Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi+, Ühtekuuluvusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisade rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad finantseeskirjad“

(COM(2018) 375 final – 2018/0196 (COD))

(2019/C 62/13)

Raportöör:

Stefano MALLIA

Konsulteerimistaotlused	Euroopa Parlament, 11.6.2018 Euroopa Ülemkogu, 19.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 177 ja 304 ja artikli 322 lõige 1
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	3.10.2018
Vastuvõtmine täiskogus	17.10.2018
Täiskogu istungjärk nr	538
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	111/0/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Ühtekuuluvuspoliitika on üks kõige käegakatsutavamaid ELi poliitikasuundi, millel on otsene mõju kodanike igapäevaelule. Seda silmas pidades on komitee jõuliselt vastu komisjoni ettepanekule vähendada ELi eelarvet 10 % võrra reaalväärtuses. Sellega seoses kutsub komitee liikmesriike üles leidma lahendusi, mis võimaldavad eelarvet hoida vähemalt samal tasemel kui programmitöö perioodil 2014–2020, 2020. aasta väärtuste juures.

1.2.

Komitee on veendunud, et vaja on selget poliitilist strateegiat, mis on vastavuses ELi üleilmsete kohustustega. Komitee nõuab tungivalt, et komisjon vaataks läbi Euroopa 2020. aasta strateegia ja viiks uue ühissätete määruse prioriteedid vastavusse selle uue strateegiaga. Samuti soovitab komitee komisjonil integreerida kestliku arengu eesmärgid tõhusalt ühtekuuluvuspoliitikaga seotud eeskirjadesse, tagades nende valdkondadeülese kaasamise fondide kõigi prioriteetide osas.

1.3.

Komitee leiab, et ühissätete määrusega loodud majanduslikud asjaolud (makromajanduslikud tingimused, vähendatud kaasrahastamine jne) looksid liiga jäiga keskkonna ja võiksid kahjustada investeerimist. Seetõttu komitee: — lükkab tagasi makromajanduslikud tingimused selliste piirkondade ja kodanike karistamiseks, kes ei ole süüdi riiklikul või Euroopa tasandil võetud makromajanduslikes otsustes; — kutsub komisjoni üles säilitama kulukohustustest vabastamise reegli n + 3; — palub komisjonil kaaluda uuesti kaasrahastamise määrade suurendamist.

1.4.

Komitee hindab väga jõupingutusi lihtsustamise, paindlikkuse ja tõhususe suhtes – need osutavad õiges suunas. On aga kahju, et uus reeglistik ei ole ühtne eeskirjapakett.

1.5.

Komitee leiab, et eeskirjad temaatilise keskendumise kohta on liiga ranged. Komitee teeb ettepaneku, et ühe poliitilise eesmärgi valivad liikmesriigid. Sellega seoses julgustab komitee liikmesriike kaaluma poliitika eesmärki 5 eesmärgina, mis suudab tagada kõige kohandatuma lahenduse nende spetsiifilistele probleemidele.

1.6.

Komitee soovitab komisjonil töötada välja vajalikud vahendid, mis võimaldavad struktuuriliste ja alaliste ebasoodsate oludega (saared, mägipiirkonnad jne) (1) aladel tõhusalt käsitleda oma spetsiifilisi ja keerukaid probleeme. See ei saa jääda riiklike ametiasutuste ainupädevuseks. Samuti soovitab komitee, et neil aladel ellu viidud projekte toetataks kõrgemate kaasrahastamise määradega.

1.7.

Komitee soovitab samuti leida ajutisi lahendusi nende riikide ja piirkondade olukordadele, kes 2007–2013 aasta programmis liigitati lähenemispiirkondadeks, kellele võimaldati kaasrahastamise määra 80 % perioodil 2014–2020 ning kes liigitatakse nüüd perioodil 2021–2027 üleminekupiirkondadeks kaasrahastamise määraga 55 %.

1.8.

Komitee on veendunud, et komisjon peaks veelgi tugevdama koostoimet, leides viisi, kuidas integreerida Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond uuesti eeskirjaraamatusse, ja samuti tugevdades sidemeid Euroopa Sotsiaalfond+-ga. Komitee toetab ka suuremat integreerimist teiste rahastamisprogrammide ja vahenditega ja nende vahel („Horisont 2020“, InvestEU jne).

1.8.1.

