17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/13

1.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu voliniku taotluse üle kaasata Regioonide Komitee ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamisse, mille ta on toonud välja ühe oma põhiprioriteedina 2015. aastal;

2.

nõustub kehtestatud eesmärgiga, et ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) lihtsam raamistik suurendaks konkurentsivõimet põllumajandussektoris ning säästaks aega ja vähendaks kulusid kõigi ühise põllumajanduspoliitika osaliste, sh põllumajandustootjate, ettevõtjate ja ametiasutuste jaoks;

3.

leiab, et komitee panuse lisaväärtus on keskendumine ÜPP territoriaalsetele aspektidele ning subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise edendamine, kuna oluline osa ÜPPst viiakse ellu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaudu;

4.

kavatseb sõnastada mitte üksnes lühiajalised ettepanekud, mis võivad aidata parandada praegust süsteemi, tagades samas ÜPP eesmärkide täitmise ja kasusaajate õiguskindluse, vaid ka kasutada käesolevat arvamust hüppelauana, et käivitada komitees arutelusid ÜPP tuleviku üle pärast 2020. aastat;

5.

toetab ÜPP jätkuvat liberaliseerimist ja lihtsustamist ning mitte tagasipöördumist varasemate ebaõnnestunud poliitikameetmete juurde, millega eraldati põllumajandustootjad turust, kuid rõhutab, et seda ei tohiks teha toiduga kindlustatuse arvelt ning see ei tohiks kahjustada põllumajandustootjate suutlikkust saada oma toodete turule viimise eest õiglast sissetulekut;

6.

tuletab meelde, et uue ÜPP üks iseärasusi on oluliselt suurem detsentraliseerimine, kus suur arv sätteid on jäetud liikmesriikide ja paljudel juhtudel piirkondlike omavalitsuste otsustada, muu hulgas sellistes küsimustes nagu otsustamine, kui palju on võimalik teha ümberpaigutusi I samba (otsetoetused) ja II samba (maaelu areng) vahel, aktiivse põllumajandustootja määratlus ning otsused otsetoetuste saamise miinimumnõuete, vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse, otsetoetuste piirmäära kehtestamise ja piirkondadeks jaotamise kohta;

7.

märgib, et liikmesriigid taotlesid vabastuste ja erandite tegemist, mis suurendas oluliselt praegust muret ÜPP järjest suurema keerukuse pärast;

8.

tuletab meelde, et komitee arvamuses CdR 65/2012 juba soovitati rakendada reformi raames enam subsidiaarsust, et tagada suurem paindlikkus liikmesriikide ja piirkondade jaoks. Sellegipoolest ei tohiks subsidiaarsuse, mitmetasandilise valitsemise ja territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamine kaasa tuua stsenaariumit, kus ÜPP muutub liiga killustatuks ega ole võimeline toimima ELi ühtse poliitikana;

9.

leiab, et ÜPP igasuguse lihtsustamise peamine lakmustest on see, et liikmesriikidele, piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele antakse volitused suurendada rakendamise ja kontrollide usaldatavuse paindlikkust seni, kuni sellega ei moonutata ELi-üleseid võrdseid tegutsemistingimusi, mille ÜPP kui ELi-üleseid eesmärke täitev ELi poliitika peab tagama;

10.

hoiatab, et ÜPP lihtsustamist ei saa nüüd kasutada viisil, mis lammutaks paljud avalikud, eeskätt keskkonnahüved, mille pakkumine kuulub ÜPP eesmärkide hulka;

11.

nõuab, et ÜPP eeskirjade igasugune lihtsustamine peab tagama, et toidutootmine oleks konkurentsivõimeline ja põllumajandustootjad saaksid samas turult mõistliku sissetuleku ning põllumajandustootjatele ja kohalikele kogukondadele pakutakse stiimuleid pakkuda avalikke hüvesid, nagu keskkonnakaitse, sotsiaalne kaasatus ja maapiirkondade põhiteenused, et anda kogukondadele võimalused mitmekesistada majandustegevust ja piirata nii elanike äravoolu;

12.

rõhutab vajadust ÜPP ja teiste ELi poliitikavaldkondade, nagu keskkonnapoliitika (ja fondid), suurema sidususe ja vastastikuse täiendavuse järele. Suuremat sidusust on kõige rohkem vaja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ja ülejäänud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahel, mille abil viiakse ühiselt ellu ühist strateegilist raamistikku, mis põhineb strateegia „Euroopa 2020” üldistel poliitikaeesmärkidel;

