EUROOPA KOMISJON
Brüssel,29.11.2016
COM(2016) 744 final
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE
direktiivi (EL) 2015/413 (millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusnõuete rikkumise kohta) kohaldamise kohta
Sisukord
1.Sissejuhatus
2.Taustteave
3.Piiriülese teabevahetuse direktiivi kohaldamisala võimalik laiendamine
4.Piiriülese teabevahetuse direktiivi mõju liiklusohutusele
5.Liikluseeskirjade automaatse täitmise tagamine
6.Järelkontrolli menetlused rahatrahvi maksmata jätmise korral
7.Liikluseeskirjade võimalik ühtlustamine
8.Sõidukite registreerimisandmete vahetamise rakendamine
9.Järeldused
1.Sissejuhatus
Direktiivi 2015/413/EL
(millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusnõuete rikkumise kohta) (edaspidi „piiriülese teabevahetuse direktiiv“) artikli 11 kohaselt on komisjon kohustatud hindama direktiivi kohaldamise konkreetseid aspekte liikmesriikides ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande 7. novembriks 2016. Käesolev aruanne, mida toetab väline hindamisuuring
, on selle kohustusega kooskõlas.
Lisatud hindamist käsitlevas komisjoni talituste töödokumendis hinnatakse täiendavalt, kas piiriülese teabevahetuse direktiiv on:
tõhus ja tulemuslik, et saavutada oma eesmärgid parandada liiklusohutust ja hõlbustada liiklusalaste õigusrikkumiste eest määratud karistuste piiriülest täitmist;
asjakohane määratletud vajaduste suhtes;
sisult ühtne ja kooskõlas muude ELi põhimõtetega;
ELi tasandil lisandväärtusega;
jätkusuutliku mõjuga.
Tuleb siiski märkida, et käesolev hindamine toimus enamikus liikmesriikides vähem kui 18 kuud pärast direktiivi kohaldamist, mis on ebapiisav aeg selleks, et piisaval hulgal andmeid ja muud tõendusmaterjali muutuks kättesaadavaks direktiivi mõju täielikuks ja nõuetekohaseks hindamiseks. Kuid sellegipoolest on olemasolevate andmete ja tõendusmaterjali alusel juba võimalik saada mõned kasulikud esialgsed näitajad direktiivi toimimise ja mõju aspektide kohta.
2.Taustteave
Direktiiv 2011/82/EL (piiriülest võeti vastu ELi toimimise lepingu artikli 87 lõike 2 alusel, mis on politseikoostöö õiguslik alus, mis võimaldas Ühendkuningriigil, Taanil ja Iirimaal loobuda direktiivi kohaldamisest. Euroopa Kohtu 6. mai 2014. aasta otsusega kohtuasjas C-43/12 tühistati direktiiv 2011/82/EL põhjusel, et seda ei saanud politseikoostöö õigusliku aluse põhjal vastu võtta ning direktiivi oleks pidanud vastu võtma, lähtudes transporti käsitlevast õiguslikust alusest, mille komisjon algselt välja pakkus (Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 71 lõike 1 punkt c, praegu ELi toimimise lepingu artikkel 91). Kohtuotsuses säilitati direktiivi 2011/82/EL mõju ajavahemiku kohta, mis ei ületa 12 kuud kohtuotsuse tegemise kuupäevast. Uus direktiiv 2015/413/EL võeti muudetud õigusliku alusega vastu 2015. aasta märtsis, sealjuures muutmata tühistatud direktiivi sisu ning hõlmates kõiki liikmesriike.
Piiriülese teabevahetuse direktiivi eesmärk on tagada kõigi liiklejate kaitstuse kõrge tase, hõlbustades piiriülest teabevahetust liiklusohutusnõuete rikkumise kohta ning seeläbi karistuste täitmist, juhul kui need õigusrikkumised on toime pandud sõidukiga, mis on registreeritud muus kui õigusrikkumise toimumise liikmesriigis.
