EUROOPA KOMISJON

Brüssel,22.5.2017

COM(2017) 500 final

KOMISJONI TEATIS

Euroopa poolaasta 2017: riigipõhised soovitused

1.Sissejuhatus

Euroopa majandus on suurtest katsumustest hoolimata püsinud vastupanuvõimeline. 2016. aastal kasvas nii ELi kui ka euroala majandus peaaegu 2 %. ELi tööturul oli hõivatud 232,9 miljonit inimest. See on läbi aegade kõrgeim näitaja. Euroopa Komisjon kevadprognoosi 1 kohaselt paraneb riikide rahanduse olukord veelgi: euroala valitsemissektori eelarvepuudujääk, mis paar aastat tagasi oli üle 6 %, peaks sel aastal olema 1,4 % ja valitsemissektori võla suhe SKPsse peaks pärast aastaid kestnud järsku kasvu aeglaselt vähenema, jäädes järgmisel aastal napilt alla 90 %. Majanduskasvu soodustavad siseriiklike tegurite vastupanuvõime, toetav majanduspoliitika (sealhulgas leebe raha- ja eelarvepoliitika), maailmakaubanduse järkjärguline elavnemine ja suhteliselt soodne euro vahetuskurss. Majandusarengut pärsivad siiski ikka veel vähene tootlikkus ja kriisi tagajärjed, sealhulgas püsiv ebavõrdsus ja riikidevahelised erinevused. Peamiselt välisteguritest tulenev ebakindlus on endiselt suur ja potentsiaalset majanduskasvu tuleb hoogustada.

Selleks et ELis positiivset suundumust tugevdada ja lähenemist suurendada, peavad liikmesriigid kindlustama majanduse suurema konkurentsi- ja vastupanuvõime ning ühtlasi peab majandus olema kaasavam ja innovatiivsem. See ongi majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta raames esitatud soovituste eesmärk. Toetavas keskkonnas on reforme lihtsam ellu viia ning neid on väga vaja, et säilitada praegusi positiivseid majanduslikke ja sotsiaalseid suundumusi ja toetada meie majanduse moderniseerimist. Hästi väljatöötatud, asjakohases järjestuses rakendatud ja mõju jaotumist arvesse võtvad reformid peaksid aitama anda ELi kodanikele ja ettevõtetele võimaluse panustada majanduskasvu ja saada sellest kasu, edendama lähenemist ja minimeerida muudatuste kahjulikku mõju. Reformide rakendamine lähendab ELi ja euroala riike üksteisele ning tugevdab nende vastupanuvõimet.

Reformide kavandamisel tuleb nõuetekohaselt arvestada iga liikmesriigi sotsiaal-majanduslikku olukorda ja probleeme. Alates 2010. aastast on eelkõige just mõnes liikmesriigis, keda majanduskriis tabas kõige rängemini, vastu võetud olulised tööturureformid. Need reformid on aidanud parandada majanduse kohanemisvõimet, taastada konkurentsivõimet ja suurendada tööhõivet. Reformidega on püütud parandada ka ettevõtluskeskkonda ning finants- ja tooteturgude toimimist. Viimasel ajal on üha enam pööratud tähelepanu sellele, et suunata maksustamine tööjõult mujale ning moderniseerida sotsiaalpoliitikat ja tööturgu, et parandada nende toimimist ning jagada majanduskasvust saadavat kasu ühiskonnas õiglaselt. Täiendavaid jõupingutusi tuleb teha eelkõige toote- ja teenuseturgude reformimisel ning avaliku halduse moderniseerimisel, sest need on investeeringute soodustamise ning suurema kaubandusintegratsiooni ja konkurentsivõime seisukohast olulised valdkonnad.

Reformidega tuleb ka tagada majanduse elavdamise pikaajaline jätkusuutlikkus ja parandada vastupanuvõimet tulevastele majanduslikele ja sotsiaalsetele väljakutsetele. Selleks tuleb rohkem keskenduda reformidele, mis soodustavad investeerimist sotsiaalsesse taristusse ja haridusse, alusharidusse ja lastehoidu ning elukestvasse õppesse. Samuti on vaja rohkem reforme, millega edendatakse teadus- ja innovatsioonisuutlikkust ja suurendatakse tootlikkust. Need reformid võivad aidata järele jõuda liikmesriikidel, kus üha suureneb vajadus spetsialiseeruda teadmistemahukatele tööstusharudele. Samuti võivad need aidata riike, kus tootlikkuse kasv on püsivalt madal. Lisaks sellele tuleb erilist tähelepanu pöörata sotsiaalhoolekande- ja maksusoodustuste süsteemi üldisele tõhususele. Riikides, kus säästud on väga suured ja investeeringud väikesed, on vaja teha lisainvesteeringuid, et tagada majanduslik edu ka tulevikus, eelkõige arvestades rahvastiku vananemist.

Paljud piirangud mõjutavad ikka veel negatiivselt majandustegevust. Välismaised otseinvesteeringud on ikka veel tagasihoidlikud ning kaubandusintegratsioon ja kaubanduse mitmekesistamine teatavates ELi riikides ei ole endiselt piisav. Kutseteenuste piirangud ning ebaproportsionaalsed regulatiivsed nõuded ja koormavad haldusmenetlused teatavate riikide teenustesektoris ei ole kadunud. Riigihanketurgude killustatus ja ebatõhusus püsib. Need tegurid takistavad endiselt kaubandusintegratsiooni siseturul ja aeglustavad ettevõtete integreerumist väärtusahelatesse, tekitades neile lisakulusid või piirates nende turulepääsu. Innovatsiooni ja tootlikkuse edendamine ning ettevõtete, sektorite ja piirkondade majandustulemuste erinevuste vähendamine võimaldab palkade dünaamilist arengut ja aitab suurendada netotulu.