Need sidemed peaksid kajastuma ka fondide programmitöö planeerimisel. Komitee soovitab liikmesriikidel valmistada ette ja rakendada mitmest fondist rahastatavaid programme, et käsitleda probleeme integreeritud viisil. Komitee leiab, et integratsioon peab väljenduma ka territoriaalses koostöös; olulised on mõistlikud sidemed maa- ja linnapiirkondade, linna- ja linnalähipiirkondade jt vahel, st kohapõhine lähenemisviis.

1.9.

„Mitmetasandilise valitsemise ja mitme osalejaga juhtimise“ rakendamine majandus- ja sotsiaalpartnerite osalusel otsuste tegemise ja rakendamise protsessi on ühtekuuluvuspoliitika eduka rakendamise juures üks kõige olulisem tingimus. Mis puudutab käitumisjuhendit, siis komitee võtab teadmiseks Euroopa sotsiaalpartnerite rahulolematuse ning kutsub üles seda läbi vaatama ja ajakohastama, konsulteerides seejuures nendega otseselt. Komitee palub ühtlasi muuta käitumisjuhend siduvaks.

1.10.

Komitee lükkab tagasi meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse edendamise, mittediskrimineerimise, puuetega inimeste juurdepääsetavuse ja jätkusuutliku arengu uuest ühissätete määruse ettepanekust väljajätmise. Seetõttu toetab komitee jõuliselt praeguse ühissätete määruse artikli 7 kaasamist kavandatud 2014.–2020. aasta ühissätete määrusesse ja seda, et see põhimõtte lisataks selgelt Euroopa Regionaalarengu Fondi ja ühtekuuluvusfondi määruse ettepaneku põhiteksti. Lisaks teeb komitee kindlalt ettepaneku lisada ligipääsetavus puuetega inimeste jaoks kavandatud ühissätete määruse artiklisse 67 – tegevuste valimine.

1.11.

Komitee leiab, et sellega seoses on olulised tõhusamad üldised teabevahetuse jõupingutused. Liigagi sageli teostatakse ELi rahastatud projeke nii, et kodanikud ei tea üldse või teavad liiga vähe ELi osalusest. Komitee palub seetõttu komisjonil luua tõhusam teabestrateegia, mis oleks suunatud kodanikele ja eri liiki abisaajatele.

2.   Üldised märkused

2.1.

Komitee kahetseb sügavalt, et ühtekuuluvuspoliitika eelarvet vähendati reaalväärtuses 10 % võrra. Sellega seoses lükkab komitee jõuliselt tagasi ELi eelarve kavandatud kärped ja teeb ettepaneku, et liikmesriigid leiaksid lahendusi, tänu millele saaks eelarvet hoida praegusel tasemel 2020. väärtuste juures.

2.2.

Ühtekuuluvuspoliitika on üks kõige olulisemaid elemente kodanike Euroopa integratsiooni visioonile lähemale toomises. Sel on selge lisaväärtus töökohtade loomisel, jätkusuutliku majanduskasvu ja kaasaegse taristu edendamisel, struktuuriliste takistuste ületamisel, inimkapitali tugevdamisel ja inimeste elukvaliteedi parandamisel. Seetõttu väljendab komitee heameelt tõsiasja üle, et kõik piirkonnad on rahastamiskõlblikud.

2.2.1.

ELi ühtekuuluvuspoliitika peab olema Euroopa investeerimisstrateegia lahutamatu osa, millel on tugev territoriaalne lähenemisviis, mis on suunatud iga piirkonna võimestamisele vajalike vahenditega nende konkurentsivõime tõhustamiseks. See peab viima majandusliku ja struktuurilise üleminekuni, mis tagab igas piirkonnas vastupanuvõimelise aluse, tuginedes nende oma tugevustele (2).

2.3.

Komitee märgib, et uus lähenemisviis, mis põhineb endiselt kolmel kategoorial (vähem arenenud, ülemineku-, enam arenenud piirkonnad), on kohandatum. Kuigi rahaliste vahendite eraldamismeetod põhineb ikka veel suuresti SKP-l elaniku kohta, on lisatud uued kriteeriumid (noorte tööpuudus, madal haridustase, kliimamuutus ja rändajate vastuvõtmine ning integreerimine). Komitee arvab, et see kajastab paremini kohapealset reaalsust, kuigi – vastavalt õiguskontrollikomitee nõutavale mõjuhinnangule (3) – komitee leiab, et see lähenemine vajab veel peenhäälestamist.

