8.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/11

1.

rõhutab, et makropiirkondlikud strateegiad on näide funktsionaalsest ja üdini euroopalikust käsitusest, ning tunnustab Euroopa Komisjoni esimest ühteainsat aruannet ELi makropiirkondlike strateegiate rakendamise kohta. Komitee tõdeb, et ELil on tarvis piire ületavat territoriaalset visiooni, (1) et luua nn üleilmne lähenemisviis;

2.

märgib, et vaatamata makropiirkondlike strateegiate lühikesele elueale, (2) on neist saanud kindel alt üles lähenemisviisiga asukohapõhine vahend, mille abil tõhusamalt kasutada makropiirkondade pakutavaid ühiseid võimalusi, rakendades ja koordineerides paremini poliitilisi vastuseid erinevatele väljakutsetele majanduskasvu, innovatsiooni, transpordi, energia, keskkonna ja kliimamuutuste valdkonnas;

3.

rõhutab, et makropiirkondlikud strateegiad on oluline element ELi strateegiliste eesmärkide saavutamisel ja keskne osa ELi mitmetasandilise valitsemise struktuuris. Makropiirkondlikel strateegiatel on oluline osa arenguprotsesside hoogustamisel ka vähem arenenud piirkondades. Samuti on neil võtmeroll ülemineku- ja läbirääkijariikides ning ELi mittekuuluvates, näiteks naabruspoliitikas osalevates riikides;

4.

rõhutab makropiirkondlike strateegiate tähtsust kliimamuutustega võitlemise meetmete toetamisel ohustatud piirkondades. Nii võib asjaomaseid strateegiaid kasutada tõhusalt ka näiteks üleujutuste ja tulekahjudega võitlemiseks piirialadel;

5.

on seisukohal, et makropiirkondlikud strateegiad ja teised ELi piiriülese ja riikidevahelise koostöö vahendid, nagu Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused ja teised territoriaalse koostöö struktuurid, nagu toimivad kogukonnad, ning Interregi programmid, on tuleviku ELi ülesehitamisel keskse tähtsusega;

6.

toetab jõuliselt nelja makropiirkondliku strateegia rakendamise kohta üheainsa aruande koostamise käsitust ja ootab rakendusaruandeid, mille Euroopa Komisjon peab koostama 2018. aasta lõpus;

7.

rõhutab makropiirkondlike strateegiate võimalikku rolli integreeritud arengu jaoks väljaspool ELi piire ja iseäranis Ühendkuningriigi EList väljaastumist silmas pidades. Komitee teeb seepärast ettepaneku uurida, kuidas saaksid makropiirkondlikud strateegiad aidata arendada Ühendkuningriigi ja ELi tulevasi suhteid, ning nõuab mõlema poole kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ulatuslikku kaasamist tulevikus sel teemal peetavatesse aruteludesse;

8.

viitab Euroopa Regioonide Komitee varasematele arvamustele, milles on iga makropiirkondliku strateegia kohta (3) sõnastatud erimärkused, ning esitab neile tähelepanekutele tuginedes käesolevas arvamuses üldised märkused, mis kehtivad kõigile makropiirkondlikele strateegiatele. Komitee juhib tähelepanu suurema tõhususe ning tulemuste esikohale seadmise tähtsusele, samuti sellele, kui oluline on praktilisem keskendumine makropiirkondlike strateegiate rakendamisele;

9.

rõhutab makropiirkondlike strateegiate eeliseid: nad koondavad riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud osalejad ühtsesse raamistikku, et töötada välja üldine strateegia ja ühised kavandamisprotsessid, et anda panus ELi lepingu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamisse ning käsitleda tulemuslikult kohalikke vajadusi. Lisaks aitavad makropiirkondlikud strateegiad kaasata kodanikke Euroopa projekti ja ületada lõhe ELi ja kohaliku poliitikaloome vahel;

10.

märgib siiski, et makropiirkondlikud strateegiad on kriitilises etapis, milles tunnustatakse järjest enam nende potentsiaali, ent selle täielikuks realiseerimiseks tuleb nende praktilist elluviimist veelgi parandada. Käsitledes makropiirkondlikke strateegiaid kohalikust ja piirkondlikust vaatenurgast, on käesoleval arvamusel järgmiseks programmitöö perioodiks tehtavate ettevalmistuste ning laiemalt Euroopa tuleviku kontekstis laiem strateegiline eesmärk;

11.