Sotsiaalsed prioriteedid peavad olema reformide keskmes. Valges raamatus Euroopa tuleviku kohta ja aruteludokumendis Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta aastaks 2025 juhiti tähelepanu sellele, et taastumine on nii ühiskonna rühmade kaupa kui ka piirkonniti ebaühtlane. Kiiremas korras tuleb tegeleda kriisi tagajärgedega, nagu pikaajaline töötus ning avaliku ja erasektori võlg. Vaja on struktuurireforme, et edendada sotsiaalset õiglust, vähendada sissetulekute ebavõrdsust ja toetada lähenemist parematele tulemustele. Reformikava väljatöötamisel ja rakendamisel tuleks võtta arvesse sotsiaalseid prioriteete ja tagajärgi.

Selleks et aidata lahendada mõned nendest probleemidest ja suunata edasist lähenemist, esitas komisjon ettepaneku Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta. Samba eesmärk on kehtestada aluspõhimõtted, et toetada hästi toimivaid ja õiglaseid tööturge ning sotsiaalhoolekande süsteeme. Sammas on kavandatud suunanäitajana uuendatud lähenemise protsessis. Euroopa poolaasta raames tehtud analüüsis ja esitatud soovitustes kajastatakse ja edendatakse Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid, hinnates, jälgides ning võrreldes põhimõtete rakendamiseks tehtud edusamme. Mitmes valdkonnas tehakse võrdlusanalüüs ja vahetatakse parimaid tavasid. Edusamme aitab jälgida sotsiaalnäitajate tulemustabel.

Euroopa poolaasta ja riigipõhised soovitused näitavad liikmesriikide reformide jaoks igal aastal suuna kätte. Liikmesriikidele esitatavaid soovitusi kohandatakse igal aastal vastavalt saavutatud edule ja muutunud olukorrale, kuid need põhinevad kindlalt laiematel prioriteetidel, mis on esitatud komisjoni presidendi kõnes olukorrast Euroopa Liidus ja iga-aastases majanduskasvu analüüsis. Euroala riikidele esitatavad soovitused kajastavad ka soovitusi euroala majanduspoliitika kohta. Euroala soovituste ja riigipõhiste soovituste kooskõla ja järjepidevus on olulised, et tagada euroala tasandil asjakohane poliitikameetmete kombinatsioon ja euroalasisese ülekanduva mõju nõuetekohane kaasamine poliitika kujundamisse. Strateegias „Euroopa 2020“ ja kestliku arengu eesmärkides aastani 2030 esitatud ulatuslikum ja pikemaajaline visioon on iga-aastaste meetmete võtmisel teenäitajaks ning see on täielikult kaasatud Euroopa poolaastasse.

Komisjon on võtnud konkreetseid meetmeid, et parandada ja toetada reformide rakendamist ja omaksvõttu liikmesriikides. Nagu varasematel aastatel, põhinevad soovitused ka tänavu põhjalikul mitmetasandilisel dialoogil Euroopa Parlamendi, liikmesriikide parlamentide, liikmesriikide avaliku sektori asutuste, sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna ja teiste peamiste sidusrühmadega. Esimest korda konsulteeris komisjon liikmesriikidega riigiaruannete eelnõude üle, mis avaldati veebruaris 2 . Nii ühtlustati arusaamist olulisimatest majanduslikest ja sotsiaalsetest küsimustest. Samuti korraldab komisjon korrapäraseid konsultatsioone sotsiaalpartneritega nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil ning on kutsunud liikmesriike üles pöörama suuremat tähelepanu riiklike sotsiaalpartnerite panusele. Näiteks tuleb nad tihedamalt kaasata riiklike reformikavade väljatöötamisse ja seejärel nendega konsulteerida Euroopa poolaasta olulistes etappides. Oma selle aasta riigipõhiste soovituste ettepanekutes keskendub komisjon ka kõige kiiremat tegutsemist nõudvatele küsimustele.

2.Üldised edusammud reformide elluviimisel ja tasakaalustamatuse korrigeerimisel

Paari viimase aasta kogemus kinnitab, et liikmesriigid tegelevad aktiivselt struktuurireformide elluviimisega. Iga riigipõhise soovituse rakendamise edusamme on kõige parem jälgida, kui analüüsida soovituse esitamisest möödunud ajavahemikku tervikuna. Valdava enamiku reformide elluviimisel on saavutatud märkimisväärset edu, kuid nende rakendamise kiirus ja ulatus on liikmesriigiti erinev. Selleks et hõlbustada reformide omaksvõttu liikmesriikides ja aidata kaasa nende paremale rakendamisele, on komisjon keskendunud peamiste makromajanduslike ja sotsiaalsete küsimuste lahendamisele. Euroopa poolaasta varasemates tsüklites on soovitused keskendunud reformidele, mida on võimalik ellu viia 12–18 kuu jooksul. See on küll oluline reformide käivitamisel ja esimeste sammude tegemisel, kuid selline ajakava seab piirangud õige hinnangu andmisele: kogemused näitavad, et reformid toimuvad sageli järk-järgult pikema ajavahemiku vältel ja nende mõju tuleb mõõta aastate jooksul.

Ligikaudu kahe kolmandiku enne 2016. aastat antud riigipõhise soovituse rakendamisel on tehtud vähemalt mingeid edusamme. Alates 2011. aastast on nõukogu igal aastal andnud igale liikmesriigile soovitused. Sihtotstarbelised reformid on sageli ulatusliku mõjuga ning nende ettevalmistamine ja rakendamine liikmesriigi tavade kohaselt nõuab aega. Valitsused, riikide parlamendid, sotsiaalpartnerid, teised sidusrühmad ja kodanikud vajavad aega, peavad pidama arutelusid ja tegema analüüse, et leppida soovitustes käsitletud küsimustes kokku parimad lahendused. Sageli on tegemist kompromisslahendustega, mis eeldavad erinevate majanduslike, sotsiaalsete, institutsiooniliste ja poliitiliste kaalutluste tasakaalustamist.

