10.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 51/28

1.

on seisukohal, et ühistarbimine tugineb uutele või taaselustatud sotsiaalsetele mustritele, millel on olulised majanduslikud, õiguslikud ja institutsioonilised mõjud, ehk jagamise, osalemise ja koostöö sotsiaalsetele tavadele. Arvestades käsituse innovaatilist ja dünaamilist olemust, ei saa seda lõplikult määratleda. Ent see hõlmab nähtusi, mida iseloomustavad järgmised omadused:

2.

märgib sellega seoses, et Euroopa Komisjon kasutab ühistarbimisest rääkides inglise keeles väljendit „collaborative economy”, mitte „sharing economy” ning püüdis hiljutises teatises „Ühtse turu täiustamine” (1) seda mõistet määratleda järgmiselt: „[–-] hoogsalt areneb ühistarbimine – tellitavate teenuste ja varade ajutise kasutamise keerukas ökosüsteem, mis põhineb vahetamisel veebiplatvormide kaudu. Ühistarbimine toob kaasa suurema valiku ja madalamad hinnad tarbijatele ning pakub majanduskasvu võimalusi uuenduslikele alustavatele ettevõtetele ja juba tegutsevatele Euroopa ettevõtetele, seda nii oma riigis kui ka piiriüleselt. Ühistarbimine suurendab ka tööhõivet ja pakub eeliseid töötajatele, võimaldades paindlikumat tööaega alates mittekutselistest mikrotöökohtadest kuni osalise ajaga ettevõtluseni. Ressursse on võimalik tõhusamalt kasutada, suurendades seeläbi tootlikkust ja jätkusuutlikkust.” Komitee leiab, et selline määratlus keskendub ühistarbimise kommertslikele ja tarbimisega seotud aspektidele, jättes samas tähelepanu alt välja mittekommertsliku ja ühistele ressurssidele tugineva lähenemisviisi. Komitee kutsub sellest tulenevalt täpsemalt analüüsima ja seejärel määratlema ühistarbimise eri vormid (millest osa kuulub sotsiaalmajanduse alla);

3.

rõhutab, et paljud on seisukohal, et ühistarbimise peamine osaleja ei ole enam see tarbija, kes soovib midagi omada või teatud teenust osta, vaid pigem kodanik, tavakodanik, kasutaja, valmistaja, tootja, looja, kujundaja, kaastöötaja või digitaalne käsitööline, linnaelanikust põlluharija, kes soovib kasutada teatud teenust või vara, mida on vaja tema teatud vajaduste rahuldamiseks;

4.

märgib, et teised seevastu väidavad, et ühistarbimises osaleja on sageli ka inimene, kes on valmis tegutsema, aga ka hooldama, haldama, looma või taastama ühist, avatud juurdepääsuga materiaalset või immateriaalset ressurssi väikeses mahus vastastikusel inimestevahelisel tasandil ning ilma avaliku või erapakkuja vahenduseta. Seega ei ole ühistarbimises osaleja pelgalt „majandustegevuses osaleja”. Pigem võib ta olla sotsiaalne, individuaalne või ühiskondlik osaleja, kelle jaoks traditsioonilised majanduslikud ajendid on teisejärgulised või puuduvad täielikult. Mõned ühistarbimise valdkonnad ei kujuta endast tingimata majandust selle otseses tähenduses, pigem on need sotsiaalsed kogukonnad ja koostöövõrgustikud, mis loovad uusi majandusettevõtteid või täidavad olemasoleva majandustegevusega seotud funktsiooni;

5.

rõhutab, et ühistarbimine näib seadvat ka küsimuse alla traditsioonilised makromajandusmudelid, kus tehakse selget vahet tarbijate ja tootjate vahel;

6.

on seisukohal, et ühistarbimine võiks kaasa tuua uue majandusliku identiteedi, milles üksikisik, kes ei soovi tegutseda üksi ning kes ei püüa maksimeerida oma materiaalseid huve, ühendab oma majanduskäitumise kohustustega kogukonna ees, tegutseb ühiskondlikul – sotsiaalsel, majanduslikul ja poliitilisel – areenil ning suhestab end teistega, et tegutseda üldise ühise huvi nimel (nn aktiivne inimene – mulier activa) (2);

