Brüssel,27.11.2018

COM(2018) 787 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

viimaste suundumuste kohta seoses euromüntidega


KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

viimaste suundumuste kohta seoses euromüntidega

1. jagu.    Sissejuhatus

Euro kasutuselevõtt Euroopa ühisrahana oli Euroopa integratsioonis suur samm edasi. Euro sularaha on peamine maksevahend ja ka euromüntidel on oluline osa. Kodanikud ja jaemüüjad kasutavad münte igapäevastes tehingutes, et teha makseid või anda vahetusraha.

Kuigi euromünte emiteeritakse riigi tasandil, tegeleb nõukogu nende nimiväärtuse ja tehniliste tunnuste standardimisega 1 . Alates europangatähtede ja -müntide kasutuselevõtust 1. jaanuaril 2002 on euroala riigid kokku emiteerinud ligi 127 miljardit euromünti, mille hinnanguline koguväärtus on umbes 28 miljardit eurot. Euromüntide seeria, mis hõlmab kaheksat nimiväärtust alates ühest eurosendist kuni kahe euroni, 2 on alates sellest ajast muutumatuks jäänud. 

Kahe väikseima nimiväärtusega mündi (ühe- ja kahesendiste euromüntide) otstarbekus on alates nende kasutuselevõtust arutlusainet pakkunud. Selle arutelu peamised teemad on nende müntide suured tootmis- ja käitlemiskulud võrreldes nende nimiväärtusega, nende müntide ringlusest väljalangemise kõrge määr ning nende kahe väikese nimiväärtusega mündi ostujõu vähenemine enam kui 16 aastat pärast europangatähtede ja -müntide kasutuselevõttu 3 . 

Komisjon tegi ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimise kohta mõjuhinnangu, 4 valmistades ette oma 2013. aasta teatist 5 . See mõjuhinnang esitati teatisele lisatud komisjoni talituste töödokumendis 6 . Selles esitati neli võimalikku stsenaariumi alates olukorra säilitamisest kuni nende müntide ringlusest kõrvaldamise ja ümardamiseeskirjade kehtestamiseni 7 . Hilisemate arutelude käigus pooldas enamik liikmesriike ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimise jätkamist, uurides samas võimalusi tootmiskulude vähendamiseks ilma müntide välimust ja parameetreid muutmata.

Käesolevas uues aruandes tuginetakse määruse (EL) nr 651/2012 (euromüntide emiteerimise kohta) (ELT L 201, 27.7.2012, lk 135) põhjendusele 7, milles on sätestatud, et „[p]ädevad institutsioonid peaksid perioodiliselt ja hoolikalt läbi vaatama euromüntide ja euro rahatähtede eri nimiväärtuste senise kasutamise lähtuvalt maksumuse ja avalikkuse poolt omaksvõtmise kriteeriumidest.“ Samuti ajakohastatakse sellega 2013. aasta teatise järeldusi.

Aruande 2. jaos antakse ülevaade 8 ühe- ja kahesendiste euromüntide kasutamisest ning muutuvatest arusaamadest seoses nende müntidega 9 . Ühtlasi esitatakse edasiseks aruteluks võimalikud poliitikavariandid 10 . Sidusrühmadega peeti hiljuti ulatuslik konsultatsioon nende müntidega seotud probleemide teemal, nagu ette nähtud käesoleva aruande aluseks olevas tegevuskavas 11 . Konsultatsioonis osalenud sidusrühmi ja konsultatsiooni tulemusi on kirjeldatud käesoleva aruande lisa 1. osas. Aruandes esitatud poliitikavariandid nende müntidega tegelemiseks põhinevad sellel konsultatsioonil.

3. jaos käsitletakse uusimaid arenguid seoses müntide turvaelementidega. Et mündid jääksid tõhusaks ja atraktiivseks maksevahendiks, on oluline, et kodanikel ja jaemüüjatel oleks kõigi nimiväärtustega euromüntide vastu usaldus. Selliste võltsitud euromüntide (50-sendiste, ühe- ja kaheeuroste müntide) koguarv, mis on ringluses avastatud ja millest on teatatud, on olnud suhteliselt stabiilne 12 . Kuigi arenenud on müntide tootmise tehnoloogia, mis võimaldab münte veel turvalisemaks muuta, ja müntide automaatset autentimist kasutatakse võltsitud müntide tuvastamiseks laialdaselt, 13 on osa võltsitud müntide kvaliteet samuti paranenud.

4. jaos on tehtud kokkuvõte, esitades selle aruande peamistel järeldustel põhinevad soovitused.

2. jagu.    Ühe- ja kahesendised euromündid: muutused ja arutelud pärast komisjoni 2013. aasta teatist

2.1    Ühe- ja kahesendiste euromüntide kasutamine maksmiseks

Ühe- ja kahesendiseid euromünte on vaja selliste kaupade või teenuste ostmiseks, mille koguhind ei lõpe nulli ega viie eurosendiga (st ühe ostu hind või kõigi ostude summa pole ümmargune arv), ning kui eeldatakse sularahamakset või kui see on peamine maksevahend. Üldjuhul on see nii suhteliselt väikeste ostude korral, näiteks kui ostetakse 14 toitu või kestuskaupu supermarketites, tehakse oste pagariärides ja väiksemate jaemüüjate juures ning ostetakse kaalu, koguse jne alusel lahtist kaupa iganädalastel turgudel, lihunike juures või tanklates. Supermarketites ja väiksemates kauplustes tehtud kulutused moodustavad endiselt suure osa tarbijate toimetulekueelarvest. Enamik tarbekaupu ei kuulu aga enam sellesse kategooriasse, sest üksiktoodete hinnad on kõrgemad ja seega tavaliselt ümardatud 15 ja/või kuna makseid ei tehta sularahas. Kui sularahamaksed hõlmavad ühe- ja kahesendiste euromüntide kasutamist, kasutatakse nende nimiväärtustega münte enamasti vahetusraha andmiseks (n-ö ühesuunaline kasutamine). Üldiselt saavad tarbijad ühe- ja kahesendiseid euromünte rohkem, kui nad neid kulutavad.

