21.4.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 125/40

Raportöör:

Christian MOOS

1.1

toetab Euroopa väärtusi arvestavat tõelist ühist varjupaigapoliitikat. Komitee tunneb heameelt liidu ümberasustamisraamistiku loomise üle;

1.2

kutsub liitu üles võtma rohkem vastutust rahvusvahelist kaitset vajavate isikute eest, tegema vastuvõtmiseks senisest suuremaid jõupingutusi ning ilmutama pagulaste küsimuses kolmandate riikidega, aga ka ELi liikmesriikide, nt Kreekaga, rohkem solidaarsust;

1.3

kutsub tungivalt üles töötama liikmesriikides välja töökindlad integratsioonisüsteemid;

1.4

nõuab, et ühised kriteeriumid ümberasustamiseks joondataks peamiselt asjaomaste isikute haavatavuse ja mitte ainult kolmanda riigi tegeliku koostöö järgi varjupaigaküsimustes ning et need oleksid mittediskrimineerivad;

1.5

peab esimese varjupaigariigi ja turvalise kolmanda riigi mõiste rakendamist praeguse ebakindla ja ebastabiilse olukorra tõttu asjaomastes kolmandates riikides ja piirkondades küsitavaks. Komitee hinnangul on ELi ja Türgi avaldus praeguses olukorras äärmiselt oluline. Nii ELi kui ka Türgi huvides on jälgida inimõiguste olukorda selle rakendamisel;

1.6

nõuab ümberasustamisprogrammi lahushoidmist partnerluslepingutest, mille eesmärk on veenda kolmandaid riike põgenemist tõkestama, sest sellega kaasneb oht, et eiratakse rahvusvahelist õigust ja rikutakse põhiõigusi. Komitee rõhutab, et tagasisaatmis- või muude samalaadsetes koostöölepingutes ei tohi seada tingimusi ei kolmandate riikidega sõlmitud partnerluste ega üldiselt arenguabi raames võetavatele meetmetele;

1.7

nõuab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile keskse rolli tagamist ümberasustatavate kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute tuvastamisel ning peab küsitavaks kolmandale riigile valimisel eriõiguste kehtestamist;

1.8

tervitab naiste ning laste ja noorukite haavatavuse esiletõstmist, ent suhtub kriitiliselt „sotsiaal-majanduslikult haavatavate isikute“ kategooriasse. Kuna komisjoni ettepanekus on omavahel segatud erinevaid võimalusi seaduslikuks saabumuseks liitu, tekib oht, et selle all kannatab ümberasustamiste hulk ja kvaliteet;

1.9

peab kooskõlas 1951. aasta Genfi konventsiooniga küsitavaks nende isikute täielikku välistamist, kes on ümberasustamisele eelnenud viie aasta jooksul ebaseaduslikult viibinud liikmesriikide territooriumil või ebaseaduslikult sisenenud või püüdnud ebaseaduslikult siseneda liikmesriikide territooriumile ning kelle ümberasustamisest on liikmesriigid ümberasustamisele eelneva viie aasta jooksul keeldunud, kuigi muidu oleksid nende isikute puhul valikukriteeriumid täidetud;

1.10

rõhutab, et ümberasustamine ei tohi kahjustada varjupaigaõigust. Üldiselt tuleb tagada, et 1951. aasta Genfi konventsiooni, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt oleks tagatud põhiõigustest kinnipidamine;

1.11

toetab ümberasustatavate isikute iga-aastase arvu kindlaksmääramisel ambitsioonikate eesmärkide seadmist ja soovitab kõrgetasemelise ümberasustamiskomitee kehtestatav arv määratleda miinimumarvuna;

1.12

ootab enese kaasamist kõrgetasemelisse ümberasustamiskomiteesse;

1.13

soovitab kõrgetasemelisse ümberasustamiskomiteesse alaliselt kaasata ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti. Üldiselt jääb komisjoni ettepanek ebaselgeks selle suhtes, kuidas ja milliste menetluste abil kas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet või liikmesriigid rahvusvahelist kaitset vajavad isikud tuvastavad, samuti selles, milline on ELi varjupaigaameti roll asjaomastes menetlustes;

1.14

toetab täiendavate alternatiivsete vastuvõtu- ja rahastamisprogrammide uurimist Kanada erasponsorlusprogrammi (1) eeskujul. ELi ümberasustamisraamistik üldiselt võidaks kolme osapoolt – liikmesriigid, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja era-/kodanikuühiskonna sektori sidusrühmad – hõlmava lähenemisviisi institutsionaliseerimisest. Ent see ei tohi kahjustada ümberasustamiste hulka ja kvaliteeti. Komitee kutsub liikmesriike üles tagama, et kodanikuühiskonda teavitatakse nõuetekohaselt ümberasustamiskavadest ja toetatakse selle osalemist protsessis;

1.15

soovitab ELi ja selle liikmesriikide suuremat institutsioonilist kohalolu eriti suure koormusega päritolu- ja transiidiriikides ning nende koormuse kergendamist vastuvõtu- ja kohapealse kaitse suutlikkuse suurendamise kaudu.

