EUROOPA KOMISJON
Brüssel,2.12.2016
COM(2016) 719 final
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE
Hinnang sellele, millist mõju inimkaubanduse tõkestamisele on avaldanud inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamise eest kriminaalvastutusele võtmine vastavalt riigis kehtivatele õigusaktidele (esitatud direktiivi 2011/36/EL artikli 23 lõike 2 kohaselt)
1.Taust ja eesmärk
Käesolev aruanne on vastus direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK) artikli 23 lõikes 2 esitatud nõudele, mille kohaselt esitab komisjon „hiljemalt 6. aprillil 2016 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millist mõju inimkaubanduse tõkestamisele on avaldanud inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamise eest kriminaalvastutusele võtmine vastavalt riigis kehtivatele õigusaktidele, ning lisab sellele vajaduse korral asjakohased ettepanekud.“
Inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamise kriminaliseerimisele viidatakse direktiivi 2011/36/EL artikli 18 („Ennetusmeetmed“) lõigetes 1 ja 4, milles sedastatakse järgmist: „1. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, näiteks haridus- ja koolitusmeetmed, et takistada ja vähendada kõikide inimkaubandusega seotud ärakasutamise vormide aluseks olevat nõudlust. [---] 4. Et tõhustada inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust nõudmise kahandamise teel, kaaluvad liikmesriigid meetmete võtmist selleks, et kriminaliseerida artiklis 2 osutatud ärakasutamisega seotud teenuste kasutamine juhul, kui ollakse teadlik, et teenust pakkuv isik on mõne artiklis 2 osutatud süüteo ohver.“
Käesolevas aruandes kirjeldatakse kehtivaid siseriiklikke õigusakte, millega kriminaliseeritakse inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamine, ja antakse hinnang selliste õiguslike meetmete mõju kohta. Artikli 23 lõike 2 kohaldamisalasse ei kuulu siseriikliku tasandi muude kui seadusandlike meetmete või selliste seadusandlike meetmete hindamine, milles ei käsitleta inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamise kriminaliseerimist. Käesolevas aruandes ei hinnata direktiivi 2011/36/EL sätetele vastavust. Aruannet tuleks lugeda koos aruandega, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) järgimiseks vajalikud meetmed kooskõlas artikli 23 lõikega 1 (COM(2016) 722). Aruandes võetakse arvesse ka komisjoni esimest aruannet inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta (edaspidi „eduaruanne“).
Aruande ettevalmistamisel kasutas komisjon liikmesriikidele 2016. aasta mais saadetud küsimustikust pärit teavet ning konsulteeris kodanikuühiskonnaga ELi kodanikuühiskonna inimkaubandusevastase platvormi 1 ja Euroopa Komisjoni inimkaubanduse eksperdirühma 2 kaudu.
2.Inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamise eest kriminaalvastutusele võtmine vastavalt riigis kehtivatele õigusaktidele
2.1. Vastuste kokkuvõte
Allpool esitatud analüüs põhineb liikmesriikide esitatud vastustel. Komisjon ei saa välistada muude siseriiklike õigusnormide või suundumuste olemasolu. Komisjon palus, et analüüsi tarbeks esitaksid liikmesriigid järgmise teabe: „riigis kehtivad õigusaktid, mille alusel võetakse inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamise eest kriminaalvastutusele; konkreetselt kelle tegevus kriminaliseeritakse; kas on ette nähtud kõigi ärakasutamise vormide kriminaliseerimine; kas õigusaktides nõutakse selle tõestamist, et kasutaja oli teadlik, et teenust pakkuv isik on inimkaubanduse ohver, ja kuidas see mõjutab õigusaktide kohaldatavust; millised meetmed on võetud, et parema rakendamise tagamiseks oleks üldsus õigusnormidest teadlik; kättesaadavad statistilised andmed süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise juhtude ning ilmnenud takistuste kohta; kui siseriiklikud õigusnormid puuduvad, siis mis on selle põhjused ja millised on alternatiivid kriminaliseerimise kaalumise kohustuse täitmiseks; kuidas hindab liikmesriik selliste õigusaktide mõju ja kas tal on asjakohaseid soovitusi; millised konsultatsiooniprotsessid on kehtestatud ning kas liikmesriik on tellinud selliste õigusaktide hindamisi ja uuringuid.“
Esiteks tuleb toonitada, et esitatud teabes ei selgitanud liikmesriigid, kuidas nad täidavad direktiivi 2011/36/EL artikli 18 lõikest 4 tulenevat juriidilist kohustust kaaluda ohvrite pakutavate teenuste kasutajate kriminaalvastutusele võtmist.