2.2.    Muutused ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimises

Ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimine on alates 2002. aastast pidevalt suurenenud ning nende emiteerimise määr tõuseb kiiremini kui muude nimiväärtustega euromüntide puhul. Statistiliste andmete kohaselt oli komisjoni 2013. aasta teatise avaldamise ajal igal euroala kodanikul 145 ühe- ja kahesendist euromünti, kuid praegu on igal kodanikul neid münte 181. Ühe- ja kahesendised mündid moodustavad praegu ligi poole kõigist emiteeritud euromüntidest.

Aasta

Kõik euromündid

(miljardites)

Kõik ühe- ja kahesendised euromündid

(miljardites)

Ühe- ja kahesendiste euromüntide osakaal (kõigi euroalas emiteeritud müntide hulgas)

2002. aasta detsember

40

14

35 %

2004. aasta lõpp

54

21

39 %

2007. aasta lõpp

73

31

42 %

2012. aasta lõpp

102

47

46 %

2017. aasta lõpp

126

61

48 %

(Allikas: Euroopa Keskpank, kõik arvud on ümardatud)

Ühe- ja kahesendiste euromüntide riikide keskpankadesse tagastamise määr on kõigi nimiväärtustega müntide hulgas kõige madalam. Ühesuunaline kasutamine, riikide keskpankadesse tagastamise madal määr ning ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimise pidev kasv kinnitavad oletust, et nende nimiväärtustega mündid ei ringle tõhusalt ettevõtjate seas, vaid enamasti neid kogutakse või need lähevad kaduma.

2.3    Ühesuunalise kasutamise ning ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimise kõrge määraga seotud kulud

Euromündid kehtivad seadusliku maksevahendina 16 ning seadusliku maksevahendi tagamisega üldsusele kaasnevad kulud. Ühe- ja kahesendiste euromüntidega seotud kulud tulenevad toorikute tootmisest, aga ka nende nimiväärtustega müntide vermimisest, emiteerimisest, käitlemisest, ringlusse laskmisest või taasringlusse laskmisest. Kaotatud müntidega kaasnevad keskkonnakulud 17 . Kuna nende nimiväärtustega müntide taasringlusse laskmiseks pole tõhusat ajendit, emiteeritakse aina enam ühe- ja kahesendiseid euromünte ning see suurendab veel enam kogukulusid.

Üldiselt on ühe- ja kahesendiste müntide emiteerimistulu negatiivne, sest mündi hankimise kulud ületavad selle nimiväärtust 18 . Fiskaalsest seisukohast on nende müntide emiteerimine liikmesriikidele kahjumlik. Sidusrühmadega konsulteerimise käigus 2017. aastal 19 märkis enamik euroala riike, et kahesendiste euromüntide hankimise kulud on endiselt nende nimiväärtusest väiksemad.

2.4    Kuidas liikmesriigid reageerivad ühe- ja kahesendiste euromüntidega seotud kulude ja nende emiteerimise suurenemisele

Liikmesriigid on tegelenud kulude ja nõudlusega eri viisidel.

Üks võimalus on ümardada summa sularahamakse korral üles- või allapoole lähima viie eurosendini. Lõplik ostusumma, mis lõpeb ühe, kahe, kuue või seitsme eurosendiga, ümardatakse allapoole ning summa, mis lõpeb kolme, nelja, kaheksa või üheksa eurosendiga, ümardatakse ülespoole. Näiteks kui lõplik ostusumma on 3,58 eurot või 3,62 eurot, tuleb sularahas maksta 3,60 eurot, aga kui summa on 3,63 eurot või 3,67 eurot, tuleb sularahas maksta 3,65 eurot. See tähendab, et lõpliku ümardamisega kaotatakse või saadakse kuni kaks senti ning kasum ja kahjum tasakaalustuvad aja jooksul. Seega vähendatakse tõhusalt ühe- ja kahesendiste euromüntide kasutamist.

Aina enam riike kasutab seda lähenemisviisi: alates 2002. aastast on Soomes olnud kohustuslik ümardada lõplik ostusumma sularahas maksmise korral lähima viie eurosendini; 2004. aastal muutus ümardamine Madalmaades tavapäraseks praktikaks; 2014. aastal võttis Belgia vastu seaduse, milles on sätestatud vabatahtlik ümardamine, ning Iirimaa tegi sama 2015. aastal; 2017. aastal võttis Itaalia vastu seaduse, mille kohaselt on ümardamine kohustuslik, ning lõpetas ühe- ja kahesendiste euromüntide vermimise. Ümardamine pole aga Belgias ega Itaalias harjumuspäraseks muutunud.

Mõned liikmesriigid vahetavad mitmesuguste nimiväärtustega euromünte nimiväärtuse alusel välja muude ELi riikide ühesendiste euromüntide vastu, et vähendada ühesendiste euromüntide tootmise või hankimise kulusid;

2.5    Kuidas jaemüüjad suhtuvad ühe- ja kahesendiste euromüntidega seotud kuludesse

Jaemüüjad (sealhulgas supermarketid) peavad mõistagi tegema kohandusi vastavalt tarbijate makseharjumustele ja eelistustele. Jaemüüjatel on esmatähtis roll, sest nad on peamised osalised, kes algatavad ühesuunalise kasutamise, andes vahetusrahana ühe- ja kahesendiseid euromünte. See jääb eeldatavalt nii seni, kuni ümardamist ei toimu ja nende nimiväärtustega müntide kasutamisest tulenevad kulud kannavad jätkuvalt kliendid.