2.1.1

Komitee tervitab rahvusvahelist kaitset vajavate isikute ümberasustamist liitu. Komitee toonitab samuti nagu oma arvamuses „Euroopa rände tegevuskava“ (2) nõudmist täiendada ümberasutamist, luues liikmesriikides kindlad integratsioonisüsteemid, võimaldades juurdepääsu tööturule, kvalifikatsioonide tunnustamist ning kutse- ja keeleõpet.

2.1.2

Komitee toetab 7. juunil 2016„Kolmandate riikide kodanike integreerimise tegevuskavas“ (3) esitatud meetmeid ümberasustatud isikute varajaseks, tõhusaks ja edukaks integreerimiseks. Kõnealused meetmed on aga vastuolus täiendava kaitse seisundiga, sest liikmesriigid peavad isiku kaitseseisundi uuesti üle kontrollima ega pruugi talle selles menetluses pagulasseisundit anda. Seega ähvardab rahvusvahelist kaitset vajavat isikut kolmandasse riiki või päritoluriiki väljasaatmine või sunniviisiline tagasisaatmine.

2.2.1

Komitee toetab artiklites 7 ja 8 sätestatud paindlikkust ühiste kriteeriumide kindlaksmääramisel nende piirkondade või kolmandate riikide määratlemiseks, kust ümberasustamine toimuma peaks. Need kriteeriumid ei tohiks aga olla liiga välistavad ega sõltuda mitte kolmanda riigi või piirkonna tegelikust koostööst rände- ja varjupaigaküsimustes, vaid isikute haavatavusest. Komitee ei poolda mis tahes diskrimineerimist põgenemisteekonna või päritoluriigi alusel ega samuti rassi või usulise päritolu alusel (1951. aasta Genfi konventsiooni artikkel 3).

2.2.2

Seoses eelduste loomisega esimese varjupaigariigi ja turvalise kolmanda riigi mõiste rakendamiseks varjupaigataotlejate tagasisaatmisel väitis komitee juba arvamuses „ELi ühise turvaliste päritoluriikide nimekirja koostamine“, (4) et ülevaatlikku nimekirja koostada on veel liiga vara ja turvaliste päritoluriikide nimekirjas tuleb sellest tulenevalt kokku leppida ühiste tingimuste alusel, nagu on sätestatud direktiivis 2013/32/EL, ning riigi hindamiseks kasutatakse konkreetseid, praktilisi ja täpseid näitajaid eelkõige ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti, Euroopa Nõukogu, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja muude inimõigusorganisatsioonide allikatest. Komitee tuletab meelde, et neid mõisteid ei tohi mingil juhul kohaldada riikidele, kus rikutakse inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet. Lisaks saab kolmandat riiki pidada n-ö turvaliseks vaid siis, kui on tagatud, et riik järgib tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning on üldiselt täielikult tunnistanud 1951. aasta Genfi konventsiooni, 31. jaanuari 1967. aastal New Yorgis allkirjastatud pagulasseisundi protokolli ning muid asjakohaseid lepinguid ning neid rakendab.

2.2.3

Komitee vaatenurgast üritab aga liit asjaomaste partnerluste kaudu pagulastega seotud probleemid ja liidu vastutuse kaitset taotlevate isikute eest panna kolmandatele riikidele ning ajendada neid materiaalsete stiimulitega kaitset taotlevad isikud oma välispiiridel kinni pidama. Seda silmas pidades tuleb kontrollida ka uute lepingutega tugevdatud ebaseaduslikult liikmesriikide territooriumil viibivate kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute tagasivõtmist. Põgenike arvu vähendamise jõupingutustega kaasneb oht, et kolmandad riigid peavad äsjasaabunud kaitset taotlevad isikud oma piiril kinni, lükkavad nende taotluse tagasi või saadavad nad välja, rikkudes harta, 1951. aasta Genfi konventsiooni ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tagasisaatmiskeeldu. Komitee nõuab seetõttu rahvusvahelise õiguse põhimõtete ranget kohaldamist ning tõhusa kontrollimehhanismi loomist.

