Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Jätkusuutlik ja kaasav biomajandus — Euroopa majanduse uued võimalused“

(omaalgatuslik arvamus)

(2019/C 110/02)

Raportöör:

Mindaugas MACIULEVIČIUS

Kaasraportöör:

Estelle BRENTNALL

Täiskogu otsus	15.2.2018
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2 – omaalgatuslik arvamus
Vastutav tööorgan	tööstuse muutuste nõuandekomisjon (CCMI)
Vastuvõtmine CCMIs	25.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	205/3/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Luua biomajanduse edendamiseks pikaajaline, sidus ja läbipaistev poliitika ning stimuleeriv raamistik. Praeguste paljude valdkonnaüleste ühiskondlike probleemidega tegelemiseks on vaja kõrgetasemelist poliitilist osalemist ning ELi poliitiline keskkond võiks olla uuenduslike bioressursipõhiste toodete ja kestlikult toodetud ELis kasvatatud tooraine suhtes soosivam. Kuna nendes valdkondades omavad pädevust pigem liikmesriigid ja piirkonnad kui EL, siis võivad rahalised stiimulid ja maksustiimulid aidata edendada vajalikke investeeringuid. Klasterorganisatsioonid, kuhu kuuluvad VKEde rühmad ja kestliku biomassi esmatootjad, täidavad olulist rolli tarneahela osalejate suhete arendamisel. Pidev ajakohastav kaardistamine (1) koos biomajanduse mõjude hindamisega võib aidata tuvastada bioressursipõhises valdkonnas tegutsevad klastrid, samuti tuleks võtta meetmeid uute klastrite loomise hõlbustamiseks Euroopa, piirkondlikul ja kohalikul tasandil seal, kus esineb puudujääke.

1.2.

Põllumajandustootjate, metsaomanike ja nende ühistute roll on loodusvarade tõhusa kasutamise ning ring- ja biomajanduse seisukohalt määrava tähtsusega. On vaja tugevat mitmeaastast finantsraamistikku, ühist põllumajanduspoliitikat ja Euroopa metsastrateegiat, selleks et toetada nõustamist, koolitust ja teadmiste vahetamist, et paremini käsitleda põllumajandustootjate ja põllumajandusühistute vajadusi. On vaja tutvustada konkreetseid näiteid teadlikkuse suurendamiseks ja biomajanduse eeliste näitamiseks kogu väärtusahelale. See meelitaks noori põllumajandustootjaid ja uustulnukaid asutama uusi ettevõtteid selles valdkonnas. Samuti tuleks edendada tootjate organisatsioone ja kooperatiive kui olulisi vahendeid olemasoleva biomassi kasutamise ja lisaväärtuse suurendamiseks ELis. Seepärast on ELi põllumajandus- ja metsandussektori toetamine äärmiselt oluline investeeringuteks ja uuendusteks biomassi kestliku tootmise alal.

1.3.

Toetada turgude loomist ning aidata tarbijatel ja üldsusel teha teadlikke valikuid selle kohta, milliseid tooteid ja majandusharusid nad oma igapäevaste ostudega toetavad. Tarbijate teadlikkuse suurendamiseks ning bioressursipõhiste toodete kohta sidusa ja õige teabe edastamiseks tuleb Euroopa Liidul luua teabevahetusstrateegia, mis hõlmab kõiki väärtusahela partnereid ja ka kõiki teisi sidusrühmi. Oluline esimene samm on olnud kogu ELi hõlmavate selgete standardite loomine bioressursipõhiste toodete jaoks, mis võib sillutada teed turu loomise meetmeteks, et edendada veelgi tarbijate ja avaliku sektori hankijate huvi ELis toodetud bioressursipõhiste toodete kasutuselevõtu vastu.

1.4.

Tagada investeeringutele jätkusuutlik rahaline tasuvus ühtse fondi kaudu. Arukas reguleerimine ja järjepidev mitmetasandiline rakendamine kogu ELis peaksid olema esmatähtsad, et kõrvaldada takistused ning vähendada halduskoormust, tagades samal ajal jätkusuutlikkuse. Näiteks võib veebipõhine abivahend aidata leida olemasolevaid rahastamisvahendeid ning teha kindlaks, kas taotleja vastab kõnealuse mehhanismi rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele. Samuti võiks süsteem anda vajalikud lingid ja allikad rahastuse taotlemiseks otse rahastamismehhanismist. See võiks toimida ka turuna, tehes rahastamist puudutava teabe kättesaadavaks ning viies rahastuse soovijad kokku võimalike rahastajatega (nagu ühisrahastamise saidid). Biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtte (BBI JU 2.0) jätkumine pärast praegust mitmeaastast finantsraamistikku on oluline selleks, et toetada uusi ja olemasolevaid bioressursipõhiste toodete väärtusahelaid, suurendada olemasolevate tootmisrajatiste konkurentsivõimet ning aidata kaasa maaelu arengule, luues töökohti ja edendades ettevõtlust.

