28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/71

Raportöör:

Ionuț SIBIAN

Raportöör:

Mihai MANOLIU

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle uue Euroopa konsensuse kohta arengu küsimuses „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“. See vastab soovitustele, mille komitee esitas oma arvamuses REX/461 „Tegevuskava aastani 2030 – ülemaailmsele säästvale arengule pühendunud Euroopa Liit“, kus ta kinnitab, et „Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriigid peavad viivitamatult kokku leppima edasised sammud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil institutsioonidevahelise kokkuleppega komisjoni, nõukogu ja parlamendi vahel, et luua tugev alus edasiseks poliitiliseks tegevuseks. See kokkulepe säästva arengu eesmärkide rakendamise kohta peaks olema üldise strateegia alus tegevuskava 2030 süvalaiendamiseks eesmärgiga muuta EL säästva arengu liiduks.“ Samas arvamuses soovitab ta komisjonil „tegevuskava 2030 täiel määral integreeri[d]a Euroopa arengukonsensusesse ja seda konsensuse raames kasuta[d]a“.

1.2.

Komitee tunnustab 2006. aasta Euroopa arengukonsensuse rolli Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide arengukoostöö poliitikas (1). Selle lisaväärtuseks on peamiselt kooskõlastatud käsitlusviisi esitamine ELi ja selle liikmesriikide poolt, samuti rakendamise raamistiku tagamine ELi tasandil, mille põhjal koostati mitmed juhendmaterjalid, poliitilised dokumendid ja tegevuskavad nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil. Loodetakse, et uus konsensus jätkab samasugust rolli.

1.3.

Komitee tervitab konsensuse osas võetud sõnaselget kohustust, mille üldeesmärk on vaesuse kaotamine õigustel ja soolisel võrdõiguslikkusel põhineva arengukoostöö käsitluse alusel, tagades samas, et tegevuskava 2030 raames ei jäeta kedagi kõrvale, olenemata tema elukohast, etnilisest päritolust, soost, vanusest, puudest, usutunnistusest või tõekspidamistest, seksuaalsest sättumusest, rändaja staatusest või muudest kaalutlustest.

1.4.

Osutades tegevuskavale 2030 ja jätkates oma peamise ülesandena vaesuse kaotamist, annab konsensus arengukoostööle tunnustuse, mida see väärib, ja suurendab selle nähtavust Euroopa Liidu poliitikavaldkonnana. Ajal, mil arengupoliitikat tuleks pidada ELi välistegevuse üheks nurgakiviks, tuleks konsensuses näha garantiid, mis tagab, et see areng toimub võrdsetel alustel teiste liidu tegevusvaldkondadega ning seda ei tohi nendele allutada (julgeolek, kaubandus, justiits- ja siseküsimused jne).

1.5.

Konsensus vaadatakse läbi väga keerulisel ajal, kui (Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 loetletud) Euroopa väärtused ja põhimõtted ning kogu Euroopa Liidu olemasolu on järjest enam ohustatud. Arvukad kriisid mõjutavad valitsuste võimet ja valmisolekut eraldada vajalikke vahendeid tegevuskava 2030 rakendamiseks. Seetõttu on väga oluline, et kõik liikmesriigid ja Euroopa Liidu institutsioonid pühenduksid täielikult selle rakendamisele ja selle kooskõlla viimisele Euroopa arengukonsensusega, eelkõige selle finantsmõju osas.

1.6.

Konsensus peaks püüdma määratleda komisjoni ja liikmesriikide rolli, võttes arvesse nende suhtelisi erieeliseid arenguabi valdkonnas. See on muutunud veelgi olulisemaks, kuna on oodata, et ELi ja selle liikmesriikide poolt arenguabile eraldatav kogusumma väheneb pärast Brexitit ja olukorras, kus sisepoliitiline kliima muutub. 2013. aastal Euroopa Parlamendi arengukomisjoni tellitud aruande kohaselt (2) oli liikmesriikide ja komisjoni vahel arenguabi valdkonnas tõhusa koordineerimise puudumise majanduslik kulu ligikaudu 800 miljonit eurot. Seda summat võiks igal aastal kokku hoida tehingukuludelt, kui rahastajad suunaksid oma abialased jõupingutused väiksemale arvule riikidele ja valdkondadele. Samuti leiti, et potentsiaalselt on igal aastal võimalik kokku hoida täiendavalt 8,4 miljardit eurot, kui tõhustatakse vahendite eraldamist mitme riigi tasandil.

1.7.