Kõnealuse direktiiviga on ette nähtud elektroonilise teabesüsteemi kasutamine, mis võimaldab ELi liikmesriikidel teostada sõiduki registreerimisandmete automatiseeritud otsinguid, et tuvastada selle sõiduki omanik/valdaja, millega on liiklusalane õigusrikkumine toime pandud. Direktiivis on nõutud, et iga liikmesriik peab määrama riiklikud kontaktpunktid, kes vastutavad muude liikmesriikide riiklike kontaktpunktide juurdepääsu eest teabesüsteemile, kasutades asjaomase sõiduki täielikku registreerimisnumbrit (artikkel 4). Kõiki isikuandmeid tuleb töödelda kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (artikkel 7)
.
Kui sõiduki omanik/valdaja või isik, keda kahtlustatakse liiklusohutusnõuete rikkumises, on tuvastatud, otsustab õigusrikkumise toimumise liikmesriik, kas algatada järelmenetlus või mitte. Piiriülese andmevahetuse direktiivis on täpsustatud, mil viisil asjaomasele isikule rikkumisest teatatakse, ning esitatud saadetava teatise (mittekohustuslik) vorm. See teatis peab olema sõiduki registreerimisdokumendiga samas keeles või selle liikmesriigis ühes ametlikus keeles, kus sõiduk on registreeritud.
Liiklusalaste õigusrikkumiste eest määratud karistuste piiriülese täitmise kord koosneb järgmistes põhietappidest:
1)tuvastatakse õigusrikkumine;
2)määratakse kindlaks õigusrikkumise tunnused;.
3)tuvastatakse sõiduki omanik, valdaja või juht;
4)kogutakse tõendusmaterjali;
5)kui õigusrikkumise toimumise liikmesriik otsustab algatada järelmenetluse, saadab politsei või muu asjaomane asutus oletatavale õigusrikkujale trahviteate/teatise;
6)oletatav õigusrikkuja tasub trahvi (või teatab tegeliku õigusrikkuja nime ning viiendat etappi korratakse või vaidlustab otsuse);
7)kui trahvi ei tasuta ning õiguserikkumise toimumise liikmesriik otsustab algatada järelmenetluse, langetavad liikmesriigi haldus- või kriminaalkohtud lõpliku otsuse;
8)liikmesriik, kuhu otsus saadetakse, tunnustab (võimalusel) otsust ning kohaldab karistust.
Piiriülese teabevahetuse direktiiv mängib olulist rolli üksnes kolmandas ja viiendas etapis. Kui õigusrikkuja keeldub rahatrahvi maksmast, võib kohaldada nõukogu raamotsust 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta
.
3.Piiriülese teabevahetuse direktiivi kohaldamisala võimalik laiendamine
Kõnealuse direktiivi kohaldamisala saab pidada piisavaks, kuna see hõlmab kaheksat kõige olulisemat liiklusohutusnõuete rikkumist. Õigusrikkumised, nagu lubatud sõidukiiruse ületamine, turvavöö kinnitamata jätmine, sõiduki juhtimine alkoholijoobes ja sidevahendite kasutamine (tähelepanu kõrvalejuhtimine) juhtimise ajal, kujutavad endast suurt ohtu liiklusohutusele ning neid panevad sageli toime mitteresidendist juhid. Vajadus elektroonilise teabevahetussüsteemi järele on vähem ilmne, kui sõiduk tuleb peatada õigusrikkumise tuvastamiseks, kuna siis tuvastatakse õigusrikkuja kohapeal. See kehtib sõiduki alkoholi- ja narkojoobes juhtimise kohta, mille korral tuleb juhil teha alkoholi- või narkotest. Samas peetakse sõiduki alkoholi- ja narkojoobes juhtimise jätmist direktiivi kohaldamisalasse nõuetekohaseks, võttes arvesse erieesmärki suurendada kodanike teadlikkust liikluseeskirjade ja karistuste kohaldatavusest liikmesriikides.
