28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/99

1.1.

Euroopa Liidu eesmärk luua 2020. aastaks e-valitsus, mis pakub algusest lõpuni kasutajasõbralikke, personaalseid ning piirideta digitaalseid teenuseid, ei paista, arvestades järjestikuste tegevuskavade rakendamise praegust tempot paljudes liikmesriikides, kuigivõrd saavutatav.

1.2.

Komitee toetab kolmanda ELi e-valitsuse tegevuskava (2016–2020) ettepanekuid, millega soovitakse kiirendada tõhusa, koostalitlusvõimelise ning kõigile juurdepääsetava e-valitsuse elluviimist.

1.3.

E-valitsus saab toimida ainult siis, kui on täidetud teised eeltingimused, nagu toimiva digitaalvõrgu ja -teenuste loomine, taskukohane juurdepääs kõigi jaoks ning igal tasemel ja igas vanuses kasutajate asjakohane digitaalne koolitamine. Isegi kui keskpikas või pikas perspektiivis peab e-valitsusest kujunema vaikimisi valitav suhtlusvahend, tuleb säilitada traditsioonilised vahendid (postisaadetised, isiklik kontakt, telefon) haldusasutustega suhtlemiseks nende kodanike jaoks, kes seda soovivad.

1.4.

Mis puudutab e-valitsuse kasutajate õigusi, iseäranis õigusi, mis on seotud juurdepääsu ja mittediskrimineerimise, sõna- ja teabevabaduse, eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse, hariduse ja üldteadmistega kooliharidusest kuni elukestva õppeni ning õiguskaitsevahenditega jne, teeb komitee komisjonile ettepaneku koondada kogu e-valitsusega seotud kasutajate õigusi puudutav teave ühele veebilehele.

1.5.

Komitee kiidab heaks seitse põhimõtet, millele tugineb komisjoni ettepanek, kuid kahtleb, kas mõningaid neist on võimalik rakendada, lahendamata seonduvaid õiguslikke ja tehnoloogilisi probleeme.

1.6.

Seoses ühekordsuse põhimõttega, mille kohaselt ei peaks eraisikud ega ettevõtjad esitama haldusasutustele sama teavet rohkem kui ühe korra, märgib komitee, et õiguslikud ja organisatsioonilised probleemid on endiselt lahendamata, ning kutsub komisjoni üles käivitama sellekohast katseprojekti. Samuti soovitab komitee kehtestada kogu valitsemist hõlmava lähenemisviisi põhimõtte, mis seisneb eri avalik-õiguslike asutuste vahelises koostöös üle nende vastavate pädevusvaldkondade piiride, et üks asutus annaks taotlejale korraga tervikliku vastuse.

1.7.

Komitee peab kahetsusväärseks, et komisjoni põhimõtete hulgas ei ole pärandsüsteemidest hoidumise põhimõtet, mis seisneb haldusasutuste süsteemide ja infotehnoloogia uuendamises, et need oleksid tehnoloogilise arenguga kooskõlas.

1.8.

Komitee rõhutab, et avatuse ja läbipaistvuse põhimõtte raames peab kodanikel ja ettevõtjatel olema sõnaselge õigus kontrollida oma isikuandmete edastamist teistele haldusasutustele ja asjaomasel juhul need andmed kustutada (õigus olla unustatud), järgides asjaomaseid õigusakte ja menetlusi, ning palub esitada ettepaneku dokumentide veebis arhiveerimise ja vahetamise turvatud Euroopa süsteemi kohta.

1.9.

Et paljud kodanikud peavad end uue e-valitsuse vahendiga kurssi viima, leiab komitee, et liikmesriigid ning nende kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid pakkuma kodanikele digitaaloskuste koolitusi ning neid tuleks kutsuda üles looma digitaalset tugiteenust või kohapealset abiteenust, mida kaasrahastataks Euroopa fondidest. See kehtib kutsealase täiendõppe raames ka haldusasutuste töötajate suhtes.

1.10.

Komitee peab äärmiselt kahetsusväärseks, et tegevuskavas ei käsitleta üldse e-valitsuse sotsiaalseid mõjusid ja tagajärgi ega selle mõju tööhõivele, seda nii seoses töökohtade kadumise kui ka arvukate vabade töökohtadega, mis on täitmata nõutavate digitaalsete kutsekvalifikatsioonidega kandidaatide puudumise tõttu. Töökohtade ümberpaigutumise raames tuleks valitsemissektori digitaliseerimise käigus vabanenud töötajad, kelle töökohad koondatakse, määrata toetatud digitaalteenust osutama või leida neile asjakohast rakendust.