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid ei peaks arenguabi kasutama vahendina, mille abil surutakse oma partneritele peale koostööd majandus- ja välispoliitiliste, riigi julgeoleku ning rände kontrollimise eesmärkide saavutamiseks. Vastupidi, arengukoostöö peaks jätkuvalt keskenduma oma põhieesmärkidele – vaesuse kaotamine, kõigile võrdsed võimalused ja võrdne väärikus ning keskkonnasäästlikkuse tagamine.

1.8.

Eelkõige soovib komitee rõhutada põllumajanduse osatähtsust arengupoliitikas. Kohaliku toiduainete tootmise aluse tugevdamine, naiste olukorra parandamine maapiirkondades ning põllumajandustootjate koondumine ja koostöö on olulisel kohal vaesuse kaotamisel ja kestliku arengu eesmärkide saavutamisel maailma vaeseimates riikides.

1.9.

Konsensuses tunnustatakse sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli tegevuskava 2030 edendamisel kui ka nende panust tegevuskava rakendamisse. EL ei peaks mitte ainult andma oma tugevat poliitilist toetust neile soodsa tegevusraamistiku tagamiseks, et nad saaksid täielikult täita oma rolli, vaid ka tunnustama, toetama ja kaitsma inimõigusi kaitsvaid organisatsioone, järelevalveülesandeid täitvaid organeid ja ebasoodsates tingimustes tegutsevaid ametiühinguid. Lisaks peaks EL püüdma töötada välja paremini kohandatud rahastamismehhanisme, et toetada laiemat hulka kodanikühiskonna organisatsioone, et tagada väiksemate ja samas rohkemate kohalike organisatsioonide parem juurdepääs ELi programmidele. Sellega seoses on komitee andnud mitmeid olulisi soovitusi oma arvamuses REX/461 „Tegevuskava aastani 2030 – ülemaailmsele säästvale arengule pühendunud Euroopa Liit“.

1.10.

Sotsiaaldialoogi tuleb tunnustada arengukoostöö tegevuskava rakendamise vahendina. Sotsiaaldialoog eeldab soodsat keskkonda ja tõhusat institutsioonilist raamistikku. See algab ühinemisvabaduse austamisest ja õigusest kollektiivläbirääkimistele. EL peaks tegema koostööd tööandjate ja töötajate sõltumatute organisatsioonidega (sotsiaalpartnerid), et edendada usaldusväärseid töösuhete tavasid ja toimivaid töökorraldussüsteeme.

1.11.

Kuigi ELi usaldusfondid kujutavad endast võimalikku positiivset vahendit, siis puuduvad piisavad uuringud, mis näitaksid, et need vastavad arenguriikide omavastutuse ja kohanemisvajadustele. Kuigi pooled Euroopa Liidu liikmesriigid suurendavad oma ametliku arenguabi eraldisi erasektorisse, siis riiklikest vahenditest tehtavad ärisektori investeeringud on suures osas läbipaistmatud ja kontrollimatud (3). Sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone tuleks toetada ja võimaldada neil kontrollida arengule eraldatavaid avaliku sektori vahendeid, k.a neid, mis suunatakse erasektorisse. Nad peaksid tõepoolest saama osaleda arengukoostöö programmide väljatöötamisel, rakendamisel, järelevalves ja hindamisel, et need vastaksid võimalikult suure hulga inimeste tegelikele vajadustele.

1.12.

Arenguriikides töökohtade loomine on oluline ülesanne, milles erasektoril peab olema oluline osa. Komitee arvamuses REX/386 „Erasektori osalemine 2015. aasta järgses arenguraamistikus“ rõhutatakse, et „erasektoril võib olla esmatähtis osa vaesusevastases võitluses maailmas, kuna ta loob töökohti, toodab kaupu ja teenuseid, tekitab tulu ja hüvesid ning osaleb oma makstavate maksude kaudu avaliku sektori kulude rahastamisel“. Kuid töökohtade loomine ei tohiks olla eesmärk omaette, välja arvatud juhul, kui see tagab tööalased ja keskkonnakaitse standardid ning inimväärsed töötingimused eelkõige naistele ja noortele vastavalt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tagamise suunistele, ILO töönormidele ja teistele rahvusvahelistele dokumentidele (nt ÜRO juhtpõhimõtted ettevõtete ja inimõiguste vallas ning OECD juhtpõhimõtted rahvusvaheliste ettevõtete jaoks).

1.13.