Mõned huvirühmad, sealhulgas liikmesriigi asutused, pooldaksid muude õigusrikkumiste lisamist kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse. Need hõlmavad järgmist: eespool liikuva sõidukiga ebapiisava pikivahe hoidmine, ohtlik möödasõit, ebaseaduslik või ohtlik parkimine (mida teoorias võiks automaatselt tuvastada, ent mida paljudes liikmesriikides ei tehta) ning teemaksudega seotud õigusrikkumised, mis hõlbustaksid teemaksu maksmata jätmise korral karistuste piiriülest täitmist, eriti seoses vabalt toimivate mikrolaine- või satelliidipõhiste süsteemidega
.
Kaaluda võiks eespool liikuva sõidukiga ebapiisava pikivahe hoidmise, ohtliku möödasõidu ja ohtliku parkimise lisamist direktiivi kohaldamisalasse automaatsete kontrolliseadmete suurenenud kasutamise tõttu. Samas tõstatab teemaksuga seotud õigusrikkumiste lisamine küsimuse direktiivi sisemise ja välise ühtsuse kohta, kuna teemaksustamine kuulub liiklusohutusest erinevate transporti käsitlevate õiguslike aluste alla ning selle peamine eesmärk on kõrvaldada konkurentsimoonutused liikmesriikide transpordiettevõtete vahel. Sama kehtib ka kohalike tasude ja maksude maksmata jätmisega seotud ebaseadusliku parkimise ning selliste kohalike korralduste rikkumise kohta, mis ei ole seotud liiklusohutusega.
4.Piiriülese teabevahetuse direktiivi mõju liiklusohutusele
Kõnealune direktiiv peaks parandama liikmesriikide asutuste võimekust tuvastada mitteresidendist õigusrikkujaid ning suurendada mitteresidendist liiklejate teadlikkust muudes liikmesriikides kehtivatest liikluseeskirjadest. Sellel peaks olema tõkestav mõju mitteresidendist liiklejatele, mille tulemusena paraneb eeskirjade täitmine. Eeskirjade suurem järgimine, st parem käitumine ja vähem õigusrikkumisi, peaks vähendama liiklussurmasid ja surmaga lõppevaid õnnetusi.
Teave liiklejate teadlikkuse kohta muudes liikmesriikides kehtivatest liikluseeskirjadest ei ole kättesaadav. Komisjoni korraldatud avalikule arutelule laekus liiklejatelt vähe vastuseid, seega on võimatu teha järeldusi kehtivate liikluseeskirjadega seotud teabe kohta, mis on esitatud vastavalt piiriülese teabevahetuse direktiivi artiklile 8. Lisaks on võimatu teha mõistlikke järeldusi kõnealuse direktiivi võimaliku mõju kohta seoses kodanike teadlikkusega muudes liikmesriikides kehtivatest eeskirjadest teoreetilise lähenemisviisi puudumise tõttu, millega hinnatakse teadlikkusmeetmete mõju liiklejate käitumisele. Sellest hoolimata valitseb üldine arusaam, et täitmise parandamiseks on vaja parandada liiklejate teadlikkust eeskirjadest.
Piiriülese teabevahetuse direktiivi mõju liiklusohutusele on tugevalt kinnistunud võimesse tõhustada mitteresidentidest õigusrikkujate tuvastamist. Nagu on üksikasjalikumalt kirjeldatud punktis 8, suurenes mitteresidentide poolt toime pandud liiklusalaste õigusrikkumistega seotud uurimiste arv direktiivi rakendanud liikmesriikides ajavahemikus 2013–2015 ligikaudu neli korda. Samas on endiselt olemas potentsiaal suurendada elektroonilise teabevahetussüsteemi kasutamist liiklusohutuse huvides. Nagu on selgitatud punktis 6, tehti hindamise käigus kindlaks ka tegurid, mis vähendavad liiklusalaste õigusrikkumistega seotud karistuste tõhusust: ligikaudu pool karistustest jäi edukalt täitmata. See on tõenäoliselt takistanud piiriülese teabevahetuse direktiivi hoiatava mõju avaldumist, mis peaks parandama liikluseeskirjade täitmist mitteresidentidest liiklejate poolt.