1.5.

ELi regionaalarengu poliitika pärast 2020. aastat peaks pakkuma piisavalt vahendeid maapiirkondade täiendavaks arendamiseks. Tuleks keskenduda peamiselt investeeringute toetamisele taristusse ja teenustesse, mida on vaja tõhusa ja jätkusuutliku maapiirkondade biomajanduse jaoks.

1.6.

Kasutada ära teaduse võimalusi ja toetada innovatsiooni kasutuselevõttu paindliku, proportsionaalse ja stabiilse õigusraamistiku abil. Teadusuuringud on biomajanduses äärmiselt olulised innovatsiooni võimaldamiseks, rakendamiseks ja hindamiseks. Ärilistel eesmärkidel kasutamine ei sõltu ainult tipptasemel teadustegevust, vaid ka asjakohasest strateegilisest, õiguslikust ja sotsiaalsest raamistikust, et tagada kiire teadmiste siire tööstusesse. Eestvedajatele tuleks õiguslikes piirides anda innovatsiooni teostamiseks ja kiirendamiseks vajalikku tegutsemisruumi ja tuge. Olukordades, kus reguleerimine võiks biomajanduse üldist arengut paremini toetada ja kus on vaja leidlikke lahendusi, tuleks sidusrühmadega sõlmida innovatsioonikokkuleppeid ja keskkonnahoidlikke kokkuleppeid. Lisaks etendab innovatsioon ka olulist rolli ELi biomassi tootmise jätkusuutlikkuse edendamisel.

1.7.

Tõhustada haridus-, koolitus- ja oskuste arendamise programme uute talentide ja olemasolevate töötajate jaoks. Biomajanduse potentsiaali vallapäästmine võib viia uute töökohtade loomiseni. Samas tekitab uute tehnoloogiate kasutuselevõtt suuri probleeme, mis on seotud töökorralduse ning töötajatele vajalike oskustega. Seetõttu on väga oluline tagada inimeste oskuste jätkuv arendamine ja kohandamine kogu nende elu jooksul. Haridussüsteemide ja tööturgude seoste tugevdamiseks, et vähendada oskuste mittevastavust tööturu nõuetele, on väga oluline, et kõik asjakohased sidusrühmad – biomassitootjad, haridusasutused, ettevõtjad, ametiühingud, avalikud tööturuasutused ja valitsused – oleksid pühendunud hariduse ja kutsehariduse kvaliteedi ja tööturu vajadustele vastavuse parandamisele. Üldine oskuste arendamise ja tööturu nõudlusele vastavuse poliitika peaks siiski olema laiema meetmete paketi lahutamatu osa, hõlmates tööhõive-, tööstus-, investeerimis-, innovatsiooni- ja keskkonnapoliitikat.

1.8.

Uurida biomassi kasutusvõimalusi. Olemasoleva biomassipakkumise tõhusam kasutamine peab olema prioriteet, et rahuldada kasvavat nõudlust lähteaine järele. Lisaks tuleb parandada tootliku pinnase kvaliteeti ja kvantiteeti põllumajanduses ning luua stiimuleid mahajäetud, vähetähtsa või alakasutatud maa kasutamiseks. Lähteaine tootjatel, põhiliselt põllumajandustootjatel ja metsaomanikel, on biomajanduse arengus oluline roll. Selleks on vaja suurendada teadlikkust (erinevate põllumajanduskultuuride kasutamisel) potentsiaalsetest võimalustest ning arendada biomassi kogumise, ladustamise ja transportimise taristut. Oluline osa võib olla ka kestlikkuse aruandluskavade lihtsustamisel ning biomassi tootmise ja töötlemise suutlikkuse elavdamisel. Jäätmed ja jääkained biomassi allikate alternatiividena ning Euroopa metsade säästev majandamine pakuvad võimalusi biomajanduse ja bioenergia jaoks. On vaja kestlike jäätmevoogude hindamist ning täiendavaid investeeringuid puidu ja jääkainete kasutamisse. Lisaks on vaja välja töötada tehnoloogiad sedalaadi toodetele omase mitmekesisusega toimetulekuks. Mõnel juhul võib osutuda vajalikuks kohandada riiklikku poliitikat, et võimaldada jäätmete kasutamist bioressursipõhistes toodetes.