2.3.1

Komitee nõuab ümberasustamisprogrammi lahushoidmist partnerluslepingutest ja seepärast tuleb artikli 4 punkti a lausest osa („ning nende isikute mistahes edasiliikumine liikmesriikide territooriumile“) välja jätta. Komitee on seisukohal, et artikli 4 punktid c ja d (välja arvatud alapunkt iii) seavad kahtluse alla harta artiklite 18 ja 19 kohase varjupaigaõiguse ja kaitse tagasisaatmise eest ning need tuleb seetõttu samuti välja jätta.

2.3.2

Komitee nõuab kooskõlas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, et tagasivõtmise korralduses tuleb tagada, et kolmas riik või piirkond on täielikult tunnistanud 1951. aasta Genfi konventsiooni ja rakendab seda, nii et on tagatud juurdepääs menetlusele, milles kontrollitakse kaitse taotlust konventsiooni kohaselt.

2.3.3

Komitee võtab murelikult teadmiseks, et tagasisaatmise mehhanism võib muuta ELi ja Türgi avalduse raames rajatud esmase vastuvõtu keskused vangistusasutusteks. See rikuks õigust isikuvabadusele ja kaitset meelevaldse vangistuse eest (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 5, harta artikkel 6). Komitee väljendab seetõttu ärevust ELi ja Türgi avalduse raames toimuvate kinnipidamiste ja tagasisaatmiste üle ning leiab, et praegune tagasisaatmismehhanism tuleb viivitamatult läbi vaadata, et tagada nii selle kui ka uute partnerluslepingute raames asjakohane kaitse.

2.3.4

Komitee toetab rõhutatult seda, et kolmandate riikidega sõlmitud partnerluste raames tugevdatakse diplomaatilisi suhteid ning finants- ja tehnilisi meetmeid, nagu kohapeal suutlikkuse suurendamine rahvusvahelist kaitset vajavate isikute vastuvõtuks ja kaitseks, mis aitavad lahendada pagulastega seotud probleeme kolmandates riikides ja piirkondades. See peab toimuma kooskõlas 1951. aasta Genfi konventsiooni, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja hartaga. Ümberasustamise või üldiselt arenguabi raames võetavad meetmed ei tohi sõltuda tagasisaatmis- või muudest samalaadsetest koostöölepingutest kolmandate riikidega, sest need on vastuolus asjaomaste meetmete humanitaarse eesmärgiga.

2.4.1

Komitee tervitab naiste ja tütarlaste ning laste ja noorukite, sh saatjata alaealiste haavatavuse esiletõstmist ning perekondlike sidemetega isikute lisamist väljakujunenud ümberasustamiskategooriate laiendusena. Komitee pooldab iseäranis perekonna ühtsuse säilitamist, arvestades seejuures perekonnaliikmetena ka õdesid ja vendi. Ent seda tuleks kohaldada üksnes juhul, kui seda ei ole võimalik saavutada olemasolevate perekonna taasühinemise meetmetega, nt 2003. aasta direktiiv perekonna taasühinemise kohta. Komitee rõhutab võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte austamist, mis peaks kehtima ka punktides a, b, c või d sätestatut piiramata.

2.4.2

Komitee suhtub siiski kriitiliselt „sotsiaal-majanduslikult haavatavate isikute“ kategooria lisamisse, kui sellega hõlmatakse isikuid, kellel on kas madal sissetulek, madal tööalane staatus, madal kooliharidus vms. Kõnealune kategooria ei nõua kaitset 1951. aasta Genfi konventsiooni tähenduses ja sellega võib kaasneda rahvusvahelist kaitset vajavate isikute diskrimineerimine. Selleks tuleb aga tingimata luua muud seaduslikud viisid liitu saabumiseks ja meetmed, mis on joondatud sotsiaal-majanduslikult haavatavate isikute haavatavust arvestades.

2.4.3

Üldisemalt soovitab komitee võtta üle ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kauaaegsed otsustuskriteeriumid ja seega tugevdada ameti keskset rolli rahvusvahelist kaitset vajavate isikute tuvastamisel.

2.5.1

Komitee ei poolda isikute täielikku välistamist artikli 6 lõike 1 punktide d ja f alusel, sest need punktid on vastuolus põhiõigusega varjupaigale. Mõlemad tuleb välja jätta, et säilitada varjupaiga kui institutsiooni terviklikkus ja usaldusväärsus.

2.5.2

Samuti tuleb tagada, et artikli 6 lõike 1 punkti c kohaldatakse üksnes proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt. Lisaks tuleks valiku ja välistamise aluste puhul riikide erineva õigusraamistiku ja õigusliku tõlgenduse tõttu loobuda ebamäärastest mõistetest ja väljenditest, nagu artikli 6 lõike 1 punkti a alapunktis ii „toime pannud raske kuriteo“, või neid täpsustada.