Mõnel juhul võib uute ühe- ja kahesendiste euromüntide hankimine kommertspangalt riigi keskpanga kaudu olla jaemüüjatele vähem kulukas kui kutselistelt sularahakäitlejatelt saadud ringluses olevate müntide kasutamine, sest teise variandiga kaasnevad suuremad käitlemiskulud. Isegi kui kommertspangad võtavad uute ühe- ja kahesendiste euromüntide väljavõtmise eest tasu, maksavad jaemüüjad uute müntide eest sageli vähem, kui nad peaksid maksma kutselistelt sularahakäitlejatelt münte tellides 20 . Selle tulemusel emiteeritakse uusi münte, samal ajal kui mündivarud kutseliste sularahakäitlejate tasandil kogunevad.

2.6    Mida üldsus arvab ühe- ja kahesendistest euromüntidest

Alates 2014. aastast on komisjon korraldanud iga aasta nende müntide kohta arvamusuuringuid 21 . Nagu näitavad vastused allpool esitatud uuringuküsimusele, pooldab enamik euroala inimesi nende nimiväärtustega müntide käibelt kaotamist. See valdav arvamus pole aastate jooksul oluliselt muutunud.



Kui vaadata praegu neid tulemusi euroala riikide kaupa, pole enam üheski riigis absoluutne enamus nende nimiväärtustega müntide kasutamise jätkamise poolt.

(Allikas: Eurobaromeeter, 2017).

2.7    Mure selle üle, et ümardamine lähima viie sendini tõstaks tarbijahindu ja suurendaks inflatsiooni

Veel üks oluline teema aruteludes selle üle, kas kaotada ühe- ja kahesendised euromündid käibelt, on inflatsioon ja tajutav inflatsioon. Lõppsumma ümardamise korral võivad tarbijad arvata, et tulevikus ümardatakse hindasid süsteemselt ülespoole või et hindu tõstetakse. See mure on tegelikult põhjendatud, kui ümardatakse nende kaupade hindu, mida ostetakse tihti ja mille eest makstakse tavaliselt sularahas, ning see võib mõjutada inflatsiooniootusi (tajutav inflatsioon). Eeldatavalt ei mõjuta ühe- ja kahesendiste euromüntide käibelt kaotamine ja ümardamiseeskirjade kohaldamine aga oluliselt hinnastabiilsust, sest:

·jaemüüjatel võib olla võimalik tänu väiksematele sularaha käitlemise kuludele hindu alandada;

·kui ümardama hakatakse, ei muutuks see, kuidas inflatsiooni mõõdetakse, kasutades selleks ühtlustatud tarbijahinnaindeksit, 22 või kuidas eratarbimist mõõdetakse. Seega poleks „uusi näitajaid“. Statistikaasutused jätkaksid hinnaindeksite arvutamisel noteeritud hindade (st ümardamata hindade) kasutamist ilma süsteemse kallutatuseta summeerimisel;

·ühe- ja kahesendiste müntide emiteerimise lõpetamine võib anda tootjatele ja jaemüüjatele võimaluse muuta samal ajal rohkemaid üksikuid noteeritud hindu. See võib seejärel kaasa tuua üldise hinnataseme mõningase tõusu ning – vähemalt ühekordse nähtusena – suurema inflatsiooni. Seda riski piiravad eeldatavalt aga hindade läbipaistvus, tarbijate teadlikkus ja konkurents jaemüügisektoris. Ühe sidusrühma arvates ei saa välistada võimalust, et lõplik ostusumma ümardatakse keskpikas perioodis konkurentsikäitumise tõttu üldjuhul allapoole 23 ;

·sularahamaksete korral ühe- ja kahesendiste euromüntide kasutamist piiravate riikide, näiteks Soome, Madalmaade või Iirimaa kogemused kinnitavad, et sularahamaksete ümardamise taval pole olnud mõõdetavat mõju tarbijahindade inflatsioonile, nagu näitab ühtlustatud tarbijahinnaindeks või eratarbimise deflaator.

2.8     Ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimise uurimine maksumuse ja avalikkuse poolt omaksvõtmise kriteeriumide alusel

Maksumuse ja avalikkuse poolt omaksvõtmise kriteeriumide kohaldamine ühe- ja kahesendiste euromüntide suhtes näitab järgmist:

(1)ühe- ja kahesendiste müntide vähenenud ostujõu tõttu kasutatakse neid eelkõige ühesuunaliselt, millega kaasneb müntide kogumine ja kaotamine;

(2)valitsused emiteerivad neid münte kahjumiga ja emiteerimistulu on negatiivne (vähemalt ühesendiste euromüntide puhul);

(3)nende müntide nimiväärtusega võrreldes on müntide käitlemine kallis. Jaemüüjad maksavad 50 ühesendist euromünti sisaldava mündirulli eest kuni ühe euro;

(4)suurem osa üldsusest on stabiilselt pooldanud ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimise lõpetamist, nagu näitavad andmed eespool esitatud tabelis;

(5)Tootmiskulude vähendamisel on piirangud 24 . Positiivse inflatsioonimäära korral annab see üksnes ajutise mõju, kuni tootmiskulud taas nimiväärtust ületavad, ning sellega ei lahendataks muid ühe- ja kahesendiste müntidega seotud probleeme: müntide kogumine ja kaotamine jätkub.

