Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa energiavõrkude tugevdamine““

[COM(2017) 718 final]

(2018/C 262/14)

Raportöör:

Andrés BARCELÓ DELGADO

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 12.2.2018

Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.4.2018
Vastuvõtmine täiskogus	19.4.2018
Täiskogu istungjärk nr	534
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	157/1/2

1. Järeldused ja soovitused

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

1.1.

toetab visiooni, mille kohaselt on hästi ühendatud Euroopa energiavõrk äärmiselt oluline, et saavutada energialiidu eesmärgid: tagada taskukohane, turvaline ja säästev energia, mis võimaldab konkurentsivõimeliselt minna üle vähese CO2-heitega majandusele;

1.2.

kinnitab taas, et kõik ELi kliima- ja energiavarustuskindluse eesmärgid on omavahel lahutamatult seotud, mistõttu ei saa ühtegi neist pidada teistest vähem oluliseks, olgugi et osa neist ei ole liikmesriikide jaoks siduvad;

1.3.

leiab, et võrgutaristusse investeerimist tuleks arendada sama intensiivselt kui muid investeeringuid energiasse, eriti kooskõlas taastuvate energiaallikate levikuga, ning kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tagama nii rahvusvaheliste kui ka riikide energiavõrkude asjakohast arendamist, et soodustada ühisarendamist liidu eesmärkide täitmiseks;

1.4.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama iga kahe aasta tagant seirearuandeid taastuvenergia ning riiklike ja rahvusvaheliste võrkude arengu eesmärkide saavutamise kohta, et tagada taastuvenergia ja võrkude kooskõlastatud kasutuselevõtt, pöörates eritähelepanu selliste kitsaskohtade tuvastamisele, mis raskendavad taastuvenergia edastamist;

1.5.

täheldab, et mitu liikmesriiki ei suuda saavutada 2020. aastaks 10 % ühendatuse eesmärki ning nende projektide arendamisega seotud probleemid (keerulised haldusmenetlused, poliitilised tagajärjed, rahastamine, vastumeelsus ühiskonnas) seavad ohtu ka 2030. aasta eesmärkide saavutamise, raskendades ELi kliimapoliitika tervikuna elluviimist;

1.6.

leiab, et organiseeritud kodanikuühiskonna aktiivne osalemine ühendatuse projektide kavandamises võib mõne projekti puhul aidata vastumeelsust ühiskonnas leevendada;

1.7.

kutsub üles energialiidu juhtimist käsitlevat määrust edasi arendama, et võimaldada selliste meetmete rakendamist, mis on vajalikud hõlbustamaks ühenduste väljaarendamist piirkondades, mis jäävad praegu 10 % ühendatuse eesmärgist kõige enam maha;

1.8.

soovitab, et lisaks riikide ühendatuse osakaalu näitajale võetaks kasutusele geograafiliste piirkondade (nt Pürenee poolsaar) osakaalu näitajad ja näitajad hulgimüügihindade erinevuste jälgimiseks, et seada prioriteediks ühishuviprojektide elluviimine kõnealustes suurte erinevustega piirkondades;

1.9.

tunnistab, et rahaline toetus, mis on saadud Euroopa ühendamise rahastust, mis hõlmab 53,5 miljardit eurot energiataristute väljaarendamiseks aastaks 2020, on koos muude toetuste ja piirkondlike rakkerühmade tööga võimaldanud arendada üha suuremal arvul projekte, mis viivad ELi energialiidu saavutamisele lähemale;

1.10.

kutsub üles ühendatuse projektide jaoks ette nähtud toetuste eelarvet läbi vaatama, kuna praegused rahaeraldised võivad osutuda seatud eesmärkide saavutamiseks ebapiisavaks;

1.11.

nõuab, et liikmesriigid ja komisjon tugevdaksid solidaarsuse ja jagatud varustuskindluse mehhanisme, mis võimaldaksid energiasüsteemi ümber kujundada ning saavutada energiavarustuskindluse eesmärgid soodsal kulude-tulude suhtel, mis parandaks Euroopa tööstuse ja kodanike konkurentsivõimet;

1.12.

soovitab komisjonil ja liikmesriikidel edendada juhtimistarkvara, mis suurendab ühenduste töö tõhusust.

