EUROOPA KOMISJON

Brüssel,22.11.2017

COM(2017) 771 final

KOMISJONI ARUANNE

EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA KESKPANGALE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE


Häiremehhanismi aruanne 2018

(koostatud vastavalt makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamist ja korrigeerimist käsitleva määruse (EL) nr 1176/2011 artiklitele 3 ja 4)

(prepared in accordance with Articles 3 and 4 of Regulations (EU) No 1176/2011 on the prevention and correction of macroeconomic imbalances)

{SWD(2017) 661 final}

Häiremehhanismi aruandega algab iga-aastane makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tsükkel. Kõnealuse menetluse eesmärk on tuvastada ja korrigeerida tasakaalustamatused, mis takistavad liikmesriikide ja ELi majanduse sujuvat toimimist ning võivad ohustada majandus- ja rahaliidu nõuetekohast toimimist. Häiremehhanismi aruandes analüüsitakse valitud näitajatest koosneva tulemustabeli ning laiema täiendavate näitajate komplekti ja asjakohase lisateabe abil, kas liikmesriikides esineb võimalikke majanduslikke tasakaalustamatusi, mis nõuaksid poliitikameetmete võtmist. Häiremehhanismi aruandes tuuakse välja liikmesriigid, kelle kohta tuleb teha põhjalik analüüs, et hinnata, kuidas makromajanduslikud riskid neis liikmesriikides on suurenemas või taandumas, ja teha järeldus, kas nendes riikides esineb tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus või mitte. Võttes arvesse häiremehhanismi aruannet käsitlevaid arutelusid Euroopa Parlamendiga ning nõukogus ja eurorühmas toimunud arutelusid, koostab komisjon nende liikmesriikide kohta põhjalikud analüüsid. Lähtudes väljakujunenud tavast, koostatakse nende liikmesriikide suhtes, kelle puhul eelmise põhjaliku analüüside koostamise ajal leiti tasakaalustamatus, igal juhul uus põhjalik analüüs. Analüüside tulemusi võetakse arvesse majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta raames koostatavates riigipõhistes soovitustes. Põhjalikud analüüsid avaldatakse riigiaruannete osana eeldatavasti 2018. aasta veebruaris enne Euroopa poolaasta riigipõhiste soovituste paketi esitamist.

1.    Kommenteeritud kokkuvõte

Käesoleva aruandega käivitatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse seitsmes iga-aastane tsükkel 1 . Kõnealuse menetluse eesmärk on teha kindlaks tasakaalustamatused, mis takistavad liikmesriikide majanduse sujuvat toimimist, ning anda tõuge sobivate poliitikameetmete võtmiseks. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse rakendamine on majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta osa, et tagada kooskõla teiste majanduse järelevalve vahendite raames tehtud analüüside ja esitatud soovitustega. Iga-aastases majanduskasvu analüüsis, mis võetakse vastu käesoleva aruandega samal ajal, tehakse kokkuvõte Euroopas valitsevast majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast ning nähakse järgnevaks aastaks ette üldised poliitikaprioriteedid ELi kui terviku jaoks.

Aruandes nimetatakse liikmesriigid, kelle kohta tuleks koostada põhjalikud analüüsid, et hinnata, kas neid mõjutavad tasakaalustamatused, mis nõuavad poliitikameetmete võtmist 2 . Häiremehhanismi aruanne, mis avaldatakse majanduspoliitika koordineerimise iga-aastase tsükli alguses, on majanduse tasakaalustamatuste seirevahend. See põhineb eelkõige soovituslikke künnisväärtuseid ja täiendavaid näitajaid sisaldava tulemustabeli majanduslikul analüüsil.

Häiremehhanismi aruandes pannakse rõhku euroala kaalutlustele. Kooskõlas Jean-Claude Junckeri, Donald Tuski, Jeroen Dijsselbloemi, Mario Draghi ja Martin Schulzi 22. juuni 2015. aasta aruandega „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine“ ning komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta teatisega majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks võetavate meetmete kohta sisaldab häiremehhanismi aruanne ka riikide tasakaalustamatuse kogu euroala hõlmava mõju analüüsi ning käsitleb, mil määral selline mõju nõuab kooskõlastatud lähenemisviisi poliitikameetmetele, pidades silmas euroala eri osade tihedat omavahelist seotust. Euroala osade tihedat omavahelist seotust ja tasakaalustamatuse süsteemset mõju peetakse oluliseks makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust reguleerivas õigusaktis, kus tasakaalustamatus on määratletud järgmiselt: „makromajanduslik areng, mis mõjutab või võib mõjutada negatiivselt liikmesriigi, majandus- ja rahaliidu või liidu kui terviku majanduse nõuetekohast toimimist“ 3 .

Käesolevas aruandes esitatud hinnangut tuleb vaadelda olukorras, kus majanduse elavnemine laieneb ja kiireneb. Euroopa Komisjoni talituste 2017. aasta sügisprognoosi kohaselt jääb SKP reaalkasvu määraks ELis ja euroalal 2017. aastal vastavalt 2,3 % ja 2,2 % ning kõigis ELi riikides esineb positiivne kasv, samal ajal kui maailmakaubandus elavneb märkimisväärselt ja sisenõudlus euroalal tugevneb. 2018. aastal püsib SKP kasv sügisprognoosi kohaselt 2,1 % tasemel nii ELis kui ka euroalal ja 2019. aastal nihkub allapoole 1,9 %-le, kui majanduse elavnemise tempo rahuneb. Inflatsioon tõusis 2017. aastal varasema rekordiliselt madala tasemega võrreldes, kuid, olles 2019. aastaks jõudnud 1,6 %ni, jääb see prognoosiperioodil EKP eesmärgist allapoole; baasinflatsioon on jätkuvalt tagasihoidlikul tasemel – viimase kolme aasta jooksul on see püsinud alla 1 %. Olukord tööturul paraneb, kuna töötuse määrad on langemas ja tööhõive määrad tõusmas, kuid palgakasv on jäänud tagasihoidlikuks isegi pingelise tööturuga riikides, mis omakorda toetab väikese inflatsiooni püsimist, ning erinevused liikmesriikide tööturu olukorras on suured nii liikmesriikide vahel kui ka sees. Laenumaht on hakanud kasvama ning riigi- ja äriühingu võlakirjade tootluse vahe on vähenenud.

Kuigi majanduse elavnemine hõlbustab makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimist, võivad mõningad väljakutsed majanduse olukorda edaspidi halvendada. Majanduslikke ja poliitilisi väljavaateid mõjutab ebakindlus, mis on peamiselt seotud USA eelarve- ja rahapoliitika perspektiividega ning majanduse tasakaalustumisega Hiinas ja tärkava turumajandusega riikides, millega on kaasnenud ettevõtlussektori suur võlakoormus, geopoliitilised pinged ja protektsionistlike hoiakute süvenemine. Kuigi majanduse elavnemine laieneb ja tugevneb, püsib tootmistegurite kogutootlikkuse kasv siiski endiselt kriisieelsel tasemel. Reformide elluviimine on võrreldes kriisi- ja vahetult kriisijärgsete aastatega viimasel ajal aeglustunud. Kui reformidega seotud pingutused vajaliku kiirusega ei jätku, võib see takistada potentsiaalse kasvu kestlikku kiirenemist ja vähendada võimalusi tasakaalustamatuse püsivaks kõrvaldamiseks. Kuna inflatsioon läheneb järk-järgult EKP eesmärgile, hõlbustab suurem nominaalkasv finantsvõimenduse vähendamist. Samal ajal aitaks madalast inflatsioonitasemest ülesaamine kaasa rahapoliitika normaliseerumisele.

Häiremehhanismi aruandes esitatud horisontaalse analüüsi põhjal saab teha mitu järeldust:

·Tasakaalustamine peab jätkuma. Kuigi 2016. aastal korrigeeriti peaaegu kõigis liikmesriikides suured ja jätkusuutmatud jooksevkonto puudujäägid, tuleb netovõlgnikest riikidel säilitada konservatiivne välispositsioon, et tagada suuremahulise rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni (RNIP) vähenemine. Samal ajal püsib mõnes euroala netovõlausaldajast riigis suur jooksevkonto ülejääk ja prognoosi kohaselt on allapoole korrigeerimise võimalused piiratud.

·Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on mõnel juhul jätkuvalt äärmiselt negatiivne ja sellega kaasnevad tasakaalustamist vähem toetavad suundumused konkurentsivõime osas. Suur negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon iseloomustab riike, kus kriisieelsel perioodil esines ulatuslik jooksevkonto puudujääk. Kuna nende jooksevkonto saldo on paranenud, on see enamikul juhtudel loonud tingimused netoväliskohustuste hulga järk-järguliseks vähendamiseks, kuid jooksevkonto tuleb hoida püsivalt tasakaalus või ülejäägis, selleks et kohustusi saaks vähendada mõistliku tasemeni rahuldavas tempos. Konkurentsivõime paranemine on möödunud aastatel sellele kaasa aidanud, kuid tööjõu suhteliste ühikukulude muutused netovõlgnikest ja netovõlausaldajatest riikide vahel on viimasel ajal hakanud tasakaalustamist vähem toetama.

·Erasektori võlakoormuse vähenemine jätkub, kuid see on viimasel ajal aeglustunud. Laenamine on veidi hoogu juurde saanud ja võla suhe SKPsse on vähenenud järjest enam eeldusel, et nominaalkasv taastub. Finantsvõimenduse vähenemine on samal ajal ebaühtlane ja mitte alati vajadustega proportsioonis. Enamikus liikmesriikides on võlakoormus vähenenud ettevõtlussektoris kiiremini kui kodumajapidamistes, mis tähendab, et mõnes liikmesriigis püsib investeeringute tase madalal. Valitsemissektori võlg on hakanud enamikus kõrge võlatasemega riikides alles hiljuti vähenema.

·Pangandussektori kasumlikkus ja aktsiaturgude hinnatase on paranemas. Mõnedes riikides on endiselt väljakutseteks kokkutõmbunud intressimarginaalid, vananenud ärimudelid ja viivislaenude suur hulk.

·Eluasemehinnad on enamikus liikmesriikides kiiresti tõusmas. Kinnisvara hinnatase on pärast kriisijärgset allapoole kohandamist üldiselt veel tipptasemest madalamal tasemel, kuid mõnel juhul osutavad olemasolevad näitajad ülehindamisele. Paiguti on võimalik ülekuumenemine ja hindade kasvutempo kiireneb järjest enamates riikides. Ka kodumajapidamiste võla kiire areng on muutumas laiapõhjalisemaks.

·Tööturu olukord on enamikus riikides paranemas ja pingestumas, samal ajal kui palgakasv on tagasihoidlik. Töötuse vähenemine on kokku langenud töötusmäärade hajuvuse vähenemisega kogu ELis, isegi kui mõnedes riikides on töötuse tase ikka veel kõrge. Tööjõus osalemise määrad on viimase kümnendi jooksul üldiselt tõusnud, kuid osades riikides ja teatavate rahvastikurühmade puhul on tööturul osalemine endiselt väike. Sotsiaalne kitsikus on taandumas, kuid püsib kõrge mõnedes riikides, kus haavatavad rahvastikurühmad kannatavad jätkuvalt püsiva tööpuuduse ja sissetuleku vähenemise tõttu, võttes arvesse palkade üldiselt tagasihoidlikku muutumist. Kuigi leibkondade netosissetulek on suurenenud, ei ole see mõnedes liikmesriikides veel saavutanud 2008. aasta taset reaalväärtuses. Osades riikides seostatakse pingestunud tööturgu tööjõu ühikukulu kiirema kasvutempoga.

Euroala majanduse tasakaalustamine vajab jätkuvalt hoolikat jälgimist. Euroala jooksevkonto ülejäägi kasv on peatunud: see tipnes 2016. aastal 3,3 % tasemel SKPst, käesoleval aastal nihkub prognoosi kohaselt allapoole 3 %ni ja stabiliseerub sellel tasemel 2019. aastaks 4 . Sellest hoolimata on euroala ülejääk maailmatasemel suurim ja ületab majanduslikele alusteguritele vastavaid tasemeid. Püsivalt suure hulga netoväliskohustuste vähendamiseks tuleb netovõlgnikest riikides säilitada mõistlik välistasakaal. Netovõlausaldajatest riikides aitaks suurte ülejääkide korrigeerimine kaasa sellele, et finantsvõimenduse vähendamine euroala tasemel oleks kooskõlas majanduse kestliku taastumisega.

Üldjoontes riskid püsivad, kuigi need on hakanud taanduma, kusjuures riskiallikad on põhiliselt samad kui 2017. aasta häiremehhanismi aruandes. Maksebilansi tasakaalustamine ei ole eriti edenenud olukorras, kus püsivad suured ülejäägid ja konkurentsivõime muutused on hakanud tasakaalustamist vähem toetama. Erasektori ja valitsemissektori võla vähendamine jätkub, järjest enam tänu taastuvale nominaalkasvule, kuid püsib ebaühtlane. Ettevõtete võlakoormuse vähenemist seostatakse sageli tagasihoidliku investeerimistasemega ja ebakindlus püsib selles osas, mil määral võiks finantsvõimenduse vähendamine edaspidi tugineda tugevamale potentsiaalsele kasvule. Pangandussektori olukord on mitmes aspektis paranenud, kuid jätkuvalt esineb ka probleeme. Kasvamas on nende riikide arv, kus on märke tööjõukulude ja eluasemehindade ülekuumenemisest.

Häiremehhanismi aruandes nimetatud liikmesriikide kohta tehakse üksikasjalikum ja ulatuslikum analüüs põhjalike analüüside raames. Nii nagu eelnevate iga-aastaste tsüklite puhul, lisatakse põhjalik analüüs riigiaruannetesse, milles komisjoni talitused analüüsivad ELi liikmesriikide majandus- ja sotsiaalprobleeme. Selle analüüsi põhjal koostatakse omakorda Euroopa poolaasta riigipõhised soovitused. Põhjalike analüüside koostamisel tugineb komisjon ulatuslikele andmetele ja asjakohasele teabele. Õigusaktis on sätestatud, et komisjon teeb peamiselt just nende põhjalike analüüside põhjal järelduse, kas tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus esineb või mitte, ning koostab seejärel igale liikmesriigile poliitikasoovitused 5 . Nende liikmesriikide suhtes, kus on kindlaks tehtud tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus, kohaldatakse praegu ja edaspidi erijärelevalvet, tagamaks makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames võetavate poliitikameetmete pidevat jälgimist.

Nende liikmesriikide kohta, kelle puhul tehti eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus kindlaks tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus, tuleb teha uus põhjalik analüüs. Ettevaatuspõhimõttele tugineva väljakujunenud tava kohaselt on põhjalik analüüs vajalik selleks, et hinnata, kas tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus on hakanud vähenema, ei taandu või süveneb, pöörates samal ajal tähelepanu asjaomaste riikide poolt ellu viidud meetmetele. Seega tuleb häiremehhanismi aruande põhjal koostada põhjalik analüüs nende 12 liikmesriigi kohta, kus 2016. aasta põhjaliku analüüsi tulemuste alusel tehti kindlaks tasakaalustamatus 6 . Kõnealused riigid on Bulgaaria, Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Itaalia, Küpros, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa ja Sloveenia.