13.

leiab, et tuleks tugevdada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni võrreldes toiduainete tarneahela teiste osalistega (peamiselt tarnijad, jaemüüjad ja töötlev tööstus) ning parandada turu läbipaistvust, nii et esmased tootjad saaksid turuhinnast õiglasema osa. Tuleb tagada õiglane konkurents ning komitee kutsub komisjoni üles uurima ostujõu kõiki võimalikke kuritarvitusi toiduainete tarneahelas;

14.

leiab, et ÜPP eeskirjade käimasoleval läbivaatamisel, mis hõlmab üle 200 õigusakti, sealhulgas ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alasid, põllumajandustootjate põhitoetuskava ja ühist turukorraldust või geograafilisi tähiseid puudutavad eeskirjad, on väga oluline, et kasusaajatele tagatakse õiguskindlus ja prognoositavus;

15.

leiab, et ÜPP lihtsustamine annaks suurimat lisaväärtust põllumajandustootjate ja kasusaajate, näiteks maakogukondade halduskoormuse sihipärasel vähendamisel, suurendaks nii õigusraamistiku selgust kui ka ÜPP kahe samba vahelist sidusust, tagades samas ÜPP rahastamisvahendite usaldusväärse haldamise;

16.

soovitab kasutada tõhusamat lähenemisviisi andmete jagamisele ja integreeritud IT-lahendustele, nagu elektroonilised vormid ja andmebaasid. Need võiksid olla koondatud ühtsesse kontaktpunkti, mis vähendaks põllumajandustootjatele, maade haldajatele ja korraldusasutustele eri vormide täitmisest põhjustatud koormust. Selleks on vaja eelnevat riskihindamist selle kohta, mida ja milliseid andmeid võib jagada, ning komisjoni ja auditeerimisasutuste, sh Euroopa Kontrollikoja sekkumist, et vältida auditiküsimuste tekkimist hilisemas etapis;

17.

väljendab heameelt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma loomise üle ning asjaolu üle, et erilist tähelepanu kavatsetakse pöörata kasusaajatele avalduvale mõjule. Komitee teeb ettepaneku, et üks töörühma liige võiks olla Euroopa Regioonide Komitee esindaja. Nimetatud esindaja saaks koguda loodusvarade komisjoni, komitee riikide delegatsioonide ja ametisse nimetanud asutuste ning ka komitee subsidiaarsuse järelevalve ja strateegia „Euroopa 2020” võrgustike panuseid ja neile aru anda;

18.

tuletab meelde, et ÜPP 2014–2020 on jätkuvalt jagatud otsetoetustele keskendunud suure I samba ja maaelu arengule keskendunud väiksema II samba vahel. Kuna vahendite ülekandmine ühest sambast teise otsustatakse riigi või piirkonna tasandil, on see subsidiaarsuse mõttes teretulnud, kuid on muutnud olukorra kogu ELis väga keeruliseks. Arvamuses CdR 65/2012 toetab komitee võimalust paigutada kuni 10 % vahenditest esimesest sambast teise sambasse, mitte vastupidi;

19.

märgib, et sammastevahelise demarkatsiooni tagamisel on tehtud edusamme, ent jätkuvalt esineb selgeid kattumisi küsimustes, nagu looduslikust eripärast tingitud piirangutega alad, keskkonnakaitse ja noorte põllumajandustootjate toetamine ning II samba ja muude Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide seos;

20.

leiab, et ideaaljuhul ei tohiks selliseid kattumisi olla ning et pärast 2020. aastat võiks olla olemas üks ELi poliitikavahend toidutootmise toetamiseks, teine säästva arengu saavutamiseks ja kolmas, mis keskendub maakogukondade volituste suurendamisele mitmekesistada tegevust põllumajandustootmisest väljapoole. Vahendid oleksid järjepidevad ega kattuks omavahel. Siiski peaks praeguse lihtsustamise juures keskenduma nimetatud kattumiste vähendamisele ja selle tagamisele, et kehtivate eeskirjadega välditaks tõhusalt seda, et kasusaajad saavad ühe ja sama tegevuse eest topeltrahastust mõlemast sambast;

21.