2. Üleeuroopaliste energiavõrkude poliitika

2.1.

Selleks, et saavutada oma eesmärke seoses kliimamuutuste, konkurentsivõime ja energiavarustuskindlusega, on Euroopa Liit seadnud eesmärgi arendada energiatranspordivõrke, mis võimaldavad minna üle vähese CO2-heitega majandusele.

Täpsemalt on seatud eesmärk, et aastaks 2020 saavutavad liikmesriigid oma naaberriikidega 10 % ühendatuse. Tagamaks, et taastuvate energiaallikate eesmärkide arendamine astuks ühte sammu ühenduste väljaarendamisega, otsustas Euroopa Ülemkogu tõsta elektrivõrkude ühendatuse eesmärki 2030. aastaks 15 %-ni.

2.2.

Et kindlustada 10 % ühendatuse eesmärgi täitmine, võttis EL 2013. aastal vastu üleeuroopalisi energiavõrkusid käsitleva määruse (TEN-E) ning lõi Euroopa ühendamise rahastu, luues nii aluse, millega määrata kindlaks, toetada ja prioriseerida selliste ühishuviprojektide rakendamist, mida on vaja vastupidavate üleeuroopaliste energiavõrkude saavutamiseks.

2.3.

Aastani 2030 investeeritakse Euroopa energiavõrkudesse 180 miljardi euro ulatuses ning loodetakse, et lõpule viiduna saavutatakse nendega 40–70 miljardit eurot kokkuhoidu aastas tänu välditud tootmiskulule ja konkurentsivõimelisematele gaasi hulgimüügihindadele, mille abil hoitakse energiasüsteemi ümberkujundamise kulud kontrolli all.

Ühishuviprojektide kolmandas loetelus, mis ootab veel Euroopa Parlamendi heakskiitu, määratakse kindlaks 173 projekti, millega aidata kaasa 2020. ja 2030. aastaks seatud ühendatuse eesmärkide täitmisele.

Hoolimata loetelu eesmärkidest ja olemasolevatest toetusvahenditest valmivad aga projektidega seotud tehniliste probleemide, poliitilise ja haldusmõju ning vastumeelsuse tõttu ühiskonnas 2020. aastaks vähem kui 30 % 2017. aastal kolmandasse loetellu kantud 173 ühishuviprojektist.

Sellele viivitusele on aidanud kaasa ka asjaolu, et TEN-E eeskirjade kohaldamine ei ole liikmesriikide tasandil olnud täielik.

2.4.

Eesmärkide täitmisel edasi liikumiseks lõi komisjon neli kõrgetasemelist töörühma, et kiirendada taristu arengut neljas konkreetses piirkonnas.

2.4.1. Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava

Poliitiline prioriteet on sünkroniseerida Balti riikide elektrivõrk Mandri-Euroopa elektrivõrguga ning lõpetada Balti riikide ja Soome gaasivõrkude eraldatus ja nende sõltumine ühest gaasiallikast.

Komitee toetab täielikult poliitilise kokkuleppeni jõudmist selleks, et edendada gaasisektori ühishuviprojektide, nagu Eesti-Soome ühendus ja Poola-Leedu ühendus, elluviimist aastaks 2021.

2.4.2. Pürenee poolsaare ühendused (Madridi deklaratsioon)

Kahjuks ning hoolimata Biskaia lahe liini heakskiitmisest on Pürenee poolsaare ühendused ülejäänud Euroopaga kaugel aastaks 2020 seatud eesmärkide saavutamisest ja veel kaugemal aastaks 2030 seatud eesmärkide saavutamisest.