Tulemustabeli majanduslikule analüüsile tuginedes ei pea komisjon vajalikuks koostada põhjalikke analüüse nende liikmesriikide kohta, kus praegu ei ole tasakaalustamatust kindlaks tehtud. Tulemustabeli majandusliku analüüsi tulemusena jõuti järeldusele, et Soome puhul, kelle suhtes lõpetati makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames järelevalve kohaldamine 2017. aastal, ei ole võrreldes eelmise aastaga uusi suuremaid riske. Samale järeldusele on praegu jõutud nende riikide puhul, kelle suhtes lõpetati makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames järelevalve kohaldamine 2016. aastal (Belgia, Rumeenia, Ungari ja Ühendkuningriik), ja nende riikide puhul, kelle suhtes ei ole viimasel ajal põhjalikku analüüsi koostatud. Eluasemehindade dünaamika on aga mitmes riigis (Austria, Belgia, Luksemburg, Soome, Taani, Ungari ja Ühendkuningriik) selline, et seda tuleb vastavates riigiaruannetes tähelepanelikult analüüsida, isegi kui põhjalik analüüs ei ole praeguses etapis vajalik, kuna riskid tunduvad olevat piiratud ulatusega. Sama kehtib tööjõukulude muutuste kohta, mida on hakatud täheldama osades liikmesriikides (Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia ja Ungari). Kreeka puhul jätkub tasakaalustamatuse ja parandusmeetmete järelevalve majandusliku kohandamisprogrammi raames. Kokkuvõttes tuleb käesoleva häiremehhanismi aruande põhjal koostada põhjalik analüüs 12 liikmesriigi kohta (eelmise tsükli puhul oli neid 13).

2.    Tasakaalustamatus, riskid ja kohandamine: peamised suundumused liikmesriigiti

Häiremehhanismi aruanne põhineb makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabeli näitajate majanduslikul analüüsil, mis on vahendiks, mis osutab esmapilgul edasist uurimist nõudvatele võimalikele riskidele ja haavatavusele, mida tuleks käsitleda põhjalikus analüüsis. Tulemustabel sisaldab 14 näitajat ja künnisväärtust selliste valdkondade kohta, nagu välispositsioonid, konkurentsivõime, erasektori võlatase, eluasemeturg, pangandussektor ja tööhõive. Selleks et tagada andmete stabiilsus ja riikidevaheline ühtlus, toetutakse tulemustabelis hea statistilise kvaliteediga tegelikele andmetele. Seepärast on käesolevas aruandes kasutatud tulemustabelit, mis kajastab andmeid kuni 2016. aastani. Näitajate analüüsimisel võetakse siiski arvesse ka värskemaid andmeid ja täiendavaid näitajaid. Tulemustabeli väärtusi ei analüüsita mehhaaniliselt, vaid majanduslikust seisukohast, mis võimaldab võtta arvesse konkreetse riigiga seotud küsimusi ja konteksti 7 . 

Tulemustabeli näitajad osutavad kõrge võlatasemega seotud tasakaalustamatuse ja haavatavuse püsimisele. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabeli künnisväärtusi ületatakse sageli selliste näitajate puhul nagu valitsemissektori võlg, rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja erasektori võlg (joonis 1) 8 . Nende liikmesriikide arv, kelle puhul need kolm näitajat ületavad künnisväärtuse 2016. aastal, on vastavalt 16, 15 ja 12. See tulemus sarnaneb eelmiste aastaste tsüklite tulemustele ja annab tunnistust sellest, et võlataseme tasakaalustamatus on pikaajaline. Kuna majandus on taastumas ja töökohti tekib juurde, on nende riikide arv, mille näitajad ületavad töötuse määra künnisväärtuse 2014. ja 2016. aasta vahel, langenud 12-lt 9-le ning veelgi enam on vähenenud noorte ja pikaajaliste töötute olukorda iseloomustavad näitajad, võttes arvesse, et nad on tööturu olukorra suhtes tundlikumad. Eluasemehindade tõus on aga kiirenemas ja tulemustabelist selgub, et selle näitaja puhul on künnisväärtust ületavate liikmesriikide arv kasvamas – 2014. aastal oli see 5, 2015. aastal 6 ja nüüd on see jõudnud 10-ni. Tulemustabel näitab, et viiest liikmesriigist, kellel jooksevkonto näitaja ületab praegu künnisväärtuse, on nelja puhul ületamise põhjuseks ülejääk. Nende liikmesriikide arv, kellel tööjõu ühikukulude surve ületab künnisväärtuse, on viimase kolme aasta jooksul püsinud suhteliselt stabiilselt kolme või nelja juures. Kolm liikmesriiki ületavad reaalse tegeliku vahetuskursi künnisväärtuse: üks vähenenud konkurentsivõime tõttu ja kaks seetõttu, et reaalne tegelik vahetuskurss on langenud allapoole alumist künnist. Nende liikmesriikide hulk, kelle ekspordi turuosa on künnisväärtusest suurem, on oluliselt vähenenud, kuna ELi liikmesriikides on ekspordinõudlus taas kasvamas.

Joonis 1: Nende riikide arv, kellel tulemustabeli näitajad ületavad künnisväärtuse

Allikas: Eurostat

Märkus: Nende riikide arv, kellel tulemustabeli näitajad ületavad künnisväärtuse, põhineb tulemustabeli sellel versioonil, mis avaldati koos vastava aasta häiremehhanismi aruandega. Andmete hilisem võimalik muutmine võib tähendada, et künnisväärtusi ületavate riikide arv, mis on välja arvutatud tulemustabeli näitajate viimaseid andmeid kasutades, võib erineda ülaltoodud joonisel esitatust.

Joonis 2: Jooksevkonto saldo, 2016

Allikas: Komisjoni talituste arvutused.

Märkus: Tsükliliselt korrigeeritud saldo arvutatakse, kasutades SKP lõhe hinnanguid, mis on Euroopa Komisjoni 2017. aasta sügisprognoosi aluseks; Malta tsükliliselt korrigeeritud saldo 2016. aastal ei ole joonisel nähtav ja see on 2016. aastal 13,3 % SKPst. Jooksevkonto „normide“ arvutamise kohta vt joonealune märkus 9. Rahvusvahelist netoinvesteerimispositsiooni stabiliseeriv jooksevkonto on määratletud järgmiselt: jooksevkonto saldo, mis on vajalik, et RNIP jõuaks 20 aastaga –35 %ni; nende riikide puhul, kelle RNIP on 2016. aastal juba –35 % SKPst või ületab selle, on see saldo, mis on vajalik, et RNIP püsiks 2016. aasta tasemel 9 .

Joonis 3: Jooksevkonto saldo muutumine

Allikas: Eurostat

Jooksevkonto puudujääki esineb väga vähe, kuid suuri ülejääke ei ole korrigeeritud. Enamik suurtest jooksevkonto puudujääkidest oli juba enne 2016. aastat märkimisväärselt kokku kuivanud ja jooksevkonto on tänu paranenud konkurentsivõimele ja tagasihoidlikule sisenõudlusele ülejäägis või tasakaalus (joonised 2 ja 3). Kaubandusbilansi arengut on viimasel ajal positiivselt mõjutanud kaubahindade langus, kaubanduse elavnemine ELis ja 2016. aasta keskpaigast alanud maailmakaubanduse hoogustumine, samal ajal kui netovõlgnikest riikide tulukonto saldo on paranenud tänu intressimäärade langemisele, mis tähendab, et netofinantskohustuste pealt tuleb vähem tasuda.

·Ainult Ühendkuningriigi jooksevkonto puudujääk ületab praegu tulemustabeli künnisväärtuse. Teistel riikidel, kelle jooksevkonto on 2016. aastal puudujäägis, (Belgia, Kreeka, Küpros, Leedu, Läti, Poola, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia ja Soome) on see kindlalt tulemustabeli künnisväärtusest allpool. Tsüklilised tegurid on nende näitajate puhul oma tähtsust kaotamas, kuna SKP lõhed on kadumas (joonis 2). 2016. aastal paranes olukord veel vähesel määral, kui jooksevkonto ülejäägi vähenemisest teatasid sellised riigid nagu Horvaatia ja Iirimaa, kelle ülejääk oli 2015. aastal olnud erakordselt suur (joonis 3).

·Küprose ja Kreeka jooksevkonto saldo on 2016. aastal endiselt ebapiisav selleks, et toetada suure rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni alandamist mõistlikule tasemele rahuldavas tempos. Portugali ja Hispaania jooksevkonto saldo ületab aga mõnevõrra seda, mis on vajalik rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni jõudmiseks tasemele -35 % SKPst kahe järgmise kümnendi jooksul, kusjuures Horvaatia ja Iirimaa puhul on see vahe isegi suurem.

·Samal ajal püsib mõnes riigis suur jooksevkonto ülejääk. Hoolimata viimasel ajal toimunud väikesest langusest, ületavad Madalmaade, Saksamaa ja Taani ülejäägid endiselt künnisväärtuse, nagu see on olnud juba mitu aastat. Malta ületas künnisväärtuse 2016. aastal, mis annab tunnistust offshore-rahanduskeskuse efektist. Ilma tsüklilise mõjuta oleks Saksamaa ülejääk olnud veidi suurem ja Taani oma veidi väiksem. Nii Madalmaade, Saksamaa kui ka Taani ülejääk ületab praegu oluliselt taseme, mida saaks põhjendada majanduslike alusteguritega (nagu näiteks rahvastiku vananemine ja suhteline sissetulek inimese kohta) 10 .

·Laiemalt võttes on kõigi nii euroalasse kuuluvate kui ka sellest välja jäävate liikmesriikide, v.a. Luksemburg, jooksevkonto ülejääk viimasel ajal suurem, kui oleks selgitatav alusteguritega, teatavatel juhtudel isegi palju suurem. Komisjoni 2017. aasta sügisprognoosi kohaselt muutub see olukord sel ja järgmisel aastal õige vähe.

Joonis 4: Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja selle muutumine

Allikas: Eurostat (BPM6, ESA10), komisjoni talituste arvutused.

Märkus: Bulgaaria kohta on andmed saadaval alates 2010. aastast ja Küprose kohta alates 2008. aastast.

Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon (RNIP) on viimasel ajal peaaegu kõigis liikmesriikides paranenud, kuid püsib mõningates riikides äärmiselt negatiivsena. 2016. aastal paranes olukord kohati tugevalt nii netovõlgnikest kui ka netovõlausaldajatest riikides, isegi kui see toimus viimatimainitud riikides mõnevõrra teravamalt kui netovõlgnikest riikides. See kajastas jooksevkonto ja kapitalikonto saldo paranemist ning SKP kiiremat kasvu. Väärtuse hindamise mõju oli riigiti väga erinev, kusjuures sellel ei paistnud olevat selget seost algse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga, kuid mõnikord aitas see kaasa üldiselt negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni saldo vähendamisele. 2017. aasta esimese poole jooksul toimunud arengud ei viita suurtele muutustele.

·Hoolimata sellest, et olukord on viimasel ajal paranenud, ületas enam kui poolte liikmesriikide RNIP 2016. aastal makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabeli künnisväärtuse. Mõned näitajad ületavad –100% SKPst (Iirimaa, Kreeka, Küpros ja Portugal), Hispaania ja Horvaatia puhul ületavad need –70 % SKPst ning üheksa riiki ei ole veel jõudnud tasemele –35 % SKPst, nende hulgas Bulgaaria, Läti, Poola, Rumeenia ja Slovakkia.

·2016. aastal oli enamikus negatiivsetes rahvusvahelistes netoinvesteerimispositsioonides näha selget paranemist, mis oli sageli vastuolus eelnevatel aastatel esinenud halvenemisega. 2016. aastal paranes märkimisväärselt Iirimaa ja Küprose positsioon, aga ka Hispaania ja Portugali puhul muutus olukord 2016. aastal pärast aastaid kestnud enam-vähem pidevat halvenemist märgatavalt paremaks. Erandiks jääb Kreeka, kelle positsioon halvenes endiselt, kuigi aeglasemalt kui varem. Muutused oli ebamäärasemad riikides, mille rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on vähem negatiivne, ja korrektsioonid üldiselt ka mõõdukamad. Kuigi muutused on mõnes riigis, nagu Ungaris, isegi aeglustunud, liikusid need alati rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni paranemise suunas.

·Netovõlausaldajatest riigid suurendasid oma ülekaalukalt positiivseid rahvusvahelisi netoinvesteerimispositsioone 2016. aastal veelgi tänu suurtele ülejääkidele ja väärtuse suurenemisele, mida esines rohkem kui varem. Madalmaade positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon oli 2016. aasta lõpuks peaaegu 70 % SKPst ning Saksamaa ja Taani jõudsid 55 %ni SKPst, kusjuures kõigil kolmel juhul on tegemist viimase kümne aasta kõrgeima tasemega. Jooksevkonto saldo ületab viimasel ajal märgatavalt taseme, mis on vajalik selleks, et säilitada rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse 2016. aasta tasemel. Malta ja Luksemburg olid ainsad netovõlausaldajatest riigid, kelle rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon 2016. aastal langes, kuid sellest hoolimata jäi see mõlemal juhul selgelt positiivseks. Samuti parandas enamik riike, kelle rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on suhteliselt tasakaalus, oma positsiooni 2016. aastal, mõnel juhul selgelt rohkem kui varem. Ühendkuningriigi rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon jõudis pärast aastaid kestnud negatiivseid näitajaid 2016. aasta lõpuks tasakaalu peamiselt tänu naela nõrgenemisega seotud väärtuse hindamise mõjule.

·Negatiivsest netopositsioonist tingitud riskid ja haavatavus võivad sõltuda ka positsiooni struktuurist. Sellega seoses on suurtest netovõlgnikest riikidel, eeskätt Hispaanial, Kreekal, Küprosel ja Portugalil, selline netovälisvõla tase, mis moodustab suurema osa nende rahvusvahelisest netoinvesteerimispositsioonist ja mille tõttu nad võivad olla haavatavad olukorras, kui rahastamistingimused muutuvad, eriti juhul kui peaks olema suur vajadus krediidi pikendamise järele. Teiste võlgnikest riikide puhul katavad aga negatiivsest rahvusvahelisest netoinvesteerimispositsioonist suure osa välismaised otseinvesteeringud, mis võivad osutuda stabiilsemaks rahastamisallikaks – selline on olukord Bulgaarias, Eestis, Leedus, Lätis, Poolas, Rumeenias ja Slovakkias.

Joonis 5: Tööjõu ühikukulude kasv ja selle komponendid 2016. aastal

Allikas: AMECO ja Eurostat. Komisjoni talituste arvutused.

Märkus: Komponentideks jaotamine põhineb tööjõu ühikukulu kasvu standardjaotusel tunni kohta makstavaks nominaalhüvitiseks ja tööviljakuseks, kusjuures tööviljakus jaotatakse täiendavalt töötundideks, kogutootlikkuseks ja kapitali akumuleerumiseks, kasutades standardset kasvu arvestusraamistikku.

Kulude konkurentsivõime muutused on hakanud tasakaalustamist vähem toetama. Konkurentsivõime paranemine netovõlgnikest riikides on paljudel juhtudel aeglustunud või vaibumas ja netovõlausaldajatest riikide konkurentsivõime olukord ei ole eriti muutunud. Võttes arvesse, et enamikus riikides kasvab tööviljakus suhteliselt vaevaliselt ja palgad muutuvad vähe, tunduvad muutused tööjõu ühikukuludes 2016. aastal olevat vähem sõltuvad vara seisu ja voogudega seotud välispositsioonidest kui eelnevatel aastatel (joonis 5). Üldiselt ei toeta kulude konkurentsivõime hajuvuse vähenemine eriti sümmeetrilisemat tasakaalustamist euroala piires (vt joonis 6 ja tekstikast 2).

