimine on hädavajalik selleks, et kedagi ei jäetaks kõrvale.

5.8.

Sama tähtsad on sotsiaalsiirded, mida rahastatakse näiteks progressiivsetest maksudest või uudsetest maksudest, nagu finantstehingumaks. Tehnoloogiliste muutuste tõttu muutuv töö iseloom muudab oluliseks järgmist perioodi käsitlevaks aruteluks, millesse kaasatakse kõik sotsiaalpartnerid, uute õiguste andmise, nagu piisav sissetulek igaühele. Tähtis on tagada, et nende kujundamisega edendatakse kestlikkust, mitte ei pärsita seda.

5.9.

Sotsiaalpoliitikas on eiratud keskkonnaprobleeme. Näiteks Euroopa Sotsiaalfond ei tegele kliimamuutustega ning hinnanguliselt vaid 7 % on eraldatud vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele haridus- ja koolitussüsteemide ümberkujundamise, oskuste ja kvalifikatsioonide kohandamise, töötajate oskuste täiendamise ja uute töökohtade loomise kaudu (25). Lisaks tuleneb poliitikaraamistike seostamatusest, et kompromisse, koostoimet ja kõrvalmeetmete vajadust arutelus ei käsitleta või on neid keeruline hinnata, kuna puuduvad kohandatud andmed, vahendid ja protsessid.

5.10.

Konkreetsemalt on vaja selleks, et hõlbustada paradigma orienteerimist tagantjärele hüvitamise ja leevendamise püüdluste asemel sellele, et võimaldada sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevatel inimestel struktuurselt ebasoodsas olukorras olevates piirkondades arendada ise alt-üles projekte ja luua järk-järgult tõeliselt jätkusuutlikke, osaluspõhiseid ja kaasavaid majandusmudeleid, (26) järgmisi elemente:

—	tagatud piisav sissetulek neile, kes sellest puudust tunnevad;

—	erasektori pankade seisukohast kehva krediidireitinguga inimeste tagatud juurdepääs mikrorahastamise toele või avaliku sektori laenudele;

—	näiteks energia, eluaseme ja põllumajanduse valdkonnas (eelkõige kogukondade) enda tarbeks tootmise toetamine, mida võiks sisaldada erinevas vormis struktuurid sotsiaalmajanduse piires, eelkõige ühistud;

—	väiksemad haldustakistused neile osalistele;

—	õigusabi ja tehnilise nõustamise jõudmine abivajajateni;

—	suuremad avaliku sektori taristuinvesteeringud ja sotsiaalsed investeeringud.

6. Euroopa sotsiaalõiguste samba roll kestlikkuse kontekstis

6.1.

ELi 2017. aasta novembris välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammas on ELi ees seisvate sotsiaalsete probleemide lahendamise erivahend ning see väljendab 21. sajandi Euroopas õiglase ja hästitoimiva tööturu ja hoolekandesüsteemide jaoks olulisi printsiipe ja õigusi sellega antakse kõikidele kodanikele uued ja tõhusamad õigused, tuginedes 20 aluspõhimõttele, mis on jagatud kolme järgmisse kategooriasse: i) võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule, ii) õiglased töötingimused ning iii) sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus kõigile.

6.2.

Sotsiaalõiguste samba rakendamine eeldab kindlat eelarvebaasi ja investeeringuid. Esiteks peaks järgmine mitmeaastane finantsraamistik kindlustama vajaliku rahastamise ja teiseks saab sotsiaalseid investeeringuid edendada viitega sotsiaal- ja keskkonnaotstarbeliste avaliku sektori investeeringute kuldreeglile (27). Kohane maksupoliitika, sh tõhusad meetmed maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu, peaks võimaldama liikmesriikidel ja ELil koguda täiendavaid vahendeid sotsiaalsamba ja kestliku arengu eesmärkide rahastamiseks (28). Ka erasektori investeeringud võivad täiendada avaliku sektori kulutusi/investeeringuid teatavates valdkondades, kuid mille suhtes peaksid kehtima läbipaistvad erikriteeriumid, mis tagavad piisava sotsiaalse tasuvuse üldiseks hüvanguks (29).

6.3.

