EUROOPA KOMISJON

Brüssel,23.3.2017

COM(2017) 138 final

KOMISJONI TEATIS

Täiendavuse järelkontroll aastate 2007–2013 kohta

1.SISSEJUHATUS

Täiendavus on Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika põhimõte, mille kohaselt tuleb tagada, et struktuurifondidest 1 täiendatakse, aga ei asendata liikmesriigi samaväärseid riiklikke kulutusi.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 artiklis 15 on sätestatud, et komisjon peaks lähenemiseesmärgi täitmiseks kontrollima täiendavust koostöös iga asjaomase liikmesriigiga enne 2016. aasta lõppu ja avaldama selle tulemused. Kuigi õigusaktide kohaselt on Horvaatial selliseks kontrolliks aega veel üks aasta, otsustasid Horvaatia ametiasutused esitada kõik dokumendid ühe aasta võrra varem.

Pärast vastavalt 2007. aastal ja 2011–2012 tehtud eel- ja vahekontrolle lõpetatakse käesoleva aruandega seega programmitöö perioodi 2007–2013 hõlmav täiendavuse kontrollimine.

Täiendavuse põhimõte loetakse järgituks, kui liikmesriigi keskmised struktuurilised kulud 2 aastatel 2007–2013 olid reaalväärtuses 3 vähemalt võrdsed kõnealuse ajavahemiku alguses kindaksmääratud tasemega või vahekontrollis aastatel 2011 ja 2012 läbivaadatud tasemega (edaspidi „lähtetase“), võttes arvesse märkimisväärseid muutusi majandusolukorras 4 .

Käesolevas aruandes võetakse kokku 2016. aastal tehtud kogu programmitöö perioodi 2007–2013 hõlmava järelkontrolli tulemused 5 . Täiendavuse järgimine kõnealusel ajavahemikul on olnud tõenäoliselt seni üks keerulisemaid; sellesse vahemikku jäävad aastad, mil majanduslangus ELis oli mitme aastakümne jooksul kõige suurem. Majandustegevuse oluline vähenemine, mis algas 2008. aastal, on liikmesriikides sügavalt mõjutanud riigi rahandust ja sundinud koostama ranged eelarve konsolideerimiskavad, mille peamine eesmärk on tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus. Tulemuseks oli avaliku sektori investeeringute järsk langus 6 .

Järelkontrolli kolm peamist järeldust on järgmised.

Esiteks olid liikmesriikide struktuurilised kulud (keskmiselt 94,4 miljardit eurot aastas) lähenemispiirkondades ajavahemikus 2007–2013 ligikaudu 1,2 miljardi euro võrra väiksemad, kui eelkontrollis sätestatud tase (95,6 miljardit eurot), ja 13 miljardi euro võrra suuremad, kui vahekontrollis sätestatud koondtase (81,4 miljardit eurot), kuigi liikmesriigiti esines suuri erinevusi. Üldiselt on kõige suurem mahajäämus liikmesriikides, keda on majanduslangus ja riigi rahanduse kriis kõige enam mõjutanud.

Teiseks on kõik liikmesriigid peale Kreeka järginud oma täiendavuse lähtetaset ajavahemikuks 2007–2013, see on kas algselt eelkontrollis sätestatud lähtetase vastavalt riiklikele strateegilistele võrdlusraamistikele või vahekontrollis läbivaadatud tase. Vahekontrollis otsustatud allapoole korrigeerimise tulemusena jäävad kuus liikmesriiki allapoole eelkontrollis sätestatud lähtetaset, kuid ületavad lõplikku lähtetaset (Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Itaalia, Leedu, Ungari ja Portugal).

Kolmandaks kinnitas järelkontroll juba vahekontrolli käigus kindlaks tehtud täiendavuse kontrollimeetodi puudusi. Liikmesriikidele on suureks koormaks esitatava teabe maht ja samuti on komisjonil keeruline kontrolli teostada, kuna liikmesriigid on täiendavuse kontrollimiseks kasutanud eri meetodeid, mistõttu tekib probleeme nende andmete ja ELis kättesaadava ametliku statistika võrdlemisel. Need on mõned põhjused, miks täiendavuse kontrollimist programmitöö perioodil 2014–2020 on oluliselt lihtsustatud ja viidud vastavusse ELi majanduse juhtimisega. Täiendavus, ehkki läbivaadatud kujul, jääb aastate 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika põhielemendiks, et toetada majanduskasvu tugevdavaid investeeringuid.

