EUROOPA KOMISJON

Brüssel,16.1.2017

COM(2017) 3 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE,

milles antakse hinnang merestrateegia raamdirektiivil põhinevatele liikmesriikide seireprogrammidele

{SWD(2017) 1 final}

Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule,

milles antakse hinnang merestrateegia raamdirektiivil (2008/56/EÜ) põhinevatele liikmesriikide seireprogrammidele

1. Sissejuhatus

ELi merestrateegia raamdirektiivis 1 on sätestatud raamistik, mille alusel peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed, et saavutada või säilitada 2020. aastaks kõikide ELi merealade hea keskkonnaseisund. Selle eesmärgi saavutamine tähendab, et ELi mered on puhtad, terved ja produktiivsed ning merekeskkonda kasutatakse jätkusuutlikult. Merestrateegia raamdirektiiv sisaldab 11 kvalitatiivset tunnust, 2 mille abil kirjeldatakse hea keskkonnaseisundi omadusi. Komisjoni otsuses 2010/477/EL mereakvatooriumi hea keskkonnaseisundi kriteeriumide ja metoodikastandardite kohta 3 on esitatud liikmesriikidele juhised kõnealuse eesmärgi saavutamiseks.

Praktikas nõutakse liikmesriikidelt merestrateegiate väljatöötamist ja rakendamist. Need hõlmavad:

merealade esmahindamist;

merealade hea keskkonnaseisundi kriteeriumide kindlaksmääramist;

keskkonnaalaste sihtide kehtestamist;

koordineeritud seireprogrammide kehtestamist ja rakendamist ning

selliste meetmete või toimingute kindlaksmääramist, mis on vajalikud hea keskkonnaseisundi saavutamiseks või säilitamiseks.

Komisjon peab hindama, kas kõnealused eri elemendid vastavad kõigi liikmesriikide puhul direktiivi nõuetele. Tarviduse korral võib komisjon paluda lisateavet ja anda juhiseid vajalike muudatuste tegemiseks.

Liikmesriigid esitasid aruanded 2012. aastal pärast rakendamise esimest etappi, mis hõlmas esmahindamist ning hea keskkonnaseisundi kriteeriumide ja keskkonnaalaste sihtide kindlaksmääramist. Komisjon avaldas kõnealuseid elemente käsitleva hinnangu, 4 milles järeldati, et liikmesriigid ei olnud keskkonnaalaste sihtide kehtestamisel olnud piisavalt ambitsioonikad. Hinnangus rõhutati samuti, et kõigis merelistes alampiirkondades ja merepiirkondades ei olnud meetmete rakendamine piisavalt sidus ja järjepidev.

Järgmises etapis pidid liikmesriigid 2014. aasta juuliks kehtestama ja rakendama seireprogrammid 5 ning teatama nendest komisjonile kolme kuu jooksul pärast programmi kehtestamist. Seireprogrammide eesmärk on hinnata merealade keskkonnaseisundit ja edusamme keskkonnaalaste sihtide saavutamisel.

Järgmised 20 liikmesriiki 6 teatasid komisjonile oma seireprogrammidest kõnealuse hindamise seisukohast õigel ajal 7 : Belgia, Bulgaaria, Taani, Eesti, Saksamaa, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik 8 . Kolm liikmesriiki (Malta, Kreeka ja Poola) ei olnud hindamise ajaks veel oma aruannet esitanud 9 .

Käesolev aruanne täiendab komisjoni 2014. aasta aruannet ja selle eesmärk on kirjeldada liikmesriikide edusamme seoses merestrateegia raamdirektiivi sidusama ja järjepidevama rakendamisega, mille abil soovitakse saavutada ELi merealade hea keskkonnaseisund 2020. aastaks.

Komisjon esitab oma hinnangu eespool loetletud liikmesriikide teatatud seireprogrammide kohta. Aruandes hinnatakse iga liikmesriigi seireprogrammi järjepidevust ja asjakohasust ning vaadeldakse piirkondlikku sidusust. Samuti esitatakse aruandes juhiseid muudatuste kohta, mida komisjon peab vajalikuks.

Aruande esimeses osas analüüsitakse liikmesriikide seireprogramme seoses nendes kasutatud hea keskkonnaseisundi kriteeriumidega ja asjaomaste keskkonnaalaste sihtidega. Teises osas kaalutakse täiendavaid järelevalvemeetmeid, mis tuleks rakendada riikide ja ELi tasandil, et saavutada ja säilitada 2020. aastaks ELi merealade hea keskkonnaseisund.