Lisaks esineb üldiseid tegureid, nt sõiduki tehniline rike, sõiduki turvavarustus, maanteetaristu, hädaolukorras reageerimine avarii korral, majanduslik areng ja selle mõju liiklusmahule, ilmastik ja kliimamuutused, haavatavamate liiklejate (nt jalgratturid) suurenenud arv, jõustamistavad, samuti automaatsete kontrolliseadmete arv, kommunikatsioonivahendite kasutamine, liiklejate käitumine ja muu ELi õigusega
sätestatud liiklusohutusmeetmete mõju, mille tulemusena ei ole liiklussurmade arv praeguse seisuga alates 2014. aastast märkimisväärselt vähenenud.
Liikluseeskirjade rikkumiste suundumused liikmesriikides kajastavad järgmist olukorda: 13 liikmesriigi esitatud andmetest nii residentide kui ka mitteresidentide toime pandud liiklusalaste õigusrikkumiste kohta ajavahemikus 2013–2014
ei nähtu selget seost piiriülese teabevahetuse direktiivi ja mitteresidentidest liiklejate liikluseeskirjade täitmise vahel. Sama kehtib ka mitteresidentidega seotud liiklussurmade ja surmaga lõppenud õnnetuste osakaalu kohta liiklussurmade ja surmaga lõppenud õnnetuste koguarvus,
mistõttu on võimatu saada selgeid tõendeid direktiivi mõju kohta selles valdkonnas.
5.Liikluseeskirjade automaatse täitmise tagamine
Hindamise käigus ei tehtud kindlaks ühtegi piiriülest juhtumit, kus automaatsete kontrolliseadmete tõenditest keelduti või neid ei tunnustatud seadmete ebausaldusväärsuse tõttu. Kui piiriülese teabevahetuse direktiivi rakendamist jätkatakse, võib siiski suureneda ka selle esinemise tõenäosus. Kui see juhtub, võidakse ühtlustatud ELi tasandi standardite, tüübikinnitusmenetluste ja automaatsete kontrolliseadmete perioodilise kontrollimise abil (nt seadmete kalibreerimine) suurendada seadmete usaldusväärsust.
Liikmesriikides on erinevad meetodid sõidukiiruse ületamise automaatseks tuvastamiseks (automaatse tuvastamise meetodid sisuliselt puuduvad muude liiklusalaste õigusrikkumistega seoses). Mõnes liikmesriigis on võimalik tuvastada sõidukiiruse ületamist teelõigul lisaks hetkekiiruse mõõtmisele ka keskmise kiiruse mõõtmise abil. Muudes liikmesriikides on teelõigu kontrolliseadmete kasutamine problemaatiline õiguslike ja praktiliste takistuste tõttu (nt suuremad kulud). Niikaua kui puuduvad tõendid liiklusohutusele või karistuste piiriülesele täitmisele avalduva olulise mõju kohta, vaadeldakse tuvastamismeetodite ühtlustamist selles etapis mitteõigustatud sekkumisena liikmesriikide jõustamispoliitika valikutesse.
Üldiselt tunnistatakse, et parimate jõustamistavade vahetamine ja rakendamine, sealhulgas automaatsete kontrolliseadmete kasutamine ja toimimine, võib mõjutada liiklusohutust positiivselt. Liikluseeskirjade tõhusa automaatse täitmise tagamise näide, mis põhineb hindamisuuringu raames liikmesriikide antud teabel, on esitatud käesoleva aruande lisas. Praktika hõlmab kõiki liiklusalaseid õigusrikkumisi, mida on võimalik automaatselt tuvastada.
6.Järelkontrolli menetlused rahatrahvi maksmata jätmise korral
Järelkontrolli menetlused liiklusalase õigusrikkumisega seotud rahatrahvi maksmata jätmise korral peaksid põhinema ühistel kriteeriumidel. Kõnealused kriteeriumid peaksid kajastama põhiõigusi ja põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja toetatakse piiriülese teabevahetuse direktiiviga, täpsemalt isikuandmete kaitse, õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsioon ja kaitseõigus.