Varasemate aastate soovituste rakendamisel on edusammud on oluliselt suuremad kui aasta eest esitatud soovituste rakendamisel. See kinnitab tõsiasja, et reformide rakendamine võtab aega ja protsessi tuleb hinnata keskpikas, mitte ainult lühiajalises perspektiivis. Mitmeaastaste reformidega on saavutatud suurimat edu poliitikavaldkondades, mis on seotud eelarvepoliitika ja eelarvejuhtimise ning finantsteenustega. See kajastab suurel määral majandus- ja finantskriisi ületamiseks tehtud jõupingutusi, sest kõrget võlataset ja suurt eelarvepuudujääki tuli vähendada ning finantssektor tuli stabiliseerida. Paljudes riikides on võetud olulisi meetmeid, et parandada pensionisüsteemi jätkusuutlikkust. Edu on olnud aeglasem aga sellistes valdkondades nagu tervishoid ja pikaajaline hooldus, maksubaasi laiendamine, ettevõtluskeskkonna parandamine, juurdepääs rahastamisele ja konkurents teenustesektoris. Osa nimetatutest on pikemaajalised prioriteedid, mille rakendamine võib muutuda pakilisemaks suurenevate rahvastikuprobleemide tõttu ja juhul, kui majanduskasv jääb tagasihoidlikuks. Alates esimest Euroopa poolaastat 2011. aastal on edusammude tempo natuke aeglustunud (hinnates saavutatut aasta pärast soovituste vastuvõtmist). Põhjus võib osaliselt olla selles, et algul olid reformid poliitiliselt lihtsamad ja neid tuli kriisi tõttu kiiremini rakendada. 2016. aasta riigipõhiste soovituste rakendamise käigus on see suundumus siiski peatunud.

Joonis 1. Riigipõhiste soovituste rakendamine: iga-aastane hinnang alates 2011. aastast

Joonis 2. 2011.–2016. aasta riigipõhiste soovituste üldine rakendamine tänase seisuga (mitmeaastane hinnang)

Alates eelmise aasta riigipõhiste soovituste vastuvõtmisest on liikmesriigid teinud kõige suuremaid edusamme eelarvepoliitika ja eelarvejuhtimise valdkonnas ning aktiivse tööturupoliitika alal. Meetmeid on võetud ka järgmistes valdkondades: maksupoliitika (tööjõu maksukoormuse vähendamine), tööturu- ja sotsiaalpoliitika (eelkõige vaesuse vähendamine, sotsiaalne kaasatus ja lastehoid) ning finantsteenused. Kõige vähem edu on saavutatud sellistes valdkondades nagu riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus, konkurents teenustesektoris ja ettevõtluskeskkond. Üldpilt on järgmine: liikmesriigid jätkavad reformide elluviimist ning enamikus poliitikavaldkondades, mida käsitleti 2016. aasta riigipõhistes soovitustes, on tehtud piiratud või mõningaid edusamme. Seega on veel palju tööd, enne kui reformid saavad täies ulatuses ellu viidud ning tulemused muutuvad kodanike ja ettevõtete jaoks nähtavaks.

Joonis 3. Hinnang 2016. aasta riigipõhiste soovituste rakendamise edusammudele poliitikavaldkondade kaupa

Esitatud 1–5 liikmesriigile
Esitatud 6–10 liikmesriigile
Esitatud enam kui 11 liikmesriigile

Makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimine jätkub niivõrd, kuivõrd edeneb asjaomaste reformide elluviimine, kuid on üldiselt siiski liikmesriigiti ebaühtlane: suure jooksevkonto puudujäägi või välisvõlaga riigid on teinud täiendavaid edusamme, samal ajal püsib teatavates riikides suur jooksevkonto ülejääk. Euroala jätkuvalt suur jooksevkonto ülejääk kõneleb sellest, et kogunõudlus jääb oma arengutempolt majandustegevusest endiselt maha. Lisaks on baasinflatsioon püsinud rekordiliselt madalal tasemel. See loob raske keskkonna riikidele, kes peavad vähendama siseriiklikku- ja välisvõlga. Erasektori ja valitsemissektori võlakoormuse vähenemine jätkub, kuid aeglases ja ebaühtlases tempos, sest seda pidurdab madal nominaalkasv. Hinnapõhise ja hinnavälise konkurentsivõime toetamine aitaks euroala maksebilanssi tasakaalustada. Liikmesriigid, kellel on maksebilansi jooksevkonto puudujääk või suur välisvõlg, saavad euroala tasakaalustamist toetada tootlikkuse suurendamist edendavat meetmetega. Need liikmesriigid, kellel on suur maksebilansi jooksevkonto ülejääk, saavad euroala tasakaalustamist toetada struktuurireformide või muude meetmetega, mis lihtsustavad ülemääraste säästude suunamist sisenõudluse elavdamisse. Seda saab teha eelkõige investeeringute suurendamise ja sissetulekute jõulise kasvu toetamisega. Praegused madalad intressimäärad annavad selleks lisavõimalusi, eelkõige suure eelarvepoliitilise manööverdamisruumiga riikides.

Tasakaalustamatustega tuleb veel tegeleda paljudes valdkondades. Mitmes riigis on era- ja valitsemissektori võlg ning välisvõlg endiselt suur. Haavatavuse vähendamiseks, aga ka arvestades tulevikus prognoositavat inflatsiooni ja intressimäärade suurenemist, peab võlg püsivalt vähenema. Finantssektoris on kapitalipuhvreid tugevdatud, kuid probleemid tekivad madalast kasumlikkusest ja arvukatest viivislaenudest. Üldiselt tööturutingimused paranevad, kuid püsiv kõrge töötuse määr ja ebavõrdsus põhjustavad mõnes liikmesriigis endiselt sotsiaalset kitsikust ja pärsivad majanduse arengut. Üha rohkem on liikmesriike, kus probleemid on seotud eluasemehindade suurte muutustega.

2017. aasta veebruaris tegi komisjon 12 liikmesriigis kindlaks tasakaalustamatuse. Asjakohased järelmeetmed on osa riigipõhistest soovitustest, kus käsitletakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus tuvastatud probleeme. 13 liikmesriigi olukorda analüüsiti põhjalikult. Jõuti järeldusele, et Soomes ei esine enam tasakaalustamatust, kuues liikmesriigis tehti kindlaks tasakaalustamatus (Saksamaa, Iirimaa, Hispaania, Madalmaad, Sloveenia ja Rootsi) ja kuue puhul (Bulgaaria, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros ja Portugal) ülemäärane tasakaalustamatus. Komisjon teatas veebruaris, et ta vaatab Küprosele, Itaaliale ja Portugalile antud hinnangu uuesti läbi, võttes arvesse nende riikliku reformikava ambitsioonikust.