Käesolevale teatisele lisatud komisjoni talituste töödokument 10 sisaldab kõigi liikmesriikide seireprogrammide üksikasjalikku analüüsi, mis põhineb merestrateegia raamdirektiivi 11 kvalitatiivsel tunnusel, ning konkreetseid juhiseid iga liikmesriigi jaoks.

Komisjoni talituste töödokument sisaldab ka hinnangut teatavatele asjaoludele, millest teatasid merestrateegia raamdirektiivi esimese rakendamisetapiga seoses need liikmesriigid, kes esitasid aruande hilinenult – Bulgaaria, Horvaatia, Malta, Portugali Makaroneesia alampiirkond (Assoorid ja Madeira) ning Ühendkuningriigi Vahemere lääneosa alampiirkond (Gibraltari ümbritsev mereala) 11 .

2. Peamised järeldused

Et otsustada, kas liikmesriigi seireprogramme võib pidada merestrateegia raamdirektiivi nõuete täitmiseks asjakohaseks raamistikuks, hinnati programme nende eesmärgi, ruumilise ulatuse, hõlmatud tunnusekategooriate ja keskkonnaalaste sihtide, rakendamise ajakava, merestrateegia raamdirektiivist ja muudest asjaomastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele vastavuse ja piirkondliku sidususe alusel.

Aruande esitanud 20 liikmesriiki teatasid enam kui 200 seireprogrammist, mis hõlmasid ligikaudu 1000 alaprogrammidega.

Eesmärk

Nagu joonisel 1 näidatud, keskendub enamik seiretoimingutest (73 %) liikmesriigi merealade keskkonnaseisundi ja inimtegevuse mõju hindamisele. Seiretoimingutest 41 % on seotud inimtegevusest tuleneva surve seirega (nt vee läbipaistvust vähendav hõljuvate tahkete osakeste esinemine veesambas, eutrofeerumist põhjustav toitainetega rikastumine või mereprügi kogunemine randadele), 19 % keskenduvad survet tekitavale inimtegevusele (nt süvendamistööd sadamates, põllumajanduslik tegevus, asulareovee ärajuhtimine või tahkete jäätmete sobimatu käitlemine), samas kui vaid 12 % on suunatud kõnealuste survetegurite ja nende mõju leevendamise meetmete tõhususe uurimisele (nt toitainete kao vähendamismeetmete või tahkete jäätmete käitlemise parandusmeetmete mõju). Meetmete hindamisele pööratava tähelepanu vähesus tuleneb osaliselt asjaolust, et liikmesriigid ei olnud kohustatud meetmeid rakendama enne 2016. aasta lõppu (merestrateegia raamdirektiivi artikli 5 lõige 2).

Kuna programmide ja nende toime vahel on kattuvusi, on eri järelevalvetoimingute summa suurem kui 100 %.

Joonis 1. Liikmesriikide seire eesmärgid 12

Bioloogilise mitmekesisuse (tunnused 1, 4 ja 6) seire moodustab 41 % seiretegevusest 13 . Bioloogilise mitmekesisusele keskendumine on seletatav tööga, mida juba tehakse seire raames, mis on seotud selliste muude ELi õigusaktide rakendamisega nagu linnudirektiiv, 14 elupaikade direktiiv, 15 veepoliitika raamdirektiiv, 16 suplusvee direktiiv, 17 nitraatide direktiiv 18 ning ühise kalanduspoliitika määrus 19 . Loetletud õigusaktidega on ette nähtud seirenõuded, mis on otseselt seotud merestrateegia raamdirektiivi tunnustega. Näiteks peavad liikmesriigid linnudirektiivi kohaselt arvesse võtta arengutendentse ja muutusi selliste metslinnuliikide populatsioonide puhul, kelle suhtes kohaldatakse kaitse erimeetmeid. Liikmesriikide teostatav merelindude populatsiooni, mõõtmete ja arvukuse seire kaudu täidetakse seega nii linnudirektiivist kui ka merestrateegia raamdirektiivist tulenevaid nõudeid.

59 % seiretoimingutest on seotud ülejäänud kaheksa tunnusega, kusjuures üsna vähe teostatakse seiret energia (sh veealuse müra) 20 ja mereandides esinevate saasteainete (tunnused 11 ja 9) üle (kummagagi seotud toimingud moodustavad 4 % koguarvust), võõrliikide (tunnus 2) (5 %) ning mereprügi ja hüdrograafiliste muutuste üle (tunnused 10 ja 7) (mõlemad 6 %). Vees leiduvate saasteainete (tunnus 8), eutrofeerumise (tunnus 5) ja kaubanduslikel eesmärkidel kasutatava kalaga (tunnus 3) seotud seiretoimingud on levinumad (moodustades vastavalt 13 %, 11 % ja 9 % kõigist seiretoimingutest).