rõhutab, et komisjon saab võtta kogu perioodi vältel aktiivse ja toetava rolli liikmesriikide ja korraldusasutuste algselt tehtud valikute kriitilisel hindamisel, et lihtsustada kõnealuste prioriteetide muutmist aja jooksul, juhul kui need ei ole andnud tõelist lisaväärtust, tagades samas, et sellised muutused ei muuda programmi vältel kasusaajate õiguskindlust;

22.

leiab, et kuigi ÜPP keskkonnasäästlikumaks muutmine on uue programmitöö perioodi üks peamisi uuendusi, peetakse selle rakendamist sageli ülemäära keerukaks ja komisjoni tõlgendust liiga jäigaks, eelkõige keskkonnasäästlikumaks muutmisega võrdväärsete tavade osas. Samuti leitakse, et komisjoni delegeeritud ja rakendusaktid lähevad määruste tekstist palju kaugemale;

23.

juhib tähelepanu murele, et tõendite esitamine põllukultuuride mitmekesistamise, kontrollimäärade, miinimumpindala või püsirohumaa säilitamise eeskirjade täitmise kohta on kasusaajate jaoks liiga koormav;

24.

toonitab, et ÜPP peab olema õiglane kõigi põllumajandustootjate suhtes. Ent looduslikud tingimused, tootmiskulud ja üldine elatustase ei ole kogu Euroopas ühesugused ning seda tuleb toetuste ümberjagamisel arvesse võtta. Seepärast leiab komitee, et toetus peaks peegeldama ELi põllumajanduse mitmekesisust;

25.

tuletab meelde oma arvamust CdR 65/2012, milles taotleti suuremat subsidiaarsust, et volitada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi algatama ja haldama sihipäraseid keskkonnameetmeid, sealhulgas territoriaalsete lepingute kaudu partnerluses kohaliku põllumajandustootmise, keskkonnaalaste ja sotsiaal-majanduslike sidusrühmadega ning kõigile põllumajandustootjatele avatud meetmekategooriate abil;

26.

rõhutab, et ÜPP usaldusväärsuse tagamine on võimalik vaid juhul, kui sellega toetatakse mitte ainult toidutootmist, põllumajandustootjate sissetulekut ja maaelu arendamist, vaid täidetakse ka elurikkuse ja kliimavaldkonna eesmärke;

27.

märgib, et ÜPP moodustab ELi eelarves suuruselt teise valdkonna ja sellel on tugev territoriaalne mõõde ning et koos regionaalpoliitikaga on see peamine vahend ELi keskkonnaalaste kohustuste täitmisel;

28.

väljendab kartust, et arvestades keskkonnasäästlikumaks muutmise kavandatud viise, ei saavuta see oma täielikku potentsiaali, sest näiteks on valdav enamik ELi põllumajanduslikke majapidamisi sellised, millelt ei nõuta ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade staatuse rakendamist;

29.

tuletab meelde, et samas väljendavad kasusaajad laialdaselt muret, et keskkonnasäästlikumaks muutmise eeskirjad on liiga keerulised, mõjudes pigem heidutavalt, selle asemel et innustada säästvate põllumajandustavade kasutuselevõttu;

30.

leiab siiski, et ÜPP keskkonnasäästlikumaks muutmise eeskirjade lihtsustamist ei saa kasutada ettekäändena keskkonnaalaste eesmärkide nõrgendamiseks. Eeskirju peaks muutma teadusliku tõendusmaterjali alusel, mis tagaks muudatuste keskkonnahoidlikkuse. Just need tõendid peaksid määratlema kõigi uute muudatuste ulatuse kasusaajaid puudutavates haldusmenetlustes, et vähendada nende regulatiivset koormust;

31.

tuletab meelde, et kehtivad ÜPP eeskirjad lubavad keskkonnahoidlikuks muutmisega võrdväärsete meetmete võtmist, ning leiab, et sellised meetmed võivad olla teatud tingimustel mõistlik alternatiiv, eeldusel et eeskirjade muudatused tugevdavad või vähemalt ei nõrgenda ÜPP keskkonnaalaseid tulemusi;

32.

