Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase registreerimistaotluse avaldamine

(2016/C 239/11)

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada taotluse suhtes vastuväiteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (1) artiklile 51.

KOONDDOKUMENT

„HÅNNLAMB”

ELi nr: SE-PDO-0005-01327 – 21.4.2015

KPN ( X ) KGT ( )

1.   Nimetus(ed)

2.   Liikmesriik või kolmas riik

Rootsi

3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus

3.1.   Toote liik

Klass 1.1. Värske liha (ja rups)

3.2.   Punktis 1 esitatud nimetusele vastava toote kirjeldus

Nimetusega „Hånnlamb” tähistatakse lambarümpa ja lamba jaotustükke, mis on saadud Gutefåri tõugu talledelt ja lammastelt, kes on sündinud, kasvanud ja tapetud Gotlandil asuvas määratletud geograafilises piirkonnas. Gotlandi murdes tähendab hånnlamb sarvedega lammast; see oli nende Gotlandi lammaste algupärane nimi, keda ähvardas 20. sajandi alguses väljasuremine ja kelle tõule anti seejärel nimi Gutefår. Lambatõug pärineb algupärasest Gotlandi lambast (allmogefåret), kelle omadused on kujunenud mitme tuhande aasta jooksul Gotlandi kliimast ja taimestikust lähtuvalt. Lambaid peetakse looduslikel karjamaadel, mis pakuvad kultuurkarjamaaga võrreldes vaesemat sööta, kuid milles esinevat taimestikku oskavad lambad kõige paremini ära kasutada. Lammaste liha turustatakse nii Gotlandil kui ka mujal Rootsis.

Toote „Hånnlamb” valmistamiseks kasutatavad tapaloomad peavad olema Gutefåri tõugu ja vastama tõuliidu (Gutefår Akademin või Föreningen Gutefåret) kehtestatud tõupuhtuse nõuetele, samuti peavad nad kuuluma tõu säilitamiseks loodud geenipanka. Lambaid tuleb karjatada Gotlandi looduslikel karjamaadel.

Looduslik karjamaa tagab lambaliha erilise omapära. Rohi ja taimed sisaldavad näiteks palju polüküllastumata rasvhappeid ja oluliselt selliseid antioksüdante nagu E-vitamiin. Seetõttu sisaldab neid taimi söönud lammaste liha osutatud aineid märksa suuremas koguses, sellel on muust lambalihast erinev rasvhapete profiil ning seetõttu ka iseloomulik maitse. Ka E-vitamiin mõjutab kaudselt maitset, sest takistab rasvhapete lagunemist. Tõule omane maitseerinevus tuleneb eelkõige erinevusest rasvakihi paksuses, kuid samuti ka sellest, et kõnealusesse tõugu kuuluvad lambad oskavad erinevaid söödaliike väga hästi omastada. Tänu kohandumisele võtavad toote „Hånnlamb” valmistamiseks kasutatavad lambad vaestel arktilistel karjamaadel hästi juurde ning sealsed taimed tagavad lihale selle eripära. Lambaliha energiasisaldus on ligikaudu 100–170 kcal või ligikaudu 470–700 kJ 100 grammi liha kohta olenevalt jaotustükist. Rasvasisaldus jääb vahemikku 2–10 % ja rasv koosneb enam-vähem võrdsetes osades küllastunud ja monoküllastumata rasvhapetest, samas kui polüküllastumata rasvhapped moodustavad rasvhapetest ligikaudu ühe kümnendiku. Looduslikel karjamaadel peetud lammaste lihas on rohkem polüküllastumata rasvhappeid, näiteks oomega-3 rasvhappeid (eelkõige alfa-linoleenhappe ja eikosapentaanhape), kuna ka sealsel pinnasel kasvavad taimed sisaldavad neid rasvhappeid. Erinevus oomega-3 rasvhapete sisalduse hulgas võib olla üle viiendiku olenevalt lammaste söödast. Lihas olevate oomega-3 ja oomega-6 rasvhapete suhe oleneb söödast ja karjatamisest ning see suhe omakorda mõjutab liha maitset. Lambaliha „Hånnlamb” maitset võib kirjeldada kui väga iseloomulikku: lihal on mahlane lihamaitse, milles on kergelt tunda maksa ja vere alltoone, iseloomulik võimaitse (selitatud või), metsane maitse (maa, sammal ja seened), hapukas maitse ja selge metalli meenutav järelmaitse. Lisaks on lambalihal endal soolakas, kerge maitsetaimede ja kastanimaitse. Lihal on ka selgelt tuntav ulukiliha maitse. Maitsepaletil lisanduvad lambaliha maitsele metalli, metsa, või ja liha happesuse nüanss. Kõige intensiivsemalt tuleb esile või maitse, selle järgnevad metalli ja metsa alatoon. Liha on peenekiuline, tumedama värvusega ja väiksema rasvasisaldusega kui tavapäraselt turustatavate lambatõugude liha. Päevavalguses on liha värvus mõõdukalt tumepunane ja rasv valge (AMSA Meat Color Measurment Guidelines, American Meat Science Association, 2012).