Nende müntide emiteerimise lõpetamine oleks võimalus kõrvaldada nende kasutamisega seotud puudused ja probleemid, mida on eespool kirjeldatud. Emiteerimise võimaliku lõpetamise tagajärgi tuleb aga põhjalikumalt analüüsida. On kokku lepitud, et liikmesriigid võivad emiteerida euro münte tingimusel, et Euroopa Keskpank on emissiooni mahu heaks kiitnud 25 . Määrus (EL) nr 651/2012 sisaldab aga euromüntide emiteerimise siduvaid eeskirju, et vältida erinevaid tavasid liikmesriikides ja luua ühisraha jaoks piisavalt integreeritud raamistik 26 .

Järgmises kahes alapunktis arutatakse nende müntide ringlusest kõrvaldamise ja järkjärgulise kõrvaldamise eeliseid ja puudusi.

2.8.1 Müntide ringlusest kõrvaldamise ja seadusliku maksevahendi staatuse kiire kaotamise eelised ja puudused

Selle variandi puhul lõpetatakse nende müntide emiteerimine ja need kaotaksid oma seadusliku maksevahendi staatuse üsna kiirelt, kuid on võimalik, et inimestel on õigus neid keskpankades isegi pärast selle staatuse kadumist ümber vahetada. Kohustus ümardada lõplik ostusumma sularahamaksete korral lähima viie eurosendini tuleks kehtestada kogu euroalal, et tagada kogu alal sama reegli ühetaoline kohaldamine 27 . Mündid tuleks ringlusest kõrvaldada.

Selle variandi eelised oleksid järgmised:

·viivitamatu kulude kokkuhoid: puuduks tootmis- või emiteerimiskulud ja negatiivne emissioonitulu;

·puuduks ühe- ja kahesendiste euromüntide käitlemiskulud;

·see oleks kiire reaktsioon kodanike eelistustele.

Puuduseks oleksid ringlusest kõrvaldamisega kaasnevad ühekordsed kulud. Hinnanguliste kulude kindlakstegemiseks oleks vaja täiendavat analüüsi 28 .

2.8.2 Müntide järkjärgulise ringlusest kõrvaldamise ja seadusliku maksevahendi staatuse ajutise säilimise eelised ja puudused

Selle variandi puhul lõpetataks müntide emiteerimine, aga seadusliku maksevahendi staatus kaotatakse alles hiljem. Nende müntide tootmise ja emiteerimise lõpetamisel oleks sarnane mõju nagu esimesel stsenaariumil. Mündid jääksid aga ringlusse ja kaoksid sealt tasapisi, kuna endiselt kaotatakse suur hulk münte ja uusi ei emiteerita. Müntide seadusliku maksevahendi staatuse saaks kaotada alles siis, kui neid on ringlusse jäänud väga vähe, kuid on võimalik, et inimestel on õigus neid keskpankades isegi pärast selle staatuse kadumist ümber vahetada. Nagu esimese stsenaariumi puhul, peaks selle meetmega kaasnema kohustuslik ümardamine alates müntide emiteerimise lõpetamisest.

Selle variandi eelised oleksid järgmised:

·puuduksid ringlusest kõrvaldamise kulud;

·ühe- ja kahesendiseid euromünte saaks maksete tegemiseks kauem kasutada.

Võrreldes esimese variandiga oleksid selle variandi puudused järgmised: 

·väiksem majanduslik kasu, arvestades ringluses olevate ühe- ja kahesendiste euromüntide jätkuvaid käitlemiskulusid, kuni nende arv väheneb;

·jaemüüjad peaksid jätkuvalt arvestama ühe- ja kahesendiste euromüntide käitlemisega, kuigi ülespoole ümardamise tõttu palju vähem;

·asjaomastes liikmesriikides ei tulda enamuse soovidele viivitamatult vastu.

3. jagu.    Euromüntide kaitsmine võltsimise eest: euromüntide turvaelementide täiustamine, et säilitada nende usaldusväärsus maksevahendina

EL on töötanud välja kehtiva õigusraamistiku ning edendab koostööd liikmesriikide ja riikide ametiasutustega, et tagada euro sularaha usaldusväärsus ning sularaha ringluse turvalisus ja tõhusus. Et kaitsta euromünte võltsimise eest ja neid autentida, on kehtestatud eeskirjad (sealhulgas kriminaalõiguse sätted). Neid täiendavad reprodutseerimist ning medaleid ja märke käsitlevad õigusnormid, mille eesmärk on tagada, et sularaharingluses kasutatakse üksnes ehtsaid ja ringluskõlblikke münte 29 .

Selliste võltsitud euromüntide (50-sendiste, ühe- ja kaheeuroste müntide) koguarv, mis on ringluses avastatud ja millest on teatatud, on suhteliselt stabiilne – keskmiselt ligikaudu 150 000 võltsitud euromünti aastas (nimiväärtusega kokku umbes 240 000 eurot). 



Avastatud võltsitud euromüntide arv nimiväärtuste kaupa
(Allikas: Euroopa tehnika- ja teaduskeskus)

Samal ajal on ringluses olevate müntide koguarv suurenenud 40 miljardilt 2002. aastal 125 miljardini 2017. aasta lõpus. Seega on avastatud võltsingute osakaal aja jooksul oluliselt vähenenud – 2007. aastal avastati üks võltsing iga 70 000 ehtsa mündi kohta, aga 2017. aastal üks võltsing iga 120 000 ehtsa mündi kohta (võttes taas arvesse üksnes 50-sendiseid, ühe- ja kaheeuroseid).

Kodanikud ei pööra müntide välimusele ja turvaelementidele palju tähelepanu. Suurt osa müntidest hoitakse rahakottides ja kassades peenrahana, ilma et nende autentsust kordagi professionaalselt kontrollitaks.