Kõnealuse direktiivi märkimisväärset potentsiaali tõhustada liiklusohutust on võimalik täiendavalt suurendada. Ligikaudu 50 % mitteresidentide toime pandud liiklusalaste õigusrikkumistega seotud uurimistest on praeguse seisuga jäänud edukalt jõustamata järgmiste direktiivist välja jäetud jõustamisahelaga seotud asjaolude tõttu:
liikmesriikide vahel puudub vastastikune abistamine ja koostöö seoses liiklusalaste õigusrikkumiste uurimisega pärast sõiduki registreerimisandmete vahetamist, nagu on selgitatud punktis 8; või
liikmesriikide väljastatud kohtuotsused nende õigusrikkumistega seotud rahatrahvide maksmata jätmise korral ei kattu sageli nõukogu raamotsusega 2005/214/JSK.
Lisaks sellele on väga väike nende vastastikku tunnustatud otsuste arv, mis kuuluvad raamotsuse kohaldamisalasse ning on seotud liiklusalaste õigusrikkumiste eest määratud rahatrahvidega. Edukalt jõustatud rahatrahvide osakaal kõikidest rahatrahvidest, mida ei maksta vabatahtlikult, on 0–1 %
. Üksnes Saksamaa (föderaalne justiitsministeerium) esitas üksikasjalikud andmed sissetulevate ja väljaminevate taotluste kohta, millega tunnustatakse liiklusalaste õigusrikkumiste eest väljastatud rahatrahvidega seotud otsuseid (nt ajavahemikus 2011–2014 väljastas Saksamaa 15 843 mitteresidentide toime pandud liiklusalaste õigusrikkumistega seotud otsust, millest 43 % jäi täitmata). Tundub, et raamotsuse kohaseid menetlusi ei ole kohandatud praeguse olukorraga, kus tuleb jõustada miljoneid liiklusalaste õigusrikkumiste eest määratud rahatrahve, ning need ei täienda piisavalt piiriülese teabevahetuse direktiivi alusel toimuvat teabevahetust. Tuvastatud liiklusalaste õigusrikkumiste eest määratud karistuste hoiatava mõju kaudu avalduv direktiivi positiivne mõju liiklusohutusele ei ole veel nähtav ning isegi juhul, kui mõju avaldub, ei pruugi see ilma karistuste täitmiseta olla kestev.
Nõukogu raamotsus 2005/214/JSK kujutab endast vastastikuse tunnustamise vahendit, mis on ette nähtud hõlmama kõiki kuriteoliike. See ei ole ette nähtud hõlmama massilisi liiklusalaseid õigusrikkumisi, mis kujutavad endast tavaliselt (väiksemaid) haldusrikkumisi. Välise hindamisuuringu käigus ilmnes, et kõige olulisem õiguslik takistus raamotsuse edukale rakendamisele on seotud liikmesriikide vahel valitsevate erinevustega liiklusalaste õigusrikkumiste normatiivses kvalifitseerimises (kriminaalne vs. haldusalane kvalifitseerimine) ning nende mõjus riiklikele menetlustele ja oletatavatele õigusrikkujatele antud õigustele. Praegu saab liikmesriikide otsuseid rahatrahvide kohta tunnustada üksnes siis, kui liiklusalased õigusrikkumised klassifitseeritakse kuritegudeks või kui need vaadatakse läbi menetluse alusel, mis on sarnane kriminaalmenetlusega. Hoolimata Euroopa Kohtu hiljutisest tõlgendusest
tundub, et endiselt esineb õiguskindlusetust, mille tõttu on liikmesriikide haldusasutustel raske hinnata, kas kohtuotsuseid väljastavaid muude liikmesriikide kohtuid saab kvalifitseerida kohtutena, kes on pädevad kriminaalasjades, või (haldus)kohtutena, kes vaatavad liiklusalased õigusrikkumised läbi kriminaalmenetlusele sarnase menetluse raames.