Liikmesriikide vastuste analüüsist nähtub, et käesoleva aruande koostamise ajal oli kümnes (10) liikmesriigis kriminaliseeritud inimkaubanduse ohvrite ärakasutamise kõigi vormidega seotud teenuste kasutamine ning viieteistkümnes (15) liikmesriigis oli inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamine kriminaliseeritud ainult piiratud määral ja valikuliselt.
Järgneb täpsem ülevaade.
1) Liikmesriigid, kes on kriminaliseerinud ärakasutamise kõik vormid (BG, EL, HR, CY, LT, MT, PT, RO, SI, UK)
Kümme (10) liikmesriiki teatasid, et on kehtestanud siseriiklikud õigusnormid, millega kriminaliseeritakse inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamine (BG, EL HR, CY, LT, MT, PT, RO, SI, UK 3 ), ja see puudutab ärakasutamise kõiki vorme.
Bulgaaria teatas komisjonile, et Bulgaaria kriminaalseadustikus (paragrahv 159c) on sätestatud, et üksikisikut, kes kasutab inimkaubanduse ohvrit liiderlikel eesmärkidel, sunnitöö, kerjamise või organite, kudede, rakkude või kehavedelike eemaldamise eesmärgil või allutab teda jõuga oma tahtele hoolimata ohvri nõusolekust, karistatakse kolme- kuni kümneaastase vabadusekaotusega ja 10 000–20 000 leevi suuruse trahviga. Horvaatias on sarnane, kuid veelgi rangem säte, millega määratakse kõigile teadlikult ohvrit või tema pakutavaid teenuseid kasutavatele isikutele sama karistus nagu inimkaubanduses süüdimõistetutele. Küpros teatas, et seaduse 60(I)/2014 paragrahvi 17 kohaselt on iga isik, kes võib mõistlikult oletada, et tema kasutatavat tööd või teenust pakub inimkaubanduse ohver, pannud toime inimkaubandusvastase seaduse kohase süüteo. Kreeka kehtestas sellised riiklikud õigusnormid 2013. aastal seadusega 4198/2013, millega võetakse kriminaalvastutusele isikud, kes kasutavad teadlikult inimkaubanduse ohvri tööd või sooritavad seksuaalakti inimkaubanduse ohvriga, olles teadlikud, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga. Leedu teatas, et kriminaalseadustiku paragrahvi 147-2 alusel karistatakse trahvi või vabaduse piiramisega isikut, kes kasutab inimkaubanduse ohvri pakutavat teenust ja kes teadis või oleks pidanud teadma, et tegemist on ohvriga. Ent isik, kes paneb sellise teo toime ja seejärel teavitab õiguskaitseasutusi vabatahtlikult ja teeb nendega aktiivselt koostööd, võidakse enne kahtlusaluseks kuulutamist kriminaalvastutusest vabastada. Selliste tegude eest võidakse vastutusele võtta ka juriidilisi isikuid. Malta teatas komisjonile, et iga isik, kes on seotud teenuse või tööga või kasutab neid teadmises, et viidatud teenust või tööd pakkuv isik on inimkaubanduse ohver, on pannud toime süüteo ja teda võidakse süüdimõistva kohtuotsuse korral karistada kaheksateistkümnekuulise kuni viieaastase vangistusega. Sarnased sätted on kehtestatud Portugalis ja Sloveenias (määratakse kuni kolmeaastane vanglakaristus ja trahv). Rumeenia teatas komisjonile, et Rumeenia kriminaalseadustiku paragrahvi 216 alusel võetakse peale inimkaubitsejate kriminaalvastutusele ka iga isik, kes kasutab kriminaalseadustiku paragrahvis 182 (mis käsitleb ärakasutamist) nimetatud teenuseid olles teadlik, et neid teenuseid pakub inimkaubanduse ohver.