2.   Üldised märkused

2.1.

Biomajandus hõlmab taastuvate bioloogiliste ressursside tootmist ning muundamist toiduaineteks, loomasöödaks, bioressursipõhisteks toodeteks ja bioenergiaks. See hõlmab põllumajandust, metsandust, kalandust, toiduainetetööstust, paberimassi ja paberi tootmist, samuti osaliselt keemia-, biotehnoloogia- ja energeetikatööstust. Käesoleva arvamuse koostamisel ei võetud konkreetselt arvesse teadusuuringuid genoomide, rakuprotsesside ega bioinformaatika alal. ELi 2012. aasta biomajanduse strateegia eesmärk oli „rajada innovatiivsemat, ressursitõhusamat ja konkurentsivõimelisemat ühiskonda, milles toiduga kindlustatus on hästi ühendatud biootiliste taastuvate loodusvarade jätkusuutliku tööstusliku kasutamisega ja tagatud on ka keskkonna kaitse“. 2017. aastal vaatas Euroopa Komisjon oma 2012. aasta biomajanduse strateegia läbi, jõudes järeldusele, et strateegia on osutunud oma eesmärkide suhtes asjakohaseks ning et biomajanduse võimaluste tähtsust tunnistatakse järjest enam nii Euroopas kui ka sellest väljaspool.

2.2.

Ehkki 2012. aasta biomajanduse strateegia eesmärgid on jätkuvalt asjakohased toiduga ja toitumisalase kindlustatusega seotud probleemidega tegelemiseks ning strateegiaga kaasnevas tegevuskavas seatud eesmärgid on saavutatud, peetakse hiljutiste poliitiliste arengute, sh ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja kliimamuutuste raamkonventsiooni (COP21 kohustused) valguses siiski vajalikuks strateegia meetmete rõhuasetuse muutmist ning selle kohaldamisala hindamist. 2050. aastaks kasvab maailma rahvastik oletatavasti peaaegu 10 miljardini ning bioloogilisi ressursse tuleb kasutada tõhusamalt, et suurema hulga inimeste jaoks oleks ohutut, toitainerikast, kvaliteetset ja taskukohase hinnaga toitu, mis tekitaks toodetava ühiku kohta vähem keskkonna- ja kliimamõju, ning samuti on vaja piisavalt taastuvat bioloogilist materjali, et toota küllalt suurt osa toodetest, mida praegu saadakse toornaftast, kombinatsioonis tuule- ja päikseenergia ning teiste taastuvenergia liikidega.

2.3.

Selle taustal hõlmab jätkusuutlik biomajandus eri sektoreid ja on kestliku majandusarengu strateegiates kesksel kohal kõikjal maailmas. Biomajandusel võib olla Euroopa konkurentsivõimes võtmeroll ning just praegu on tähtis selle pakutavad võimalused kindlaks teha ning neid kasutada, seda nii Euroopa kui ka liikmesriikide/piirkondlikul tasandil. Näiteks kolmandates riikides piirkondades, nagu USAs, on biomajanduse arengut juhitud ülevalt allapoole, kusjuures selle majandusharu väärtus on peaaegu 400 miljardit USA dollarit ning sellega on otseselt, kaudselt ja seonduvalt loodud enam kui neli miljonit töökohta (2).

2.4.

Biomajandus pakub võimalusi, mis võivad aidata vähendada nii CO2-heiteid kui ka sõltuvust imporditavatest fossiilsetest ressurssidest. Näiteks ELi metsad seovad süsinikku mahus, mis vastab 10 %-le ELi aastasest heitkogusest, pakkudes samas jätkusuutlikult ja püsivalt biomassi taastuvenergia jaoks. Lisaks sellele näitavad hinnangud, et praegu toodetavast 100 000 kemikaalist võib igaüht teoreetiliselt valmistada taastuvatest toorainetest. See ei tähenda, et kõiki neid peaks tootma taastuvatest toorainetest, kuid see on teoreetiliselt võimalik. See võimaldab toota meie igapäevaseid majapidamiskaupu kohtadel ja taastuval viisil, ning aitab samas luua töökohti ja majanduskasvu Euroopas, kus tehnoloogiline edumaa on endiselt suur.