Üks maalamba tõu eripärasid on see, et loomade erinevus on väga suur. Nad näevad välja erinevad ja on erineva suurusega. Gutefåri tõugu täiskasvanud lammaste kaal on ühes ja samas vanuserühmas väga erinev. Uttede eluskaal on keskmiselt 50 kg, kuid see võib kõikuda vahemikus 40–70 kg, jäärade puhul on kõnealune vahemik 60–80 kg. Sellest tulenevalt on ka tallede kaaluiive ning kaal erinevad. Näiteks Lilla Karlsö saarel kasvanud ühe ja sama sünnikuupäevaga lammaste tapakaal jääb vahemikku 16–21 kg.

Toote „Hånnlamb” nime all müüdava liha saamiseks ei ole kehtestatud tapavanuse ülemist või alumist piiri. Hinnang selle kohta, kas loom liigitatakse lamba või talle kategooriasse antakse taparümba vaatlusel. Toote „Hånnlamb” liigituses on talle ülemine vanusepiir 16 kuud, seejärel liigitatakse loom lamba kategooriasse. Toote „Hånnlamb” müümisel peab olema selge, kas tegemist on talle või lamba lihaga.

Talleliha „Hånnlamb” puhul on taparümba miinimumkaal 12 kg. Jaotustükkidele ei ole kaalupiiranguid kehtestatud, kuna seda ei peeta vajalikuks.

Talled tapetakse tavaliselt esimesel sügisel, kui nende eluskaal on vahemikus 30–50 kg. Vanemaid loomi tapetakse aasta läbi. Toote „Hånnlamb” kvaliteedinõuetega on talle puhul ette nähtud, et taparümp peab kuuluma EUROPi liigituse alusel kategooriatesse O–E. Rasva osakaalu kohta kehtib nõue, et seda peab olema võimalikult vähe: tall peab kuuluma EUROPi kategooriasse 2-. Lamba tapakategooria puhul on lubatud, et taparümp võib olla veidi vähem välja arenenud (P+–E), kuid rasva osakaal peab olema sama madal (2-).

3.3.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul) ja tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul)

Kogu taimekasvuga aastaaja vältel karjatatakse toote „Hånnlamb” saamiseks kasutatavaid lambaid looduslikul karjamaal ja kogu nende kaaluiive oleneb söödavast taimestikust. Kliimatingimustest ja looduslike karjamaade taimekasvust olenevalt võib kevadel ja hilissügisel anda täiendsöödana heina või silo. Talled on looduslikul karjamaal oma emadega koos. Talled hakkavad rohtu sööma juba ühe kuu vanuselt, kuid utega kontakti hoidmiseks imevad nad piima kuni hilissügiseni.