Kõigi nimiväärtustega euromüntide tehnilised kirjeldused ja omadused pärinevad 1990. aastate keskpaigast, kuid nii tootmistehnoloogia kui ka osa tuvastatud võltsingute „kvaliteet“ on paranenud.

Visuaalselt kehva kvaliteediga, kuid heade elektromagnetiliste omadustega võltsingud võivad jõuda turule müügi- ja piletiautomaatide kaudu. Mõned automaadid ei pruugi osavalt võltsitud münte kohe tuvastada ning ringluses olevate võltsitud müntide arv on tõenäoliselt avastatust suurem.

Euroalal tuleb jätkata jõupingutusi euromüntide kaitsmiseks võltsimise eest, et hoida need turvalise ja usaldusväärsena. Veel pole kaalutud euromüntide täiustamist uute turvaelementide lisamisega. Euroopa Keskpank on hakanud emiteerima uut pangatähtede seeriat, millel on täiustatud turvaelemendid. Võib-olla tuleks hakata kaaluma vajadust ka euromünte ajakohastada.



4. jagu.    Kokkuvõte

Käesolevas aruandes kirjeldatakse ühe- ja kahesendiste euromüntide kasutamist. Aruande alusel saavad liikmesriigid seoses nende kahe nimiväärtusega müntidega uurida kõige sobivamat edasist tegutsemisviisi euroala tasandil.

Arvestades kaitse- ja turvalisusprioriteete, jätkab komisjon koostööd liikmesriikidega, et parandada võltsitud müntide tuvastamist; jätkab Periklese programmi 30 ja selle jätkuprogrammi raames vastavalt tulevasele mitmeaastasele finantsraamistikule 31 liikmesriikide pädevate asutuste rahalist toetamist müntide turvalisusega seotud teadus- ja arendustegevuse elluviimisel; uurib, millised asjakohased uued turvaelemendid oleks võimalik välja töötada kasutamiseks suure nimiväärtusega euromüntide (ühe- ja kaheeuroste müntide) puhul; jätkab pädevates foorumites arutelusid selle üle, kuidas emiteerida uute turvaelementidega euromünte ning kõrvaldada esimese põlvkonna mündid ajapikku ringlusest, ilma et häiritaks muude euromüntide sujuvat ringlust ja väljakujunenud sularaharinglust.

(1)

     Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 128 lõige 2.

(2)

   Nõukogu määruse (EL) nr 729/2014 artikkel 1 ja I lisa (ELT L 194, 2.7.2014, lk 1).

(3)

     2002. aasta jaanuari ja 2018. aasta alguse vahel tõusid tarbijahinnad 28 %, nagu näitab kumulatiivne ühtlustatud tarbijahinnaindeks (allikas: Eurostat). Tarbekaup, mis maksis 2002. aastal 0,78 eurot, maksab nüüd 1 euro; tarbekaup, mis maksis 2002. aastal 1 euro, maksab 2018. aastal 1,28 eurot.

(4)

     Määruse (EL) nr 651/2012 (euromüntide emiteerimise kohta) (ELT L 201, 27.7.2012, lk 135) artikli 2 kohaselt peab komisjon tegema ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimise jätkamise kohta mõjuhinnangu, mis peab hõlmama eelkõige kulude-tulude analüüsi ning milles tuleb arvesse võtta nimetatud müntide tootmise tegelikke kulusid võrreldes nende väärtuse ja neist tuleneva kasuga.

(5)

   Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule: 1- ja 2-sendiste euromüntide emiteerimise jätkamisega seotud küsimused, COM(2013) 281 final (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A52013DC0281).

(6)

     SWD/2013/0175 final (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52013SC0175).

(7)

   Neli esitatud stsenaariumi olid järgmised: 1) „praeguse olukorra säilitamine”: emiteerimise jätkamine praeguste emissioonitingimuste alusel ilma õigus- või sisulise raamistiku muutmiseta; 2) „emiteerimine väiksemate kuludega”: emiteerimiskulude vähendamine, muutes mündi materjali koostist või suurendades mündi tootmise tõhusust või tehes mõlemat; 3) „kiire ringlusest kõrvaldamise stsenaarium“: ühe- ja kahesendiste euromüntide käibelt kaotamine ja ringlusest kõrvaldamine lühikese ajavahemiku jooksul ning ümardamiseeskirjade kehtestamine; 4) „järkjärgulise kõrvaldamise stsenaarium”: ühe- ja kahesendiste euromüntide emiteerimise lõpetamine ja ümardamiseeskirjade kehtestamine. Kuigi ka selle stsenaariumi kohaselt lõpetataks müntide emiteerimine ja kohaldataks siduvaid ümardamiseeskirju, oleksid olemasolevad mündid jätkuvalt seaduslikud maksevahendid. Ühe- ja kahesendiseid euromünte saaks ikka kasutada, kuid ainult ümardatud lõppsumma tasumiseks. Kuna uusi münte ei emiteeritaks, siis eeldatavasti kaoksid mündid järk-järgult ringlusest nende suure ringlusest väljalangemise määra tõttu ning seepärast, et need mündid ei ole mugavad maksevahendid.

(8)

     Osana korrapärasest läbivaatamisest, millele on osutatud määruse (EL) nr 651/2012 (euromüntide emiteerimise kohta) põhjenduses 7 (ELT L 201, 27.7.2012, lk 135).

(9)

Vt lisa 2. osa.

(10)

   2013. aasta teatise puhul ei andnud analüüs ega peetud arutelud tõendeid selle kohta, et ühe- ja kahesendiseid euromünte tuleks poliitikavariantides eristada. Selliseks eristamiseks polnud empiirilisi tõendeid ega ka majanduslikke ja sotsiaalseid kaalutlusi.

