16.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 101/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 78,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,

—

võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta (1),

—

võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni rände ja pagulaste kohta Euroopas (2),

—

võttes arvesse komisjoni kümnest meetmest koosnevat rändeteemalist tegevuskava, mis esitati 20. aprillil 2015 Luxembourgis toimunud välisasjade ja siseküsimuste nõukogu ühisistungil,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa rände tegevuskava“ (COM(2015)0240),

—

võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2016. aasta teatist „Kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa tegevuskava“ (COM(2016)0377),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike kõrgema tasandi kutseoskusi nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (COM(2016)0378),

—

võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa uus oskuste tegevuskava“ (COM(2016)0381),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) kohaldamise eesmärgil ELi ühine turvaliste päritoluriikide nimekiri ja muudetakse direktiivi 2013/32/EL (COM(2015)0452),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (edaspidi „vastuvõtutingimuste direktiiv“),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi tagasisaatmisalane tegevuskava“ (COM(2015)0453),

—

võttes arvesse komisjoni soovitust tagasisaatmise käsiraamatu kohta, mis on mõeldud liikmesriikide pädevatele asutustele isikute tagasisaatmisega seotud küsimuste lahendamisel (C(2015)6250),

—

võttes arvesse komisjoni ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatist riigihanke-eeskirjade kohta seoses praeguse varjupaigakriisiga (COM(2015)0454),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisi lahendamine Euroopas: ELi välistegevuse roll“ (JOIN(2015)0040),

—

võttes arvesse komisjoni otsust Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände algpõhjuste ja põgenikega tegelemiseks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi loomise kohta (C(2015)7293),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisiga toime tulekuks Euroopa rände tegevuskava alusel kohe võetavad operatiiv-, eelarve- ja õigusmeetmed“ (COM(2015)0490),

—

võttes arvesse komisjoni 27. mai 2015. aasta teatist „ELi tegevuskava rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks (2015–2020)“ (COM(2015)0285),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa töökava“,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisi haldamine: ülevaade Euroopa rände tegevuskava raames võetud prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast“ (COM(2015)0510),

—

võttes arvesse järeldusi, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu oma juunis 2014 toimunud kohtumisel, 23. aprilli 2015. aasta erakorralisel kohtumisel, 25. ja 26. juuni 2015. aasta kohtumisel, ELi riigipeade ja valitsusjuhtide 23. septembri 2015. aasta mitteametlikul rändeteemalisel kohtumisel, 15. oktoobri 2015. aasta kohtumisel, 17. ja 18. detsembri 2015. aasta kohtumisel ning 18. ja 19. veebruari 2016. aasta kohtumisel,

—

võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi turvaliste päritoluriikide kohta, 20. juuli 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi rände kohta, 8. oktoobri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi tagasisaatmispoliitika tuleviku kohta, 12. oktoobri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi rände kohta, 9. novembri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi pagulas- ja rändekriisiga toimetulemiseks võetavate meetmete kohta ning 4. detsembri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi kodakondsusetuse kohta,

—

võttes arvesse järeldusi, mille oma 20. juuli 2015. aasta kohtumisel võtsid vastu nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad 20 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajava isiku ümberasustamise kohta mitmepoolsete ja riigi tasandi kavade abil,

—

võttes arvesse ELi-Türgi 15. oktoobri 2015. aasta ühist tegevuskava,

—

võttes arvesse 8. oktoobril 2015 toimunud Vahemere idaosa ja Lääne-Balkani rändetee teemalise kõrgetasemelise konverentsi deklaratsiooni ja 25. oktoobril 2015 Brüsselis toimunud Lääne-Balkani rändeteel kulgevaid pagulasvooge käsitleva riigijuhtide kohtumise järgset avaldust,

—

võttes arvesse tegevuskava ja poliitilist deklaratsiooni, mis võeti vastu 11. ja 12. novembril 2015 Vallettas toimunud ELi ja Aafrika rändeteemalisel tippkohtumisel,

—

võttes arvesse nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta,

—

võttes arvesse komisjoni ja nõukogu ühist tööhõivearuannet, mis on lisatud komisjoni teatisele 2016. aasta majanduskasvu analüüsi kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni 1994(2014),

—

võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) tööd ja aruandeid ning eelkõige 2014. aasta aruannet varjupaigavaldkonna olukorra kohta Euroopa Liidus,

—

võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase ÜRO 1984. aasta konventsiooni artikli 33 lõikeid 1 ja 2,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) tööd, aastaaruandeid ja uuringuid ning eelkõige ameti uuringuid tööalase ärakasutamise raskete vormide kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna A uuringut rändajate integreerimise ja selle mõju kohta tööturule, poliitikaosakonna C uuringuid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 80 rakendamise kohta, rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute varjupaigamenetlusi käsitlevate uute käsitlusviiside, alternatiivsete võimaluste ja juurdepääsuvõimaluste kohta, ELi suunduva rahvusvahelise töörände õigusaktidega reguleerimise uute võimaluste selgitamise kohta, Euroopa ühise varjupaigasüsteemi parandamise ja Dublini määruse reeglite alternatiivide kohta ning ELi ja kolmandate riikide vahelise koostöö kohta rände valdkonnas, poliitikaosakondade A ja D märgukirju ja dokumente rändepoliitikat ja pagulaste integreerimist käsitlevate ELi fondide kohta ning sellega seotud tõhususe analüüsi ja heade tavade kohta tulevikus, samuti välispoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna uuringut, mis käsitleb rändajate inimõiguste kaitsmist Vahemere piirkonnas,

—

võttes arvesse Euroopa rändevõrgustiku uuringuid ning eelkõige uuringut saatjata alaealisi puudutava poliitika, tavade ja andmete kohta,

—

võttes arvesse ÜRO pagulaste ülemvoliniku tööd ja aruandeid,

—

võttes arvesse rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja aruandeid,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni tööd ja aruandeid,

—

võttes arvesse Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu tööd ja aruandeid,

—

võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee arvamust „Euroopa rände tegevuskava“, mis võeti vastu 3.–4. detsembril 2015 toimunud täiskogu 115. istungjärgul,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. detsembri 2015. aasta arvamusi Euroopa rände tegevuskava kohta ja ELi tegevuskava kohta rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 27. aprilli 2016. aasta arvamust pagulaste integratsiooni kohta ELis,

—

võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta (3),

—

võttes arvesse programmi EQUAL raames omandatud kogemusi ja õppetunde,

—

võttes arvesse justiits- ja siseasjade nõukogus novembris 2004 vastu võetud ELi sisserändajate integreerimise poliitika ühiseid aluspõhimõtteid, eelkõige põhimõtteid 3, 5 ja 7,

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni rändajate integreerimise, selle mõju kohta tööturule ja sotsiaalkindlustuse koordineerimise välispoliitilise mõõtme kohta (4),

—

võttes arvesse asjakohaseid Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) väljaandeid, eelkõige „Indicators of Immigrant Integration 2015: Settling in“ („Välismaalaste integratsiooni näitajad aastal 2015: kohanemine“), „Making Integration Work: Refugees and others in need of protection“ („Toimiv integratsioon: pagulased ja teised kaitset vajavad isikud“) ja „A New Profile of Migrants in the Aftermath of the Recent Economic Crises“ („Hiljutise majanduskriisi tagajärjel tekkinud uus rändajate profiil“),

—

võttes arvesse asjakohaseid Eurofoundi väljaandeid, eelkõige „Challenges of policy coordination for third-country nationals“ („Poliitika koordineerimisega seotud raskused kolmandate riikide kodanike jaoks“) ja „Approaches towards the labour market integration of refugees in the EU“ („Käsitlusviisid pagulaste integratsiooniks ELi tööturule“),

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi aruteludokumenti „The Refugee Surge in Europe: Economic Challenges“ („Pagulaste arvu suurenemine Euroopas ja majanduslikud probleemid“),

—

võttes arvesse varjupaigateabe andmebaasi 2014.–2015. aasta aruannet „Common Asylum System at a turning point: Refugees caught in Europe's solidarity crisis“ („Ühise varjupaigasüsteemi murrangulised ajad: pagulased kui Euroopa solidaarsuskriisi ohvrid“),