2.1.

Euroopa e-valitsuse tegevuskava 2011–2015 (IKT-lahendused aruka, jätkusuutliku ja innovaatilise valitsemise edendamiseks) (1) kaotas kehtivuse 2015. aasta detsembris.

2.2.

Sellele vaatamata jääb e-valitsus digitaalarengu tegevuskava üheks suurimaks töövaldkonnaks ning üheks peamiseks algatuseks, mida on tarvis Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil digitaalse ühtse turu lõpuleviimiseks.

2.3.

Mitu lõppenud tegevuskavas ette nähtud algatust on mitmes liikmesriigis veel täielikult rakendamata ning tuleb seega üle viia uude e-valitsuse tegevuskavva aastateks 2016–2020.

2.4.

Haldusasutustel tuleb seega parandada oma e-teenuste kontseptsiooni, keskendudes rohkem kasutajate vajadustele, et tagada e-valitsuse teenuste riigipiiriülene tõhus ja tulemuslik toimimine.

3.1.

Uus tegevuskava, milles pannakse rõhku digitaalse arengu kiirendamisele, peaks toimima katalüsaatorina ning võimaldama kooskõlastada e-valitsuse vallas valitsussektori ajakohastamiseks tehtavad jõupingutused ning selleks eraldatavad vahendid.

3.2.

Tegevuskava koosneb 20 meetmest, mille puhul ei ole tegemist ammendava loeteluga ja mida võib vastavalt kiiresti muutuva keskkonna arengutele täiendada teiste, kas siis komisjoni või sidusrühmade pakutavate meetmetega.

3.3.

Uue tegevuskava raames käivitatavad algatused peaksid järgima alljärgnevaid põhimõtteid:

4.1.

Komitee toetab komisjoni samme, mille eesmärk on kiirendada e-valitsuse teenuste arengut ja kasutamist. Esimesest, 2006. aasta e-valitsuse tegevuskavast saadik on liikmesriigid pühendunud tõhusate, tulemuslike, koostalitlusvõimeliste ja kõigile kättesaadavate, sh piiriüleste e-valitsuse teenuste edendamisele. Seda pühendumust kinnitati digitaalse ühtse turu strateegiaga, mis tuleb rakendada 2020. aastaks.

4.2.

Tuleb siiski märkida, et hoolimata teatavatest edusammudest, mis nähtuvad tegevuskava 2011–2015 hindamistest, ja vaatamata märkimisväärsele ühendusepoolsele rahastamisele, mida liikmesriigid on vähe kasutanud, puutuvad kasutajad – liikmesriigiti küll väga erineval määral – endiselt kokku liikmesriikide avaliku halduse ajakohastamise killustatuse ja piiriüleste e-teenuste ebapiisava pakkumisega. Komitee sooviks teada, miks on seni väga vähe kasutatud ELi poolt kättesaadavaks tehtud vahendeid, ja kutsub komisjoni üles analüüsima seda küsimust, kõrvaldama võimalikud takistused ning ergutama liikmesriike neid vahendeid iseäranis e-valituse valdkonnas tõhusalt ja tulemuslikult kasutama.

4.3.

E-valitsus on üks digitaalse ühtse turu strateegia võtmeelemente. E-valitsuse rakendamise eeltingimuseks on aga ülejäänud digitaalvaldkonna põhielemendid, mida ei käsitleta kõnealuses teatises. Seega on selge, et tipptasemel digitaalvõrgud ja -teenused peavad olema igas vanuses kodanikele ja ettevõtjatele kättesaadavad ning neil peab olema neile võrkudele ja teenustele universaalne ja taskukohase hinnaga juurdepääs, sõltumata nende geograafilisest või rahalisest olukorrast, samuti peavad nad vajaduse korral saama tuge ja koolitust, et omandada oskused, mis on vajalikud digitaalrakenduste tõhusaks ja mõistlikuks kasutamiseks.

4.4.