Komitee on seisukohal, et kaasamine ja jätkusuutlikkus põhinevad inimväärsel ja stabiilsel tööl (eriti naiste ja noorte puhul), mis toob piisavalt tulu ja loob jätkusuutliku väärtusahela paljude tugevdatud kommunaalteenuste jaoks. Edendada tuleb uusi tootmis- ja tarbimismudeleid ringmajanduse raames. Nii saab haavatavaid rühmi paremini kaitsta, nad saavad juurdepääsu finantsteenustele ning ausa, õiglase ja jätkusuutliku ettevõtluse sektor töötab välja uued ärimudelid (kohalikke teenuseid pakkuvad sotsiaalsed ettevõtted) ja uued nõuetekohaselt reguleeritud VKEd.

2.1.

Arengupoliitika on ELi välistegevuse oluline osa, nagu on määratletud Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõike 2 punktis d, milles on ette nähtud „toetada arengumaade säästvat majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast arengut, pidades esmaseks eesmärgiks vaesuse kaotamist“ vastavalt avaldusele, mis on esitatud ka ELi toimimise lepingu artiklis 208.

2.2.

Uue Euroopa arengukonsensuse ettepaneku eesmärk on pakkuda arengukoostöö poliitikale ühist lähenemisviisi, mida rakendaksid EL ja selle liikmesriigid.

2.3.

Samal ajal on konsensus tugev kinnitus maailmale, rõhutades ELi otsusekindlust jääda ülemaailmses kontekstis usaldusväärseks, pühendunuks, vastutustundlikuks ja eeskuju näitajaks. Sellega määratletakse liidu põhimõtted ja prioriteedid maailma keeruliste probleemide ja vahendite suhtes, et täita tegevuskava aastani 2030 ja Pariisi kokkuleppe raames ELi võetud kohustusi.

2.4.

Komitee märgib, et Euroopa arengukonsensuse läbivaatamine on uues olukorras tervitatav ja väga tähtis, kuna selle eesmärk on samal ajal suunata ELi ja selle liikmesriikide pühendunud tegevus kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamisele ning aidata kaasa nende liidu välistegevuse prioriteetide elluviimisele, mis on sätestatud Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegias.

2.5.

Püsiva majanduskriisi, Brexiti, USA-s toimunud poliitiliste muutuste, idas rahutu olukorra suurenemise, Süüria konflikti ja selle humanitaartagajärgede, liikmesriikides populismi ja ksenofoobia kasvu ning kliimamuutuste mõju tõttu majandusele ei ole Euroopa Liidu ees rohkem kui pool sajandit seisnud nii raskeid ülesandeid kui praegu.

2.6.

Nagu rõhutatakse Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegias „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa“ (2016), on uue sisemise ja ülemaailmse olukorra põhjuseks ebastabiilsuse ja ebakindluse suurenemine. Seetõttu, puutudes kokku eksistentsiaalse ohuga, peab EL olema tugevam ja ühtsem kui kunagi varem.

2.7.

EL võtab kollektiivselt kohustuse eraldada vastavalt tegevuskava 2030 ajakavale 0,7 % oma kogurahvatulust ametlikuks arenguabiks. Kui soovitakse saavutada konsensuse eesmärgid, peavad EL ja selle liikmesriigid täitma oma abialased eesmärgid. Arvestades Euroopa poliitilist olukorda, on praegu tõsiselt kaheldav, kas praegused ja tulevased valitsused on valmis säilitama sellist finantskohustuste taset. Poliitilise olukorra muutumine ELi liikmesriikides võib seada ohtu liikmesriikide valitsuste arengukoostöö raames võetud kohustused, arvestades populistlike poliitiliste liikumiste jõulisi nõudmisi vähendada ülemaailmset solidaarsust ning ametliku arenguabi kulutusi.

2.8.

Kuna Ühendkuningriik on olnud arenguabi peamine rahastaja ELis (rohkem kui 14 miljardit eurot 2015. aastal), siis on Brexitil juba otsene mõju ELi positsioonile ja selle suutlikkusele, eelkõige poliitilisele suutlikkusele, piirates ressursse, mida liit kavatses kasutada kestliku arengu eesmärkide rakendamiseks. Hinnanguliselt kaotab Euroopa Liit lisaks muule kui finantsvõimekusele Brexiti tõttu ligikaudu 15 % oma abieelarvest. On väga tähtis, et ELi liikmesriigid jääksid solidaarseks ja järgiksid oma abialaseid eesmärke.

2.9.

EL peaks tagama, et ametlik arenguabi keskenduks endiselt vaesuse vastasele võitlusele arenguriikides, jälgima, et rahalisi vahendeid kasutataks tõhusalt, tuues kõnealustele riikidele tegelikku kasu, ning tagama ELi poliitikavaldkondade arengusidususe. Euroopa vabaühenduste (Concord) platvormi aruandest „AidWatch 2016“ ilmneb, et juba 2015. aastal ei kajastanud 17 % ELi abist enam tegelikku ressursside ülekandmist arenguriikidesse, kuna tegemist on kuludega, mis tehakse doonorriigis pagulaste ja üliõpilaste toetamiseks, võla vähendamiseks, samuti abi- ja intressimakseteks. Mõned ELi liikmesriigid on suurendanud kinnitatud abisummasid, mille põhjuseks on peaaegu täielikult pagulastele tehtavad kulutused nende vastavates riikides, muutudes sel viisil peamisteks nendest summadest kasusaajateks.