Ruumiline ulatus

Liikmesriigid on teatanud seireprogrammide ruumilisest jaotusest järgmisi geograafilisi piirkondi kasutades:

maismaa,

üleminekuveed 21 ,

rannikuveed,

territoriaalveed,

majandusvöönd 22 ,

majandusvööndist väljapoole jääv mandrilava piirkond 23 ning

väljaspool liikmesriike asuvad merealad.

Nagu on näidatud joonisel 2, toimub suurim osa (68 %) liikmesriikide seirest rannikuvetes ning olulisel määral korraldatakse seiretoiminguid ka territoriaalvetes (57 %) ja majandusvööndis (51 %). Kõige vähem (6 %) toimub seiretoiminguid majandusvööndist väljapoole jääva mandrilava piirkonnas.

Nagu eespool selgitatud, on liikmesriigid enamasti sidunud oma seireprogrammid olemasolevate programmidega, mis on ette nähtud muude ELi õigusaktidega; sellest võib tuleneda rannikuvetes tehtava seire ülekaal. Väljaspool liikmesriikide territoriaalvett toimuvaid seireprogramme on vähe. See võib tuleneda mitmesugustest asjaoludest, näiteks sellise seire maksumusest ning vajadusest keskenduda peamisele survele ja mõjule, mis avaldub rannale lähemal.

Joonis 2. Liikmesriikide seire ruumiline ulatus 24

Rakendamise ajakava

Liikmesriigid pidid seireprogrammid välja töötama ja rakendama 15. juuliks 2014. Joonisel 3 on kujutatud tunnusekategooriate kaupa selliste seireprogrammide osakaal, mis peaks eeldatavasti olema rakendatud 2014., 2018. ja 2020. aastaks ning pärast 2020. aastat. 2014. aastal toimus liikmesriikides enim seiret mereandides esinevate saasteainete (tunnus 9), kaubanduslikel eesmärkidel kasutatava kala (tunnus 3) ja eutrofeerumise (tunnus 5) üle. 2020. aastaks peaksid liikmesriikide enesehindamise tulemuste kohaselt olema rakendatud seireprogrammid seoses eutrofeerumise (tunnus 5), imetajate, roomajate, kalade ja peajalgsete (tunnused 1 ja 4) ning saasteainetega (tunnus 8). Kaubanduslikel eesmärkidel kasutatava kala (tunnus 3), hüdrograafiliste muutuste (tunnus 7), mereprügi (tunnus 10) ning merepõhja ja veesamba elupaikade (tunnused 1, 4 ja 6) puhul peaks ligikaudu 90 % seireprogrammidest olema rakendatud 2020. aastaks.

Joonis 3. Liikmesriikide eeldatav hea keskkonnaseisundi tagamisega seotud seireprogrammide rakendamise aeg (tunnusekategooriate kaupa) 25 26

Võõrliikide (tunnus 2) ja veealuse müra (tunnus 11) puhul rakendatavate seireprogrammide kasutuselevõttu tuleb selgelt kiirendada, et tagada nõuetekohane seire, võttes arvesse merestrateegia raamdirektiivi kohaseid tähtaegu merestrateegiate ajakohastamiseks 2018. aastaks ning hea keskkonnaseisundi saavutamiseks 2020. aastaks. Lisapingutusi tuleb teha ka seoses bioloogilise mitmekesisuse tunnustega (tunnused 1, 4 ja 6) ning eelkõige tunnustega, mille seiret ei hõlma kehtivad õigusaktid.

Joonis 4. Liikmesriikide eeldatav hea keskkonnaseisundi tagamisega seotud seireprogrammide rakendamise aeg

Joonisel 4 on kujutatud liikmesriigiti selliste seireprogrammide osakaal, mis peaks eeldatavasti olema hea keskkonnaseisundi saavutamisel tehtavate edusammude seireks rakendatud 2014., 2018. ja 2020. aastaks ning pärast 2020. aastat.

Viis liikmesriiki teatasid, et neil on 2014. aasta seisuga rakendatud seireprogrammid enamiku tunnusekategooriate puhul. Neli liikmesriiki ei olnud 2014. aastaks rakendanud ühtegi seireprogrammi. Üldiselt olid seireprogrammid 2014. aastaks vaid osaliselt asjakohased, kuigi see oli programmide väljatöötamise ja rakendamise tähtaeg vastavalt merestrateegia raamdirektiivi artikli 5 lõike 2 punkti a alapunktile iv. Seetõttu esineb märkimisväärseid lünki liikmesriikide andmetes, mida on vaja hea keskkonnaseisundi saavutamisel tehtavate edusammude ja keskkonnaalaste sihtide saavutamise hindamiseks 2018. aastal.