—

võttes arvesse Süüria Araabia Vabariigist põgenevate isikute rahvusvahelist kaitset käsitlevate ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) tähelepanekute 22. oktoobri 2013. aasta teist ajakohastatud versiooni,

—

võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni oskuste arendamise poliitika kohta noorte töötuse vastu võitlemiseks (5),

—

võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalse innovatsiooni kohta võitluses tööpuudusega (6),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2016. aasta resolutsiooni naispagulaste ja -varjupaigataotlejate olukorra kohta ELis (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C 2016. aasta veebruaris koostatud uuringut „Female refugees and asylum seekers: the issue of integration“ („Naispagulaste ja -varjupaigataotlejate integratsiooni küsimus“),

—

võttes arvesse Euroopa kolmepoolse sotsiaaltippkohtumise 16. märtsi 2016. aasta järeldusi, eelkõige majandus- ja sotsiaalpartnerite avaldust pagulaskriisi kohta,

—

võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonis ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis kehtestatud rahvusvahelisi kohustusi, võttes arvesse kõigi laste põhiõigust saada juurdepääs tasuta põhiharidusele, olenemata nende soost, rassist, etnilisest või sotsiaalsest päritolust,

—

võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni laste hariduse kohta hädaolukordades ja pikaajalistes kriisides (8),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8-0204/2016),

A.

arvestades, et pagulaskriis on ennekõike humanitaarkriis, mille on põhjustanud muu hulgas ELi naabruskonna riikide destabiliseerumine, millel on pikaajaline mõju ka liidu tööturule ja kodanikuühiskonnale ja millele on seetõttu vaja pikaajalisi ning läbimõeldud vastuseid, mis aitavad tagada sotsiaalset ühtekuuluvust kohalikul tasandil ning uustulnukate edukat lõimumist Euroopa ühiskondadesse;

B.

arvestades, et Genfi konventsioon töötati välja eesmärgiga kaitsta Euroopa pagulasi pärast Teist maailmasõda ning selles on määratletud pagulase mõiste ja sätestatud rida pagulaste õigusi, samuti riikide kohustused;

C.

arvestades, et on kolm õiguslikku seisundit, milles olijad kas saavad või võivad saada rahvusvahelist kaitset, ja nendeks on pagulase, varjupaigataotleja ning täiendava kaitse saaja seisund; arvestades, et sotsiaalset kaasamist ja tööturule integreerimist tuleks kohandada vastavalt isikute vajadustele;

D.

arvestades, et pagulaskriisi põhjusi tuleb analüüsida, et oleks võimalik viivitamata tõhusaid meetmeid võtta; arvestades samuti, et pagulaskriisi peamine põhjus on konfliktid ja arvestades, et nende lahendamine võiks pagulaste arvu märkimisväärselt vähendada ja võimaldada ülejäänutel kodumaale tagasi pöörduda;

E.

arvestades, et Euroopas 2014. ja 2015. aastal registreeritud varjupaigataotlejate ja pagulaste arv on enneolematu, mis on tingitud teatavates ELi naaberriikides valitsevast raskest humanitaarolukorrast; arvestades, et teabe parem juurdepääsetavus uue tehnoloogia vahendusel võiks aidata inimkaubitsejate ja -smugeldajate tegevust takistada;

F.

arvestades, et tegevuskava ja poliitiline deklaratsioon, mis võeti vastu 11. ja 12. novembril 2015 Vallettas toimunud ELi ja Aafrika rändeteemalisel tippkohtumisel, ei andnud tulemuseks praktilisi ja otsustavaid meetmeid;

G.

arvestades, et pagulaste lõimumist nii ühiskonda kui ka tööturule on võimalik saavutada ainult liikmesriikide ja nende ühiskondade solidaarsuse ja ühise pühendumise korral;

H.

arvestades, et prognooside kohaselt väheneb tööealine elanikkond ELis 2020. aastaks 7,5 miljoni inimese võrra; arvestades, et ELi tööturu vajaduste arengu prognoosid näitavad tekkivat ja tulevast tööjõunappust konkreetsetes valdkondades;

I.

arvestades, et ametialane lõimumine on samm sotsiaalse kaasatuse suunas;

J.

arvestades, et pagulaste sotsiaalne kaasamine ja tööturule integreerimine on kahesuunaline dünaamiline protsess, samuti on see kahemõõtmeline (hõlmab õigusi ja kohustusi), kujutades endast ühtaegu võimalust ja väljakutset, kusjuures pagulaste kaasamine eeldab pagulaste endi, liikmesriikide, nende kohalike jaa piirkondlike omavalitsuste ning vastuvõtvate kogukondade kooskõlastatud, kuid piiritletud kohustusi ja jõupingutusi, samuti sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna ja vabatahtlike organisatsioonide osalemist ja toetust;

K.

tuletab meelde, et edukaks lõimumiseks ei piisa üksnes tööturule kaasamisest, vaid vaja on ka keelekursusi saabumisel, eluaset, haridust ja teenuseid, sotsiaalkaitset ja tervishoidu, kaasa arvatud vaimse tervise tugi;

L.

arvestades, et vastuvõtvate riikide tööturutingimused on pagulaste edukal ja püsival lõimimisel otsustavalt tähtis tegur; arvestades, et töötus, eelkõige noorte ja pikaajaline töötus, on ELis endiselt murettekitavalt suur, samuti tekitab pidevalt raskusi nõudluse ja pakkumise ühitamine tööturul;

M.

arvestades, et iga pagulane on isiksus, kellel on oma isiklik taust, teadmised, oskused, kvalifikatsioon, töö- ja elukogemus ning vajadused, ja see kõik väärib tunnustamist; arvestades, et pagulased võivad majandustegevuses osaleda ja seda genereerida, tuues vastuvõtvale kogukonnale kasu;

N.

arvestades lisaks, et 24,4 % ELi elanikkonnast elab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus ja peaaegu 10 % ähvardab tõsine materiaalne puudus;

O.

arvestades, et kolmandate riikide kodanikel on väga raske oma oskuste ja kvalifikatsiooni tunnustamist saavutada; arvestades, et kolmandas riigis omandatud kvalifikatsiooni tunnustamine on tihedalt seotud oskuste hindamisega;

P.

arvestades, et täiskasvanud pagulaste jaoks on tööturule sisenemiseks väga oluline nende hariduse ja kvalifikatsiooni tunnustamine ning konkreetsed meetmed akadeemilise kvalifikatsiooni ja erioskuste omandamiseks;

Q.

arvestades, et pagulastele ja varjupaigataotlejatele tõhusa juurdepääsu andmine tööturule aitab taastada nende inim- ja eneseväärikust, samuti on see kulutõhus ning riigi rahanduse seisukohast vastutustundlik, kuna aitab vähendada liikmesriikide ja kohalike asutuste kulusid ja võimaldab pagulastel saada aktiivseks eelarvesse panustajaks;

R.

arvestades, et nii pagulaste kui ka varjupaigataotlejate seas vajavad erilist kaitset naised ja alaealised; arvestades, et kogu sotsiaalse kaasamise ja tööturule lõimimise poliitikas tuleb arvestada soolist ja lastekaitseaspekti;

S.

arvestades, et Europoli 2015. aastast pärinevate andmete kohaselt on pärast Euroopasse jõudmist kadunuks jäänud vähemalt 10 000 saatjata last;

T.

arvestades, et sundümberasumised, konfliktid, inimõiguste rikkumised ja sõjad võivad avaldada ränka mõju neid kogenud inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele; arvestades, et lisaks kogevad naispagulased ja -varjupaigataotlejad väga tihti soolist vägivalda;

U.

arvestades, et paljud Euroopasse jõudnud varjupaigataotlejad satuvad inimväärikust alandavatesse ja ebakindlatesse tingimustesse ning elavad laagrites, kus neil puudub juurdepääs oma põhivajaduste täitmiseks vajalikele piisava kvaliteediga ressurssidele ja teenustele;

V.

