8.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/62

1.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut, mis on kooskõlas kõnealuses valdkonnas kehtivate sätetega ja Euroopa sotsiaalõiguste samba algatusega, mille eesmärk on tugevdada liidu sotsiaalset mõõdet ning edendada sotsiaalvaldkonna tulemuste ülespoole ühtlustamist liikmesriikides. Seadusandlike meetmete ühendamine mitteseadusandlike meetmetega pakub vajalikke vahendeid, et tagada ELis alt üles suunaga lähenemine, mida kehtivad õigusaktid ei ole senini teha suutnud, säilitades samaaegselt teatava paindlikkuse;

2.

tuletab meelde, et komisjoni direktiivi ettepaneku õiguslik alus – ELi toimimise lepingu artikkel 153 – kuulub ELi ja liikmesriikide vahel jagatud pädevuste alla, mistõttu kehtib subsidiaarsuse põhimõte. Komitee on seisukohal, et kuna komisjoni ettepaneku eesmärk on ajakohastada olemasolevat õigusraamistikku, et tagada töö- ja eraelu tasakaalustamise poliitikas ühised miinimumnõuded, on ELi tasandi meetmed vajalikud, sobivad ja kohased. Seoses sellega viitab komitee asjaolule, et ELi toimimise lepingu artiklis 153 on selgesõnaliselt ette nähtud, et direktiiv on õigusakt, millega kehtestatakse liikmesriikides järkjärguliseks rakendamiseks mõeldud miinimumnõuded, misläbi tagatakse, et ettepaneku eesmärgid on võimalik saavutada miinimumini piiratud sekkumise kaudu. Komitee nõustub, et sellised miinimumnõuded on eriti olulised töötajate vaba liikumise ning teenuste osutamise vabaduse seisukohast ELi siseturul. Siiski rõhutab komitee, et Euroopa Liidu meetmed peaksid jätma võimalikult palju otsustamisvabadust üksikisikutele ja liikmesriikidele, kuna seda valdkonda reguleeritakse väljakujunenud tava alusel nii tööturu osapoolte kaudu kui ka ELi ja liikmesriikide tasandil. Piirkondadel ja kohalikel omavalitsustel on siin kahene roll tööandjate ja ametiasutusena;

3.

rõhutab, et töö- ja eraelu tasakaal tuleb saavutada töötajate, perede, tööturu osapoolte, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kõigi avaliku ja erasektori tööandjate ja teenusepakkujate jagatud vastutusel. Ainult kõiki osapooli hõlmav terviklik lähenemine võimaldab luua sotsiaalselt ja majanduslikult jätkusuutlikku keskkonna, mis seab üksikisikud ja nende perekonnad poliitikakujundamise keskmesse;

4.

märgib, et kultuurilistest uskumustest ja normidest tulenevalt langeb tasustamata hooldustöö koormus peamiselt naistele. See on üks peamisi põhjuseid, miks naised osalevad tööturul vähemal määral kui mehed. Seetõttu leiab komitee, et töö- ja eraelu tasakaalustamise poliitika, sh perepuhkus, võib aidata suurendada naiste tööhõive määra ja tõsta sündimust, millega kaasnevad majanduslikud eelised kõigi jaoks. Samas tuleb tagada, et perepuhkusest ei saaks naiste jaoks lõks, mis veelgi piiraks nende juurdepääsu tööturule. Seepärast tuleb töö- ja eraelu ühitamise meetmete kõrval töötada välja ka sugupoolte jagatud vastutust edendavad meetmed, mis võimaldavad muuta sotsiaalseid struktuure ja jõuda uue ühiskondliku kokkuleppeni, mis võimaldab jagada tööle, majapidamistöödele, hooldusele, vaba aja tegevustele ja isiklikule elule kulutatavat aega naiste ja meeste vahel võrdselt;

5.

meenutab, et praeguste demograafiliste suundumuste tõttu on hädavajalik määratleda soorollid uuesti ning edendada paindlikumaid ja võrdsemaid töölepinguid, pakkudes niiviisi nii meestele kui ka naistele võimalust töötada lühendatud tööajaga ja võtta puhkust, et hoolitseda oma laste ja teiste perekonnaliikmete eest;

6.