Karjamaal saadava sööda toiteväärtus (kg kuivaine kohta) on erinev, kuid tüüpilise karjamaa puhul, kus lambaid peetakse, on see arvestuslikult järgmine: ümbertöödeldav energia 10,2 MJ, seeditav toorvalk 126 grammi, soolestikust imenduvad aminohapped 69 grammi, valgutasakaal maos 48 grammi, kaltsium 9,1 grammi, fosfor 2,6 grammi, kaalium 17,2 grammi, magneesium 1,8 grammi, tuhk 63 grammi ja toorvalk 168 grammi.

Talvel söödetakse uttesid ja jäärasid heina ja/või siloga. Uttedele antakse kuu enne ja kuu pärast poegimist lisaks jõusööta. Nii põhi- kui ka jõusööt peavad pärinema määratletud geograafilisest piirkonnast.

Talviseks söödaks kasutatavat heina tehakse heinamaal. Eri taimede esinemine heinas oleneb heinamaa tingimustest, kuid üldiselt koosneb see selliste taimede segust nagu timut, harilik aruhein, ja karjamaa-raihein ning aeg-ajalt lisanduvad sinna harilik lutsern ja muud taimed.

Silo tehakse samadest taimedest kui heina.

Jõusööda valikul ei ole esitatud mingeid nõudmisi, tingimuseks on üksnes see, et sööta antakse ainult kuu enne ja kuu pärast poegimist.

3.4.   Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas

Tapmiseks mõeldud loomad peavad olema sündinud ja kasvanud määratletud geograafilise piirkonna looduslikel karjamaadel (määratletud geograafilise piirkonna muudel aladel võib neid pidada lühiajaliselt karjatamisperioodi jooksul ja väljaspool karjatamisperioodi).

Enne tapmist peab tallesid olema karjamaal karjatatud vähemalt nelja kuu jooksul. Täiskasvanud loomad peavad viibima karjamaal vähemalt seitse kuud aastas.

3.5.   Sellise toote viilutamise, riivimise, pakendamise jm erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab

—

3.6.   Sellise toote märgistamise erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab

Tapmisel tuleb hoida loomad, rümbad ja jaotustükid eraldi. Rümpadele lüüakse tempel logoga „Hånnlamb” (joonis 1).

Toote jälgitavuse tagamiseks kinnitatakse logo valmistoote pakendile.

4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus

Geograafilise piirkonna moodustavad Gotland, selle juurde kuuluvad saared ja laiud. Geograafiline piirkond vastab Gotlandi maakonnale, hõlmates ka saart Gotska Sandön (joonis 2). Gotland on Läänemere suurim saar koordinaatidega 57°29′57″N 18°30′34″E. Muust pinnasest erineb see peamiselt selle poolest, et saare aluspõhjaks on paepinnas.

5.   Seos geograafilise piirkonnaga

Gotlandil valitseb mereline kliima. Kuna saar asub Läänemeres, on sealne temperatuur suhteliselt ühtlane, kevaded on jahedad, kuid sügised ja talved mahedad. Aasta keskmine temperatuur on ligikaudu +6,5 °C. Varasuvel ja suvel on temperatuur sageli kõrge ja päike väga intensiivne; see toob kaasa kuivust, mis omakorda mõjutab taimekasvu ja karjatamistingimusi.

Kohalikus murdes hånnlamb’i nime kandev lambatõug pärineb algupärasest Gotlandi lambast (allmogefåret), kelle omadused on kujunenud mitme tuhande aasta jooksul Gotlandi kliimast ja taimestikust lähtuvalt. Lambad liikusid aasta läbi piirkonna rannaniitudel, alvaritel ja metsades. Selle eluviisi tõttu kohandus Gotlandi algupärane lammas aja jooksul saare ainulaadsele looduskeskkonnale. Lambatõul on senini alles mitu algset omadust, mida tänapäeva lammastel ei ole. Lammaste mitmekambriline magu on kohandunud näiteks nii, et lambad suudavad seedida ära Gotlandi vaeste looduslike karjamaade söödavarud.