Liikmesriikide aruannete kohaselt paraneb olukord tulevikus järk-järgult: 2018. aastaks kavatsevad üheksa liikmesriiki olla seiretoimingutega hõlmanud kõik (või peaaegu kõik) tunnusekategooriad ning 2020. aastaks peaks seireprogrammid olema rakendatud kokku 15 liikmesriigis. Üldiselt on liikmesriigid enamjaolt teatanud, et suurem osa nende seireprogrammidest rakendatakse täielikult 2020. aastaks. See on julgustav märk, sest võib eeldada, et merestrateegia raamdirektiivil põhinev seire on kõnealuseks ajaks täielikult rakendatud.

Samas ei ole viis liikmesriiki on oma kavatsusest teatanud või on andnud teada, et nad ei rakenda seireprogramme täielikult ka pärast 2020. aastat, mis on liikmesriikide hea keskkonnaseisundi saavutamise tähtaeg.

Sarnaseid tähelepanekuid saab teha keskkonnaalaste sihtide hõlmamise kohta liikmesriikide seireprogrammidega, 27 kuigi teatatud ajakavad näitavad, et liikmesriigid eeldavad üldiselt, et seirevajadused saavad nõuetekohaselt rahuldatud enne 2020. aastat (vt joonis 5).

Joonis 5. Keskkonnaalaste sihtide saavutamise seireprogrammide liikmesriikides rakendamise eeldatav aeg

Eelduste kohaselt on 12 liikmesriiki rakendanud seiretoimingud kindlaksmääratud keskkonnalaste sihtide mõõtmiseks. Iirimaa kavatseb seiretegevusega hõlmata kõik sihid, kuid teeb seda alles pärast 2020. aastat ning hea keskkonnaseisund peaks selleks ajaks olema juba saavutatud. Ülejäänud seitse liikmesriiki ei kavatse seirega hõlmata osa kindlaksmääratud sihtidest.

Nagu eespool selgitatud, saab kaubanduslikel eesmärkidel kasutatava kala ja karploomade (tunnus 3), eutrofeerumise (tunnus 5) ning mereandides esinevate saasteainete (tunnus 9) jälgimiseks kasutada seireprogramme, mis on rakendatud muude ELi õigusaktide alusel. Enamik kõnealustest sihtidest on seiretegevusega juba hõlmatud või hõlmatakse 2018. aastaks.

Hõlmavus ja üldine asjakohasus

Hinnati liikmesriikide seireprogrammide vastavust merestrateegia raamdirektiivist tulenevatele nõuetele. Kõigi liikmesriikide seireprogrammide kohta tehtud üksikasjalikud järeldused on esitatud komisjoni talituste töödokumendis. Tehniline hinnang koostati liikmesriikide seireprogrammide põhiosade alusel ning eelkõige võeti arvesse seirega hõlmatud aspekte ja parameetreid ning seiretegevuse sagedust ja ruumilist ulatust.

Tulemuste kohaselt on liikmesriikide seireprogrammid „asjakohased“, „enamjaolt asjakohased“ või „osaliselt asjakohased“, sõltuvalt sellest, mil määral kõnealused programmid täidavad merestrateegia raamdirektiivi keskkonnaseisundi hindamise nõuded.

Iga liikmesriigi seirekava hõlmavus on tunnusekategooriate kaupa näidatud joonisel 6. Joonisel esitatud teavet kasutati selleks, et hinnata, mitu tunnusekategooriat on hõlmatud (või hõlmamata) iga liikmesriigi seiretegevusega. Selle põhjal järeldatakse, kas liikmesriigi seireprogrammi võib pidada enamjaolt või osaliselt asjakohaseks või ei saa seda asjakohaseks pidada (joonis 7).

Joonis 6. Hea keskkonnaseisundi hõlmatus merestrateegia raamdirektiivi seireprogrammidega vastavalt tehnilise hindamise tulemustele

Kõnealune hinnang kinnitab komisjoni 2014. aasta aruandes kindlaks tehtud puudujääke seoses järjepidevuse ja võrreldavusega otsuse 2010/477/EL kohaldamisel liikmesriikides. Seepärast oli käesolevas aruandes võimalik rakendada üksnes ligikaudset võrdlevat hindamist.