peab kahetsusväärseks, et direktiivi kohaldamisala piirdub töötajatega, kellel on tööleping või töösuhe, ega hõlma erinevaid ebatüüpilisi töövorme, nagu füüsilisest isikust ettevõtjad, mis oleks kooskõlas direktiiviga 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta. Sellisel juhul hõlmaks direktiiv ka varjatud töösuhteid või majanduslikult sõltuvaid töökohti (näilised füüsilisest isikust ettevõtjad);

7.

nõustub Euroopa Komisjoniga töö- ja eraelu tasakaalustamise majanduslike ja sotsiaalsete eeliste osas. Tegemist ei ole mitte ainult võrdsete võimaluste – meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse ning pädevuste optimaalse jaotamise – küsimusega, vaid ka riikide rahanduse jätkusuutlikkuse ning majanduskasvu ja tööhõive prioriteetidesse panustamise temaatikaga;

8.

kutsub seetõttu üles minema üle uuele töökultuurile, mis tunnustab töö- ja eraelu parema tasakaaluga kaasnevaid eeliseid naiste, perede ja ühiskonna jaoks: naiste tööhõive määra suurenemine ja soolise palgalõhe vähenemine avaldab positiivset mõju naistele endile isikliku rahulolu, sissetuleku ning tulevase pensioni seisukohast seoses suuremate ja õiglasemate sissemaksetega ning nende perede majanduslikule heaolule, nende sotsiaalsele kaasatusele ja tervisele. Samas saavad ettevõtjad kasu suuremast talentide reservist, motiveeritumast ja tootlikumast tööjõust ning vähemast töölt puudumisest;

9.

tuletab meelde, et hoolimata soost ja vanusest on lapsevanemad ja hooldajad samuti ka palgatöötajad, ettevõtjad, kes elavad maapiirkondades ja linnades ning annavad panuse oma elukoha elujõulisusse. Komitee juhib tähelepanu raskustele, mis esinevad piirkondades seoses hooldustöötajate leidmisega ja mis on tingitud eakamate suuremast osakaalust piirkonna elanike seas. Seda silmas pidades tuleks kaaluda peresõbralike linnade Euroopa märgise loomist, mis antakse linnadele, kes pakuvad peresõbralikku taristut, mis motiveerib kodanikke kas sinna jääma või sinna kolima, suurendades seeläbi asjaomase linna atraktiivsust investorite jaoks (1);

10.

tõstab esile rolli, mida täidavad selles valdkonnas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, võttes arvesse nende pädevust perede igapäevelu mõjutavates valdkondades, nagu lastehoid, eakate ja puuetega inimeste hooldamine, haridus, sotsiaalteenused ja tööhõive. Seega on mitmetasandiline valitsemine direktiivi optimaalse rakendamise jaoks oluline (2);

11.

toonitab seepärast, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, mis on paljudes liikmesriikides suured avaliku sektori tööandjad, tuleb toetada nende jõupingutustes asjakohase tööhõive- ja sotsiaalpoliitika rakendamisel, pidades sealjuures silmas ka toetust ja suutlikkuse suurendamist, et viia ellu meetmeid töö- ja eraelu tasakaalustamiseks;

12.

rõhutab, kui olulised on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid kui vahendid, mis võimaldavad asjakohaselt edendada meetmete väljatöötamist töö- ja eraelu paremaks tasakaalustamiseks, sh kohalike ja piirkondlike omavalitsuste abiga. Eeskätt tuleks tugevdada Euroopa Sotsiaalfondi nii, et see suudaks paremini tegeleda materiaalse puuduse, palgavaesuse ja sotsiaalse kaasatuse probleemidega ning toetada tööalast konkurentsivõimet;

13.

märgib, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil on olemas palju häid tavasid, mida tuleks jagada, edendada ja jäljendada kõigil tasanditel. Tuleks tunnustada ettevõtjaid, kes tegutsevad oma töötajate töö- ja eraelu tõelise ühitamise nimel;

14.

nendib, et linnad ja piirkonnad saavad samuti tagada lihtsustatud juurdepääsu teenustele ja vabaajategevustele, kavandades ja rakendades integreeritud kultuuri-, kaubandus- ja transpordipoliitikat, milles võetakse arvesse töö- ja eraelu ühitamise vajadust;

15.