2.10.

Oma olemuselt ja oma loomise aluseks olnud põhjustel on EL kohustatud edendama ja kaitsma mitmepoolsust, maailmakorda, mille aluseks on reeglid, üldine rahu ja inimõigused. Aja jooksul on liidust saanud vajalik ja vastutustundlik ülemaailmne partner, kes järgib teatud põhimõtteid, tegeleb konfliktide ja vaesuse algpõhjustega, edendab üldisi inimõigusi, annab eeskuju ja kasutab oma mõju, et tuua maailma positiivseid muutusi.

2.11.

Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide kui arengukoostöö vallas ülemaailmse juhtiva partneri kohustus on nüüdseks juba liidu identiteedi ja liidust kaugemale ulatuva maine lahutamatu osa.

2.12.

EL on kõige avatum turg maailmas, mis pakub heldelt tollimaksu soodustusi arenguriikidele, mis ratifitseerivad ja rakendavad inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ning hea valitsemistava põhilised rahvusvahelised konventsioonid.

2.13.

Lisaks rahavoogudele on EL arenguriikide oluline poliitiline partner, kuna soodustab positiivset poliitilist ja sotsiaalset arengut ning aitab neil õiglasemalt ja terviklikumalt osaleda maailma poliitilistes ja majanduslikes protsessides.

2.14.

ELil oli tähtis osa aastatuhande arengueesmärkide kujundamisel ja rakendamisel (2005–2015) ning oli kestliku arengu eesmärkide (2016–2030) vastuvõtmise liikumapanevaks jõuks, aidates otsustavalt kaasa Euroopa väärtuste, nagu inimõigused, demokraatia, õigusriik ja sotsiaalsed õigused, integreerimisele uude ülemaailmsesse arenguprogrammi.

2.15.

Euroopa Liidul on juhtiv ülemaailmne roll kliimamuutuste valdkonna probleemidega tegelemisel ning tal oli oluline osa arenenud ja arenguriikide laiapõhjalise koalitsiooni loomises, mis võimaldas Pariisi kokkuleppe sõlmimist detsembris 2015. aastal. EL on lubanud eraldada 20 % oma eelarvest kliimameetmete edendamisele – nii leevendamise kui ka kohanemise mõttes – Pariisi kokkuleppe toetamiseks.

2.16.

Veebruaris 2016 avaldatud ELi Eurobaromeetri uuring rahvusvahelise koostöö ja arenguabi kohta näitab, et ELis toetab peaaegu üheksa ELi kodanikku kümnest arenguabi (89 % – kasv nelja protsendipunkti võrra aastast 2014). Uutes liikmesriikides kipuvad arvud olema veidi väiksemad kui vanades liikmesriikides. Arvandmed näitavad nende kodanike osakaalu suurenemist, kes arvavad, et võitlus vaesuse vastu arenguriikides peaks olema üks ELi prioriteete (suurenemine viie protsendipunkti võrra ehk 69 %) ning liikmesriikide valitsuste prioriteete (suurenemine viie protsendipunkti võrra ehk 50 %). Ligi seitse uuringus osalenut kümnest toetas ELi arenguabi tugevdamist (68 %), mis on suurem protsendimäär võrreldes viimaste aastatega. Uuringus osalenuist ligi kolmveerand nõustus, et arenguabi on tõhus vahend ebaseadusliku rände vastu võitlemiseks (73 %), ning 80 % eurooplastest arvas, et arenguabi andmine on Euroopa Liidu enda huvides. 52 % küsitletuist leidis, et EL peaks täitma oma lubadust suurendada abi arenguriikidele.

3.1.

Vastastikune seotus on tegevuskava 2030 väljatöötamise peamine alus, tegevusraamistik, mille eesmärk on riiklike terviklike kestliku arengu strateegiate väljatöötamine, mis tasakaalustatud viisil integreerivad majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõõtme, et saavutada positiivne mõju sellega seotud valdkondades, võttes arvesse valdkondadeüleseid tegureid: sooline võrdõiguslikkus, noored, liikuvus, ränne, investeeringud ja säästev energia. Tegevuskavas 2030 keskendutakse järgmistele prioriteetidele: inimesed, planeet, heaolu, rahu ja partnerlus.