2.5.

Sellegipoolest seisab ELi biomajanduse laiaulatuslikuma innovatsiooni teel endiselt suuri takistusi. Oluline takistus on seotud toote kulupõhise konkurentsivõimega, seda nii võrreldes fossiilsete alternatiivide kui ka sarnaste toodetega, mis on pärit mujalt maailmast. Kulupõhist konkurentsivõimet mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas tehnoloogia valmisoleku määr, tööjõukulu, fossiilkütuste toetused ja amortisatsioon, samuti bioressursipõhiste toodete turutoetuse madal tase. Konkurentsivõime probleemi süvendavad raskused rahastusele juurdepääsul innovatiivsete projektide ja tootmisrajatiste puhul ning sageli lõppkasutaja jätkuvalt vähene teadlikkus bioressursipõhistest toodetest, samuti sektori edendamiseks vajalike oskuste ja koostöösuhete puudumine. Lisaks muutuvad loamenetlused uute bioressusripõhiste projektide jaoks pikaks ja koormavaks, mis tekitab majandustegevuses osalejatele märkimisväärset õiguslikku ebakindlust ning finantsriske.

3.   Konkreetsed märkused

3.1.

Hinnanguliselt on ELi biomajanduse sektorite aastakäive ligikaudu 2 triljonit eurot ning neis töötab umbes 19,5 miljonit inimest, (3) kellest enamik elab maa- ja rannikuäärsetes piirkondades ning moodustab ligikaudu 8,5 % 28-liikmelise ELi tööjõust. Eeldatakse, et metsandussektor ja maapiirkondade kogukonnad saavad kogu ELis arenevast bioressursipõhisest sektorist kasu tööhõive ja sissetulekute loomise näol. Biomassi töötlemine ja bioressursipõhiste toodete tootmine pakub erinevate põllumajanduskultuuride kasvatamise ja turustamisega seotud uusi ettevõtlusvõimalusi. Tavapäraste põllumajanduskultuuride kõrval, nagu teravili, raps, kartul ja suhkrupeet, nähakse maa- ja rannikupiirkondades tulevase võimaliku sissetulekuallikana ka uusi põllumajanduskultuure, nagu heintaimed, metsapõhised kultuurid, vetikad ja mikrovetikad.

3.2.

Olemasolevad biokütuste rafineerimistehased pakuvad juba nüüd maapiirkondade perekondadele ja kogukondadele elatist ja võimaldavad neil oma majanduslikku suutlikkust suurendada. Biomajanduse keskmes on biokütuste rafineerimistehased, s.o tehased, mis kasutavad fossiilsete ressursside asemel taastuvaid tooraineid (nt biomassi, kõrval- ja ühendsaadusi ning jäätmeid). Need tehased paiknevad maa- ja rannikuäärsetes piirkondades, asuvad töödeldavate taastuvate toorainete lähedal ning toidu, sööda, tööstuse, puidu ja energiatootmise keskmes.

3.3.

Biokütuste rafineerimistehased suurendavad töödeldava taime iga osa väärtust, tekitades minimaalselt jäätmeid. Tõhusate ja/või innovaatiliste tehnoloogiate abil toodavad ELis asuvad biokütuste rafineerimistehased mitmesuguseid tooteid, nagu toiduained, loomasööt, kemikaalid, kiud ja kütused, mida iseloomustab see, et need on toodetud taastuvatest allikatest, need on korduskasutatavad, ringlussevõetavad, komposteeritavad või biolagunevad. Bioressursipõhiste toodete ja koostisosade mitmekesisus võimaldab neid kasutada väga erinevatel eesmärkidel, nagu kalasööt, ehitusmaterjalid, kosmeetikatooted, papp, pesuained, kütused, määrdeained, värv, paber, ravimid, plast ja muud tööstustooted, asendades fossiilidel põhinevad koostisosad seega taastuvate koostisosadega.

3.4.