Olemasolevad ühendused Hispaania ja Portugali vahel ei lahenda peamist probleemi, mis seisneb ühenduste puudumises Pürenee poolsaare ja Prantsusmaa vahel, arvestades, et ainus viis, kuidas poolsaar Euroopa ning siseturuga ühendub, on Prantsusmaa kaudu, ning selle riigiga ühendatus on ligikaudu 2,8 %.

Selle vähese ühendatuse tõttu on Pürenee poolsaare elektrihinnad Euroopa kõrgeimad ning taastuvate energiaallikate süsteemi lõimimine oleks samuti väga kulukas, kuna see vajaks suurel määral lisavõimsust ja selliste protsesside rakendamist, mis võimaldavad juhtida energiatootmises esinevaid suuri kõikumisi. Prantsusmaa president Macron on oma hiljutistes väljaütlemistes avaldanud olulist poliitilist toetust kahele Pürenee poolsaare ühendusele, mis on endiselt algstaadiumis.

2.4.3. Võrkudevahelised ühendused Kesk- ja Kagu-Euroopas

See piirkond on tarnekatkestuste suhtes haavatav ning maksab kõrgemat gaasi hinda kui ülejäänud Euroopa Liit, kuigi piirkond ise asub gaasitarnijale geograafiliselt lähedal.

Peamised eesmärgid on Bulgaaria-Serbia ühenduse rajamine, Krki veeldatud maagaasi terminali investeeringute tegemise alustamine (2018. aasta esimeses pooles) ning Bulgaaria-Austria gaasikoridori Rumeenia osa ehitamise alustamine.

2.4.4. Põhjamere piirkonna energeetikakoostöö

Peamine eesmärk seisneb taastuvenergia tootmise ja edastamise ühendamises ning seda tüüpi projektide jaoks sobiva õigusliku ja reguleeriva raamistiku loomises piirkonnas, mille tuuleenergia potentsiaal moodustab 2030. aastal ELi tarbimisest 4–12 %.

3. Taristupoliitika kohandamine pikemaajalise perspektiiviga

3.1.

Kuigi komisjon ja liikmesriigid on teinud ühishuviprojektide elluviimisega märkimisväärseid jõupingutusi, tuleb tunnistada, et nii tehniliste probleemide kui ka bürokraatlike ja rahaliste takistuste tõttu viiakse 2020. aastaks täielikult ellu vaid väike arv loetellu kantud ühishuviprojektidest, mistõttu on oluline vaadata läbi ühishuviprojektide rakendamiseks ettenähtud ajakava, seades esikohale ühendatuse eesmärkide täitmisest kõige kaugemal olevad piirkonnad.

3.2.

Komitee on seisukohal, et ühishuviprojektidesse tuleks lisada küberjulgeoleku kriteeriumid, et vähendada ohtu Euroopa kodanikele.

Digiteerimine toob kaasa selle, et süsteemide osakaal muutub uutes investeerimisprojektides üha olulisemaks.

3.3.

Gaasiühenduste puhul tuleb seada prioriteediks sellised ühishuviprojektid, mis aitavad olulisel määral tagada liikmesriikides varustuskindlust, pidades silmas nii kolmandate riikide tegevusest kui ka tehnilistest piirangutest tulenevaid ohte.

3.4.

Elektrivõrkude ühendatuse eesmärkide viga seisneb selles, et iga liikmesriiki käsitletakse eraldi. Komitee arvates tuleks korrata geograafiliste piirkondade kaupa käsitlemist, rühmitades liikmesriigid vajaduste järgi, et vältida võrguühendustes kitsaskohtade tekkimist. See on eriti vajalik juhul, kui üks liikmesriik on ülejäänud Euroopaga ühendatud vaid teise liikmesriigi kaudu, nagu näiteks Pürenee poolsaare, Küprose, Malta ja Iirimaa puhul.