2.4.

Komitee tunneb sügavat muret komisjoni ettepaneku pärast vähendada kaasrahastamise määrasid ja selle mõju pärast vähemsoodsates rahalistes olukordades toetusesaajate kaasamisele. Käibemaksu lisamine abikõlblike kuludena on teretulnud, kuigi mõni selle element on juba olemas käesoleval perioodil.

2.5.

Samuti tuleb märkida, et on olukordi, mille puhul 2007.–2013. aasta programmi ajal lähenemispiirkondadeks liigitatud riigid või piirkonnad, mis saavad 2014.–2020. aasta perioodi jooksul kasu 80 % kaasrahastamise määrast, liigitatakse nüüd 2021.–2027. aasta perioodi jooksul üleminekupiirkondadeks, mis saavad kasu 55 % kaasrahastamise määrast, mis tähendab nende jaoks kaasrahastamise ulatuslikku vähenemist. Komitee leiab, et selliseid olukordi tuleb spetsiifiliselt käsitleda. Lisaks tuleb märkida, et erarahastamisega projektides saavad toetusesaajad ainult avaliku elemendi kaasrahastamist.

2.6.

Äärepoolseimate piirkondade valdkonnas peaks ELi olulisim mure olema nimetatud piirkondade ja Euroopa põhiosa vaheliste sidemete ning nimetatud piirkondade elanikkonna Euroopasse kuulumise tunde tugevdamine (4). Komitee väljendab heameelt tõsiasja üle, et äärepoolseimad piirkonnad saavad jätkuvalt ELi eritoetust.

2.7.

Komitee väljendab siiski kahetsust selle üle, et ühtekuuluvuspoliitika ei paku ikka veel kõikehõlmavaid lahendusi Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174 mainitud konkreetsete territooriumide probleemide jaoks (5). Uuringud näitavad, et keskasutused ei käsitle alati artiklis 174 mainitud konkreetseid valdkondi. Komitee on seetõttu veendunud, et komisjon peaks julgustama piirkondlike ja kohalike sidusrühmade kaasamist viisil, kuidas liikmesriigid käsitlevad nende konkreetseid territooriume, austades samas vastavatel territooriumidel kehtivaid institutsioonilisi ja õigusraamistikke.

3.   Üldpõhimõtted

3.1.

Komitee lükkab tagasi meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse edendamise, mittediskrimineerimise, puuetega inimeste juurdepääsetavuse ja jätkusuutliku arengu uuest ühissätete määruse ettepanekust väljajätmise. Euroopa õigustikus on välja töötatud valdkonnaülene lähenemisviis nendele rahalistele vahenditele programmitöös ja rakendamises (praeguse ühissätete määruse artikkel 7 ja 2007.–2013. aasta ühissätete määruse artikkel 16).

3.1.1.

Seetõttu toetab komitee jõuliselt praeguse ühissätete määruse artikli 7 kaasamist kavandatud 2021.–2027. aasta ühissätete määrusesse ja seda, et see põhimõtte lisataks selgelt Euroopa Regionaalarengu Fondi ja ühtekuuluvusfondi määruse ettepaneku põhiteksti. Lisaks teeb komitee kindlalt ettepaneku lisada ligipääsetavus puuetega inimeste jaoks kavandatud ühissätete määruse artiklisse 67 – tegevuste valimine.

3.2.

Kuna EL on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni osaline, peab komitee kohaseks, et puuetega inimeste õiguste konventsioon kinnistatakse kavandatud ühissätete määruse õiguslikku alusesse.

3.3.

Komitee on sügavalt veendunud, et tõeline partnerlus kõigil tasanditel majandus- ja sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna sidusrühmadega ELi ühtekuuluvuspoliitika programmide ja projektide ettevalmistamisel, täitmisel ja järelhindamisel suurendab nende kvaliteeti ja tõhusat täitmist. Kuna komitee palus koostada käitumisjuhise, väljendab ta tugevat toetust Euroopa Komisjoni algatusele ja nõustub vägagi pakutud soovitustega (artikkel 6) (6). Komitee märgib, et komisjoni ettepanek võib vajada peenhäälestust, et tegeleda valdkondlike probleemidega (eelkõige liikmesriikide julgeolekuga seotud probleemidega), mida käsitletakse rände ja julgeoleku programmides.