3.2.

Kuigi äärmises vaesuses elavate inimeste arv vähenes rohkem kui poole võrra aastatel 1990–2015, elab üle 800 miljoni inimese jätkuvalt alla 1,25 USA dollariga päevas ning neist 80 % elab Sahara-taguses Aafrikas ja Lõuna-Aasias. Konsensuses rõhutatakse vajadust vähendada vaesust kõige vaesemates, nõrgemates või konfliktidest mõjutatud riikides ning tugevdada vastupanuvõimet, eelkõige haavatavate inimeste puhul, kes kogevad keskkonnaalaseid ja majanduslikke vapustusi, loodusõnnetusi või inimtegevusest tingitud õnnetusi ning ülemaailmseid ohte tervisele.

3.3.

Aastaks 2030 on vaesed koondunud ebastabiilsetesse ja konfliktidele avatud riikidesse, mis süvendab vaesust veelgi. Kui sellistes tingimustes soovitakse vaeseid aidata, siis vajatakse erinevaid lähenemisviise. Vaatamata sellele, et aina suurem hulk inimesi väljub äärmisest vaesusest, on suurenenud ebavõrdsus riikide vahel ja nende sees. Lisaks vaesusele, konfliktidele ja kliimamuutustele on ebavõrdsus muutunud peamiseks ebastabiilsuse põhjuseks suuremas osas maailmast.

3.4.

Arengukoostöö poliitikas on kesksel kohal järgmised olulised küsimused: diskrimineerimine ja ebavõrdsus, tahe tagada, et kedagi ei jäetaks kõrvale, keskendumine vaesuse kaotamisele – need kõik on kestliku arengu alus. Samuti tehakse edusamme inimväärikuse vallas: nälja kaotamine, üldine juurdepääs haridusele ja kutseõppele, tervishoiuteenuste süsteem, inimväärne töö kõigile, üleminek mitteametlikult majanduselt ametlikule majandusele, piisav ja asjakohane sotsiaalkaitse, tervislik keskkond. Neid eesmärke saab ellu viia tõhusatel poliitikameetmetel põhineva valitsemise kaudu riigi tasandil ning haavatavatele inimestele sotsiaalkaitse miinimumtaseme loomise kaudu.

3.5.

Ühisest pikaajalisest tegevusest saavad kasu pidevas vaesuses elavad inimesed, see loob majanduskasvu, vähendab ebavõrdsust ja võimaldab saavutada tulemusi. On vaja tagada, et avalike kulutuste ümberjagamisega kaasneksid konkreetsed majanduslikud saavutused, nagu kvaliteetsetele teenustele, eriti haridusele, tervishoiu- ja kanalisatsiooniteenustele juurdepääsu paranemine.

3.6.

Lisaks loob kõnealune lähenemine tööl põhineva solidaarsuse alusel tõhusad, jätkusuutlikud ja õiglased sotsiaalteenused, mis on seotud tulutoova tööga. Põhiteenuste alusel saab tagada ka miinimumsissetuleku (uue vahendina), mis on vajalik vastupanuvõime loomiseks, et vältida tagasi langemist äärmisesse vaesusesse. Tuleb tugevdada sotsiaalseid struktuure keskpikas ja pikas perspektiivis. Tuleb tugevdada sotsiaalseid struktuure keskpikas ja pikas perspektiivis.

3.7.

Kuigi konsensuses seda eraldi välja ei tooda, on kavas pidada kinni kohustusest, mis võeti programmi raames muutuste tegemiseks ja mis seisneb selles, et jätkuvalt toetada sotsiaalset kaasatust ja inimarengut, moodustades ELi abist vähemalt 20 %.

3.8.

Keskse tähtsusega on naiste ja tütarlaste õiguste kaitse ja rakendamine, mille puhul austatakse nende seksuaal- ja reproduktiivtervist ning nendega kaasnevaid õigusi, mis on inimarengu oluline tegur. Samal ajal on vaja tugevdada nende haavatavate elanike vastupanuvõimet, kes puutuvad kokku majanduslike ja keskkonnaalaste vapustustega, sealhulgas loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetustega. Tuleb luua humanitaarabi andmise sidus ja integreeritud süsteem, et aidata põgenikke (pöörates erilist tähelepanu alaealistele ja teistele haavatavatele isikutele), parandades juurdepääsu haridusele ja kvaliteetsetele töökohtadele.

3.9.