2.MAJANDUSOLUKORD PROGRAMMITÖÖ PERIOODIL 2007–2013

Ühtekuuluvuspoliitika rakendamine ajavahemikul 2007–2013 toimus kõige keerulisemas majanduslikus olukorras alates ELi ühtekuuluvuspoliitika käivitamisest. SKP reaalkasv oli 2013. aastal ELis ikka veel madalam kui 2007. aastal, tingituna 2008. aastal alanud ja hiljem süvenenud majanduslanguse suurest mõjust. Aastane SKP 7 kasv oli negatiivne 2009. aastal (–4,4 %) ja 2012. aastal (–0,5 %) ning seisis 2008. aastal (0,4 %) ja 2013. aastal (0,2 %). Ajavahemikul 2007–2009 8 , mil lähtetase otsustati, prognoositi EL 27 riikide keskmiseks aastaseks SKP kasvuks 2,6 %, mis on võrreldav vaadeldava määraga –0,3 %.

Majanduslangus tõi kaasa tööturu olukorra järsu halvenemise. Ühtne töötuse määr EL 28 riikides on pidevalt suurenenud: 7 %-lt 2008. aastal 10,9 %-le 2013. aastal. Mõju tööturule oli eriti suur nendes liikmesriikides, keda tabas majandustegevuse vähenemine kõige rängemalt. Näiteks suurenes Kreekas töötuse määr 7,8 %-lt 2008. aastal 27,5 %-le 2013. aastal ning Hispaanias 8,2 %-lt 2007. aastal 26,1 %-le 2013. aastal. ELis tervikuna ja eeskätt mõnes liikmesriigis halvenes sotsiaalne olukord märkimisväärselt. Suhtelises vaesuses või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste osakaal suurenes 23,7 %-lt 2008. aastal 24,5 %-le 2013. aastal, kusjuures mõned liikmesriigid ületasid programmitöö perioodi lõpus märkimisväärselt ELi keskmist (nt 48 % Bulgaarias, 41,9 % Rumeenias või 35,7 % Kreekas).

Majandustegevuse languse ning tööturu ja sotsiaalse olukorra halvenemise tõttu suurenes surve avaliku sektori kulutustele. See suurenes järsult aastatel 2008 ja 2009, nii et keskmine valitsemissektori kogukulude suhe SKPsse kerkis ELis üle 50 %, mis on kõrgeim alates 1995. aastast. Seda mõjutasid peamiselt automaatsed stabilisaatorid, mis selgitab ka seda, miks valitsemissektori tulud ei suurenenud üldse. Tegelikult peamine valitsemissektori tuluallikas (maksud ja sotsiaalmaksed) absoluutarvudes vähenes 9 . Automaatsed stabilisaatorid on üldjuhul eelarvepoliitika elemendid, mille abil vähendada maksukoormust ja suurendada avaliku sektori kulutusi ilma valitsuse kaalutlusõigusel põhinevate meetmeteta. Näiteks sissetuleku asendamine kohe, kui töötus hakkab suurenema. Asjaolu, et valitsemissektori kulude suhe SKPsse on suurenenud, kajastub peamiselt sotsiaalkaitse kulutustes, mis alates 2009. aastast on olnud keskmiselt ligikaudu 2,5 protsendipunkti SKPst kõrgem kui kriisieelne tase. Mõnes liikmesriigis, eelkõige neis, keda SKP vähenemine kõige enam mõjutas, suurenesid sotsiaalkaitse kulutused veelgi rohkem. Ka valitsemissektori võlakoormuse suurenemine oli nendes liikmesriikides märkimisväärne – üle kahe protsendipunkti SKPst, võrreldes kriisieelse tasemega mõnes sellises riigis.

Valitsemissektori kulude suureneva surve ja valitsemissektori tulude vähenemise tulemusena suurenes mõnes liikmesriigis järsult eelarvepuudujäägi suhe SKPsse. Selle haripunkt oli 2009. aastal, kui ELi keskmine oli –6,6 %, olles –0,9 % 2007. aastal ja endiselt üle –3 % (–3,3 % SKPst) 2013. aastal. Enam kui 20 liikmesriigi suhtes rakendati 2010. aastal ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, mis on stabiilsuse ja kasvu pakti paranduslik osa. Valitsemissektori koguvõlg suurenes ELis 57,6 %-lt 2007. aastal 85,7 %-le SKPst 2013. aastal. Selline suundumus tekitas mõnele liikmesriigile probleeme seoses riigi rahanduse jätkusuutlikkusega, mis mõnel juhul tähendas Euroopa ja rahvusvahelistelt institutsioonidelt rahalise välisabi saamist tingimusel, et rakendatakse makromajanduslikke kohandamisprogramme.