arvestades, et 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artikli 33 lõikes 1 öeldakse: „Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi („refouler“) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu“;

W.

arvestades, et piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni (1984) artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on öeldud järgmist: „Osalisriik ei tohi ühtki isikut teise riiki välja või tagasi saata („refouler“) ega teda teisele riigile välja anda, kui on põhjendatud alus arvata, et seal võib teda ähvardada piinamine. Sellise võimaluse kindlakstegemisel arvestab pädev asutus kõiki asjaolusid, kaasa arvatud sellised juhud, kui nimetatud teises riigis rikutakse pidevalt jõhkralt, jämedalt ja massiliselt inimõigusi“;

X.

arvestades, et diskrimineerimine koos keeleliste, hariduslike ja institutsiooniliste teguritega on üks tõsisemaid üldisi takistusi, mis ei lase rändajatel täielikult tööturul ja ühiskonnas osaleda (9);

Y.

arvestades, et pooled ELi saabuvatest varjupaigataotlejatest ja pagulastest on 18–34 aasta vanused ja iga neljas on laps; arvestades, et need lapsed on pärit konfliktitsoonidest, kus kooliskäimise võimalus on pikka aega olnud katkestatud või piiratud, või pagulaslaagritest, kus vaid vähestel on olnud võimalus mis tahes vormis haridust saada või kohalikus koolis käia;

Z.

arvestades, et direktiivis 2003/86/EÜ on pagulaste perede taasühinemisega seoses öeldud, et liikmesriigid ei tohi nõuda pagulaselt, et see oleks enne oma pereliikmetega ühinemist elanud teatava aja nende territooriumil;

1.

kordab, et ELi viivitamatu reageerimine olukorrale peab lähtuma solidaarsusest ja vastutuse õiglasest jagamisest, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80, ning terviklikust käsitusest, milles võetakse arvesse vajadust parandada turvalisi ja seaduslikke rändekanaleid ning Euroopa põhiõiguste ja -väärtuste täielikku järgimist; rõhutab, et pagulaste ja varjupaigataotlejate sissevoolu haldamiseks on vaja viivitamata kehtestada kõiki liikmesriike hõlmav alaline ümberpaigutamismehhanism;

2.

võtab teadmiseks mõiste „pagulane“ äärmiselt ebaühtlase ja ebamäärase kasutamise avalikes ja poliitilistes aruteludes; rõhutab pagulaste selge määratlemise olulisust kooskõlas õigusliku määratlusega, mis on sätestatud 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioonis, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga, ja ELi õigusaktides, eelkõige kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi (2011/95/EL) (10) artikli 2 punktides c, d, e, f ja g ning vastuvõtutingimuste direktiivi artikli 2 punktides a, b ja c; rõhutab, et mitmesuguste ELi ja rahvusvaheliste poliitikameetmete rakendamiseks on vaja selgelt eristada pagulast ja majanduslikel põhjustel rändajat;

3.

juhib tähelepanu sellele, et isik, kellel on õigus täiendavale kaitsele, on kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid keda samuti ähvardab reaalne kannatamise, piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise oht, või tsiviilisik, keda ähvardab suur ja individuaalne oht tema elule juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul (vt nõuete direktiivi);

4.

rõhutab, et rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemise aegades ja viisides esineb liikmesriigiti märkimisväärseid erinevusi; rõhutab, et menetluste aeglus ja ülemäärane bürokraatlikkus võib takistada pagulaste ja varjupaigataotlejate juurdepääsu haridusele ja koolitusele, tööhõivenõustamisele ja tööturule, ELi ja liikmesriikide programmide aktiveerimist ning valdkonna rahastamise tulemuslikku ja kooskõlastatud kasutamist, samuti võib see suurendada pagulaste ja varjupaigataotlejate haavatavust deklareerimata töö ja ebakindlate töötingimuste suhtes; juhib tähelepanu pakilisele vajadusele luua ühine varjupaigasüsteem, et parandada tunnustamismenetlusi, tagades samal ajal pagulaste ja Euroopa kodanike kõrgeima ohutustaseme; soovitab võtta vajalikud meetmed nende liikmesriikide toetuseks, kes geograafilistel põhjustel on esmasesse vastuvõtmisse rohkem kaasatud; tunnistab, et (eriti täiendava kaitse saajale) väljastatud elamisloa kehtivusaeg, kui see on suhteliselt lühike, takistab tööturule integreerumist;

5.

nõuab samuti tõhusate meetmete võtmist väljaspool ELi territooriumi, et võimaldada isikutel, kellel on selleks õigus, vastuvõtvatesse riikidesse ohutult kohale jõuda, aga ka rahvusvahelise kaitse taotluste haldamiseks ja määramatute rändevoogude ohjamiseks;

6.

rõhutab, et pagulaste hõlpsamaks sotsiaalseks kaasamiseks ja tööturule lõimimiseks tuleb ette valmistada tegutsemisviis, mis näeb ette asjakohased kohandused ja eeldab koostööd, ning lahendada hulk tõsiseid ja mitmetahulisi probleeme, nende seas järgmised: mis tahes vormis diskrimineerimine; keelebarjäär, mis on lõimumise esimene takistus; oskuste tunnustamine; pagulaste mitmekesine sotsiaal-majanduslik, hariduslik ja kultuuriline taust; majutus; tervishoiuvajadused, kaasa arvatud psühhosotsiaalne ja traumajärgne tugi; perede taasühinemine ja haavatavate rühmade märkimisväärne osakaal pagulaste seas, eriti laste, sealhulgas saatjata laste, samuti puuetega inimeste, eakate ja naiste murettekitavalt suur arv (11), sest neile kõigile on vaja nende vajadustega kohandatud abi;

7.

lükkab tagasi mõtte luua pagulastele eraldi tööturud;

8.

soovitab, et vastav riiklik miinimumpalk peaks kehtima ka pagulaste kohta;

9.

tuletab meelde naiste äärmiselt murettekitavat olukorda Euroopa pagulaslaagrites ning eriti nende elu- ja hügieenitingimusi, mis nõuavad erakorralisi sanitaarmeetmeid; rõhutab, et naistel on meestest erinevad tervishoiuvajadused, kuna nad puutuvad sagedamini kokku mitmete ohtudega, sealhulgas soopõhise vägivalla, reproduktiivtervise komplikatsioonide ja tervishoiuteenuste kättesaadavust piiravate kultuuriliste tõketega; on seetõttu seisukohal, et kõnealuse valdkonna poliitika ei saa olla sooneutraalne;

10.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on eristada erakorralisi meetmeid ning meetmeid, mida võetakse keskmises ja kaugemas perspektiivis, et tulemuslikult arvestada eri laadi vajadustega;

11.

kordab, kui oluline on pagulasseisundi kindlaksmääramisel algusest peale arvestada soolist mõõdet, tunnustada rahvusvahelist kaitset taotlevate naiste vajadusi ning sotsiaalse kaasatuse ja tööturule lõimumisega seotud konkreetseid probleeme, millega naised kokku puutuvad; nõuab meestele ja naistele võrdseid võimalusi kõigis meetmetes ja menetlustes, mis on seotud sotsiaalse kaasamise ja tööturule lõimumise, varjupaiga ja rändega, pidades meeles, et naised hoolitsevad meestest sagedamini laste ja eakate, haigete või muul moel sõltuvate pereliikmete eest tuletab meelde, et kvaliteetse ja taskukohase lapsehoiu ja muude sõltuvate isikute hoolduse pakkumine ning paindlik töökorraldus on otsustava tähtsusega näited sellest, kuidas parandada kõigi vanemate juurdepääsu tööturule ning võimaldada nende majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurenemist;

12.

toonitab hariduse kasulikkust sotsiaalse kaasamise ja tööturule lõimumise seisukohast; rõhutab, kui tähtis on tagada kõigile pagulastele, eriti aga tüdrukutele ja naistele töökogemusega ühendatud formaalse, informaalse ja mitteformaalse hariduse ja elukestva koolituse kättesaadavus (12); nõuab lisaks kindlaid ja läbipaistvaid menetlusi väljaspool Euroopa Liitu saadud kvalifikatsiooni tunnustamiseks;