Et säilitada elujõud, peab kõigile inimestele olema kättesaadav mitmekesine, piisav, täisväärtuslik ja ohutu toit. Oluline on toetada vaeseid kogukondi, et parandada nende pidevat juurdepääsu maaressurssidele, veele, sealhulgas joogiveele, kanalisatsiooniteenustele, samuti puhastele energiaallikatele ausa ja õiglase hinna eest ja väikese keskkonnamõjuga. Sellise juurdepääsu tagamine võimaldab vähendada alatoitumise ja kasvupeetuse tundemärke ning edendada laste mõjuvõimu suurendamist ja nende vaimset tervist. Samuti pakub juurdepääs parematele teenustele (tehnoloogia areng ja digitaalne innovatsioon) võimaluse suurendada kiiresti kasvava maa- ja linnaelanikkonna elukvaliteeti, aidates kaasa kodanike tervise, heaolu ja väärikuse parandamisele ning vastates nende vajadustele.

3.10.

Vastupanuvõime ja jätkusuutlikkus on olulised tegurid ja hädavajalikud elujõuliste lahenduste väljatöötamiseks praeguses keerulises, muutuvas ja ettearvamatus olukorras olevas maailmas. Haavatavus suurendab vaesuse niigi tugevat mõju, samas kui korduvate struktuursete kriisidega seotud äärmine haavatavus tekitab jätkuvalt humanitaarhädaolukordi ja pidurdab teatud kogukondade arengut. Konfliktide jätkumine nõuab rohkem vahendeid, kui see on võimalik, ja takistab põhiliste inimõiguste rakendamist ning suurendab pagulaste ja põgenenud isikute arvu. Edu ohustavad pidevad probleemid rahvatervise valdkonnas.

3.11.

Juurdepääs taskukohastele ja jätkusuutlikele energiateenustele (energia tootmine taastuvatest energiaallikatest, võitlus kütteostuvõimetuse vastu) on endiselt piiratud ning takistab majanduskasvu ning asjakohast ja tõhusat industrialiseerimist, mis oleks kohandatud kohalikele tingimustele, vajadustele ja võimalustele (vastavalt keskkonnakaitsele). Juurdepääs loodusvaradele on piiratud, kuna jätkusuutmatud kasutusviisid põhjustavad nende ammendumise.

3.12.

Säästev põllumajandus, ratsionaalne toidusüsteem ja säästev kalandus pakuvad tooteid, mis suudavad tõhusalt ja märgatavalt rahuldada elanikkonna hüppeliselt kasvavaid vajadusi ning samas on mõju keskkonnale väike. Veepuudus ja (jätkusuutmatu) veevajadus mõjutavad kliimamuutusi.

3.13.

Konsensuses pööratakse erilist tähelepanu demograafilisele varale, milleks on arenguriikide noored, kasutades ära potentsiaali 1,3 miljardi inimese näol, kes on kaasava majanduskasvu ja kestliku arengu mootoriks, luues uusi kvaliteetseid töökohti ning toetades noorte mõjuvõimu suurendamist ja osalemist majanduses, ühiskonnas, otsuste tegemisel ja avaliku elu juhtimises kohalikul tasandil.

3.14.

Vaja on liikuda ringmajanduse poole, et kasutada olemasolevaid vahendeid tõhusalt ja toetada laiaulatuslikku protsessi piisava ja kestliku arengu eesmärgil. On olemas tegelik potentsiaal selleks, et erasektori uued osalejad saaksid pakkuda uuenduslikku partnerlust ja uuenduslikke lahendusi, tõhusaid, jätkusuutlikke ja eetilisi finantsmehhanisme, millest võivad saada edumudelid. Nii koostöö kui ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (vastupidavad ja tõhusad võrgustikud ja taristud) on peamised edutegurid ning aitavad suunata vahendeid ja investeeringuid kestliku arengu eesmärkide saavutamise nimel, et tagada edu ülemaailmsete probleemide lahendamisel.

3.15.

Vaesuse kaotamine ja kestlik areng nõuavad keskkonnasäästlikkust ja stabiilset kliimat, mis pakub võimalusi haavatavatele ühiskonnaliikmetele. Tasakaalustamatud majandusprotsessid võivad ohustada rahu ja stabiilsust ning põhjustada ulatuslikku rännet. Keskkonnaprobleemid tuleb integreerida ennetustöösse, muu hulgas tugevdades „saastaja maksab“ põhimõtte kohaldamist. Vastutustundlikul erasektoril võib olla tähtis osa ressursside tõhusa kasutamise, säästva tarbimise ja tootmise edendamises – need elemendid võivad kaotada seose majanduskasvu ja keskkonna olukorra halvenemise vahel ringmajandusele ülemineku ajal.

3.16.