Joonis 1. Avaliku sektori kulud ja investeeringud ning valitsemissektori eelarvepuudujääk ja võlg

Asjaolu, et avaliku sektori kulude suhe SKPsse suurenes, ei tähendanud avaliku sektori investeeringute suurenemist ELis kogu programmiperioodi jooksul. Vastupidi, avaliku sektori investeeringud vähenesid märkimisväärselt liikmesriikides, keda majandustegevuse langus ja riigi rahanduse kriis on kõige enam mõjutanud. Need on üldjuhul liikmesriigid, kus esialgne lähtetase oli kõrgeim (joonis 2, X-telg). Avaliku sektori investeeringud oli seni kulukirje, mis kannatas suurima languse all isegi pärast Euroopa majanduse elavdamise kavade vastuvõtmist nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil, et leevendada SKP ja tööhõive languse negatiivset mõju kriisi esimestel aastatel. See seletab asjaolu, miks mõned liikmesriigid vastavad täiendavusele ilma vahekontrolli ajal lähtetaset alandamata ja hoolimata sellest, et avaliku sektori investeeringud vähenesid märkimisväärselt programmitöö perioodi teises pooles.

Joonis 2. Erinevus eelkontrolli lähtetaseme ja järelkontrolli struktuuriliste kulude vahel (X-telg) ning SKP keskmine kasv ajavahemikul 2007–2013 (Y-telg)

Allikas: Eurostat ja komisjoni arvutused.

3.AJAVAHEMIKKU 2007–2013 HÕLMAV JÄRELKONTROLL

21 liikmesriiki, keda täiendavuse suhtes kontrolliti (need, kus oli vähemalt üks lähenemiseesmärgi piirkond ajavahemikul 2007–2013), pidid esitama vajalikud andmed ja vastavustabelid lõplike andmetega 31. jaanuariks 2016. Kontroll tehti, kuigi mõned liikmesriigid esitasid oma andmed hilinemisega, mõnel juhul isegi mitu kuud hiljem.

Olles saanud liikmesriikidelt andmed, kontrollis komisjon kõnealuste andmete vastavust Eurostati poolt vastavalt Euroopa raamatupidamissüsteemile (ESA 2010) edastatud valitsusfunktsioonide klassifikatsioonis 10 (COFOG) kindlakstehtud riiklike investeeringute suundumustele. Mõnel juhul kasutas komisjon ka avalikult kättesaadavat teavet riiklike kulude kohta või palus täiendavat teavet riiklikelt ametiasutustelt mitmekülgse kahepoolse suhtluse kaudu. Näiteks palus komisjon riiklikel ametiasutustel anda täiendavaid selgitusi andmete ja kasutatud metoodika kohta, et arvutada konkreetsete kulukategooriate kulud, või esitada täiendavat teavet struktuuriliste kulude kohta piirkondade või avaliku sektori ettevõtete kaupa. Tänu sellele oli võimalik lahendada kõige suuremad erinevused ja mitmel juhul muudeti esialgselt komisjoni poolt kavandatud taset (nt Bulgaaria, Hispaania, Läti, Ungari ja Poola puhul).

Metoodilisest seisukohast on liikmesriigil struktuuriliste kulude kindlaksmääramine keeruline ülesanne, mida täheldati juba vahekontrollis. Liikmesriikidele tähendas see riiklike investeeringute andmete sihtotstarbelist kogumist ja koondamist teemavaldkondade ja valitsuse eri tasandite kaupa, sealhulgas kulude eraldamine mõnes piirkonnas, kui selle riigi mõni osa oli lähenemiseesmärgiga hõlmatud abikõlblik piirkond. Liikmesriikide pakutud meetodit kasutati sageli vaid täiendavuse kontrolli eesmärgil. Komisjoni arvates seisnes põhitakistus selles, et liikmesriikide esitatud ühtlustamata andmeid ja ELis kättesaadavat ametlikku statistikat on raske omavahel võrrelda, kuna valitsemissektori andmete puhul ei tehta vahet piirkondade vahel. Samuti valmistas raskusi avaliku sektori ettevõtete kulude kontrollimine, kuna seda ei tehtud ühtemoodi. Sellistel juhtudel palus komisjon liikmesriikidel esitada avalikud aruanded, mille on kinnitanud sise- või välisaudit.