13.

palub liikmesriikidel luua keeleõppesüsteem, kus on tihedalt seotud üldine ja ametialane keeleõpe;

14.

toonitab, kui tähtis on integratsiooni puhul individuaalne lähenemine, mille aluseks on võrdsed võimalused ning kus pööratakse piisavat tähelepanu eri sihtrühmade vajadustele ja probleemidele; sellega seoses toonitab suurt nõudlust kirjaoskuse programmide järele;

15.

usub, et pagulaste ja varjupaigataotlejate juurdepääsu hõlbustamine majutusele, tervishoiule, haridusele, sotsiaalkaitsele ja tööturule, tagades samas nende põhiõigustest kinnipidamise ja suurendades kohalikul ja riiklikul tasandil tööturgude kaasavust, on oluline nende inim- ja eneseväärikuse taastamiseks, ja rõhutab, et see on ka kulutõhus, kuna võimaldab neil olla iseseisev, saavutada majanduslik sõltumatus ja anda positiivne panus ühiskonna ellu, mis on oluline samm edukaks lõimumiseks sellesse ühiskonda ja ühtlasi vastutustundlik riigi rahanduse seisukohast, kuna aitab leevendada liikmesriikide ja kohalike asutuste kulusid, võimaldab pagulastel integreeruda ja saada aktiivseks eelarvesse panustajaks, mida võib lugeda kasulikuks isikute individuaalse kasvu, arengu, enesehinnangu ja ühiskonna tunnustuse saavutamise, samuti ühiskonna ja kogukonna kui terviku seisukohast; juhib tähelepanu sellele, et mitte kõigi ELi saabuvate pagulaste tervislik seisund, vanus ja muud asjaolud ei võimalda neil tööle asuda; tuletab meelde, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi ja vastuvõtutingimuste direktiiviga nähakse nii varjupaigataotlejatele kui ka rahvusvahelise kaitse saajatele ette tööturule ja kutsekoolitusele juurdepääsu õigus;

16.

palub, et liikmesriigid tegeleksid Euroopa poolaasta raames kehtestatud riigipõhiste soovituste rakendamisega;

17.

juhib tähelepanu sellele, et varajane ja pidev sekkumine on väga oluline, et tagada pagulaste sotsiaalne kaasamine ja tööturule ning kohalikesse kogukondadesse integreerimine, mis aitab vähendada ohtu, et neil inimestel tekib hiljem eraldatuse, puudulikkuse ja ühiskonda sobimatuse tunne; tuletab meelde, et varajase sekkumise meetmed võiksid hõlmata varajast osalemist vabatahtliku töö, praktika, juhendamise ja kogukonnas osalemise teel;

18.

tunnistab, kui oluline on kodanikuühiskonna ja vabatahtlike organisatsioonide töö, millega toetatakse kõigi varjupaigataotlejate ja pagulaste mõjuvõimu suurendamist, lõimumist ja iseseisvat toimetulekut enne nende suundumist tööturule ja tööturul osalemise ajal; rõhutab, et tuleks võtta vajalikud meetmed pagulaste integreerimise ja harimisega tegelevate vabatahtlike nõuetekohaseks koolitamiseks; märgib, et tähtis on luua sotsiaal- ja kogukonnavõrgustikke pagulaste ja rändajate seas ning nendega koos, et hõlbustada nende juurdepääsu tööturule;

19.

rõhutab asjaolu, et tööturu tingimused vastuvõtvates riikides on üks otsustavatest teguritest, mis võimaldavad tagada pagulaste edukat ja püsivat integratsiooni; teab, et pagulaste seas on väga erineva vanuse, oskuste ja teadmistega inimesi; rõhutab, et töötus, eelkõige noorte ja pikaajaline töötus on mõnedes riikides ja piirkondades endiselt murettekitavalt suur ning et komisjon ja liikmesriigid peaksid jätkama selliste poliitikavaldkondade ja investeeringute eelistamist, mis on suunatud kogu ühiskonna jaoks kvaliteetsete töökohtade loomisele, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele inimestele ja majanduskasvule; tuletab meelde, et kvaliteetsete töökohtade loomise, aktiivsete tööturgude edendamise ning tööpuudusega võitlemise meetmed peavad olema kohalikus kontekstis mõistlikud, muidu ei anna need tulemusi;

20.

rõhutab, et ka ELi piires leidub sotsiaalsetes ja majanduslikes tingimustes suuri erinevusi; rõhutab, et pagulaste ümberpaigutamisel on tähtis neid erinevusi arvesse võtta, et nende väljavaated tööturule lõimumiseks oleksid võimalikult head, sest pahatihti paigutatakse pagulased esmalt ümber piirkondadesse, kus neid ei ole võimalik tööturule lõimida;

21.

kutsub liikmesriike üles tagama, et uute rändajate vastuvõtmine käiks käsikäes usaldusväärse integratsioonipoliitikaga, nagu keele- ja tutvustavad kursused, kus antakse terviklik ülevaade ELi põhiõigustest, väärtustest ja sotsiaalsest kaasavusest; rõhutab, et pagulaste integreerimisel, eelkõige tööturule lõimimisel, on keeleoskuse omandamine väga oluline; kutsub liikmesriike üles nõudma pagulaste jaoks, kes tõenäoliselt saavad elamisloa ja asuvad vastuvõtvas riigis tööd otsima, nii üldiste kui ka tööga seotud igakülgsete keelekursuste korraldamist, ja selliseid kursusi pakkuma; on arvamusel, et keeleõpe peaks toimuma juba esmase vastuvõtu piirkondades ja keskustes;

22.

rõhutab, et pagulaste ja varjupaigataotlejate formaalseid ja mitteformaalseid oskusi on vaja varakult, õiglaselt, läbipaistvalt ja tasuta hinnata ning nende kvalifikatsiooni tunnustada ja kinnitada, et võimaldada neil osaleda aktiivsetes tööturumeetmetes, eelkõige koolituse ja tööhõivealase juhendamise abil, kaasa arvatud meetmed, millega tagatakse nende juurdepääs tööturule ja mittediskrimineerivatele töötingimustele, samuti kohandatud meetmed, mis võimaldavad nende potentsiaali täies mahus rakendada ning vastuvõtvas riigis tööjõu pakkumist ja nõudlust ühitada; rõhutab seejuures, kui tähtis on tugevdada Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku rolli ja kiiresti rakendada tõhusamaid diplomite, kogemuste ja oskuste tunnustamise ja kontrollimise süsteeme; märgib, et sellisest tõhusast korraldusest saaksid kasu kõik ELi kodanikud; rõhutab siiski, et see hindamine ei tohi mingil juhul kujuneda varjupaigataotlejate kvalifikatsiooni ja oskuste suhtes diskrimineerivaks ning oskused ja töö leidmise tõenäolisus ei tohiks olla varjupaigataotluste üle otsuste tegemisel kriteeriumiks; toonitab, et piiratud vahendeid tuleks ühest küljest hästi kasutada varjupaigataotluste kiireks menetlemiseks ning teisest küljest pagulaste kiireks ja tulemuslikuks integreerimiseks;

23.

rõhutab asjaolu, et riiklik rahastamine, mis hõlmab erakorralisi investeeringuid sotsiaalse kaasamise ja tööturu integratsiooni meetmetesse ja programmidesse, avaldab riikide sisemajanduse koguproduktile lühiajalises plaanis tõenäoliselt positiivset mõju, kuid keskmises ja kaugemas plaanis oleneb riigi rahandusele avalduv mõju nimetatud meetmete tõhususest;

24.

kiidab selles kontekstis heaks komisjoni otsuse võtta arvesse pagulaste erakordse sissevoolu mõju eelarvele, mis on seotud liikmesriikidele suunatud erakorraliste kuludega stabiilsuse ja kasvu pakti ennetava ja parandusliku osa raames, kui hinnatakse võimalikke ajutisi kõrvalekaldeid selle pakti nõuetest (13);

25.