Erasektori rolli tegevuskava 2030 elluviimisel tuleks hinnata tema võime põhjal aidata kaasa arengueesmärkide saavutamisele abisaavates riikides ning kõnealune roll peaks põhinema tulemusliku arengukoostöö ülemaailmse partnerluse põhimõtetel. Kui erasektori uute rahastamisvahendite kaasamine võib olla tõhus vahend, mis loob majandusarengut ning tagab tööhõive ja riigitulu, siis on oluline, et selliste vahendite suhtes kohaldataks samu läbipaistvuse ja hindamise nõudeid nagu avaliku sektori vahendite puhul. EL ja tema liikmesriigid peaksid rahastama läbipaistvat ja sõltumatut hindamist, võimaldades sidusrühmadel, iseäranis kohalikul tasandil, hinnata kulutõhusust ning era- ja ärisektori rahastamistegevuse mõju arenguabi valdkonnas. EL ja selle liikmesriigid peaksid kokku leppima sidusas käsitluses erasektori rollist arengus tagamaks, et ühtegi abi vajavat piirkonda ega riiki ei jäetaks arengus maha. Uuenduslikke arengu rahastamise mehhanisme, nagu avaliku ja erasektori partnerlused, tuleks hinnata arengu ja kulutõhususe põhimõtetest lähtudes, et vältida seotud abi ja tagada regulatiivne keskkond, mis võimaldab valitsustel korraldada avalike teenuste osutamist.

3.17.

Euroopa Liit peab edendama mõjusaid rahvusvahelisi vahendeid vastutustundliku majanduse valdkonnas, et julgustada vastutustundlikku tarneahelat ja vastutustundlikke äritavasid. Arvestades suurenevat huvi erasektori kui arenguvaldkonna osaleja vastu, peaksid olemasolevad vahendid vastutustundliku ettevõtluse edendamiseks muutuma veelgi olulisemaks. Ettevõtjate käitumist ja aruandlusvahendeid käsitlevate rahvusvaheliselt tunnustatud suuniste ja põhimõtete järgimine ja rakendamine peaks muutuma erasektori toetuste määramisel arengukoostöö raames peamiseks tingimuseks. Nõuetele vastavus peaks olema seotud abikõlblikkusega ja asjakohane järelevalvesüsteem peaks rikkumiste korral viima rahalise toetuse uuesti hindamiseni.

3.18.

On vaja kindlalt toetada vastutustundlikke äritavasid, inim- ja tööõiguse integreerimist ning inimväärseid töötingimusi (kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni ning ettevõtjate käitumist käsitlevate teiste rahvusvaheliselt tunnustatud suuniste ja põhimõtetega), ettevõtjate sotsiaalset vastutust (tööstandardite ja inimväärsete töötingimuste osas), rahanduslikku sõltumatust, korruptsioonivastast võitlust, keskkonnanorme. Seejuures tuleb vältida kuritarvitamist ja korruptsiooni, et võimaldada üleminekut mitteametlikult majanduselt ametlikule majandusele.

3.19.

Komitee on seisukohal, et mittediskrimineeriv elukestev juurdepääs koolitusele tagab, et iga kodanik saab vajalikud teadmised ja oskused, mis on kestliku arengu üks põhitingimusi. Parem, väärikam ja pühendunum elu vastavalt igaühe suutlikkusele ning vastavalt suurematele õigustele sotsiaalsel ja majanduslikul heaolul põhinevas õiglases ühiskonnas võimaldab kujunemist küpsemaks ja vastutustundlikumaks täiskasvanuks.

3.20.

Kestliku arengu teine oluline tegur sisaldab tõhusa linnataristu kavandamist, ehitamist, kasutusele võtmist ja kasutamist: säästvad, ühendatud ja turvalised transpordivõrgud ning muu vastupidav taristu. Linnad peavad muutuma kasvu ja innovatsiooni keskusteks ning edendama kaasamist koos asjakohaseid põhiteenuseid omava ümbritseva maapiirkonnaga. Kõnealused eesmärgid kuuluvad maakasutuse planeerimise, finantsturgude õiglase haldamise ja säästva linnaliikluse valdkonda.

3.21.

Ebavõrdsus, õigusriigi puudumine, tõrjutus ja inimõiguste rikkumine ning inimeste vajaduste rahuldamata jätmine on vaesuse, ebakindluse ja konfliktide peamised põhjused, mille tulemuseks on inimeste sunniviisiline ümberasustamine. Demokraatlik valitsemistava on kodaniku- ja poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste (sh kultuurilise mitmekesisuse) ning samuti usuliste õiguste tagatis. Poliitiline dialoog võimaldab tegutseda; kohtureform, õigusemõistmisele juurdepääsu tagamine kõigile, sõltumatu, avatud, vastutustundlik ja tõhus kohtusüsteem võimaldab vähendada haavatavatel ühiskonnarühmadel lasuvat koormust. Tuleb tugevdada õigusriiki, võitlust vägivalla ja kuritegevuse vastu linnades, suurendada elanikkonna turvalisust, riigi võimekust, vastutusvõimet, läbipaistvust ja konfliktide ennetamist. See aitab kaasa usalduse loomisele valitsuse ja elanikkonna vahel.