7.

toonitab vajadust teha vahet ühistarbimise eri vormide vahel. Need kõik kasutavad sama sotsiaalset paradigmat, jagamist, osalemist ja koostööd. Siiski erinevad nad üksteisest märkimisväärselt. Vaja on lahti seletada need ühistarbimise vormid, mis järgivad teatud mõttes sama sotsiaalset ja majanduslikku dünaamikat nagu olemasolev majandusmudel, ja kohaldada neist igaühe suhtes erinevat õiguskorda. Kasumit taotlevate ja mittetaotlevate eesmärkide ning ühistarbimisprojekte teostavate ettevõtete või ühenduste liikide eristamine ning tegevuse mõju piiriülesele kaubavahetusele ELi õiguse seisukohast võivad moodustada olulisi parameetreid selleks, et eristada ühistarbimise eri vorme ja pakkuda välja diferentseeritud lähenemisviise reguleerimisele;

8.

juhib tähelepanu sellele, et esmalt võiks eristada ühistarbimist selle ranges tähenduses ning ühistarbimise osalusele tuginevaid vorme, kus osalemist ja koostööd nähakse jagamise täiendusena. Tegelikult võiks eristada ühistarbimise algatusi, milles luuakse ja kinnistatakse erinevaid kasutajate liike (tarbija-kasutaja vs pakkuja-kasutaja), ning selliseid algatusi, mis edendavad vastastikkusel põhinevat lähenemisviisi, kus iga kasutaja võib olla samal ajal nii pakkuja kui ka tarbija või isegi osaleda platvormi juhtimises. Samuti võiks arvesse võtta finantstehingute juhtimis- ja järelevalvemudelit ning eristada juhud, mille puhul kasutatakse platvormi üksnes sihipärase vahendina kontaktide loomiseks üksikisikute vahel (kes sõlmivad lepingu sõltumatult), juhtudest, kus vahendaja säilitab kontrolli tehingu üle (3). Edasine koostöö võiks kaasa tuua ühistele ressurssidele tugineva ühistarbimise lähenemisviisi (4). Kui osalejad mitte lihtsalt ei jaga mingit ressurssi, vaid tegutsevad selle nimel, et ühist ressurssi laiema üldsuse ja kogukonna jaoks luua, toota või taastada, teevad nad koostööd ja ühendavad oma jõupingutused kogukonna hüvanguks;

9.

on seisukohal, et esile on kerkimas neli ühistarbimise vormi ja kaks peamist kategooriat:

10.

märgib, et Euroopa Komisjoni osundatud hiljutises uuringus (5) hinnati ühistarbimise potentsiaali suurendada kogutulu praeguselt ligikaudu 13 miljardilt eurolt 300 miljardi euroni aastaks 2025. Kuid komitee arvates tuleks ühistarbimise kasvu vaid osaliselt käsitleda revolutsiooni ja/või kriisi tagajärjena. Mõningate aspektide osas võib see olla ka praeguse majandusmudeli mõningate sektorite tagasipöördumine (6) või üleminek (7) pikaajalistele majanduslikele traditsioonidele ja mudelitele (nt ühistupõhine majandus, sotsiaalmajandus, solidaarmajandus, käsitöönduslik tootmine, kogukondlik majandus jne) ja isegi majandussuhete iidsetele vormidele (nt vahetuskaubandus), mis pakuvad alternatiivi turumajanduse kapitalimahukatele vormidele;

11.

rõhutab tehnoloogilise innovatsiooni esmatähtsat rolli ühistarbimise arengus, mille puhul enamik algatusi põhineb ühiste platvormide kasutamisel, mille kaudu toimuvad kaupade ja teenuste tehingud ja vahetus. Seetõttu on vaja tugevdada algatusi digitaalse lõhe ületamiseks, eriti kuna eesmärk on luua digitaalne ühtne turg;

12.

rõhutab, et olukorras, kus uued ühistarbimisel põhinevad teenused avaldavad traditsioonilistele teenustele agressiivset väljatõrjuvat mõju, lasub riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustel sageli oluline vastutus järgmistes valdkondades:

13.

on seisukohal, et ühistarbimine võib parandada elukvaliteeti, suurendada eelkõige kohaliku majanduse kasvu ja vähendada keskkonnamõju. See võib ka luua uusi kvaliteetseid töökohti, vähendada kulusid ning suurendada teatud kaupade ja teenuste või taristu kättesaadavust ja tõhusust. Samas on oluline, et ühistarbimise kaudu pakutavad teenused ei viiks maksudest kõrvalehoidumise või kõlvatu konkurentsini ega rikuks kohaliku ja piirkondliku tasandi eeskirju ega riiklikke või Euroopa õigusakte. Kõigi võimalike positiivsete ja negatiivsete mõjude hindamine ning avaliku poliitika eesmärkide määratlemine peaksid samuti olema iga ühistarbimist käsitleva reguleeriva algatuse kesksed tegurid;

14.

leiab, et tuleb tagada uute sisenejate vaba juurdepääs turule. Andmete kogumine ühistarbimise platvormide/algatuste vahendusel võib põhjustada majanduslikku tasakaalustamatust. Andmed on ühistarbimise peamine tooraine ja mõnel juhul peavad need olema võimalikult suures ulatuses avalikud. See on mõnikord vajalik, et vähendada tõkkeid ühistarbimisse sisenemisel ja hinnata ühistarbimise algatuste või ettevõtete mõju ning soodustada andmepõhist reguleerimist kõigil valitsustasanditel. Ühistarbimise platvormidel tuleks paluda lisada platvormi tehnilised mehhanismid, et anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele avalikku ja olulist, ent mitte tundlikku või strateegilist teavet. Igal juhul peaksid Euroopa Liit ja riikide valitsused toetama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi andmekogumismenetluste väljatöötamisel. Andmekaitse peaks samuti olema üks liikumapanev jõud ja aktiivsel inimesel (mulier activa) peaks olema võimalik oma andmeid omada;

15.

juhib tähelepanu sellele, et ühistarbimise olulised eeltingimused on usaldus ja mainekorraldus (8). Seda usaldust ja mainet tuleb täpselt ja sõltumatult hallata (st reguleerimise, sertifitseerimise või kolmandate isikute vahekohtu kaudu). Lähemalt tuleks uurida, kas ühistarbimises osalejad saavad tõhusalt teostada eneseregulatsiooni (9). Usalduse võiks tagada vastastikune hindamine. Üks poliitiline võimalus, millele tuleks tõsist tähelepanu pöörata, on reitinguid andvate, eelistatult teiste osalejate kaasomandis olevate sõltumatute organite loomine. Samuti tuleks hinnata kindlustuskatet. Igal juhul peaks andmete ja maine „ülekantavus” olema üks peamisi poliitilisi eesmärke;

16.

toonitab, et ühistarbimise mõjuhindamise tulemused ei ole keskkonnakaitse, sotsiaalse ühtekuuluvuse, võrdsuse ja sotsiaalse õigluse, otstarbeka maakasutuse või linnajuhtimise (10) seisukohalt alati positiivsed. Samuti tuleks silmas pidada, et tulunduslikud äriühingud kuritarvitavad mõnikord ühistarbimise platvorme, andmata samas töötajatele sotsiaalkindlustuskaitset, ja kahjustavad nii ühelt poolt kodanike heaolu ning teiselt poolt riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke eelarveid. Euroopa Liit ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad toetama ja julgustama üksnes selliste ühistarbimise algatuste ja platvormide arengut, millel on positiivne sotsiaalne, majanduslik ja keskkonnamõju. Kogukondade rajamine, linnade ühishuvi, kaasatus, mittediskrimineerimine, kohalik majandusareng, noorte ettevõtlus, keskkonnaalane teadlikkus ja inimestevaheline solidaarsus on avaliku sektori poliitika eesmärgid, mida tuleks edendada ühistarbimise kaudu;

17.