rõhutab, et sotsiaalse kaasatuse ja tööturule integreerimise jaoks saadaolevatel ELi rahalistel vahenditel, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondil (ESF), Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondil, Euroopa Regionaalarengu Fondil (ERF) ja Euroopa abifondil enim puudust kannatavate isikute jaoks, on erinevad eesmärgid, sihtrühmad ja juhtimisviisid liikmesriikide tasandil; rõhutab, et nende fondide kaudu toetatakse sihtotstarbelisi algatusi, et parandada keele- ja ametialaseid oskusi, edendada teenuste kättesaadavust ja juurdepääsu tööturule ning toetada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis on suunatud nii vastuvõtvatele kogukondadele kui ka rändajatele; tuletab meelde, et tõeliste integratsioonimeetmete võtmiseks tuleb kasutada integratsioonifonde, ning tuletab liikmesriikidele meelde partnerluspõhimõtte tähtsust, et tagada kõnealuste fondide tulemuslik ja kooskõlastatum kasutamine; juhib siiski tähelepanu sellele, et pagulaste tööturule integreerimise eesmärk peab kajastuma ka Euroopa Sotsiaalfondi tähtsuse kasvus;

26.

rõhutab, et kuna nendest vahenditest ei piisa, on vaja suuremaid avaliku sektori investeeringuid ja täiendavaid vahendeid, et esmajärjekorras anda kohalikele ametiasutustele, sotsiaalpartneritele, sotsiaalvaldkonnas ja majanduses tegutsejatele, kodanikuühiskonna ja vabatahtlikele organisatsioonidele otsest rahalist tuge meetmete jaoks, mille eesmärk on pagulaste ja varjupaigataotlejate kiire integreerimine ühiskonda ja tööturule, mis on tähtis ka sotsiaalsete pingete ennetamiseks, eelkõige piirkondades, kus töötus on kõige suurem;

27.

tunnustab komisjoni jõupingutusi, et lihtsustada olemasolevaid rahastamisvahendeid ja suurendada nende koostoimet; rõhutab siiski vajadust veelgi suurendada nimetatud fondide kättesaadavust, täiendavust ja läbipaistvust, et tugevdada liikmesriikide suutlikkust põgenikke ja varjupaigataotlejaid vastu võtta ja integreerida;

28.

rõhutab sellega seoses, et Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi vahendid on ammendunud; palub seetõttu tungivalt see fond mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel alles jätta;

29.

rõhutab asjaolu, et sotsiaalse kaasatuse ja integratsiooni poliitika ja meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb alati järgida võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, võrdsete võimaluste ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet;

30.

rõhutab lisaks, et pagulaste ja varjupaigataotlejate integreerimise ja kaasamise meetmed ei tohiks põhineda rahalistel vahenditel, mis on ette nähtud muudele ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele suunatud programmide jaoks, vaid selleks on ilmtingimata vaja täiendavaid sotsiaalseid investeeringuid, millega võetakse arvesse täiendavate meetmete vajadust; rõhutab siiski, et juba olemasolevaid ELi vahendeid tuleks kulutada tõhusamalt ja tulemuslikumalt, kutsub komisjoni üles võtma integratsioonipoliitikat kujundades arvesse andmeid tööturu ja sotsiaalse olukorra kohta, et tagada, et integreerimisprotsess ei halvenda vastuvõtvate piirkondade sotsiaalset ja majanduslikku olukorda;

31.

kutsub seetõttu komisjoni üles kaaluma mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel ühtekuuluvuspoliitika eelarvest 25 % suuruse miinimumosa määramist Euroopa Sotsiaalfondile, et tagada tööturu integratsiooni jaoks pikema aja jooksul piisavad vahendid; kutsub nõukogu üles kohandama mitmeaastase finantsraamistiku eelseisva läbivaatamise raames kogueraldiste ja üksikute rubriikide ülempiire, et võtta arvesse pagulaskriisi käigus tekkinud sise- ja välisprobleeme ning viia need kooskõlla nende liikmesriikide vajadustega, kelle integratsiooniprobleemid on kõige suuremad (14);

32.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Sotsiaalfondi vastutusala piires otstarbeka jaotamise tagamiseks peaksid liikmesriigid seal, kus vaja, asjaomaseid riiklikke eeskirju kohandama, et tagada, et varjupaigataotlejaid koheldakse juurdepääsul tööturule võrdselt ELi ja kolmandate riikide kodanikega;

33.

rõhutab range korrelatsiooni vajadust kõikide Euroopa rände tegevuskava (15) vormivate seadusandlike aktide vahel, et tagada pagulaste ja rändajate sissevoolu haldamine;

34.

märgib, et kõigi ühiskonnaliikmete osalemine on äärmiselt oluline, ja soovitab seepärast tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas, austades samal ajal liikmesriikide pädevust integratsioonimeetmete asjus; toonitab, et kõikide riigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit kodanike jaoks mõeldud integratsioonimeetmed peaksid edendama kaasamist, mitte tõrjutust; märgib, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused, kaasa arvatud linnad, etendavad integratsiooniprotsessides keskset osa;

35.

on kindlalt veendunud, et ilma mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete aktiivse ja ulatusliku toetuseta oleks raske pagulasi ELi tööturule lõimida; on seisukohal, et asjaomased liikmesriikide asutused peaksid pakkuma VKEdele igakülgset ja sobivat tuge ja nõu pagulaste tööturule lõimimise kohta;

36.

toetab komisjoni tegevust Euroopa rände tegevuskava uuendamisel, eelkõige Dublini III määruse läbivaatamisel, et suurendada liikmesriikide solidaarsust, vastutuse jagamist ja kaitsestandardite ühtlustamist; toonitab, et pagulaste ELi-sisene liikumine aitaks lahendada tööjõuvajadust ja -puudust ning pagulasi paremini tööturule kaasata, ühtlasi ergutades liikmesriike perede taasühinemist võimaldama; rõhutab, et tuleb jätkata pingutusi tõeliselt ühtse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomiseks ning ELis tervikliku ja kestliku seadusliku rändepoliitika kujundamiseks, mis vastab tööturu oskuste nõudlusele ja kus sotsiaalse kaasamise ja aktiivse integratsiooni poliitikal on keskne roll;

37.

taunib asjaolu, et komisjon pidi võtma vastu 40 rikkumist käsitlevat otsust mitmete liikmesriikide vastu, kes ei olnud rakendanud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi peamisi poliitikameetmeid, kaasa arvatud ametlikud märgukirjad 19 liikmesriigile, kes ei olnud teatanud vastuvõtutingimuste direktiivi (milles sätestatakse olulised normid juurdepääsu kohta tööhõivele, kutseõppele, alaealiste koolitamisele ja haridusele, toidule, majutusele, tervishoiule, meditsiinilisele ja psühholoogilisele ravile ning milles on kehtestatud sätted ebasoodsas olukorras olevatele isikutele) ülevõtmise meetmetest; on kindlalt veendunud, et komisjon peaks olemasolevate eeskirjade täieliku ja tulemusliku rakendamise tagamiseks rohkem ära tegema; soovitab tungivalt, et liikmesriigid parandaksid seda olukorda kooskõlas inimõigusnormidega ja aluslepingutes sätestatud solidaarsuse, vastutuse õiglase jagamise ja lojaalse koostöö Euroopa põhimõtetega;

38.

juhib tähelepanu president Junckeri Euroopa Liidu 2015. aasta olukorda käsitlevale kõnele (16), kus ta kinnitab oma toetust anda varjupaigataotlejatele juurdepääs tööturule nende taotluste läbivaatamise ajal; peab siiski kahetsusväärseks, et komisjonil on vähe tahet vastuvõetud otsuseid ellu viia; väljendab muret teatavate liikmesriikide otsuse pärast sulgeda oma sisepiirid või kehtestada ajutised piirikontrollid, mis seab ohtu vaba liikumise Schengeni alal;

39.

peab kahetsusväärseks, et liikmesriikide vahel 2015. aasta septembris sõlmitud pagulaste ümberjaotamise lepingut ei täideta rahuldavalt; rõhutab, et enamik liikmesriike ei täida põgenike vastuvõtukvoote; palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada lepingud nii ruttu kui võimalik ja kiirendada pagulaste vastuvõtu ja ümberasustamise protsessi;