2) Liikmesriigid, kes ei ole kehtestanud sõnaselgeid riiklikke õigusnorme või kes on inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamise kriminaliseerinud piiratud ulatuses ja valikuliselt 4
Neliteist (14) liikmesriiki teatasid, et neil ei ole kehtestatud sõnaselgeid siseriiklikke õigusnorme inimkaubanduse ohvrite ärakasutamise kõigi vormidega seotud teenuste kasutamise kriminaliseerimiseks (AT, BE, CZ, DE, EE, ES, FR, HU, IT, LV, LU, NL, PL, SK). Mõned liikmesriigid (FI, IE, SE) on siiski kehtestanud õigusaktid inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamise kohta, kuid ainult seoses ärakasutamise teatavate vormidega. Nimelt teatasid Soome ja Iirimaa, et neil on kehtivad siseriiklikud õigusaktid ainult seksuaalse ärakasutamisega seotud inimkaubanduse ohvrite kohta. Rootsi teatas, et kuigi puuduvad konkreetsed normid inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamise kriminaliseerimise kohta, kohaldatakse seksuaalteenuste ostmise keeldu käsitleva seaduse sätteid, mida saab kohaldada ka seksuaalse ärakasutamisega seotud inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamisele.
Mõnes liikmesriigis, kus ei ole veel selliseid sõnaselgeid norme kehtestatud, võib nende esitatud teabe põhjal kasutada seksuaalkuritegude või laste seksuaalse ärakasutamisega seotud sätteid (nt IT, ES, NL ja BE). Kuigi Itaalias ei ole selliseid sõnaselgeid norme, teatas riik, et on Itaalia kriminaalseadustiku paragrahvi 603a alusel üldiselt kriminaliseerinud töö ebaseadusliku vahendamise ja ärakasutamise. Kuigi Austrias ei ole sõnaselget normi inimkaubanduse ohvrite kohta, on hiljuti vastu võetud säte, milles käsitletakse isikuga tema tahte vastaselt seksuaalakti sooritamist, kasutades ära isiku ebakindlat olukorda või teda eelnevalt hirmutades.
Lisaks teatasid mõned liikmesriigid, et on kehtestanud ainult sellised meetmed, millega võetakse üle ja rakendatakse 18. juuni 2009. aasta direktiiv 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded 5 (nn tööandjatele kohaldatavate karistuste direktiiv) (nt PL ja HU). Sellega seoses märgitakse 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ kohaldamist käsitlevas teatises, et liikmesriigid on üldiselt kriminaliseerinud ebaseadusliku töölevõtmise kõigil artiklis 9 kirjeldatud asjaoludel (sealhulgas juhud, kus tööandja teab, et töötaja on inimkaubanduse ohver). Nimetatud teatise kohaselt ei karista Tšehhi ja Hispaania konkreetselt ebaseaduslikku töölevõtmist olukorras, kus „tööandja teab, et ta kasutab inimkaubanduse ohvri tööd“ 6 .
Tuleks aga märkida, et direktiivi 2009/52/EÜ isikuline kohaldamisala piirneb ainult ebaseaduslikult ELis viibivate kolmandate riikide kodanikega. Seega ei hõlma see inimkaubanduse ohvreid, kes on ELi kodanikud, ega inimkaubanduse ohvreid, kes on kolmandate riikide kodanikud, kuid elavad seaduslikult ELis. Kuigi direktiivi kohaldatakse sõltuva töösuhte juhtudel 7 , ei hõlma see juhtumeid, kus ohvrid on füüsilisest isikust ettevõtjad või nende pakutavate teenuste kasutaja ei ole nende tööandja. Seega on direktiivis 2009/52/EÜ sätestatud kriminaliseerimine kohandatud direktiivi teema ja kohaldamisalaga, mis on piiratud ja ebapiisav, et hõlmata kõiki inimkaubanduse juhtumeid. See on aga hea näide meetmetest, mida võib kasutada inimkaubandusvastase õigusraamistiku edasiarendamiseks ja ühtlustamiseks.