Hindamise tulemusel ja arvestades kogu kättesaadavat teavet, tegi komisjon järelduse, et praegu ei ole põhjust makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse karmistamiseks, tingimusel et kõnealused liikmesriigid rakendavad riigipõhistes soovitustes sätestatud reformid kiiresti ja täielikult. Komisjon jälgib ka edaspidi neid kolme riiki, nagu teisigi riike, kus esineb ülemäärane tasakaalustamatus, kohaldades nende suhtes erijärelevalvet.

Komisjon on muutnud rangemaks poliitika rakendamise järelevalve makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames. Kooskõlas eelmisel aastal tehtud otsusega makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse liigituse ühtlustamise kohta on erijärelevalvet laiendatud kõikidele riikidele, kus esines tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus. Järelevalve põhjalikkus vastab probleemide ulatusele ja tasakaalustamatuse raskusastmele. Eesmärk on toetada kindlaks tehtud tasakaalustamatusele reageerimiseks kiiremaid ja põhjalikumaid poliitilisi meetmeid, kasutades selleks komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste intensiivset dialoogi.

3.    2017.–2018. aasta soovituste põhieesmärgid

Soovituste üldeesmärk on luua rohkem töökohti ja tagada kiirem majanduskasv, võttes seejuures arvesse sotsiaalse õiglusega seotud kaalutlusi. Soovituste aluseks on ulatuslik poliitikaanalüüs ja koostöö sidusrühmadega. Soovitused põhinevad probleemidel, mis on tehtud kindlaks iga-aastase majanduskasvu analüüsi, makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse, stabiilsuse ja kasvu pakti kohase järelevalve, riikide külastuste, liikmesriikidega toimunud arutelude, kolmepoolse sotsiaaltippkohtumise, kodanikuühiskonnaga toimunud iga-aastase, kaasavat majanduskasvu käsitleva kohtumise ja euroala käsitlevate soovituste raames.

Probleemid erinevad liikmesriigiti märkimisväärselt. Näiteks nendes liikmesriikides, kus esineb ülemäärane tasakaalustamatus, nõuavad tuvastatud probleemid ulatuslikku ja mõnikord kiiret poliitikameetmete võtmist. Teistes liikmesriikides, kus majandusareng on üldiselt rahuldav ja probleemid kitsamad, tuleks pigem võtta sihipärasemaid poliitikameetmeid. Need erinevused kajastuvad nii liikmesriikidele esitatud soovituste arvus kui ka nende ulatuses ja sõnastuses. Liikmesriikidelt oodatakse meetmete võtmist kõikide probleemide lahendamiseks, mis tehti kindlaks veebruaris avaldatud riigiaruannetes esitatud põhjalikus analüüsis , isegi kui neid probleeme ei kajastata riigipõhistes soovitustes. Erilist tähelepanu tuleks pöörata reformide asjakohasele järjestusele ja vajaduse korral selliste kaasnevate meetmete võtmisele, mis põhinevad reformide mõju jaotumise hindamisel.

Tööturg

Mitu liikmesriiki on rakendanud reforme, et parandada tööturu toimimist, kuid vaja on täiendavaid jõupingutusi, et vähendada kõrget tööpuuduse taset. Varasemad reformid kannavad vilju: loodud on uusi töökohti ja paranenud on tööturul valitsevad tingimused. Noorte ja pikaajaline töötus on siiski endiselt kiiret lahendust vajavad probleemid ning vastupanuvõimelist ja kaasavat tööturgu toetavaid jõupingutusi tuleb jätkata. Jõupingutused on suunatud tööturu killustatuse kaotamisele ning tööturupoliitika (näiteks Belgias, Bulgaarias, Iirimaal, Itaalias, Leedus, Ungaris, Portugalis ja Rumeenias) ja sotsiaalpoliitika (näiteks Bulgaarias, Leedus ja Hispaanias) tulemuslikumaks muutmisele. Samuti on vaja töötada välja kollektiivläbirääkimiste süsteem, mis soosiks rohkem töökohtade loomist ja tootlikkuse kasvu suurendamist. Mitmes riigis, kus on peaaegu täielik või täielik tööhõive, võiks reaalpalga tõus olla kiirem, sest sellel on positiivne mõju üldisele tarbimisele. See võiks aidata vähendada suurt jooksevkonto ülejääki Saksamaal ja Madalmaades.

Tööturu killustatus pidurdab tootlikkust ja inimkapitali arengut. Tööhõive struktuurimuudatuste tulemuseks on ajutiste tööhõivevormide ulatuslikum kasutamine. Uued tööhõivevormid võivad suurendada töövõimalusi ja edendada ettevõtete arengut, kuid need võivad samas ka piirata sotsiaalkaitse, koolitusvõimaluste ja tööturuasutuste teenuste kättesaadavust, vähendada töökohakindlust ja õõnestada eesmärki luua kvaliteetseid töökohti.

Tööturul osalemise parandamiseks tuleb rohkem ära teha. Kuigi naiste aktiivsuse määr pidevalt suureneb ja võetud on teatavaid meetmeid töö- ja eraelu tasakaalu parandamiseks, on naiste ja meeste tööhõive erinevus ning sooline palgalõhe endiselt märkimisväärsed. Seetõttu soovitab komisjon liikmesriikidel ka edaspidi selles valdkonnas meetmeid võtta. Samuti tuleb teha suuremaid jõupingutusi, et rändajaid ja rändetaustaga inimesi paremini tööturule integreerida (näiteks Belgias, Prantsusmaal, Madalmaades. Austrias ja Soomes).