toetab uute makropiirkondlike strateegiate väljatöötamiseks arendatavaid algatusi. Ent valida tuleks süstemaatilisem lähenemisviis, mille raames tuvastatakse alt üles suunduvas protsessis funktsionaalsed vajadused. Olemasolevad ja väljakujunenud territoriaalse koostöö struktuurid peaksid näitama, kas makropiirkondlikud strateegiad lisavad väärtust ja pakuvad uusi võimalusi, et tõhustada olemasolevaid territoriaalse koostöö struktuure;

12.

peab asjakohaseks märkida, et olemasolevad makropiirkondlikud strateegiad ühendavad paljusid ELi riike, kuid samuti tuleks teha võimalikuks selliste makropiirkondlike strateegiate loomine, mis hõlmavad vähem riike, aga mitmeid piirkondi, kes leiavad, et just see territoriaalne struktuur on neile sobiv ja tõhus vahend ühiste probleemide lahendamiseks, pöörates ka eritähelepanu ebasoodsate loodustingimustega, saare- ja äärepoolseimatele piirkondadele;

13.

usub, et kodanikuühiskond ja tugevad kohalikud sidusrühmad, piirkonnad ja linnad võivad olla suureks abiks Euroopa idee kinnistamisel ja asjakohase võimendava mõju saavutamisel. Seepärast on oluline kaasata makropiirkondlike strateegiate kesksed rakendajad ja kodanikuühiskond strateegiliste programmide kavandamisse. Nende osalemine võimaldab meil saavutada Euroopas paremaid tulemusi subsidiaarsuse küsimustes mitte ainult suhetes poliitikakujundajate ja institutsioonide vahel, vaid ka suhtluses majanduslike ja sotsiaalsete sidusrühmadega kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

14.

märgib, et makropiirkondlikud strateegiad on oma olemuselt poliitikavahend, mille abil koordineeritakse paljude väga erinevate poliitikameetmete rakendamist. Nende rakendusala on märksa laiem kui Euroopa territoriaalse koostöö eesmärk: ühelt poolt aitavad mitmed erinevad poliitikavaldkonnad rakendada makropiirkondlikke strateegiaid, teiselt poolt saaksid kõik ELi poliitikavaldkonnad kasu paremast koordineerimisest makropiirkondlike strateegiate kaudu;

15.

märgib, et makropiirkondlike strateegiate eesmärgid tuleb lisada ELi 2020. aasta järgsesse üldisesse strateegiasse kooskõlastatud viisil, luues seega sidusa raamistiku kõigi programmide jaoks, mille tulemusel võetaks kõigi regionaalarengut mõjutavate poliitikameetmete strateegilisel kavandamisel arvesse makropiirkondlikke strateegiaid. See kehtib kõigi tasandite kõikvõimalikele poliitikameetmetele, sh ühiselt hallatavad poliitikavaldkonnad, samuti Euroopa Komisjoni otse juhitavatele meetmetele ning riiklikele regionaalmeetmetele;

16.

peab kahetsusväärseks, et praegu ei kajastu makropiirkondlike strateegiate lisandväärtus valdkondlikes poliitikameetmetes ega nende rahastamisprogrammides piisaval määral. See toob kaasa praktilised probleemid, kui projektid peavad strateegiliste nõudmiste osas olema kooskõlas nii makropiirkondlike strateegiatega kui ka nende valdkondlike meetmetega, mis tagavad rahastamise ja võivad olla väga erinevad. Selle tulemusel on makropiirkondlike strateegiate alla kuuluvate projektide ettevalmistusaeg pikem ja seega on need vähem konkurentsivõimelised kui nn tavapärased valdkondliku poliitika projektid;

17.

on seisukohal, et tagamaks juurdepääsu finantsvahenditele 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil, tuleks kõigis ELi poliitikavaldkondades (sh ühtekuuluvuspoliitikas) ette näha eraldi rakenduseeskirjad mõnda makropiirkondlikku strateegiat edendavate projektide jaoks, et lihtsustada juurdepääsu rahastamisele ja vähendada halduslikke nõudmisi. ELi programmide rakendamist tuleb kiiremas korras lihtsustada;

18.

kutsub üles tugevdama seoseid makropiirkondlike strateegiate ja ELi rahastamisallikate vahel nii valdkondlike meetmete väljatöötamise kui ka elluviimise etapis. Vältida tuleb menetluste ja aruandluse dubleerimist. Põhimõtteliselt peaksid rahastamisvahendid lähtuma meetmetest ja mitte vastupidi. Kahjuks näib olukord hetkel vastupidine, kuna makropiirkondlikud strateegiad on kohustatud paluma toetust rahastamisprogrammidest;