3) Kriminaliseerimise alternatiivid
Nagu eespool mainitud, on liikmesriikidel direktiivi artikli 18 lõike 4 alusel kohustus vähemalt kaaluda inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste teadliku kasutamise kriminaliseerimist. Paraku esitasid liikmesriigid komisjonile piiratud teavet selle kohta, millised võiksid olla alternatiivid, kui inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamist ei kriminaliseerita riiklike meetmetega. Küsimustikus antud vastustest nähtub, et selle kohta esitasid teavet ainult Madalmaad ja Hispaania. Madalmaad teatasid kuritegude anonüümset teatamist käsitlevatest teavitamiskampaaniatest, selliste süüdistuse esitamise juhtude alase teadlikkuse ja nähtavuse suurendamisest, kus menetlus hõlmab laste seksuaalset ärakasutamist rahalise tasu eest ning inimõiguste austamise valdkonnas ettevõtlussektoriga sõlmitud kokkulepetest. Hispaania teatas, et kuigi riigis ei ole sõnaselget normi inimkaubanduse ohvrite pakutavate seksuaalteenuste kasutamise kriminaliseerimise kohta, võib iga sellist tegu pidada isiku seksuaalse puutumatuse ja inimväärikuse rikkumiseks, kui toimepanija oli teadlik ohvri haavatavast seisundist, ning võidakse kohaldada karistusseadustiku asjakohaseid artikleid.
4) Hindamised
Piiratud arv liikmesriike teatasid, et on tellinud selliste seaduste hindamised või asjakohased uuringud (nt FI, SE). Rootsi teatas komisjonile, et 2010. aastal avaldati uurimisaruanne seksuaalteenuste ostmise keelu kohta. Peamised tulemused: a) tänavaprostitutsiooni oli vähendatud poole võrra; b) internetist oli saanud prostitutsiooni uus kasvulava; c) seksuaalteenuste ostmise keeld oli vähendanud organiseeritud kuritegevust ning d) üldsuse toetus keelule oli suurenenud. Lisaks oodatakse inimkaubandusvastase uurimise läbiviimist, milles hinnatakse karistuste kohaldamist inimkaubanduse eest ja milles jälgitakse, kuidas õiguskaitseasutused uurivad ja käsitlevad inimkaubandusega seotud küsimusi.
Soome on tellinud uuringu pärast ülemkohtu teedrajavat otsust kupeldatavatelt prostituutidelt ja inimkaubanduse ohvritelt seksuaalteenuste ostmise nn osalise kriminaliseerimise kohta. Uuringus järeldati, et seaduse kohaldamisel on suur probleem see, et avastatud, uuritud, kohtus menetletud ja karistuse määramisega lõppenud seksikaubanduse ohvrite kuritarvitamise juhtumeid on väga vähe. Teatati, et seksiostmise osalise kriminaliseerimise korral on probleemne mens rea nõue. Aruandes märgiti, et olukord soosib seksiostjaid, kes väldivad prostituudi olukorrast teadasaamist, kuid on hästi kursis seadustega. Uuringu läbiviijad tegid ettepaneku seksi ostmine täielikult kriminaliseerida. Aruande avaldamise järel tegi valitsus ettepaneku viia sisse muudatus, et süütegu on karistatav ka juhul, kui see tuleneb hooletusest 8 .
Ühendkuningriik (Põhja-Iirimaa) ootab hindamist 2018. aastal ja teatas, et Šotimaa tellis asjaomase uuringu inimkaubandust ja ärakasutamist käsitleva seaduse analüüsi raames (2015).
Üldjoontes on komisjonile esitatud kõigi liikmesriikide statistilised andmed napid, teatatud on ainult piiratud arvust süüdistuse esitamise ja süüdimõistmiste juhtudest. Lisaks on küsitav, kas sellist süütegu käsitlevad eristatud andmed on riigi tasandil kättesaadavad. Näiteks Itaalia rõhutab, et praegu ei ole eraldi andmeid inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamise kohta. See on valdkond, mida komisjon kavatseb põhjalikumalt uurida ELi tasandil kogutavate inimkaubandust käsitlevate statistiliste andmete kvaliteedi ja võrreldavuse parandamisel tehtava töö kontekstis.
2.2.Mõju ja kohaldamise hindamine
Komisjonile antud teabest nähtub, et liikmesriikide lähenemisviisid ja tavad on üsna erinevad. Kõigis liikmesriikides, kus on kehtestatud siseriiklikud meetmed, millega kriminaliseeritakse inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamine, piirneb nende sätete isiklik kohaldamisala ainult isikutega, kes kasutavad otseselt ohvrite pakutavaid teenuseid või tööd.
Valdav osa liikmesriike, kus on kehtestatud siseriiklik õigusakt inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamise kriminaliseerimise kohta, teatasid, et selle mõju hinnata on veel liiga vara. See tuleneb asjaolust, et direktiivi 2011/36/EL rakendamiseks ettenähtud lühikese ajavahemiku tõttu jõustusid meetmed pärast direktiivi ülevõtmise tähtaega 2013. aastal.