Selleks et toetada aktiivsemat vanemat elanikkonda, on vaja omavahel sobitada pensionireform, tööturupoliitika, elukestev õpe ja tervishoiupoliitika. Eakamate töötajate aktiivsuse määr on suurenenud, kuid paljudes riikides on nende tööhõive määr endiselt madal. Kuna elanikkond vananeb ja sõltuvusmäär suureneb, on vanemate inimeste kaasamine tööturule väga oluline, et tagada sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkus ja piisavus. Aktiivse ja tervena püsimine on tähtis ka vanemate inimeste heaolu seisukohast. Seetõttu ongi komisjon esitanud arvukalt soovitusi nendes valdkondades, kus meetmed on olnud tagasihoidlikumad ja probleemid on pakilisemad (näiteks Saksamaal, Horvaatias, Luksemburgis, Austrias, Poolas ja Sloveenias). Liikmesriigid on edukalt ellu viinud vajalikke tervishoiusüsteemi reforme. Siiski vähendavad mõnes liikmesriigis tervishoiuteenuste kvaliteeti, jätkusuutlikkust ja kättesaadavust pidev vähene rahastatus, vahendite ebatõhus jaotamine, liigne tuginemine haiglaravile, patsiendi suure omaosaluse nõue ja personalipuudus. Nende probleemide lahendamiseks on esitatud arvukalt soovitusi (näiteks Lätis, Austrias ja Rumeenias).

Kesksel kohal on sotsiaaldialoog. Sotsiaalpartneritele tuleb tagada vajalikud võimalused, et nad saaksid täiel määral osaleda kollektiivläbirääkimistel kooskõlas liikmesriikide tavadega. Lisaks hästi toimivale sotsiaaldialoogile on samuti oluline, et sotsiaalpartnerid kaasataks asjaomase poliitika ja vajalike reformide väljatöötamisse ning et nad osaleksid selles konstruktiivselt, et suurendada reformide omaksvõtmist ja tulemuslikkust.

Sotsiaalkaitsesüsteemid ja ebavõrdsus

Sotsiaalkaitsesüsteem peab tagama kõigile võimalusi loovad teenused ja piisava sissetulekutoetuse neile, kes seda vajavad, edendades samal ajal tööhõivet ja tööturul osalust. Kohanemisvalmiduse ja kindlustunde vahel tuleb tagada asjakohane tasakaal, samuti on vajalik piisaval tasemel, piisava ulatuse ja kestusega sotsiaalkaitse. Selleks et motiveerida inimesi uuesti tööd otsima, on vaja reforme, millega tagatakse, et töötamine tasub ära.

Poliitikareformide väljatöötamisel ja nende rakendamise üle järelevalve teostamisel tuleb leida lahendus ka sissetulekute ebavõrdsuse ja rahalise vaesuse probleemile. Nagu kirjeldatud iga-aastases majanduskasvu analüüsis ja riigiaruannetes esitatud analüüsis, on teatavates liikmesriikides täheldatud kriitilisi sotsiaal-majanduslikke muutusi. Need on seotud haridustulemustest ja tervisenäitajatest tuleneva sissetulekute ebavõrdsuse ja sotsiaal-majandusliku ebavõrdsusega. Neid muudatusi tuleb majanduspoliitika koostamisel arvesse võtta. Liikmesriikides, kus ebavõrdsus on suurim, on enamasti ka suurem vaesuse määr. Sissetulekute ebavõrdsuse ja rahalise vaesuse probleemi lahendamiseks on vaja ulatuslikke ennetavaid ja leevendavaid meetmeid. Need sisaldavad võrdset juurdepääsu haridusele ja tervishoiuteenustele, paremaid võimalusi tööturul ja väljavaateid saada suuremat palka, taskukohaseid ja kvaliteetseid teenuseid ning hästi väljatöötatud maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemi.

Progressiivse maksusüsteemi, tulemusliku maksukogumise ja asjakohaste sotsiaalhüvitiste kaudu saavad maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteem suunata tööhõivet ning vähendada sissetulekute ebavõrdsust ja rahalist vaesust. Riikliku maksusüsteemi väljatöötamine on liikmesriigi pädevuses, kuid kogemused näitavad, et kui maksusüsteem ei ole piisavalt progressiivne ja maksude kogumine jääb tagasihoidlikuks ning sotsiaalne turvavõrk on nõrk, siis see kahjustab ühiskonda ja pärsib majanduskasvu. Nende küsimustega tegelemiseks on esitatud rida soovitusi, et parandada turvavõrkude piisavust ja ulatust (nt seoses miinimumsissetulekuga) ning sotsiaalhüvitiste läbipaistvust ja kooskõlastatust.

Haridus

Selleks et parandada inimeste väljavaateid tööturul ning säilitada innovatsioon ja tootlikkuse kasv, on olulisel kohal paremad oskused. Madala kvalifikatsiooniga töötajate tööhõive määr on madalam ja nende osakaal pikaajaliste töötute hulgas on suurem. Investeerides oskustesse, toetades üleminekut madalama kvalifikatsiooniga töölt kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvale tööle ja edendades karjäärivõimalusi, peame sammu tehnoloogia arenguga, aitame säilitada tootlikkuse kasvu ja tegeleme elanikkonna vananemise probleemiga. Reformid peavad sisaldama meetmeid, mille eesmärk on täiendada töötajate oskusi või tagada neile ümberõpe, et neil oleksid põhioskused, ning viia haridussüsteem (sh kutseharidus ja -koolitus, kolmanda taseme haridus ja elukestev õpe) vastavusse tööturu vajadustega. Jõupingutused peaksid olema suunatud sellele, et vähendada ebavõrdsust kvaliteetsele haridusele juurdepääsul, eelkõige selliste ebasoodsas olukorras olevate rühmade jaoks nagu romad ja rändetaustaga õpilased. Kõik need meetmed toovad esile sotsiaalpartnerite rolli tähtsuse kõrget kvalifikatsiooni nõudva ja suure tootlikkusega töö ning elukestva õppe võimaluste pakkumisel. Haridusega seotud küsimusi käsitlevad soovitused esitati sellel aastal Austriale, Belgiale, Bulgaariale, Hispaaniale, Prantsusmaale, Leedule, Küprosele, Horvaatiale, Ungarile, Rumeeniale, Slovakkiale ja Ühendkuningriigile.