Enamik huvirühmi, kellel on kogemusi nõukogu raamotsuse 2005/214/JSK rakendamisega, rõhutasid, et rahatrahvidega seotud otsuste ja tunnistuste saatmine täidesaatvale liikmesriigile elektrooniliselt on sobivaim viis tagada liiklusalaste õigusrikkumiste eest määratud rahalise karistuse tõhus piiriülene täitmine.
Komisjon avaldas 2008. aastal hindamisaruande raamotsuse kohta ning teeb praegu koostööd mitme liikmesriigi ekspertidega, et välja töötada standardvormid, hõlbustamaks raamotsuse alusel määratud rahaliste karistuste piiriülese täitmise menetlust.
7.Liikluseeskirjade võimalik ühtlustamine
Välises hindamisuuringus hinnati liikluseeskirjade võimaliku ühtlustamise küsimust piiriülese teabevahetuse direktiivi tõhususe parandamise ning karistuste tõhusa piiriülese täitmise tagamise seisukohast.
Samal ajal kui mõned huvirühmad on väitnud, et sellise ühtlustamise järele on vajadus, nähtub analüüsist, et liikluseeskirjade ühtlustamine ELi tasandil ei kujuta endast liikluseeskirjade tõhusa piiriülese täitmise eeltingimust ning seda ei ole vaja kõnealuse direktiivi tõhususe parandamiseks.
8.Sõidukite registreerimisandmete vahetamise rakendamine
Piiriülese teabevahetuse direktiivi artikli 4 lõikes 4 sätestatakse, et „liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada teabevahetuse toimimine koostalitlusvõimeliste elektrooniliste vahendite kaudu, vahetamata andmeid, mis on pärit muudest andmebaasidest, mida ei kasutata käesoleva direktiivi kohaselt. Liikmesriigid tagavad, et teabevahetus toimub kulutõhusal ja turvalisel viisil. Liikmesriigid tagavad edastatavate andmete kaitse ja turvalisuse, kasutades maksimaalselt ära olemasolevat rakendustarkvara, näiteks otsuse 2008/616/JSK artiklis 15 viidatud tarkvara, ja sellise tarkvara muudetud versioone, kooskõlas käesoleva direktiivi I lisaga ning otsuse 2008/616/JSK lisa 3. peatüki punktidega 2 ja 3. Rakendustarkvara muudetud versioonid võimaldavad nii võrgus reaalajas toimuvat kui ka pakettide kaupa toimuvat andmevahetust, kusjuures viimasel juhul on võimalik mitme päringu ja vastuse edastamine ühes sõnumis.“
Nagu oli sätestatud tühistatud direktiivi 2011/82/EL artiklis 6, tuli liikmesriikidel saata komisjonile 7. novembriks 2014 esialgne aruanne. Samuti olid liikmesriigid kohustatud saatma 6. maiks 2016 üksikasjaliku aruande (sõiduki registreerimisandmete vahetuse rakendamise kohta) ning seejärel tegema seda iga kahe aasta järel. Kuna esialgse aruande sisu ei täpsustatud, nõudis komisjon, et liikmesriigid esitaksid teabe sarnaselt üksikasjaliku aruande nõuetega, eelkõige aga automatiseeritud otsingute arvu selles liikmesriigis, kus õigusrikkumine toime pandi (aruandev liikmesriik), adresseerituna registreerimise liikmesriigi riiklikule kontaktpunktile (väljuvad otsingud). Lisaks sellele tingimusele palus komisjon liikmesriikidel esitada olemasolev statistika piiriülese teabevahetuse direktiiviga hõlmatud õigusrikkumiste kohta, kaasa arvatud mitteresidentide / välisriigi sõidukiga toime pandud õigusrikkumised. 2014. aasta lõpuks esitasid komisjonile esialgsed aruanded üksnes Austria, Bulgaaria, Eesti, Soome ja Ungari. Kõik teised liikmesriigid (v.a Ühendkuningriik, Iirimaa ja Taani) esitasid oma aruanded 2015. aasta suveks pärast seda, kui komisjon oli nende suhtes algatanud rikkumismenetluse-eelse etapi. Üldiselt ei pidanud komisjon esitatud andmeid piisavalt täielikuks ning laekunud teavet tuli oluliselt täiendada uuringute ja kättesaadava teabe uurimisega.