19.

julgustab liikmesriike algatama tulevasi arutelusid selle üle, kuidas makropiirkondlike strateegiate aluspõhimõtteid järgides integreerida makropiirkondlikke strateegiaid ELi mitmeaastasesse finantsraamistikku pärast 2020. aastat. Seoses rahastamisprogrammide järgmise põlvkonnaga peaks komisjon ette nägema piisavad rahalised vahendid neile riikidevahelise koostöö programmidele, mis vastavad makropiirkondlikele strateegiatele, ning töötama välja mehhanismi, mis seab prioriteetseks need toetuskõlblikud projektid, mida on mõne makropiirkondliku strateegia raames nimetatud strateegilisteks, täiendades nende projektide rahastamist, mis kuuluvad teiste ELi piiriülese ja riikidevahelise koostöö vahendite alla;

20.

kutsub makropiirkondlike strateegiate koordinaatoreid üles koostama viivitamatult strateegiadokumendid selle kohta, kuidas peaksid erinevad poliitikavaldkonnad edendama makropiirkondlike strateegiate rakendamist. Kui pidada silmas õigusaktide ettevalmistamist 2020. aasta järgseks programmitöö perioodiks, siis innustaksid sellised strateegiadokumendid ELi poliitikakujundajaid kohandama õigusakte makropiirkondlike strateegiate vajadustele. Lisaks lähtutaks kavandamisetapis vahetult strateegiadokumentidest ja need oleksid aluseks rakenduskavade koostamisel;

21.

kutsub Euroopa Komisjoni koostöös programmiga Interact, makropiirkondlike strateegiate temaatiliste ja riiklike koordinaatoritega ning olemasolevate ja tulevaste makropiirkondlike strateegiate sidusrühmadega üles seda protsessi toetama, korraldades ja rahastades spetsiaalseid seminare, mille eesmärgiks on selliste strateegiadokumentide koostamine. Lisaks kutsub komitee Euroopa Komisjoni koostöös programmiga Interact üles edendama kogemuste vahetamist nelja makropiirkondliku strateegia vahel, seda nii strateegiate temaatiliste prioriteetide kui ka nende rakendamise üldiste aspektide osas. Uute makropiirkondlike strateegiate koostamist tuleb samamoodi kavakindlalt toetada;

22.

märgib, et Euroopa Komisjon peaks võtma endale suurema ja proaktiivsema rolli makropiirkondlike strateegiate kooskõlastamisel ja nendevahelise koostöö edendamisel. Lisaks regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadile peaksid ka teised komisjoni peadirektoraadid osalema aktiivsemalt makropiirkondlike strateegiate strateegiliste eesmärkide elluviimise toetamisel. Makropiirkondlikud strateegiad peaksid olema paremini seotud kõigi ELi poliitikavaldkondade ja -meetmetega, et tagada suurem panus ELi üldeesmärkidesse;

23.

kutsub üles kaaluma võimalust luua Euroopa Komisjoni toetusel piirkondadele ja liikmesriikidele muu hulgas majanduslikke stiimuleid, et lihtsustada uusi rakendusmeetodeid Euroopa poliitikameetmete ja õigusaktide jaoks makropiirkondlike strateegiate kontekstis. Sellised uued meetodid võiksid hõlmata näiteks võimalike tulevaste Euroopa standardite või poliitikameetmete katsetamist või juba vastu võetud Euroopa õigusaktide ja meetmete rakendamise lihtsustamist (võimalus jõuda kiiremini teatud eesmärkideni muu hulgas kliima-, energia- ja transpordiküsimustes jne või minna kaugemale Euroopa õigusaktides seatud kvaliteedi ja kvantiteedi eesmärkidest, seades kaugemaleulatuvaid eesmärke). Selline stiimulimehhanism oleks saavutatav makropiirkondlike partnerite ja Euroopa Komisjoni vabatahtliku kokkuviimisega nn programmikokkuleppes, milles sätestatakse saavutatavad eesmärgid ja meetodid ning antakse stiimuleid eesmärgiga pühenduda kiiremale elluviimisele;