3.22.

Kestlik areng eeldab integratsiooni suurendavat ühiskonda ja demokraatlikke institutsioone, mis edendavad järgmisi üldisi väärtusi: hea valitsemistava mitmel tasandil, õigusriik, läbipaistvad otsustusprotsessid, korruptsioonivastase võitluse algatused, inimõigused, vaba, õiglane ja avatud ühiskond ning läbipaistev kodanikuühiskond, kaasatus ning vastupanuvõime sisemistele ja välistele vapustustele.

3.23.

Tulevasest rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegiast (JOIN 2016/29 ja koostamisel olev arvamus REX/480) lähtudes rõhutab komitee suurt osatähtsust, mis tuleb kultuurile omistada arenguprogrammi neljanda sambana, ning nõuab seetõttu selle lisamist Euroopa uue arengukonsensuse prioriteetide hulka.

3.24.

Oma 2007. aasta arvamuses SOC/268 sisserände ja arengukoostöö kohta märgib komitee, et „[r]änne on kasulik nii päritoluriikidele kui ka vastuvõtvatele riikidele“. Sellegipoolest tuleb rõhutada, et rände puudulik juhtimine võib kaasa tuua inimõiguste ning haridusele ja tervishoiuteenustele juurdepääsu keelamise. Rändajatel on oht sattuda inimkaubanduse ja sunnitöö ohvriks. Seetõttu on vaja reageerida ja võtta kiireid ja tõhusaid meetmeid nii päritolu-, transiidi- kui ka sihtriikides. Koordineerida tuleb süstemaatiliselt, struktureeritult ja koostoimes, et suurendada positiivset mõju ja vähendada ebaseaduslikku rännet. Kõnealune koordineeritud lähenemisviis tuleks siduda humanitaarabiga. Lahendus on kestliku arengu poliitika rakendamine, jätkates jõupingutuste tegemist väljarände lähteriikides. Poliitiline dialoog on Euroopa välispoliitika osa ning vahend rände piiramiseks.

3.25.

Vastavalt 2016. aasta veebruaris käivitatud Eurobaromeetri uuringule rahvusvahelise koostöö ja arenguabi kohta on vähemalt kolmandik (36 %) ELi kodanikest kuulnud kestliku arengu eesmärkidest, kuid vaid üks kümnest (10 %) teab, mis need on. Põhjapoolsetes ja keskpiirkondades elavad kodanikud on kõige rohkem kuulnud kestliku arengu eesmärkidest või on selle kohta lugenud. On selge, et Euroopa Liit peab tegema rohkem jõupingutusi, et harida ja teavitada Euroopa kodanikke arengukoostööst, pöörates erilist tähelepanu Lõuna- ja Ida-Euroopa liikmesriikidele. Komitee esitas kõnealuse soovituse ka oma arvamuses REX/461 „Tegevuskava aastani 2030 – ülemaailmsele säästvale arengule pühendunud Euroopa Liit“: „Euroopa Komisjon peaks korraldama ja läbi viima teadlikkuse suurendamise tegevusi ja kampaaniaid, et muuta tegevuskava 2030 Euroopa tegevuskavaks. Komisjon peaks läbi viima perioodilisi Eurobaromeetri uuringuid, et mõõta ELi kodanike teadlikkust ja arusaama säästva arengu eesmärkidest. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on siinkohal otsustav roll.“

3.26.

EL on suuteline täitma juhtivat rolli kestliku arengu eesmärkide saavutamisel ning on seda võimeline täitma tänu oma solidaarsusjõule, sotsiaalpoliitikale ning majandus- ja kaubanduspartnerlusele koostöös kõigi sidusrühmadega, kes jagavad samu väärtusi. Liidu ulatuslik diplomaatiline võrgustik tagab tema tegevuse ühtsuse ja järjepidevuse, tema usaldusväärsuse ja õiguspärasuse tugevdamise ning positiivset mõju avaldava lisaväärtuse. Euroopa kogemuste mitmekesisus, diferentseeritud lähenemisviisid, lisaväärtus, samuti ühtsus mitmekesisuses on liidu välistegevuse eriaspektid ning pakuvad talle konkurentsieelist.