Üksikasjaliku aruandega seotud säte säilitati uue direktiivi 2015/413/EL artiklis 6, sest ülevõtmise algne kuupäev 2013. aasta novembris oli enne tühistamist ning liikmesriigid oleksid võinud hakata direktiivi rakendama. 1. juuniks 2016 laekusid komisjonile aruanded Austrialt, Tšehhi Vabariigilt, Saksamaalt, Eestilt, Lätilt, Leedult, Rumeenialt ja Sloveenialt.
Välise hindamisuuringu kohaselt on piiriülese teabevahetuse direktiiviga hõlmatud ja mitteresidentide / välisriigi sõidukitega toime pandud tuvastatud õigusrikkumiste koguarv ELis 2014. aasta seisuga hinnanguliselt 10 miljonit (2014. aasta kohta andmed esitanud liikmesriikides tuvastati ligikaudu viis miljonit mitteresidendi toime pandud õigusrikkumist). See on osa ligikaudu 200 miljonist piiriülese teabevahetuse direktiiviga hõlmatud (nii residentide kui ka mitteresidentide toime pandud) liiklusalasest õigusrikkumisest, mida oleks saanud tuvastada 2014. aastal.
Kooskõlas kõnealuse direktiivi artikli 4 lõikega 4 kasutavad liikmesriigid sõiduki registreerimisandmete vahetamiseks elektroonilist teabevahetussüsteemi EUCARIS, st EUCARISe tarkvaraarendust, nagu on osutatud nõukogu otsuse 2008/616/JSK artiklis 15. Aktiivselt süsteemi kasutanud, st väljuvaid otsinguid teostanud (pärast nende territooriumil toime pandud õigusrikkumisi teostatud otsingud) liikmesriikidelt laekunud andmetest ilmneb, et 2015. aastal teostati ligikaudu kaks miljonit väljuvat otsingut. See näitab, et poolt mitteresidentide toime pandud õigusrikkumiste koguarvust uuriti süsteemis tehtud otsingut kasutades. Seda näitajat peetakse madalaks, sest süsteemi potentsiaal on palju suurem. Iga avastatud õigusrikkumist peab tavaliselt uurima politsei ning eesmärk peaks seisnema kõikide automaatselt tuvastatud õigusrikkumiste järelkontrollis (eeldusel, et süüteokoosseis on määratletud). Väline hindamisuuring näitab, et 2015. aastal oli süsteemiga ühendatud 28 liikmesriigist 18. Samas ei ole piiriülese teabevahetuse direktiivi 2016. aasta novembris veel endiselt täielikult rakendatud: 28 liikmesriigist on süsteemiga ühendatud 23
.
EUCARIS annab märkimisväärse panuse liikluseeskirjade tõhusasse piiriülese täitmise tagamisse, kuigi väljuvad otsingud ei ole alati edukad. Võttes arvesse Belgia, Prantsusmaa, Horvaatia, Ungari, Madalmaade ja Poola (liikmesriigid, kes esitasid teabe hindamise lõpuks veebruaris 2016) teostatud ebaõnnestunud otsingute koguarvu
ajavahemikus 2013–2015 toimunud väljuvate otsingute koguarvust, ebaõnnestus 7,43 % otsingutest (mis ei olnud tingimata seotud EUCARISe toimimisega). Seda protsenti peetakse üsna madalaks. EUCARIS on kooskõlas ka piiriülese teabevahetuse direktiivi artiklis 4 esitatud turvalisuse sätete ja artiklis 7 esitatud andmekaitse sätetega.