24.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika ei ole üksnes ELi regionaalarengu poliitika, mille eesmärk on vähendada erinevusi, vaid ka selle kõige olulisem investeerimisvahend. Vaja on tihedamat ja otsesemat seost makropiirkondlike strateegiate ja ühtekuuluvuspoliitika meetmete vahel, nii et makropiirkondlikud strateegiad saaksid kasu integreeritud ja spetsiaalsest lähenemisviisist rakenduskavade raames;

25.

juhib tähelepanu asjaolule, et ühtekuuluvuspoliitika pakub makropiirkondlikele strateegiatele üliolulist toetust. Ühelt poolt annab ühtekuuluvuspoliitika olulist rahalist toetust projektidele, mis aitavad makropiirkondlikke strateegiaid rakendada. Teiselt poolt võib ühtekuuluvuspoliitika tagada makropiirkondlike strateegiate igapäevase toimimise, andes tehnilist abi selle juhtimismehhanismidele;

26.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika toimib riiklike eraldiste kaudu, keskendudes seega peaasjalikult riiklikele prioriteetidele. Praktikas tähendab see, et isegi kui üks riik või piirkond otsustab toetada makropiirkondlike strateegiate projekte, ei ole võimalik tagada, et ka teine riik või piirkond teeb kõik vajaliku, et samuti selle rakendamist toetada. Kahjuks on sellistel juhtudel projekti tulemuslikkus piiratud ja makropiirkondlike strateegiate lisandväärtus pärsitud. Liikmesriigid peaksid hõlmama makropiirkondlikud strateegiad ühtekuuluvuspoliitika programmitöö protsessi;

27.

pooldab seepärast Euroopa territoriaalse koostöö edasist tugevdamist tulevase ühtekuuluvuspoliitika raames, suurendades samas ka kesksete rakenduskavade – mis moodustavad ligikaudu 95 % ühtekuuluvuspoliitikast – riikidevahelist mõõdet ja viies need võimaluse korral kooskõlla makropiirkondlike strateegiatega. Samuti tuleks tõhustada sünergiat Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide põhiste programmide ja otse juhitavate valdkondlike programmide vahel, nagu „Horisont 2020“, Erasmus+ ja Euroopa ühendamise rahastu. Asjaomastes rakenduskavades tuleks selgelt arvesse võtta asjaomase piirkonna makropiirkondlikku strateegiat. Komitee loodab, et kõik ELi sisestel ja välistel maismaapiiridel ning samuti merepiiridel asuvad piirkonnad (piirkonnad, mille vahemaa on kuni 150 km ning äärepoolseimate ja saarepiirkondade puhul rohkem kui 150 km) võivad saada toetust ning osaleda piiriülese ja makropiirkondliku koostöö programmides;

28.

kordab komitee hiljutises arvamuses „Inimestevahelised ja väikesemahulised projektid piiriülese koostöö programmides“ esitatud üleskutset, et väikeste projektide jaoks tuleb lihtsustada juurdepääsu ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahenditele. Kogemus näitab, et mõningad väikesemahulised riikidevahelised projektid on kooskõlas makropiirkondlike strateegiate eesmärkidega. Siiski ei ole enamik ELi rahastamisprogramme kavandatud toetama väikesi projekte: paljud kohalikud kogukonnad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid ei saa osaleda, kuna neil puudub vajalik finants- ja haldussuutlikkus. Eelöeldut silmas pidades soovitab komitee välja töötada hõlpsasti juurdepääsetavad ja hallatavad rahastamisvahendid, sh eelmakse mudelid ja projektide ettevalmistus väiksemate projektide puhul;

29.

toonitab, et Euroopa territoriaalse koostöö programmidel on keskne roll makropiirkondlike strateegiate toetamisel. Siiski moodustab Euroopa territoriaalne koostöö vaid väikese osa kogurahastusest ja on seepärast oluline pigem kvaliteedi kui kvantiteedi seisukohast. Euroopa territoriaalse koostöö programmide põhieesmärk peaks olema toetada piiriülest, riikidevahelist ja piirkondadevahelist koostööd ning katse- ja innovatsiooniprogramme ning osutada tehnilist abi makropiirkondlike strateegiate rakendamise rahastamisel. Konkurents Euroopa territoriaalse koostöö ja makropiirkondlike strateegiate projektide vahel samade rahastamisvahendite nimel on kahjulik ja seda tuleks vältida;

30.

rõhutab Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste rolli makropiirkondlike strateegiate ja teiste riikidevaheliste ja piiriüleste algatuste (näiteks toimivad kogukonnad) elluviimisel. Euroopa territoriaalse koosöö rühmitused ei ole siiski veel saavutanud oma täit potentsiaali asjaomaste õigusaktide ebapiisava rakendamise tõttu mõningates liikmesriikides, samuti selle vahendi pakutavate võimaluste vähese tuntuse ja teiste püsivate haldustakistuste tõttu;