3.5.

Esmatähtsaks tuleb pidada ühendusi väga vähese ühendatusega liikmesriikides, nagu Pürenee poolsaare riigid, Kagu-Euroopa, Poola ja Iirimaa, ning komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja vajalikud meetmed nende väljaehitamiseks ilma põhjendamatute viivitusteta.

3.6.

Aastaks 2020 ei saavutata 10 % elektrivõrkude ühendatuse eesmärki Hispaanias, Itaalias, Küprosel, Poolas ega Ühendkuningriigis ning Iirimaa ja Portugali lisandumine saavutatud ühendatuse loetellu on äärmiselt küsitav.

Komisjoni enda andmetele tuginedes näib, et 2030. aastaks on 15 % elektrivõrkude ühendatuse eesmärki keeruline täita, eriti kui analüüsida asjakohaselt geograafilisi kitsaskohti ja mitte üksnes liikmesriike.

3.7.

Pidades silmas 2030. aastaks seatud eesmärke, on siseturuga ühendatuse ja lõimimise vajaduste mõõtmiseks määratletud järgmised uued künnised:

—	hinnaerinevus 2 eurot/MWh iga liikmesriigi, piirkonna või pakkumispiirkonna hulgimüügiturgude vahel, et liikuda edasi turgude ühtlustamisega;

—	elektrivarustus tuleb tagada iga liikmesriigi võimsuse ning energiaimpordi ühendamise teel. Kui ühenduste nimivõimsus on alla 30 % tippkoormusest, tuleb kasutusele võtta uued ühendused, ning

—	kolmas künnis on seotud taastuvenergia optimaalse kasutamisega: kui ühenduse võimsus (eksport) on alla 30 % paigaldatud taastuvenergia võimsusest, tuleb kasutusele võtta uued ühendused.

Need kolm künnist seovad taastuvenergia arendamise ja siseturuga lõimimise eesmärgid otseselt ühendatuse eesmärkidega, aidates positiivselt kaasa nende kõigi täitmisele.

3.8.

Arvestades uusi künniseid ja liikmesriikide kaupa tehtud analüüsidest nähtuvaid piiranguid, on kuus riiki, kes ei täida ühtegi kolmest künnisest: Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros ja Ühendkuningriik. Neile tuleks lisada ka Portugal ja Malta, kes täidavad künnistest kahte, kuid seda üksnes seetõttu, et neil on ühendus vastavalt Hispaania ja Itaaliaga.

Nii Balti riigid kui ka Bulgaaria, Poola, Rumeenia ja Saksamaa täidavad kolmest künnisest kahte ning ülejäänud liikmesriigid, kes täidavad kolme künnist, võib lugeda täielikult lõimunuks.

3.9.

Nii iga liikmesriigi ühendatuse osakaalu analüüsist kui ka kolme uue künnise analüüsist ilmneb, et mitmes liikmesriigis on 2030. aastaks seatud eesmärkide täitmine väga keeruline. Üks peamisi probleeme on see, et ühendatuse eesmärk ei ole liikmesriikide jaoks siduv – asjaolu, mis koos seda tüüpi projektidega paratamatult kaasnevate viivitustega (poliitiline nõusolek, rahastamisvajadused, majanduslik tasuvus, vastumeelsus ühiskonnas) raskendab selle elluviimist. Kõik ELi kliima- ja energiavarustuskindluse eesmärgid on omavahel lahutamatult seotud, nii et ühtegi neist ei saa pidada teistest vähem oluliseks.

3.10.

ELil tuleb jätkata energialiidu juhtimist käsitleva määruse menetlemise ja vastuvõtmise edendamist, järgides kaugelepürgivat lähenemisviisi, mis peab ühenduste eesmärki ja taastuvenergia eesmärki võrdseks, tagamaks, et liikmesriigid ja komisjon astuvad kiiremas korras kõik vajalikud sammud, et viia nii kiiresti kui võimalik ellu 10 % ühendatuse eesmärk, mis võimaldab pääseda ligi ELi energia siseturule.