·2016. aastal jäid tööjõu ühikukulud mõnedes netovõlgnikest riikides enam-vähem samaks või hakkasid pärast aastatepikkust langemist suurenema (nt Hispaania, Iirimaa, Kreeka, Portugal ja Sloveenia), mis kajastab hoo vähenemist tootlikkuse kasvus ja asjaolu, et palkade vähenemine pidurdus või palgad hakkasid kasvama. Eestis, Lätis ja Leedus jätkus tööjõu ühikukulude kiire kasv, seda peaasjalikult suure palgakasvu tõttu, olukorras, kus tööturud on pingestumas ja tootlikkus paraneb mõõdukalt. Ka teistes riikides on tööjõu ühikukulud viimasel ajal, kaasa arvatud 2017. aastal, kiirelt kasvanud, eeskätt Rumeenias, aga ka Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis ja Ungaris (joonis 6). Mõnes neist riikidest hakkab palgakasv kiirenema pärast märkimisväärseid kohandusi 2008.–2009. aasta kriisi järel, mis peatas ajutiselt palkade pika-ajalise lähenemise. Tootmistegurite kogutootlikkuse mõõdukas kasv toob sageli kaasa väikese tööviljakuse 11 .

·Tööjõu ühikukulude kasv mitmes netovõlausaldajast riigis (Luksemburg, Madalmaad, Rootsi, Saksamaa ja Taani) püsis 2016. aastal üldiselt mõõdukas, kusjuures Saksamaal see mõnevõrra rahunes, võttes arvesse palkade vähest muutumist pingestuvast tööturust hoolimata.

·Väike inflatsioon on aidanud säilitada hinnapõhist konkurentsivõimet, mida näitab viimastel aastatel stabiilsena püsinud reaalne tegelik vahetuskurss (joonis 7). Olles 2015. aastal nõrgenenud, hakkas euro 2016. aastal kallinema, mis tähendas nominaalset tegelikku kallinemist euroala riikides laiemalt ja mis mõjutas ka reaalse tegeliku vahetuskursi muutumist viimasel ajal. Euro hiljutisest kallinemisest hoolimata viitavad reaalse tegeliku vahetuskursi positsioonid enamikus netovõlgnikest riikides endiselt hinnapõhise konkurentsivõime paranemisele, võrreldes kriisieelse ajaga. Konkurentsivõime on kriisieelse ajaga võrreldes juba mõnda aastat järjest halvenenud üksnes Eestis, Lätis ja Leedus ning viimasel ajal ka Bulgaarias ja Tšehhi Vabariigis, võttes arvesse püsivaid inflatsioonimäärasid. Kõigist ELi riikidest on hinnapõhine konkurentsivõime 2000. aastaga võrreldes paranenud ainult Poolas, Saksamaal ja Ühendkuningriigis.

Joonis 6: Tööjõu ühikukulu kasv

Allikas: AMECO; 2017. aasta andmed pärinevad komisjoni talituste 2017. aasta sügisprognoosist

Joonis 7: Reaalsed tegelikud vahetuskursid, 42 kaubanduspartnerit, THHI deflaator

Allikas: AMECO

Märkus: Slovakkia andmed ei mahu joonisele, indeksid on 2007., 2013., 2015. ja 2016. aastal vastavalt 153, 173, 170 ja 171.

Enamikul ELi riikidel on ekspordi turuosa viimasel ajal suurenenud. See viitab asjaolule, et ELi-sisene kaubavahetus on kasvanud mõnevõrra jõulisemalt kui ELi-väline kaubavahetus, ja kaubahindade langusele, mis on viimastel aastatel viinud kaupadega mitteseotud ekspordi osakaalu suurenemisele koguekspordis. Ekspordi turuosa kasvas kõige rohkem Iirimaal, Luksemburgis ja Rumeenias ning vähenes kõige enam Kreekas, Rootsis ja Soomes. Suurtes EL riikides turuosad üldjoontes ei muutunud. Süsteemseid erinevusi turuosade muutumises netovõlgnikest ja netovõlausaldajatest riikide vahel ei paista viimastel aastatel olevat, välja arvatud 2016. aastal, kui netovõlgnikest riikidel veidi paremini läks.

Joonis 8: Ekspordi turuosade muutus, kumulatiivne muutus aastatel 2011–2016

 

Allikas: Eurostat, komisjoni talituste arvutused.

Märkus: Komponentideks jaotamine põhineb osakaalude muutuste (shift-share) meetodil. Varjutatud tulbad näitavad, milline osa turuosa dünaamikast tuleneb asjaomasel turul osalemise muutustest; värvitud tulbad mõõdavad, milline osa turuosa dünaamikast tuleneb turuosa muutustest asjaomasel turul. Arvutustes kasutatakse maksebilansi käsiraamatu 6. väljaande (BPM6) andmeid, v.a Soome, mille andmed ELi suunatud ekspordi kohta tulenevad rahvamajanduse arvepidamisest; Hispaania andmed on puudulikud.

Tekstikast 1: Makromajandusliku tasakaalustamatuse euroala mõõde Makromajandusliku tasakaalustamatuse mõjusid kogu euroalal tuleb hoolikalt arvesse võtta. Kooskõlas Jean-Claude Junckeri, Donald Tuski, Jeroen Dijsselbloemi, Mario Draghi ja Martin Schulzi 22. juuni 2015. aasta aruandega „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine“ ning komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta teatisega majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks võetavate meetmete kohta sisaldab häiremehhanismi aruanne alates 2016. aastast riikide tasakaalustamatuse kogu euroala hõlmava mõju süsteemset analüüsi, samuti käsitletakse küsimust, kas euroala eri osade tiheda omavahelise seotuse tõttu tuleks rakendada kooskõlastatud lähenemisviisi poliitikameetmetele. Euroala suur jooksevkonto ülejääk on stabiliseerunud. Euroala jooksevkonto ülejääk kasvas vähesel määral ja jõudis 2016. aastal viimaste aastate kõrgeimale tasemele, mis oli 3,3 % SKPst (2015. aastal oli see 3,2 % SKPst), ning komisjoni 2017. aasta sügisprognoosi kohaselt püsib see kuni 2019. aastani umbes 3 % juures. Peamiselt on see seotud sellega, et euroala majandustsükkel on kaubanduspartneritega võrreldes elavnemise faasis, ja kaubandusest saadava kasu vähenemisega 12 . Kui poliitikat ei muudeta, jääb euroala jooksevkonto ülejääk maailma suurimaks. Hinnangute kohaselt on see suurem, kui on võimalik seletada majanduslike alusteguritega (nt rahvastiku vananemine ja suhteline sissetulek inimese kohta), kuna euroala jooksevkonto „normi“ empiiriliste hinnangute kohaselt oleks ülejääk pidanud olema 2016. aastal ainult veidi üle 1 % SKPst 13 . Tulevikus võib euroala suur jooksevkonto ülejääk kuuluda nende tegurite hulka, mis säilitavad survet euro tugevnemiseks. Euroala jooksevkonto ülejäägi püsimine tuleneb varasemate jooksevkonto puudujääkide korrigeerimisest ja mõne riigi jätkuvalt suurest ülejäägist. Madalmaade ja Saksamaa suured ülejäägid kokku moodustavad peaaegu 90 % euroala praeguse koguülejäägi tasemest (joonis B.1.1). Kriisijärgsetel aastatel toimus euroala jooksevkonto arengus järsk muutus paremuse poole. See langes suure välisvõlaga riikides kokku äkilise kohandusega, millele järgnes piiriüleste erasektori rahavoogude pöördumine (joonis B.1.2). Seejärel langes euroala ülejäägi suurenemine kokku netovõlgnikest riikide jooksevkonto saldo püsiva paranemisega ja netovõlausaldajatest riikide ülejääkide täiendava kasvamisega. 2011. aastast saadik on Itaalia ja Saksamaa jooksevkonto saldo muutumine katnud ligikaudu 2/3 euroala ülejäägi suurenemisest. 2017. aastaks prognoositud euroala ülejäägi vähenemine tuleneb suurelt jaolt Saksamaa ülejäägi vähenemisest. Euroala ülejäägi dünaamika on seotud sisenõudluse mahajäämisega majandustegevusest ja püsivast ekspordinõudlusest. Netoeksport vastab erinevusele kogusissetuleku ja kogukulutuste vahel, mis suurenes alates 2009. aastast kuni 2016. aastani, mis oli esimene aasta kriisist saadik, kui tegeliku kogunõudluse muutus jõudis ette SKP kasvust (vt joonis B.1.3). Ülejäägi areng kajastab nõudluse tagasihoidlikku kasvu netovõlgnikest riikides ja netovõlausaldajatest riikide välispositsioone, mis, olles juba väga positiivsed, paranesid veelgi. Jätkuvalt nõrga nõudluse tulemusena on euroala SKP lõhe olnud negatiivne 2009. aastast saadik, kuid komisjoni 2017. aasta sügisprognoosi kohaselt muutub see 2018. aastal positiivseks. Pikaajaline majanduslik loidus soodustab inflatsiooni taset, mis jääb rahandusasutuste seatud eesmärgist allapoole. Euroala ülejäägi areng on seotud ka euroala ekspordi dünaamikaga, mis tugineb toetavale ülemaailmsele nõudlusele Euroopa kaupade ja teenuste järele ning konkurentsivõime paranemisele. Kui euro nõrgenemine 2015. aastal on hakanud järk-järgult kaubandusbilanssi mõjutama, siis euro hiljutise kallinemise mõju ei ole veel eriti näha. Joonis B.1.1: Jooksevkonto saldo euroalal ja valitud liikmesriikides Joonis B.1.2: Euroala netolaenuvõtmine/-laenuandmine sektorite kaupa Allikas: AMECO Allikas: Eurostat Euroala kasvav välispositsioon on seotud finantsvõimenduse ulatusliku vähenemisega. Euroala kogutasemel on võlatase jätkuvalt kõrge nii kodumajapidamiste, ettevõtete kui ka valitsuste puhul, kusjuures riikide vahel esineb märkimisväärseid erinevusi. Finantsvõimenduse vähenemine sai alguse pärast kriisi puhkemist ja see on viinud netosäästu suurenemiseni euroalal tervikuna (joonis B.1.2). Aktiivne võlakoormuse vähendamine erasektoris algas varakult, kui kriis 2009. aastal alguse sai, ja muu hulgas kasutati ka riikide rahalisi vahendeid, et selle mõju sissetulekutele pehmendada. Netolaenuandmise näitajad kodumajapidamiste sektoris on praegu kaks korda suuremad kui kriisieelsel ajal. Ehkki ettevõtetel on tavaliselt vajadus netolaenuvõtmise järele, on nende netolaenuandmise näitaja olnud positiivne 2013. aastast saadik ja see moodustab praegu suurima osa euroala netolaenuandmise kogunäitajast, mis viitab investeeringute madalale tasemele, hoolimata sellest, et siserahastamiseks on piisavalt võimalusi. Kuigi see kogunäitaja varjab riikidevahelisi erinevusi, kajastab see positiivseid netolaenuandmise positsioone peaaegu kõikides euroala riikides, kusjuures suurimad näitajad SKP kontekstis on Hispaanial, Kreekal ja Madalmaadel; üksnes Eestis, Luksemburgis ja Prantsusmaal olid ettevõtted 2016. aastal netolaenuvõtjad. Valitsuste võlakoormuse vähendamine algas 2011. aastal, kui netolaenuandmise positsioonid muutusid vähem negatiivseks pärast eelarvete koomale tõmbamiseks mõeldud poliitikameetmete rakendamist, mis moodustas asjakohase osa euroala netolaenuandmise kogunäitaja suurenemisest. Joonis B.1.3: Euroala majanduskasv, sisenõudlus, netoeksport ja baasinflatsioon Joonis B.1.4: Euroala tööpuudus, palgakasv ja tööjõu ühikukulude tasakaalustamine 14 Allikas: AMECO Allikas: AMECO Euroala tasakaalustamine peab jätkuma. Neid riike, kes on korrigeerinud ulatuslikud puudujäägid, iseloomustab jätkuvalt suur negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, millega kaasneb era- või valitsemissektori kõrge võlatase, mis põhjustab haavatavust. Kõrge võlataseme vähendamine nõuab jooksevkonto hoidmist tasakaalus või ülejäägis, mis omakorda tähendab, et võlakoormuse sisemine vähendamine peab jätkuma. Netovõlgnikest riikides 2012. aastal alanud konkurentsivõime suhteline paranemine hakkab järk-järgult kaduma ja tootlikkuse kasv on seiskunud (joonis B.1.4). Kuigi tugevam nõudlus ja jätkuv kasv aitaksid kaasa finantsvõimenduse vähendamisele ja tasakaalustamisele, toetaks suurem tootlikkus ja konkurentsivõime paranemine tasakaalustamatuse püsivat korrigeerimist. Kuna euroala riikide majandused on omavahel tihedalt seotud, on vaja liikmesriikides kasutada asjakohast makromajanduslike poliitikameetmete kombinatsiooni, kuna see aitaks tasakaalustamatust korrigeerida ja toetaks kasvu. Netovõlgnikest riikide jaoks oleks selle eesmärgi saavutamiseks ülioluline tagada toetav nõudlus euroala netolaenuandjatest riikides ja riikides väljaspool euroala. Sellega seoses on nominaalkasvu hiljutine elavnemine aidanud kiirendada netoväliskohustuste hulga vähendamist osana SKPst. Säilitada tuleb tootlikkuse ja konkurentsivõime struktuurne paranemine, eeskätt netovõlgnikest riikides, et toetada tasakaalustamatuse püsivat korrigeerimist ja võlakoorma kergendamist.

Erasektori võla suhe on üldjuhul võrreldes kriisijärgse tipptasemega langenud, kuid mitmes riigis on see endiselt liiga kõrge. 2016. aastal ületas erasektori võla suhe tulemustabeli künnisväärtust kaheteistkümnes liikmesriigis. Tegu on samade riikidega kui eelmise aasta häiremehhanismi aruandes. Ainult Malta näitaja on vahepeal langenud alla künnisväärtuse. Erasektori võla suhe on kõrgeim Küprosel, Luksemburgis, Iirimaal ja Madalmaades, kuigi nende näitajaid mõjutab hargmaiste ja offshore-ettevõtete suur osakaal. Neile riikidele järgnevad Taani, Rootsi, Belgia, Portugal ja Ühendkuningriik, kus erasektori võlakoormus ületab tulemustabeli põhjal 160 % SKPst.

Kodumajapidamiste ja ettevõtete suhteline osakaal suures erasektori võlas on liikmesriigiti erinev. Luksemburgi, Iirimaa ja vähemal määral Belgia puhul torkab võrreldes teiste riikidega peamiselt silma kõrge mittefinantsettevõtete võlatase. Seevastu Taanis ja Ühendkuningriigis tuleneb erasektori võla suurus kodumajapidamistest. Küprosel, Madalmaades ja Portugalis on suhteliselt kõrge nii ettevõtete kui ka kodumajapidamiste võlatase. Üldjuhul on riikide erinev võlatase tingitud peamiselt erinevustest võla teket soodustavates alustegurites, mille hulka kuuluvad majanduskasvu- ja investeerimisväljavaated, erasektori hoiustamist piiravad tegurid ja rahanduse arengutase. Samal ajal tuleks suurest võlakoormusest tulenevate riskide hindamisel võtta arvesse riigi potentsiaalset majanduskasvu, tema finantssektori vastupidavust ja vääringut, milles võlakohustused on võetud, kuid samuti alusvarade väärtust, likviidsust, volatiilsust ja jaotust.