31.

märgib, et makropiirkondlike strateegiate aluseks on nn kolme eituse põhimõte: ei kasutata uusi ELi rahastamisvahendeid, ei looda uusi ametlikke ELi struktuure ega kehtestata uusi ELi õigusakte. Praktikas on see põhimõte aga tekitanud mõningat segadust. Näiteks on kõigi makropiirkondlike strateegiate puhul loodud uusi struktuure, nagu koostööplatvormid ja -võrgustikud, kuid neid ei käsitleta ametlike ELi struktuuridena. Makropiirkondlike strateegiate rakendamine sõltub suuresti ELi rahalistest vahenditest, kuid tehnilisest vaatenurgast ei ole vahendid uued, vaid neid kasutatakse teisel eesmärgil. Ent hoolimata asjaolust, et makropiirkondlikud strateegiad ei tohiks tingida uute õigusaktide kehtestamist, peaks olema võimalik algatada õigusaktide muudatusi või isegi muuta neid kõigil tasanditel, kui see parandaks makropiirkondlike strateegiate rakendamist;

32.

on seisukohal, et kolme eituse põhimõte tuleks asendada kolme jaatuse põhimõttega, et parandada kehtivate õigusaktide, struktuuride ja rahastamise kasutamist. Kasutusele tuleks võtta praktiline lähenemisviis, mille kohaselt võetakse vajalikke meetmeid, et parandada makropiirkondlike strateegiate toimimist, selle asemel et keskenduda segadust tekitavatele põhimõtetele, nagu kolme eituse põhimõte. Komitee ütleb jah paremale sünergiale rahastamisvahenditega, jah olemasolevate struktuuride paremale kaasamisele makropiirkondlikesse strateegiatesse ning jah kehtivate eeskirjade paremale rakendamisele;

33.

märgib, et makropiirkondlike strateegiate praegust juhtimist tuleb tugevdada ja selleks tuleb tugevdada ka kohalikku ja piirkondlikku tasandit. Juhtimist ei saa teha ülesandeks üksnes riikide valitsustele, kuna see on vastuolus makropiirkondlike strateegiate mõttega;

34.

on seisukohal, et makropiirkondlike strateegiate rakendamine eeldab spetsiaalset juhtimisviisi, mis põhineb koostööl ja koordineerimisel, ning rõhutab, et selleks on vaja paremat haldussuutlikkust, mis tugineb suuremale vastutusele ja paremale koostööle. See spetsiifiline juhtimisviis tuleks lõimida kooskõlastatult olemasolevatesse juhtimisstruktuuridesse, eesmärgiga vältida igasugust dubleerimist ja saavutada ühtlustatud lähenemisviis. Mitte mingil juhul ei tohiks koordineerimisjõupingutuste tulemuseks olla varjatud tsentraliseerimine;

35.

rõhutab, et haldussuutlikkuse parandamise eeltingimus on Euroopa, riiklike ja piirkondlike poliitikute ja haldusasutuste vastutus, ja peab kahetsusväärseks, et paljudel juhtudel kannatavad makropiirkondlikud strateegiad jätkuvalt puuduliku pühendumise tõttu. Vastutust on võimalik edendada, suurendades teadlikkust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsustavast rollist;

36.

tõdeb, et makropiirkondlike strateegiate kujundamise ja rakendamise protsessid ning asjaomased projektid võivad esialgu näida rasked ja keerulised, kuna tegemist on erinevate halduskultuuride ja traditsioonidega ning püütakse luua ühist arengustrateegiat. Makropiirkondlikud strateegiad nõuavad märkimisväärseid inimressursse ja aega esimestes etappides, mil seatakse sisse uued menetlused ja haldusstruktuurid. Vaja on uut (avatumat ja strateegilisemat) halduskultuuri, samuti tuleb omandada uued lähenemisviisid, õigusraamistikud ja keeled;

37.

märgib, et olulised on pidevad dialoogid, tõhusad koostööstruktuurid ja tugevad partnerlused, et arendada vastutustunnet makropiirkondlike strateegiate rakendamisel. Ühine haldamine on kõige sobivam rakendusmeetod mitmetasandilise valitsemise kontekstis. Sellega seoses on oluline täpsustada iga üksiku osaleja vastutus- ja pädevusalasid;