Võtmeelementide hulka kuuluvad ka e-valitsuse kasutajate õigused, mis tulenevad esmajoones peamistest inimõigustest ja -vabadustest, mida kohaldatakse interneti kasutajatele, eelkõige õigused, mis on seotud juurdepääsu ja mittediskrimineerimise, sõna- ja teabevabaduse, eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse, hariduse ja üldteadmistega kooliharidusest kuni elukestva õppeni, õiguskaitsevahendite ja muu sellisega. Sellele lisanduvad konkreetsed, otseselt e-valitsusega seonduvad õigused. Arvestades e-valitsuse kasutajate õiguste allikate mitmekesisust, teeb komitee komisjonile ettepaneku koondada kogu e-valitsuse kasutajate õigusi puudutav teave ühele veebilehele.

4.5.

Arvestades, et kasutajatel on sageli keeruline leida teavet ning neile vajalikku elektroonilist tuge, teeb komisjon ettepaneku luua nii liidu kui ka liikmesriigi tasandil universaalsed keskused/ühtsed digiportaalid. Sellised ühtsed portaalid on suuremas osas liikmesriikides ning piirkondlikes ja kohalikes omavalitsustes juba kasutusel. Komitee toetab sellise juurdepääsu punkti loomist riigi kesktasandi, piirkondliku või kommunaaltasandi haldusasutustele, et kasutajad saaks otse juhatada nende taotluste või soovide osas pädeva ametiasutuse juurde.

4.6.

Tegevuskava 2016–2020 tugineb seitsmele põhimõttele, mis olid suuresti esindatud juba eelmistes tegevuskavades. Ehkki komitee kiidab kõnealused põhimõtted üldiselt heaks, väljendab ta siiski kahtlust selle suhtes, kuidas neid on võimalik rakendada, lahendamata eelnevalt kõik seonduvad õiguslikud (isikuandmete haldamine ja eraelu puutumatuse kaitse) ja tehnoloogilised (progressi võimaldav ja tööstuslik tehnoloogia, teenuste liikumine digitaalkanalitesse) probleemid.

4.7.

Uues tegevuskavas pannakse rõhku koostalitlusvõimele ja haldusasutuste käsutuses olevate andmete taaskasutamisele, võttes arvesse, et praegu kasutatakse suurt hulka haldusasutuste kogutavatest andmetest vaid üks kord või väga piiratud ulatuses. Ühekordsuse põhimõtte kohaselt ei peaks kasutajad haldusasutusega uuesti suheldes oma jooksvaid andmeid enam taasesitama, sest haldusasutus saab neid andmeid jagada teiste asutustega, järgides loomulikult isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse nõudeid. Selle põhimõtte kohaselt peaksid äriregistrid olema kogu liidus omavahel ühendatud, erinevad riiklikud ja piiriülesed süsteemid peaksid omavahel koostööd tegema ning haldusasutustel ei oleks enam vaja mitu korda paluda teavet, mis on juba nende käsutuses. Isegi kui isikuandmete kaitse määrus on e-valitsuse valdkonnas kohaldatav, leiab komitee, et tuleb tagada tasakaal õigusriigi poolse järelevalve ning kodanike julgeoleku ja vabaduse vahel.

4.8.

Komisjoni uus lähenemisviis püüab käia kiiresti muutuva keskkonnaga käsikäes. Sellegipoolest märgib komitee, et pärandsüsteemidest hoidumise põhimõtet, mis seisneb haldusasutuste IT-süsteemide ja tehnoloogiate uuendamises, et pidada sammu tehnoloogia arenguga, ei ole komisjon oma seitsme põhimõtte hulka kaasanud, kuna oodatakse, et komisjon katsetaks seda põhimõtet selle võimaliku rakendamise eesmärgil.

4.9.

Komisjon väidab, et ta soovib e-valitsuse teenuste väljatöötamisel panna rõhku kodanike kaasamisele, ning kutsub haldusasutusi avatuse ja läbipaistvuse põhimõtte raames üles pidama kodanike, ettevõtjate, sotsiaalpartnerite ja tarbijate esindajate, teadlaste ja mittetulundusühingutega arutelusid teenuste kavandamise ja osutamise üle.

4.10.