40.

juhib tähelepanu sellele, et rahvusvahelise kaitse taotluste kauakestev menetlemine ja varjupaigataotlejate ebaõnnestunud registreerimine saabumisel mitte ainult ei takista pagulaste ja varjupaigataotlejate õigeaegset ja seaduslikku juurdepääsu tööturule, vaid loob tingimused deklareerimata töö ja kõikvõimalike tööalase ärakasutamise vormide väljakujunemiseks; rõhutab vajadust toetada neid liikmesriike, kellele langeb kõige suurem varjupaigataotlejate registreerimise koormus;

41.

rõhutab, et kõigile ärakasutamise ja diskrimineerimise ohvritele tuleks tagada juurdepääs õigusmõistmisele ja kaitsele; rõhutab, et sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskond, kohalikud ametiasutused, majanduses ja ühiskonnaelus osalejad ja vabatahtlike organisatsioonid teevad olulist tööd, luues selliste töötajatega kontakte ja jagades neile teavet, eelkõige nende õiguste ja kohustuste ning kaitse kohta, millele neil õigus on, ja pakkudes neile abi, võttes arvesse ka nende riigis viibimise võimalikku piiratud kestust;

42.

rõhutab, kui oluline on vältida getode tekkimist, et pagulased tulemuslikult ühiskonda integreerida;

43.

tunneb heameelt selle üle, et komisjoni Euroopa uue oskuste tegevuskava raames kehtestati kolmandate riikide kodanikele oskuste profiilivahend, mille eesmärk on tugevdada kolmandate riikide kodanike oskuste ja kutsekvalifikatsioonide varajast tuvastamist ja dokumenteerimist, võttes kasutusele parimate tavade juhendi, et toetada tööturu integratsiooni liikmesriikides ning parandada e-keeleõpet äsja saabunud pagulaste ja varjupaigataotlejate jaoks programmi „Erasmus+“ e-keelekursuste abil;

44.

tunneb heameelt komisjoni kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa tegevuskava üle, milles käsitletakse lahkumisele ja saabumisele eelnevaid meetmeid, haridust, tööhõivet ja kutseõpet, juurdepääsu põhiteenustele, aktiivset osalemist ja sotsiaalset kaasamist;

45.

kutsub liikmesriike üles tagama pagulaste kiiret ja täielikku sotsiaalset kaasamist ja tööturule integreerimist kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõtte, riigi tööturu olukorra ning ELi õiguse ja riigi seadustega ning teavitama neid ja andma neile juurdepääsu avalikele teenustele, eelkõige majutusele, tervishoiule ja sotsiaalkaitsele, integratsioonikursustele, keeleõppemoodulitele ning muudele haridus- ja koolitusmeetmetele;

46.

palub komisjonil kaaluda vastuvõtutingimuste direktiivi sihipärast läbivaatamist, et tagada, et rahvusvahelise kaitse taotlejad saaksid juurdepääsu tööturule võimalikult kiiresti pärast oma taotluse esitamist; nõuab tungivalt, et komisjon edendaks sotsiaalkaitsestandardite ülespoole ühtlustamist ja töölubade kiiret väljastamist liikmesriikides;

47.

kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi tagamaks, et pagulastele ja varjupaigataotlejatele antakse tulemuslik juurdepääs tööturule, eelkõige kontrollides, et liikmesriigid ei kehtestaks liiga piiravaid tingimusi, mis muudaksid juurdepääsu tööhõivele ebaproportsionaalselt keeruliseks; kutsub ühtlasi liikmesriike üles vähendama haldusformaalsusi, et lihtsustada töövõimeliste isikute pääsu tööturule; tuletab meelde, et niisugused meetmed oleksid kasulikud nii pagulaste integreerimiseks kui ka üldiselt kõikide liidu kodanike jaoks;

48.

julgustab liikmesriike lühendama rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemise aega, võttes nõuetekohaselt arvesse asjaomaste isikute õigusi ja vähendamata otsustamise kvaliteeti, tegema juba esmase vastuvõtu keskustes kindlaks inimeste haridustaset ja kvalifikatsiooni ning võtma sellel alusel sihipärasemalt varajase sekkumise meetmeid, nagu keelekoolitus, oskuste hindamine ja kodanikuintegratsiooni kursused, kaasa arvatud kursused Euroopa põhiõiguste, väärtuste ja kultuuri kohta, eelkõige nendele varjupaigataotlejatele, kellel on head võimalused saada rahvusvahelise kaitse staatus, ning nõuab tungivalt, et tagataks võrdne juurdepääs neile meetmetele; palub komisjonil toetada liikmesriike konkreetsete ja tõhusate meetmetega, mis võimaldavad taotlusi sujuvamalt menetleda;

49.

kutsub liikmesriike üles tagama pagulaste ja varjupaigataotlejate varajast ja lihtsustatud juurdepääsu koolitusele, sh praktika- ja õpipoisikohtadele, et tagada kiire, tulemuslik ja täielik lõimumine liikmesriikide ühiskonda ja tööturule, sealhulgas varustades inimesi vajalike oskustega, mis võimaldaksid neil päritoluriiki tagasipöördumisel endale uut tulevikku luua; rõhutab, et seda tuleks teha ühisalgatuste vormis koos erasektori, ametiühingute ja kodanikuühiskonnaga; palub lisaks liikmesriikidel individuaalsel alusel tunnustada ja kinnitada pagulaste oskusi ning formaalset ja mitteformaalset pädevust, andeid ja oskusteavet; tuletab meelde, et esimene takistus, mille pagulased ületama peavad, on keeleline; soovitab seetõttu võtta tõhusaid meetmeid, mis võimaldavad lisaks vastuvõtva riigi keele õppimisele ja mõistmisele õppida vastastikku tundma erinevaid kultuure, et vältida ksenofoobsete ja rassistlike meeleolude levimist;

50.

nõuab komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi töökonna loomist, mis töötaks võimalikult kiiresti välja asjaomaste pehmete oskuste üleeuroopalised standardid ja nende kohta andmete kogumise meetodid;

51.

väljendab heameelt lahenduste üle, mis võimaldavad anda mitmekeelset teavet rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate formaalset ja mitteformaalset õpet, kutseõpet, õppepraktikat ja vabatahtlikku tööd puudutavate võimaluste kohta; palub seega selliste teenuste hulka suurendada;

52.

rõhutab, et innovaatilised vahendid, mis põhinevad uuel meedial, nagu sotsiaalmeedia ja rakendused, võivad mängida otsustavat rolli juurdepääsu lihtsustamisel teenustele, teabevahetusel, pagulaste registreerimisel, oskuste hindamisel, töökoha otsimisel, keeleõppes ning samuti abivajajate otsesel abistamisel; julgustab liikmesriike looma sihtotstarbelisi platvorme ja mitmekeelseid internetiportaale, mille eesmärk on pakkuda sisutihedat ja kergesti juurdepääsetavat teavet tunnustamise võimaluste ja olemasolevate integratsiooniprogrammide kohta ning vastutavate asutuste loetelusid, pidades meeles asjaolu, et kõigil ELi ja EMP riikidel on määratud akadeemilise tunnustamise riiklik teabekeskus, mis võimaldab võrrelda akadeemilist kvalifikatsiooni; ergutab liikmesriike seda teenust edendama;

53.

juhib tähelepanu eri koolitus- ja täiendusõppevõimalustele ning -mudelitele liikmesriikides ning tõstab eelkõige esile duaalset koolitusmudelit, mida mõnedes liikmesriikides ning pagulaste ja varjupaigataotlejate seas üldse ei tunta või tuntakse väga vähe, kuid mis sujuva koolist ja koolitusest tööellu ülemineku abil võib anda suure panuse pagulaste integreerimiseks tööturule ja ühiskonda ja võimaldab suunatult koolitada töötajaid elukutsete jaoks, kus uusi töötajaid napib;

54.