3.4.

Komitee usub kindlalt, et partnerlus haldusasutuste vahel ning majandus- ja sotsiaalpartnerite vahel ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil mitmetasandilise valitsemise ja mitme osalejaga juhtimise vormis on üks ühtekuuluvuspoliitika edu peamisi kriteeriume. See peab olema üks partnerluslepingute sõlmimise ja Euroopa rahaliste vahendite andmise põhitingimusi. Komitee väljendab heameelt uue siduva sõnastuse üle ja palub seadusandjal selgelt säilitada praegune sõnastus „hõlmab“.

3.5.

Mis puudutab käitumisjuhendit, siis komitee võttis teatavaks Euroopa sotsiaalpartnerite rahulolematuse ning kutsub üles seda läbi vaatama ja ajakohastama, konsulteerides nendega otseselt. Komitee palub muuta käitumisjuhend siduvaks.

3.6.

Selleks, et tugevdada partnerluse oskusi ja tõhusust, kutsub komitee üles kehtestama suutlikkuse suurendamise ja tehnilise abi meetmeid artiklis 6 osutatud partnerite jaoks. Komitee sooviks samuti, et kehtestataks iga-aastane konsulteerimismehhanism asjaomaste partneritega.

3.7.

Komitee nõustub, et seirekomiteede igal liikmel on üks hääl. Selleks, et tagada õiglane tasakaal otsuste tegemisel, peaks 50 % häälte kaalust olema haldusasutustel ja artikli 6 lõike 1 punktis a määratud asutustel ning 50 % punktides b ja c määratud majandus- ja sotsiaalpartneritel. Komitee märgib, et kõnealune ettepanek võib vajada peenhäälestust, et käsitleda tundlikke küsimusi, nagu riikliku julgeoleku küsimused.

4.   Lihtsustamine

4.1.

Komitee arvates on äärmiselt oluline vähendada oluliselt toetusesaajate tarbetut halduskoormust, säilitades samas seaduslikkuse ja korrektsuse tagamise kõrge taseme. Komitee tunnustab ja kiidab heaks asjaolu, et komisjoni ettepanekus käsitleti mitmesuguseid lihtsustamisega seotud küsimusi.

4.2.

Komitee teeb ettepaneku rakendada süstemaatiliselt Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ ühekordsuse põhimõtet, tagades, et projektijuhid edastavad haldus-, auditi- ja kontrolliformaalsused ainult ühel korral otseselt pädevale korraldusasutusele, mis vastutab nende riiklikele ja Euroopa korraldusasutustele edastamise eest.

4.3.

Komitee soovitab luua ka vähese tähtsusega ülelihtsustatud kontrolli-/auditisüsteemi väga väikeste projektide jaoks: kui otsene korraldusasutus leiab ja sedastab, et oodatud tulemused on saavutatud, ei ole enam vaja nõuda ühtegi kontrolli ega auditit.

4.4.

Ühissätete määruse nimetamine ühtsete eeskirjade koguks on liialdus. Kuigi sellesse on hõlmatud seitse fondi, puudub erandite märkimisväärse arvu tõttu sidusus; näiteks Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi, Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning välispiiride ja viisade rahastamisvahendi puhul on tihti olemas erinevad sätted. Kooskõlas 2020. aasta järgse lihtsustamise kõrgetasemelise töörühma järeldustega (7) usub komitee, et regulatiivne pakett peaks olema palju lihtsam ja selles tuleks vältida rahastamisvahendite mikrotasandil haldamist.

4.5.

Kuigi komitee võtab teadmiseks ühissätete määruses nimetatud rändekriisi ja julgeolekualaste küsimustega (8) tegelemiseks eraldatud uute rahastamisvahendite integreerimise, väljendab ta sügavat kahetsust selle üle, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond ei ole osa eeskirjadest ja sidemed Euroopa Sotsiaalfondi+-ga (ESF+) on nõrgemad kui eelmise fondi puhul. Komitee kutsub komisjoni üles seda otsust uuesti läbi vaatama.

4.6.

Komitee nõustub sellega, et eelistada tuleks kulukohustuste peatamist ja mitte makseid kriiside tüsistamise vältimiseks. Maksed tuleb peatada üksnes juhul, kui taotletakse koheseid meetmeid ja kui nõuded on märkimisväärselt jäetud täitmata.