2.5.3

Välistamise valikulise aluse puhul (artikli 6 lõige 2), mille põhjal liikmesriigid võivad keelduda kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute ümberasustamisest juhul, kui prima facie kuulub nende suhtes kohaldamisele üks artikli 6 lõike 1 punktis a või b osutatud välistamise põhjustest, tuleb esitada selged ja kontrollitavad tõendid, vastasel juhul tuleb see säte välja jätta. Üksnes kahtluse korral tegutsedes rikub liikmesriik mittediskrimineerimise põhimõtet.

2.6.1

Komiteel on hea meel, kui suudetakse paindlikult reageerida vahelduvatele rändevoogudele ja muutuvale rahvusvahelisele olukorrale. Siiski nõuab komitee kooskõlas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, (5) et ümberasustatavate isikute koguarv määratletaks erinevalt artiklis 7 sätestatust tingimata miinimumarvuna ja et ümberasustamise vajaduse prognoosimisel tuginetaks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti aastaaruandele (6). Komitee peab Euroopa jaoks sobivaks tasemeks 25 % ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti välja selgitatud globaalsest ümberasustamise vajadusest.

2.6.2

Komitee väljendab muret seoses liikmesriikide osalusega iga-aastase ümberasustamiskava rakendamises. Kahtluste aluseks on nõukogu 20. juuli 2015. aasta järelduste senine rakendamine, aga samuti rikkumismenetlused, mille komisjon algatas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi mitterakendamisest tingitult, (7) ning komisjoni eduaruanded ELi ja Türgi avalduse rakendamise kohta (8).

2.6.3

Artiklis 8 tuleb teha selgemalt vahet ühelt poolt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ümberasustamisraamistiku ja teiselt poolt liidu, selle liikmesriikide või teiste osaliste ümberasustamisraamistiku ja teiste seaduslike sinna saabumise viiside vahel. Komitee tervitab üldiselt ELi ümberasustamisraamistikus institutsionaliseeritud kolme osapoolt hõlmavat lähenemist, mille kohaselt teostavad ümberasustamist ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, liit ja selle liikmesriigid ning era-/kodanikuühiskonna sektori sidusrühmad.

2.7.1

Samas kui artiklite 10 ja 11 kohane ümberasustamismenetlus peab toimuma kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku nõusolekul, ei tohi kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, kes on keeldunud ümberasustamisest konkreetsesse liikmesriiki nt perekondlikel, sotsiaalsetel või kultuurilistel põhjustel, välistada ümberasustamisest mõnda muusse liikmesriiki.

2.8.1

Komitee omistab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile keskse rolli ümberasustatavate kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute määratlemisel. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit võivad toetada Euroopa Liidu Varjupaigaamet, mille eesmärgi ja ülesanded peab komisjon eelnevalt veel konkreetselt kindlaks määrama, või asjaomased rahvusvahelised asutused. Komitee peab küsitavaks eriõigusi, nagu näiteks ELi ja Türgi avalduse puhul, mille alusel võib kolmas riik ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti asemel otsustada riigist lahkuvate isikute valiku üle; sellisel juhul ei ole 1951. aasta Genfi konventsiooni, harta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt tagatud põhiõigustest kinnipidamine.

2.8.2

Ettepaneku kohaselt peaks ümberasustamine olema eelistatav rahvusvahelise kaitse võimalus liikmesriikide territooriumil ning seda ei tohiks kohaldada paralleelselt varjupaigamenetlusega. Sellised piirangud võivad kahjustada kaitset vajavate isikute varjupaigaõigust. Tagatud peab olema võimalus taotleda liikmesriikide territooriumil ka muul viisil varjupaika, muidu võib tekkida vastuolu kaitset otsivate isikute õiguse ja kohustusega taotleda varjupaika liidu esimeses vastuvõtvas riigis.

2.8.3

Komitee hoiatab, et liikmesriigis ümberasustatud isikute integreerimisel tekib vastuolu kiirendatud menetluse (artikkel 11) raames antud täiendava kaitse seisundiga. Liikmesriigis, kuhu isik ümber asustatakse, tuleb nimelt isiku pagulasseisundit uuesti kontrollida ja see võidakse seetõttu teatud asjaoludel tühistada. Seepärast tuleks hoiduda täiendava kaitse seisundi andmisest, sest kiirendatud menetlust kasutatakse kiireloomulistel juhtudel, nt pakilise vajaduse korral meditsiiniabi järele. Mõlemas menetluses tuleb kontrollida tingimusi täies ulatuses pagulasseisundi andmiseks (9).