kutsub komisjoni üles esitama suuniseid selle kohta, kuidas pagulaste varasemat kvalifikatsiooni ja oskusi tunnustada; juhib siinjuures tähelepanu sellele, et haridus ja kvalifikatsiooni omandamine pagulaste päritoluriikides ei vasta paljudel juhtudel Euroopa koolitusstandarditele; soovitab komisjonil töötada välja soovitused, mis võimaldaksid liikmesriikidel pagulaste oskusi, pädevust, andeid ja teadmisi lihtsamalt, kiiremini ja tulemuslikumalt kindlaks teha; viitab sellega seoses liikmesriikide tööturuerinevustele ja erinevatele vajadustele ning loodab, et sellega arvestades suudetakse kiiremini, lihtsamalt ja tõhusamalt katta mõnede valdkondade tööjõunõudlust ning ühtlasi tagada pagulaste kiire lõimumine tööturule;

55.

palub komisjonil kaaluda sinise kaardi direktiivi muutmist;

56.

rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peavad tõhustama võitlust diskrimineerimise, ksenofoobia ja rassismi mis tahes vormide vastu võitlemisel, sh levitades teavet diskrimineerimisvastaste seaduste kohta, toetades kodanikuühiskonna organisatsioone, sotsiaalpartnereid ja riiklikke võrdõiguslikkust edendavaid asutusi nende töös ning tõhustades ELi meediale ja kodanikele suunatud teavitustegevust, et võidelda mis tahes desinformatsiooni ja ksenofoobia vastu, mis on vastuolus Euroopa põhiväärtustega, sest kõik niisugused jõupingutused aitavad suuresti kaasa pagulaste ühiskondlikule heakskiitmisele ja kaasamisele; julgustab liikmesriike kasutama õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi raames saadavaid vahendeid mitmekesisuse teemaliste koolituste korraldamiseks ning tööturule sisenevate pagulaste ja rändajate harimiseks ja teavitamiseks nende kui töötajate seaduslikest õigustest, mis aitab neil vältida ekspluateerivate tavade või tööandjate ohvriks langemist; rõhutab, et mitmekordset diskrimineerimist tuleks arvesse võtta kogu rände- ja integratsioonipoliitikas;

57.

kiidab heaks sotsiaalpartnerite 16. märtsi 2016. aasta kolmepoolsel sotsiaaltippkohtumisel pagulaskriisi kohta tehtud ühisdeklaratsiooni, milles osalised rõhutasid oma kohustust ja tahet teha valitsuste ja teiste sidusrühmadega koostööd, et kavandada ja arendada kaasamist toetavat poliitikat; on seisukohal, et sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid on asendamatud vahendajad, kes aitavad pagulasi tööturule ja laiemalt ühiskonda kaasata; ergutab komisjoni tõhustama dialoogi sotsiaalpartneritega, tuginedes huvide tasakaalustatud esindatusele, et välja selgitada pagulaste tööturu- ja tööhõivevõimalused;

58.

kutsub liikmesriike üles õppima linnade tasandil omandatud kogemustest ja tavadest ning lihtsustama nende teadmiste jagamist, et edendada kaasavat tööturgu kõigi elanike, sh rahvusvahelise kaitse saajate heaks ning kaasata linnu ja kohalikke ametiasutusi sotsiaalse ja majandusliku kaasamise poliitika kavandamisse ja rakendamisse; on seisukohal, et eri valitsustasandite vahel vajatakse tulemuslikumat partnerlust ning et ELi ja liikmesriikide algatused peavad linnade meetmeid täiendama ja tugevdama, pidades silmas kodanike tegelikke vajadusi; on veendunud, et liikmesriikide häid tavasid, mida rakendatakse tulemuslikus kooskõlas linnadega ja neid kaasates, tuleks tunnustada ja esile tõsta;

59.

peab vajalikuks, et nii pagulasi kui ka ametiasutusi koolitataks piisavalt tööhõivealaste õigusaktide ja mittediskrimineerimise vallas, et tagada, et pagulasi ei ekspluateeritaks deklareerimata töö ja muude tõsise tööalase ärakasutamise vormide abil ja et neid töökohal ei diskrimineeritaks;

60.

kutsub komisjoni üles rahaliselt toetama riikidevahelisi süsteeme, mis tagavad niisuguste heade tavade ülekantavuse ja kohandatavuse ning tulemusliku kohaliku rakendamise, nagu vastastikuse mentorluse ja juhendamise projektid, mis hõlmavad kõiki haldustasandeid ja arvukaid sidusrühmi ja mida kujundavad ning rakendavad erinevad ELi tasandi sidusrühmad;

61.

palub liikmesriikidel rakendada rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise raamotsust ja uut kuriteoohvrite direktiivi ning tagada, et mis tahes vägivallaõhutamist rändajate ja varjupaigataotlejate vastu, sealhulgas soopõhisele vägivallale õhutamist aegsasti uuritaks ja selle eest esitataks süüdistused, vaatamata sellele, milline on ohvrite seisund elamisõiguse asjus;

62.

juhib tähelepanu sellele, et nii asutustes kui ka üksikisikute seas sagenevad vihakõne, rändajatevastased meeleolud ja ksenofoobne vägivald;

63.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada diplomaatilisi suhteid ning võtta kõik vajalikud majanduslikud ja sotsiaalsed meetmed, et võimaldada pagulaste päritoluriikide stabiliseerimist, et pagulastel oleks võimalik oma riiki jääda või sinna tagasi pöörduda;

64.

nõuab, et võimalikult kiiresti tehtaks ümberpaigutusi Euroopa Sotsiaalfondis, Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondis, Euroopa Regionaalarengu Fondis ning Euroopa abifondis enim puudust kannatavate isikute jaoks, et paremini toetada liikmesriike, kes kannavad pagulaskriisi põhiraskust;

65.

rõhutab, et on vaja kiiresti tagada saatjata alaealiste eriline kaitse tööalase ärakasutamise, vägivalla ja inimkaubanduse eest; rõhutab mentorite ja erimeetmete vajalikkust eelkõige tüdrukute jaoks, kes on sageli haavatavamas olukorras ja keda ähvardavad ärakasutamise eri vormid, inimkaubandus ja seksuaalvägivald ning kellel on suurem haridusvõimalusteta jäämise oht;

66.

kutsub komisjoni üles suurendama kultuuri, hariduse ja koolituse osakaalu Euroopa rände tegevuskava raames võetud tegevusmeetmetes; palub komisjonil vastu võtta kultuuridevahelise dialoogi eripoliitika;

67.

nõuab, et EL ja liikmesriigid seaksid esikohale integreerimise varajaste ja sihipäraste meetmete kaudu, mis hõlmavad haridust, koolitust, kultuuri ja sporti, ning võtaksid arvesse vastuvõtvate ühiskondade raskusi, tagades eelkõige laste õiguse haridusele, sõltumata nende pagulasseisundist, nagu on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 22, pöörates seega esmajärjekorras tähelepanu lapse parimatele huvidele;

68.

rõhutab vajadust uuringutel, teadusuuringutel ja statistikal põhineva ammendava analüüsi järele, et teha parimad ettepanekud poliitikaalgatuste ja -meetmete jaoks, mille eesmärk on kindlaks teha, milline peaks olema pagulastele suunatud haridus- ja eelkõige täiskasvanuõppe strateegia, võttes arvesse nende praegust kvalifikatsiooni;

69.

rõhutab, kui oluline on tasuta riiklik haridus, kultuur, kultuuride- ja religioonidevaheline dialoog, mitteformaalne ja informaalne õppimine, elukestev õpe ning noorte- ja spordipoliitika, et edendada pagulaste ja varjupaigataotlejate integratsiooni ja sotsiaalset kaasamist Euroopas ning vastuvõtvate riikide mõistvust ja solidaarsust rassismi, ksenofoobia ja äärmusluse vastu võitlemisel ning sidusama ja kaasavama ühiskonna rajamisel, mis põhineks kultuurilisel mitmekesisusel, ühiste Euroopa väärtuste edendamisel ja põhiõiguste kaitsmisel; rõhutab vajadust tagada kultuuriline ja keeleline vahendamine sel ajal, kui pagulased ja varjupaigataotlejad õpivad tundma vastuvõtva riigi keelt ning kultuurilisi ja sotsiaalseid väärtusi;