5.   Paindlikkus

5.1.

Ettevõtete loomise ja kasvu edendamiseks peab EL toetama reforme investeeringuid soodustava keskkonna jaoks, milles ettevõtted saaksid edukalt areneda ja mis parandaks ettevõtluse raamtingimusi. Ühtekuuluvusfonde tuleb kasutada idufirmadele kasvuks ning noortele innovatiivsetele VKEdele paremate tingimuste pakkumiseks, samuti pereettevõtete edasikeskmise lihtsustamsieks. Sellega seoses usub komitee, et ühtekuuluvuspoliitika peab tagama stabiilse, aga paindliku raamistiku (9).

5.2.

Euroopa ühendamise rahastusse tehtavate kohustuslike ülekannetega seoses märgib komitee, et ülekantavate rahaliste vahendite kogusumma on jätkuvalt praeguse tasemega samal tasemel, kuigi üldist rahastamist on kärbitud 10 %. Seetõttu oleks kõigi ülekantavate rahaliste vahendite protsent tegelikult kõrgem, kui see on praegusel programmiperioodil ette nähtud. Komitee nõustub üldise lähenemisviisiga seni, kuni ühtekuuluvuspoliitika üldeelarve säilib 2014.–2020. aasta tasemel.

5.3.

Lisaks sellele on praegu 100 % Euroopa ühendamise rahastusse ülekantud rahalistest vahenditest eraldatud sihtotstarbeliselt igale liikmesriigile. Ettepanek uue perioodi jaoks on, et ainult 70 % eraldatakse sihtotstarbeliselt konkreetsete liikmesriikide jaoks ja ülejäänud 30 % eraldatakse komisjoni poolt valitud projektidele. Komitee lükkab selle lähenemisviisi kindlalt tagasi.

5.4.

Komitee kiidab heaks asjaolu, et enam ei ole erieeskirju tulusate investeeringute kohta. Komitee märgib ka, et ei ole suurt projektiprotsessi (selle asemel jälgib strateegilisi projekte seirekomisjon). Kuigi see on iseenesest tervitatav areng, on komiteel kahtlusi selle kohta, kuidas on jätkuvalt võimalik tagada suurte projektide kehtivus.

5.5.

Komitee kiidab heaks ka võimaluse kohandada programmi eesmärke ja ressursse seoses muutunud asjaoludega, mis muudaksid võimalikuks ELi rahaliste vahendite kasutamise loodusõnnetuse korral juba esimesel päeval (10).

5.6.

Komitee nõustub sellega, et ainuüksi toetustega ei ole võimalik märkimisväärset investeerimislõhet ületada. Neid saab tõhusalt täiendada rahastamisvahenditega, millel on võimendav mõju ja mis on turule lähemal. Komitee kiidab seetõttu heaks asjaolu, et toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimine on muudetud lihtsamaks ja uus raamistik hõlmab ka erisätteid rohkema erakapitali ligi meelitamiseks.

5.7.

Komitee toetab asjaolu, et liikmesriikide tehnilist abi on lihtsustatud ja täpsustab, et artiklis 6 nimetatud partnerid peaksid ka sellest kasu saama.

6.   Tõhusus

6.1.

Komitee väljendab kahetsust, et komisjon ei ole alustanud kaasavat protsessi, mis viiks kõikehõlmava ja integreeritud strateegia loomiseni Euroopa kestliku arengu edendamiseks 2030. aastani ja ka sealt edasi. On küsitav, milliste prioriteetidega komisjon kavatseb ühildada liikmesriikide partnerluslepingu ja rakenduskavad.

6.2.

Komitee soovitab komisjonil ühildada ühtekuuluvuspoliitika ÜRO tegevuskavaga 2030 ning lisada selle kestliku arengu eesmärgid ühissätete määruse põhiteksti, nii et see kataks kõiki fonde.

6.3.

Komiteel on kahtlusi uute temaatilise koondamise eeskirjade suhtes. Komitee usub, et rahaliste vahendite koondamine kahele prioriteedile on liiga piirav. Komitee väljendab muret komisjoni poolt sellega seoses võetud kõigile sobiva lähenemisviisi pärast. Komitee usub, et temaatiline koondamine peaks olema piisavalt paindlik, et võimaldada rahastamise prioriteete, milles tegeldakse erinevate arenguvajadustega riiklikul ja piirkondliku tasandil.