leiab, et kui ühistarbimises osalejate töötingimused Euroopa Liidus oleksid määratletud samamoodi nagu „töötajate” omad, tuleks neid ka vastavalt kohelda. Majandussuhete üha „paindlikumas” kontekstis on ühistarbimine töösuhete seisukohalt võimalik segav tegur. Ühistarbimise mõjusid inimeste majanduslikule julgeolekule ja sotsiaalsele heaolule tuleb põhjalikult uurida. Komisjon koostöös liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ning vajaduse korral kohalike ja piirkondlike omavalitsustega peab üksikasjalikult uurima ühistarbimises töötajate teenistus- ja töötingimusi, et teha kindlaks, kas kõnealuses valdkonnas on tarvis võtta regulatiivseid meetmeid. Ühistarbimine võib välja arendada uue sotsiaalse klassi – ühiselt tegutsevate inimeste rühma, kes vajab sotsiaalseid ja majanduslikke tagatisi;

18.

rõhutab, et kõiki monopolidevastaseid, siseturgu reguleerivaid, maksualaseid ja tarbijakaitse eeskirju tuleks ühistarbimises kohaldada põhimõtteliselt samamoodi nagu kõigis teistes majandussektorites. Ühistarbimise algatustel ei tohiks olla võimalust kasutada ühistarbimise paradigmat ainult olemasolevate turgude kahjustamiseks, püüeldes reguleerimiskulude vähendamisel põhineva kulude vähendamise strateegia poole, mida kohaldatakse selliste sarnaste teenuste ja toodete suhtes, mis ei põhine platvormide kasutamisel. Komitee leiab siiski, et olemasolevate turgude reguleerimine peaks alluma pidevale järelevalvele, et veenduda innovaatiliste protsesside jätkumise võimaluses. Ringmajandust käsitlev arutelu ja digitaalne ühtne turg võiksid olla mõned neist valdkondadest, milles tuleks kaaluda ühistarbimist. Samal ajal peaksid Euroopa Komisjon ja liikmesriigid tagama koordineeritud lähenemisviisi ühistarbimise reguleerimiseks Euroopa tasandil, kus Euroopa lähenemisviis on vajalik, et tugevdada ühtset turgu ja lihtsustada ühistarbimist käsitlevate edukate algatuste piiriülest levitamist. Kõigil teistel juhtudel peaks reguleerimine jääma riiklike, piirkondlike ja kohalike valitsustasandite eelisõiguseks lähtuvalt subsidiaarsuse põhimõttest;

19.

märgib, et Euroopa Komisjon käsitles oma „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegias” (COM(2015) 192 final) ühistarbimise küsimust marginaalselt, kuid tervitab komisjoni teatises „Ühtse turu täiustamine” antud lubadust koostada ühistarbimise Euroopa tegevuskava, et anda suunised selle kohta, kuidas kohaldada kehtivat õigust – sh teenuste direktiiv, e-kaubanduse direktiiv, tarbijaid käsitlevad õigusaktid, ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiv ja tarbijaõiguste direktiiv – ühistarbimise suhtes, ja hinnata võimalikke regulatiivseid lünki. Komitee rõhutab oma valmisolekut osaleda aktiivselt selle tegevuskava väljatöötamises ja soovitab teha Euroopa institutsioonidega selles valdkonnas tihedamat koostööd;

20.

märgib, et ühistarbimisega seotud küsimusi käsitletakse mitmes Euroopa Komisjoni peadirektoraadis (sh sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraat, konkurentsi peadirektoraat, õigusküsimuste peadirektoraat, liikuvuse ja transpordi peadirektoraat, maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat, regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat, kaubanduse peadirektoraat) ning et oluline on tagada tõhus osakondadevaheline koordineerimine Euroopa Komisjonis. Seepärast soovitab komitee Euroopa Komisjonil luua töörühm peadirektoraatide ühistarbimise teemalise töö koordineerimiseks;

21.

väljendab siiski heameelt Euroopa Komisjoni kavatsuse üle käivitada 2015. aasta septembri lõpus avalik konsultatsioon ELi võimalike lähenemisviiside üle ühistarbimise valdkonna reguleerimisele;

22.

on seisukohal, et ühistarbimise kaubanduslik külg vajab sektoripõhist reguleerimist Euroopa tasandil, et tagada asjaomastele ettevõtjatele õiguskindlus ja ausa konkurentsi tingimused, eelkõige maksustamise valdkonnas;