38.

on seisukohal, et ELi institutsioonid peaksid kokku leppima üldises Euroopa visioonis ning riiklikest, piirkondlikest ja kohalikest vajadustest lähtuvas arengustrateegias. Makropiirkondlikud strateegiad põhinevad nn funktsionaalsetel piirkondadel ja sobivad seepärast kõige paremini ELi arengustrateegia rakendamiseks ja selle eesmärkide saavutamiseks, vastates konkreetse territooriumi (geograafiline piirkond) spetsiifilistele vajadustele ja nõudmistele ning kohaldades tõhusalt partnerluse põhimõtet;

39.

kordab, et tõhus partnerlus tähendab kõigi sidusrühmade osalemist strateegilise kavandamise ja otsustamise protsessides. Ilmselgelt õnnestub see vaid juhul, kui kohalikud ja piirkondlikud vajadused on teada, neid on ELi kontekstis analüüsitud ja üldistes makropiirkondlikes strateegiates arvesse võetud. Samamoodi saab makropiirkondlike strateegiate rakendamine olla edukas üksnes juhul, kui kohalikele ja piirkondlikele osalejatele ning kodanikuühiskonnale tagatakse paindlikkus, usaldus ja finantsstiimulid, mida nad vajavad, et rakendada kohalikele ja piirkondlikele vajadustele kohandatud üleeuroopalist huvi pakkuvad eesmärgid;

40.

on arvamusel, et riiklik koordineerimine kõigi muude poliitikaloome, institutsiooniliste ja haldustasanditega peaks põhinema tugeval mandaadil ja koordineerimistegevuseks eraldatud eelarvel. Koordineerimine võiks samuti hõlmata omavahel seotud riiklike koordineerimisplatvormide võrgustike loomist iga makropiirkondliku strateegia jaoks, et kindlustada kaasav rakendamine igas osalevas riigis ja tagada sidusus osalevate riikide ja piirkondade erinevate rakendusstrateegiate vahel;

41.

rõhutab, et juhtimise parandamiseks vajavad makropiirkondlikud strateegiad tuge Euroopa Komisjonilt, kes peaks aktiivselt toetama riiklikku ja temaatilist koordineerimist ja töötama selle nimel, et tugevdada seost ELi poliitikameetmete ja makropiirkondlike strateegiate rakendamise vahel, pöörates eritähelepanu kohalikule ja piirkondlikule perspektiivile. Euroopa Komisjon peaks korraldama tihedalt ja korrapäraselt koosolekuid ja seminare, mis annavad rakendajatele ja kesksetele sidusrühmadele parema ülevaate ELi eesmärkidest ja võimaldavad vahetada parimaid tavasid olemasolevate makropiirkondlike strateegiate kohta;

42.

leiab, et komisjon peaks märkimisväärselt parandama sisemist koordineerimist eri peadirektoraatides ning tegelema praeguste kattuvustega ELi poliitikameetmete vahel. Komisjoni järgmises aruandes ELi makropiirkondlike strateegiate rakendamise kohta tuleks veelgi enam keskenduda headele tavadele, mida võiks kohaldada ka teistes makropiirkondlikes strateegiates;

43.

on seisukohal, et Euroopa Komisjoni tulevased aruanded võiksid samuti sisaldada konkreetseid andmeid makropiirkondlikele strateegiatele eraldatud rahaliste vahendite kohta, k.a toetatud projektide arv. Samuti peaks komisjon vastavalt tehtud ettepanekutele andma suurema panuse makropiirkondlike strateegiate rollide ja protsesside kirjeldamise terminoloogia ühtlustamisse;

44.

rõhutab vajadust jälgida ja hinnata makropiirkondlike strateegiate rakendamise viisi, et hinnata nende tulemuslikkust ja lihtsustada poliitilist õppimisprotsessi. Ent aruandluse mõte peab olema selge, nagu ka aruannete eesmärk ja neile seatud ootused. Ilma selge eesmärgita on aruandlus mõttetu bürokraatia;

45.

on arvamusel, et makropiirkondlike strateegiate rakendusaruannete eesmärk peaks olema hinnata, kas ELi ja riiklikud poliitikameetmed on jätkuvalt sidusad ja asjakohased makropiirkondlike strateegiate rakendamiseks, ning juhtida ELi ja riiklike poliitikakujundajate tähelepanu muutmist vajavatele aspektidele. Uute õigusaktide esitamisel tuleb alati läbi viia territoriaalse mõju hindamine, et teha kindlaks potentsiaalne mõju makropiirkondlikele strateegiatele. Aruanded peaksid samuti aitama makropiirkondlike strateegiate rakendajatel mõista saavutatud edusamme, parandada sisemisi protsesse ja kohanduda uute arengusuundadega;