6.4.

Komitee kiidab heaks tugevamad sidemed Euroopa poolaastaga riigipõhiste soovituste kaudu (11). Kuid ta lükkab tagasi makromajandusliku tingimuslikkuse selliste piirkondade ja kodanike karistamiseks, keda ei saa süüdistada riiklikul või Euroopa tasandil võetud makromajanduslike otsuste eest (12). Komitee nõustub, et oluline on tagada ka täielik vastastikune täiendavus ja koordineerimine uue laiendatud reformi tugiprogrammiga.

6.5.

Kuna see võib anda panuse rahastamise lihtsustatud kättesaadavusse, siis tunnustab komitee tugevdatud sünergiat teatud programmide vahel (kvaliteedimärgise lähenemisviis), kuid enamikel juhtudel ei ole ettepanek piisavalt selge (näiteks kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendi puhul võib struktuurifonde kombineerida Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondiga).

6.6.

Seoses kulukohustustest vabastamise eeskirjadega tunneb komitee kahetsust selle pärast, et kõnealuse ettepanekuga muudetakse praegune n + 3 reegel n + 2 reegliks, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles seda uuesti läbi vaatama. Komitee soovib võtta arvesse selliste riikide vajadusi, millel on olnud programmide rakendamisel raskusi ja pakkuda neile rohkem ja mitte vähem paindlikkust.

6.7.

Lisaks sellele tuleb märkida, et eelkõige väiksemate liikmesriikide ja piirkondade haldussuutlikkus võib 2021.–2027. aasta perioodi esialgses faasis sattuda suure surve alla. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et sel ajal, kui liikmesriigid lõpetavad praegust programmitöö perioodi, avaldatakse neile survet, et nad alustaksid uue programmitöö perioodi kahe viimase aasta rakendamist (5 + 2 lähenemisviisi tõttu), ja seda uue n + 2 reegli alusel ja väiksema eelmaksete summaga.

6.8.

Võttes arvesse asjaolu, et väikestel ja mikroettevõtjatel ning kodanikuühiskonna organisatsioonidel võib tekkida raskusi Euroopa fondide pakutavate võimaluste kasutamisega üldiselt, taotleb komitee toetust meetmetele, mis tugevdavad nende juurdepääsu teabele, pakuvad juhendamist ja ning suurendavad nende sekkumissuutlikkust.

7.   Kavandamine ja rakendamine

7.1.

Komitee kiidab heaks asjaolu, et on vähem poliitikaeesmärke, mis näivad olevat paindlikumad, kui eelmised poliitikaeesmärgid, kuid väljendab kahetsust selle pärast, et nad ei ole seotud laiema strateegilise kontekstiga.

7.2.

Komitee kiidab eriti heaks uue poliitikaeesmärgi „Kodanikele lähemal olev Euroopa“ (5. poliitikaeesmärk). Komitee loodab, et lähtudes selle nimest (ja artikli 17 lõike 3 punktist g) valmistavad liikmesriigid ette ja rakendavad oma programmid selle eesmärgi raames, tihedas koostöös kodanike, majandus- ja sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

7.3.

Komiteel on kahtlusi seoses asjaoluga, et algselt kavandatakse ainult esimesed viis aastat. Komitee näeb selle lähenemisviisi eeliseid, kuid kardab, et see võib muutuda ametiasutuste jaoks raskeks halduskoormuseks, mis seab ohtu ka kulukohustustest vabastamise eeskirjade täitmise.

7.4.

Tervitatav on programmidokumentide (partnerlusleping, rakenduskavad) lihtsustamine. Komitee nõustub eelkõige partnerluslepingu lihtsustamisega ja leiab, et see peaks olema strateegiline kõrgetasemeline dokument. Seetõttu on oluline, et jõupingutusi tehtaks selleks, et tagada, et liikmesriikide programmid on jätkuvalt kooskõlas ELi põhimõtetega ja omavahel sünergias. Komitee tervitab ka delegeeritud õigusaktide lihtsustamist. Selleks et vältida ülereguleerimise ohtu korraldusasutuste poolt, kutsub komitee komisjoni üles kaasama Euroopa majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejaid delegeeritud õigusaktide koostamisse.

7.5.