Teine probleem, mis mõnes liikmesriigis (nt Poola) esines, oli see, et liikmesriigid kasutasid täiendavuse seisukohast oluliste kulude kindlakstegemisel eri meetodeid. Süsteemi tehtud parandused, et asjakohasid kulusid paremini koguda, ei võimaldanud neid täielikult võrrelda erinevate programmitöö perioodide jooksul.

Lisaks raskendavad liikmesriikide struktuuriliste kulude arvutamise meetodite erinevused nende võrdlemist ja võivad oluliselt kallutada komisjoni hinnangut. See, kuidas liikmesriigid täiendavuse eesmärgil registreerivad ja liigitavad kulusid, on liikmesriigiti väga erinev.

Tänu mitmesugusele teabevahetusele komisjoni ja liikmesriikide vahel on olulisel määral tagatud täiendavuse kontrollimiseks esitatud andmete usaldusväärsus ja järjekindlus. Kui asjaomased riiklikud ametiasutused ja komisjon olid leppinud kokku tegelike kulude tasemes ja kasutatavas meetodis, edastas komisjon selle kirjalikult asjaomastele liikmesriikidele.

4.STRUKTUURILISED KULUD LÄHENEMISPIIRKONDADES AJAVAHEMIKUS 2007–2013

Järelkontrolli tulemused on kokku võetud tabelis 1, kus on võrreldud ajavahemiku 2007–2013 keskmiste aastaste struktuuriliste kulude järelkontrollis kehtestatud taset eelkontrollis sätestatud lähtetasemega või vahekontrollis läbivaadatud tasemega. Keskmised aastased struktuurilised kulud (94,4 miljardit eurot), väljendatuna 2006. aasta hindades, olid keskmiselt ligikaudu 1 % madalamad, kui esialgu prognoositi (95,6 miljardit eurot), kuid ligikaudu 16 % kõrgemad, kui läbivaadatud vahekontrollis sätestatud koondtase (81,4 miljardit eurot). See positiivne erinevus on peamiselt tingitud selliste liikmesriikide struktuurilistest kuludest, kelle lähtetaset vahekontrolli käigus läbi ei vaadatud, kuna lähtetaseme alandamine kümnes liikmeriigis oli tasakaalustatud ja realistlik.

Tabel 1. Võrdlustasemed ja tegelikud struktuurilised kulud 11

Kuid siiski leidub märkimisväärseid erinevusi liikmesriikide vahel, kui võrrelda eel- ja järelkontrolli lähtetasemeid. Näiteks tegelikud struktuurilised kulud ajavahemikus 2007–2013 olid Kreekas 35 % madalamad kui eelkontrolli lähtetase. Itaalias oli selline erinevus üle 25 %, Ungaris, Leedus ja Poolas 10 %–20 %. Seevastu mõnes liikmesriigis olid tegelikud struktuurilised kulud ajavahemikus 2007–2013 märkimisväärselt suuremad kui esialgne lähtetase; Slovakkias olid need kulud suuremad 97 %, Maltal 80 % ja Poolas üle 50 %. Esineb märkimisväärne korrelatsioon struktuuriliste kulude ja majanduslanguse mõju vahel asjaomases liikmesriigis. Oodatust väiksemad kulud on eelkõike liikmesriikides, keda mõjutas kriis kõige enam. Hispaania on peamine erand sellest, sest seal püsis kulude tase 2010. aastani kõrge. Sel ajal võeti vastu ka kaks majanduse elavdamise kava majanduslanguse mõju leevendamiseks.

Liikmesriikide struktuurilised kulud programmitöö perioodi teises pooles pigem vähenesid. Kõige suuremaid struktuurilisi kulusid täheldati tegelikult perioodi esimesel kolmel aastal (aastani 2009); need hakkasid vähenema 2010. aastal ja vähenesid seejärel märkimisväärselt alates 2011. aastast koos majandustegevuse languse ja riigi rahandusele avalduva suureneva survega. Seepärast palusid mõned liikmesriigid komisjonil oma lähtetaset täiendavuse vahekontrolli käigus alandada, nagu on õigusraamistikuga ette nähtud, et see oleks rohkem kooskõlas suuresti muutunud majandusliku olukorraga. Komisjon otsustas lõpuks vähendada lähtetaset kümne liikmesriigi puhul 12 . Lähtetaset vähendati vähemalt 20 % viies liikmesriigis (Kreeka, Itaalia, Läti, Leedu ja Portugal) ning vähemalt 10 % neljas liikmesriigis (Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Ungari ja Ühendkuningriik).