märgib kahetsusega, et puuduvad viited Barcelona eesmärkidele, mis on suunatud naiste töötamise määra suurendamisele. 2002. aastal seati Euroopa Ülemkogul üksmeelselt eesmärgiks pakkuda Euroopa riikides lastehoiuteenust vähemalt 90 %le lastest, kes on vanuses 3 aastat kuni kohustuslik kooliiga, ning luua 33 %-le alla 3-aastastele lastele hoiukohad. Seda eesmärki ei ole kõik liikmesriigid saavutanud, mistõttu tuleb eesmärkide saavutamiseks rohkem vaeva näha;

16.

leiab, et Euroopa poolaasta on tõhus vahend eelarvepoliitika valdkonnas, ning et see võib olla väga kasulik, pakkudes liikmesriikidele suuniseid ja soovitusi majanduslike tegurite kohta, mis takistavad leibkonna teist sissetuleku saajat töötamast, aga ka suuniseid hooldusteenuste valdkonnas;

17.

rõhutab vajadust paindliku töökorralduse järele. Samuti on vaja tagada, et naisi ei käsitataks viisil, mis muudab nad madala palga ja väiksemate edutamisvõimaluste sünonüümiks. Samal ajal tuleks selliseid paindlikke töötingimusi korralikult tööandjatega arutada, et viia häirete oht miinimumini, eriti VKEde puhul;

18.

tuletab meelde, kui oluline on võimaldada lihtsamat juurdepääsu koolitusele lapsevanemate või hooldajate jaoks, kes on olnud pikalt eemal perekondlike ja hooldusega seotud kohustuste tõttu, samuti on oluline väärtustada hooldajate omandatud oskusi;

19.

rõhutab, et tänapäeva tööturul on vaja kõigi eurooplaste, aga eeskätt noorte, naiste ja hooldajate tööväljavaadete parandamiseks meetmeid, millega suurendatakse uute ettevõtlusmudelite ja uute töövormide paindlikkust ja turvalisust. Suurem turvaline paindlikkus toob kasu nii töötajatele kui ka tööandjatele, eeldusel, et see on asjakohaselt reguleeritud ja sellega kaasnevad meetmed, millega tagatakse õiguskindlus ja -selgus;

20.

märgib, et üksikvanemad seisavad töö- ja pereelu tasakaalustamisel silmitsi eriliste väljakutsetega ning nad vajavad erilist toetust. Üksikvanemad töötavad eriti sageli osalise tööajaga, neil on vähe karjäärivõimalusi ning neil on konkreetsed probleemid hariduse ja koolituse valdkonnas. Liikmesriike ja sotsiaalpartnereid kutsutakse üles võimaldama ennekõike üksikvanematele paindlikke tööajamudeleid ning pakkuma neile kutsealast koolitust, mis nende perekondlike kohustustega kokku sobib;

21.

on oluline, et eraelus kõnealuseid ülesandeid täitvate hooldajate kogemused saaksid praktilist tunnustust, mis lihtsustaks nende juurdepääsu ametlikule tööturule, täites seal samu ülesandeid, milleks nad on oskused omandanud eraelus;

22.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et puuduvad ettepanekud tugevdada rasedus- ja sünnituspuhkusega seonduvaid õigusi, näiteks mis puudutab pikaajalist vallandamisvastast kaitset ning üldisemalt diskrimineerimist töökohal. Tegemist on käest lastud võimalusega, pidades eelkõige silmas direktiivi eesmärki, millega kavatsetakse asendada rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlev direktiiv, mis võeti 2015. aastal tagasi;

23.

väljendab heameelt isapuhkuse kehtestamise üle ning leiab, et see toob kasu nii lapsevanematele kui ka lastele. Vaja on kultuurilist muutust, et isad tunneksid, et töölt puhkuse võtmine lapse eest hoolitsemiseks on ühiskonnas aktsepteeritud. See muutus tuleb kiiremini, kui mõlemat lapsevanemat koheldakse võrdsemalt juba raseduse algusest peale;

24.

nõustub ettepanekuga võimaldada isapuhkust perekonnaseisust sõltumata, nagu sätestatud riiklikus õiguses, et vältida diskrimineerimist. Liikmesriikide pädevusse jääb vanemapuhkuse taotlemise tingimuste ja üksikasjaliku korra määratlemine juhuks, kui vanemapuhkuse taotlejaid on rohkem kui kaks;

25.