Komitee arvates on väga oluline, et esitatakse lihtsaid lahendusi, mis ühendaksid erinevaid ühtekuuluvuspoliitikaga seotud algatusi (strateegiaid ja programme) erinevatel territoriaalsetel tasanditel horisontaalselt (nt makropiirkondlikud strateegiad riikidevaheliste programmidega) ja vertikaalselt (erinevate territoriaalsete tasandite vahel). Sel põhjusel kiidab komitee heaks artikli 17 ja kutsub komisjoni üles jätkama oma tööd selles suunas.

7.6.

Rohkem kui pool maailma rahvastikust elab nüüd linnades ja see arv kasvab 2050. aastaks prognoositavalt 70 %-ni (13). Komitee kiidab seetõttu heaks ERFi vahendite sihtotstarbe laiendatud määramise integreeritud kestliku linnaarenduse jaoks, kuid väljendab kahetsust selle pärast, et seda ei laiendata ESF+-ile.

7.7.

Komitee usub, et integreeritud territoriaalsete strateegiate asetamine territoriaalse arengu aluseks on õige lähenemisviis, mis võimaldab kohalikul tasandil tuvastada oma potentsiaali ja vajadusi ning algatada meetmeid partnerluses kõigi kohalike osalejate vahel, et täita määratletud konkreetsed eesmärgid. Komitee leiab, et see on hea valitsemistava lähenemisviis, mida tuleks tugevalt julgustada ja tugevdada. Sellega seoses kiidab komitee heaks asjaolu, et vastavalt artiklile 6 peavad partnerid esimest korda olema kaasatud territoriaalsete strateegiate ettevalmistamisse ja rakendamisse.

7.8.

Komitee kiidab heaks ka uued „muud integreeritud vahendid“, millele on viidatud artikli 22 punktis c, sest need muudavad võimalikuks kohandatud ja kohalikult toimivate lahenduste tuvastamise ja kasutamise, kuid väljendab kahetsust selle üle, et nende kasutus piirdub 5. poliitikaeesmärgiga. Selliseid vahendeid peaks olema võimalik kasutada kõigi poliitikaeesmärkide puhul. Kuna selgitused selle uue vahendi kohta on üsna ebamäärased, siis soovitab komitee, et komisjon peaks seda täpsustama, et liikmesriike oleks võimalik julgustada seda võimalust täielikult ära kasutama.

7.9.

Komitee usub, et selleks, et reaalsust paremini kajastada ja teha kindlaks, et uue Euroopa linnaarengu algatuse tegevustes on esindatud kohalikud huvid, peaks kodanikuühiskond olema aktiivselt kaasatud selle juhtimismehhanismi ja olema selles esindatud. Komitee toetab tugevalt sellise juhtimismehhanismi loomist Euroopa tasandil asjaomaste kodanikuühiskonna osalejate osalusel.

7.10.

Komitee on kindlalt veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika vahendid on kodanike ning majanduslike ja sotsiaalsete osalejate jaoks kõige nähtavamad. Toetatavad tegevused on parimad kaitsevallid euroskeptitsismi ja Euroopa-vastaste liikumiste vastu. Seetõttu on vaja pakkuda otsest ja kergesti kättesaadavat teavet, mis on suunatud vastavalt asjaomaste isikute kutsetegevusele, näiteks heade tavade suunistega. Komitee kutsub komisjoni üles töötama välja strateegilise teabevahetuskava koostöös kõigi asjaomaste partneritega.

---

(1)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 174.

(2)  https://www.businesseurope.eu/sites/buseur/files/media/position_papers/ecofin/2017-06-09_eu_cohesion_policy.pdf

(3)  SEC(2018) 268.

(4)  ELT C 161, 6.6.2013, lk 52.

(5)  ELT C 209, 30.6.2017, lk 9.

(6)  ELT C 44, 15.2.2013, lk 23.

(7)  http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/newsroom/pdf/simplification_proposals.pdf

(8)  ELT C 75, 10.3.2017, lk 63.

(9)  ELT C 81, 2.3.2018, lk 1.

(10)  ELT C 173, 31.5.2017, lk 38.

(11)  https://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/resources/docs/qe-02-17-362-en-n.pdf and https://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/resources/docs/qe-01-14-110-en-c.pdf

(12)  ELT C 191, 29.6.2012, lk 30.

(13)  http://www.un.org/en/development/desa/news/population/world-urbanization-prospects-2014.html