Peale selle tuleb projektide puhul, mis suurendavad oluliselt praegust ühendusvõimsust seal, kus ollakse 10 % eesmärgist maas, kasutada kõiki olemasolevaid rahastamisvahendeid, nagu Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond. Kõnealuste projektide suhtes tuleks kohaldada erieeskirju ja tugevdada ELi tasandi projektijuhtimise vahendeid, et projektide elluviimist kiirendada.

3.11.

Seades esikohale nende ühishuviprojektide elluviimise, tuleb piirkondlikel rakkerühmadel ja komisjonil igat juhtumit eraldi järjepidevalt hinnata, sealhulgas selliste meetmete võtmist, mis on vajalikud nende elluviimise hõlbustamiseks, näiteks haldusmenetluste lihtsustamine, ning toetada liikmesriikide vahel kokkuleppele jõudmist, korraldades kõrgetasemelisi kohtumisi.

Vaja on kõigi asjaosaliste, sealhulgas liikmesriikide, põhivõrguettevõtjate, arendajate ja reguleerijate kooskõlastatud tegevust. Algatused nagu iga-aastane energiataristu teemaline foorum Kopenhaagenis, kus kõigil sidusrühmadel on võimalik aktiivselt osaleda, on äärmiselt positiivsed püüdmaks leida lahendusi ühendamise projektide arendusprobleemidele.

4. Energiavarustuse kindlus

4.1.

Kuna kõik liikmesriigid sõltuvad suurel määral välistest energiatarnijatest, on energiavarustuse kindlus üks peamisi ELi eesmärke. Sellega seoses on viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid edusamme, eeskätt maagaasivõrkudes ja -ühendustes. Sellele vaatamata tuleb jätkuvalt seada esikohale nende ühishuviprojektide arendamine, mis on vajalikud selleks, et iga riigi gaasisüsteem vastaks määruses (EL) nr 994/2010 määratletud n – 1 kriteeriumile ja seejärel omaks niipea kui võimalik kolme alternatiivset gaasivarustuse allikat.

4.2.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata tegevustele, mis on vajalikud selleks, et kõrvaldada energiavarustuskindluse puudujäägid, mis jätkuvalt esinevad teatavates ELi piirkondades, nagu saared ja äärepoolsed piirkonnad. Oluline on meenutada Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta järeldusi, milles lepiti kokku, et ükski liikmesriik ei peaks jääma pärast 2015. aastat Euroopa gaasi- ja elektrivõrkudest eraldatuks ega tundma muret oma energiavarustuse kindluse pärast asjakohaste ühenduste puudumise tõttu. Seetõttu ja hoolimata viivitustest võimaldavad 2017. aastal Euroopa ühendamise rahastu toel tehtud edusammud, hoogustades projekte, mis võimaldavad lõpetada saarte nagu Küpros ja Malta eraldatuse, ning praegu analüüsitavad ühishuviprojektid nagu EastMedi torujuhe olla keskpikas plaanis optimistlikud.

4.3.

Oluline on luua riikidevahelised solidaarsusmehhanismid, mis võimaldavad tegutseda ühiselt, et leida lahendus eriolukorras olevate riikide võimalikele energiavarustuskindluse ohtudele.

5. Energiasüsteemi ümberkujundamise eeldused

5.1.

Vähese CO2-heitega majanduse poole liikumine ning eesmärgid, mis on seatud aastaks 2030 (27 % taastuvenergia allikaid) ja aastaks 2050 (CO2-heite vähendamine 80 %), ergutavad transpordisektoris ja kodumajapidamistes elektrienergiale üleminekut, suurendades oluliselt vajadust taastuvenergia järele ja tutvustades elektri jõul gaasi tootmise projektide kaudu uusi taastuvenergia kasutusviise.