Erasektori võla vähendamise tempo on olnud riigiti ebaühtlane ega vasta alati võlakoormuse vähendamise vajadusele. Erasektori mittefinantsettevõtete võlatase kerkis enne finantskriisi märkimisväärselt, kuid ei ole enamikul juhtudel pärast seda eriti langenud. Neis viies riigis, kus mittefinantsettevõtete võlatase on kõrgeim (Luksemburg, Küpros, Iirimaa, Belgia ja Madalmaad), ei ole võlakoormus viimasel kahel aastal enam vähenenud või on isegi suurenenud. Prantsusmaal ei ole vähendamine üldse veel alanud (joonis 9). Ka Rootsis, Portugalis, Bulgaarias ja Hispaanias on mittefinantsettevõtete võlakoormus suur, kuid seal kahaneb see endiselt kiiresti. Mittefinantsettevõtete võlatase on kiiresti alanenud ka mõnes riigis, kus see ei ole kõrge, nagu Läti, Ungari ja Sloveenia, kusjuures viimasel kahel aastal on tempo veelgi tõusnud. Kodumajapidamiste võlatase langes viimasel kahel aastal neis kolmes riigis, kus see on kõrgeim (Taani, Küpros ja Madalmaad), ja veel mõnes riigis, kus see näitaja on suur, nagu Portugal, Hispaania ja Kreeka (joonis 10). Seevastu Ühendkuningriigis ei ole kodumajapidamiste võlakoormus enam vähenenud ning Rootsis ja Soomes on see veelgi kasvanud, kuigi tase oli juba enne suhteliselt kõrge.

Joonis 9. Mittefinantsettevõtete võlakoormuse vähendamise tempo

Allikas: Eurostat, komisjoni talituste arvutused.

Märkus: riigi koodi all olev number osutab aastale, mil tase oli kõrgeim. Tipptaseme võrdlus varasema ajaga põhineb 2000. aastal. Erandi moodustavad Luksemburg (2001), Poola (2002), Malta (2003) ja Läti (2003). Aluseks on võetud konsolideeritud võlaandmed.

Joonis 10. Kodumajapidamiste võlakoormuse vähendamise tempo

Allikas: Eurostat, komisjoni talituste arvutused.

Märkus: riigi koodi all olev number osutab aastale, mil tase oli kõrgeim. Tipptaseme võrdlus varasema ajaga põhineb 2000. aastal. Erandi moodustavad Luksemburg (2002), Poola (2003), Malta (2004) ja Läti (2004). Aluseks on võetud konsolideeritud võlaandmed.

Krediidivood kodumajapidamistele kasvavad kiiremini kui ettevõtetele, mis osutab erinevatele võlakoormuse vähendamise viisidele ja investeerimissuundumustele. Üldjuhul jäid erasektorile suunatud krediidivood suhteliselt tagasihoidlikuks ning ükski liikmesriik ei ületanud 2016. aastal tulemustabeli künnisväärtust. Kuna majandus on hakanud jälle kasvama, on kodumajapidamiste võlakoormus viimastel aastatel vähenenud üha enam tänu sellele, et suurem SKP kasv vähendab võla suhet SKPsse (passiivne võlakoormuse vähendamine). Kodumajapidamiste aktiivset võlakoormuse vähendamist, mis eeldab negatiivseid netokrediidivoogusid, on täheldatud ainult riikides, kes kannatasid majandus- ja finantskriisi tagajärjel kõige rängemini, s.t Küprosel, Iirimaal, Portugalis, Hispaanias ja Kreekas (joonis 11a). Kaheteistkümnes liikmesriigis on kodumajapidamiste võlakoormus viimasel aastal kasvanud, sealhulgas Ühendkuningriigis, Rootsis ja Soomes, kus tase oli juba enne kõrge. Ettevõtetele suunatud krediidivood on enamasti kasvanud aeglasemalt. Seepärast vähendab ettevõtlussektor kahes kolmandikus liikmesriikidest praegu oma võlakoormust, kusjuures aktiivne ja passiivne vähendamine on omavahel enam-vähem tasakaalus (joonis 11b). Kui ettevõtted vähendavad aktiivselt oma võlakoormust, kipuvad nad omakorda vähem investeerima (joonis 12). Ülemäärane võlakoormus selgitab paljuski, miks mittefinantsettevõtete investeeringud on jäänud kriisijärgsel ajal kesiseks.

Joonis 11a. Kodumajapidamiste võla ja SKP suhtarvu kujundavad tegurid (2017. aasta I kvartal)

Joonis 11b. Mittefinantsettevõtete võla ja SKP suhtarvu kujundavad tegurid (2017. aasta I kvartal)

Allikad: Eurostat, komisjoni talituste arvutused.

Märkus: joonistel on kujutatud võla ja SKP suhtarvu muutumist mõjutavat nelja tegurit: krediidivood, SKP reaalkasv, inflatsioon ja muud muutused. Aktiivne võlakoormuse vähendamine hõlmab võla netotagasimakseid (negatiivsed netokrediidivood), mis toob tavaliselt kaasa sektori bilansimahu nominaalse vähenemise ning avaldab muude tegurite samaks jäädes negatiivset mõju majandusaktiivsusele ja varaturgudele. Passiivne võlakoormuse vähendamine seisneb selles, et suurem SKP nominaalkasv kaalub üles positiivsed netokrediidivood, mis toob kaasa võla ja SKP suhtarvu järkjärgulise alanemise. Kui positiivsed netokrediidivood kaaluvad üles SKP nominaalkasvu, on tegu aktiivse võlakoormuse suurendamisega. Küprose mittefinantsettevõtete puhul on kasutatud 2016. aasta III kvartali andmeid.

Joonis 12. Mittefinantsettevõtete investeeringute ja netolaenuandmise ja -võtmise suhtarvude muutumine võla tipptasemele järgnenud aastatel

Allikas: Eurostat, komisjoni talituste arvutused.

Märkus: valim on piiratud riikidega, kelle kohta on olemas andmed ja kelle mittefinantsettevõtete võla suhe SKPsse saavutas tipptaseme enne 2016. aastat.

ELi pangandussektorit rõhuvad endiselt vähene kasumlikkus ja suur viivislaenude hulk mõnes riigis. Finantssektori kohustused kasvavad enamikus liikmesriikides hoogsasti, kuid jäävad üldjuhul selgelt alla tulemustabeli künniväärtuse. 15 Suures osas liikmesriikidest paranes eelmisel aastal mõnevõrra pankade kasumlikkus ja omavahendite suhtarv, vähenes viivislaenude maht ja suurenesid krediidivood. Eriti paranes 2016. ja 2017. aasta keskpaiga vahel hinnang pankade väärtusele, kuna eeldati intressimäärade tõusu ja järsemaid tulukõveraid. Kasumlikkus teeb aga madalate intressimäärade ja vananenud ärimudelite kasutamise tõttu endiselt muret. Mõnes liikmesriigis on korraga probleemiks vähene kasumlikkus, muude riikidega võrreldes madal omavahendite suhtarv ja suur hulk viivislaenusid. See kehtib eriti Kreeka, Küprose, Itaalia ja Portugali kohta (joonised 13 ja 14).

Joonis 13. Pankade kasumlikkus ja omavahendite suhtarv

Joonis 14. Viivislaenud

Allikad: Eurostat, komisjoni talituste arvutused.

Märkus: Tšehhi Vabariigi, Horvaatia, Rootsi ja Sloveenia 2008. aasta andmed viivises võlainstrumentide brutosummade kohta puuduvad. Joonisel 13 osutab andmepunkt 2015. aasta I kvartalile, kuid Bulgaaria puhul 2014. aasta IV kvartalile ja Tšehhi Vabariigi puhul 2016. aasta I kvartalile.

Viivislaenude hulk kahaneb jätkuvalt kogu ELis, kuid on mitmes liikmesriigis endiselt suur. Viivislaenude suhtarv langeb kõigis liikmesriikides, kus nende osakaal on suhteliselt suur, välja arvatud Kreekas. Portugalis ja Itaalias on aga suhtarv hakanud alanema alles väga hiljuti (joonis 14). Kuigi suundumus on languse poole, on mitmes riigis viivislaenusid ikka veel palju. Selline olukord valitseb eelkõige Kreekas ja Küprosel, kus viivislaenud ületavad 30 % laenude kogumahust, ning Itaalias ja Portugalis, kus näitaja on 14 % kandis. Bulgaarias, Iirimaal, Horvaatias ja Sloveenias moodustavad viivislaenud umbes 10 % laenude kogumahust.

Kogu ELis jätkub üldine eluasemete reaalhindade tõus, mis peegeldab varem languses olnud turu taastumist, kuid võib mõnel juhul viia ka ülehindamise lõhe suurenemiseni. 2016. aastal kasvasid eluasemete reaalhinnad 25 liikmesriigis, kusjuures Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Iirimaal, Lätis, Ungaris, Austrias, Portugalis, Rumeenias, Slovakkias ja Rootsis ületas näitaja tulemustabeli künnisväärtust. Künnisväärtust ületavate riikide arv on seega võrreldes eelmise aastaga suurenenud ja nende koosseis muutunud. Ainult Iirimaa, Ungari ja Rootsi ületasid künnisväärtust mõlemal aastal 16 . Kreeka, Itaalia ja Soome on ainsad riigid, kus eluasemete reaalhinnad langesid. Kahe esimese riigi puhul on suundumus 2017. aastal jätkunud, mis suurendab veelgi praegust alahindamise lõhet (joonis 15). Mitmes liikmesriigis suurendas eluasemete reaalhindade tõus veelgi survet eluasemeturule, mis on niigi ülehinnatud. Pinged on eriti ilmsed Rootsis ning vähemal määral Ühendkuningriigis, Luksemburgis ja Austrias, kus ülehindamise lõhe esines hinnangute kohaselt juba enne 2016. aasta eluasemete reaalhindade tõusu. Austria ja Ühendkuningriigi kvartaliandmed osutavad siiski, et eluasemete hinnatõus on 2017. aastal aeglustunud. Rootsis ja Ühendkuningriigis, kuid samuti Taanis, esineb lisaks ülehinnatud eluasemehindadele suur kodumajapidamiste võlakoormus. Mõnes riigis kerkivad hinnad kiiresti, kuid üle- või alahindamise lõhe püsib samal ajal väike. Selline on olukord Ungaris, Bulgaarias, Lätis, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias, kus eluasemete reaalhinnad on tõusnud ka 2017. aastal ja võivad hakata tekkima ülehindamisega seotud riskid. Madalmaades täheldatakse suhteliselt püsivat eluasemehindade tõusu, kuigi seal on kodumajapidamiste võlakoormus suur. Mõnes liikmesriigis kaasneb püsiva eluasemehindade tõusuga laenuandmise suurenemine, mis osutab laenupakkumisest tingitud ülekuumenemisohule. See kehtib näiteks Slovakkia ja Rumeenia kohta, kus eluasemelaenud suurenesid 2016. aastal üle 10 %, kuigi kodumajapidamiste võlakoormus on nendes riikides väike. Kokkuvõttes tuleb mitmes ELi riigis täheldatud kiiret eluasemehindade tõusu ka edaspidi jälgida, et teha kindlaks selle tagajärjed vahendite jaotusele ja eluaseme taskukohasusele ning võimalik makromajanduslike riskide koondumine.

Joonis 15. Eluasemehindade muutused ja üle- või alahindamise lõhed 2016. aastal

Allikas: Eurostat, EKP, BIS, OECD ja komisjoni talituste arvutused.

Märkus: ülehindamise lõhe kajastab kolme hinnangulise näitaja (hinna ja sissetuleku ning hinna ja üüri suhtarvu kõrvalekalle pikaajalisest keskmisest ning põhinäitajate väärtuse hindamise mudeli lõhe) keskmist.

Valitsemissektori võla suhe on pärast tipptaseme saavutamist hakanud nüüdseks peaaegu kõigis liikmesriikides langema, kuid püsib enamikul juhtudel kõrge. Kui 2017. aasta häiremehhanismi aruande põhjal ületas 17 liikmesriigi näitaja tulemustabeli künnisväärtust, siis 2016. aastaks oli neid jäänud 16. Üheksas neist liikmesriikidest, kus valitsemissektori võlatase oli üle 60 % SKPst, ületas ka erasektori võlataseme näitaja künnisväärtust, osutades vajadusele vähendada kogu majanduses võlakoormust. Kõrgeima valitsemissektori võlatasemega liikmesriigid on üldiselt asunud vähendama võla suhet SKPsse – erandi moodustavad Prantsusmaa ja Itaalia. Võlakoormust vähendatakse aga sageli tagasihoidlikus tempos: kümnest kõrgeima valitsemissektori võlatasemega liikmesriigist peaks 2016. aasta lõpu ja 2019. aasta vahel ainult Kreekas, Küprosel ja Austrias võla suhe kahanema vähemalt 10 protsendipunkti võrra. Madalama võlatasemega riikide hulgas prognoositakse võla suhte tõusu Rumeenias ja Luksemburgis. Üldjuhul toetub valitsemissektori võlakoormuse vähendamine viimastel aastatel paranenud eelarvepositsioonile ja hiljutisele majanduskasvu taastumisele. See võimaldab hakata vähendama valitsemissektori võla suhet SKPsse, kuigi mitmes riigis on eelarvepoliitikat veidi lõdvendatud.