46.

toonitab, et territoriaalne koostöö on mõnevõrra riskantne ja üksikasjades raskesti prognoositav. Järelevalve ja hindamine peaks seepärast keskenduma pigem tulemustele ja koostööprotsessidele kui arvudele. Ebaõnnestumisi ja vigu võib juhtuda ja juhtubki, kuid need ei peaks viivitamatult kaasa tooma finantskorrektsioone või meetmete lõpetamist, kuna see hoiaks ära innovatiivsed, kuigi riskantsed projektid;

47.

nõustub Euroopa Komisjoni seisukohaga, et tugev teabevahetuse strateegia peaks olema osa makropiirkondlikest strateegiatest, ning usub, et ELi praeguses olukorras on vaja üldsust teavitada ELi meetmete lisandväärtusest. Makropiirkondlikud strateegiad muudavad Euroopa poliitilised eesmärgid nähtavamaks ja kohalike elanike jaoks arusaadavamaks. Seega reageeritakse nende strateegiatega hästi praegustele poliitilistele arengusuundadele Euroopas ning nad võivad anda olulise panuse eelseisvasse arutellu, mille Euroopa Komisjon hiljuti 27-liikmelises ELis seoses Euroopa tulevikku käsitleva valge raamatuga käivitas;

48.

nõustub Euroopa Komisjoni hinnanguga ELi Läänemere piirkonna strateegia rakendamise ja väljakutsete kohta ning toob esile, et 2016. aastal loodi ELi Läänemere piirkonna strateegia jaoks Euroopa Regionaalarengu Fondi korraldusasutuste võrgustik. Võrgustiku eesmärk on leida võimalused tõhusama rahalise toetuse andmiseks ELi Läänemere piirkonna strateegia rakendamisele. Sarnaseid võrgustikke on loodud ka teiste fondide jaoks. See on näide parimast tavast, mida võiks rakendada ka teistes makropiirkondlikes strateegiates. Teine parima tava näide on piirkondlike ja linnavõrgustike osalemine ELi Läänemere piirkonna strateegias;

49.

märgib, et Läänemere piirkonna strateegia algkapitali rahastu on olnud tõhus vahend partnerluste koondamisel ja selliste koostööprojektide ettevalmistamisel, millega taotletakse rahastamist kas Läänemere piirkonna Interregi programmist või teistest rahastamisprogrammidest. Kuna Läänemere piirkonna strateegia oli esimene makropiirkondlike strateegia, on olemas ka hulgaliselt parimaid tavasid võrdlusaluseks teistele makropiirkondlikele strateegiatele;

50.

nõustub Euroopa Komisjoni hinnanguga ELi Doonau piirkonna strateegia rakendamise ja väljakutsete kohta. ELi Doonau piirkonna strateegia üks nähtavamaid tulemusi on olnud Interregi Doonau piirkonna riikidevahelise programmi loomine, mis vastab täpselt Doonau piirkonna strateegia geograafilisele alale. ELi Doonau piirkonna strateegia kaudu on välja töötatud rida projekte ja mitmed neist on heaks kiitnud Doonau piirkonna riikidevaheline programm või teised rahastamisallikad. Lisaks moodustasid neliteist riiki 2014. aastal ühiselt uue organi – Doonau strateegia keskuse, et lihtsustada ELi Doonau piirkonna strateegia rakendamist ning kõigi praeguste ja potentsiaalsete osalejate osalemist. Mõlemad algatused on olnud väga edukad ja nende toetamist tuleks jätkata;

51.

tunnustab asjaolu, et Doonau piirkonna strateegia loob innovatiivse regionaalpoliitika ning laienemis- ja naabruspoliitika platvormi ning et see edendab riigi tasandist madalama valitsustasandi ja kodanikuühiskonna, sh sotsiaalpartnerite osalemist;

52.