23.

innustab Euroopa Komisjoni ja liikmesriike looma ühistarbimise stiimuleid, et toetada ja rakendada sotsiaalmajanduse põhimõtteid (eelkõige seoses solidaarsuse põhimõtte, demokraatia ja osalemise ning kohalike kogukondadega koostöö tegemisega);

24.

märgib, et kohaliku ja piirkondliku mõõtme seisukohast ei edenda ühistarbimise algatused mitte ainult kohaliku majanduse arengut, vaid neist võib saada vahend, mille abil soodustada selliste ühiste hüvede edendamist, nende eest hoolitsemist ja nende taaselustamist nagu liikuvus, heaolu, linnamaastik ja keskkond. Sellest seisukohast peaks ametiasutuste roll seisnema „ühise institutsionaalse ökosüsteemi” tugevdamise soodustamises (11). Sellega seoses peab kohalike omavalitsuste ülesanne olema ühistarbimise eri algatuste hõlbustamine ja kooskõlastamine, väärtustades selliseid algatusi, mis tugevdavad aktiivse inimese (mulier activa) osalemist ja koostööd, mis on kaasavad nii kavandamisetapis kui ka teenuste haldamisel ja osutamisel ning milles järgitakse läbipaistvuse, avatuse ja vastutuse põhimõtet;

25.

peab samal ajal oluliseks jälgida, millistes valdkondades ühistarbimine areneb ja kuidas ta makromajanduslikke näitajaid mõjutab, nii et ta ei muutuks maksude optimeerimise süsteemiks;

26.

on seisukohal, et mis tahes siduv seadusandlik algatus peaks säilitama valdkondliku lähenemisviisi ja võtma seadusandlike suuniste väljatöötamise kriteeriumina arvesse ühistarbimise algatuse ulatust. ELi institutsioonid ja õigusaktid peaksid pakkuma usaldusväärse raamistiku ning institutsioonilisi ja õiguslikke suuniseid ja pidevat juurdepääsu eksperditeadmistele, samuti muud rakendamiseks vajalikku abi;

27.

kutsub siiski kõiki ühistarbimise küsimusega tegelevaid ELi institutsioone üles valima ühistarbimise kui majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse nähtuse käsitlemisel tervikliku lähenemisviisi ja koordineerima oma jõupingutusi, pidades silmas ulatuslikke muudatusi, mida ühistarbimine praegustele majandussüsteemidele võib põhjustada, ning töötama välja kõikehõlmava avaliku poliitika, koostades ühiselt ühistarbimise avaliku poliitilise tegevuskava;

28.

soovitab rajada ELi ühistarbimise tegevuskava järgmistele sammastele:

29.

leiab, et paljud ühistarbimisest mõjutatud sektorid avaldavad – vahel häirivat – mõju kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning neid peaksid seetõttu saama vajaduse korral juhtida või reguleerida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kooskõlas kohaliku autonoomia põhimõttega, et võimaldada neil kohandada ühistarbimise algatusi ja ettevõtteid kohalikele tingimustele;

30.

toonitab, et ühistarbimise seadusandlik algatus ei tohiks lahkneda linnade ja kohalike omavalitsuste (13) ega maapiirkondade visioonist. Koostööl põhineva ja mitmekeskuselise juhtimise katsetused erinevates Euroopa linnades näivad olevat kõige sobivam lähenemisviis asjakohaste ja õiglaste ühistarbimise algatuste toetamiseks ja edendamiseks. Koostööl põhineva/mitmekeskuselise juhtimise lähenemisviis ühistarbimisele võimaldaks kodanike rühmadel, ühendustel, kolmanda sektori organisatsioonidel, liitudel, teadusasutustel, sotsiaalsetel ettevõtetel ja idufirmadel kasutada avatud, vabu, riigiomandis olevaid tühjaks jäänud ruume ja varasid, saades seejuures inspiratsiooni mõnedest kohalike ja piirkondlike omavalitsuste algatustest (nt Bologna määrus koostöö kohta linna ühishuvi valdkonnas) (14).