Kõik sellised sätted kehtestanud liikmesriigid nõuavad, et süüdimõistmiseks on vajalik tõestada, et kasutaja oli eelnevalt teadlik, et isik, kelle teenuseid ta kasutab, on inimkaubanduse ohver. Teatati, et sellistel juhtudel on tõendeid sageli raske leida. Enamikus asjaomastes liikmesriikides on tõendamiskohustus peamiselt prokuröril: kahtlusaluse/süüdistatava olukorra teeb soodsaks süütuse presumptsioon ja tal ei ole kohustust tõendada oma süütust. Ainult Iirimaal on tõendamiskohustus üle viidud süüdistatavale, kelle kohus on tõendada, et ta ei teadnud ning tal ei olnud mõistlikku alust arvata, et isik, kelle suhtes süütegu toime pandi, on inimkaubanduse ohver.
Sellega seoses märgitakse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni selgitavas raportis, et „[---] Prokuratuuril võib olla teadlikkust raske tõendada. Sarnane probleem tekib muude eri tüüpi kriminaalõiguse sätetega, millega nõutakse tõendeid süüteo mittemateriaalse komponendi kohta. Siiski ei ole tõendite leidmise probleem ilmtingimata veenev argument, et mitte käsitleda teatud tüüpi käitumist kriminaalkuriteona.“ Selles kontekstis ei tohiks probleemid kuriteo tõendite otsimisel tuua kaasa teatava käitumise kriminaliseerimata jätmist.
Kuigi edukate uurimiste, süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise juhtude arvul on kahtlemata hoiatav mõju, on küsitav, kuidas sellist statistikat võidakse tõlgendada, eelkõige seoses asjakohaste meetmete mõju või edukuse hindamisega. Arvestades, et selliste meetmete suurim mõju seisneb kuriteo toimepaneku ärahoidmises, ei saa süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise statistika usaldusväärselt näidata meetmete tulemuslikkust. Nagu eespool mainitud, on käesoleva aruande jaoks esitatud vähe statistilisi andmeid. Bulgaaria teatas, et 2014. aastal oli süüdistuse esitamise juhtumeid neli (4) ja süüdimõistmisi üks (1) ning 2015. aastal süüdistuse esitamise juhtumeid viis (5) ja süüdimõistmisi kaks (2). Kreeka teatas, et Kreeka Politsei statistiliste andmete kohaselt on uue seaduse jõustumisest saadik esitatud üks (1) süüdistus. Rumeenia teatas, et 2015. aastal teatati organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi uurimise direktoraadile esimestest juhtumitest ja üheksa (9) isikut mõisteti süüdi inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamise süüteos. Kohtunike ülemkogu andmetel oli kuni 2016. aasta maini ärakasutamise ohvrite pakutavate teenuste kasutamises süüdi mõistetud viisteist (15) isikut. Need otsused aga ei olnud lõplikud ja need võis edasi kaevata ülemkohtusse.
Sellega seoses tuletab komisjon meelde eduaruande järeldust, et „[k]omisjoni kogutud andmed näitavad selgesti, [et] liikmesriigid peavad pingutama rohkem selle nimel, et suurendada süütegude uurimise ja süüdistuse esitamise juhtumite arvu ning vähendada tõendite kogumise menetluse ajal ohvritele ja nende tunnistustele langevat koormust. Liikmesriigid võiksid selle saavutamiseks välja töötada pidevad ja vajaduspõhised koolitused uurijatele, prokuröridele ja kohtunikele ning rakendada korrapäraselt finantsuurimist (nagu on soovitanud rahapesuvastane töökond) ja muid tõhusaid jälitusteabel põhinevaid uurimisvahendeid, mille abil on võimalik hankida lisaks ohvrite tunnistusele erisuguseid tõendeid. Samuti peaksid nad eraldama seda liiki kuritegude lahendamiseks piisaval hulgal rahalisi vahendeid ja personali.“
Kui kriminaalvastutus piirdub ainult olukorraga, kus kasutaja on otseselt ja tegelikult teadlik, et isik on inimkaubanduse ohver, on süüdistuse esitamise künnis väga kõrge. Sellega seoses tuleks hoolikalt uurida teadlikkuse taset, mis peaks olema nõutav sellise süüteo kindlakstegemiseks.