Täiendavuse seisukohast olulised struktuurilised kulud hõlmavad Euroopa ühtekuuluvuspoliitika raames riikide valitsuste poolset kaasrahastamist. 94,4 miljardi euro suurustest keskmistest struktuurilistest kuludest aastas moodustavad ligikaudu 9,7 miljardit eurot riigi kaasrahastatud projektid, mida on ühtekuuluvuspoliitika raames ellu viidud. Suurim osakaal oli Portugalis ja Poolas, kus riiklik kaasrahastamine moodustab umbes 25 % kõigist liikmesriigi rahastatud struktuurilistest kuludest. Seoses ELi poolse rahastamisega on ERFi ja ESFi kogukulud ligikaudu 21,4 miljardit eurot, mis moodustab ligikaudu 18 % kõigist struktuurilistest kuludest, võttes arvesse nii ELi kui ka riiklikke finantsvahendeid (117 miljardit eurot). Leedus ja Portugalis on selle osakaal üle 40 %. ERFi ja ESFi keskmine osakaal on programmitöö perioodi viimastel aastatel suurenenud, kuna liikmesriikides on struktuurilised kulud vähenenud.

Kogu programmitöö perioodi vältel olid struktuurilised kulud 819 miljardit eurot, kui võtta arvesse ka riiklik rahastamine ja struktuurifondid. See summa moodustab ligikaudu 4,2 % lähenemispiirkondade SKPst ja ligikaudu 2 % kõigist sellise 21 liikmesriigi avaliku sektori kulutustest, kes on hõlmatud täiendavusega samal perioodil.

Kui võrrelda eelmise programmitöö perioodi (2000–2006 või 2004–2006) tulemusi, on struktuurilised kulud hoolimata majanduslanguse mõjust suurenenud 2 %. Selle põhjuseks on peamiselt struktuuriliste kulude suurenemine liikmesriikides, kes ühinesid Euroopa Liiduga 2004. aastal või hiljem (30 % tõus kõigis neis riikides, v.a Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Leedu ja Ungari, kus struktuurilised kulutused vähenesid). Struktuurilised kulud vähenesid ka Saksamaal, Kreekas, Itaalias ja Portugalis majanduslanguse mõju tõttu ning ajavahemiku 2000–2006 teatavate erandlike kulude tõttu (nt 2004. aasta olümpiamängud Kreekas, Saksamaa taasühinemisega seotud kulud).

5.JÄRELDUSED

Programmitöö perioodi 2007–2013 iseloomustab majanduse ja sotsiaalse olukorra järsk halvenemine. SKP kasv ei vasta ootustele ning nii töötuse määr kui ka selliste inimeste osakaal, kes elavad vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses, suurenes mõnes liikmesriigis märkimisväärselt. Sotsiaalkuludele avalduva üha suurema surve tõttu, eelkõige liikmesriikides, keda majanduslangus kõige enam mõjutas, ning riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks võetud eelarve konsolideerimise meetmete tõttu oli täiendavuse järgimine raske. Need on mõned peamised põhjused, millega seletada seda, miks mõned liikmesriigid tegid ettepaneku riiklikus strateegilises võrdlusraamistikus esialgselt sätestatud lähtetaset eelkontrolli käigus alandada.

Üldiselt saab täiendavuse järgimist selgitada enamasti programmitöö perioodi esimesel kolmel aastal tehtud suuremate kuludega, kas seetõttu, et need tehti enne finantskriisi algust 2008. aastal või erandlike kulude tõttu, mis tehti majanduslanguse negatiivset mõju leevendamiseks vastuvõetud Euroopa majanduse elavdamise kavade raames. Struktuurilised kulud programmitöö perioodi teises pooles vähenesid enamikus liikmesriikides tunduvalt. See vastab täiel määral avaliku sektori investeeringute arengusuundadele, mida täheldati Eurostati avaldatud andmetes.

Kõik liikmesriigid peale Kreeka vastasid täiendavuse põhimõttele. Kuus liikmesriiki on järginud täiendavust, kuna lähtetaset alandati vahekontrolli käigus 2010. aastal. Ülejäänud riikide puhul ületavad struktuurilised kulud eelkontrolli käigus sätestatud taset.

Õigusraamistiku kohaselt võib komisjon teha finantskorrektsioone juhul, kui täiendavust ei järgita, tühistades asjaomasele liikmesriigile antud struktuurifondide toetuse täielikult või osaliselt 13 .