soovitab kehtestada vanemapuhkuse, mille tasustamise määravad kindlaks selles valdkonnas ainupädevusega liikmesriigid, võttes selleks vastu seadusi või kasutades kollektiivläbirääkimisi, ning andes liikmesriikidele võimaluse määratleda täpsed üksikasjad. Komitee väidab ka, et lapsevanemate töö- ja eraelu sobiv tasakaal, mis annab neile rohkem aega laste jaoks, ilma et see ohustaks nende töökohta, on otsustava tähtsusega laste ja ühiskonna heaolu jaoks;

26.

tunnistab, et tasustatud hoolduspuhkuse kehtestamine on oluline ettepanek, et seadustada ja toetada inimesi, kes spontaanselt ja mitteametlikult hooldavad ülalpeetavaid sugulasi, eakaid või puudega inimesi, pühendudes põlvkondadevahelisele solidaarsusele oma perekonnas. Siiski on veel vaja jõupingutusi, et tagada piisav pikaajalise hoolduse struktuur, reageerimaks tekkivatele vajadustele, ning ELi fondidest tuleks eraldada vahendeid pikaajaliste hooldusteenuste loomiseks. Need kaks aspekti on olulised selleks, et aidata liikmesriikidel tegeleda Euroopas praeguste demograafiliste suundumustega: rahvastiku vananemine, sündimuse vähenemine ja eeldatava eluea pikenemine. Töö- ja eraelu tasakaalu ning soolise võrdõiguslikkusega peavad kaasnema investeeringud pikaajalise hoolduse kvaliteeti ja kõnealuse valdkonna teenuste mitmekesistamine;

27.

tervitab ettepanekut koguda rohkem ja kvaliteetsemaid andmeid Euroopa Komisjoni soovitatud mitteseadusandlike meetmete raames, ning rõhutab vajadust kohaliku ja piirkondliku tasandi andmete järele, et kujundada sihipärast ja ressursitõhusat poliitikat;

28.

peab asjakohaseks selgesõnaliselt tunnustada väikelasteteenuste hariduslikku tähtsust ning seetõttu tuleks rakendatavates tugimeetmetes kõnealust aspekti arvesse võtta, et väärtustada töötajaid ja töö sotsiaalset mainet kõnealuses väga tundlikus valdkonnas;

29.

toonitab, et lisaks puhkusega seonduva kaitse tugevdamisele sõltub uue direktiivi edu ka sellest, kuidas tegeletakse soolise palgalõhe probleemiga ja tagatakse suurem võrdsus tööturul;

30.

teeb ettepaneku koguda andmeid tööaja kohta, sh soo ja vanuse alusel, et saada teavet läbipõimunud diskrimineerimise kohta;

31.

soovitab teha koostööd Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga (EIGE), Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondiga (EUROFOUND), Euroopa Kutseõppe Arenduskeskusega (Cedefop) ning riiklike ja piirkondlike võrdõiguslikkusasutustega, et pidevalt ajakohastada töö- ja eraelu tasakaaluga seonduvaid näitajaid, tagamaks andmete asjakohasuse ja kiire kättesaadavuse;

32.

palub, et komisjon kutsuks liikmesriike üles lisama kohustusliku ja sellele eelneva hariduse õppekavadesse soolise võrdõiguslikkuse temaatika ning jätkama avaliku sektori asutuste jõupingutusi edastada teavet ja suurendada teadlikkust;

33.

innustab komisjoni suunama oma jõupingutused sellele, et tagada ELi kehtivate õigusaktide ja püstitatud eesmärkide rakendamine ja täitmine, selleks et kindlustada lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaal. EL peaks töötama välja ja võtma vastu uue mitmeaastase soolise võrdõiguslikkuse strateegia, jälgima arenguid liikmesriikides, levitama teavet ja häid tavasid soolise võrdõiguslikkuse kohta. Laiem ja integreeritud soolise võrdõiguslikkuse mõõde võiks anda hoogu riiklikul tasandil võetavatele meetmetele;

34.

palub, et komisjon kutsuks liikmesriike üles rakendama meetmeid, et vähendada töötavate emade ja isade tööpäeva ajal toimuva lastehoiu majanduslikke kulusid alates lapse sünnist kuni kohustuslikku kooliikka jõudmiseni;

35.

palub, et komisjon kutsuks liikmesriike üles võtma arvesse VKEde ja mikroettevõtete olukorda ning rakendama majanduslikke meetmeid, et need saaksid hõlbustada oma töötajate töö- ja eraelu ühitamist.