Enamik liikmesriike on leidnud oma programmidest puudusi ja on teadlikud peamistest valdkondadest, mille puhul tuleb veel jõupingutusi teha. Täheldatud on eelkõige puudusi seoses seiremetoodika ja metoodikastandarditega (nt merepõhja elupaikade ja veesamba elupaikade ning saasteainete puhul), seireandmete ja teadmiste puudusega (nt võõrliikide (tunnus 2), hüdrograafiliste muutuste (tunnus 7), mereprügi (tunnus 10) ja veealuse müra (tunnus 11) puhul).

Teatavaid surve- ja mõjutegureid saab neile iseloomuliku piiriülesuse tõttu tulemuslikult seirata ainult juhul, kui on kehtestatud piirkondlik lähenemisviis (näiteks liikuvate liikide, võõrliikide ja veealuse müraga seotud tegurid).

Joonis 7. Hea keskkonnaseisundi hõlmatus merestrateegia raamdirektiivi seireprogrammidega vastavalt tehnilise hindamise tulemustele

Üldiselt on komisjon tehnilisel hinnangul põhineval seisukohal, et ühegi liikmesriigi seireprogrammid ei ole täielikult asjakohased ega vasta täiel määral merestrateegia raamdirektiivi nõuetele, eelkõige seoses hea keskkonnaseisundi saavutamiseks tehtavate edusammude seirega. Nelja liikmesriigi seireprogramme võib pidada enamjaolt asjakohaseks, 13 liikmesriigi programme osaliselt asjakohaseks ning kolme liikmesriigi programme ei saa asjakohaseks pidada.

Kooskõla muude ELi õigusaktidega

Enamiku liikmesriikide seireprogrammid põhinevad olemasoleval seiretegevusel, mis toimub muude ELi õigusaktide kohaselt või piirkondlike merekonventsioonide raames. Veepoliitika raamdirektiiv, elupaikade direktiiv ja ühise kalanduspoliitika määrus on ELi õigusaktid, millel on suurim seos merestrateegia raamdirektiivi seireprogrammidega. Seda silmas pidades võib järeldada, et seireprogrammid on üldiselt kooskõlas muude asjaomaste juriidiliste kohustustega.

Mereprügi (tunnus 10) ja veealuse müra (tunnus 11) seireprogrammid on ainsad, mille rakendamine tuleneb üksnes merestrateegia raamdirektiivist.

Piirkondlik sidusus ja koordineerimine

Liikmesriikide seireprogramme hinnati ka nende piirkondlikust sidususest lähtudes ning selleks vaadeldi direktiivi artiklis 4 määratletud piirkondi. Liikmesriigid on üldiselt oma seireprogrammides viidanud piirkondlikule koordineerimisele, eelkõige seoses piirkondlike merekonventsioonidega kokku lepitud näitajate ja standardite kasutamisega keskkonnaseisundi hindamiseks merestrateegia raamdirektiivi alusel.

Hindamine näitas, et Musta mere, Atlandi ookeani kirdeosa ja Läänemere piirkonna liikmesriikide tegevuse sidusus oli keskmine või suur ning Vahemere piirkonna liikmesriikide tegevus oli vähesidus või keskmiselt sidus.

Musta mere, Atlandi ookeani kirdeosa ja Läänemere piirkonna liikmesriikidega seoses nähtus hindamisest, et sidusus on suur teatavates valdkondades, näiteks ruumilise ulatuse või seirega hõlmatud elementide puhul. Nii on see näitaks saasteainete (tunnused 8 ja 9) ja mereprügi (tunnus 10) seire puhul Läänemere ja Musta mere piirkonnas. Üldiselt tundub, et seiretegevus on kogu mereala ulatuses ühtlustatum Läänemere ja Atlandi ookeani kirdeosa puhul (sealhulgas ELi mittekuuluvad riigid).

Liikmesriigid, kelle veed kuuluvad Atlandi ookeani kirdeosa piirkonda, on loonud piirkonna tasandil seireprogrammid kõigi tunnuste jaoks; samas on vaja teha lisatööd selliste seireprogrammide ühtlustamiseks, näiteks seoses võõrliikidega (tunnus 2), kus seiretegevuse hõlmavus on väike ja üksnes viis liikmesriiki on teatanud kõnealust tunnust hõlmavast seireprogrammist.

Vahemere piirkonna liikmesriigid peavad piirkondlike jõupingutuste tulemusena töötama välja sidusama seiretegevuse mitme tunnuse puhul, näiteks võõrliikide (tunnus 2) ja veealuse müra (tunnus 11) puhul.

Muud järeldused

Piiriülesed mureküsimused

Lisaks piiriülestele valdkondadele, mida hõlmavad mõned merestrateegia raamdirektiivi tunnused (nt võõrliigid, mereprügi ja veealune müra), on osa liikmesriikidest rõhutanud surve- ja mõjutegureid, mida põhjustavad kliimamuutused ja ookeani hapestumine, kui olulisi piiriüleseid probleeme, millega tegeletakse otseselt või kaudselt merestrateegia raamdirektiivi seireprogrammide kaudu.