leiab, et keskkonnasäästlikumaks muutmise kontrollidele ja nõuetele vastavuse eeskirjadesse tuleks lisada proportsionaalsuse põhimõte, võimaldades tolerantsemat lähenemist väiksemate rikkumiste, ebasoodsate kliimatingimuste ja väljapoole kasusaajate kontrolli jäävate ootamatute sündmuste puhul. Eelkõige puudutab see uute ÜPP eeskirjade kasutuselevõtu esimesi aastaid, kui vigade oht on tõenäoliselt suur, muu hulgas ka seetõttu, et korraldusasutuste ja komisjoni enda suunised valmisid hilinemisega;

33.

teeb ettepaneku suurendada paindlikkust kaardistamisel, nii et kasusaajad ei peaks deklareerima asjaomase piirkonna kõiki elemente, vältides sellega üledeklareerimise ohtu;

34.

tuletab meelde, et üks peamisi muudatusi uutes ÜPP eeskirjades on nende eesmärk tagada, et ÜPPst saavad kasu vaid reaalselt maaga töötavad põllumajandustootjad ja mitte need, keda tuntakse rohkem nn mugavustalunikena, nagu komitee on juba taotlenud oma varasemas arvamuses CdR 65/2012;

35.

märgib, et kuigi seda tehakse minimaalse tegevuse nõuete kaudu, nõudes kasusaajalt minimaalse loomkoormuse tõendamist, on väljendatud muret, et sellises sõnastuses jätavad eeskirjad mitteaktiivsetele põllumajandustootjatele ikka mänguruumi saada ÜPP maksetest jätkuvalt kasu;

36.

väljendab siiski muret, et aktiivseid põllumajandustootjaid käsitlevad praegused eeskirjad ja määratlused on ülemäära keerukad ning neid tuleks täpsustada. Liikmesriikidele tuleks anda võimalus kehtestada ise kriteeriumid aktiivsete põllumajandustootjate kohta, tingimusel et peetakse kinni ELi õiguse üldpõhimõtetest;

37.

toetab väikepõllumajandustootjate eraldi tunnustamist ÜPP raames, kuna nad moodustavad mitmes ELi liikmesriigis väga suure osa maapiirkondade tööhõivest. Komitee on selle juba varem esitanud lihtsustamismeetmena, et tõsta miinimumtoetuse künnis 1  000 eurole;

38.

leiab, et noored põllumajandustootjad on majanduslike ja keskkonnaalaste tulemuste mitmekesisuse tõukejõud nii majapidamises kohapeal kui ka maakogukonnas laiemalt;

39.

soovitab uue ÜPP finants- ja õigussätteid uuesti hinnata tagamaks, et need tõepoolest innustavad noori põllumajandusettevõtjaid tegevust alustama. Need peavad olema paindlikumad noorte põllumajandusettevõtjate rolli tunnustamisel tegelikus õiguslikus ja majanduslikus olukorras kohapeal (õiguste ülekandmine, alles hiljuti põllumajandustegevust alustanud eakad põllumajandustootjad jne), kui noored põllumajandustootjad alustavad oma karjääri eakamate pereliikmete või teiste maapiirkonna ettevõtjate kõrval;

40.

märgib, et karistuse kehtestamise kohta on määruses (5 %) ja delegeeritud määruses (3 %) toodud erinevad protsendid. Üldine arvamus on, et 3 % määr ei ole proportsionaalne;

41.

on mures, et hoolimata uues ÜPPs seatud eesmärkidest vähendada ELi tasandi õigusakte, on komisjoni reguleerimine delegeeritud õigusaktide kaudu suurenenud ning komisjon käsitleb suuniseid sageli samaväärselt õigusaktidega;

42.

nõuab, et tuleks vähendada ELi eeskirjade liigpüüdlikku rakendamist täiendavate riiklike või piirkondlike suuniste kasutuselevõtu kaudu. Selles osas on komisjoni suuniste hiline esitamine ise suurendanud ÜPP keerukust ning see suurendab auditiriski tõenäosust hilisemas etapis;

43.

leiab, et alati kui ELi suunised või õigusaktid võimaldavad teatud paindlikkust, peaksid riiklikud või korraldusasutused vältima sätete lisamist, mis on liiga ettekirjutavad või mida on keeruline kontrollida;

44.

kutsub üles kasutama ÜPP vahendite käimasoleva läbivaatamise protsessis uusi õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse (REFIT) kriteeriume, mille komisjon hiljuti sõnastas;

45.