Ehkki kestliku arengu 17 eesmärgil ning Euroopa sotsiaalõiguste samba 20 õigusel ja põhimõttel on palju ühist, ei ole seni esitatud ühtegi ettepanekut, kuidas neid kahte kasulikult koos toimima panna. Selleks võiks hakata täiustama sotsiaalvaldkonna tulemustabeli 14 näitajat, et need Euroopa sotsiaalõiguste samba 20 õiguse ja põhimõttega ning kestliku arengu eesmärkidega paremini ühtiksid. Samuti peaks Euroopa Komisjon käivitama ühiste näitajate laiendatud ja konkreetsemale kogumile tuginedes strateegia eesmärgiga ühendada paremini need kaks üliolulist vahendit edusammudeks sotsiaal- ja keskkonnavaldkonnas, vältides samas eksitavaid kattumisi. Veebisaidilwww.inequalityin.eu (30) esitatakse hea näitena vahend, millega mõõdetakse sissetulekut ja keskkonnaparameetreid elukvaliteedi näitajatena liikmesriikides.

6.4.

Arutatakse Euroopas õiglase ülemineku kontseptsiooni rakendamise viise. Aktiivse tööturupoliitika abil peaks hõlbustama üleminekut eelkõige vähese CO2-heitega töökohtadele (näiteks koolitus ja abi töö otsimisel) ja suurendama töötajate osalemist, samuti keskkonnateenuste eest maksmist, millega toetatakse ebasoodsas olukorras olevaid rühmi ülemineku käigus (31).

Brüssel, 31. oktoober 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) Komitee arvamus teemal „Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule“ (ELT C 81, 2.3.2018, lk 44).

(2) Brundtlandi aruanne „Our Common Future“ (Meie ühine tulevik).

(3) https://ec.europa.eu/eurostat/documents/2995521/10163468/3-16102019-CP-EN.pdf/edc3178f-ae3e-9973-f147-b839ee522578

(4) Vt joonealune märkus 3.

(5) Samas.

(6) https://eige.europa.eu/publications/poverty-gender-and-intersecting-inequalities-in-the-eu

(7) Eurostat.

(8) https://ec.europa.eu/info/policies/justice-and-fundamental-rights/gender-equality/equal-pay/gender-pay-gap-situation-eu_en

(9) https://www.equalpayday.be/europa/; Eurostat.

(10) OECD 2017. aasta taustaaruanne „Understanding the Socio-Economic Divide in Europe“ (Euroopa sotsiaal-majandusliku lõhe olemus).

(11) Income inequality in the EU (Sissetulekute ebavõrdus ELis), Eurostat, 2016.

(12) „What is poverty – Poverty facts and trends“ (Mis on vaesus: vaesuse tõsiasjad ja suundumused), Euroopa vaesusevastane võrgustik (EAPN), 2016.

(13) „30x30 Actions for a Sustainable Europe, #Think2030 Action Plan“ (Kestliku Euroopa 30 meedet aastaks 2030, tegevusplaan #Think2030), Euroopa Keskkonnapoliitika Instituut (IEEP).

(14) Euroopa Keskkonnaamet (EEA), 2018.

(15) Eurostat, 2019.

(16) Vt joonealune märkus 3.

(17) Euroopa strateegia- ja poliitikaanalüüsisüsteem (ESPAS), 2019; Eurostat, 2019.

(18) Eurostat, 2018.

(19) „Impacts of circular economy policies on the labour market“ (Ringmajanduspoliitika mõju tööturule), Euroopa Komisjonile koostatud aruanne, Cambridge Econometrics, Trinomics ja ICF, mai 2018.

(20) Euroopa tööhõive ja sotsiaalareng (ESDE), 2019.

(21) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Jätkusuutlikud sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteemid digiajastul“ (ELT C 129, 11.4.2018, lk 7).

(22) IIED.

(23) Komisjoni teatis „Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020“ (ELT C 200, 28.6.2014, lk 1).

(24) Valge raamat „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ (COM(2011) 144 final).

(25) Baldock, David and Charveriat, Céline. 2018. Aruandes viidatakse andmetele kui „Ricardole (2017) toetuvatele oma kalkulatsioonidele. Kliimameetmete süvalaiendamine ELi eelarves: ettevalmistus järgmiseks mitmeaastaseks finantsraamistikuks“.

(26) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uued jätkusuutlikud majandusmudelid“ (ELT C 81, 2.3.2018, lk 57).

(27) ELT C 227, 28.6.2018, lk 1 punkt 1.6; ELT C 197, 8.6.2018, lk 33, punkt 1.8 ja 3.6; ELT C 327, 12.11.2013, lk 11; ELT C 227, 28.6.2018, lk 95, punkt 1.4, ELT C 226, 16.7.2014, lk 21; ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punkt 3.14 ja ELT C 190, 5.6.2019, lk 24, punkt 1.8; ECO/498 (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 113).

(28) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punkt 1.6.

(29) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punkt 1.4.

(30) https://www.inequalityin.eu

(31) Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon (ITUC) viitega Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) suunistele õiglase ülemineku kohta.