Tekstikast 2. Tööhõive ja sotsiaalareng ELi tööturu olukord paranes 2016. aastal ja 2017. aasta esimeses pooles veelgi, kuna töötuse määr langes jätkuvalt ning varasemad suured erinevused liikmesriikide tööhõive määras vähenesid. Töökohtade loomist toetav majanduse elavnemine aitas parandada sotsiaalset olukorda, sest vähese tööhõivega leibkondade arvu ja suure materiaalse puuduse vähenemise ning (rahalise) vaesuse ohus elavate inimeste arvu stabiliseerumise tulemusena langes vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste osakaal. Mitmes liikmesriigis valmistab endiselt muret sotsiaalne kitsikus ning see võib pärssida potentsiaalset majanduskasvu ja makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimist, mis nõuab tähelepanu. Hiljuti välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammas saab aidata juhtida nende probleemide lahendamist ja toetada ELis ülespoole suunatud sotsiaalset lähenemist. 2016. aastal langes töötuse määr veelgi, kuid jäi mitmes ELi riigis kõrgeks või väga kõrgeks. Võrreldes 2015. aastaga suurenes näitaja ainult kahes riigis, Austrias ja Eestis, kuid seal oli tase seni madal. Kõige jõulisemalt on näitaja paranenud riikides, kus töötuse määr oli enne kõrgeim (Horvaatias, Küprosel ja Hispaanias vähenes töötus 2 protsendipunkti võrra või isegi rohkem). Üheksa liikmesriigi (Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küprose, Läti, Portugali ja Slovakkia) näitaja ületas siiski tulemustabeli künnisväärtust, milleks on keskmiselt 10 % viimasel 3 aastal. Kahes eelmises häiremehhanismi aruandes oli selliseid riike kaksteist. Lisaks oli 2016. aastal töötuse määr kahes kolmandikus liikmesriikidest ikka veel kõrgem kui 2008. aastal. Kogu ELi näitaja oli 8,6 % ja euroala oma 10 %. See on umbes 2 protsendipunkti võrra madalam 2013. aasta tipptasemest, kuid endiselt kõrgem 2008. aasta näitajast – vastavalt 1,6 ja 2,4 protsendipunkti võrra. 2017. aasta esimeses pooles vähenes töötuse määr samuti järjekindlalt, langedes aasta keskpaigaks kogu ELis 7,7 %-le ja euroalal 9,1 %-le. Töötajate arv ja tööhõive määr kasvasid peaaegu kõigis liikmesriikides, jätkates viimaste aastate positiivset suundumust. 2016. aastal ulatus ELi tööhõive määr (20-64aastased) 71,1 %ni, ületades 2008. aastast pärit kriisieelse tipptaseme 70,3 %. 2017. aasta teises kvartalis tõusis tööhõive määr veelgi, saavutades uue rekordi 72,2 %. Absoluutarvudes kahanes töötajate arv 2016. aastal ainult Rumeenias ja Lätis. Tööjõus osalemise määr tõusis peaaegu kõikjal ELis. Tööjõus osalemise määr langes kahel viimasel aastal ainult kahes riigis. Küprosel jäi langus tulemustabeli künnisväärtuse tasemele (–0,2 %) ja Hispaanias oli see isegi veel väiksem (–0,1 %). Nii kogu ELi kui ka euroala tööjõus osalemise määr oli 2016. aastal 72,9 %, mis on vastavalt 2,6 ja 2,1 protsendipunkti võrra kõrgem 2007. aasta tasemest. Tõususuundumus tuleneb peamiselt eakamate töötajate ja naiste aktiivsemast osalemisest tööturul. Kuigi majanduse elavnemine ei toonud kohe kaasa pikaajalise töötuse vähenemist, oli 2016. aastaks peaaegu kõigis liikmesriikides märgata olukorra teatavat parandamist. Vaid kahes riigis ületas näitaja 0,5 protsendipunkti või rohkem kolme aasta tagust taset, mida kasutatakse tulemustabeli künnisväärtusena: Austrias tõusis näitaja 1,9 %-le ja Soomes 2,3 %-le. Pikaajalise töötuse määr oli kõrgeim Kreekas (17 %) ja Hispaanias (9,5 %). Noorte tööpuuduse määr langes 2016. aastale eelnenud kolmel aastal kõigis ELi riikides peale Luksemburgi, Austria ja Soome. Neist esimese puhul tõusis näitaja 2,2 protsendipunkti võrra ehk veidi üle tulemustabeli künnisväärtuse (2 protsendipunkti), ülejäänud kahe puhul vähem. Samal ajavahemikul toimus 10 protsendipunktine või veel suurem langus riikides, kus määr oli kõrgeim, näiteks Kreekas, Ungaris, Hispaanias ja Horvaatias, kuid samuti Bulgaarias ja Slovakkias. Horvaatias, Kreekas, Itaalias ja Hispaanias ületab noorte töötuse määr endiselt 30 % ning Bulgaarias, Horvaatias, Küprosel, Itaalias ja Rumeenias on mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori ikka veel üle 15 %. Sotsiaalne olukord valmistab jätkuvalt muret mitmes ELi riigis. Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste osakaal 17 langes 2015. ja 2016. aasta vahel umbes pooles ELi riikidest, kuid paljudel juhtudel piiratud määral. 2016. aastal elas peaaegu veerand ELi elanikkonnast vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus. Selliste inimeste osakaal varieerus oluliselt, olles suurim Bulgaarias ja Rumeenias (umbes 40 %), kellele järgnes Kreeka (35 %). Tšehhi Vabariigis oli see samal ajal umbes 13 % ning Taanis, Soomes ja Madalmaades umbes 17 %. Kõige järsemalt kasvas osakaal 2015. ja 2016. aasta vahel näiteks Luksemburgis ja Rumeenias ning kõige järsemalt kahanes see Ungaris, Lätis ja Maltal. Kuigi leibkondade netosissetulek on samal ajal suurenenud, ei ole see paljudes liikmesriikides veel saavutanud 2008. aasta taset reaalväärtuses. Üldised suundumused vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste osakaalus peegeldavad erinevaid muutusi selle komponentides. Viimaste aastate lõikes suurenes vaesuse oht enamikus liikmesriikides, kuigi 2016. aastal see valdavalt vähenes. Kolme aasta jooksul kasvas vaesuse oht kõige rohkem Eestis, Lätis, Madalmaades ja Rumeenias, samal ajal kui suurim langus toimus Kreekas, ehkki riigi absoluutnäitaja ületas keskmist. Seevastu suur materiaalne puudus vähenes suures osas ELi liikmesriikidest nii kolme aasta lõikes kui ka 2016. aasta näitaja põhjal: Bulgaarias, Ungaris ja Lätis kahanes see kolme aasta lõikes üle 10 protsendipunkti. Lisaks võib öelda, et kuigi väga väikese tööhõivega leibkondades elavate inimeste osakaal on alla 60aastaste hulgas langenud enamikus ELi riikides, eriti Ungaris, Portugalis, Lätis ja Eestis, sest majandus elavneb, on ka riike, kus see 2016. aastal kasvas, eriti Leedus, Soomes, Kreekas ja Rumeenias.

Üldiselt esineb mitmes liikmesriigis järelmõjudest ja/või hiljutistest suundumustest tulenevaid riske ja haavatavust. Nende raskusaste ja kiirete asjakohaste poliitiliste meetmete võtmise vajadus erineb liikmesriigiti olulisel määral sõltuvalt haavatavuse või suundumuse laadist, samuti sellest, kas need piirduvad ühe või mitme majandussektoriga.

·Mitu liikmesriiki on haavatavad mitme omavahel seotud teguri tõttu, mis tulenevad võlataseme tasakaalustamatusest. Sellises olukorras on riigid, keda tabasid kõige rängemalt laenu kasvu ja languse tsüklid, millega kaasnesid sageli pangandussektori likviidsus- ja maksevõimeprobleemid, ning kelle jooksevkonto saldos toimus kõige järsem pööre. Küprosel, Kreekas 18 ja Portugalis lisanduvad erasektori kõrgele võlatasemele valitsemissektori suur võlg, suur negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja pangandussüsteemi lahendamata probleemid. Nendele riikidele valmistab endiselt muret see, kuidas vähendada oluliselt võlakoormust, kui eelarve manööverdamisruum on piiratud, töötuse määr kõrge (kuigi langemas) ja SKP reaalkasv tagasihoidlik. Ka Bulgaaria, Horvaatia, Iirimaa, Sloveenia ja Hispaania on haavatavad mitme omavahel seotud teguri tõttu, mis tulenevad olulisel määral võlataseme tasakaalutamatusest, kuigi võimalik, et mitte Bulgaaria puhul. Seal on siiski saavutatud nende probleemide lahendamisel kiiremaid edusamme kui eespool nimetatud riikides.

·Mõnes liikmesriigis põhjustavad haavatavust peamiselt valitsemissektori kõrge võlatase ning potentsiaalse majanduskasvu ja konkurentsivõimega seotud probleemid. See kehtib eriti Itaalia puhul, kus haavatavus on seotud ka pangandussektoriga, eelkõige viivislaenude suure hulgaga. Belgias ja Prantsusmaal on samuti probleeme valitsemissektori kõrge võlataseme ja potentsiaalse majanduskasvuga, kuid puuduvad sellised pankade haavatavusest tuleneda võivad riskid.

·Mõnele liikmesriigile on omane püsivalt suur jooksevkonto ülejääk, mis annab tunnistust suurest konkurentsivõimest, kuid teataval määral ka vähesest eratarbimisest ja investeerimisest. Kõige kujukam näide sellest on Madalmaad, Rootsi, Saksamaa ja Taani. Saksamaa puhul vähendatakse lisaks kõikides majandussektorites võlakoormust, ehkki võlatase on suhteliselt madal. Püsivalt suur jooksevkonto ülejääk võib osutada sellele, et majanduskasvu- ja riigisiseste investeeringute tegemise võimalused on jäetud kasutamata. Lisaks võivad kogunõudluse puudujäägil olla endiselt aeglase majanduskasvu ja EKP eesmärgist allapoole jääva inflatsioonitaseme puhul kahjulikud tagajärjed ülejäänud euroalale.

·Mõne riigi puhul osutavad hinna- või kulusuundumused võimalikule ülekuumenemisele, eelkõige eluaseme- ja tööturul. Eriti Rootsis, kuid samuti Austrias, Luksemburgis, Madalmaades, Taanis ja Ühendkuningriigis avaldub hinnasurve peamiselt eluasemesektoris ning kodumajapidamiste võlatase on samuti märkimisväärne. Eestis, Leedus, Lätis, Rumeenias ja Ungaris jätkub tööjõu ühikukulu suhteliselt kiire kasv, samal ajal kui hinnapõhine konkurentsivõime järk-järgult langeb. Nendes riikides, eelkõige Rumeenias ja Ungaris, lisandub tööjõu ühikukulu kiirenevale kasvule protsükliline eelarvepoliitika, mis võib süvendada ülekuumenemist soodustavaid tegureid.

Kokkuvõttes tuleb koostada põhjalik analüüs 12 liikmesriigi kohta: Bulgaaria, Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Itaalia, Küpros, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa ja Sloveenia. Nende riikide kohta koostati põhjalik analüüs ka eelmise tsükli käigus, mil põhjalikku analüüs peeti vajalikuks 13 riigi puhul. Kuigi riike, kelle kohta koostatakse põhjalik analüüs, on võrreldes eelmise aastaga vähem, suurenevad mitmes riigis, keda praeguses etapis lähemalt ei vaadelda, võimalikud uued riskid, mistõttu seal avalduvaid suundumusi tuleb ka edaspidi jälgida, nagu on osutatud punktis 3. 2017. aasta häiremehhanismi aruandest ilmneb, et netovõlgnikest riigid on teinud maksebilansi tasakaalustamatuse kõrvaldamisel veelgi edusamme ning et tööturu olukorra ja majanduskasvu tingimuste paranemine üldiselt jätkub. Sisesuundumuste ja eri sektorite võlakoormusega seotud tasakaalustamatuse korrigeerimisel ja ennetamisel on edu olnud tagasihoidlikum. Sise- ja välisvõlaga seotud tasakaalustamatuse korrigeerimine kulgeb aeglaselt, kahandab investeerimisväljavaateid ja takistab majanduse elavnemist, jäädes lisaks paljude liikmesriikide puhul riski ja haavatavuse allikaks. Kui ei toetata pikaajalist majanduskasvu soodustavaid tegureid nagu investeeringud, tootlikkus ja tööhõive, ei pruugi tsükliliste tingimuste paranemisest piisata, et tuua praegune võlataseme tasakaalustamatus mõistlikule tasemele. Samas süvendavad positiivsed tsüklilised tingimused mõnes riigis survet hindadele, kuludele ja eluasemeturule, mida tuleb tähelepanelikult jälgida.

3.    Tasakaalustamatus, riskid ja kohandamine: riigipõhised märkused

Belgia: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Belgias makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt erasektori võlg ja valitsemissektori võlg, soovituslikku künnisväärtust.

Välist jätkusuutlikkust toetab väga soodne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja peaaegu tasakaalus olev jooksevkonto. 2016. aastal aset leidnud kasvu tulemusena on ekspordi turuosa kumulatiivne kaotus märkimisväärselt vähenenud. Nominaalse tööjõu ühikukulu muutus oli tagasihoidlik, kuid see peaks edaspidi kiirenema hakkama. Erasektori võlatase on endiselt suhteliselt kõrge ja seda eriti mittefinantsettevõtete puhul, kuigi tuleb möönda, et võlanäitajaid paisutab laiaulatuslik kontsernisisene laenamine. Kodumajapidamiste võlaga seotud riskid tulenevad peamiselt eluasemeturust. Eluasemete reaalhinnad on viimastel aastatel püsinud suhteliselt stabiilsed, mis tähendab, et enne 2008. aastat toimunud kiiret hinnatõusu ei ole korrigeeritud. Prognoositakse, et valitsemissektori kõrge võlatase hakkab aeglaselt langema ja see on riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse seisukohast endiselt suur murekoht. Käimasoleva eelarve konsolideerimise tulemusena ei ole valitsemissektori tarbimine kasvanud. Jätkuvalt luuakse palju uusi töökohti ning nii pikaajaline töötus kui ka kõrge ja püsiv noorte töötus on vähenenud.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis valitsemissektori suure võlakoormusega seonduvaid probleeme, kuigi nendega seotud riskid on endiselt hallatavad. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Bulgaaria: 2017. veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Bulgaarias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, kuna eelkõige finantssektoris esineb haavatavusi, millega kaasneb tööturu puuduliku kohandamise tingimustes ettevõtete suur võlakoormus. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja eluasemete reaalhindade kasv, soovituslikku künnisväärtust.

Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ületab endiselt künnisväärtust, kuid on tänu jooksevkonto märkimisväärsele ülejäägile aegamööda paranenud. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon peegeldab järelejõudmist suurema sissetulekuga riikidele ja suurem osa sellest on seotud välismaistest netootseinvesteeringutest tulenevate kohustustega, mis leevendab välisriske. Paranemist välispositsioonis toetab viimase paari aasta jooksul aset leidnud ekspordi turuosa kasv. Erasektori võlakoormus on endiselt murettekitav, see puudutab eelkõige mittefinantsettevõtteid, kelle puhul on viivislaenude osakaal hoolimata käimasolevast võlakoormuse vähendamisest jätkuvalt väga suur. Eluasemete reaalhinnad kasvasid 2016. aastal jõuliselt, mistõttu tuleb olukorda tähelepanelikult jälgida. Finantssektoris esinevate haavatavuste kõrvaldamiseks on võetud esimesi meetmeid. Sellegipoolest ning hoolimata soodsast makromajanduslikust keskkonnast pärsivad siiani sektori toimimist nõrga juhtimistava, varade kvaliteedi ja järelevalvega seotud jätkuvad probleemid. Jätkub tööturu taastumine ning prognooside kohaselt töötus vaatlusperioodil langeb. Püsivate struktuursete probleemidega nagu suur pikaajalise töötuse osakaal ning oskuste ja kvalifikatsiooni mittevastavus, kaasneb aga inimkapitali alarakendamine ning see mõjutab tööhõivet. Samal ajal on oodata palkade ja tööjõukulude kasvu kiirenemist, mida põhjustab eelkõige tööjõupuudus teatavates sektorites ning kavad miinimumpalka aastatel 2018–2020 veelgi tõsta.