Kreeka ei järginud täiendavust majandusliku olukorra suure ja ootamatu halvenemise tõttu, kui reaalne SKP vähenes ajavahemikul 2007–2013 üle 25 %, mitte aga Kreeka valituse majanduspoliitiliste otsuste tõttu. Kreeka on alates 2010. aastast saanud välist finantsabi ja tema suhtes on rakendatud kolme järjestikust makromajanduslikku kohandamisprogrammi, mille kohaselt pidi Kreeka üldise majandusliku olukorra parandamiseks võtma meetmeid avaliku sektori investeeringute vähendamiseks, mis mõjutas negatiivselt tema võimet järgida täiendavuse põhimõtet. Komisjon peab majanduslike kohandamisprogrammide läbivaatamist kord kvartalis positiivseks. Nendel asjaoludel ei ole finantskorrektsiooni kehtestamine asjakohane.

Ajavahemikku 2007–2013 hõlmava täiendavuse järelkontrolli käigus tehti kindlaks puudused, mistõttu muudeti metoodikat põhjalikult ajavahemikuks 2014–2020. Kontrollimenetlus nõudis märkimisväärseid ressursse nii liikmesriikidelt kui ka komisjonilt. Raske oli tagada järjepidevust liikmesriikide esitatud ühtlustamata andmete ja COFOGi kulutuste liigituse põhjal kättesaadavate andmete vahel, eelkõige seepärast, et liikmesriikide esitatud andmed ei olnud kooskõlas ELi majandusjuhtimise mehhanismidega. Mõned liikmesriigid muutsid oma meetodeid, mis on küll positiivne täiendavuse seisukohast oluliste kulude tõhusamal kogumisel, kuid see valmistas raskusi kõiki programmitöö perioode hõlmavate kulude võrdlemisel.

Käesoleva aruandega on programmitöö perioodi 2007–2013 hõlmav täiendavuse kontrollimine lõpule viidud.

(1)

   Täiendavus puudutab üksnes Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondi (ESF). Ühtekuuluvusfondi ei käsitleta.

(2)

     Vastavalt komisjoni 2006. aasta töödokumendile nr 3: „Toetuskõlblikud riiklikud kulutused hõlmavad kõiki avaliku sektori või samaväärseid struktuurilisi kulusid, mis tulenevad riigi, piirkondlike või kohalike omavalitsuste eelarvest, ja mis võiksid saada toetust struktuurifondist, isegi kui ainult osa nendest kuludest on tegelikult struktuurifondidest kaasrahastatud“.

(3)

   Väljendatuna 2006. aasta hindades.

(4)

   Artiklis 15 on täpsustatud, et: „Komisjon võib liikmesriigiga konsulteerides otsustada muuta nõutud struktuuriliste kulude taset, kui asjaomase liikmesriigi majanduslik olukord on oluliselt muutunud võrreldes olukorraga hetkel, kui määrati kindlaks lõikes 2 osutatud avaliku sektori või samaväärsete struktuuriliste kulude tase [otsustatud eelkontrollis]“.

(5)

   Artiklis 15 on ka täpsustatud et: „Pärast kolmest kontrollietapist iga etapi lõppu avaldab komisjon täiendavuse kontrolli tulemused liikmesriigiti, sealhulgas kasutatud metoodika ja teabeallikad“.

(6)

     Avaliku sektori investeeringud on valitsemissektori kapitali kogumahutus põhivarasse (kood P.51g Euroopa raamatupidamissüsteem (ESA 2010)).

(7)

   Allikas: Eurostat, väljavõtte kuupäev 31. jaanuar 2017.

(8)

   Euroopa Komisjon sügisene majandusprognoos, 2007.

(9)

   Ka maksutulu käsitatakse automaatse stabilisaatorina.

(10)

   Valitsemisfunktsioonide klassifikaator, lühend COFOG, töötati oma praegusel kujul välja 1999. aastal Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni  poolt ja avaldati ÜRO  statistikaosakonna poolt kui standard valitsuse tegevuse klassifitseerimiseks eesmärgi järgi.

(11)

   Mõnel juhul muudeti kokkuleppel komisjoniga liikmesriikide esitatud andmeid seoses täiendavusega.

(12)

   Komisjoni teatis. Täiendavuse vahekontrolli tulemused aastate 2007–2013 kohta, COM(2013)104 (final).

(13)

   Määruse (EL) nr 1083/2006 artikkel 99.