3.Inimkaubanduse tõhus tõkestamine
Selles peatükis kajastatakse komisjoni temaatilisi arutelusid 9 , milles juhindutakse ELi inimkaubandusevastasest strateegiast 10 ja muudest peamistest poliitikavahenditest, 11 ning millega luuakse nendes esitatud analüüsi alustala. Nimetatud analüüs näitab, et inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutajate õigusliku kohtlemise õigusraamistik riikide tasandil on ebatäielik ja eripalgeline ning see mõjutab kuritegevuse tõkestamise tõhusust. Selles keskkonnas on inimkaubandus jätkuvalt levinud, hoolimata tehtud jõupingutustest, ning puuduvad märgid selle raske kuritegevuse vähenemise kohta.
Sellega seoses on inimkaubanduse valdkonnas mis tahes otsustava hoiatava tegevuse alus süüteo toimepanijate vastutuselevõtmine. Seda kajastavad ka muud rahvusvahelised ja Euroopa tasandi õigusaktid 12 . Samuti mainisid seda Euroopa Parlament 13 , Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee 14 ja kodanikuühiskond 15 .
Komisjon on sätestanud Euroopa julgeoleku tegevuskavas ja korduvalt rõhutanud oma aruannetes ja uurimustes, et inimkaubandusel kui raskel piiriülesel organiseeritud kuriteol on väga suur inim-, sotsiaalne ja majanduslik mõju 16 . Seda kihutab tagant nõudlus kõigi ärakasutamise vormide järele ja soov teenida suurt tulu. Tulu teenimise võimalus tuleneb nii seaduslikus kui ka ebaseaduslikus majandustegevuses valitsevast pakkumise ja nõudluse keerukast vastastikusest mõjust, millele tuleb vastu astuda, kui seda kuriteoliiki soovitakse kaotada 17 . Sellise nõudlusega tegelemine ja selle vähendamine on direktiivist 2011/36/EL tulenev juriidiline kohustus, mille eesmärk on vältida kahju põhjustamist, muutes laiemat keskkonda, et vähendada inimkaubandusega tegelemise stiimuleid.
3.1. Inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutaja kindlakstegemine
Selles kontekstis hõlmab nõudlus kõiki üksikisikuid, rühmi ja juriidilisi isikuid, keda kihutab tagant eesmärk kasutada ära ohvreid tulu teenimiseks mitmel tasandil, kes kasutavad ära ja kuritarvitavad ohvreid otseselt, kes aitavad sellisele tegevusele kaasa või hõlbustavad seda ning kes loovad sellist tegevust soodustava keskkonna või aitavad seda teha.
Inimkaubanduse ohvreid kasutavad ja inimkaubandusest tulu teenivad ettevõtted ei ole ainult kuritegelikud organisatsioonid, inimkaubandus hõlmab sageli paljusid seaduslikke ettevõtteid. Kasu saajad on näiteks ohvrite sugulased, mitteametlikud või ametlikud tööhõivebürood, konkreetsetes sektorites tööjõudu pakkuvad tööturu vahendajad või globaalsete tarneahelate alltöövõtjad, samuti reisibürood ja transpordiettevõtted ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ettevõtted.
Nõudlust esindavad ka tarbijad, kes võivad olla ohvrite valmistatud toodete ostjad, kes ei ole teadlikud tootmisviisist, või inimkaubanduse ohvrite pakutava töö või teenuse teadlikud kasutajad, kes eiravad ilmseid inimkaubandusele ja tööjõu või seksuaalsele ärakasutamisele viitavaid märke, nagu väga madalad hinnad või vägivalla ja hirmutamise tundemärgid. Aruandes hoidutakse selliste mõistete nagu „klient“ kasutamisest täiskasvanud või lapsohvrite seksuaalse ärakasutamisega seotud inimkaubanduse kontekstis, sest selline sõnavara võib varjata, et tegemist on inimkaubanduse ohvrite kannatustega, nende ärakasutamise ja kuritarvitamisega.
Nagu märgitud komisjoni talituste töödokumendis, mis on lisatud dokumendile „Aruanne inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta“, on inimkaubanduse väljajuurimise lõppeesmärk „saavutatav ainult siis, kui kõiki ELi ja riiklikul tasandil kättesaadavaid vahendeid kasutades suudetakse ära hoida kuriteo toimepanek. [---]. See ei tähenda tegelemist ainult inimesi inimkaubandusele haavatavaks tegevate algpõhjustega – nagu vaesus, sooline ebavõrdsus, naistevastane vägivald, etniline diskrimineerimine, sotsiaalne tõrjutus ja ebaseaduslik ränne –, vaid ka selle tagamist, et kuritegevusest kasu lõikavad ja ohvreid ärakasutavad isikud võetakse vastutusele“ 18 .