Uute biokütuste rafineerimistehaste rajamine ning olemasolevate biokütuste rafineerimistehaste arendamine ja laiendamine on investeering esimestesse sedalaadi tehastesse. Biokütuste rafineerimistehased on kapitalimahukad, neil on pikk tasuvusaeg ning neid ohustavad tehnoloogia- ja tururiskid. Seetõttu on Euroopas nende investeeringute edendamiseks vaja selget, stabiilset ja toetavat reguleerivat ja finantsraamistikku. Praegu on võimalik kasutada mitmesuguseid rahastamisvahendeid, sealhulgas programmi „Horisont 2020“ (uus kavandatud programm „Euroopa horisont“ on tervitatav ja ambitsioonikas innovatsiooni- ja teadusprogramm) ning biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtet, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD), rahastut InnovFin, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, samuti Euroopa Investeerimispanga antavaid laene ja tagatisi. Kuid juurdepääs nendele vahenditele võib olla keeruline. Neid probleeme aitaks lahendada ettevõtjatele mõeldud ühtne kontaktpunkt, kus oleks võimalik saada nende vajadustele vastavat põhjalikku ja kohandatud teavet.

3.5.

Seda silmas pidades on hädavajalik kaasata kodanikuühiskond, põllumajandustootjad, metsaomanikud ja tööstus, et soodustada arutelu Euroopa jaoks konkurentsivõimelisema ja kõigile kasu toova biomajanduse kujundamise üle. Biomajandusest saadava kasu kohta teabe edastamine on ülioluline selleks, et saavutada paradigmanihe vähese CO2-heitega ning taastuvatel energiaallikatel põhineva majanduse suunas. Sellega seoses võivad sertifitseerimis- ja märgisesüsteemid olla olulised vahendid jätkusuutliku ja usaldusväärse biomajanduse tööstuse loomiseks ning tööstustarbijatele, riigiasutustele ja tarbijatele kindlustunde pakkumiseks.

3.6.

EL, liikmesriigid ja piirkondlikud ametiasutused saavad anda biomajanduse kasvamisse märkimisväärse panuse, ergutades turunõudlust taastuvatel energiaallikatel põhinevate, arukate ja ressursitõhusate toodete ja teenuste järele. Liikmesriigid peaksid lisama ühise põllumajanduspoliitika tulevastesse strateegilistesse tegevuskavadesse konkreetsed meetmed, millega arendatakse ja/või toetatakse investeeringuid ja edendatakse jätkusuutlikke lahendusi ELi põllumajandustootjatele, metsaomanikele ja nende ühistutele, et suurendada nende konkurentsivõimet ja tõhusust. Kui on olemas võimalus kestlikult asendada fossiilsel süsinikul põhinevad tooted bioressursipõhiste alternatiividega, tuleks seda võimaldada nii uute õigusaktide (nagu ringmajanduse pakett) väljatöötamise kui ka muude olemasolevate asjakohaste õigusaktide võimaliku läbivaatamisega, et edendada traditsiooniliste fossiilsel süsinikul põhinevate toodete asendamist kohalikul tasandil toodetud bioressursipõhiste alternatiividega. Kasutada saab olemasolevaid standardimistegevusi nagu TC411 ning kehtivaid sertifitseerimiskavasid ja/või uusi vabatahtlikke märgisesüsteeme, nagu bioressursipõhisuse osakaal protsentides.

3.7.

Riiklikul ja piirkondlikul tasandil peaksid riigihangete läbiviijad viitama rohkem kõnealustele usaldusväärsetele bioressursipõhise sisu sertifikaatidele ja märgistele. Näiteks Madalmaade standardiorganisatsioon NEN käivitas 2016. aastal uue bioressursipõhise sertifitseerimiskava „Biobased%“ (http://www.biobasedcontent.eu/). Sellega määratakse kindlaks tootes sisalduva biomassi kogus ning see aitab ettevõtetel anda nii ettevõtjatevahelises kui ka ettevõtja ja tarbija suhtluses toote bioressursipõhise sisu kohta läbipaistvat ja usaldusväärset teavet. Sertifitseerimiskava põhineb Euroopa standardil EN 16785-1:2015 (millega nähakse ette tahkete, vedelate ja gaasiliste toodete biopõhise materjali sisalduse kindlaksmääramise meetod, kasutades radioaktiivsüsiniku- ja elementanalüüsi). Vastavushindamisi teevad sertifitseerimisasutused, kellel on sõlmitud NENiga leping. Nüüd, kus kõnealune sertifitseerimine on kasutusele võetud, on oluline suurendada teadlikkust taastuvate toorainete kasutamise kohta ja ergutada seda praegustes ja tulevastes ELi õigusaktides.