Tuleks märkida, et enne EUCARISe rakendamist uurisid liikmesriigid mitteresidentide toime pandud liiklusalaseid õigusrikkumisi üksnes juhuslikult, tuginedes vastastikustele kokkulepetele, mille raames vahetati sõiduki registreerimisandmeid tavaliselt paberkandjal. EUCARISe kaudu toimiv sõiduki registreerimisandmete automaatne veebipõhine vahetamine, millega antakse vajalikku teavet peaaegu kohe, on avaldanud karistuste piiriülesele täitmisele positiivset mõju: mitteresidentide toime pandud liiklusalaste õigusrikkumistega seotud uurimiste arv (väljuvad otsingud) suurenes ajavahemikus 2013–2015 ligikaudu neli korda vaatamata sellele, et vähesed liikmesriigid rakendasid selle aja jooksul aktiivselt piiriülese teabevahetuse direktiivi.
9.Järeldused
Piiriülese teabevahetuse direktiiv on märkimisväärse potentsiaaliga tõhus liiklusohutuse parandamise vahend, võimaldades tuvastada mitteresidentidest õigusrikkujaid elektroonilise teabesüsteemi kaudu ning suurendades kodanike teadlikkust liikluseeskirjade ja karistuste kohaldamisest liikmesriikides. Direktiiviga on tagatud sõiduki registreerimisandmete automaatne veebipõhine vahetamine kõikides liikmesriikides, mida olemasolevate kahe- ja mitmepoolsete kokkulepetega siiani ei tagatud.
Elektrooniline teabesüsteem, millega tagatakse sõiduki registreerimisandmete kiire, turvaline ja konfidentsiaalne vahetamine, on tõhus, sest see on avaldanud positiivset mõju piiriüleste karistuste täitmisele: mitteresidentide toime pandud liiklusalaste õigusrikkumistega seotud uurimiste arv suurenes direktiivi rakendavates liikmesriikides ajavahemikus 2013–2015 ligikaudu neli korda.
Samas ei ole süsteemi potentsiaali täielikult ära kasutatud. Novembris 2016 oli 28 liikmesriigist süsteemiga ühendatud 23. Aastal 2015 jäi uurimata ligikaudu 50 % mitteresidentide toime pandud ja tuvastatud liiklusalastest õigusrikkumistest. Liikmesriikidel on selge vajadus süsteemi potentsiaali paremini kasutada, suurendades mitteresidentide toime pandud liiklusalaste õigusrikkumiste uurimise aktiivsust.
Samuti on potentsiaalne vajadus tugevdada mitteresidentide toime pandud uuritud liiklusalaste õigusrikkumiste eest kehtestatud karistuste täitmist. Ligikaudu 50 % karistustest jääb praegu tulemuslikult jõustamata, kuna liikmesriikide vahel puudub liiklusalaste õigusrikkumistega seotud vastastikune abistamine ja koostöö pärast sõiduki registreerimisandmete vahetamist või seepärast, et liikmesriikide väljastatud kohtuotsused nende õigusrikkumistega seotud rahatrahvide maksmata jätmise korral sageli ei kattu nõukogu raamotsusega 2005/214/JSK.
Tänu automaatsete kontrolliseadmete suurenenud rakendamisele tasuks kaaluda vajadust lisada piiriülese teabevahetuse direktiivi kohaldamisalasse täiendavaid liiklusohutusega seotud õigusrikkumisi, nagu eespool liikuva sõidukiga ebapiisava pikivahe hoidmine, ohtlik möödasõit ja ohtlik parkimine.
Selleks et maksimeerida piiriülese teabevahetuse direktiivi potentsiaali parandada liiklusohutust selle kaudu, et mitteresidentidest liiklejad täidavad paremini kehtivaid liikluseeskirju, on vaja terviklikku lähenemist, et luua koostoime muude vahenditega, täpsemalt nendega, mis on seotud liikmesriikidevahelise vastastikuse abistamise ja koostööga liiklusalaste õigusrikkumiste uurimisel ning rahatrahvide vastastikusel tunnustamisel.