Paremad teadmised

Liikmesriikide seireprogrammid aitavad luua parema teadmistebaasi, eelkõige seoses veealuse müra ja merepõhja terviklikkuse tunnustega (tunnused 11 ja 6). See peaks parandama liikmesriikide järgmise merealade hindamise kvaliteeti, mis tuleb teostada 2018. aastaks.

Kohandatavad seireprogrammid

Mõned liikmesriigid on rakendanud kohandatavad seireprogrammid, mis peaksid jääma asjakohaseks ka juhul, kui hea keskkonnaseisundi kriteeriumid või sihtnäitajad muutuvad piirkonna tasandil uutest teadmistest või uutest standarditest ja praktikast tulenevalt või survetegurite muutumise tulemusena. Kuigi paindlikkus on positiivne omadus, tuleb hoolikalt tagada, et kõnealused kohandatavad seireprogrammid ei mõjutaks pikas perspektiivis negatiivselt seiretegevuse hõlmavust.

3. Üldjäreldus

Merestrateegia raamdirektiivi esimese rakendamisetapi raames käivitatud seireprogrammide analüüs näitab, et kuigi juba on tehtud ja lähitulevikus tehakse märkimisväärseid jõupingutusi, on enamikus liikmesriikides vaja võtta täiendavaid meetmeid tunnuste asjakohaseks ja õigeaegseks hõlmamiseks seireprogrammidega. Tuleb teha suuremaid edusamme liikmesriikide lähenemisviiside vahelise võrreldavuse tagamisel ning seireprogrammide täiustamisel, et need kujutaksid endast asjakohast raamistikku, mis vastab merestrateegia raamdirektiivi nõuetele.

Tuleks tagada kehtivate õigusaktidega reguleerimata või vaid osaliselt reguleeritud tunnuste suurem hõlmavus seireprogrammidega. Kaheksa liikmesriiki peaksid pöörama erilist tähelepanu merestrateegia raamdirektiivi artiklis 10 sätestatud sihtide täielikule ja õigeaegsele hõlmamisele seirega. Liikmesriigid peaksid kaaluma võimalust kasutada seirekavasid meetmete tõhususe mõõtmiseks, mis aitaks neil hinnata endale seatud sihtide saavutatavust seoses nende ajakohastamisega, nagu see on merestrateegia raamdirektiiviga ette nähtud.

Ruumilise ulatusega seoses näitab analüüs, et seireprogramme rakendatakse enamasti seal, kus surve ja mõju on tõenäoliselt suurim. See peaks siiski kinnitust leidma riske käsitleva asjakohase analüüsi tulemusena, et seireprioriteedid oleksid kindlaks tehtud nii tehnilistel kui ka teaduslikel alustel.

Vaid vähesed liikmesriigid olid rakendanud seireprogrammid 2014. aastaks, samas kui paljude liikmesriikide seireprogrammid rakendatakse eeldatavasti täielikult alles 2018. või isegi 2020. aastaks. Seega on vaja teha kiiresti edusamme seiretegevuse valdkonnas, et oleks võimalik täita merestrateegia raamdirektiivi nõuded, sealhulgas merealade esmase hinnangu ja hea keskkonnaseisundi kriteeriumide ajakohastamine 2018. aastal ning, mis peamine, hea keskkonnaseisundi saavutamine 2020. aastaks.

Seireprogrammid ei ole alati piisavad ELi merealade seisundi tulemusliku kontrollimise tagamiseks ning hea keskkonnaseisundi saavutamisel tehtavate edusammude ja liikmesriikide kehtestatud keskkonnaalaste sihtide saavutamise hindamiseks. Eelkõige on see nii võõrliikide, mereprügi, veealuse müra ja bioloogilise mitmekesisuse tunnuste puhul, mida ei ole käsitletud kehtivates õigusaktides.

Täiendav liikmesriikide vaheline koordineerimine, eelkõige piirkondlikul ja kohalikul tasandil toimuva tegevuse puhul, on hädavajalik ühtsete ja võrreldavate andmete kogumiseks ja seireprogrammide ruumilise ulatuse suurendamiseks. See võiks aidata vähendada kulusid valdkondadeülese ja liikmesriikide vahelise tulemuslikuma seire kaudu.