70.

rõhutab, et sport on tähtis sotsiaalse ja kultuuridevahelise dialoogi edendamise vahend, kuna soodustab positiivsete sidemete tekkimist kohalike elanike ning pagulaste ja varjupaigataotlejate vahel, ja kutsub Euroopa Liidu institutsioone ja liikmesriike üles rakendama programme, mille eesmärk on pagulaste sotsiaalne integreerimine spordi kaudu; toetab spordiorganisatsioonide seniseid algatusi ja julgustab pagulaste sotsiaalse integratsiooni eesmärgil spordiürituste korraldajaid omavahel parimaid tavasid jagama;

71.

väljendab tõsist kahetsust selle pärast, et programmi „Loov Euroopa“ ümbersuunamise tulemusel kaovad ära kultuurivõrgustikud;

72.

rõhutab, et on vaja tõhusaid menetlusi, et võimaldada sujuvat üleminekut pagulaslaagrites pakutavatelt haridusvõimalustelt nende asukohaliikmesriigi haridussüsteemile;

73.

rõhutab, et liikmesriigid peavad lihtsustama pagulastest õpilaste õppimaasumist kõigil haridustasanditel, ning nõuab suuremaid pingutusi õpilaste jaotamiseks ja nende tõhusaks paigutamiseks riiklikesse koolisüsteemidesse;

74.

nõuab, et EL ja liikmesriigid looksid nn hariduskoridorid, edendades Euroopa ülikoolide ja Vahemere ülikoolide liiduga (UNIMED)kokkuleppeid konfliktipiirkondadest pärit pagulastest üliõpilaste vastuvõtmiseks, nende juurdepääsu lihtsustamiseks ja kaasõpilaste toetuse ning vabatahtliku tegevuse edendamiseks; tunneb heameelt sellega seoses mitmes Euroopa ülikoolis ja nende partnerasutustes tehtud algatuste üle;

75.

tunneb heameelt Euroopa ja riiklike programmide ning mittetulundusorganisatsioonide eraalgatuste üle, millega abistatakse rändajatest teadlasi teadus- ja muudes kutsevaldkondades ning edendatakse nende arengut ja toetamist;

76.

kutsub liikmesriike üles kindlustama praktilise, kergesti arusaadava ettevalmistava haridusteabe olemasolu mitmes keeles, tagamaks, et lõimumine algab kohe;

77.

kutsub liikmesriike üles pagulastest ja varjupaigataotlejatest lapsi ja noori koolisüsteemi sisenemisel sihtotstarbeliselt toetama, näiteks intensiivsete keeleõppe- ja üldiste sissejuhatavate programmide kaudu, kaasa arvatud pedagoogiline toetus, et nad saaksid võimalikult kiiresti tavapärastes tundides osaleda; rõhutab, et tuleb reageerida konkreetsete rühmade, eelkõige saatjata alaealiste ja põhihariduseta täiskasvanute erivajadustele ja haavatavusele;

78.

tuletab meelde, et ELil ja liikmesriikidel on kohustus tagada alaealiste, sealhulgas pagulaslaste erikaitse hädaolukorras, kooskõlas rahvusvaheliste sätetega, ning eelkõige tagada nende juurdepääs koolidele ja haridusasutustele; väljendab heameelt eesmärgi üle rahastada haridust 2016. aastal 4 % ulatuses ELi üldisest humanitaarabieelarvest ning palub komisjonil ja liikmesriikidel jätkata rahvusvahelisel tasandil tööd, et olemasolevate abiprogrammide piires suurendada hariduse rahastamist hädaolukordades, pidades silmas 2016. aasta mais toimuvat ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist Istanbulis;

79.

soovitab pakkuda pagulaslastele täiendavaid keeletunde nende koduriigi keeles;

80.

rõhutab, et tähtis on algatada hariduslikke tugimeetmeid, eelkõige luua ELi esmase vastuvõtu piirkondades ja keskustes sobilikud tingimused, millega toetatakse humanitaarabiorganisatsioone ja vabaühendusi, kes on juba asunud vastuvõtulaagrites noortetöö- ja haridusprojekte organiseerima, ja pakkuda stiimuleid ja tuge formaalsete haridusstruktuuride arendamiseks pagulaslaagrites, sealhulgas kolmandates riikides asuvates pagulaslaagrites;

81.

väljendab heameelt uute projektikonkursside üle kultuuri-, haridus-, spordi- ja noorte liikuvuse programmide ja projektide kohta, mille eesmärk on kultuuride dialoog, kultuuriline ja sotsiaalne kaasamine ning integratsioon programmide „Loov Euroopa“ ja „Erasmus+“ raames; rõhutab vajadust kõrvaldada takistused, mis piiravad pagulaste lõimimise projektide esitamist, ning lihtsustada kõigi juurdepääsu programmidele;

82.

palub liikmesriikidel edendada algatusi, mis tagavad avaliku sektori asutuste, vabaühenduste, sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja pagulaskogukondade parema koostöö, poliitika sidususe ja dialoogi, et suurendada vastastikust teadmist ja mõistmist ning hinnata võimalikke edasisi algatusi, et tagada võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele, lõimides rändajad ja pagulased positiivsesse õppekeskkonda;

83.

rõhutab õpetajate erilist rolli pagulastest ja rändajatest laste ja noorte lõimimisel haridussüsteemi ning rõhutab vajadust eriettevalmistusega õpetajate ja täiendava väljaõppe järele, et õpetajaid selleks ülesandeks ette valmistada; nõuab sellega seoses, et EL ja liikmesriigid kaaluksid õpetajatele koostöökanalite loomist, mis võimaldaksid neil kogemusi jagada, parimaid tavasid tutvustada ja kolleegidelt tuge saada;

84.

kutsub liikmesriike üles aitama rändajatest õpetajatel ja professoritel õpetajatööd leida, nii selleks, et nende olukorda parandada, kui ka selleks, et nende keele- ja õpetamisoskusi ja kogemusi koolisüsteemides otstarbekalt kasutada;

85.

toetab ideed luua õpetajatele abi- ja nõustamispunkte, mis pakuksid neile õigeaegset abi klassis erinevast taustast johtuvate erisustega toimetulekuks ja kultuuride dialoogi edendamiseks ning juhendaksid neid, kui neil on tegemist konfliktidega või õpilastega, kes võivad radikaliseeruda; kutsub liikmesriike üles laiendama poliitilise hariduse võimalusi ning pakkuma sobivat täiendusharidust ja õppematerjale, et selgitada, miks inimesed põgenevad, ja võidelda äärmusluse vastu;

86.

rõhutab koolide tähtsust nõustamisel ning keelelisel ja kultuurilisel vahendamisel, sealhulgas demokraatlike väärtuste levitamisel ühiskonnaõpetuse ja kodanikuaktiivsuse programmide kaudu, samuti sotsiaalse ja kultuurilise kaasamise ja integratsiooni kiirendamisel ja tagamisel mitte ainult õpilaste, vaid ka nende perekondade jaoks;

87.

tunneb heameelt nõukogu otsuse üle pühendada 2015.–2018. aasta kultuurivaldkonna töökavas konkreetsed meetmed kultuuri, kunsti ja kultuuride dialoogi rollile rändajate integreerimises ning võtta arvesse liikmesriikide häid tavasid;

88.

rõhutab, et tuleks paremini edendada kunsti kasutamist integratsioonivahendina ning võimaldada ja toetada pagulaste osalemist kunstiga seotud tegevustes;

89.

tunneb heameelt komisjonis loodud uue eksperdirühma üle, kes tegeleb kultuuridevahelise dialoogi ning rändajate ja pagulaste lõimimisega kunsti ja dialoogi abil (17) ja avaldab eeldatavasti 2017. aasta lõpuks heade tavade käsiraamatu;

90.

rõhutab haridusrakenduste, -videote ja harjutuste ning pagulastele mõeldud õppeplatvormide edendamise ja arendamise olulisust, et hõlbustada ja täiendada nende haridust ja koolitust;

91.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.