leiab, et nagu ka teiste ELi fondide puhul, jätkatakse ÜPP puhul mitmetasandiliste, sageli erineva tõlgendusega auditite läbiviimist. See põhjustab õiguslikku ebakindlust liikmesriikide valitsuste, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste, kuid eriti kasusaajate jaoks;

46.

leiab, et ÜPP peaks kontrollide ja auditi puhul liikuma proportsionaalsema ja tulemuspõhise lähenemisviisi suunas, keskendudes vähem karistustele ja rohkem parendamisele ning meetmetele ÜPP laiemate eesmärkide saavutamiseks. Kasusaajate, sealhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks on lihtsustamise põhikriteerium nõutud kontrollide arvu vähendamine, sest praegust kohapealse kontrolli 5 % määra peetakse sageli liiga koormavaks;

47.

toetab riskipõhist, paindlikumat ja proportsionaalsemat lähenemisviisi kontrollidele, nii et ühe külastuse jooksul saaks läbi viia mitut liiki kontrolle. Põhjendatud juhtudel võiks kontrollist varakult ette teatada, tagamaks, et kontrollid saab läbi viia tõhusalt ja et sellega häiritakse võimalikult vähe põllumajandustootjate ja teiste kasusaajate igapäevatööd. Kui veavõimalus on suur, võidaks läbi viia ka eelkontrolle, et aidata suurendada nõuetele vastavust ning kasusaaja vastutustunnet;

48.

väljendab muret, et ÜPP horisontaalse määruse uue artikliga 9 suurendatakse iga-aastast kontrollidega seonduvat koormust, ning rõhutab vajadust vähendada täiendavaid riiklikke auditeerimiseeskirju miinimumini. Nende osas tuleks läbi viia riskihindamine, et kontrollida nende vastavust ELi auditieeskirjadele ja tavadele, ning need tuleb koostada ELi audiitoritega eelnevalt konsulteerides;

49.

rõhutab, et tulevikku silmas pidades tuleks auditi suhtes võetavat riskipõhist lähenemisviisi edasi arendada, et saavutada stsenaarium, kus juhul, kui riiklik või piirkondlik asutus on võimeline tõendama kodumaise auditisüsteemi olemasolu, ei nõua komisjon või kontrollikoda enam täiendavat ELi auditit, välja arvatud väga erandlikud pistelised kontrollid, millega tagatakse, et riiklik auditisüsteem on jätkuvalt töökindel;

50.

väljendab muret, et auditeerimise kord on seekord de facto endisest koormavam, ning leiab, et selle vältimiseks peavad korraldus- ja auditeerimisasutused tegema koostööd korra väljatöötamise varajasest etapist alates, et vältida hilisemaid vasturääkivusi ja vajadust viia sama tegevuse suhtes läbi mitmeid auditikontrolle eri asutuste poolt. Võttes arvesse ÜPP kavade käivitamise aeglust, on see menetlus paljudes riikides ja piirkondades veel võimalik;

51.

leiab, et nõuetele vastavust saab parandada, suurendades auditeerimisprotsessi läbipaistvust, nii et komisjon avaldab oma audititulemused protsessi varajases etapis ning kokkulepete ja kaebuste tulemused avaldatakse kohe, kui need on lõpetatud;

52.

on seisukohal, et kuigi uus ühine turukorraldus on iseenesest olnud oluline lihtsustus, asendades 21 varasemat ühise turu korraldust ja kaotades 81 õigusakti, on jätkuvalt arenguruumi selle aruandluse hulga ja ulatuse vähendamisel, mis tuleb komisjonile esitada;

53.

märgib, et paljudes liikmesriikides ei tähenda maapiirkond üksnes põllumajandust, vaid ka muu kui toidutootmisega tegelevaid väikeettevõtteid ja inimeste elupaika;

54.

tuletab meelde oma varasemaid arvamusi, kus komitee pidas kooskõlas ELi territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga väga oluliseks eraldada maapiirkondade arenguks piisavas ulatuses vahendeid, võimendades Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD), et tagada nende piirkondade harmooniline ja integreeritud areng, sealhulgas kohaliku taristu pakkumine, VKEde toetamine, külade uuendamine ja majanduse ulatuslikum mitmekesistamine;

55.

toonitab vajadust tervikliku maaelu arengu poliitika järele, millega tagatakse ka juurdepääs teistele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele, et ühiselt ellu viia strateegia „Euroopa 2020” ühise strateegilise raamistiku prioriteedid;

56.