Kodanikud saaksid seega teha ettepanekuid ning pöörduda oma konkreetsete soovidega otse komisjoni ja liikmesriikide poole, kasutades selleks koostööplatvormi, mis viib kodanikud ja ametiasutused omavahel kontakti, võimaldab tuvastada eri riikides sarnaseid probleeme ning leida haldusasutuste jaoks häid tavasid ja rakenduslahendusi. Komitee toetab sellist algatust, mis võimaldab igaühel anda riiklikele, piirkondlikele või kohalikele ametiasutustele teada tema ümbruskonnas esinevatest probleemidest.

4.11.

Avatuse ja läbipaistvuse põhimõte näeb ette, et haldusasutused jagavad teavet ja andmeid ning võimaldavad kodanikel ja ettevõtjatel juurde pääseda neid puudutavatele andmetele, kontrollida ning parandada neid. Isikuandmetega seoses rõhutab komitee tungivalt, et kodanikel ja ettevõtjatel peab olema sõnaselge õigus kontrollida oma isikuandmete edastamist teistele haldusasutustele ja asjaomasel juhul kustutada need andmed (õigus olla unustatud), järgides asjaomaseid õigusakte ja menetlusi.

4.12.

Komitee leiab, et sellega seoses ning edasiste ebakõlade vältimiseks peaks komisjon esitama ettepaneku dokumentide veebis arhiveerimise ja vahetamise turvatud Euroopa süsteemi kohta.

4.13.

Tegevuskavas on nimetamata kogu valitsemist hõlmava lähenemisviisi põhimõte, mis seisneb erinevate avalike asutuste vahelises koostöös, sõltumata nende vastavate pädevuste piiridest, et anda taotlejale ühe korraga terviklik vastus.

4.14.

Komitee nõuab, et komisjon kiirendaks e-õiguskeskkonna, mere- ja muude transpordiliikide valdkonna ühtsete kontaktpunktide loomist. Tulevane strateegia peaks nii palju kui võimalik püüdma koondada olemasolevad Euroopa portaalid (nt e-õiguskeskkond, Solvit, Teie Euroopa jne) ühtsesse portaali ning teise sammuna sellesse kaasama riiklikud portaalid, et mis tahes haldusmenetlus oleks lihtsam.

4.15.

Ehkki komitee kiidab heaks idee, et oma e-valitsuse teenuste arendamiseks peavad liikmesriigid ja nende kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tulevikus keskenduma nendele portaalidele, toonitab ta, et portaalid peaksid jääma füüsiliselt täiendama olemasolevaid vastuvõtupunkte ja traditsioonilisi suhtlusviise (postisaadetised, näost näkku suhtlus keskuses, telefon).

4.16.

ÜRO kasutab arenguindeksit, määramaks kindlaks, milliste riikide e-valitsus on kõige arenenum, ning see hõlmab kolme kriteeriumi: kodanikele mõeldud e-teenused, telekommunikatsiooni taristud ning inimkapital. Tuleb märkida, et tegevuskavas ei käsitleta üldse e-valitsuse sotsiaalseid mõjusid ja tagajärgi ega selle mõju tööhõivele, seda nii seoses töökohtade kadumise kui ka arvukate vabade töökohtadega, mis on täitmata nõutavate digitaalsete kutsekvalifikatsioonidega kandidaatide puudumise tõttu.

4.17.

E-teenuste pakkumine normina ei peaks tähendama digitaalse lõhe vastu võitlemise lõpetamist.

4.18.

Erinevused ühelt poolt e-valitsuse teenuste pakkumise ja teiselt poolt asjaomaste teenuste kasutamise ja omaksvõtu vahel kasutajate poolt on suured. Põhjus, miks kasutajad ei soovi e-teenuseid kasutada, on sageli digitaalsete oskuste puudumine. Paljudel kodanikel on vaja end uue e-valitsuse vahendi ning „digitaalse tugiteenuse“ või kohapealse abiteenusega kurssi viia. See kehtib kutsealase täiendõppe raames ka haldusasutuste töötajate suhtes.

4.19.

Komitee leiab, et liikmesriike ning nende piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi tuleks kutsuda üles looma kodanikele sellise digitaaltoe osutamiseks teenust, mida kaasrahastataks Euroopa fondidest. Töökohtade ümberpaigutumise raames tuleks valitsemissektori digitaliseerimise käigus vabanenud töötajad, kelle töökohad koondatakse, määrata toetatud digitaalteenust osutama või leida neile asjakohast rakendust.