(11)

    https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/initiatives/ares-2017-3071370_en  

(12)

   Igal aastal avastatakse ringluses umbes 150 000 võltsitud münti, millest enamik on võltsitud kaheeurosed mündid.

(13)

   Kooskõlas määrusega (EL) nr 1210/2010 (ELT L 339, 22.12.2010, lk 1) peavad krediidiasutused ja kutselised sularahakäitlejad kasutama euromüntide autentimiseks sertifitseeritud mündikäitlusmasinaid. Ringlusse kõlbmatud mündid (nt kahjustatud mündid) tuleb ringlusest kõrvaldada. Liikmesriigid peavad ühtlasi tagama, et võltsitud eurod tuvastatakse ja antakse üle õiguskaitseasutustele; vt nõukogu muudetud määrus (EÜ) nr 1338/2001 (ELT L 181, 4.7.2001, lk 6).

(14)

   Euroalas on sularahatehingu keskmine väärtus praegu 12,38 eurot, kuigi makseharjumused on liikmesriigiti erinevad; vt EKP üldtoimetis nr 201, november 2017: „The use of cash by households in the euro area“, lk 20.

(15)

   Need kaubad hõlmavad rõivaid, jalatseid, elektroonikaseadmeid, sisustust ja mööblit. Aina enam on väljaspool kodu tarbitavate kaupade (joogid, suupisted, trükimeedia, piletid või restoranikülastused) hinnad esitatud täisarvudena.

(16)

   Määruse (EÜ) nr 974/98 (euro kasutuselevõtu kohta) artikkel 11, EÜT L 139, 11.5.1998, lk 1.

(17)

   Ühe- ja kahesendised euromündid on vasetatud terasmündid. Kaotatud mündid jõuavad üldiselt üldkasutatavale maale, kodumajapidamisjäätmete hulka või jäätmepõletustehastesse.

(18)

   2017. aastal korraldatud uuringust selgus, et üksnes kolmes liikmesriigis (üheksast vastanust) olid ühesendiste euromüntide hankimise kulud langenud alla nimiväärtuse. Kahesendiste euromüntide puhul märkisid kuus riiki üheksast, et soetamiskulud olid langenud alla nimiväärtuse.

(19)

     Vt lisa, 1. osa, peatükk C.1.

(20)

   Mõned jaemüüjad märkisid, et 50 ühesendist euromünti sisaldav mündirull võib maksta kuni 50 senti, mis liidetakse rullis olevate müntide nimiväärtusele.

(21)

   Eurobaromeetri kiiruuringud euroala kohta: Nr 405, nr 429, nr 446 ja nr 458: http://ec.europa.eu/commfrontoffice/publicopinion/index.cfm/Survey/index#p=1&instruments=FLASH

(22)

   Euroalal mõõdetakse ühtlustatud tarbijahinnaindeksiga seda, kuidas muutuvad aja jooksul nende tarbekaupade ja teenuste hinnad, mille euroala kodumajapidamised on saanud, mida nad on kasutanud või mille eest nad on maksnud. Ühtlustatud tarbijahinnaindeksi puhul kasutatakse üht kokkulepitud metoodikat, et muuta eri riikide andmed hõlpsalt võrreldavaks;

(23)

   EHI Retail Institute/Deutsche Bundesbank, „Coins Study: Impact assessment of rounding in the retail sector“ (2015), lk 51.

(24)

     Liikmesriigid leppisid kokku ühe- ja kahesendiste euromüntide uutes tootmisstandardites, et toota neid kulutõhusamalt ilma nende välimust muutmata, pidades endiselt kinni nõukogu määruses (EL) nr 729/2014 sätestatud tehnilistest kirjeldustest. Uusi standardeid kohaldatakse toodangu suhtes alates 2017. aastast. Paralleelselt võib kasutada vanade standardite alusel toodetud münte.

(25)

Vt ELi toimimise lepingu artikli 128 lõige 2.

(26)

   Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 651/2012 (euromüntide emiteerimise kohta) põhjendus 2. See määrus põhineb ELi toimimise lepingu artiklil 133.

(27)

   Oma arvamuses Belgia seaduseelnõu kohta, milles sätestatakse eurodes tehtavate maksete vabatahtlik ümardamine, märkis EKP (CON/2014/6, punkt 2.4), et „ühisrahapiirkonna ühtsuse ja terviklikkuse säilitamiseks soovitab EKP seega kehtestada mistahes ümardamiseeskirjad ühtlustatud viisil liidu, mitte liikmesriigi tasandil“. Seda korrati EKP 4. septembri 2018. aasta arvamuses CON/2018/41.

(28)

     Nende kulude suurust on keeruline hinnata, sest see sõltub kodanike suhtumisest igas liikmesriigis ja nende innukusest käibelt kõrvaldatud müntide tagastamisel. Varasemad kogemused eurole üleminekuga näitavad, et need kulud oleksid piiratud, eriti väikese nimiväärtusega müntide korral, mille ringlusest väljalangemise kõrge määr viitab juba sellele, et nende müntide väärtusest hoolitakse vähe.

(29)

   Vaata ülevaadet asjakohastest ELi õigusaktidest aadressil:  https://ec.europa.eu/info/about-european-commission/euro/euro-coins-and-notes/euro-coins/legislation-euro-coins_en  

(30)

   Määrus (EL) nr 331/2014 programmi „Perikles 2020” kohta (ELT L 103, 5.4.2014, lk 1).

(31)

COM(2018) 369 final ja COM(2018) 371 final.