Finantssektor

Pangandussektori jätkuva haavatavuse kõrvaldamine aitaks toetada majanduse elavdamist ja suurendada Euroopa ettevõtjate rahastamist. Pankade bilansi korrastamisprotsess on liikmesriikides viimastel aastatel küll edenenud, kuid viivislaenude suur osakaal, ebatõhusad ärimudelid ja ülevõimsus vähendavad pankade kasumlikkust ja piiravad nende võimet anda laenu reaalmajandusele. Komisjon on esitanud ulatusliku õigusaktide paketi, et riske veelgi vähendada ja eelkõige suurendada ELi pangandussektori vastupanuvõimet. 2017. aasta juunis kavatseb komisjon esitada kapitaliturgude liidu tegevuskava vahekokkuvõtte.

Viivislaenude suur osakaal on kriisieelse liigse laenuandmise tagajärg ja sellele järgnenud pikaajalise kesise majanduskasvu tulemus. Majanduskasvu hoogustumine ja riigisisesed poliitikameetmed on aidanud mõnes liikmesriigis selliste laenude hulka vähendada (Iirimaal, Horvaatias ja Sloveenias). Paljudes muudes riikides takistab aga majanduse elavdamist just asjaolu, et halbade laenude suure osakaalu tõttu on pangalaenude andmine piiratud. Nõiaringist väljatulemiseks tuleks nendes riikides võtta otsustavaid poliitikameetmeid, mis hõlbustaksid sellistest laenudest vabanemist.

Meetmeid tuleb võtta nii olemasolevate viivislaenude suure mahu vähendamiseks kui ka nende hulga suurenemise ennetamiseks tulevikus. Kuna ELis on majandus- ja finantssüsteemid omavahel tihedalt seotud, on mitme liikmesriigi viivislaenude suurel osakaalul ulatuslikum ülekanduv mõju. Poliitikavahendid on küll üldjuhul liikmesriikide käsutuses, kuid ELi tasandi strateegia abil oleks võimalik edendada terviklikumat lähenemisviisi ja kooskõlastatud tegutsemist nii liikmesriigi kui ka Euroopa tasandil. Euroala käsitlevas soovituses kutsutakse üles koostama kogu euroala käsitlev strateegia, et käsitleda elujõulisuse riske pangandussektoris.

Tõhusad, eelkõige tulemuslikke kohtuvälise restruktureerimise meetmeid sisaldavad maksejõuetusraamistikud on olulised, et toetada viivislaenude restruktureerimist ja suurendada sissenõudmismäära. Need meetmed sisaldavad läbipaistvuse ja avalikustamise suurendamist, andmetaristute tõhustamist, et tehinguid lihtsustada, ning viivislaenude teenindamist mittepankadest finantsasutuste poolt ja nende laenude müüki neile. Selleks et toime tulle suure hulga viivislaenudega, tuleks kaaluda meetmeid bilansi kiirendatud korrastamise edendamiseks. Nende meetmete hulka peaks kuuluma järelevalvevolituste aktiivsem kasutamine ja varade müügi lihtsustamine. Komisjon on soovitanud võtta meetmeid Bulgaarial, Iirimaal, Itaalial, Küprosel, Portugalil ja Sloveenial.

Investeeringud ja ettevõtluskeskkond

Majanduslik stabiilsus ja reformide rakendamine on aidanud investeeringud taastada, mõnes liikmesriigis ületavad need isegi kriisieelse taseme. Selleks et suurendada tootmisvahendite varusid, immateriaalset vara ja parandada taristut ning ületada pärast kriisi algust tekkinud investeerimislõhe, on siiski vaja täiendavaid jõupingutusi. Komisjon on hinnanud riikide investeerimistakistuste kõrvaldamisel tehtud edusamme ja pooleliolevaid esmatähtsaid reforme ning hinnangus kinnitatakse, et väga suur hulk selles valdkonnas esitatud riigipõhistest soovitustest ei ole täielikult rakendatud. Liikmesriigid peaksid kasutama ära soodsaid makromajanduslikke tingimusi, et suurendada avaliku sektori investeeringuid eesmärgiga kiirendada reformide tempot ja luua erainvesteeringutele võimalusi. Samal ajal peaksid eelkõige just eelarvepoliitilise manööverdamisruumiga liikmesriigid jätkuvalt toetama avaliku sektori investeeringute kasvu.

Haridusse, taristusse ning teadustegevusse ja innovatsiooni tehtavate avaliku sektori investeeringute määr peaks suurenema riikides, kus on võimalusi avaliku sektori kulutuste suurendamiseks. Paljudes liikmesriikides on vaja paremat avalikku taristut (näiteks lairibavõrk), mis mõjutab tootlikkust, sidet ja innovatsiooni. Paljudes teistes liikmesriikides tuleb investeerida sotsiaaleluruumi, haridusse, tervishoidu ja sotsiaalteenustesse. Avaliku sektori eelarvevahendite kõige tulemuslikumaks kasutamiseks tuleks igal juhul kohaldada riigihankemenetlusi läbipaistvalt ja nõuetekohaselt.

Majanduse taastumise kiirus ja ulatus sõltub erainvesteeringute otsustavamast suurendamisest. Euroopa investeerimiskava rakendamine aitab tagada avaliku sektori investeeringute optimaalse kasutamise ja elavdab erainvesteeringuid. See suurendab mitmel pool Euroopas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide mõju. Struktuurireformid aitavad luua ettevõtluskeskkonda, mis soodustab liikmesriikides erasektori investeeringuid. Liikmesriikides, kus haldusreforme on kõige rohkem vaja, on nende elluviimist kiirendatud. Palju tööd on siiski veel teha. Olulistes sektorites on projektide reservi väljatöötamine ikka veel pooleli.

Vaja on täiendavaid jõupingutusi, et parandada kohtusüsteemi tõhusust ning ära hoida korruptsiooni ja sellega võidelda. Need on mitmes liikmesriigis kesksed probleemid, mis takistavad investeeringute tegemist ja tõhusat vahendite jaotamist ning pärsivad majandustulemusi ja majanduskasvu. Selleks et suurendada ettevõtlussektori kindlustunnet ja parandada investeerimiskliimat, tõhustada avaliku sektori kulutusi, edendada õiglust ning toetada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, tuleb need probleemid lahendada. Olukord nõuab jätkuvate, püsivate ja ühtsete meetmete võtmist eelkõige sellistes sektorites, mis on korruptsiooni suhtes kõige haavatavamad, nagu riigihanked, avalik haldus, ettevõtluskeskkond ja tervishoid. Ülejäänud probleemid on muu hulgas järgmised: korruptsiooni ärahoidmise raamistike killustatus ja ebapiisavad kontrollimehhanismid; korruptsioonivastase õigusraamistiku või kehtivate korruptsioonivastaste eeskirjade täitmise tagamise puudused; ebapiisavad algatused, mis käsitlevad rikkumisest teatamist, ja varifirmad; ebapiisav süüdistuste esitamine suurkorruptsiooni korral; mitteametlikud maksed tervishoiuteenuste eest ning konkurentsi ja läbipaistvuse puudumine riigihankemenetlustes.