märgib, et pagulaste ja rändega seotud olukorral on tohutu mõju Aadria ja Joonia mere piirkonna riikidele. ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia teisel foorumil, mis leidis aset Ioanninas (Kreeka) 11.–12. mail 2017, keskenduti sellele, kuidas asjaomane strateegia võib aidata tugevdada Aadria ja Joonia mere piirkonna riikide vastupanuvõimet kriisiga toimetulekul. Teisel foorumil vastu võetud resolutsioonis kutsuti osalevaid riike üles looma koostööplatvormi, mille kaudu võiksid piirkonna riigid parandada oma kriisimeetmete koordineerimist ja üksteiselt õppida;

53.

tunnustab jõupingutusi koostöö edendamiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESIF) ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) vahel. See tähendab, et ESIF, IPA ning teised asjaomased riiklikud ja piirkondlikud rahastamisvood peaksid edendama ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia eesmärkide saavutamist. Uurida võiks täiendavaid sellekohaseid sünergiaid Doonau piirkonna strateegiaga ning piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kahjuks tekitab erinev terminoloogia erinevate rahastamisprogrammide rakendamisprotsesside kirjeldamisel endiselt segadust ning takistab sünergiate kasutamist;

54.

tunnustab strateegia lisandväärtust valitsustevahelise ja mitmepoolse koostöö jaoks, mis toimib ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia alal;

55.

on seisukohal, et tuleks ületada lõhe poliitiliste avalduste ja rakendamiseks kasutada olevate vahendite vahel. Strateegia eesmärgid on saavutatavad üksnes juhul, kui sellele eraldatakse rahalised ressursid ja vajalikud juhtimisvahendid;

56.

märgib, et ELi Alpi piirkonna strateegia rakendamine algas 2016. aasta esimesel poolel. On liiga vara teha järeldusi, ent ELi Alpi piirkonna strateegia algus on kahtlemata olnud hoogne. Positiivne on, et enamik seitsmest Alpi piirkonna strateegia riigist osaleb strateegias esmajoones oma piirkondliku tasandi kaudu. Riigi/föderaaltasand osaleb küll juhtimisstruktuuris, ent strateegia rakendamine toimub peaasjalikult piirkondlikul tasandil. Vastutus riigi/föderaaltasandil võib – vastutuse võtmise korral – olla võtmetegur strateegiale suurema hoo andmisel lähitulevikus. See kohaliku ja piirkondliku tasandi pühendumine aitab kindlasti arendada vastutustunnet ja toob kaasa strateegia kaasava ja viljaka rakendamise lähitulevikus;

57.

on seisukohal, et Alpi piirkonna strateegia võib aidata rakendada kestlikku arengumudelit, mida Euroopa makropiirkonnad toetavad. Euroopas on elanikkond ja jõukus koondunud peamiselt linna- ja suurlinnapiirkondadesse, ent selleks, et linnade areng jääks kestlikuks, tuleb säilitada neid ümbritsevad maapiirkonnad ja Alpi alad. Loodusvarade kaitsmine võimaldab kodanikel saada osa heaoluoaasidest, omandada tervislikke ja kvaliteetseid toiduaineid ja säilitada elurikkust. Suurlinnapiirkondade – s.o tootlikkuskeskuste ning loovuse ja innovatsiooni allikate – ning maa- ja mägipiirkondade omavaheline seotus peab olema keskne tegur strateegilise koostoime ja ühiste kommunikatsioonikampaaniate loomisel kodanike jaoks;

58.

märgib siiski, et piirkonna koostöö pikka ajalugu ja edukat majandust silmas pidades võiksid ELi Alpi piirkonna strateegias osalejad olla veelgi ambitsioonikamad ja minna väljakujunenud Interregi koostööst kaugemale, toimides eeskujuna teiste makropiirkondade jaoks. Üks kaalumist vääriv võimalus oleks luua strateegia rakendamiseks juhtimissüsteemi tõhusalt toetav alaline koordineerimisstruktuur;

59.

võtab rahuloluga teadmiseks eesistujapiirkonna Baieri ja teiste osalevate piirkondade ühise seisukoha strateegia kaasamise kohta eelseisva mitmeaastase finantsraamistiku õigusraamistikku;

60.

on seisukohal, et makropiirkondlike strateegiate põhieeldused moodustavad usaldusväärse ja realistliku aluse, millele tuginedes saavad Ühendkuningriigi detsentraliseeritud valitsused, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende kogukonnad teha tulevikus koostööd ELi vastavate pooltega. Komitee kutsub Ühendkuningriigi ja ELi läbirääkijaid üles kaasama selle küsimuse teemade loetellu, mida arutatakse Ühendkuningriigi väljaastumislepingu üle peetavatel läbirääkimistel.