Brüssel,27.11.2018

COM(2018) 787 final

LISA

järgmise dokumendi juurde:

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

viimaste suundumuste kohta seoses euromüntidega


LISA

1. osa    Kokkuvõte 2017. aasta novembris/detsembris sidusrühmadega peetud konsultatsioonist
1- ja 2-sendiste euromüntide üle

A.    Taustteave

9. novembri 2017. aasta e-kirjaga teavitas komisjon ELi euromüntidega seotud sidusrühmi samal päeval alustatud elektroonilisest uuringust ühe- ja kahesendiste euromüntidega kaasnevate kulude ja nende müntide kasutamise kohta. Sidusrühmadel paluti vastata küsimustikule. Uuringuküsimused olid kohandatud vastavalt sidusrühmade eri rollidele ühe- ja kahesendiste müntide ringluses.

Vastata paluti järgmistel sidusrühmadel:

·euroala riikide ametiasutused kui euromüntide seaduslikud emitendid;

·euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid (kelle suhtes on kehtestatud erand või kes on loobunud euro kasutuselevõtust);

·Euroopa Keskpank;

·euroala riikide keskpangad;

·euromünte tootvad Euroopa mündikojad;

·kõik Euroopa asjakohased ühendused: kolm pangaliitu, üks sularaha käitlemise ühendus, kaks jaemüüjate ühendust ja kaks tarbijate ühendust.

Vastamise tähtaega pikendati üks kord. Lõpuks oli sidusrühmadel vastuste esitamiseks aega 31. detsembrini 2017.

B.    Vastamise määr

Peaaegu kõik avaliku sektori sidusrühmad vastasid küsimustikule. Kõik eraõiguslikud ELi pangaliidud ja euro sularaha ühendused vastasid.

Euroopa jaemüüjate ega Euroopa tarbijate organisatsioonid ei vastanud. Uuringu küsimustikule vastasid aga 12 riiklikku jaemüüjate ühendust, tõenäoliselt seetõttu, et nad said selle kohta teavet oma üleeuroopaliselt ühenduselt. ELi tarbijate ühendus märkis, et ühendusel pole andmeid ega tõendeid küsimustes osutatud asjaolude kohta.

Kõik avaliku ja erasektori sidusrühmad ei vastanud kõigile esitatud küsimustele.

C.    Sidusrühmade vastuste kokkuvõtlik analüüs

1.    Seaduslikud emitendid

Kahe seadusliku emitendi sõnul olid ühe- ja kahesendiste müntide soetamiskulud vähenenud, aga kolm seaduslikku emitenti märkisid, et need kulud olid suurenenud.

Kolm seaduslikku emitenti märkisid, et nad saavad soetada ühesendiseid münte nende nimiväärtusest odavamalt. Paistab, et hanked muudavad ühesendiste müntide soetamise enamikul juhtudel kalliks. Kokkuvõttes jäävad ühesendiste müntide soetamise kulud seaduslike emitentide jaoks 0,9 ja 2,0 eurosendi vahele.

2.    Euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid

Küsimustikule vastasid neli liikmesriiki, kes pole eurot (veel) kasutusele võtnud. Kahes neist on riiklikud käibemündid, mille nimiväärtus on alla ühe eurosendi. Eurole ülemineku korral eelistaks kaks neist liikmesriikidest, et viiesendine münt oleks kõige väiksema nimiväärtusega euromünt.

3.    EKP ja euroala riikide keskpangad

EKP märkis, et ühe- ja kahesendiste müntide võimalikul käibelt kaotamisel ja süsteemi kehtestamisel, mille puhul ümardatakse lõplikud ostusummad sularahamaksete korral lähima viie sendini, poleks eeldatavalt märkimisväärset mõju hinnastabiilsusele.

Uuringus osales kolmteist riigi keskpanka. Kokkuvõttes on ühe- ja kahesendiste müntide riikide keskpankadesse tagastamise määr madal kehva ringluse tõttu – põhjustel, mis on seotud transpordikulude, geograafia ja mõnel juhul müntide sissemaksmise poliitikaga pankades, kuigi selle eest nõutavad tasud pole eri nimiväärtuste puhul erinevad.

4.    Euroopa mündikojad

Küsimustikule vastas seitse euromünte tootvat mündikoda. Neli neist märkisid, et nad ei saa toota ühesendiseid münte alla nimiväärtuse ning mõnes mündikojas on see nii ka kahesendiste müntide puhul. Mõni mündikoda märkis, et alla nimiväärtuse tootmine pole kunagi võimalik olnud, isegi siis, kui tootmis- ja metallikulud olid väiksemad. Mõni mündikoda loodab alates 2018. aastast vähendada ühe- ja kahesendiste müntide tootmise kulusid tänu kulude kokkuhoiu võimalustele, milles on kokku lepitud.

Enamikul juhtudel oleks ühe- ja kahesendiste müntide kaotamisel mündikoja töötajate arvule väike või olematu mõju. Nende müntidega tegelevate töötajate arv on üldiselt väga väike, välja arvatud ühes liikmesriigis, kus võetakse arvesse toorikute tootmise, pakendamise, hoiustamise ja ringlussevõtuga seotud töökohti.

Üks mündikoda viitas sellele, et ühe- ja kahesendiste müntide keskkonnaaspekt on igal juhul väga oluline.

Üks mündikoda märkis, et mitme mündikoja korraldatud toorikute ühishange oli ebaõnnestunud.

5.    Sularahakäitlejad

Ilmneb, et kutseliste sularahakäitlejate (mündikäitlusettevõtted/sularahavedajad) arvamused 1- ja 2-sendiste euromüntide kasu ja tuleviku kohta lahknevad. Paistab, et ühe- ja kahesendiste müntide tagasijõudmine sularahakäitlusettevõteteni on mõnel juhul aja jooksul vähenenud. 1- ja 2-sendiste euromüntide käitlemise hinnasuundumuste kohta ei esitatud mingit teavet.