19. sajandist pärinevas maavanema aruandes viie aasta kohta on osutatud, et saare karjamaad sobivad hästi lammaste kasvatamiseks ning et lambakasvatus on Gotlandi jaoks oluline tegevusharu. Aruandes on mainitud, et Gotlandi lambatõug on vastupidav, sest seda peetakse aasta läbi õues, see on väikese kasvuga, kuid annab head liha, millel on iseloomulik ulukiliha maitse. Viimati osutatud omadus tuleneb muu hulgas looduslikel karjamaadel kasvavate taimede mõjust. Vanemates allikates osutatakse, et värske, suitsutatud või soolatud lambaliha oli oluline Gotlandi ekspordiartikkel. Korrapärasemalt hakati lambaliha eksportima (muu hulgas ka Stockholmi) alates 18. sajandi keskelt.

1918. aastal alustati Gotlandi lamba (hånnlamb) kaitsmist väljasuremise eest. Neist lammastest, keda õnnestus kokku koguda, aretati järk-järgult uusi karju. Sel viisil õnnestus Gotlandi maalamba tõug (hånnlamb) väljasuremisest päästa. 1973. aastal tunnustati Gotlandi sarvilist lambatõugu tõuna Gutefår; gotlandi murdes ja Gotlandi kohalikus traditsioonis kannab tõug nime hånnlamb. Selle lambatõu puhul on nii lambal kui ka jääral sarved.

Tänapäeval kasvatatakse lambaid hånnlamb võrdlemisi samasugustes tingimustes kui vanasti, kuid järgides siiski valitsuse ja seadustega sätestatud eeskirju. Tõuaretus on range kontrolli all ja toimub vastavalt Rootsi põllumajandusameti kinnitatud aretuskavale; ristamine muude tõugudega on keelatud. Tänu sellele on hånnlamb säilitanud oma tuhandeaastaste eellaste välimuse ja iseloomu.

Arheoloogiliste leidude alusel võib väita, et Gotlandil on lambaid peetud üle 4 000 aasta. Juba varakult muutus lambakasvatus Gotlandi jaoks väga oluliseks. See, et saare vabad talupojad kasutasid juba 13. sajandil oma pitsatil jäära sümbolit Väduren, näitab, kui oluline oli lambakasvatus Gotlandi jaoks. Väduren oli pikka aega Lõuna-Gotlandi sümbol, enne kui sellest sai kogu saare sümbol, mida kasutatakse ka tänapäeval. Väduren on nii Gotlandi piirkonna, maakonna kui ka lääni vapil (joonis 3).

Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja (kaitstud päritolunimetusega) toote kvaliteedi või omaduste vahel või (kaitstud geograafilise tähisega) toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel

Lubjapinnase ja merelise kliima tõttu on Gotlandi looduslikud karjamaad väga rikkaliku taimestikuga. See kehtib ka hõredate okasmetsade kohta, mille alustaimestikus kasvab tänu lubjakivile väga liigirohke taimestik ja rohi. Looduslikel karjamaadel võib loetleda ruutmeetri kohta 20–40 taimeliiki. Ehkki looduslike karjamaade ulatus on vähenenud, katavad karjamaad ka tänapäeval Gotlandi pindalast suure osa, hõlmates ligikaudu 40 000 hektarit.

Gotlandi kuiv kliima ja looduslikud karjamaad annavad tootele „Hånnlamb” iseloomuliku lihamaitse. Teaduslike uuringute kohaselt mõjutab liha maitset sööda veesisaldus. Gotlandi looduslike karjamaade rikkalik taimestik, milles on palju nõmm-liivateed, annab lihale selgelt tuntava ulukiliha maitse. See omapära on ka ajaloolistes materjalides märkimist leidnud ning liha on alati peetud kõrgelt hinnatud delikatessiks.

Viide spetsifikaadi avaldamisele

(Käesoleva määruse artikli 6 lõike 1 teine lõik)

http://www.livsmedelsverket.se/globalassets/produktion-handel-kontroll/livsmedelsinformation-markning-halsopastaenden/skyddade-beteckningar/ansokan-hannlamb-med-bilagor.pdf

(1)  ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.