Toote- ja teenuseturud

Toote- ja teenuseturgude reformid ei ole enamikus liikmesriikides veel piisavad. Liikmesriigid, kes ei ole reforme veel alustanud, peaksid seda tegema. Enamikul juhtudel on reformid välja töötatud või teatavaks tehtud, kuid neid tuleks tõhustada, hakata ellu viima või need tuleks otsusekindlalt rakendada. Kui reformid on vastu võetud ja neid hakatakse rakendama, tuleb võtta ka meetmeid, et tagada reformide kindel elluviimine, ning reformid tuleb kindlustada, et hoida ära võimalikud tagasilöögid.

Eriti olulised on reformid ettevõtjatele osutatavate teenuste ja jaemüügi sektoris, sest neil on suur mõju muude teenuste sektorite ja töötleva tööstuse tootlikkusele. Nendes valdkondades on käivitatud konkreetsed sektoripõhised algatused ja eelnevate Euroopa poolaasta tsüklite käigus on soovitatud, et liikmesriigid teeksid nendes sektorites reforme. Täiendavate võimaluste leidmine kõnealuste meetmete ja reformide rakendamiseks kõrvuti muude jõupingutustega, mille eesmärk on suurendada konkurentsi nendel turgudel, on oluline tootlikkuse kasvu edendamiseks teenustesektoris, aga ka muudes sektorites, mis kasutavad neid teenuseid sisendina. See aitaks suurendada konkurentsivõimet nii primaar- kui ka kasutajasektoris. Kutseteenuste suuremast konkurentsist ja madalamatest hindadest saaksid kasu eelkõige VKEd. Need reformid peaksid samuti võimaldama töötada välja uusi ettevõtlusmudeleid ja toetama innovatsiooni.

Riigi rahandus

Riigi rahanduse olukorra jätkuvat paranemist on oodata nii euroalal kui ka kogu ELis. Tänu teatavale püsivale majanduskasvule ja erakordselt madalatele intressimääradele vähenesid valitsemissektori eelarvepuudujääk ja võlg ka 2016. aastal nii euroalal kui ka ELis (euroala eelarvepuudujääk vähenes 1,5 %-le ja ELi eelarvepuudujääk 1,7 %-le SKPst ning euroala võlg vähenes 91,3 %-le ja ELi võlg 85,1 %-le SKPst). Eeldusel et poliitikat ei muudeta, peaks valitsemissektori eelarvepuudujäägi vähenemine jätkuma nii euroalal kui ka ELis ka 2017. ja 2018. aastal ning jõudma 2018. aastal 1,3 %-le SKPst euroalal ja 1,5 %-le SKPst ELis. Ka valitsemissektori võlg peaks nii euroalal kui ka ELis 2017. ja 2018. aastal veelgi vähenema. Prognoosi kohaselt peaks valitsemissektori võlg euroalal vähenema 2017. aastal 90,3 %-le SKPst (84,7 %-le ELis) ja 2018. aastal 88,8 %-le SKPst (83,6 %-le ELis). Need on kõige madalamad näitajad alates 2012. aastast. Võla vähendamist võib peamiselt põhjendada esmase eelarveülejäägi, väiksemate intressikulude, SKP reaalkasvu (olgugi et see on tagasihoidlik) ja inflatsiooni oodatava kasvuga.

Pärast mitu aastat kestnud eelarve konsolideerimist oli euroala ja ELi eelarvepoliitika seisund 2016. aastal üldiselt neutraalne ning sama olukord peaks jätkuma 2017. aastal. Liikmesriikidelt, kelle suhtes kohaldatakse stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa ja kes ei ole keskpika perioodi eelarve-eesmärki veel saavutanud, nõutakse riigipõhistes soovitustes eelarve kohandamist, et tagada kooskõla stabiilsuse ja kasvu paktiga. Nendele liikmesriikidele antud soovitustes, kelle suhtes kohaldatakse stabiilsuse ja kasvu pakti paranduslikku osa, toonitatakse vajadust täita ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse nõudeid. Valitsemissektori võlakoormuse kindel vähendamine on eriti tähtis nendes riikides, kus võlg on suur ja kus finantsturgude kõikumised võivad avaldada tuntavamat mõju. Selleks et teha nimetatud kohandused stabiilsuse ja kasvu pakti nõuete täielikuks täitmiseks, peaks euroala üldine eelarvepoliitika olema 2018. aastal kergelt piirav.

Stabiilsuse ja kasvu pakti nõuete kohaselt soovitatakse euroala liikmesriikidel, kelle eelarves on manööverdamisruumi, kasutada seda sisenõudluse toetamiseks, eelkõige investeerides taristusse, teadustegevusse ja innovatsiooni. See suurendaks nende majanduskasvu potentsiaali ja tagaks parema koormuse jagamise euroala eelarvete kohandamisel. Samuti aitaks see 2018. aastaks saavutada kogu euroalal tervikuna asjakohasema eelarvepoliitika. See oleks oluline õige tasakaalu leidmiseks riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamise ning majandustegevuses ja tööhõives toimuva taastumise kaitsmise vahel. Kui liikmesriigid, kelle suhtes kohaldatakse stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa, võtavad poliitikameetmeid, et saavutada soovitatud eelarve kohandamine, peaksid nad kaaluma vajadust toetada taastumist ja potentsiaalset mõju tööhõivele. Tulevikus on komisjon valmis hindamiste käigus kasutama talle antud hindamisruumi juhul, kui ulatusliku eelarve kohandamise mõju majanduskasvule ja tööhõivele on eriti suur. Sellega seoses kavatseb komisjon kasutada ajakohastatud prognoose selle kohta, millises majandustsükli etapis liikmesriigi majandus asub, ning teha nõukoguga tihedat koostööd. See on kooskõlas komisjoni lähenemisviisiga, mis on esitatud komisjoni 2015. aasta jaanuari teatises selle kohta, kuidas stabiilsuse ja majanduskasvu paktiga ette nähtud paindlikkust kõige paremini kasutada, ja 2016. aasta novembri teatises euroala positiivse eelarvepoliitika kohta.