6.    Kommertspangad

Otse vastasid neli riikide kommertspanka, seejuures kaks sama riigi panka.

Selgus, et sissemaksmise tingimused ja tasud nimiväärtuste põhjal ei erine.

Ühe euroala liikmesriigi pankadel paistavad olevat suured ühe- ja kahesendiste müntide varud. Ühe panga andmetel nõudlus nende müntide järele suureneb, aga nende sissemaksmise määr on madal. Üks teine pank märkis, et ühe- ja kahesendiste väljavõtmise ja sissemaksmise määr langeb.

Kolm panka usuvad, et ühe- ja kahesendiste müntide ringlus pole võrreldes muude nimiväärtuste ringlusega vähenenud.

Pankade sõnul pole kliendiprofiil ühe- ja kahesendiste müntide puhul muutunud.

Arvamused sularahateenuste hinnasuundumuste kohta olid pankades erinevad.

7.    Jaemüüjad

Uuringus osalesid kaksteist riiklikku jaemüüjate organisatsiooni (oma Euroopa ühenduse kaudu). Nende seisukohad on hinnamuutuste ja lõpliku summa ümardamise tava asjus väga erinevad: mõni jaemüüja ütles, et kliendid pole ümardamisega üldse nõus ning et mõned kliendid maksaksid rohkem ja mõned maksaksid vähem (kuigi see tasakaalustuks aja jooksul); üks jaemüüja ütles, et jaemüüjad ümardavad lõppsumma alati allapoole.

Kaks jaemüüjate organisatsiooni ei välistanud ümardamisega alustamise korral kaubaartiklite hindade tõstmist. Seitse jaemüüjat märkisid selgelt, et nad ei rakendaks ümardamise kehtestamise korral ühekordset hinnatõusu.

Üks jaemüüja organisatsiooni kardab, et kui ümardamine piirduks sularahamaksetega, otsustaksid kliendid ühe või teise maksevahendi kasuks sõltuvalt sellest, kumb on madalam, kas ümardatud summa (sularahamaksed) või täpne summa (elektroonilised maksed). See põhjustaks kassas makseviivitusi.

Mõned jaemüüjate organisatsioonid juhtisid tähelepanu sellele, et ühe- ja kahesendised mündid oleks jätkuvalt olulised toiduainete hindade puhul.

Kaks jaemüüjat nõudsid avalikult ühe- ja kahesendiste müntide käibelt kaotamist.

8.    Tarbijad

Euroopa Tarbijate Ühendus juhtis tähelepanu asjaolule, et selle teema kohta pole kogutud piisavalt tõendeid ja et üldpõhimõttena peaks tarbijatele pakkuma maksevõimalusi, mis kajastavad nende isiklikke eelistusi.



2. osa    Eksperdirühmades toimunud arutelud (2013–2017. aasta sügis)

Pärast komisjoni esimest euromünte käsitlevat teatist (2013) ja ümardamiseeskirjade kehtestamist veel kolmes osalevas liikmesriigis, on mitu euro sularahaga tegelevat komisjoni eksperdirühma (aeg-ajalt) arutanud ühe- ja kahesendiste müntide tulevikku. Kõige aktiivsemalt tegelesid selle teemaga need rühmad, kes kohtuvad korrapäraselt, 1 näiteks:

·euro sularaha kasutajate rühm, milles käsitletakse euro sularaha (nii müntide kui ka pangatähtede) kasutamist kodanike ja jaemüüjate seisukohast;

·euromüntide allkomitee, milles käsitletakse euromüntide tõhusust ja poliitilisi aspekte;

·rahapajade juhatajate töörühm, milles tegeletakse euromüntidega tehnilisest seisukohast;

·ning euro sularaha piiriülese maanteeveo komitee, milles kaalutakse, kuidas säilitada kogu euroalal võrdsed tingimused kutseliseks sularahakäitluseks.

Seda teemat arutati ekspertidega ka erikoosolekutel, näiteks koosolekul euro sularaha kui seadusliku maksevahendi ulatuse ja mõju kohta (2014).

Olenevalt oma eelistatud poliitilisest rõhuasetusest ja oma rollist sularaharingluses pööravad mõned eksperdirühmad ühe- ja kahesendistele müntidele mõistetavalt vähem tähelepanu kui teised. Kokkuvõttes olid arvamused erinevad (isegi samas rühmas) ning esile kerkis kaks peamist vaatenurka: üks puudutab rohkem sularaharingluse kulusid ning ühe- ja kahesendiste müntide emiteerimise rahalisi aspekte, kuid teine puudutab rohkem seda, kuidas kliendid reageeriksid nende müntide käibelt kõrvaldamisele ning kuidas jaemüüjad sellega kohaneksid.

Esimese vaatenurga puhul kaldutakse pigem ühe- ja kahesendiste müntide emiteerimise viivitamatu lõpetamise poole, aga teise puhul jõutakse ettevaatlikumale järeldusele. Sõltumata kontekstist võib mõlemat peamist vaatenurka arvesse võttes jõuda allpool esitatud järeldustele.

1.Rühmade ühine arusaam on, et ühe- ja kahesendiste müntide emiteerimise jätkamine on probleemne, sest tootmiskulud on suured ning nende väikese nimiväärtusega müntide taasringlus pole tõhus.

2.Ühe- ja kahesendiste müntide suhtes võetud mistahes poliitikameetmed (nende müntide emiteerimise lõpetamiseks või jätkamiseks) peaksid põhinema olukorra põhjalikul hindamisel, võttes arvesse kõiki asjakohaseid aspekte ja teavitades tõhusalt üldsust.

* * *

(1)    Olenevalt rühmast kohtuvad eksperdirühmad iga nelja kuu kuni iga kahe aasta tagant.