5.2.

Aastaks 2050 seatud eesmärkide täitmiseks tuleb põhi- ja jaotusvõrkudesse võrreldes praeguse 35 miljardi euroga investeerida vahemikus 40–62 miljardit eurot aastas (1).

5.3.

On ilmselge oht, et 2030.–2050. aastaks seatud ühendatuse eesmärgid jäävad täitmata kõnealuste projektide arendamisel tekkivate raskuste tõttu. See seaks ohtu Euroopa kliimamuutuste vastu võitlemise eemärgid ja suurendaks järsult taastuvenergia investeeringute toetamise kulusid.

5.4.

Taastuvenergia arendamine peab toimuma kõrvuti nii rahvusvaheliste kui ka riikide energiavõrkude asjakohase arendamisega.

6. Liikumine tõelise energia siseturu poole

6.1.

Komitee on alati märkinud, et energialiit on üks Euroopa Liidu ülesehitamise põhitegureid ning ühendused on tõelise energia siseturu saavutamiseks hädavajalikud, kuna nende puudumine põhjustab anomaalseid, suure ebatõhususega seotud olukordi.

Ühenduste puudumisel tooks taastuvenergia edendamise poliitika kaasa väga kõikuvad hinnad, vajaduse teha märkimisväärseid investeeringuid nn toetavatesse tehnoloogiatesse ja taastuvenergia tootmiskao ajahetkedel, kus tootmine suureneb ja tarbimine väheneb.

6.2.

Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) hinnangul pakutakse Mandri-Euroopa riikides turule vaid 31 % olemasolevast ühendusvõimsusest. Energia siseturu saavutamise poole liikumiseks soovitatakse seetõttu võtta meetmeid, mis maksimeerivad turgudele pakutavat võimsust, mis omakorda suurendaks konkurentsi ja tõhusust ning parandaks olemasolevate ressursside kasutamist.

6.3.

Tegevuskulude vähendamiseks tuleb teha edusamme päevasiseste turgude ja piiriüleste tasakaalustamisturgude liitmisel, edendades elektrisüsteemi tasakaalustamise määruse (EL) 2017/2195 meetmeid, millega nõutakse liikmesriikidelt piirkondliku koostöö tegemist, et arendada tasakaalustatud piirkondi ühendustes, mis aitavad vähendada ülekoormust, optimeerida liikmesriikide vahel energiavarusid ja suurendada turgude konkurentsivõimet (2).

7. Majanduslik optimeerimine

7.1.

Komitee on seisukohal, et tuleb edendada meetmeid, mis võimaldavad tagada, et olemasolevaid ELi rahalisi vahendeid kasutatakse eeskätt nende projektide jaoks, mis on energiavarustuse kindluse seisukohast kõige vajalikumad ning mis tagavad suurema majandusliku tasuvuse või võimaldavad ELi kliimaeesmärkide täitmisel märkimisväärselt edasi liikuda.

7.2.

Majanduslikust seisukohast peaks projektide suhtes otsuste tegemisel olema määrav esimene künnis (hinnaerinevus).

7.3.

Salvestusprojektid (näiteks pumpjaamad), mis aitavad minimeerida tootmispargi vajadusi, tuleb seada tähtsamaks teistest projektidest, millel praegu puudub piisav tehnoloogiline tugi ning mille rahastamine tuleks teadus- ja innovatsiooniprogrammide arvelt, nagu see oleks näiteks teatavate CO2 transportimisega seotud projektide puhul. Sellele vaatamata ei peaks reguleerimine edenema kiiremini kui tehnoloogia.

Brüssel, 19. aprill 2018

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Luca JAHIER

(1) Euroopa Parlamendi (tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon) uuring „European Energy Industry Investments 2017“, IP/A/ITRE/2013-46 – PE595.356.

(2) ELT L 312, 28.11.2017, lk 6.