4. Edasised soovitatavad sammud

Komisjon on seisukohal, et liikmesriigid peaksid:

tegelema võimalikult kiiresti kindlaks tehtud puudujääkidega piirkondlikul või kohalikul tasandil, et tagada seireprogrammide asjakohasus seoses merestrateegia raamdirektiivi nõuete täitmisega;

tagama, et seireprogrammid hõlmaksid nõuetekohaselt merestrateegia raamdirektiivi ruumilise kohaldamisala, võttes eelkõige arvesse peamiste surve- ja mõjutegurite asukohta kooskõlas riskipõhise lähenemisviisiga;

kohandama seireprogramme, et võtta arvesse tulevasi merestrateegia raamdirektiivist tulenevaid kohustusi, sealhulgas uuendama programme vastavalt liikmesriikide kindlaks määratud hea keskkonnaseisundi kriteeriumidele. Kui esimeses rakendamisetapis ei ole hea keskkonnaseisundi kriteeriume ja keskkonnaalaseid sihte veel kindlaks määratud, julgustatakse liikmesriike seda viivitamata tegema;

edendama sidusust piirkondlikul või kohalikul tasandil seireprogrammide suurema koordineerimise teel, eelkõige piirkondlike merekonventsioonide kaudu, ning kasutama andmete kogumise ja hindamise meetodite puhul ühiseid lähenemisviise;

võtma merestrateegia raamdirektiivi artikli 17 kohaselt seireprogramme ajakohastades arvesse oma meetmete programme, et mõõta nende tulemuslikkust seoses direktiivi eesmärkide saavutamisega.

Komisjon:

püüab edendada merekeskkonda mõjutavate ELi eri õigusaktide rakendamise järjepidevust. Komisjon vaatab selleks läbi otsuse, millega on kehtestatud hea keskkonnaseisundiga seotud kriteeriumid ja metoodikastandardid ning rakendab komisjoni algatusi seire- ja aruandluskohustuste lihtsustamiseks keskkonnapoliitika valdkonnas 31 ;

jätkab merestrateegia raamdirektiivi ühise rakendamisstrateegia raames koostööd liikmesriikidega, 32 et tagada merestrateegia raamdirektiivi rakendamise teise etapi (2018. aasta ja sellele järgnev periood) suurem kasutegur ja tulemuslikkus;

kaalub strateegiliste projektide ja toetusmeetmete täiendava rahastamise vajadust, et edendada merestrateegia raamdirektiivi rakendamise järjepidevust kogu ELis ja piirkondade tasandil, eelkõige seal, kus piirkondlike merekonventsioonide raames toimuva töö ulatus on väiksem;

algatab liikmesriikide individuaalsete hinnangute (lisatud komisjoni talituste töödokumendis) alusel konkreetse ja suunatud dialoogi liikmesriikidega, kelle puhul on märkimisväärne oht mitte täita merestrateegia raamdirektiivi nõudeid, et tagada nende vastavus direktiivile.

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).

(2)

11 kvalitatiivset tunnust, mis on määratletud merestrateegia raamdirektiivi I lisas, on järgmised: D1– bioloogiline mitmekesisus, D2 – võõrliigid, D3 – kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavate kala ja karploomade populatsioonid, D4 – toiduvõrgud, D5 – eutrofeerumine, D6 – merepõhja terviklikkus, D7 – hüdrograafilised muutused, D8 – saasteained, D9 – saasteained mereandides, D10 – mereprügi, D11 – energia, sealhulgas veealune müra. Käesoleva aruande puhul on bioloogilise mitmekesisusega seotud tunnused (D1, D4 ja D6) rühmitatud peamiste liigirühmade ja elupaigatüüpide alusel järgmiselt: linnud, imetajad ja roomajad, kalad ja peajalgsed, merepõhja elupaigad ja veesamba elupaigad. Täiendava rühmitamise tulemusena kasutatakse kokku 13 tunnusekategooriat.

(3)

 Komisjoni 1. septembri 2010. aasta otsus 2010/477/EL mereakvatooriumi hea keskkonnaseisundi kriteeriumide ja metoodikastandardite kohta (ELT L 232, 2.9.2010, lk 14).

(4)

 Komisjoni aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Merestrateegia raamdirektiivi (2008/56/EÜ) rakendamise esimene etapp – Euroopa Komisjoni hinnang ja suunised“ (COM(2014) 097 final).

(5)

Kõnealune nõue on ette nähtud merestrateegia raamdirektiivi artikli 5 lõike 2 punkti a alapunktiga iv ja artikliga 11.

(6)

Direktiivis sätestatud kohustust kohaldatakse ainult 23 rannikuäärse liikmesriigi suhtes ega kohaldata viie sisemaaliikmesriigi suhtes.

(7)

 Kõnealuse aruande puhul oli tähtaeg 2015. aasta september.