Selleks et leida rahalisi vahendeid keskmise pikkusega ja pikaajaliste investeerimisprojektide rahastamiseks, peaksid liikmesriigid keskenduma oma riigi rahanduse struktuuri parandamisele. Suurt tähelepanu tuleks pöörata avaliku sektori tulude ja kulude asjakohasele jaotamisele poliitikavaldkondade vahel eesmärgiga rohkem soosida majanduskasvu. Täiendavaid jõupingutusi on vaja, et parandada maksustamise ja kulude tõhusust ja tulemuslikkust kõikidel valitsemistasanditel. See võib aidata veelgi ohjeldada avaliku sektori kogukulusid ning viia ellu toetavaid poliitikameetmeid, mis aitavad edendada majanduskasvu, tootlikkust ja sotsiaalset kaasatust näiteks sotsiaalsesse taristusse investeerimise ja töötajate oskuste täiendamise kaudu. Nii äritegevus kui ka sotsiaalne õiglus saaksid kasu tõhusast, hästi toimivast avalikust haldusest ning asjakohastest sotsiaalteenustest ja avalikest hüvedest.

4.    Kokkuvõte

Struktuurireformid koos eelarveliste vahendite parema kasutamisega on möödapääsmatud, et ELi majandus saaks ära kasutada kõik oma võimalused. Komisjoni esitatud soovitused lähtuvad nii Euroopa kui ka liikmesriikide vajadustest. Soovitused on koostatud ELi ja euroala prioriteetide põhjal, mis on esitatud iga-aastases majanduskasvu analüüsis ja soovitustes, mis käsitlevad euroala majanduspoliitikat. Samuti on nende aluseks liikmesriikidega toimunud põhjalikud dialoogid riigiaruannete koostamise, kahepoolsete arutelude ja külastuste käigus ning reformikava, mis on esitatud riiklikes reformikavades ja stabiilsus- ja lähenemisprogrammides. Soovitused käsitlevad kõige pakilisemaid probleeme, mis takistavad töökohtade loomist või pidurdavad kiiremat majanduskasvu.

Komisjon kutsub nõukogu üles kinnitama ettepanekus esitatud lähenemisviisi aastate 2017–2018 riigipõhiste soovituste kohta ja sellega seotud otsused, mis tulenevad stabiilsuse ja kasvu paktist. Samuti kutsub ta liikmesriike üles neid täies ulatuses ja ette nähtud tähtajaks rakendama. Komisjon jätkab koostööd sidusrühmadega kõikidel tasanditel, et tagada reformide ulatuslik omaksvõtt ning tõhusad järelmeetmed ja rakendamine. Komisjon on valmis taotluse alusel liikmesriike toetama, kasutades selleks hiljuti loodud struktuurireformi tugiteenistust ning parimal võimalikul viisil ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid.

Tabel 1. 2017. aasta riigipõhistes soovitustes käsitletud poliitikavaldkonnad

Tabel 2. Edusammud strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmisel

Strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid ELi jaoks	2010. aasta andmed	Viimased saadaolevad andmed	2020. aastal, lähtudes viimatistest suundumustest
1. 20–64-aastaste tööhõive määra kasv vähemalt 75 %-ni	68,6 %	71,1 % (2016)	Eesmärk tõenäoliselt saavutatakse
2. Teadus- ja arendustegevusse suunatavate avalike ja erainvesteeringute kasv 3 %-ni SKPst	1,93 %	2,03 % (2015)	Eesmärki tõenäoliselt ei saavutata
3a. Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine vähemalt 20 % võrreldes 1990. aastaga	Väheneb 14 %	Väheneb 22 % (2015)	Eesmärk tõenäoliselt saavutatakse
3b. Taastuvenergia osakaalu suurendamine energia lõpptarbimises 20 %-ni	12,9 %	16,7 % (2015)	Eesmärk tõenäoliselt saavutatakse
3c. Energiatõhususe 20 % suurendamise suunas liikumine (st primaarenergia tarbimise eesmärk 1 483 miljonit naftaekvivalenttonni)	11,7 % rohkem kui primaarenergia tarbimise eesmärk 1 483 miljonit naftaekvivalenttonni	3,1 % rohkem kui primaarenergia tarbimise eesmärk 1 483 miljonit naftaekvivalenttonni (2015)	Eesmärk tõenäoliselt saavutatakse
4a. Koolist väljalangemise määra viimine allapoole 10 %	13,9 %	10,7 % (2016)	Eesmärk tõenäoliselt saavutatakse
4b. Kolmanda taseme haridusega inimeste osakaalu suurendamine 30–34-aastaste hulgas vähemalt 40 %-ni	33,8 %	39,1 % (2016)	Eesmärk tõenäoliselt saavutatakse
5. Vähemalt 20 miljoni inimese väljaaitamine vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohust	Kasv 0,45 miljonit (võrreldes baasaastaga 2008)	Kasv 1,7 miljonit (2015, võrreldes baasaastaga 2008)	Eesmärki tõenäoliselt ei saavutata

Allikad: Euroopa Komisjon; Euroopa Keskkonnaamet.

(1) Vt riiklikud programmid aadressil: https://ec.europa.eu/info/2017-european-semester-national-reform-programmes-and-stability-convergence-programmes_et https://ec.europa.eu/info/business-economy-euro/economic-performance-and-forecasts/economic-forecasts/spring-2017-economic-forecast_et ja komisjoni 11. mail 2017 avaldatud 2017. aasta kevadine majandusprognoos aadressil:  

(2) https://ec.europa.eu/info/publications/2017-european-semester-country-reports_et  Vt