Kokkuvõttes osutab majandusanalüüs majanduses jätkuvatele haavatavustele, sealhulgas finantssektoris. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Tšehhi Vabariik: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Tšehhi Vabariigis makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületab eluasemete reaalhindade kasv soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto näitab paranemise märke ning on praegu kerges ülejäägis. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on jätkuvalt paranenud, seda osaliselt tänu euro suhtes kehtestatud vahetuskursi baasmäära kaitsele, mille rakendamisest siiski 2017. aasta aprillis loobuti. Ekspordi turuosa näitab kasvumärke. Nominaalne tööjõu ühikukulu kasvas, seda peaasjalikult suure palgakasvu tõttu, mis prognooside kohaselt tööturu pingestumise tingimustes kiireneb veelgi. Eluasemete reaalhindade kasv kiirenes veelgi ning ületab nüüd künnisväärtust, mistõttu tuleb sellele tähelepanu pöörata. Eluasemehindade ja hüpoteeklaenumahtude vastastikuse mõju avaldumine kiirenes. 2016. aastal tõusis erasektori võlatase veidi, kuid on endiselt künnisväärtuse piires. Valdavalt välisomandis olev pangandussektor on jätkuvalt stabiilne hoolimata finantssektori kohustuste märkimisväärsest kasvust 2016. aastal. Töötus langes jätkuvalt ning on praegu väga madal.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis võimalike siseriskidega seonduvaid probleeme, kuid need on endiselt hallatavad. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Taani: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Taanis makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt jooksevkonto saldo ja erasektori võlg, endiselt soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto saldo on jätkuvalt tugevas ülejäägis, peegeldades nii ettevõtete suuri sääste ja kodumajapidamiste võlakoormuse ulatuslikku vähendamist. Jooksevkonto ülejäägiga on kaasnenud tugev rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, mille tulemusena omakorda teenitakse välisinvesteeringutelt netotulu. Ekspordi turuosa kumulatiivne kaotus on vähenenud ning kulupõhise konkurentsivõime näitajad on jäänud stabiilseks. Kodumajapidamiste võlakoormus küll väheneb, kuid on jätkuvalt üks kõrgemaid ELis. Kõrget võlakoormust põhjustab hüpoteegipanga rahastamise mudel, soodne maksukohtlemine ja vähesed stiimulid laenu äramaksmiseks ning keerukas pensioni- ja hoolekandesüsteem. Tänu madalatele rahastamiskuludele ning tööturu tingimuste paranemisele jätkub aga eluasemehindade taastumine, seda eelkõige linnapiirkondades, millele tuleks tähelepanu pöörata. Pangandussektor on sellegipoolest endiselt stabiilne. Olukord tööturul paraneb järk-järgult ning töötuse tase on madal ning langeb veelgi.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis jooksevkonto, erasektori võlakoormuse ja eluasemesektoriga seonduvaid probleeme, kuid tundub, et riskid on hallatavad. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Saksamaa: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Saksamaal esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud jooksevkonto ulatusliku ülejäägiga, mis tuleneb ülemäärasest säästmisest ja tagasihoidlikest investeeringutest. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt jooksevkonto saldo ja valitsemissektori võlg, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto ülejääk püsis 2016. aastal suures osas stabiilsel tasemel. Stabiilse sisenõudluse kasvu tõttu prognoositakse jooksevkonto ülejäägi vähenemist, kuid säilimist kõrgel tasemel ning rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni püsivat paranemist. Kaubandustingimuste positiivne mõju on hajumas. Maailmakaubanduse aeglustumise tõttu nõrgenes ekspordi kasv, mille tulemusena jäi ekspordi turuosa samaks. Hoolimata erasektori madalast võlakoormusest jätkub selle vähendamine, millega kaasneb ülemäärane säästmine ja tagasihoidlikud investeeringud, mis väljenduvad seejärel jooksevkonto suures ülejäägis. Ettevõtlusinvesteeringud on hoolimata paranevast likviidsusest piiratud. Eluasemete reaalhindade kasv on kiirenenud. Laenumahu kasv oli hoolimata madalatest intressimääradest ja eluasemehindade kasvust tagasihoidlik. Palgakasv on mõõdukas, nagu ka kodumajapidamiste tarbimine inimese kohta, mis hoiab kodumajapidamiste hoiuste määra kõrgel tasemel. Valitsemissektori võlg vähenes jätkuvalt künnisväärtuse suunas ning prognoosiperioodiks ennustatakse eelarve ülejääki. Endiselt püsib avaliku sektori investeeringute mahajäämus. Kokkuvõtlikult on töötus ning samuti noorte ja pikaajaline töötus veelgi vähenenud ning on jätkuvalt väga madalal tasemel.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis probleeme, mis seonduvad suure ja ainult järk-järgult kahaneva jooksevkonto ülejäägiga ning tugeva sõltuvusega välisnõudlusest, toonitades nii vajadust jätkata tasakaalustamist. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Eesti: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Eestis makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja tööjõu ühikukulud, soovituslikku künnisväärtust.

Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ületab praegu künnisväärtust, kuid on sellele lähenemas. Samas enam kui pool väliskohustustest on välismaised otseinvesteeringud. Jooksevkonto on olnud alates 2014. aastast väikeses ülejäägis, mis peaks prognoosiperioodil jätkuma. Hoolimata teatavast kumulatiivsest kasvust 2016. aastal on ekspordi turuosa olnud stabiilne. Nominaalse tööjõu ühikukulu tugev kasv ning reaalse tegeliku vahetuskursi tugevnemine tulenevad peamiselt palgakasvust pingestunud tööturu tingimustes. Seoses investeeringuvoogude ja eksporditurgude taastumisega käesoleval ja järgmisel aastal peaks edaspidi kasvama ka tootlikkus ning tööjõu ühikukulu aeglustuma. Eluasemehindade kasv aeglustus 2016. aastal, olles varasematel aastatel kasvanud üle künnisväärtuse. Erasektori võlg on stabiilne ning valitsemissektori võlg on jätkuvalt ELi madalaimal tasemel. Pikaajalise ja noorte töötuse näitajad on veelgi paranenud ning aktiivsuse määr saavutas rekordiliselt kõrge taseme.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis pingestunud tööturul kulupõhise konkurentsivõimega seonduvaid probleeme, kuid riskid on endiselt hallatavad. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Iirimaa: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Iirimaal esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis hõlmab eelkõige ulatuslikust era- ja valitsemissektori võlast ning netoväliskohustustest tingitud haavatavusi, kuigi voomuutujad on paranenud. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, reaalne tegelik vahetuskurss, erasektori võlg, valitsemissektori võlg ning eluasemete reaalhinnad, jätkuvalt soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto on märkimisväärses ülejäägis ning rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on märgatavalt halvenenud peamiselt tegurite tõttu, mis ei ole sisemajandusega seotud. Kokkuvõtlikult on jooksevkontot ja välispositsiooni hargmaiste ettevõtete tegevuse ulatuse ja mõju tõttu jätkuvalt raske hinnata. Tootlikkuse kiire kasv viimastel aastatel on aidanud kaasa kulupõhise konkurentsivõime paranemisele. Majanduse kiire elavnemise taustal on era- ja valitsemissektori võla osakaal SKPs vähenemas, kuid see on endiselt suur. Kodumajapidamistes on jätkunud aktiivne võlakoormuse vähendamine, kuid kodumaiste mittefinantsettevõtete olukorra kohta järelduste tegemist raskendab asjaolu, et suur osa ettevõtlussektori võlast on hargmaiste ettevõtete arvel. Valitsemissektori eelarve jõuab prognoosiperioodil puudujäägist peaaegu tasakaalu. Viivislaenude osakaal on viimastel aastatel vähenenud, kuid endiselt suur, mis mõjutab kogu majandust. Pankade kapitaliseeritus on hea ja kasumlikkus, ehkki veel tagasihoidlik, on järk-järgult paranemas. Eluasemete reaalhinnad on tõenäoliselt ikka veel alahinnatud, kuid kasvavad peamiselt pakkumise piiratuse tõttu kiiresti, millele tuleks tähelepanu pöörata. Iirimaa on saavutamas täielikku tööhõivet, töötus langeb ning täistööajaga töökohtade arv kasvab kiireimas tempos pärast 1999. aastat. Pikaajaline töötus ja noorte töötus on samuti oluliselt langenud.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis välise jätkusuutlikkuse hindamise, finantssektori haavatavuse ning era- ja valitsemissektori võlaga seonduvaid probleeme. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Hispaania: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Hispaanias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud erasektori ja valitsemissektori võla ning välisvõla kõrge tasemega ulatusliku töötuse tingimustes. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, era- ja valitsemissektori võlg ning töötuse määr, soovituslikku künnisväärtust.

Jätkunud on maksebilansi tasakaalustamine. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on paranenud, kuid on endiselt väga kõrge ning selle mõistlikule tasemele langemine võtab aega. Prognooside kohaselt jääb jooksevkonto hoolimata tugevast lõppnõudlusest mõõdukasse ülejääki, seda osaliselt tänu struktuursele paranemisele ekspordi tulemustes. Tööjõu ühikukulu kasv oli tagasihoidlik, kuid konkurentsivõime paranemine oleneb tootlikkuse vähese kasvu olukorras kulueelistest. Jätkuvalt püsib võlakoormuse vähendamise vajadus, kuid erasektori võlakoormus on vähenenud kogu 2016. aasta vältel, seda eriti ettevõtete puhul. Võla vähendamise tempo on uute laenuvoogude avanedes aeglustunud, toetades nii investeeringute hoogustumist. Valitsemissektori võla suhe SKPsse on kõrge ning langeb aeglaselt peamiselt tugeva kasvu tulemusel. Kuigi töötus on kiirelt vähenenud, on see endiselt väga kõrge ja seda eriti noorte ning pikaajaliste töötute seas. Töökohtade loomist iseloomustab ajutiste töölepingute suur osakaal.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis välise jätkusuutlikkuse, era- ja valitsemissektori võla ning tööturu kohandamisega seonduvaid probleeme vähese tootlikkuse kasvu olukorras. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud tasakaalustamatust ja selle piiriülest mõju, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Prantsusmaa: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Prantsusmaal esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud valitsemissektori väga suure võla ja konkurentsivõime nõrkusega tootlikkuse vähese kasvu olukorras. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt valitsemissektori võlg, erasektori võlg ja töötuse määr, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto on jätkuvalt mõõdukas puudujäägis ja selle tase jääb prognooside kohaselt jääb stabiilseks. Ekspordi turuosa on viimasel ajal stabiliseerunud. Konkurentsivõime näitajad on paranenud, kuna tööjõu ühikukulud on tänu mõõdukale palgatõusule ning tööjõukulude vähendamise meetmetele märgatavalt langenud. Tootlikkuse kasv on aga jätkuvalt madal, mis takistab kulupõhise konkurentsivõime kiiremat taastumist. Erasektori võlg ületab künnisväärtust ning ettevõtlussektori võlg kasvab ja eluasemehinnad püsivad võrreldes netosissetulekuga suhteliselt kõrgel tasemel. Valitsemissektori võlatase on väga kõrgel tasemel stabiliseerunud ning muudab riigi eriti haavatavaks, piirates eelarve manööverdamisruumi, mis on vajalik reageerimaks võimalikele tulevastele kriisidele. Töötus langeb 2015. aasta tipptasemelt ja pikaajalise töötuse tase on stabiliseerunud.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis valitsemissektori suure võlakoormuse ja nõrga konkurentsivõimega seonduvaid probleeme vähese tootlikkuse kasvu olukorras. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Horvaatia: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Horvaatias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud riskidega, mis tulenevad suuresti välisvaluutas nomineeritud valitsemissektori, ettevõtete ja välisvõla kõrgest tasemest olukorras, kus potentsiaalne majanduskasv on väike. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, valitsemissektori võlg ja töötuse määr, soovituslikku künnisväärtust.

Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon paraneb, kuid on endiselt kõrgel tasemel, hõlmates püsivaid valuutaga seotud riske. Jooksevkonto on märkimisväärses ülejäägis ning selle saldo on alates 2013. aastast olnud positiivne. Kuigi esialgu põhjustas seda sisenõudluse vähenemine, veab praegu seda üha enam tugev ekspordi kasv, mida toetab kulupõhise konkurentsivõime paranemine. Ekspordi turuosa kasv kiirenes 2016. aastal. Erasektori võlg vähenes piiratud laenuandmise tõttu veelgi, kuid on ikka kõrgel tasemel. Jätkuv tugev majanduskasv peaks toetama võlakoormuse vähendamist, leevendades edaspidi survet laenumahu kasvule. Suure osa mittefinantsettevõtetele antud laenude mahust moodustavad endiselt viivislaenud, kuigi nende osakaal väheneb. Valitsemissektori võla suhe SKPsse langes 2016. aastal veelgi ning prognooside kohaselt langus jätkub, osaliselt ka tänu hallatavale puudujäägile. Töötuse määr langeb, kuid selle peamiseks põhjuseks on kiirelt kahanev tööjõud. Majanduse väljavaadet ohustavad suure konglomeraadi Agrokor käimasoleva restruktureerimisega seotud muutused.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis kõigi sektorite suure võlakoorma ja valuutariskide ning tööturu olukorraga seotud probleeme. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Itaalia: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Itaalias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud valitsemissektori võla väga kõrgest tasemest ja tootlikkuse pikaajalisest nõrgast arengust tulenevate riskidega olukorras, kus viivislaenude ja töötuse tase on endiselt kõrge. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt valitsemissektori võlg ja töötuse määr, soovituslikku künnisväärtust. 

Jooksevkonto ülejääk kasvas 2016. aastal tänu ekspordile jätkuvalt ja ekspordi turuosa näitaja on tänu mõõdukale kasvule tõusnud soovitusliku künnisväärtuseni, kuid see peegeldab ka jätkuvalt nõrka sisenõudlust, mille tõestuseks on rekordiliselt madal põhivarainvesteeringute osakaal SKPs. Kulupõhist konkurentsivõimet pärsib jätkuvalt aga tagasihoidlik tootlikkuse kasv, seda hoolimata piiratud palgakasvust. Eksporti mõjutavad ka sellised mittekulupõhised tegurid nagu innovatsioon ja ettevõtte suurus. Majanduse elavnemise aeglus, madal inflatsioonitase ja viimaste aastate üldiselt ekspansiivne eelarvepoliitika lükkavad edasi väga suure valitsemissektori võla vähendamist. Potentsiaalse majanduskasvu väljavaated on tagasihoidlikud negatiivse demograafilise olukorra ja madala tootlikkuse kasvu ning samuti viivislaenude suure osakaaluga seotud kapitali pikaajalise ebaotstarbeka jaotuse ning investeeringute madala taseme tõttu. Hoolimata riigi hiljutisest sekkumisest kõige teravamate pangakriiside lahendamisel muudab jätkuv vähene kasumlikkus ja viivislaenude suur osakaal pangandussüsteemi kriiside suhtes haavatavaks ning pärsib pankade suutlikkust kaasata täiendavat kapitali ja toetada majanduse elavnemist. Tööturu tingimused paranevad vähehaaval, kuid töötuse määr on endiselt kõrge, ületades märkimisväärselt kriisieelset taset, seda eelkõige noorte ja pikaajaliste töötute puhul. Üldine tööjõus osalemise määr tõuseb, kuid jääb allapoole euroala keskmist.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis valitsemissektori suure võlakoormuse ja töötusega seonduvaid probleeme vähese tootlikkuse kasvu ja siiani haavatava pangandussüsteemi olukorras. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik analüüsida põhjalikumalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimise edusamme.