väljendab kahetsust, et selles osas keskenduvad maaelu arengu investeeringud jätkuvalt samalaadsele põllumajandustegevusele, mida juba toetatakse I sambast. Komitee kutsub komisjoni üles kasutama maaelu programmide tõenäolist läbivaatamist kogu perioodi vältel selleks, et meelitada korraldusasutusi neist sekkumismeetmetest hoiduma, kui need ei ole veel andnud piisavat lisaväärtust strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel, ning liikuma maakogukondade mitmekesistamise ja nende mõjuvõimu suurendamise suunas;

57.

väljendab muret märkimisväärse viivituse pärast maaelu arengu programmide heakskiitmisel, mis on toonud kaasa isegi vajaduse viia 2014. aasta eelarve üle järgmistele aastatele;

58.

leiab, et märkimisväärne põhjus sellisteks viivitusteks tuleneb peadirektoraatidevahelisest sisesest koordineerimisest, kus heakskiitmise kiiruse määrab sageli talitustevahelise konsulteerimisprotsessi kõige aeglasem ametnik. Tulevikus võiks kaaluda võimalust lähetada teiste peadirektoraatide ametnikke maaelu arengu programmide heakskiitmisprotsessi ajaks põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraati;

59.

on seisukohal, et arvestades komisjoni aeglust suuniste ja delegeeritud aktide esitamisel, oleks maaelu arengu programmide üle peetavate läbirääkimiste puhul mõistlik, et komisjon ei nõuaks maaelu arengu programmide esitamist enne, kui asjaomased ELi eeskirjad on olemas. See ei vähendaks viivitusi programmide heakskiitmisel, kuid lihtsustaks nende üle peetavaid läbirääkimisi;

60.

märgib, et kogukonna juhitud kohaliku arengu vahend on läinud kaugemale varasemast algatusest LEADER, et suurendada kohalike omavalitsuste volitusi lisaks EAFRD-le ka ülejäänud kolme Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi kaudu. Komitee viitas arvamuses CdR 1684/2012 kogukonna juhitud kohalikule arengule kui ühele käesoleva programmitöö perioodi läbimurdele;

61.

väljendab siiski kahetsust, et kuigi mõnes liikmesriigis, piirkonnas ja kohalikus omavalitsuses kasutatakse laialdaselt kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendit, jääb see paljudes teistes põhimõtteliselt samale tasemele varasema EAFRD-le suunatud algatusega LEADER;

62.

leiab, et see on maakogukondade jaoks möödalastud võimalus, ning on seisukohal, et selle põhjus on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vaheline lünklik koordineerimine, kuna iga fondi puhul rakendatakse ikka veel erinevaid aruandluse ja auditeerimiseeskirju ning iga fond on sageli eri juhtimisstruktuuriga ja allub eri ministeeriumile. Komitee on samuti mures, et kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendi suhtes kohaldatavad uued auditeerimiseeskirjad toovad kaasa suurema koormuse vastutavate asutuste ja kohalike tegevusrühmade jaoks;

63.

taotleb selle tunnustamist, et enamikul juhtudel tagab just kohalik omavalitsus selle, et kohalikud tegevusrühmad suudavad kogukonna juhitud kohalikku arengut ellu viia;

64.

väljendab seega muret, et 51 % häälteenamuse nõue muude kui avalikku sektorit esindavate liikmete poolt kohalikke tegevusrühmi puudutavates otsustes jäetakse praktikas sageli rangelt kohaldamata ning sellega karistatakse kohalikke omavalitsusi kui vastutavaid asutusi. Seepärast nõuab komitee, et sellised karistused oleksid proportsionaalsed alati, kui vastutavad asutused suudavad tõendada, et nad ei kaasanud kohalikke tegevusrühmi puudutavate otsuste tegemisse era- või kodanikurühmitusi;

65.

märgib, et eeskirjad kohaliku tegevusrühma piirkonna elanikkonna maksimumsuuruse ja kohaliku tegevusrühma miinimumeelarve kohta annavad liikmesriikidele teatava vabaduse kalduda põhjendatud juhtudel komisjoni suunistest kõrvale, kuid väljendab kahetsust, et seda vabadust ei ole piisavalt kasutatud, mille tulemusena ei määratleta mõningaid kohalike tegevusrühmade piirkondi viisil, mis peegeldaks paremini praegust geograafilist tegelikkust.