2.9.1

Komitee soovitab, et lisaks konsulteerimisele osaleks kõrgetasemeline ümberasustamiskomitee komisjoni iga-aastase ümberasustamiskava koostamises ja et seda kava rakendataks kohustuslikus korras. Selle eesistuja kohta peaksid jagama komisjon ja Euroopa Parlament, tehes tihedat koostööd kodanikuühiskonnaga. Ka komitee peaks kodanikuühiskonna häälena olema kõrgetasemelise ümberasustamiskomitee liige või olema selles vaatleja või nõustaja staatuses esindatud vähemalt alalise osalejana.

2.9.2

Komitee nõuab, et Euroopa Liidu Varjupaigaamet, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon peavad olema kõrgetasemelise ümberasustamiskomitee alalised liikmed.

3.1.1

Komitee kutsub siinkohal liidu liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust uuesti üles võtma rohkem vastutust rahvusvaheliste kaitset vajavate isikute eest, väljendama rohkem solidaarsust nende kolmandate riikide ja piirkondadega, kuhu või mille siseselt isikuid ümber asustati, ning tegema ümberasustamiseks rohkem jõupingutusi ja võtma põgenikke humanitaarsetel põhjustel vabatahtlikult vastu.

3.1.2

Komitee kutsub liitu ja liikmesriike üles täitma oma seniseid ümberpaigutamise ja ümberasustamise kohustusi nõukogu 2015. aasta juuli ja septembri otsuste raames, võttes seejuures rohkem arvesse Kreeka-suguse liikmesriigi piiratud vastuvõtumahtu, ning tegema suuremaid jõupingutusi liidu solidaarse ümberasustamisraamistiku ja Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomiseks. Arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmete kohaselt on kogu maailmas 65,3 miljoni rahvusvahelise kaitset otsivat isikut, soovitab komitee näidata üles suuremat tahet ja asustada igal aastal ümber tunduvalt rohkem kui 20 000 haavatavat isikut.

3.1.3

Komitee soovitab liikmesriikidel laiendada kohe oma institutsioonilist kohalolu päritolu- ja transiidiriikides ning võimaldada saatkondadel ja konsulaatidel või rajatavatel rändekeskustel anda vastavale isikule ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti toimiku alusel kiiresti haavatava isiku staatus ning ta kiiresti liikmesriikidesse ümber asustada. Sellega oleks antud lisapanus liidu ümberasustamiskavadeks vajaliku taristu rajamisse.

3.2.1

Komitee soovitab institutsionaliseerida tugeva partnerluse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, arvestades selle rahvusvaheliselt tunnustatud eksperditeadmisi. Lisaks võib luua samalaadseid partnerlusi Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga ja muude sertifitseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonidega, nagu Euroopa rändajatega tegelevate kirikute komisjon (CCME) või Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu (ECRE). Komitee soovib innustada liikmesriike kaasama kodanikud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid varases järgus kohalikul tasandil, et võita kohaliku kogukonna toetus, suurendades seega väljavaateid ümberasustatud pagulaste edukaks integreerimiseks.

3.2.2

Kaaluda tuleb ka näiteks üksikisikute, valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide, k.a sotsiaalorganisatsioonid, või muude huvirühmade alternatiivseid vastuvõtu- ja rahastamisprogramme, et luua seaduslikke viise liitu saabumiseks. See võib Euroopa ümberasustamiskava otstarbekalt täiendada, ei tohi seda aga mingil juhul asendada. Komitee juhib sellega seoses kiitvalt tähelepanu Kanada erasponsorlusprogrammile. Kodanikuühiskond, sotsiaalpartnerid ja kohalikud omavalitsused täidavad konkreetse inimese ümberasutamise järel olulisi ja integratsiooni edendavaid ülesandeid, seepärast tuleks nad võimalikult varakult kaasata ümberasustamisraamistiku kavandamise ja sellega seotud otsustusprotsessidesse.

3.2.3

Erasektori vastuvõtuprogramme peaksid liikmesriigid korrapäraselt hindama, tagamaks et harta, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja 1951. aasta Genfi konventsiooni kohaselt on tagatud põhiõigused ning sellega ei teenita muid huve. Erasektori vastuvõtuprogrammide raames ümberasustatavad isikud peavad täitma pagulasseisundi tingimusi. Vastuvõtvas riigis saavad nad sama õigusliku staatuse nagu riikliku programmi kaudu riiki sisenenud pagulased.