On selge, et inimkaubandus ja selle kõik aspektid on alati ebaseaduslikud. Inimkaubanduses ei ole midagi seaduslikku. Isiku ärakasutamine sunniviisiliselt teise isiku poolt on taunitav käitumine igas kriminaalõigussüsteemis. Inimkaubandusel ei ole seaduslikke ega moraalseid tahke. Tegemist on raske kuriteo ja inimväärikuse raske rikkumisega vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 5 lõikes 3 sedastatud keelule. Inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutamise vähene kriminaliseerimine, eriti kui on teada, et isik on inimkaubanduse ohver, vähendab inimkaubandusevastase võitluse üldist tõhusust ja takistab direktiivi 2011/36/EL eesmärkide saavutamist. Isegi kui riiklikes õigusaktides ei ole inimkaubanduse ärakasutamisega seotud teenuste kasutamine kehtestatud kriminaalkuriteona, jääb kehtima tõsiasi, et ohvreid vägistatakse sageli korduvalt, neid kuritarvitatakse vaimselt ja füüsiliselt ning nad kannatavad oma vabaduste, inimväärikuse, seksuaalse enesemääramise ja füüsilise puutumatuse rikkumise tõttu.
4. Järeldused ja edasine tegevus
Nagu on sätestatud direktiivi 2011/36/EL artikli 18 lõikes 4, peavad liikmesriigid inimkaubanduse tõkestamise ja sellevastase võitluse tõhustamiseks kaaluma meetmete võtmist selleks, et kriminaliseerida inimkaubanduse ohvrite ärakasutamisega seotud teenuste kasutamine. Direktiivi artikli 23 lõike 2 alusel kehtivate asjakohaste siseriiklike õigusaktide hindamise kontekstis viitab käesolevas aruandes esitatud analüüs üsna eripalgelisele õigusmaastikule, mis ei aita tõhusalt kaasa selliste teenuste nõudluse kahandamisele.
Kui selliste inimkaubandusega seotud teenuste kasutamist ei kriminaliseerita üldse või seda tehakse ebapiisavalt, ei vähendata mitte ainult inimkaubitsejate ohvrite ärakasutamist hõlmava tegevuse tõkestamist, vaid karistamatuse kultuuri tõttu võidakse seda tegevust tahtmatult koguni edendada. Ilmselgelt tuleb nõudluse kahandamisel rohkem keskenduda nendele, kes tegelikult kasutavad inimkaubanduse eri vormidega seotud teenuseid, ise teades, et teenuseid pakkuv isik on kuriteo ohver.
Praegu karistatakse mitme liikmesriigi õigussüsteemis neid teenuseid teadlikult kasutavaid isikuid ainult osaliselt või ei tehta seda üldse. See mõjutab õiguskindlust näiteks järgmistes aspektides: kasutaja ja ohvri suhtega seotud kriminaalvastutus, sellisest ärakasutamisest tulu teenivate, seda võimaldavate või sellele kaasa aitavate isikute õiguslik kohtlemine, vahetegemine kasutaja ja ärakasutaja vahel, vahendajate vastutus ja ulatuslikumad tarneahelad.
Liikmesriigid peaksid rohkem pingutama, et tagada ühtlasem ja hoiatavam tegevus inimkaubanduse kui piiriülese kuritegevuse kõnealuse elemendi vastu. Käesoleva aruande lõppeesmärk on aidata saavutada direktiivi 2011/36/EL eesmärke, mis on seotud nõudluse kahandamisega ja inimkaubanduse tõkestamisega, et kuritegelikud rühmitused ei saaks lõigata kasu inimkaubanduse ohvrite pakutavate teenuste kasutajate erinevast õiguslikust kohtlemisest. Selleks teeb komisjon liikmesriikide olukorra jälgimisest olulised järeldused, uurib edasi võimalikke valikuvariante ja vajaduse korral kaalub tulevikus asjakohaste seadusandlike ettepanekute esitamist direktiivi 2011/36/EL artikli 23 lõike 2 alusel.