Küpros: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Küprosel esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud suure era- ja valitsemissektori võla ja välisvõlaga ning viivislaenude suure osakaaluga pangandussüsteemis. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad endiselt mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, reaalne tegelik vahetuskurss, erasektori võlg, valitsemissektori võlg, töötuse määr ning tööjõus osalemise määra muutus, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto puudujääk suurenes 2016. aastal märgatavalt ning negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on endiselt märkimisväärne. Ekspordi turuosa kumulatiivne kaotus on kasvu tulemusena 2016. aasta vähenenud. Reaalse tegeliku vahetuskursi märkimisväärse nõrgenemise tõttu paranes kulupõhine konkurentsivõime, sest inflatsioon oli kuni 2016. aastani negatiivne ning palkade piiramine kompenseeris vähest tootlikkuse kasvu. Edaspidi võib konkurentsivõime paranemine küsitavaks muutuda, kuna kõnealuste tegurite mõju hajub. Nii kodumajapidamisi kui ettevõtteid hõlmav erasektori võlakoormus on üks ELi suurimaid, selle vähendamine edeneb aga aeglaselt. Eelkõige on vähenenud kodumajapidamiste hoiused. 2016. aasta lõpuni väldanud deflatsioon on piiranud passiivse võlakoormuse vähendamise ulatust, kuid see suundumus peaks muutuma, sest prognoositakse inflatsiooni kasvu. Eluasemete reaalhinnad on stabiilsed ning võimalik, et halvim on möödas. Viivislaenude väga suur osakaal pärsib piisava krediidivoo taastamist, mis on vajalik, et toetada majanduses keskpikas perspektiivis potentsiaalset majanduskasvu. Valitsemissektori võla suhe SKPsse saavutas eeldatavasti haripunkti 2016. aastal. Töötus väheneb, kuid on endiselt suur, seda eelkõige noorte ning pikaajaliste töötute puhul.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis välise jätkusuutlikkuse, valitsemis- ja erasektori võla, finantssektori haavatavuse ning tööturu kohandamisega seonduvaid probleeme. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Läti: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Lätis makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, tööjõu ühikukulud, eluasemete reaalhinnad ja töötuse määr, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto jõudis 2016. aastaks ülejääki, kuid arvatavasti langeb see peagi taas puudujääki. Peamiselt valitsemissektori võlga ja välismaiseid otseinvesteeringuid peegeldav ulatuslik negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon paraneb järk-järgult jätkuvalt. Ekspordi turuosa on viimasel ajal stabiliseerunud. Kulupõhise konkurentsivõime näitajad osutavad aga nõrgenemise jätkumisele. Reaalse tegeliku vahetuskursi tugevnemine jätkub. Tööjõu ühikukulu on tugevalt kasvanud peamiselt stabiilse palgakasvu tulemusena, mis kahaneva tööjõu ja pingelise tööturu tingimustes tõenäoliselt jätkub ka tulevikus, isegi kui tootlikkuse kasv prognooside kohaselt mõnevõrra paraneb. Eluasemete reaalhinnad kasvasid 2016. aastal oluliselt – sellele tuleks tähelepanu pöörata. Jätkub erasektori võlakoormuse vähendamine ning laenumahu kasv on jätkuvalt tagasihoidlik. Valitsemissektori võlg on jätkuvalt väike ja stabiilne. Töötus väheneb jätkuvalt.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis sisenõudlusest tingitud surve ja kulupõhise konkurentsivõimega seonduvaid probleeme, kuid tundub, et riskid on hallatavad. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Leedu: Varasemate makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluste käigus ei tuvastatud Leedus makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, tööjõu ühikukulu ja reaalne tegelik vahetuskurss, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto saldo vähenes aastatel 2015–2016, viies näitaja tasakaalu suunas. Peamiselt valitsemissektori võlga ja välismaiseid otseinvesteeringuid peegeldav ulatuslik rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon näitab paranemise märke. Ekspordi turuosa on 2016. aastal kasvanud. Kulupõhine konkurentsivõime on aga seevastu halvenenud. Reaalne tegelik vahetuskurss on viimastel aastatel tugevnenud ning tööjõu ühikukulu kasv on olnud tugev, mis peaks järgnevate aastate jooksul tootlikkuse kasvades mõnevõrra aeglustuma. Valitsemis- ja erasektori võlatase on jätkuvalt suhteliselt madal ja stabiilne. Eluasemete reaalhinnad kasvasid, kuid olid enne madalal tasemel. Töötus väheneb ning jääb praegu künnisväärtuse piiresse.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis kulupõhise konkurentsivõimega seonduvaid probleeme, kuid riskid on endiselt hallatavad. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Luksemburg: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Luksemburgis makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt erasektori võlg ning noorte töötuse suurenemine, soovituslikku künnisväärtust.

Välispositsiooni iseloomustab jätkuvalt üldiselt stabiilne jooksevkonto ülejääk ning positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, kusjuures muutused peegeldavad suures osas pigem riigi positsiooni rahvusvahelise finantskeskusena kui sisemajanduse tegevust. Ekspordi turuosa kumulatiivne kasv on olnud ulatuslik, mida soosib hiljutine kulupõhise konkurentsivõime stabiilsus, mida toetab tööjõu ühikukulu piiratud areng. Mitu aastat järjest on eluasemete reaalhinnad jätkuvalt kiires tempos kasvanud ning seda tuleks tähelepanelikult jälgida. Eluasemehindade kasvu toetab dünaamiline tööturg koos märkimisväärne netosisserände ning soodsate rahastamistingimustega, samal ajal kui pakkumine on suhteliselt piiratud. Taskukohase hinnaga eluasemete kättesaadavus halveneb tõusvate eluasemehindade tõttu pidevalt. Kui ettevõtete võlakoormus on seotud peamiselt piiriüleste ettevõttesiseste laenudega, siis kodumajapidamiste võlakoormus, mis koosneb peamiselt hüpoteeklaenudest, on stabiilselt kasvanud, peegeldades nii kasvavaid eluasemehindasid. Riske riigi finantsstabiilsusele leevendab aga pangandussektori tugevus. Valitsemissektori võlg on jätkuvalt väga väike. Tugeva majanduskasvu tingimustes tööturu olukord pingestub ja töötus langeb.

Kokkuvõttes viidatakse majandusanalüüsis peamiselt teatavatele piiratud riskidele, mis on seotud järjepidevalt kasvavate eluasemehindade ja kodumajapidamiste võlakoormaga. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Ungari: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Ungaris makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, valitsemissektori võlg, eluasemete reaalhinnad ja finantssektori kogukohustuste aastane muutus, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto on jätkuvalt ülejäägis, mis osutab negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni püsivale paranemisele. Ekspordi turuosa on kasvanud, mida toetab laienev autotööstus. Kulupõhine konkurentsivõime on aga nõrgenenud, mis peegeldub tööjõu ühikukulude kiires kasvus. Erasektori võlakoormus väheneb jätkuvalt. Ettevõtlussektoris on võlakoormuse vähendamise tempo aeglustunud, sest majanduskasv on kiirenenud ja ettevõtetele laenamine on hakanud taastuma. Majanduses on märke tekkivatest tootmisvõimsuse piirangutest ja hinnasurvest, millele tuleb tähelepanu pöörata. Jätkuvalt kiiresti on kasvanud eluasemete reaalhinnad, kuigi need olid enne alahinnatud. Siiani suurele viivislaenude osakaalule tuleks kasuks, kui eluasemete turustatavus paraneks ja selle kaudu elavneks eluasemeturg. Valitsemissektori võlakoormus väheneb väga aeglaselt. Pangandussektori kasumlikkus ja šokitaluvusvõime paranes. Finantssektori kohustuste suurenemine on seotud eriotstarbelise ettevõtja sooritatud ulatusliku ühekordse tehinguga, mis ei mõjuta riigisisest laenumahtu. Töötus vähenes 2016. aastal jätkuvalt ning tööturu olukorra pingestumine jätkub.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis eluasemeturu ja tööturuga seonduvaid probleeme, kuid tundub, et riskid on hallatavad. Komisjon ei tee praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Malta: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Maltal makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületab jooksevkonto soovituslikku künnisväärtust.

Hoolimata kiirest sisenõudluse kasvust suurenes jooksevkonto ülejääk 2016. aastal veelgi ning see näitaja ületab praegu künnisväärtust. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on endiselt väga positiivne. Kulupõhise konkurentsivõime areng on olnud positiivne. Tööjõu ühikukulu kasv on pidurdunud nii mõõduka palgakasvu kui ka suhteliselt tugeva tootlikkuse kasvu tulemusena. Reaalse tegeliku vahetuskursi areng on olnud stabiilne. Erasektori võla suhtarv oli 2016. aastal stabiilne, kuid tugev majanduskasv toetab jätkuvalt passiivset võlakoormuse vähendamist. Ettevõtlussektori võlakoormus on endiselt suur. Kodumajapidamistele pakutavate laenude kasvumäär on üldjoontes samaks jäänud. Valitsemissektori võla suhe SKPsse on kindlalt langenud ning jääb nüüd künnisväärtuse piiresse. Edukas majanduskeskkond ja mõningad kitsaskohad siseriiklike hoiuste suunamisel investeeringutesse on kaasa aidanud eluasemeturu elavnemisele. Eluasemehinnad on stabiilselt kasvanud, mida tuleks tähelepanelikult jälgida. Riigi pangandussektori varade kvaliteet paraneb ning olemasolevad kapitalipuhvrid tunduvad olevat piisavad, et katta eluasemeturust tekkida võivaid vahetuid riske. Jätkuva suure tööhõive kasvuga kaasnes töötuse vähenemine.

Kokkuvõttes osutatakse majandusanalüüsis jooksevkonto saldo ja eluasemeturu jõulisele arengule tugeva majanduskasvu olukorras, kuid tundub, et riskid on hallatavad. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Madalmaad: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Madalmaades esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud kodumajapidamiste väga suure võla ja püsiva jooksevkonto ülejäägiga. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt jooksevkonto, erasektori võlg ja valitsemissektori võlg, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto ülejäägi tase ületab endiselt oluliselt soovituslikku künnisväärtust. Ülejäägis kajastuvad eelkõige hargmaiste mittefinantsettevõtete suured säästud olukorras, kus investeeringute tase on madal ja ettevõtete kasumi jaotamine piiratud. Teiste sektorite ühismõju on jätkuvalt piiratud. Kodumajapidamiste investeeringute suurenemist kompenseerib suures osas jooksevkontot mõjutavad hiljutised muutused eelarve tasakaalus. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on positiivne ning olukord paraneb jätkuvalt. Kulupõhise konkurentsivõime näitajad on positiivsed, mis peegeldab ka tagasihoidlikku palgakasvu. Erasektori võlakoormus on suur. See tuleneb eelkõige asjaolust, et kodumajapidamiste võlatase on võrreldes netosissetulekuga kõrge. Kodumajapidamiste võlakoormust suurendab hüpoteeklaenuga rahastatud eluaseme omanike soodne maksukohtlemine ja madalad hüpoteeklaenude intressimäärad. Kuigi kodumajapidamiste võlakoormust on (peamiselt passiivselt) aastaid vähendatud, on eluasemeturu aktiivsus ja kasvavad eluasemehinnad viimasel ajal tõstnud nominaalset võlataset. Valitsemissektori võla suhe langeb künnisväärtuse suunas. Langussuundumus püsib ning edaspidi langeb valitsemissektori võla suhe allapoole 60 % künnisväärtusest.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis säästmise ja investeerimise jätkuva tasakaalustamatuse ning erasektori kõrge võlatasemega seonduvaid probleeme. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik analüüsida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Austria: Varasemate makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluste käigus ei tuvastatud Austrias makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt eluasemete reaalhinnad, valitsemissektori võlg ja pikaajalise töötuse muutus, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto ülejääk stabiliseerus 2016. aastal mõõdukal tasemel, rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon jäi samal ajal peaaegu tasakaalu. Samuti on viimasel ajal stabiliseerunud ekspordi turuosa, mida toetab kulupõhine konkurentsivõime, sest reaalne tegelik vahetuskurss jäi suures osas muutumatuks ning tööjõu ühikukulu vähenes piiratud palgakasvu tõttu. Alates 2009. aastast kasvanud eluasemete reaalhinnad kasvasid 2016. aastal märkimisväärselt, kuid kasv on seejärel aeglustunud. Kuigi hinnatõus ei tundu tulenevat suurenenud laenuandmisest, tuleb seda tähelepanelikult jälgida. Erasektori võla suhe SKPsse muutus vähe: näitaja mahub künnisväärtuse piiresse, kuid on sellele lähedal. Valitsemissektori võlg hakkab prognooside kohaselt vähenema, seda osaliselt ka tänu riigistatud finantsasutuste langenud väärtusega vara võõrandamisele. Pangandussektori olukord on 2016. aastal oluliselt paranenud, kuna pangad vähendasid veelgi viivislaenude mahtu ning nende omavahendite suhtarv hakkab aegamööda jõudma teiste ELi pankadega samale tasemele. Töötuse määr saavutas 2016. aastal tõenäoliselt haripunkti ning eeldatavasti langeb aeglaselt tänu tugevale tööhõive kasvule. Pikaajaline ja noorte töötus on mõnevõrra suurenenud, kuid on endiselt suhteliselt madalal tasemel.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis eluasemeturu ja pangandussektoriga seonduvaid probleeme, kuid tundub, et riskid on hallatavad. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Poola: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Poolas makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületab rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto puudujääk vähenes jätkuvalt tasakaalu suunas. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on endiselt väga negatiivne, paranedes 2016. aastal minimaalselt. Väline haavatavus on hallatav, kuna suure osa väliskohustustest moodustavad välismaised otseinvesteeringud, netovälisvõlg vähenes järk-järgult jätkuvalt. 2016. aastal ekspordi turuosa kasv kiirenes ja kulupõhise konkurentsivõime näitajad tugevnesid. Nii era- kui ka valitsemissektori võlg 2016. aastal suurenes, kuid jäi endiselt suhteliselt madalale tasemele. Poola pangandussektor on suhteliselt hästi kapitaliseeritud, likviidne ja kasumlik, kuigi märkimisväärselt suur välisvaluutas nomineeritud laenude osakaal suurendas selle haavatavust. Tööturu olukord on hea ja paranes veelgi tänu töötuse määra jätkuvale langusele ning sellest tulenevale vaesusnäitajate paranemisele.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis rahvusvahelise investeerimispositsiooniga seonduvaid probleeme, kuigi riskid on üldjuhul endiselt piiratud. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Portugal: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Portugalis esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud eelkõige suurte väliskohustuste, era- ja valitsemissektori võla, pangandussektori haavatavuste ja tööturu kohandamisega tootlikkuse vähese kasvu tingimustes. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, valitsemis- ja erasektori võlg, töötuse määr ja eluasemete reaalhinnad, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto on viimastel aastatel olnud väikeses ülejäägis, mis aitab kaasa negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni järgjärgulisele vähendamisele. Korrigeerimise tempo on aga endiselt ebapiisav, et tagada jätkusuutlikumat välispositsiooni. Eelnevatel aastatel paranenud hinnapõhine konkurentsivõime halvenes 2016. aastal mõõdukalt, kuid eksporditulemused olid siiski jätkuvalt head. Nii valitsemissektori kui ka erasektori võlg on jätkuvalt väga suur, põhjustades kõrget intressikoormat, samas on majandusse tehtavate investeeringute osa väga väike. Kui erasektor vähendab võlakoormust suhteliselt kiires tempos, siis valitsemissektori võla suhtarv on viimastel aastatel olnud suhteliselt stabiilne; edaspidi prognoositakse aga selle järkjärgulist vähenemist. Pangandussektori haavatavusi süvendab kõrge, kuigi langev viivislaenude tase, madal kasumlikkus ja madal omavahendite suhtarv. Tööturu olukord on märkimisväärselt paranemas, kuid esineb oskuste ja killustatusega seotud probleeme. Lisaks sellele piirab tootlikkuse nõrk kasv riigi kasvupotentsiaali.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis probleeme, mis seonduvad võlanäitajate, eelkõige välisvõla ning valitsemis- ja erasektori võla tasakaalustamatuse ja nende korrigeerimise tempoga, pangandussektori haavatavustega, tootlikkuse nõrga kasvuga ja teatava tööturu paindumatusega. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Rumeenia: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Rumeenias makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja eluasemete reaalhinnad, soovituslikke künnisväärtusi.