3.8.

Metsamajanduses on sertifitseerimiskavadel oluline roll, tagamaks biomassi säästva kasutuselevõtmise. Näiteks on 60 % ELi metsadest sertifitseeritud vastavalt metsade sertifitseerimise toetusprogrammile (PEFC) ja/või metsahoolekogu süsteemile (FSC). Lisaks toimub ELi metsanduses tootmine vastavalt kõrgeimatele keskkonnastandarditele kogu maailmas, toetudes sellistele õigusaktidele nagu ELi puidumäärus, maakasutuse eeskirjad, maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse eeskirjad (LULUCF), linnu- ja elupaikade direktiiv ning ringmajanduse pakett.

3.9.

Seetõttu on väga oluline parandada ettevõtetevahelist ning ettevõtete ja tarbijate teabevahetust. Üldsuse teadlikkuse suurendamine vastavalt täpsele, asjakohasele ja kättesaadavale teabele on ülimalt oluline, tagamaks aruka, jätkusuutliku ja kaasava biomajanduse, et luua turg kestlikele bioressursipõhistele toodetele ning edendada säästvamat tarbimist ja tootmist. Üldsuse teadlikkuse suurendamise meetmeid on eeskätt vaja võtta piirkondlikul ja kohalikul tasandil, muu hulgas auhindade või autasude näol ning korraldades näitusi tehnoloogia ja teaduse rolli kohta biomajanduses.

3.10.

Seetõttu on väga oluline edastada üldsusele selgeid ja täpseid sõnumeid. Kuna biomajandus pakub mitmeid võimalusi ühiskondlike probleemide lahendamiseks, siis tuleb sealjuures arvesse võtta põhjalikku majanduslikku hindamist. See annab teavet biomajanduse suurusest eri sektorite lõikes, samuti selle panusest majanduskasvu ja selle mõjust tööturule. Sellega seoses on keskne roll teadusringkondadel. See on ka põhjus, miks on oluline säilitada investeeringud valdkondadevahelistesse ja alusuuringutesse, et EL täidaks oma potentsiaali, aidates kaasa ülemaailmsele teadustööle ja innovatsioonile toidu ja toitumisalase kindlustatuse, konkurentsivõime ja teadmistepõhise biomajanduse alal. On eluliselt tähtis, et EL seadusandjad oleksid täielikult kursis kõige värskemate teadusandmete ja kogemustega kogu maailmast ning et regulatiivse järelevalve üle otsustamise protsessid oleksid läbipaistvad.

3.11.

Eriti oluline on anda teadmisi alg- ja keskkooliõpilastele, et kujundada välja põlvkond, kes mõistab biomajandusega seotud väljakutseid ning soovib ära kasutada selle pakutavaid võimalusi. Näiteks aitab ringlussevõtu ning üheaegselt globaalselt ja kohalikult tegutsemise põhimõtete õpetamine ning uurimistegevuse vastu huvi tekitamine valmistada uut põlvkonda ette oma tee leidmiseks. Ülikoolides on juba loodud uusi õppekavasid, mis ühendavad näiteks bioteadused, inseneriõppe ja turunduse. Sellised valdkondadevahelised seosed ning idufirmade jaoks soodsa keskkonna loomine võivad aidata õpilastel saada biomajanduse ettevõtjateks. Arendada tuleb kutseõpet, et viia oskused vastavusse esmatootmises, tootmises, transpordis ja muudes asjakohastes sektorites nõutavaga. Samuti tuleb töötajatel täiendada oma oskusi ja pädevust ka hilisemas eas. Seda saavad toetada elukestva õppe programmid, mis seovad haridusasutused tootjate, tööandjate ja töötajate, teadlaste ning innovaatoritega.

---

(1)  https://biconsortium.eu/news/mapping-european-biorefineries.

(2)  Vt USDA’s Fact Sheet: An Economic Impact Analysis of the U.S. Biobased Products Industry: 2016 Update at: https://www.biopreferred.gov/BPResources/files/BiobasedProductsEconomicAnalysis2016FS.pdf.

(3)  Kõik andmed pärinevad Teadusuuringute Ühiskeskuse 2016. aasta biomajanduse aruandest („JRC science for policy report: 2016 Bioeconomy Report“), mis on kättesaadav aadressil: http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC103138/kjna28468enn.pdf.