(8)

Ühendkuningriigi aruandes ei käsitletud Briti ülemereterritooriumi Gibraltarit ümbritsevat mereala.

(9)

Malta ja Poola on oma aruanded praeguseks esitanud, kuid nende hilise esitamise tõttu ei olnud nende hindamistulemusi võimalik lisada käesolevale aruandele. Kreeka ei ole senini (2016. aasta oktoobri seisuga) aruannet esitanud. Komisjon teeb hilisemas etapis teatavaks ja avalikuks need liikmesriikidele antud hinnangud ja juhised, mis ei ole esitatud käesolevas aruandes.

(10)

SWD(2017)1 final

(11)

Portugali ja Ühendkuningriigi puhul uuendati komisjoni esialgseid 2014. aasta aruandest tulenevaid soovitusi, et võtta arvesse Portugali Makaroneesia ja Ühendkuningriigi Gibraltariga seotud andmeid.

(12)

Joonis ei hõlma Läti, Itaalia ja Portugali esitatud andmeid, sest nende aruanded esitati mittestandardsel kujul. Seireprogrammid hõlmavad mitmeid ruumilisi piirkondi ning võivad seega olla seotud ranniku- ja territoriaalvetega.

(13)

Protsendimäärad on arvutatud teatatud seire alaprogrammide koguarvu põhjal.

(14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7).

(15)

Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).

(16)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

(17)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta direktiiv 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi juhtimist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ (ELT L 64, 4.3.2006, lk 37).

(18)

Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1).

(19)

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

(20)

See tunnus viitab merekeskkonda juhtud energiale, sealhulgas veealusele mürale. Arvestades asjaolu, et kõnealuse tunnuse aluseks olev teaduslik ja tehniline areng jätkub, on liikmesriigid on suunanud oma jõupingutused üksnes veealuse müra seirele ja käesolevas aruandes osutatakse tunnusele selle aspekti kaudu.

(21)

Üleminekuvesi on direktiivis 2000/60/EÜ esitatud määratluse kohaselt pinnaveekogu jõesuudme läheduses, mis on osaliselt soolane oma läheduse tõttu rannikuvetele, kuid millele mageveevool avaldab olulist mõju. Rannikuveed ulatuvad ühe meremiili jagu lähtejoonest mere poole, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/56/EÜ.

(22)

Territoriaalvete (kuni 12 meremiili rannast), majandusvööndi (kuni 200 meremiili rannast) ja majandusvööndist väljapoole jääva mandrilava määratlus põhineb ÜRO mereõiguse konventsioonil.

(23)

 „Väljaspool liikmesriike asuvad merealad“ on alad, mis ei kuulu liikmesriigi jurisdiktsiooni alla (sealhulgas naaberriikide merealad).

(24)

 Eri järelevalvetoimingute summa on suurem kui 100 %, sest programmid ja nende funktsioonid kattuvad omavahel. Käesoleval joonisel ei ole esitatud andmeid Läti, Itaalia ega Portugali kohta, sest nende aruanded esitati mittestandardsel kujul.

(25)

„Aruandes kajastamata“: hea keskkonnaseisundi tagamiseks vajalikust ajakavast ei teatatud aruandes.

(26)

Nagu selgitatud eespool joonealuses märkuses 2, on kindlaks määratud 13 tunnusekategooriat.

(27)

Merestrateegia raamdirektiivi artikli 10 kohaselt pidid liikmesriigid kindlaks määrama keskkonnaalased sihid oma merealade hea keskkonnaseisundi saavutamiseks.

(28)

Mõnda kõnealustest küsimustest, näiteks mereprügi, käsitletakse juba merestrateegia raamdirektiivi ühise rakendamisstrateegia raames.

(29)

 Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015) 0614 final).

(30)

Rahvusvaheliste kohustuste hulka kuuluvad Rio+20 konverentsil kokku lepitud meetmed (ÜRO säästva arengu konverents) ning 17 säästva arengu eesmärki, mis kuuluvad aastani 2030 kehtivasse säästva arengu tegevuskavasse, mis võeti vastu 2015. aastal.

(31)

 Roadmap on the Fitness Check of monitoring and reporting obligations in environment policy (Keskkonnapoliitika seire- ja aruandluskohustuste toimivuskontrolli tegevuskava), http://ec.europa.eu/smart-regulation/roadmaps/index_en.htm.

(32)

Merestrateegia raamdirektiiviga nõutakse liikmesriikidelt üksikasjalikku ja koordineeritud osalemist. Selle töö lihtsustamiseks on liikmesriigid ja Euroopa Komisjon loonud mitteametliku koordineerimisprogrammi ehk ühise rakendamisstrateegia.