Jooksevkonto puudujääk suurenes 2016. aastal tugeva eratarbimise tulemusena, kuid SKP tugev kasv võimaldas parandada negatiivset rahvusvahelist netoinvesteerimispositsiooni, eelkõige netovälisvõla vähendamise kaudu. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon peegeldab järelejõudmist suurema sissetulekuga riikidega ja suurem osa sellest on seotud välismaistest netootseinvesteeringutest tulenevate kohustustega, mis leevendab välisriske. Ekspordi turuosa kasv on oli 2016. aastal hoolimata kulupõhise konkurentsivõime halvenemisest jätkuvalt tugev. Palgakasv jääb keskpikas perspektiivis jätkuvalt tugevaks ning see võib kulupõhisele konkurentsivõimele täiendavat survet avaldada. Erasektori võlakoormus on mõõdukas ja vähenemas. Eluasemete reaalhindade korrektsioon pöördus 2015. aastal ümber ning hinnatõus kiirenes 2016. aastal veelgi. Pangandussektor on jätkuvalt kapitaliseeritud ja likviidne. Tundub, et viivislaenude maht langeb kindlalt ning need ei kujuta hoolimata oma suhteliselt kõrgest tasemest ohtu finantsstabiilsusele. Valitsemissektori võlg vähenes 2016. aastal mõnevõrra ning on jätkuvalt suhteliselt madalal tasemel. Eelarvepuudujääk jääb keskpikas perspektiivis siiski kõrgele tasemele, mõjutades negatiivselt valitsemissektori võla dünaamikat. Töötuse määr vähenes 2016. aastal, pingestades tööturu olukorda, samal ajal kui tööjõus osalemise määr hoolimata tugevast majanduskasvust mõnevõrra halvenes.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis välispositsiooni ja eelarvepoliitika jätkusuutlikkusega seonduvaid probleeme, kuid tundub, et riskid on hallatavad. Komisjon ei tee praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Sloveenia: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Sloveenias esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud pangandussektorist ja ettevõtete võlakoormusest tingitud eelarveriskide ja haavatavusega. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja valitsemissektori võlg, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto suur ülejääk kasvas 2016. aastal veelgi, investeeringumahud jäid aga endiselt piiratuks. Selle tulemusena on negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon märkimisväärselt paranenud ja on nüüd künnisväärtusele väga lähedal. Ekspordi turuosa 2016. aastal suurenes, mida toetas tööjõu ühikukulu minimaalne kasv ja reaalse tegeliku vahetuskursi väga tagasihoidlik tugevnemine. Jätkus erasektori võlakoormuse vähenemine, seda eelkõige ettevõtlussektoris, kuid võlakoormuse vähendamise surve on hajumas. Investeeringute tase on siiski jätkuvalt madal. Pangandussektor stabiliseerus ja pankade kasumlikkus on taastumas. Viivislaenude maht kahaneb jätkuvalt ja on oodata, et see suundumus püsib. Valitsemissektori võlg on suur, kuid see vähenes 2016. aastal. Seoses rahvastiku vananemisega prognoositavad kulud ohustavad jätkuvalt eelarve keskpika perioodi ja pikaajalist jätkusuutlikkust. Tööturu olukord paranes jätkuvalt tänu SKP ja ekspordi edasisele kasvule. Tootlikkus on siiski endiselt madal.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis eelarve pikaajalise jätkusuutlikkuse ja pangandussektori tulemuslikkusega seonduvaid probleeme. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka 2017. aasta veebruaris kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Slovakkia: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Slovakkias makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, eluasemete reaalhinnad ja töötus, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto jäi 2016. aastal pärast mitmeaastast paranemist mõnevõrra puudujääki. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on jätkuvalt väga negatiivne ning ületab soovituslikku künnisväärtust. Seotud riskid on aga endiselt piiratud, kuna enamik väliskohustustest on seotud välismaiste otseinvesteeringutega, eelkõige laienevasse autotööstusse, ning netovälisvõla tase on jätkuvalt suhteliselt madal. Nominaalne tööjõu ühikukulu kasv jätkus mõõdukas tempos, edendades konkurentsivõimet ja aidates kaasa ekspordi turuosa kasvule. 2016. aastal kiirenes aastaid madalal tasemel püsinud kinnisvara hinnakasv, sest eluasemelaenude maht kasvas jõuliselt, mille tulemusena hakkas tõusma ka erasektori võla suhtarv. Valitsemissektori võla suhtarv langes 2016. aastal jätkuvalt juba niigi madalalt tasemelt veelgi allapoole. Suuremalt jaolt välisomandis olev pangandussektor oli jätkuvalt vastupanuvõimeline ja hästi kapitaliseeritud. Töötuse täiendava vähenemisega on kaasnenud tööjõus osalemise määra kasv, kuna eelnevalt mitteaktiivsete isikute töövõimalused on paranenud. Noorte ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade tööhõive olukord küll paraneb, kuid on endiselt problemaatiline.

Kokkuvõttes osutatakse majandusanalüüsis eluasemeturu arengutest tulenevatele probleemidele, millega seotud riskid on siiski piiratud, samal ajal kui endiselt teeb muret struktuurne töötus. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Soome: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Soomes ei esinenud enam makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt ekspordi turuosa, era- ja valitsemissektori võla tase ning pikaajalise töötuse kasv, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto puudujääk suurenes 2016. aastal mõnevõrra sisenõudluse suurenemise tõttu, kuid järgmisteks aastateks prognoositakse olukorra paranemist. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, mis oli paaril eelnenud aastal väärtuse hindamise mõjude tulemusena mõnevõrra halvenenud, hakkas 2016. aastal paranema. Ekspordi turuosa kumulatiivne kaotus on 2016. aastal kulupõhise konkurentsivõime näitajate hiljutise järkjärgulise paranemise tulemusena aeglustunud: nominaalne tööjõu ühikukulu langes tänu tootlikkuse kasvule mõnevõrra. Mittekulupõhine konkurentsivõime on aga jätkuvalt väga oluline probleem. Erasektori võla suhe SKPsse langes 2016. aastal mõnevõrra, kuid on endiselt kõrge. Erasektori laenumahu kasv aeglustus hiljuti, kuigi soodsad laenutingimused, madalad intressimäärad ja paranenud majanduse väljavaated võivad erasektori laenumahu kasvu edaspidi kiirendada, mis võib piirata võlakoormuse vähendamist. Finantssektor on endiselt hästi kapitaliseeritud, piirates riske finantsstabiilsusele, samal ajal viitavad hüpoteegi ja eluasemeturu näitajad, et kodumajapidamiste võlgade suhtes on riskid vähenenud. Valitsuse eelarvepoliitika ja paranenud majanduse väljavaated peaksid aitama alandada valitsemissektori võla suhtarvu, mis 2016. aastal stabiliseerus. Majandustegevuse elavnedes 2016. aastal tööhõive järk-järgult kasvas ja töötus kahanes. Noorte töötus on hakanud hiljuti kahanema ning pikaajaline töötus stabiliseerus 2016. aastal.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis konkurentsivõime ja erasektori võlakoormaga seonduvaid probleeme ning osutatakse paranevatele suundumustele ja piiratud riskidele. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

Rootsi: 2017. aasta veebruaris jõudis komisjon järeldusele, et Rootsis esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud juba niigi ülehinnatud eluasemehindade püsiva kasvuga olukorras, kus kodumajapidamiste võlg suureneb jätkuvalt. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt ekspordi turuosa, erasektori võlg ja eluasemehindade kasv, soovituslikku künnisväärtust.

Jooksevkonto ülejääk on endiselt suur, kuid mõnevõrra alla künnisväärtuse, mis on eelkõige tingitud suurtest erasektori säästudest. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on pidevalt paranenud ning on praegu väga positiivne. Ekspordi turuosa kumulatiivne kaotus ületab endiselt künnisväärtust, kuid keskpika perioodi väljavaated näitavad järkjärgulist paranemist aeglustuva maailmamajanduse tingimustes. Kaotus oli põhjustatud pigem nõrgast välisnõudlusest kui konkurentsivõimega seotud probleemidest, kuna tööjõu ühikukulu kasv oli jätkuvalt piiratud. Erasektori võlg on kõrgel tasemel, kuid üldiselt stabiilne, ning riskid on seotud peamiselt kodumajapidamiste võlakoormaga. Kodumajapidamiste võlakoormus kasvab järjepidevalt, mistõttu ohustavad kasvavad eluasemehinnad makromajanduslikku stabiilsust. Eluasemete hindu ja kodumajapidamiste võlakoormust suurendavad eelkõige hüpoteeklaenuga rahastatud eluaseme omanike soodne maksukohtlemine ja madalad hüpoteeklaenude intressimäärad ning Rootsi hüpoteeklaenude turu eripärad. Pakkumise poolel valmistavad endiselt probleeme piirangud uusehitistele, kuigi eluasemeinvesteeringute maht kasvab endiselt jõudsalt. Kodumajapidamiste kõrgest võlatasemest hoolimata tundub, et pankade riskid on praegu hallatavad, sest varade kvaliteet on endiselt kõrge ja kasumlikkus suur. Töötus väheneb aeglaselt, mida toetab majanduskasvu tingimuste paranemine.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis erasektori suure võla ja eluasemeturul toimunud muutustega seonduvaid jätkuvaid probleeme. Seepärast leiab komisjon, et võttes arvesse ka veebruaris kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik vaadelda täiendavalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Ühendkuningriik: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Ühendkuningriigis makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mitmed näitajad, nimelt jooksevkonto puudujääk ning erasektori ja valitsemissektori võlg, soovituslikku künnisväärtust.

Naela nõrgenemine 2016. aastal parandas märkimisväärselt Ühendkuningriigi rahvusvahelist netoinvesteerimispositsiooni, mis jõudis peaaegu tasakaalu. Kui reaalse tegeliku vahetuskursi alusel mõõdetav hindade konkurentsivõime on naela nõrgenemise tulemusena märkimisväärselt tõusnud, siis netokaubanduse tulemused nõrgema naela tingimustes on seni valmistanud pettumuse. Jooksevkonto märkimisväärne puudujääk püsis 2016. aastal, mistõttu kasvas märgatavalt Ühendkuningriigi välisrahastamisvajadus. Pärast mitu aastat kestnud järkjärgulist võlakoormuse vähendamist hakkas erasektori võla suhe SKPsse tõusma ning see on jätkuvalt kõrgel tasemel. Eelkõige tuleks tähelepanelikult jälgida kodumajapidamiste võlakoormust. Niigi kõrgel tasemel eluasemete reaalhindade kasv jätkus, kuigi prognoositakse, et see on tulevikus mõõdukam. Valitsemissektori võlg püsis 2016. aastal peaaegu stabiilsena, kuid endiselt valmistab muret kõrge valitsemissektori võla suhe SKPsse. Jätkuva suure tööhõive kasvuga kaasnes töötuse vähenemine, kuigi tootlikkus on endiselt väike.

Kokkuvõttes rõhutatakse majandusanalüüsis erasektori võla, eluasemeturu ning majanduse välisküsimustega seotud küsimusi. Tundub, et lühemas perspektiivis kujutavad kõnealused küsimused stabiilsusele vaid piiratud ohtu. Seepärast ei tee komisjon praegu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat põhjalikku analüüsi.

   

(1)      Aruande juurde kuulub statistiline lisa, mis sisaldab rohkelt statistilisi andmeid, mida on käesoleva aruande koostamisel kasutatud.

(2)      Vt määruse (EL) nr 1176/2011 artikkel 5.

(3)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta.

(4)      Rahvamajanduse arvepidamisel põhinevad andmed.

(5)      Määrus (EL) nr 1176/2011 (ELT L 306, 23.11.2011, lk 25).

(6)      Vt „Euroopa poolaasta 2016: struktuurireformide elluviimisel ning makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamisel ja korrigeerimisel tehtud edusammude hindamine ning määruse (EL) nr 1176/2011 kohase põhjaliku analüüsi tulemused“ (COM(2016) 95 final/2, 7.4.2016).

(7)      Tulemustabeli mehhaaniline analüüsimine on välistatud määrusega (EL) nr 1176/2011 (makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse määrus). Häiremehhanismi tulemustabeli koostamisel ja analüüsimisel kasutatava lähenemisviisiga tutvumiseks vt dokument „The Macroeconomic Imbalance Procedure. Rationale, process, application: a compendium“ (Euroopa Komisjon, 2016).

(8)      Tulemustabeli üksikasjalikud näitajad ja vastavad künnisväärtused on esitatud lisa tabelis 1.1.

(9)      RNIPi stabiliseerimiseks vajaliku jooksevkonto arvutamine põhineb järgmistel eeldustel: nominaalse SKP prognoosid tulenevad Euroopa Komisjoni 2017. aasta sügisprognoosist (kuni 2019. aastani) ja komisjoni 10 järgmise aasta metoodika kohastest prognoosidest; väärtuse hindamise mõju eeldatakse kokkuleppeliselt võrduvat prognoosiperioodil nulliga; kapitalikonto saldo jääb protsendina SKPst eelduste kohaselt samaks ehk tasemele, mis vastab mediaanväärtusele 2016. aasta ja 2019. aasta prognooside vahel.

(10)

     Üldjoontes sarnane hinnang on esitatud Rahvusvahelise Valuutafondi väljaandes External Sector Report, 2017. Vt ka joonealune märkus 13.

(11)      Paaris riigis, nagu Poolas ja Rumeenias, aitas töötaja kohta kasutatava kapitali oluline suurendamine tööviljakust tõsta ja piiras tööjõu ühikukulusid, kuid Kreekas, Lätis, Portugalis ja Sloveenias juhtus vastupidi.

(12)      Rahvamajanduse arvepidamisel põhinevad andmed aastate 2017–2019 kohta; rahvamajanduse arvepidamisel põhinevad andmed ja maksebilansistatistika andmed aastate 2015 ja 2016 kohta langevad kokku.

(13)      Võrdlusnäitaja tuletatakse lihtsustatud regressioonist, mis hõlmab säästude ja investeeringute saldo peamisi määravaid tegureid, sealhulgas alustegureid (nt demograafia, ressursid), poliitilisi tegureid ja üleilmseid finantstingimusi. Meetod sarnaneb Rahvusvahelise Valuutafondi välja töötatud välistasakaalu hindamise lähenemisviisiga (Phillips, S. jt, „External Balance Assessment (EBA) Methodology“, IMF Working Paper, 13/272). Põhilised erinevused seisnevad selles, et hindamisel on kasutatud suuremat valimit, empiiriline kirjeldus erineb veidi (erinevad seosed vananemise mõjusid hõlmava muutujaga ja lisaväärtuse loomises tootmise osakaalu hõlmav täiendav muutuja) ning et normide määratlemisel esineb mõningaid erinevusi (prognoosid põhinevad väiksemal alustegurite hulgal, millest on välja jäetud RNIP ja ülemaailmse riskikartlikkusega seotud muutujad, ning poliitikamuutujad on seatud maailma keskmise tasemele). Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangu kohaselt osutab euroala jooksevkonto „norm“ väikesele ülejäägile, mis on ligikaudu 2,7 % SKPst (töötajate hinnang).

(14)      Ülejäägiga riigid on järgmised: Belgia, Saksamaa, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Soome; puudujäägiga riigid on ülejäänud euroalasse kuuluvad riigid. Kõigil ülejäägiga riikidel oli jooksevkonto aastatel 1999–2012 tasakaalus või ülejäägis (ainsad erandid olid Saksamaa ja Austria enne 2002. aastat ning Soome pärast 2010. aastat; kõigil puudujäägiga riikidel oli jooksevkonto aastatel 2000–2012 puudujäägis).

(15)      Erandi moodustab Ungari, kuid tema puhul kasvasid finantssektori kohustused 2016. aastal kiiresti konkreetse tehingu tõttu, mille makromajanduslik mõju on piiratud.

(16)      2016. aasta novembris andis Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kaheksale ELi liikmesriigile (Austria, Belgia, Luksemburg, Madalmaad, Rootsi, Soome, Taani ja Ühendkuningriik) riskihoiatuse seoses elamukinnisvarasektori haavatavusega keskpikal perioodil.

(17)      Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevana käsitakse inimest, kes on sotsiaalselt haavatav vähemalt ühel järgmisest kolmest põhjusest: 1) ta on vaesuse ohus ehk inimese ekvivalentnetosissetulek, mida on kohandatud leibkonna koosseisuga, on alla 60 % riigi mediaanekvivalentnetosissetulekust; 2) ta kogeb suurt materiaalset puudust ehk vahendite puudust ehk inimene kogeb üheksast puudust väljendavast tegurist vähemalt nelja; 3) ta elab väga väikese tööhõivega leibkonnas ehk tegu on 0–59aastase inimesega, kes elab leibkonnas, kus tööealised täiskasvanud (18–59aastased) on eelmisel aastal töötanud alla 20 % võimalikust tööajast.

(18)      Kreeka puhul ei toimu tasakaalustamatuse ja parandusmeetmete järelevalve mitte makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse, vaid finantsabi programmi raames.